Arhiiv: 14. aug. 2009

Singulaarsusest

Elik sellest kui asjad jälle lihtsateks tagasi lähevad. Enne aga pisut veel pseudospetsifikatsioonist mis tunnistan jah et on raske sõna. See on termin millega Girard tähistab oma raamatus protsessi misläbi ohver välja valitakse. Hiiobi raamatu näitel. See pole küll hea näide sest Hiiob ei mänginud kaasa ja protsess luhtus.

Laiemalt võime me öelda et see on protsess misläbi me mingi omaduse alusel inimest enam inimeseks ei pea. Nagu eile toodud näited kollastest Helly Hanseni jopedest ja taksofonidest. No öelge ise kas need on inimesed? Tavaliselt on grupid vähe teised, on juudid, eestlased, venelased, liivlased või siis keskerakondlased, peded jms. Või siis usurahva killas, naised, liberaalid, moraalselt kõhetunud, abielurikkuja naine näiteks, lisaks veel igast hooraelu elajad, abielurikkujad, kahenaisepidajad, hooruse vaimu kandjad, oma isa naisega abiellujad jms. Püüdsin loetelu hoida selles piiris mida ise kuulnud olen. Oma kõrvaga. Kõige meeldivama inimese suust kes on leebe ja malbe tuleb järsku selline sõna – kahenaisepidaja näiteks. Olen ehmatanud selle peale. Mitte minu kohta loomulikult. Aga see viitab et tema sees elab sildistaja. Ja kunagi mõõdetakse ka temale sama mõõduga.  Kust selline julgus. Või siis kargab kusagil püsti isehakanud valvekoer, tsensor, kelle meelest sa oled jubedad asjad kokku keeranud. Otse loomulikult on ta ka salaseltslane ja misogüün aga ta on lisaks veel sind n.ö. südameasjaks võtnud.

Ja siis muidugi veel need kelle maja all rästik elab. Kurjad inimesed on nad. Ja siis need kes annavad kahtlast kirjandust välja mille kaane peal ei ole Nihil Obstat Imprimatur’i. Aga libraalidel on oma eriline lemmiksõna – näiteks fundamentalist. Sellega  äsatakse vasakule ja paremale.

Mu vana sõber (oleme sõberid nagu Iivo ja Gabriel) on teema üles kiskunud kus tänab Anu ja Kristat üle pühaduse piiride hüppamise eest. Isa Sakarias arvab aga omas jutus et pühadus on õpetatav et tuleb õpetada et see näe siin on püha, selle suhtes käituge nii ja tolle suhtes naa. Mis meenutab mulle Iisraeli reisi 2000 kus öeldi et võtke nüüd välja oma sündsusapteek (decency kit) ja katke oma liigeste häbi kinni. Ka kodades endis olid sildid et austa paiga pühadust ja kata liigesed. Respect sanctity. See liigeste õpetus on huvitav selles mõttes et inimkehal on ju nii all kui ülal veel ühed liigesed. Pühaduse vardjad on aga otsustanud juba kaugemate liigeste juures et Volga taga meie jaoks maad ei ole, nagu Stalingradi kaitsjad kord.  Siin peame lahingu jah aga miks mitte juba randmete ja jalalabade juures. Miks lasta ebasündsus küünarnukkide ja põlvedeni? Astuge vastu juba varem.

Kui pühadus on ainult või enamjaolt õpetatav no siis kah ikka nagu kuidagi imelik see asi. Ma loodan et Pühavaimus olid neil vähemalt liigesed kaetud. Või peaks ehk kiriku seina peale panema väikesed sündsusapteegid nii nagu autoapteegid millega kirikusse hullama tulnu saab liigesed kinni katta? Ikka nagu miskid enamat ja ülemat peaks pühadus olema. Raivo on professionaalne informaatilise õietolmu koguja. Ja kui sa tema ligiolus mõttekese poetad siis kui sel vähegi tarbimisväärtust on siis ära ta selle ka tarbib. Mitmel korral on Raivo jutus mind mainitud – see on hea küsimus? Oh jah ikka üsna mitmel. Aga las ta olla. Pühadusega on nii nagu sekulaarteoloogidega kes võtsid omale südameasjaks keele puhastamise jumalast. Ei ole nad keelt puhtaks saanud. Ikka on siuksed sõnad käibes ja alles. Eks võib inimene endale südameasjaks võtta ka pühaks peetava naeruvääristamise ja näidata jutsnimelt seda mida Sakarias väidabki et see kõik on õpitav. Kui see kõik on õpitav siis on see kõik aga ka tühjaks tehtav. Ja Voltääri projekt läheb edasi ja kõik kuri omistatakse endiselt koolile ja kirikule. Olgu siis peale et nüüd vaid kirikule. Eks pidanud Jeesuski ju viimselt üksi kõike kandma, nüüd siis kirik. Õunapuu ütleb otse ära et kirik ongi see kuri millele ta ise on alati näpuga näidanud. Ei ole. Kirik on selline poolpedagoogiline projekt mis tõesti tegeleb pieteedi ja pühadusetunde õpetamisega aga peaks tegelema ka sellega et kuskiltmaalt see enam õpetatav ei ole. Ja kus tegeldakse ka süüme äratamisega ja rituaalkäitumisega aga eks ta natuke arhailine tundu ja ole ka. Rääkisin hiljuti ühe ägeda usa metoodika maaletoojaga kellel on kodukoguduse õpetus. Kogudus leiab aset vaid seal kus on inimesed koos ja suhtes. Aga rituaal küsisin mina, kas inimesed seda ei väärtusta? Tema arvas et ei, mina arvan et jaa ja just selle pärast nad seal luteri nimekirjas edasi ripuvad ehk küll ise ehk ammu muus ja kärtsumas kirikus käivad. Sest nad tahavad et neid maetaks sinna kohta ja nende kõrvale. Kord elu sõna juht ütles et matusekorda pole meil vaja sest me äratame kõik surnud üles. Tore küll.

Ja tõesti kui see kõik õpetatav on siis miks mitte Anu paljalt altarilaual. Paljude meelest oleks see pikantne mitte ebasünnis. Pikantne vast ongi mingi nishimaitse ju, mis peabki pisut ebasünnis olema. Eks ole tehtud ju jubedamaidki asju kirikuis. Ei ole aga tegu ainult õpetatava. On olnud pühaduse kogemus ja neid on palju olnud individuaalseid pühaduse kogemusi ja kirik on nad kokku kogunud ja neist õpetuse ja liturgia meisterdanud. Kirik on inimeste kollektiivse jumalakogemuse eesents ütles vist Pelikan. Tänane inimene kes ei tea sellest mitte midagi seab aga selle ühiskogemuse ja pagasi küsimärgi alla ja näeb siin Eestis ehk tõesti kirikus vaid mingit tagurluse taimelava. Eesti inimene näeb Eesti kirikus. Mis on tõsi aga ainult osaliselt. Sest identiteedihoid mis kirikus aset leiab, tema sümbioosis rahvuslusega, tõesti püüab säilitada ja tagasi pöörduda traditsioonilise poole.

Seda ma olen eespool öelnudki et oleme veel kaugel ära ja lahus Euroopa suurest ühispärandist mis puudutab Jumalaga elamist ja Jumalaga suremist. Oleme küll formaalselt Euroopas aga tegelikult ajame ikka oma väikest viiekopikalist rehetare asja ja õpetust ja leiutame lakkamatult jalgrattaid. Kuidas elada ja surra – selle kohta. Saab ka nii, igate moodi saab aga saab ka paremini ja selle kohta kuidas on teadmine olemas – suur Euroopa ühisteadmine. Pärimus, mida me Kirik siin hästi ei kanna sest meie kirik on protestandi kirik mis end ise traditsioonist lahutanud on.

Olles siin nii talumatult pragmaatilised ka usklikena et hirmus. Mõõtes kõike kõige lihtsamates mõõdikutes elik võtmes et mida mina sellest saan või et mis mul sellest kasu on. Oleme keele, hariduse, kodu, pere ja kinnisvara usku. Kas kristlastena või siis mitte. Vahet pole.  Me ei ole veel Euroopasse saanud ja sageli tundub et ei saagi. Kummalisel kombel sobis me mentaliteet nõukaaega paremini kui iga kolhoosi esimees juhtis oma majandit nagu oma talu ja jube hästi tuli välja. Ja kus sai käia Moskvas Vana-Tallinna ja kiludega asja ajamas. Ka nemad on Lääne traditsioonile võõrad seal. Hereetikud ja skismaatikud.

Kuidas siis asjad jälle lihtsaks ja ühedimensiooniliseks tagasi saab? Mis Anusse puutub siis ma ei tea aga ega ta vist enne rahu saa kui ta altari laua peal püherdamas ära saab käia. Ja salaja armulauaveini ära juua ja leiba kõrvale krõbistada. Ega ta siiski rahu saa sest midagi ei juhtu. Ehk ta teebki selle mingis Välba/Reikopi saates ära n.ö. eksperimendina. See on nagu Paul Newman selles filmis kus ta äikesesajus Jumalat välja kutsub ja hüüab et löö mind maha kui sa olemas oled. Jumala sageli aga provokatsioonidele ei vasta ega allu. Nii et midagi ei juhtu, mis ajendab inimest veel edasi veel hullemat tegema et ehk siis ei pea tal, va Jumalal närv viimaks vastu….

Või siis tuleb kohtumine moraalse autoriteediga, neid meil aga ei ole ja ega me kõrvalsaunikut ju sellena ei tunnustaks niiehknaa tehku ta siis mida tahes või lasku end peale risti lüüa. Surm on singulaarus ja iga lahutus on surm. Ja eks me püüa ju ikka tervet ilma oma väiksesse kotti või rehkendusse ära mahutada. Või siis moraalsesse raamatupidamisse. Põrgu ollagi see et me saame mida me tahame ja ainult seda. Jumal sunnib meid  aga oma kodadest välja roomama ja neid maha jätma, tema tuleb küll su koja ukse ette aga vaid selleks et sa sealt välja saaksid et sa saaksid suuremaks ja enamaks ja paremaks kui sa oled. Ma ei ole progressiusuline aga kui juba progressiks läheb siis olen ma Masinguga ühte meelt et patt on see kui ma pole täna parem/targem kui eile. Kui sa enam karbist välja ei saa siis oled patus. Inimsuhetes me enamjaolt ei saagi ja võime samadel konnasilmadel talluda aastakümneid ja provotseerida teisi talluma sest ühel juhul ründame me õiguse ehk hea asja nimel ja teisel juhul kannatame me ülekohtuselt mis mõlemad annavad moraalset kapitali. Ja elataksegi nii. Kui Jumal sind sellest singulaarsusest välja ei rebi siis sinna sa jäädki. Vahel mulle antakse ka muid ja teisi rehkendusi kaeda.

Jumalaga on huvitav sest ta sunnib ka mind ehk ma küll ei taha ja tublisti vastu panen omast rehkendusest kõrgemale  tõusma. Veab mind kõrvupidi tulevikku kus ootab ees viimne singulaarsus elik surm. Aga inimsuhetes  ikka tuleb võtta aeg-ajalt teine rehkendus ette et asjad teistmoodi tunduks. Vaat Jumal ongi see kes mulle teise rehkenduse annab. Kus võlakirjad ei päde ei minu omad ega needki mis minu vastu. Ja Jumal sunnib mind vahel tulevikku vaatama ja mitte rehkendama mineviku pattu ei enda ega teiste omi.

Vasakult teise pildi kirjad. Mida ateistid sexi ajal hüüavad. Mees: “Oh, milline teaduslik meetod!” Naine: “Matemaatika!”

42atheist-sexsomaliajesus-camp-092706-xlgSingulaarsusfistmuslim

Advertisements

Eksistentsiaalsed küsimused

Mina teen oma smuuti igal  päeval ise valmis ja ei võta sahvrist välja varem valmispandud pikki linasid. Klosett ongi vist saffer eesti keeles. Ei tea. Uudised täna. Soome homod põgenevad maalt linna. Ja pisut allpool uudiseid samal teemal : Vene merevägi muutub üha aktiivsemaks. Hmm? Ilmselt julgustavad vene allveelaevad Soome ranniku lähedal Soome homosid siiski maale jääma. Või just linna tulema? Nii nagu Inglis eskaader kord Eesti iseseisvuslasi julgustas. Ärge tulge poisid, jääge sinna kus te oleme ja hoidke pinda. Ei tea. Või tahavad  vene mereväelased vennastuda soome maahomodega? Või soomemaa homodega? Hermeneutika on mul nõrk ei saa aru. Nagu Viidingu luuletuses kus kistakse plakatit maha. Miks? Kas ta ei taha et minnakse sinna kuhu see plakat soovitab minna?

Uudistes domineerib kirikuteema. Et naisi ahistatakse Võrumaal Läti piiri ääres. Mis pole mingi uudis seda teavad kõik. Käib avalik otsene ja kaudne naiste ahistamine mida ei saa maha vaikida. See tilgub meediasse niiehknaa. Mis on tore selles mõttes et ehk see sunnib kirikut midagi ette võtma. Kirik aga ei taha sest misogüünia elab seal kõige kõrgemalgi astmel. Mina olen sellistes asjades tingimusteta naiste poolt ja kui saaksin ja oskaksin siis teeksin selleski osas enam. Iga papp on kohapeal väike jupijumal ja pole vast mehhanismigi kuidas teda lahti lasta muust rääkimata. Mulle ka üks paks vilavate silmadega papp kord kallale kargas. Vaatasin et minema sain. Tema domeeni olla ohustatud. Ja teine hovineuvos, salaseltslane. Nii et pole mul illusioone fundamentalistide suhtes, nad on reeglina julmad inimesed. Kes ei kõhkle hea asja nimel halba tegemast kui tarvis ja halbadele inimestele une pealt mürki kõrva valamast. Minu jaoks aga usk mis ei tee inimest paremaks on usu karrikatuur, usk mis teeb inimesest demoniseerija ehk lihtsalt teistes terminites vihkaja ei ole mingi usk. See usk mis sunnib ütlema inimese kohta kelle maja all rästik elab, et on see vast kuri inimene. Oma kõrvaga kuulsin. Muidugi on eri sorte fundamentaliste. Aga neid ühendab demoniseerimine ja vihkamine. On ideoloogilisi ja ametkondlikke ja liturgilisi fundamentaliste ja ka liberaalseid fundamentaliste. Ennast loen ma emotsionaalses mõttes konservatiiviks kuna aga olen palju kogeda saanud fundamentalistide  poolset vihkamist, siis seltsin üha enam ja üha meelsamini liberaalide ja vähemlastega.  Aga ka liberaalsed fundamentalistid ei halasta, isegi sellise väikse asja panevad pahaks et ma nende meetodi ranguse küsimärgi alla seadsin kord ja seega ei lasknud neil järeldada sellest seda mida nad tahtsid. Nende poliitkorrektsus aga sellest haavatud sai. Ja kah läksid kurjaks. Üldiselt aga on fundamentalistid mind ise oma moraalsete kivide loopimisega  teise leeri ajanud. Mis neile arvata et rõõmu teeb. Sest üks õige fundamentalist on ikka ka üks tubli võitleja samas. Ja tema elu täidab siis see termin mida nimetatakse pseudospetsifikatsiooniks, see on siis see termin mille abil kogukond enda sees pidevalt osasid inimesi pseudospetsifitseerib elik kui päriselt ohverdada ei saa, siis vähemalt marginaliseerib ja ostakeerib selleks et võimaluse avanedes nad ohverdada/lintshida jms. Tundes seda tehes loomastavat vabadust ja tõelist identsust ja täielikku kohalolu nagu siinkohal ütleksid eksistentsalistid.  Ma tean mida te tunnete ainult et mina olen machomees  ehk loomu poolest kütt ja ma saan omad ajed rahuldatud ja draakonid söödetud muude tegevustega, kasvõi tänu noile kolmele havile kes eile pidid jälle oma elu jätma. Ja ma loodan et ehk suudan piirsituatsioonis asuda ohvri poolele, olgu ta siis mistahes Libahundi Tiina ja kasvõi lasta end kurjade moralistide poolt koos Tiinaga hukata. Muuseas mul oli esimeses klassis pinginaaber Tiina. Ja siis me pidime laulma seda laulu: Siis me lähme Tiinaga, Saarde kala püüdema. Pole veel jõudnud elus selleni et Tiinaga kalale saaks. Tea kas jõuangi.  Pseudospetsifikatsioon ikka hiilib piki identiteedijooni ja eristab õiget ja valet, mööda etnilisust, usku, jms. Viimaks selleni välja et vabaneda tuleks kollastes Helly Hanseni jopedes inimestest või siis nendest kes liiga kaua taksofoniga räägivad. Mis on vananenud näide. Vabandan. Täna ei räägi kollastes jopedes inimesed enam reeglina taksofonidega.

Mitu juttu mõlgub meeles aga tea kas tuleb tellimust  ja jagub energiat selleks et need kirja panna. Tahaks kirjutada ulmejutu planeet Q-st sellestsamast mida unes nägin. Kus on evolutsiooni oma rada läinud ja siis veel portreejutu hovineuvos P-st ehk salanõunikust. Eks paista. Siuke tore karaktertüüp lihtsalt.

Need noored katomeelsed papid käituvad nagu noored shimpansid ikka kes hakkavad kohe kui jõud kannab naistele kohta kätte näitama. Saades julgustust ja tuge vanadelt katoliiklikelt pappidelt. Sestap ma ütlingi et kui ühe kiriku sees teist tehakse siis on asjad ikka hullud küll. Katokirikus naisi ei ahistata kui aga luteris katokirikut tehakse siis kukub koledasti välja küll. Toimub ametkondlik mitteametlik ahistamine, see mida inglise keeles mobbinguks nimetatakse. Ja juhtkond esineb hambutute deklaratsioonidega et ei midagi taolist ei ole, ega esine. Siukene seis on. Ja eks naised ise pea siinkohal kõvasti karjuma ja ametkondliku diskreetsuse ringist välja murdma. Muidu ei muutu miski. Kunagi.

Ja siis ütleb veel Anti Toplaan et kirik musta majutusäriga ei tegele. Mis on absol õige. Mitte keegi kunagi ei saa mul ära keelata ükspuha kellele öömaja andmast. Ja kõik. Ja siis veel see Saagimi lugu tiksub ikka edasi. Teagi mis nüüd saab? Tuleks vist kirik uuesti ära pühitseda. Aga patused tahtsid kirikusse, kena ju iseenesest. Teised patused kui need Pühapäeviti käivad. Need patused kes ei oska asju ja tegevusi lahus hoida. Sellised jämedad patused siis. Ja loomulik et nad seal käituda ei oska. Teevad seda mida ikka, kuulavad muusikat, nõksutavad puusi, tantsivad ja limpsivad kokteili. Tea kes see kirikult pühaduse ära võtab? Pühaduse valvurid hoiavad kiriku lukus aga pärisvalvur ise teeb selle lahti.

Puht pühakirjakeskselt võttes oli Jeesus ju sagedasti pidudel. Ja tegi veest veini. Oh jah, täna löödaks ta kasvõi sellesama eest risti. Anu on ilmselt ära tabanud et see finess on tema kui bravuuritari juures veel olemata ja täidumata, teema tema ja kirik. Et kuhtuva pühaduse taustal ehk ta kuhtuvad võludki uut värvingut saavad. N.ö. loojuva päikese kiiris. Nüüd otsib ta kirikut kus fotoseeriat teha ja läbi viia aga vaevalt et leiab. Mõtlesin eile et saadaks ta oma endisesse kirkusse, siis aga jäin mõtlema et milline hirmus segadus sest sünniks ja otsustasin et ei saada. Ega kirik ju oska sellise kuulsa patusega midagi peale hakata. Ühest küljest tuleks koos ülejäänud raffaga kummardada ja teisalt oma rida ajada ja meeleparandusest rääkida. Siit ka see väärakas “kuldkalade” kontsept Olevistes. Et ühed patused (kuulsamad) on paremad kiriku jaoks kui teised.

Üldiselt on aga Eesti raffas nüüd brasiillaste ja madonna poolt üle rehitsetud, emotsionaalsed katarsised ammu käes ja pikaks ajaks. Nüüd elame masu, täpe ja pupu üle. Seda enam et Vitsur eile ütles et, “Jaak kurrrraaat, jalad põhjas!”  Mult eile küsiti et mida mu naine arvab sellest et Anu mulle helistab. Ma muuseas ise talle räägin. Hästi arvab. Jah mida me teeme patuste naistega täna? Piiblilugudes on hinnang antud aga kui analoogne lugu on tänases elus siis käitume me nagu variserid muiste.

Vanasti andis usk/religioon inimestele needsamad katarsised kätte mida nüüd brasiilia ja madonna. Emotsionaalne katarsis on usult ära võetud/röövitud. Või ära antud. Rituaal on ju kunagise vägivallastseeni taasesitus, mille käigus ikka pinge kõrgeks kruvitakse ja siis ära lahendatakse. Nii on ta muiste olnud. Aga rituaaligi pole enam naljalt, on vaid mingi mälestamine kui sedagi. Nii mandubki usk moraalihoiuseltsiks nagu muinsuskaitse. Muistse moraali hoiu seltsiks. Ja seegi ei tule hästi välja sest inimesed tahaks puusi jõnksutada altari eest tequila klaas käes. Või siis poseerida nagu Anu altari laual? Jeesus mõistis need Taaveti poisid õigeks kes templi vaateleivad ära sõid. Mnjah. Hoidugem hinnanguist.

Ja siis eile hommikul nägin tuttavat naaritsakaitsjat, ühte vähestest n.ö.  orientatsiooniga tuttavatest kes mul on. Kohtume ehk korra aastas, poes või tänaval.

Jube aktivist. Mitte aint naaritsa eest ei sõdi ta, vaid ka sundüürnike ja nudistide eest. Aga aatelisust on vähe nudistidel, nagu külmaks läheb on nad kadunud. Õige aatemees paneks ikka aasta läbi.

Üks kõige naljakamaid  asju mis ma üldse näinud olen oli kord National Geografikus ja see oli nudistide kirik Usa-s. Muus osas võisid nad ju vabalt jubedad fundad olla. Ma ei tea. Kõik oli nagu teistelegi, jutlus armulaud.adam_eve_lilithdlc_macho_dudex134144783720091077No-nudism-plFAMILY_NUDISMguccix134144783760655315

reflektsioonist

Et reflekteerume vaikselt. Selleks mehed joovadki et harrastada sotsiaalset reflektsiooni. Ainult et asi võtab võimust ja viimaks ei olegi enam muud kui reflektsioon ja päris viimaks juba individuaalne. 

See oli elu, võtsin sellest osa, ja tulin koju, kurb ja roidunud.

Dovlatovi sõnul – mu ees on pudelid ja igas neist elab väikene ime. Mina ei ei joo, üldse mitte, sest mul pole aega end lõdvaks lasta. Ja mulle meeldib enam keset vett seista ja lanti loopida. Eriti forellijõgedel. Seista kärestiku ülemises otsas. Nii need mehed ikka unistavad ja täidumiseni sageli ei jõuagi. Kiivit unistas seenelkäimisest aga vast jäi natuke hiljaks. Ma ei taha jääda. Mul on väga tugevaid kogemusi kalalt, eriti kaks a tagasi oktoobris, püüdsin mina vees ja siis helistas jah tema ise ja rääkis jutu ära. Kõigekõrgem noh. Ja siis lootsin jõuda veel sellesse projekti kunstisalongis kus inimesed said omi lugusid rääkida. Aga hiljaks jäin. Ma oleks rääkinud ära loo oma isa ruudulisest ülikonnast ja endast ka vähe. Hiljaks jäin. Inimestele on vaja sellist rubriiki nagu I & I-l et räägib kogu tõe. 

Ma pole saanud rääkida ja tea kas saangi aga ma olen saanud kalal käia. Ja eks ma kirjuta ka natuke haaval edasi. Täna tuli Heino Kiik mulle vastu, kraps papi. Üsna palju olen saanud käia.  Mu kadunud vanaonu L-Aafrikast oli väga puhas ja stiilne machomees. Ei saa ega tohi kurta. Sain täna kutse oma endise seminari asutamise 15 ndale aastapäevale. Kahjuks ei saa minna. Mina arvan aga ka et enne tuleks tegelik side taasluua ja siis ehk sümbolistlikke zheste peale teha. Nimad teevad aga otse vastupidi, tühje zheste millele midagi ei järgne. Ja kui ma ütlen et ma tahaks tagasi tulla siis mõmisetakse et see olevat raske küsimus. Olgu siis nii peale. Üks võimalus on. Rohkem ei tule.  

Sest laias laastus läheb mul hästi. Ja mida mina täna näen, fotonäitus ja millest veel, tule taevas appi, geypunkaritest ja geiskinheadidest. Milline amalgaam!!!! See kõlab umbes nagu natsjuut või juudinats. Himsalt kõlab . Ikka me loeme et skinid andsid geidele peksa või midagi taolist ja nüüd siis nii. Mnjah, mida mina siin enam arvan. Ma olen postmodernne inimene ja mulle mõneti meeldib see inimene on suuresti iseenda konstruktsioon. Olgu siis või oma seksuaalsuse konstrueerija. Et tal on sõna sekka öelda teda puudutavates asjades. Mulle meeldib nii mõelda. Et see ei ole ainult repertuaari küsimus n.ö. Keegi defineeris machomehe selliselt et imeb grillribisid ja tisse. 1,2,1,2. Et mis 1,2? Need on tissid siis monogaamse machomehe puhul. Ka selliseid on muuseas, ma olen näinud siis kui ma habet ajan. Millegipärast eeldavad feministlikud tibid et kõik machod peavad olema ringiaelejad. Ei pea ja ei ole. Täiesti vale stereotüüp. Enamik machomehi, elik tõelised machomehed ongi monogaamsed. Kui ta aga imeb muud kui grillribisid ja tissa 1,2; 1,2; siis ei ole see see mees. Sest valede asjade imemine viitab allumisele nagu imemine üldse. Imed üht valet asja siis imed muid valesid asju ka. 

Või ehk siis olen ma eksistentsialistlik inimene. Kes konstruib endale väärtused. Miks mitte. Ma olen aga kõigi määrangute järgi machomees, üsna puhas tüüp. 

http://www.ekspress.ee/2009/08/04/arvamus/44295-heteromehe-loomuparasest-oigusest-teha-naisega-mida-tahab

ehh vaimukas artikkel ti-bi on not to be hihihi

Aga noor laps/autor ei markeeri võimalikke lahendeid ja ehk tal neid polegi. Ja ega saagi olla sest ega teagi need vähemlased kes oma õiguste eest sõdivad veel isegi täpselt kuhu see rong viib millele nad peale on hüpanud. Piilupart oli rongijuht, seda teavad aga muud mitte. Ja ehk läheb seegi rong veel uppi. Keegi ei tea, macomehed on nagu kirik kes loodab et kriis asjad jälle õigetpidi tagasi käänab. Ja kogukond pöördub taas läbiproovitud lahenduste juurde ja tuttavasse homeostaasi tagasi. Tea midagi. Ja ega tea sedagi kas need feministid hädas kelle poole pöörduvad ikka omaenda Marssilt pärit meeste poole kui neil kaitset vaja peaks minema. Omad machod  on ehk vähe paremad siiski kui need habemete ja kalashnikovidega mehed kes neile koti pähe tõmbavad. Sest ka riik tükkis oma institutsioonidega koosneb inimestest ja riik ei jõua sugugi igale poole.

Aga siuke tendents on et marginaliseeritakse neid tänu kellele elatakse. Inimgruppe ja institutasioone.

Ja siin ärkab minus fundamentalist ja ma väidan et on asju mida ei anna konstruida ka siis kui tahaks. Soorolle kuhugimaani ei anna. Ja kuskilt maalt. Naisel on see eelis et ta saab maailma vallutada ja valitseda küll kui tal on kodus mees keda ta usaldab ja keda ta armastab/allub. Muidu ehk mitte. Mees saab maailma valitseda/vallutada küll kui tal on kodus naine kes teda armastab ja ootab. Ja kui ei ole siis toob ta tema sealt ise kaasa. Feministid väidavad et soorollid on enam konstruitud kui mina seda arvan.  

Aga vaata aga vaata siis hakkavad nood geid järsku fundamentalistideks ja räägivad ka loomulikkuse argumendist või siis kuulutavad ebaloomulikkuse traditsioonilises mõttes kah loomulikkuseks ehk arutlevad nagu Paulus peaaegu “eks loodus teid ise õpeta…” et nemad ongi säärased ja ei ole nad mingid konstruktorid ja muud sarnast. Ei mingit konstruktsiooni, ka reorientatsiooni mitte. Teisisõnu kuulutavad oma konstrukti lõplikuks sest nad ei taha ega viitsi muutuda ja isegi säärase võimaluse reorientatsioonist ära heidavad.

Ühest küljest on geilus indikatiivne ühiskonna jätkuva feminisreerumise suhtes või märgiks sellest. Aga ennäe imet ka macholiikumised või siis kui mehed on naistest liiga lahus ja eraldi siis kipuvad nad samuti kuigivõrd geilustuma. Nagu vana kreeka näide näitab. Aga jumal nendega.

 

119macho645ac46dbe7bb63c5f76fc608e37cc04macho1Machomacho1405_468x836

Augustinus mimeetilises kastmes

Käesolev kirjatükk on abitu püüd analüüsida luhupeetud kirikuisa lähtudes tema elu võimalikest eeskujudest ja soovist kujuneda nende sarnaseks. Pihtimused on üksainus suur mimeetiline lugu, lugu sellest kuidas Augustinus püüab end kõigest hingest modelleerida Jumala järgi, selle järgi kuidas tema mõistab Jumala tahte järgi elamist. Ja sellega on suur kirikuisa jätnud end meile ise igaveseks eeskujuks et võiksime võtta teda eeskujuks nii nagu tema võtab Jumala. Augustinuse otsesematest ja kaudsematest eeskujudest kirikuloos võiks raamatuid kirjutada. 

Isa Fabricius arvata et ise veteransõduri poeg, soovis et poisist tuleks advokaat. Milline võimalus teha head ja olla rikas korraga? Poega veetles aga reetori amet. Kartaagos kus A retoorikat õppis elas elas ta koos ka konkubiiniga ja arvatakse et ühtekokku 15 aastat. Dziisus millised terminid. Tänapäev öeldaks et elas vabalt koos või siis ehk elas vabaabielus. Või mõni konservatiivsem ehk ütleb veel et elas hooraelu. Vanem õde Olevistest. “Hooraelu hooraelu, see jah on kõige parem”, nii puhkes üks pastor telefonis laulma. Mis oli parafraas laulust “Nõiaelu, nõiaelu, see jah on kõige parem”, Viidingult, kellelt siis veel. A aga ei võta oma konkubiini ära vaid saadab ta ära. Mis oninetu. Milleks selline askees? Mille nimel? Kust võetakse et Jumal seda tahab? Juutidel ei tulnud sellist mõtetki et Jumal võiks tahta meie suguelutust. Kristlastel oli aga oma uut kniffi vaja ja nõnda keerati askees viimase peale. Sõda kurjaga viidi enda sisse ja kurjaks tehti misiganes… Kõik kõlbas, igasugune elurõõm ja elulõõm.

Teisel aastal sündis konkubiinist poeg Aedeodatus. Cicero dialoog Hortensius äratas tas, A-s usu et tarkus on saavutav. 29-l eluaastal kohtub A manilaste piiskopi dr. Faustusega lootes et viimane suudab vastata ta küsimustele. Hoolimata kõigest ei suuda Faustus ta küsimustele vastata. Faustust ootab ta nagu hingeõnnistust ja väga suurte ootustega. On tast ju aastaid räägitud ja on teda aastaid oodatud. Ja kõige taga roomab Oidipus. Soov näidata oma isale seda mida oidipaalsed pojad ikka tahavad näidata. I did it my way (Sinatra) näidata et vaata isa siin ma olen ja mul läheb hästi, ma tegin kõik teisiti, otse vastupidi kui  sina tahtsid aga nüüd olen ma ometi tunnustatud ja mul läheb hästi. Ka sa isa ei tunnustaks mind nüüd ka.

Augustinus ootab Faustust üheksa aastat ja lihvib muudkui omi küsimusi. Paraku vaikib ajalugu ta isa Fabritsiuse koha pealt. Justnagu teda poleksi olnud. Minu hüpotees on siis et A on tavaline oidipaalne poeg kes otsib ja modelleerib omale kasuisasid, mimeetilisi eeskujusid ja seda selleks et isa talle viimaks õlale patsutaks ja ütleks, tubli poiss, näe ma tegin ka omal ajal mõne asja valesti, oleksin pidanud sind vabaks laskma. Ja muud polegi vaja. Ja ega ole ka vahet kas see isa on veel elus või juba surnd. Pojad peavad selliseid dialooge oma isadega. Ainult Kaplinskis modelleerib oma isast omale kasuisa sest isa pole tal olnud ja vaevalt et ta teda näinudki on. Ei mäleta vähemasti. A ootab Faustust aga peale pettumust on tal kiire endale uus eeskuju leida. See on kriis, viimane saam enne iseseisvumist. Viimane suur eeskuju enne seda kui mees peab üksi Jumala endaga omad asjad ära selitama ja viimaks kahekesi jääma. Ja viimaks selles kahekesi jäämises ka üksi jääma.

Kuhu viib välja kuhu võib viia välja selline soov isalt tunnustuse raasukest saada, seda näitab meile seesama A.  Viib välja tubli kirikuisani. See isiklik mina/isa/Jumal dimensioon ongi see millest tuleb protestantlus, poeg isa suhe on isiklik ja see teeb varem või hiljem ka Jumalasuhte isiklikuks. Jumal võib olla ka hooliv ema aga selline usklik läheb vasakpoolseks humanistiks liberaaliks kätte. Jumal isa/ isa Jumal aga läheb konservatiiviks sest kui ta seda ei teeks siis ei austaks ta isa. Tema austab aga lõpuni oma isa, sest ta on/saab ka ise isaks ja tahab et ka teda austataks.

On vaid teada see et isa lasi end alles surivoodil ristida. Nõnda siis otsib Agustinus endale uut teadlikku eeskuju, et selle abil isale näidata et näe sain hakkama. Otsib uut isa, otsides tegelikult omaenda vana isa. Ja Faustus jätab ta tühjade kätega, mitte aga Ambrosius. Ta imetleb kõike absoluutselt kõike selle mehe juures alates sellest kuidas ta vaikselt loeb, isegi seda kuidas ta A-e vagal emal keelab väikesi toiduohvreid pühakute haudadele tuua ja annab talle kõiges õiguse. Faustus polnud paraku parem kui ta ise. Eeskuju, mudel peab olema meist suurem selleks et see oleks järgimist väärt. See peab me elu avardama ja meid õilistama.

Kaua võib inimene elada ilma selge mudelita? Võib kaua aga see ei ole täisväärtuslik elu. Inimene vajab eeskujusid. Augustinus uskus alates 19ndast eluaastast tõe saavutatavust ja seda siis ligi 10 aastat. Ta ootas tõe kehastust dr Faustust umbes sama kaua ja kui see tuli siis tuli tal endale leida uus ja tõeline kehastus. Leida isa kes oleks selle isa kehastus keda sa tahad et ta oleks.  Vana preester räägib A-le loo ristiusku pöördunud platonistist mis paneb A-e viimselt uskuma et jah see on ka tema puhul ja jaoks võimalik.

 

Mõned pildid siis ka Dr Faustusest ja Augustinist

11936-004-DD74350520081113-ScsAugustin-Atelier-S-Andresaint%20augustinDr%20Faustus%203augustinfaustus

Täite(v)materjalidest

talents_maintalentsparable_talents_abda

Kas me sellist eestis tahtsime kus oleks üks genotsiid ja üks holakaust? Ei me tahtsime eestis kus oleks kaks genotsiidi ja üks holakaust.

Et on ikka head materjalid küll. Kas täite või täitev? Täitevkomitee otsustas täita laeva – millega? Ja mitte ainult mateeriast ka vaimlises mõttes on hääd täitematerjalid. Tulin just igati virgutavalt jutuajamiselt Marguse-ga. Juhtisin pooldiskreetselt ka tema tähelapanu  asjaolule et sula on juba möödas, vähemalt on sula selgroog murtud ja oli see sulapoolne reetmine nii ränk kui ta oli, ei tohiks ometi sellepärast oma blogimisrõõmul kaduda lasta. Eks ma ise ka siin vabandan oma lugejate ees et auklikuks on jäänud sest elamine võtab elu üle reflekteerimise aja ära. Et on täidetud ja täitematerjale ei ole vaja. Elu täitevkomitee saab oma ülesandega hakkama. Ei ole vaja ei ahjusegu ega kitti ega hermeetikut ega ehitusvahtu. Ei tittytainmenti ega muud jama. Eile sai kõrgtöödega alustatud ja sai saadud ka kaks selle suve suurimat haugi. Kaks kotti, kaks minema, kaks tagasi. Mõnus oli. Ja jutlustatud sai ka talentidest. Väiteks siis see et armastuse turul on konkurents  väike, vaat et olematu sest rahalist kasu ei saa. Turunish missugune. Missugune turunish!!! Makstakse ka palju hiljem kui üldse ja siis ehk parimal juhul auga. Elu otsas ehk? Aga kaubelda tuleb sest mida me ühele Jeesuse vähimatest vendadest oleme teinud oleme me Temale teinud. Aga Tema on oma vähemate vendade näol alati näljas, janus, võõras, alasti, haige ja vangis. Aga mida meie teeme, me saadame ta nagu Madonna hotell Kämppi’sse sest meil ei ole enda arust talle midagi anda. Sööma saadame me ta Gloriasse ja oma paunast võileiba suudlusega me talle ei paku, jooma saadame me ta ka Gloriasse 2000 eegust veini aga meie oma hea Ülemiste vesi? Haige? No mingu siis meie hääde arstide manu ja vangla heaks maksame me niikuinii oma maksu ja nende pidamine üksi on seal 15 tuh kuus. Võõras? Jeesus kui venelane, Georgi lindiga Jaapani autos, Eesti kodanik? Hmm? Keegi kes ei jaga meie ajaloolugemist ja kahe genotsiidi õpetust vaid keegi kes on ühes juutide ja vanelastega ühe genotsiidi ja ühe holakausti peal väljas. Mis me sellisega peale hakkame? Kes on võõras? Kõlbab ohverdada. Kõlbab alati ja ikka. Sellist on hea grillida. Olin võõras ja te võtsite mu vastu? Kuidas võetakse vastu? Läbi vastuvõtu. Vastuvõtul võetakse vastu. Kaks genotsiidi võrdub ehk ühe holakaustiga ja nõnda too holakausti õpetus hägustubki. See selleks. Turul me oleme vennad ja õed. Armastuse turul pole müüjaid ega kauplejaid nagu Märjamaa turuplatsil. Seal, kus klientideks on Jeesus ja ta vähemad vennad, näljased, janused, võõrad, vangid, haiged jt. Ennekõike on aga vennad õed, st. et ma olin naine ja te võtsite mu vastu. Sest kõige enne peab naine inimeseks saama. Sest naine teeb omakorda mehest kultuurilise olese, kes kraanikaussi ei kuse ega lillepeenrasse ja kes teeb kniksu ja kraapsu. Vaat sellise inimese teeb naine mehest. Inimese teeb naine mehest. Pärisinimese. Sest vaid naine teab missugune inimene olema peab. Sest meest veab muidu ikka metsa ja loomi ja kalu tapma ja vahel ehk ka teisi mehi. Mehel on ürgsolidaarsus kõigi isastega eluslooduses, kõigi testosteroonisõltlastega maailmas. Isegi koerad ja hundid respekteerivad mehe poolt kustud posti. Selle testosterooni tõttu mis temas on. Selle mehe teevad naised inimeseks ja õpetavad talle kuidas seltskonnas käituda. Ja nad võtavad kristluse oma kilbile nagu see Rooma keiser ja proovivad selle sildi all tast inimest teha aga kui see ei aita siis ehk muidu ka. Ja mees tundubki nagu juba…. aga siis tõmbab ta jälle sõõrmeisse verelõhna vainult ja läinud ta ongi.

Aga vaid sellel, va armastuse turul kaubeldakse  Jumalike talentidega. Ja see ei ole naiste turg see on meeste testosterooni turg aga võitlemine on neil kuidagi tagurpidi läinud, kargeks ja mehelikuks armastuseks on läinud. Mis teeb mitteinimestest inimesi.

Verstapostiks lääneilmas siinkohal duellide tegelik lakkamine ehk rituaalse võitlemise lõplik võistlemiseks mandumine. Mis võis aset leida ehk möödunud sajandi alul. Individuaalse võitlemise lakkamine ja asendumine kollektiivsega. Duelli surm.

Nüüd järgneb traditsioonilise abielu surm. Need on märgid ma ei ütle et need enanat oleks. Schaeffer nägi traditsioonilise teesi ja antiteesi ehk hea ja kurja eristuse lakkamises Lääneilma hukku tähistavat line of despairi. Mul siis need märgid. Aga sarnased. Oleme ammu teispool seda joont. Ammu on kõik segi nagu pudru ja kapsad. Häädus ja kurjus on segamini ja ei eristu enam enamikes valdades. Loodna vallas eristusid aga siis liideti seegi vald Märjamaa vallaga ja nüüd ei eristu enam sealgi hästi.

Mujal teenid sa nendega oma va talentidega enam ja muud tehes ja ausas rivaliteedis ehk konkurentsis kaubeldes. Aga eks valik ole sinu. Kauple kus tahad ainult et aru tuleb vahel anda. Siuke jutt siis. Elu on hirmus täis hetkel.

Nägin hirmsa  unenäo sellest kuidas mehed said taas võimu oma kätte ja hakkasid muudkui võrdlema et kellel on suurem ja selle tagajäjel kasvasid neile nii suuured et neid mahtunud enam mitte kuhugile panna. Ei mahtunud ära enam lihtsalt. Ja siis asusid nad kosmoselaeva ja läksid teele nagu muistsed hellenid, noored mehed kes ei läbenud oma võimujärjekorda ära oodata ja seda kuni väikestega mehed eest ära surevad. Ja läksidki teele otsima seda kohta ilmaruumis, maad teiselpool last frontieri ehk line of despairi kus neil oleks jälle ruumi ja kohta kuhu ära mahuks ja kuhu mahuks panna. Ja läksidki teele nagu Kalevipoeg oma lennukiga ja muude grenaderidega ja ma ei tea mis edasi sai. Sest ma ärkasin üles. Üks variant on see et nad leidsid näiteks siin inimeste maal endale kohta ja ruumi, teine variant on see et nad tunnistasid evolutsioonilist lüüasaamist ja hakkasid kiiresti taandarenema ja läksid saba sorus oma koduplaneedile tagasi.

 

Ei tea tõesti ma mis neist sai. Siuke jutt. 1-18obama-talents

kalaelu/elukala

Frustratsioon mind murdnud need viimased päevad. Sai siis teisipäev kalal käidud. Enam-vähem sai ka, pigem hästi kui halvasti ja mitte kalal vaid täpilisel. Viimane kolmas peatus kalaretkel, pimeneb, tontlikud varjud ümberringi, viimased heited ja siis ta tuli, elu jõeforell, suur elajas, nii suur kui siukses jões üldse käib. Hoidsin ta kenasti veel all, ilma mingite küünaldeta (loodan et teate millest jutt) ja sain endani. Mis edasi, kallas on umbes 40 cm veepinnast, kas hüpata sisse või püüda välja saada. Otsustasin aga kahjuks valesti, mõtlesin et tamiilist ehk ettevaatlikult õnnestub kala kaldale vinnata. Ei õnnestunud.

Kahva on vaja ehk harva, igal 5-ndal kalalkäigul aga mul seda pold. Frustratsioon on mukl nüüd sügav, masendus ma ütleks. Alam Pedjal oli ka suuur otsas, selle tunneb ju kalamees kohe ära, hakkasin kilkama ja paadi ninas olnud peremees haaras liiga vara tamiilist lõi uue teotuspunkti ja jõuõla ja nõndasama läinud  ta oli.

Vanamees sai hemmingway jutus vähemalt kala kätte aga koju viies sõid haid ta ära.

Salmo trutta trutta morpha fario

Hõrnaks tõlkis jõeforelli muuseas Georg Meri ja meriforelli tõlkis Meri iheruseks

Rahvapäraseid nimesid Forell, jõgiforell, hõrnas, eherus, tähnik, eerus, tähniklõhe, jõelõhe, iherus.

Kehamõõtmed Tavaliselt 25…45 cm, suurim Eestis püütud isend 79 cm.

Kehamass Tavaliselt 200…500 g, suurim Eestis püütud isend 7 kg.

Levik Levinud Euroopa jõgedes, Eestis ainult idapoolsemates jõgedes. (bullshit)

Arvukus Arvukus langeb kudemispaikade vähesuse tõttu.

Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded).

Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad.

Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6…8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200…1500 marjatera, mille läbimõõt on 2,3…3 mm.

Areng Sõltuvalt veetemperatuurist kestab marja areng 2…6 kuud, vastsed hoiduvad kivide varju ja toituvad kividel kasvavatest taimedest. Suguküpseks saab 2…3 aasta vanuselt. Elueaks arvestatakse kuni 15 aastat.

Koht ökosüsteemis Jõeforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Teda on varem kasvatatud ka tiikides. Püüdmise alammõõt on 32 cm.

Ohustatus ja kaitse Jõeforelli ohustab kudemispaikade hävimine – jõgede tõkestamine tammidega, metsa- ja võsaraie ning mullatööd jõgede kallastel. Püüdmisel on alammõõt 32 cm. Püük on täielikult keelatud 15. septembrist 31. detsembrini. Ei kuulu looduskaitse alla.

“Esmalt ujus kala rahulikult keset jõge, laskmata end üldse häirida, et keegi natuke nagu sikutas. Seejärel käis ta ühe ja teise kalda pool, endiselt pinnale tulemata. Minutid kulusid, kala oli jõuliselt keskvees, ega kavatsenudki kusagile liikuda. Siis üks paarimeetrine tõmme allavoolu ja püstloodis veest väljahüpe. Putukas püsis suus. Peaga rapsimist eriti polnudki, ujus lihtsalt enamasti kuhu tahtis ning eriti ei rabelenud. Korra nägi ta ülesvoolu päästvat oksakest, siis korduvalt vastaskalda rohututte, siis vedas kümneid kordi allavoolu vastaskalda põõsajuurikate poole, kuid väsimus ilmutas esimesi märke.

Mõne korra käis ta mu jalge eest läbi ning märkasin taas, et ritva hoidev käsi väriseb. Seekord tajusin, et see on pinge hoidmisest ja ritv oli kogu aeg lookas.

Heitsin vesti ja mütsi seljast, asetasin telefoni kaldale ning nööpisin kaela lahti. Adrenaliinitulv ajas naha kuumaks ning püüdsin end rahustada mõttega, et kala on korralikult haakunud ning sel korral on tamiil jäme ning vähemalt selle pärast pole mõtet muretseda. Kuid oma kümmekond minutit visalt võidelnud kala polnud sugugi veel lapiti ning mul meenus mitmel korral kahv, mida mul pole.

Mingi hetk käis 50 meetrit allavoolu hirmus plaksakas ning kui ma pilgu tõstsin, lendas nagu midagi meetri kalda poole ja käis teine plaksakas, vett lendas korralikult. Mõtlesin, et kas see oli nüüd väga suur forell või oli see saarmas, keda ma umbes samas kohas päevi varem olin ujumas näinud.

Umbes samal ajal või veidi varem lähenes meeletu kiirusega sinine jutt, sättis end peaaegu mu käeulatusse pajuoksale istuma, suunas oma nokka siia-sinna justkui vaadates, mis möll siin käärus nüüd käib ja siuhhhh oli seesama sinine jutt allvoolu kadunud. Olen jäälindu näinud varem vaid lendamas, taolist mälestust mulle lähedal oksal istuvast sinise-oranžikuuelisest linnust mul varem polnud.

Kalal polnud enam erilist jõudu sidurit kõrisema tõmmata ning pidev ponnistamine allavoolu ei aidanud – juba õnnestus mul ridvaga teda keset jõge enda poole tagasi ujutada. Kala jalge juurde saanud, hoidsin ta pead veepeal ning peaga rapsimist ei olnudki. Esimene katse lõpuste tagant turjalt haarata läks luhta, kala oli jäme ja näpud libisesid ära. Teisel katsel hoidsin kala pea veest väljas, torkasin näpu kõhupoolelt lõpusekaane alt suhu ja tõstsin kala välja. Putukas oli üsna sügaval kurgulaes, võtsin selle ära ning meeltesegaduses jalutasin kaldapuude alt välja lagedale ning tundsin milline pingelangus õlgadest ja jalgest läbi kogu keha välja voolas. Kala oli raske, lõpetasin visa võitleja elu, otsisin pajuoksa ning keerasin selle rõngasse, nii et kala jäi rippu.

See jõeforell oli väga visa, mitte ükski kala pole nii pikalt võidelnud. Loomulikult oli varustuselgi siin oma roll. Tõsi mis tõsi, niisugust püügimõnu nagu lendõng pole küll mitte miski varem pakkunud.”

Mäejutt

Honor-Killing33Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: “Sa ei tohi valet vanduda!” ja “Issandale antud vandeid tuleb pidada!” 34Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon, 35ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn! 36Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha! 37Iga teie “jah” olgu “jah” ja iga “ei” olgu “ei”, aga mis üle selle, see on kurjast.

Nüüd tuleb pikkade valangutega. Kui  inimeste ilmas on ütlused ja ütlused eelmiste ütluste kinnitamiseks siis Jeesus ütleb et iga sõna olgu nagu vanne ja vanne nagu iga sõna. Kui sa vannud et sa ei valeta siis valetamise korral on tegemist n.ö. metavalega ehk mitmekordse valega.  Olgu su sõnad nagu su hõng millega sa ei valeta, millega sa ei saa ega oskagi valetada. Pärishõng mitte valekunsthõng millega sa pärishõngu kinni oled katt. Olgu su sõnad nagu su jäljed mis ei või valetada su jalatalla ja keharaskuse kohta. Olgu su sõnad nagu su higi mis lihtsalt voolab su pooridest, olgu su sõnad nagu su pisarad. Ära anna valesignaale  nii et sa peaks neid kinnitama või ümber lükkama.

38Te olete kuulnud, et on öeldud: Silm silma ja hammas hamba vastu!

Oleme kuulnud küll. Oleks nagu kusagilt kuulnud küll et hamba eest ei tohi suud puhtaks lüüa ja silma eest pead maha võtta.

39Aga mina ütlen teile: Ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette! 40Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub! 41Ja kui keegi sunnib sind käima ühe miili, mine temaga kaks! 42Anna sellele, kes sinult palub, ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata!

Ära pane vastu sellele kes sulle kurja teeb. Löömise puhul, kohtu puhul, sunduse puhul, võtmise puhul, laenamise puhul. Aga kui ta sult elu tahab võtta? Või su lähedaselt? Mis siis? Pole nagu öeldud elu võtmise kohta. Kurjale kurjaga vastamine kahekordistab kurja. Õigupoolest on privaatkuri halb ja kogukondlik kuri hea. Kogukondlik kuri vastusena privaatkurjale on hea ja sobib peatama privaatkurja. Sestap me privaatkurja taunimegi. Aga kogukondlik kurjuse institutsioon on kitsa spetsialiteediga ja ei jõua igale poole vähemasti kiiresti ei jõua. Ja sestap on ikka kogukonnas igast poolprivaatkurja. Millega teie mees tegeleb küstud kord proua Carleonelt. Ma ei tea täpselt aga ma tean et ta teeb inimestele head!, vastas viimane. Ja ilmselt tegigi. Nagu suured autoriteedid ja ristiisad ikka. Ja kui poleks riiki oma kurjuseaparaadiga mida me headuseks peame siis olekski isa Carleone headus ilmselt seesama mis riigi oma ja olekski meie hea. Nüüd peab ta aga slikerdama oma kogukondliku asjaga ja püüdma seda kuhugile ära mahutada. Ja ei mahu hästi.

Ilmselt Mäejutus on jutt erasuhetest ja ei puuduta see otseselt kogukonna ja indiviidi vahelisi suhteid. Hädakaitse puhul aga kui elu ohus tuleb vastu hakata. Ühesõnaga vägivallatsükkel, nõiutud ring, suletud ring tuleb sinu koha pealt avada, tuleb aadrit lasta, selle läbi et sa kurjuse ja rivaliteedi  igavesest suktsessioonist välja astud. Astud ohvrite ja ohvritega samastujate  suktsessiooni. Või lased sa end ordineerida au ja väärikuse poolt mis asetab su õlule kohe ka vägivallakohustuse ja neid käsa sulle peale kogu ja kõikseeaeg topitakse lakkamatult. Me ordineerime sind vägivalla igavesse suktsessiooni mis algab peale Eedeni maost ja Kainist. Nüüdsest peale oled sa kuradi vaimulik ja sul lasub püha kohus au ja väärikuse nimel vägivalda rakendada ja teha seda nii enda kui oma pere kui ka oma rahvuse ja muude pühade asjade puhul mida sulle ette öeldakse. Mida sulle su süüme ja kogukond ette ütlevad. Nii et sa ei pea muretsema, vaid selsamal tunnil öeldakse sulle mida kosta ja selsamal tunnil libistatakse sulle pistoda mantlisse ja mürgipudel tasku ja pannakse teibiga tualeti loputuskasti taha sulle beretta. Ja siis sa tead juba ise edasi mida teha. Ja meie loeme sinu kohta kurjuse evangeeliumist sündinud Kainist… ja kuni Heroodeseni välja. Kas kurjuse järgnevus läheb sinu koha pealt edasi või katkeb? Kas sa elad tsölibaadis või annad/sigitad kurjust edasi. Oled sa headuse preester? Või sigitad kurja. Muude suktsessioonijadade viga ongi see et järgivad nood dna-d ja mingeid muid ja segaseid pärilusliine mis juhinduvad mingist traditsioonist kus kõik on segamini nagu körtli-pärtli särk. Ja nii lähed sa ise ka segamini kui sa sellesse astud. Ka ordinatsioonijärgnevus ei vasta headuse järgnevusele ega ka kurjuse järgnevusele vaid on lihtsalt ametijärgnevus ja kõik. Uute jadade ajastul elame me. Kinnisvaratehingud aastast 1989. Igasugune au ja väärikus tuleb kuulutada kuritegelikuks. See ei ole muud kui see et sa lased end solvata mingitest konventsionaalsetest verbaalsetest mehhanismidest või zhestidest või märkidest mis paneb sulle kohustuse neile/sellele vägivallaga vastata. Kui aga terve Venemaa juba Põhjaosseetide au ja väärikust kaitseb on asi hull.  

Mis on hullem aga ära kasutamisest on see et sust enam mitte kui midagi ei taheta.

Igal isikul on õigus au, väärikuse, hea nime ja eraelu kaitsele. Keelatud on vale levitamine ja laimamine. Au ja väärikuse kaitse on tihedalt seotud sõnavabaduse ning selle piirangutega. Igal inimesel on õigus oma au ja hea nime kaitseks pöörduda kohtusse.

Eesti kohtupraktika toetub varem kehtinud seadustele, viimaste aastate jooksul on kehtima hakanud uued õigusaktid. Au ja väärikust ning muid isiklikke õigusi käsitlevad võlaõigusseaduse paragrahvid 1046 ja 1047. Võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva isiku solvamist ja laimamist käsitleb karistusseadustiku paragrahv 275.

1) Tänase seminari teema kontekstis on asjakohased neli põhiseaduse paragrahvi. Need on paragrahv 17, kus on ette nähtud au ja hea nime kaitse, nimelt öeldakse põhiseaduse paragrahvis 17, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada. Teine paragrahv, millest siin on juba üsna ohtralt juttu olnud, on paragrahv 45, mis sätestab sõnavabaduse. Kuid olulised on ka kaks veel nimetamata paragrahvi – 15 (õigus kohtulikule kaitsele) ja paragrahv 25, mis ütleb, et igaühel on õigus ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
2) Põhiseadus ei sea põhiõigusi hierarhiasse. Seepärast ei saa öelda, et paragrahvis 45 mainitud sõnavabadus on igal juhul kõrgem, kui isiku au ja hea nimi, mis on sätestatud paragrahvis 17. Põhiseadus ei sea ühtegi põhiõigust hierarhiasse. Tõsi on aga see, et sõnavabadus on oluline demokraatliku ühiskonna eksisteerimiseks.female_beheaded-honor-killingdis-honor-killinghonor_killings_islamic_killings

Kohalikud misogüünid ilmselt meeleldi sooviksid ka endale sellist au nagu noil seal on. Ja au nimel on kerga inimest tapma ja vägivallatsema saada. Ja kasvõi oikumeeniat arendada mis lubaks/laseks neil jääda sellisteks nagu nad on. Praegu on aga vist tendents pigem vastupidine et nemad tulevad meie elu siin ümber säädma ja meile au ja väärikust õpetama.