Arhiiv: 30. dets. 2010

Panin eilse kirje üles. Ikkagi, mis seal ikka. Pole midagi mille pärast häbenema peaksin. Tavaline kirjalik mõtlemine. Väikeste vahekokkuvõtetega. Selle üleeilse kohta aga veel niipalju et tegin oma kunagisele kirikule tõesti peale pikka ja põhjalikku kaalumist parima pakkumise mis mul teha oli. Ja on ja olema saab. Vabandus n.ö. seltsimeheliku kohtu pidamise eest ja hea tahte akt. Ja ehk oleks viimselt mulle piisanud ka lihtsalt hea tahte aktist. Aga sellegi nad tagasi lükkasid. Teades et kirik on reaktiivne reeglina ja jääb äraootavale seisukohale kõiges milles annab jääda, v.a. ehk mingid rahaküsimu(i)-sed, püüdsin teisele poolele asja võimalikult kergeks teha. Aga kui ei siis ei. Paremat pakkumist ei ole ega tule. Ja mida ma siis nii väga tahtsin muud midagi kui seda et saaks sõbruses edasi elada, ega ma nende kilda ju enam tagasi taha ega hakkagi tahtma. Kui ei siis ei. Selle kohta mul enamat öelda ei ole. Sain selle selgeks et inimeste suhtes hoitakse ja kogutakse patu(nime)kirju mida siis neile parajal ajal nina alla hõõrutakse ja kõik. Aga eks ma teadnud seda ennegi millega nad seal omades komisjonides tegelevad.

 Tänases valguses on nii et mis siin ikka. Nagu Remmel oma artiklis ütles et kas usume või mitte. Aga keegi peab esiti tegema mingi ütte, või välja käima seisukoha ja siis selle suhtes ja selle (nende) inimeste suhtes hakkame me endid kohe positsioneerima. Mina usun, mina mitte. Oleme kõik n.ö. äraootaval seisukohal ja reaktiivsed. Mis ei ole minu arvates hea seisukoht, eriti kirikule mitte. Kirikut peaks iseloomustama proaktiivne armastus, tükkis vastavate tegudega. Antud kaasuses siis aktiivne meediohvrite nõustamine näiteks. Ja muud ravid ja nõustamised. Aga ei ole Eestis mennoniite kes läksid ja nõudsid Kanadas mõned kurjategijad omale ja hoidsid nad jätkuvalt vastutavatena nii et nad enam midagi halba ei teinud. Ei hooli meil keegi ühestki inimesest vist nii palju. Olgu siis tegijast või ohvrist.

Eriti inetud on sellised fb -s vaimulik Toomase stiilis avaldused et vandenõuteooria ja jms. Inetud. Vaimulikule mittekohased avalikus virtuaalses ruumis. Kui vaimulik ei mõtle inimestele kes väga haiget saavad, millele ta siis üldse mõtleb? Mis kinnitab minu jaoks veelkord libeda mäenõlva efekti et kui oled naistevastane vaimulikuametis, siis on sul üldse reeglina raske neid normatiivse ja endaga võrdse inimesena võtta. Mis ei tähenda muidugi sugugi alati seda et sa noid kuritarvitama kohe peaks aga jah juhtub sedagi. Igal juhul, olgu muuga kuidas on aga lugupeetud vikaar on tuntud oma sexistlike avalduste poolest.

Nii et selles mõttes on kõik minu jaoks loogiliselt koherentne ja ma ei imestaks kui vendade misogüünide hulgast rohkem selliseid asju esile kerkiks. Loogiline oleks. Teisalt on tegemist elavate inimestega ja kirik peab esmajoones tegelema ohvritega, kelleks on antud loos vahetu kannatanu, kahtlustatava abikaas ja tütred ja viimaks kahtlustatav ise. Minul on seda raske teha sest meie suhe on kauane ja keerukas ning vaevalt et ta praegu must puudust tunneb. Kunagi lasin ta seminarist lahti kuna ta tegeles aktiivse proselütismiga üliõpilaste seas oma kiriku kasuks. Nagu minust lahti saadi kutsuti ta kohe tagasi. Nagu näete olen antud küsimuses seetõttu mõneti delikaatses olukorras ja ei oska hetkel midagi ette võtta.

Aga küllap jäädaksegi muudkui äraootavatele seisukohtadele. Nii on alati kõige mugavam ja ohutum. Kirik peab olema alati ohvrite poolt ja ohvrite nimekirja ja pingerea ma tõin ära.

Meie ikka veel patriarhaalsel kamaral aga on tähelepanuväärne seegi et süüdistama hakatakse kohe just nimelt ohvrit, mis on mulle eriti mõistetamatu ja isegi siis kui midagi veel tõestatud ei ole ja pole teadagi mitte, kas siit krim asja tuleb või mitte. Ja jälle on vennad  misogüünid esimesed rääkima vandenõuteooriatest jms. Mis on indikatiivne.

Mida eeldatavale ohvrile antud asjas vaja oleks on muidugi hea nõustaja. Aga see jutt võtmes et “vägistatav on ise süüdi” on jälk. Iga mees peab olema suuteline aru saama sõnast “ei”, nii verbaalselt kui kehakeeles. Nii lihtne see ongi. Ja kui ei saa siis õppigu easy way or hard way. Meenutab ühe natsi küsimust juutide kohta et mida nad meile siis nii jubedat tegid et me neid nõnda vihkame? Presumed guilt, mitte innocence.

Ja meedia suhtes on muidugi kõik osapooled ohvrid, see on selge. SL Õhtuleht näitab aga täna erilist taset mis Võsa Petsi tasemega hästi kokku käib. Üldiselt oleks aga antud kaasuses tarvis lepitusmenetlust st et restoratiivõiguslikku lähenemist. Mina laseksin kaasusele peale vaimulikest taastavõigusliku brigaadi. Aga pole meil vast neid võtta ehkki koolitatud on neid küll nii mis kole. 

Üldiselt mingis mõttes kurb ja seda enam et ma süüdistatavat hästi tean ja tunnen. Mul on sügav kahjutunne ja kaastunne ennekõike ta abikaasa ja tütarde suhtes ja selle suhtes mis saab. Ilmselt muutub elu suuresti ja elustiil. Ja loomulikult kõigi ohvrite suhtes mida nad kõik meedia suhtes on. Aga mulle ei ole ka kunagi istunud selline glamuurikristlus mida ta esindanud on ja mis minuarust sobib hästi kokku sõnajalgade kristlike lennuharjutustega. See on väga võõras olnud aga ega need asjad pruugi mingilgi kombel omavahel ka otseselt seotud olla. Kiriku puhastamiseks on aga sellised asjad head. Ja kirikust räägin ma siin  kõige laiemas mõttes. Ühe uskkonna esindaja võib ju öelda et minu kirikut see ei puutu aga puutub küll. Liiga palju sarnaseid asju võib mõjutada riiki viimaks ka omi suhteid kirikuga üle vaatama ja kindlasti tugevnevad ühiskonnas hääled mis seda jätkuvalt nõuavad. Selles mõttes puutub see küll kõiki kirikuid. Ja ükski skandaal ei ole selles osas kirikule hea. Kiriku sisemise puhastumise mõttes on aga hea küll. Aga ega sedagi viimselt tea. Ehk puhastab kirikut kui väikest subkultuuri. Mis niigi on lõhki kistud fundade ja liberaalsemate vahel ja poolt. Kumba poolt see aga tugevdab ei oska ma öelda. Liberaalsemad tahaks nivoode nivelleerimist ja samu kodanikuõigusi ja vabadusi kirkusse nagu on ühiskonnas tervikuna. Fundad aga soovivad jätkuvat kapseldumist. Mingit pidi töötab see ehk ikkagi fundade kasuks enam.

Sest eks nad nõua sageli ka lisaks muule moraalseid rivistusi. Aga on indikatiivne et mingi Loodus omas portaalis ja lisaks veel terve hulk fundasid tormas peaees just nimelt eeldatavat ohvrit ründama. See on väga indikatiivne. Ja inetu. Sest eks ole kahtlustatav ju üks häälekamaid naisvaimulike vastaseid olnud ja selles mõttes n.ö. oma mees. 

Aga jah suuri asju sünnib. Ja tundub et polegi palju vaja, vaid paari poolthoidvat artiklit ja juba pakutakse sulle tööd linnavalitsuses. Ja endast ma siinkohal ei räägi mitte.

Jutt alles hakkas veerema eile. Liiga palju märksõnu on seal minu jaoks. Arm ja õigus. Arm on laiemalt võttes minu jaoks see et vihma(lund) sajab ja päike tõuseb jms ühesõnaga see et eksisteerib elu ja võimalikkus eluks. Kitsamalt võttes on arm teenimatu soosing mida inimlaps saab isiklikult võtta. Kogeb isiklikult. Antud kaasuses õiguse sisse/välja toomine ei tähendanud muud kui seda et ma lootsin teatud mööndust vähemalt sellele et minulgi iniviidina on osalt õigus ametkonna meelest. Et ametkond möönab et käitus teatud osas indiviidi suhtes valesti. Pigem aga oleks sellegi soovi varjutanud lihtsalt mõni hea tahte avaldus. Seda ei ole tulnud ega olnud. Sest on otsustatud olla reaktiivsed iga hinna hinna eest, mitte proaktiivsed. Ja nõnda antakse laiemalt võttes vabatahtlikkult ära igasugune omaosalus meie ühiskonnas kaasalöömiseks. Ja eks ole juba kohtutud ka. See oli siis antud kaasuses arm kitsamalt minu arvates. Et suudetaks armu nimel ehk arveraamatutest üle vaadata. Ja eks seda ole mul endalgi vaja. Et suuta ametkonna tegudest üle vaadata. Aga mul on mõnetine emotsionaalne ükskõiksus ses osas juba. See selleks. Ja mina indiviidina ei ole armuasutis vähemalt. Oleks nagu pisut liiast nõnda enda kohta öelda. Absoluutne arm on aga jah kui Pauliga siin rääkida, siis raskestihoomatav suurus ja harva me seda näeme ja kogeme. Absoluutne arm läheb tagasi vihma ja päikese juurde ja homeostaasi juurde. Seda võib ja tuleb muidugi ka isikliku soosinguna võtta sest juhus elada ei ole kuigi sage. Juba see et sa elus oled teeb su süüdlaseks nende suhtes kes süütalastena oma elu on pidanud jätma. Mis õigus ja inimsoosing või jumalik juhtimine mind küll läbi abortide tihniku (kolm ühe sünni kohta toonases ühiskonnas) juhtis ja mulle elu võimaldas. Miks mina, miks mitte mina, miks just mina? Jah, see peaks olema inimlapse lõpmata rõõmu ja heatahte aluseks tema igapäevases ellusuhtumises. Absoluutne arm minu jaoks ei sõltu sellisena sellest mida inimene teeb või ei tee – see ongi see et Kirik kui armuasutis kuulutab Jumala absoluutset soosingut ja eluvõimalikkust inimesele olgu ta teinud misiganes. Ja see arm ei ole sõltuv inimesest. Seda saab muidu ja muidu tuleb ta ka vastu võtta, ilma tingimusteta antud ja võetud. Läbi Kristuse eeskuju (lunastuse). Nagu Paul, mis Paul, Enn on ta nimi. Nagu Enn ütles, saab seda vaid tingimusteta vastu võtta. Just. Olen seda absoluutset armu vahel armulaual ehk ka ise kogenud. Selle absoluutsuse taustal eksisteerib siis relatiivne arm kus kogukonna/kiriku soosing käib kokku/lahku sellega mida inimene teinud on. Absoluutset armu saab mulle kuulutada ka siis kui ma näiteks olen kurjategija ja istun kinnimajas vastavalt ühiskonna poolt määratud “meeleparandusajale”. Kui kirik muutub aga liialt relatiivseks ja unustab armu absoluutse dimensiooni, siis pole hea, mulle meeldib aeg-ajalt ikka kuulda vihmast ja päikesest ehk absoluutsest armust mis minust ei olene aga siiski mulle laieneb. Kui ka muidu mitte, siis seeläbi ikka, et tänu sellele ma elus olen ja seda kogeda saan, et elusolu ongi arm. Aga tänase päeva kaasused tähendavad minu jaoks vaid ühte, seda et tuleb avalikustada, tuleb. Mind pisut ärritas see “äraootav seisukoht” ekn-lt. Ma saan aru et liikmeskirikud ja ei sekkuta siseasjusse jne. Aga kui tegemist ongi ühemehekirikuga, mis siis? Aga sellele oleks tulnud nagu öeldakse, pisut varem mõelda. Ma nägin vaest meest kel oli hea nõu aga keegi ei võtnud teda kuulda sest ta oli vaene, ütleb Koguja. Nii ongi. Ma lihtsalt mõtlesin et kui oleks meie lugupeetav olnud metsateel ja näinud ütleme et vägistamiskatset kas oleks ka siis olnud kohane jääda äraootavale seisukohale. Ja mitte sekkuda liikmeskirikute siseasjusse, eriti kui veel tegemist on kahe erineva liiikmeskirikuga ja nende esindajatega. Ja kui üks liikmeskirik vaieldamatult püüab parasjagu just teise kiriku siseasjusse sekkuda? Kui ühe esindaja teisele liiga teeb. Ja kumbki neist ei ole su enda kiriku liige. Nagu Samaaria teel, jäid ju nood seal ka äraootavale seisukohale kõik. Peale Samaaria mehe. Selge see et kirik on rünnaku all ühiskonnas tervikuna. Lahendiks ei ole aga mitte iga hinna eest näo päästmine ja bürokraatlik ringkaitse ja äraootamine, vaid avalikkustamine. Lahendiks ei ole fundamentalism ja mustasajalisus ning misogüünia ja mingite traditsiooniliste survamisskeemide ehk intitutsionaalsete kiriku enda pattude põlistamine. Ei, avalikustamine, täielik ja mööndusteta. Wikileaksi eeskujul. Ma ei suutnud hommikul Meego Delfi artiklisse süübida. Aga tema vist räägib seal ürgusalduse õõnestumisest lekkimise läbi. Et me ei tea enam, sest me ei suuda informatsiooni põhjal otsustada ja siis me kas usume või ei usu inimeste kohta seda mida öeldakse. Vastavalt ürgusaldusele meis. Eriti kui pole tegu krim kaasuse ja süüdimõistva otsusega. Aga isegi kui on, siis võib järgmise kohtu tasandi otsus olla õigeksmõistev. Või siis viimselt Euroopa kohtu otsus, nagu näiteks või Tiit Veeberi asjas. Süütuse presumptsioon aga kehtib vaid esimese astme kohtu otsuseni ja vahel tundub et kuni vahi alla võtmiseni vaid. Ja siis on veel terve hulk eetilisi tasandeid mis jäävad krim lahenditest n.ö. ülespoole. Nii et maailm me ümber on tulvil eetilist keerukust ja seda enam eeldatakse meilt vastutustunnet aga ka armastavat sallimatust iseenda institutsiooni ja selle esindajate patu suhtes ning kaastunnet ennekõike ohvrite ja ka /kurja/tegijate (uurimise alla olijate) omaste suhtes kes on ju samuti ohvrid. Ehk küll ühed ohvrid tavaliselt teisi vihkavad ja samuti süüdistavad. Siin peaks kirik olema rahutegija ja rahuvahendaja. Mitte mingi reaktiivne ootaja, ära ootaja veelgi vähem. Ei oota ta nõnda midagi peale enda huku ära. Ja sedagi ei jõua ära oodata. Mina rõhutaksin pigem ürgusaldust mis meis peaks olema tõe vastu, tulgu ta või läbi lekkimise avalikuks. Usaldust tõe kui sellise vastu mis on nende näivuste taga mida meie silme ette säätakse. Nende nägude ja imagode taga. Nagu Tony-le öeldakse Paulie kohta. He has only his business, and boys and his image and nothing more left. Õnneks sunnib kirikut seisukohavõttudeks ühiskond sest kirik ise selleks tundub et eriti võimeline ei ole. Sisemiseks puhastuseks. Võetakse seisukohti küll homoseksualismi kohta aga mitte vägistamiskatsete kohta. Pihisaladusele viitamine siin aga ei ole kohane sest seda tehakse antud juhul ohvri arvelt ja selleks vaid et ei peaks kommenteerima. Motiiv on vale antud juhul pihisaladuse mõiste kasutamisel. Liiatigi jätab seadus selle kiriku(te) endi määrata mis pihisaldus on ja mis pole. Pihtija meelest ei pruugi antud kaasuses mingit saladust olla. Aga nii eelk kui katokirik viitavad ometi sellele. Ja on ilmne et libeda mäenõlva efekt on täiesti toimiv. Ja et libiseb mõlemat pidi. Kui sa ei poolda naisvaimulikke ja oled autokraatne meesvaimulik küllap sa siis ka… libised järgnevale astmele. Nii et libiseb tõesti mõlemat pidi. Ainult et kui kirik ühiskonna survel ja vastutahtsi puhastub siis kaotab ta enam kui siis kui ta ise seda teeks. Aga ilmselt ei saa eeldada liiast hierarhiliste struktuuridega asutistelt, mis koosnevad sageli peamiselt anduvatest naistest ja autokraatlikest meestest. Kummaline fenomen veel et naised hakkavad kohe ja reeglina süüdistama suuremalt jaolt teist naist mitte meest. See on vist seesama asi et anduvad naised ja autokraatlikud mehed. Et mehel on ikka rohkem õigus kui naisel. Juba selle poolest et ta mees on. Ja mehele antakse ka enam andeks sellest johtuvalt.

Ok vist on aeg vait olla nüüd mõnd aega.

Tundub et mingi puhastusaeg hakkab tulema. Märke on taevas ja maas. Ja kui ei ole siis paneme märgi maha. Mina nagu öeldud tegin jõuluoffensiivi ja püüdsin piiskopi vahendusel n.ö. sisuliselt ära leppida kunagiste vendadega. Mul oli kaks soovi: vabandus seljataguste hukkamõistude eest selle vahetu initsiaatori poolt ja sümboolne (avalik) zhest mis kinnitaks nendepoolset ametkondlikku head tahet minu suhtes. Vastuseks sain piiskopilt endalt nimekirja sellest mida head too kirik mulle on teinud ja küsimuse mis oli asetatud nõnda et mis õigus on mul üldse veel midagi tahta. Kusjuures mu tänamatuste/pattude nimekirja oli tehtud uus kanne mida ma varem kuulnudki polnud. Eks siis kohalikud vennad on välismaist piikoppi ses osas valgustanud. Asjad ise on tühised ja vaieldavad, olulised on nad vaid indikatiivsuse seisukohalt, minu jaoks. Jah, loomulikult olen ma patune ja mida muud ma tahan kui armu. Jumalalt ma ikka saan aga inimestelt tundub et mitte. Vähemalt sellest kraanist seda ei tule. Ja et natuke ehk väike osa ka õiguse nõudeid saaks sealjuures täidetud. Armastus rõõmutseb ühes tõega – muuseas. Parim mida pakuti oli audients mida ma ei vaja sest see ei muuda midagi. Kui üks pool ei pea/saa mitte midagi otsustada ja võib alati taanduda kollegiaalsusesse siis indiividil sellist võimalust pole. Ja kui tarvis siis saab ametkond ka väga edukalt liikuda kollegiaalsuselt individuaalsusesse tagasi ja öelda et meie küll jah aga tema näed arvab meil teistmoodi. Ja nii ongi.

Nii ma siis piiskopilegi kirjutasin et vahest proovin ehk 5a pärast jälle, ehk vennad muutuvad vahepeal. Aga kirjad olid väga indikatiivsed vabakirikliku spiritualiteedi kohta, täpsemalt siis selle kohta kuidas ametkondlikkus jumala armuga väga kummaliselt segi aetud on. Aga mis seal ka 5 aasta pärast ikka teisiti on, aint mu patunimekiri saab ilmselt tublisti täiendust selle ajaga. Ja ega muud nõuannet olegi, kui päästke end kes suudab.

Seda patunimekirja, seda et üldse niimoodi mõeldakse, näen ma kui demoniseerimise vormi mille vastu tuleb võidelda. Et tegelikkuses valitseb ikka moraalne raamatupidamine ja see loeb kes loeb ehk sellel on õigus kes raamatut peab. Sest tema esindab ja teda on rohkem. Ja ei valitse mitte sugugi Jumala suveräänne arm. Nii muutub seegi arm mida kirik peaks vahendama sageli sõltuvaks sellestsamast raamatupidamisest ja rehkendusest mis meil tolle inimese suhtes on. Sel juhul võiks ja peaks aga armuasutise kinni panema sest tingimuslikku armu pakutakse igal pool ja selleks pole kirikut vaja. Ja ehk peakski panema kinni, oleks ehk kõigil lihtsam.

Kirikut õigustab vaid tingimusteta armu jagamine, kasvõi armulauas näiteks. Kui seegi tingimuslikuks tehakse, “et katsugu ennast läbi jms” siis võib samuti kiriku kinni panna. See tingimuslikkus on aga öeldud vahetegemise kohta ehk selle kohta et me ei erista agapet armulauast ja nii nagu mina aru saan ei mitte muu kohta. Selle kohta et me ei võta armu vaid sööki.

Ja seda tingimuslikkust rõhutavad nii katoolikud kui ka vabakiriklased ühtviisi. Vaid mõnes luteri kirikus on vahel tunda suveräänse armu hõngu. Aga püütakse sedagi kirikut legalistlikuks teha. Vägisi püütakse. Nii et see selleks. Selle asja sai siis seekord jälle korda. Üldiselt on aga leebe jõulutuju siiani ja mis ma ikka – ei hakka dokumente üles panema. Lihtsalt siuke tuim tunne ja tõdemus et eks ma seda ju arvanudki ja et mida neilt siis ikka oodata oligi. Leebe leppimine. MOTT. Ma ei hooli isegi sellest punktivõidust mille ma ehk omas meeles sain. Ükstaspuha. Et sirutasin armastust otsivad katsesarved korraks teatud suunas välja ja sain aru et ei tule – no ei tule mitte. Kus ei ole,  sealt saagi tulla.

Aga vaat ei saa olla korraga koalitsioonis ja opositsioonis. Aga just seda püüavad mõned meil siin praktiseerida. Et kirikus sees ja koos kirikuga ja kiriku vastu. Kõike korraga. Sa pead vähemasti teises spiritualiteedis olema kui sa julged millelelgi osundada üldse, st et sul peaks olema teine paradigma vähemalt. Paradigmade õpetuses on seda kontrasti asja nagu üle rõhutatud  minu arvates, seda et uus paradigma vastandub vanale. Pigem on see senise kumulatiivse teadmiselademe ümberinterpreteering ja see tõlgendus vastandub ehk senisele, seda küll aga see on siiski tehtud sellesama kumulatiivsuse alusel ja põhjal.

Vabakiriklik spiritualiteet ongi määratud tõmblema lõpututes konvulsioonides. Ühelt poolt ta teoloogilist ladet liiga vähe ümber tõlgendab ja liiga aralt ja rõhutab vaid fenomenolooglist külge. Minu arvates on aga nii et kui me üldse Jeesusest kui inimesest mõtleme, siis peame me tõsimeeli kõrvale panema kõik mida dogmaatika ta kohta ütleb. St et me peame rehkenduse ise läbi tegema ja vaatama kas ülendub ta meis ja meie jaoks Jumalaks või ei. Mida see sõna siis iganes ka ei tähendaks. Dogmaatikast tagasi inimeseks reeglina enam naljalt ei saa. Ei toimu teoloogilist enesetühjendamist.  Jeesus on liialt laetud ja nii me jäämegi elama mingi mütolooglis/dogmaatilise häguga. Vaid inimene kes paljastas inimese ja suri inimesena saab saada su päästjaks. Saab sind päästa lisaks muule ka su enese eest ja su ametkondlikkusest veel peale. Dogmaatiline Jeesus tahab vaid kombetäitmist mis ei päästa. Ta tuleb inimeseks teha, tal tuleb taas inimeseks saada su enese jaoks ja su enese pärast.

Vabakiriklik spiritualiteet aga on sündinud ärkamisest ja ta ei või rahulduda millegi muu kui ärkamisega. Mida teha aga vahepeal, siis kui ärkamist ei ole. Midagi ikka on teha, on mingid fenomenoloogia esilekutsujad, kelle käte all inimesed kukuvad jms. On uued võimsad õpetused, kampaaniad ja moevoolud mis meile usa-st tulevad, näiteks või tervise ja söömiseõpetus. Mis pole päris kosher aga mõned õpetajad teevad oma kosherit ja õpetavad et näiteks krevette ei tohi süüa sest nad sealt põhjast endile mine tea mida sisse söövad. Ja et kaal tuleb normi saada nagu õpetab piiskop Thomas Yakes, kelle kooslolekul olen ma ka kord usa-s käinud. Mulle väga meeldis tema jutluselaad, mida ma omas keeles nimetan selliseks “kerimiseks” et hakkab näed mittekusagilt peale ja viimaks kerib suure asja kokku. Kunagi olid Treima Toivo minu arust sarnase stiiliga jutlustaja. Et emotsionaalselt kaasakiskuv teemaarendus. Nii et midagi ikka on ja saab teha moraalseid rivistusi ehkki see minu arust ei ole iseloomulik niivõrd karismaatilisele kristlusele kui näiteks baptistidele. Karismaadid on leebemad selles osas. Aga skandaalidest ei ole keegi kaitstud. Ja aeg-ajalt langevad meiegi tähed komeetidena üle taeva. Seegi on sellisesse spiritualiteeti juba sisse programmeeritud. Et kui sa teisi demoniseerid siis kihutad varsti ise ka üle taeva heleda jutina. Ja midagi pole teha sellised asjad kahjustavad kirikut sest mureneb jätkuval seegi viimane mis kirikust kui moraalsest kogukonnast on veel järele jäänud. Ja eks ta peagi murenema kui ta pole enam armastuse kogukond. Kes armastab on käsu täitnud. Kui ilmalik võim peab kirikumehi vastutusele võtma. Selles mõttes on asjad halvad. Aga minul sellest mingit kahjurõõmu ole. Kahju vaid inimestest eriti neist kes kannatanud on ametikandjate all, kes on nagu juba öeldud segi ajanud oma ja ametkondlikku ja Jumala oma, mida nad vahendama peaksid.

Aga seegi elatakse üle ja inimesed aetakse ära nagu tavaliselt ja kõik läheb samamoodi edasi nagu tänini, st. mitte keegi ei hakka midagi sügavuti ümber hindama ega mingit paradigmat muutma. Ja ühe patt ei ole teise õigeksmõist ja ma ei taha olla ka see Pilaatus ka kes Jeesuse arvelt Heroodesega sõbraks saab. Aga just nii ta töötab.

Ärritajat  ei ole, on rahu ja leebus. Ja mööduva koera karvust ei viitsi kah hakata. Lugesin Kalle Gastoni kodukat ja no mis ikka öelda oskan. Mus on loomupärane kaastunne nende suhtes kes ametkondlike veskikivide vahele on jäänud ja siis kas elu kaotanud või napilt minema saanud. Soe kaastunne. Ja eks põhjuseid ole mitmeid. Kas mõni teine kuri papp või lihtsalt ametkondlik külmus ja hoolimatus. Ja eks ole inimeste vajadused ka erinevad. Mina näiteks mingit kantseldamist ei eelda ega vaja. Mõni noorem aga saan aru et vajab.

Siinkohal meenuvadki mulle inimestest just ennekõike Kirotar ja Gaston ja siis veel terve plejaad vähemaid vendi kes on kas jooma kukkunud või muidu pagenud nii kuidas jalad võtavad ühel hetkel. Või ära aetud. Igast asju juhtub. Väga tore oleks selline elulugude kogum näiteks kuhu pandaks kokku nood kel kirikuga on halvasti läinud. Ja väike moraliseeriv üldistus veel otsa, et miks. Aga muidugi karavan läheb edasi.  “Me liigume loogeldes loojangu poole”. Muud midagi kui et mus soe kaastunne nende suhtes südames on ja mulle ei meeldi kui neid võitjate poolt sildistama kiputakse nagu näiteks “kibestunud” silti neile kohaldatakse. Niipalju siis sellest. Seda ma usun aga küll et kohustuslikust ja etteantud rollist pääsemine/pagemine annab ühe teistmoodi uue ja parema vaimuliku kogemuse. Nii et edu ja õnne, mis muud. Hea on kui Kaini märgiga mees läheb ja ehitab linna. Väga hea on. Nii peabki. Mulle on see  mu enda vabadus küll alles viimasel ajal lõplikult kohale jõudnud ja rahulolu oma üksiolu ja vabadusega. Ehkki vahel on tunne et võimete poolest tahaks veel kuhugile ametkonda elus sisse hüpata. Nii ta võibki olla et me ise ei saagi esiti aru mis meist saanud on ja tahame ikka end näha ja mõtestada mingi teise ja suurema koosluse sees.

Aga siis veel andestusest ja teise põse keeramisest. Eks see andestus on siuke teema küll et võta või jäta. Iseenesest selline lausandestuse nõudmine ja kohaldamine tähendab sageli kinnimätsimist ja kurjusele õiguse andmist. Tähendab sisuliselt hoolimatuse nõudmist. Hoolimatust suhtes õigusesse. Miks me seda kuriteoohvritelt ei nõua? Et andke aga andeks ja las kõik läheb edasi samuti nagu läheb. Ja kui ei ole kuritegu siis võib olla ja tavaliselt ongi ju selle analoog ainult et raskusaste jääb kuriteo kategooriast väljaspoole. Muud vahet ei pruugi olla ega olegi. Andestus töötab vaid jõupositsioonilt või siis pariteedi ehk vastavuse positsioonilt, sellelt positsioonilt et sul on võimalus vastata samaga aga sa jätad selle tegemata. Ja siiski on parem kui sellega kaasas käib lugu ja jutt miks sa ei tasunud kätte kui sul selleks võimalus oli. Sest seda ikka kiputakse tõlgendama kui pelka nõrkust ja siis ja sellisena on see samuti teise poole jätkuv kurjale mahitamine.

No justice no peace! See on õige loosung. Andestuse eesmärgiks on aga kurjuse taastootmise katkestmine et viha juur ei kasvaks üles ja progresseeruks ja et inimesed ei saaks haaratud lõpututesse vägivalla nõiaringidesse. Sama eesmärk nagu ka teo puhul, teisisõnu jutus mis räägib teise põse keeramisest siis kui sind lüüakse.  Moraal on samuti seesama et vaata et vägivalla nõiaring saaks sinu koha pealt katkestatud. See on olulisim ja seda tuleb teha. Muud küsimused nagu mu eelnevas arutluses et kuidas su andestus kommunikeerub on selle suhtes siiski teisase olulisusega.

Vägivalla nõiaringid on ennast taastootvad ja kui ühel rahval on kuni neljanda põlveni auvõlg ja kohustus kätte maksta siis ei aita tõesti ju muu kui kõikide mahatapp. Sest lapsed kasvavad selle programmi järgi et nad tulevad ja maksavad kätte. Kui keegi järgi jääb siis ta tuleb ja maksab kätte ja ta elu on juba sündideski sellest ära mõtestatud. Meleki seaduse järgi. Suured kättemaksuringid ei räägi andestusest ja sellele pole kohta sest sa oled süüdi juba selles et sa oma esivanemate järglane oled. See on pärispatt teise jaoks et sa olemas oled ja kas pole seal mingeid allhoovusi tõesti ka teoloogilises mõttes, et Jumala ees ja silmis oleme me veritasu väärt. Aga kellelt? Kes peaks tasuma? Ma ei usu siiski et Jumal niimoodi mõtleb.

Ometi pole me süüdi Jumala ees mitte Karmavõla mõttes kus see tuleb meie endi esivanematelt ja nende elukvaliteedilt, ei kristluses on vist ikka eesõigus sündida individuaalselt neutraalsena vähemasti teopatu mõttes aga siiski süüdi olles pärispatu mõttes. Pärispatt aga ei pruugigi olla midagi muud kui üldisem kategooria lihtsalt, ehk see et me bioloogilis/kultuuriliste olestena oleme paratamatult haaratud rivaliteetidesse. Ja seega on meie (alg/ürgsüü jumala eest just nimelt selles et me teisest inimesest ja inimeste kogukonnast mõtleme kättemaksu ja tasumise keeles. Et me ei oska teisiti.

Mingit dna tasandi rikutust ma küll ei usu aga inimeseksolemise paratamatut seotust rivaliteediga usun ma küll. Ja arvan et see ongi pärispatt, mis muud. Ja saatan on selle metafoorne kehastus. Mida muud ta olla saab. Ta avatleb sind õiguse nimel kätte maksma ikka ja alati. Ta on animaalne ja kuri või ta animaalsus tähendabki ta kurjust st seda et ta eirab kultuurilisi tõkestusi mis rivaliteedil on nii seaduste kui ka rituaali näol. Minu jaoks ei ole siin vahet religioonil ja mittereligioonil. On legaalne külg, olgu siis religioosne või mitte. Kui lähemal algohvrile siis religioossem kui kaugem siis seda enam sekulaarne. Sündinud on see ikka kusagil ürgajas ja ürgsündmuse ümber ja viitab sellisena tagasi sellelesamale ürgsündmusele. Ehkki mingit algsündmust näiteks dekaloogi juures nagu enam ei näegi. Dekaloog on üldistus kõigest mis ohjab rivaliteeti. Ja see ongi see legaalne külg mille eesmärgiks on ohjata vägivalda ühiskonnas, samal ajal kui teiseks küljeks on rituaal mis kordab just kunagist algtapmist. Kordab hoiatuse ja tabuna seda taas läbi mängides. Näiteks või Aadama pagendamist või siis ehk Kaini oma. Terve vana testament on üks suur pagendamise või pagenduse raamat. 

Tänases ühiskonnas on legaalne külg seaduste näol väga arenenud. Rituaalne ohvrikordus on aga marginaalne ja taandunud subkultuuri sügavikku. Katoliikluses. Veelgi enam, protestantism seda eriti nagu ei vajagi vaid interpreteerib samuti vaid legaalset külge oma käsu/armu võtmes. Ohvriasi on protestantlikes rahvuskirikutes üle läinud ja üle antud osalt vähemalt rahvuslikele märtritele või siis on vähemasti nondega selline sümbioos sõlmitud et seistakse üksteise asja eest ja võimendatakse üksteist ja teise ohvreid vastastikku. Et rahvuslikud ohvrid kordavad piibliloo ohvreid ja mängivad nende osi. Protestantismis pole see enam jälgitav küll aga Vene ajaloos.

Venemaa mängib ka rahvusena siiani Püha Venemaa kontseptiga ja sellega et nemad on messiaanlik lunastajarahvas. 

Aga ta saatis oma Poja ja siin läheb asi huvitavaks, miks ta tema siis saatis, kas veritasu tasuma meie eest või siis pigem näitama meile millised me oleme, veritasu ihalevad ja just selles võtmes mõtlevad. Lemeki seadusest mis ei piira kättemaksu, edasi on progressiivsem silm/silma, hammas/hamba seadus mis piirab kättemaksu. Veritasust edasi on seadused kahevõitluste ja duellide kohta mis pole samuti muud kui vägivalla piirajad ja taandajad ritualiseeritud võitluseks, kuni tänase võistluseni välja. Täna on võitlusest saanud võistlus. Ja vere ja elu asemel võideldakse üksteisega läbi sekundite ja sentimeetrite ja karjääriredeli kohtade või kasumimarginaalide.

Ikka venemaast mõeldes

Ei saa me läbi Lätita ja Vanemaa meelest ei lähe. Nii nagu käterätita ma kunagi sauna ei lähe. Küsisin just fb-s oma sõbralt mida ta arvab Assangest. Maha tuleks lasta, arvas ta üsna lühidalt. Ja veel et käitub nagu laps. ” if a commoner like me did somthing like that i would be shot for treason”, ütleb sõber.

Aga Venemaast siis. Minu arvates on tõsi see et Venemaa on riik kus ühe vene kodaniku sõnul on kõik struktuurid kuritegelikud aint mõned neist võimustruktuuridest on ehk tugevamad ja võimul ja teised ei ole. Mis tähendab et sõltumatut seaduse jõudu mitte et ei ole vaid et see on aga see ei ole absoluutne, seaduse võim. Kuhugimaani on. Sinnamaani kus võimul tarvilik ja kasulik. Ja kusagilt on see mõjustatav. Kui Puutin ütleb et varga koht on vanglas Hodorkovski kohta siis on see indikatiivne. Mõni teine oleks öelnud et mida mul siin kommida see on kohtu asi. Aga isegi retooriliselt ei vaevu Putin nii ütlema. Mängima kohtuvõimu sõltumatust ei vaevu.

 Venemaal kõik toimib nii nagu mingis Machiavelli raamatus või õpikus ja demokraatiat mängitakse kõrvale või kaasa. Oligarhne võim demokraatia näoga. Nagu juustulaadne toode. Demokraatialaadne toode. St et väliselt nagu oleks demokraatiat süle ja süllaga aga kusagiltmaalt enam ei ole ka. Ja kusagil ei ole see selgem et korruptsioonivastane võitlus tähendab ühe kliki vastu võitlemist oma kliki nimel st et asendada ühe kliki võim enda kliki võimuga. Mis on juba selle pärast parem et see oma kliki võim on.  Igal elualal on seal ritsiisakesed ja seaduslikul  võimul tuleb end nende suhtes neile arusaadavas keeles kehtestada. Nii et pigem nagu feodaalkord kus kuningas oli primus inter pares. ja siis see kuningas teeb neile parest ja tõmab kõik liistule. Ja siis tuleb uus ja mängib demokraati ja annab võimu kohapeale. Kuni tuleb järgmine ja selle jälle oma kätte kogub. Nagu üks vene ärimees ütles kui sa poolt oma kasumist ei investeeri võimuorganitesse (sotsiaalsfääri) siis oled varsti surnd. Mingu su äri kuis läheb.

Venemaa käitub sageli nagu paariariik. Relvakaupmees Bout on tore näide mille suhtes Venemaa on väga hell ja tundlik sest välja tuleks väga kõrgele ulatuvad tehingud. Nii et võimalik tõesti et ta välja vahetatakse, kahtlane vaid et Hodorkovski vastu. Sellistes riikides nagu Venemaa võib mingi grupeeringu väimuhaaramise faasis tõesti aset leida igast sulasid ja muidu demokraatilisi ja keni nähtusi aga niipea kui grupeering on end kindlustanud algab stagnatsioon ja maskid kukuvad eest ära. Nii ongi vene määratud arenema mingites kummalistes rütmides või teisiõnu jõnksudes. Tõmblema. Isevalitsus ehk aitaks aga keisritapjatel ei ole kerge hakata jälle keisrit austama ja ega keisrilgi kerge ole. Asi on ära ujunud näiliselt demokraatliku aga sisuliselt oligarhse võimu kätte. Demokraatiast sealmail aga asja ei saa niipeagi sest reformatsiooni pole neil olnud. Ja kirik mängib kaasa nondega kes talle sobivad ja jõustavad konservatiivsemaid väärtusi. Mis samas ei edenda demokraatilisi väärtusi. Sest pääste pole samuti indiviidi eraasi vaid kogukondlik püha venemaa asi. Seega tähendab ka nn. usu eest või nimel toimetamine väga erinevaid asju eri kirikute lõikes. Vene kirik on väga hierarhiline ja selle edendamine tähendab tavaliselt seda et ka edendajad  ei hinda indiviidi vabadusi eriti.

Jah, indiviidi ei väärtustata ega väärtusta seal keegi. Ka kirik mitte. Pigemini annab indiviid end hea meelega ära suurema ja riiklikuma eesmärgi nimel olgu selleks siis püha sõda või löökehitus või mingi muu suur kampaania. Siis on võimul vaja indiviidi ja indiviidil võimu kes ta ära mõtestab. Niimoodi kataklüsmiliselt on see maa arenema määratud. Ja demokraatiast ei saagi asja saama hoolimata või vaieldamatult demokraatlikust liidrist nagu Jeltsin sest sugukondlikud struktuurid on liiga tugevad ja indiviidi väärtustamine (ka eneseväärtustamine) liiga nõrk. tema ajal oli Venemaal arvata et 1000 presidenti nüüd on suund taas ühele. Aint raudteel on veel president ja mõnel asjal veel.  Samas pole vendadel eriti ka alaväärsuskompleksi ja ise näevad nad seda mis neil toimub sageli kui mingit Vene demokraatiat ehk demokraatia erivormi. Demokraatia mittedemokraatlikku vormi. Mis meenutab mulle kuldset elupuud ehk elupuu elutut vormi. Kust vaadata kas kuldne elupuu võu surnd elupuu.

Ja on nad ikka valmis oma tuumarakettide näol ja selle näol et lääs on silmitsi islamiterroriga, nõutama oma demokraatiale eluõigust. 

Kui Venemaa tahab aga multipolaarset maailma ja seda ta tahab siis tähendab see seda et nad oma sugukondlikule oligarhiale üleilmset sanktsiooni nõuavad. Õigust olla nagu meie tahame. Nii nagu pärismaalased nõuavad endale õigust korra aastas inimest süüa sest see on lihtsalt nende eripära. Eripära tähendab alati kohalike institutsionaalsete pattude ja rõhumisskeemide põlistamist. Nii et selles mõttes on kohalikud inimesed alati ise kõige suuremad kaotajad, eriti need keda parasjagu süüakse, siis kui nende valitsejaile lubatakse jäädvustada nende eripära ja iseolemise vorm. Aga silmitsi suurte konfliktidega on lääs seda ennegi teinud nagu näiteks suure sõja ajal. Lubatakse veel mõned rahvad ja territooriumid oma eksperimenti haarata neil. Häda neile kellele nii tehakse. 

Medvedjevi sõnad – et pole olemas üleilmselt kehtivat demokraatiat nagu ta Indias ütles on selle koha pealt tähelepanuväärsed. On Hiina, India ja Vene demokraatiad. Neist demokraatia on vast ikkagi ainult Indias. Lisaks Hiinale nõuab ka Vene rahvuslikku internetti ja võimalik et see ka tuleb. Hoolimata Medvedjevist näen mina ikka stagnatsiooni perioodi tulemas koos üha rangemaks muutuva võimuga. Sest muud loogikat lihtsalt ei eksisteeri. Ja Medvedjev ja Putin mängivad muule maailmale good cop’i ja bad copi. Ainult et see mäng on juba olnud ja tea kaua ta kesta saab. Ilmselt tuleb ikkagi nüüd bad cop tagasi võimule ja kõik. Muidu Medvedjev veel vaat et unustab ära kes ta on ja mis maad ta juhib. Sest üheks terminiks neil ongi ju “juhitav demokraatia”.

Eesti vene suhetest rääkides tähendab selline siinne veneihalus aga seda et siingi püütakse sisuliselt sarnaseid võimustruktuure rakendada. Seda enam et Venega äri ajades ongi nii lihtsam. Ja keskerakond Eestis on oma olemuselt sarnane oligarhne struktuur, vähemalt seni kuni Edgar seda juhib. Ja ei maksa arvata et eestlaselegi see nii olemusvõõras on. Kella saab tagasi keerata aga see on juba õnneks väga kallis. Igast vene- ja edgariihalejad on aga kas lollid või ideoloogiliselt kuritegelikud. Samas on minu arust kõik kinni struktuurides. Edgari peas on lihtsalt selline struktuur ja mängides vene kaardile võidab ta endale isiklikku mänguruumi lihtsalt. Ja mida muud seal ikka keerulist. Mis ei tähenda sugugi et selliste struktuuride sees ei oleks hoolivust või soojust või headust. On kõike on, on ka ühiskassa ehk obtshak, nii et isegi teatud demokraatia on. Kõik on aint läänelikku indiviidi väärtustavat pärisdemokraatiat ei ole. Ja kodanikuühiskonda ei ole ega tule. Võib olla et isegi karjuda lubatakse aga see on ka kõik.

Ja mis teha vene inimene on juba selline. Vaatan kuis siin Lasnas suurte majade treppide ette pargitakse ja autodes vene lippe lehvitatakse ja ei imestaks kui olude muutumisel midagi taas muutuda võiks. Teatud automargid ainult pargivad. Olen korra juba politseisse helistanud selle pärast. Ma arvan et Edgar  tõsimeeli arvab omas pääs et tema struktuuris on rohkem soojust ja inimlikkust ja pole välistatud et kohati ongi. Võrreldes Andruse kiretu reeglipärasusega. Ja tagasi ei astu ta kuhugi. Aint edasi ja läheb kutselise poliitikuna poliitikast vaid jalad ees. Liiga kõrget hinda on ta niigi ju makst ja näiteks lasknud või oma naisel ära minna. Vilja on kenasti intervjuudes kõik ära rääkinud. Et kogu ühiselu oli üksainus suur poliitika aga tema ei tahtnud et üksnes poliitika ta ära mõtestaks. Kui tahtis siis vaid nii palju et oleks omal hea elada. Ta tahtis ise oma elu läbi armastuse ära mõtestada ja saigi mis tahtis aint ei tea kauaks. Aga ei maksa arvata et Edgar unustab, ei maksa arvata. Liiatigi on Vilja ju kaasosaline nagu Oprah shows noodki naised kellede mehed olid kurjategijaiks osutunud. Üks neist oli tark küllalt ütlema et olin eluviisi poolest oma mehe kaasosaline sest samal ajal kui mees ta isal organeid kõhukoopast välja tiris et nood ära müüa ilutses naine, vist oli see 2000 m2, korteris. Vaat nii seltsimehed podelnikud.

Rahunõudlusest

Assange ütleb õieti et mis asi see on kui juba 3-4 usa kõrget ametnikku nõudnud ta ärahävitamist. Maa mis väidab et on õiguse ja seaduse eest kogu maailmas väljas. Ilma kohtu ega millegita. Lihtsalt üks väike rakett ja rakett ei küsi süütuse presumptsioonist. Selle raketi võiksid nad lausa nimetada “presumed innocence” tai jotain tällaista. Ja ei pea vist mainimagi et nood kõik tublid kristlased on. Lihtsalt on mingid välised tunnused, näiteks oled Iraagis mees teatud vanuses ja sul on mingi komps kaenla all, sellest piisab. Ja su süütuse küsimus ongi lahendatud ja mingi rakett su peale lastakse. Isegi mõtle kui palju maksumaksja raha kulutatakse mootori ja lõhkeaine peale. Ja ei mingit süütuse presumptsiooni ja mingeid õigusi sulle ette ei loeta. Üks pauk ja kõik on selge ja valmis.

 Assange on vaid tõe eest väljas, muud miskid. Ja selle nimel et suur riik tohiks ise oma imagot konstrueerida võib ikka ja alati tappa. Ja Sarah Palin on üks neist kes on nõudnud et vend tuleks ära kustutada ja siis läheb ta kirikusse ja kui ta siia tuleks siis ümmardataks teda mis kole. Ikkagi tubli aukandja ja kristlane jms. Inimeste sotsiaalne seisund tagab selle et mõnele on enam lubatud kui teistele. Et kui oled riigikogus või europarlamendis siis vaadatakse sellest üle et sa lahutuse pärast näiteks kirikukari alla oled ühes kirikus. Kui ühes oled siis teised ja teevad dumpingut ja pakuvad althõlma salaarmu madalama hinnaga. Piraatarmu. Ja nii lähebki. Ja lähebki paarike teise kirikusse kus mingit kari enam ees ei ole.

Aga ilust jõulu ja maa peal rahu inimeste seas. Mis muud. Rahu kui sõjapuudumine on siuke miinimumdefinitsioon. Rahu tähendab aga omas normatiivses olus aktiivset suhtlemist mis välistab vägivalla. Nagu sellele vennal ja tema 8-l naisel. Iga õhtu 2 tundi tundeid ja pisaraid. See on rahu, rahu ehk suhe ja suhtlus kus pole vägivalda. Mis ma muud rahust tean. Kui keegi sind demoniseerib siis ta ei räägi sinuga st et pole rahu. Kui keegi su paturegistrit peab ka siis ei ole rahu. Rahuvürst pakub meile rahu selle läbi et me võiks ihaleda üht teistmoodi maailma, sellist kus esiti Taevariiki ja tema õigust taga nõutakse elik sellist maailma kus ei sõdita ihaldusväärsuste pärast. Mis muu see rahu on. Ehk on see tüüne mere seisund kus inimene vabaneb pälvimustest.