Vastuseks küsimustele VES materjale

Minu jaoks tegeleb Wink ennekõike institutsionaalse ja kahe inimese avalikku konflikti käsitleva konfliktiga ja päriselt seda nüüd tänavakakluseks ehk taandada ei anna. Aga teisalt miks ka mitte. Peaks saama ka seal juhinduda. Eks peaks me kristlasteks jääma ka sellistes oludes või  tuleb ehk siis välja just et kes me tegelikult oleme.

“Vastu tuleb hakata, kuid mittevägivaldselt. Noh, mõnes olukorras on muidugi rakendus ilmselge- sõnelejat ja sõimlejat ei pea hakkama vastu sõimama, vaid saab jääda väga rahulikuks ja väärikaks.”

Üldiselt päri ehk küll minul tekib sealjuures alati küsimus mida teha kollektiivse ülekohtuga mida oled kogenud. Kui sa sellest ei räägi siis justkui annaksid sa survajatele õiguse järgmist venda (peale sinust vabanemist) veelgi hullemini rappida. Tuleb rääkida. Kasvõi nende endi pärast ja nende meeleparanduse pärast tuleb.

“Ma tunnistan, et mul oleks antud teooriat lihtsam mõista, kui see annaks selgituse paarile empiirilisele näitele:

1) Sa, Andrus, oled kindral Laidoner. Iseseisvus on just välja kuulutatud ja osad tahavad alustada Vabadussõda. Lõunast tuleb peale Landeswehr ja idast punased.”

Tegelikult tuli mulle Vene Soome sõda kohe ja esimesena meelde Winki lugedes. Ma arvan et sellises juba käiva totaalse konflikti ehk sõja olukorras ei ole kolmas tee kusagilt maalt enam ja teatud perioodidel rakendatav või on siis rakendatav vaid piiratud ulatuses. Viga, suurim viga on kui me ei mõtlegi sellele ega püüagi seda rakendada, seda kolmandat võimalust nimelt. Kui me selle välja lülitame ja loomadeks hakkame. Võime käitumisviise vaadelda kui keeli. Ja mitmes keeles korraga rääkida ei ole kerge. Kui parasjagu nüpeldad siis ei saa teises keeles korraga rääkida. Aga on tühikud mis on alati ka võimalused keelt vahetada. Ja targem on seda just enne nüpeldamist teha. Läbi mõelda see keel ja need rollid milles sa oled ja olema saad.

On lihtsam muidugi kui on olemas mingi kokkulepe reeglite osas. Sõjas on juba üle mindud vägivalla keelele ja seda üleni. Nagu USA sõdurite kohta öeldi II ilmasõjas, et nad õppisid üsna kiiresti ilma hoiatamata tapma. Ja see Eesti snaipergi kellega intervjuu oli hiljuti. Jube. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/nato/hs-eesti-snaiper-afganistanis-ei-hoiata-ega-halasta.d?id=30299557

Et tubli Eesti poiss, tapab läbi ristimärgi. Ja käib ehk pühapäeval kabelis kah. Ja mis õigus meil tema üle moraliseerida. Ise on ta taht sinna minna. Keegi peaks ikka kõva häälega välja hüüdma et kristlusega ühitamatu projekt on see.

Eks kristlus neid USA sõdureid seganud alguses aga neile tehti kiiresti selgeks et individuaalne hea ja kuri on nüüd kogukondliku ja riigilise vastu välja vahetatud ja eks kaplanid kah aidanud kaasa. Mida sõda inimesega teeb on näha kasvõi eri tüüpidest “nimedes marmortahvlil”. Üldiselt teeb aga vist väga sageli invaliidiks. Ja vägivalda romantiseerida ei tuleks ja ühegi ükspuha kui üleva eesmärgiga õigustada ka ei tuleks. Jumalaga kohe kindlasti mitte. Pühakirjas on vaid kaks suurt suktsessiooni vägivallatsejate ja nende ohvrite oma. Ja Jeesus samastas end… õige.

Parimalgi juhul on vägivald vältimatu kuri.  Ehk oleks aga sedagi andnud siiski vältida. Seda küsimust ei tohi ära unustada. Kristlane peab valima, mida teha. Mulle on sümpaatsed siiski vägivallatud võimalused ja kolmanda tee rahvas, mida me näeme sageli ka sektides nagu Mennoniidid jt. Ehk saab vaid ennast päästa teatud oludes. Ja oma põhimõtteid. 

Kolmas tee töötab paremini siis kui pooled aktseptivad teatud reegleid. Nagu näiteks või Gandhi ja Inglased. Või King ja USA või Tutu LAV-s. Kui ühele poolele ei kehti mingidki reeglid siis tuleb ta teatud oludes peatada. Gandhi ütles ka et kui hull jookseb tänaval ja tapab kirvega inimesi siis tuleb ta mistahes hinnaga peatada. Ehk saab aga sedagi ilma vägivallata  teha. Teises keeles n.ö. selleks on aga sõnaraamatuid vaja. Mis tõlgiks vägivalla keele ja kaks võimalikku rolli meie päädes kolmanda tee ja võimaluse keelde.

“Mida teha? 2) Sa jalutad õhtul Snelli tiigi kandis, kui äkki märkad enda poole jooksmas meest kurikaga ja karjumas: “Tapan maha, raisk!”

Ja ja mida sina ise teeks? Kas pühitseksid kiiresti torujupi ära enne kui seda kasutama tormad?  Ma arvan et su mõtlemine juhindub skeemist põgene või ründa. Ja seda ka eelmises küsimuses. Ma arvan et ei tohiks me siiski kolmandat  võimalust unustada. Sest siis unustame Krstuse. On väga efektiivne kui sa käitud mitte nii kuidas sult eeldatakse. Sest eeldatakse samuti seda et kas paged või ründad. Olen ründava koeraga seda kogenud näiteks ja ega inimene nii väga erinev ole.

“Sa hoidud targu vägivallast ja põgened. Rumala peaga paged ummisjalu ühte hoovi, mis osutub suletud siseõueks. Maas märkad Sa roostes raudtorujuppi ja õige pisut kaugemalt tuleb jooksuga kurikamees.
Sul on hetk aega, et otsustada, kas riskida sellega, et jätta oma naine ja 5? last isata või võtta torujupp maast ja hakata vastu.”

Aga kui sa oled sellises olukorras siis ära unusta siiski kolmandat võimalust ja seda et on veel rolle, mitte üksnes nood kaks et kas page või ründa. Ma ainult loodan et kui su huvi on siiras ja mitte üksnes demagoogiline siis näed ise ka pointi. Ma arvan et vägivallalembid on selle poolt ennekõike kuna see on praktiline. Ja vägivallatus on raske.

Ja viimases hädas kui mul on kolmas võimalus meelest läinud siis tuleb ehk hädakaitse. Kustmaalt aga piirid lähevad on omaette küsimus. Sageli läheb inimene ise vägivallatsedes väga leili ja avastab et instinkti tasandil tegutsemine on vabastav. Olen kogenud sedagi milline mõnu on anda ja see hirmutas mu enda juures. Et see ongi see ehe spontaanne, ütleme et autentne tegu mille kohta eksitentsialistlik filosoofia ütleb et see on siis ka alati eetiline.

Enesekaitsega ja omastekaitsega on kõik suuremalt jaolt selge, ainult et ei tohi kinni jääda nendesse kahte rolli ma arvan. On isegi loomariigis see võimalus et sa ei käitu ei ohu ega saagina. Nagu on näha Nat Geos lõvimehest ja üsna kaugele jõuab ta lõvikarjale liginedes sel viisil. Ma arvan et ka inimeste maailmas on see nõndasama võimalik. Et me ei käitu ei ohu ega saagina. Ja ega kristlastel muud võimalust ju jäägi kui kas hakata selle vägivalla pärijaks misläbi Jeesus risti löödi nagu tehakse maailmas tänini iga kollektiivse viktimiseerimise korral. Või samastuda Jeesuse õpetusega ja otsida kolmandat teed. Suurimaks takistuseks sel teel ongi aga kristlikud militandid, kasvõi nood sionistid/kristlased kes ekl suurkogule kogunevad laupäeval ja seal siis rahvuskristliste militantidega ühinema asuvad. Need on vagad vägivallaunistajad, kes ei taha kuuldagi mingist kolmandast teest. Ei, Jeesuse nõdrus oli ajutine ja meie pärast ja lunastuslik ja seda vägevamaks ta sai. Ja seda vägevam ta täna on. Ja Jumal annab meile võidu ja muu säärane jama. Millel kristusega midagi pistmist ei ole – absol. Sest jõu keele rääkimiseks ei pea kristlane olema. Selles keeles räägivad täna kõik.

Ja see on kurb et kristlaste jaoks neid rolle samuti sageli rohkem ei ole. Et Kristust siis kah ei ole? Ja vahel on kõige ratsionaalsem ka tõesti põgeneda. Kustmaalt enesekaitse aga ründeks muutub on väga raske määratleda, võtame või eilse juhtumi tuntud lauljaga.

Kolmas tee puudutab minu jaoks ennekõike institutsionaalset kurjust ja siis ka kahe inimese avalikku konflikti. Aga miks mitte ka muud. Ja loomulikult ega minagi tea. Aga eks ma püüa õppida. Kaks teed on põgenemine ja ründamine ja nende segapudrus me tavaliselt elamegi. Minu meelest on paha et kristlased kolmandat teed ei näe. Vaid lonkavad tõesti patsifismi ja õiglase sõja vahepeal. Või ei tahagi näha ja on avalikud militaarid. Ja vägivaldsed. Jne. Need kes “peksavad poisse ja tüdrukuid”.

On avalikke militaare, eriti fundamentalistide killas. Ikka meeles üks pastor kellega koos raadioski käidud ja kes enne saadet püstolit vöölt ära võtmagi ei vaevunud. Tema tavatses ikka öelda et kui te minu ja minu pere kallale tulete siis ärge minu kristlusega arvestage. Tore mees, teab kustmaalt piirid lähevad tal, aga naabri pere küsiksin mina? Vabal ajal tapab ta loomi – on jahimees. Mulle lihtsalt ei meeldi et on  selliseid elualu kus kristlane peab deklareerima et “ärge mu kristlusega arvestage”, mis tähendab et ega ta ise ka arvesta. Et kui tarvis lülitab end kohe kristluselt tulistamisele ümber.

No vat mida sel juhul teha? Patsifismiga olen vähe kokku puutunud aga tundub et see lakkab tõsiolukordades siis kui instinktid üle võtavad. Siis on ka patsifism otsas. Sestap mulle see kolmas tee nii meeldibki. See on katse kristlusevabu tühikuid inimelus täita. Mina küsiksin jah siis pigem vastu et milleks kristlus kui ta ei ole rakendatav? Millega ei saa arvestada teatud oludes? Miks siis mitte midagi muud kasvõi ehe animaalsus pealegi. Ründamine ja pagemine. Mis vahet sel juhul kas sa Jumala nimel paged või ründad. Ründamine oleks nagu asjalikum tegevus kui pagemine. Ja aus mees too pastor pealegi, tunnistab et tema elus on alu kus ta on ehe tapja kui tarvis.

Palju hullemad on need kogukondlikud ohverdamised ja viktimiseerimised millest ja mille kohta öeldakse et me teeme seda Jumal nimel ja Tema jaoks. Ma olen sellised kah kogenud. Siis tuleb kohe meelde Jeesus Pilaatuse ja Suurkohtu ees. Mina küsin et kui Kristusel midagi öelda ei ole sellistes elukordades siis miks seda viljeleda. Mõttetu tundub. Vaheta siis parem oma religiooni. Kui kristlus toob parimalgi juhul kaasa vaid reeglistatud rivaliteedi, miks teda siiski vaja on. Selleks on ju praeguses maailmas seadused mis rivaliteeti reeglistavad. Kas kristlus jääb siis vaid ja üksi mingite eetiliselt hallide tsoonide katteks või kogukonnasisesks tarbimiseks? Ja ega ta siis sealgi tööta. Kui te lahkesti tervitate oma sõpru, mida iseäralist te siis teete, eks pagandki tee sedasama. Kui te head teete omadele…. mida siis? Eks pagandki… tee sedasama.

Ma usun et armastuse mimeesis on see mida Kristus on kaasa toonud… et päästa meid reeglistatud rivaliteedist kaugemale.