Arhiiv: 30. nov. 2010

Mis siis nüüd lahti?

Külastatavus  on hüppe teinud. See on väga kahtlane kui järsku poole võrra hüppab. Rekord on 615 klikki päevas. See aga ei tähenda midagi muud kui et keegi vahest ehk klikib. Nüüd viskas aga järsku pühapäeval poole võrra üles. Ega meil siin mingit klikivalitsust ei ole ju. Pole ju. Keegi valmistab ehk jälle mingit kaasust ette. Mine sa tea. Ja ega mul polegi enam palju öelda jäänud. Mõned sõnad vaid. Seda võiks ju ka haikuvormis teha. 5,7,5 silpi.

Eurosaadik saatis just ühe: Indrek Tarand

raudjahe hommik
juba kartulivartes

hiilimas sügis.

Maas mustal mullal

õielehtede lumi

õitsevad kirsid

jne jms 

Tanka oli 5775. Isegi eilne lulla pole klikke eriti vähemaks võtt. Selleks ma ta panin. Mul pole enam eriti ärritajaid ja kui noid pole siis pole ka öelda enam suuremat. Hakkas uus sari double survival. Nagu häppi hauö et kaks meest ühe raha eest. Üks on lillelaps kahe pika patsiga korilane pigem kui kütt. Muuseas ei kanna ta jalanõusid, vaid sokke talvel. Teine on erivägedest pärit kütt. Küttimine on kahe otsaga asi ellujäämise tingimustes. Alati on võimalik et kaotad enam energiat kui saad. On võimalik. Aga tule kohta ütles see kahe pika patsiga mees ilusti – tuli on jumal. Lihtne kas pole.  Iseoma kirjanduslike katsete suhtes on mul omal kaksipidised tunded. Või kolmepidised. Kas näidata noid või ei? Teagi, ühe mingi kiire sketshi panin siia aga ei tea kas rohkem panen. Eks ole mul noid raamatu jagu ehk kogunenud ja lisaks sellele veel üht teist. Lisaks sellele on loomeplaane tulvil minu pea.  Eks paista. Eesti liivakastis on aga nagu kogemus õpetab Velleri Nevski prospekti legendide taoline raamat võimatu. Lõpetad nagu Trubetski, double survivaliga ehk meeleheitliku võitlusega et üldse ellu jääda. Selles mõttes saan ma tast aru. Et oli gamble. Tegi panuse aga läks seekord viltu. Ikka juhtub. Aga tekstiloome püha protsess ikka rahu ei anna. Oleks nagu Capote kes peale oma teist suurt romaani – Külmavereliselt (non-fictional novel) rääkis kogu ülejäänud elu suurest raamatust mida ta kirjutab ja plaanib aga ei tulnudki seda. Piirkäitumine või õigemini küll üle piiri läinud käitumine on ju ikka huvitav. Siuke värk. On mitmeid plaane. Teha raamat näiteks või Elu Sõnast, teised liikumised ei kanna välja. Muusad kus te olete – üheksakesi. Oleks või kolm graatsiatki. Pole. Seoses vananemisega ei ole graatsiad enam graatsilised. Osteoporoos. Luud hõrenevad. Muusade roll on tänases maailmas teisenenud. Nüüd on muusa ehk pigem see ainus kes sind ehk heal juhul lugeda viitsib.  Mitte inspireerija vaid viimane järelejäänud lugeja. Ja siis tuleb ehk kohtumine lugejatega juhul kui neid veel mitmuses on? Vaevalt. Jah, oleks neid 9 nagu Kreekas muusasid mis siis viga. Meeletu hulk oleks see. Nagu luteri kiriku maakoguduses. Aga seal olid neil omad haldusalad.  Regrets? , I’ve had a few. But then again too few to mention. Nagu Sinatra laulab. Eile oli Borat, lihtne ja labane nagu ikka. Minu spiritualiteet seati kahtluse alla hiljuti. Et ma arvavat et mul on aega küll. Ma vastu et keegi ei mõtle surmale sama palju kui mina. Morbiidne nagu ma olen. Lihtsalt religioon ei peaks  ehk suremiseharjutus või selleks valmistumine olema. Pigem ehk elamiseharjutus. Kui ta suremiseharjutus on, siis võib juhtuda nii et lõputu õudus ei välista õudsat lõppu. Kui ta on aga elamiseharjutus siis on ehk õudne lõpp niiehknaa aga ilma lõputu õuduseta vaid kena asja lõpuks. Pill tuleb ehk pika ilu peale siis. Minu kaitseliin on lihtne ja 100 korda üle korratud nii et piinlik sellest rääkidagi. Oma viga kui lugeda pole viitsinud. Ma ei arva et oleks vaid üks spiritualiteedi tüüp ja lisaks ei meeldi mulle agressiivsed inimesed, nad väsitavad, eriti nood kes teiste üle otsustavad ja arvavad et neil on õigus seda teha. Osad usklikud aga arvavad et ainult nii tulebki või õigupoolest nad muidu ei oskagi kui olla õiged ja mõõta teiste õigsust. Siis ma lähen ära kui saab. Kui ei saa siis hakkan vastu ja otsustan ka. Nende üle kes minu üle otsustavad. Mis parata. Ka Jeesus sildistas sildistajaid eks tule siis mul ka. Et ärgu ma pangu pahaks kui mul kitsaks läheb sest palvetatakse mu pärast. Niipalju ma armuajal armulist jumalat küll usun et paluge aga ja ärge pange pahaks kui kitsaks esialgu ei lähe. Lõpuks ikka läheb. Igaühel läheb.  Ma olen eluusku nimelt. Sest juhus elada ei ole kuigi sage. Ja usk on eluusk, mitte surmausk aga ka surmaks valmistumise usk sellisena kaude. Ja muud postlaadid on seal selles kirjes – miks ma usun- olemas enamjaolt. Nii et siin on mu südame pinnalaotus ja ma tõesti arvan nii. Et austusest tõe vastu püüan ma oma mõistusega olla skeptik kes ei lange kergeusklikkuse lõksu ega võrku.   Oma südamega või mingi taolise kohaga olen ma aga usalduv kõige selle suhtes mis usaldusväärne on. On usaldusiha mus vähemalt. Välja arvatud agressiivsed inimesed ja teiste üle otsustajad ja teiste määrajad. Neile ma massikoosolekutel enam ei andu. Ehk küll nonde emotsionaalne jõud võib hirmuäratav olla. Olen usaldav ehk usklik. Ja Jeesus on pühitsuse teel mulle suureks mimeetiliseks eeskujuks sellest mida ihaleda ja selle kohta ka mida mitte ihaleda.

Ka mis põnev on see Wikileaksi asi. Siin kumab mulle uus ja vapper ja ilma saladusteta maailm. Saladus on võimu viimane räpane toetusmehhanism ja mulle tõesti meeldiks elada maailmas kus pole saladusi. Minu poolest võiks jääda salasused aga ma pole päris kindel kas noodki midagi paremat või enamat on. Ma ei tea seda. Ehk peaks kirik olema see esimene ja viimane mis saladuse hülgab juhul kui ta tahab muidugi üldse olla evolutsiooni lõiketera. Sest ausus on tore asi, tühja ma sest muidu hoolin, mus on ikka elanud natuke seda inimest kes arvab et ta tõmbab kõiki teisi alt. Selles mõttes ma aususest eriti ei hooli ja ma arvan et mul on ehk ka mõnest kohast lubatud otse üle muru minna sest mu lähtepositsioon pole kiita olnud ajuti. Jah aga minuvanuste meeste trikikotid saavad tühjaks. Ja mida siis muud kui resignatsioon jääb. See on see et sul pole tükkis oma trikikotiga enam perspektiivi. Nagu Lootusetus juhtumis. Aga ta ärkas seal uuesti ellu, teisi aidates. Nii et selles mõttes elab mus natuke mässajat, kelle religioonis on tavaks koos Jeesusega sabatipäeval viljapäid hõõruda ja sealiha süüa ja verivorsti. Aga puht pragmaatiliselt olen ka sellest küll aru saanud et tõde on lihtne ja ilus ja selles mõttes tahaksin ma elada ilma saladusteta maailmas. Olla tõene ja tõe sees. Kirjutasin muuseas oma vana kiriku piiskopile ja kaebasin et tunnen et endiste vendadega pole armastust. Tema vastu et tal oli pikk jutt sup-ga  kus ilmselt läks moraalsete arvete üheskoos üle kontrollimiseks ja et too on valmis mind ära kuulama. Nii et jälle tupikus otsapidi. Mis ma lähen sinna kust mind on ära aetud jutuga et lepime ära. See on sõnus olnud. Kas see ka mujale jõuab pole aga minu määrata. Olen püüdnud vähemasti.

Spoon Jackson Must luik

Soolane vihm

Ta ootas, see must luik,

olles kaotanud oma paarilise,

ta leinas ja lendas

ja jäigi lendama.

Ta uskus et te tahate et ta usuks

sinisilmsesse rohtu ja purpursetesse puudesse

et su süda oleks rikas mahlakate lehtede varikatuse all,

kuhu päikene kunagi sisse ei tungiks

oma kuumusekiiretega mis jõuaksid maani. 

Ta istus ja ootas väikeste südamelöökide trummeldamist liival.

Ta meenutas,

kuusid su silmis.

Ta teadis et ta näeks ikka valgust,

ta tavatses jalutada metsas,

kus rohulokid keerdusid

ümber pahkluude ja varvaste.

Kus lehed sosistasid

magusast olematusest

talle kõrva

et aega pole kunagi olnudki.

Siis tundis ta sust puudust

aga praegu langevad soolased vihmad

kõrgetest paigust.

Ta kõrvus

ei olnud iialgi aega.

Siis tundis ta sust puudust

aga praegu langevad soolatud vihmad

kõrgetest paikadest.

Ta ootab, see must luik

kes kaotas oma paarilise

ja lendab ja lendab

ja jääbki lendama

mõned ärritajad

Mingi poolemeelne pandi tegema saadet. Miks Lotila Eestit vihkab? Ja oli poolemeelne tõesti, õnnestus tal Imbi Paju surmani solvata. Imbist ma väga lugu pean. Mis mul Lotilast. Kas peab kehva naljameest tõsiselt võtma? Ma arvan et ei pea.Isegi kehva naljameest võiks naljaga võtta. Kui peab võtma, üldse ja ülepea. Iseasi on muidugi see miks Koorberg tema arvelt teenib? Ja siinkohal oli PO täiesti adekvaatne ja ründas viimast. Eks siis paista, kas ehmatas ära. Mõneks ajaks ehk siiski ehmatas. Eks ole ju ka ajakirjandus konsensuse küsimus ja kusagilt maalt läheb negatiivsuse hind liiga kõrgeks. Kui PO ütleb et kõiges on süüdi see stend kus Lotila jutt üleval on. Stend tahtis stendiks jääda ja vaikselt raha sisse kasseerida mitte aga et keegi tema suhtes standi võtaks. 

Siis oli Õunapuu uue raamatu välja andnud. Kristlus kui mõttekramp. Ja tõsi seegi et mõttekramp see sageli on. Kujundil pole viga aga raamat on kehv. Ei tea miks-  aga Mõõgast ja Olivia Meistriklassist kaugel ära. Kas on võimalik ka mõttekrampi paljastades krampuda. Küllap sellise buldogihaardega ikka on. Raamat pole väärt ostmist kui siis ehk  püstijalu lehitsemist. Kena vana aja sõprade pildiraamat, Valdek ja Ervin. Ja kenad pildid tõesti. Aga jutt jätkub sellises, “meie igapäise jää” võtmes. Et mingi administratuur ja mingid tegelased, kes on usklikud ja väga kurjad korraga. Usklikkurjad. Ja neil on kõrged positsioonid. Sobitub selline pilt üksnes katoliku kirikusse. Need isandad kes ei kohku vägivalla ees tagasi. Ma tean Eestis vaid ühte kes kehastaks sellist kristlust ja nimeks on tal Einar. Pigemini küll ehk meelelaad on tal selline. Milles küsimus, mis kristlus ja vägivald – need käivadki olemuslikult kokku. Mis ei tähenda et muud ja erineva meelelaadiga kristlased kurjad ei võiks olla. Jah võivad nad ehk olla sellised vagad vägivallaihalejad kes loevad Ilmutust ja verest hobuste valjasteni. Rääkisin alles ühe vennaga poes ja tema ütles et Eestis on umbes 200 tuhat inimest keda võiks ilma kohtuta maha lasta. Tema arvates. Küllap võiks aga kes ütleks kes nood on ja kes laseks. Ja karta on et läheks valesti. Võiks ehk mingi totalitarismi taastekkel. Päris jube mõtteviis. Ma arvan ikka, püüdes ka krampunud religioonivõitlejast hästi mõelda et Ervin tajub ehk kuidagi alateadlikult seda kogukondlikku ohverdamismehhanismi millest ma nii palju rääkinud olen. Ja mis muutub anakronistlikuks just armu- ja õndsusasutises, mis peaks ohvrite poolel olema alati ja ikka. Eriti groteskseks muutub nende poolt tehtav siis kui nad ise endi seast pagendavad.  Aga ta on kunstnik ja seetõttu takerdub ta sümbolitesse ja kujunditesse. Takerdub kuubedesse ja võimupüramiididesse. Aga raamat  Lauakõned kui ma ei eksi on kehv, ei tasu osta.

Harjutus

Harjutus jooksev metssiga

Metssiga jooksis metsas ringi. Jooksis seni kuni ta möödus Haukasilmale silma ulatuvate valguskiirte vihust. Kiired on siinkohal pelgad metafoorid sest Haukasilm ei vaadanud siga sugugi mitte ettekistud kardinatega toas nõnda et oleks kardinasse nõelaga augu torganud ja siis ruumi paiskuvas valgusvihus metssiga näinud. Ei. Pealegi poleks Haukasilm ehk mõistnudki mitmete selliste sõnade tähendust nagu kardin ja valgusvihk. Siinkohal oli tegemist pigem puudevahelise päikesekoridori ja valgusvoo kui kiirega. Jah pigem, metafoori kui tegelikkusega.

Haukasilma silm oli konkreetne ja otsustav, ta vasak ajukäär töötas laitmatult, fikseerides peaegu automaatselt sea liikumiskiiruse ja jagades selle välgukiirusel metsalagendiku üürikese puudest vaba koridori pikkusega. Teadmata sealjuures vähimatki jagamisest ega muudest oma rehkenduse komponentidest. Lisaks arvestas ta masinlikult töötav aju ka vasakult okstevahelisest kitsast koridorist paistva valgusvihu tugevusega. Silm arvutas koostöös ajuga välja aja mis kulub, nüüd, selsamal üürikesel hetkel, sekundi murdosa jooksul, vaadates jooksvat metssiga selleks et võtta seljast amb, tupest nool, asetada nool ammule ja lasta. Rehkendus toimus arvesse võttes sündmuse toimumiskiirust ja oli nõnda tegelikkusest täpselt sama palju ees kui tarvis oli. See oli realiseerimata olevik, teisisõnu tulevik. Millele oli määratud varsti minevikuks saada. Vastuseks sai oma ajult teada et tal on veel täpselt kolm koma viis sekundit seni kuni siga kaitsva põõsastiku varju kaob. Sedagi vaid sel juhul kui sea liikumiskiirus jääb konstantseks. Kui ta ei taha riskida läbi põõsaste laskmisega. Aga just seda ta tahtis. Haukasilm tegi kõik mis tarvis ja lasi noole lendu just selsamal hetkel kui siga oli juba poolenisti põõsa taha kadunud. Peale esimest põõsast oli veel üks väike, pisike, ütleme et poole meetrine koridor kust siga pidi läbi lipsama enne kui tihem põõsastik algas, mille turvalises olus siga juba pääsmatult pääsenud oleks olnud. Just selliseid üürikeste võimaluste koridore armastas Haukasilm üle kõige. Just sellised, võimaluste koridorid, tegid tema meelest vahe vahele Kütil ja kütil. See oli Haukasilma meistriklass. Kairos hetk. Heledalt kiunatades lendas nool ammult ja veel ehk sekundit pool…. ning leidiski aset noole ja sea kohtumine. Täpsemalt, kohtumine nooleteraviku ja sea südame vahel. “Ära võta südamesse!”, oleks siinkohal olnud kohatu soovida. Just sinna nool võeti või õigupoolest ise ta sinna trügis. Siga ootas noolt just seal kus ta ootama pidi, hoolimata sellest et ta ise sellest vähematki ei teadnud, ootas sellessamas pisikeses võimaluse koridoris. Ootas, ise samal ajal hoogsalt edasi tormates. See oli tõeline pimekohting surma ja sea vahel. Aga surm ei tulnud üksi, ka temal oli meister ja peremees – Haukasilm. Siga oli täpselt seal kus ta olema pidi, selle võimaluste koridori kõige viimases otsas, vaevalt sentimeetri kaugusel päästvast puitunud põõsavarrest. Seal tabas nool siga. Kohtumine oli hoogne ja me ei hakka siinkohal süvenema füüsikasse, kiirustesse ja massidesse aga siga, lendas hoolimata oma 60 kilosest massist uperkuuti, tegi kaks saltot ja jäi surnult lebama.

Harjutus jooksev metssiga oli selleks korraks lõppenud. Väike verenire voolas sea suust, ta näoilme oli üllatunud ning võiks isegi öelda et isegi naeratav. Ja otse loomulikult, tuksles ta veel kaua. Ehk oli see tolle sea tähetund, miski, mida ta isegi oodata polnud osanud ega julgenud. Ehk oli see miski veel ülevam ja kaunim kui ta kõige metsikum unistus. Unistus loendamatutest turniiridest teiste isastega ja unistus kaunitest emistest. Suurest hulgast kaunitest emistest ja nende innaaegsest lõhnast. See oli pääsemine seaelust. Sisenemine läbi surma inimeste maailma. Teda peeti vääriliseks pääsema igapäevasest siga olemisest, teda arvati vääriliseks tema seaelust välja kiskuda ning hinnata ta maitseomadusi ühe teise liigi esindajate poolt. Ja need teise liigi esindajad tegelesid temaga veel pikalt ja kaua. Üksnes maks kisti kohe välja ja küpsetati seda pisut tulel ning pisteti siis pooltoorelt nahka.

Nahk võeti maha. Süda läks sealsamas väiksele improviseeritud altarile. Auguga süda. Et aga Jumalad tavaliselt kehva isuga olid, siis tuli seegi lihaskimp inimesel ära süüa. Veri koguti toobrisse ja seda nõrutati puukoorde uurendatud jumaluse märgi ette otse valgele lumele. Üksnes õige pisut. Ülejäänu läks jahuga segamisele ja teadagi….need verikäkid viisid keele alla. Mitte ainult Haukasilmal. See oli laste lemmikroog. Soolaste verikäkkide lõhna peale tavatsesid nad kõik kohale tulla. Jah, oleks see siga vaid teadnud et ta tuntuks saab. Mida muud tähendab tuntuks saamine kui seda et sind ära süüakse. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Ja veelgi parem kui ühe teise liigi esindajate poolt. Inimese puhul, jumalate poolt. Mitte sääskede või vaklade. 

Kui ei sööda siis otsustatakse su üle pisut teiste kriteeriumite üle kui su liha maitseomadused. Haukasilm oli aga kütt nagu muiste. Just tema oli meie külast esimene kes tõi sellestsamast emisest jäänud põrssad koju ja hakkas kodus sigu pidama. Kui siis naine ütles et oleks vaja liha lauale panna, ei viitsinud Haukasilm enam metsa minnagi, vaid läks tare taha aedikusse ja võttis seal põrsal kõri maha. Nõid Harivalde hakkas peagi nurisema et jumalad ei taha sellised aedikusigu kelle saamiseks inimesed pole vaeva näinud. Haukasilm aga ei keelanud talle parimaid palasid ja nõnda vaikis viimaks toogi. Vana kütt andis jumalatele valida kas nad võtavad tema aedikust või jäävad hoopis ilma. Ja loomulikult eelistasid nad aedikusigu ilma olemisele. Olid need ju lisaks muule märksa rasvasemad ja maitsvamad kui lahja lihaga metsaloomad.

Haukasilm oli jahimees ja nõnda ei saanud ta kaua ka lõuka eest lusikavart voolida. Ihu läks rahutuks kätte. Veri hakkas vemmeldama ja nooleotsad läksid rooste. Ei saanud ta pikalt oma kutse ja kutsumise vastu. Paari aasta möödudes oli sigu aedikutes küllaldaselt mistahes ettevõtmiseks. Harivalde väitis nüüd et just aedikusead ongi need õiged ja ainsad mida jumalused igatsevad. Nii muutus kättimine huvi- ja hobitegevuseks millega veel vaid üksikud tegeleda viitsisid.

Haukasilm oli oma rütmi leidnud. Korra nädalas pidi ta jahile saama ja juhtus harva et ta tühjalt tagasi tuli. Mis iganes ka ei liiguks, ikka sütitas see Haukasilmas vana tuttavat elevust ja pani vere mõnusasti vemmeldama. Ükskord oli Haukasilm kaasikus sigu varitsemas kui ühtäkki üks kaunis pikkade heledate juustega neidis end pisut eemal kasetüvede vahel ilmutas, lagistas pisut naerda ja läinud ta oligi. Kes teab kuhu. Haukasilm otsis aga ei leidnud. Ei ühtegi jälge ega murdunud oksakest. Nagu lummutis, pomises ta omaette ja jäi veel pikalt ja kaua otsima. Siinkohal ja seekord ei aidanud teda ka seni nii laitmatult töödanud loogika ja täpsus. Peale kolmepäevast jahiretke jõudis Haukasilm tagasi koju. Seekord tühjalt. See oli ränk löök vana küti enesehinnangule. Ka ei olnud ta jutt lõkke ees enam noorte meeste meelest päris adekvaatne. Ikka sonis ta mingist heledapäisest neidisest kes oli talle kase tagant lõkerdanud ja siis püüdmatult kadunud. Rohkem Haukasilm jahil ei käinud. Püüdis mõrraga kala ja tegi alet. Küll aga hakkas ta omaette leelotama. Mingit pulmakaasikest tast ei saanud aga ta laulud kogusid lõkkeplatsile igatsevaid neide ja pakatavaid noori mehi. Mõned talved leelotas Haukasilm. Sellest oli küll et Harivalde ta Suure laulu sisse võtaks mida tema üksi noortele laulda tohtis. Suur laul rääkis sellest kes nad on, kust tulevad ja kuhu lähevad. Lisaks veel sellest mida teha tuleb selleks et hõimuna elus püsida. Kuidas seda teha, seda teadis vaid Harivalde üksi.  Nüüd oli siis Suure Lualu kolmanda ettepandmispäeva õhtupoolikul, just siis kui päike männilatvade taha kadus, Haukasilma koht. Kui korra aastas ettekandmiseks läks siis tulid vahel mõned just selle koha ajaks kohale et kuulda suurest kütist kes oli kaasikus lummutist näinud. See polnud küll päris seesama mille poolest Haukasilm ise oleks tahtnud laulu sisse jääda aga mis seal enam. Kui nii siis nii.  Haukasilma naine ja lapsed ei olnud rahul ja käisid ikka Harivalde manu lunimas et viimane laulu ümber teeks. Too oli neist üsna tüdind ja käratas viimane kord juba üsna kurjalt, “see on minu asi teha ja otsustada ja teie olge rahul et teid üldse isa kaudu meeles peetakse.” Küll halisesid tütred et kas nad nüüd enam mehele saavadki ja küll olid pojad oma au pärast mures ja kartsid et viimati hakatakse noid nüüd meelehaigeteks pidama aga ei ühtigi.

Haukasilm ise oli aga rahul. Käis küla vahel ringi ja muigas omaette. Sestpeale jäigi vaid kodukolle, lusikavars ja seaedik. Jäi rahu ja leppimine. Ja nõnda kuni viimase minekuni. Ühel talvel kui lumi oli rinnuni ja küla toiduvarud juba radokuul õhukeseks jäid, pani vana kütt end veelkord valmis, võttis kõrvale pandud varustuse, seadis selle korda ja läks jahile. Peale nädalat ei otsinud teda enam keegi. Aga laulu sees on ta tänase päevani. Suure laulu igaaastased ettekanded  lakkasid küll  juba aastate eest. Aga seal puges kütt Haukasilm pulmalauludesse ja ega tal sealgi viga ole. Korra aastas kui talle sauna laud kaetakse ja keris kuumaks köetakse käib ta ikka koju, mis on märgiks selle kohta et mingit vimma või muud kodukäimist tema poolt küll oodata ei ole.

stseen

Ah soo öelgem kohe ära et nimetatud jõulustseeni kõik kokkulangevused nii rahvusvahelise metodismi, kui ka Põhja-Euroopas ja Eestis esineva analoogse fenomeniga on puhtjuhuslikud ja mittekavatsuslikud. Samuti kokkulangevused sellesse fenomeni kuuluvate pärisinimestega.
Jõulustseen
 
Osalised: Põhjapõder Rudolf, hüüdnimega Ruts (Jan Uuspõld). Sarved peas.
Jõuluvana Andrus Vaarik.Traditsioonilises punavalges.
Lapsed – lapsed.
Ahm – raipesööja, hüüdnimega Gulo Gulo. Ustav saatja. 
Poromies – põhjapõtrade ametiühingu nimismies
 
Stseeni seadmine:
JV: No nii Ruts aeg on ennast minema asutada. Juba veerand kolm.
Ruts: Puuderdab  peegli ees nina.
Lapsed: Õpivad viimaseid jõulusalme pähe. Vorstid särisevad pannil.
Ahm: Magab lumehanges.
 
JV: Paneb Rutsile rakmed ja rakendab talle konteineri kujulise ree taha.
Ruts: Proovib tõmmata aga ei suuda rege liikima saada.
Mis sa arvad et ma olen mingi Tori hobune või Andres Murumets võ?
Lae kohe pool koormat maha või tõsta palka poole võrra või….ma pöördun põhjapõtrade ametiühingu nimismehe, superintendent Poromiehe poole.
 
JV: Kahvatub ja alustab raskeid palgaläbirääkimisi. Kui läbirääkimised lõppevad on kell juba pool viis. Nii, ehk jõuab veel ka pisut tööd teha. Praegu on pühad, seda suurem palk, ka sulle sõber Rudolf – ütleb JV lepitavalt.  
 
Üheskoos kaalutakse koorem parajaks, täpselt selliseks nagu Poromies otsustas ja asutakse teele. Esimene kodu läheb nagu õlitatult. Nõnda teiengi ja kolmas. Saani järele longib raipasööja ahm, gulo gulo, kes loodab et ehk tallegi midagi pudeneb. Ta silmad hiilgavad halvaendeliselt kui JV oma kiire pilgu tema poole heidab.
 
Ühtäkki heliseb Rutsi mõmmitelefon. Oops mu kallis naine Rudolfiine hakkas just sünnitama. Ma pean minema, meil on nimelt peresünnitus, ole tubli JV. Ja siis võtan ma veel ka isapuhkuse terveks aastaks välja.
Rudolf haagib end lahti ja läinud ta ongi. 
 
Jõuluvana sügab hämmingus pead ja ei tea mida teha. Õnneks hiilgavad eemal gulo gulo halvaendelised silmad. JV kutsub gulo gulo ja suudleb teda karvasele põsele. On see juudasuudlus? Ei, see on jõuluvanasuudlus. Gulo gulo olles Rudolfist kasvu poolest märksa väiksem ei suuda samuti koormat liikuma saada. Aga ta sööb kõigepealt ära kõik pipargoogid ja kommid laste kingikottidest. Proovitakse uuesti. Ikka veel ei suuda ahm koormat liikuma saada. Viimaks asub jõuluvana ta kõrvale ja nõnda kahekesi koos asutaksegi koormat vedama. 
GG: Kuule vana, kas sa ei ole lugenud mida Paulus ütleb et ärge hakake ühes ikkes ühes uskmatutega vedama?
JV: Oot, kumb meist siis uskumatu on? Kas tõesti mina?
GG: Ei, ära muretse kui keegi on, siis küllap ikkagi mina. Ma olen nimelt raipesööja, väga realistlik, muuseas, võiks öelda et lausa ateist. Kas on raibe või ei ole? Muid võimalusi ei ole. Meie kaugemale ei mõtle. Keeldume põhimõtteliselt. Mu lemmikkirjakohaks on see raipest ja kotkastest, tead sa seda? Meil on sellest oma tõlkeversioon – kus on raibe, sinna kogunevad ahmid. Minu roll selles elus on väga realistlik, roll kus mütoloogiale suuremat ruumi ei ole.
JV: Aga minu ike on hea ja koorem kerge… ja siis veel lapsed ja nende tänulikud silmad.
Nii midagi pole teha, tuleb kiirendada, ütleb JV. Üheskoos kiirendatakse seni kuni jõuluvana riided lähevad esiti kuumaks ja siis viimaks hoopistükkis ära sulavad. Ka ahm kõrbeb karvutuks. Viimaks on kesköö. Töö on tehtud ja surmani kurnatud ahm ja jõuluvana magavad üheskoos tühjade kottide all lumehanges.
Rodolf ja Rudolfiine hellitavad sõimes õrnalt väikest põdravasikat.    
On jõuluöö.
 

tüdrukute aabits

http://www.youtube.com/watch?v=1Cv2WmmyhdY&feature=player_embedded

Lisajutuks vist niipalju et tegin kirjastusele kiire sketshi ehk proovitöö aga asjaks ei läinud. Siin ta siis on.

Aa, Bb, Cc, Dd, Ee, Ff, Gg, Hh, Ii, Jj, Kk, Ll, Mm, Nn, Oo, Pp, Qq, Rr, Ss, Šš, Zz, Žž, Tt, Uu, Vv, Ww, Õõ, Ää, Öö, Üü, Xx, Yy.

A-ga algab iga algus,

kirjatarkus vaimuvalgus;

Armastus ja abielu.

Aabits alguse saab aa-st,

kui sa tähed pähe saad,

siis saad nendest sõnu teha.

A-ga algab, see kes armas,

tema vastu vahel harva,

veider tunne tõuseb sus ,

järsku on see armastus?

B

Kohe kui sai välja karbist

sõi banaani väike Barbi.

Midagi tal oli viga,

ikka tundus kurb ja igav.

Nuttis ja ei jätnud järgi,

igatses vist Ken-i järgi.

Kus on küll ta sõber Ken,

mis targemat on teha sel?

Barbi kui bikiinides,

heidaks rannal bumerangi,

Ken miks magab, oma karbis?

C

Isal auto on – Citroen,

See on tehtud Prantsusmaal.

Autoga käib isa tööl.

Ükskord kui me matkasime,

nägin öösel auto aknast,

hiigelkuud mis nagu ime,

otsekohe silma hakkas.

Mulle eemalt paistis see

vana kuu kui taevas C

D

Mu lemmikloomaks on delfiin.

Kahjuks teda pole siin,

lemmikloomana me peres,

pole leida meie meres.

Ükskord aga ütles Delfi

et oli ta me meres käinud.

Kahjuks teda ma ei näinud,

kurvalt ma siis ohkasin,

kus küll delfiini kohtaksin?

Suureks saan, su otsin üles,

tulen ja sind hoian süles.

Saame koos siis mängida

chillida ja hängida.

E-ga algab minu ema,

ta on kõigist teistest kenam.

Tahaks olla nagu tema,

ehk ka mina saan kord emaks?

E-ga algab meie Eesti,

erinev ja eriline,

meile armas eriti.

F

Juuksed märjad, selleks juhuks,

föön, mis sooja tuult sul puhub.

Selleks mõeldud on see masin,

et ta su juuksed kuivaks sasiks.

G

G-ga algab leedi Gaga,

tal on üsna mitu hitti.

Ta  on hüper/super täht,

paistab meile Vääna- Vitti.

Teda näitab telekas,

korraga vist viis programmi.

Küsin endalt, julgeks kas,

ma küsida talt autogrammi?

I

I-ga algab iga ingel

jah just ingel mitte (kr)ingel,

kringel hea on, see on söödav.

Ingel aga lendab mööda.

Õrnalt puudutab su pead,

tuleb ja teeb sulle head.

Õnneks ingel pole igav.

I-ga algab ka mu isa. 

I-ga algab peale ilu.

Ma ei tea kas olen ilus?

I-ga algab igavik,

igatsus mis on nii pikk

H

H-st alguse saab headus

see ei ole mingi teadus,

mis on hea

meist iga teab,

kui ta ainult meeles peab.

Hakka heaks ja ole hea,

ehkki vahel teed veel halba.

Hakka heaks

nüüd kohe alga,

hakka heaks – sa hakka heaga!

Hea on parem,

mõtle peaga.

J

„Jaa“ on sõna mis ma ütlen

kui kord lähen mehele.

Ma ei teagi mis siis saaks,

Kui ma seal ei ütleks “jaa”?

Nagu enne jään vist samaks,

Kuid ma tean sest tuleb jama.

Tseremoonia keeran tuksi,

jään vanatüdrukuks ja üksi

K

K-ga algab Ken ja kleit,

algab iga kompliment.

See on see kui keegi ütleb

seda head mis ta sust mõtleb.

Näiteks et sa oled kena

kõigist teistest pisut enam.

K-ga ka kõik kutsud, kiisud,

algavad kes meile kallid,

ja see ainuke, kes KALLIS.

L

L-ga, tean algab Lotte,

lusikas ja laulupidu.

Algab laps ja algab loom

laul mis ma siin ära toon.

M

M-ga tean algan – mina.

Algab mees ja maasikas.

Kõik mis magus on ja maitsev,

mahlane ja mehine.

Algab M-ga Madonna,

madu, kes sõi ära konna.

 N

N-st algab peale nägu,

mida ema vaatab peeglis.

 See ei tundu talle nägus,

näo ta paremaks teeb veelgi.

Ema värvib silmad, huuled,

valmis saab, on kena, nägus.

Isegi on rahul vist,

silma pilgutab ja ütleb,

oma näole „nägemist!!

R-ga

Algab Rate ja ripsmetuss,

raev ja raju vahel mus.

Mis tõstab pead kui olen kuri.

Väga tähtis on retsept,

sa pead täpselt teadma et

tuleb võtta muna jahu…

ja veel üsna mitu asja.

Kui sa koogi paned ahju,

et sest koogist saaks sul asja

muidu hakkab meil sust kahju.

Sa jääd kuuma õhuga,

väga tühja kõhuga.

P

P-ga algab peale puzzle,

mida panema sa hakkad,

kokku oma elu hakul.

Palju aastaid läheb mööda,

paned puzzlet kokku veel.

Iga päev kui puzzletükk,

mille paned eluraami.

Pikapeale kokku saad nii.

Puzzle pildi peal on – pere,

tore pilt, no  „tere, tere“.

On vast vahva perekond,

Peremees ja perenaine,

perepoeg ja peretütar.

Vasakul all nurgas on

lemmikloom, mu padakonn.

S

S -st alguse saab süda,

ära südamesse võtma

palun enneaegu tõtta.

Muidu murtud saab su süda,

ole see-eest südamlik.

Vahel süda klopib peksab,

vahel mõtleb temast ta,

keda taga igatseb,

ikka loodab leida veel –

südant seltsiks südamele.

T

T-st algab tähestik,

see ei olegi nii pikk.

Kreekas kord see lõppes O-ga,

õpi pähe ühe hooga.

Tähtedest saad teha sõnu

lauseid jutte sõnumeid.

Tähti on 32,

neid peab teadma iga laps.

T-st algab ka tätoo,

kaela peal mis mulle tähtis.

Algab tarkus, algab toon,

teadmine, televisioon.

Ö

„Öö“ on üks imelik sõna,

lihtsalt kaks täpitähte.

Ööle on hommikuks õhtu,

öö õhtuks on hommik.

Südaöösel on kottpime,

mõni ööloom, ennäe imet,

pimedas ei ole pime.

Näeb neid asju mis on öös,

lõunat südaöösel sööb.

Õ

Õ-ga algab härra Õige,

inimene kes on – kõige,

armsam, hellem, parem mulle,

kelle eest ma läheks tulle.

Õ-ga algab õhtu, õhk,

õ-on lisaks sõnas – kõht.

Ükski laps ei sünni õhust,

armastusest emakõhust.

Ü

Ole ilus nagu ülas,

ära ainult ole ülbe.

Nagu vahel meres hülged,

kes must väljagi ei tee.

Mõningaid tean ülbeid veel,

ülbikud on loivalised,

üldse mitte oivalised.

olla teoloog

On see kes teeb kogu rehkenduse hea ja kurjaga ise läbi ega lepi valmis vastustega.  “Kelle meeled on harjunud vahel tegema hea ja kurja vahel”, nagu Heebrea kiri ütleb.” Ja see harjumus ongi see et kogu rehkendus on otsast lõpuni läbi tehtud. Loomisest kuni uue Jeruusalemmani välja. Kõik teoloogilised teemad on isiklikult läbi seeditud. Kasvõi selle tõdemuseni et nad ei seedu ja vaid seederikkeid tekitavad. Kogemus seegi. Ja teha seda jätkub kuni eluotsani välja. Seal selle rehkenduse tegemise ajal ja käigus tuleb aga teatud valemid appi võtta. Ja vastuski sellest oleneb. Nii ehk naa aga rehkendus tuleb ise otsast lõpuni läbi teha ikka. Kiriku õpetuse kuulutaja ei ole teoloog ega saagi seda olla. Ehkki kirikliku fundamentalismi õpetuses tähtsustuvad hoopis muud omadused nagu justnimelt alandlikkus ja palvetamine jms. St omadused misläbi teoloog end nii öelda kiriku õpetuse alla heidab ja selle omaks võtab. Ei sobi. Miks olla protestant, sel juhul?

Kui ta aga muidugi unisoonis kirikuga kuulutab siis pole hullu aga siis peab alati küsima et miks ta seda teeb. Kas mõttevõimetusest või mõttelaiskusest või millest? Ja miks? Ehk ongi lihtsalt säärane  arhitektuurimälestise administraator ja liturgikaspets. Kirikumees n.ö. Et usub teine sinisilmselt ja tõsimeeli mingit jumalikku institutsiooni ja organisatsiooni. Tule taevas appi. Ja päästa sääraste eest. Kriisisituatsioonis asuvad säärased peale mõnetist algkõhelemist lähtudes oma kirikumehelikkusest alati mingis faasis kogukonna poolele sest kiriklik fundamentalism käib ühte jalga ikka kuulekusmoraaliga. Milleni kuulekusmoraal viib on aga hilisajaloost kenasti näha. Hukka võib viia ja sageli viibki. Selles mõttes tasub alati indiviidi kasvõi tükkis tema individuaalse süümemoraaliga väärtustada ja väärtustada noidki kes teda selliselt väärtustavad.

Nad võivad isiklikul pinnal sulle isegi kaasa tunda aga kui pagendamiseks läheb asuvad nad alati viimaks ohverdava kogukonna poolele. Sest mis traditsionalistid ja kirikumehed nad muidu oleks või olla saaks. Nii et seda välistada ei saa sest iga asutis endale ise ka kõneisikuid toodab. Kui mitte muidu siis kasvõi läbi selle et tellimus on õhus ja neid kes selle sealt ka kinni püüavad.

On aga enam kui võimalik et teoloog jõuab sarnastele aga ka mõneti erinevatele järelmitele igast ametlikust õpetusest kui ta mõtleda julgeb. Näiteks või Kalkedoni kogu otsuste osas. Üldse on vaade teloogiale kui kumulatiivsele lademele ajast ja arust. Vaade et midagi ei saa ei ümber hinnata ega tagasi kerida, vaid et saab vaid lisada. See pole mingi vaade. Sellise vaate puhul (nagu katoliiklastel) jääb vaid meditsiinieetika ja kasuistika loovale mõtlemisele. S.t. lõputu detailiseerimine. Nii et hakkad kiriku nimel kondoomidest rääkima. Mis on väga veider paavst kui Kristuse asemik rääkimas kondoomidest. Kui keskajal öeldi et tänu Jumalale teisipäeva eest sest siis tohtis vahel ka sugu teha siis nüüd on kondoomid teemaks. Ma ei kujuta küll et Kristus kondoomidest räägiks. Ta isegi pärandiasjas seisukohta ei võtt. Nüüd aga äkki kondoomid. No0 kuulge. Ta ikka väga jämedad jooned meile ette andis eeldusel et eks me ise vaata edasi. Nüüd aga kirik tahab mingi detailiõpetusega tulla omi alamaid harima. Veider.

See on variseride tee. Tilliseemned versus kaamelid. Sabatiliftid mis peatuvad igal korrusel jms. Ometi lubab ka katokirik igast Küngidel ja Rahneritel ja Girardidel täna enda sees teistsugust piiksu teha, selle asemele et neid näiteks ära põletada. Aga seda vaid seni kuni nad kateedrist rääkimist ei ohusta või neil sellist ambitsiooni ei ole. Aeg oleks Thomas Kuhnil aga vast ka teoloogiasse jõuda sest ka paradigmade vahetusõpetus ja sellega kaasnev vastandumine käib ju vaid mõnede elementide osas.

Protestantidel on aga heal juhul vaid konsensus ilma kateedrita. Ja vabadus ja usk et inimesed on vastutusvõimelised, täiskasvanud ja vastutustundelised. Kui nüüd keegi tahab kirikut ühel häälel laulma panna sisemise heteronoomia arvelt siis on see protestantismi hukk ja ots. Vaesustav ja tasalülitav vähemasti. Sest protestantism ikka indiviidi väärtustanud on. Kas nüüd ikka aga hilisajaloos vähemalt. 

Sest teha saab seda unisoonsust ikka vaid vabaduse arvelt.  Tänases PM maailmas on igast ühel meelel olemine pingutus mis ehk käib hajusamatele organisatsioonidele ehk üle jõu. Ühtemeelt ja sidusust saab saavutada ikka vaid läbi pagendamise. Selles mõttes ei maksa sinisilmselt arvata et emeriidi pagendamine jääb niisama, ei tema poolt toodetud sotsiaalse sidusus pannakse sedapuhku teenima kiriku õpetuslikku ühtsust. Eesti Kirik on aga olnud ikka väga sügava teisitimõtlemise ja miks mitte või dissidentluse traditsiooniga osas mis puutub inimesi nagu – Masing, Salumaa, Bärg jpt. St ikka on temasse ära mahtund mõtlejaid kes oma vaadete aga ehk isegi moraali poolest ei oleks pidanud alati kellegi meelest sinna ära mahtuma. Kui nüüd hakatakse ridu konsolideerima  siis tähendab see vaid ühte et Eesti kirik kaotab selle paleuse mis tal veel mõnede mõtlejate silmis on ja muutubki mingiks väikeses suletud identiteediga ühinguks mis kehastab mingit pisikest tigedat veidrust EÕ novellist. Selline tundub hetkel olema suundumus. Ja eks tule kaugelt appi ka teised tuntumad mustasajalised ja muud jesuiidid lähiriikidest, ikka oma väiksele kirikule appi raskel hetkel.

Opositsioonis olemine on alati ja ikka rikastav ja loominguliselt inspireeriv, seda kindlasti. Üksi olemiselgi pole väga viga. Eks ärritajad ikka murra end sinuni välja. Minul pole mingit ambitsiooni teoloog olla. Ehk küll mul natuke sellekohast haridust on. Tahaks vabalt mõtelda lihtsalt ilma poojateta. Ja misiganes, kasvõi end paljaks ajada, ehk küll see koht vist oli juba ära.

Hetkel siis projektiks läbi lugeda JB jutluste kogu ja siis eks paista. Kas kirjatükist saab asja või ei saa mitte. Idee oleks ka UM luule otsast lõpuni läbi lugeda. Puht enese harimiseks.