Arhiiv: 28. apr. 2011

kas ei või

kas siis minu lähedus

ei või laulutuules  taevasse tõusta

endale igavust igatseda

sooneutraalset

soospetsiifilist

zootut kitiinkesta mis kestaks

võiks ju

vabalt

kas siis minu lähedus ei või kuuma mistraalina sügavale

Prantsuse sisemaale tungida

ahistades ja inspireerides ühtlasi

kas siis minu lähedus ei või kõrgemale tõusta

kui inimese aklimatiseerumisvõime

välja kannab

kas siis minu………..

lähedus kauguse eest

lähedus kauguse asemel

kui lähedust läheduse eest ei saa

soe soojem kuum

jahe külm

hea küll võtame sideme silmadelt

no teeme siis nii pealegi

sa tundud teadvat mis ja kus ja kuidas

mina vaatan ikka veel päranisilmi

ehmunult ja imestades

vahendusväärtused on liiga vahetud

et seda manipuleerimist oma süsteemist välja saada

lahutagem hetkeks lihas luust

eesti muld eesti südamest

kas siis minu lähedus…?

aga mina?

meid võivad küll ajed ajendada

aga ilma tõlgita ei saa me neid iialgi tõlgitud

pakkuda on paar pala kaugust läheduse eest

miks lihtne headus nii raskeks osutub?

sul on  anda 

mul on võtta

miks sa võtma ei tõtta

miks uuristad endale endiselt Maslowi püramiidi jalamile sarkofaagi

miks ma ei võiks omale parimat lubada

sa ei ole lubasid ära teinud

siis küll

miks sa ei võiks omale oma parimat pakkuda

vabalt

omast arust parimale

kahjuks sa eksid

mitte parimale 

pigem sellele kes sellest aru saab et see su parim on

kes sa ise ei ole

hea seegi

aga ei sedagi

hinnata ei oska sa seda mis saadud hinnata

lõpeks saame me vaid samapalju armastust

kui ise välja anname

siiski tahaks me enne saada ja alles siis välja anda

aga ma kardan et see käib vastupidi

kellel on suured varud

headusi hinge taga?

kellel on?

anytime pal

otsime armastusele alternatiive

aga ega nondegagi kerge ole

napib

napilt

meil oli vabatahtlikult võetud kohustus  end kätte võtta

võtame end kätte

võetud

nüüd sa oled mul peos

nüüd sa oled mul poes

nüüd on sul vaevatud poos

sa lõid mu kulliks

ja

adunud kaduvikku

kadusid aduvikku

tekstiloome püha protsess

sõna kui diadeem laubal

paku paremat kui suudad

tunne kuue tähega

ülevalt alla

kolmas täht on x

ega ta seda hinnata oska et sa parim oled

hea kui sedagi et sa teda parimaks pead

seda ei pea ka Lääne väikelinna tänaval

kaitsma siis kui on

high noon

kas siis selle maa keel ei või…

võib

võiks küll

12.12.12

Mu viimane soolatüügas

kadus sel kevadel jäljetult

nagu poleks teda iial olnudki

kuhu nüüd – hüüdsin ma

miks just nüüd

peale mitmekümne aastast vastastikku viljakat kooselu

on see oomen

vaatasin lindude lendu

uurisin nende soolikaid

targemaks ei saanud

jälgisin konnade armuelu

sugulist kujundujumist

jäin vastuseta

viimaks poetas vihje üks metoodiline sookurg

olin talle selle eest tänulik

see on sellepärast alustas ta

aga ta ei suutnud lõpetada……….

jälle

see teeb mu nii ebakindlaks

meenus kusagilt kuuldud tsitaat

viimaks ei suuda sa enam alustatagi

parema käe pikalt Peetrilt

lasi üleöö jalga

mis õigusega MU ihusse suhtutakse  nagu ohtu

kas rotid lahkuvad uppuvalt laevalt

või uppumatu Noa laev laev rottide juurest

on see ilmalõpu märk

või uue alguse oma

mis saab siis kui maailm lõppeb?

kohe jalamaid pannakse uuega edasi

 pole seal sekunditki vahet

silmapilkselt silmagi pilgutamata kedagi pilkamata

vaid kalender seinal vahetatakse ära

kui sedagi

ma sõdin kõikide valitsuste vastu mis

sõdivad päikese ja idanevate seemnetega

enesestmõistetavalt läheb kõik edasi

just nagu maailm oleks kogu aeg uus olnud

farmer tõstab lihtsalt lõvile heina ette ja kõik

kõik

kuri Heroodes teeb aastakonverentsi

aga hommikumaalt tulevad suusatades kolm tarka

ma ei tea kaugele nad jõuavad

ometi lohutab mind pelk teadmine nende teelolemisest

lohutavad konstantsed konstellatsioonid 

lihtne väike abitu naiivne heausksus

murrab ikka südame

laseb noole läbi

näeb läbi

paneb käe läbi

ja liigutab sõrmi

kas teate mida tähendab “kõik” kreeka keeles

tavatses küsida Dr. Wong ja vastas ise ära

“kõik” tähendab ka kreeka keeles “kõik”

panta ilma reita

siresäärne sale panta

jah su büst võiks ju jõulisem olla

aga hea et niigi

sind olen ma ikka ihalenud

enne kui üks kõiksus

sisse settis

a vam molodoi zelovek zink nushen ütles müüja kauplusest

iztseliitelnõje zilõ

soolatüügas surigi ehk zingi puuduse surma

või ehk tundis ta end solvatu ja väljaheidetuna

aru ma ei mõista

läinud ta on

ehk ta tuleb veel tagasi

ehk oli see aga moralistliku käsumeele viimane sillapea mu ihus

igavesti progresseeruva pühitsuse viimane

ülim ja ülendav aste

kus ma juba täiesti süüdimatult võin 

konni vankriratta rummu vahele pista

et ei kriuksuks – lihtsalt

ehk ta adus et teda ei taheta enam

ehk tundis ta mingit viktimiseerivat inimkogukondlikku kogunemist 

ja hääletamist

nii nagu neil kombeks

vanasti tantsiti sellistel juhtudel vähemalt

nüüd koogutatakse niisama

kui ta oli muutumise agent siis tegi ta õieti

kui ta oli infiltreerunud undercover agent

siis ei saanud ta lihtsalt enam uut informatsiooni

jäi nagu teeseen teeta

aga mina olen valmis saanud

ja võin lugeda uhiuut Dante põrgut

tundes vaid esteetilisi emotsioone

on kuidas on

nii ehk ongi

12.12.2012 seni peame ehk vastu

ehk on süsteemi stabiilsus häiritud

ehk varitsevad meid uued ohud

ehk

teeme sulle veel

ühe soolaleivapeo

ülekannetest

Siinkohal jõuame me lunastuse mõisteni. “lunastavaks jõuks” kirjutab Meego.

Mis mind lunastuse mõiste juures huvitab on ülekanne. Kuidas see toimub? Kus on hoovad ja hammasrattad? Ülekanderihmad või ketid? Mis haarab meid sisse või jätab välja? Mis teeb vahe vahele? Lunastus vanas Kreekas tähendas ostumüügitehingut ehk vabaksostmist näiteks või kellegi orja vabaks ostmist ta omaniku käest. Nii puudutabki lunastus teatud mõttes ostu-müügi tehingut. Ainult et kes on ostja  ja kes müüja jääb selgusetuks? Need skeemid kuradi ja Jumalaga kes meid tema käest vabaks ostavat ei ole veenvad.

Varases Germaani seadustekogus oli lunastuse kontsept Weregild. Ingliskeelne ransom tuleb läbi vana Prantsuse keele ladinakeelsest rançon mis viitab otseselt redemptio = tagasi ostmisele. 

Kus on eestlaste lunastus, milles või kelles?. Kasvõi nonde 7-e ratturi puhul. Kihelkond kui piirkond mis pidi lunaks andma ühe ülikupoja igaks juhuks n.ö. tulevase mässu tarbeks või õigupoolest küll selle ära hoidmise tarbeks. 

Lunastusvaateid võib siis iga huvi korral vaadata. Mulle meeldib see esimene ikka enim.   

Kuidas see aga meieni jõuab? Minuni? Millised muud ülekanded oleksid võimalikud? Sisse rehkendamine või arvestamine näiteks. Osaksarvamine ja osakssaamine – imputatsioon ja impartatasioon on siinkohal olulised. Luter kasutas imputatsiooni, Wesley aga hakkas 200 a hiljem rääkima impartatsioonist. Mul pole impartatsiooniga problemit aint seal on see probleem et asi läheb ära subjektiivse spekulatsiooni tasandile. Nii nagu kogu usuelu. Üleilmne süsteem lõhuti ära rahvusliku süsteemi nimel ja siis lõhuti see omakorda uuesti ära vaimuhõimluse nimel. Impartatsioonist rääkis Wesley kui sisemisest pühitsusest aga karismaadid tegid sellestki fenomenoloogilise anni õpetuse. 

Keegi teeb võrrandi mis haarab endasse kogu maailma. e=mc2 näiteks. Kui me mõtleme Pauluse loogikas ja kasutame tema metafoore siis on see täiesti võimalik. Ma mõtlen tema arutlemist kahe Aadama võtmes Rooma kirjas. Kas aga mingeid otsesemaid ja isiklikumaid ülekandeid ei esine? Et ongi nii et kelle paradigma on suurem selle paradigma sööb muud ja teised paradigmad ära?

Eks ikka aga ülekanded jäävadki väga isiklikeks ja teistele enamjaolt hoomamatuteks sest toimivad nad otse inimhinges läbi Püha Vaimu. Seega siseneb see “vaimutöö” ikka kusagil mingisse ülimasse subjektiivsusesse ja spekulatiivsusesse. Siseneb isiklikku hermeneutikasse. Ükspuha kui selge oleks (poleks) ka õpetus on siiski kusagil mingi keeris kust see õpetus siseneb spekulatiivse subjektiviteedi maailma. Ja sinna ei saa enam teoloog järgi. Sinna saab sukelduda vaid hermeneut, jäljekütt. Ja tõlgendada, tõlgendada, tõlgendada kasvõi selleks et ise aru saada. Inimene las ta olla. Las arvab. Objektiivset teed pole lõpuni olemas ja kui inimest ei ajenda lõputu tõetaotlus kasvõi usu- ja usalduse arvelt ega sealt siis head nahka niiehknaa tule. Nii oma ürgusalduse ja tõetaotluse pingeväljas me elama peame. Ja ei ole nad vastandid. Tõetaotlus tagab et ma jama uskuma ei hakka. Nad ikka koos käivad.

Võtame või ülestõusmise. Mina usun ülestõusmisesse.

Mina usun füüsilisse ülestõusmisesse. Ka siin meil deklareeriti seda kirikulehes. Millised variandid siis veel on? Gnostikutel on vaimne ülestõusmine. Aga mida sa ka ei väidaks alati tuleks küsida et mis sest õieti oleneb. Ma võin öelda et usun Alfa Centauri. Kas teeb see mind paremaks inimeseks? Mine sa tea. Ehk teebki. Usun teadlaste sellekohast väidet. See väljendab nii mu tõetaotlust kui ka ürgusaldust. 

Minu arust on siinkohal kriitiline see kas me võtame ülestõusmist kui endi õigeksmõistu ilma patutunnetusele jõudmata või mitte. Võtame kui Jumala hetkelist häbi ja alandust (mis polnud muud kui trikk) kus ja milles Ta end kehtestas ja mis viimselt päädib suures ülestõusmises kus igaüks saab oma õige palga. Kus inimeste poolt jumalikult legitimeeritud vägivald saab viimselt võidule.

Või jääme me selle harjutuse sisse mille käigus sa jäädki ristilööjaks või vähemasti igevesti teadvustad et inimestel on selline kalduvus – teisi risti lüüa. Ja sina nende seas olles ehk püüad samastuda pigem nondega kelle suhtes kogukond oma vägivalda jumalaga legitimeerib. See on päris radikaalne veelahe tegelikult. Seesama veelahe et kas ristilööjate killas või löödute ja ega seal poliitilist sood või kolmandat võimalust ei ole. Sees- või väljaspool taevaust, nagu vana laul sõnastab. Ja kolmandat teed ja võimalust ei ole. Vabakirikud keda on kunagi ära aetud ja Kristuse pärast vaenatud, teevad nüüd sedasama ise teistele ja vahel on pigem vanades kirkutes enam õhku ja hingamisruumi. 

Ongi see veelahe et kelle suktsessioon sul on. Kas Aabeli oma või Kaini. Ja muuseas needki osad mängitakse vahel ümber. Tuleb valguseingli kujul. Nii et vaata  ette, kolmandat teed ei ole, ka sellise privaatse müstitsismi mõttes. Kolmas tee on vaid vägivallatu kindlameelsuse tee. Kristuse tee. Mis ei ole kas ohvriksjäämise või ohverdamise tee. Sotsiaalselt ja poliitiliselt on see aga ikkagi pigem ohvri tee.

Sa võid küll enda jaoks välja mõelda isikliku müstitsimi tee aga viimaks leiad end ikka kiviviskajate killast või siis sellest rollist kelle pihta visatakse. Sest sealgi toimivad mimeetilised üldistused. Eile oli “Live with the Kombai tribe”. Hirmus armastus ja kena elu tundus algul aga kui kaks valget meest olid ära lapsendatud siis tehti neile kiiresti ka nende veritasulised kohustused selgeks. Ja sedasama tehakse muuseas ka meil ja mujal.

See Ülestõusmine on fakt ilma forensilise materjalita. Midagi mis seob meid kunagise usukogukonnaga. Me kas usume nende kogemust ja tunnistust ilma seda ise ja isiklikult omamata või mitte. See on alusfakt aga ometi ei ole õige sinna külge haakida igast muud jama. Nagu püha tuld ja kala ja joonast. Aga just nii tehakse. Koostatakse suur ebaususkeem ja nõutakse sult siis usu nimel lojaalsust. Ja kui sa usud et Joonas neelas kala alla ja süütas peale seda püha tule, siis saab sind juba igast jama uskuma panna, nagu näiteks seda et sinu pastor ei ole lol või mida iganes. Et kiriku struktuur peab olema just selline nagu ta parasjagu on.

Puhas ja karge ülestõusmine jah – ma usun algkoguduse kogemust. Aga ma ei lase sinna külge  haakida igast jama. Ja allegooriliselt siis jah tähendab ülestõusmine seda et “jumala” nimel ohverdatute hääl ei jää enam varjule. Et see tõuseb üles ja kõlab ja jääbki kõlama. Toob kaasa ohvriteadlikkuse näiteks või tänanses lääne maailmas kus see on suurem kui kunagi kusagil varem.

Lisaks sellele pealtnäha sama metafüüsiline aga siiski märksa konkreetsem mimeetilise eeskuju kontsept. Miski mis töötab läbi eeskuju ehk mudeli. Uskuva ja end lunastatuks lugeva mudeli. Siinkohal võiks tuua veel ka osakslugemise  termini mis teadvustaks ära selle kuuluvuse mis on mimeetiline ja mida reeglina ei teadvustata ära.

Läbi eeskuju jõu. Ometi ei ole eeskuju kui säärane küllaldane seletamaks enamikke õiguse ja patu ülekandeid. Pigem toimub õigusest osakssaamine läbi usu ja samastamise selleks et see “toimiks”. “Toimima” tähendab sealjuures patuandestuse ja armusaamise isiklikku kogemust, mida väljaspoole väljendab sellekohane tunnistus. Mida me peaksime tegema et teeksime Jumala tegusid küsivad inimesed teisal Jeesuselt. Uskuge Jumalasse ja uskuge Jeesusesse. Järgige Teda – modelleerige teda omale eeskujuks. See on Jumala tegu. Lahja tundub nagu. Tegu tahaks teha. Ei ole lahja, enda lahti murdmine sellest maailmast ja eeskuju vahetamine on ülim Jumala tegu, mida annab teha. Just sellega ei saadagi hakkama sest see on paradigma vahetus.

Eeskuju mõistet ei peaks ega tohiks siinkohal siis alahinnata. Ma arvan et eeskuju on siiani valdavalt alahinnatud kontsept mis tegelikult määrab meie elus enamat kui me tahaks või sooviks näidata või välja tuua. Igal juhul on kollektiivse emulatsiooni jõud võimas.

Niisiis Ta suri ja löödi risti ning lüüakse ikka ja jälle risti nende poolt keda ta oma sõnumiga segab. Nagu ka kõik muud kes “püha rivaliteeti ja ohverdamist” segavad. Isegi naine kes haaras kaklevatest meestest ühel (arvata et võõral mehel) kubemest – tal tuleb käsi maha raiuda. Ütleb VT. Või tuli teda tublisti loopida.  Püha rivaliteet on püha asi. 

Pigem suri Ta selleks et näidata meile, ristilööjatele seda millised me oleme ja sedagi kuidas me ei kohku tagasi mitte millegi ega kellegi – saati siis Jumala enese ees. Meie ristlöömise (viktimiseerimise, ostrakeerimise, ohverdamise, äärmiseks jäämise ja jätmise) masin töötab vääramatult edasi nagu punane veski. Moulin Rouge. Kankaan käib.

Ilma lõhnata

Ilma lõhnata tunne

püütud tühjadesse märkidesse

pelk kitiinkest

märk seegi

sellele saab sisu anda vaid tunne

pole tunnet ilma lõhnata

ilma tundeta lõhnu on küll

lõhn on liikumatu oles

liha on liigutav oles

pole lõhnatut tunnet

maitsetut maitset

sõnade masendav küündimatus

parema puudusel

ilma proteiinita

prooviks või hieroglüüfidega

olgu või unisex kurgilõhn kui paremat pole

mulle oli oluline see ära öelda

et nende vahenditega ei saa suurt midagi öeldud

eks me otsi siis teisi vahendeid

ma ei tea miks

selline tunne oli

no ütleme siis et enesepositsioneerimiseks

vähemalt

pääsematus sõnadest ja sõnade küündimatus

tüdinud proosast vormitust vabavormilisest

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/meego-remmel-mille-nimel-jeesus-suri.d?id=44557759

 Lisandusi vaba mõtte arengule Eestis:

 Autor on eesti vaimulik ja University of Walesi doktorant. Mnjah.

If everything else fails, try Wales. Selle Eesti nimelise uskkonnaga on muudkui üks jätkuv jama. Mina eelistaks baptistlikku moraalset rangust koos kaasneva käsumeelega. Vähemasti oleks asjad selged kellega tegu ja kes mida esindab. 

Mille nimel Jeesus suri?  Mulle meeldib see küsimus. Väga meeldib. Autor meeldib ja artikkel ka. Kasutan seda lihtsalt et omi seisukohti väljendada.

“Tunnistagem: Jeesusel oli võimalus surmast pääseda! Nagu ka Sokratesel sajandeid varem. Nii pühendunud kreeklasele Ateenas kui ka kosmopoliitsele naatsaretlasele Jeruusalemmas pakuti teist võimalust. Aga nad jätsid selle teadlikult kasutamata, minnes pigem surma. Äärmuslik? Sokratese viimane kõne on läinud eetika ajalukku. Põhjendades oma valmisolekut teda hukkamõistnud ateenlastelt surmapeekri vastuvõtuks, kinnitas Sokrates, et on ja jääb lõpuni ustavaks Ateena linnakodanikuks, kelle sõnad ja elu eeskuju peavad kõnelema üht ja sama keelt kuni surmani. Integrity, ütleks selle kohta kaasaegne vooruseetika.”

Mõningane paralleelsus on tõesti olemas minugi arvates. Ometi langeb autor siinkohal ilusate ja ülevate sõnade võrkku. St et pruugib neid ilma et need oleksid tõestatud või millegagi tagatud. St et segi lähevad teoloogia ehk tõlgendus ja olm ehk tõsiasi. 

Küsimuseks jääb: uskuda Jeesust või mitte?

Jeesust jah ikka võiks uskuda. Küsimus ei olegi selles vaid pigem selles kuidas me tõlgendame Jeesuse poolt öeldut. 

Usk tundub et on viimasel ajal muutunud mingiks kiitlemise asjaks selles osas kes uskuvat enam ja kes vähem. Mis teisisõnu tähendab seda et ma olen usklikkum ja muidu sust parem. Sest usk on oluline ja kui mina enam usun kui sina siis ma olen usklikum. Väga veider arusaam. Mina usun püha tuld, ütleb Eesti teoloog Hiob. Mina usun imedesse, ütleb teine. Mina usun Veerpalusse kinnitab kolmas. Püha tule kohta on andmeid juba antiigist. Kui teatud kemikaale kokku lasta siis tuli süttib. Teha sellest nüüd mingi uskumisväärne ime ja kehelda sellega ning eeldada justnagu teisteltki mingit tuleusku viib inimesed tagasi samasse aega ja ebausu padrikusse. Tulesüütamise erinevad tehnikad kuuluvad ehk pigem NG saatesse “Survival” kui usuinimese varustusse. Tõetaotluseks ja kergeusklikkuse vältimiseks ei ole siiski paremat teed ega võimalust kui terve skepsis.

Kui me usume püha tuld, siis küllap varsti ka vaalaskala allaneelamist Joona poolt, Veerpalut  või ükspuha mida. Õnneks ei mõõdeta teatud ainete hulka inimese veres siiski mitte usust lähtuvalt. 

Ka ülestõusmine eeldab usuhüpet aga ometi ei tähenda see rohelist tuld ega tühja tsekki ükskõik mille uskumisele. Paraku tundub see praktikas sageli just seda tähendavat. Usk ülestõusmisesse ei tähenda litsentsi üleüldiseks kergeuslikkuseks. Usk ülestõusmisse on usk sellesse et ohverdatute, survatute ja surmatute häält ei õnnestu enam kunagi inimkonna ajaloos vaikima sundida. Et nende “Jumala nimel” tapetute häält ei õnnestu enam vaigistada. Ei õnnestu seda enam teha isegi apelleerides Jumala nimele või otse Temalt legitimatsiooni taodeldes. Ei see aeg on hoolimata kergeusklike süüdimatust julmusest ilmselt igavesti möödas. See hääl ja sõnum meist kui ristilööjaist ja/või süütutest ristilöödutest jääb nüüdsest kõlama. 

Siinkohal teevad usuinimesed ühe üleüldise vea endid ühes Kristuse ülestõusmisega õigeks lugedes. Liiga kergesti, müstiliselt tuleb see. Tuleb ammu enne kui ennast on ristilööjate, Jeesuse salgajate ja reetjate killas ära on tuntud. Õigeksmõist tabab sind juba ristilööjana ja sellepärast lähebki kõik samuti edasi.   Jumalat enam ohverdamise legitimeerimiseks vaja ei ole. Mujal kui kirikus. Sekulaarne maailm tugineb lepingutele ja reeglitele. Ometi luuravad needamad Jeesusegi tapnud  kogukondlikkud mõrvarlikud instinktid siinsamas seaduste vahel ja taga igas kogukonnas ning on valmis esimesel võimalusel endi deemonlikkust paljastama. 

Etableerunud isandad mõistavad õigeks nii endid kui endi kuuljaid sest just nemad omavad autoriteeti õigesti tõlgendada ja teada “tõde”. Olgu siis pealegi nii aga see on enamjaolt ristilööjate, mitte löödute tõde. Ristilöömise harjutus jääbki reeglina läbi tegemata ja elamata sest uuekssaamise rõõm tuleb enne n.ö. “peale” kui oma patt on ära tuntud.   

“Integrity” mõiste ei ole siinkohal minu arvates kohane pruukida. Isiklikus mõttes ehk küll, siiski mitte ühiskondlikkus. Ei maksa unustada et mõlemad, nii Sokrates kui ka Jeesus olid ikkagi ennekõike mässajad. Sellistena aduti neid mõlemaid. Sokratest süüdistati Ateena noorsoo hukutamises ja Jeesust ebaadekvaatsetes ja ühiskondlikku tasakaalu kahjustavates enesekohastes väidetes. See oli siiski midagi väga kauget ja erinevat võrreldes tänaste uskkonnaliidrite leige etableerumisega. Aseta nad vaid toonasesse aega ja sa leidas nad kohe mitte Jeesuse vaid Tema ristilööjate killast.

“Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”

1. jaanuaril 404 AD toimus teadaolevalt viimane gladiaatorite võitlus Roomas. Samal ajal jutustatakse munk Telemahuse surmast, kes tuli südamesunnil Rooma, et kutsuda rahvast üles tegema lõppu mõttetute tapatalgute vaatemängule. Kaks suurt gladiaatorit olevat samal ajal areenil mõõgavõitlust pidanud, kui väike mees rahva seast alla amfiteatri äärde jooksis. Ta hüüdis: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!” Alul olevat inimesed kaasa naernud, arvates, et mungarüüsse riietunud kääbus on üks osa lõbusast vaatemängust. Siis aga hakati aru saama, et mees tahab tõepoolest veriselt põnevale surmavõitlusele lõppu teha. Teda hakati hurjutama, siis juba kättejuhtunud õunte ja munadega loopima. Lõpuks läksid lendu kivid. Tuhandete pealtvaatajate ees kivirahe alla sattunud kristlane ei lakanud aga hüüdmast: “Lõpetage, Kristuse nimel, lõpetage!”Verisena vajus ta areeni äärele, lõpuks maha langedes. Viimse lausena enne viimset uinumist korranud ta läbi viimse hingetõmbe: “Lõpetage, Kristuse nimel…” Keiser Honorius, kuulnud Telemahuse traagilisest märtrisurmast, ei lubanud enam Roomas gladiaatorite võitlusi korraldada. Ühe surm osutus lunastavaks jõuks paljude elu heaks.”

Siinkohal jõuame me lunastuse mõisteni. “lunastavaks jõuks” kirjutab Meego. Mis mind lunastuse mõiste juures huvitab on ülekanne. Kuidas see toimub? Toodud näites läbi eeskuju jõu. Ometi ei ole eeskuju kui säärane küllaldane seletamaks enamikke õiguse ja patu ülekandeid. Pigem toimub õigusest osakssaamine läbi usu ja samastamise läbi selleks et see “toimiks”. Tomima tähendab sealjuures patuandestuse ja armusaamise isiklikku kogemust mida väljaspoole väljendab sellekohane tunnistus.

“Kuivõrd suri ta tõepoolest millegi suurema nimel kui ta ise? Teda paremini mõista püüdvad kristlased tunnistavad, et viimselt ei olegi see küsimus pelgalt ajaloofilosoofiline. See on elu sõlmküsimus igaühe jaoks isiklikult.”

Miks oleks ta pidanud surema millegi suurema või enama nimel kui Ta ise? Pigem suri ta “tänu” endaks- ja oma sõnumile

truuksjäämise nimel. Lihtsaim vastus oleks et ta suri kuna ta löödi risti ning lüüakse ikka ja jälle risti nende poolt keda ta oma sõnumiga segab. Kel Ta ei lase selle maailma rivaliteetides ja kisklemistes rahuga edasi toimetada.  Pigem suri Ta selleks et näidata meile, ristilööjatele seda millised me oleme ja sedagi kuidas me ei kohku tagasi mitte millegi ega kellegi – saati siis Jumala enese ees. Meie ristlöömise (viktimiseerimise, ostrakeerimise, ohverdamise, äärmiseks jäämise ja jätmise) masin töötab vääramatult edasi nagu punane veski. 

“Kui küsida seda küsimust isiklikumaks minnes: kelle nimel Jeesus suri? Elu tähendust sügavamalt mõtestades ei saa kellegi surma küsimus olla liiga abstraktne, saati siis Jeesuse surma küsimus.”

Artikkel lõppeb ülevas pateetilis/teoloogilises hämas.

pühad

Et kas Jumala Tall või tall jumalale?

on

kõik muutub

ei saa enam kordagi astuda samasse jõkke

juba läinud

sama jalaga vähemasti mitte

samast kohast vähemasti mitte

no kuulge – suurvee ajal

ainult vananemise kiirus on konstantne

see ei küsi keskkonnast ega kultuurishokist

pöördvõrdeliselt ajede ahenemisega

laiab aset rõõmus üllatus

elusolemise üle

sina siin, ikka veel siin

ära oota mult rikkalikku riitust

või me läheme riidu

oska hinnata

olulisi elemente

riskivalmidust

ja kordusi

osalemise rõõmu

kooli näiteringis

ring on täis saanud

veel üks

its not dark yet

but its getting there

videviku igaveses liminaalsuses

ületame viimsegi uudisekünnise

sulle piisab ehk must

mulle on sind liiast

aga enamat ega vähemat pole

on nigu on

enam-vähem

pigem vähem kui enam

vähe liiast

on