Kavademärgid õues. Me pere pole veel maal käinudki. Täna läheme. Saab veel mahla ja värkki. Iga kevad on hirm et jääd kevadest ilma. Sügisest ja talvest ei jää ilma aga kevad ja suvi on sellised õrnad ja põgusad et peab kohe midagi tegema et neile pihta saada.
Kena diskussioon siin. Püüdkem siis palun ilma verbaalsete torujuppideta. Kui võimalik. Minu mõned dotseerivad väljendused ehk andestate kui peoperemehele. Püüan end parandada. Väitluskultuuri alal on mul üks hoiatav eeskuju. Räuskav kurjam kes veel oma juttu jumalaga pealegi pikib. Aga seni pole viga.
Minul on tolle kvaasijumalaga vähe raskusi. Selline lähenemine et jumal eeldab seadust, kurja ja saatust on küll omamoodi huvitav ja väärib eraldi analüüsi aga siiski tundub kuidagi kunstlik. Sellise filossofilise konstruktsioonina, vaat et matemaatilisena koguni. Et kui on jumal siis on tal ka teatud vääramatud omadused. Miks mitte siis juba need omnid..? Või kogukondliku vägivalla legitimatsioon. Teisest otsast vaadates aga otse vastupidi, samastumine ohvriga. Sellest saab aga alles hiljem rääkida, siis kui kogukond on valmis juba mingiks paradgimavahetuseks nagu tänu kristlusele aset leidis. Aita aga kristlus võimule ja kohe läheb lahti. Sama ree peal. Vägivalla oma ma mõtlen. Üsna jube oleks kui EKL ja rahvuslased võimule saaks.
Võimul ei ole muud nii praktilist vahendit kui vägivald ja ta ei saa seda kasutamata jätta. Seega on võim kristlusele olemuslikult ohtlik. Ohtlik kuna lõhub efektiivselt vägivalla legitimatsiooni ise sellele maa peal praktiseeritavaid ja samavõrd praktilisi alternatiive pakkumata. Seega ei saagi lääne ühiskonnad muidu kui peavad lahutama ära vägivalla ja ideoloogia. See viib nad aga skisofreeniasse, mida islamis näiteks ei ole. Et vägivald sekulariseeritakse ära ja lahutatakse religioonisfäärist.
Religioonitekke teoorjaid on ju mitmeid ja see tundub küll üsna filosoofilise ja kunstlikuna. Mulle meeldib G oma siiski enim. Religioon tekib ohverdamise järelmõjust ja sellest rahustavast efektist mis ohvril (inimohvril) kogukonnale on. Niipea kui ohver tapetud hakatakse teda just sellesama tõttu jumalikustama. Müüdid ei vaevu isegi seda vastuolu varjama. Et hetk tagasi oli kurjategija ja kohe peale surma on kangelane keda jumalikustatakse.
Aga nüüd maale.
aa - andrus arvab 
“Minul on tolle kvaasijumalaga vähe raskusi. Selline lähenemine et jumal eeldab seadust, kurja ja saatust on küll omamoodi huvitav ja väärib eraldi analüüsi aga siiski tundub kuidagi kunstlik. Sellise filossofilise konstruktsioonina, vaat et matemaatilisena koguni. Et kui on jumal siis on tal ka teatud vääramatud omadused.”
Ei ole nõus, et taoline teooria on “kuntslik”. Kuntslikud on kontseptsioonid, mis ei haaku empiirilise ilma ja selle vaatlemise tulemustega.
Minu meelest ei saa päris kõrvale lükata siiski Kristuse meetodit väga komplekssete asjade seletamiseks, milleks Ta kasutas tähendamissõnu: võrdpilte igapäevaelust.
Kui vaatleme tähendamissõnu kadunud drahmirahast, lambist, mis seatakse kõigile näha, mitte vaka alla; ülekohtustest rentnikest, seemnekasvust võrrelduna Sõna kasvuga jne, siis on minu arvates silmnähtav, et Jeesuse arvates esines vaimuilma ja empiirilise ilma tööpõhimõtete vahel olulisi analoogiadi, et mitte öelda- samasusi.
See läheb kokku kaasaja füüsika veendumusega, et maailm on fraktaalne: molekuli ülesehitus kordab päikesesüsteemi ülesehitust. Suuremas peegeldub väiksem.
Nii ei pea ma “kuntslikuks” võrdlusi, mis on tehtud valguse ning varju, massi ja gravitatsiooni suhte põhjal.
Küll aga pean kunstlikuks uskumust, nagu saaks kõiki elu olulisemaid aspekte seletada vaid paari ideoloogia või teooria läbi.
Postmodernism tähendab seda, et paljude käes on killuke tõest. Kõigil ei ole ühekorraga õigus, kuid paljudel küll.
Samas ma väga tunnustan püüdu mingit kindlat teooriat paljudesse kohtadesse ning olukordadesse rakendada. Nii ja ainult nii leiame üles selles paradigmas peituvad võimalused ning ka piirangud ja ohud, st õpime teda lähedalt tundma.
Nii kuulub minu siiras tunnustus püüdele seletada olulisi asju maailmas läbi vägivalla- vägivallatuse ning ohvri- ohverdaja kujundite läbi.
Eks ma isegi näe ju maailma olulisel määral läbi psühhoanalüüsi prisma, kuid saan selgesti aru, et see ei seleta kaugeltki kõike ning paljud asjad empiirilises maailmas on sellega otse vastuolus. (Või vähemalt näivad olevat.)
Igatahes- järjekindlatele inimestele kuulub minu tunnustus! 🙂
Ilusat kevadet! 🙂