minu maa

Minu paradiisiks on üks vana maja. Majal on peal vana kollane värv mis küll lõunaküljelt juba üsnagi kulunud on. Oli kulunud. Nüüd enam ei ole sest ma võtsin laudise maha. Ka palgis olid seal “lõunas” mõnes kohas kahjustatud ja neid sai siis jõudumööda parandatud. Laudise alla oli pandud selline tõrvapaberi moodi asi. Mina ei ole veel otsustanud kas panen tavalise nn. tuuletõkke plaadi või mitte. Ilmselt panen. See ei ole raske, raske on sellist välisvooderdust leida nagu seal algselt oli. Üheks võimaluseks oleks panna midagi lihtsamat. Aga ülejäänud majal on laudis ok. Ilmselt tuleks siis ikka vast odavam panna originaalaudis lõunaküljele kui uus laudis kogu majale.

Seal maal ongi minu “väikesed asjad”. Mulle meeldib väga  et linnud on mu õue omale pesapaigaks valinud. Kahed põldvarblased sel aastal ja ühed sinitihased. Eile oli pääsukesepere traadi peal, pesast väljas aga vanemad käisid ikka ja toppisid neile ussikesi suhu. Kus nad olid jäid mul leidmata. Linnud on hommikuolendid. Kohe kui valgeks läheb on nad platsis. Päeval on ka üht teist. Hämaraloomad on ka põnevad. Õhtuti tuleb kährikupere kompostihunnikusse sööma. Kaks kutsikat ja vana kährik. Kui ma uksest välja tulen siis urahtab ema kaks korda ja kohe on plats puhas. Hämara ja pimedaloomad on ka nahkhiired kes tavatsevad täiskuuga jõe peal putukaid püüda. Kord sattusin süstaga nahkhiireparve mis oli tore. Üks põldvarblane oli teinud pesa õunapuuauku, teine eterniitplaadi all, kahekas auk redelist lugedes vasakule. Sinitihased  on teinud oma pesa aga samuti kahe õunapuuharu vahelisse õnarusse. Hommikul jood kohvi ja vaatad kuidas ema/isa muudkui sebivad. Linnupesi avastad tänu kuulmisele. Kui juba vee all allveelaevu kuulmise/heli järgi avastatakse saati siis linnupesi. Maja ees on suur vana talulaud ja sellest kahel pool on pikad pingid. Laud on vähe viltu ja lauajalgade toestamiseks on löödud mul üks põikpuu. Seda võib nimetada ka tegemata tööks. Tegemata töö varitseb sind selles paigas igal pool, ma tavaliselt ei tee sellest välja aga vahel võtavad tegemata tööd endid kokku ja hakkavad mind ühiselt ahistama või kehastuvad siis mingis rahutus unes ühtäkki kinnisvaraunenäoks või koguni halliks rästikuks. Hall rästik on kõikide mu hirmude summa ja kehastus. Kinnisvara ajab mind alati ärevile. Kui sellega muud jama ei ole siis vähemasti läkitab ta “tegemata tööd” mind ahistama. Siis teen ma reeglina ka mõne tegemata töö ära kui jälle üheskoos karjuma hakkavad. Üleeelmine suvi sai neid õite palju tehtud. Sai uued harjalauad pandud, sai redelid tehtud ja lõunakülje laudis maha võetud. Maas on ta tänini, redelist ei tea, kas julgeks mina raske mees sellele enam peale minna? Ja siis sai korstnaid püütud parandada. Korstna ja eterniitplaadi vahe sai ilusti kinni pandud mördiga aga kui mört ära kuivas siis tuli see neetud pragu jälle tagasi.

Nii et osad tegemata tööd ei lakanud vaid tulid tagasi. Ja siis käib lumi samuti veel lammutamas muid abihooneid ehk lobudikke. Vaid ühel neist on mingi tõeline väärtus ja see on ait. Muud on laudadest tehtud ja küüni katus mis oli pilbastest on juba üsna üsna läbi. See on üks tegemata töö mis karjub juba üsna kõvasti. Hiljemalt tuleva suvi tuleks sellega midagi peale hakata. Ilmselt tuleks katus maha võtta ja siis otsustada kas võtta ka küün maha või teha küünile uus katus. Lisaks küünile on veel mingi loomade sara mille külge on ehitatud garaazh. Selle garaazhiga läks minema talvel nii et tuli lumi ja vajutas garaazhi katuse sisse. See töö karjub ka üsnagi valjusti. Lisaks vajutas lumi sisse ka ühe katuse kandetala sellel kuuril mille küljes graaazh on. See karjub ka kõvesti. Selles kuuris või saras elab aga vana viljapeksumasin nimega Peko, mis on tehtud Soomes, arvata et aastal 1928. Umbes sama vana on see masin nagu ka maja. Elumaja nimelt. See masin on mul juba maha müüdud selles mõttes et olen selle eest raha kätte saanud, uus omanik pole aga masinat ära viinud. Siuke seis siis. Küüni taga on mul väike makeshift kasvuhoone, tiiphoone ilma triipudeta. Seal elavad tomatid. Tomatid on sellel aastal tublid ja neid peaks varsti hakkama süüa saama. Küüni ja aida taga on umbes 7 meetrine pöetud rohuga ala. Sinna külisin ma sel kevadel tubdli 60 seemet kõrvitsat. Taimi oli vist 35 mis ellu jäid ja nüüd on enamikul neist tublid nupud otsas. Kõrvitsaõied mis on jahus paneeritud ja praetud on päris nämmad ainult et vanemad õied lähevad mõrudeks kätte. Nii et vaata ette. Sealsamas on ka kompostihunnik kõrval. Seesama kus käivad kährikud. Varmatel aastael käisid ka siilid seal söömas. Siilidega on sel aastal kehvasti. Ilmselt on see seotud selle marutõve vastase vaktsiiniga mida on lennukitelt alla visatud ja tänu millele on kährikuid ja rebaseid väga palju saanud. Ilmselt on rebased siilid ära söönud. Õhtuti jookseb ka üks rebane aiast läbi ja vaatab ka peremees on haugi või ahvenapäid maha jätnud. Paar päeva tagasi jätsin kolm pead kell 8 õhtul ja poole tunni pärast oli juba kaks ära kadunud. Kui siis sealt küüni tagant tulla siis tuleb see osa õuest mis on maja ja küüni vahel. Seal on mu grillipada. Grillin vaid puusüte peal. Paja peal on restid. Ja siis tuleb esimene lille- ja köögiviljapeenar. Lilli haldab abikaasa, köögivilju mina osalt ka. Selle peenra pealt leiad sa herneid – kaks peenart. Ühed herned on kohe kohe valmimas. Teise peenra panin alles hiljuti maha. Lilli ma kahjuks ei oska hästi nimetada aga kindlasti on seal õlelilled, mungalilled, kressid ja veel terve hulk lilli. Ja siis on seal veel püsikuid mis tuleks küll vist varsti sealt minema kolida. Niimoodi me seal vaikselt endi poolt hallatavat loodust ümber kujundame. Põõsad kolime sealt sellelt peenralt minema ja püsikud, v.a. floksid. Flokse on nagu maaaias ikka, valgeid, roosasid ja siis veel neid topeltflokse mis on üsnagi metsikud. Seal on ka peenra kõrval vana õunapuu, mille üks haru küll kaks aastat tagasi ära murdus. Üks haru peab aga vapralt vastu. Istud siis seal õunapuu kõrval pika laua taga ja iga natukese aja tagant kukub sealt puu otsast alla toores õun. Ime siis et ei hakka mõtlema selle üle miks ta allapoole kukub ja mitte ülespoole. Ikka hakkad mõtlema muuseas ka selle peale. Õunapuu all elab ka väike ja üksik arooniapõõsas  mis tublisti marju kannab. Maja asetseb siis üsna põhja/lõuna suunal. Põhjaküljes on majal uks ja idaküljel on verandauks. Rohkem uksi ei ole. Kasutame peamiselt põhjakülje ust. Maja lääneküljel on suur ja pikk peamine lillepeenar. See peenar on tubli kaheksa kuni kümme meetrit pikk ja sealt on leida igasuguseid lilli. Vertikaalset dimensiooni annavad peenrale tokkroosid ja siis ka minu poolt sissetoodud üheksavägised. See on kaheaastane taim, esimene aasta oleks nagu meritäht sul rohu sees ja siis teisel aastal viskab tõlviku üles. Tõlvikud kasvavad kuni 3-e meetri kõrgusteks. Juuakse üheksavägise õielehe tõmmist. Ma olen seda vähe joonud ehk sel aastal proovin siis vähe rohkem. Siis on peenra otsas veel koloonia maapähkleid. 

 järgneb.

Advertisements

0 Responses to “minu maa”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: