Arhiiv: 30. okt. 2009

Päevakaja

Üks pikem tõlge on pooleli aga see saab valmis vast tuleva nädal. Eks ma ise ka alles seedi seda mis siia sai pandud, ma mõtlen seda märtijuttu ja Redekoppi. Redekopi ma aga alles avastan sest just tema seostab restoratiivõiguse Girardi teooriaga. Ja ega väga tehniliseks ei taha minna, siis kaob huvi ära, mulle ikka suur plaan meeldib ennekõike, ütleme et filosoofiline plaan. Restoratiivõigus tähendab kuhugimaani kuritegevuse taaskogukonnastamist st. et ütleme et iga vald ei toida mitte aint oma sandid vaid lepitab ka omad pahad poisid ära kes istuvad laua taga ja lepituvad. Rahutegemisringides lepituvad, kus moderaator vahendab ja ohver ja kurjategija lepivad taastavates tegevustes kokku. On siuke koolkond, eriti levinud Kanadas ja Meremaal. Ilmselt on see vähemalt osalt ka Eesti kriminaalpoliitika tulevaseks päevaks. Koolitajad ja populariseerijad on Eestis olemas aga lepitusringid veel ei tööta. 

Aga kogukond on ju meil selline nõrgukene ka, õieti polegi teist. Maal on enam kui linnas. Ja ohvrit on vaja kogukonnaloomeks, üks pedofiil valla peale, kelle ümber siis konsolideeritukse. Või muud kurjategijat. Kunagi vene aja lõpul oli mõnes maaalevis siuke militantide valve väljas. Nüüd teeb aga Valve Naaber selle töö ära. Ja seal kus ma ise elan olid noored naabruskonna militandid mu maja ees vargaid passimas. Ja pakatusid vallandamata vägivallast vaata et omale külge ei tule. Aga see on vähe teine jutt. Kogukonnaformatsiooniks on vaja konsolideerivat jõudu ja ohvrit teisalt.

Kättemaksev või tasuv õigus:
Kuritegu on tegu riigi vastu, seaduserikkumine või printsiibi rikkumine.
Karistus on mõjus kui….

a.Hirm karistatud saada hoiab kuritegevust tagasi
b. Karistus muudab tulevast käitumist.
Kriminaalõigussüsteem kontrollib kuritegevust.

v.s. Restoratiivõigus:

Kuritegu on tegu teise isiku ja kogukonna vastu. 
Karistus üksi ei ole efektiivne käitumise muutmiseks kuna see lahutab inimese ta kogukonna suhtlusringist.
Kuritegevuse kontroll tugineb peamiselt kogukonnale.

Ma ise ka võitleja tüüp loomu poolest, nagu hästi teada. Olen pikalt heidelnud selle küsimusega mis on olulisem kas tõde või leebus ja allaheitlikkus. Ja olen enamjaolt elus ikka tõe poole valinud. Ma arvan et just sellistest inimestest võivad ja saavad areneda rahunõudjad ja rahuvahendajad. Kui nad end nii kindlalt hakkavad tundma et võivad kättemaksust loobuda tänu iseenda teadlikule valikule. Sest nende identiteedi allikad on mujal või siis lihtsalt väga kindlad.

Ja töö töö muudkui töö. Kena oli jahutajaga juttu ajada. Märtrijutu kokkuvõtteks siis tõdemused et märtriks saab konflikti kaotanud pool ehkki see võib olla samas olla moraalseks võiduks. Ja moraal võib kumulatiivselt koguneda kuni võiduni välja nagu 4. sajandil. Mis siis edasi saab on aga juba omatette küsimus. Ka kirik võttis siis võitnuna jõu jms. võimuhoovad kasutusele ja hakkas ise märtreid tootma. G klassikaline ohvriskeem puudutab aga kogukondlikku viktimiseerivat käitumist ja sellega väga otseselt seega ei ristu.

Eile oli pikk jutt ETV-s praost Luhametsaga. On ikka vahe küll kas arutleb papp või teoloog. Ootasin ja eeldasin praostist enam teoloogi. Ja nõnda end meediale hambu anda… ei tea. Mulle meeldis kunagise Soome piiskop Johannese vastus analoogsele küsimusele. “Piibli antropoloogia inimesi niimoodi ei erista, meie kirikus tegeleme patustega….” ..ja kõik. Nüüd on militantgeidel jälle üks “homofoob” mustas nimekirjas juures. See aga mis ta lõhede ehk skismade kohta ütles oli kena mõte minu arust.

See Nõlvaku jutt leppimisest aga ei lähe mitte. Mul ei ole venelastega mingitki kana. Suhtlen nendega pidevalt. Ja leppida pole milleski. Meil on erinevad ajaloolugemised sageli aga see on koht kus ei saa ega tohi järele anda. Ja Altosaare ettepanek teha maist Georgi lindi kuu ei lähe ka mitte. Need olid Romanovite pere tunnusvärvid ja mulle ei meeldi et nendega lehvitatakse. Ma saan aru et vene kogukond vastandub ja neile on see oluline uus sümbol mille all konsolideeruda ja auto sees peegli küljes no las nad olla peale. Nii et………

Vern Redekop

Vern Redekop ja lepituse praktiseerimine

Ühtki meest, kes kannab kilkonnakujulist märki oma pintsakurevääril, ei saa süüdistada kujutlusvõime puudulikkuses.  Selline mees on  Vern Neufeld Redekop, 53, kes juhib konfliktiuurmis programmi ja on konfliktide ja lepitamise alane ekspert. Üle terve ilma nõutakse ta seminare ning seetõttu on ülikool teinud talle ülesandeks sellealase teaduskonna loomise.

Ta silmas säravad kui ta räägib maailma vägivallast tervendamisest. Ta usub et kõik konfliktid suured või väikesed tulenevad sellest et inimeste fundamentaalset identiteeti on kuidagi ohustatud.

“Kui meie identiteedi aluseid ohustatakse siis reageerime me emotsionaalselt, kuna me kardame”, ütleb Redekop. “Vägivald muutub tsükliks, mis ei lakka sest uhkus, valu ja viha valitseb meis andeksanni asemel. See tsükkel algab peale ohvriga keda on haavatud ja kes tahab revanzhi. Ohver-revanzh-ohver tsükkel jätkub lõputult ennast taastootvas vägivallapuhangus ja seda seni, kuni keegi selles pikas ohvrite reas otsustab selle lõpetada ja ei taotle enam revanzhi. Selle muutusega algabki peale lepitus. Parim, mida ohver võib kuulda on ohverdaja sõnad, ma valmistasin sulle valu, ma olen selle eest vastutav”, ütleb Redekop. “Aga enamjaolt kannavad inimesed vimma, solvumist ja viha kuni oma surivoodini.” Redekop möönab et mitte igaüks pole valmis leppima ja loobuma oma ohvristaatusest.

“Meile tavaliselt ei meeldi see hetk mil lepitus algab,” ütleb Redekop. “Aga me näeme teisi seda tegemas ja me teame et see on võimalik. Lepitus kätkeb oma emotsioonide valitsemist. Sa pead toimima teisel teadvuse tasemel ja see haarab sind kaasa kui sa teed käitumuslikke otsuseid mis võivad tõsi küll põhjustada stressi. ”

“Me oleme inimestena võimelised tundma teisi inimesi sügaval tasemel, teadma seda, et meie süda saadab välja signaale mida pannakse tähele teiste südamete poolt. Me peaksime võtma enam aega mitte üksnes selleks et tunda mida teised endast välja saadavad vaid ka selle kindlaks tegemiseks et me ise neidsamu signaale vastu võtame mida teised tahavad saata ja  et me ise sedasama teeme. On võimalik muuta vägivalla struktuuri rahu struktuuriks. See nõuab jõulist pingutust alguses aga pikapeale muutub see harjumuslikuks. ”

Redekop sündis 1000 elanikuga linnas  Herbert-s, Saskatchewan — ta isa oli meer ja külastas kohalikku monnoniitide kogudust. Vern oli naiivne ümbritseva maailma suhtes ehkki ta ajapikku loobus oma kristlikust fundamentalismist ning võttis omaks universaalse oikumeenia. Ta uus visioon maailmast hakkas varisema 1969 kui ta oli üliõpilane Saskatchewan’i ülikoolis.

Ta ärkamine muutis ta ebakindlaks oma identeedi suhtes ja ta hakkas proovima ühendada oma rahuvõitlust uue identiteediga

Femme fatale

Ei ole vist tänases ilmas enam väga võimalik. Isiklikus elus on aga sellise tüübina vast mitte. Klassikaline saatuslik naine oli Mata Hari. http://en.wikipedia.org/wiki/Femme_fatale

Ja selline saatanlik/deemonlik naine tapetakse lihtsalt viimaks ära ja kõik. Nagu Mata Hari. Dumasel on neid mitu aga Mileedi on vast siiski kõige värvikam, puhas deemon. Kõige julmemad naisteliigitajad on naised ise. Nemad mängivad meestega heal meelel naiste vastu kokku.

Aga vaata sa neid meie naisi, kasvõi seda Mercat. Kui selline vananev proua räägib noorte meeste pruukimisest, no mis see siis on? Minul on natuke piinlik seda lugeda. Või tubli kirjanik Kerttu sellest et kohe püksi kaeb, no jälle on piinlik. Mul on vist vana kool lihtsalt.

Kes on üldse saatuslik naine? See kes sulle stsenaariumi koju kätte toob? Nagu Kõusaar ehk? Ja kirjutab vast ise pigem ka su stsenaariumi enne valmis ? Mitte ei küsi olümposlastelt. Eestis pole saatuslikke (tegelt on) aga tüpaazhina ei ole. Meil on tugevad töönaised. Traditsiooniliselt eriti. Näiteks Teele, kes Lutsul oma väriseva Tootsi kõrval sisuliselt maja peab ja asju otsustab. Tammsaare naised on vaoshoitumad, ehkki ka tugevad. Omas elus oli tal arvata et raske eks ta siis komponeerinudki selle igavese armastusega Indrekut armastava naise. Kui Merca lubas Ruitlasele vastu “mehe” kirjutada, siis sellega ei üllata kedagi. Meeste viletsust ja hiilgust teatakse üldiselt hästi ja seda et diapasoonid suured on, naiste puhul aga on veel väike üllatusmoment ja pealegi ei ole Merca võimeline nii vaimukalt kirjutama. Tegelikult on ju Ruitlase raamat allegooriana pruugitav ja vaat sellest saaks lauamängu , tõeliselt sotsiaalse lauamängu. Inimeste asemel on  seal ju suured plaanid ja pigem inimtüübid. Naine, väike naine, jms.

Saatuslik naine on vast pigem ilus nõid, vastand koledale nõiale. Ameerikas sai tast lihtsalt vamp naine. Lühend vampiirist.

LOOK VAMP – vamp-naineSügis on maagiline. Värvid on intensiivsemad, karakterid julgemad, barokkmustrid ning paabulinnusuled tumedatel ja sügavatel sametistel värvidel lisavad efektset dramaatilisust ning glamuuri.

Vampnaine on elegantselt intrigeeriv, huvipakkuv, võrgutav ning unikaalne. Vampnaine on moodne ning ekstravagantne, ta on ümbritsetud karismaatilise auraga. 

küünelaki reklaamist

Masu

 

Sügisene Paide, vihma kallab, linn näib hüljatud. Rasked ajad, kõik on kõigile võlgu.

Ühtäkki saabub rikas turist, astub linna ainsasse hotelli, annab hotellipidajale 100eurose ning läheb tuba valima.

Hotellipidaja haarab rahatähe ning jookseb kaupmehe juurde võlga tasuma. Kaupmees rõõmustab, võtab raha ja kiirustab pagarile võlgu maksma. Pagar tormab saadud kupüüriga möldrile maksma. Mölder tormab linna prostituudile võlga tasuma, kes omakorda läheb ja tasub hotellipidajale kasutatud numbritubade eest võla.

Turist tuleb alla tagasi, teatab, et talle ei sobi ükski tuba, võtab oma raha ja lahkub linnast.

Keegi ei teeninud midagi, kuid terve linn on võlast vaba ning vaatab tulevikku optimistlikult.

Märter kui tunnistaja – õppematerjal

Martüürium

Oma puhtaimas vormis on martüürium vabatahtlik, teadlik, ja altruistlik valmisolek kannatada ja pakkuda oma elu oma aate nimel. Kristlik märter otsib kindlat surma. Islami traditsioon annab eesõiguse pühas sõjas dzihaadis surevale sõdurile kes püüdleb ennekõike vaenlase tapmisele ilma tingimata sealjuures oma elu kaotamata. Juudi traditsioon austab mitte ainult neid kes otsustavad tunnistada oma usku ohuga silmitsi, vaid ka neid kel mingitki valikuvõimalust ei ole.

Näiteid ajaloost

Märtrite ja martüüriumi alane kirjandus kätkeb nii ajaloolisi kui biograafilisi ülestähendusi nendest kes on altruistlikult oma elu andnud selleks et demonstreerida endi pühendumist oma kultuurile  või kogukonnale.  Need annaalid kätkevad ka oponentide mälestusi, kes kirjeldavaid märtreid lihtsalt kui kangekaelseid, eksistuses olevaid, reetureid või hereetikuid. Martüroloogiaid ja kiidulaule märtritele kanti sageli ette religioossetel teenistustel ja tihti olid need osaks kosmilisest lepingudraamast. Martüüriumi alased teoloogiad kirjutavad ette sobivad juhtumid selle ohverdusliku teo tarbeks. Sel juhul ootab märtrit tasu teispoolsuses. Märter ja märtri kogukond võivad oodata lunastust kurjadest jõududest mis toovad kaasa kannatust ja surma. Vahel lootsid märtrid ka õiglast kättemaksu oma vaenlastele ja nende kas tegelikele või sümboolsetele järglastele. 

Ehkki suur osa vastavast kirjandusest individualiseerib märtrit, on märterlus relioossne/poliitiline tegu mis leiab aset erinevate sotsiaalsete gruppide konfliktis. Tavaliselt produtseerib nõrgem neist gruppidest märtreid. Selline grupp jääb kindlaks ka piinamises ja seistes silmitsi hukkamistega. Sotsiaalne martüüriumi ülendamine on kõige paremini illustreeritud “Julgustuses märterluseks” , mille kirjutas kirikuisa Origenes aastal 235. Kumbki antagonistidest püüdleb kontrollile selles mis puudutab sündmuste tõlgendust. Nii mõistis Antiohhia Ingatus metsloomadega võitlemise hukka aastal 107 aga palus oma sõpru teda mitte püüda päästa veretunnistaja rollist ja nõnda talt ta surematuse krooni röövida. 

Ajalooliselt ei kerkinud martüürium esile seni kuni kultuur ühiskonnas selgesti ei eristunud ja ei saavutanud veel suhtelist autonoomsust sotsiaalsest struktuurist, enne kui ideed hakkasid funktsioneerima nagu sümbolid mille ümber ühiskond sai end mobiliseerida. Lääne ühiskonnas on Sokratese surm (399 aastal e. K.) Platoni esituses varaseks näiteks märterlusest kaitstava idee nimel. Makabeidest märtrid, nagu vana Eleaser ja Hannah seitse poega nii nagu kirjeldatud teises ja neljandas Makabeide raamatus on Origenese sõnul on näiteiks kristlaste innustamiseks. 

Näiteks Aqiva ben Yosef, Palestiinlane kellest räägitakse rabiinlikus kirjanduses kui Bar Kokbha mässu toetajast, kes hukati avalikult roomalste poolt aastal 135 e.K. keelu eiramise pärast Toorat õpetada. Husayn ibn Ali Abi Talib, prohvet  Muhammadi pojapoeg, kes tapeti 680 A.D. Karbala’s Iraagis peale kaotust Kaliif Yazid’le – tema mälestus ja eeskuju koos ta venna Kasan’i omaga on muutunud Shiitide jaoks keskseks.

Varased Kristlikud märtrid nagu Justinus Märter kes hukati teisel sajandil Marcus Aureliuse poolt peale tema ja Charita süüdimõistmist õõnestustegevuses aga ka Püha Sebastian kes puuriti läbi nooltest kristlaste tagakiusude ajal roomlaste poolt kolmanda sajandi lõpul. Lioni märtrite seas 177-l aastal oli palju naisi. Jan Hus, põletati Prahas 1415, ja ta on üks väljapaistvamaid protestantliku reformatsiooni märtreid. Michael Servetus ja augustiinlased Heinrich Vos ja Johannes Esch Brüsselis olid protestantidest märtrid kes hukati aastal 1553 peale paavstliku kohtu otsust. Tänapäevased poliitilised märtrid tekivad religioosses/poliitilises kontekstis. Näiteks peapiiskop Oscar Romero, kes tapeti 1980, tema vastuseisu tõttu El Salvadori valitsuse talupoegade vastastele repressioonidele.

Märtreid austavad martüroloogiate autorid. Näiteks Eusebiuse Kirikulugu ja Justinus Märtri ja tema kaaslaste märtüürium. 16-nda sajandi keskel kirjutas John Fox paavstlikest tagakiusudest Inglise protestantide vastu.  Kunstilistel väljendustel Al-Husayn ibn Mansur al-Hallaj-st, kes hukati 922 väidatava jumalik olemise tõttu, on Pärsias pikk ajalugu. Martüroloogiad mitte üksi ei asita meile detailiseeritud ajalugu paralleelselt ametlike teadetega vaid räägivad meile ka tasust märterluse eest.  Islami traditsioonis on selleks Halastuse ingel kes tutvustab märtrit paradiisis siis kui ta siseneb sinna läbi spetsiaalse ukse et pärida Allahi erilist soosingut.

Märtrite tegemist võib omistada organiseeritud süsteemidele nagu Rooma Kirik seda pühaks kuulutamise protsessis teeb. Juutidel ja moslemitel on protsess vähem formaalne. Lugupeetud õpetlene võib öelda kellegi kohta et see või teine oli märter. Nende staatus võib esile kerkida selleks et vastata kohaliku elanikkonna vajadustele. Keskaegsed populaarsemad märtrid olid Püha Robert, märterpoiss St. Edmunds (1190), väike Hugh Lincoln-st, kelle tapmine pandi süüks juutidele, kes selle tagajärjel aeti Inglismaalt välja. Jean d’Arc, põletati 1431, aga teda ei kanoniseeritud enne  1920 kui leidis aset leppimine Vatikani ja Prantsusmaa vahel peale Esimest Ilmasõda. Prantsuse Ultramontanistid, Rooma Katoliiklased põhja Alpides, leidsid endid samas seisus kui Rooma kristlased katakombides. Mitmed identifitseerinud märtrid tõstatasid aga nendekohase uurimise mille tulemusel mitmedki neist leiti olevat mitteautentsed. Joseph Goebbels, Hitleri propagandaminister, lõi ise varase natsi märtri kelle tapsid väidetavalt vasakpoolsed.

Märtrid sotsiaalses kontekstis

Märtrite tüübid ja võimalus märtreid luua sõltub suuresti riigi poliitilisest sõltumatusest ja riigi sisemisest võimust. Kogukond mis on nõrk aga tugevnemas loob märtreid nagu nood varases kristluses. Ideoloogia saab seal ülemvõimu isikliku ellujäämise ja kultuur looduse üle, seadus ja tsivilisatsioon bioloogilise enesesäilitamise ees. Sõltumatu ja ennastkehtestav ühiskond loob eesliinisõduritest märtreid. Allakäivas ühiskonnas on märtrid ohvriteks kes surevad vastu oma tahtmist ja soovi. Kaotanud ühiskond võib luua ka “antimärtreid” kes surevad teenides neid võitnud vastase ühiskonda. Nende endi ühiskond tajub neid kui kollaboratsioniste.

Vahel, siis kui märtüürium on ühiskondlikus kontekstis oluline, assotsieerub see enesetapuga. Suitsiid, isegi silmitsi vaenlasega on keelatud juutidel, kristlastel ja Islamis. Masada kaitsjad Roomalste vastu 73 aastal valisid Josephuse sõnul surma eelistusena orjuse ees. Need suitsiidid tõstatab küsimusi kaitsjate teadmiste kohta või siis paneb küsima kas need Masadas olidki juudid.  Augustinus pidas suitsiidi üheks mõrva vormiks ja hiljem ei võimaldatud suitsiidi sooritanutele enam Eukaristlikku matust. Suitsiidi moraal ei olnud probleemiks Sokratese aegses Ateenas.  Kui Hiina Sung’i dünastia administratsioon kaotas mongolitele 13-ndal sajandil sooritasid suitsiidi tuhanded inimesed kes vastasid nõnda oma sotsiaaalse olulisuse kaotusele ja päästisid sel viisil endi silmis isikliku au kuna nende maailm oli kokku varisenud.

Martüüriumi positiivne mõju väikeses kogukonnas tuleneb sellest et tegemist on ohverdusliku teoga. Märter on ohvritall kes sunnib võime (sõjaväge ja politseid) sooritama preesterlikku ohvritalitust. Kuna märter teeb seda mida Jumal soovib, saab vaenlane seeläbi meelitatud ohvri usku omaks võtma. Just seetõttu tapsid juudid Reinimaal aastal 1096 ise oma naised ja lapsed, hoolimata suitsiidikeelust sest nad eelistasid seda ise teha mitte aga lasta ebapuhastel ristisõdijatel preesterlikku rolli võtta.  Kuna märtrit tajutakse kui ohvrit kes läbi vereristimise saab oma pattudest puhastatud, siis võib ta surres ja ka peale surma ka teistele absolutsiooni anda. Läbi reliktide Katoliku süsteemis võib paluda neilt ka eestpalveid endi patust vabastamiseks. Märterlus võib ühendada vähemust vastu võtma karismaatilist autoriteeti. Ka ratsionaalsed organisatsioonilised argumendid vaenlasele vastuseisuks võivad saada märtri poolt energiseeritud. Ohverduslik tegu muudab majanduslikud ja poliitilised argumendid  pühadeks, muudab kogu konflikti pühaks ning paneb oma eesmärki mistahes hinnaga taga nõudma.  Ratsionaalsuse poolt legitimeeritud süsteem võib saada muudetud läbi märterluse. Märtrid, täis Püha Vaimu ja valmis kannatusteks, keda jõustab usk ja kogukonna toetus on aluseks märtrite pühaduse kujutamisele kunstis.

Võitlus märterluse tähenduse üle väljendub ka võitluses sündmuskoha üle. Märtrid eelistavad avalikku hukkamist. Tüüpiliselt need kes võimul on selle vastu et luua märtreid püüdes neid veenda oma meelt muutma. Kui need jõupingutused ebaõnnestuvad väidavad nad et tegu on tavalise kriminaaliga ja eelistavad mitteavalikku hukkamist. Aga see sündmus elab siiski edasi ajaloos ja märtri enda kogukonnas esiti ning alles hiljem ehk jõuab see ka ühiskonna peavoolusesse. Vahel on eesmärgiks kontrollida vähemust läbi hirmu. Näiteks olid avalikud põletamised inkvisitsiooniaegses Hispaanias enamjaolt sotsiaalse kontrolli vahendiks juutide ja mauride üle sest põletatud olid ristiusku pöördunud.

Ehkki märtüürium tavaliselt ei kätke otsest vägivalda vaenlase vastu on see siiski poliitiline akt mis annab vastasele moraalse ja psühholoogilise löögi. Martüürium käsikäes Islami jihad-ga aga kätkeb otsest vägivalda. Märtüürium püüab vähendada vastase poliitilist autoriteeti ja efektiivsust seades kahtluse alla võimude autoriteedi pühad alused. Martüürium võib ka tugevdada vastase tahet vähemuse alla surumiseks ja sel viisil politiseerida gruppide vahelist suhtlust.

Märter on eeskujuks vähemateks martüüriumiteks ja ohvriteks ustavate poolt. Süütus ja tsölibaat on kristluses sarnaselt funktsioneerinud. Väiksem martüürium islamis tähendab toimimist “Allahi tahte kohaselt”.

Märtrid tugevates ühiskondades võivad moodustada väikesi kogukondi suurema kogukonna sees. Nende rakukeste liikmed treenivad üksteist kannatusteks ja harjutavad märterlust ning hoiavad ülal üksteise võitlusvaimu. Martüroloogiad mängivad sellistes treeningutes olulist osa ning populariseerivad märtreid ka laiemas ühiskonnas. Märtrid on sageli sotsiaalsed juhid ning sageli võetakse neiks vaid inimesi kõrgklassist, eelistatavalt mehi.

Kogukonnad püüavad oma potentsiaalseid märtreid kontrollida nii nagu tehakse militantidega kes omas innus võivad põhjustada mässu mida ühiskond laiemalt ei toeta nii nagu sündis Bar Kokbha ülestõusuga roomlaste vastu.  Ühiskond seab reeglid defineerides võimalusi märterluseks. Islamis on märterlus kui enesetapp keelatud. Keskaegne Juudi filosoof  Maimonides püüdis kitsendada alust märterluseks väites et märter mõistab kõik oma tulevased järglased olematusse. Püha Augustinus püüdis tagasi hoida märterlusse tormavaid ja Püha Alexandria Cleemens ütles et keegi ei peaks taotlema märterlust kui teda selleks Jumal ise ei kutsu.

Domineerival grupil on terve relvaarsenal märtrite vastu. Sellega püütakse ühest küljest ära hoida märterlust ja uute märtrite teket assimileerides neid domineerivasse ühiskonda ja andes neile austusväärseid positsioone. Selline lähenemine annab tagasilööke siis kui vähemus ründab assimilante, nii nagu sündis Makabeide mässu ajal 165 e.K. kui seleukkidest valitsejad püüdsid juute helleniseerida. Teisalt võib võimul olev grupp vähemust julmalt taga kiusata ja tappa enam kui nemad suudavad uusi liikmeid värvata. Sellised tapmised saab delegeerida ka spetsialistidele domineerivas grupis nii nagu see SS erivägede kasutamise näol ka Natsi Saksas toimus. Domineeriv ühiskond võidab propangadasõja siis kui ta suudab esitada märtreid kui kriminaale või terroriste. Modernse riigi olulisismaks relvaks martüüriumi vastu on näidata seda kui mõttetust ja vananenut.

 

Ohvrivalik

Vastus K-le. “Mingi osa ajaloost, lähiajaloost – ongi meil ju ühine. ” Just selles ongi asi et aeg oli ühine aga lugu on erinev. Loo interpreteering on täiesti erinev. Ka 4 Evangeeliumit on erinevad. Ütleme et kolm on enam-vähem seesama aga neljas on sootuks erinev.

“Ja siinsed muulased pole ka ilmselt üks ühtselt mõtlev mass, vaid hulk väikesi, erinevate identiteedipäranditega inimesi. Kelledest ka paljud kannatanud sellesama ühise lähiajaloo tõttu. Võibolla on võimalik leida mingi ühisosa, mitte niivõrd rõhuda erinevusele.”

Eks ikka aga sisuline integratsioon saab ikka vaid meie loo alusel toimuda. Kui me selle ära anname siis on kõik antud. Iseasi mis tänased tulemid sellest loost tõmmata. Ja see Grünwaldi lahingu näide on väga hea. Meenub õpikutekst et purustati Saksa ordu, mis ta nüüd täpsemalt oli ega vist Liivi ordu ju seal ei olnud? Või oli. Ingliskeelses maailmas öeldakse et Teutooni ordu. Leedulaste poolt. Niipalju mäletan muud mitte. Nüüd tuleb välja et on mitmeid eri tõlgendusi. Alati on olnud aga üks nagu normatiivsem. Leedu oma siis ilmselt. Kui nende pikk taasiseseisvumisvõitlus.

Ega aeg midagi ei muuda, vastuolud jäävad, inimesed saavad otsa aga uued inimesed sõdivad vanade lugudega edasi. Ja eks ole see nõndasama ka meie endi elulugudega. Selle ainsaga millega me lisaks DNA-le siin maa peal edasi elame. Vähemalt esialgu.Kui inimesed otsa saavad siis teised inimesed ei vaevu enam. Kuigivõrd ehk ajavad eestlased Liivi asja.

“Psühholoogilises plaanis mõjub ilmselt enese pidev märtriks kergitamine vastuseisu tekitavalt. Kui see indiviidi puhul toimib, siis ilmselt ka terve rahva puhul. Kuidas see ohvriteooria ütleb. Kes valib ohvri, teised – või ohver ise ennast?”

Puhta märtrid ongi me ümber. Inimesed koguvad neid jutukesi ja lausejuppe mille kokkumonteerimisel annab end märtrina tunda. Siis ei peaks nagu enam vastutama ja oleks nagu kergem. Nagu või see mees kel ma Nõos külas käisin suvel. Tal on ehk kümme näidet ja üks lause ja seetõttu ta joobki. On ehk käega löönud mingis mõttes. Üks papi lause eriti mida ta korduvalt kordas. Klassikalises ohverduses teised valivad aga ohver mängib ise kaasa. On nõus et “ühtis välikäimlas oma emaga” kui meenutada pornokuninga piinu. Seal väidab see Hustleri mees seda Jerry Falwelli kohta. Aga just nii ta käis. Kui kaasa ei mängi siis rikud mängu ära. Siis on mitmeid võimalusi. Kas on ta sedavõrd deemonlik/seestunud et ei mängi. Ja ehk tehakse talle ikka ära. Ja pere ütleb alati lahti. Nagu Hiobi loos. Ohvriüksindus on täielik üksindus. Absoluutne. Sotsiaalne vaakum. Lindpriilus. Liiga suur vabadus et sellest mõnu tunda. Väljaspoole sootsiumit asetamine.

Üldiselt aga inimesed mängivad reeglina omi sotsiaalseid rolle meeleldi. Sest sellel on omad tulemid neile endile ja omastele. Nagu punavenes kui kaasa mängid sured kangelasena ja pere saab pensioni kui ei siis sured reeturina ja pere küüditatakse. Nii et see ohverdamine on üks inimkoosluste põhistsenaariumitest, mis aeg-ajalt ja eri kooslustes tänagi kordub. Minuga kordus 2 a tagasi. Eriti oluline on see suurte ettevõtmiste ja ebakindluse aegadel. Enne sõjakäike näiteks. Kõige efektiivsem oli Roomas detsimatsioon, kõigepealt tapeti oma armee iga kümnes sõdur ja alles siis mindi vaenlase vastu. Peksa omasid et võõrad kardaksid – vene vanasõna omandab seoses sellega uue värvingu. Ka teatud siirderiituste puhul oli asendusohver kohustuslik. Matused, ristsed, uute majade ja laevade valmimised. Ja rudimente on ju veel täna elus. Lossimüüri ikka üks rammus neitsi müüriti. Mõelge või legendidele mis Oleviste ehitamisega seotud. Ja uus ülemus sageli ohverdab kedagi või kukub see lihtsalt sedamoodi välja. Minuga sündinu “kukkus” lihtsalt niimoodi välja. Kõige enam hämmastasid mind isehakanud esimese kivi viskajad, inimesed kellega ma olin ikka hästi saanud ja kellega mul enda arust midagi halba pold kunagigi olnud. Just nemad astusid üldises negatiivse mimeesise möllus esile ja süüdistasid mind – dziisus küll milles, usalduse kaotus oli vist see maagiline väljend. Täpselt samamoodi nagu siin protaaliski üks sarnane esile viskus. Need on kogukondlikud viktimisatsiooni sildid : inimväärikuse solvamine, usalduse kaotus jne jms. Tea kus ta järsku kadus, see usaldus. Vana ülemus kellest ma olen kogu elu lugu pidanud oli siis nende nimismees ja seda sabatit koos piiskopiga korraldas. Ja hääletati, ma ei saandki aru mille üle. Ilmselt selle üle kas ma olen hea või paha inimene. Ja napilt üle poole arvas et paha. Teised aga ei tead kas osaleda selles tsirkuses või mitte. Ma peaks ikkagi sellest kirjutama aga ma pole ehk veel valmis asja kiretusse esteetilisse kitiinkesta valama. Ja kukkuski välja et mina kes ma olin üles seatud kandideerima samale kohale nagu uus ülemus sain hoopis vana ülemuse poolt uue ülemuse altaril ohvriks toodud.

Mina tahtsin selle peale kogu säärase spiritualiteediga hüvasti jätta ja lehvitasin raamatuga. Omas naiivsuses ei aimanud ma aga et sellised mehhanismid töötavad üle ametkonna piiride. Et polegi mingit muud spiritualiteeti ehkki on erinevad kirikud.

Kusjuures  süü ja süütus on sel puhul alati kogukondlikud ja loolised ja hermeneutilised mõisted. Mitte objektiivsed mõisted. Ja seda süü asja mängitakse ümber. Nagu G ütleb ei vaevu müüdid seda ohvri ümber olevat vastuolu isegi varjama. Et esiti on süüdi kui aga tema tapmisega on rahu taastatud siis ehk koguni diviniseeritakse ära ja korratakse rituaalselt temaga tehtut ja ollakse tänulikud. Ja saab kangelaseks. Et korraga on siis nagu süüdi ja pooljumal. Aga ainult peale äraajamist/tapmist.

See vastuolu on ju kinnimajasüsteemis koguaeg et Jeesus ütles. Ma olin vangis ja te tulite mind vaatama. Et jah oli vangis aga ta oli ju süütult vangis. Need vangid kes täna on reeglina ei ole süütult vangis. Kui me neid aga selle kirjakoha alusel teenime siis on tegemist ju sootuks erineva olukorraga. Ja ega muud vastust olegi kui see et ohvrilugu muutub ja süüdlasest võib saada süütu kannataja ja märter. Et süü on n.ö. looline mõiste mitte objektiivne.  Ja oma aja kriteeriumite alusel oli Jeesus nii süüdi kui süüdi. Mida Ev-d selle kohta ütlevad on juba n.ö. tagantjärgitarkus. Ja selles mõttes teenime me süüdimõstetud kurjategijat keda ei ole mitte kunagi keegi rehabiliteerinud. Ainult see riik sai otsa, mis ta süüdi mõistis, see aga ei tähenda õigeksmõistu. Muud võtavad ajaloo täiega üle. Ja ei last Eesti Riik kurjategijaid valla, isegi suuremat amnestiat ei olnud. Süü genealoogia on väga püsiv kui ei leia aset seda ohvrisaltot. Seda aga Ülestõusmine G meelest ju laiemalt tähendabki. Seda et ohvri hääl ja lugu ei jää enam varjule vaid võidab ja domineerib. Ja see ongi kaasa toonud tänase enneolematu ohvriteadlikkuse ja võidujooksu ohvriks saamise nimel rahvaste seas. Siin on aga juudid muudele pika puuga ära teinud ja muutnud endid kogu lääne inimlikkuse mõõdupuuks. Selles võidujooksus meil suurt lootust pole. Parem siis jah juba kontsentreeruda positiivuse rosinate koukimisele ajaloo saia seest….. 

Ja kui sa pole kohtunik või prokurör siis tead sa seda sinu asi pole hukka mõista vaid mõista. See on ju nagu abielus, sama argument mida nad päevast päeva kuulevad “et sellele oleks tulnud varem mõelda”. Nagu siis kui sa sellise jõleda mehe/naisega elama hakkasid. Nii et süü on looline. Looline ja teoline võiks tänapäeval öelda ja teolisust kinnitab forensika. Siin on küll suur vahe tänapäeva ja toonase vahel. Üldtasandil aga töötab see süü/märtri loolisus edasi. Et mõni mõistetakse õigeks, Näiteks või Malle Eenmaa on minu jaoks ilmselt süütult kannataja. Suuresti kindlasti ka Pertelson. jt jt. Kui presidentki Simmile rahad rinda pani siis on selge et eksitakse igal tasandil absoluutselt igal. Eksitakse ilmselt veel palju enam kui teatakse et eksitakse. Ja süü loolisus eriti väljaspool kinnimaja on väga ja kõige ilmsem ajakirjanduses.

Meie ajalugu on küll kurvavõitu ja eestlastel kalduvus vastandamisele ja märterlusele. Mätri kannatus ei tooda lisaväärtust, olen sellest kunagi kirjutanud kas Via-s või Kirikiris. Ja kui Jakobson vastandas meid 700 aastale omaendi ajaloost siis tegi ta sellega raskeks meile sealt positiivset üle võtta. Vilde niisama samas võtmes. “Talupoeg on lojus ja lojused taeva ei saa”. Nüüd vastandume venele nii väljas kui seespool. Ja eriti siis mis puudutab viimast suurt sõda. Holakausti jaVene vastu me ei saa.  Üheks võimaluseks oleks meie ajaloost välja noppida mingeid positiivseid integratsioonimomente ja siis nende alusel midagi uut konstrueerida. Aga siin on takistuseks needsamad suured lood/tõlgendused mis juba ees valmis ja ootamas.

Üldiselt ei huvita teisi inimesi teiste inimeste märterlus. Kui siis enda oma. Bushi visiidist jäi meelde see lugu endistest peaministritest et nad kõik surid vägivaldset surma. Sel hetkel see ehk tõesti töötas ja suur nägi ja tundis ja tundis ehk ka kaasa. Üldiselt aga peame me olema väikesed ja tublid et meid märgataks ja tähele pandaks. Ja 31 koht pole paha.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=185

http://en.wikipedia.org/wiki/Martyr

http://en.wikipedia.org/wiki/Martyr_complex

http://www.cqpress.com/incontext/terrorism/links/epr_martyrdom.html

http://www.livestrong.com/article/14732-overcoming-the-role-of-victim-or-martyr/

http://www.postimees.ee/?id=180141

“Typically, the weaker of the antagonists produces martyrs.”

Aga terve Lääne ühiskond tundub minu meelest praegu märtrikompleksi all kannatavat. Omaenda mineviku pärast mis loob soodsa pinna islamimilitantide esiletõusuks siinsamas Euroopas.

aeg maha

Võtsin aja maha, vabandan lugejate ees.  Kiire oli saate ehk aru. Kõva andmine – noh. Üritused jms. Üldiselt olin ma siis…paar aastat tagasi uut ametit otsides ikkagi väga naiivne. Arvasin et muudes rivaliteediajadades on mingeid tühikuid kuhu mul end kerge mahutada ja ehk isegi kus mind oodatakse. Ja viimaks ju oodatigi aga………

Rivaliteet loob defitsiiti mitte ainult ei võitle selle pärast. “Mina kivi kuningas”, ja kohe muutub tavaline kivi väga oluliseks, millekski mille pärast võidelda. Üheks huvitavaks ressurssiks on  “naine” aga ma pole veel asju läbi mõeld et sellest pikemalt rääkida. Eile Oprah’s ütles üks mees – mida mehed tahavad – toetust, lojaalsust ja “küpsist”. Aga naine meeste jaoks on ikkagi ressurss ja seal toimib seesama “kivikuninga” printsiip. Et tahetakse oma ligimese oma või siis sedasama keda ligimene tahab. Kui ressurssil endal on ka kahtlusi et valik ei olnud ehk kõige parem siis hakkab ta ise ka tõmblema. Või on enesehinnang nii maas et……… Üldiselt valitakse elukaaslusi enesehinnangu järgi. Kas samal tasemel olevat või vähe kõrgemat et n.ö. motiveeriks. Sellest dekaloogi ajast on aga asjad palju muutnud. Siis oli naine vallasvara, teise mehe oma ja kõik. Ja abielurikkumine oli teise mehe vallasvara kahjustamine. Nüüd ei ole enam keegi nagu kellegi oma ja sestap käivadki asjad nö. mõlemasse väravasse. Kui mõlemad on enamvähem rahul siis ongi rahu. Vahel juhtub ka siis et “sinilind” lendab mööda ja tekitab mingi pöörise aga seegi läheb mööda. Ja siis on terve hulk ressurssi kes tahavad endale metafüüsilist meest. Loovat meest. See võib olla ka pelk huvi mis kuhugile ei jõua. Carmela Tony naine kiibitseb kord preestriga aga siis Tony capo Furioga. Preestriga saab asi ümber siis kui ta talle toitu toob ja märkab et sõbranna sedasama teeb. Lõpuks kaalub aga laste tulevik ja turvalisus kõik muu üles. Ja nii ongi.

Sellepärast ongi oksjonid sellised üldiselt väga efektiivsed müümise kohad. Et mimeesisele rajatud. Kui huvi on. Ja kui ei ole siis ei ole. Siis seda asja järelikult ei väärtustata ja kõik. Inimene on mimeetiline oles. Vaata või mis saab siis kui sa seltskonnas haigutad. Olin hiljuti teenistusel kus kaks inimest pani altari suunas minema ja nemad tõesti pididki seda tegema aga kolmas nende vahel hakkas ka minema ja läkski altari ette välja enne kui aru sai et antud hetkel on kava olulisem kui mimesis. Eriti liikumine aktiviseerib mimeesise. Eriti kisjatel. Näitab ennast ja hüüab kaasikus kase tagant ahoi ja jookseb ära. Ja jookseb järele.

Aga nüüd on vist varsti jälle aeg uue õppematerjali järele, muidu jääb siuke päevakajaline jutt lahjaks.

Mis siis veel, akrediteerimised käivad ja karta on et mõni meie 5st teoloogiakoolist ei saa asja tehtud. Millest ei olegi väga kurb sest eks neid vähe palju ole. Omal ajal sai võideldud ja valuletud aga nüüd, kui nii siis nii. Seekord on Eesti komisjon ja arvata oli et kohe kui Luukas linnaste juurde lasta siis läheb pruulimiseks lahti. Ta on puhas “puhta platsi” mees nagu Martki, ehk enamgi. Tegelt see puhta platsi loogika enam ei tööta. Nüüd on jälle rahvaste sõprus kätte jõudnud ainult et Sõpruse puiesteelt on asi kolinud mütoloogilise Fedjuninski sängi lähistele, sinna kus ujuvad Edgari poolt karjääri lastud karpkalad. Sõprus kampaania korras, kas ei pane va Nõlvak siinkohal puusse? Koostegemine on ju tore. Mulle meeldib teatud asju vast enam üksi siiski teha. Aga kui ajaloolugemised on sedavõrd erinevad siis ei saa mingitki sisulist integratsiooni olla. Kui üks järele ei anna. Ja ma arvan et selle koha pealt annab keskerakond järele. Ja loobub viimselt võimu nimel ükspuha millest. Poliitika muudab inimesed võimumaniakkideks eriti siis kui nad võimul on ja armastavad seal olla. Ja selle nimel tuleb ilmselt tõesti ka paljust loobuda. Karta on et Kesk muutub ajapikku nn. viiendaks kolonniks Eestis. Ja muudab vaesed inimesed kerjusteks ja prostituutideks kes 500 eest endid rõõmuga mha müüvad. 

Kivirähk on “tuulenuusutaja”  sõna pruukima hakanud. Grossil on “nina tuule järgi seadja”. Kui aga juba surnd inime nii ütleb teise veel varem surnu kohta siis nii jääbki. Tema käsi jääb peale. See siis näide ajalookirjutamisest. Liivlaste ajalugu läbi liivi silmade me enam ei kuule nii et rahvastega on sarnselt.

Integreeruda saab vaid võtmes et keskeneme tänasele ja unustame eilse ja et las eilse suhtes usub igaüks seda mida ta tahab. Eks ole ju nähtud oikumeeniat kirikute vahel ja ega seegi saa muidu olla kui et dogmaatika tuleb unustada ja keskeneda teenimisele ehk diakooniale. Nüüd siis Tallinna linnavalitsus tahab sedasama teha. Riia uus linnapea midagi taolist juba räägib. Ajaloo ühine mõistmine on aga identiteedile väga oluline, eluliselt oluline, element. Ilma meie ajaloolugemist jagamata ei ole mingit integratsiooni, ei ole meie endi identiteetigi, muust rääkimata. Niikaua kuni me olemas oleme tuleb ka rääkida oma ajaloost. Väikse ohvri väikesest ajaloost mida suure ajaloo suured ohvrid alla tahavad neelata. Muidu oleme liivlased valmis, ka neist võib rääki Läti ajaloo kontekstis aga võib rääkida nende endi ajaloolugemisest ja nägemisest. Inimesed surevad ära kes vahetult osalesid aga nende järglased võitlevad neidsamu võitlusi edasi. Ja see ei lakkagi. Vaadake või tänast uudist Grünevaldi lahingu interpreteerimisest. Jäävadki vaenlased  vaenlasteks. Üldiselt on aga ühiskonnas leplikud meeleolud levimas ja küllap on see pronksiööde järelmõju. Mul pole suuremat selle vastu. Keski võtmes integratsiooni on aga ehk mu jaoks vähe liiast.

Nüüd  on meil paneelmajade linnapea. Täpsem oleks öelda et korrusmajade linnapea ja linnavalitsus. Tallinna võikski kaheks jagada, paneelmajade ja eramajade Tallinnaks. Paneelmajades ei ole sisuliselt mingit maamaksu ja mis neil viga puid istutada ja karpkaladega koos intergreeruda. Eramajade Tallinn aga sellist linnavalitsust ei taha.

Eile sai looduse hulgutud, metsaoja kanuuga on ikka tegemata sest kalal tuleb käia kuni kala on ja võtab. Ehk tuleva nädal siis. Ei pidanud üle 4 tunni vastu tühja kõhu ja landikao tõttu. Aga muidu kala elas ja töötas ja võttis. Ja eile jõudsin veel kinno ka.