Arhiiv: 31. märts 2009

Kogukonnast

Mis on meie hõimluse aluseks? Veresugulus. Hingesugulus. Huvide sarnasus. Ühine usk. Üks lugu jms. jne. Hea oleks kui neid komponente oleks ohtralt ühes siis on ka tugevam sidusus. Kogukond on jäetud riigi fookusest välja omapäi toimetama ja organiseeruma. Õige jada olekski selline kogukond, ühiskond, riik. Meil ajavad aga inidiviidid riigiga otse asju, mis viib selleni et indiviidid on haavatavad ja ei suuda oma õiguste eest seista. Maadlen minagi siin ühe monopoliga.

Eestiaegseid ühistuid ei kuulutatud õigusjärglasteks, millega lõhuti võimalused uute kogukondade kergeks taastekkeks ja lükati maal uute kogukondade teke kaugele kaugele.  Alles nüüd hakkab tasapisi siin-seal midagi taas tekkima. Kogukonna teke on Eesti jaoks võtmeküsimus. Kodanikuühiskonna jaoks ja tekkeks. See on peamine küsimus. Alustame või Naabri Valvest. See on kogukonna kaitse küsimus mis on igati oluline. Ei ole see eestlane nii suur indiviid ühtigi. Keegi ei ole ega saagi olla.  See on müüt. Igaüks tahab silma vaadata ja käest kinni hoida.

 Arvan et Eesti elu edendamiseks on kõige olulisem igasuguste kogukondade teke, näiteks või miks mitte laenu- ja hoiuühistute teke maal. See ei eelda midagi muud kui usaldust ja just seetõttu see nii raske ongi. Kogudused on sealjuures väga olulised. Miks ei võiks nad olla muu ühistegevuse taimelavaks kust head algatused alguse saavad? Miks mitte. Vabalt võiks. Sealjuures tulekski ühendada n.ö. ideoloogiline ja majanduslik külg. See lisab sidusust. Religioon lisab armastust. Evolutsiooniõpetust ma ei väärtusta sest see teeb inimesed küünilisteks.

Parem tõde on see tõde mis inimesi  sidusavamateks ja armastavamateks teeb. `Ja hea on andeks paluda. Andeks. Andeks andmine on vaba ja suveräänse inimese privileeg. Andeks palumine veelgi enam. Andeks saab anda annina, ei muidu, andeksandmise anniga ja annina. Ja kui sa ise oled anni saanud siis saad ka anni anda. Kui sul and on.

Minu sisemises tervenemises on peamiseks olnud probleem et ma ei ole osanud ja ega suutnud uskuda ära headust ja armastust teiste poolt enda vastu. Ja kuna ma pole seda suutnud uskuda –  selle juured on ilmselt sügaval lapsepõlves, ega ma teagi täpselt milles, siis olen teatud hetkil kui olen sisimas arvanud et nüüd peaks see nende limiit läbi hakkama saama hakanud ise irratsionaalselt ja lõhkuvalt käituma. Kodu oli mul terve ja kena nii et ma ei taha et sinna mingi vari langeks.  Sellest ka läheduse kartus ja seda suurem igatsus. Ja sellest on suured jamad tulnud. See on minu poolne külg. Arvan et sääraseid ja sarnaseid inimesi on palju ja ehk saan ma neile enda tunnistusega siinkohal pisut abiks olla.

Olen seda aeglaselt õppinud aga usun et olen viimaks õppinud. Et ma olen armastust väärt. Oma abikaasa ja laste jt poolt.

Täna mõtlesin neile kellele oleks kõige raskem andestada ja otsustasin et mis seals ikka. Teeme ära. Õnnistame. Suurelt ja südamest.

Millegipärast väärtustatakse stabiilsust. Mina ei väärtustaks. Elagu ebastabiilsus isekuses ja kurjuses. Elagu ebastabiilsus mis viib stabiilsusele headuses ja andestuses. Ikka käib hinge pime öö enne kui tuleb õnnistus Jumala pühadel.

Advertisements

Olla positiivne on raske

Palju raskem kui on olla kriitiline või negatiivne või oma õigust taga ajada. See ei ole lihtne. Üldiselt vajab Eesti inimene abi. Olgu see siis eneseabi või olgu see siis religioosne eneseabi. Ütleme siis peale et lähenemine religioonile lähtudes selle funktsionaalsest poolest. T’änane inimene vajab kogukonda. Ta on üksi jäänud, väga üksi. Leia endale hõim, olgu see siis või emotsionaalne hõim kui sa kogudust ei leia. Parem on kui sa leiad koguduse. Sellel on omad ohud mille kohta ei saa samuti vaikida. Omaõigus ja kohtumõist, mis sageli käib ühte jalga omaenda õigeolemise tundega. Veelgi hullem on demoniseerimine, millest olen eespool kirjutanud. Suhtumine kus inimene pannakse ühte patta kuradi ja deemonitega. Nii ei tohi see olla. Inimesi tuleb armastada ja mida vähem nad ise seda teinud on seda rohkem tuleks. Kahjuks ei saa kogudused sageli sellega hakkama, millest on väga kahju. Aga kogudus sa omale leia. See teeb head.

See on identiteet kui sul kogudus on. See aitab elada. See annab energiat ja annab tuge. Riik ei peaks rahastama mitte rivaliteedi võitlusühikuid erakondi vaid kolmanda sektori inimkooslusi et inimesi kokku aidata. Siis on kõigil lihtsam. Siis saab ühiskond tugevamaks ja kui ühiskond saab siis saab ka riik. Nii arvan mina. Kogukond peaks olema armstuse kogukond, see koht kus iga päeva alustataks korintose kirja 13-nda peatüki ehk armastuse ülemlauluga ja kus inimesed läheks hommikuti välja lootes et armastus nad leidlikeks teeb head tegema. Kas pole?

Kui sul pole kogudust kas siis ei peaks ühe tegema või looma. Ja kui palju inimesi on kes on koguduste poolt maha kantud kuna elud on keerulised aga koguduste lahendid liiga ühesed ja lihtsad. Arvan et lahendused peaksid olema sama keerulised kui elu ise. Ja siis ehk oleks ka vähem inimesi kes hammasrataste vahele jääks. Mul on kahju neist inimestest, Jaanusest, ja Tannarist ja Toivost jt. jt. Ma tahaks neid aidata kui saaksin. Elule annab mõtte elu paremaks tegemine ja seda isegi siis kui see evolutsiooni seisukohast mõtetu võib tunduda. Annaks jumal et ma nii targaks ei saaks et see mulle mõtetu ei tunduks. Ikka tasub, ikka tuleb , ikka saab. Teeme ära.

kevadehääled

Kuldnokad laulavad, täna on tõeliselt kevadine ja pajutudud on juba suured.

Oprah-d vaadates läks tuju heaks siis aga lõppes Oprah ära ja tulid Vabariigi kodanikud ja Okupatsioonid Talvikuga ja siis ma mõtlesin et olen vähe väsinud sellest asjast et meie ohvrit ja meile tehtud ülekohut ei mõisteta jne. Mitte et meil õigus ei ole, mitte seda, pigem seda et kus on me positiivne programm? Miks ei võiks me olla väike avatud ja helge riik. Ega see kerge oleks kui oma ajalugugi ei lasta kirjutada. Aga kui prooviks olla nagu näiteks mingi Singapur, väike aga tubli. Minevikutaak on kole raske aga kanda. Õnneks saab indiviidina püüelda positiivsusele.

Opras ja mõtle ikka USA muinasjuttu perele kingitakse maja. See ongi USA oma parimas versioonis, helged ja head inimesed, lapsemeelsed ehk aga head siiski. Tahaks ise ka veel helgust anda ja aidata.

 Ja nüüd need Soome kvislingud kah veel. Oh jah. Tulekski endasse tõmbuda ja lähiringi ja kogukonda ja püüda positiivsuseraasukesi. Õde mul käib ikka Lilleorus, pidi tore olema.

Aga sellest hetkes elamisest ei oskagi täna enam nagu suuremat öelda. Lihtsalt nii on hea elada, hetkes. Täiega. Olen hinge puhastanud, andeks palunud ja andnud ja ka on täitsa hää.

Tõehetke naisest on südamest kahju. Väga kahju et ta rahata jäi. Õnnistust talle. Päikest.

Jälle lumi

Õnnestus mul ka eilne kanne ära kaotada aga pole viga. Ka tänane kadus ära. Jutt oli hetkes elamisest. Täie teadlikkusega igas hetkes ilma ajamängudeta mis meile inimestena nii omased on ja enesepettuseta. Ja tulevikku veeretamiseta, selle veeretamisega mis tuleks nüüd ja kohe ära teha.  Elada present kontiinuses. Kevadine lumi pole suurem asi. Aga hea et lumi on siis oskad lumeta aega enam hinnata. Eile oli sünna. Pold vigagi.

Diagnostika

Diagnostika on peen kunst. Õnnestus minulgi täna tegeleda protseduuriga mida rahvasuus nimetatakse “mõõga neelamiseks”. Oli see vast kogemus. Tugev, terav kogemus, aga eks kõik ole suuremaltjaolt inimesel siin kõrvade vahel. Teisel katsel õnnestus meetrijahu voolikut ihusse introdutseerida ja ihu sundida sellega umbes minutiks leppima.

Hea uudis oli et haavandeid ja kasvajaid ei tuvastatud. Oli vähe muid ja kergemaid asju, mis siis taas meie surelikkusele viitavad nagu viitab iga haigus. Nõndasama nagu iga tervenemine viitab meie ülestõusmisele ja Kristuse ülestõusmise väele. Probleem aga ongi kõrvade vahel. Teadmatus tekitab koshmaare lisaks uinuvale mõistusele. Nii hakkasin minagi siin mõnda aega tagasi oma ihuga tõsisemalt tegelema. Eks ole aeg kah juba ja iga ka juba sealmail. Ei old isu ega tahtmist kirjutada mitmeid päevi. Mõtlesingi vahepeal et hakkaks haikudega piirduma. Või no hea küll tankadega siis.  

Ja see mõtlemine seal enne teadmatuses tükkis oma koshmaaridega lagundab su enesekindluse vaaba ja teeb su väga hellaks ja andestavaks. Nii sain minagi klatitud siin vanu asju ja mõeld et Jumal nendega minu poolest olgu neil nüüd viimaks rahu. Kas elujõud ja tervis peavad end tingimata väljendama just võitlemises ja teise liha taga ajamises nagu ta meeste elus sageli on? Ehk saab ka teisisti, teistmoodi ja paremini, saab head tehes ja fokuseerudes inimestele kes on ligi ja armsad. Elada on siiski hea, isegi võlgade ja haigustega ning eks ole elu enam kui toidus ja ihu enam kui riie, nagu Jeesus ütles. Need elu kvaliteedist (rahast)sõltuvusse panejad on lurjused kes reeglina ei tea isegi mida nad teevad ja kokku jampsivad. Ja ega nad vaid enda kohta nii räägi, nad jätavad omad lapsedki saamata sellesama kvaliteedi pärast.  Ma ei tea oma elukvaliteeti ratastoolis ja kõnevõimetuna aga mul ei ole õigust oma praeguse mätta otsast väita et mul seda siis ei ole. See oleks rumal ja kuritegelik. Selle pean ma siis ära õppima kui ma kunagi ehk nõnda olen ja kui tarvis siis ehk õpingi.  Elu kvaliteeti ei saa ega tohi segi ajada harjumuste- ega harjumuspärasustega, ka mitte harjumuspärase sotsiaalse seisundi või elatustasemega. Ei, inimene omab erinevat elukvaliteeti erinevates harjumustes ja oludes ja ühe olu kavaliteet ei pruugi olla teisest väiksem. Vaid erinev. Küll aga on inimesel kes elab puhast ja enesega kooskõlas olevat elu kõrgem elukvaliteet kui ehk sel kes töötab hommikust õhtani ja elab omas ihus nagu üüriline.  Ja kui oledki üüriline siis oled sundüüriline ja tee oma olu selleks ajaks võimalikult heaks ja mõnusaks.

Vahel ongi hea et meid välja kistakse/lükatakse sealt kus me liiga ära harjunud oleme. Elu ei sõltu kvaliteedist vaid kvaliteet elust.

Elukvaliteet on aga ärgata, vaadata päiksest, liikuda, laulda, kala püüda, matkata jms. See ei ole rahas isegi kaudselt mitte. Mida ütles Diogenes Aleksander Suurele kui viimane küsis mis ta tünnimehe heaks teha saab? Astu palun päikese eest ära sest sul ei ole midagi mida ma himustaksin. Ja ongi kõik öeldud.

Minu suureks eeskujuks selles osas on mu isa. Kes veel nüüdki 80-lt tõeline filantroop on.

Ehk ei ole ma käbina tast siiski nii kaugele kukkunud nagu ajuti tundunud on ? Vastandamise ja vastandumise aeg on möödas.  Nüüd on mure kuidas saaks ja oskaks ja suudaks kommunikeeruda. Kui ema suri 24-lt käitusin ma nagu loll teismeline ja jooksin selle rumala hurraaoptimismi lainega kaasa et pole viga, kõik läheb paremaks ja ta ju veel nii noor ja ei aidanudki teda sel raskel viimasel teekonnal. Millest on nüüd tuline kahju. Toona ei saanud nagu arugi. Aga märgake elavat. Kui presidendi Evelin  soovitas vanuritel käia lapsekodulapsi vaatamas siis keegi (mina/sina)peaks käima haiglates, eriti Hiiul, selles surmakatlas et viia sinna vähegi lootusekiiri. Üldiselt aga eelistavad kristlasedki kas siis akadeemilist klaaspärlimängu või siis ehk raha ja võimumänge pikkade laudade taga.

Religioonid nagu ma täna mõtlesin on kahesugused. Ühed on üleni vaimsed ja nendes lugu ja mull neelab kõik muu endasse. Üksainus vaimne printsiip millele on kõik redutseeritud. Näiteks või Christan Science, mis eitab nii haigusi kui surma. Ja saab haige olla ja surra isegi kui sa sellesse ei usu.  Väga hästi saab. Teised religioonid on realistlikumad ja tasakaalukamad mis pööravad tähelepanu siiski ka ihule ja ihulikule olemisele. Parimaks näiteks joogid ja dzainism jms. Näiteks ka Adventistid kombineerivad VT toidukeelde ja tavasid kristlusega ja müts maha selles mõttes et nad vähemalt oma ihumateeriale nõnnapalju tähelepanu pööravad. Vanad usud tegelevad aga peamisel paastudega. Vaja oleks ehk enamat tänapäeva eriti. Aga hea seegi. Tänased protestandid aga ei tegele reeglina mitte millegiga. Nemad on nii vabad. Kui aga ihu vankuma hakkab siis pöörduvad nad arstide juurde. Päriselt materjalistlikke religioone vast pole ehkki need dieedihullused sinnapoole kisuvad.

Ja siis veel Obama, mida edasi seda selgem et tegu on full blown  liberaaliga. Ma olen muidu küll igasuguse võrdsuse eest aga mitte abordi poolt. Aga nii nad mõtlevadki nood liberaalid et elukvaliteet ja vabadus ise otsustada selle üle kes ja kas mu ihus kasvab. Siis on juba hilja.  See on muuseas sagedaseks argumendiks selleski süsteemis.  Enne oleks tulnud mõelda. Ja miks peaks vabadus end avaldama ennekõike läbi kellegi kolmanda tapmise? Vaat sellest ei saa ma aru. Pro Choice olen ma selle eest et lapsel oleks võimalik elada ja sündida. Selle ainsa elementaarse ja enesestmõistetava valiku eest.

Ja need muinasjutud kahest printsist kes üksteist armastasid, tänan ei ole nõus ja hakkan vastu nii nagu saan ja oskan. Ma tunnen ka liberaale, ja mõned neist on kenad inimesed seni kuni asi läheb poliitkorrektsuseni siis on nad sind sinu sallimatuse pärast valmis ära põletama küll.

Mulle meeldivad religioonid mis ihu ülearu ei ignoori.

soe tunne

soe tunne

on siis kui sul on osaduse tunne

soe ja hea ja ükspuha kui raske sul poleks see tunne on ikka võimalik

Inimene vajab kuulekusrezhiimi

Ja seda ennekõike oma ihu jaoks. Inimene peab õppima oma ihus ja oma ihuga koos elama. Nii et ta ei jääks oma ihule võõraks peremeheks. On terve hulk religioosseid kuulekusrezhiime, Kosher, Halal, mitmesugused dieedid jms. Dzainismis, Budismis jt. Lisaks veel paastud  erilistel aegadel. Arvan et praeguse aja eeliseks ongi see et nii palju on teada ja saadaval. Et iga saaks välja valida selle ja seda mis talle enim sobib. Füüsilise küljega religioonid eriti ei tegele sest eeluseks oli igal juhul see et inimene “pale higis oma leiba teenis”.  Joogid ja mõned teised välja arvata. Täna pole see sugugi nii enesestmõistetav nii et ka sellele tuleks tähelepanu pöörata. “Kes laulma ja liikuma loodi”… Alliksaar.

Oleme loodud laulma ja liikuma. Laulgem ja liikugem siis.

Aga 1. mai ärkamiseks on mul välja pakkuda kaks ideed, “100 aasta klubi”, kus inimesed kinnitaks üksteist ja jagaks vastastikku kogemusi selle kohta kuidas lisada aastaile elu ja elule aastaid. Neile kes tahavad ja armastavad elada. Ütleme siis et see oleks dieedi ja liikumise ning ennekõike elu- ja elamise kultuuri propageerimise klubi. Laiemalt aga puudutaks kõike mis lisaks aastaile elu ja elule aastaid.

Ja teine juba vanem mõte on hambaühistu loomine, mis oleks fond aitamaks et inimesed ei peaks käega suud katma kui nad räägivad või naeravad. Kus inimene saaks oma naeratuse korda odavamalt ja vähesema raha ehk ainult osa- ehk sissemaksu eest. Põhimõtted tuleks välja töötada.

 

http://www.minueesti.ee/?leht=8