Arhiiv: 28. veebr. 2011

Pikad asjad

Tundub et mulle meeldivad pikad asjad. Pikkus ei pidanud küll lugema aga eks vähe oleneb ka sellest mille pikkusest jutt käib. Leon Peltieri pikk päikesetants oli mul üks esimesemaid jutte. Ei leia seda ma enam netiavarustest üles. Ja nüüd siis Epu pikk rasedus. Ehk meeldib mulle vaid see et head asjad ei lõppeks vaid et protsessid jätkuks muudkui, sest protsessid tähendavad elu. Ja elu mulle meeldib.

Kultuuri ehk teiste muljete üle muljetamist on see nädalavahetus nii palju saanud et tuleb ninast välja, otsekogemusi aga napib. Sai vaadatud netist tõmmatud filmi mille pealkirjaks on: “Söö palveta armasta”. Mäletan lapsena seda ehedat pattumust kui käsisin Foorumi kinos kolme musketäri vaatamas. Eks film ole alati pettumus raamatuga võrreldes. Filmid on nagu illustratsioonid raamatu juurde ja selles mõttes ei üllata. Kui miski siis ikka raamat. Aga selle esimese osa raamatust lasin ma tuim eestlane nagu ma olen, mööda. Söögi osa. Filmis tuli see välja kui ilus toit on ja kuidas sul tekib Pavlovi refleks. Iga kord kui ma loen Söö Palveta Armasta hakkab mul ila jooksma. Ja Liz paneb selle peale tule põlema. Edasisest ma ei räägi aga küllap me hakkame siis üheskoos sööma. Kuni ninast välja tuleb. Ja siis me arutleme Liz’ga selle üle kas ta mind armastades leiaks või hoopis kaotaks oma sisemise tasakaalu. Et kas enam leiaks või enam kaotaks tasakaalu. Ja kui tasakaalu asi on korda timmitud siis arutleme selle üle kas ta selles protsessis leiaks või kaotaks iseennast. Et kumba enam? Puht hüpoteetiliselt sest see on põnev teema. Lihtsalt.

Ja me ei lase rahal ega lastel seda huvitavat projekti segada. Selles vast asi ongi et 35-l naisel pole lapsi ja sestap ka kõik nood tasakaalud ja asjad. Naine saab naiseks alles alates 3-ndast lapsest, julgen ma väita, nii et sellised omaenda bioloogilise kellaga võidujooksvad mutandid on tulvil küsimusi tasakaalu ja eneseleidmise kohta ja ma ei imesta et on. Ma ka oleks. Aga you can’t go wrong kui sa bioloogilise programmi järgi elad. Kolm last – miinimum. Üks läheb ameeriklasele mehele, teine läheb keskerakonda ja siis üks jääb, kelle üle uhke olla. Ja seal siis ongi kogu su eneseleidmine ja tasakaal.

Aga mis minu tasakaalust saab, see ei huvita mitte kedagi. Liz’i küll mitte. Ilmselt olen ma mõistetud igavesse tasakaalutusse ja seda ei paranda enam kunagi miski. Ei suuda näed lõpuni samastuda selle naiseliku eneseleidmise finessidega ja ei saagi aru saama et mis neil viga on. Raha on, kolistab mööda ilma ringi ja räägib et teistele huvitavam tunduda mingist eneseleidmisest. Dziisus terved kaotatud põlvkonnad olid peale I-st Ilmasõna – tõeline genotsiid ja keegi ei hädaldanud. Kõik jõid kuulekalt Pariisis absinthi kuni maks ära tsiroodeerus ja olid veel uhked peale. Aga nüüd mingid ühe naise tundevärinad ja hirmud endaandmise ees, sest mine sa tea ikkagi lõpuni mida sa täpselt vastu saad. 

Söögi osa on siiski mõistetavam. Ma söön ka ja see on mul samuti oluliseks osaks eneseleidmisest – ja tasakaalust. Palvetamisest ei tea ma suurt muud kui et individuaaltasandil on see mingi enesehäälestmine valdavalt. Aga kaua sa ikka end häälestad. Ei armasta pikki monolooge pimeduses. Mantraid hoopiski mitte. Ma olen looduses vahel tundnud just nagu ma palvetaks aga ma tean et see tunne käib linnainimesel ikka vahel peal. Ma eelistaks pigem ikka dialooge. Armastus on ehk mingi eetiliselt tühi tsekk ja mingi lunastav vägi on ses ehk vaid naistele. Mehele on see ikkagi suuremalt jaolt koorem, mitte lunastus. Ja nagu Kenderi raamatus nii ka selles apoteoosis, rahamuret ei ole. Kellelgi kunagi. Raha vaid segab kui jutt on ülevatest asjadest. Petronedel aga luurab rahamure ikka taustal.

Raamatus ei tulnud toit kuidagi esile ja tähelepanu ei pälvinud. Aga eks ma ole tuim tükk ka – pelmeeni ja hapukoore peal üles üles kasvanud. Ei oska toitu hinnata. Õpin alles. Muudkui keedan liha kuni see süldiks muutub. Jäängi keetma.  Filmis tuli välja see Itaalia toidu visuaalosa kaunidus ja meistriklass. Ilus toit kultuuriinimesele, toidukultuuri absoluutne tipp lääneilmas.

Mõelda kui hää ta veel maitsta võis. Mmm. Ja milline oluline samm eneseleidmise raskel teel. Mitte üksi kõht täis süüa vaid toitu naudelda. Võib arvata et nüüd miljonid naised end selle filmi peale täis õgivad ja paksuks lähevad. Eriti kui näitleja siuke luider on. Ja siis hakkavad Lizi hagema. Et tema filmi pärast sõin ma ennast paksuks. Hea siis tuleb vähemalt esimene osa kolmest välja.

See söök seal on ilus kultuuritoit. Ja et Indias putukaid palju on, seda ka raamatus silma ei hakanud. Ja see mees kellesse ta lõpuks armub. No kuulge, see on ju Javier Bardem, mees kelle sünniaasta on 1969. Raamatus oli ta 52 a vana. Sünniaasta oleks pidanud olema 1958. Milline petu värk. Kui naised Lizzi hageks ehk söömise pärast siis mina selle pettuse pärast. 52 aastase mehega ei ole mul raske end samastada aga mingi 10 a noorema poisikesega kes näeb välja nagu meduusiga ristatud Antohny Quinn, no kuulge. Egas midagi tuleb hageda.

Epp Petrone sünnitas siis lõpuks ära nagu oligi arvata ja sellega sai see Maajade kalender ka loetud. Ja nii nagu Kivirähk kirjutab Kukumägist et kui mängufilmi osa ei saa talle enam anda sest mine tea – keerab veel jooma siis dokfilmis on see tugevuseks. Keeraku aga. Nõnda ka Justin, keerab kah lõpus jooma. 

Aga see Petronede pere on selline multikultuurne tänapäevane pere kes elab kusiganes ja teeb mida iganes. Aja märk. Ja seda tegemist või elamist võib ju pärjata mistahes ülevate terminite ja sõnadega ja see võib tunduda küll kadestamisväärt elustiilina noile, kes on paikseks määratud aga tegelt pole see midagi muud kui tavaline elu. Võta pateetika ja nali ära või tuuni reaalseks tagasi ja pole ka midagi katki. Lihtsalt inimesed püüavad nii elada et endal ja teistel ka huvitav oleks. Ise nad arutlevad ka et kuhu edasi. First we take Manhattan and then we take Paris. Kas Santiago või New York. Nii et tüdrukud kui lähete ameeriklasele mehele siis võib teie elu ka sama huvitav tulla. Mõelge selle peale.

Ehkki tundub et veel pole nad seda teinud. Ära kolinud. 

Kahjuks jäi nädalavahetus liiga lühikeseks selleks et osa saada sellest Eesti filmide küllusest mis praegu kinodes võimutseb. Kalmistuvahi tütar, Kirjad Ingi-‘le ja Kuku- mina jään ellu. Palju filme, pikad filmid. Tore on. 

Et valimised tulevad, see ka veel. Aga mis tost ikka. Valimised on petuvärk kus me iseendid heal meelel ise ära petame. Ja usume, sest me tahame seda uskuda et osa meist, need kes oma aktiivset valimisõigust teostavad, on kuidagi erilisemad või paremad kui nood kes oma passiivset valimisõigust teostavad. No pole ju. Aga me tahaks ise ka usku et on.

Epp Petrone pikk rasedus

Oli mingi nõukaaegne loodusesaade “Lugedes looduse raamatut”, praeguse Osooni eelkäija. Ja mis loodust siin linnas ikka, muud kui naised ja taevas ja midagi ehk veel. St meie ise, inimesed, oleme see loodus mis siin kohapeal on. Rocca keskuses näiteks. Ma polnud seal ainuke lugeja, üks suvekireva seelikuga naine oli veel. Kuna ma hetkel ei kirjuta avalikult siis jätame sellegi loo siia.  Muljetame siis peale teiste muljete üle. Selleks et otsekogemusi saada tuleb ka otse loodusse minna. Minuskulite maailma. Ka seal on kultuurikonfliktid muuseas. Kui forell on otsas – siis on väga jõhker kultuurikonflikt.  Aga see on minu asi sinna minna ja sellest kirjutada kuis elavad kaislad ja trutta truttad. Inimesi huvitab nende oma ilm enam ja need suured kultuuridevahelised erinevused mida me sageli teadvustadagi ei oska.  

Ameerikast tulnule tundume me ilmselt ikka looduslapsed küll. Eksootilised vähemalt. Aga ka ahvatlevad. Ega siis muidu oleks sisehääl Justinile Epu kohta öeldnud – mine ja tee selle naisega lapsi. Korduvalt öelnud. Eile istusin siis pika päeva koffikus ja lugesin Justin Petrone’t. Täitsa Justin on, eriti kui mõelda et vend võiks vanuse poolest mulle lapseks olla. Tubli poiss. Aga mis tost eks olegi vast aeg säärane…et pealekasvand põlved ei küsigi su käest – nagu Runnel tõdeb.

Maajade kalender on üks väheseid maailmas mis kombineerib kuurütme ja päikeseaastat raseduse kestvusega. Öelgem kohe ära et mulle see meeldib. Selline lähenemine meeldib – inimesekeskne.

Kunagi 1988 Peterburis vaksalis rääkisid purjus vene noorukid Eestist. Olin sunnitud seda pealt kuulama. Kõik oleks tahtnud meid siia “rookima” tulla aga üks kes oli eriti purjus ütles – “A Jaa bjläd uvashaaju”. Nõnda siis ka Justin. Kas ta nüüd “uvazaajet” aga soe ja mõistev on küll.

Antropoloogiasõbrana mulle selline lähenemine meeldib, nagu Maajade kalendris. See et inimese raseduse päevad tuuakse ajaarvamisse sisse. Mulle üldse see mõte meeldib et ka loode on inimene, see lähenemine. Nõnda siis on tubli Justin meile ilusa uue Maajade kalendri kokku komponeerinud. Loodame et seekord ilma maailmalõputa. Ja kui lõpp siis lõpp – siis kirjutame ja loeme lõpust.

Seda Maajade kalendrit võiks siis alapealkirjastada ka kui “Epp Petrone pikk rasedus”. Kusjuures pikk ei ole see rasedus mitte selles mõttes et läheks üle aja või üle piiri ja siis tuleks sünnitus esile kutsuda. Ei, mitte seda, kui kellelgi tuleks sünnitus esile kutsuda siis Justinil. Tema kirjutab Epu rasedusest tubli 600 lehekülge ja otsa ei paista. Tema mõõdab oma aega ja toimlemist Epu raseduspäevadega. Rasedus algab juba kusagil esimese raamatu keskel siis kui ta oma sisehäälele järele annab ja “läheb ja teeb selle naisega lapsi”. Siis sirvid juba lootusrikkalt teist raamatut ja loodad lapsukest käimas näha, ehk on juba esimesed hambadki suus, aga tühjagi, ikka alles neljas raseduskuu. Olla vähemalt 500 lehekülge rase ei ole ilmselt kellelegi kerge.

Raamat on lustakas võtmes kirjutatud. Millegipärast oli mul kaks peamist assotsatsiooni, üks neist Dovlatov nõukaajast, “Protsess” nimeks, raamat kus ta käis Leida Peipsi’t tegemas. Selle vahega muidugi et Dovlatov oli koguaeg purjus kui ta Eestis oli, Petrone on aga purjus vaid kaksikraamatu alguses ja hilisematest purjakil olemistest ta suuremat ei räägi. Saab sama lustakas võtmes kirjutada ka kaine olles. Kui sul on siis see va kütus eneses olemas. Olgu selleks või omaenda eneseväärikuse ja leidmise ja hinnangu ja armastusega seotud küsimustering kahe ja enama kultuuri pingeväljas ning soov ja tahe seda lustakas ja soojas võtmes esitada. Mitte hinnanguliselt. Sellega saab Justin suurepäraselt hakkama, ta on püüdlikult korrektne, mitte poliitkorrektne. Ta on korrektne selle pärast et ta armastab oma naist ja austab tema päritolu ja kõike muud  mis Epuga kaasas käib. Sergeil aga ulatub üle kultuuride huumor, nali ja alkoholi kõikemattev hämu mis muidugi lisab groteski ja nalja. Ühesõnaga Justin võiks ka Dovlatovit lugeda.

Justin asub oma suurele eneseleidmise rännakule nagu Odusseus ja millegipärast tõmbab teda Põhja. Nu jah võib ju arutleda selle üle mis selle taga on, aga ega pruugigi olla muud kui soov omanäoline olla. Ühesõnaga vallandavad ajed ei pruugi olla analüüsitavad. Tulevad need kusagilt lapsepõlvest ja toonastest juttudest. Kohtasin ka ise õpiajal mitmeid ameeriklasi kes kippusid Eestist huvituma, vähe sellest, üks kippus koguni siia tulema, nagu siga rukki, aga ühiste jõupingutustega õnnestus see häda toona siiski ära hoida. Muuseas ehedat ameeriklust ehk sellist poliikorrektse ja halvastivarjatud üleoleku segu esindavad väga ilusti ja selgesti Justini vanemad. Justin oskab neist ka kenasti kirjutada – soojalt, nagu lapsevanem lastest. Just sellena ta end siin Eestis oma vanemaid võõrustades tunneb, kohustatuna tagama et nad end hästi tunneksid ja elevil oleksid nii nagu lapsed lõbustuspargis. Üks teine mulle kunagi tuttav proua ütles midagi sarnast kokkuvõtvalt nii: “mulle ei meeldi kui teised ameeriklaste lennukeid juhivad”. Silmas pidas ta kitsamalt neid kahte meest seal kokpitis. Ühesõnaga tunneb too proua end kindlalt vaid siis kui ameerika lennukeid juhivad ameeriklased. Ja ütles ta seda mulle ilmselt mindki natuke ameeriklasena võttes. Ei tundunud komplimendina.

Ei ole imestada et Justini isa jaoks, meie hinnad vähemasti Bonapartes kõrged tunduvad.

Edasi võib arutleda selle üle mis tagab sooja korrektse  multikulti ja vastata see küsimuse ka ise ära – armastus. Armumine ja armastus ja lisaks veel muidugi töö. Nii Dovlatov kui Justin on ajakirjanikud ja seetõttu peavad nad hommikust õhtuni tuhnima meie n.ö. Eesti asjas ja sellest kirjutama. Mõni ime siis kui see asi sind viimaks ka huvitama hakkab. Või ära tüütab. Ja detailid. Detailide peale on Justinil silma ja ta suudab neist tõesti ilusalt ja pikalt kirjutada nii et tüütuks ei lähe. Ei ole vist ühtegi rahvuslik/rahvalikku klisheed mida ta oma raamatus ei käsitle. Teisisõnu ei jäta ta ühtegi rahvsulikku kivi meie jõepõhjas tagurpidi keeramata. Teeb ta seda üsna piiri peale jäädes, ilma et läheks teravaks või astuks üle nähtamatust delikaatsuse piirist. 

Kõige taga on aga suur eneseleidmise teekond millest ma juba eespool rääkima hakkasin. Sellega seoses meenus mulle üks Leonid Andrejevi novell – mehest kel oli mustanahaline naine. Ta meeldib õhata vastuseks teiste imestusele .. aga mulle lihtsalt meeldivad mustanahalised. Kodus oli ta suhtmine aga nagu Liblika Antsul ühest Eesti maa alevist kes oma ema küll prouatas aga purjus peaga ütles — “krdi känkar”.  Nii et ega me lõpuni teada ei saagi, sest teadasaajate lõpp võib enne tulla. Aga loodame ja eeldame mõnetise ettevaatusega küll –  siiski kõige paremat.  Et mine sa siiski tea mida ta tegelikult arvab. Aga mis seal ikka, peaasi et ta sooja ja ilusa ja lustaka mulje jätab. Arvaku mis tahes. On ilmne et Justinile lihtsalt meeldivad eestlased tänu sellele et talle meeldib see üks eestlane.

Ja kui ka kõik muu kõrvale jätta, siis on ta selle veidra armastusega kindlasti vähemalt eksootiline oma vanemate ja sealsete sugulaste silmis. Ja võib õhata – aga mulle lihtsalt meeldivad eestlased. 

Igal juhul on keegi kes on võtnud kogu meie rahvusliku klisheedekogumi ja selle kenasti lahti kirjutanud. Käsitlemist pole leidnud vaid joomine kui rahvuslik haigus või tuleks vast pigem öelda et seda ainest on pealiskaudselt käsitletud. Ja siis veel meile omane nn. ugrikurjuse fenomen. Ma saan aru et sellest ei saa välismaalane lihtsalt kirjutada ja teisalt usun ma ka seda et vahest ei ole seda tõbe noorema põlve rahval enam olemaski. Annaks jumal.

Teine raamat mis lugedes meelde tuli, oli “Söö, palveta, armasta”. Justin ei ole vast suurem asi mediteerija ja ehk pole ka söök talle sedavõrd oluline. Tegelikult kui järele mõelda siis on küll. Ja mingis mõttes Justin kindlasti Epu pelmeenide ja hapukoore all ka kannatab. Aga tal on mille nimel kannatada. Ja ega meil olegi nii väga seda toitu millest kirjutada annaks. Süldi kohta tuleks see asi Justinile selgemini ära seletada et mitte üksni liha pikaajaline keetmine ei aja teda kallerduma vaid seal on siiski ka muidu põhjuseid.

Nii et kes kihutab eneseotsingul Itaaliasse-Indiasse-Balile ja kes eelistab marsruuti Soome-Inglismaa-Eesti. Eestlaste seltsis elamine on Justini enesleidmise teel oluline ja pikk peatus. Nagu Odüsseusel sireenide juures. Kui aga teema peaks Justini jaoks siiski ammenduma siis on mitu võimalust. Jääda siia kirjutama – millegipärast ma ei usu seda. Teine võimalus oleks reaalsem –  edasi näiteks või Venemaale või veel kuhugi…… Terve perega. Ma olen kindel et kuhu iganes, mõne aja pärast ilmuksid taas paar toredat raamatut mida me taas saaksime huviga lugeda. Aga eks nad ise vaata, mis see minu asi on.

Aga laps sünnib ikka lõpuks ära kui teise raamatu tagaosas asuvaid pilte uskuda. Jätsin endale tänaseks maiuspalaks veel 50 lk. Egas midagi – lähme ristsetele.

hääduse otsingul

On terve hulk inimesi, ja taas ei ole mitte mingit vahet selles kas nad on kristlased või mitte, kes ise ei praktiseeri ja kellega ei saa praktiseerida Jeesuse ja UT õpetust lepitusest ja konfliktilahendusest ega õieti midagi mida UT selgeil sõnul õpetab. Ja kui sa lähed ja teed UT sõnul ja ütled “et mulle meenus et mu vennal on midagi mu vastu.” Mis siis? See pole raske sest ma olen korduvalt niimoodi teinud. Püüdnud praktiseerida. Mitte midagi, olen proovinud. Esimene kaitseliin on see et” ma olin üllatunud et sa nõnda arvasid, mulle tundus et meie vahel on kõik korras ja hästi!” Jah aga restoratsiooni ei ole ju. Aga ju siis ei soovitagi seda. Ja siis tunned et omal on piinlik kuidas ma omas rikutuses võisin ometi arvata et meie vahel ei ole kõik korras. Et näe mõtlen ikka vaid oma rikutuse tasandil.

Teine kaitseliin on see et kui sina sellise jutuga tuled, siis nähekse seda kui nõrkuse märki ja oma süü tunnistamist. Ja siis tõuseb see kelle omaõigust su süü tunnistamine kehutab suisa lendu. Mis tostki oleks aga siis tahetakse tõsimeeli ja kohe et sa omaks võtaksid ematapud ja isatapud ja õepilastamised ehk kogu selle retoorika mida inimesed on sulle kui kõrbesse saadetule juba omas mõttes kogukondlikult ja üksikult külge pookinud. Ja nii ka ei saa. 

Üldse tundub et mina olen veel ainuke ja viimane inimene kes muretseb UT ja Jeesuse õpetuse praktiseerimine pärast siin Eestimaal. Ja minu jaoks on Jeesuse sõnad normatiivsed ja ülemad Pauluse omadest. Ja ma lasen tal igat asja alati kolm korda küsida sest ma olen lihtsalt pikaldase taipamisega. Näiteks seda – kas sa armastad mind. Igal hommikul kolm korda. Ma lihtsalt imestan kui tuleb välja et teised on veelgi pikaldasema taipamisega. Et polegi taibanud. Aga eks nad ole omadesse kasuistikatesse ära uppunud ja enam neist eetilistest laugast välja ei saagi.

Lihtsalt selle pärast ei saada praktiseerida UT õpetust et selle asemel on neil/meil mingi omaenda omaõiguse õpetus mille üheks osaks on demoniseerimine kas siis selle läbi et keegi kurjavaimudega ühte seltsi arvatakse ja/või surnuks vaikitakse. Ja siis on veel tänitajad – need kes tulevad ja ei lõpeta iial ära. Hiiobi sõbrad. Ja Pühakirja retoorikat pruugitakse küll hää meelega aga ikka omaõiguse osana mitte vastupidi et lastaks PK õpetusel ka oma omaõigust selitada ja vallata. 

Mul on neist kahju aga ma ei 0ska ka noid aidata. Ja ega siin uskkonna vahet ei ole. Lihtsalt vabakirikud pruugivad enam religioosset terminoloogiat mis võetakse peamiselt Pauluselt ja mujal UT-st. Alates peale sellest – patust PV vastu, ja seda diagnoosi siis sageli heldesti kohaldatakse. Aga sama kergesti siis ka igast muid demoniseeringuid. Sind asetatakse seltsi kurjavaimude ja saadanase endaga ja kohe ei laiene sulle Jeesuse õpetus armastusest ja andestusest. Sest kuradit ei tohi armastada, vaid ainult sõidelda ja ajada igast kohtadesse, peamiselt küll välja igast kohtadest aga kuhugile peab ta ka siis minema kui ta välja läheb. Lihtsalt välja? Hmm. Õue? Või kuhu siis?

 “Olgu ta su meelest nagu “tölner ja patune” ehk teisisõnu kanna ta maha. See on üks kaitseliin. Sildista lõplikult ära. Ja tehakse nii ehkki Jeesuse sõnul sa juba “lolliks” sildistamise eest põrgusse lähed.  Ja nõnda tehaksegi tühjaks Jeesuse õpetus. Või tehakse seda siis mingi õpetusliku “tõe” nimel. Näiteks ei meeldi mulle naispreestrid, no saate ise aru küll, kui ta ikka käib kauboiruudulise pastoripluusiga ja seljakoti ja põlvpükste ja potastega (krassovki!) ja otse loomulikult mitte ühe kaupa vaid seda kõike korraga siis on ikka liiast küll. Ja räägib kimeda häälega mis vahel falsetiks üle läheb no mis Kristuse kehastus ta siis on? Meelevallaga mehed räägivad madala häälega.

Noo siis kinnitab see minu traditsioonilise ilumeele haavang vaid seda teolooglist põhimõtet mis mul on – et Kristust kehastada saab ja tohib vaid mees. Sest….Jumalat kehastada võis vaid Kristus (mees). Selliseid naispastoried keda kirjeldasin on skandinaavia täis. Need haavavad ilumeelt või on lihtsalt veidrad ja huvitavad (mulle). Kuhugimaani. Aga kui sina näiteks nonde poolt oled siis oled sa liberaal – liberaalid ei usu aga “keda kuraditki” ja on ilmselt just seetõttu just sellesama kurdiga mestis keda nad ei usu. Nende meelest kes usuvad kuradisse.

 Aga hea küll eks ole sest räägitud ju ka. Ja ega keegi ümber ei mõtle reeglina. Kusagiltmaalt ei ole inimesed lihtsalt enam võimelised muutuma, rääkigu UT mida tahes. Võimetud, nagu lõtv amb. Piibli sõnul enam ei vinnasta sa sellist, keegi ei vinnasta. Ta ise ammugi mitte. Ehk mingi vaimne viagra aitaks vinnastuda aga see on nali. Ja kui ei vinnasta siis ei vennastu ka. Lihtsalt määrib ära kui jälle sisse astud muud midagi või kasvõi riivamisi kokku puutud. Aga Jumal nondega. Olen vabanenud oma viimastestki referentsgruppidest ja hea kerge tunne on. Läksid ise viimaks. Ja osade eest tuli jalga lasta lihtsalt.

Jah, kurb et kusagil eheda ugrikurjuse eest asüüli ei pakuta. Võiks kuulutada lausa maailma kultuuripärandiks ugrikurjuse selle erinevates esinemisvormides nagu näiteks religioosses, talupoeglikus jm avaldusvormides. Ja võtta kaitse alla ning koguda siis sinna Rocca al Maresse kokku. Et kus tuleb suitsutarest välja ja kukub tänitama nagu Oru Pearu. Ja see ongi ju meie suure rahvusromaani sisu. Mis hoolimata ajutistest koomilistest elementidest on ikkagi masendav.

Isegi nood kellest sa kord lugu pidasid olid nii kohutavad omades Kaifaslikes rollides et raske on sellele tagantjärgigi mõelda. Ehe kogukondlikult legitimeeritud kurjus. Ja ometi ei ole see kurja tunne mind vallanud vaid ikka on suured varud häädusi hinge taga mis võivad säält veel vallanduda. Et käin muudkui ringi ja küsin et kuule vend ega sul midagi mu vastu ole. Kuni leian selle kes ütleb et tead mul on küll.

Aga kui sa mehhanismest aru saad ja sellest et mingi koosluse nimel toimlemine ongi ainus mehhanism mida inimesed tunnevad mis nonde endi silmis nende kurjuse ära legitimeerib ja “hääks” teeb, siis on kergem andestada. Aint kui nad Jeesuse ees sama argumentatsiooni pruugivad et kuule Jeesus sa nägid ju konteksti ja et ohus oli kogu projekti rahastamine, siis ütleb ehk Jeesus jah aga miks teie konteksti ei näinud – seda et mind just sellise argumentatsiooni alusel risti löödi, miks teie seda ei näinud, kus te silmad olid poisid. 

Hääduse otsinguil saad sa määritud ja rikutud aga sa ei tohi järele jätta. Kõige raskem osa on see – andestada noile kes ise kellelegi ei andesta. Ja kusagilt maalt olen mina ka pragmaatik. Ja saadan inimesi kõrbe Asaseline või lähen siis lihtsalt ise. Sest mul on oma rada käia ja omad märgid järjestada ja oma elu elada. Ja see on tähtsam kui mingite kurjamitega lõputult midagi selitada. Aga loodusest ja loomariigist leiab enam hääd kui ära tunned või vähemalt leiab teesklemata kurjust mis on nii ehe et ajuti häädusena tundub.

Hea küll

Head küllaga. Palju head, oleks vaid silmi näha. Et ei reageeri teiste kurjusele lihtsalt. Las nad ise vaatavad et mis ja kuidas. Ja enesekaitseks mõneti kapseldud st et ei suhtle inimestega kelles on kurjuse reaktor endas ja lõpmatu omaõiguse tagajamine. Ja ütled vaid “whatever” ja “O mani padme hum”.

Vaat sellised uudised siis täna. Valime teised relvad. Ikka jõuab. Veel jõuab kasvõi enda jaoks. Maailm ei ole vihkamisest väsinud, veelgi enam ta ei saagi sest väsida sest ta on haaratud rivaliteetidesse ja noisse ta siplema jääbki. St et väsinud võib ta olla aga paremat ei tunne ja sestap on parimaks puhkuseks vihkamisest leebe ja loiu reeglistatud rivaliteedi ajad. Maailm on määratud vihkama. Aga sina võid võtta teised relvad. Vähemalt indiviidi tasandil. Sotsiaalseid struktuure ei muuda naljalt. Üldse mitte.

Sa saad aretada omaenda väikest moraalset naturaalmajandust. Et kõike toodad ise aint mitte soola mida haavule riputada. Naturaalmajandus on suht võimatu meil siin Eestiski juba. Seleenipuudesse surevat loomad ära kui neid ei aita. Suur osa vähemalt.

Aga vastata püstolile näiteks, no ma ei tea – rapiiriga. Või vabamaadlusega. Või põselöögile – teise põsega vastu lajatada. Või ristilööjaile andestust paluda. Lajatad andestusega see on võimas relv. Täna on mu suled rasvased ja ei märgu kurjusest mida õhk me ümber tulvil on. Väikeste roheliste kerakestena hõljub ta me ümber. Külm teeb seda. Mõigus oli -23. Mis siis muust rääkida. Kurjus mis inimeste suust väljub, jääb hõljuma väikeste roheliste kerakestena aga mul on suled võitud. Ja uriin külmub enne ära kui maani jõuab.

Just. Nagu Siberis. Machomehe jaoks on terve ilm kemmerg. Läheb eesnääre ees.

Enamik inimesi ei väsi kurjusest muidu kui vaid lühikeste perioodide jaoks et hinge tõmmata. Sest et nemad on jõustruktuuride inimesed kellele poliitikud annavad ülesandeid. Või siis muidu moraalselt omaõiged kelle suur rehkendus legitimeerib kogu selle kurja mis nad teevad nende endi silmis vähemalt. Ja ega Jeesuski midagi lahti räägi, lajatab suure üttega aint ja siis hakkab inimene omas meeles vingerdama ja diskuteerima ja õigustama ja süüdistama. Aga Jeesus ütleb sama asja edasi muudkui – 3x vähemalt. Küsib sult – kas sa armastad mind? Ja siis võtab ikka läbi küll viimaks.

Aga jah siis veel nood kes saavad palka oma tegude eest ja neil on pered toita. Ja emotsioonid legitimeerivad nende igapäist kurja nende endi silmis. Tuimalt tehes oleks nagu midagi valesti aga hea nimel kurja tehes on kõik omal kohal ja paigas. 

Neil ei ole seda võimalustki. Võim legitimeerib kurjuse hääduseks see on suurim häädus mida see maailm tunneb ja teab.  See on see ühes hingamine.

Ma pole süstemaatik. Kui ehk siiski olen, siis on mu süsteem selline poeetiline ehk koos seisev vaid tänu minu sügavalt isklikele elementidele, millest teistel pole aimu. Omad koodid ei võta ma koodikaardilt vaid igahommikuselt kopra esimeselt ujumiselt. Umbes samuti nagu kord 1973 sai malevas tehtud juhuslike sõiduplaani. Et kas lähed 6.36 kirsipunase ziguliga või…….  

Aga jah ma olen siiski valdavalt reaktiivne. Reaktiib(klaver) et nagu reaktor tööle läheb nii võtab tiiva tööle. Mõlemad. Aga nüüd on õnnestunud viimaks koguda endale headuse varusid hinge taha nii et kohe ei viska pilti eest ära kui kurjaga tullakse. Hiljem ehk. Kui väga proovitakse. Aga ehk mitte siiski. Selle koha pealt aitab hästi su enda abitus. See et sa viimaks pole enam võimeline kurjaga vastama, sest oled paks ja võhma ei ole. Nii lihtne see ongi. Aint näpud veel pisut liiguvad.

Pikemaid asju on raske kirjutada sest reaktsioon saab otsa. Ei kanna välja. Kibedus on kütus –  resignatsioon, mis tuleb läbi kirjutada seni kuni teda enam ei ole, tuleb olematuks kirjutada. Mitte vehkida niisama ja kohe ning nõuda oma õigust sest see ei aita. Õigus tuleb emotsiooni pinnalt ja kui on teine emotsioon veel taga siis ei tule ka ees midagi muud. Vaid hoida endas seda kogemust nagu kallist vara ja siis see ära kirjutada. Lühikese perspektiiviga võib kaotajaks jääda. Ja igast perspektiiviga võib kaotajaks jääda. Sest pole ullu. Siis vast sellest huumusest head võib võrsuda viimaks kui on asi n.ö. emotsionaalselt läbi seedunud. Läbi su enda kolme eetilise mao. Mäletsetud ära n.ö. Et tõuseb 3 x suhu tagasi ja mälud uuesti. Seni mälud kuni tuleb õiget asja. Nii nagu kunagi öeldi Arnoldi kohta et söötis lehmadele shokolaadi seni kuni nad kakaod lüpsma hakkasid. Vaat nii kaua tulebki sööta. Ja mäluda ja saata ühest maost teise ja teisest kolmandasse. Ja keda see üldse ja ülepea huvitama peaks kes ma olen ja miks ma olen.

Eile nägin vana sõpra, stiilne vend oli Viru ärimees. Lugu aga hakkas sellest et inimene läheb mööda teed ja laulab. Ma küsin et mis sa laulad. Tema et vabariigi sünnipäev ja siis keeras sisse, Valli baari. Ja seal oli vana sõber. Stiilne vend. Stiil hoiab vähemalt eneseväärikust alal ja hinnangut sest eks ole nood omavahel seotud. See küsib et mis sa siin teed. Ma ütlen et mõtlen mida valida. Ta vastu et vene ajal oli lihtne kas valget või vana Tallinnat. Mida seal muud ikka valida. Nüüd enam nii lihtne ei ole. Ja tänini on ta stiilne. Pikk palit ja kena naine. Kulunud küll nagu sellises eas ikka. Tegin naisele komplimendi et hästi päevitunud teine mispeale sõber tegi rumalat nalja et tõmbab naise iga päev pinotexiga üle et katab oksakohad vähemalt ära. Rumal machonali, seda küll aga poliitkorrektset huumorit pole olemas. Sõber ütles et võtab küll, iga päev võtab, aga ei võta lõpuni. Tea kuis on alkohoolikul siukse interruptusega elada. Pole vast kerge, vahel tahaks ikka ka lõpuni võtta ehk. Minna n.ö. lõpuni.

Eks tule täna jälle minna Petronet lugema – estica ikkagi ja mis teha kui este endid pole kes suudaks sest nii rääki et põnev oleks. Muuseas ka eesti naised need kellele meeldib küll kui neile iga päev öeldakse – ma armastan sind ei saa ise samuti selle harjutusega hakkama. Ootavad küll aga ise ei suuda ometi. Oma kaitseks aga ütlevadki et see on mehe asi öelda st kaitsevad sooliste stereotüüpidega. Ei takista miski neil ise alustada.

Reageerida reaktsioonidele aga sinna vahele on vahel vaja ka väga otseseid eksistentsiaalseid kogemusi muidu jääb keel ja kõne elukaugeks. Võimalikult lähedast suhet verbumi ja kogemuse vahel. Igast sõnalisus on ju juba lisaks kirjeldusele ka tõlgendus. Loomariigis valdavalt häälitsused vaid illustreerivad ja markeerivad kogemusi, ei muud.

Tõlgendada inimest-teine lugemine

Dostojevski ütles et inimene olla saladus. Mis saladust seal ikka, küsige või Maslowi käest. Istub omas püramiidis ja ajab sealt ajesid välja, madalamaid ja kõrgemaid. Nagu tigu katsesarvi. Mis ehituvad teineteisele – ajed ma mõtlen. Nii nagu puhta särgi on selga saanud nii tahab tonksu peale saada nagu Murutar räägib. Aga vot ei saa ja kõik. Sest ei vasta tingimustele. Kutsub piknikule aga omal on ema piknikukorvis kaasas, nagu ahjualune. Truudus, kas ei tähendagi see seda et sa oma kindla partneri ikka ilma jätad, ühe ja ainsa ja alati? Just tema.

Sai eile raamatupoes lehitsetud mitut raamatut. Üks oli “Faunid ja Klounid” Gailitilt. Seal siis jälle juttu oli vanast sõbrast Valdesest. Selline eksklusiivne hobi mul – lugeda vahel.  Ja rääkida ka võõraste inimestega juttu, turul näiteks.

Teine raamat oli Juhan Viiding – Eesti luuletaja. Seal jälle Krauklisest. Miks loob inimene omale alter ego? Koguni neli nagu Pessoa. Ei saa vähemaga lihtsalt. Kui sa tead kes seal taga siis on – ok. Kui ei, siis tekitad vaid segadust ja muud ei miskid. Need on meeste mängud lihtsalt. Ma tean et ma ei tohi neist ära kanoniseeritud inimestest rääkida sest kõigil hakkab jube piinlik kohe ja see on sigadus kah veel muuseas. Lapin tohib mis tost et on alkohoolik – siis ei ole sigadus aga mina ei tohi. Nii nad arvavad nood kes on ära kanoniseerinud.

Nagu näiteks Doris Viidingu. Tema võib tõlgendada. Mina ei või. Meid ei saa võrrelda aga siiski minu mälestused on sellised väikese inimese omad, lausa põrandaaluse inimese omad. Ma olen ka müksanud julgeksin öelda ja ei häbene öelda. Kas ma pean ütlema. Võin vähemalt. Kõik inimesed ei taha lihtsalt öelda nagu Margie tema ja Toomas Mertoni kohta. Mina olen sääsk kes on imenud suurvaimude verd. Ja ega ma muust kui tollestsamast verest räägigi mida mul sigimiseks vaja oli. Ma olen elu jooksul igast asju öelnud ja järginud valesid eeskujusid ja sattunud valede kirjastajate kätte aga paljukest noid siin valida on? Võtad järjest ja seegi järjekord ei ole pikk.

Kanoniseeritakse aga puhtkorruptiivsel alusel n.ö. omade poolt, ehk sama kamba poolt mis suga läbi käis sest nad teavad et nondega tehakse kunagi samamoodi. Ja mistahes mässumeelsed Siurulased lõpetavad ikka 2000 läheküljelisi päevikuid pidavate vanuritena, nagu see pangaametnik, teate küll, kes küll Siurust ei olnud aga siiski oli – pangaametnik. Marssalikepike põues. Eile lehitsesin ta opus magnumit, lõpp oli ilus, lõpetada päeval mil mul ei olnud ei suuri võite ega ka kaotusi, nii lõpetab Ristikivi oma päeviku. Mulle on ta stiil kohati võõras aga ta kinolummusest saan ma aru. See oli siis veel kõige mõjusam meedium.

Nii nagu kontsepti puhul lehest läheb kaduma see mis puu leht ja millise kuju ja tekstuuriga ta on, nõnda läheb alati midagi paratamatult kaduma. Näiteks oli minul piinlik lugeda Mari Tarandi raamatut kus kõik oli tehtud lihtsaks ja ühedimensiooniliseks ja lamedaks. Suurvaim on titaan kes heitleb alati ja kelle sees on heitlus ka siis kui väljaspool ei ole parasjagu.”Võite minu tehtud pilte püle teha, ise teate ju missuguseid, et te maha raiuks seda ma ei taha, suuri puid neid majataguseid.”

Ka lapsena hullas ta, suurvaim Zeus, Kreetal ja murdis härgadel sarvi aga teha ta selliseks no ma ei tea. Aga tema võib, vähemasti ei hakka piinlik. Saab veel tunnustust peale.

Olen kohanud lamedat kurjust mis on ennast minuga õigustanud. Aga midagi ei ole teha. Eks ma jäägi noile põlvega kubemesse taguma kes on suu täis võtnud.  Ärgu lootkugi, küllap saan ma neile ka langevarju pakitud. Kena kujund lihtsalt, muud midagi, mul on neid aga hoopis energiaks vaja, nagu energiavõsa.

Mul läheb ikka valesti sest maatriks või kirjastaja võib vale olla ja ma ise ka põen ja jäängi põdema. Kodanikujulgust napib kui pole selgesti etteantud osa. Ise lavale ei trügi ja rolli ei võta kui ei anta aga tahaks küll nii mis kole. Ei julgenud ma ka eksami ajal tõusta ja seda lindu saalist välja lasta mis sinna sisse oli ära eksinud. Nüüd oli aga viktoriin ja küsiti vastust – Ma juba küsimuse ajal pakkusin vastust privaatselt välja aga siiski kuulis seda pealt kaks inimest. Siis küsiti vastust ja kohe tuli ka vale vastus. Ma ootasin et ehk nüüd saab jägmine s.o. mina öelda aga seesama inimene kes oli korra valesti pakkunud pakkus veel kord ja õigesti. Vaat nii. Puhas kadedus räägib minus ja nõnda ma lähedasi vaevangi sest nemad peavad minuga arvestama tahavad või mitte. Ma oleks tahtnud näidata et vähemalt selle täiesti kõrvalise detaili osas olin ma neist targem. Aga ei saanud sedagi tehtud.

Aga neile saan ma oma vastused ära öelda, neile keda see ei huvita. Aga ma tahaks veel heaks inimeseks saada. Ma püüan.

Aga õiendagem ära see pilliroo ja kõrkja asja kõigepealt ära. Pilliroog on kõrge ja tutt tuleb otsa suve lõpus. Kõrkjas on kodanikunimega Kaisel ehk kaislad. Säsine. Risoomid on mõlemal söödavad.

Kaislad siis siin: http://www.looduskalender.ee/node/4506

Pilliroog on aga selline:http://www.pilliroog.ee/bioenergia.htm

Nüüd võiks siis putket teha. Nii ta on et kui vabadus enam maapõhine pole, mis ta siis on. Riigi- keele- ja kultuuripõhine, ilmselt ehk veelgi enam aga rahapõhine. See vahe ongi esimesel ja teisel vabariigil. Aga Lennon jah tahtis sellel maal elada ja bändi teha. Ta tahtis terve elu üldse ja ainult bändi teha ja see et ta vahepeal ka jointi tegi on siinkohal kõrvaline. Marley koguni ise kasvatas omale kultuure. Bändi teha ja just sellel maal mis on suurem kui tema administratsioon ja ametnikud, sellel maal mis kätkeb endas suuri ja lepitamatuid vastuolusid mida muuseas ka vabaduseks nimetatakse.

See et tal takistati seal elada või teisisõnu taheti et ta sealt ära koliks ähvardas ta enese silmis kogu ta eksistentsi. Sa oled kuulus ja oled geenius ja siis kiusatakse sind taga selle pärast et su retoorikas on alles sõnad nagu revolutsioon ja see et sa jointi teed. Aga nii ta just käib. Ametnikuriigis taandub riik ametniku tasandile. Ametniku intelligentsi tasandile, õigemini selle puudumise tasandile. Tema teeb ikka sarapuulehest lihtsalt lehe ja kõik. Kogu su very eksistents säätakse ikka kellegi poolt küsimärgi alla.

Olen end sarnaselt tundnud, sest olen öelnud midagi kononiseeritud inimeste kohta. Aga midagi ei anna enam teha, tuleb silte edasi panna. Mida too Pilaatuski teha sai, peale oma ainsat suurt sildistamist – INRI. Pani aga edasi, edaspidi ei tulnud enam nii hea välja aga ikka pani. Mina loodan et edaspidi läheb paremaks ja ma saan enda kui sildistaja sildistajad kah veel ära sildistada. Need kes seavad kogu mu very eksistentsi küsimärgi alla. No vaatame, energiat annavad nad küll. Ja tuu om hea.

Loen nüüd Justin Petrone-t ja jälle on sama tunne nagu Oksaneni puhul et miks meist ja meie asjust igast võõrad kirjutavad. Miks me ise sellega hakkama ei saa?  Viimaks tulevad veel meie kala püüdma ja naisi ja panevad kohtadele teised nimed. See ongi okupatsioon. Naised lähevad ise sest Eesti mees ütleb 1x elus ma armastan sind. Nood mehed aga 1x päevas. Hea lühike ka inglises öelda. 3 silpi; 5 eestis. Upstairs – ülemisele korrusele nõuab märksa enam silpe. Sellepärast nad lähevadki.

Aga raamat meenutab mulle kummalisel kombel sedasama naistekat Söö… ainult et Itaalia, India ja Bali asemel on Eesti seekord. Üldse mitte paha, väga armas. Soovitan taas. Vanamoodne ja tundehõrk ajaviide – lugemine. Pole viga loeme veel. Loeme ära.

Kohata Valdest ja Krauklist

See on siis üks väheseid säilinud pilte Valdesest. Naist kellega ta hüppab ei ole kahjuks õnnestunud tänini tuvastada. Samuti seda kust ja kuhu hüpatakse. Naine on usalduv ja vaatab kõrgustesse, nii nagu inimesed end ikka Arturi seltsis tunnevad. Mees aga otsib maandumispaika kuhu nad mõlemad turvaliselt maanduda saaks. Nii iseloomulik temale. Vaid temale. Alati oli ta mures maandumispaikade pärast, alati. Aga hetkel on nad õhus veel ja kõik võimalused maandumiseks on valla. Õhtu on veel noor.

 On ilmselt liiast kahest korraga siinkohal rääkida aga ma püüan siiski. Lihtsalt seda pinget ajust välja saada. Seda tunnet et mina. Kas tõesti mina? Miks just mina?

Eile kohtusin mõlemaga. Puudus veel et oleks ka Bengtsson tulnud aga viimasel jätkub ilmselt peenetundelisust säärastest kohtumistest end kõrvale nihverdada. Aimasin siiski ta varju. Nõnda oli ta kohalolek küll tajutav, ehkki mitte tuntav. Eks ta vaadanud eemalt ja teades temasuguse õrna ja hella metslooma inimpelgust ei ole imestada midagi et enamat kui varju ta endast naljalt maha ei jäta. Varju jätab ta endast muuseas ka siis kui ilm pilves on. Ometi on ta ikka juures siis kui Eesti kirjanduse suurkujud kokku tulevad. Hiljem kui me Valdesega hüvasti jätsime oli meie laua peale siginenud salvik millel oli luuletus. Niipalju siis Bengtssonist ja tema stiilist. Nii palju siis…    

Olin vast 17, andestage mulle palun mu väikene nostalgia siinkohal, kui läksin Mündi tänava antikvariaati ja küsisin Artur Valdese järele. Vanem proua viis mu taharuumi, pani raadio kõvasti mängima ja riietas end siis aeglaselt lahti ning ühtlasi seletas mulle sealjuures selle Valdese asja selgemini ära. Käsin pärast kolm korda dushi all aga puhast ja kuiva tunnet enam tagasi ei tulnudki. Hea veel et seal kaameraid ei olnud. Oli vaid mingi sisemine mäss selle täiskasvanute “tõe” vastu. Jah, miks mina peaksin sellega leppima. Mille pärast? Mille nimel? Otseseks tulemiks oli muidugi tsölibaat esteetilistel põhjustel, nagu ka George Bernard Shaw-l. Niipalju siis sellest. Nii palju…sellest. Esteetilistel põhjustel emmigreeruma ei ajendanud see mind siiski. Jäin siia ja kannatasin ja nõnda tänini välja. Nonde literaalse lugemisega teoloogide ja ilmikute seas. Kannatan. Lameduse, jämeduse ja üheülbalise ülbuse all.

Eile siis jälle ja sealjuures veel mõlemad. Mulle oli seda liiast. Ainus pelg ja pagu on noodsamad kirjamärgid. See kohtumine meenutas oma emotsionaalselt intensiivsuselt seda põgusat hetke kui ma nägin Elvist. Ma olen sellest kirjutanud ja sedagi kuis ta mind omale mõneks ajaks õpipoisiks võttis. Eile siis need kaks korraga või kui täpne olla siis mõneti kattuvalt, mitte korraga. Overlapping.

Mina kui vanema kooli mees vaimustusin enam Valdesest. Milline tundehõrkus, millised poosid, millised zhestid ja ilmed. Millised poosid? Anglosaksikud aga samas siiski mitte indoeurooplikud vaid……..

Oleksin kui kohtunud paavsti või dalai laamaga. Ainult väheke teises võtmes oli seekord see kõik. Tunda Arturit ära tema kehastustes on ülesanne mis on jõukohane vaid vähestele. Mul on olnud õnn, mul on olnud õnn. Eile siis ja kus veel – Rocca keskuse suures raamatupoes. Mõni kõnekas detail, mis ei jää märkamata vaid teadjale. Võtsin peale pikemat kõhklemist julguse kokku ja nõutasin kohta ta lauas. Esitatud küsimuse sidusin tema müstilise lahkumisega Rootsist, millest on pisut kirjutanud Gailit. Kadus uttu ja kõik………?

Ilmselt ei olnud see siiski – kõik.  Küllap järgnes sellele mõne aja pärast laeng Kalashnikovist, seda juhul kui meri teda enne ei hukanud. Exposure to the elements. Avaliolek ehk avatus elementidele. Kropusklitele, aatomitele, ja nii edasi – you name it. Kogu Mendelejevi tabelile. Seep see on kui ilma nahata elad. Verilihas. Närvilõpmed valla. Ja nii oligi, täpselt nii. Täpselt nii oli. Aga oli veel paar võimalust sõnas ta diskreetselt…..ja vakatas siis. Oli ilmne et sellest ta seekord rohkem ei räägi.

Nii et esmakordselt sain ma ta rääkima, sellestki sain, mis sai edasi peale seda kui ta oma süstaga uttu kadus ja kõik Rootsi väliseestlased ta maha kandsid ja teda surnuks hakkasid pidama. See saaga on tal veel kirjamärkidesse valamata. Olen ka ise vaikimisvandega seotud ega saa seda paraku teha. Ikka tema ise kui keegi üldse. Toibun sellest kohtumisest siiani. Pole minu asi inimesi demüstifitseerida, deshifreerida ega demütologiseerida. Neid kes on juba ikooneks saanud, akendeks, vanadeks häädeks ja õhku läbi laskvateks. Meistrid on neid ikoone teinud, valitud vennad meie suurtest kultuuriklannidest, mida on siin enam öelda ühel vaieldamatul diletandil? Mida on siin öelda? Mida öelda.

Käime siis nende ikoonidega ringi peale. Käime ja kanname ja kummardame. Kirsijuurtest alustel lebavad nad. Vaid väga valitutele ja vaid väga diskreetsetes oludes ütlen ma oma tõe nende kohta mis algab sõnadega – see ei olnud hoopiski nii nagu teie seda teate. Ei Valdese ega ka Krauklisega. Oma tõe nimel on mul õigus see ikoon tagasi värvideks luua aga ma teen seda vaid enda ja valitute tarbeks. Teised aga las suudlevad peale.

Krauklis on Valdese kõrval vaieldamatult üleannetu rüblik. Noor Krauklis ennekõike. Siinkohal siis Krauklise saladus mille suhtes ma ei ole vaikimisvandega seotud. http://lv.wikipedia.org/wiki/Krauklis

Krauklise leviala kohta väikene kaart siis ka. http://lv.wikipedia.org/wiki/Att%C4%93ls:Corvus_corax_map.jpg

On ilmne et ta väldib lõunapoolkera ja ma ei tea miks küll. Mäletan on viimast isamaalist istumist maailma lõpus olevas kohvikus jah sellessamas kus me viimaks kõik kohtume. Olin lihtsalt pisut varem kohal. Nagu mulle kombeks – muuseas. Olin siis Punta Arenase Sadamakõrtsis harvaesineva nimega Poseidon. Mu ees oli 4 dl tequilat ja maailma kõige lõunapoolsema prostituudi soolane kaenlaalune. Kas ta ikka seda on mida väidab selle üle pole ma pädev otsustama. Ei tunne ega tea seda prostituutide taksonoomiat.  Hea kui füsionoomiagi meelde jääb. Aastad võtavad oma, mis teha. Mis teha.

Muuseas selles just tema prostitueerimine seisnebki et ta oma kaenlaalust limpsida annab. Muud ei midagi, vabal ajal loeb ta Jean Calvini moralistlikke kirjatükke ning hurjutab peegli ees iseennast ja teisi. Olin just kohtunud iga sadama kohustusliku eestlasega. Ta teenib seal, nii nagu jaapani sõdur selvas, juba viimased 60 a. Hemmingway on surnud ja nõnda ta enam postilt lahkuda ei saagi. Pole kedagi kes korralduse annaks. Aga ärge muretsege ta on heas vormis. Ta on vormis, Eesti vormis – muuseas. Vanas ja heas.

Olin sinna tulnud heas usus kohata Valdest aga ei kohanud ma Krauklistki. Seekord mitte. Vaatasin aknast välja ja nägin – paljutki. Nägin seda kuis hiiglaslikud melanoomid otse mu silme all õide puhkesid ja vähe sellest, ka viljusid. Keda aga ei olnud – oli Krauklis. Öelgem siinkohal otse ära sellegi et kõikidest versioonidest Krauklise päritolu kohta meeldib mulle kõige enam see et Krauklis on Ivan Orava poeg. Kas sohipoeg või saadud ausalt – seda ma ei tea. Igal juhul ei ole nad omavahel suuremat läbi käinud. Vist oli vanamees poisi jaoks liiga käre. Ja kes jõuakski kõiki noid tiblajutte ära kuulata. Hommikust õhtuni. Ma ei tea. Rüblik oli see Krauklis küll, seda ma ütlen. Tundsin ta siis tänapäeva ja Rocca keskusse tagasi tulles ära mõnest üksikust detailist. Jah, üks neist on seesama mille järgi Indias jumalusi ära tuntakse – mitte ainsatki vistrikku. Aimasin kohe et siin on tegemist millegi enama kui Prednisolooniga aga siiski mõned kahtlused jäid. Jäid seni kuni hajusid.

Lõpetuseks siis see lulla mille ma salvikult leidsin ja Valdesele lahkudes tasku surusin. Jäid pähe, uurendasid end ajusse: Algussõnad vähemalt:

“Meeles on meil sinu öeldud teesid
arenevad – spermatogeneesid”

“Mis raamat see on?”

Sellele küsimusele ei saa vastata, võtmata arvesse neid üsnagi iseäralikke väiteid mida on Piibli osas tehtud kristlaste, juutide ja isegi moslemite poolt. Väiteid et see raamat on erinev kõikidest teistest ning et kogu inimese saatus oleneb just sellest raamatust.  

Me ei saa mitte millestki Piiblis aru kui me ei seisa silmitsi tõsiasjaga et sääraseid väiteid on tehtud tõsimeeli ning  selliste väidete poolt põhjustatud nördimus on samuti täiesti tõsine. Kumbagi poolt ei saa tähelepanuta jätta. On kuidagi Piibli olemuses konfronteeruda, tekitada segadust, mõistmatust, ehk isegi nördimust.

Piibel on kahtlemata üks kõige mitterahuldavamaid raamatuid mis on kunagi kirjutatud – ja seda vähemalt seni kuni lugeja on asunud selle raamatuga väga erilisel viisil tegelema. Siiski on see tegelemiseks raske raamat. Palju kergem on arvatavasti siis kui küsimused on juba ette ära lahendatud ja lugeja on teistelt kuulnud et tegemist on Püha raamatuga ning ta usub seda ilma et ta muudaks seda isiklikuks küsimuseks. Lugegu nad pealegi seda raamatut kirikutes ja me peame neist selle tõttu lugu ning peame lugu ka nende raamatust. Aga ennekõike on see siiski nende raamat. Me lubame neil seda lugeda ja aeg-ajalt ehk kuulame ka ise aupaklikult seda lugemist. Me võime minna isegi nii kaugele et loeme ka ise pisut seda raamatut samal kombel nagu nemad seda loevad. Nõnda võtame me Piibli suhtes kohe alguses sellise uudishimuliku kõrvalseisja seisukoha ja seda isegi siis kui me ise oleme usklikud. Me läheneme Piiblile ettevaatlikult, võttes arvesse neid väiteid mida teised on selle raamatu kohta teinud. Neid väiteid ei saa me kuidagi ignoreerida. Siiski on need teiste väited kes ütlevad meile seda mida me vajame enne kui me suudame sõnastada ise- endi vajadusi ning formuleerida endi küsimusi. Nad ütlevad meile ette seda mida Piibel meilt nõuab enne kui Piibel ise jõuab end tuntuks teha või oma nõudeid meie suhtes sõnastada.

Ometi ei peaks me pidama endid kohustatuiks kriitikata ja automaatselt aktsepteerima kõiki üldisi ega ka kildkondlikke piiblikohaseid arvamusi. Tegelikult peaksime me olema valmis vahet tegema neil väidetel mida usklikud Piibli kohta teevad ja väidetel mida nad iseendi kohta Piibli alusel teevad ning mis võivad olla veelgi pretensioonikamad. Ilmselt ei ole siinkohal paslik neist viimast tüüpi väidetest rääkida. On küllalt sellest kui me nende eksiteerimist arvesse võtame ja mööname et usklikud kalduvad ümbritsema Piiblit suuremate probleemidega kui Piiblist enesest tõusevad.

Algusest peale peame me selgitama Piibli põhiväidet selle kohta et tegemist on “Jumala Sõnaga”. Me peame mõistma et see väide ei tähenda sugugi seda et tegemist on maavälise raamatuga või sõnumiga igavikust, mis saadaks põlglikult laiali selle maailma, tegeledes asjadega “sealpool” aega ja ruumi. Ei, Piibel ei tähenda ei selle maailma ega inimese ega ka aja või ajaloo ignoreerimist või eitamist või siis selle kõige  süüdi mõistmist mida inimesed on maa peal läbi ajaloo teinud. Piibel ei ole ka miski mis oleks maailmale, nii inimesele kui  ajaloole väljastpoolt peale surutud või siis mingi juurde lisatud salajane ilmutus või varjatud lisatähendus, miski, mis oleks täiesti väljaspool inimese igapäiseid muresid ja tema tavalist eksistentsi, miski, mida tuleks aktsepteerida ehkki see on üleliigne ning millele tuleks anda ka eelistus tavapärase mis võib meile küll asjakohasem tunduda.

Teieisõnu, ei saa me Piibli põhiväidet interpreteerida sellistes terminites nagu:  jah, on olemas normaalne maailm, milles sa elad oma normaalset elu koos kaasinimestega. See maailm on rikutud ja sina ise oled tähtsusetu. Ehkki sa jätkad oma elu selles maailmas ja järgid selle seadusi, pead sa õppima tundma tervet hulka uusi tõdesid mis võivad sulle küll tunduda mõttetud ja arusaamatud aga sa pead siiski lisama üleloomuliku struktuuri sellele mida sa näed ja tead tänu oma loomulikule mõistusele. Sa pead teadma et nüüdsest elad sa kahes maailmas samaaegselt, millest üks on nähtav ja teine nähtamatu, üks tuttav ja teine hirmuäratav ning võõras; ühes neist võid sa olla sina ise ja teises pead sa püüdlema üleloomuliku headuse suunas; üht neist võtad sa instinktiivselt kui reaalsust aga selle nn. reaalsuse pead sa hülgama teise tõelisema reaalsuse nimel, ehkki see võib sulle küll üleliigsena tunduda.

Selline jagav ja destruktiivne lähenemine elule ja mõtlemisele ei ole sugugi mitte Piibli sõnum. Piibli sõnum on otse vastupidiselt, sõnum ühtsusest ja lepitusest ning kõikehaaravast positiivsest ilmutusest, mis ei jäta mitte mingitki reaalsust välja ja milles kõik saab kohase ning viimse olulisuse. Ühekülgsed Piibli rikkumised lasevad Piiblit näida erapoolikuna ning piiravad ja kitsendavad seda eriliseks “pühaks” ja vaid “pühendunud”  on võimelised mõistma Piibli sõnumit, selleks oleks vaja sulgeda end Jumala loodud maailmale ja ajaloole ja ajale. Just nagu usk tähendaks irratsionaalse ja absurdse formaalset aktsepteeringut. Või just nagu peaksime me elama kasutades oma ratsionaalsust ja tervet mõistust ja samal ajal seda ka kõrvale heites ja selle üle nalja tehes.

Vaadates sel viisil Piiblile, muutub Piibel mingiks suureks tükiks inimese silmas mis takistab normaalset nähgemist ja põhjustab valu ning pisaraid ning takistab normaalsest päevavalgusest osasaamist. Seda öeldes, ütlen ma sedagi et Piibel võib meis tekitada nördimust aga me ei peaks siiski tal laskma solvata meie intelligentsi. Piibel võib olla raske ja segadusse viiv aga see on mõeldud siiski pigem esitama väljakutset meie intelligentsile kui seda solvama. See võib küll muutuda solvavaks kui Piibel saab rikutud fanatismi või rumala religioossuse poolt aga selgi juhul ei peaks me süüdistama mitte Piiblit, vaid neid rikkumisi mis on sellele inimeste poolt peale surutud.

Lahus teoloogilistest küsimustest usu kohta (mis moodustab iseenesest spetsiifilise probleemi) leiab kaasaegne inimene end imestamas kogu oma aususes ja küsim kas – kas Piibel on üldse loetav sest nii suur osa temast on arhailine? Nii suur osa sellest on näivalt eksootiline, täiesti eluvõõras osas nagu me elu nüüd ja praegu tunneme. On tõsi et meie tsivilisatsioon on tänini tulvil resonantse Judeo-Kristlikust kultuurist ja seega ka Piiblist. On tõsi et lugedes Pühakirja, võime me leida teatud kajastusi tänases päevas ja tuttavaid ideid. Aga kas peaksime me lugema Piiblit vaid lohutuse ja ning religioossete klisheede leidmisrõõmu pärast?

Arvatavasti ei  ole mitmedki kaasaegsed Piibli lugejad saanud üle ega ümber klassikalistest küsimustest ja usualastest väljakutsetest. Enne seda kui asuda teoloogiliste uskumuste ja klassikaliste küsimuste juurde, peame me pigemini maadlema märska inimlikemate küsimustega. Kas ma peaksin uskuma et see on hea raamat?  Kas ma võiksin uskuda et see sisaldab head kirjandust? Kas ma peaksin väitma et see raamat huvitab mind enam kui mu lemmikajakiri? Kas ma võin ausalt kinnitada et Piibel haarab mind spontaansemalt kaasa kui TV reklaamid? Veelkord, võib neile küsimustele vastamine olla raskendatud selle eelarvamuse poolt et Piiblil ei ole midagi tegemist tavalise eluga ning see raamat kuulub eriliselt pühasse sfääri ning selle lugemine on kuidagi lahus ja eraldi ajast ja ruumist ning tõstab su igaviku lainele.