Arhiiv: 31. jaan. 2009

Elada valeta

Nii ütles ja rääkis endine Tsehhi president Havel. Tema mõtles poliitikat ja seda teist tõe paradigma ja hermeneutikat kui see mis seal parasjagu valitses.

K a isiklikus elus on hea valeta elada. Mina olen omas elus väga aeglaselt õppinud. Aga siiski olen. Lihtsalt mõne asjaga on pikalt aega läinud. Motivaatorid võivad olla erinevad. Positiivsed võivad olla. Kui aga neist ei piisa, siis aitab ehk viimaks ka negatiivsetest motiividest.

Iisrael õpetab Hamasi kogu aeg et kui te nii teete siis saab teil veel oh kui palju halvemini minna. Tuleb optimist olla ja ikka uskuda et saab oh kui palju halvemini veel. Ja kui muidu ei õpi siis ehk tänu sellele viimasele motivaatorile ikka ehk saab. 

Kas saa aga Hamasile mõjub on küsitav sest neil ju Allah valitseb saatuseraamatute üle niiehknaa.  Läheb kuis läheb. Neil ei ole niivõrd kausaalsusega vehklemist nagu eduteoloogias mis tähendab sisuliselt seda et Jumal teenib meid ja mitte meie Jumalat.

Aga mingi kausaalsusega vehklemine on ju neil Islamis ka. Sellise viimase suure lahingu kausaalsusega. Kusagil on mulla kes ütleb et kui end lõhkevööga õhku lased siis ärkad paradiisis.. Niipalju ikkagi on.

Kui mingigi kausaalsus ei tööta siis ei pea usk hästi vastu. Islam ehk alistumine peab. Üks on selge – Jumal omasid ei hoia, lemmiklapsi ei ole tal isegi omade laste hulgas. Ta laseb neil autoõnnetustest hukka saada ja silm  ka ei pilgu. Ja ma ei hakka siin Jumalale mingeid emotsioone omistama millest ma ei tea.

Omasid ta vähemalt nii ei hoia et omad sellest aru saaks. Ainus privileeg on alistuda. Kas ma peaksin oma Jumalalt vastu võtma üksnes head ja mitte kurja küsis vist Hiiob.

Advertisements

Homeostaas

Tore termin, mis märgistab eluvõimalikkuse koridori. Temperatuurilist näiteks. Aga miks mitte ka valguselist või kiirituselist või…………

Religioon märgib ja kinnistab loodusrahvastel siis homeostaasi piire. Nendes piirides saab siin elatud. Täna püüab religioon märkida moraali piire aga talle lääneilmas näkku naerdakse. Kui aga tuleb kriis. Ja kas ta juba ei tule?  Siis ütlevad religioosnikud et vaat kas me ei öelnud. Ja siis tõmmatakse kombitsad jälle koomale.

Rohelistel peaks ju katk üksi juba pidu tähendama. Ja kriis veelgi enam. Aga ei. Mis näitab et rohelus on siuke täiskõhu kõrvalt hobitegevus. Olen just fossiile tublisti põletanud ja siis tulen koju ja sordin vähe prügi sinna peale.

Ka inimese sees on see sarnaselt. Et on piirid. Ja kui ei ole, siis pole viga, teistel ikka on. Kogukonnal on ja muudel konnadel. Või tuleb reality check, kus sind ninapidi surma sisse torgatakse ja see võtab ka mänguisu mõneks ajaks ära küll. Mis on hea kui on sagedasi reality chekke. Või võtad ehk ise kellegi või mingi koosluse piirid omaks. Sest nii tundubki õige olema või pelgast austusest inimese vastu.

Ka saab ja polegi halb. Ja enesetunne paraneb nagu peale kõiki enesega tegelemisi, olgu nood siis hambaarstid või tervisejooks. Ma tegelen endaga järelikult olen ma seda enda silmis väärt. Ja arvaku teised mis tahes.

Võtame või president Bushi. Eks temagi looda ajaloo õigeksmõistule. See on aga üsna tühine asi. Pole olemas mitte mingit ajalugu. On vaid lood. Hermeneutiline vabaturg ja vabaturumajandus.  Või võtame Nikolai II-e. Kas ajalugu ta õigeks mõistis? Ehk mõistis? Aga see ei loe suuremat. Edasi elad sa vaid loo sees. Ja siis veel ehk kuidagi veel, mille üle siinkohal ei spekuleeriks. See hetkel ei loe.

Loeb vaid see kas sa väärtustad end niipalju et sul enda seltsis niipalju hea oleks et edasi saaks. Et tegeled endaga lähtudes kaugematest ja + märgiga kausaalsetest seostest. Näiteks suitsetad. Lühikese vinnaga pole nagu vigagi aga pikema vinna vastu läheb ikka kohe totaalselt. Miks ma peaks seda endale tegema? Ei peaks.

Minul ei ole illusioone inimeste suhtes. Mingi väsinud põhimõtte pära või poliitilise korrektsuse nimel sind ikka ja alati reedetakse ja elu õpetab et tuleb end hoida sääraste eest. Sestap tulebki ise endaga tegeleda ja pühenduda noile kes ei reeda.Väga hea on enesehinnagule “ei” ütlemine igast pakkumistele elus mis appelleerivad lühikesele vinnale. Väga hästi jäävad meelde ja väga hästi kehutavad enesehinnangut. Niisiis veelkord – EI.

Eile oli Pealtnägijas pikk jutt Vanaküla sektist. Väga puhas kaasus ja ilmekas näide sellest kui palju ja kui hea meelega inimesed on valmis kuuluvustunde eest ära andma. Ja kui palju on alati neid inimesi kes lausa ootavad et tuldaks ja neid juhitaks. Ma usun et ta tõeliselt aitab osasid inimesi aga selgi sektil on vihamisest piirid.  Ega vist armastuse sekti annakski teha. Ma ka usun et suudan inimesi aidata aga ma ei ole veel selle asjaga kapist välja tulnud. Ja enne ei tulegi kui kindel olen. 

Konsumptsiooni põdevale konsumerismile tuleb ju igapäine poe(peo)ohver ära tuua ja EE-le ja teistele suurtele kelle armust me siin üldse ja ülepea. Kui ei suuda siis saad disklahvi.

Selle leebe fashismi vastu aitab väikeste solidaarsusringikeste loomine. Kus inimesed kokku hoiavad ja kuhu nad võõraid sisse ei lase. Neid kes oma agendadega võõrastes kloostrites meeleldi kolistavad. Sest mujal pole neil lihtsalt olla.

17.30

Olen pikemalt vaikinud. Nüüd siis jälle. Olen siin Jumalaga asju klattinud. Ja klatitud saanud. Usun vabakirikliku tagapõhjaga inimesena, pöördumisse. Ja usun ka korduvasse pöördumisse, siiski mitte pöörlemisse. Mitte kunagi elus ei ole hilja headeks algusteks.

Kui mitte muu siis omaenda ja lähedaste pärast. Kaugem kontekst hetkel suuremat ei loegi mulle. Ega mul nüüd illusioone ka ei ole.  Tuleb teha mis teha saad ja jätta muu….

Minu usk on olemas ja alles. Vahepeal olin vähe segaduses ja heitlik. Ajasin õigust taga. Aga jätan ta nüüd Jumalale ja enam ei aja. Selles osas vähemalt mis puudutab endiselt töökohalt ära ajamist jms. Mitte seda et mul õigus ei oleks olnud. Aga ma andsin omad õigused lihtsalt sedapuhku üle.

Usun heade alguste võimalikusse. Usun heasse algusesse ka siis kui vahepeal on miskit untsu läinud. Vahepeal on palju untsu läinud ja olen omast ägedusest mõtlematuid asju ja rumalusi teinud.

Kasutan siis võimalust ja palun andeks kõikidelt kellele oma sõnadega liiga ja haiget olen teinud. Palun andeks. Aga tuleb eluga edasi minna ja tööd rügada.

Nii et ….. Teeme väikese siia kohta ühe altari ja kirjutame peale – eben eser. Saime ehk jälle üle Jordani.

jah ja Aamen

Mitmendal korrusel elab reaalsus?

Üheksandal ehk? Reaalsus on tegelt usu küsimus.  Me usume ta oma kohta ja korrusele ära. Ja kõik.  Olgu siis sinna tai tänna. Aga kui lift ei käi kas on meil võhma sinna välja ronida. Kui reaalsus põleb siis alla jäksame me kohe kindlasti ronida. Ja suhtleme hädapärast ehk kaheksanda korruse ja õhuga mis 9-ndast kõrgemal. Me võime loomulikult ka eitada nii kaheksandat kui ka kõiki korruseid allpool ja sedagi mis ülal ja loota et meid viiakse siit üheksandalt korruselt ära. Et ei pea ise minema ei jala ega liftiga.

Panin reaalsusele ligidale suitsuanduri juhuks kui ta liig kiirelt muutuma hakkab. Et siis oleks tunda ja teada. Ja läkski põlema. Päästsin reaalsusest mõned tükikesed ja tarisin oma uude kodusse. Viimselt on vaid surm väga reaalne ja elusolu märgiks pigem mäng kui morbiidsus. Veekord mingi pingutatud reaalsusega tegelemine annab küll ehk tähtsustunnet et näe ma siin tähtsa asjaga tegelen, nimelt sellega et “siis ei saa enam istuda toolil”. Aga see on ka kõik. Usk on ka oluline ja tähtis asi. Usk on ärarippumine sellest elu- ja tulevikulootusest mis sus on. Ja mis sus on see sind ka nii kaugele veab kui kaugel ta sus on.

Konflikt usu (kogukonna) ja reflektiivsuse vahel on tegelikult teravam kui võiks iial arvata. Reflekteerija jätab aga tänu demonstratiivsele esmase naiivsuse puudusele mulje et just tema usub midagi nähtamatut kindlalt ja lõpuni. Ehkki selleks ei pruugi olla mitte miski muu kui cogito ergo sum ehk meetod ja ustavus meetodile. Siis oleks meetod juba nagu jumal. Samas ei eita see samas uskumist sügavamal tasandil.

tundub et….

lehe külastatavus sest suurt ei olene  kas kirjutan või mitte. Aga kohusetunnet mul on ja nõnda siis tuleb taas. Eile oli mingi kummaline film mida ma poole pealt nägin kus raamat kippus päriseluks minema. Ja kirjanik jätab selle mehe ellu kes ei ole väljamõeldud tegelane sest tal hakkab tast kahju. Üldse on kirjamärkides eneseväljendus miskit väga vana ja arhailist võrreldes pildijadadega. Aga vanamoodsale inimesele just paras ja konti mööda, mitte sääl yuu tjuubis hullata. Nagu naiste näputöö.

Trikikott hakkab tühjaks saama. Vanade klounide repertuaar ahaneb ja lõpuks jäävadki vaid küülikud ja torukübarad. Ning muud ei miskit. Ja siis jäävad vaid küülikud ja torukübarad aga üks ei tule enam teise seest välja. Vaid nad on eraldi. Ja siis ei ole enam ka küülikuid vaid on üksnes torukübarad ehk oktoobrid.

Houdini ka ei tulnud enam ükskord välja – kirstust. Mõned trikid on veel jäänud päris põhja pääle. Aga vähe. Ikka sind reaalsuse surilinasse püütakse, olgu ta siis Torino või mistahes. Surm taandab kõik sarnasteks ja vaikseteks ja külmadeks. Pessoa taandas ka neljast inimesest tagasi üheks.

Ja pärisasjad on veel ka teised surmaga seotud asjad, nagu raha ja seks ja vägivald ja religioon. Morbiidne on inimene kes kogu eluaja nendega tegeleb ja ei mängi. Laske lapsukesed minu juurde tulla…..sest sääraste päralt on Jumala riik. Mitte morbiidsete moraalitsejate päralt. Nemad saavad vaid variseride taevasse kus moraalseid arveid kontrollitakse ja üksteisele igavesti ette loetakse. Ja gradatsioonides edasi elatakse. Moraalsetes ja usulistes.  Luba ma sinna ei trügi.

Käivad järgi ja tänitavad selle eest et olen sattunud elu karusellil nende kõrvale istuma. Ja pärast sellest kirjutanud olen. Või et ei ole. Või olen nad välja mõelnud. Või olen jätnud nad välja mõtlemata.  Ka Sopranodes tahab Tony poeg isa eest kätte maksta ja õigustab end et isale meeldib stseen Risitiisast kus restoranis kätte maksetakse. See loputuskasti stseen kui mäletate.  Dziisus Kraist ütleb Tony selle peale, see on ju film. Aga Chris teeb ka filmi kus Tony naine Tony ära tunneb ja sellest suur pahandus tuleb. Ja seda ei võeta sugugi kui filmi. Naisterahvastel vast fiktsioonidega ülepea raskusi on ja ulmega. See kõik on nende jaoks ehk pigem ikkagi reaalsus või vähemasti pärisreaalsuse kontekst ja seega veelgi reaalsem kui pärisreaalsus ise. Ja vaatan mina neid ja näen et usuasi teatud juhtudel tõesti pelgalt terminoloogiline küsimus on. Et skeemid ja võrdlused ja gradatsioonid on ühed ja needsamad aga terminoloogia ei ole.

Näiteks või Õunapuu MÕÕK. Suurepärane raamat. Teadjamad aga seal kohe ühe tüseda papi ära tundsid, selles mehes kelle silmad vilasid. Tüse papp on tänagi jõuline ja moraalselt lihtne ja otsustav ning vääriks suuremat tähelepanu kui ta saab. Seda kohe kindlasti. Et ma teda vanast ajast teadsin siis eeldasin ka enda puhul vähemasti neutraalset suhtumist kui mitte positiivset. Aga fiigut, minu liivakast on minu liivakast ja kõik. Siin sa liivavorme ei tee kui ma ei luba.

Mul on üks naine, ta nimi on Epp; ta on meie väikese õnne sepp”, kirjutab Runnel. Arvan et tal on elus selle pärast pahandusi olnud. Mis Epp, kas seesama kellega sa 7-ndas klassis käisid? Miks mitte mina? Mis õnne sa selle Epuga ehitad.

Inimesed ümberringi  lähevad aina õiglasemaks ja julmemaks. Hoolimata kiriklisest kuuluvusest. Need kel pälvimisredelitele pürgivates kogukondades selleks lausa loomulikult ka õigus on. Ja igast arveid esitatakse juba nii palju et ei saagi enam aru mille eest ja pärast. Moraalse raamatupidamise arveid. Selle eest et elad, lühidalt.

Eile oli pealtnägijas jutt noore mehe kui füüsilise isiku pankrotist. Ja kui võlad  nii suured on siis tuleb anda inimesele võimalus uuesti alustada. Sest surmanuhtlust ei ole. Seega et surmanuhtlust ei ole siis tuleb armu anda. Ehk kui kapitaalkaristust ei ole siis tuleb halastada. Need on omavahel seotud. Tegelt  et ei tapeta siis halastataksegi. Kui aga edasi elab siis tuleb veel halastada. Ei saa nii et jätsime ellu aga rohkem ei halasta. Kuidagi ei saa, isegi kui tahaks.

Tundub kohati et just armulembidel ehk neil kes teoorias peaksid sellel n.ö. armu alal tugevad olema, see kõige raskem on teha ja taluda. Nemad tahaksid ehk “lõplisi lahendeid” juba oma eluajal ja ilmselt kõikidele peale iseendi.  Ja oma laste kah, loomulikult. Pätt on pätt on pätt. Päti nimi on pätt. Ja kõik. Pöörduvad küll aga liiga sageli. Pöörlevad pigem. Pastori armualauaveini ära joovad. Korduvalt. Iga kord. Ja armulimiit saabki otsa. Üsna kiiresti saab meil ta otsa. Aga mitte igal. Mõni usub inimesse. Ja laseb tal pöörelda.

Vaid armastus muudab inimest mitte meie lühike armulimiit. Armastada aga ei jäksa niisama lihtsalt. Ja kui muu ei aita siis tuleb välja kuulutada moraalse isiku pankrott. Ja anda end Jumala kätte. Las siis käivad järgi oma võla- ja võllakirjadega.

Kui kirik ei ole enam armuline siis ei saa ta olla mitte midagi muud kui üksnes – julm. Seda julmem kui tal selleks enda meelest õigus on. Ka kirik peab olema armuline ja kõige enam nende suhtes kes seda väärt ei ole vaid üksnes usuvad…………… Niipea kui ka kirik asub lihtsa ametkondlikkuse teele on kõik läbi ja kirik ei ole enam kirik.

Eks ma ole edev inimene kes vahel peab lausa lavale astuma. Ma olen see Jumala kloun, see kes toob pidevalt vale ohvrit nagu Kain. Inimeste meelest vale ohvrit. Kord üle- kord alaohvrit. Jumalale aga kõlbab vast küll. Inimeste meelest vaid ei kõlba. Kain ohverdas teadagi et Abeli. Tükkis tema vereohvriga. See oli aga normaaloludes üleohver ja seega jäi Kain süüdi ja sai endale Kaini märgi. Aga Jumal ei maksnud kätte sest ta pole haaratud selleilma veritasudesse. Tema paneb inimesed vaid märgi alla elama. Armumärgi, ristimärgi, kainimärgi. Kas polegi nood viimselt ühed ja samad märgid. Juuda märgi.

 

Juuda märk on vähe erinev. Tervitusmärgiga reetmine. Oma agenda pealesurumine Jumalale ongi reetmine. Ja seda vaat et igapäiselt tehakse ju.

Ristimärk ja Kaini märk ongi nood märgid et Jumal on katkestanud inimeste gradatsioonid ja moraalse raamatupidamise ning võtnud teatud isikud n.ö. enda otsealluvusse. Seda teised inimesed kõige vähem taluvad. Ristimärgis on otsealluvusse võetud kõik kes vaid vaevuvad………… Ja seega tühistatud selle ilma moraaliskeemid ja gradatsioonid. Mis teadagi et ………on talumatu. Nagu Jeesus üldse.

Üleohvri suhtes Jumal vast armulisem on kui alaohvri. Kain oli mängur ja võttis ohverdamist kui oksjoni. Ah et minu kord on pakkuda ja eelmine kord oli vähe, no paneme nüüd siis täie rauaga. Ja läkski n.ö.  “pank” lõhki. Siis oled rahast ilma. Aga pole viga sest kohe tuleb uus mäng. Kui tuleb….?

Füüsiline koormuse talumine on masohhistlik aga lunastav nagu mingil kummalisel kombel. Ihu jälle piimhapet täis. Täna kipub na apokalüptiliseks kätte. Rullime katet ära.

kadakamari

Istun kusagil mere ääres ja kuulan ettekandeid ja juttu. Mere ääres on kena jalutada. Kadamarjad on hääd ka dzinnita. Aga arm jah tavateadvuses käib ta enamjaolt järgi ja pühib jäljed ära ja puhtaks. Nüüd aga ennäe käib ka eespool. Eelarm käib ees ja järelarm käib järgi. Nii ta on. Aga nood on vaid skeemid. Meie aga ilma nondeta elatud ei saa.

Aistest

Ausalt öeldes ei ole ma aiste vahel kunagi olnudki. Pole ma koormat vedanud sest et ma olen inimene ja mitte mingi burlak Volgal kes laevu vastuvoolu veab. Ka ei ole ma hobune. Sellepärast ei ole ma ka mitte kunagi üle aisa löönud. Otse vastupidi, ma olen vaoshoitud inimene. Ja need hobukultuurist pärit terminid ja väljendid ei päde sest ma pole hobukultuuris mitte kunagi elanud.Ja ma ei arva et ma ei peaks neid literaalselt võtma. Mingi kogukond võtab kätte ja otsustab et üle aisa löömine tähendab truudusemurdmist ja mitte üle aisa löömist ja miks peaksin ma sellega nõustuma?

Ei ma olen literalist. Ka litse pole ma löönud. jms. Nii et ma olen korralik inimene. Vaoshoitud nagu vana hea hobune kes sirget vagu veab.