Arhiiv: 27. veebr. 2010

Õhus on kevadet

Ja nüüd juba kolmat päeva. Talv on üle elatud – hurraa. Ja väsimus ja tüdimus ja teisalt rõõm et saab teenistusi pidada ja Jumalt teenida. Jehoova teenistuse armsust tähele panna. Teenistus kui universumimudel.

Meil eestlastel on krooniline tõbi haigus ehk urgriõelus vulgaris. Sellest tuleks priiks saada. Kevad ravib. Ja ütleme Goosfraba, see aitab. Praegu tuleb see viharavi komöödia Nicholsoniga  mis on tõeliselt naljakas.  Vaesed mehed peavad salgama ja surnuks arvama lisaks vanale inimesele, kellest Paulus õpetab veel ka oma ihu ja kaheksakordse testosterooni taseme. Mehed on evolutsioonile jalgu jäänud ma kardan. 

Seni kuni on veel inimesi kes usuvad et nemad on ilmasambad ja kes tunnevad vastutust kogu selle ilma eest seni püsib maailm. Kuni pole küllalt neid no ütleme et ameeriklasi kel pole enam sootuks piiratud hea kontsepti seni püsib ilm. Kui aga inimesi kes tahavad absol head endile saab küll siis on ilm hukas.

Aeg möödub ja sa elatud

on parasjagu elatud

on palju läbi elatud

veel enam üle elatud

kuid ikka veel on elada

ja üha enam elan ma

veel enam tahan elada

sa tule ole ela ka

sa ära ole eluta

kui oled siis sind elustan

ja kasvõi suust

ma hingan suhu

ma hingan ükstaspuha kuhu

et koos me oleks elavad

koos oleme siis elajad

kes ühes kokku elavad

sest üksi ellu me ei jääks

ja elu ära kaoks me käest

kuid ühes on meil teine lugu

me võime kasvõi teha sugu

et meie järeltulev sugu

kord kirjutaks me

elulugu

Hilinenud aastapäevatervitus

Tere Eesti

kuidas läheb?

Mis siin ikka,

meid on vähe.

Vähe vaimult

vähe arvult

kui meid enam

oleks ainult….

rahvas kurinahk ei sigi

kipub rikkusele ligi

et on eriline – räägib

oleks nii – siis oleks häägi

aga on vaid erinev

väike erinev ja õel

aga mis sa ikka põed

kui sa rikkaks saad siis leebud

tehku teised mis nad teegu

igaühel meist on jonn

jonn see tagab et viin läbi

mis ma olen võtnud nõuks

kui ei muidu – jonni nõul

jonn ei luba alla anda

aitab kinnitada kanda

aitab seista asja eest

iga õiget naist ja meest

kõiki ühtekokku on

meid ju vaid üks koma kolm

mõni loeb vaid omad head

teistest suuremat ei tea

siis saab kokku veelgi vähem

vaevalt et üksainus miljon

eestlasi ehk kokku on

mina aga nii ei loeks

igaüks on pisut toeks

igaüks on omast kohast

abiks omaenda kohal

oleks meid vaid poole enam

kõik siis oleks hoopis kenam

kõik siis poole suurem oleks

kui meid poole rohkem oleks

maa see oli ammu kohal

oleme kõik üürilised

oma maast on iga pisem

õnneks maa meid kannab veel

kestab ka maarahva  keel

selles keeles juttu ajan

seda imekeelt on vaja

seda tuleb kaitsta hoida

nagu maadki mis meid toidab

olgu et meid miljon on

või siis jah üks koma kolm

vennaarm see hulka võtta

aitab – lugema sind tõttan

iga teist null koma kolm

et oleks meid üks koma kolm

see ei ole poole enam

aga siiski märksa kenam

kõigpealt kõik arva sisse

oma ära lugemisse

omaks hüüan seda maad

mille vanematelt saand

oh kui suureks saaks me vaimult

saaksime või vaimult ainult

siis see arv võiks jääda samaks

olgu siis üks koma kolm

olgu nõnda nagu on

me ei ole saanud suureks

vaimult ega arvult

mõni on küll saanud suureks

rikkuselt ehk ainult

vennaarm ei ole kiita

palju tööta vendi

mis küll suudaks ühte liita

teisi ja meid endid

otsustavad vaeste üle

need kel kõik on hästi

ametnik näe kõige üle

teeb vaid mida kästi

kui ei kästa mitte iial

teha hääd tal üleliia

mitte kunagi ei pea

olema ta lihtsalt hea

nõnda iseendid teeme

väiksemaiks kui oleme

näitab see et suureks saanud

tõesti me ei ole veel

Tere Eesti

kuidas elad

mõned asjad on

meil kenad

mõnda ma ei talu

enam

kadedust ja sallimatust

kui võiks tuua näiteks

puhas pole sellest patust

suur – ega ka väike

iga ajab oma asja

teisest kuid ei hooli

nii ei tunnusta me endist

vähemasti pooli

Eesti kuidas

käsi käib

pole laita

mulle näib

tundub hästi käib

su käsi

ära ainult

ära väsi 

ootab presidendi käsi

ta on tegija – on käsi

ta sind ootamast ei väsi

sind ei kanna kätel ta

ootab

et sind

kätelda

Palju meid siis ikkagi on?

Et alla miljoni? Keda me loeme. Ja kes oleme meie? Lugejad. Ma arvan et kodakondseid on märksa enam. Arvan et kusagil 1,2 miljoni kanti. Oleneb kes loeb ja keda loeb. Lugeda tuleks aga kõiki kodakondseid. Aga ei loeta. Nii on meil ikka kaks registrit et palju on kodanikke ja palju on eestlasi. Et on kahte sorti inimesi n.ö. Kui riigi põhiseaduses on fikseeritud et riigi ülesandeks on eesti kultuuri kaitse. Siis see on siin väga tricky küsimus. Eesti kultuur ei ole konstant. On keskerakondlik Eesti kultuur. Igal juhul aga on nii et see mida kaitsta on muutuv. Ja saa sa siis aru. Kui aastate pärast on kodakondseist pooled näiteks mitteeestlased et mida nad siis ikkagi kaitsevad kui nad Eesti kultuuri kaitsevad?

Sarnaseid probleeme on ka Iisraelis kus araablastest kodakondsete suhtarv kasvab jõudsasti. Kuis nad selle probleemi lahendavad ei ole teada. Ilmselt tuleb siis muuta aluseid. Või jagada riiki. Aga Madisson on välja tulnud, mees kes tõsimeeli usub juutide ja vabamüürlaste vandenõusse. Mina paneks sellise mehe muuseumisse kui relikti. Kui mehe kes räägib veel aust ja häbist ja eriti palju süljest.

Ta on mulle heateo teinud …

Ilus on ärgata kui päike õues siretab. Meie eriline päev. Meie erilisuse müüt on aga surnd ja taandunud kõigi teiste jaoks lihtsalt erinevaks ja väikeseks ilma mingi erilisuseta. Ahoi me ei olegi erilised -lihtsalt väikesed ja veidrad ja ehk erinevad. Muud midagi. Meie väiksuses ei ole midagi erilist. Veel elab kuigivõrd meie tubliduse müüt. Ja Andrus Ansip seda ikka lõõmutab et me vähemalt tublid oleme, nagu kolmanda klassi poisid. Muidu oleme aga üldiselt väikesed ja õelad. Ehk ongi selles meie erilisus. Ei tea. Aga ometi oma väike armas ugriõelus. Ja ega usurahvas siin ei erine miskid.  

Ärge tehke talle liiga sest ta on mulle heateo teinud, ütles Jeesus. Selle järgi me viimselt valime ja otsustame inimeste üle. Kas on teinud sulle head ja kes halba. Hea ja kuri? Kuri on lapse jaoks see kes teda otseselt kahjustada võib või lihtsalt hirmus tundub. Ja kui keegi on lihtsatest motiividest lähtudes sulle head teinud siis sa annad ka palju andeks.

Ja kellele sa ise oled head teinud? Eks mõnele ikka. Õnneks on hea siiski selles elus suht-koht selge ja arusaadav. Hea on hea on hea. Hea ongi hea. Hea on kas materiaalne või otseselt ihulik. Või siis ehk immitsat edendav. Nagu Vanas Testamendis õnnistus on see et su õli ja viinaaamid ajavad üle ja pojad sünnivad muudkui ja sa saad näha omi lapselapsi. Mina olen vaieldamatult õnnistatu. Aamid ja tõrred ei ole veel lihtsalt järele jõudnud aga ükskord kui ma rikkaks hakkan. Aga mina vist enam ei hakka.

Hea on hea. Palju on aga neid kes tahavad sind enne muuta ja alles siis kui…….. siis vaatame. Viimselt liigutab inimest ikka see kui talle head tehakse. Liigutas ka Jeesust. Lihtne oli see. Ja lihtne on see täna. Jeesuse keelepiits aga nüpeldas noid kes panid inimestele raskeid koormaid aga ise ei puutunud sõrmegagi neisse.Neid ta nüpeldas kes tegid taevariigi tee keeruliseks ja raskeks.

Jah head on ilmas vähe ja reeglina kui midagi tehakse siis tehakse ikka vaid lähtudes silmast silma ja hambast hamba vastu. Või vorstist vorsti vastu nagu seda printsiipi heategevusest lähtudes nimetatakse. Ja ega me omi arveraamatuid väga sassi ei lase. Vorst ja vorst. Väga ennast võlga ei lase.Kui siis natuke vaid.Muidu läheb meelest ära. Üle kahe vorsti võlgu ei taha jääda. Muidu läheb juba liiast. Sa oled nüüd mulle ühega sees-, öeldakse ikka siis sellele kellele sa midagi head oled teinud. Või et your ass ja now mine. Teatud zhargoonis öeldakse nii.

Ja vaat selle koha peal ei saagi ma enam aru millal on hea ja millal ongi mingi muu asi. Et mis see hea siis on kui ta vaid arveraamatu järgne asi on. Et kas pole tegelik hea hoopis see mis arveraamatu unustab. Aga ega ei unusta reeglina. Mõni ehk vahel. Hea seegi. Üldiselt tundub et naine suudab enam head teha. Enam teise penikoorma kaasa minna inimesega kes talle kallis on. On aga uus tõug tekkinud bitchid, nemad on mehelikud naised kes võlgu ei jää. Otse vastupidi kõik on neile võlgu. Mehed on aga valvel nagu ikka, omade karjade ja territooriumite üle. Seda enam liigutavam neile on kui keegi peaks head tegema.Ligimene teeb seda ehk harva sest tal on omad karjad ja territooriumid. Ehk siis naine. Oma ehk ikka aga võõras? Nagu selles loos Jeesusega. Kes talle head tegi. Aga vaata milline ta on, kas ta on pädev ja vääriline sulle head tegema? Kahjustab veel su immitsat viimati – küsisid jüngrid kes olid moralistid nagu kristlased muiste ja kes mõtlesid liigitavates ja hierahiastavates terminites. Nagu inimesed ikka. Ei nad oskagi teisiti. Ja armastus jääbki sinna hierarhiatesse ja moraalikategooritesse jääb sinna kui sisemine kategooria. Ja ei murra välja sest teda ei lasta. Lasta armastus välja kogukonnast ja piiridest? Tuleb lasta armastus laamendama ja piire lõhkuma. Ei muidu tule midagi. Armastus ja häädus on ehk see et inimene suudab arveraamatu korraks kõrvale panna. Muud keerulist ehk polegi.

Täna siis Prantsuse lennukid, nende lennukid kes Venemaale mistraal dessantlaevu müüvad millega saaks Eesti veerand tunniga ära vallutada. Siuke paradoks siis. 

Umbes nii küsisid Jüngrid. Et kas temasugune võib üldse sulle head teha. Aga ikka võib, arvas Jeesus. Ikka võid sa omast olust läbi heateo ja annetuse ülenduda heategijaks. Ja kohemaid ordineeritakse sind paavstiks, ütleme. Noo hea küll, ordineeritakse siis ehk piiskopiks kui sa head teed. Et kes ordineerib? No, hea küll ma teen ära sest mul on kõikide pühade preesterkonnas selline meelevald täiesti olemas.   Mina teen ära ja ordineerin sind heaks inimeseks. Ja annan sulle veel näigeks Valge risti viienda järgu ordeni.  

Kuulasin just kõnet, kena isamaaline kõne oli Taavi-lt. Aga see hermeneutika mis sõbra eest elu andmise Johannese kirjas samastab hukkumisega  vabadussõjas ja palve et Jumal nood oma igavesse valgusesse võtaks? Mina küll laseks. Ega ma kade ole, saagu kõik taeva minu pärast peale variseride ja moralistide ja vikitimiseerijate ma arvan. Kuid kas ei kuma siit läbi ikka üks vähe teine päästetee. Et sõdi oma kodumaa eest ja ole korralik kodanik ja ongi nagu enam-vähem. See on see paradigma mille järgi usuasi ja rahvuse asi on viimaselt ikka üks ja seesama asi.  Ja võitlus ühe eest ongi ka võitlus teise eest.

Siinkohal on palju lahtisi otsi ilmselt ka vabakiriklastel.Ühest küljest tahe näidata et meie oleme ka rahvuslased ja veelgi enam rahvuslased kui teie olete. Teisalt aga soov end distantseerida sest ega meiega ikka nii palju ei arvestata nagu peaks ja võiks ja et siis me tõmbume pigem kõrvale ja ajame oma asja.

Heinz Valk esitab omi alternatiivloitse vabaduse ja iseseisvuse tarbeks ja heaks. Jah tõepoolest kas on selleks üldse organiseeritud religiooni vaja? Võikski olla rahvuse ülempreester Valk kes loitse läbi viib. Meie ohe on vabadus.

Vabadus on oma riik mis praegu vaat et ligi 20 % oma olematust elanikonnast on üleliigseteks kuulutanud selles mõttes et inimesed tunnevad et riiki ei ole nende jaoks siis olemas kui neil teda kõige enam vaja oleks. Riik ei loo tööd. Ja ei taga selleläbi väärikust neile inimestele. Ja ega saagi sest otsustajatel on ju kõik hästi ja korras.Kuidas siis saakski? Ja kas riik, ja siinkohal meenuvad mulle ühe papi sõnad aastate tagant nõukaajast kes küsis et kas riik mis ei suuda oma elanikke isegi seebiga varustada on üldse väärt et teda kaitstaks? Nii küsis õpetaja Bärg Toomas Kaupmehe matusel. Tänane riik selliste triviaalsustega enam ei tegele nagu seep. Sellega tegeleb kõikvõimas turg ise. Viidates sellele et ta elu iseloomustas vene sõjaväe eest pagemine. Jah teine aeg ja teine riik aga seesama küsimus et kas riik mis ühe viiendiku oma elanikest üleliigseiks kuulutab on väärt loitse ja palveid ja ülendamisi. Ja kirik mis toona oli alternatiivmõtlemise kohaks aga tänaseks on etableerunud ja ei ole seda enam mitte? Mõni ime siis et toona dissidendid kiriku poole hoidsid. Isegi Jeesus oleks siis vast kirikusse kuulunud. Aga nüüd? Nüüdne kirik ilmselt toodab taas seda et teisitimõtlejad pigemini mujal päävarju otsivad. Nagu Trotsija Masing jt.

Ja siis see väike koorekiht mis saab defileeruda nende raha eest kes neid ülal peavad…. tea midagi.

Mida head oled sina oma riigi jaoks teinud. Mina ei saa hästi aru sellest kustmaalt see riik minu riik on ja kust ta algab ja kust ta lõppeb.Mina räägiks pigemini oma maast ja rahvast. Täna on siis tsiviilreligiooni tähetund ja ülim kulminatsioonihetk. Ja kõik mida tehakse, patutunnistused jms. omab sellel päeval hoopis teise värvingu. Ja kohati tundub et sa võid lausa ära vahetada sõnad ja ütelda Jumala asemel näiteks et riik. Ja seesama vana võimumudel bütsantsist ruulib mis kole et on kaks pead ja üks kotkas. Ruulib küll vaid veel reliktina ja ühel päeval aastas aga ikka. Sest riik enam kirikut muuks ei vaja kui loo kooshoidjaks. Kirik aga vajab riiki enam kui iiales varem.

elusolu habras hariv harv

http://www.youtube.com/watch?v=IXdNnw99-Ic&feature=related

vanal mehel tuleb muie näole

kui ta hoogu annab

oma kellakäole

kägu kukub seda

usinamalt

kukub ära – talle antud aastad

jäävad mälestused

ainsad kuhu naasta

jäävad kirjad

millele veel mõelda

jäävad tõendid

igaüks neist tõendab

oli inimene püüdis tahtis tegi

ta ei olnud

terve ilma regi

väga valis kellega koos sõita

mõned sõnad sõidu pealt ta hõikas

http://www.youtube.com/watch?v=lRcQZ2tnWeg&feature=related

mõni vaatas kuulas

pani tähele

mõni julgem vahel

pisut lähenes

mõni julge tegi talle head

tema vaatas tema nägi

ta ei vangutanud pead

vähe sellest jah ta oli

väga tänulik

elu lühike on

aga kunst on pikk

teised juba ammu teadsid

– tema teab

Jah ta pidas meeles –

jah ta oli hea

sõnu veeres

tema valis

kuni lähenes……..

http://www.youtube.com/watch?v=wBkTUzKAiXQ&feature=related

kuni tõde soontes

tarretaski vere

tuli leppimine tuli väsind tere

tõdemus et aeg on ajast aega

ja et tere

tähendab head aega

http://www.youtube.com/watch?v=_0v07InoFiU&feature=related

et jääb lootus

sõnust teise poolde

et punktiir

on parim

lõpuks loole…

http://www.youtube.com/watch?v=AV-HlBCmnDY&feature=related

Rituaal III

Rituaalid sobivad tänu teatud vormitunnustele täitma nii kommunikatsiooni kui ka reguleerimisfunktsioone.

Erinevus ilmalike ja religioossete rituaalide vahel. Ilmalike rituaalide puhul ammendub rituaali semantiline sisu rituaali kaudu edastava sotsiaalse informatsiooniga. Näiteks kui Paavian keerab ette teisele tagumiku siis on see alistumise märk. Või avab oma kaela hunt. Selle rituaali sisus ei ole võimalik leida muud tähendusi peale alistumise. Rituaali semantiline sisu ning rituaalis osalejate vahel vahetatud sõnumite semantiline sisu on sama ulatusega. See on nii ka paljude inimrituaalidega, näiteks kummardamise ja tervitamisega.

 Religioossed rituaalid on teistsugused. Religiooni defineerib R.R kui avalikku diskursust (diskursus kirj, lgv tekst kui tunnetuse ja suhtlemise ning eesmärgipärase ühiskondliku praktika väljendus; sidus tekst v kõneaktide jada koos keeleteadusväliste seostega; )

Religioosne diskursus hõlmab vähemalt üht sakraalset väidet ning konventsionaalseid sotsiaalseid toiminguid mis selle diskursuse tulemusena ette võetakse.

Tegu on esivanematega. Rituaali eesmärk ja sisu ei ole kattuvad ega samaulatuslikud. See samaulatuslikkuse puudumine on religioossete rituaalide puhul iseloomulik ja isegi määrav. Lisaks otsestele sõnumitele sisaldab religioosne rituaal alati veel lisaklausleid, näiteks mõnda vaimudele määratud või nende kohta käivat väidet. Religioossed rituaalid eristuvad siis kommunikatiivsel tasandil oma sõnumi adressaadi läbi. Seesama on tõsi ka inimeste ja loomade kommunikatsiooni vahetamisel. Religioossed rituaalid kasutavad märke mis on märgid nii kohalolevast kui puuduvast, märke kui sümboleid.

 Seega on rituaal sümboolne kommunikatsiooniviis. Millised on sellise kommunikatsiooni eelised mittesümboolse kommunikatsiooni ees? Sümboolne kommunikatsioon võimaldab väheste põhiühikute abil edastada piiramatut hulka sõnumeid ning vestelda möödunud, tulevastest, kaugetest ja kujuteldavatest asjadest. Kui kommunikatsioon piirdub märkidega, st. kui signaal on olemuslikult seotud adressaadiga, siis ei saa signaal esineda adressaadi puudumisel ega ka esinemata jääda tähistatava olemas olles. Märkide kaudu pole järelikult võimalik edastada valet. Loomulikult on võimalik saadud infot valesti tõlgendada või mõista aga tahtlikult valeinformatsiooni edastada pole võimalik.

Valetada saab vaid siis kui signaal pole adressaadiga sisuliselt seotud. Maring saab ka teeselda. Valet saab edastada vaid sümboolse kommunikatsiooni teel. Loomad valetavad väga harva. Igal juhul on inimene maailma suurim valetaja. Populatsiooni edasikestmine võib oleneda teatud minimaalsest korrapärasusest, mis omakorda rajaneb kummunikatsioonile. Kommunikatsioon on efektiivne vaid siis kui eksisteerib teatud tõepärasus selle alusena. Kui rituaal puudub siis võivad signaalide vastused muutuda meelevaldseiks ja ettearvamatuteks. Diplomaatia näit. Usalduskriisid on väga ohtlikud. Näit. 1+1=3

Maringid eeldavad et esivanemad on olemas. Nende rituaalid rajanevad eeldusele et esivanemad on olemas ja toimivad aistivate olenditena. R.R. järgi on pühadus tõestamatutele väidetele omistatav vaieldamatu tõesuse omadus. Mitte Kristuse Jumalikkus ei ole püha, vaid väide Kristuse jumalikkuse kohta on püha ja falsifitseerimatu väide.

Religiooni eristab teistest inimelu aspektidest mitte tema ainevald vaid tema väidete sakraalsus. Pühadus sisaldub seega sellistes mittemateriaalsetes avaldustes nagu Jumal on Kolmainus ning seab need väited igasugustest kahtlustest kõrgemale. Need väited tungivad ka väidetesse mis käsitlevad materiaalseid objekte ja toiminguid. Teoloogiline diskursus on see mis kannab sakraalsuse sellistest väidetest nagu Issand meie Jumal on ainus, üle lausetesse nagu sealiha süüa on patt. Või et seda ei tohi süüa. Teoloogilised torud.

Väite pühitsemine tähendabki väite tõendamist. Sakrosanktilised väited ei sisalda tavaliselt materiaalseid ega muid falsifitseeritavaid termineid.

Roy Rappaport’i väitel ei tekita rituaal osalistes mitte ainult isiklikke usulisi kogemusi, vaid annab ka mehhanismi selliste isiklike kogemuste tõlkimiseks sotsiaalse tähtsusega sõnumiteks. Usuline kogemus on organismi laiahaardelise emotsionaalse dünaamika komponent. On mõeldav uskuda et materiaalsed tingimused mõjutavad usulisi kogemusi.

Religioosse diskursuse omaduseks on ka see et see on krüptiline. Pühitsetuse allikaks olev diskursus on tavaliselt rüütatud kahemõttelisuse ja hämarusega. Lauseid mis tulenevad sakrosanktilistest väidetest peetakse samuti pühadeks. Näiteks Katoliku kiriku vastuseis sünnikontrolli vahendeile ja tsölibaadi kohta. Neid saaks muuta kui tõlgendataks ümber nende aluseks olevad väited mis on sakrosanktilised. Ilma et alusväiteid peaks tingimata muutma. Sakraalsus aitab kaasa süsteemi terviklikkuse säilimisele isegi süsteemi struktuuri ja kompositsiooni muutmise korral. Just pühadus teeb selle võimalikuks.

Sakraalsel on olnud väga oluline roll ühiskondade kohanemisprotsessil elukeskkonnaga. Pühaduse roll muutub aga koos ühiskondlike oludega rääkimata tehnoloogiast.

Näiteks väide et monarh on seda Jumala armust. Tehnoloogia areng lõikab läbi kohanemise küberneetika ja protsessi. Tehnoloogia aitab pääseda looduse stiihiast. Seadused et pääseda inimstiihiast Religioon aitab pääseda ettenägematute, harva esinevate sündmuste kuid seda kohutavamate sündmuste stiihiast.

Tehnoloogiliselt arenenumates ühiskondades on tehnoloogia varustanud võimu survevahenditega ning vabastanud võimu seega pühaduse alalhoidmise kohustusest. See ei tähenda et võim ka seal ilma pühaduseta hakkama saaks. Pühaduse ja võimu suhe lihtsalt muutub. Kui varem oli pühadus üks terve süsteemi reguleerimisega seotud diskursuse omadustest, siis nüüd hakkab ta üha enam keskenduma ühe allsüsteemi ehk Kiriku diskursuse ümber. Niiviisi piiratuna võib sakraalne diskursus küll suure tõenäosusega võimu arvustada ent üldiselt kaldub ta üha vähem huvituma maisest keskkonnast ning kipub tegelema üha enam eetika ning teispoolsusega. Pöördub n.ö. sissepoole.

Usulisele kogemusele ning rituaalidele jäävad seega vaid teatud funktsioonid mida ühiskonna uurijad juba ammu tunnevad. See aitab vähendada rahutust ja stressi ning aitab inimesi ümberkasvamise teel. Aidates seega kaasa ühiskonna distsipliinile.

Tehnoloogiliselt vähem arenenud ühiskondades on võim otseselt pühadusest sõltuv. Erinevalt arenenumatest ühiskondadest kus pühadus muutub võimu tööriistaks. Äratusliikumiste vormis tulevad aga pühaduse tunnetused alati tagasi ja just ärkamised vabastavad inimesi patoloogilisest võimetust mitte vastu hakata.

Kui me lapsena teatud asju ära ei õpi on meil hiljem suuri raskusi nende asjade omandamisel üldse. Erikson väidab et varajane kommunikatsioon leiab aset “tervitamise ja toitmise igapäevaste rituaalide käigus”.

 Ema ja lapse kommunikatsiooniaktidele on alust vaadata kui rituaalidele, sest kõik emad kohtlevad omi lapsi siiski streotüüpsel viisil. Osa ema toiminguist on seotud lapse kehaliste vajaduste rahuldamisega, osa ema tegusid on otsese praktilise otstarbeta.

See varane käitumine on ritualiseeritud. Ema edastab lapsele usaldusväärsust ja kuidas saakski ta seda muidu teha kui läbi streotüüpsete korduste, teatud aegadel. Laps õpib neist rituaalsetest kogemustest ühte, et teda ei hülga inimene kellest ta täielikult sõltub. Imik õpib usaldama kohalolu ja see kohalolu on püha nagu Erikson ütleb. See pühaliku kohaloleku vastu tuntav austus ja usaldus on oluline eeltingimus ülejäänud elus ettetulevate sümbolsõnumite vastuvõtmiseks alguses lähedastelt ja siis teistelt, sõnumite mida me aksepteerime tõe ja usaldusväärsetena. Varaste rituaalkontaktide ebaõnnestumisel on tõsiseid tagajärgi inimese hilisema suhtlemisvõime arengus.

Pühaduse kontseptsioon on seega see mis teeb võimalikuks sümboolse kommunikatsiooni ja sellest sõltuvalt sotsiaalse ja ökoloogilise korra.

 Veel Roy Rappapordist.

Rappapordi võtmekontseptsiooniks on ideed mida ta kasutas uurimaks “vastuolusid loomulikult tekkinud füüsiliste seaduste ja kultuuriliselt koostatud tähenduste vahel” (Ecology and the Sacred lk.6)

Mõned terminid: cognized environmet – tunnetus keskkond; versus operational environment – toimimiskeskkond. Teise all on mõeldud siin seaduspõhist keskkonda. Termin tuleneb Marston Bates’ilt kes omakorda võtsid selle Mason’ilt ja Langenheimilt, kellelt pärineb tsitaat “füüsilis- keskkondliku fenomeni summa, mis siseneb organisatsiooni reaktsioonisüsteemi või mõjustab seda mõnel teisel viisil otseselt, mõjustades süsteemi käitumisviise ja eluvormi pidevalt läbi kogu ta elutsükli.” 

Tunnetuskeskkond on omakorda – fenomenide summa mis on inimkoosluse poolt organiseeritud tähendusrikasteks kategooriateks. 

 Pühaduse idee

Pühadus on Roy Rappapordi järgi diskursuse väidetele omistatav absoluutne tõesus, mida ei ole võimalik loogiliselt ega empiiriliselt, ei verifitseerida ega falsifitseerida. Pühaduse- ehk absoluutsetele tõeväidetele ehituvad allväited, mis teoloogilistes torudes viimaks praktilisteks eetilisteks käitumisjuhisteks teisenevad. Just empiirikale ja loogikale rajaneb traditsiooniline apologeetika.

Miks on üldse ühiskonnas vaja sääraseid pühaduskontseptsioone? Iga religioon on viimsena (esimesena) teatud hermeneutilise ilmanägemise süsteem, mida inimene sellele peale surub, mida me reaalsuseks nimetame. Just see, kultuuri kui religioonitulemi loodule vastandamine, on põhjuseks mis on viinud tänaste ökoloogiliste probleemideni. Üha enam räägitakse et tuleb arvestada looduse rütmidega selmet loodusele oma programmi peale suruda. Ometi on kultuuritekke mehhanismid mõistetavad.  Kujutlegem ette küttide ja korilaste maailma. Ühest küljest jäi inimene on lõputus ellujäämisõppuses ellu tänu kohastumisele, teisalt ja vahest ehk enamgi veel, tänu vastandumisele ja konfrontatsioonile.

Kui küsida millised religioonid on osutunud eluvõimelisemateks, siis vast nood mis on muutumisvõimelisemad. Teistes oludes arvata et just ortodoksemad. Dogmaatika on ilmselt kõige püsivam religiooniosis, sealt edasi rituaal. Praksis, eetika, on nondega võrreldes suhteliselt kergesti muutuv. Kui vaatame Katoliku Kirikut, võime näha kuis tekivad ordud süsteemis, viidates hoolimata dogmaatika jäikusest, muutumisvõimele.

Adaptsioon ja maladaptsioon, holismi võrgustikus. R.R.-i holistliku lähenemise taga on soov mitte taandada kvalitatiivseid omadusi kvantitatiivseteks.

R.R-i enda poolt on teisal ära toodud näide süsivesikutest, rasvadest ja valkudest. Ei saa näiteks vitamiine ühekski neist kolmest taandada. Aga kui C vitamiini napib kaotame oma hambad ja siis haigestume ning sureme.

Koos keelega sünnib R. R. väitel religioon. Seega on religioon möödapääsmatult reaalsuse korrastaja, eristaja aga kindlasti ka vaesustaja.  Peamisteks religiooni eristuslikeks terminiteks on pühadusega seotud terminid, mis R.R.-i sõnul on tõeväidete aluseks, mis omakorda on ühiskonna võimustruktuuride legitmeerijaiks. Nõnda kui majandus ökosüsteemile, ehitub kultuur loodusele. Ehitub ja vastandub. Majanduses on loodus toormeks. Kultuuri puhul taandub loodus ise üheks (valdavalt esteetiliseks) väärtuseks ehk kultuuriosiseks.

 Adaptsioon on peamiseks religiooniloojaks usalduse ja rivaliteedi pingeväljas. Rivaalitsevad ühikud ümbritsevad meid alates perekonnast. Tsentrifugaal ja tsentripetaaljõud. Inimene versus kontekst. Identiteedi kaotus ähvardab inimkooslust alati, mida väiksem kooslus, seda enam. Religioon on see mis aitab inimkooslusel selle kaljuseina külge klammerduda, mida me reaalsuseks nimetame. Kui religioon on muutumisvõimetu siis sureb ta välja, tihti koos inimestega. Kui religioon liiga kiiresti muutub siis kaotab ta mõtte ja sureb samuti. Nõnda on religioon muutustega silmitsi oleva inimkoosluse eneseloome akt.

Rituaalid sobivad tänu teatud vormitunnustele täitma nii kommunikatsiooni kui ka reguleerimisfunktsioone.

Kohtumisi meistriga

Kohtumisi meistriga

(Mu isand õpetaja, süngevõitu aadlik, seal seisab paljapäi ja jalad vees)

Õpetaja pärand on napp. Õpetaja ise ongi pärand. Kui õpetajat ennast ei ole, siis pole ka pärandist suuremat järgi. Sest õpetaja oli nagu Sokrates ja suuremat kirjavara järele ei jätnud. Ei ole keegi ka temast järele jäänud suulist pärandit uurinud. Ta oli n.ö. dialoogide ja suulise pärimuse mees. Nii ongi mälestused õpetajast vastukäivad. Mõnede jaoks jäigi ta ropuks ja räpaseks vanameheks, kes ei meeldinud – eriti uuemaaegsetele ja iseseisvamatele naisterahvastele. Täpsemalt ei meeldinud ta aga nende meeste naistele kes õpetaja juures käisid. Õpetajat oskasidki tas vaid vähesed näha, ennekõike just meesterahvad. Naised said asjast aga alati omamoodi aru. Neile ta kas ei meeldinud või siis sai lähedaseks ja muutus  väga oluliseks. Ja jäi oluliseks. Oma halvimatel/parimatel päevadel oli ta vastik machomees. Mäletan ühte dispuuti Ann Piiki ja Jüri vahel. Jüri keeras viimaks jutu füsioloogiliseks ja ütles et mine käi pissil ära ja vaatame et mis juttu sa siis räägid. 

Õpetajad pärand kuulutatakse peale surma ametkonna omandiks. Nii olid ka õpetaja matused suured ja võiks isegi öelda et helged. See on ametkonna lõplik omastamishetk. Peielaud oli kaetud Nõmme kõrtsis. Kõik olid kohal. Nii Ott kui Tiit, kes istusid minuga ühes lauas. Kes teab mille pärast olin ülbes ja vähe üleolevas tujus ja seda eriti Oti suhtes, kes oli väheke shvipsis nagu ikka. Taipasin õigel ajal järele jätta enne kui isand Ott oleks plahvatanud. Nüüd tean juba omast kogemusest et see mida vanad mehed tahavad on respekt ja seda muuseas neile arusaadavas vormis. Mida on respekt muud kui nõue et sind kõikides aspektides käideldaks teatud tasemest lähtudes. Olgu sa siis peale aeg-ajalt pisarais ja purjus koju vaarumas. Just siis tuleb esile sinu väärikus või selle puudumine selle vaaruja suhtes esile.  Tema saab homme korraks kaineks aga sina enda poolt tehtut enam tagasi ei saa.

Oti juurde saatis mind Oti isa. Ja missiooniga muuseas, püüda kasuks olla ta pojale. Vaimselt kasuks. Poeg oli aga napsuga kimpus. Pisarais ja purjus olekut respektida ei ole ju raske. Palju raskem on lugu pidada suurest mehest vaat et ligi kuuekümnesest, kes pohmeluses peaga oma emalt viinaraha pommib. See on aga joodikluse varjukülg, see et olgu inimene milline tahes, ikka on ta viimaks tavaline sõltlane, kes muutub loomaks siis kui ta seda ei saa mille järele ta ihu karjub.  Selle üle ei ole kõrvalseisjad pädevad otsustama. Olin oma toonasest missioonist küllaltki kammitsetud ja ei suutnud ilmselt kuigi vabalt ja sundimatult Otiga suhelda. Ott võttis Essentiale Fortet või oli see Liv 52, igal juhul oli see maksarohi. Olin omas sisemuses üsnagi kindel et ega teda kauaks ei ole. Sellise eluviisi juures. Ott aga tiksus veel pikalt. Märksa pikemalt kui oleksin arvanud. Ja suvatses ikkagi just siis ära surra kui tundus et igaveseks jääb. Oti lemmikväide, mida ta sageli kordas, oli see et küllap oleks me isad õnnelikud kui mina oleks nagu Ott ja Ott nagu mina. Aga ei saanud meist printsi ja kerjust. Ei vahetanud me omi osi, päästetu ja paha poisi omi. Ott oli tore jutuvestja. Üks lugu mida ta samuti vahel kordas oli lugu ta isast kes oli nii tagasihoidlik et kord Venemaal lennureisil ei söendanud ta pissihädast hoolimata äratada oma kõrval istmel magavat härrat. Seda siis seni kuni tal viimaks kempsus enam midagi eriti ei tulnudki. Sellest siis moraal, mitte olla nii malbe ja viisakas. Kord kui Otile külla läksin, avas kord ukse kena vene neiu kelle ainsaks kehakatteks oli Oti kärtspunane eest lahti olev päevasärk. „Otti ei ole, kas te ei sooviks teda oodata“, pakkus ta lahkesti.

Meistrile oli Oti juures meelde süübinud mingi tühi kingakarp, mis ei olnud alates Meistri viimasest, umbes viie aasta tagusest visiidist peale asukohta muutnud. See näitas et vähemasti mõned asjad on Oti elus pikalt paigas. Vähemasti viimase viie aasta jooksul. Vähemasti kingakarp.

Teine härra peielauas, Tiit, oli ülekasvanud päkapikk nagu ta eksnaine poetess Ave teda nimetas. Tema oli Meistriga pikka aega nooruses koos veetnud. Ka räägitakse tänini imelugusid sellest kuidas nad üheskoos telefoniposti kütsid. Muudkui aga lükkasid ahjus edasi posti mis otsast põles. Ka oli Tiit selle poolest kuulus et ta nooremas eas ei häbenenud sugugi tühja kõhuga sööklas teiste poolt pooleli jäetud praade edasi süüa. Eks olnud see üheks protesti vormiks väikekodaliku korralikkuse vastu. Tänased mässumeeled, kui neid üldse kusagilt veel leida on, ei protesti hügieeninõuete vastu, vaid tiksuvad vaikselt kusagil oma pisikeses subkultuuris ja me ei tea neist suuremat. Raipesöömise ja hügieenitusega kodanluse vastu igal juhul enam eriti ei protestita.

Kõnet pidasid vaid Ott ja Tiit ehk siis Meistri vanad sõbrad, nooremad püsisid vait.     

Viimane kohtumine

Viimane kohtumine leidis aset siis kui ma laenatud torutangid talle Rapla Maavalitsuse ees tagasi andsin ja me peale selle Maavalitsuse all kohvikus koos kohvi jõime.

Eelviimane kohtumine

Oli hilissügis. Sõitsin sel ajal sinise Opel Omega Universaaliga. Sadas lund ja hämarus oli ebatavaliselt kirgas. Kuu paistis. Võtsin Rapla maantee otsast peale hääletaja kellega me koos sõidu ajal ühiselt suitsuvorsti latti järasime. Õhk väreles ja kõik oli kaunis ning kirgas, nagu juba öeldud. Jüri oli nagu ikka, vast ainult lonkas enam kui enne. Lisaks oli ta endale kodukino ostnud. Vaatasime koos filme Voroshilovski strelok ja Yellow Submarine.

Üle-eelviimane kohtumine

Ootasin Jüri maale. Maale ta tuli aga mina olin selleks ajaks juba ära linna sõitnud. Teisisõnu jäi ta tublisti hiljaks, nagu tavaliselt. Nii et minu juures maal me ei kohtunudki. Ometi räägivad külamehed tänase päevani Jüri käigust ja sellest kuis ta nendega juttu vestis. Ja kinkis mulle siis tänini hästi oma otstarvet täitva siniseks värvitud ja Meistri enda poolt kokku keevitatud käru, millele on kirjutatud: „Tee tööd ja näe vaeva, küll siis ka armastus tuleb!“ Paraku ei tulnud ei Tammsaarel ega enamikel teistel. Tulid vaid töö tulemused ehk romaanid ja tulid vaid lapsed ja talud mis tänu mimeetilisele rivaliteedile muudkui arenesid kuni vanameeste suureks pärismureks jäi vaid see et kes noid edasi peab.

Õpetaja pärandist

Sealsamas peielauas istus ka agraarprohvet Imre. Mingil kombel oli just tema Meistri pärandi tegelik pärija. Agraarprohvet Imre kuulus agraarprohvetite kuulsusrikkasse suktsessiooniritta mis algas kuulsa Amosega vanas testamendis ja läks läbi Mahatma Gandhi ning Vello Salumi. Kohe Vello Salumi järgi tuligi meister ja siis Imre. Tema oli kõige selle pärija mis puudutab Meistri suhet materiaalsesse ilma. See külg jäi mulle mõneti võõraks. Imre jaoks olid aga vaimne ja materiaalne lahutamatult seotud või teisisõnu üks ja seesama. Materiaalne oligi vaimne või vastupidi. Ka jutlusi kuulas ta omas materiaalses võtmes mis kohemaid kõik Suure Meistri sõnad keemiasse ja füüsikasse keeras. See oli lollikindel hermeneutika, mis tõsist füüsilist olma eeldas ja sõnu vaid selles võtmes tõlgendas.

Agraarprohvet Imre oli külageenius ilma külata. Täpsemalt küll oli ta külas olev külaprohvet. Ta oli siin selles ilmas külas. Ometi oli ta külas väga hästi kodunenud, nii hästi et tal ajuti endalgi meelest ära läks et ta külas oli. Oma pere kohta vaikis ta diskreetselt just nagu seda polekski olemas. Ometi räägiti et tal olla kusagil naine ja lapsed. Imre pakatas ideedest nii nagu ka tema kuulsusrikkad eelkäijad Mahatma Gandhi ja Vello Salum, erinevalt noist ei olnud aga tema moralist, vaid nagu öeldud erutasid teda materiaalse maailma saladused. Eriliseks huvialaks olid tal mandrite triivimine ja sterling mootorid. Kord oli tal kilekotis üks väike sterlingi mudel kaasas. Õigel meistril on väike kaubanäidis ikka kaenla all. Ja milles asi, kohe sealsamas pani ta masinale vungi sisse ja tõesti see mootor või õigemini küll pisike mootori mudel, töötas, oh kuidas veel töötas. Ja seda sealsamas, otse Wiiralti kohviku ees. Kohe sealsamas leidis aset väike spontaanne performance töötava sterling mootoriga, mille armsat ja vaikset mürinat saatis kitarril protestilaulja Kotkas. Mina aga ebamusikaalne, nagu ma olen, seadsin end koheselt pileteid müüma. Tulu aga ..no ütleme et kandsime lastehaiglale üle.

Kui keegi peab kannatama, siis kannatagu pigem naised, arvas Meister. Ja naised kannatasid, ja oh kuidas veel kannatasid. Aga Meistri läheduses oli see siiski mõtestatud ja kaunis kannatus mida varjutasid üksnes teised naised. Nood hetked, harvad hetked kui sai Meistriga üheskoos olla andsid illusiooni nagu oleksid sa vaid tema jaoks olemas ja tema sinu jaoks. Ja mitte kedagi ei armastata nii palju kui seda kelle pärast kannatatakse. Jürile oli omane naised enda ümber tööle panna. Üheskoos maasikaid rohima või siis lõhet ja forelli prepareerima ning purki panema. Jüril oli silma inimesi näha, tähele panna ja läbi näha. Juhtides tähelepanu erilistele detailidele.

Jürilt hakkasin lugemist saama. Kohe kindlasti olid seal Maeterlincki raamatud, ja Anke-Larseni Tarkade Kivi. See raamat on siiani mällu sööbinud ja miks mitte ei otsi iga inimpõlv omaenda Tarkade Kivi. Nõnda meiegi. Mingis mõttes oli Jüri meie Tarkade Kivi ja tema kuningriik läks pärijate vahel jagamisele. Naistest ma siinkohal ei räägi, neil on omad mälestused, lähedasemast ja intiimsemast. Mehed said nii nagu pojad Karl Suurelt kolm kuningriiki, Imre sai materiaalosa, salanõunik Paadam sai kanoniseeritud ja ametkondliku pärandi ja mina sain siis selle osa mis Piibli keeles kõlab järgmiselt: „keelpillil laulavad temast õllejoojad.“ Sain rahvalikku ja käibesse läinud folkloori. Ja olen püüdnud seda hoida ja luua. Rahvajuttudes püsib aga lahkunud inimene ilma suurema redutseerimiseta kõige sarnasemalt ja kõige kauem elavana. Kauemgi ehk kui ametkondlik kanoniseeritud olekus.

Sealtpeale jäingi Meriväljale käima. Ja lugema ja lugema ja Inglise keelt õppima ja siis juba Inglise keeles lugema. Hea põhja sain alla, hilisemateks õpinguteks. Ja jäin ka Jüriga malet mängima. Male jättis ta mingil hetkel maha. Jüri tuba Meriväljal oli musta laega. Ühe seinakapi ukse peal oli suur tabel naisterahvaste erinevate rinnatüüpidega. Seinal rippus metssarv, millega Jüri vahel pasundama kukkus. Kui ta vaenemad, lugupeetud rätsepmeister ja muti selle peale kisendama kukkusid, siis ütles Jüri et ärge vinguge, ise te tahtsite ju et laps mingit muusikariista mängiks, nüüd ma siis mängingi. Vahel ütles ta mutile midagi mis kõrvaltkuuljad pead vangutama pani, nagu näiteks et pole viga Muti, matame su teksariidega drapeeritud kirstus, kümne rublane hammaste vahel. Läks aga nii et hoopis muti mattis Jüri.

Kõige toredamad olid saunaõhtud, siis kihas maja vaevalt üksteist tundvatest inimestest ja nad kõik said midagi süüa ja juua. Eriti kohvi, seda tarbis Jüri läbi elu suurtes hulkades. Jüril olid ka lapsed, kaks tütart. Üldse tundus ta  mingi mutandi või geneetikahälbega puuviljakärbsena. Sellisena kelle järgi saab teha järeldusi teiste, mittemuteerunute, üle. Kaugeleulatuvaid järeldusi. Jüri vanemaid vaadates ei olnud kerge mõista kust Jüri oli tulnud ega ta lapsi vaadates sedagi mõista miks see hälve oli temaga alanud ja temaga lakanud ning tagasi hääbunud tavalisusse, normaalsusesse ja keskpärasusse.

Jüri oli mutantne puuviljakärbes, mees kes oli otsustanud olla ise ja erinev. Kes Sinatra sõnul „I did it my way“ ja kõik, period, lause lõpp. Punkt. Tegi omamoodi. Jüril oli kunagi ka naine, ta tütarde ema. Tema rääkis  kuidas Jüri tavatses oma linase ülikonnaga reageerida vihjetele puhtuse kohta ja enne Viljandisse (arvan et seal võisid vabalt elada Jüri naine vanemad) jõudmist tükkis oma ülikonnaga ujuma läks et siis oma ämma/äia ette märja ja nõretavana ilmuda. Ka olla Jüri kord oma sandaalid hõbedavärviga üle värvinud ja neile „kingad“ peale kirjutanud. Aga nüüd vist tõesti aitab…….

Esimene kohtumine

Olin just peale Jäneda sovhoostehnikumist ära viimist töömehepõli alustanud kui Kusti kord minu Rabtshinski tänaval asuvasse töökohta sisse sadas. Omal äraseletatud nägu peas. „Tead, ma olen nüüd päästetud?“ alustas ta õhinal. Läksime mõned päevad hiljem Olevistesse kus ta mindki selja nügides eestpalvele suunas. Pärast mu päästetuks kuulutamist, kingiti mulle mõned Frank Mangsi väikesed kollased raamatud, mis rõhutasid seda et teatud asju ei tohi ma enam teha ja mitte selle pärast et ma neid teha ei tohi, vaid sellepärast et ma neid enam teha ei taha. See selleks. Siis tegi Kusti mulle veel korra väikese palga millel ma Kuusalu aiandis järel käsin. Lihtsalt niisama, see oli ka esimene ja ainuke kord mil ma seal üldse käisin. Kusti tõi mulle oma isa vanglamälestusi lugeda. Need olid Vene keeles aga kirjanduslikult täitsa head. Ei tea miks ta neid hiljem välja ei andnud. Esimese hooga peale mu päästetuks kuulutamist tulin kord Õismäe bussi pealt maha kui joodik mu ees kukkus nii et veinipudel ta taskust lume peale maha pudenes. Võtsin selle ära ja valasin kodus sisu kemmergusse. Järgmisel päeval läksin oma „moraalse kangelasteoga“ Ülo juurde kehklema. Kummalisel kombel ei kiitnud ta mind mitte sugugi heaks, vaid ütles midagi taolist, et ehk oli tal seda peaparanduseks tarvis.

Kohtumine leidis aset Botaanikaaia katlamajas. Jüri oli mustades tunkedes ja suitsetas priimat. Kuu oli märts. Ilmselt püüdis ta mind tõsiselt võtta võttis aga ilmselt mittetõsiselt. „Aga kuidas neil seksiga on?“, küsisin enne lahkumist katlamaja ees. Küsimus käis joogade kohta. „Mõned ei seksi aga teised pumpavad, mis kole!“, oli vastuseks. “ja kõige kõvemad mehed, tead,  lasevad seemne välja ja tõmbavad siis jälle tagasi? Et kuidas siis?”, ei saanud Andrus ikka veel hästi aru. “No vaat, eks mine ja uuri välja!”, vastas Jüri. Andrus läks ja uuris aga välja pole veel uurinud. Jätkab uurimist.