filmidest

Eile oli võimsaid filme. Liialt palju korraga et oleks saanud süveneda. Ja siis oli veel ka “lost tribes”, mis jäigi vaatamata. Tudorid olid, mis on võimas sari, täiesti võimuhullust kuningast, Henry VIII-st.  Nagu keegi seal ütleb on ta muidu tubli katoliiklane ainult et ta ei talu et veel keegi inimene tema ja Jumala vahel on. Paavst nimelt. Ja kuidas terve riik kaasa elab kuninga kapriisidele ja tujudele ning pojasaamise kinnisideele.  Ja reformatsioon tähendabki omas Inglise vaimus just seda et keegi ei tohi olla sinu ja Jumala vahel, “sinu” tähendab siinkohal kuningat ja ei kehti vähemate vendade kohta. Hiljem muidugi hakkab kehtima ka vähemate vendade kohta. Ja katokirik oli ikkagi ainus mis kuningate võimuhullust talitses ja talitseda suutis, kui see ike sai maha heidetud, siis alles sai lõplikult hulluda ja hullata.

Ja Into the Wild tuli, sellest rohepühast olen juba ammu kirjutanud. Tegelikult oli ta tundliku moraalse närviga nooruk kes pettus  oma isas sest tuli välja tolle abieluväline laps. Ja et ta vahel ema peksis. Aga isa oli muidu geenius ja miljonär NASA-s. Kurb et tast nüüd selline pilt. Aga film peegeldab hästi seda üleüldist moralistlikku ühiskonda mis USA-s on, tükkis tema pereväärtustega. Ja nooruk pettus ennekõike oma isas sest võttis ühiskondlikku moralismi surmtõsiselt nagu noorukid ikka võtavad. Euroopa on üleüldse lõdva kummiga USA-ga võrreldes. Või lõtvade traksidega. Kord reisis Vana Olav mööda USA ringi ja pidi igas turvaväravas omad dispenserid jälle alla laskma sest traksid olid tal suurte metallpannaldega pisut vanamoodsad nagu kõik vend Olavi juures. Olin selle kena stseeni tunnistajaks Lexingtoni lennujaamas kus ta toona Patrick Friday-ga oli.  Rivaalid nagu ikka nad olid. Patrick oli siuke õnneotsija, asjatundja, nagu neid USA-st ikka ümber ilma hulkumas on. Jah, selleks pole tõesti palju vaja et end kusagilEestis kasulikuks teha. Tead mõnd kiriku aadressi ja piisab et sealt väike annetus ära tuua nii kohalikele kui ka endale kui “misjonärile”. 

Siiski kehastas ta, vana Olav teatud omadusi mis on erakordsed. Ja selle koha pealt pean ma vanast Olavist väga lugu. Ta jutlused olid üleelusuurused vahel. Ja seda märgati USA-s ja tänu sellele sai ta asju teha mis olid üleelusuurused, näiteks tõsta raha selle kolaka ehitamiseks Narva mnt. Kui teie usk ei väljendu kinnisvaras, siis on see tühine, ütleb apokriiva.

Uus tuli aga ja olles ebakindel põhimõttelage väike rehkendaja  hakkas ta naiste juhendamisel end kohe minu najal või arvelt kehtestama sest ma olin nõrgim lüli hetkel. Umbes samuti nagu Anthony Soprano peale operatsiooni pidi ühele oma lähedastest meestest tublisti lõuga andma lihtsalt selleks et poisid üle käte ei läheks.  Ma ei mänginud kaasa vaid saatsin selle peale kõik pikalt. Sest see vaga retoorika mis saadab kõige tavalisemat enesekehtestamist või teisele ära tegemist ajas iiveldama. Ja saidki nad omale rehkendustehingu nagu tahtsid. Mida tellisid seda ka said. Ja nüüd on väike rehkendaja jälle tagasi. Egas midagi – edu talle. Pakkusin neile hea tahte akti võimalust juhuks kui nad ise selle peale ei tule. Sest igast konflitide lahendamise metoodikad on kirikutes reeglina hullemad märksa kui näiteks või avalikus sektoris. Aga ju siis pole head tahet lihtsalt ja siis ei saagi rohkem aidata, sry.  Kui kirik Mäejutlusega ei arvesta või ei püüa selle järgi elada ega siis vast saagi suuremat aidata.

Euroopas on ühiskondlik moraal ära erastatud ja keegi ei vehkle enam sellega tänaval, kui üldse siis ehk mõnes usuühingus. Ma tean ühte vendadepaari ühest usuühingust kellest üks siiani räägib meeste seltsis et tema on abielus ja mingites naiste ja abielurikkumise ja sexijuttudes tema ei osale. Vähe sellest ei taha ta neid kuuldagi. Igast naiste ja panemise jutte ehk seda meeste poetagust ja omaette olemise subkultuuri. Nagu naine Antohony’le ütleb et ma lähen nüüd Euroopasse ja sa võid siis teha neid asju mida mehed teevad kui neil naised ära on. 

Aga ta, too vend, on ka ainuke selline keda ma tean, kes on võrreldes üleüldiste “lõtvade traksidega” demonstratiivselt moraalne ja abielukeskne. Respect venna ees. Moraal kui vastukultuur meeldiks ehk mullegi ehkki ma vast liialt vaatleja olen ja mitte küllalt deklareerija.

Poiss Chris seal selles filmis Into the Wild tegi kah n.ö. ära omamoodi ellujäämisharjutuse aga ei tulnud seekord välja. No pole viga, ehk siis mõni teine kord, mõnes teises elus. Lisanuks Gunnar Aarma. Pole viga, ehk järgmine kord, järgmises elus õnnestub. Ma ei tea neid asju. Kas see kes mind kõrvalt vaatab olen ma ise? Ma ei tea seda. Miks peab eneseteadlikkus st enese kõrvaltvaatamise ja enesest lahutuse ja lahutamise tunne viitama “mulle endale”. Ma ei tea neid asju. Vaim, hing, ihu asju. Eskimodel on “mina” osis ka Nimi. Ehk ongi. Mulle piisab sellest küll et “mina” ehk eneseteadlikkus on oma privaatse iha ruum üleüldises ihalemises. Tööversiooniks piisab küll.

Imestasin hiljuti oma külas Linda sünnipäevalauas istudes kuidas igaüks hakkas rääkima järsku sellest mida mustlased talle öelnud on. Mul pold selle koha pealt mitte midagi öelda. Tundub et mustlased on meile eestlastele andnud  oma elustsenaariumid ette ja neid mustlaste poolt antud elusid me nüüd elamegi. Eriti kui seal midagi meeldivat on. Et heledat verd mees teeb sulle suure päranduse, näiteks. Ühes saksa sõjavangi mäletuste raamatus on samuti, pargipingil antud mustlase ennustus on teda kand juba vaat et 80 a. 

Mulle meeldiks seda rolli küll enam Olümplastele omistada, oleks nagu väärikam. Et kolm saatusejumalannat toimetavad kusagil stuudios ja muudkui määravad ja lõikavad seal inimeste elulinte ja vaatavad üle. Tulevikulinte ma mõtlen.

Ja siis  oli veel üks suur film, võimas film, sain sellest pea kohe aru, kurb vaid et saanud süvenenult vaadata. There will be blood.

Eepiline piibellikult eepiline st. elu suuri küsimusi kokkuvõttev ja kehastav. Suuri pahesid ja kirgi, peakangelane oleks nagu kultuuriheeros, kes teeb suuri asju, olgu siis halbu või häid.  Film tuleb Upton Sinclair romaanist. 20.nda sajandi algul on üks mees kes kaevab auku ja paneb siis auku metalltoru millest hakkab voolama välja naftat. Nafta on kole sõna mu meelest. Nafta tegi mehe rikkaks. Rikkus tegi mehe võimsaks. Võim tegi mehe hulluks. Amen. Võimas film, ka jutlustaja on seal, selles filmis, võimas ja kehastab seda selget metoodikat, mille kohaselt mindi inimesele pingis järgi kes oma ei olnud ja toodi ära ja tehti ta  ära. Kõik. Ehkki pärast tuleb välja see et jutlustaja oli fake. Mis tost, metoodika ikka töötas.

Võimsaid filme on harva ja vähe. Mul on nina noid ka klõpsides vahel ära tunda. Räpane Mackey oli vahepeal ka tore seriaal aga tüütuks läks. Oz ja Sopranot on elu õppefilmid. Paradigmaatilised. Filmis tulevad harvad võimsad ütted enam esile ja neid on kergem ära tunda ja meelde jätta. Mackeys on naljakaid kohti. Kus minnakse mingit maniakki läbi otsima ja uurija ütleb, “nice sperm collection over there in your fridge.”  Jah igast asju inimesed näed sa koguvad. Kes marke kes spermi.

Advertisements

0 Responses to “filmidest”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: