Minu maa

Ja siis olid seal veel need vanad Noorused kus arvata et aastal 1962 noor agronoom Hando Runnel sõitleb vanameelseid kes ei lähe Järvamaal kaasa maaelu mehhaniseerumisega. Üldse on tore noid noorepõlvejutte lugeda. Lennart Meri näiteks raamatus “Parvepoisid rohelisel ookeanil” kirjutab sellest kuidas just Siberis sotsialism eriliselt võidule pääseb ja elule suurema vahe vahele teeb kui mujal, arvata et siis Nõuk. Liidu Euroopa osa linnades. Oot kuhu me jäime. Jah asustus, tegelikult määrab see sinu majaümbruse tsivilisatsiooni piiri see kui kaugelt sa rohtu niidad. Mina ei niida sest mu poeg oskab seda tööd lihtsalt paremini teha ja teeb rohule sellise kena siilisongu nagu ma vahel ise teen. Ütleme et siis kannaga siili – 0,3 cm. See on vist kõige lühem mida teha annab. Ja need piirid on siis majast lääne poole ehk 6 m sellest umb kaks m on pikk lillepeenar lai. Majast põhjapoole on rohi niidetud  arvata et ligi 100 m ja majast ida suunas umbes sama palju. Maja on teest umbes 10 m ja seal on värav vahel ja sirelivõsa.

Tegelikult peaksin ma seda juttu illustreerima joonistustega nagu Kurt Vonnegut on Tsempionite einet. Seal tuli sõna “piiber” Eesti keelde ja sugugi mitte tähendama Ameerika kobrast vaid hoopis midagi muud. Mina kirjutaksin pigem päris piibritest. Niisama hästi oskan ma joonistada küll. Tsivilisatsiooni piiri märgistavad vanad betoonist aiapostid, mis ma olen nüüd sinna aia aluseks pikali pannud ja  millede peale on kunagi kavas ehitada kiviaed. Ja teisel pool peenart on siis veel ehk kaks meetrit mida me tasapisi püsikuid täis istutame. Kunagi oli seal kartulimaa. Saigi esimestel aastatel kartuleid kasvatatud aga kassitapp osutus vägevamaks ja ei tapp vaid kasse vaid ka minu kui kartulikasvataja. Oli ka sööst istutada sinna hoopis maasikad ja saigi neid istutatud aga kassitapp ei olnud vahepeal taltunud vaid tappis ka maasikad.

Kusjuures need vaod olid tõeliselt pikad, ma julgen arvata et kuni 80 m. Ja ülemises s.t. majapoolses otsas kasitappu ei olnud ja maa oli ka kõrgem. Vao alumises otsas oli maa hulka madalam ja kasstapp võttis oma kusagilt poole vao pealt. Mäletan kuidas sai kartuleid võetud kusagilt sügavalt kuivanud kassitapu alt. Aga kartulid olid kenad siiski. See eksperiment lõppes aga siiski paari nelja aastaga ära. Siis pandi krundile üles ka veel silt. Et tegemist on hoiualaga ja kusagilt sealtsamast ligidalt algab ka Natura. Silt pandi just sinna kus oli olnud kartulimaa. Ma pole proovinud taasalustada põllumaaga aga ma tean mu naabrimehel seda teha ei lubata sest kasvavad haruldased taimed ta krundil. Silt pandi vana Tanuma peale ehk vana tee peale. Vana tee koht on müstiline aga siiski aimatav. Tõin veel sel kevadel koju ühe vana üle oja läinud silla kinnituspoldi. Kunagi on siis inimeste ala tähistanud osalt puust aed ja osalt betoonpostide vahele veetud võrkaed. Sealt eemale jäi okastraataed mis oli loomade jaoks. Karjaköögi taga peeti siis sigu ja majast lääne pool suures koplis sõi hobune. Van Hansu mäletatakse veel küla vahel ringi ratsutavat. Peeti ka lambaid sest lambanahku oli kuuris palju, arvata et ka seal majast lääne pool. Selle loomade aia taga on siis ka minu maa ja veel üsna tublisti teda aga seda ma enam mingil kombel ei halda. Nii et kui tagasi kerida siis on omandi epitsentriks ehk köögis olev pliit, see on Vesta (Hestia) altar ja seal edasi maja, abihooned ja inimeste aed, loomade aed ja siis juba lihtsalt omand või kinnistu.

Jõeni on linnulennult ehk 400-500 m aga head teed minu maa pealt jõeni ei lähe ja pole tarvidustki. Needki jalgrajad mis olid on kaks viimast talve ära hävitanud sest lumi on pajud maadligi vajutanud ja enam läbi ei saa. Hoonetest siis veel. Tähelepanuväärne on maja pööning kus kisendavad samuti mitmed tegemata tööd. Seal on veel ka igast stuffi, vanaaegset küll enam pole aga viimasest Tanumast väljakolimisest on sinna jäänud suured kotitäied pabereid mida pidasin vajalikuks kaasa võtta ja millest ma nüüd loodan et saan kunagi  lõkke ääres need paberid ära sortida. Niisama on ka raamatutega. Kunagi tundus metodism olema mingi saladusega uskkond ja arvamus oli et kui vaid saaks seda teoloogiat maale toodud siis lähek ehk siingi asjad paremini. Siis sai nähtud kuidas see uskkond USA-s funktsioneerib ja saladus hajus ära. Ja nii saigi nood raamatud mis ma USA-s varundasin suuresti maha jäetud.

Õue lõunaküljes on siis nagu öeldud sirelivõsa, mujalt olen seda jõudumööda maha võtt aga ta kasvab ju ka kiiresti tagasi. Karjaköögi kõrval on suur saar ja alt kasvab talle üks vaher täiega sisse. Kokkupõrge on toimunud ja niimoodi need kaks seal siis oma õhuruumi jagavad. Eks ma võta selle vahtra ka maha. Kaks kastanit teevad mulle rõõmu, panin kunagi kolmele lapsele kolm muna maha ja kaks on neist juba kenadeks puudeks kasvanud ehkki nad veel küll ei õitse. Kunagine lambakarjamaa aga saab iga aastaga hõivatud üha enam ja enam haavavõsa poolt mis juurevõsudest kiiresti laieneb. See on tore sest haab on nagu kiirsöögirestoran looduses ja pole vist ühtegi puud millel nii palju sööjaid oleks kui haab. Majast paremal on hajusad sõstrad ja tikrid.

Londoni taga on võsas suur ahervare mis olevat kunagi laut olnud. Ja majast idas üle Londoni tee on samuti palju marjapõõsaid osadel veel mingid kaitsed ümber ja loomulikult on seal ka mitu majavaret kus kunagi on elatud. Linnulennult on sealt vanasse külakeskusesse ehk paar-kolmsada meetrit. Uuetoa talu hoov paistab mulle hoovi kenasti ära. Maja ise on suur, all on üks tuba nagu tantsusaal ja siis on seal veel kaks tuba, mis on suhteliselt väikesed. Köögi kõrval on ühel pool sahver ja teisel pool nn. töötuba ja saun. Sauna asemel oli vanasti vannituba ja puudega köetav boileri ahi.  Töötuba on mul veel selline poolhallatud, st. et tahaks remonti saada. Majas olen mina teinud ühe korralikuma sanitaarremondi. Oleks aeg järgmiseks.

Mäletan kui palgid toas paljad olid ja küll oli hea tunne panna telekat vaadates jalg vastu paljast vana palki. See tunne tundus hea. Palgivahed on sammalt täis topitud. V.a. koridoris, seal tegime lastega paberikitti või kuidas seda nimetada, liimist ja ajalehtedest ja toppisime palgivahed seda täis. Vardja Pets küsis selle peale et kas olete palgivahed nätsu täis toppinud või? Teisele korrale läheb kitsas trepp ja seal on veel üks tuba, ehkki sinna annaks vabalt teha veel ka kaks suurt tuba juurde.

Üks esimesi töid maja juures oli veevärgi sisseseadmine. Siinkohal tuli mulle lambist ja ilma küsimata appi Tarmo Vardja, kellega me kaevasime vundamendi alt maa läbi ja tõime toru majja. Nimelt on imikaev maja kõrval nii umbes 2 meetri kaugusel ja toruots on kenasti rakke sees. Vanasti oli majas käsipump. Kui mina maja sain siis käsipump enam ei töötanud ja nii saigi need torud välja võetud ja uus süsteem tehtud. Ma ei mäleta enam täpselt kaua meil selle tööga aega läks aga arvata et tegime seda Tarmoga tubli kolm päeva. Süsteem töötab tänini hästi.

Advertisements

0 Responses to “Minu maa”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: