Arhiiv: 31. mai 2011

Identiteedist V

Ka riigiidentiteedi puhul eristatakse laia tähendusväljaga riigiidentiteeti, muude ja kitsamate, näiteks või etniliste ja kohapõhiste identiteetide suhtes. Kuidas saaks kirik olla avatud ja evangeliseeriv, eriti siis kui avatus tähendab reeglina suhtelist liberaalsust ja hajusamat identiteeti ning seeõttu ka mittevangeliseerimist? Ma ei tea aga mulle tundub et kirik saab olla korraga innukas ja laianev ja kasvõi evengeliseeriv just nimelt siis kui ta näeb inimest väga algsel, n.ö. baasantropoloogilisel tasandil. Näeb sel tasandil mil mingi ta/inimese õigus on lakanud. Kas pole seda siis olnudki või on see ära võetud. Kui tegemist on institutsionaliseeritud patuga ehk mistahes “erikorraga”, olgu siis Balti või Ladina omaga, siis on kirikul alati võimalus. Kui 3 % elanikonnast omavad 97 % maast ja kaitsevad omi õigusi traditsiooni ja vägivallaga, miks ja kas ei või siis 97% rahvastikust tahta asjaolude muutmist. Küllap võib.

Avatud identiteet on aga ka sedavõrd hajusam. Eriti tekitab küsimusi see kui ühest küljest oleks nagu patt aga inimeste endi jaoks on tegemist pigem identiteediga, näiteks või seksuaalse orientatsiooni küsimustes. 

Baasantropoloogiliseks inimesetegemise näiteks on või lihtne loosung LAV-st loosung – “üks inimene üks hääl”. Või võitlus kohustuse vastu minna bussides oma sektsiooni juhul kui sa oled mingit teist nahavärvi USA-s. Või soov hoida vastutavaina kuritegevusega seotud olnuid seeläbi et nendega regulaarselt kohtutakse ja nende vastu tõeliselt huvi tuntakse. Või Tõe- ja Lepituse komisjonid mitmes maailma paigas. Meie kirik ei ole tulnud ilmselt selle pealegi et võiks püüda mitteinimestest inimesi teha ja nõnda on see jäänudki spets institutsioonide ehk igast kaplanite jms. hooleks. Ehk on meie kirik oodanud meie oma kohalikku Constantinuse pööret ja ehk oligi ta juba ära. Kui aga kirikumehed on muutunud poliitikuiks ehk rahvusliku identiteedi meistreiks kelle peaülesandeks riigi silmis on toestada ja legitimeerida rahvuslikku müüti ega siis vast ei aitagi vist enam suurt miski.

Rappapordi sõnul võimaldab usk konstruktiivselt vastu hakata. Baasantropoloogia on korraga nii kristluse tugevus kui ka nõrkus. Islam, niipalju kui mina aru saan keskeneb Ummale ehk kogukonnale mida liidab ühine usk ja praktika. Ja pole sel kogukonnal enne teistega suuremat asja kui nemadki ummasse sisse saab võetud.  Senikaua saab neid mistahes vahenditega selleks motiveerida. Keegi ei saa ega julge väita et Islam oleks vägivaldne sest niipea kui keegi sellist hullu asja väidaks, algaksid rahutused ja tapetaks hulga inimesi et tõestada seda kuivõrd hull väide see on.

Ja kui sind rattale tõmmatakse ja tublisti venitatakse küllap saad sa siis isegi viimaks aru et Islam ei ole vägivaldne, kohe üldse mitte ei ole.

Enne ummat polegi nendega mingit suuremat baasantropoloogiat. Ja sellisena on umma sõjakas, eriti murranguriikides nagu näiteks Nigeeria ja Sudaan. Sudaanis suudeti Islami ekspansioon uue riigi loomisega peatada, Nigeerias aga mitte. Ja kes ei tahaks vägivaldsete võitjate poolel olla. Turvalisem vähemalt.  Kusjuures isegi formaalselt islamlikes ühiskondades käib veel üks sõda selle nimel et muuta need tõeliselt shariia mõttes islamistlikeks. Ja meetodid on sellised nagu Pakistanis näha. Vägivallaga luuakse kaos ja halvatakse ühiskonna toimimine.

Väga heaks näiteks on minu jaoks see lugu Muhammedi algusest kus vaenlased talle palve ajal kaamelisoolikad kaela riputasid. Selles kontekstis jäi ta rahulikuks ja landlikuks. Sellel lool on ilmselt see moraal et solvake ja alandage mind kui tahate aga mitte mu Allahhi ega tema püha üritust. Muhammendi tütar siiski neab sellise tüki tegijad ära. Muidu oleks nagu Mäejutluse teise põse lugu kui ei oleks vägivaldset praktikat mis kohe järgnes ja väejuhi kuulsust mille Muhammed omandas. Ehk  on loo moraal vaid selles et praegu pole õige aeg? Kristluses kukub Ilmutuse raamat tagasi revanshismi aga väejuhti Jeesusest ei saa või seal vist ikka saab ka. Kristlus on esimesed neli sajandit üsna truu Mäejutu vaimule ja alles peale seda tehakse “tast väejuht”. Ja sedagi mäejutu vaimu vastaselt.

Lahtiseks küsimuseks jääb siinkohal see kust läheb piir avatud ja suletud identiteedi vahel? Avatud riigiidentiteeti olevat Eestis vähe. Lai identiteedi tähendusväli hõlmab erinevaid eestlaseks olemise viise, mis samas üksteist vastastikku tunnustavad. Nii võiks Eesti avatud identiteet sisaldada võimalusi olla nt vene keelt rääkiv eestlane kui ka väljaspool Eestit elav eestlane.

Tegemist on identiteediga, mis ei rõhuta etnilisel alusel eristamist ning mis võimaldab samaaegset kuulumist mitmesse gruppi. Suletud indentiteet oleks see mis põhineb määrajatel mis ei ole valitavad vaid sünnipärased.

Kas võiksime arutleda sarnaselt ka suhtes usulisse identiteeti? Meenub kogemus Ahtri tänava kiriku pühitsemiselt kus oli selline värvikirevus nagu Loomaaia papagoimajas. Niih need on ründevärvuses identiteedimeistrid tabasin end mõttelt.

Riigiidentiteet rõhutab kuuluvus- ja uhkustunnet seoses Eesti riigi, maa ja kultuuriga. Siinkohal meenub hiljutine Rein Raua “põhiseaduslik patrioot” kui too kes ei vaja ürgsemat ja religiooniga segatud rahvuslust nagu Aaviksoo kelle ilmavaatesse sugenevad ometi idealistlikud elemendid mida enam ajas tagasi. Raud ja temasugused “põhiseaduslikud patrioodid” markeerivad teistmoodi identiteeti eestluse sees. Identiteeti mis ei vaja enam religiooni.

Kuidas konstrueerida aga positiivset uskondlikku identiteeti? Üheks võimaluseks on liikuda üha suletuma identiteedi suunas ja õigustada seda samal ajal näiteks või ettevalmistusena katoliku kirikuga ühinemiseks. Sel juhul tuleb teha määravaks mittevalitavad identiteedimäärajad. Näiteks etniline (uskkondlik) päritolu ja (usu)keel. Mis keelde puutub siis ka liturgiline abrakadabra mis detailiseerib ohverduslikust lugemisest tulenevaid finesse. Mis toob meelde Rappapordi väite sektantlusest kui ülemäära spetsiifilisest “pühadusrezhiimist”.

Väidan et usuline identiteet toimib sarnaselt rahvuslisega. Et ühed on perus(suomalaiset) ja teised ei ole seda mitte. Põlismetodistid näiteks. Enamjaolt valitakse aga suletud identiteet sest see tundub lihtsam, enam turvatunnet pakkuv ja traditsionalistlik. Isegi siis kui tegemist on  mittesünnipäraste identiteedimäärajatega saab end kergesti põlistada läbi ohverdusmehhanismide.  Näiteks või aastakonverents 4 või 5 aastat tagasi Piiskop Olsseni juhtimisel. Võtmes kui sa selle minema lased (ellu jätad), siis sa ei ole Keisri (sponsorite) sõber.

Kõik suletud identiteediga inimkooslused vajavad ohvreid. Avalik sektor regulaarib suhteid lepingutega. Kirik mitte ainult.  Alles kristlusest mõjustatud ohvriteadlikkuse tõusuga muutub võimalikuks kogukonna muutumine ja teisenemine ning identiteedi avardumine.

Tuleme nüüd lõpetuseks oma näidiskiriku juurde ja tõdeme et eksisteerib selge suundumus üha suletuma identiteedi suunas.

Oma raamatu  Things Hidden, lõpus teeb Girard olulise tähelepaneku selle kohta et mitte üksnes intellektuaalne mõtlemisprotsess ei võida ära mimeetilist iha viktimiseerida, pigemini on selle võitmiseks vaja teatud “pöördumise protsessi”, st teadlikku otsust ja lahtiütlemist. Sarnane pöördumine kasutab reeglina religioosse kogemuse vormi. Sellist tüüpi kogemusi võite leida kõikidest peamistest religioonidest. Eesmärgiks on sealjuures võimaldada indiviidil vabaneda sellest maailmast tükkis tema vägivaldsete kataklüsmidega.

  • Kuna mimeetiline iha on inimolendite fundamentaalne joon, langevad inimesed paratamatult mimeetilistesse rivaliteetidesse mis levivad nagu kulutuli, eriti seal, kus pole paigas traditsioonilisi mehhanisme nende ohjamiseks  või kus need on põhjusel või teisel lakanud.
  • Kus sellised olud on valdavad, rohkenevad mimeetilised konfliktid seni kuni need ähvardavad hävitada kogu kogukonna vägivaldes paröksüsmis. 
  • Sel hetkel käivitab viktimiseerimismehhanismi seesama mis algatas kogu protsessi, nimelt mimeesis. Mõned indiviidid (kas vigased, rassiliselt erinevad, või muidu mittekonformistid või dissidendid) võivad äratada mitmete teiste tähelepanu kes endid nende vastu koguvad ja üles ärritavad. (sic aastakonverents!)Teisedki ühinevad nendepoolse mimeetilise vägivallaga. 
  • Need keda tõmbab kaasa jagatud vägivaldse vaenulikkuse mimeesis ühise vastase vastu, tunnevad senise rivaliteedi asemel nüüd ühtsust ja osadust.
  • Rahu mis tuleneb ohvri toomisest on oma olemuselt habras. Arenevad uued rivaliteedid ja ähvardavad taas gruppi ja seda seni kuni grupp peab endale taas ühist patuoinast otsima. 
  • Nii nagu muistsed Israeliidid, kelle elus ohjeldas rivalteeti dekaloog ühelt poolt ja asendusohvrid teisalt. 
  • Säärane vägivalla kontrollisüsteem ei ole perfektselt efektiivne, eriti seetõttu kuna see maskeerib reaalsust ja mimeetilise iha komplekssust ning viktimisatsiooni. Seetõttu jäävadki üles kerkima uued kriisid ja otsing uute ohvrite järele.

Jeesuse ülestõusmine tagab selle et ohver ei vaiki enam ega lepi talle peale surutud rolliga. Tänane sotisaalmeedia võimaldab seda efektiivsemalt teha kui kunagi varem. Võib alata ohverdusjärgne infosõda erinevalt näiteks või Hiiobi raamatust kus heitlus ja väitlus käis enne viktimiseerimist. Ohver väidab täna oma süütust ja jääbki seda (ka peale pagendamist) väitma.

Kogukond omakorda väidab ta süüd. See protsess läheb tavaliselt välja kuni täieliku demoniseerimiseni sest kogukond ei saa endale lubada väidet et ta oleks eksinud või siis möönda osalemist mingis sotsiaalses instinktis. Kogukond muutub sel absoluutse tõe omamise ja väitmise hetkel deemonlikuks ja ohtlikuks. 

Ometi ei ole kogukonnal enam õigus kui ta ohvril, neid on lihtsalt rohkem. Ohvril on esmakordselt ajaloos head shanssid saavutada võitluslik viik või sotsiaalmeediat kasutades kogukonda koguni võita. Leppimise aluseks saab olla üksnes kogukondliku ülekohtu möönmine kui seda ei ole ega tule siis ei tule midagi. Ei saa kogukonda tema deemonlikkuses “õigeks” jätta. Sellest ei võidaks keegi.  

Girard kutsub ajaloolist kristlust religooniks mida on kujundanud Evageeliumite mitteohverduslikkuse ilmutuse ohverduslik lugemine.

Kokkuvõtteks kui kirik minetab oma baasantropoloogilise funktsiooni ja ei täida seda st ei tee mitteinimestest inimesi, ei sõdi kõigi inimeste väärtuse ja väärikuse eest siis langeb ta väga suure tõenäosusega korruptiivsetesse skandaalidesse, viktimiseeringutesse jms. Siis tähtsustuvad “rüüde tutid” ja fotodel kaelakuti poseerimine. Siis vihastatakse kergesti kõikide peale kes seda suletud identiteeti ei jaga ega kalliks pea. Miks pidi Jeesus välja tooma sellise tähtsusetu detaili variseride juures nagu see et nad armastavad esimesi istmeid kogudusekodades? Ju siis pidi. Ka mulle tulevad silme ette vennad tupsude ja tuttidega.

Advertisements

Identiteedist IV

Neljandal sajandil oli kristlus juba hierarhiline struktuur. Loomulikult olid esimesed misjonärid siirad askeedid. Uutel aladel loodi kiiresti kloostrite võrgustik. Läänekiriku misjonäridelt nõuti haridust, vähemasti kirjaoskust. Barbarid leidsid et misjonäride Jumal, Kõigeväeline Jahve, on sarnane nende endi isevalitsuslike kuningatega. Ometi võttis Euroopa eliidi pööramine mitmeid sajandeid. Viiendal sajandil pöördus Frankide mõjuvõimas kuningas Clovis. Tema pöördumislugu on mõneti sarnane Konstantinuse pöördumisega.

 Clovise pöördumisel oli oluline ta abikaasa mõju. Peale teda pöördub ka 300 frangi aadlikku. Ühtki sõna pole aga öeldud frangi lihtrahva pöördumise kohta. Seesama muster kordub ikka ja jälle. Misjonärid rajavad kloostri ja pööravad kõigepealt kohaliku eliiti kuuluvad ülikute naised. Mehed pöörduvad läbi oma naiste, armukeste, õdede, emade ja tütarde. Meestele on omane kaua aega vastu hakata. Viimaks, pöördub kuningas läbi sõjakäigul kogetud ime. Võib arvata, et need kuningad kes sõjakäikudel imesid ei kogenud, ei jäänud ka ellu ning ei saanud seetõttu oma märksa erinevat lugu jutustada. Siis pöördub aadelkond. Ei ole öeldud sõnagi masside pöördumise kohta.

Pöördumine tähendas ristimist ning kristluse tõdede välist järgimist, enam kui mingit sisemist muutust. Sajand peale Clovise pöördumist ei olnud veel jälgegi sellest et ka lihtrahvas oleks pöördunud Tihti leidis kristianiseerimine aset ka võõrsil pöördunud kuninga või printsi kaudu. Selle kohta on heaks näiteks Norra kuninga Olafi pöördumine.

Nii muutus kristlus üha enam ja enam ülalt alla juhitavaks organisatsiooniks. Ilmselt oli kuningate eelistamisel oluliseks teguriks ka misjonäride endi turvalisuse küsimus. Pöördunud kuningad püüdsid üsna pea pöörata ka neid keda nad sõjaliselt alistasid. Karl Suur on ilmselt selles osas parimaks näiteks. Sarnaste skeemide järgi alistati ka meie kodumaa 13-ndal sajandil.

Lihtrahvas mõistis kiiresti et on küllaldane lisada Jeesus oma panteonile. Sellest piisas ka kleeruse arvates. Kuni asjad lähevad hästi  on paganad kuulekad kristlased. Kui aga asjad lähevad halvasti, pöördutakse kiiresti tagasi oma iidsete aluste poole. Seda omakorda illustreerib Rodney Starky poolt introdutseeritud “kultuurilise kontinuiteedi” printsiipi, mida ta pakub lahendiks et selgitada uute religioossete liikumiste edu. Nimelt, on uutel religioonidel seda suurem tõenäosus edu saavutada, mida enam nad jätavad alles kultuuriliselt tuttavaid elemente. Mida tuttavam on uus religioon, seda vähem maksab pärismaalastele selle omandamine.

 Kattes kohaliku religiooni ja kultuuri kristliku pealiskihiga, tegid misjonärid kohalikele uue religiooni vastuvõtmise, nii lihtsaks et ehedat pöördumist peaaegu ei esinenudki. Seetõttu on mõistetav ka paganluse uus esiletõus Renessaansis. Tegelikult polnud see kuhugile kadunud. Paganlikud müüdid olid elus ja alles. Veelgi enam, populaarsed parempoolsed liikumised, mis kerkisid Euroopas esile 19-ndal sajandil, nõudsid rohkem või vähem ka kristluse hülgamist alalhoitud paganluse arvel. Paganlus on alati olnud fashismi kui rahvusromantilise äärmusliikumise südames.

Kuna säärane religioonide segu võimutses vähemasti Reformatsioonini ei saa Rodney Starky väitel rääkida ka Euroopa dekristianiseerumisest juba seetõttu, et Euroopat polegi sisuliselt kristianiseeritud. Euroopa kristianiseerumisest võib mõnede teiste katoliiklike ajaloolaste meelest rääkida alates Reformatsioonist ja eriti Vastureformatsioonist. See on vastavuses ka statistikaga misjärgi religioonis osalemise suhtarv on sel ajaperioodil suurem.

Lõuna-Euroopas. On tõsi, et kiriku külastatavus protestantlikus Euroopas on erakordselt madal. Paljud näevad selles sekularisatsiooni viimast faasi. See seisukoht väljendab autori arvates halba ajaloo tundmist. Tegelikult on tegu sellega et misjon ja pöördumine ei ole suurtele Euroopa aladele kunagi jõudnud. Oma väite toetuseks väidab ta et praegune kiriku külastatavus on korrelatsioonis kristlusse pöördumise ajaga. Mida hiljem pöörduti, seda usuleigem oldi. Samuti eksisteerib korrelatsioon kristlusse pöördumise ja protestantismi pöördumise vahel. Lisaksin siia veel Eesti keeleteadlase ja ilmikkatoliiklase väite et kõige uskuhävitavam ajalookogemus on neil rahvastel kes on pidanud läbi minema nii Reformatsioonist, natsismist kui kommunismist.

Tegelik misjon lõppes Starky väitel neljandal sajandil. Irooniline, kuid uus misjon ei alanud enne kui Euroopa oli taas pluralismi jõudnud ning kristlus jälle muutunud vaid üheks religiooniks teiste seas. Samad skeemid töötavad ka teistel kontinentidel aset leidnud misjoni puhul. Artikli lõpul tsiteerib autor Grace Davis’e fraasi mis parimini iseloomustab Eurooplast – uskuv mittekuuluja.

 Siiski kergitab artikkel enam küsimusi kui vastab. Kes on pöördunu? Kuidas on pöördumise kontseptsioon seotud kristliku initsiatsiooniga? Mis selleks on ja mis oli? Kui varakeskaegses seisuslikus Euroopas pöörati vaid ühiskonna ülakiht ja jäeti teised kihid suurema tähelepanuta, siis kergitab see minu jaoks selgesti küsimuse, millist sotsiaalset analüüsi ja milliseid sihtgruppe peaksid tänased misjonärid silmas pidama? Ja mitte ainult silmas. “Vaata sa iseennast”, ütles Püha Paulus. Vaata seda, millisest klassist sa ise tuled ja kas sa suudad inkarneeruda teise sotsiaalsesse kihti? Isiklik mulje on jäänud et paljud USA misjonärid siin, naudivad märksa kõrgemat sotsiaalset staatust ja elatustaset kui kodumaal. Seega ei ole tegu sotsiaalse (rääkimata kultuurilisest) inkarnatsiooniga, mitte lihakssaamisega oma sihtgrupis vaid pigem n.ö.“ausseülendamisega”.

Niisiis on üheks selgeks aja märgiks religiooni privatiseerumine. Millegi erastamine on meile hästi tuttav protsess. Küllap mäletame siiani neid nn kollaseid kaarte. Selline eristus on hädavajalik modernismi kontekstis mis eristab ühiskondlikku ja privaatset kõikides elusfäärides.

Religioon kui eraasi on kokkusobiv lääneliku modernismiga. Religioon kui südameasi, on isikliku vabaduse küsimus ja seega kõikide teist vabaduste eelduseks. Südametunnistuse vabadus on isikliku vabadusega lähedaselt seotud. See on ala mis on ühiskondliku, riikliku aga ka klerikaalse sfääri eest kaitstud. Nõnda on privaatsfäär ja eraõigus modernse liberalismi ja individualismi nurgakiviks ja religiooni privatiseerimine modernismile olemuslik.

Religiooni privatiseerumine on modernse sotsiaalse korra tekkega seotud mitmel viisil. Nimelt viitab see sõnapaar üldisele institutsionaalsete erisuste kasvule mis on samuti modernismile olemuslik. Viitab sellele et sekulaarsed sfäärid emantsipeerusid ning vabanesid klerikaalsest kontrollist ja religioossetest normidest. Sekulaarne riik ja majandus surusid religiooni üha enam ja enam privaatsfääri kus ta endale pelgupaiga leidis. Nood kaks, riik ja majandus, käituvad nii nagu Jumalat ei oleks. See on modernse sekularisatsioon olemus ehkki on tõsi et enamik inimesi on modernismi ajalgi religioossed ning religioonid on isiklikul tasandil jätkuvalt edukad. Sekularisatsiooni teooriad ei suuda vastata sellele miks riigi ja kiriku eristusest hoolimata säilivad paljud sidemed nendesamade, riigi ja kiriku, vahel.

Tuntud religioonisotsioloog Rodney Stark tõdeb, et protestantismi liberaalsesse peavoolu kuuluvad konfessioonid, teiste seas anglikanism ja luterlus, on kiiresti kahanemas, kuna nad on minetanud usu elavasse Jumalasse ja üritavad hingede päästmise asemel maailma päästa.Käsikäes liberaalsete kirikute kahanemisega tugevnevad konservatiivsed evangelikaalsed liikumised, mis võivad selle trendi jätkudes muutuda protestantismi peavooluks. Religiooniportaalile Patheosantud usutluses, mille teemaks on kristluse roll ja tulevik Ühendriikides, nendib Stark, kes on nimetanud ennast „sõltumatuks kristlaseks“: „Juba 1972. aastal kirjutas üks väljapaistev mees nimega Dean Kelley – ta oli Kirikute Rahvusliku Nõukogu ametnik – raamatu, milles ta väitis, et juhtumas on midagi tähelepanuväärset: peavoolu kirikud kahanevad. Kuid on palju märkimisväärsem, et konservatiivsed kirikud kasvavad. Asi polnud siiski selles, et usk läks moest, vaid et inimesed hakkasid käima teistsugustes kirikutes. [—] Tegelikult juhtus see: kui kirik muutus liberaalseks, hakkas ta kahanema.“Stark leiab, et allakäik ei alanud alles 1960. aastatel, vaid juba 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. Ta näeb kahte põhjust:„Esimene põhjus on modernistlik teoloogia. Peavoolu kirikutes valitsev teoloogia on drastiliselt muutunud. Kui te võtate Paul Tillichi arusaama Jumalast, kus Jumal on põhiliselt midagi imaginaarset, siis miks üldse vaevata ennast jumalateenistuse pidamisega? Kui pole, kelle poole palvetada, siis miks seda üldse teha? Liberaalsed vaimulikud kaotasid oma usu, kuid hoidsid kirikust kinni.Teine faktor oli see, et kui peavoolu kirikute vaimulikud nägid, et nad ei saa enam hingi päästa – kuna polnud hingi, keda päästa –, siis nad otsustasid, et hakkavad selle asemel maailma päästma. Nad vahetasid usu poliitika vastu – ja see oli vasakradikaalne poliitika.Mõistagi pole vasakradikaaliks olemises midagi halba. Kuid see jäi kirikupingis istuva inimese jaoks äärmiselt kaugeks. Inimesed kirikupingis uskusid Jumalasse. Inimesed kirikupingis ei uskunud sellesse, et nad vajavad järgmisel nädalal sotsialistlikku valitsust. Selle tulemusena tõusid nad püsti ja hakkasid mujale minema.“Intervjueeritav osutab sellele, et nii Kirikute Rahvusliku Nõukogu kui paljude kirikujuhtide seisukohavõtud on kantud äärmuslikult vasakpoolsetest hoiakutest – pooldatakse abordiõigust, regulaarselt avaldatakse toetust Kuubale, kostab isegi mõtteid, et kõik vanglates viibivad kinnipeetavad on poliitvangid. Seevastu evangelikaalsed kirikud on aktiivsed oma usu tunnistamisel ja kuulutamisel:„Evangelikaalsetesse kirikutesse kuuluvad inimesed tunnistavad oma usku ja toovad kirikusse kaasa oma sõbrad ja naabrid, kuid liberaalsetesse kirikutesse kuuluvad inimesed – vähemalt olemasolevate andmete järgi – ei tunnista ega kutsu kedagi oma kirikusse. Selles on väga suur vahe.“

Stark märgib, et ameeriklaste religioossus paneb eurooplasi imestama. Tegelikult on asi selles, et USA-s ei reguleeri riik usuühenduste tegevust. Religioonide turul jäävad ellu efektiivsemad usuorganisatsioonid ja sellega kaasneb n-ö võrguefekt – väljasurnud või kahanevatesse liikumistesse kuulunud inimesed leitakse taas üles ja võetakse üle.

„Ei, religioon pole Ameerikast kuhugi kadumas. Ta on tugevam kui kunagi varem. Vahest veelgi tugevam,“ nendib Stark.

Kui Stark keskendub Ameerika protestantismi arengusuundadele, siis väljaanne The Economist võtab vaatluse alla katoliku kiriku käekäigu Euroopas. 5. augustil ilmunud artiklis analüüsitakse kiriku olukorda erinevates Euroopa riikides ja tõdetakse, et kõige vitaalsemaks on osutunud nn katoliikluse liberaalsest peavoolust erinevad suunad. Prantsusmaa näitel:

„Lähemal vaatlusel selgub, et prantsuse katoliiklus pole surnud, kuid on kildudeks purunemas, nii et keskkoht vaevalt alles jääb. Kõige eredamalt sähvib valgus tiibadel: selleks on üksikisikud nagu abee Pierre, kes asutas kodutute tarvis Emmause-liikumise;  „karismaatikud“, kelle stiil lähtub nelipühiliikumisest; ja traditsionalistid, kes armastavad ladinakeelseid riitusi ja protsessioone. Samal ajal on kiriku peavool pea täielikus vabalanguses. Konservatiivid, nagu abee Francis, näevad selles liberaalide enda süüd: „Nad jätkavad kiriku omandi müümist ja sulgemist, sellal kui meie [traditsionalistid] oleme hõivatud ehitamise ja taastamisega.““

Loe lähemalt siit.

interaktiivne näidend

Interaktiivne näidend

kõikuvate kastaniküünalde kõrval

eemal majas paneb väike poiss nina ja huuled vastu

aknaklaasi aga kirikuni ei küündi

kirikus räägib pika mokaga papp

pildi sisse minekust ja sellest

kuidas õlad sageli raamidesse kinni jäävad

pildi seest tulnud saledapuusalised muusad

naeravad ta jutu peale

jutlus ei küündi selle väikese poisini sest kaks klaasi on vahel

siis teeb poiss akna lahti ja läheb ja ronib õue

ta läheb pildi sisse   

aga üks klaas jääb ikka vahele

kõikide lootuste kvintessents

viimselt oluline

lõtv amb ei lase noolt kaugele

nool potsab maha

siiasamassse jalge ette

võimetus pöörduda

kui pöördumine on muutunud pöörlemiseks

ärgu muutugu su usk

moraalseks sildikomplektiks mida teistele kohaldada

mul on silte sildistavaid suuri silte

ma sildistan su sildid ära

enam pole palju oodata

oodatu tuleb ikka ootamatult

tegudele lootmine on teotus

lootmine lubikojale on enesepettus

elu on peetunud suremine

su mõttemaatriksid on loetavad

saati siis suurte siltidega sildistatavad

Identiteedist III

On leida üldisi viieastmelisi kogukonna formatsiooni alseid teoorjaid aga minu teada ei ole keegi seni kohaldanud neid usulisele kogukonnale või selle formatsioonile. Näiteks või Peck’i oma

  • Fromeerumine, on faas milles liikmed tunnevad esmast ebamugavustunnet üksteise seltskonnas. Nad on ebakindlad suhtes oma rolli ja positsiooni.
  • Ründamine (Storming) on faas mille käigus liikmed vaidlevad ja sõdivad üksteisega nii et erinevused tulevad välja. Scott Pecki järgi on selleks faasiks kaos.
  • Normimine – kus liikmed panevad paika reeglid ja põhimõtted vastastikkuseks suhtluseks.
  • Esinemine on faas kus kogukond hakkab konstruktiivselt tööle.  Selles faasis võime me alles hakata rääkima grupist ja grupikuuluvusest laiemalt ja eelistama kogukondlikku dientiteeti isiklikule. 
  • Transformatsioon. See oleks juba välja kujunenud tõelise ja väljakujumenud kogukonna faas kus liikmed ei suuda ega taha järgmist kokkusaamist ära oodata, faas kus nad eelistavad koosolemist ja koos tegemist indiviididena toimlemisele. 

On üsna vähe kirikuprojekte mis loovad teadlikult korporatiivset identiteeti. Siinkohal tasuks pöörata oma pilk nende suunas kes on selles vallas edukad olnud. On muidugi üheks võimaluseks ka kapselduda suletud ideniteeti ja omaks võtta sureva kiriku retoorika “väikesest ustavast karjukesest” mis peabki väike olema sest vaid vähesed jäävad ustavaiks jms. Üheks analoogse mõtteviisi esinajaks on ka võitlus mingisuguse “Balti erikorra” eest. Ja otse loomulikult räägin ma siinkohal sellest kirikust mida ma töö alguses nimetasin, sel lihtsal põhjusel et seda kõige paremini tunnen.

 Tavaliselt tähendab “erikord” või oma kultuurilise erisuse ülemäärane rõhutamine ja sellele eriõiguste nõudmine  institutsionaalse ülekohtu (patu) põlistamist. Täpselt samuti nagu see kord kunagi Baltimaadel väljakujunenud survamissuhteid põlistada püüdis.

Selle “erikorra”  üheks selgeimaks väljenduseks on juba ordineeritud naisvaimulike tagakiusus. Seda põhjendatakse reeglina suurema pildiga ehk vajadusega ette valmistada oma väikest kirikut või siis selle väikese kiriku veelgi väiksemat osa ühinemiseks näiteks või suure ja järjepideva katoliku kirikuga. Nii mõtlevad traditsionalistid ehk nood kelle paleuseks on kas katoliku või siis ehk ka õigeusu kirik ja kunagine võimalik taasühinemine.  Laias laastus toimib ühise vastase vastane konsolideerumine aga tüübilise intriigikoalitsioonina kus osalistel võivad olla vägagi erinevad motiivid. Näiteks või vene vendadel kes on baptistliku tagapõhjaga on enamjaolt lihtne arusaam et “baabad ei tohiks valitseda”. Lisaks kahele intriigikoalitsioonis osalevale ja juba mainitud grupile tuleks nimetada ka kolmandat gruppi ehk neid kes mängivad mõlemasse väravasse. Kes tegelikult hoolivad näiteks bnn “vaimutööst” ärkamisest ja kirikukasvust, kuna aga kasvu ei ole siis võivad nad mõne suhteliselt kõrvalise joone alusel siiski nii “baptistide” kui ka “traditsionalistidega” seltsida. Nagu Viimses Reliikvias öeldakse “Me teame ka et te olete nende seltsis juhuslikult ja nad ei usalda teid”.

St nemad näiteks või naisvaimulike vastased “baptistid” võivad olla samavõrd ka katoliikluse ja õigeusu vastu. Mistahes motiivid – välja kukub see inetult. Ühed on vastu ideoloogilistel põhjustel, teised on aga vähe militantsemad ning haaraks võimalusel lisaks lihtsalt vastu olemisele võimalusel teistes oludes ilmselt ka kivi.

Analoogia Vito Spataforega Sopranodest kelle naissugulased tsiteerisid katoliku õpetajat ja kelle meessugulased naiste jutu peale noogutasid ja Vito lihtsalt maha lõid. Vähe ägedamad lihtsalt “õige asja” eest võideldes olles.

Proovisin Eesti Oikumeenia Loost leida mingeidki kogukondliku usulise arengu dünaamikaid aga ei leidnud. Raamat on kirjutatud leebes võiks vast isegi öelda et vabandavas võtmes. Mis viitab samuti sellele et värske tärkava identiteedi ja innuga usuliikumisi hetkel Eestis kas siis ei ole või on nad siis kapseldunud ja suuremas plaanis pilte ja arusaamu oluliselt ei mõjuta.

Enamik kirikuid on selles võitluses oma identiteedi nimel oma pead. Identiteedi olulisus erineb suuresti ka siis kui me oleme rünnakul või kaitses.

Me elame religiooni ilmselge privatiseerumise ajastul. Enne kui edasi minna teeme ekskurssi ajalukku ja küsime – miks peatus kiiresti edenev kristlus 5-ndal sajandil, jättes suure osa Euroopast sisuliselt pööramata? Rodney Stark defineerib misjonit kui “kollektiivset jõupingutust pöörata teisi eksklusiivsesse religiooni “. Termin “misjon” on eriti kohane kasutamiseks üle sotsiokultuuriliste piiride ulatuva pööramise kohta. Evangeelne ind on üheks kõighe selgemaks märgiks identiteedi tugevusest.

Religiooni privatiseerumine on modernse sotsiaalse korra tekkega seotud mitmel viisil. Nimelt viitab see sõnapaar üldisele institutsionaalsete erisuste kasvule mis on samuti modernismile olemuslik. Viitab sellele et sekulaarsed sfäärid emantsipeerusid ning vabanesid klerikaalsest kontrollist ja religioossetest normidest. Sekulaarne riik ja majandus surusid religiooni üha enam ja enam privaatsfääri kus ta endale pelgupaiga leidis. Nood kaks, riik ja majandus, käituvad nii nagu Jumalat ei oleks. See on modernse sekularisatsiooni olemus ehkki on tõsi et enamik inimesi on modernismi ajalgi religioossed ning religioonid on isiklikul tasandil jätkuvalt edukad. Sekularisatsiooni teooriad ei suuda vastata sellelegi miks riigi ja kiriku eristusest hoolimata säilivad paljud sidemed nendesamade, riigi ja kiriku, vahel.

Stark’i järgi tähendab ärkamine isiklikke pöördumisi sotsiaalsetes võrgustikes. Talle kuulub termin „exponential“ – eksponentsiaalne kasv, mis aitab selgitada seda kuidas kirik ilma massipöördumisteta kasvas.  See teooria on täna laialdaselt aktseptitud.

Stark väidab et Kristlus kasvas kuna suhtus naistesse paremini kui paganlikud religioonid. Ka on tema järgi usku nõrgendanud selle Rooma riigi ametlikuks religiooniks vastu võtmine. Seoses sellega tekkisid esmakordslet n.ö. “free riders” ehk vabad kaasasõitjad – need kes sõidavad kaasa ilma piletiraha maksmata. Teisisõnu võiks seda tähistada ka  Bonhoefferi terminiga “odav arm”.

Ta vaade religioossele ärkamisele põhineb individuaalsetele pöördumistele sotsiaalsetes võrgustikes. Eriti aga kõige lähedasemates võrgustikes nagu perekondades, sõprade ja kolleegide seas.  Ta väiteks on et Kristlus algkogudes levis üsna sarnaselt mormoonikirikuga 19 ja 20 ndal sajandil. Isiklikud pöördumised ühekokku ilma mingite massipöördumisteta tõi 200 aasta jooskul kaasa hiiglasliku kasvu ja tänaseks on ta selgitus leidnud toetamist ja mõistmist kui peamine algkiriku kasvu selgitus. Stark on väitnud nagu öeldud et kristluse kasvu üheks põhjuseks oli see et kristlased  suhtusid naistesse paremini kui paganlikud religioonid. Kummalisel moel on praegu see olukord sageli vaat et lausa vastupidiseks muutunud. Siinkohal jõuame me minu lemmiktermini juurde milleks on “mitteinimestest inimeste tegemine”. Evangelism tegi inimesed orjadest ja naistest, rassist suuremat hoolimata. See kiriku roll ei lakka ilmaski. Iseasi ka ta seda täidab või mitte. Kui jutt läheb aga seksuaalvähemlastele siis tulevad siin vastu käärid. Ühtede identiteedi konstitueeriv osis on “patt” teiste jaoks.  

Stark on ka väitnud et kristlusest Rooma riigi religiooni tegemine nõrgendas kindlasti kristlaste andumust tuues nende hulka inimesi kes tegelikkuses usuga ei arvestanud. See on kooskõlas ka Starki poolt hilisemas ajaloos jälgitud usuliikumiste arengudünaamikaga kus algne usuinnustus hiljem nõrgeneb tänu vabadele kaasasõitjatele.

Starki järgi ei olnud kristlus ennekõike madalamate kihtide usk vaid sinna kuulusid liikmed kesklassist ja ka kõrgematest ühiskonna kihtidest, mida helleniseerunud juudid kindlasti valdavalt olid. Ka oli kristlus Starki järgi selgesti linnarahva religiooniks.

Katkude ajal püsisid kristlased linnades, hoolitsesid haigete eest ja matsid oma surnud kohaste riitustega.  Kristlik populatsioon kasvas kiiremini, kuna nad ei teinud aborti, ei praktiseerinud infantsitsiidi ega raseduskontroli. Kristlased olid valmis kannatama märtrisurma palvetades oma tapjate eest mis lisas tublisti ustutavust nende evangelismile. Naisi väärtustati ja kristlased ei pidanud endi tagakiusajate vastu sissisõda. Nad läksid märtrisurma palvetades endi kiusajate eest. Kui paganlikes riitustes oli jäme ots meeste käes siis kristlaste seas oli naisi reeglina enam kui mehi. See omakorda tähendas sagedast naise lähedaste pöördumist (secondary conversion) .

Stark’i põhiväiteks on et viimselt oli kristlus edukas kuna ta parandas enda järgijate elukvaliteeti. 

http://findarticles.com/p/articles/mi_go1613/is_1_14/ai_n29165614/pg_2/?tag=mantle_skin;content

Järelikult ei ole edukas misjon üksikute edukate misjonäride saavutus. Pigem leiab massiline pöördumine aset siis kui religiooni kuuluvad tavaliikmed usu levitamise ette võtavad. Tihti on küll esimesed kontaktid misjonäride kaudu loodud. Siiski on misjonäride pingutused inimeste pööramiseks edukad vaid siis kui nad saavutavad mõju neile sotsiaalsetele võrgustikele milles nad parasjagu töötavad. Näiteks jõudis mormonism Ladina Ameerikasse läbi USA misjonäride. Kulus terve generatsioon enne kui misjonärid saavutasid mõju kohaliku sootsiumi südamiku üle. Seejärel järgnes kiire ja massiline pöördumine.

Misjon võib olla edukas ka üldse ilma misjonärideta. Kuna pöördumine on sotsiaalne fenomen, lakkab see tihti siis kui jõuab antud sotsiaalse grupi äärteni. Seda illustreerib hästi juudi diaspoora näide. Misjoni edu rajaneb esimeste pöördunute võimele teisi pöörata. Misjoni edu sõltub ka sellest milline on see algne sotsiaalne grupp kelle seas misjonärid töötavad.

Rodney Starki väitel muutus kristlus kiiresti ilmikliikumisest professionaalsete misjonäride ettevõtmiseks, kelle peamiseks huviks oli vaid kuningate pööramine. Liigagi kaua on ajaloolased autori väitel opereerinud väitega et imperaator Konstantiunus põhjustas kristluse triumfi. Tegelikult oli Konstantinuse pöördumine targa poliitiku otsus kes aktsepteeris poliitilist reaalsust. Siiski pole põhjust ta pöördumise siiruses kahelda. Igal juhul püüdis ta teha oma parimat ja kristlust teenida, hävitades suuresti just seeläbi kristluse elujõu allika, milleks on sõltuvus masside vabatahtlikkusest. Kristlus muutus, suuresti läbi tema aktiviteedi, amatööride massiliikumisest eliitorganisatsiooniks, mida riik heldelt finantseeris. Pöördumise praktika muutus samuti veenmisest sunduseks. Peale Rooma langemist võib täheldada uue huvi esiletõusu kristluse vastu.

Misjoni ülesanne delegeeriti peale Konstantinuse pöördumist munkadele kes töötasid professionaalsete misjonäridena fokusseerides oma huvi kohalikule ülikkonnale. Peale ülikute pööramist puudus neil eriline huvi masside pöördumise vastu. Seetõttu on ülimalt küsitav kas inimhulgad Skandinaavias ja Euroopas kunagi üldse tõeliselt pöördusid. Kas ja kuidas oleks see aga üldse võinud omaaegset seisuslikku ühiskonnakorda arvestades teisti minna?

Konstantinuse järglased olid need, kes muutsid kristluse Rooma Impeeriumi ametlikuks religiooniks ja keelasid paganluse. Kristlus, mis oli harjunud tagasihoidlike hoonetega, leidis end ühtäkki suurtest avalikest hoonetest. Kristlusele osakssaanud privileegid tõid kaasa inimeste tungi preestriseisusesse. See omakorda tõi kaasa enneolematu korruptsiooni. Näiteks ordineeriti Ambrosius 8 päeva peale preestriks saamist piiskopiks. Kui riigiaparaat ei oleks paganlust keelanud, oleks ilmselt tagajärjeks olnud stabiilne pluralism ning uute kristluse vormide teke. Viiendaks sajandiks oli tagatud et iga inimene teenis Jumalat täpselt kiriku poolt etteantud korra järgi, välja arvatud juudid.

Algselt oli kristlastel suuri kahtlusi maaelanike ehk paganate pööramise suhtes ka Rooma riigis endas. Maapiirkonnad lihtsalt ei eksisteerinud kui misjonärluse sfäär. Ka Pühakiri ei kirjutanud midagi väljaloomade pööramisest väitsid mõned kirikuisad. Hiljem anti siiski maaaadlikele ülesanne paganate pööramine ette võtta. Barbaritesse väljaspool impeeriumi piire suhtuti samuti kui väljaloomadesse. Haritud roomlased pidasid neid võimetuiks kristlust mõistma, pöördumisest rääkimata. Ei ole teada ühtki juhust et kedagi piiskoppidest oleks määratud väljaspool impeeriumi piire asuvaid paganaid pöörama. Ometi hakkas fookus peagi pöörduma põhja suunas, tänu mõjule mida impeeriumis omasid germaanlased. Kui germaanlased Rooma vallutasid, muutis see Rooma pelgaks provintsilinnaks ning imperaator ehitas uue pealinna – Konstantinoopoli. Rooma langus avas kleeruse silmad vajadusele pöörata ka laiem maailm või muutuda taas lihtsalt üheks religiooniks teiste seas. Algselt suunati jõupingutused nendesamade paganate pööramisele, kes olid Rooma vallutanud. Teisalt olid ka barbarid lummatud nii Rooma arhitektuurist kui religioonist.

Identiteedist II

Identiteet on laialt kasutatav ja mitmetähenduslik mõiste. See termin võib olla gruppi või indiviidi iseloomustav tunnus, nii unikaalsust tähistav kui kuulumist kirjeldav. Identiteedi all mõistetakse nii enesemääratlust (nt ma olen Treffneri Gümnaasiumi õpilane), selle enesemääratluse tähendust (ma olen uhke, et olen Mart Reiniku Gümnaasiumi õpilane) kui ka grupile omaseid sarnaseid väärtusi ja hoiakuid (ma olen vanematest suhteliselt sõltumatu ning koolikaaslastega ühtehoidev nagu kõik Nõo Reaalgümnaasiumi õpilased). Väga lihtsalt öeldes on identiteet inimese arusaam iseendast ehk vastus küsimusele „kes ma olen? Sellele küsimusele vastamine eeldab ettekujutust nii oma unikaalsetest omadustest ja kogemustest (personaalne identiteet) kui ka sotsiaalsetest suhetest ja kuulumisest sotsiaalsetesse gruppidesse (sotsiaalne identiteet). Identiteet moodustab aluse, millelt lähtudes inimene suhtleb maailmaga ning interpreteerib ja hindab nii enda kui teiste käitumist.

Küsimusele „kes ma olen?―, vastavad eesti keelt kõnelevad inimesed reeglina sotsiaalsetest identiteetidest lähtudes (nt ma olen eestlane, õpetaja, ema). Seetõttu kajastab identiteedi personaalset poolt paremini küsimus „milline ma olen? 

Üks esimesi ja ka ehedamaid mina definitsioone pärineb Ameerika psühholoogilt William James’ilt: „Mina on kõik see, mida inimene võib pidada enda omaks: mitte ainult keha ja psüühiline jõud, vaid ka riided, maja, naine ja lapsed, esivanemad ja sõbrad, reputatsioon ja töö, maa ja hobused, jaht ja pangaarve‖ (James, 1890/1952:188). James leiab, et identiteeti võib pidada mina püsivuse ja samasuse tundeks, mis võimaldab tajuda tänast, eilset ja homset mina ühtse tervikuna. Kultuuriline identiteet on üks inimese sotsiaalsetest identiteetidest. Siinkohal võib rääkida nii keelelisest, usulisest, rassilisest, aga ka lihtsalt kultuurilisest erinevusest – väärtuste, kommete ja suhtlemisviiside omapärast.

Kultuurilise identiteedi areng kulgeb läbi nelja staadiumi:

suletud identiteet (foreclosure), See identiteedistaatus on inimesel siis kui on tehtud pühendumus ilma et oleks uuritud võimalikke alternatiive. Sageli põhinevad sellised pühendumused näiteks vanemate või teiste autroiteetide ideedel ja uskumustel mis on ilma küsimusi esitamata omaks võetud. Nagu Marcia seda väljendab – indiviid hakkab metodistiks ja vabariiklaseks nii nagu ta vabariiklasest ja metodistist isa.  Ilma et ta oleks seda ainest läbi mõelnud ja kohe kindlasti ei ole ta ka seda identiteeti ka kuidagi saavutanud.

Teismelised võivad sellise välistava ideniteedi omaks võtta kas vabatahtlikult või surve all olles. Negatiivne ehk suletud ideniteet leiab aset ka siis kui teismeline võtab näiteks 0maks oma vanematele täiesti vastupidide identiteedi. Näiteks hakkab uslike vanemate laps satanistiks.

Suletud identiteedid kindlustavad autoritaarseid väärtusi kooskõlas nende vanemate või teiste autoriteetidega mis muudab nad nende alter egodeks. Marcia rõhutas et kui see suletud identiteet on kord maha jäetud ei ole selle juurde tagasi pöördumine reeglina enam valikuks.

moratoorium, Mõned teismelised saavad identiteedi arengus üleküllastatud ning ei pühendu vaid pigemini tõmbuvad endasse ning muutuvad sotsiaalselt suletuiks selle ideniteedisegaduse tõttu mis neis on. Sarnast fenomeni on täheldatud Jaapanis ainukeste poegade liigse interneti suhtluse puhul ja seda tähistatakse terminiga “hikikamori”. Laps suhtleb virtuaalselt aga kardab suhelda reaalselt.

Seda seisindit peetakse kõige vähemküpseks seisundiks nende nelja seast.  See on nende indiviidide seisund kes ei ole uurinud ega teinud ka pühendumisi oma peamistel elu defineerivatel aladel. Võib olla et nad ei ole ka kunagi identiteedi alast kriisi kogenud. See on otsutamatuse seisund. Idikatiivseks terminid “mis iganes”; “vahet pole” jms.

Nad reeglina ka ei muretse sest nad ei ole mitte midagi investeerinud. See seisund võib teatud juhtudel viia välja skisofreeniasse. Teatud juhtudel aga negatiivse ja eitava identiteed  omandamiseni. 

Identiteedimoratoorium on indiviidide staatus kes on parasjagu keset kriisi ning kelle pühendumus on kas olemata või on siis väga hägusalt defineeritud. Moratooriumi iseloomustab aktiivne alternatiivide otsing. Marcia pani tähele et selles seisundis kogevad inimesed enam ärevust kui üheski teises. Maailm  ei ole selles seisundis olevale isikule etteaimatav koht ehkki nad võitlevad selle eest et see oleks teistmoodi.

hajus (diffused)

saavutatud (achieved) identiteet. Kui kriis on tulnud siis leiab tõenäoselt aset ka liikumine diffusioonilt läbi moratooriumi identiteedi saavutamisele.  Selleni jõuvad siis isikud kes on jõudnud kogeda kriisi.

autor

identiteedi arengustaadiumid

Marcia, 1966, 1980 identiteet hajusus identiteedi suletus identiteedi kriis moratoorium identiteet saavutamine
Phinney, 1989 avastamata etniline identiteet: läbimõtlemata etnilise identiteedi otsing (moratoorium): pühendumine etnilise identiteedi tähenduse otsimisele enda jaoks saavutatud etniline identiteet: kindel ja selge identiteedi tunne
  võimalikud alatüübid:      
  hajusus: huvipuudus etnilise identiteedi vastu suletus: etnilisusega seotus vaated põhinevad teiste arvamusel    

Antud teooria rakendatavus ja kriitika

Kuigi Marcia fokusseerus peamiselt teismeliseea hilisematale aastatele, on ta teooria rakendatav ka täisea hilisemale osale kus needsamad küsimused inimese elus taas esile tõusevad. Kriitiline uurimus on välja toonud et need neli staatust ei ole arenguliselt otseselt seotud. Mitmete uurimuste alusel (Kroger 1988; Marcia 1976) jäävad aga paljud ka varase täiskasvanueani suletud või hajusa identiteedi staadiumisse. Krogeri ja Hasletti (1991) retrospektiivse uuringu järgi toimub areng üldjuhul suletud identiteedist läbi moratooriumi saavutatud identiteedini, kuid arengu aeg on olulisel määral sõltuv konkreetsest identiteedi dimensioonist.

Suletud identiteeti iseloomustab tugev seotusetunne identiteedi aluseks olevate väärtustega, kuid see seotusetunne on lahti mõtestamata ja põhineb kellegi teise (enamasti isiku vanemate) maailmanägemusel.

Moratooriumi- ja hajusale staadiumile on omane kindla suuna ja seotustunde puudumine. Kui moratooriumistaadiumis olevatele inimestele on iseloomulik aktiivne identiteediotsing, siis hajusas staadiumis ei tunta selle teema vastu huvi. Saavutatud identiteeti iseloomustab aga avastamis- ja otsustamisperioodile järgnev mõtestatud seotusetunne (Marcia, 1966).

Kultuurilisest identiteedist rääkides, seda õppetöö või muu tegevuse käigus kujundades tuleks esmalt silmas pidada, et identiteet kujuneb dialoogis: see on defineeritud nii indiviidi/grupi enda kui teise poolt, seega mõjutab nt enamusgrupi suhtumine vähemuse identiteeti ja mingil määral ka vastupidi. Seejuures võib vastureaktsiooniks halvustavale suhtumisele või assimilatsioonile kujuneda vastanduv identiteet. Lisaks on tähtis silmas pidada, et grupi arvamus on oluline ka seetõttu, et identiteeti ei saa omada (või on see väga keeruline) ilma, et teised grupiliikmed seda tunnustaks.

Nii on väga raske olla nt venelane või kanadalane ja saada ka eestlaseks, kui eestlased seda enesemääratlust tunnusta. Näiteks vastas üks teismeline Kanadas elav eestlane Eestis olles küsimusele „kes on eestlane?―: „Me and my friends and family, although Eesti eestlased seem to disagree― (Mina ja mu sõbrad ning pere, ehkki Eesti eestlased näivad sellega mitte nõustuvat.) Vastaja tundis ennast eestlasena ja tõenäoliselt ei tekkinud Kanadas sellest mingeid probleeme, kuid Eestis viibides pandi tema enesemääratlus kahtluse alla.

Teisest kultuurist pärit õpilase jaoks on teadmine, et tema ja tema kultuur on aktsepteeritud ja teretulnud, et ta on erinev, kuid samaväärtuslik, oluline nii kõrge enesehinnangu kui positiivse suhtumise kujundamiseks teistesse kultuuridesse. Kindlus oma identiteedi säilimises muudab inimese avatumaks ka teiste kultuuride suhtes. Sallimatuse üks olulisi põhjusi on just ohu tajumine oma kultuurile, heaolule või turvalisusele.

Areng identiteedimõistmisel: 

– Resigneerunud leppimine erinevustega rahu nimel

– Passiivne, ükskõikne suhtumine erinevustesse

– Põhimõtteline äratundmine, et teistelgi on õigused (isegi kui nad kasutavad neid imelikult)

– Avatus teiste suhtes, uudishimu ja lugupidamine

Kultuuriantropoloogias on üheks võimalikuks suhtumiseks ka lähenemine milles eristatakse ellujäämist versus eneseväljendust ning traditsioonilisust versus ilmalikkus ja ratsionaalsus. Kultuurides, mis rõhutavad ellujäämisega seotud väärtusi, on suhteliselt madal subjektiivse heaolu tase, inimestel on halvem tervis, ollakse vähem tolerantsed teiste gruppide suhtes, ei usaldata üksteist, valitseb sooline ebavõrdsus, rõhutatakse materialistlikke väärtusi ning suhtutakse soosivalt autoritaarsesse võimu. Traditsioonilisi väärtusi hindavates kultuurides rõhutatakse religiooni (aga ka isamaa ja perekonna) tähtsust, peetakse oluliseks grupile ja autoriteedile allumist, ei väärtustata individualistlikke püüdlusi.

Siinkohal peaksime peatuma ka teooria ja praktika vahekorra juures. Üldiselt loodusrahvad teooriat ja praktikat ei erista vaid neid käsitletakse ja esitatakse ühiselt. Näiteks ettekandmise korral uuesti läbi mängides (tantsides).

Avatud ja tolerantse identiteedi kaubamärgiks on täna sageli võitlus tolerantsi eest. Kõigepealt peame me aga teadma seda kus me ise asume. Siis kuhu me soovime minna ja seejärel kuidas me saame sinna kuhu me minna tahame?

Kahjuks puudub mul kirjandus mis annaks sarnaselt edasi usukogukonna identiteedi arengu lugu. Hoolimata modernsest müüdist et me toimine indiviididena tahame me siiski kuuluda millegisse suuremasse ja omada suuremat eesmärki ja kuuluvust. See on enamiku grupikäitumise motivaator. 

Kahjuks ei ole suutnud ma leida analoogseid kogukondlikku ja eriti uskkondlikku formatsiooni puudutavaid uurimusi. On selge et et analoogselt isiku arenguga leiab aset mingis faasis mingi joone alusel vastandumine olemasolevale usuliikumise mis toob varem või hiljem kaasa ära ajamise ja ära minemise.

Küllap saab ka usuliikumise arengut määratleda läbi sarnaste identiteedifaaside.

identiteet hajusus identiteedi suletus identiteedi kriis moratoorium identiteet saavutamine

Uus usuliikumine omab avatud ja agressiivset identiteeti. Seda mitte oma algses vastanduvas faasis. Küll aga järgnevalt.  latentne. Esimese faasina tuleb siis ehk vastandumine mingitele väga selgetele joontele senises usuliikumises. See vastandus ja vastupidisus ongi algseks idenititeediks.  Ainult et need lapsed ei hakka satanistideks vaid neil on mingi oma ilmutusepõhine teadmine ja erakordne ind seda levitada. Näiteks või algne “Elu Sõna” tükkis oma Johnny Carlssonilt omandatud “sünnitamisõpetusega” millele kohalikud vennad oma “maitse” juurde andsid. 

Selles faasis ei tule oikumeenia veel kõne allagi. Ja on ka loogiline et see uus leitud identiteet aja jooksul viimaks väsib ja hajub ning otsib siis koostööd isegi sellesama usuliikumisega mille rüpest kunagi teele mindi. Kui vaadelda näiteks või metodistide lugu Inglismaal siis on nad seal väljasuremise äärel samal ajal kui kunagine “Paabel” ja emakirik Anglikaani kirik saab märksa paremini hakkama. Kõne alla on tulnud isegi taasühinemine. 

Rodney Starkil põhjalikud uurimused evangelisatsiooni ajaloost heidavad valgust ka usulisele kogukondlikule identiteedile laiemalt. Mingis mõttes võime me evangeelset innukust pidada üheks äärmiselt oluliseks identiteedimarkeriks. Eriti usuliikumise alguses. Kui inimene on ise segaduses ega ole tas siis reeglina veenet teisi pöörata.

usulisest identiteedist – isiklikust ja kogukondlikust

Usulisest (Isiklikust ja kogukondlikust) identiteedist laiemalt

“Laiemalt” tähendab et mitte üksnes metodistlikust, ehkki ma arvan tänini et Eesti Metodisti Kirik on väikese kirikuna  heaks näiteks ja illustratsiooniks teistegi kohalike dünaamikate tarbeks. Samuti iseloomustab seda kirikut ühte teenimiskorra puudumine ning sügav sisemine erimeelsus suhtes naisvaimulikesse. Mingis mõttes oleksid kui kõik kohalikud valupunktid kontsentreerunud just sellesse kirikusse. 

Käesolev kirjatükk vaatleb indiviidi usulist arengut ja püüab seda seejärel siduda ja võrrelda usulise kogukonna arenguga. Erilise tähelepanu all on sealjuures evangelism kui usulise identiteedi tugevuse indikaator.

Kui me neid, kogukondlikku ja isiklikku, siinkohal ei erista siis saame me segase tagajärje mis meile suurt midagi ei ütle. Usuline identiteet on isiklik ja kogukondlik. Ei saa isegi öelda et enne individuaalne ja siis kogukondlik. Sünnivad ju inimesed kogukonda, perekonda täpsemalt ja ei saa me hakata neid kui indiviide vaatlemagi muidu kui lähtudes  keskkonnast milles nad üles kasvavad. 

Mitmendal kohal on meie usuline identiteet me endi silmis. Olen kuulnud kristlasi arutlemas selle üle mitmendal kohal kellegi elus on ta abikaasa(naine). Meeste üle vast sarnaselt ei arutleta. Üks vend deklareeris et tema on ta elus 5-ndal kohal. Mõne aja pärast läks see naine minema. Huvitav et miks küll? Naised on sageli nõus 5-dki olema, vähemalt nii kaua kuni teisi naisi neljal eespoolsel kohal ei ole. Nende, naisehalvustajate, valgel tuleks aga küsida sedagi – mitmendal kohal on kristlus inimese elus. Jumal, Jumalariigi töö ja parimal juhul võiks selles vagas järjestuses juba naine tulla. Kolmandana.

Me ei tea mis seal veel need kaks kohta peaks ära täitma et ta viiendaks jääks?

Identiteet on raammõiste mida kasutatakse sotsiaalteadustes selleks et kirjeldada inimese isiku kontseptsiooni ja selle individuaalsuse väljendusi või grupikuuluvusi (nagu rahvuslik või kultuuriline identiteet). Psühholoogias tähendab identiteet enesepilti, eneseväärikust ja indviduaalsust.

Kogukondliku või sotsiaalse identiteedi omandame me läbi kuuluvuste. Peamisteks on sealjuures:

  • perekond
  • rahvus
  • haridus ja elukutse
  • sõbrad
  • suhtes teise sugupoolega
  • soorollid
  • religioon

Termin “kollektiivne identiteet” viitab grupikuuluvusele mis on sageli inimese jaoks olulisem kui isiklik identiteet. 

Mingis mõttes on identiteet erinevate kultuuride summa. Selle summa kes me oleme ja kuidas ja miks me asju teeme. On loomulik et teatud osised meie olemises ja tegemises on olulisemad kui teised. Kultuur ei ole inimomane.  Näiteks või tapjavaalad orkad. Neilgi on erinevad „rahvad“ kes üksteise „keelest“ aru ei saa ja kelle jahipidamiskultuurid vägagi erinevad on.

Identiteedimäärajate jada on äärmiselt raske koostada.

http://www.epl.ee/artikkel/391792

Näidati kord Uus-Ginea kristlasi kelle oli pikk pulk ninakõhrest läbi torgatud. Küsisin nii abikaasalt kui endalt et mis mind nende vendadega seoks? Vast oleks teatud terminoloogilisi kattuvusi aga see oleks ka kõik ja needki mattuks keelebarjääri ja erinevate tõlgenduste alla.   Nii on usk täna reeglina praktilisel tasandil enamike inimeste jaoks olemasoleva kultuuri üks subkultuur.  Ei saa õppida Piiblipõhist luksepa- või tisleritööd. Ehk küll on olemas kristlike raudteelaste ühing. Sa saad olla kristlasest raudteelane selles mõttes et su kristlus on sulle olulisem kui raudteelus aga midagi kristlusespetsiifilist raudteeluses ometi ei ole. Sarnaselt on lood ka nn. “kristlike ärimeestega”. Kui nad nagu moslemidki 2, 5% kasumist ära annaks siis oleksid nad vast “väga” kristlised. Üldiselt olen ma nende suhtes aga pisut skeptilisem kui kristlike raudteelaste suhtes.  

Usuline areng peegeldab inimese suhet religiooniga ja see on seotud isiksuse üldise arenguga, ehkki tihti tahetakse neid lahus vaadelda. Usuline areng seostub inimese tunnetusliku arenguga ja see on kogu inimese arenguga seotud muutus.
On välja toodud usulise arengu astmed. Seal on eri etappe. Minu küsimus oleks pigemini see kuidas ristuvad ja üksteist mõjustavad individuaalse arengu astmed ja kollektiivne (kogukonna) areng juhul kui seda üldse ja ülepea leida on. 

Isikliku arengu ülimaks astmeks olekski minu jaoks see et inimene suudab ja julgeb mitte kaasa minna vaid käia „oma teed“ Jumalaga.

Erikson (1968: 161): “identiteedi loomine, algab alles siis, kui identifitseerumise kasulikkus lõpeb. See kasvab välja lapsepõlve identifikatsioonide valikulisest hülgamisest ja assimileerimisest ning nende sulandamisest uueks tervikuks…”.

•Vastandlikuna suuresti kaasa antud kollektiivsele identiteedile, mis ilmneb igapäevases elus kui enamusgrupi kultuuriliselt defineeritud käitumine, on privatiseeritud identiteet vabatahtlik teadlik valik, mis on sageli sümboolne ja ilmneb ainult teatud situatsioonides   (Stoller, 1996).

•Identiteet/mina kui nähtus on oma olemuselt sotsiaalne •Identiteedi elemendid on alati mh kollektiivsed •Saavutatud identiteet on ideaalis tasakaalus, valikuterohke, teadlik

Usulise arengu astmed on arengupsühholoog James W. Fowleri poolt välja pakutud seitsmeastmeline skaala, mis kirjeldab inimese liikumist teistekesksest ja kohanduvast usust isikliku usu suunas. Ta avaldas selle oma 1981. aastal ilmunud teoses “Stages of Faith“.

Fowleri usulise arengu astmed on tihedalt seotud teiste arengupsühholoogiliste teooriatega nagu William Perry eetilis-intellektuaalse arengu teooria, Jean Piagetkognitiivse arengu teooria, Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu astmed ja Lawrence Kohlbergi moraalse arengu astmed.

Usulise arengu astmed on järgmised

Esmane või diferentseerimata usk Hoolitsevate täiskasvanute (vanemate) kaudu õpitakse usaldust, kujuneb välja võimekus rituaalideks, sealhulgas ka usulisteks rituaalideks. Usulise arengu seisukohalt kriitiline periood, kus baasturvalisuse ja usaldusvõime tekke kaudu pannakse alus tulevasele jumalasuhtele. Siin kogetud hoolivus ja vastastikulisus kandub hiljem edasi usulisse mõtlemisse. Usk ise on siin veel uurimisele kättesaamatu. Enne sündi kuni 2. eluaastani
1 Intuitiiv-projektiivne usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise ja keele arenguga. Arusaam Jumalast ja elu olemusest on eelkõige intuitiivne, Jumalat kujutatakse antropomorfsena. Kõike peetakse võimalikuks, oluline roll on ettekujutusel ja täiskasvanute imiteerimisel. Domineerib afektiivne ja egotsentriline mõtlemine. Usu seisukohalt on olulised jutustused. Alates 2. eluaastast
2 Müütilis-sõnasõnaline usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise jõudmisega konkreetsete operatsioonide tasandile, hakkab ilmnema täiskasvanulikum loogika. Siin ilmneb inimesel soov eristada reaalset ja kujutletavat. Uskumusi ja norme mõistetakse sõna-sõnaliselt ja must-valgelt, sümbolite mõistmine on ühedimensiooniline. Jumalat kujutletakse endiselt antropomorfsena. Kesksel kohal on kuuluvustunne, samuti jutustused ehk narratiiv. Mõtlemine ja õppimine toimub lugudes ja lugude kaudu. Alates 4.–7. eluaastast
3 Sünteetilis-konventsionaalne usk Üleminek sellele astmele toimub sisemiste vastuolude kaudu, vastuolude tekkimisel uute ja vanade autoriteetide vahel. Primaarsed on suhted eakaaslastega, seetõttu on kirjeldatud ka kui “klanniusku”. Kohanetakse grupi normidega (konformism) – usutakse ja käitutakse nii nagu teised, sest iseseisvate otsuste tegemiseks puudub veel piisav enesekindlus. Abstraktse mõtlemise teke toob kaasa senisest sümboolsema jumalakujutluse tekke, mida sageli esitatakse suhete keeles. Maailm on jagatud meiks ja nendeks. Autoriteedid on need, kelle grupp on selleks tunnistanud. See on esimene aste, millest paljud inimesed enam kõrgemale ei tõuse. Alates 10.–15. eluaastast
4 Individuatiiv-reflektiivne usk Ülemineku sellele astmele võivad kaasa tuua vastuolud autoriteetide vahel, kodust lahkumine ja oma mina analüüsimine, selle üle reflekteerimine. Läbi kriiside muutub usk üha enam isiklikuks. Hakkavad välja kujunema loogilised ja läbiproovitud süsteemid, iseseisev maailmavaade. Tekib kriitika usuliste osaduskondade suhtes. Usulisi sümboleid demütologiseeritakse, hakatakse nägema nende laia tähendust ja mitmetimõistetavust. Alates 13.–18. eluaastast
5 Paradoksaalne-konsolitatiivne ehk siduv usk Ülemineku toob kaasa vajadus tegeleda isiksuse süvakihtide ja lapsepõlve kogemustega. Sellel astmel hakkavad inimesed paremini taluma vastuolusid, omandavad heatahtliku, positiivse skepsise. Suhtumine minevikku muutub rahulikumaks, õpitakse elama enda tehtud otsustega, saadakse aru maailma ja iseenda ebatäiuslikkusest. Ollakse valmis muutusteks ja ollakse vabad senistest piirangutest. Usulisse osaduskonda kuulumine ja usulised sümbolid võivad uuesti oluliseks muutuda. Alates 35.–40. eluaastast
6 Universaliseeriv usk Ülemineku toob kaasa oma missiooni tajumine, arusaamise tekkimine enda kokkukuuluvusest kogu maailma, inimühiskonnaga. Sellel astmel ollakse vabad poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest raamidest, mille inimesed endale ise loovad. Inimene ei muretse siin enam ainult enda või oma grupi, vaid inimkonna kui terviku heaolu pärast. Neid võib kirjeldada kui isetuid, armastavaid ja õiglasi inimesi, kes väljendavad tõde kogu oma eluviisiga, püüdes muuta või muutes maailma. On võimelised ennast ohverdama ideaali nimel ja pälvivad tunnustuse sageli alles pärast surma. Nad on valmis osaduseks kõigi madalamate astmete inimestega ja ka teiste religioossete traditsioonide esindajatega. Harvaesinev, ei seostu konkreetse vanusega

 

järgneb………..

I did it my way

Laulis Frank Sinatra. Pole vist ühtegi teist laulu, mis oleks suure hulga inimeste ilmavaadet enam mõjustanud kui too laul.  “Selle” omamoodi tegemine on inimestele ikka oluline. Kusjuures omamoodi ei tähenda et õigesti või valesti, vaid tähendabki omamoodi. Nagu ta endagi, Frank’i elulugu ja kahtlased maffiasidemed. Mehe imidzi juurde käib tubli tükk ka “paha poisi” oma. Paha poiss kehtestab end reeglite kiuste või siis noist hoolimata. Ja naistele paha poiss ikka meeldib. See tähendab et parimal juhul kehtestab mees ka oma naist ja nende ühiseid lapsi. Oma peret ühesõnaga. I did it my way.  Silmitsi lõpuga jääb lohutama kangelast see et ta tegi nii nagu ise õigeks pidas.  Mõne jaoks võib see omal viisil tegemine olla asjade ära vussimine.

Meie suurmehed on Masingud. Neid on küll vaid 1 tükk. Nad ei oska endid müüa teisele kui meile endile  vaid kes me neid ainsaina geeniusteks peame. Ja ega nad müügi, lihtsalt samasugused rehetare vennad. Nad ongi kubjaste/kiltrite/aidameeste geeniused. Nad ei murra häärberisse välja vaid jäävad n.ö. rehe alla. Läbi löövad aga igast muud Eesti juurtega, Eesti vartega ja Eesti viljadega tegelased. Eesti lehtedest ja pungadest siinkohal rääkimata. Nagu Kostabid ja Oksanenid. Seovad endid Jaapani moodi kinni või siis ketiga klaveri külge ja ajavad Eesti lugu kas sõnus või siis mateerias. Ja panevad papi taskusse.

And now, the end is here

ja nüüd – lõpp on ligi
And so I face the final curtain

olen silmitsi viimse eesriidega
My friend, I’ll say it clear

ma ütlen selgesti mu sõber
I’ll state my case, of which I’m certain

ma ütlen seda milles ma olen kindel
I’ve lived a life that’s full

olen elanud tulvil olevat elu
I traveled each and ev’ry highway

sõitnud iga võimalikku teed
And more, much more than this, I did it my way

aga veelgi enam – ma tegin seda omal viisil

Regrets, I’ve had a few

kahetsused – jah mõned olid
But then again, too few to mention

aga neidki mitte küllalt et meenutada
I did what I had to do and saw it through without exemption
ma tegin mis tegema pidin ja ma nägin seda kõike ilma eranditeta läbi

I planned each charted course, each careful step along the byway
ma plaanisin iga teed iga hoolsat sammu kõrvalteedel

And more, much more than this, I did it my way

aga palju enam loeb see et ma tegin seda omal viisil

Yes, there were times, I’m sure you knew

oli ka aegu – ma olen kindel sa teadsid
When I bit off more than I could chew
kui hammustasin enam kui suutsin närida

But through it all, when there was doubt’

aga läbi kõige selle, kui olidki kahtlused
I ate it up and spit it out

ma neelasin selle siiski alla ja sülitasin välja
I faced it all and I stood tall and did it my way

ma seisin silmitsi, seisin sirgelt ja tegin seda –  omal viisil

I’ve loved, I’ve laughed and cried

Olen armastanud, naernud ja nutnud

 I’ve had my fill, my share of losing
olen täidunud, saanud oma osa kaotustest

And now, as tears subside, I find it all so amusing
ja nüüd mil pisarad lakkavad ma leian selle põneva olevat

To think I did all that
et ma selle kõigega hakkama sain

And may I say, not in a shy way,
ja ma ütlen seda, mitte aralt

“Oh, no, oh, no, not me, I did it my way”

ei mitte mina – ma tegin seda omamoodi

For what is a man, what has he got?
mis on mees, või mis tal on

If not himself, then he has naught
kui ta ei jää endaks siis pole tal midagi

 To say the things he truly feels and not the words of one who kneels
et öelda asju mida ta tõesti tunneb ja mitte selle sõnu kes põlvitab

The record shows I took the blows and did it my way!

tagasivaade näitab et ma võtsin vastu oma löögid ja tegin seda – minu moodi

[instrumental]

http://www.youtube.com/watch?v=6E2hYDIFDIU&feature=related

http://www.youtube.com/watch?v=SeFiXnEBvBg&feature=related

vabandab 5 min tõlke eest.

Lääneliku individualismi ja mordernismi absoluutne apogee. Üksik ratsanik kes peale väikelinnas pahade  mahatappu loojangusse ratsutab. Tema ei saa ausas konfrontatsioonis hukka saada nagu mehele kohane ma mõtlen siinkohal Franki. Talle jääb lohutus  omamoodi tegemisest sellest et ajuti sai oma ego üle reeglite tõsta.

Nüüd on uued ajad, nüüd on postmodernism õues ja jälle tuleb endale referentsgrupp leida. Emotsionaalne hõim. Selleks et ellu jääda. Või siis ehk ellujääjate grupp või ehk isegi ülimate ellujääjate grupp lihtsalt ellujääjate seast välja valida. On saade “Ultimate survival”.

Muuseas tuleb Vito Spatafore autoraadiost just see laul – I did it my way. Ja jutt siinkohal otse loomulikult on elu õppefilm Sopranodest. Siis tuleb see laul kui ta oma armastuse juurest tagasi Antony juurde sõidab ja koju pere juurde naaseb. Nagu traagiline Kreeka kangelane. Vastu hukule. Seda klippi ma kahjuks netist ei leidnud. Aga ta alahindab oma kaaslaste nii aatelisust kui ka pragmatismi. Aatelisus seisneb aga selles et ei tohi valesid asju imeda. Pragmaatilisus selles et tuleb mahakantud isik enne rahast lagedaks teha.

Ta on juba maha kantud ja ainus mida temaga veel teha annab on talt raha ruttu laenata sest tagasi ei pea tõenäoselt maksma. Nii nagu firmasid nad pankrotti ajasid, nii ka inimesi – kui inimene on maha kantud tuleb teda veel hoogsalt lüpsta.  Ja siis kui raha käes tulevad külalised kurikatega ja siis avaneb kapp – selline lükandustega seinkapp ja välja astub perekonna au päästja sugulane John. Tuleb sõna otseses mõttes – kapist välja.

Teoloog ja katoliku preester Hans Küng usub, et katoliku kirik on parandamatult haige ja et teda suudab päästa vaid aus diagnoos ning radikaalne ravi. Liberaalsete vaadete tõttu katoliiklikes õppeasutustes teoloogia õpetamise õiguse kaotanud Küng leiab, et kiriku väidetav haigus ulatub pedofiiliaskandaalidest palju sügavamale. Probleemide tuum seisnevat Küngi järgi konservatiivsuses, salatsemises, läbipaistvuse puudumises ja naiste vihkamises. Küng polevat oma sõnul siiski veel lootust kaotanud, vahendab portaal Kotimaa24.

http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=1869&Itemid=1

Kas kirik peaks kehastama mingit riitusepõhist või siis ehk suletud ideoloogiaga ja suletud identiteediga gruppi, ahsooh getomentaliteediga kah veel. Ei peaks, pigemini peaks ta projekti ära lõpetama ja jääma ehk moraalseks survegrupiks. Indiividikeskses maailmas ei ole ilmselt mõtet ka sõdida mingi institutsioonilise ranguse eest vaid sa võid jätta moraali oma koguduseliikmete koduseks ja isiklikuks asjaks. Sest muidu tuleb ikka nii välja nagu Jeesuse ajal nonde kaamelite ja tilliseemnetega. Moraali võiks ehk tüürida kantslist kui isu on. Aga moraaliajest tohib vaid rääkida st. armastusest muidu läheb jamaks. Ja igast näpuviibutajad on väga ebameeldivad oma meelsusepattudega tükkis. Ma tõesti ei arva põhimõtteliselt et praeguses ajas peaks kirik inimestele lapsevanemat mängima. Veider oleks see. Kirik peab alati ja igal ajal tegema mitteinimestest inimesi. Kui ta seda ei tee, siis kaotab ta oma funktsionaalse õigustuse olemasoluks. Kui päästeasutis ei päästa. Aga Küngi tsitaat on täpselt see mida mina omast arust olen kirjutanud ja rääkinud. Kui kiriku päästmiseks peab ta mingiks suletud ja sallimatuks klubiks tegema siis tänan –  ei.