Arhiiv: 27. apr. 2010

heie

 Päev on päevakajaline

aeg on ajakajaline

see mis päevakajaline

pole pikaajaline

aeg on ikka ajalik

ajalik ei ole pikk

ajalik on lühike

aeg on kõigil ühine

vahel peame pühi me

pühad jäävad vahele

pühad on kui ajavahe

püha – see teeb vahe vahel

sellele mis argine

parklas kus me pargime

aga on terav aeg on vahe

aeg sul vahel

hinge lõikab

sinu juurest läbi põikab

läheb mööda

ja sind hõikab

sina talle vastu hüüad

meele järgi olla püüad

aeg see ikka mööda läheb

aega enamjaolt on vähe

märgib elu algust otsa

aitab et sa saaksid otsa

et sa ajas vajatu

mõnes mõttes ajatu

ikka oleks vajatud

omas ajas üle aja

oleks meil sind ikka vaja

Vahel harva arvan ma

et ma peaksin arvama

peaksin ära arvama

peaksin võtma seisukoha

peaksin seisma ühel kohal

vahel aga arvan ma

peaksin hoopis muutuma

see on põhimõttetu

elu – see on põhjatu

põhi see on välja mõeldud 

põhimõtted ära öeldud

põhjamudast põhimõtte

peaksin välja tuhnima

lisaks sellele veel võtted

kuidas praktiseerida

põhimõttel puudub põhi

ehkki tal võib olla kaas

põhimõte see on nagu

kallis kodukivi – paas

on kui muistne koorikloom

karikas mis tühjaks

joon

ma ei sõdi

saatusega

kui siis mängin

ehk ruletti

kuni saatus ise

võtab letti

vahest mõni

trügib vahele

enne kui ta võtab

vahele

rulett on vene

mitte Vatikani

ütle Ene

kes see ära pani

pani ära nii et

nüüd on pandud

ütle Ene

kellele sa andud

mina kui

siis ehk

vaid saatusele

valgusele mis on

ülihele

vahel vilksab ja mind

pimestab

siis see pime inimene

imestab

ma ei tea mis

kirja pannud

Tyche

ma teen ikka

oma tükke

kes need kokku paneb

ühte pilti

risti peale

kinnitab kes silti

ütleks ära

kes ta siuke oli

mis nüüd saab

ei teagi ma – kas saab

võimalik et jääbki saamata

kes ei saa see on ju

saamatu

valest kohast

avab raamatu

kirjakoha leiab

näpu alt

sõnad peale loeb

kuid tõmmatud

saab alt

Advertisements

Mina ei vaheta aga sina võiks – vastuseks

“Andrus ikka vana kännu taga kinni. Eks meil ole igas konfessioonis selliseid gnostikuid vaja tegelikult. Ja neid on ka igal pool, olen märganud. Õpetus on ju gnostikutel püsinud vaatamata variatsioonidele muutumatuna vähemalt kaks aastatuhande. “Praeguse maailma on loonud- mõjutanud kuri Demiurg, millest annab tunnistust see, et maailmaga on asjad valesti- ta on täis vägivalda ning ohvreid ja ohverdajaid. Kuid sellesse Pimedasse maailma on aegajalt saadetud Valguse saadikuid otsekui kiirekesi pilakasesse öösse (Jeesus, Gandhi jne). Kes iganes võtab vastu Püha Tõe, selle südame põhjas sünnib Lunastav Teadmine- Gnosis. See hakkab inimest juhtima tagasi tema algsesse igavikukoju, välja siit hädaorust.”

No tore ju. Kännu taga on hea olla, kui hea känd on. Parem kui mingi hüsteerilise legalismi esindajana olematut progressi püüda nagu eesel kelle seljas istuja ta nina ees ridva otsas porgandit hoiab. Ja ise sinna kõrvale progressimarssi lauldes. Modernismilaps “progresseeruv pühitsus” on jube enesepetu õpetus, sest kui vägivalla  tööriistakott ei muutu siis ehk aitab ka see enesepettus viivuks aga viimaks saab ikka tõde enamjaolt (sageli) inimese kätte. Siis ei suuda seda inimene aga enam artikuleerida. Annaks siis taevaisa sullegi reaalsuse kogemusi. Seni aga kuni sa ise esimest kivi loobid ja redelit tassid et ronida silti kinnitama, ei ole vist seda ohtu. 

 Kas on variserid oma progressiulma ja headuse nimel õigusega tehtava kurja õpetusega sinugi ära võlunud? Või on see pelk teooria ja mõttemäng sinu jaoks. Siis soovitada julgeksin sulle eksistentsiaalseid kogemusi mis su mängust tagasi reaalsusesse tooks.  

Ma pole sind veel sildistama hakanudki Aare. Sildistajate puhul teen ma seda hea meelega, nõnda oma Meistrit järgides. Aga eks igaüks saa vaid neid diagnoose pruuki mis tal olemas 0n. Mõnedel rahvastel ongi ju vaid üksainus diagnoos ja sellest on surnud esivanemate vastane eksimine. Klassikaline gnoosis on minu jaoks ususkeem kus materiaalaosa väheneb või puudub sootuks. Kus elatakse paralleelsetes maailmades. See on ju tore et sa loed erinevaid raamatuid, Jungi ja Lahe omi. 

Vanad usud nagu katoliiklus ja ortodoxia on on seitsme sakramendiga väga materiaalsed, mida “vabamaks” kirikud lähevad seda enam meenutavad ususkeemid aga mingeid matemaatilisi võrrandeid. Ega ma asjata sellist klassikalist asenduskannatuslikku lähenemist nimeta, “suureks metafüüsiliseks rahkenduseks” kuhu iga peaks end x-na sisse rehkendama. Ilmutus enese julmusest ja kalduvusest kurjale on sellest rehkendusest märksa valusam ja isiklikum, seega saan ma aru miks rehkendust eelistatakse. Just selle nägemine on aga muutumise aluseks. Selle nägemine et sa oma rivaliteedi ja viktimiseerimisega iga päev Jeesust risti lööd. See on Jeesuse kannatuse tõeline aktualisatsioon. 

Girardi lähenemist võib võrrelda ja on võrreldud näiteks Martin Luteri käsu ja armu eristusega Pühakirjas.  Tegu on sarnase hermeneutilise printsiibiga. Mis on ehk redutseeriv. Redutseeringutega on selline viga muidugi et mitte kõike ei saa millekski muuks taandada. Näiteks toidu võime taandada süsivesikuteks, valkudeks ja rasvadeks ja kõik on hästi ainult et hambad tulevad lahti sest vitamiinid ei sobitu neist ühegi alla. Seega tuleb hoolega jälgida mida sa taandad et kas nad ikka jaguvad omavahel.

Ka võtmete kujundi kaudu on redutseeriv lähenemine kristlusele väga omane. Võti on väike sümbol mis avab suured aardekirstud. Mina küsiks pigem võrdsuse põhimõttest lähtudes et mispoolest siis muud lähenemised paremad on, härra kaugdia(gnostik)? Või arutled sa sarnaselt traditsionalistidega kelle viimne argument alati on et traditsiooni õigustab traditsioon. Ja kui nii siis vaata et sa tagasi saad seitsme sakramendi manu. Mina ei ole nimelt gnostik kuna ma vägagi jaatan usu materiaalosa. Ma vaid tahaks et usk inimest paremaks teeks – on see kuritegu mis pälvib sildistamist? Jaatan sakramente põhimõtteliselt olgu neid siis 1,2, 7 või lõpmata hulk.

Kuidas sa tõestad et sina ei ole gnostik, seda oleks huvitav teada.

Aga ülejäänud teksti soovitaksin ma sul peegli ees valjusti ette lugeda. 😉

“Gnosise vastu võtnud usklik ei kuulu oma seesmise inimese poolest enam sellesse maailma. Tal on küll näivalt ihu (nagu ka Jeesusel oli vaid näivalt patune liha ümber), kuid tegelikult on nad Vaimolendid, keda on täielikult ringi muutnud Tõde (Gnosis). Neis ei ole enam mingit vägivalda. Veelgi enam- otse vägivaldse innuga vihkavad nad kõiki pimedusejüngreid, kes väidavad et nad on ühtaegu nii pühad kui patused (sempre sanctus et peccator) ning saavat õndsaks Jumala armulisuse tõttu, mille Ta neile osaks rehkendab, ilma et neil oleks üldse vaja Gnosist.

Sellised Gnosise eitajad peavadki langema halvakspanu ohvriks, kuna nad ei ole suutnud ära kaotada oma liha (sarx) ning mõned jultunumad neist väidavad isegi, et liha käib nendega paratamatult surmatunnini kaasas.”

Samas on õpetuslik mitmekesisus alati hea ning tervitatav. Seda mitmekesisust tuleb minu arvates hinnata juba tema enese pärast- teisiti ei ole targemaks saamine kuidagi võimalik.

Vaheta usku

Vaadates seda kuidas inimesed, kristlased, ei ole oma olemuselt muutunud vaid on vahetanud üksnes oma viha objekte, tekib vägisi mõte et miks nad ometi usku ei vaheta. Kasvõi näiteks budismi vastu. Kui su kristlus muudab vaid su viha objekti milleks siis sulle see? Nüüd vihkad kuradit ja tema jüngreid. Ja armastad Iisraeli ja tema poliitikat sest selle kohta on VT-s kirjakohti. Selline Sionistlik kristlus /nagu  Riho ütleb/ ei ole aga üldse kristlus minu arvates. Kui su usk ei muuda sinu kvaliteeti, siis vaheta ta välja. Sa vastad et küsimus ei ole mitte kvaliteedis vaid tões. Mina aga vastan et tõde mis kätkeb, tolereerib ja sanktsioneerib vägivalda ei saa olla TÕDE. Ja ikka Gandhist mõeldes.  Ainsad inimesed kes ei näe Kristuse õpetuse vägivaldsusetust on kristlased. Ei taha vahetada? Ära siis vaheta. Väga hea.

Ja ühtlasi vastates Erkkile jah just nii ta on, et päästetud saadakse selleks et päästetud saada ja kuuluda uude gruppi. Uus grupp apelleerib aga tõele. See ei ole aga see tõde ma kardan. Ma mõtlen et see ei ole Jumalik tõde vaid see on selline segu Vanast Testamendist, kus “jumal” sanktsioneeris tervete rahvaste ära hävitamist. Täna, mil kristlus on marginaalne vähemusgrupp ei ole see kindlasti nii ja nii saavadki vabakirikud kõik ajaloolise patu omistada tagantjärgi suurele ja vanale kirikule, öeldes et meie ei oleks nüüd küll niimoodi teinud. See on see kirjakoht variseridele et te kaunistate oma isade mälestusmärke…. Mina arvan jah et kui usk ei tee inimest paremaks ega tõsta tema inimlikkuse kvaliteeti siis on see usk tühine. Minu jaoks oleks veelahkmeks justnimelt seesama suhtumine vägivalda. Ja ma ei mõtle siin sugugi ainult füüsilist vägivalda. Ma mõtlen ka kollektiivse vägivalla administratiivseid vorme, misläbi inimesi survatakse sageli ja endi seast ära aetakse. See on veelahe,mitte variseride lemmikteema ehk see mida ja kellega voodis tehakse. See on lemmikteema kuna see tekitab kõhinat nende seas ja sees kes teiste üle otsustavad. Minu jaoks on veelahe vägivallaeetikas. Sugueetikud aga pruugivad vägivalda hea meelega nagu kirjakohas abielurikkujast naisest.

Pakud katust? Palju pakud! Paku ikka.

http://www.ruukkihome.ee/renovation/contest/view/1df4c80c8e56ab64c8011dfa81ce7f63bd2b545b545/

heie

möödub aeg

jah aeg läeb mööda

aeg on ikka mööduv

temast maha jääd

sa löödud

lendab aeg

aeg voolab

tiksub tilgub

heidab mõned

kiired kõrvalpilgud

raskelt nagu laava valgub

talle kuulub lõpp ja algus

kaasa viimaks viib meid endid

ta on omanik – sa rendid

tiksub elu taksomeeter

aeg on raha

sinule jääb – eeter

aega ära me ei arva

kui ta peatub

siis vaid harva

mõned viivul tundub nagu

korraks peatub

kasv ja lagu

sina teda küll ei peata

aja pärast sind ei teata

kes sa olid mis sa tegid

olid terve ilma regi?

aeg lööb haavad

haavad jäävad

ehk on kuskil

mälestusteraamat?

aja päralt on kõik otsad

kui ta laseb otsad valla

siis võid olla vallatu

suures elubakhanaalis

koha leida elumaalis

jäävad

igavesed haavad

pooleli jääb

käsiraamat

olgu peale pole viga

jäägu pealegi siis – stigmad

aeg kui kaup on ikka minev

ta on ikka teel ja kuum

loodan teda kuskil ootab

teine armastaja – ruum

aeg on kiire ärev pinev

tuleb kaks neist üks on pime

üks on pime külm ja kalk

tal on kaasas sinu palk

teine aga elu ime

jäävad lood

jääb mis sa lood

jääbki elu ime

– meie ajaarvamine

heie

jutu jätkuks

juttu jätkub

jätku leiba

soovin

leiba jätkub

juttu jätkub ka

suu on täis

ma ei saa rääkida

anna tükikene

las ma proovin

viimaks leivapuru

vahelt pobisen….

kõike jätkub

kuni otsa saab

jutt saab otsa

leib ja

leivasööja ka

minu kodu

on mu sarkofaag

elan üle

üle õla vaates

tundub kõik kui oleks uuesti

süda peksab nagu lastesaates

kus ma esinesin

ükskord vanasti

see ei ole tunne – ehkki tundub

tunne oli seekord – päriselt

kuidas oli

mis sealjuures tundsid

mine tagasi ja päri selt

see on tunne ajatu ja eatu

mitte tunne aga tundetundmus

aeg on pidev kõik on järelvaates

elan läbi – seljataha vaated

jäävad –  mõni painab lõpuni

mõned asjad siiski nagu jäävad

nendest tean et needki pole jäävad

kuni kannab tundeemalaev….

seni tunnet sõnadesse toksin

sõnalisi vastavusi otsin

kirgedele raame kiretuid

sään ja lihale kitiinist kesta

paneks liha sisse mõned närvid ka

vorm on ainus määratud mis kestma

emalik ja hell on emakeel

emakeel mu süütu suur madonna

ikka põrmu langen sinu ette

kui printsess kes suudles ükskord konna

ilma et ta oleks teadnud ette

ükskord ammu saatus teele saates

ütles kiirelt tee

kuid ära kiirusta

elan läbi uuesti mis olnud

oli siis mis oli

või mis polnud

olgu peale

oli nagu oli

lootsid heale

aga välja tuli…

uuesti ma mõtlen selle peale

oleks võinud ju ka hoopis teisiti….

elan üle

pole viga

pagan, läkski nihu

närvid kuluvad

kuid tundeid miski ihub

püüan nendest välja võtta viimast

kuni kell on tühjaks jooksnud liivast

kõik on viimaks…

 üle

valuläve

valu pole

tühi paljas lävi

valust läbi

kõik on valutu

aga seda enam ma ei tunne

kui ehk Tema

minu palutu….

Tabud

Öösel sai ärgatud hullu unenäo peale ja siis vaadatud ellujäämist Alaskal ja siis veel üht saadet ellujäämisest. Viimselt ei õnnestu see kellelgi. Ajuti küll. Seda oli tore vaadata kuidas naised rõõmustasid kui mees 40 kg toore lihaga koju jõudis. Muudkui musitasid. Tea mis seda meest veel öösel ootas. Nii tulebki tubli kütti austada. Rahajaht on ajuti veelgi hullem ja raskem. Ja alternatiivmeest saab mängida vaid teatud eani. Kui rahalises mõttes ära petad siis aega ei peta sa ometi. Ja kaua sa ikka säärsaabaste ja punase salliga käid? Kaua käid. Siis võid edasi käia kui rahavood liiguvad. Kitse oleks ehk pisut lihtsam tappa. Mine sa tea. Aga koos toidunappusega tundub ka feminismus ära lõppevat. Kui mees hoiab elus tuleb meest austada.

Muidu on aga igast muid võimalusi, kas ise hästi elada või leida mõni muu mees.

Olen nõrk inimene ja minu ihu vajab tabusid. Olen siin siis jälle kahte tabu kinnitamas. Ja hoiatav unenägu on mul reeglina üks ja sarnane. Loodan et ma ei pea seda rohkem tegema, vaid võin selle juurde jääda. Väljaöeldud sõna hoiab vastutavana. Yess. Jälle see hoiatav unenägu mis sellega kaasas käib ja soov jumaliku kogemuse järgi. Ja soov liikuda sest see on ainus kindel tõend elusolu kohta. Kuni liigud seni elad.

http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/ELLUJAAMINE_-_Salu.ppt#257,3,ELLUJÄÄMISOSKUS

Mis saab siis kui rahu

minusse ei mahu?

Rahu kui ei mahutu,

olen pisut rahutu.

Minusse kui mahub rahu,

siis ma olen väga rahul.

 Siis ma tõesti olen rahul

kui rahu minu sisse mahub.

Rahusse ei mahutu,

kohe olen rahutu.

Aga küllap rahunen,

kuni leiab rahu – meel.

Küll ma ükskord mahun veel.

Senikaua rahunen 

Olen enesega rahul

Küll ma viimaks ära mahun

sinna kus ma puhkan – rahus

Harjutus jooksev metssiga

Metssiga jooksis metsas ringi. Jooksis seni kuni ta möödus Haukasilmale silma ulatuvate valguskiirte vihust. Kiired on siinkohal pelgad metafoorid sest haukasilm ei vaadanud siga sugugi mitte ettekistud kardinatega toas nõnda et oleks kardinasse nõelaga augu torganud ja siis ruumi paiskuvas valgusvihus metssiga näinud. Ei. Pealegi poleks Haukasilm ehk mõistnudki mitmete selliste sõnade tähendust nagu kardin ja valgusvihk. Ei, siinkohal oli tegemist pigem valgusvoo kui kiirega. Ja pigem, metafoori kui tegelikkusega.

Haukasilma silm oli konkreetne ja otsustav, vasak ajukäär töötas laitmatult, fikseerides peaegu automaatselt sea liikumiskiiruse ja jagades selle välgukiirusel metsalagendiku puudest vaba koridori pikkusega. Lisaks arvestas ta masinlikult töötav aju ka vasakult okstevahelisest kitsast koridorist paistva valgusvihu tugevusega. Silm rehkendas koostöös ajuga välja aja mis kulub nüüd, selsamal üürikesel hetkel, sekundi murdosa jooksul, vaadates jooksvat metssiga selleks et võtta seljast amb, tupest nool asetada nool ammule ja lasta. Rehkendus toimus arvesse võttes sündmuste liikumiskiirust ja oli nõnda tegelikkusest täpselt sama palju ees kui tarvis oli. See oli realiseerimata olevik, teisisõnu tulevik. Vastuseks sai oma ajult teada et tal on veel kolm koma viis sekundit seni kuni siga kaitsva põõsastiku varju kaob. Seda vaid sel juhul kui sea liikumiskiirus jääb konstantseks. Kui ta ei taha riskida läbi põõsaste laskmisega. Aga just seda ta tahtis. Haukasilm tegi kõik mis tarvis ja lasi noole lendu just selsamal hetkel kui siga oli juba poolenisti põõsa taha kadunud. Peale esimest põõsast oli veel üks väike, pisike, ütleme et poole meetrine koridor kust siga pidi läbi lipsama enne kui tihe põõsastik peale hakkas mille turvalises olus siga juba pääsmatult pääsenud oleks olnud. Just selliseid üürikeste võimaluste koridore armastas Haukasilm üle kõige. Just sellised, võimaluste koridorid, tegid tema meelest vahe vahele Kütil ja kütil. See oli Haukasilma meistriklass.

Heledalt kiunatades lendas nool ammult ja veel ehk sekundit pool…. ning leidiski aset noole ja sea kohtumine. Siga ootas noolt just seal kus ta ootama pidi, hoolimata sellest et ta ise sellest vähematki ei teadnud, ootas sellessamas pisikeses võimaluse koridoris. Selle koridori kõige viimases otsas, vaevalt sentimeetri kaugusel pääsvast puitunud põõsavarrest. Ja siis tabaski nool siga, kes lendas uperkuuti, tegi kaks saltot ja jäi surnult lebama. Väike verenire voolas sea suust, ta näoilme oli üllatunud ning võiks isegi öelda et isegi naeratav. Ehk oli see tolle sea tähetund, miski, mida ta isegi oodata polnud osanud. Miski ehk ülevam ja kaunim kui ta kõige metsikum unistus. Ehk oli see pääsemine igapäevasest sigaolemisest, see et teda arvati vääriliseks tema seaelust välja kiskuda ning hinnata ta maitseomadusi ühe teise liigi esindajate poolt. Ja need teise liigi esindajad tegelesid temaga veel pikalt ja kaua. Üksnes maks kisti kohe välja ja küpsetati seda pisut tulel ning pisteti pooltoorelt nahka. Nahk võeti maha. Süda läks sealsamas improviseeritud altarile. Et aga Jumalad tavaliselt kehva isuga olid siis tuli seegi lihaskimp inimestel ära süüa. Veri koguti toobrisse ja sedagi nõrutati jumaluse märgi ette otse valgele lumele. Aga üksnes õige pisut. Ülejäänu läks jahuga segamisele ja seegi küpsetati ja söödi siis ära.

Jah, oleks see siga vaid teadnud seda et ta tuntuks saab. Mida muud tähendab tuntuks saamine kui seda et sind ära süüakse. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Kui ei sööda siis otsustatakse su üle pisut teiste kriteeriumite üle kui su liha maitseomadused. Haukasilm oli aga kütt nagu muiste. Just tema oli meie külast esimene kes tõi sellestsamast emisest jäänud põrssad koju ja hakkas kodus sigu pidama. Kui siis naine ütles et oleks jälle vaja liha lauale panna, ei viitsinud Haukasilm enam metsa minnagi, vaid läks tare taha aedikusse ja võttis seal põrsal kõri maha. Harivalde hakkas aga nurisema et jumalad ei taha sellised aedikusigu kelle saamiseks inimesed pole vaeva näinud. Haukasilm aga andis jumalatele valida et kas nad võtavad tema aedikust või jäävad hoopis ilma. Haukasilm oli jahimees ja nõnda ei saanud ta kaua ka lõuka eest lusikavart voolida. Ihu läks rahutuks kätte. Veri hakkas vemmeldama ja nooleotsad mis juba pisut roostes läksid taas käiku. Nii ei saanud ka tema ise oma kutse ja kutsumise vastu.

Paari aasta möödudes oli sigu aedikutes küllaldaselt mistahes ettevõtmiseks. Mis aga iganes ka ei liiguks, see  sütitas ikka Haukasilmas vana elevust ja pani vere mõnusasti vemmeldama. Ükskord oli Haukasilm kaasikus kui ühtäkki üks kaunis pikkade heledate juustega neidis end pisut eemal kasetüvede vahel ilmutas, lagistas naerda ja läinud ta oligi. Kes teab kuhu. Haukasilm otsis aga ei leidnud. Ta jäi veel pikalt ja kaua otsima. Siinkohal ei aidanud teda ka seni nii laitmatult töödanud loogika ja täpsus.

Sestpeale jäigi vaid kodukolle, lusikavars ja seaedik. Jäi rahu ja leppimine. Ja roostetavad nooleotsad.