Minu maa

Ärritab see kirjavigade rohkus. See on tõesti kuradist. Ega siis asjata öelda et trükiveakurat. Loed ja oleks nagu ok. Aga siis loed kolmat korda uuesti üle ja ennäe vead on vahepeal sisse tulnud. Ehk tuleks neid sõidelda? Ma ei tea. Oot kuhu me jäime? Maapähklite manu. Olen neid toorelt söönud ja eks nad sellised vähe lääged ole. Küpselt pidid paremad olema. Tuleb proovida. Ja eriti kasulikud pidid olema suhkrutõve korral. Need on siis Tanumast kaasa toodud. Sinna jäi parasjagu taimi veel maha. Rodo jäi ja Artur Söönurme poolt kingitud istikud mis on suurteks puudeks kasvanud nüüdseks.

See pikk lillepeenar maja lääneküljel on tõesti ilus asi. Lillepeenra ja rohurinde vahel on umbes kolmemeetrine riba pöetud rohuga ala. Sinna istutame siis püsikuid vaikselt maja eest ümber. Et saab selle ala ka lilleaiaks tehtud. Lilli oleme toonud mitmelt poolt. Mahajäetud majade ja endiste talukohtade juurest. Mõned paigas pole majast enam pilbastki järgi aga lilled mühavad ikka, eriti floksid ja siis need lõhislehised päevakübarad, kollased ja kõrged. Punast pävakübarat meil ei ole. Just selle raviomadused pidid head olema. Aga või neid raviomadustega lilli ja taimi vähe on. Joo aga põdrakanepit ja keskeakriis asendub kohe nooreea kriisiga. Siuke värk. Nii et maksa imestada et põdradki metsas kanepiuimas on. Siis on seal peenras veel madar aga madarale peenras ei meeldi, kipub kiduma ja ei õitse nagu kõik need madarad mida Tallinna läänekülg täis on ja mis olla kunagi Keila-Joa mõisapargist jalga lasknud. Tuleb vist madar ära kolida. Sabiina seevastu tunneb end peenra kõrval väga hästi ja mühab mis kole. Hirmsasti energiat pidi ta küll võtma nagu need sensitiivid rääkivad.

Ja siis on maja lõunaküljes veel üks peenar, kus on maitsetaimed ja maasikad. Sellest teemegi maasikapeenra. Mis sest iisopist ikka kasvatada kui keegi seda ei söö. Ehkki lihatoitudele pidi ta ikka sobima hästi. Lõunaküljes on üsna peenra ligi sirelihekk. Hekk on tegelikult palju öeldud, õigem oleks öelda sirelivõsa. Ja siis tuleb maja idakülg. Sealgi on üks peenar kus kevadel ja sügisel õitsevad krookused ja lisaks on seal veel püsikud. Sinna peenra kõrvale pargime me autosid. Vanasti on autotee maja juurde käinud maja tagant, ei enam. Ka külje pealt saaks maja juurde autoga sõita. Sinna on aga vahtrad omale pesa teinud. Küüni ees kasvab vana suur vaher ja ta on omi ninasid igal aastal heldesti üle kogu krundi pillanud. On hämmastav  varakevadel vaadata kui paljud neist kasvama lähevad, kasvõi näiteks mutimullahunnikus. Kasvama lähevad ja siis reeglina surevad. Aga mõni üksik peab vastu.

Mul on krundil alles lisaks vanale suurele vahtrale veel vähemalt 12 juba reiejämedust puud. Võtan neid igal aastal vähemaks. Jätan ehk neli viis alles, ei enam. Sest muidu oleks maja varsti varjus ja peidus. Vahtrallee all on mul ka lumemarjapadrik. See on tõesti üks raske taim lahti saada ja ega vast ei aitagi muu kui tuleb kogu see kooslus lihtsalt välja kaevata. Olen temaga jõudumööda võidelnud aga “lõpliku lahenduseni” läheb veel aega. Vahtraallee majast kirdes läheb vana ahervaremeni, arvata et vana majakohani. Seal on tegelikult kahe hoone müürijäänukid veel alles. Üks on suurem ja sellest on järgi midagi mida võiks nimetada kiviaiaks. Ühest seinast on millegipärast enam kui meetri jagu püsti.  See on siis see koht kus vanasti on ussid elanud. Ühel aastal käisin ma neid seal muudkui pildistamas. Seal elas kaks rästikut. Üks oli hall ja teine tumedam pruun. Teatud kellajal võisid neid alati teatud kohast leida. Väga kohatruud loomad. Välja arvatud kevadisel jooksuajal. Või sünnitamise ajal. Sünnitavad nad rippasendis, ma pole ise näinud aga Linda on näinud ja tema räägib.

Või peaks ütlema roomamise- mitte jooksu ajal. Arvan et enam neid seal ei ela. Või mine sa tea, see on ikkagi selline magus tükk kinnisvara usside jaoks. Eelmisel aastal kui vedasin sealt ahervaremest kive peenrakõrvale selleks et peenart ääristada, leidsin kivide vahelt hoopistükkis kena pisikese kollapõskse nastiku. Naabrimees, Pärnu maantee poolne,  räägib et tema leidvat oma krundilt ka vaskusse, milles mina küll julgen kahelda. Ma arvan et need on tegelikult hoopis väikesed hallid rästikud. Ta lubas mind kord vaatama kutsuda ja seda ma nüüd siis ootangi. Ühest toonasest rästikust peaks mul kusagil ka pilt olema. Vaatame kas ma saan pildi üles või ei. Vaskusssi olen mina näinud küll aga märksa eemal, nimelt linnuse juures. Ma arvan et maa minu juures on vaskusside jaoks siiski liiga madal. Mul on jäänud mulje mis võib olla ekslik et vaskuss eelistab kõrgemat maad ja mitte sellist madalat võserikku nagu minu kandis.  Ahervareme vastas on mu ainuke pinnaveekaev. Tegin eelmisel aastal sellele kena kaane peale. Sealsamas on veel üks vana kaev, mille kook oli isegi veel alles, siis kui ma selle maja sain. Nüüd on rakked sisse langenud, muust rääkimata ja see on lihtsalt üks veeauk, mis on õnneks küll sellises kohas kus mitte keegi kunagi ei käi. Uuem kaev on raketega nagu käib. Oleks täiesti võimalik see tühjaks pumbata, ja siis minna alla ja ära puhastada ja kasutusele võtta. Natuke kaugel ta küll majast on. Mina sinna alla küll ei läheks sest ma olen natuke klaustrofoobne. Keegi kitsam mees peaks minema, ma ei tea kes. Sest see häda mul ongi et kui külmaks läheb siis võtan ma pumba välja ja maale enam ei saa sest pole enam maal veevärkki. Muidugi saaks vett ju ka kaasa võtta ja saaks nagu öeldud kaevu kasutusele võtta. Nii et seal, selles kaevus või nendes kaevudes, elavad kui mitte kollid siis tublid tegemata tööd kohe kindlasti. Koos kollidega. Kaevude juures on paar vana õunapuud ja vaarikad. See on ainuke vaarikane koht mu krundil. Ja seal läheb siis tee selle väikese tee peale mis mu kunagise sauniku juurde läheb. Ühesõnaga mu maja taga on veel üks väike maja, mida kutsutakse koha järgi Londoniks. Kahjuks ei ela enam Londonis mitte kedagi. London laguneb ehk küll seal on seegi aasta paar korda käidud . London on madala koha peal. Seal on vana palkidest ütleme et osmik ja siis uuem abihoone mida vist saunaks kutsutakse. Kui me oma maa saime siis elasid Londonis veel inimesed. Elasid ema ja poeg ja meil oli tore juttu ajada. Elasid kevadest külmani, mitte aastaringi. Londonist läbi läheb kõige otsem tee jõe äärde ja kui ma sealt kalale läksin või tulin, siis sai alati suutäie juttu ajada. Toredad inimesed olid. Ema käis alati lavkas siis kui lavka veel kaks korda nädalas mäe peal käis. Poeg nokitses niisama tööd teha. Poja kohta räägiti et ta on kõige kauem  siirdatud neeruga elav inimene Eestis. Aga siis ühel talvel murti Londonisse sisse. Ja varastati sealt igasugust kraami ära.  

järgneb

Advertisements

0 Responses to “Minu maa”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: