Arhiiv: 30. sept. 2010

Pateetika

Pageründajad pagesid kord ründpagejate eest. Nad tegin nagu läheksid tagasi Rooma oma varusid täiendama. Ründpagejad aga lootsid nende tee ära lõigata. Kahjuks jõudsid nad vales kohas mere äärde välja, nimelt selles kohas kust pageründajad olid juba mööda jõudnud ja nii ei õnnestunudki neid ründpagejate teed ära lõigata. Ründpagejad pöördusid oma veast aru saades tagasi põhja poole ja eeldasid et pageründajad panevad edasi Rooma poole, varusid täiendama nimelt. Pageründajad asusid aga kiiruga ründpagejaid jälitama ja tegid seda sadu kilomeetreid kuni nad pageründajad ühes linnas viimaks ümber piirasid. Pageründajad olid selles kindluslinnas koos 10 tuhande tsiviilisikuga ja ründpagejad asusid kohe linna ümber kraave ja kindlustusi rajama, viimaks oli kaks müüri ja palju kraave ümber pageründajate linna ehitatud.  Pageründajad  said aru et muud võimalust neil pole kui linnast  välja tungida. Ah soo enne seda saatsid nad umbes 3000 naist ja last linnast välja lootes et ründpagejad neile halastavad. Ei halastanud ja leeri ei võtnud. Nii jäidki naised ja lapsed leeritamata. Ka pageründajad ei tahtnud neid tagasi sest neilgi oli toit otsas. Nii nad kahe leeri vahele ära suridki. Ja siis tõesti jah pageründajad tungisidki leerist kõik välja ja ründasid ründpagejad. Ründpagejate juht võitles vaprasti oma punases mantlis aga ega pageründajate juhtki kehvemini võidelnud. Pageründajad kaotasid ja nende juht vapper Vercingetorix alistus ründpagejate juhile Caesarile. Ta meestele heideti armu aga ta ise viidi rooma ja kägistati seal Caesari ülima triumfi hetkel sest nii oli tavaks.

Ja me ei küsi siinkohal mitte Caesari  jalanumbrit vaid seda kumb noist kristlisemalt käitus kas pageründaja või ründpageja. Ah, soo et kristlusega pole kummalgi pistmist aga küsime siis Ümera jõe lahingu kohta, kas kristlased või paganad kes sel korral võitsid. Et kumb siis kristlisemalt käitus? Kas vägivallapateetika varjutab kõik muu?

Ja vägivallapeteetikast Jaan nii kenasti kirjutab.

VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid
võtta meilt maa, kus me elame,
aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.
Viskasin mõõga sulle jalge ette:
nii olen mina, nii on mu rahvas.
Ma tean, mis tuleb.
Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,
ei ela enam
ja nendega, kes jäid,
ei taha mina elada.
Tean ja näen neid juba
õppimas isandate, unustamas isade keelt;
näen neid häbenemas oma siniseid silmi,
oma vanemaid ja karedat kõnet;
näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.
Olgu siis, imperaator, üle su vabariigi
üks keel, üks usk ja üks rahvas.
Olgu su sõdureil, kaupmeestel ja sulidel
ohutu tasane tee
Ultima Thuleni
ja Styxini välja.
Mind pekstakse Kapitooliumil surnuks,
aga mu armastust ja viha
ei saa surmata.
Mu viha jääb alles
öökullina aastate õõnde huikama hukku
sulle ja su täitmatule linnale,
Caesar.
Karistus tõuseb kui tamm
su oma tahtmiste tõrust.
Sinu riik tuleb ja läheb.
Väljakuil kasvab nisu ja foorumil söövad kitsed.
See on minu ja mu tapetud rahva käsi,
mis rabab.
Minu käsi vandaalide mõõgaga.
Tuleb tund ja roomlase kõrkus
kõrtki painutada ei jõua sõjatee vahel.
Tuleb tund ja Rooma aplus
latsatab lõhki kui puuk idast ja põhjast ja lõunast
tulnute rusika all.
Tee siis, mis teed ja tahad.
Ma tean, mind ootavad matar ja mõõk,
sest kõik, kes väärisid elu arvernide maal,
ei ela enam.

http://www.youtube.com/watch?v=raOx5Ah-gs0

Pöörake tähelepanu vanameistri sahtlile. Ei jõutud noid Kuuba vanureid päriselt üles tuunida aga laulavad hästi ikka. Noormees mokahabe ja vuntsiga aga meenutab “Mulla All” seda kolmat osanikku matuseäris. Väike tribuut siis vägivallatuse edendamise seltsilt ehk VES-lt

Aga siis veel väike klipp fundamentalistist ja tema lemmikkirjakohast:

http://www.youtube.com/watch?v=eRVm_TAE24A&feature=related

Vastuseks

“Rorty arvates takerdub kogu küsimus universaalsetest väärtustest, mingisugusest põhiolemustest, sealhulgast ka jumalast või moraaliabsolutismist tõsiasjas et pole olemas neutraalset vundamenti või taevakonksu millest lähtuvalt oleks neid väärtusi võimalik üldse neutraalselt hinnata. Seega tuleb tunnistada, et tõde mitte ei avastata vaid luuakse keeles, tõde on lausete omadus. Piirsõnavarade uuendamise protsess eeldab ühtede sõnavarade pidevat väljavahetamist teiste poolt. Kristlus oli omaaegne ahvatlev keelelise käitumise mall millel oli jõudu enda kasutuselevõttu kehtestada ja millele Euroopas näiteks esitas uue väljakutse valgustusajastu sõnavara. Liberaalne utoopia kulmineeruks olukorras kus lõplikud, surelikud ja sattumuslikud inimesed tuletavad oma mõtte ja moraali ning kõik sellega kaasneva mitte jumalast ega muust metafüüsilisest keskmest vaid teistest endaga võrdsetest inimestest.”

Mõtlesin siin esimese hooga et superintendent ise on sekka löönud aga siis meenus et Taavi Usta. Tervisi siinkohal.

See ju päris ilus tsitaat. Neutraalselt hinnata ei ole võimalik. Teise maailma seisukohast ei ole neutraalselt. Küll aga on tekkinud mingi humanistlik inimkonna ühisväärtuste skaala nagu ÜRO jms. See ehk oleks kuigivõrd neutraalselt.

 Mulle meeldib induktiivmeetod enam ehk alt üles meetod. Taevakonks on tore sõna, ärgu vaid keegi end selle otsa riputagu nagu selles Arvo Valtoni novellis kus mees kõrbes võlla leiab. Loomulikult ei pea närv vastu ja tarvis proovida et kas päris või feik. Selgub et päris võllas oli…….. Kõik nood küsimused jäid vastuseta ga see üks sai vastatud.

Religioon alati destilleerib välja teistest väiksematest ja etnilisematest religioonidest mingi inimeseksolemise ühisosa mida siis laiendatakse nonde endiste pääle. Luuakse etnosteülene kultuur ehk umma ehk tsivilisatsioon. Nii on religioon, ma mõtlen siin ilmareligioone, ennekõike kristlust ja islami et nood on toiminud sarnaselt -luues suure inimeseksolemise ühisosa ehk tsivilisatsiooni, tükkis oma väärtuste jms. Ja seda on nad päris edukalt teinud kuhugimaani. Nüüd on lääneilmas aga ka kuigivõrd ka islamis väärtuste kandja kohalik etnos taas ja see kätkeb endasse ja kannab inimiseksolemise aadet ja olemus. Keskajal suutis aga kirik tõesti luua midagi mis oli sarnane suurele ühisolemisele ehk tsivilisatsioonile. Nüüd toimub tagasilang suurele etnosteülesele riigile ehk EL-e aga ka uus lagunemine rahvuste pinnal. Kristluse integreeriv jõud on otsas, religioon on sotsiaalselt väsinud ja ei kanna enam. Ta ongi juba teatepulga edasi andnud. Nagu Paul ütleb projekt on lõpetatud. Ammendunud. Mis ei tähenda muidugi et kristlus oleks mingilgi kombel ammendunud indiviidi kogemusliku usuelu tarbeks või väiksema kogukonna ideoloogiana. Seda mitte. Ja ühisnimetajad on uued ja teised nagu majanduslikud jms. Islam oma ummaga aga suudab indetiteedilised kupitsad eredad hoida, ja pole seal ka silmakirja vaid välisvaenlase vastu ikka tuleb ja tohib ja peab ja üks tubli mudzahediin ikka sul otse eetris laivis n.ö.  pea õlult nüsib, sest prohvet käsikis nii. Ka sekulaarsete riikide puhul nagu Türgi hoitakse neil silm peal ja ollakse valmis võim kohe esimesel võimalusel omale üle võtma. Euroopas aga on kiriku hääl nõrgaks jäänud ja inimsuse asja ajavad sekularistid. Vähe sellest ka kirik ise on süüdistuste laviini all ja mitte põhjuseta.

Tõde aga tõuseb ja vajub ühes sellega. Kristluses tõde hoitakse veel inertsist püsti ja tõde siinkohal samastub mulle inimsuse ja väärtustega. Islami tõde aga on noor ja sõjakas ja suurest humanismusest nõrgestamata. Ma tean küll et ma teen liiga leondamatule hulgale islami mõõdukatele…

Universaalne on aga see et tõde ja eetika ja moraal on kõigil mingisugune olemas. See oleks ka vastuseks sellele itkule millest eile räägitud sai. Relativismile vastab see et väärtused on igas etnoses ja kõigil kogukondadel. Aga see on ka kõik. Samas olen ma niipalju lääne inimene küll et ma arvan et meil on siiani väärtusi millede osas ei tule järgi anda. Et naisi väärtustatakse jms. Veelgi enam ei tohiks tolereerida survamise praktikaid mis tost et nood ongi see “kultuurline eripära” mille eest ikka nood võitlevad kes selles kultuuris õiguste jõustajad on ja sellest kultuurist enam osa saavad ja saavad ise teisi survata mitte vastupidi. Ehkki kultuuriline relativism eeldaks ka kohalike survamiste aktseptimist. Sedavõrd ma relativist küll ei ole.  Nii et need väärtused lähevad siinkohal segi ja vahetusse.

“Tõde kui lausete omadus” – mnjah olen Rappoporti enam lugenud ta väidab sarnaselt. Aga lausetele omistab tõesuse kogukond nii et keele omadus ehk küll aga omistatud omadus. Tõde=pühadus. Pühadus on aga vastavalt R.R. “Tõestamatutele väidetele omistatud absoluutse tõesuse omadus”.

See viimane lause liberaalse utoopia kohta on ilus aga mõeldamatu. Euroopa oli sellel kõige lähemal aga praegu kaugeneb ta sellest üha. Just nimelt uued ja agressiivsed tõerezhiimid saavad sellele utoopiale kirstunaelaks. St. praegu toimib veel mingi üldine ühisväärtuste kultuur aga tundub et seegi on väsinud ja kipub lagunema taas.

Aga muud ka Rootsis olla tehtud või plaanitud vähemasti kirik ja moshee ühe katuse alla viia. Keegi Aivar Pahk FB ohkab juba kergemalt et nüüd ei ole lõpp enam kaugel. Tsitaat siis järgmine:  No nüüd ei ole enam lõpp kaugel – Antikristuse universaalreligioon on konkretiseerumas. Mõtlesingi, et millega Rootsi „Luterlased” järgmisena Jumalat teotavad. Mitte maailma rahu ei alga – vaid ärataganemine ja Antikristuse valitsus.

Nii et nalja saab ka. Pean aint vaatama et kahjurõõmu ei tunneks. Lennujaamade kabelites on seda metsalise märki juba ammu praktiseeritud aga lõpp viibib veel ikka.

Mingi diskuss on mul pooleli Arne Hiobiga ehkki ma olen ära unustanud milles asi. Aga saime hiljuti kokku ja tema kohe lambist et “kas sina arvad et teadus peaks olema religiooni teenija ja kui ta seda pole siis on ta kasutu”. Ilmselt on sellised skeemid peas olemas mis on kolmesed teenija, meister ja pariteet. Või midagi taolist. Ja siis sellises võtmes mõtleb ta või ma ei tea. Sry kui liiga teen. Tema aga oli nii hämmastunud et ma temast nii valesti aru sain. Aga püüame siis taas süveneda. 

Sellest sai kõik alguse: http://www.eestikirik.ee/node/9010

Minult tuli see:

https://andrus.wordpress.com/2010/05/01/httpwww-eestikirik-eenode9010/

temalt: http://www.eestikirik.ee/node/9245

ja veel: 

“Muidugi ei lase teadus endale piire seade, jäädes ausaks tõeotsinguks. Kuid ka usk ei lase endale piire seada, et usub ainult seda, mida näitab teadus.

Pole mingit põhjust olla kartlik teaduse eest, kui sama vähe on alust lubada teadus otsustajaks usuasjus jne jne.

Minu kirjutiste eelduseks on tõdemus saksakeelses teoloogiaruumis ja vihjed ingliskeelse ruumi kohta, et viimastel aastakümnetel on asjad kippunud kaldu. Need mallid, mis kehtisid kuni idaploki lagunemiseni ja millega me harjunud oleme, kipuvad lagunema. Ka teoloogias on kasvanud ülikriitiliste uurijate hulk, kes oma ülikriitilisust teaduslikuks peavad ja tahavad otsustajaks tõsta ka kirikus. Aga, palun väga, meie usk ei sõltu sellest, mida teadus tõestab või mitte. S.t. kui teadus juhtub usku kinnitama, siis saame sellele viidata küll. Kui teadus tundub enda arvates usku kõigutavat, siis see on usu ja usulise kogemuse seisukohalt küündimatus, mida ei saa võtta mõõdupuuks.

Kogu lugu on muidugi keerulisem ja vaevalt väljendatav lühikeste sõnavõttudega.

Tervitades

Arne”

Lihtsalt et kaasa mõelda kel huvi on. Hetkel ei suuda süveneda sest ihu eilsest kalaretkest piimhappene on.

Muljeid artiklist

 

Moraalirelativism vastandub moraaliabsolutismile, mis näeb moraali determineerituna inimese absoluutse loomuse poolt (John Rawls) või selliste välisallikate poolt nagu jumalused (paljud religioonid) või universum ise (objektivistlik filosoofia). Need kes usuvad moraaliabsoluutidesse, on moraalirelativismi suhtes sageli väga kriitilised ning mõnikord isegi samastavad seda ebamoraalsusega.Moraalirelativismi on mõnikord vastandatud etnotsentrismile. On väidetud et ühe ühiskonna liikmete üle otsustamine teise ühiskonna moraalistandardite alusel on etnotsentrismi vorm. Mõned moraalirelativistid väidavad, et inimeste üle tohib kohut mõista ainult lähtudes nende enda ühiskonna kommetest. (Analoogiliselt väidavad sageli ajaloolased, et ajalooliste isikute üle ei tohi kohut mõista tänapäeva standardite alusel, vaid ainult nende enda aja kontekstis.) Teised moraalirelativistid väidavad, et kuna moraalikoodeksid on eri ühiskondades erinevad, siis saab ühiskondade vaheliselt moraaliasjade üle otsustada üksnes lähtudes “ühiselt pinnalt”. (Wikipeedia)

Miks ma selle tsitaadi siin ära toon. Mõtlesin et võtaks Hr. Lehtsaare artikuli ette põhjalikumalt aga siis lõin käega. Sellised artiklid apelleerivad mitte ratiole vaid emotsioonidele. Kuhugimaani on ju huvitav vaadata eksinud inimese rännakut kes kobab tuttavate orientiiride järgi aga kusagilt maalt ei ole ka enam. Seda enam kui nood nn orientiirid sellisteks miraazlikeks osutuvad. Aga seisus moraalse kogukonna juhi ja liidrina kohustab, sellest ma saan aru. Olen ka ise nii mõelnud. Ei saa ju püssi põõsasse visata. 

Vist oli see Stauffer kes pruukis  terminit “vagad militandid” variseride suhtes. Tea kui vagad nad ikka olid, kivid lendasid kui tarvis…. Kui nii ei saanud siis aga argumenteerisid kangesti. Seni kuni jälle sai.

 Need on nutulaulud ehk itkud peale irrutamisriitust. Omalaadsed “oh ma vaene Tardo liin”. Ja mis siis minu osa oleks. Mitte itkeda või kaasa itkeda? Kumbki. Rünnata või pageda? Ei käia kolmat teed, Meistri oma. Ei saa kristlust lahata võtmes rünnata/pageda. Kui nii võtta siis on praegu raske aeg – pagemise aeg. Ja siis ongi nii et itk on elu loomulik osa, kui pagetakse aga tegelt tahaks rünnata. Ühest paradigmast ja seisundist irrutamise itkud. Ja hea võimalus end itkejate ja nutunaiste etteotsa sääda. Nonde kohus aga ongi juukseid katkuda ja itkeda.

Ma ei saa inimesena kes õppinud ja õpetanud kultuuriantropoloogiat enam hästi mingisuguse absolutistliku eetikaga kaasa joosta. Eetika on inimkoosluse põhine ja absoluutne on vaid see et ta on kõikidel kooslustel olemas. Pole eetikata rahvast olemas. Kui see on jumalik siis las ta olla. Ürgilmutus nagu katoliiklased seda tõlgendavad. Näiteks ei ole reguleerimata suguelu ühelgi ilma rahval. Praegune lääneilmas toimuv on sellele vist esmakordselt inimkonna ajaloos kõige lähemal.

Lääneilmas sündiv on eetika indvidualiseerumine. Kui aga indiviidi väärtustatakse tükkis ta valikutega siis ei ole selle valikuvabaduse väärtustamiseks mitte mingit muud võimalustki kui vaid väline ja formaalne väärtustamine. Mitte väärtustepõhine sest ühiseid väärtusi enam ei ole. Kui siis ainult kitsa grupi siseselt. Miks mitte analüüsida olukorda aga selles võtmes et “kus on kristlased?”. Miks nad itkevad selle asemel et käised üles keerata kasvõi ema Teresa võtmes. Rääkimata varakiriklikust võtmest….

Kui on vabadus siis tuleb leppida sellega nagu Paul ütles et see on “lihale ajat andev vabadus”. Muu polegi võimalik. Armastuse mimeesis – oleks teda me peredeski leida? Kirikutes? Aga ei, on vaid seesama mis maailmas, reeglistatud rivaliteet ja muud sa ei leia naljalt. Sestap analüüsikski mina olukorda pigemini võtmes et “kus on kristlik alternatiiv selle maailma valitsejale – rivaliteedile/saadanale?” Ei näe. Ja kui ei näe mida siin siis itkeda?

Alternatiive välisele vabadusele ei ole lihtsalt olemas, peale mittevabaduse ja totalitarismi, mis kirikule ajaloost hästi teada ja tuntud ja omased.  Ma ei usu niivõrd totaalsesse osade ümbermängimisse nagu artiklis et nüüd on kristlus järsku suur vabaduse eestseisja ja garant. Vabakirikud on omanud suurt positiivset efekti küll riigikirikute osa lagundamisel ja ühiskondade multi- ja subkultuurseteks muutumisel. Kus nad aga saanud – on nad suurema mõjujõu olemasolul käitunud ise täpselt sama totalitaarselt nagu varem suur ja paha riigikirik ja mitte karvavõrdki paremini. Kui me aga sõdime vabaduse eest kehtestada oma diktatuuri siis pole kiita lugu. Olgu siis moraalset või mingit muud. Siis tähendab see ahistamist ja sildistamist nagu ajalugu selgesti näitab ja mitte üksi ajalugu vaid ka praegune praktika. Nii nagu korruptsiooni vastu sageli sõditakse, selleks et kehtestada omade korruptsioon teiste ja võõraste asemel.

Seega on just vabakirikud ja muud kodanikuühisused kaasa aidanud tublisti sellele samale mis meie ühiskondades nüüd käes on. Islamisse aga ei tohiks suhtuda nagu Raasiku poisid Aruküla omadesse et “tulid raisad peole meie tüdrukuid noolima” ja peksa nad said. Ei ole naised mingi tumm ressurss. Las nad ise vaata ja kosta et mis ja kuidas ja keda.

patust ja eetikast

Ega ma tea jah kas üksikinimesele on vaja eetikat või kas on tal pattu. Ma ei tea, ausalt. Kuna aga üksikinimene on konstrukt ja praktikas mõeldamatu, siis on ka küsimuse selline asetus mõttetu. Modernismiaja lõpul oli see lemmikzanr. Igast üksiolemise eksperimendid looduses ja saarel jms. Alates Robinsonist aga tallegi ilmus välja tänulik Reede keda ta õpetada sai. Üksi ümber maailma, üksi poolustele jne. Nüüd ollakse aga enam kogukonnana lahus või üksi, nagu Star Trek, kaevurid maa all või Vene uppuvas allveelaevas jms. Või siis Pitcairnil või Ruhnul. Pitcairni tean ja tunnen ma enam sest olen seda uurinud ja sellised väikesed inimkooslused on selles mõttes head et nad on piiratud ja toimivad nagu mingid sotsiaalsed katseklaasid kus me näeme sedasama mis meil on ja kus see meile sageli talutav ei ole. Või siis meil oli või olema saab. Nagu või seksuaalkäitumine Pitcairnil mis hakkas peale kohe kui tüdrukul algas mensturatsioon. Nii oli meeste seas tavaks ja seda õigustati just nimelt sellega et suur osa inimesi saarel on Tahiiti päritolu ja neil on see nõnda kombeks. See käitumine oli aga meeste poolt peale surutud ja et seda kultuurilist eripära muuta oli vaja mehed vangi panna. Kultuuri paremaks on raskem muuta kui halvemaks ja segeli saabki seda vaid läbi halva paremaks muuta. 

Kolletiivne eraldatus on kõnekam. Üksi oled sa täna siis kui sul netiühendust ei ole. 

Kui sa oled üksi metsas siis vead sa oma patu sinna kaasa, selles pole kahtlustki. Üldiselt on aga patt ja eetika ikkagi ennekõike inimkoosluse reegleid puudutavad küsimused. Ja tänapäev üha  enam ka käitumist looduses ja loodusega. See suur äri süsihappekvootidega hakkab aga meenutama kunagist iduelgentside küsimust ja tundub väga veider. Eesti müüb Jaapanile kvoote suure raha eest, samas on eestlased tõelised bigfootid selles mis puudutab ökoloogilist jalajälge  ja meie jälgedes käimist ei saa küll kellelegi soovitada.

Eile oli teenistus ja jutluse aluseks kirjakoht kus Kaananea naine kauples endale tütre tervist ja sai ka viimaks. Hea näide eestpalvest ja samastumisest. Positiivsest samastamisest. Aga ega toona ja ka täna paljudel rahvastel siukest tapvat individualismi olnud ka vaid inimene ikka teistele ja kogukonnale kuulus, sestap ka samastav esindamine paremini välja tuli. Mina oma tütre eest, Jeesus meie eest; üks kõigi, kõik ühe eest. Mis omakorda ristub igast initsiatsiooniriitustega mis ka tänapäev sageli esinevad näiteks või “rebaste ristmise” vormis kus inimest mõnitatakse et ta uue koosluse reeglid omaks võtaks ja et temaga saaks kriisiolus arvestada. Teisisõnu et ta alluks ja kunagi hiljem teistele sama tagasi teeks.  Samastamine töötab ka negatiivselt st patu mõistes. Näiteks või patusiku kõrbesaatmisel, lepituspäeval. Üleandmise mehhanismiks oli käte peale panemine ja vastav vormel. Nagu ordineerimisel. Patte enam rituaalselt teise pää peale ei loeta, küll aga tehakse seda mitterituaalselt. Ja mitte vähem. Lihtsalt toimingud sekulariseeruvad aga nad jäävad.

Ja siis on minu jaoks selles loos veel ka sildistamise küsimus. Proua koer, nagu Jeesus kõnetas seda naist. Jah aga sildistamise puhul saab sildistatu ikka sildist kinni võtta ja käituda nii nagu negatiivne sildistamine talle õiguse annab. Koer võib haukuda ja hammustada või sulle jala peale lasta. Ja eks sildistatud Jeesus ise ka ju viimaks ära kui INRI. Ja see silt mis sugugi üldarusaamade järgi tõsi ei olnud muudeti tõeseks ajapikku.

Üleeile tuli mulle vastu mees kes küsis kohe lambist et kas mina arvan et teadus peaks usku teenima ja kui ta seda ei tee siis pole tal väärtust. See pani küll kohe kokutama. Ja ma ei osandki öelda ei musta ega valget. Tea kas peab niimoodi mõtlema – võimukeeles ja hierahiliselt et keegi peab koguaeg kedagi teenima? Ega vist. Teadus on peamine tõelooja tänases maailmas, mõnede jaoks vaat et ainus, see on tõsiasi. Aga on ka miski mis jääb valjapoole, nagu religioon, millel on oma koht mis jääbki olema nende jaoks kellele see nii on. Mõnede jaoks on religioooni ala väärtuste maailm, mõnede jaoks suur metafüüsiline rehkendus, mõnede jaoks kogemusliku tunnetuse ala ja mõnede jaoks lisaks muule suur antropoloogline ilmutus enese kohta ennekõike. Üks ei välista teist ainult et tundub et see väärtuste maailm kipub laguma ja siis on nood väärtuste eestseisjad on nagu hädas ja hakkavad kiunuma ja nutulaule laulma ja rääkima moraalsest relativismist kui HIVst ja katkust. HIV on uus metafoor, Camusel oli katk. Jah ma viitan Lehtsaare artiklile siinkohal kaudselt. Aga moraalne relativism pole ju midagi katseklaasis sündinut vaid käib ühte jalga globaliseeruva maailma ja kultuurilise relativismiga. Et kultuuridest on välja filtreeritud teatud üldised inmväärtused ja õigused mida kõikidelt nõutakse. Mis on hea. Ja ei saa olla moraalne mitterelativist ja samal ajal kultuurline relativist või globalist. Saad olla vaid siis mitterelativist kui oled mingi mustasajaline ja tagurlane ja marurahvuslane. Nii nagu religioon ja rahvuslus ongi kenasti sümbioosis. Mõlemad tunnevad muret identiteedimäärajate pärast,ühed enam rahvuslike ja teised enam moraalsete ja mõlemate jaoks käivad nood kaks valda enam-vähem, koos ja kokku.  Ega siin ja siis muu ei aita kui etnofuturism, mis peaks välja sõeluma nood rahvusluse elemendid mille sõdimise pärast tasub muret tunda ja sedagi kuis neid esitada. Võiksime siin ja kohe konstrueerida ka futuristliku kristluse mis tegeleb sarnaselt küsimusega millised religioossetest piirikupitsatest on nood millede pärast peaks ja tuleks sõdida ja millised on nood mis võiks rahumeeli allavoolu lasta. Tegelt pole aga vaja mingit uut terminit selleks vaid protsess käib niiehknaa. Ja liberaalid n.ö. on reeglina ka relativistid ja konservatiivid reeglina mitterelativistid. Ainult et see fundamentalistide jõu ja vägivallakeel mulle nagu enam ei sobi. Igasugused suletud identiteediga kooslused kipuvad ikka ohverdama ja viktimiseerima ning allutama ja kohta kätte näitama. Nii nagu ma eespool olen öelnud, on kultuuriline eripära sageli mitte midagi muud kui kohaliku survamise ja ahistamise traditsioon mida tahetakse kasvõi nui neljaks säilitada. Ja muud ei miskit. Ja vanad kirikud ikka siin jõudumööda kaasa aitavad ja mängivad nii nagu endise Jugoslaavia sõdades kus Serbia preestrid ikka püha veega pommid üle lasksid. Kui aga kristlus jookseb kaasa ründajate ja pagejatega ega käi oma kolmat teed mille minu meelest Jeesus säädis siis kaotab ta minu jaoks väärtuse ja ma ei soovi sellega enam suuremat midagi tegemist teha.

Nii nagu naiste ümberlõikamine mida ei tehta reeglina päris pisikestele juba selle ohtlikkuse tõttu on omamoodi kogu eluks koha kättenäitamine mille kõrval meeste ümberlõikamine on meditsiiniliselt lihtne ja vaat et lapsemäng. Shokk kogu ülejäänud eluks. Kas see on eripära mida tuleks säilitada? Ma ei arva, ma arvan et nii nagu kristlus kunagi eesti alal lõpetas mitmenaisepidamise ja võrdusustas kasulapsed veresugulastega nii peaks ta ikka ja igalpool kaasa aitama selleks et inimesi jätkuvalt vabastada. Mulle tundub aga et see ei ole meie siinsete ja praeguste inimeste/kristlaste prioriteediks vaid pigemini seltsitakse mingite kahtlaste võimukooslustega ja seistakse vägagi küsitavate väärtuste eest, millest ma olen juba rääkinud.

Ajakohastest dieetidest

Seened siis kõigepealt. Minu lemmik on vaieldamatult nii Suur-Sirmik kui ka Safran-Sirmik. Neist olen isu täis saanud. Kuuseriisikas on ok aga ei midagi erilist. Proovimata on veel sel sügisel noor soomustindik. Mis pidi koos alkoholiga mürgine olema. Pole viga saame hakkama.

Korruptsiooni peale olen pahane, ennekõike endas. Et ma ikka lasen end auku tõmmata igast usalduslikest suhetest ja tutvustest. Kui ise ei lase siis läbi laste ikka. Ja mingit jama endale kaela tõmbad. Honesty is best policy. No doubt. Mida edasi seda selgem see on. Ja kõik muu on jama. Kõik alternatiivsed piraat- ja privaatgrupid  mis pakuvad läbi võltsusalduse ühiskonnas sulle teenet on tegelt need kellelt sa petta saad. Kui isiklikus elus selle ära õpid või suhteelus siis kogukondlikus elus võid ometi sama reha otsa komistada. Ja mingit glamuuri ega romantikat selles ei ole. Ainuke paeluv asi minu jaoks kuritegelikus maailmas on see et seal inimest maha ei kanta ega pensile ei lasta. Aga seda tasalülitab suhteliselt kehv keskmine eluea pikkus, nii et pole argument seegi. Et võim hoiab elus ja seda seni kuni suudad võrke kududa. Vana don Altobello näiteks kes küll suuremalt osalt on fiktiivne (anti)kangelane. Muu maailm arvab su millaski vanuse alusel välja. Mitte võimete alusel. Aga nende keelekasutus on tülgastav nagu ka see grupisisene võltsusaldus jms. Tülgastav on ka sellise keele tungimine tavapruuki. Nagu “alla ja üle laskmised” jms. Aga ta tungib mis viitab ühest küljest väärtuste kiriminaliseerumisele ehk väikeste uute lojaalsusgruppide tekkele mis uurendavad suure riigi aampalki kui meenutada tantsu aurukatla ümber. Ja hommikul seisan ma valge joone taga ristmikul ja siis tuleb üks Mercedes Dziip ja sõidab poolpõiki minu ette mis on veelkord märgiks sellestsamast.

Ja ega seegi meeldi et USA-s hukatakse naine. Kelle IQ olla väga madal. Ja see on omakorda argumendiks et teda ei peaks hukatama. Kui aga keeldutaks naisi hukkamast vaid seetõttu et nad naised on või hakataks selle va hukkamise aluseks võtma IQ või EQ siis vist jah tuleks tunnistada et naine pole inimene kui teda hukatagi ei tohi. Et sugude võrdsus nõuab seda et ka naisi hukataks. Või peaks sookvoodid võtma aluseks ka ehk antud asutiste täidumisele. Mis oleks naljakas mõte. Või et kõik mõrtsukid peaks olema kõrge IQ ja arenenud EQ-ga. Mis oleks absurd. 

Üheltpoolt on nii rikkal riigil nagu USA raha küll et inimesi sahvrites hoida, terve eluaeg. Teisalt opereerib selline kalvinistlik ja religioosne ühiskond ikka veel igaviku mõistega ja lähim sellele on elu ja surm, elik elu lakatamine. Ehk ultimate punishment ehk igavikule üle andmine.  Kas see nüüd karistus on ma ei tea. AÜ ütleks et karistatava lakatamine ei saa olla karistus aga ühiskondliku õigusemõiste koha pealt on ta karistus ikka. Mingi printsiibi järgimine. Nagu PK sedastab “et ei kasvaks inimeste julgus kurja teha”. Euroopas pole enam miski ultimate. Ükski concern pole ultimate on vaid penultimate things. Aga pagendatakse siingi, terveid rahvaid ja rahvusgruppe. Ja vähe köhitakse selle koha pealt. See romade väljasaatmine Prantsusest on Euroopale umbes sama kui Gunatanamo oli USA-e, signaliseerib inimesekontsepti väsimist ja lakkamist. Ja Ansip ütles et Prantsusel on õigus oma kodanikke kaitsta. Mnjah. Meie oma roma kah natuke aitas kaasa sellele. Aga ühiskonnad euroopas on veel stabiilsed ja suured viktimiseerimised ei ole veel suured. Zirinovski muuseas on esimene nõudma Luzhkovi tagasiastumist. Tema on see esimese kivi mees, kanaarilind kaevanduses, see kes teab et seni kuni sa ise kivi viskad ei visata vähemalt sind ennast. Küll ka sinu kord tuleb aga ei pruugi ka tulla…Lihtsalt sinuni ei jõuta sest kaasused võtavad aega.

Ja ühiskond ei kehasta enam ultimatiivseid printsiipe ega usu enam mingisse igavikku. Sestap ei saa ka inimest sinna üle anda vaid see elu on kõik millega saab opereerida ja arvestada. Ja kuna individualismi indeks on kõrge siis ka see mis on. Ehkki see vist muutub läbi immigratsiooni. Saksa koolides pidid türgi ja kurdi poisid neid oma rahvusest tüdrukuid kes riietuvad nagu sakslased nimetamagi saksa l…ks. Seal ei kuulu veel inimene endale vaid kogukonnale. Ja ei tea kumb trend võidab kas isapoolne häbikultuur või lääne individuaalne süükultuur.  Eriti ei kuulu endale loomulikult naine. Mees nagu kuuluks enam sest tema on väärtuste jõustaja ja kohe ka läbi jõu ja vägivalla kui tarvis. Ja su vendadest saavad su isa käsul su mõrtsukid kui sa näiteks isa tahte vastaselt mehele kipud. Siuke kultuuriline eripära siis. Mida dekreediga ei muuda. See on ka euroopas nii olnud ja kirik on olnud sarnaste väärtuste kandja ja identiteedijoonte jõustaja mille alusel karistada ja viktimseerida ja tappa. See aga on nüüd ammu möödas.

Ja sestap pole ka surmanuhtlust. Eks peegelda see siis ka vana maailma sekulariseerumist. Lisaks muule. Kui rahvus on igavikuline (Ansip) siis on kogukonnal ka õigus rakendada enda nimel igast äärmuslikke meetmeid. Euroopas pole enam midagi äärmuslikku. Kõik on mediooker ja kuldne kesktee. Mida saab nihutada vaid läbi äärmusliku. Läbi kriisi näiteks. Mulle ei meeldi “mida halvem, seda parem” mõtteviis. Siis tuleb alati terve plejaad ütlejaid et kas ma ei öelnud. 

Keskpärasuse tabu ja poliitkorrektsus ruulib vanas ilmas. Muuseas seal National Geographicul tore sari Taboo. Eile oli seal film ühes Hiinas elavast rahvast kus mehed/pojad on määratud oma emaga koos elama terve elu. Ja saavad nad vaid öösel ära käia oma naiste/armukeste juures aga peavad päiksetõusuks olema ema juures tagasi. Siuke emaümmardamine seal siis käib. Aga siis oli varem üks film taburikkujatest valges ühiskonnas, nimelt emadest kes oma lapsi seni rinnaga toidavad kuni lapsed tahavad. Ja nad tõestasid siis selle alusväite paikapidamatust millega rinnastvõõrutamist õigustatatakse, nimelt et see on vajalik lapse iseseisvusmiseks. Tõestasid selles mõttes et tõestasid vastupidiselt. Üks laps neil mingil põhjusel rinda ei saanud, teine sai kuni mingi 5-6 eluaastani. Ja teine on tunduvalt iseseisvam. Tabud loovad mimeetikat mis omakorda kinnitab tabusid. Kui need lahti haakida siis laguneb kogu süsteem koost. Et ema oma rinnaga on lapsele alati saadaval.  Mis on ehk hea mõlemale. Aga mitte aktseptitud üldiselt, sest see käib miskitpidi vastu progressiusule, mida jagavad ühtviisi nii religioosnikud kui sekularnikud.

Aga see et ema ei keeldu öeldes et mul täna pea valutab on ilmselt lapsele hea. Mis on hea. Teised tabud on sageli sarnased st tõestamatud. Aga eks nad mingist mimeetikast tulenevad. Näiteks minu maja ees Lasnas pargivad kõik tee peale, mis on,üsna kitsas aga eelmise maja ees pargivad kõik sama kitsal teel üks ratas kõnniteel mis jätab sõitmiseks enam ruumi. Täiesti ise on nad hakanud seda tegema kellegi eeskujul. Ma peaks nüüd proovima juurutada ka oma maja ees seda uut maatriksit.

ikka mükoriisast mõeldes

http://www.visionofhumanity.org/gpi-data/#/2010/scor

panetunud proosa

tundub lineaarse ja igavana

nagu literaalne teadustekst

eelistaksin igavese naasmise müüti

keelt mis kompamas piire

kuni tardub külma rauda

paluksin küüti

oleksin saksauul veerev mööda kõrbe

kuni kusagil võtaksin alla juure

siin Eestis maal mida ma pole valinud

ja millest ma ei tea kas ta mindki on valinud

mul sellist võimalust pole

oleksin meeleldi sümbioosis

mistahes juurtega

aga mu ümberpaiknemisvõime ja

seega ka valikuvõime

on piiratud

pean leppima naabriga keda ma pole valinud

nagu olen pidanud leppima

ema/isa/õe/vennaga

saati veel ise endale vennaks olles

teisi vendi mul pole

see leppimine on raskeim olnud

aga ma olen leppinud

vennad on osutunud vahhabiitideks

ja omi julmi aateid ikka kõrgemale säädnud

seega olen leppinud sellega mida ei saa valida ega muuta

olen leppinud enam kui nondega keda

mul oli voli valida

noodki valitud ei ole hiljem enam valitavad

nad ON

tea kas nad mindki valisid

lihtsalt oli üks vihmane päev kõrbes

tuult ei olnud

saksauul peatus hetkeks

ja võttis juure alla

ega saanudki enam minema

siin Eestis oleks me

nagu puu ja seen mis ühes

vahel harva oma armastuse vilju

– kübaraid kasvatavad

naabritki pole ma valinud

kes järjekindlalt mu lifti oksendab

kes on siis mu ligimene

küsiksin ma siinkohal Meistrilt

teades et ta jätab selle mulle vastata

oleks veel et eemal ja lumme

jah oleksin  kaseriisikas

kui saaksin

kindlasti kupatamist vajav

vahel minema kupatamist

teadmisega et mu teisest otsast

lõigatud okstest tehtud vihtadega

vihtlevad mehed saunas

samal ajal kui naised seeni kupatavad

need oleks mu annid

mis mind ei tapaks

võtaks vaid tüki küljest

mis tuleva aasta tagasi kasvab

veelgi meelsamini

elaksin armastuse sümbioosis

suktsessiivses Inimese Pojani ulatuvas

selles mida teatepulgana edasi ei anta

vaid päriselt

armastuse mükoriisas

sellises mis ütleks nagu üks Rootsi kohtunik

“aumõrvade” kohta

kui see on teie “kultuur” siis muutke oma kultuuri

aga ärge tapke naisi

oleksin mükoriisa

oma maa-aluses igaveses taevas

surematus koostöös

juurte ja seente vahel

millest vahel harva

vaid vihmasel sügisel

tõuseb seen

Sain  ilmutuse inimese ürgsest käitumusest

igavesest mängust

kus üks küsib, mida ma selle eest saan

ja teine nagu lubaks midagi

aga ei anna ometi midagi

kuni temagi annab

siis mängivad nad koos kodu

pälvivad ja loovad

igavest süüdimatut taasalgamist …………

teadmatut kurjuseloomet

millest vaid valitud aimu saavad

ja millest vaid valitutest valitud

välja astuvad

Helded eneseandjad lasevad kurjusel oma jõust tühjaks joosta

selle läbi et nad ei hakka vastu

ega hakka ka poolt

vaid käivad oma teed

kolmandat

kahe alternatiivi maailmas

kus kas rünnatakse või pagetakse või pagerünnatakse

või rünnapagetakse

oma tee on see et sa ei käitu

ei ründaja ega ohvrina

vaid…..

kellegi kolmandana

kelle jaoks pole õieti kategooriatki

ja kes ikka viimaks pageründajate poolt ära liigitatakse

siiski…

kurjaga kui tarvis väliselt kaasa minnes aga mitte päriselt

pigem kannatades ise

helded eneseandjad ei lase endid uutest

rivaliteedisüsteemidest ära petta

nad ei hüppa SISSE

lootes et Jumala ingel  samal hetkel vett liigutab

nad ei tee nõnda Jumalat inimeste rivaliteedi teenriks

kes lööb ikka kaasa piiratud ressursside loomises ja jagamises

kes on mind seadnud teile kohtumõistjaks või jagajaks?

ahnuseski ei olene kellegi elu sellest mis tal on

……ka selle läbi mitte

et laseks Jumalal endid tublideks kiskjateks tuunida

ja talle siis sõjasaagist kümnist makstes

nagu Melkisedekile

Melkisedeki korral pole Jeesuse omaga pistmist

sest Inimese Poeg ei võta sõjasaagist kümnist

ei riisu egiptlasi

ega tapa nonde esmasündinuid 

ei tapa seina peale kusijaid

need kolmandad ei varasta

kui nad on sunnitud osalema

siis dopinguta ja ausalt

viidates ikka veel ühele võimalusele

ja selle paratamatusele mida nad teevad

nondes kooslustes mis käituvad kalaparve sarnaselt

kandku nood siis mistahes nime iganes

kasvõi palindroomset

nad teavad et see muster kordub

kui sa põgened julma maailma  eest

armastuse oaasi siis viimaks osutub

see samasuguseks julmaks maailmaks

kus ainult vett on rohkem

aga kus on ka sedavõrd karmimad reeglid vee jagamiseks

muud miskid

ja kes kaasa ei mängi saadetakse tagasi kõrbesse

Asaselile

ja talle loetakse pea peale

puhmasjuustega vana patriarhi poolt

ta “patt”

ehkki ta pole muu poolest halvem

kui selle et tema pole lugija vaid talle loetakse

julma muinasjuttu

et ta uinuks

ja ärkaks sõnade peale

“kui ta ära pole surnud siis elab ta tänini”

see on ta hukkamise mantra

Kui Paulus sai ilmutuse Aadama patust

siis miks ei saanud ta ilmutust institutsionaalsest patust?

kui Paulus sai ilmutuse et paganadki  on osa Iisraeli lepingust

ja kogukonnast

siis miks ta ei saanud ilmutust et kõik kogukonnad

Iisraeli oma kaasa arvatud, nii vana kui ka uus Iisrael,

on viimaks tavalised kogukonnad

on Aadama patuga pikitud kokteilid

Kas oli sul üldse pattu Aadam?

kas sai sul üldse pattu olla kui sul

kogukondagi ei olnud

olite vaid teie kolmekesi lõkke ääres

ja arutlesite ja unistasite patu võimalikkusest

alles hiljem leidsite te oma patu üles 

karjainstinktides mis kogukonnale omased

Kui Paulus nägi et Aadam on patust rikutud

siis miks ei näinud ta sedasama rahva, rahvuse, kogukonna ja kiriku kohta?

suur metafüüsiline rehkendus ei muuda siin miskit

viimaks muutub seegi piiratud ressurssiks

millel on omad vardjad

kupjad kiltrid aidamehed

meie individuaalne süü ei lahustu kogukondlikus õiguses

süü korrutamine ei tee seda õiguseks

ja veri ei pese maha verd

toimib vaid nivoode nivelleerumine

Eile oli film, suur film, vist TV 3st.

kus kangelane küsis antikangelaselt

et kas me ei pidanud pahasid vangi panema

me kõik oleme pahad

vastas see paha kes oleks pidanud olema hea

ma kingin sulle teleskoobi Paulus

sellega lihtsalt näeb paremini

kui pinnu või palgiga

et sa saaksid ometi

Jupiteri kuudele

perra kaeda

usu mind

nad on olemas

ja nad on ilusad

nagu surm