Arhiiv: 30. juuli 2010

Saada terveks tähendab et sa ei kanna enam kogukonna taaka ja koormat endas vaid usud end iseendaks. Et sa ei võta INRI-t kanda. Kes Jeesuselt selle kohta küsis? Ei keegi. See taak ja koorem end ikka kohusetundena  väljendab ja selle kandmist ikka uhkuseasjaks peetakse. Kohusetundega ikka suurtes kooslustes osaletakse, sest see annab, annaks nagu mingi surematuse et sa ametkonna oma oled.

Aga sellel on ka paratamatu  varjukülg, see et sul on funktsionaalne väärtus koosluses ennekõike.  Et oled nagu ahven ahvenaparves et koos üliorganismi  ehk kooslusena on parem olla ja zhanss ellu jääda on suurem, varjuküljeks aga see et mõni suurem ahven su ära võib süüa ja mis siin landist rääkida, nagu see maandub parve sisse siis on kohe kõik vennad konkurendid ja sõdivad püha õiguse eest end sinna landi kolmikkonksu otsa esimesena riputada.

Ka PK on individualistlik tänapäeval või selliseks ta tõlgendatakse ja niipea kui need kes tõesti püüavad PK-ga omas eraelus arvestada mingit muud kooslust kehastudes  ümber laua istuvad siis on jokk. Siis lähtutakse ikka muudest grupidünaamikatest ja mitte PK-st.  Pärast inimestena on nad aga kohe teised ja neil on vahest isegi piinlik selle üle mida nad kooslusena teinud on. Vanad kirikud ongi koosluse ära jumalikustanud ja teinud püha kiriku. Ühe püha ja katoolse. Ma usun ka üht katoolset mis on Jumalast säätud ennekõike iseend PK kui omaenda suurima kriitiku valgel läbi katsuma ja siis veel muid kooslusi ja paljastama inimeste kogukondlikku vägivaldust igast inimkooslustes üle terve ilma. Tavaliselt toimib aga see üliorganism pigem ikkagi kui litsents tappa ja pagendada jms. Ehk vaid siis kui tegeldakse missa elik armulauaga on asjad hetkeks teisti, ma loodan ja tahan seda uskuda.

Eile käisin teadja/tundja manu. Ütleme siis nii et oli mul muud asja ta juurde aga eks jutt läinud ka teadmise/tunnetamise manu. Ja ma siis mõtlesin et on ikka natuke kurjategelik küll see asi. Kui ternespiimaga ta kasvajat ravib. Ternespiim on ju teadagi kasvu jm hormoonide pomm ja täiskasvanud inimesel paneb see kõik muu (kasvaja) kasvama. Et ehk kergendas seltskonnategelase lahkumist, ehk kiirendas, mis oligi ehk omamoodi eutanaasia. Mine sa tea. Ja jutt selline nagu vahel vabakirikus et ei pannud ma väravat kinni sest öeldi et keegi tuleb täna veel ja näedsa tulingi mina. Siuke soga, pehmelt öeldes. Millele ei ole mul õigust kinkida omapoolset tõsiseltvõetavust.

Eile lugesin kusagilt foormist kuhu ma juhuslikult sattusin vägistamisest, nimelt mehe vägistamisest. Jah tundub et juhtub vahel ka nii. Kummalised olid vaid mõnede naiste kommentaarid sealjuures et kuulge küllap ta ikka ise tahtis ka muidu ei oleks ju asjast asja saanud. Täiesti analoogsed kommid nendega mida mehed tavaliselt räägivad/ütlevad.

Mina aga olen viimane arengupeetusega modernist kes sõdib enda kui indiividi eest ajal kui kõik teised on juba omale uued hõimud leidnud.

Lugesin postilt täna kuulutust, “kadunud valge kastraat poiss”. Ja poisi pilt oli ka juures. Ehk on keegi näinud. Aga kus on MUPO silmad? Seda, kes valge kastraatpoisi on kaotanud tuleks tublisti trahvida et ta kommunaalsele postile oma kuulutuse üles on pannud. Kas anname ta välja? Või varjame kurjategu?

Kastraat ise oli aga karvase näoga, siuke pisut kassilik.

Advertisements

kui lapsena televisoonis…

Ma mängisin kaamera ees; oli elu kui pliiatsijoonis; ei palju seal värvisid sees. Mina vist ei sattunud sinna -televisiooni.  Isa aga vaatasime sageli. Ja tundsime uhkust et vaat kus mees ja eks ta oldki. Ja ongi. Aint süsteem oli haige ja olid inimesed kes tegid parimat haige süsteemi sees. Nii nagu noodki mehed kes saksa mundris olid. Tegid mis oskasid ja võisid. Ja milles nüüd nende süü on kui tahatakse kokku saada seal kus nende elu tipphetked möödusid.

Kummaline on kuis pojad ikka isa respekti püüdlevad kas siis isa jaatades või talle vastandudes. Mõlemad sidemed on tugevad ja sarnastavad. Vastanduv on ehk mõneti sarnastavam, arvan ma. See mis minul on olnud. Isa oli samas kuidagi kauge ja arusaamatu. Õhtuti tegi isa tööd, istus laua taga pastakas käes ja luges ning tõstis pabereid ühest hunnikust teise. Ja mõneti ka etteaimamatu oli ta. Nüüd ise isa olen ja vanaisa veel peale 3x. Ja küllap sarnane mõneti. Et emotsionaalselt ülereageeriv ja dialoogivõimetu samal ajal.

Üleeile oli meestekas, kus kolm sõpra kokku said ja jõeveert palistasid. Hirmus palav oli. Kõige kummalisem oli et meist üks ikkagi korraliku jõeka kätte sai 40 cm. Eks muidu saand nalja. Eks me ole kõik sellised ühevanused mina kõige noorem küll. Ja millest mehed ikka omavahel räägivad, eks ikka kalast ja “kalast”. Ühesõnaga sellest mis adreka laksu annab. Kui üldse veel miski annab. Jutt jääb ikka ka siis kui enam muud miskit ei ole. Nüüd on see iga kus saab ihuga rääkida kui ta jutule veel võtab. Varemalt ta vaid dikteeris sunnik. Nüüd oleks nagu võrdne partner teine. See on hea. Või hakkab taas dikteerima aga juba ehk mingis hoopis muus ja väga negatiivses võtmes. Ja püüa sa siis talle  dikteerida. See iga kus enam sinilindu ei püüa. Pole ebareaalset ambitsioonikust enam. Vaid täiesti realistlik ambitsioonikus on jäänud veel. Seenele minna ja kalale ja kirjutada veel midagi valmis.

Kalapüük ongi siuke suulise pärimuse asi kus pole suuri normatiivseid narratiive millest juhinduda nagu muudes religioones. Kala annab kindla peale laksu. Pea tal ei valuta, kui ei võta siis ei võta ja kõik. Me siis õpetasime kahekesi üht sõpra “kalapüügi” osas et tuleb nagu Nipernaadi tuleb mulli puhuda et hakkame siit jõest (jämedat) kulda kaevandama jms. Et tähtis pole mitte tõde vaid mull ehk näivus. Eesti inimesed nii naised kui mehed kannatavad minu põlve rahva seas kõik ühe ja sama haiguse all, milleks on madalavõitu enesehinnang. Eks ole meid roogitud lapsena tublisti. Ja eks partnereid ju selle järgi valitagi – või kuidas? Suhtevallas on aga nii et kui sa inimest ei tunne ega tea siis saad alustada n.ö. nullist ja puhuda mulli, seni kuni see muidugi lõhki läheb. Et läheb kulla kaevandamiseks jms. Ja alternatiivmees on ju ikka mõistatus, mine tea ehk on luuser aga ehk tema tund veel tuleb….  Mingi vanuseni vähemalt aga ehk tuleb alles pääle surma. Nii me õpetasime siis. Seda ei tea lõpuni teine osapool iial. Nagu Nipernaadi, et kuld jms.  Põevad mehed ja põevad naised. Mehed selle pärast et nad nii viletsad on ja naised sellepärast et ei taha keegi neid. Et mehed on nii viletsad et nende erilisust ei näe. Ja sellise sidemega ongi nad omavahel ühte seotud. Et hinnangute vastavus on selle sideme nimi. Ja see pole lilleside ega Eesti muld ja Eesti süda. See on selline vastanduv/sarnastav side. Et ei taha küll aga vastanduvat samasust mujalt ka ei leia. Nu jah, see selleks, mis ma muud. Sõber mul aga alustab iga suhet tõesessiooniga kus ta enda kohta kõik “ausalt” ära räägib. Ja sinnapaika siis asi jääbki. Kui ta just ahistaja otsa ei satu. Aga vahel satub küll. Kord Õismäel läksin mina poodi ja vaatan et üks naine räägib sõbraga. Tulen poest välja ja ikka räägib aga jäljed lumel on juba 60 m edasi nihkunud. Nii agressiivne vestluspartner oli. Ma siis võtsin ta kaasa ja viisin ta ära sest asi tundus halb. Ta oli tänulik pealegi. Jah, madalavõitu enesehinnang tähendab ühtaegu autoriteedi ihalust aga samas sageli ka autoriteedi ära uskumise võimatust. Et korraks sa nagu leiad aga sa ei usu teda ära ja siis asud kohe lammutama. Või paged. Olen sellist fenomeni tähele pannud raskest perest või lastekodust tulnute juures. Et otsid ja siis kas põgened või hakkad võitlema oma leituga ja teda lammutama aga vaid selleks et sedasama mustrit kohe varsti järgmisega korrata. Nagu ühe sõbraga kohtudes, kes alati esimesena ütleb et ma pean nüüd minema ja seda vaid selleks et teine seda ei teeks ja teda n.ö. maha ei jätaks. Et ju siis on selle koha pealt haiget saanud. Ja need on veel tervete inimeste dünaamikad. Ekstreemi lähevad aga need dünaamikad mis tähelepanu otseselt läbi kurja tegemise või seestumuse või prohvetiks hakkamise taotlevad. Need on kindlad viisid tähelepanu saada. Nagu see Taaveti poeg keda isa jutule ei võtt. Pani isa põllud põlema ja kohe sai audientsile. Või Gedara seestunu kellest Walter Wink nii kenasti kõneleb. http://www.fenza.org/files/fingers/the_social_side_of_possession.pdf

Kes kandis omas ihus kohu kogukonna hullust. Tema terveks saamine tähendas seda et ta sai n.ö. oma identiteedi tagasi, sai inimeseks sai indiviidiks. Ja kogukond pidi omale uue patuoina leidma kellele oma hullust delegeerida. Nii ta käib sageli. Et oinad on küll aga inimest on ka ikka vaja. Mul on kurb näha kuis inimesed sageli religioossetes kogukondades ise Gedara seestunuteks pürgivad. 

http://www.gospelforall.org/Dembi%20girl.jpg

Väikest õnne ei suudeta ära usta saagi siis nautida sest suured skeemid kuhu see väike õnn paigutuma peaks on kõik negatiivsed. Nii läheb asi ikka viimaks hapuks aga seegi inimene ei tea mida ta teeb. Kas isa talle aga andeks annab ma ei tea. Kas ta kogu süüdimatut hullust suudab andestada, ma ei tea. seda.

Hommikul sai töö kõrvalt FB-s Metsa fotosid sirvitud. Et korralikult on inimene oma elu dokumenteernud, täiesti resektaabel. Mis viga oleks tal näiteks tõsist bio-d välja anda. Mina olen omad heietused ära kirjutanud seks korraks ja nagu Tammer ütleb et iga inimene ei väärigi biograafiat. Biograafia on aga igal  niiehknaa. Et kirjastamist ei vääri või vastupidi ükski kirjastaja ei vääri ta bio-d. Ja kes peale kirjastaja ikka ütleb et kas väärib või ei. Aga nemad vast rohkem võimalike müüginumbrite järgi otsustavad, ei muu.

Aga fotod on toredad. Sai ju kah ninapidi kunagi ligi oldud. Ja isegi proovitud Iisraeli viisaga minema saada aga hiljaks jäime. Tea mis muidu oleks saanud? Sel ajal oli mus kõige ehedam soov lausa lummus hüpata sisse sellesse hullusesse mida see toona oli – Elu Sõna nimelt aga ometi ei teinud ma seda mitte. Mõistus n.ö. võitis toona aga kas pole see mitte Pyrrhose võit. Ei tea. Mõistus saab muuseas igas faasis võita ka peale sissehüppamisi. Sellised inimesed on siis need kes jäävad süsteemi seestpoolt inimlikustama. Kel mõistus viimaks võidab. Juhid jäävad tavaliselt hulludeks lõpuni, sektijuhid ma mõtlen. Mina jäin välja. Inimene tahab kuuluda ja mitte üski kuivalt ja ametlikult vaid kogu naha ja karvadega. Tahab leida kedagi kes ta eneseandmist väärt oleks, oleks küllalt jumalik n.ö. Eks ta olegi samuti nagu suhtedünaamikas. Kuuluda tahab sest kogukond annab ju ka mingi surematuse ja mõtte eksistentsile. Ja mis muu annabki. Aga samas on kuuluvusekartus veel suurem. Ei taha ära anda oma va mõistuseraasukest. Aga tavaliselt on nii et jumalamees arutleb naisega kas osta uus sektsioon või mitte. Ja otsustavad et ei osta sest Jeesus tuleb varsti aga viie aasta pärast ikkagi ostavad. Et las ta siis seni olla kuni Ta tuleb. See on tõsilugu muuseas.

Ja siis pärast mõtled et mis oleks saanud. Hüppasin aga sisse metodismi ja sain ka oma exoduse ja kena oli keik. Aint lõpp pold suurem asi. Tagantjärgi aitaks vendi veelgi kui saaks ja vaja oleks. Aga ega nad vist ei taha. Ega mus kibedust ole – muud kui et nad inetult käitusid ja kena oleks kui nad millaski ka ise sellest aru saaks aga vaevalt. Kõik mida Pk räägib andestusest ja halastusest tõlgitakse kohemaid individuaalsesse keelde ja MTÜ-le see ei laiene mitte. Nii tekibki fenomen et indiviididena on kõik kenad ja ok aga kui nad üheskoos ümber laua istuvad siis on nagu ära tehtud. Ja Pk kusagilt leida ei ole või vähemasti sellest ei juhinduta.

http://www.facebook.com/profile.php?id=100001137666241&suggestfriends=&ref=email_friend_confirmed#!/photo.php?pid=39343&id=100000654176706&fbid=101460296552442

Leidsin kena pildi metokalt kus praegune juht seisab Reinust kohe vasakul.

tragöödia

Kured naabrimehe krundil palgistavad ikka nokki aga kurb tõde on et poega neil ei ole. Kas suri, või kes teab milles asi on? Ootasin ta peakest pikalt üle serva paistma aga nüüd ei enam.  Terve suvi kodu mängimist aga tagajärge ei ühtigi. Kurb on mul nende pärast. Loodusvaatlustest veel nii palju et uus nähe sel aastal on nastikud. Senised 13 a pole ma neid oma krundil märganud. Sel aastal aga juba kahte. Enne olid vaid rästikud, nüüd aga leidsin ahervarel krundi servas kivi alt esimese kollapõskse ja paar päeva tagasi puurondilt lõkkeasemel teise, suure väga helehalli ilusa looma. Kamandasin siis ma tütre teda pildistama ja kohe lendas terve pressigrupp peale. Aga nastik ei oodanud ja polnud meedia tähelepanust huvitatud ja lasi jalga. Üldse tunduvad nad märksa erksamad olema kui rästikud ja reageerivad kaugemalt. Nii et loodus toimub. Uus nähe on aga kährik kes meie kompostihunikust söömas käib. Mina pole teda veel näinud aga kõik teised on.

Aga siis oli Keppi film, “surm on öömaja põllul”. See oli tõeline maiuspala. Jürka ajas oma, nagu ikka, et nõukavõim säilitas ta (Uku) meile. Võlukepist ja nähtamatuks tegevast kübarast. Mis on ju tõsi puha.

Loen ka Imbi Paju “tõrjutud mälestusi”, mis on tore raamat. Mäletan kuidas ema pääskülas ikka rääkis allkorruse vanaproua kohta et olge temaga viisakad sest tal on raske elu olnud. Tegemist oli Nõmme kunagise linnapea lesega. Laps olla uppunud ja mees end ära poonud. See raamat annab daatumi – Nõmme Linnapea Ludvig Ojaveski tegi 6 augustil 1940 oma kodus enesetapu. Ka on raamatu üks kangelasi Heino Noor, keda on au teada, peaks ta aga vist küll juba teabkuivana olema, üheksakümne ligi. Raamat räägin Imbi ema ja ja tädi loost.

Imbi Paju adub midagi suurt mida ta aga vaid küsimusena oskab sõnastada. “Mind on ikka painanud küsimus, kuidas võib kurjategijate dokumentatsiooni põhjal uurida ohvrite ajalugu”, küsib Imbi lk 209. Jube hea küsimus. Eks nii võigi et uurija võtab dokumendid ette ja kirjutab maha ja interpreteerib. Sest et tema on ajaloolane ja kas ei tähenda see ennekõike dokumentide aluselt töötamist. Dokumendid olid punastel täpsed ehkki valelikud. Dokumendid on lähimad faktile ehk olmale mida humanitaar pruukida saab.  Mis annab kogu ajaloole tõsiseltvõetavuse. Ja siit koorubki suur paradoks. Ohvritel pole dokumente või on neid vähe, on vaid mälestused, isiklikud ja emotsionaalsed. Punased olid aga lisaks muule ka “võitjad”. Võitjad ja kurjategijad korraga. Enamik ajaloolasi aga ei usu mingisse suuremasse õigusesse, vähemasti printsiipi või inimkogukonna viimaselt õigusele jõudmisesse, nii nagu Imbi. Siinkohal meenub Ilvese jutt õigusest kogu ajaloole, mis peaks ka meil olema. Aga ei ole ikka. Ikka käänatakse ajalugu võitjate ja kaotajate skeemi ja meie ajalugu kipub ikka enam sinna kaotajate poole. Ja midagi ei ole teha, sellest on ka teised kaotajad, nagu näiteks Zuroffi sugused aru saanud ja sidunud oma ajaloo võitjate ehk Nõuk. Liidu omaga. Täiesti ignoorides seda et just nõukavõim  hävitas juutide kultuurautonoomia ja pagendas juudid hiina piiri äärde, kes ellu jäeti. Aga suures skeemis on ikka turvalisem võitjatega seltsida. Meil ei ole võitjaid kellega seltsida, või õigupoolest on meie võitjad ehk lääneriigid seltsinud suure Nõukamaaga ja me ei saa ega suuda neid omavahel eristada sest kohe hakkab peale kisakoor sõjatulemuste ümberhindamisest ja ajaloovõltsimisest.

Kuidas saab kurjategija dokumentatsiooni järgi uurida ohvri ajalugu? Aga võtame või piibliloo. Kurjategijaid oli mitu – Rooma võim ja juudivõim ja ometi puges ohvri ajalugu sealt läbi ja ületas künnise sest oli mingi hulk inimesi kes ei vaikinud vaid muudkui rääkis et Jumal on teinud selle messiaks kelle nood risti lõid. Kurjategijatelt on jäänud vaid  silt ja süü kokkuvõte INRI. Mille ohvridki on omaks võtt aga täitnud teise teoloogilise sisuga. Meie ülestõusmine toimus liiga hilja – 50 a ikkagi. Juutidel aga üsna kiiresti 1947 kui ma ei eksi. Selles ongi vahe. Ja ametlik juutlus sidus Nõukavõidu koheselt juudivõiduga ja liitis kaks narratiivi ühte. Meil pole aga muud kui saatusekaaslased ehk Läti, Leedu, Ida Saksa ja idablokk. Ja meile kinnitatud INRI on jäänud ikkagi võitjate ehk kurjategijate omaks. Meil pole old jõudu seda ümber defineerida. Kui siis vaid ehk endi jaoks. Ajalugu ei armasta ohvreid, isegi siis kui nad viimaks ohjad oma kätte saavad, 50 a on pikk aeg ja seda suurt skeemi ei ole keegi nõus muutma. Juutidel on siin küll loogikaviga sees aga nad vaatavad oma suure võidu ja oma riigi peale ja holakausti peale kui terve lääneilma humanismuse proovikivi peale ja see kompenseerib nende jaoks selle kurja mida nõukavõim juutidele tegi. Pealegi ei old neil riikliku identiteeti vaid üksi hajus rahvuslik enne 47-t. Keegi ütles hiljuti Eesti kohta et pole meil ka riiklikku identiteeti on vaid rahvuslik. Selle valgel omandab Tederi eilne jutt hoopis teise valguse, et kodakondsuse ja põhiseaduse põhine indentiteet on oluline mitte emotsionaalne/rahvuslik. See kõlab vähe ohtlikult, ehkki iseenesest loogiline ametnikujutt.

Ohvrite tõde ei tõuse, meie oma nimelt, sest suur skeem on ees mida ei muudeta ja kõik katsed seda muuta liigitatakse kohe fashismi revanshiks jms. Aga ohvrite tõde jääb alles ja tiksub edasi ja meie kohus on seda rääkida. See on ju ka mingis  rahvusliku narratiivi mõttes lunastuslik. Berlusconi  nõuab aga juba häälekalt viisavabadust Venemaaga mis ajab judinad üle selja jooksma.

Ka ohvritõde Kristusest ei võitnud ju mitte sellisena nagu ta algselt oli, vaid Jeesuse surm muudeti enne lunastuslikuks asendussurmaks ja tema kaotus ja ohver pandi tähendama Jumala skeemi selleks et võitu saavutada ja triumfeerida. Ärge nüüd valesti aru saage, ma arutlen vaid. Ma tean et teoloogid ei tohi arutleda aga see selleks. Sest ajalugu opereeribki vaid võitjatega.  Tänu sellele aga muutus Jeesuse surm mitte lihtsalt inimkurjuse kogukondlikuks triumfiks süütu inimese üle (mida ta ehk algselt võiski olla), vaid Jumala skeemiks olla paar päeva kaotaja, luuser ja nõrk, selleks et hiljem seda võimsamalt triumfeerida. Ja kui juba võit käes siis oli vaid aja küsimus millal võit ja võidulugu võidab. 4 sajandit läks. Kui hilisem triumf on võimas siis annab see eelnenud kaotusele/kannatusele teise tähenduse ja mõtestab selle ümber kui panustamise hilisemasse võitu. 

Üsna sarnaselt läks ka juutide endiga. Meie triumf oli aga liiga kauge kannatusest /50a ja triumf oli ka selline väiksekene ja üksi selle pärast ei vaevu keegi juba ammu kehtivaid narratiive ümber hindama, seda enam et see juutide/nõukogude omaga veel suuresti vastuollu läheb. Nii et võitlus jätkub.  Kurjategijad osutusid paraku ka võitjateks ja ka neil oli oma nõdrushetk aga sellele üsna varsti järgnes absoluutne triumf mis lunastas kõik eelnenu. Nii et ajaloos võidab võitja ja see kelle dokumendid on täpsemad, olgu siis peale et valed. Ja siuke naiselik mälestuste ja emotsioonide tee pälvib murtud rukilille ja ehk kohalikku tunnustust, mille küll Ilves oma Moskva visiidiga minu meelest ise tühjaks tegi. Aga ohvrite tõde tiksub edasi ja viimaselt on kogu maailmal õigus  kogu ajaloole ainult et kogu ajalugu on liiga keeruline ja hoomamatu ja sestap lepitaksegi vaid võitjate omaga…

suvesaated

on kordussaated aga palju neid ikka talvel sa ikka vaadata jõudsid. Ja varuks neid ka koguda nii kerge ei ole nagu ajalehti. Mul üks sõber kogub ajalehti ja ütleb et kui pintsil siis hakkab lugema. Aga meie peres viskavad kõik kirvest ehk wifeswap USA moodi on tore saade. Siuksed vastandpaarid ja häppi end – kõik õpivad kõigilt ja muudkui progresseeruvad. Ja parandavad muudkui meelt. Kes elasid reeglite järgi otsustavad kergemalt võtta ja kes olid minna last otsustavad nüüd reegleid proovida. Et leping seda va meeleprandust nõuab ja et muidu trahvid on sellest saade ei räägi.

Supernanny on ka tore saade ja näitab ilmekalt milline talumatu koorem on vabadus (liigsuur) lapsele kanda. Ja küllap vahel ka suurele inimesele. Et miks on reeglid ühiskonnas ja miks peaks need olema perekonnas. Ja et isegi mittekõigeparemad reeglidki on paremad kui nonde puudumine. Ja siis on veel pisarakiskuja Sind otsides. Inimesed tahavad rahu leida enne surma ja omad asjad korda sääda.

Sõitsin mina täna  Tallinna poole ja mõtlesin PK-le. Seal on nimelt öeldud et kui sulle meenub et sinu vennal on midagi sinu vastu siis kui sa oma offert tood Jumalale, siis mine sina ja lepi enne oma vennaga ära ja alles siis tule ja too oma offer. Offriga on nigu on. Aga ennast ju ikka tuuakse, kasvõi Rooma kirja mõttes, andke endid J-le elavaks ohvriks. Elav offer on see mis kohe altarilt minema roomab kui saab. Sestap tulebki teda korduvalt tuua. Vaat et 2 x päevas nagu VT-s. Ja ametkondlemine ehk ametkondlik sülelemine ei asenda seda mitte. Aga inimeste mõtteilmas ikka asendab nagu ja läheb esikohale PK-ga võrreldes. Ja siis tuleb kohe ka ametkondlik facelift ja muud noorenduskuurid ja iluopid aga see suur Nip Tuc ei asenda siiski PK – hoopiski mitte. Kiriku näopäästmise operatsioonid. Et ei ole olemas religioosset kurjust. Seda minagi et on tavaline inimlik/ametkondlik.  Et pole olemas. Aga fenomen on olemas. See on selge. Kurjus mida inimesed kogevad usulistes organisatsioonides. Ütleme siis nii. Mida nad ei tohiks kogeda sest seda ei ole ju olemas aga näe kogevad ikka sunnikud. Tee neile siis selgeks et see on vale. Ja ametkondlikud näopäästjad asuvad siis kohe tööle, üle uskkondlike piiride muuseas. Ja eriti tundlik ollakse selle suhtes mis seestpoolt tuleb.  

Et kirik peab mitte vaid hea olema vaid ka hea näima. Kui ta kurjale osundab kuis ta saab siis mittehää olla? Ja siis tõuseb keegi ja ütleb et see on vaid näpp mis osundab. See on leebem versioon. Raskem on see kui öeldakse et see on kurjuse näpp mis kurjale osundab. Seda öeldakse tavaliselt väljastpoolt, seestpoolt siis et pigem näpp.

 Just selle koha peal lähebki jamaks. Selleni välja läheb et isegi ajalooline vaieldamatu kogukondlik kurjus salatakse maha. Inkvisitsioon näiteks või öeldakse et neid oli ju nii vähe neid ohvreid, kasvõi kommunismiohvritega võrreldes. Või siis kästakse võtta kontekstuaalselt. No nii, kui võtta konstektuaalselt siis on aga selge et ajatut PK tõlgendust pole olemas ja et pole see võimalikki. Ei saa olla suktsessiooni mis oleks püha ja õige ja mis salgaks ja olematustaks samas kurja kust see suktsessioon on läbi tulnud ajaloos ja mida see on väljendanud. Pürgida hambad ristis katoliiklikku suktsessiooni nagu anglikaanid ja osalt ka muud on lihtsalt naljakas. Nonsens, nagu ütles Jaan Kiivit.

On süütult kannatajate suktsessioon kuhu Jeesus kuulus, ametkondlaste käes süütult kannatanute/kannatajate suktsessioon ja see on see ainus õige ja jumalik. Institutsionaalse ja institutsionaliseeritud patu käes kannatanute suktsessioon. See on see millega tuleks arvestada. Muud ei ole. Muud ongi kurjuse suktsessioonid. Või siis lihtsalt DNA jadad. Paremal juhul osundavad näpud halvemal juhul kurja ihu küljes olevad näpud mis osundavad tagurpidiselt.

Öeldakse et võimalik ongi vaid ajastuline ja kontekstuaalne tõlgendus. Ja sellega tõmbab iga traditsionalist endal küll ise vaiba jalge alt ära; st hävitab enda traditsionalistiks olemise alused ära. 

Seal on küll üks koer kes sinna on ära maetud. Minu üleeelmise koera ajalikud säilmed kaevasid kõigepealt rebased välja, ju seal oli midagi siis veel tarbida. Ja nüüd ülejärgmine kaevajakoer leidis veel mõned luud.

Et miks ei käida selle kirjakoha järele. Ma ei tea kellel on midagi minu vastu, see on kah küsimus. Kellel ja mida. Ma olen ju VT mõttes surnd koer. Sotsiaalselt vähetähtis ja minuga ei pea arvestama. Ei istu ümmarguste laudade ümber. Ja targim taktika infoajastul on surnuks vaikida. Mine sa tea sedagi kas asi puudutab vaid indiviide või ka juriidilisi isikuid? Või ehk muid kooslusi ka. Miks arvatakse et Jumal muudkui rahvastega selle sõna tänases romantistlikus mõttes arvestab. Toona arvati et on olemas 70 rahvast ja rahvuse määrajagi oli vast eelkõige siuke erinev ehk religioosne ja esivanemline. Et rahvas on kõik Aabrahami lapsed.

 Tea millega ta arvestab. Aga karta on et kõigega, nii et pakku kah ei saa. Miks Ta ei peaks ka noid muid kooslusi puudutama ehk küll ennekõike ja otseselt vist ikkagi indiviide. Ja et mispidi see siis peaks käima? Ma nimelt ei tea kellel on mida mu vastu. Ma võin arvata aga ma olen proovinud ja ennäe tuleb välja et ei ole tal midagi mu vastu. Eitab kategooriliselt. No pole siis pole, ise ta teab. Kui teab. Salgab siis salgab.

Kui minul on midagi kellegi vastu mida mina pean siis tegema. Ja et kui ma siis ka nii teen ja lähen ja püüan leppida – mis siis veel saab? Vahest peakski sellest alustama et deklareerima mida mul kellegi vastu on ja siis kui keegi loeb siis ta teab enne kui ta ennast kui offert läheb Jumalale tooma. Et ehk meenub siis talle see.

Mul on misogüünide vastu, nende vastu kes naisi mobbivad ja ahistavad kes on korra järgi ordineeritud. Kes neid ametisse ei lase vaid soolise argumendi alusel.

Mul on selle vastu et see kes pidi 3-4 a tagasi olema mu hea karjane ei olnud seda mitte vaid tegi kõik mis oskas et mind ära ajada.

Ja siis see suur seljatagune lahtiütlemine selle vastu on ka mida endine super juhtis ja mis minu arvates oli lihtsalt alatu.

Aga muidu vist enam muud ei ole. Erimeelsused on erimeelsused. Nood asjad aga pole lahendust leidnud ja ma ei oska ka ise muud teha enam kui seda mida ma praegu teen. Sest ma tahan et asjad oleks ja saaks korda säätud ja et vennad ei praeks ametkondliku kurjuse õlis. Ja ma saaks ka rahu nagu Sind Otsides saates et saame jälle kokku kõik nagu kunagi Paunveres ja kõik on jälle hästi. Ehk peakski sinna saatesse pöörduma ja selle kaudu omad sugulased jälle üles otsima. Ja koolis oli mis oli, sellega on ok. Mina end ennekõike vaimulikuks pidasin.

Nii et kui keegi tahaks Jumalale offert tuua et siis olgu see välja öeldud et ta saaks PK sõna järgi talitada. Ja muidugi ka vastupidi…. Kui kellelegi on minu vastu. Mind ikka nood sõnad kummitavad et keegi pole proovinud PK õpetuse järgi elada ja sestap ei teatagi kas see on praktiseeritav. Ja ehitatakse üles omad struktuurid igas kirikus ja protsessid lähevad puhtametkondlikeks kätte ja kuidagi nagu kohatu tunduks siis juba hakata sinna mingit PK juttu sissegi põimida. Ja siis tuleb juba täiesti iseenesest see ametkondlik facelift ja paremnäimise botaxisüstid huultesse jms jama.

Mis on ju muidugi vale väide et keegi pole proovinud aga selles on tõde.  Et kas väike Frants oli siis tõesti viimane kes tõsimeeli proovis? Et kui prooviks õige ka. Ma ei mõtle siin ametkondlasi see pole see. Ma mõtlen just soolot olgu siis või peale ametkonna raames. Eks ema Teresa olnud ehk ka. Mulle ta meeldis igal juhul.

sel zeleel on liikumatud silmad

……….mida kelner linnutiivul toob.

Tegelt usun ma kiriku enesetrantsendentsi armulauas. Usun et kirik ületab iseend ajuti loohoidja ja jagaja rollist millekski veel ülemaks aga et see toimub ja saab toimuda vaid armulauas. Ehk selles mõttes võiks isegi leppida kiriku kui õndsusasutisega. Et ta teeb ajuti midagi mis on tast enam ja suurem ja ülem. Aga ei mitte muidu, ametkonnana pole ta suurt etem kui muud. Ja naised, nende poolt olen ma ürgdemokraadina alati olnud. Mulle vaid ei meeldinud see valskus kuis endine metopiiskop naisküsimust lahendas. Et peab hääletaja vahet tegema kas ta on inimese vastu lähtudes ta soost või isikuomaduste põhjal. Vaat see oli alles kõrgem matemaatika, neid omadusi eristada, soolisi ja isikulisi.  Kui naistekaitsjad hakkavad poliitkorrektsuse nimel  veiderdama ja valskust tegema või Pühakirja väänama ei ole ma nendega mitte. Kui nad põhjusmõtteliselt aga asja eest siis küll, ilma eranditeta sanktsioonideta ja veiderdamisteta siis küll. Kui nad ise igast viktimiseerimiste vastu on siis küll, mitte nii et natuke on aga teisalt mängivad muudel aladel misogüünidest viktimiseerijatega kokku, ei siis mitte. Ja muudel aladel nõuavad ise samas poliitkorrektsust.

Ja mida kurja ma teen muud kui seda et ma kirjalikult mõtlen. Kui ma lihtsalt mõtleks ei saaks sellest keegi kunagi teada. Kirjalik mõtlemine kätkeb aga jah endas ka teatud pretensioonikust, seda küll.  Aga ometi on see mõtlemine sellisena ei muud enamat kui üks kukesamm olematusest ülespoole. Väga väike pretensioon. Ja sedagi pannakse pahaks. Jah, olematust on sulle vend tarvis, ei enamat. Kuidas ma end muidu selgeks selitaksin kui ma ei kirjutaks. See on kullauhtmine. Kui sa haarad seisukoha ja lihtsalt oled sellel siis pole sel seisukohal erilist väärtust ju. Tuim dogmaatik olla, milleks?

Ja mõtted on mul enamjaolt head ja helged. Mida ma sinna parata saan kui ma mõnd asja ehk ka läbi näen aga näe ikka panevad pahaks. Kui mu kullauhtmispannist kruus ja liiv läbi jooksevad? Ja et mus pole olemuslikku austust viktimiseerivate inimkoosluste vastu. Seda pahaks pannaksegi alles eile pandi. Minu arust peaks pühad ametkondlased ja misogüünid meelt parandama, ennekõike, mitte muud.

Läksin mina siis eile peale tööd ujuma ja sattusin  stseeni tunnistajaks. Ei suut enam palav oli. Ujukaid pold ja mis teha, läksin pesuga. Sealsamas oli gäng inimesi kes tundusid üksteist teadvat. Ühel väga napp püks jalas, ise rääkis et kõige napim mida kaubandusvõrgust sai, eripoest. Siis ühtäkki tulid mingid vene jorssid ja hakkasid rääkima tolle kambaga et siin on lapsed ja naised ja et kuis te siin niimoodi… Ilmselt olid nad varem paljad või paljamad olnud. Ja läks päris ägedaks aruteluks teemal seaduste ülimuslikkus. Jorssid olid jommis. Ja läkski vastastikkuseks politsei kutsumiseks. Keda aga kohale ei tulnudki ja mida olekski nad teinud, kõik olid kenasti riides ju. Aga oli tore vaadata kuis toimib ohvrimehhanism. Purjus jorssile on vaja moraalset argumenti võtmes, naised ja lapsed ja siis on vaja ohvrit, selleks valiti kõige väiksem seltskonnas kellel olid küll lausa pikad püksid jalad. Aga teda süüdistati siis et oli ta kunagi paljas old, millest mina ei tea. Ja löödi talle korra vastu mütsinokka mispeale vend kutsus kohale politsei keda ei tulnud. Jah, kui jorssil on moraalne argument, siis kipub ta naiste ja laste nimel kohe kaklema. Seekord oli rahvast liiast nii et kakeluseks ei läind. Ja needsamad naised/lapsed ilmselt oleks siis lasknud väikse venna pikkade pükste ja nokatsiga  kasvõi surnuks peksta sest ta olla kunagi kusagil paljas old ja pealegi veel piider ja muidu tjulen/hüljes, nagu jorssid karjusid. Just nii ta toimib.  Ja just nõndamoodi ka kirik konservatiivsete väärtuste kandjana laseb ka omi naisi ahistada ja vaata et hullemat veel ei sünni.

Mehhanism ei läinud eile lõpuni sest rahvast oli liiast ja oodati lakkamatult politseid, keda ei tulnud. Kui vend  politseisse helistas siis küsitud seal et kas siis kui jorss vastu mütsinokka lõi olid teil püksid jalas või ei. Olid küll, pikad püksid olid jalas. Aga alatoon oli selline et kui pold siis saite vähemalt asja eest.

Lisaks ohvrimehhanismile ka tüübiline neofüütlik käitumine. Vähemugrupi umbvene jorss leiab moraalse argumendi milleks on väidetav alastus, mida mina küll ei näind kordagi ja väidetav piiderlus ja väidetav hülglus/tjulenlus ning asub õige asja eest võitlusse. Ja naised lapsed vaatavad huviga pealt ja piinlik neil ei ole.  Ja tunnevad rõõmu veel peale et näed keegi sõdib meie asja eest ometi ka. Ja jorss tunneb seljataga rohelise mundri ja linnavalitsuse toetust ja tõestab end kui õige asja eest väljas olevat, mis sest et saab ehk vähe liiale mindud…

Üsna kole oli seda vaadata aga muudes inimkooslustes toimib ju seesama aint vähe tsiviliseeritumal kojul. Viimaks läksid jorssid ära, püüdes küll veel enne neile naistele (lastele) kelle eest nad väljas olid ligi hõõruda aga ebaõnnestunult. Eks neil oli ju ka õiglast nördimust ja bravuurimida ette näidata  et näe eks me võidelnud siin… aga nii lihtsalt see ei läinud. Naised olid ikkagi tõrksad. Oleks nad väikse venna maha löönud, siis vast alles.

Kõik läksid ära ja politsei kutsumisest oli kulunud 40 min. Kõik kogu stseen. Enne rannast lahkumist tulid selle kamba juurde mille lähedal ma olin vanad õed, kaasvõitlejad ilmselt alastuse vallas aga kõik kenasti riides ja rääkisid oma päeva läbielamisi MUPO-ga. Siuke lugu siis.  Põnevik mis rullub lahti rannas nagu ma aru sain iga jumala päev. Ma pole avalikus rannas enne käinud see suvi.  Alastust enam rannas ei ole. Aga alastuse asemel on intriig alastuse nimel ja konfliktid/viktimiseeringud väidetava alastuse, piideluse ja hülgluse teemadel. Mis on nagu veel jubedam minu arvates. MUPO ja linnavalitsus on meie moraali üsna üles kruttinud. Ja andnud sanktsiooni igast naabrivalvedele ja muule moraalse omakohtu ja omakaitserahvale. Aga see vennastumus, muuseas samuti üle rahvuspiiride oli ka liigutav, nende vendade vahel kes seal kampas olid ja vene ja eesti vanaprouade vahel ühe suure alastuse asja nimel. Meenutas seda kapoti Kalevi ja tema kamba vennastumust rahvusliste vanaprouadega rahvusraamatukogu ees mõned aastad tagasi.  Natuke koomiline küll aga tore vaadata ikka.

Ja mõni ime siis et rektor enam rannas ei käi.  Huvitav kaasus, kuis üks mehhanism nii ilmselt, veelgi ilmsemalt kui mingil kiriku AK-l su oma silme ees lahti  rullub. Siuke lugu siis, mulle kui eluvaatlejale väegade põnev.  Mu sümpaatia oli sedapuhku küll selle kamba ja rahvusvaheliste vanaprouade poolel versus jommis vene jorssid. Olid nad siis kunagi paljad old või kestahes. Ilmselt olid. See oli vast siis teine kord elus sümpaatiat tunda vähemuse suhtes. Esimene kord oli siis kui Rocca parklas auto õlal ringi käisin et seda käima lükata ja tõkestasin tahtmatult mingi tibina sõidutee kes mind ka valju häälega piideriks kutsus. Mul oli toona sisemist jõudu naeratada ja lehvitada, mis tibina veel kurjemaks ajas aga ta sõnavara oli piiratud ja midagi vängemat ei suut ta ka välja mõelda. Ja kui ka eile oleks ikka löömaks läind mine sa tea, ehk poleks närv vastu pidanud ja oleksin ka sekka hüpanud ehk küll mind asi absol ei puudutanud ja ilmselt siis mitte purjus jorsside poolel.

Aga inimesi ma tunnen, hiljem koju sõites võtsin peale hääletaja. Ei tohi võtta, seda minagi, kenas valges särgis noorsand. Varbolasse jõudmise ajaks aga oli selgunud juba et tingimustega mees… Aga ega ma noid karda, amet säärane.

http://il.youtube.com/watch?v=_vHAy3k4vWk&feature=related

Külm on sõbrad elu garderoob

Lõdiseb lõdisema panev jms. Eks tal kõhnal inimesel oli ikka külmem ka kui mõnel teisel. Lugesin ta õe mälestusi kus ta oli lihtsalt kenaks lapseks tehtud. Tundus nigu miski kolmedimensiooniline oleks kaheseks kokku kirjutatud. Mari Tarandi raamatut mõtlen. Öösiti ärkan lämbumistundega mis on märk – millest eks vast ikka palavusest.

Et läks forellihooajaks lahti ja suured poisid hakkasid viimaks kah võtma. Eks see olene sellestki kust kohast püüda. Et sai siis õige koha peale mindud. Eile käisin seeneluurel aga ei näind kedagi. Ootan juba soomustindikuid keda sai mineva aasta söödud esimest korda ja ootan ka seakõrvu. Seakõrvu kui seeni ma mõtlen. üsna harv liik on see Eestis.

Eile oli stseen siili ja Opeli vahel. See mul kolmas koer maal ja suhe siilisse on kõigil erinev. Esmene koer oli häädus ise aga siilide peale läks marru. See oli ka ainus mille peale marru läks üldse, tõi mulle neid suus omal lõuad verest tilkumas.  Teine koer oli muidu raske iseloomuga aga siilid teda marru ei ajanud vaid jätsid täiesti külmaks. Sõid ta nõust toitu ja tema pani koonu kahe siili vahele et ka midagi saaks. Kolmas, taksi nimelt oli aga eile samuti täiesti marus ja erinevalt kahest kolm korda suuremast ja eelnenud koerast tundus et viimaks tapab ta ka siili ära kui talle voli anda. Teine koer mastiff oli nagu üldse rohkem territooriumi valvaja. Harjunud kusagilt 5 km kõrguselt on reviiri valvama. Mingi konflikt oli tal meestega, machodega, ta ise oli ka väga macho. Tea palju ta oma uut peremeest ka komposteerinud on? Mina pääsesin kergesti. Jäin vaid sellest ilma mida niikuinii enam eriti vaja ei lähe.

Aga kalalkäik oli nigu muiste. Tööle hakkas kõik alles hilja kui hämardus. Kala oli kodus  ja tuli ka otsa ehkki mitte kohe ja ahnelt. Kõik toimus ühest teatud sillast 200 m ülesvoolu, kõik suured asjad toimusid väikese territooriumi sees. Esimese viskega ei tuld, neljandaga tuli. Siis 30 m edasi väga vaikselt nagu indiaan ja taas, siis tuli suur 40 cm-ne, sain ta õrnalt kaldale, ehkki kahva ei olnud kaasas. Ja siis vaatan mingi ront on kaldas, ront aga liigutama hakkas ja minu pole ujus kuni laksuga vee alla läks. Kobras. No nii, nüüd on kõik, mõtlesin ja kukkusin, koprakanalisse ja siis veel kahte. Tulin vaikselt tagasi ja võttis ka kolmas sama koha pealt kus oli kobras laksu löönud. Kogunevad suuremad poisid õhtuti teatud kohtadesse forelliasju ajama. Tea mis nad seal teevad, kudemine ju alles kaugel… aga teevad näed midagi. Peavad vast omi rüütliturniire.

See sild on siis selle vana lõigu algus mida ma ülemineva talv korduvalt läbisin. Nüüd pole üle aasta seal käinud  aga peaks jälle minema. Olen tänulik sellele väiksele jõele kordumatute elamuste eest. Hoopis teine maailm Kasariga võrreldes. Hoopis teine. Kõik on teine.   Erinevad planeedid.

Kalapüük annab elule ühe dimensiooni juurde. Sõitisin eile linna tööle ja ennäe tuleb mulle vastu enne Vääna jõge mees õngega, campingust, välismaalane. Ööbis seal arvata ja nägi et jõgi miks mitte proovida kui riistad ühes. Kus on vesi seal on kala ole sa ükspuha kus.

Mina peakski enam loodusest kirjutama sest inimeste maailmas läheb jamaks, vältimatult läheb. Inimesed on enamjaolt kas nüüd kurjad aga … ikka. Haaratud rivaliteetidesse. Kurb ilmutus et kirik pole suurt erinev, kui üldse. Aga see lugu mille kogukond kirik on, mulle siiski meeldib sest ma usun et ses loos on veel kas nüüd et avastamata nüansse aga alarõhutatud ikka. Kasvõi seesama mille ma just välja ütlesin. Aga eks kirik ole eriti valulik igast sisemise kriitika suhtes. Eks ole ta harjunud kurjale osutama, nüüd aga öeldakse vaid näpp ja kaugemale ei vaadata.  Hea kui näppugi öeldakse või vaadatakse, enam veelgi öeldakse et ise oledki see kuri millele sa osutanud ikka oled.

Mina selliseks kriitikuks ei pürgi, ma vaid räägin isiklikust kogemusest ja võitlen õiguse eest oma maailmas ise näha ja otsustada ja öelda ja öelda ehk ka valjusti ei muud. Võitlen indiviidi antud juhul enda õiguse eest olla indiviid ennekõike, olla inimene ja alles seejärel ka ehk midagi muud, nagu ametkondlane näiteks. Ma olen viimane modernismiaegne mammut kes tunneb et peab enne inimeseks saama kui saaks saada emotsioonihõimlaseks.

Kas ei olegi mitte sealsamas koer maetud et ametkond nõuab ohvreid, alati ja iga. Ja maksab nad ehk kuigivõrd kinni ka. Aga hind on vast ikka kõrge ka. Ja õnnis süüdimatu kes suudab seda lapselik/loomulikult võtta. Ta tõesti ei tea, mida ta teeb vaid teebki õiget asja. Mulle traditsionalistid meeldivad selles mõttes et ilma süümet vääksutamata on nad alati ja ikka valmis tegema seda mida ametkond vajab. Ei kõhkle ei märga ega kuiva asja ette võtmast. Ausad sellid. Aga siuksed liberaalid, kultuurprotestandid on teine tera. Tahavad nagu olla midagi mida nad ei ole.  Tahavad head olla aga hulgakesi koos teevad ikka samu asju mida konservimehedki.  Veeretavad tõrvas ja sulgedes. Liberaalses tõrvas ja tolerantsi sulgedes.  Neid kes ei ole nii tolerantsed nagu peaks ja õige oleks. Et tahavad armastada ja küllap siiralt aga identiteedijooned segavad noidki. Selle vahega et konservid neist kohe ja teadlikult kinni hoiavad. Miks peaks aga ametkonna näo nimel vassima ja veiderdama. Kirik on loo kandja ja see on isegi tubli saavutus. Palju enamat ma talle kukile ei paneks.  Ei pruugi ära kanda. Südamest austan kirikut kui loo kandjat kui ausat ensekriitilist jms armastuseasutist. Ja usun selle võimalikkusse aga samas ka võimatusse. Õndsusasutiseks aga ma seda ei pea siiski. Ehk pigem armulauda ehk missat, mida kirik teeb ja peab kui üldse. Olen igatahes sakramentalist.

Ja siis on veel kusagil need kes teevad ja ei targuta. Armastavad ja kasivad ja hoolivad. Olgu nad kes iganes, nendega on mu sümpaatia. Alati ja lõpuni. Nightingaled, halastusõed sõjaväljal. Need väärtustavad vast inimest. Muud aga ikka objektistavad inimest. Ja mitte üksnes seksuaalkäitumises. Sellest räägivad küll naised et ei tohi naist niimoodi võtta. Ega tohigi, nõus. Küsimus on aga keerulisem. Aga mis sest enam, eks siin ilmas lähe kõik naiste kätte otsustada. Nagu nemad ei teaks ega oskaks meest objektistada. Oh kuidas veel. Vahest ehk mitte sedavõrd seksuaalselt aga muidu küll. Seksuaalselt ei saa ma ka aru. Kaks teevad aga pärast ütleb üks pärast et teda kasutati jubedalt ära. Mingi korduv muster oleks nagu see. Kuulen siit ja sealt. Ei õigusta. Eks vast naine annab nagu enda meelest alati enam ja sellest siis ka see hilisem hinnag, arvan ma. It takes two to tango. Mitte nii et üks jääb hiljem süüdi et murdis ülereieheitel teise selja ära. Et kuidas ta ometi võis. Just ahistamine on üks see tööriist mis annab viimaks kõik võtmed seksuaalkäitumise defineerimises naiste kätte. Nemad otsustavad millal on mees (mehed) reageerides signaalidele  mida siis kas oli või ei olnud adekvaatsed ja millal mitte. Ja millal olid signaalid ja millal neid ei olnud vaid üknes tundus et olid ja sealjuures võivad nad ka hiljem ümber mõelda kui soovivad.  

Meenus mulle praegu mu näitlejakarjäär. Viimati USA-s a-l 1994. Pidin ütlema ühe lause full frontal lobotomy. Mis oli naljakas.

 Mida ma ka ju olen. Ametkondlane. Paratamatult. Ja võitlen selle eest et saada elult paremaid tellimusi, neid mis pisut enam ehk vastaks sellele kes ma olen. Täpseid tellimusi ei tule kunagi, on vaid nood mis enam ja mis vähem ebatäpsed. Ja adresseeritud ehk sinu staatusele mitte sulle endale. Mulle üks sõber ütles et kuule sa oled ju tippadministraator, mis naerma ajas küll. Ja et mis sul muud kui kardad pisut vigu teha ja tahad pensionini ära tiksuda.  Tea kas on nii. Pigem hakkab ikka ratsu veel korskama küll kui verd haistab. Aga ei haista vist enam. Et lahing jms. Nüüdsed lahingud on tähniliste (es0x lucius) ja täpiliste (salmo trutta trutta) – ga.

kylajutt

Eile siis nägin jälle vähki. Kui tead et ta seal on siis näed ka. Öeldakse et kui pole ajus kategooriat siis pole ka nägemist. Natuke aitab ka see et istud väga vaikselt ja ei rapsi ja lihtsalt vaatada. Et indiaanid ei näinud valge mehe laevu sest ajus pold kontsepti. Laeva oma. Valgest mehest rääkimata. Too aga ronis maha ja nõudis kohe kulda. Ja kui nad nägidki laeva siis ei läinud see suurt millegagi neil ajus kokku. Oli ebaoluline. Nägemine on teadmine, samastamine nimelt. Kunagi oli film tõsialusel film mehest kes sai millaski 30 aastaselt nägijaks. Esimest korda elus. Ja sellest kuidas see ta elu ja kooselu ära rikkus. Ta ei samastanud nähtut enam kontseptidega ajus vaid aju oli juba harjunud kontsepte muude signaalidega läbi kuulmise ja kompimise samastama. Ja ega ta päriselt enam ümber ei õppinudki. Ja tema kui inimese, isiksuse identiteet läks kaotsi. Ka suhe lagunes sest mees ei tead enam isegi kes ta on.

Mulle on näha antud. On neid kel silmad on aga nad ei näe, sest neil pole kontsepti. Siis on vaja vapustust ei muud. Kui seegi aitab. Vahel ei aitagi miski. Nagu ohverdusprotsess. Kui sa seda näed siis ei ole seda olemas elik see ei tööta. Kui sa seda ei näe siis töötab mis kole. See siin on raske koht, millega ma hästi hakkama ei saa. Nad ei tea mida nad teevad. Kui sa ütled et sa näed aga ei näe ometi siis jääb su patt sulle.

Jeesus oli vapustus. Ma olen näinud et kogukonna dünaamikad on samad katokirikus ja protestantidel. Ja ei saa viimased pärida vaid Pühakirja ja päästet ja jätta muu katoliiklastele. Traditsionalistid mingis mõttes näevad seda, seda ühisosa, olgu see siis peale või viktimiseerimine. Näevad ja pruugivad kogu paketti. Sest nende teoloogias oli Jumala nõdrus ajutine ja seotud lunastuse ja võimu üleandmisega uuele kogukonnale ehk kirikule, mis kuulutas end kiiresti ja varmalt sellesama vägivalla legitiimseks pärijaks mis Jeesuse oli risti löönud. Sest mis muud järeldust sa siin ikka teed. Muud järelmid on liiga radikaalsed ja vähepraktilised. Sest vägivald on vaieldamatult praktiline, nõndasama nagu ka kogukondlike kriteeriumite säädmine Jumala suveräänsele ja absoluutsele armule.

Imelikus ajas elame. Kus hierarhilised võimupüramiidid ajavad kodanikuühiskonna asja. Saa sa sest nüüd aru.

Vähe sellest kogukonna dünaamikad on samad ka saapavabrikus ja religioosses kogukonnas. Ka see on nägemine on ilmutus. Ma ise ka ei lepi sellega mingis mõttes ikka veel ja ikka loodan kesteab mida.

Kui aga laevult hakkas tulema inimesi ja surma jms. siis läksid laevad jälle oluliseks kätte. Esimene kord oli sealjuures eriti oluline nagu ikka on. Igas usus kohalikus oli igavese naasmise müüt ja kedagi oodatakse ikka. Keegi tulema peab ju keegi kauge ja hea. Nagu Veski laulab. Ja tuligi näed. Aga kui tuli varsti jälle tagasi siis läks loost lahku ja lugu läks segi. Kui Cook tagasi tuli siis löödi ta maha (ja söödi ära). Ja lugu jäeti muutmata aga inimesed löödi ruttu maha või aeti ära. Sest nad ei toiminud stsenaariumi järgi.

Kui Christian Fletcher tagasi tuli Tahiitile siis öeldi talle et vaata ometi et sa siit kaod sest kuningas Georgile ei meeldi see et sa tagasi siia tuled. Eks siis inimese aju lappa end ja püüa midagi leida kui ta vaid tahab. Laeva kui sellist. Kui ei taha siis ignoorib lihtsalt. Nüüd mul vähk ajus ja ma näen teda, vähe sellest ehk isegi söön, kuigi vaevalt. Aga püüda prooviks küll ehk. Püüda nii nagu püütakse nataga ja maksaga. Konna ma nülgima ei hakka. Eile oli torm ja õhtul sain kaks haugi. Üldiselt on juba väike ärevus tulevaste nädalalõpu toimetuste ja töö ees või õigemini selle mis mind seal ootab. Ja tõlkimise kohustus läheb ka üha raskemaks.  

Kylajutt hakka vist seks korraks lõppema. Jääb must Purgaküla purgatoorium kirjutamata. Mu signaalid maailmale mida ma mõneti süüdimatult saatsin ei ole leid suuremat tähelepanu. Pehmelt öeldes. Eks sestap tulegi siis enam vähemate vendadega suhelda. Mu pudelposti pudelid jäid leidmata. Ja kelle asi see on. Enam. Ei kellegi. Räägid uue inimesega näiteks ja korraks on elevus aga siis haarab kontekst su taas endasse ja sa vaikid. Mida siin enam. Või ütleme siis pigem nii et kylajutt jääb pooleni ja pooleli. Nagu kylagi.