“just siis kui heledamalt särad,

tuhm kaduvik sind saagiks valib siin

ja surub näoga igilume vastu” alliksaar

Terve elu on tagasilöökide suktsessioon. Ei ma ei usu progressi. Usun vilumustesse ja pädevustesse. Usun harjutustesse ja sättumustesse. Usun enesepettustesse. Usun enda nina ees kronoloogilise porgandi hoidmisesse ja lõputusse selle poole pürgimisse. Kuni lõpuni välja. Usun fideismi. Usun usku mis ei saa lihtsalt teisiti kui uskudes.

Armani alustanud jõutreeninguid 50lt. Nii et jõuan veel. Ja kui ei jõua (mida oligi arvata) siis leiame endale teise lohutava näite. jne. Kuni taastumatu ressurssi lõppemiseni. Kuni halastussurma ja halastusseksini. Kuni…”leebe surm me üle kummargil”

Kõige enam aga “usun hernestesse, usun ubadesse” Need ei ole mind iial veel petnud. Kasvavad nagu eeldatud ja tekitavad kõhugaase nagu karta on. Nad ei progresseeru, välja arvatud mingi haige munga Mendeli käe all kes neid ristab. Lillherneid nimelt. Kes selline sättumus et lillherned. Liblikõielised rikastavad mulda lämmastikuga mis vähestes kogustes ei lämmata vaid annab vunki.

Progressiusk on end ammu ammendanud aga inimkonnal pole paremat asemele võtta. Ja PM lagundab mis ta lagundab nagu meri Pakri panka aga varinguni ei ole asi veel küündinud. Seega on ta sama lõpetamata nagu modernismiprojektki. Ja jääbki lõpetamata. Progressiusk spordis on seotud ületaastumisega. Muudel elualadel aga ületaastumist ei ole. On vaid vilumused ja pädevused. Mida me õpime teadliku pingutuse ja mimesise ehk teadmatu jäljendamise abil.

Progressiusu konsept on salaja ka kristlusesse hiilinud ja seda tuntakse seal nn. progresseeruva pühitsusena. Esineb see kõikides ristiusu vormides. Vast mitte luterluses. Seal nimetatakse või kasutatakse pigemini positsioonilise pühitsuse konsepti. St. kui meid on Kristusesse asetatud läbi usu siis laieneb meile ka kõik see värk mis Temas on ja mida Temas pakutakse. Mitte mingilgi hetkel pole see promilligi meie endi teene. Ja me ei arene.

Üks teoloog nimetab pühitsust (terminit mida luterlased reeglina üldse ei pruugi) õigeksmõistuga harjumise kunstiks. Kas aga ei luura selles harjumuse rohus siiski ka väike progressiseeme, nagu tiiger Blake luuletuses? Küllap vist. Harjumise eri tasandeid filtreerides ja destilleerides saame aga tubli klaasitäie puhast progressinestet. Hoidku aga …..selle eest. Milleks mulle areng, inimesele kes ma ideede ja mitte inimeste inimene olen? Ma ei tea mida tähendab saada paremaks inimeseks. Ja ma ei taha saada paremaks inimeseks.  Tahan anduda ideele. Progressi selles aga nagu ei tahaks. Võtaks pigem positsiooni.

Tõde on pühendumus. On sellest raske aru saada? Vist on. Mul on üks tore sõber. Kes küsib kirglikult, “kas ma see üks ja ainuke kord elus kui ma kohtu ees seisan ei ole siis TÕDE väärt? Muidugi on ta seda väärt. Aga just see et ta seda omast arust ei saanud näitab et tõde on kontekstuaalne. Et tõde on pühendumus või selle puudumine. Ei ole midagi kivvi raiutavat ega sõnusse saadavat. “Kõige innukam tõepüüdlus….” või kuidas Kierkegardil oli?

Loen praegu õhtuti Põrgupõhja Uut Vanapaganat. Ja imetlen nagu ikka Tammsaare subtiilset irooniat. Film oli selle loo teadvuses nii ära rikkunud et ei tahtnud lugeda. Alles nüüd sain üle. Film oli kuidagi jube ja juba lapseeast oli ta sellisena meeles. Samamoodi nagu üks lapsena nähtud Jehovistide raamat kogu kristluse suhtes negatiivset reaktsiooni tekitas. Kolbamäe pilt selles raamatus. Ja ema jutt et tema ema ta lapsena nelipühilaste juurde kaasa võtnud. Hakanud nood seal siis päid vastu maad taguma. Mis pole ilmselt meeldiv vaadata. Kui aga selles lookogukonnas juba sees olla siis pole ullu. Ehkki toredaid asju on nähtud küll. Eriti nn. (P)püha (V)vaimu saamise eest palvetamisel. Üks ütleb “anna tulla” ja teine “lase minna”. Et pole nagu terviklikku konsepti et kuidas siis. Kas “minna” või “tulla”. Teisisõnu “võta end kokku ja pinguta” või ” lase end lõdvaks ja ära sega vahele”. Korraga aga mõjuvad natse veidralt. Et “progresseeru ja positsioneeru” korraga. Või progresseeru progresseerumata- nagu Idas, seal kuskil. Kust algab orient? Indiast või Pakistanist. Kõige naljakam lugu oli aga Harriga kelle ihunõre natse segi ajas ja kes palve ajal ühele kummuli palvetavale õele selga hüppas, umbes nii nagu koerad seda teevad. Sellest tuli suur segadus. Aga mida sa teed kui inimesel ihunõred nõuavad nagu selle New Yorki kuberneril või Soome Ilkka Kanerval. See näitab et on neis veel kübeke inimest ja inimsust säilinud. Seesama n.ö. tagasilöök näitab. Miks mõni naine ei taha “objekt” olla kui see see ainus on mis ta vähest säilinud inimsust näitab? Sotsiaalne pale aga vahel paraku ei näita. Saa neist aru. Subjekt on muidugi parem olla. Kumb on subjekt-objekt selles erakvähi ja meriliilia sümbioosis. Ikka nii et kord vestmann ja siis piibeleht. Kord sado ja siis maso.

Nii et tagasilöögid tervendavad ja toimivad seega nagu realitycheckid. Olles eelduseks uutele edasilöökidele. USAs ja Soomes on vist üsna kriips peal neil meestel. Eestis aga käibivad kõik edasi. Nii väike ühiskond et ei saa lubada endale ajukate inimeste marginaliseerimist.

“Taevas on hakanud inimeses kahtlema” ja põrgu ei saa muidu uusi inimesi kui Vanapagan ise inimeseks saab ja tõestab et õndakssaamine võimalik on. Ja nii ta vaeseke seal siis progresseerub kuni Ants ressurssi ära ammendab ja Jürka poti n.ö. lõhki lööb. Alati ei ole paraku positiivne ja konstruktiivne vastuhakk võimalik. Tuleb n.ö. pott puruks lüüa. Maja põlema panna nagu Jürka jms.

Tagasilöögid pühakutel olid seda suuremad mida kaugemale jõuti- mida lähemale uutele kirgastumistele seda mustemad ka “hinge tumedad ööd”. Ristlöömine käib ikka enne ülestõusmist. Paraku aga on ka lõplikke tagasilööke, neid millele edasilööke enam ei järgne. Või kui siis nii teistmoodi et see meile enam korda ei lähe sest meie identiteet hajub. Me ei säili tuntavaina läbi häirituste. See on surm. See et ei saa enam ” istuda toolil. Vahetekk, vaherahu?” Või lööme poti puruks?

Löö esimesena Freddie!
Kuuluda tahtmisest
Published 12.03.2008 1 15 Comments Edit

Kasvõi Keskerakonda. Mingis vanuses inimene lihtsalt tüdib vastandumisest ja tahab n.ö. positiivselt kuuluda. Kas pole nii? Peaasi et saaks midagi omaks pidada ja käed kusagil külge lüüa. Adrakurgede väljakutse n.ö. Arvan et see on erakonnastumise aluseks. See tunne. Ja ka korruptiivsuse aluseks. Korruptiivus tekib seal kus pühendumus reeglitest olulisemaks muutub. Ja kus ta siis ei muutuks? Reeglid tagavad üldise ja ühise hüve. Korruptsioon on teadagi et paha teiste juures, eriti riigikogulaste. Oma elus on aga tutvuste kasutamine lausa hää ja mõnus ja loomulik. Religioosses vormis lausa “jumala juhtimine”. 

Kaubeldakse oma pühendumisvõimega seni kuni midagi väärtuslikku vastu pakutakse ja siis erakonnastutaksegi ära. Pühendutaksegi, kasvõi kuuluvuse tunde ja lootuse eest. Ja eks igas erakonnas kehtib ka oma väike rivaliteet ja rebimine et kes pühendub enam. Teeb suurema annetuse. Eks siis saa ju vastu ka selle eest. Hüvesid nii au kui nänni. Ja kuidas ja millega peaks suutma lahja ja mahakäinud religioon oma metafüüsiliste väärtustega selliste huvigruppidega võidela või võistelda. Lootusetu. Mingit kaugemat ja kausaalsusest lahutatud eetikat on tal pakkuda vaid tänase erakondlase jaoks mistõttu religiooni lausa vihatakse. Et sorgivad siin meie mänge ja ise on veel hullemad.  Aga alati on ka neid kellele meeldib. Kõige kiuste meeldib. Teenistus meeldib ja õhkkond jms.

 Meie põlvel veel see viga et  nõukaajal pold nagu kuhugi õieti kuuluda. Pühenduda sai vaid ühele parteile. Kuna aga kuuluvusgrupp läks naljakaks kätte siis muutusid inimesed pragmaatikuteks ja küünikuteks. Ei mingit esmast naiivsust enam. St mängiti pühendumist ja omandati vastav retoorika vt. Arnoldit ja VainoVäljast. Üksikute märksõnadega pikitud sõnavoog – tõeline lapshaa kõrvadel – vorstitükkidega.

Ja kes pühendus tõeliselt see oli friik. Kiiksuga.  Enam nii ei saa. Nüüd on tegemist tõelise pühendumisega. Seega eas kui inimene juba tahaks kuuluda ei old selleks võimalust. Paljud on aga inertsist ikka veel sisemises opositsioonis. Kui sealt tulema ei saa siis tekib ehk väike kibedus ja tähtsustuvad teised asjad nagu Põrandaalusel inimesel kel on küll rikas siseelu aga see on ka kõik. Suurte poiste mängu kus kus jagatakase kinnisvarasid ja au tal asja pole. Ametnikunahal sellisel.

Ise paneme veel vastu. Aga teagi kauaks jaksu jagub. Õnneks ei lubata midagi. Tähelegi ei panda. Tuleb ise müksata neid nii nagu Põrandaalune.

See et kuulutakse  on hea aga see kuhu kuulutatakse võib halb olla ja tavaliselt ongi. Kus on mu emotsionaalne hõim? Põle. Jälle hiljaks jäänud – sabad jagatud, tunnid alanud, nutulaul poole peal.

Aga õnneks on igast inimesi. Uus põnev termin painab me meeli. Kõusaarelt -”halastusseks”. Halastuseks kahe ss-ga. Mercy sex USA seepides tavaline asi. Halastussurm on ka juba tuntud kui assisteeritud suitsiidi sünonüüm. Ja Dr.Kevorkian ehk Dr Death. Halastaja. Viimane juhul kui elu siin ja sellega lõppeb. Halastusega.

Halastusseks siis kui assisteeritud sexi sünonüüm? Kas ta tegelikkuses sageli polegi n.ö. assisteeritud. Et assisteerib üks teist ja siis teine üht. Rõõneskarp meriliiliat ja vastupidi. Või kuidas? Noorena vast mitte. Vanemas eas aga ehk küll. Et kõigepealt sööme väikse Peetri võileivad ära ja siis sööb igaüks omad. Ladies First. jms. põhimõtted.

Mis halastusasju veel pakutakse? Halastus pole nagu hea sõna st jätab  selle kellele halastatakse väga passiivseks. Arm on helgem sõna.

Kas nüüd on siis taas ühe naiste terminiga tegemist? S.t. ainult nemad saavad seda kohaldada kui nad suvatsevad halastada. Tavaliselt ollakse aga väga kiivad intiimasjus. Seega peaks see halastus ikka väga suur olema küll. Miks mehed ei või halastusseksi pakkuda. Sest mehed on määratud ikka ja alati tahtma, ka siis kui nad ei taha. Mees, animaalne oles on oma tahtmisega nagu gravitatsioon ja tema ei saa halastada. Naine allub gravitatsioonile kui tahab ja tunneb.

Mees saab aint tahta. Ainult talle saab halastada seega naine kes on keerukam ja huvitavam ja kellel on võime ka mitte tahta.

 Kas on korrektne arutluskäik? Lihtsalt check in.
Õhus on kevadet
Published 11.03.2008 1 10 Comments Edit

Juba teist päeva – muuseas. Vahtral pidi juba jooksma. Keegi olla näinud koguni. Läbi koore. Eks tule kah hakata aadrit laskma puudel. Ja kaladel. Lasta antifriis välja ja ära süüa.

Tea millal inimkond nii kaugele jõuab et puude õiguste eest hakatakse võitlema ja ka nende individuaalsete isiksustega arvestama.  See oleks loogiline praeguses maailmas küll et aeg millaski nii kaugele jõuab. Esialgu ei hinnata aga veel isegi mitte kilude ega räimede isiksusi. Nende kordumatust ja ainuomasust. Üks kala kõik. Et feminism peaks arengu korral jõudma millaski ka kalade ja puudeni. Siis kui geid juba vabad on ja teised inimvähemusgrupidki. Siis ongi kalad järjekorras. Ja puud. Ja intervjuusid annab keegi kes nagu see nüüdne ülemloomakaitsja peksab absoluutselt segast. Eriti tore oli ta kommentaar võimalike purjus vibuküttide kohta. Et ta on vibuga küttimise vastu sest et viimati on nad purjus ja lased üksteistest nooled läbi.

Miks see loomakaitsja segast peksab?

Mu viimase ja seniavaldamata lasteluulekogu pealkirjaks ongi plaanitud “puud ei ole puudega”. Rahastajat ja kunstnikku pole seni. Kui raha oleks küll siis ka kunstnikku saaks. Las ootab seni. Miskit aga toimub. Aga ära sõnuda ei või.

Eile oli kirjanik poes. Elus kirjanik. Naise ja lapsega. Ostis nänni ja pidada töötama nüüd reisisaatjana. Tore töö. Muljed ja värkk. See kirjanik kes arvas ka et kunagi oli matriarhaat ja grupisex. Ma teda õudselt kurvastasin kui ütlesin et pole kunagi old. On vaid nii old et “winner takes it all” ja teised jagavad ülejäänu omavahel ära. Ja tänini on.

Kevadel lähevad naised kah ilusamaks, olete märganud? Või üksi tundub nii? Mulle vaid?  Kunagi Panso kirjutas “Maailmas Arlekiinikuues” et erootikatööstus opereerib väheste märkidega, vaid rind, puus, kõht jms.

Oleks ta vaeseke unes näinud, millised märgid veel mängu tulevad aga las nad olla. Sellest vaid eile mainitud “vedela hermeneutika” täienduseks.

Tsitaat “Eks matriarhaat ikka kunagi tule. Nagu jää-aegki. Ei seda tea, mis kujul ja mis seda praegu kiirendab või aeglustab.”

Matriarhaati pole kunagi old ega saagi olema. Kui siis aint siis esimest korda. Täiesti tõsiselt  ei ole avastatud korda mida võiks nii nimetada. On matrilineaarseid pärilusliine ja on nii et naised valivad meesjuhi. Ja nii et noorpaar liitub emaga või saab oma nime ema vennalt ehk onult. Ja siis on veel amatsoonid. Iliases. Aga see vast müüt. Kurgaanidest on tõsiküll leit suurte naissõjapäälike luid.

“Aga see modernism- ei kao seegi kuhugi. Kui post-asjad on omad aastakümned (aastasajad?) üle elanud, tulevad armilised, kuhtund relvavennad igasugu mõttelendude ja simulaakrumite otstest kokku, meenutavad vanu aegu ja tõmbuvad praktilisse konservatiivsusesse. Selgetesse ja lihtsatesse maailmadesse. Nii on olnud läbi ajaloo. Kord Platon peal ja Aristoteles all ja siis jälle vastupidi.”

See kujund on ilus “et tulevad armilised mehed” simulaakrumite otstest ja teevad relvavendade kokkutuleku. ;-))) T. P. on jah, meeldib või mitte aga on võimas.

Jah nii nagu ei kao literaalne keel sest teadus ja rahamaailm eeldab seda et kommunikatsiooniliinid oleks võimalikult sirged ja ühesed. See oli mingi uid mis eile tabas mingit seost Aristotelese ja naiste vahel. Aristoteles tõi surematud ideed tagasi asjusse ja samastas need asjades peituvate võimaluste ehk potentsiaalidega. See tundus mu sexismist mürgitet ajus nagu naiselik olevat.

Aga Platoni ideed ristiti ära ja nende uueks ristinimeks sai “Jumala mõtted”.

Et igasugune vedelus peatub ja lakkab seal kus vastu tulevad tõeliselt olulised märgid – lõhnad ja ihud jms.  Seni kuni asi on sõnades las aga voolab. Sõnad teevad tõsiseks raha ja tunded. Siis kui need sõnusse sisenevad. Läheb asi tõsiseks.

Kas meil keemiat on? Kui on siis tuleb füüsika. Siis geneetika. Siis pedagoogika. Ja mis siis? Ei teagi.  Taas keemia.

Memo:

alpus (superbia), omandihimu (avaritia), kiim (luxuria), kadedus (invidia), õgardlus (gula), vihapidamine (ira) ja tujutus (acedia).
PM
Published 10.03.2008 1 5 Comments Edit

Ei tähenda mitte pre- ega post- mensturali vaid postmodernismi. Ehkki teine ei välista esimest ega ühte. Mulle see aeg meeldib. Meeldib istuda Oikumeeni äärel nii nagu oli kunagi üks raamat sarjast Maailm ja Mõnda ja kõlgutada üleääre jalgu. Kunagi Toompea veerel Kanarbikuga sai niimoodi veini joodud. Mis oli ilus. Aga siis suri Kanarbik ära. Jõi end surnuks. Ma joon vähem ja elan siiani.

Olla emotsionaalses plaanis eelmises aga mõnes muus plaanis juba järgmises paradigmas.

Möödunud paradigmas olen ma emotsionaalses plaanis kuna ma üsna seksist olen. Ma möönan ürgdemokraadina naisvaimulikke aga see ei tähenda veel mitte sugugi et mulle see emotsiooniväli väga meeldiks mille nad kaasa toovad. Olen selle ära nimetanud “triviaalsuste diktatuuriks”. See tekib kohe kui neid juba tükki 5 15-st on. Emotsionaalne diktaat läheb nende kätte. Tugevamate kätte umbes nii nagu USA segakogudustes. 15% neegreid, oops naisi, tähendab juba emotsionaalse kliima muutust.

Selle toetuseks teatud segapudruline vaade etioloogiast ja muudest asjadest. Nimelt arvan ma evolutsiooni käigus on naised õppinud ja harjunud oma tahet ja emotsioone allutama sest elu on neilt seda miljonite aastate jooksul lihtsalt nõudnud. Tulevad näiteks migeeruvad lõviisased ja võidavad braidi endale, mida nad siis teevad. Murravad teiste isaste kutsikad. Miks? Saab lahti? Tore. Aga mitte ainult – kui imetav ema kutsika kaotab (kasvõi tapmise läbi) siis tuleb tal väga kiiresti jooksuaeg ja ta paarub kasvõi sellesama isasega kes mõrtsukatöö toime pani.

Ma ei arva et see inimmaailmas samuti oleks. Teatud paralleele aga ehk siiski on. Tegelikult tõin ma selle näiteks selle kohta et naised on harjunud omi emotsioone allutama. Halb näide, kas pole? Kui nad seda aga enam tegema ei pea siis läheb vast huvitavaks. Siis vallutavad nende emotsioonid maailma ära. Siis läheb sassi. Ja platonistidest mehed saavad hundipassi. Neid pole enam muuks kui viburlasteks vaja. Ja mida on mehel sellises maailmas enam teha? Eks seda mida ennegi. Olla macho ja sõita üle. Oma platonistlike ideedega ja tahtega. Aristootellikest naisetest.

Seni kuni veel saab ja annab. Ega pikalt ei anna vist enam. Aga kuni annab  seni teeme seda. Oleme sisenemas uude vaprasse maailma kus naised emotsionaalselt dikteerivad. Ja üha mehelikumateks muutuvad kasvõi näiteks seksuaalkäitumises.

Ettepoole vaadates mulle aga õudsalt meeldib see et sõnade ja terminite tähendusväljad PM-s hajuvad. Paras sulle Harri Kingo.

Et reaalsus ei kasuta enam sõnu kui naelu et asju nende ühtede ja ainsate tähenduste külge naelutada. La hajub. Las saavad sõnad oma tähendused erinevustest teiste sõnadega, mitte aga asjadest ja tõikadest mida nad tähistavad. Elagu vedel hermeneutika!

 Jeesus oli suur eeskuju ses mõttes. Jeesus suur postmodernist,  kes ütles et ei tohi öelda “loll”. Ei tohi sildistada lolli ja risti lüüa lolluse ristile sõnadega. Ega ka naeltega. Las elab ja vahetab värvi nii nagu kaameleon. Las saab mittelolliks kui suudab. Las usub.

Ja siis meeldib mulle vahel nutulaule kirjutada. Mis on tore ja lõbus tegevus. Ja olla kibestunud. Mõnna. Ja kõik kes mind sellelt tabavad ja mind selles süüdistavad need integreeritakse koheselt tükkis nende arvamusega identiteedimängu kus nende väited on vaid sillad uute olemuste ja olemiste kohta.

Vastuoksus ei ole enam patt, vaid täiesti legitiimne olemisviis. PM ei ole väga koherentne – õnneks. Nii nagu inimene kes pohmellis. Kuidagi tükiline on teine. Asjad käivad teistmoodi kokku. Kui üldse enam. Aga pole hullu. Astume emotsionaalsesse hõimu ja paneme turbo sisse. Las modernistid valulevad.
Skets korstnapühkijast
Published 9.03.2008 1 0 Comments Edit

Oli kord selline paralleelklassist. Ega ma tea kas ma tast või üldse kellestki kirjutada tohin. Ikka ja niikuinii oleks see kellegi pühade mälestuste pilastamine aga ega ma hooli. Ma ei viitsi enam manitsusi kuulata või teisisõnu jätan need tähelepanuta ja kõik. Mälestusi ei monopoliseerita. Kui keegi arvab et saab siis viitab see ainult ülbusele minu arvates. Ei muule. “ära ole ülbe, nii ka sina murdud”

Paralleelklassis oli Ülari, stiilne mees. See on siis lugu võtmes “portreid minus ja minu ümber”. Siis käisin ka ühe päeva tal päevilisena tööl ja sain 10 rupli. Liiva läbi reformvoodi põhja sõelumas.

 Ajuti võis teda Pegasuses ja Wiiraltis pisutsemas kohata, naised kes ta lauas istusid olid alati, “korstnapühkijaõpilased”, kellele ta siis küllap et kulbi ja harjaga töötamist õpetas. Küllap.

Siis käisin ma tal külas, ikka aeg-ajalt. Käisin Kristiines ja siis hiljem juba Nõmmel. Eks olnud temaski siirast metafüüsilist kirge ja himu teada saada. Eks teinud ta ka ära harjutuse “otsijast leidnuks” nagu seda võiks nimetada. St otsuse võtta Jeesus vastu. Paljud aga keeravad otsija lainele hiljem tagasi.  Sest nii on lihtsalt vähe vabam olla.

Minu kristlasena külastamised aga taganesid varsti lihtsalt sõbrana külastamiste ees. Et nagu kaks otsijat. Ülari alati noris kui ma lahkusin et ta kujutab ette kuidas ma autos avan oma kaustiku, mille ma kindalaekast võtan, päeviku mis kajastab mu kristlisi ja kiriklikke kohustusi ja tegemisi ning teen kahvatus hämaruses päevikusse sissekande: Ülari – tehtud. Käidud, vaadatud, heategu sooritatud. Või midagi taolist. Õigesse latrisse teen sealjuures sissekande.

 Siis kutsus  Ü mu külla ja kinkis nahast kirjutusvahendite hoidja mis praegugi mu kõrval laua peal on. Draakoniga  muuseas.

Kena oli. Millegipärast küsisin ükskord mida huvitavat on ta leidnud ahjupealsetest. Tema ütles et “puust munni” leidis ükskord. Dziisus. Küllap luiskas nagu ikka vahel. Fantaasia läks reaalsusega segi.  Täiesti süüdimatult. Ja kuidas “puust munni” ära tunda see jäi mul toona küsimata ja painab mind vähe tänini.

Kui ta ütles et jalg maha võetakse siis ma ei uskunud sest Ülari jutud olid ikka sellised noh et jäi mulje nagu ainult tema tegeleks eriliste ja huvitavate asjadega maailmas, mitte teised. Ka jalga ei võeta ju mitte igaühel maha. Ainult Ülaril.

Selles mõttes oli ta nagu Tom Sawyer oma planguvärvimisega. Aga võetigi jalg maha. Siis püüdis ta olla korralik pikka aega aga suits tuli tagasi, alguses salaja ja natuke ja siis tagasi kahe paki peale päevas. Ja naps tuli ka tagasi.

Kord külas palus ta vaid ühte et suitsu tooksin talle. Eks me siis toonudki. Nagu “Mao tees kalju peal” First things come last. Inimelu kaunistab püsivus ja igasugune ja kõikmõeldav esmane naiivsus.

Eks saa kõike seda mida kahe jalaga tehtud ju ka ühe jalaga teha. Natuke tülikam ainult. Ülari üks viimaseid lugusid mida ta mulle rääkis oli see et ta ajanud e-maili aadressid segi. Oli üks proua kellega ta iial ei kohtunud aga kellega ta kirjutas siis kui tal raske oli. Proua oli väärikas ja tõsine kristlane. Proua oli muuseas matusel ja tal jäigi elusast peast Ülari nägemata.  Ülari aga kirjutas sõbrale et tule hiljem läbi, ja too suitsu. Tal omal oli õlut ja perspektiivis ka sutsu viina. Tema aga ajas aadressid segi ja saatis selle kirja proua A -le. Et too suitsu ja minu poolt on õlut ja viina. Proua A muidugi eitas seda kategooriliselt. Ja küllap õigusega sest sellist e-maili polnud ta tõesti kunagi saanud. Ja küllap mõtleski Ülari selle loo välja. Sest mis oleks võinud olla ja mis tegelikult oli – no palju seal siis ikka nii väga vahet on?

See viimane kord kui mina külas käisin tuli ka Üleri elukaaslane meiega suitsu tegema, mida pold enne juhtunud. Aga see selleks.

 Ja siis tuli 50 juubel. Külalised koos, kõik kes elus tähtsad olnud. Ja Ülari keelitas oma ema et no võta ikka ka üks pits oma poja juubelil. Ja võetigi üheskoos pits ära. Siis aga jäi Ülaril süda seisma ja nõnda ta surigi. Otse sündmuskohal, lahinguväljal nagu kindral.

Eriline ja huvitav oli kõik mida ta tegi, suremine kaasa arvatud. Naised olid ka Ülaril kenad ja stiilsed. Ühega neist, ervan et esimesega ei saanud ta lapsi. Võeti siis kasulaps ja kohe peale seda jäänud ka naine käima peale. Aga elu viis nad ikkagi lahku.

Ülari matus oli suvel. Tuli lihtsalt seoses selle juubelijutuga meelde. Sorry. Ja Ülari matusel mängis Tarmo ja nüüd pole enam kumbagi. Ehh Odessa.
Ehh uhh ahh
Published 9.03.2008 1 1 Comment Edit

Naistekale naised diskreetselt ei reageeri ja provokatsioonidele ei allu. Väga hea. Ja tulgu vabadus või manipulatsioonide või mille tahes tagajärjel pea-asi et tuleb. Kas pole?

Õnneks on aastaid vähem kui aastas päevi – Ristikivi.

Mina siis siin vaikselt muutun torisevaks vanameheks üha enam ja enam. Hakkas siuke saade neljapäeval peale. Ja ütle sa veel et inimene vähe elab. Nii kaua elab et muutuda enam ei suuda. Tore kamp on seal kokku aetud küll. Robert Vill vana poliitik jt küla poisid.

Eile oli siis sõberi juubel. Talumatult nostalgiline. See teise sõbra matus aasta algul oli etem. Juubel juubel juubel matus. Kui sinuga juubelit on nad korda kolm peetud siis peetakse korra ka sinuta ja nimetatakse matuseks. Su osa on mõneti passiivsem matusel. Et oled küll nagu tähelepanu keskmes aga passiivselt oled. Nii nagu  initsieeritav ikka.

Ei istunud see asi ehkki kõik oli ülitore ja sõber ise ka üliandekas. Sellise metafüüsilise linnukesega keda on eluaeg kannustand soov teada ka sellest mis asjade taha jääb ja mis ehk ikka määrab. Ja järsku määrab veel kõige enam. Kord Merekal pidi ta n.ö. tunnistama. See on siuke lojaalsustest vabakirikutes. Et tunnistad, st annad tunnistust kontrastist ja kuuluvusest. Ja sellestki kellele kõik see omistatakse st Jeesusele. Et oli niijanaa ja nüüd on hoopis teisiti. Ja ikka läbi kogukonna ja selle kogukonna Jeesuse kes sel kogukonnal on. Tore zanr on tunnistamine. Selles mõttes tore et mõneti ettearvamatu. Ei tea kunagi ette mis sealt tuleb. Ehkki instrueeritakse. Nõnda siis sõber E, seisis seal kantslis (pühas pukis) ja kadus siis kõikidele ootamatult kummuli kantsli alla. Ja jäi ja jäi sinna kohe väga pikaks ajaks. Isegi need kes teda ei tea on ehk sellest kuulnud. Mulle täiesti kontekstiväline inimene seda meelde tuletas hiljuti. Sama lugu. Viimaks tuli ikka välja ja rääkis tiba juttu ka. Tunnistas. Kui ta seal all kummuli oli ega siis keegi ei osanud midagi teha küll. Piinlik vaikus oli, selline vaikus on piinlik mis sõnu eeldaks aga sõnu ei tule ega ole. Ja siis helistas seesama sõber E öösel ja küsis kuidas ahvenat valmistada sest tema oli jahiga ahvenamaal ja ahvenaid püüdnud. Vaat see on sõber kes helistab siis kui sa magad ja küsib kuidas ahvenaid küpsetada. Tõeline sõber, mitte selline kes kustutab sigari kingatalla vastu ja reedab su juudasuudlusega.

Umbes nii oleks ma temast rääkinud kui ma rääkinud oleks. Ja raha pani ta ropult magama siukse ürituse peale. Rahast pole paslik siis enam rääkida kui raha on. Siis määravad juba emotsioonid ja nostalgia ja mälestused. Sõber E on ajuti ümber usuorganisatsoonide tiire teinud, eriti siis kui “jalad parasjagu põhja” ei ulatu. Praegu tunduvad aga jalad väga põhjas olema ja seetõttu on metafüüsilsed huvid puhtteoreetilised ja mõneti pärssitud.

 Keik oli kena. Ainult et endale ei  tahaks. Ja ei saaks ka kui tahaks. Sest pole niipalju raha et rahast mitte rääkida ja mitte hoolida. Nagu mingis Kenderi romaanis kus vahendid lihtsalt on olemas – ja kõik. Madal ja alatu neist rääkida. Kas pole?

Siuke juubel. Käia seltskonnast seltskonda ja rääkida natuke juttu? Kutsuda  kõik kokku kes su elus on rolli mänginud? Kõiki niikuinii ei saa. Keda siis võtta või keda jätta?Ja slaidiprogrammid.

Jah Isamaa luba ma sinna ei trügi.

 Aga ega ma kurda. Kurtmisest niipalju et helistanud kord seltsimees õuest telefoniputkast KGP-sse ja kaebelnud et halvastu töötate. Ja pannud siis toru ära. Pööranud ja hakanud kodu poole minema kui järsku käsi õlale pandi ja öeldi, “ärge pange pahaks palun, töötame nagu oskame ja suudame.”

Vaat nii me siin siis töötamegi.
naistekas
Published 7.03.2008 1 9 Comments Edit

Langenud langenud on Suur Baabülon ja mina tema väikene jünger. Ostsin täna naisele lilli. Täiesti oma põhimõtete vastu sest ei pea sest päevast ega pühast. Aga mida teha, konformist nagu ma olen ja põhimõttelage inimene.

Aga lisagem siia siis veel  omapoolsed õnnitlused kõikidele meriliiliatele ja nendele erakvähkidele kellele meriliiliad on kinnitunud. Elagu sümbiootilised ühendused meeste ja naiste vahel. Elagu suur lepituspäev sugupoolte sõjas. Nii nagu I maailmasõjas jõulu aeg mängiti koos jalkat. Sakslased ja prantslased nimelt, nõnda ka nüüd suurel lepituspäeval sugupoolte sõjas. Lilli lilli lilli ja veelkord lilli.

Kui sa tuled too mul lilli….

See eri liikide õpetus ei meeldi naistele sest ühe  liigi õpetus on see õpetus mis neile  st naistele täied inimõigused kätte annab. Eri liikide õpetus viitab aga sellele et mehed määravad  eri liigid ja seadused mis nende suhteid reguleerivad. Nii ei pea see aga olema mitte. Eri liigid võivad tähendada ka seda et naised on normatiivne liik ja mehed alaväärtuslikud. Kuna rollid on nii erinevad siis on selline mehhaaniline võrdsus paraku ikka ja alati siuke lamestav ja tasalülitav. Mina olen vana machomees ja ma ei kavatse seda varjatagi mitte. Ometi olen ma alati deklareerinud et ma laseks naised kõik ja kohe vabaks kui nad oma vabadust vaid kanda suudaks.

Kui………siis. Omal praegusel lamestaval ja tasalülitaval kujul tähendab aga võrdsus minu jaoks väsitavat triviaalsuste diktatuuri – tavaliselt. Mul on hea meel et ma olen küllalt vana et minu maailma jätkub veel mu eluajaks. Ja siis vaadake ise. Pastori ametis kujunes mu vaade aja jooksul vastupidiseks. Alguses olin ürgdemokraadina igati naiste poolt. Kui ma aga nägin kuidas Euroopa Norra Piiskopi näol end ülbelt ja hoolimatult ja kõiki reegleid murdvalt Eestis kehtestab siis muutus mu vaade naiste pastori ameti suhtes  vastupidideks ja ma sõnastasin selle emotsionaalse konservatismina. Näiteks see et ÜMK (ühinenud metodisti kirik) piiskop ei lubanud vaimulikke Eestis hääletada nais- vaimuliku kandidaatide vastu  soo omaduste põhjal vaid üksnes isikuomaduste põhjal. Kui sa aga isikuomaduste põhjal seda tegid siis kahtlustati siiski et sa seda tegid tegelikult soo omaduste põhjal ja silmakirjaks väitsid vastupidist. Ja kohalikud naiskandidaadid olid oi kui rõõmsad selle üle Eesti Metodisti Kirikus. Nii et tegelikult oligi võimalik valida ainult ühte moodi ja protseduuri väänati ja susserdati.

 Kui siis veel ka Paulus ühes magistrutöös pandi väitma seda mida ta iganes ei väitnud siis sai mul poliitkorrektsusest viimselt kõrini ja ma mõistsin et ei valita vahendeid ega hermeneutikat selleks et täita poliitilist tellimust. Samas pole mus ürgdemokraat sugugi surnud, mulle oli lihtsalt  absoluutselt vastuvõetamatu see kuidas seda tehti.

Põhimõtteliselt aga lähen ma tänagi kui tarvis naispreestrilt armulauda võtma ja see ei ole mulle probleemiks. 

 Aga jah mis sest enam ma sest kirkust õnneks veel viimasel hetkel eluga tulema sain. Tänu taevale. Kinnivarahuviliste kirikus hinge ei päästa nagu öeldakse. ;-))))
Veri higi ja limasnahad
Published 6.03.2008 1 5 Comments Edit

Mõtlesin kord välja konsepti – vere, higi ja limasnahkade evangeeliumi. Hiljem  sain aru et see ohvri jutt Girardi esituses ongi seesama ja häbenesin omal silmad peast.

Eks see old seesama alateadlik protest eluvõõraste metafüüsiliste skeemide vastu mis end maast kõrgele lahti on rebinud.

 Aga see milliseid kristalle nad, vedelikud,  moodustavad on omaette küsimus. Veri eriti. Ega me mingid antifriisi inimesed ole. Puhas Friisi tõug. Me veri on külmuv ja siis lõhuvad need imekaunid kristallid meie veresooned puha ära. Kas olete tundnud vahel kuis jalad külmaks lähevad. Vaat see ongi see. Et külmaks ja sealt edasi juba………..”kas on seal külm ei maksa küsida” -poeet

Sellist fotot tahaks näha – kuis kaunis ja üdini positiivne verekristall parasjagu soont lõhub. Vaat see vast oleks. Aga eks ta nii olegi ju elus et kui head palju saab siis lähevad asjad halvaks. Jumal laseb oma vihma sadada ja päikest paista nii et inimesed ära upuvad ja päikesepiste saavad. Ja kartsinoom on kah selline väike uudismoodustis mis su ihu sees mingit oma asja ajab ja süsteemi kui terviku huvid ära unustab ja siis tuleb teda kiiritada. Et konteksti meelde tuletada. Kas kuri polegi väike hea millel on kiivusest piirid? Miski mis suure hea ära unustab. Suure heaga on aga see probleem et ta hajub ära. Rohelisedki ei tea ju mis osas on globaalne soojenemine inim- tegevusest tingitud ja mis osas mitte. Ja nii nad mängivadki ühelt poolt hirmul ja teiselt poolt hüpoteetikal ja enesekindlusel et vaat meie ehk ikkagi teame enam kui teised. Kes meist kuri ei oleks. Kes ei ajaks suure hea arvelt oma väikese hea asja? Kui aga hea on konkreetne nii nagu kolmes filmis lunastusest,eriti aga kahes neist, konkreetne eluspüsimine siis lunastab  see masturbaatori. Armastus üldse naisteilmas enam lunastab kui meesteilmas. Ehmatavalt palju lunastab.Meesteilmas ikka platonistlik idee maksab ja vägivald.

Igal armastusel kiivusest on piirid. Kiivus on see vorm ja nõu milles armastust hoitakse. Mida suurem armastus seda selgemad ja suuremad ka kiivusest nõud ja piirid. Armastus seega on negentroopia saareke entroopia meres. Seest hea aga väljast kuri. Jeesuse infosõja nõue minu arvates sellele samale viitab. Kiivusest piiridele. Kuulutage, kuulutage, kuulutage.

Senikaua kuni sai öelda, “teie lõite Jeesuse risti”. Ammu enam ei saa. Saab nüüd vaid metafüüsiliselt. Et sinu patud (mis need siis veel oleks) lõid ta risti, sinu kiivusest nõud milles sa armastust hoiad.

 Eh mis jube heie.
katarsist otsimas
Published 5.03.2008 1 3 Comments Edit

Eile tuli ära, hind 70 eeku. Täna ei tuld. Hind 105 eeku.

Püüdsin KUMUs Miro-le perra kaeda aga ei muljet ega miskit. Seesama päikesepilt mis plagudel ongi see kõige tugevam ja veel mõned muud kus värvide kattumine paneks eeldama üht värvi tegelikkuses on aga sootuks teine.

Kunstnike liidu ülevaatenäitus jättis sama külmaks. Mare Trallat on kõik kohad täis. Ta tundub tõeline machonaine olema. Naine loomu poolest nagu enam kokkuleplane ja kompromissiotsija peaks olema. Las olla machonaine kui tahab. Macholuse hind naise juures on sageli üksindus. Osadele meestele aga meeldivad just machonaised. Et mida tugevam naine andub seda võimsamalt mees end tunneb. Et jah on suur ja tugev ja loov ja jms aga ikkagi on just minu valinud. Juhei.

Ja siis on veel selline vabade ja ajutiste mängukaaslaste ja kaasluste suhe ka täiesti võimalik ja vahel ka toimiv. Et kaks vaba ja sõltumatut inimest. Aga üldiselt on tegu eri liikidega ja siuksed vabad liidud ma kardan et üldiselt ei toimi sest eeldused ja ootused ja vastutused on liiga erinevad.

 Eks ole igate moodi võimalik luua sümbiootilisi liite. Nagu meriliilia ja erakvähk. Täna oleks mina meriliilia ja homme erakvähk. Ja homme sina.

Mina usun sellesse et mehed ja naised on eri liigid kes moodustavad sümbiootilisi liite. Olen vastu õpetusele et mees ja naine on ühest liigist ja arvan et selle õpetuse on välja mõlenud teatud naised selleks et just nemad saaksid määrata selle milline see üks inimene olema peab ja olema saab. Arvan et igal sool on võõrandamatu õigus ise end määrata ja piiritleda ja pole mitte kellegi asi öelda mulle milline mees peaks olema. Pealegi nagu ütleb poeet: Eks igas mehes ole veidi meest. Ma vaid möönan naisi täiesti vabaks lastes et nad on erinevad, täiesti  eri soost. Ärgu aga nad tulgu oma põhikirjaga sellepeale minu kloostrisse mind määratlema. Ma olen senitundmatust liigist. Igal juhul aga keeldun ma end määratleda laskmast. Põhimõtteliselt – sest mina neid muuks ei määra kui teiseks ja erinevaks.  Vastuseks nõuan sedasama õigust  ka endale. Kas pole lihtne ja selge?

Ise teavad. Tralla on tegelt andekas ja vaimukas aga esteetiliselt nii inetu et ega ta muuks kui selleks mis ta seal kunstisalongis on ei sobigi. Kunagi ütles üks naine et tark mees ei saa olla kole. Olin seda öeld oma füüsika õpetaja kohta ja naine oli mu õde. See oleks ju lausa lohutav kui eeldada et olen tark. Aga kas ikka olen? Ja misasi see tarkus ülepea on? Kohastumusvõime? Ei tea, ei tea.

Aga ehk saab tark naine olla kole kui mees ei saa. Nad ju üldse võimekamad. Et kui ei ole ilus siis hakatakse rääkima sisemisest ilust jms. Tea see on keeruline. Lihtsam on klikiõpetus et kas käib klik ära või ei käi. Lihtsam on kui käib. Ja lihtsam siis ka kui ei käi.

St. sobib ehk Maretralla grafiidi lauseks, või mingiks muuks kaubaaluseks, või liiklusmärgiks vms. Nii et tore. Tralla domineerib. Trallab teisisõnu. Meenutab ehk Ene -Liis Semperit kes Rotermanis lasi endale suhu lilli istutada ja aeles paljalt koerapoegadega. Ehk oleks tissitanudki aga piima ju tänapäeva naistel ei ole kusagilt võtta, viljatud nagu nad reeglina on. Ideede ilmaletoomine jätab piimanäärmed unarusse ja produtseerib vaid platonistlikku ja ideelist rinnapiima. Naine omas bioloogilises programmis on alati sakramentaalne ja huvitav mehe jaoks. Omas sotsiaalses programmis aga sageli lausa talumatult igav.

Nii et kunstielamus jäi niruks. Aga ega ma lootki et kaks päeva järjest…

Palju loota. Vaatasin ja lugesin veel Veekristallid 1 kord põhjalikult üle ja veelgi enam segadusse sattusin sest seal oli juttu mitte ainult veele rääkimisest vaid ka veele sõnade näitamisest. N.ö. piltlikult veele keskmise näpu näitamisest jms.

Raske uskuda aga teisalt milline võimalus uurida edasi ja lõputult. Uriinikristalle ja spermakristalle jms.Pisaraid. Mis veel. You name it.

Kevad  tuleb ja energiat on kuidagi palju. Nii energiat kui ka väsimust. Dr. Leigo käis eile huudi järel. Armas oli.
kolm filmi lunastusest
Published 4.03.2008 1 6 Comments Edit

Kahte mäletan ähmaselt. Laineid murdes, Kristuse Passioon ja Irina Palm. Viimast käisin täna vaatamas. Tegin endale väikese kultuurika. Ehk teen hommegi. Siis saab uudishimu otsa ja see mis tahetud tehtud.

Minu arvates  on film sarnases võtmes nagu Laineid Murdes. Viimane oli küll jõhkram ja sealt puudus see koomika mis Palmis. Palmis on üks lõppnaljakas stseen kus Irina nii pisut üle 50 sõbrantsid ahhetavad teada saades et ta masturbaatorina töötab et eee, aaa…..et kas on need hmm ka suured? Mispeale meie tubli käsitööline vastab et jah mõni suurem volksab kah ikka vahel vahele.

Film tuletas meelde et see mida sageli moraaliks peetakse pole muud kui kimp eelarvamusi mida needsamad moralistid salaja kõigest hingest ise rikuvad. Moraal on sageli oluline vaid n.ö. sotsiaalse näo tasandi, ei muidu. Kõige solvunuma sõbrantsi põrmustab aga Irina avalikult külapoes kasutades selleks oma surnud abikaasa surmaaelset pihtimust et sõbrants oli lisaks temaga seksimisele armastanud veel ka n.ö. “laksu” saada.

See selleks, film andis siukse väikse katarsise nagu üks korralik kultuurielamus ikka andma peab. Seda enam et religioon tihti inimese sellestsamast katarsisest või siis kollektiivse pühaduse kogemusest ilma jätab. Minu meelest on nood kaks küll üsna üks ja seesama. Kirkus on küll  emotsioon aga sageli nõrgem. Tom Cruise sõnas et temagi armastas neid emotsioone mida kirik annab aga hiljem mõistis et noid dispenseeritakse ka mujal. See selleks.

Lunastusest tahtsin ma rääkida. Haige lapselaps kes tuleb Austraaliasse transportida raviks ja ohverduv vanaema kes hakkab masturbaatoriks et lapselast aidata. Arenenud ühiskonnas tundub see suisa kultuuriskeemiks olevat tõusnud et äärmusgrupid üksteist taandavad, aitavad ja lunastavad ning kõik muud kümblevad samal ajal leiges rahulolus ja ükskõiksuses. Kui nad sealt ajuti välja kukuvad ehk saavad nad siis ise ka taas lunastuse objektideks aga ei muidu. Ja millegipärast meenub mulle selles seoses Tõde ja Õiguse IV osa ja Indrek ja ta naine.

Seks ja seksitöötaja ja seksitöö lunastab raske ja harva haiguse, tõsi küll läbi 6000 naela. Laineid murdes oli  armastav naine kelle meest naise seksiseiklustest kuulmine sõna otseses mõttes elus hoidis. Seda seni kuni asjad liiga kaugele läksid ja …………………

Naise armastus kui lunastaja ja vanaema armastus kui lunastaja, sealjuures läbi vägagi maiste vahendite. Servasättumused vajavad lunastust ja ka lunastavad. Lunastus seega kui marginaalkultuur. Aga vähemalt on sellisel lunastusel oma selge subjekt ja objekt olemas. On lunastaja kes kas seksib või masturbeerib (teisi) ja on väga selge lunastatav. Mõlemal juhul haigevoodis ja (üsna) lootusetult suremas ja haige.

Kristuse Kannatusetes lastakse aadrit enam kui normaalsesse inimesse üldse vett ja verd mahub aga see on ka kõik. Suurim küsimus selle filmi juures oli see kuidas inimesse nii palju verd ära mahub? Metafüüsiline lunastus jääb aga enamjaolt kaugeks, valatagu või  5 l verd selleks. Inimkonna lunastamisele ei pruugi me pihta saada. Kui sinna aga veel Girardi juurde keerata siis oli lunastus ju üldse meile  kõigepealt meie endi tegeliku pale näitamine ja kõik….ja vabastamine meid meie endi vägivaldsuse ja ohverduslikkuse käest.

“keegi kedagi ei päästa, ükstaskõik kuidas sooviks;olla kurb, seista juures; jääb siis ainsamaks sooviks” runnel

See on aja märk et kannatus on vaatemänguline ja mitte lunastuslik. Nende kahe filmi kohta aga ei oskagi kohe midagi muud öelda kui seda mis öeldud. Väikesed lunastuslikud skeemid milles on konkreetne sisu ja mis antud kunstilises väljenduses annavad katarsise. Mis tost et need on lavastatud. Siiski talluvad  need mingeid kummalisi pedaale meie sees, mis viitab sellele et puht tajumuslikul tasandil ei ole lunastus ja asenduskannatus meile siiski mitte võõraks jäänud. Ehkki aeg on individualistlik ja väärtustab vaid seda mida me ise endile ja endi jaoks teeme.

Kui see meid aga ükskõikseks siiski ei jäta, siis on meil ehk siiski pisut lootust, lunastust mõista ja ehk ka lunastatud saada, kas siis suurelt ja metafüüsiliselt ….iseendi käest või ehk väiksemas mõõtkavas naise, ema, vanaema armastuse poolt. Seda siis kui me mehed oleme.

Mis saab aga mees teha? Keda tema lunastab? Tema on ses filmis üsna armetu omaenda ihu sunnitööline… Kes selle pärast veel mitte paha pole et ta (mistahes viisil)  rahuldust otsima on määratud. Kas saaks temagi kedagi kunagi mingil viisil lunastada. Ehk jah oma töö ja rahaga.

Naistele tundub aga et on avatud muud ja lihalikumad lunastuse viisid. Samal ajal jääb vägivald ikkagi meeste pärusmaaks ja lunastusalaks, kus naised ehk peamiselt siiski kannatajatena sekka löövad, ei muidu.

Niipalju siis. 

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=185

Next Page »
Arvan et meie vestlus Harri Kingoga Postimehe kommentaariumist on ka teistele ehk pisut huvitav ja õpetlik lugeda. Harri peaks jutumärkides olema ja minu jutu ees peaks “komm” olema.

“Andrusel siin selline rida: usaldamatus > põlastamine > tapmine > pühastamine.

Nojah, nii on asjad käinud. See siiski kinni mitte sedavõrd mingis üldises loodusseaduses, kui inimese arenematuses ja ehk ka psühholoogilistes tegurites.

Kuid minu meelest varjutab Andruse arusaamasid üldisemalt muu – ohverdamise alatine asjade keskmesse tõstmine. Kogu tema teoloogiline vaadete süsteem ongi ohverdamise ja ohvri keskne. Sellest tuletab ta isegi sotsiaalse rahu, mida mina aga ei leia kusagilt – pole seda rahu ohverdaja ja ohvri vahel, sest kellegi tapmist – olgu või heade kavatsustega – ei saa ometi rahuks pidada. “

Komm: Ei saa rahuks pidada – nõus. Rahu tuleb ohverdamise tagajärjel ja seda reeglina ei teadvustata. Nii nagu usuasju üldiselt ei teadvustata, vaid ideaalis käib kõik n.ö. “esmases naiivsuses” ehk usus. Igasugune ülemäärnane reflektiivsus ja ratsionaalsus on see millesse vähemalt ristiusus on enamjaolt alati kahtlusega suhtutud. Luther – mõistus, kuradiga hooraja.

“Ja pole need lugematud ajaloos toodud ohvrid ka seda rahu Maa peale toonud, inimese südamest rääkimata. Jeesus rääkis muust – mõõga toomisest – ja seda vaenu, mis tema õpetuste ja isiku pärast maailmas on, seda täheldan ma küll.”

Komm: Kui kuigivõrd rahu maa peal poleks old, siis poleks ehk ka enam inimkonda kui säärast alles ega järgi. Ja loendamatud kogukonnad on hävinud läbi ajaloo selles kõikide sõjas kõikide vastu. Aga vaen Jeesuse pärast, tema isiku ümber, see on küll alati läbi ristiusu ajaloo olnud. Ja tänagi ja meiegi arutlustes.

“Ma arvan, kui Andrus oskaks oma teoloogilise pildi kokku seada ilma selle keskse ohvrita, saaks pilt palju loogilisem, terviklikum ja ka püsivam. Praegu rajaneb tema arusaam täiesti õhust võetud eeldusel, et Jumala jaoks on ohver lausa paratamatu ja paratamatus. Kui me aga selle eelduse ära jätame, siis variseb kogu teoloogiline ehitis põrmuks. “

Komm: Otse vastupidi. Ma pean sinu kohta ütlema et oled ainus kes must aru saab aga kahjuks valesti. Jumal ei taha ohvrit. Jumal on seega alati ohvri poolel ja ohverdajate ja ohverdamiste vastu. Õhust pole see hüpotees võetud. See on ma ütleks et genealoogiliselt paratamatu (natuke tavamõistusest kaugemale ulatuva mõtlemise paratamatu järelm. Eriti kui sellele lisada veel teadmisi religioonide lugudest) järeldus. Eriti kui vaadelda inimkogukondade käitumist. Õhust on minu arust võetud kõik muud metafüüsilised süsteemid mida ei hoia mitte miski koos peale peale nende tegijate mõistuses olevate meelevaldsete skeemide. Ohverdamine on siiski üks ja üldine fenomen nii religioondes kui ka väljaspool neid. Ohver on paratamatu – jah aga see ei tähenda et Jumal teda tahaks. Otse vastupidi. Kui unustame termini ja mõtleme sisule siis võiks ohverduslikku käitumist pidada lausa sotsiaalseks instinktiks.

“Ma soovitaks Andrusele vaadelda seda ohverdamist siiski jumalikust vaatekohast ja jumaliku pilguga – ta näeks ka ise, et ohverdamine ja ohver on lausa sangpommid kristluse jalus.

Komm: Seda ma püüdsingi öelda et Jumal ei taha ja pole iialgi tahtnud seda. Ja Jeesus tuli inimestele paljastama nende endi vägivaldsust ennekõike.

“On teine mõiste: annetamine – ja vastavalt annetumine, annetus. Kui me vaatleme Jumala tegevust Jeesuse saatmisel inimmaailma, Jeesuse enese saabumise mõtestatust ja ka tema elu jätmist, et tema õpetus kestaks ja Vaim saaks saabuda annetamise, annetumisena, siis muutub kogu pilt selgeks ja loogiliseks ega ole enam seotud arusaamatu verevalamisega.

Komm: Selle kohta kehtiks see mida ma eespool ütlesin metafüüsiliste süsteemide kohta. On palju ilusaid mõisteid ja termineid. Aga need ei kanna n.ö. välja. Olgu peale et omad ja armsad.

“Kaasajas näib mulle see verevalamise kesksus kristluses üldse anakronismi ja arhailisusena. Paraku pole kristlikku teoloogiat osatud ilma vere ja ohverduseta üles ehitada, sellest ka kaasajas üha vähem kristliku teoloogia pooldamine ja usutavus.”

Komm:Kogu ajalugu ja inimeste toonane mõtteviis on täna anakronism. Ometi on kõik tänane vähemalt sellest kunagisest välja kasvanud kui mitte enamat. Tegelikult ei erine täna suur miski. On vaid spetsialiseerunud institutsioonid mis ohjavad vägivalda st. et seda tehakse teisisti kui toona, mil seesama rituaal ühelt poolt ja teisalt keelud/käsud selle n.ö. musta töö ära tegid ja vägivalda ohjasid.

“Vaadelgem teisi religioone – neis puudub selline ohverdamise kesksus üldse. On ohverdamised, on riitused, on isiklik ohverdus ja isegi oma elu andmine… kuid see kõik pole sugugi selline alustala, millel religioon püsiks ja kestaks ja mis varjutaks kogu religiooni. Sest ohverduse teoloogia keskmeks tegemine religiooni tervikuna varjutab – Jumal saab seeläbi endale väga verejanulise, aga samas ka saamatu isiku maine – mis Jumal ta on, kui ta verd ihkab ja mis Jumal ta on, kui ta verd valamata midagi head teha ei suuda ega mõista!?

Komm: Veelkord Jumal ei ihka seda mida talle pakutakse. Igal religioonil on kaks külge keelud/käsud ja vägivallariitus. Ühel on üht enam ja teisel teist. Mõni muutub ja teiseneb, nagu Judaism, ohverduslikust legalistlikuks.

“Kui vaadelda Jeesuse tulemist inimmaailma ja elu inimmaailmas kui tema vabatahtlikku, siirast annetumist ja annetust inimkonnale, ja samaselt mõista ka Jumala tahet antud sündmustes, siis näeme, et ohveruses vere valamine, mida kristlik teoloogia ikka veel õigustada ja põhjendada püüab, on üldse asjatu, ja Jeesuse isikule ja õpetustele ei saagi tegelikult läbi selle ohverdamise prisma kuidagi läheneda. Veel vähem Jumalale.”

Komm:Jeesuses ütleb Jumal maailmale – vaadake mida te ohverduslik mõtteviis on korda saatnud – te olete selle läbi oma jumala enda risti löönud ja ära tapnud. See on vägev sõnum minu jaoks.

“OK, seda mõtet olen ka varemalt Andrusele öelnud, kuid mõistan – teoloogiline traditsioon on temas tugev ja tugev on ka kartus oma ohvril rajanevad konstruktsioonid ja mudelid koost lahti võtta ning oma pilt ilma selle ebavajaliku, lausa pilti moonutava ohverduseta taas kokku panna. “

Komm:Ma ei soovi pidetut ja õhus hõljuvat metafüüsikat – see ei ole veenev. Annetumine on ju tore sõna mis sobitub minu arvates ka nendesse teoloogilistesse skeemidesse igati kenasti. Kahjuks pole see sõna aga mitte midagi enamat kui lihtsalt kena sõna, mida ei saa ülearuse koormaga laadida. Ei vea lihtsalt n.ö. välja.

“Mõistan, aga see ei tähenda, et kiidan heaks sellise ohvrit kõikseks keskmeks pidava ja seeläbi juba absurdini küündiva Jeesuse ja Taevase Isa tegevuse mõtestamise.”

Komm: Ühel meelel me. Ei kiida minagi heaks.
T.L. artikli kommentaarid
Published 2.03.2008 1 17 Comments Edit

http://www.postimees.ee/010308/esileht/ak/314956.php

Pühaduse otsinguil
Kommentaariks ja kriitikaks

Esiteks ei ole sellist inimest kellele poleks mitte miski püha. Igale on. Tõsi küll ehk pisut erinevad asjad aga miski on kohe kindlasti. Enamjaolt muuseas siiski sarnased asjad. See on väga ilmne ja selge kui kinnimajas käia ja inimestega rääkida. Inimene võib muidugi teadlikult vastanduda üldiselt pühaks peetavale ja pühadele märkidele.

Näiteks või nood hieroglüüfid mida ihule tätoveeritakse. Ütles üks inimene mulle et niipea kui ta ühe joone sellest fieroglüüfist mis tal käe peal sigaretiga katki põletas siis hakkas tal kohe ka halvasti minema. Ma siis talle kataloogi mängisin ja teisi alternatiivseid märke pakkusin. Oli see vist kappa rho mida eriti pakkusin kuna sel sellist laia levikut ei ole nagu on ristil.
Professor T.L. muidugi vajutab neid pedaale inimestes mis veel viitavad mingile kogukonnale ja mida veel paljud ühiselt pühiks peavad. Isamaa jms. Nagu ma kunagi olen TMS-s kirjutanud (http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=896?=est)

on rahvuslik ideoloogia kaaperdanud suure hulga religioosseid termineid ja märke ja religioon on uue elulootuse nimel enda rahvuslikku paradigmasse kuulumisega rahulikult leppinud ja isegi rõõmus selle uue sümbioosi üle. Samas võtmes on ka professori artikkel kirjutatud.

Üldinimlik tähendab teisalt aga ka seda et ei ole üldist ja ühist püha kõikidele inimestele. Et “püha” on iga kogukonna konstruktsioon. Püha jälgi olen püüdnud siin ju minagi ajada nii söögis, suguelus kui muudes rituaalides. Pühaks peetakse vast kõige üldisemalt lisaks söögile ja sugutamisviisidele esivanemaid ja riitusi mis pruugivad erinevaid semiootilisi märke. Esivanemad ja riitused on muidugi aluseks ja söömine ja sugutamine pigem pealisehituseks ehk väljenduseks.

Kusagil eespool on mu kirje õigeusu kiriku hoone pühitsemise teenistuselt ja sellestki äratundmisest mis mul noid kirevaid härraseid vaadates tekkis. Nimelt see et nad on identiteedivabrikandid ja seega mitte kamoflaasi vaid mimikrit kandvad. Sest neil pole mitte midagi varjata vaid otse vastupidi. Neil on vaja end reklaamida nii nagu ikka identiteeditootjatel. Kui Jeesuski muidu tagasihoidlik ja alandlik oli, siis infosõjas nõudis ta tunnistamist kõigest hingest ja nii intensiivselt kui vähegi võimalik.

Identiteedipühadusel on aga see viga et sageli see enam meie tegudesse ehk eetikasse ei jõuagi. ”Kui hävitatakse meie püha siis hävitatakse meid endid”. Just seetõttu on ajaloolugemiste võitlus nii oluline. Meile lubatakse küll riiklikku iseolemist aga meie ajaloolugemist siiski enamjaolt ei aksepteerita.

Pühadusekonfliktid on lahendamatud nagu TL ütleb. “Kui pole ühendavat pühadusekogemust, laguneb kooslus”. Mis on meie ühendav pühadusekogemus? Laulupeod, iseseisvus- tseremooniad jms. Midagi ja natuke ja harva on. Ilmselt aga ühendavad meie rahvast praegu paremini pühad ostu ja müümise rituaalid, eriti ses osas mis kinnisvarasse puutub. Islami jõud on 5 x päevas ühendavas palves ja muudeski sagedastes riitustes mis kogukonda loovad, n.n. ühises pühaduse kogemuses seega.

Ei saa vist päris päri olla et pühaduse vaenlased on “suhtelisuse, subjektiivsuse ja meelelisuse kultus.” Näiteks n.n. meelelised ühisriitused ehk peod võivad väga suurt sidusust toota. Verepulmad ja agaped. Kuna autor on protestant siis on “pidu“ kui Jeesuse poolt sagedasti pruugitud Taevariigi pilt talle ilmselt võõravõitu ja omasem sellest on ehk siuke askeetlikum arusaam.

“Läbi ajaloo on pühakuid ja prohveteid nii jumaldatud kui ka vihatud ja tapetud”. See on väide mille kohta oleks kõige enam väita. Nimelt esiti ei ole neist kedagi jumaldatud, vaid ikka pigem vihatud ja tapetud. Alles hiljem jah siis…. Ega Jeesus end asjata lugenud sellesse järgnevusritta mis algab Aabeliga ja läheb läbi kõigi tapetud prohvetite kuni VT lõpuni välja. Seega ei väida ma ei midagi enam ega vähemat vaid seda et õiged on tapetud ja seega olid need variserid kes tema s.o. Jeesuse ajal elasid, kõik viimnekuiüks vale suktsessiooni esindajad.

Seega väime väita et esiti vihatakse, siis tapetakse ja siis jumaldatakse. Jumaldatakse aga just tänu sellele mõjule mida ohverdamine inimkogukonnale avaldab. Ohvrile fokusseeritud vägivald toodab üksmeelt ja sidusust, st. toob rahu. Rahu aga annab ajet kunagise tõsimeeli süüdiolevaks ustud ohvri hilisemale austamisele ja isegi jumaldamisele.

Kusjuures Pühakirjad ei vaevu isegi selle kontrastiga tegelema vaid räägivad lapselikult süüst ja tapmisest ja seejärel pühastamisest. Tagantjärgi saab muidugi vaid üht õigeks pidada. Ja selleks üheks on arusaam et ohver on püha. “Te olete elu Issanda risti löönud”, nii nagu Peetrus kuulutas nelipühi päeval.

See on see negatiivi efekt millest Girard räägib ja mis inimestele nii omane ja nii teadvustamatu on. Ja mitte ainult religioonis. Vaadakem või Ishit, viimast USA-s metsikult elanud indiaanlast. Millise kirega tema päästma ja kaitsma asuti? Samal ajal kui vaid mõnikümmend aastat enne olid elukutselised indiaanlastetapjad kes vaid sellest elasidki. Kuni aastani 1900 Kalifornias.

Või loomaliigid mida tapeti ja siis mingist hetkest hakkas tööle kontrastiprintsiip ja neid tormati meeleheitlikult ja fanaatiliselt päästma. Vihatakse oma endisi vihkamisi ehkki just fokusseeritud vihkamine mis on väljundi leidnud annab rahu.

See on maatriks ehk areng, heal juhul areng aga siiski ilma sihita. Nimelt ei eelda progressi mõiste sihti ega eesmärki ehkki seda talle tavaliselt külge poogitakse. Areng sihita on aga ehk spiraalne või siis lihtsalt nõiutud ringi mööda lõputu kõndimine. Miski, mida me ikka ja jälle ja alati oleme kordama mõistetud. S.t. ohverdama. Juhul muidugi kui me ei aksepti seda et Jeesuse lunastus seisnebki ehk selles et ta meile meie endi vägivaldust ja ohverdamisele kalduvust paljastab.

Just seda lugupeetud professor kas ei tea või siis lihtsalt ei räägi meile.

“Tekib tunne et miski pole enam püha”. Perekond püha? Selle väitega ei oska ma midagi peale hakata. Tundub et professor teadlikult ehitab silda üldiste väärtuste vahel mis kõikidele omased ja siis seob neid omas jutus religoossete väärtustega just nagu üks oleks ilma teiseta võimatu. Ei ole võimatu. Enam ei ole. Võimalik on.

Püha sekulaarse inimese jaoks ei vaja enam mingilgi kombel religiooni. Ja siis tulevad n.n. vulgaarnäited. Riigilipp pärakus ja Irja seksinäide mis justkui eeldaks kirikule sülitamist. Viimane lause mis kostab on see et tuleks jätta inimestele võimalus midagi pühaks pidada. Kes küll saaks seda neile kuidagigi keelata? See on aga sisuliselt ja tegelikult ülekutse traditsioonilisi rahvuslikreligioosseid väärtusi pühaks pidada. Ajalooliselt on see sild ja side religiooni ja muu pühaduse vahel muidugi korrektne aga siiski ei ole see täna kuidagi ainuvõimalik. Saab ka teisiti. Saab ka just nii nagu vulgaarnäidetes ära toodud.

Ehk peab pärakust riigilippu tõmbav kunstnik seda siiski samal ajal ka pühaks. Ikkagi isiklik ja väga sügav kogemus tal riigilipuga, palju sügavam kui meil tavaliselt kombeks. Või ehk peab Irja seksi pühaks, ehkki seal st. seksis pole otseselt midagi sellist mis samal ajal sunniks ka kirikule sülitama. Aga ehk on tal lihtsalt selline sättumus või seksis nimetatakse seda küll pigemini fetishiks (erutuse sõltuvus teatud materiaalsetest artefaktidest, näiteks kirikust) et ta muidu lihtsalt rahuldust ei saa.

Niipalju siis artiklist.
kk – kutsevalikust
Published 1.03.2008 1 0 Comments Edit

Kutsevalik

Elukutset otsin ma,

tahan selgeks õppida,

töö, mis oleks hästi tasuv,

millest oleks kõigil kasu.

Mis on pakkuda või saada,

mis mul oleks kättesaadav?

Kutsed pole ühe head,

valima neist ühe pean.

Iga töömees palka väärib,

mõni neljakordset lausa.

Puhas töö, ei käsi määri,

ihaldamisväärne – ausalt!

Toompea lossi kaunis hoones,

tööd, mil nimeks seadusloome,

tahaks teha – kes mul laseks,

saada riigikogulaseks?

Jah, ma olen väga valiv.

Valik tehtud, muust ma hoidun.

Riigikokku ehk mind valib,

Valija, kui tal on oidu.

Kelleks saada?

Mõtlen alles kelleks saada,

minnes ranits seljas kooli.

Elult ellukutset saada,

tahaks sellist millest hoolin.

Elukutset tahaks leida,

mille eest saaks palka saada.

Amet mis ei küsiks leiba,

tõesti pole kergelt saadav.

Et ma samamoodi nagu,

isa, oleks kapten laevas.

Selleks tuleb parasjagu

õppida ja näha vaeva.

Isa ja teised onud

Juba valmis on mu isa,

ta ei mõtle, kelleks saada.

Ta tugev tark ja visa

tema moodi tahaks ma ka.

Tal on tore elukutse.

Isa on mul ehitaja.

Ta teeb maja – aknad, uksed

Kõik mis maja jaoks on vaja.

Rohkem palka kui saab isa,

tahaksin ma ükskord saada.

Kuluhüvitisi lisaks,

kõike, mis on üldse saadav.

Et saaks kohe parasjagu,

tahaks elada nii nagu,

elab Gates või Sõõrumaa,

kui ma ükskord suureks saan.
Jumalariik ei ole söömine ega joomaaeg……….
Published 1.03.2008 1 13 Comments Edit
“Loe Postimehest professori kirjutist, kes on hakanud tasapisi aru saama, et pühadus polegi vaid religioosne, vaid üldinimlik tunne… Veel sammukesed, ja selgineb, et armastus, usk, lootus… kõik puha üldinimlikud…”

Niih tsitaadi lõpp. Kes on öeld et pole üldinimlik? Mittereligioossel inimesel pole aga keelt et oma pühaduse kogemusest samamoodi rääkida või seda vahendada nagu religioosset keelt oskaval inimesel. Tal on aint kananahk ja imeline tunne. Ja sõna “pühadus” kui ta sellestki kuulnud on. Religioon on ennekõike keele küsimus, see on tõesti erinev ja eriline. Tunded peaks aga laias laastus või vähemalt tundediapasoon olema üldinimlik st. kõik inimesed tunnevad või on vähemalt võimalised tundma sarnaseid tundeid. Keel milles nad neist räägivad on aga oh kui erinev.

Korporatiivsetele identiteetidele on aga minu arvates tegelikult vaid võim püha ja see on pigem võimukeel mida nad räägivad kui miski muu. Isegi religioossetele korporatiivsetele, nii nagu mu enda isiklikud kogemused osundavad.

Ja siis riituse küsimus veel relgioonile omane st kõrge formaalastmega käitumine on religioonile omane, ehk isegi paratamatu. Keel ja riitus. Keel mis on metafoorne ja semantiliselt mitteammenduv, vaid viitav. Usukeel ja usuriitus. Ja keelud ja käsud ning vägivallastenaariumi rituaalne taasläbimängimine. Ja viited vaimolestele.

 Ei ole vist ühtegi religioonielementi mis lahus võttes oleks vaid religioonile ainuomane. Igas religioonis on need elemendid aga siiski täiesti unikaalses komplektis.

Postimeest pole lugend. “Ja kui ei neetu siis jääb keegi palgast ilma”. Millest on tuline kahju sest mul on hea ihu palpeerimise metodoloogia juba valmis ja proovitud. Aga hea küll las ta olla.

Ehk keegi teab siiski ka Aqariuse kohta midagi öelda. Pole ise leidnud. Millal hakkab Aquarius peale? Kas oleme juba hiljaks jäänud? “Kui indiogo Arno isaga kooli jõudis oli Veevalaja ajastu juba alanud”.

 Hea küll aga tuleme kristallidest ja püramiidist söömise juurde. “Armastus käib kõhu kaudu; leiaks ainuklt õige augu”. runnel.

Rikkumata fantaasiaga inimese jaoks räägib see salm ennekõike toitumisest. Seda enam et paastuaeg praegu. Religioosseid toitumissüsteeme on mitmeid, on palju ja ma ei vali neist ühtegi. Olen otsustanud kõike süüa, süümest hoolimata, nagu Paulus õpetab. Ka ebajumalate ohvriliha kui seda üldse veel kusagilt kätte saab. See on tänapäeval, sekulaarsete tapamajade ajastul, tõeline defitsiit.

Kõige armsam tunduks olevat Atkinsi dieet. Liha ja roheline ehk teisisõnu ilma süsivesikuteta kui vähegi võimalik. See dieet tõmbab vaiba alt toitumisdogmal mis väidab liha olevat lausa kahjuliku toiduaine ja ülistab taimtoitu.

Arvan et see on mingi hinduismi järelleinetus mis veel joogideltki tuge saanud aga muud alust sel pole. Mõned Vana ja Uue Testamendi kirjakohad ka kaasa arvatud. Taimtoitu eelistatakse seal Indias aga religioossetel ja sansaarasse puutuvatel põhjustel. Kuna loomad on inimhingede kandjad siis ei ole hea komme neid süüa. Muud miskit.

Meil on aga terve uus koolkond veggisid, kes liha sedelist välja praakinud. Adventismgi osalt vähemalt esindab sedasama dogmat.

 Atkinsi dieet oli esimene kahtus selle dogma suhtes. Siis lugesin veel eskimodest ja ühest Islandi polaaruurijast kes tegi aastase katse mis võiks olla lausa Taanieli raamatu katse pöördpilt.

Nimelt sõi ta vaid liha terve aasta jooksul ja jõi vett. Katse käigus läks ta seni kehva olnud tervis kolmanda kuu alguseks täiesti korda ja vererõhk normaliseerus. Ja nii lõpuni.

Igasugused distsipllinid on ju iseloomu harimiseks hääd aga kas neil ka mõtet on, see on juba ise küsimus. Kosher; Halal jms.

Kõhu kaudu võib tetud juhtudel käia ka suguelu. Sellega on pisut teisiti kasvõi juba seetõttu et tegemist on siiski üldjuhul sotsiaalse tegevusega. St, it takes two to tango. Aga see selleks.

Kui inimese religioon aga enam ei toitu ega sugutamist ei puuduta, mida ta siis veel puudutab? Milles väljendub siis kuulekusrezhiim?

 Las jääb õhku rippuma………………………
veekristallidest
Published 29.02.2008 1 10 Comments Edit

Käisin vaatamas, olid küll kristallid või õigemini fotod neist. Ei oska seisukohta võtta aga olen igaks juhuks siiski väga skeptiline. Kristall on täiesti füüsiline asi, mida saab pildistada ja seda too japsist piltnik teebki. Et kui ütled veele “ma armastan sind”, siis tuleb ilus kristall aga ütled “loll” siis ei tulegi või tuleb kole kristall.

Mis keeles peab ütlema? Jaapani? Sanskirti või Eesti? Kui vesi reageerib siis saab ta reageerida vaid mingile tundele või inimihu eritistele sel ajal kui see inimene väljendub. Või ka muidu lihtsalt ligiolule. See on sarnane lilledega rääkimisele. Eks põllumeeski rääkinud oma põlluga. Ja sellega mis põllu üle ja all.

Kui ta aga sisitab kurjalt läbi hammaste “ma armastan sind” või ütleb soojusest ise sulades – vihkan sind. Mis siis? Saab ju Inglise keeles vaat et lausa hellitlevalt öelda, “fuck you”.

Hea küll ma polegi veega juba ammu armatsenud – ehk oleks aeg. Veevalamine käib ju juba kes teab mis ajast. Ja sõelaga vee kandmine. Kas keegi teab millal hakkas Aquariuse ajastu? Biitlid juba rääkisid sellest. On ta nüüd käes juba, või peame ootama teist?

Palun vastust kui keegi teab.

Vee ääres aga käisin täna küll ja viskasin vähe lanti. Jõega otsesesse vahekorda sedapuhku ei astunud ja kalaga kes jões elab samuti mitte. Ehk oleks pidanud jõele ja kaladele enne armastust avaldama, enne kui neid püüdma asusin? Siis ega tuli meelde et täna kohtasin hommikul esimesena naist ja sellest siis ka ehk see niru tagajärg.

Olid lepaurvad ja sarapuu urvad ja haavade tüved olid punakad. Sõin neid arglikke kevademärke et kevadest enam osa saada. Ei tea kas sain. Märjaks sain küll.

Vaadake lumehelbeid! Kes neid armastab et neil selline ilus ja korrapärane kuju on? Palun kasutage tasuta näidet oma jutlustes. Sellest kuidas Jumal veeaurule armastust avaldab ja kristallid kohe ilusaks lähevad. Lumehelvesteks. Kes aga ütleb et korrapärane ilus on. Ilusam kui korrapäratu? Inimesed arvavad? Aga mida ütleks esteetikajumal ise selle kohta. Ehk on tema juures asjad hoopis vastupidi. Ei tea. See veeposimine tundub sama kahtlane nagu iga muugi posimine. Et loeme veele sõnad sisse ja läheb müüki ja poole kallimalt kui sõnadeta vesi, millega pole paarutud. Oih vabandust, armastatud. Armastust tehtud.

Aga seda ma usun küll et sulavesi tervisele parem on kui keeduvesi. Ei teagi miks. Olen kunagi lugenud ja see on tundunud hea sellisesse asja uskuda. Mis ei tähenda et ma lompidest lakkumas käiks. Üldse mitte. Ka kohvi ei oska ma sulaveest teha. Muidu kui vee ära keetes. Mis ta pahaks teeb. Mu enda ihu rakuloomele.

Veega kaude seotud on see püramiidivärk. Püramiidmajad ja klaaspüramiidid katusel, nagu on paljudel majadel ja näiteks või Vesivärava kohvikul. Et väeline olla püramiid? Ja et Vesivärava kohvikus pühitakse püramiidi alt hommikuti surnud kärbsed kokku ja visatakse ära. Muidu hea aga kärbsed tapab ära. Miks püramiid siis kärbestele hea ei ole. Kas sellepärast et kärbsed reeglina inimestele väga ei meeldi. Välja arvatud kalameestele – kärbsevastsed.

Ja siis need püramiidkülad seal Keila Joa juures ja üks uus maja just Keila maantee äärde põllule tehtud. Püramiidmaja on maja millel pole katust, või seinu või kumbagi. On üksainus katussein. Või seinkatus. Hea kül, peale surma võite mulle ka püramiidi teha ja kärbsed pühkige ka palun hommikuti kokku. Igal hommikul. Ja peske püramiidi armastatud veega mis moodustab kauneid kristalle.

Senikaua aga tahaksin teada rist- ja rööpkülikute mõju minu organismile ja ruutude ja ringide ja kerade ja kaheksakandide, nii nagu Navahodel. Pigem usuksin ma kaheksakandi kui püramiidi. Õige oleks kaheksanurk sest kaheksakand on teine asi. Püramiid on siuke loodusevõõras moodustis. Stiliseeritud kivihunnik millega kogukond on just äsja kurjategija surnuks visanud ja siis on tulnud disainer ja selle koleda kivihunniku – kangru- seguga tasaseks teinud. Püramiidiks. Nii nagu Girard arvab.

Ah jaa armastusekolmnurgad – peaaegu oleksin unustanud. See on väga väeline geomeetria. Näiteks Toots-Toots-Toots või siis Ingrid-Inno-Irja.

Tegelikult olen mina Liivimaa parim needuse mahavõtja. Ma näen ära kus teie aural on väikesed punakas-rohelised augud sees ja see viitab needusele. Ühes servas viitab enam teie lastele ja teises teie vastassugupoole suhetele. Ja ma saan aidata. Töötan praegu välja nn “usaldusravi” aluseid. Leian pendliga teie ihult need kohad mis vajavad praavitamist, lisaks võimalikule needusele. Te ei kujuta ette kui palju needusi praegu liikvel on. Minu arvates igal kolmandal-neljandal inimesel. Ja siis tuleb suunata charkatesse positiivset energiat ehk väge ja pesta neid kohti armastatud veega. Ja siis on sul jälle lootust.

Inimkonna ürgne ja ühine tarkus läks koos Paabeli torni rajamisega eri õpetustesse ja religioonidesse laiali ja oli seal kuni tänini, mil teadjad selle kõik jälle ühte koguvad. Vaat nii. Ma ei hakka oma “usaldusravi” riituslikku külge praegu põhjalikumalt kirjeldama aga mul on see olemas küll. Ja valmis. Ja proovitud.
hirmkiire on
Published 28.02.2008 1 1 Comment Edit

“Täna sõbrad, mu jutt on kasin

vaid ütlen üht – ma armastasin”

…runnel

 Kõik turbod on pärani ja hoog on sees ja väga ei kripelda katunnistan et olen elanud – oli Neruda biograafia pealkiri.Võiks vast ka nii öelda.

Olen elanud ja armastanud………….Ja olen lõõtsa laiali tõmmanud.

 Teate ju küll mis häält see siis teeb………

kruuaööäääkk – sellist häält

Kui midagi öelda pole tuleb seda öelda mida pole öelda.Või siis ehk kolida miskisse sürrealismi.

nagu Laaban ja Ehin. Ehini majast sõidan homme  mööda.Laaban taandati ära – jäi Ehin

Norm inimene ütleks et peksab segast. Teine inimene ütleb et sürrealism.

ja ennast võib ju alati lehitseda ja järjehoidjaid vahele panna

ja paastuõli valada laastutulle kui viidata taas

aga eks ole meil siukseid koanide mõistmise hetki kõikidel

kus me adume kuis

kus asjad kokku käivad

“nende asetuse jubedat juhuslikkust” ehkki see tsitaat viitab nagu enam kokkukäimatusele aga sellegi tabamiseks on valgust ja valgustust tarvis. Sain valgustatud ja mõistsin korraga kuis asjad on ühest ära………..hmm?

Neid hetki me tunneme ka teiste juures ära.

Mul ikka meeles aasta vast 83 või 84 kui Tarmo Olevistes tunnistas ja rääkis oma sõnadega seda mida Paul-Eerik rääkis teisal luulekeeles telefonipostidest lumes traatkäed õlgadel

 rääkis postikuminast. Et pane kõrv vastu ja kuula mida postid räägivad…..

ei teagi kas nad enam kumisevad nõndamoodi nagu nõukaajal

ok joosen tööle

õhtul paistab edasi… mis saab

Eehh milline kena saade oli Harril tundsin headmeelt lausa nii tema kui Edgari üle

Edgar oli ka täitsa poiss. Ma ei arva et ta ka siis süüdi on kui ta rohelisega üle tee läheb. Ei viitsi seda suurt ja sunnitud vihkamist ärapanijate ja Ansipi ja Kivirähkleja võtmes kaasa teha.

Miks mitte astuda keskerakonda?  Miks mitte? Ega nad hullemad ole kui kui Martin Helme tükkis oma “terve mõistusega” – mis ju hetkel ongi Eesti ametlikuks poliitikaks, tükkis suundumusega üldisele õnnele ja tasalülitamisele ja “vaikivale ajastule.”

See on vast loogikasalto et Vene kommunistid on Vene demokraatia päästerõngas

 kas ka keskerakond Eesti demokraatia? Ehh jube poliitiliseks läks kätte. Kas selline “tervemõistuslik” paranoia rahvuslike helmeste võtmes on rahvuslikuks enesepäästeks hädavajalik? Ei usu et on

 saaks ka paranoiata. Oleks Jakobson saanud ilma sakstevihata ja kirikuvihata ja legendita tulest ja verest

saaks praegugi ilma venevihata.

Kuna aga on paranoia mis tõlgendab Venemaad võimalikult salakavala ja ohtlikuna siis on see paranoia paljude meelest vaat et ainumõeldav suhtumine venesse.

Vaino Väljas tuli eile tänaval vastu linnas, habe ajamata ja kepiga longates. Aga muidu siuke sirge ja väärikavõitu. Vaat tema andis isegi Rüütlile silmad ette jutus millest keegi iialgi midagi aru ei saanud. Lõi pikkade kiillausetega jalust.  Mõnede õigete märksõnadega vürtsitatud lapshaa kõrvadele oli selle stiili nimi milles Moskvaga toona räägiti.

Kui aga mõelda et Venemaa ei ole salakaval ega ka kuri siis tundub see mõte vaat et võimatu. Mis omakorda nagu ikkagi  õigustaks paranoiat. Sest ajalugu on õpetanud et Venemaad saab ainult kurjaks lugeda. Võta sa kinni.
Sisalikust ja tema sabast
Published 27.02.2008 1 5 Comments Edit

Sisalikust ja tema sabast

Jutukogu kohta kasutakse tavaliselt väljendit – läbilõige. See läbilõige lõikabki läbi, umbes nii nagu arheoloogi poolt kaevatud sügav kraav lõikab läbi kultuurikihtide. Läbi kihtide autori hinges ja loomingus. Olen kord turismireisil Jeeriko linnas imetlenud sügavat sahti läbi neljakümne kaheksa kultuurikihi…

See läbilõige lõikab aga ka küljest ära ja katki. Lahutab autori ta loomingust. Tavaliselt tunneb autor selle üle head meelt et tükike temast elab nüüd kusagil kaante vahel nii nagu iseseisvunud laps oma elu edasi.

Vahel on autoril ka piinlik aga enamjaolt ehk siiski hea ja uhke tunne. Suhe autori ja tema loomingu vahel on võrreldav sisaliku suhtega oma sabasse. Eriti sabasse mis on küljest ära kistud. Saba vonkleb veel mõnda aega edasi aga jääb lõpuks ometi vaikseks ja sureb ära. Ja sisalik vaatab üle õla oma vonklevat saba ja mõtleb, “enne tükikest must endast, mida ma ei suutnud hoida, vaid pidin ellujäämise nimel loovutama.”

Saba endale uut sisalikku ei kasvata. Küll aga sisalik saba. Tema kasvatab, kasvatab seni, kuni ta tükkis oma uue ja kesteabmitmenda sabaga ära sureb. Aga pole hullu, uued sisalikud teevad seda kõike edasi. Teevad seni, kuni elu maa peal kestab ja sisalike jumal lubab.

See on kaaneteksti projekt? Kas sobiks?

 Aga põnev on sest Harri Kingo tuleb täna eetrisse. Ja ega tal partnergi laita ole – Edgar. Loodame vaid et et Edgar teda väga ära ei varjuta. ;-))))

Vaatasin eile reporterist kuidas Vilja rääkis tema värava taha tulnud reporteriga ja oli jälle sümpaatne. Tark ja kena naine. Kui ta poleks Edgarit kohanud oleks ta valge kitliga tubli laborant tänini edasi ja ma poleks kunagi teada saanud et on olemas tark ja kena naine kes on sümpaatne. Ja mida ma oleks siis kaotanud? Või mida olen ma võitnud selle läbi et ma nüüd tean et ta olemas on? Vanas Testamendis tuli vist naine ära hukata kes meeste füüsilisse konfrontatsiooni füüsiliselt ühel või teisel poolel sekkus. Nüüd aga on kõik segi nagu körtli-pärtli särk. Aga ikka vast enamjaolt suurte meeste suured mängud on need kus naised, tublid laborandid, sekka löövad.

Mõtlesin siin kitsamalt Vilja kommentaari pingviinide paraadile või õigemini küll selle eiramisele. See oli sümpaatne aga nagu ma siin alles ütlesin – kui sa ei ihale ega kadesta siis oled kibestunud luuser. Vilja taga on aga tubli malev toetajaid (kibest. luusereid) ja nõnda võivad nad parteiliselt ära kaaperdada kogu alternatiivkultuuri ja selle keskerakondlikuks muuta. Millest oleks kahju küll.

Suurte meeste suured mängud käivad aga edasi, igasugustes vormides. Nii kehv mees ma ka pole et mul vaenlasi poleks – öeldakse nii. Ma ka vist nii kehv veel ei ole. Vaenlane on ülimalt teraapiline. Vaadake või bloggereid. Inno ja Irja keerutavad Ingridi ümber nii nagu stripitantsija ümber posti.

 Pesumaja blogi Ruitlasel on üksainus suur võitlus lapse emaga, kus ta Eesti keele rikkust ei säästa lapseemast rääkides.

Kardan et ehk jääb mu blogist kah siuke mulje. Ei taha et jääks. Ma ei viitsi vihata. Mulle keegi ütles kunagi et sa kaotad alati eluvõitlustes sest jätad omast heast südamest viimased hoobid andmata ja keerad selja ja lähed oma teed. Aga just siis sind tabataksegi… Nii ta vast on. Kontrapunkti ümber on hea ja mugav luua oma lõimet. Kasvõi identiteeti. Nagu Jakobson meile kunagi võtme kätte andis – 700 a orjaöö ja saksteviha võtmes.

 Aga ega sest suuremat identiteeti tule. “Ometi on meil pilved ja valgus – mõlemalt poolt”, ütleb poeet. Identiteet mis eetikasse ei ulata – mis taga peale hakata – ei tea. Ma näen iga päev selliseid inimesi kes maagilisel tasandil on oh kui religioossed aga tegude tasandil ei ole mitte. Pigem on nad vast siis ise ka maagilised. Aga need asjad lähevad teatud uskkondades täiesti segi.  Eriti sellistes semiootilisemates, kus kahureid õnnistatakse.

Kunagi olid erinevad seadused eri sugupooltele või peaksime me ütlema, eri liikide, meeste ja naiste, jaoks. Nüüd on  ühed seadused eri liikide kohta ja me nimetame seda progressiks.

Ja peresaade oli eile ka, mida ma esimest korda nägin Hermaküla Hannesega, keda on kah au teada.  Sümpaatne oli seegi. Seal püüti igaste nõksudega meest väärtustada, tõsi küll isa, mitte meest. Jah funktsionalane väärtus on mehel potentsiaalse isana täiesti olemas. Ikka veel on. Meest saab redutseerida spermadoonoriks ja mateeriadoonoriks ja milline südamevalu vahel kui seda pole tehtud. Tubli Margit “Tere Õhtust” on aga kangelane kes tegi ära. 

 Ja presidentki oli mehe pärast mures et sureb teine näed kätte ära.  Ja siis oli film Hank Chinaskist, kirjanikust ETV-s. Mis oli ka hea film, mehest, kes paleust taga ajab. Läbi alkoholi ja naiste ja erinevate töökohtade. Ei pea vist ütlema et hingesugulust vähe tundsin temaga.  Mis paleusse puutub. Üldse oli hea päev eile. Teagi miks? Visati jälle värskeid lootuseteri hinge idanema.
kurjadest koertest
Published 26.02.2008 1 9 Comments Edit

Kuidas saavad koerad kurjadeks? Eks ta ole nii nagu inimestelgi. Et osa tuleb geenidest ja geenitoorikud saavad lihvi keskkonnalt. Lemmikloomal, koeral, on  peale kahet kuud kui ta tavaliselt ema juurest ära võetakse peamiseks keskkonnaks inimesed. Ja siis tuleb koeral  leida oma koht hierarhias st inimkoosluses ehk perekonnas. Eks ta siis proovi ja ikka soovi karjääri teha nagu me kõik.  Tahab parimat. Väärin muud väärin muud.

Siis tuleb tal peremehega millaski lahing maha pidada ja aru saada et ta saab parimal juhul teiseks, mitte enam. Perekonnale on parem kui ta aga teine ei ole. On parem kui ta on hierarhias tagapool, on nö. luuserkoer. Nii on kõigil rahulikum. On mitmeid võimalusi teda tahapoole nügida. Lisaks konfrontatsioonile. Viia ebakindlust sisendavasse olukorda, metsa, linnatänavale jms. paati näiteks. Tõsta koer üles või suruda vastu maad. Siin on eri õpetusi selle kohta. Kui muu ei aita siis saab ka koera murda nii nagu inimestki. Inimest ühiskond murrab näiteks arestimajas ja muus kinnimajas.

Looma saab murda nii nagu Jack Londoni raamatuis. Konfrontatsiooni ja hea kaikaga. Murtud koer ei muutu aga sõbralikuks vaid siukseks urisevaks ja ta esmane reaktsioon on ikka ja alati agressiivne. Ja nii jääbki. St. tagajärg võib olla küll soovitud aga mitte ilus. Pragmaatilise kelguvedamise juures aga ilu ei maksa.

Inimeste maailmas on see kõik vaid pisut keerulisem.   Ja võtab rohkem aega. Sa oled kas püüdleja või kadestaja. Või siis kui sa ei püüdle ega kadesta siis oled sa kahest ainuvõimalikust kategooriast väljas ja järelikult oled sa siis kibestunud luuser. Ütleme et jõudsid oma ebakompetentsuse tasandile. Mis edasi. Lasti sind lahti. Ok. Ja jälle kipun ma endast Hesekiellikku metafoori tegema ja näidisõppevahendit. Ei saa kohe muidu. Ma olen enda jaoks huvitav kaasus. Mis variandid sul siis on?

 Nagu Hiiobil. Läks halvasti, kukkus hierarhiast välja. Mul oli näiteks võimalus jääda kuulekalt kappi ja oodata naftaliini sees kuni mind jälle vajatakse. Või saada Päravere pastoriks. Kui üldse. Minna rahvamajandusse. Sinna peab aga ilmselt nüüdki minema. Mina aga hakkasin kapiuksi kriuksutama. Ei tahtnud kapis olla. Läksin teise hierarhiasse. Teise kappi. Ikka madalamale riiulile nagu ikka sel juhul. Mis edasi. Mida Hiiobile öeldi. “nea oma Jumalat ja sure.” See projekt Jumalaga hierarhias olla on mõtetu. St on vaid senikaua mõttekas kuni sa selles ühes hierarhias püsid. Naised on hierarhiatele sama truud nagu meestele. Mehed aga aelevad ringi ja hooravad võimustruktuuridega.

Tundub et paljudele ei meeldi et ma teises hierarhias taas tõuseksin või vähemalt siuke väike normaalne mutter oleksin. Ja paljud tahaks et läheks kohe n.ö. rahvamajandusse. Et oled hierarhiale truudust murd ja nüüd ei kõlba sa enam ka alternatiivhierarhiasse. Et Kaini märk on otsa ees. Ilmselt väikseks mutriks ma enam ei saa. Olen ilmselt üks neist “kes ei või varjule jääda”, nagu PK sõnab. Mind hämmastab et inimesed nii mõtlevad. Et siuke institutsioonitruudus neis elab. Arusaam et asutisel on õigus kui ta oma korporatiivse egoismi nimel üksikut ahistab ja tõrvas ja sulgedes veeretab.

Ah et koerad. Lihtsalt pole suurt vahet koertel ja inimestel. Kelgumees murrab inimese, oops koera ja koera elukaaslane, emakoer näiteks akseptib seda totaalselt sest see olla kelgumehe õigus.

 Ega ma muud tahtki öelda.  Kui seda. Ah et mida siis? Seda koertest ja inimestest. Et koer, oops inimene, uriseb pärast, see on nii öelda juba reflektoorne. No las ta uriseb, peaasi et kelk lippab. Ja kui liiast uriseb, siis paneme magama. Ei vea enam kelku ega midagi. Ja mitte mingit muud rakendit ta ei saa, mitte mingit muud uut struktuuri. Muidu kui kelgumees tahab.

Kelgumees on aga tubli, tema mõtleb tervikule, ja koormale mis tuleb punktist a punkti b viia. Ja teise rakendisse saab vaid siis kui ta soovitab, ei muidu. Ja tal on õigus sest enamik koeri, oops inimesi, on oma rakendile igavesti ja alati ja lõpuni truud. Ja kui keegi liiast uriseb siis söövad need teised huskyd ta ise ära. Ja kelgumeest pole vajagi. Ta lihtsalt patsutab ja kiidab takka. Ja annab suurema tüki hülgerasva kui muidu. Natuke suurema. Aga kelgumees on meil nagu öeldud noor ja tubli, punapõskne – ilm ju külm ja pragmaatiline.

 Uhh miuke heie tuli täna. Ega see kaardikepp ole kerge olla. Aga peaasi et pulli saab.

Hmm huvitav kaasus tõesti.
kk-elu kutsest
Published 25.02.2008 1 8 Comments Edit

Elu kutsest

Lapsukene, elu uksel,

veeretab käes elu kutset.

Mõtleb kelleks tahab saada,

kes see talle kutse saadab?

Laps ei loe, vaid pisut veerib,

mõtleb uurib, ääri-veeri.

Katsel kutset lugeda,

sinu tuge vajab ta.

Sa loe kutse ette – aita,

last sa julgusta ja paita.

Et ta kutse vastu võtaks,

elu kutsel ellu tõttaks.

Läheb lapsukene kooli,

targaks saab ja teisest hoolib.

Omandanud elukutse,

astub sisse elu uksest.

Kutse käes tal, nagu teistel,

pisut veel, siis saab tast meister.

Ometi kõik algab kutsest,

lävepakust eluuksel.

Lasteaiast koolimajast,

teadmisest et sind on vaja.

Lapsel on nii palju loota,

aga elu, see ei oota…..

Tahan saada autojuhiks,

detektiiviks või ehk nuhiks.

Ma võin laduda ka tellist.

Mõnda elukutset sellist,

väga tahan leida ma,

mis ei jätaks palgata.

Töötuks saada ma ei taha,

ilma tööta on nii paha.

Tööd teen, kuni pensionäriks,

saan, siis pikka puhkust väärin.

Tehtud tööst ma tunnen uhkust,

kui pean vanadusepuhkust.
pingviinidest ja jääkarudest
Published 25.02.2008 1 2 Comments Edit

Oli ilus ja emotsionaalselt puudutav hoolimata igast veendest. Vaadata kuis need kel riiki enam käes pidu panid ja n.ö. dividende välja võtsid. Hea meel ikka. Eks oma ole oma ja natuke ka enda oma. Ja eks ole need võõrad ju ikka omad võõrad, mitte võõrad võõrad.

 Omadele võõras olla on lihtsam kui võõrastele oma.

Mis sest et võiks ehk mulgi enam ja rohkem seda riiki käes olla. Tegelt on maamaks see mis ei lase psühholoogiliselt oma maad päriselt enda omaks pidada. Tuletatakse pidevalt meelde et on küll sinu oma aga tegelt on riigi oma. Kodu eest ei peaks inimene maamaksu maksma. Ei peaks.

Pingviinid olid väärikad ja kaunid nagu ikka. Proua Evelin sobib rahvuskehandiks hästi. Nagu Ansipki. Spordihullud teised ja elavad distsiplineeritud elu. Kõht ei tüki üle värvli vaid on kenasti kuuspakis. Kaeks lausa perra kui saaks ja annaks. Puht esteetilisest huvist. Proua on suisa kaunis.

 Jah, ei muutu see maailm enne paremaks paigaks kui naised ei lakka alfaisaseid valimast. Kui Masingut siinkohal refereerida. Naised ärge valige võimukaid mehi vaid ludrisid ja troppe. Siis saab maailma paremaks. Kui saab?

Erinevalt lodevast intellektuaalist Toomas-Hendrikust on proua ilus. Aga eks kompenseeri seda võim, see suur afrodisiak, mis aitab naistel üle lodevate kõhtude vaadata. T-H-l oli küll ju sedapuhku üpris kelmikas kõne. Ja siiras mure selle üle mis saab ja rõõm kohalejõudmise üle. Meie oleme normatiiv ja meie mure Eesti pärast on mure meie endi kestmise pärast meie kinnisvaras ja meie lastes. Nii ta vist peabki olema. Meie anname seal signaali järgi mind/ära järgi mind. Ja enamik rahvast jälgib ja kadestab ja seega saadab korda pingviiniparaad selle milleks ta olemas on. See on suure venna suur rivistus ja sul on kah oma pisikene võimalus nende kilda saada. Ja kui sa ei kadesta ja igatse siis oled sa kibestunud sest rohkem võimalusi lihtsalt ei ole ette nähtud, selles mimeetilises mängus. Siis sa oled nende killast end ise välja arvanud kes sinna tahavad ja häbi sulle siis.

Kuri kollane ajakirjandus on T-H-t näha et tublisti ärritanud. Kui seda seaduslikult rünnata ei anna siis ehk saab seda teha lähtudes mingist esteetilisest väärtusest või mingist kujuteldavast kogukonna konsensusest. Ja selles oli T-H tubli. Andis n.ö. väärika vastulöögi. Kõik need Köögertalid ja Vesiroosid saalis mörisesid arvata et lausa õiglasest nördimusest kollase kohta. Kes tahaks et ta üle nalja tehtaks. Sest rivaliteet on tõsine asi ja saavutused selles ei ole kehvemad kui Kanteril. Ja tema üle ei naera ju keegi. Absol mitte. Miks siis meie üle. Väga palju peab olema moraalset kapitali et seda teha. Viisitamm proovis aga ei pidanud viisi ja kapitali pold tal ka piisavalt.

Aga ometi on just need õnnetud härra Flintid need, kes sõnavabadust meie riigis tagavad. Kui kollase juurde tagasi tulla. Ja proovivad väidetega et Falwell olla emaga välikemmergus ühtinud. Ja seda teevad nad õnnetukesed veel pealegi oma renomee arvelt mida neile keegi ei kompenseeri. Koduigatsusest rääkimata. Ja enamjaolt ka oma elatustaseme ja sissetuleku arvelt, erinevalt härra Flintist, kel pappi jagus.

 Aga kirikus T-H end erinevalt eelkäijatest ei armasta näidata. Eks ta pea ju ka jumalatute president olema. Nii et mõistetav. 1/3 ükskõikseid ja 1/3 eitajaid ja 1/3 usklikke. Ja mis see religioon nende jaoks ikka muud olla saab kui üks vanem ja ehk vähe rangem aga samas ka iganenum moraalisüsteem, millega isegi tahtmise korral end kerge sidustada ei ole.

Oma väike nostalgiline koht on paraadil papile olemas aga praeguse presidendi ajal see arvata ka et ei kasva.  Kirik aga teeb just seda mida ta tegema peab – teeb end vajalikuks, lausa hädavajalikuks sotsiaalsüsteemis ja seal ei aita enam ka haukumine mitte. Kirik infiltreerub.

 Ja miks ei söö jääkarud pingviine? Oi kuidas nad sööks kui vaid ulatuks.

« Previous Page — Next Page »
Väike Niina

Niina oli pisike valge peaga tüdruk. Tal oli vanem õde, kellega ta mitte just alati hästi läbi ei saanud. Vahel tundus talle et ta õde kiusab teda. Niinal ema oli range ja väärikas daam, kelle ema, Niina vanaema, oli olnud kreeklane. Siis oli Niinal veel isa. Niina isa töötas kaevanduses ühes väikeses Kirde-Eesti linnas.

Isa oli sageli öövahetuses ja tuli alles hommikul koju. Loomulikult tahtis isa siis väga magada. Niina seevastu tahtis just siis kui isa magada soovis, isaga mängida. Nii kangutaski Niina isa silmalauge lahti ja küsis, “kuule isa, kas sa oled seal sees?” Isa vastas,”Möh, jaaa”, ja norskas edasi. Siis kiskus Niina isa teise silmalau lahti ja küsis taas, “isa kuule, ega sa minuga mängida ei taha?” Vahel see aitas ja isa tõusiski üles ning hakkas Niinaga mängima. Vahel hakkas isa talle  ette lugema, jäi aga lugedes poole sõna pealt uuesti magama. Isa pea nõksatas mitu korda ja hakkas siis isa kõvasti nohisema. “Isa, isa, loe ikka edasi!”, hüüdis Niina ja isa lugeski, luges seni, kuni ta pea jälle nõksatas ja kõik samamoodi kordus.

Niinale meeldis väga vaadata kuidas ema ja isa õhtul hilja üheskoos televiisorit vaatasid. Televiisor oli neil väikene ja sellel oli kolmevärviline kile ees. Tavaliselt pidi Niina varakult magama minema aga vahel, näiteks laupäeva õhtul, võisid Niina ja ta vanem õde koos ema ja isaga telekat vaadata. Televiisorist tuli palju huvitavaid saateid aga veel rohkem meeldis Niinale vaadata seda kuidas ta ema ja isa mõlemad kordamööda magama jäid. Niinal isa tegi suitsu ja terve tuba oli sinakat suitsuvingu täis. Niinale suitsulõhn üldiselt meeldis kui seda just liiga palju ei olnud. Kui liiga palju oli siis ei meeldinud. Ema ei hakanud nohisema, temal läksid lihtsalt silmad pahupidi. Isa hakkas vahel selle peale emaga torisema ja ütles, “Mida sa magad siin, mine parem voodisse!” Vahel hakkas aga isa peale mõnda aega ema magamise vaatamist ka ise nohisema, ainult et palju valjemini, vahel koguni norskama. Isa norskamist meeldis Niinale väga kuulata ja vaadata. Isa tõmbas väga pikalt nina kaudu õhku kopsu ja puhus selle siis ühe hetkega pahinal välja.

Tegelikult oli Niina ema isa norskamise pärast vahel lausa mures. Nimelt kui ema öösel üles ärkas siis ütles ta et ei saa isa norskamise pärast uuesti magama jääda. Siis vajutas Niina ema isa nina kinni ja isa hakkas siis suu kaudu hingama ja ei norsanud vähemalt senikaua kuni ta jälle norskama hakkas.

Isa hoidis väikest Niinat väga. Hoidis veel rohkem kui ta vanemat õde. Ema omakorda hoidis Niina õde rohkem. Vahel tegi isa Niinale mõne salajase kingituse. Ükskord viis ta Niina poodi ja ostis talle käekella sest Niina õel oli juba oma käekell. Isa kinkis Niinale vahel mõne martsipanist looma. Martsipan oli liiga magus ja ei maitsenud tegelikult Niinale üldse. Siiski oli hea teada et see sünnib süüa. Eriti tore oli mõnel martsipanist loomal pea ühekorraga ära hammustada. Sellega oli loom rikutud ja siis tuli ta üleni ära süüa. Peale pea ära hammustamist kaotas aga Niina sageli oma martsipanist looma vastu huvi. Terve loom oli liiga suur, liiga magus ja pärast oli süda paha. Niinale meeldis väga mõelda et mis siis küll saaks kui päris loomad oleksid ka sellised, nagu martsipanloomad. Et nad sureks siis ära kui liiga suur osa neist ära hammustatakse või ära murtakse. Küll oleks hea kui pärisloomadel ka siis valus ei oleks kui neid hammustatakse. Küll oleks siis hea kui neil verd sees ei oleks. Siis ei hakkaks neil valus kui midagi otsast ära hammustada, niisama nagu sisalikel vahel kui saba ära tuli. Seda Niina muidugi ei teadnud kas sisalikel on siis valus või ei ole. Sisalikusabad aga süüa ei sündinud ega olnud isegi nii palju söödavad kui martsipanist loomad või nende sabad. Sisaliku saba mis ära tuli vonkles pärast veel mitu korda justnagu tal oleks elu sees. Siis jäi saba vaikseks ja suri ära. Sisaliku teine pool elas aga rõõmsalt edasi ja kasvatas endale peagi uue saba. Saba aga endale uut sisalikku ei kasvatanud.

Päris loomadel oli veri sees ja neil oli ilmselt ka valus. Pealegi ei teadnud Niina ühtegi teist looma kellel saba ära tuleks nii nagu sisalikul. Sellepärast oli Niinal alati kahju kui mõni loom ära suri või ära tapeti. Samas sai ka pärisloomadelt igasuguseid toredaid asju. Niinale meeldis eriti angoora kassi pehme karv ja jänesekäpp mida sai kaelas kanda. Niinal oli küll kurb mõelda et kunagi oli päris jänes selle käpa peal jooksnud ja siis oli tal olnud väga valus kui käpp alt ära võeti. Ilmselt tapeti see jänes aga enne ära kui talt käpp ära võeti ja siis ei olnud tal vähemalt oma käpa pärast veel üks kord ja eraldi valus. Hea seegi. Niina teadis küll kuidas jäneseid tapeti. Neil löödi kirvega pea otsast ära ja siis riputati jänes kuhugi üles et tal veri kaela seest välja jookseks.

Veel põnevam oli vaadata seda kuidas jahimehed metsjäneseid küttisid. Jahikoer võttis jälje üles ja jooksis jänesel senikaua järgi kuni jänes jahimehele ette jooksis ja jahimees ta maha lasi. Jahimehed olid tavaliselt vanemad mehed ja neil olid kenad sulega kübarad peas. Niina isa käis ka vahel jahil ja kui ta jahilt koju tagasi tuli siis pärast oli külmkapp pruunikas-sinist liha täis. Isa tõi jahilt tulles tavaliselt kaasa kas metssea või põdra liha. Veelgi põnevam oli see kui isa tuli kalalt. Kalad olid võõrad ja mõned neist olid lausa hirmuäratavad ja suured, nagu näiteks haugid. Kui isa mõne väga suure haugi kätte sai, siis pani isa selle haugi pea kuhugi aiateibasse kuivama. Niinale meeldis kõik see mis oli kalalkäimisega seotud sest see oli väga põnev.

Kõige rohkem meeldis Niinale see kui vihma sadas. Siis läks ta sageli kasvuhoonesse ja kuulas kuidas vihmapiisad vastu kasvuhoone katust põrisesid. Veelgi enam meeldis Niinale siis kasvuhoones olla kui tal mõni klaaspurk sinna kasvuhoonesse mulla sisse oli ära peidetud. Selles klaaspurgis oli tal oma saladus. Selleks saladuseks oli tavaliselt õe käest ära võetud martsipanist loom. Niinale meeldis just nii mõelda. Mõelda et ta võttis õe käest looma ära just sellepärast et ema ta õde temast rohkem hellitas ja hoidis. Talle ei oleks üldse meeldinud kui keegi oleks seda varastamiseks nimetanud. Ei, see ei olnud varastamine vaid õiglane kättemaks. Ometi Niina teadis et teised ei saaks sellest aru ja seetõttu pidi ta kõike seda salaja tegema. Ka riidlemise pärast pidi ta seda salaja tegema. Niinale tundus vahel et kõik asjad on siin maailmas kuidagi valesti. Kui Niina oli õe martsipanist jänese ära võtnud, pani ta selle klaasist koore- või moosipurgi sisse, pani purgile juuksekummiga jõupaberist kaane peale ja kaevas purgi kasvuhoones mulla sisse. Vahel, siis kui vihma sadas, läks väike Niina ja kaevas purgi kasvuhoones uuesti mulla seest välja ning hammustas õe jänesel pool pead ära. Siis tundis Niina et tal on hea olla ja et maailm ei olegi nii ebaõiglane nagu talle enne tundus.

Ükskord oli väike Niina nii kuri et ta võttis oma õelt varastatud martsipanist jänese, kujutles et selle looma päris jäneseks just selleks et tal valus ja paha oleks olla ning hammustas tal siis pea otsast ära oodates tõsimeeli et see martsipanist ilma peata loomake hakkaks vingerdama nii nagu ilma sabata sisalik ning verd jooksma. Kui seda ei juhtunud siis viskas Niina ülejäänud osa jänesest maha ning trampis sel senikaua jalgadega otsas kuni jänesest ei olnud muud järgi jäänud kui natuke kleepuvat turbamullast prahti. Selle prügi viskas Niina siis nende kuivkemmergu taga olevasse suurde auku. Väike Niina oli seekord nii vihane et ta oleks vabalt terve kasvõi terve maailma ära hävitanud. Oleks ta vaid saanud, sest maailm oli ebaõiglane ja ülekohtune.

Ükskord kaotas Niina oma prillid jääauku ära ja siis sai ta oma ema käest kodus kõvasti riielda. Mis emale väikese Niina juures kõige enam muret tegi oli see et Niina ei tahtnud süüa. Alles kolmas arst sai sellest peale pikki uuringuid aru milles asi on. Tema ütleski Niina emale Niina kuuldes et Niinal on südamereuma ja just selle pärast ongi väike Niina nii peenike nagu piitsavars. Tegelikult kutsutigi Niinat kriipsuks. Ükskord külas käskis ema kõikide ees Niinal süüa ja mis kõige hullem, süüa sülti mida Niina kunagi ei söönud ja mida ta lausa jälestas. Läkski nii et väike Niina peitis süldi oma põske nagu hamster ja sülitas siis hiljem kui ta koju läks selle jälle põsest välja.

Niinale meeldis selle üle järele mõelda mis suures maailmas sünnib. Kui väike Niina oli viiene siis sündis suuri asju mis tervet maailma vapustasid. Nimelt tapeti Ameerikas president Kennedy, kes oli üks igati kena ja pikka kasvu mees. Televiisoris näidati ühte väikest filmilõiku sellest kuidas see president ära tapeti. Seal oli korraks kaadris ka üks väike tüdruk, kes ilmselt jahmununa seda kõike ammulisui pealt nägi. Kui Niina seda tüdrukut seal korraks vilksatamas nägi, tundis ta järsku et tema ise ongi see tüdruk kes seisab ja vaatab ning ei saa mitte midagi teha selle toreda pika mehe kaitseks keda oli just püssiga lastud ja kes sellepärast kohe-kohe ära sureb. Niina soovis kogu südamest et see president oleks martsipanist nii et tal verd sees ei oleks ja seda soovis ta ka et presidendionul valus ei oleks. No, hea küll kui presidenti martsipaniks muuta ei saa, siis ehk saaks teda sisalikuks teha? Peaasi et ta ellu jääks ja ikka pikk ja ilus ja naeratav edasi oleks. Sest Niinale meeldis mõelda et see president ei meeldi üksnes temale vaid ka tema meeldib sellele presidendile. Ta nägi seda presidenti korraga nii nagu ta oleks korraga tema isa, president ja mees ühekorraga. Oleks terve suure maa isa ja tema isa ja mees ka. Niina ise arvas et president meeldis talle seetõttu et tal selline sõjaväelase rüht oli. Rüht tähendas seda et ta hoidis oma selja hästi sirge ega kandnud sepikut seljas, nagu Niina isa ütles. Sõjaväelased olid Niina meelest mitte ainult kõige ilusamad mehed vaid kõige ilusamad inimesed üldse. Kui Niina linna peal mõnda sõjaväelast nägi siis jäi ta seisma ning vaatas teda kaua aega ammulisui.

Oli üks mäng mis Niinale üle kõige maailmas meeldis ja mida ta ikka ja jälle oma õega mängis. Nimelt joonistasid nad õega kordamööda üksteise selja peale sõnu ja püüdsid neid siis ära arvata. Niina oli selles mängus õest peaaegu alati parem. See oli nii hea salapärane ja ka kõdi tunne kui teine oma näpuga su selja peale midagi salapärast joonistas.

Ükskord nägi isa pealt seda kuidas nad õega sedasama selja peale joonistamist mängisid. “oot, ütles ta järsku, las ma proovin nüüd ise ka?” ütles isa. Isa tegi mitu lihtsat ja kiiret sõna mille tüdrukud kohe ära arvasid. Siis jäi aga isa järsku vait ja ütles, “las ma kirjutan nüüd Niina selja peale ühe salasõna millest ta kohe kindlasti aru ei saa, aga kunagi ta võib-olla saab ja siis on arusaamise rõõm veel suurem!”

Nii ta tegigi. Niipea kui isa oli sõna ära kirjutanud ning mõlemad õed olid tunnistanud et nad seda sõna ei tunne siis võttis Niina ruttu paberi ja kirjutas selle sõna kiiresti üles, niipea kui isa oli toast välja läinud. Ega ta nüüd päris kindel ka ei olnud et ta kõikidest tähtedest õieti aru sai aga ta oli kindel et halvimalgi juhul kirjutas ta ehk ühe või kaks tähte valesti. Niina pani selle paberi purgi sisse, kaanetas ema kaanetajaga purgile metallist kaane peale ja kaevas purgi koos paberiga kasvuhoones sügavale turbamulla sisse.

Niina tahtis alati saada kas printsessiks või siis ehk lihtsalt mõisaprouaks. Elu läks aga oma rada, läks nii et Niina läks hoopis mehele. Igal juhul oli ta kodust kaasa saanud hea pagasi. Psühholoogide keeles võiks seda ehk baasturvalisuseks nimetada. Küllap ei ole see midagi muud kui teadmine et sind kuskil keegi ilma mingite tingimusteta armastab. Kui sa seda tead, kui see on sügavale sinu alateadvusesse imbunud, siis ei muutu palju ka siis kui seda inimest ühel hetkel enam ei ole. Sa vähemalt tead, tead läbi kogu elu et sind saab ja tohib niimoodi armastada. Tead, et sa seda väärt oled. Ja kui sind keegi niimoodi, ilma tingimusteta armastab või on armastanud, nagu Niinat ta isa, siis annab see sulle võimaluse ise kogu ülejäänud maailmale tingimusi esitada. Kui sul maailmas raskeks läheb siis on see teadmine et sa armastust väärt oled ja et keegi sind ikka kusagil armastab, hoolimata sellest mida sa teed või tegemata jätad. See on kaitsev koobas kuhu varju tõmbuda ja kus jõudu koguda. Ja siis tulla jälle sealt koopast välja otsida see inimene üles kes seal kusagil ootab ja sind armastada tahab.

Nii ei kartnud Niina mitte midagi. Ta oli julge nagu tiigrikutsu ja teadis alati et on ikka ja igavesti teiste inimeste tingimusteta armastust väärt. Seda hoolimata sellestki kuidas või kas ta üldse teisi armastas. Tema oli nii suure krediidiga oma elu alustanud et võis siis kui talle liiga tehti, teha samamoodi nagu ta oma vihasööstude ajal kasvuhoones oma õele oli teinud. Ta võis martsipanist jänese pea ära hammastada ja tõsimeeli soovida et see jänes päris jänes oleks ning ülejäänud osa oma jalge all olevasse sodisesse turbamulda trampida.

Elu oli Niina jaoks lihtne ja elu oli alati temale mitte tema elule võlgu. Kuna elu ei võimaldanud tal kuninganna või isegi mitte mõisaprouana elada siis ei olnud ta enda arust mitte kellelegi mitte kunagi mitte midagi võlgu. Kuna elu talle seda mida ta väärt oli ei võimaldanud vaatas ta elule ülalt alla, umbes nii nagu Balzaci Inimlikus komöödias kord Eugene pisut kõrgemalt mäekünkalt kord alla Pariisi peale vaatas ja hüüdis ,”hoidke alt, mina tulen!”

Elu reeglid olid lihtsad ja mehised. Söö või saa söödud. Niina eelistas alati ise süüa. Need kes söödud said olid selle ise ära teeninud, nii nagu ta vanem õdegi, kelle ta küll puhtast armulikkusest söömata oli jätnud. Isu ei olnud. Need söödud ei pälvinud mitte mingitki kaastunnet. Enda sõnul olid tal hästi arenenud kiskjainstinktid. Ometi ei olnud eluõnn mitte teiste söömises. See söömise asi juhtus ikka enamjaolt ärimaailmas. Õnn seisnes aga ikkagi sellessamas, nagu kord lapsepõlves, selles et keegi sind tingimusteta armastaks, keegi, keda sa sellepärast ka vastu armastaksid, armastaksid nii palju et võtsid vaevaks temaga suhelda ning teda kui oma isiklikku tundeprojekti ümber kujundada just selliseks nagu sulle meeldiks.

Samas oleks Niina alati tahtnud et see kes teda nüüd suure ja täiskasvanud naisena tingimusteta armastaks oleks tast palju, lausa mõõtmatult üle, nii et ta temagi tingimusteta vastuarmastust pälviks. Seda Niina suhtesse sisenedes soovis ja prooviski. Proovis kõigepealt kas armastatu on temast mõõtmatult üle, niipalju üle et pälviks ta tingimusteta armastust. See et keegi neist meestest kellega ta eluteel kohtus seda ei olnud selgus üsna pea ja üsna kiiresti. Sellegipoolest lubas Niina peale nende madaluse ilmsiks tulekutki neil ometi, ennast armulikult edasi armastada, püüdes neid samal ajal oma maitse järgi ümber kujundada. Kujundada selliseks nagu talle meeldiks et nad oleks. Ise samal ajal igatsedes ja otsides meest kes kujundatav ei oleks. Kuradi tropid. Kui kujundatav mees enam-vähem valmis sai, sai ka huvi enam-vähem otsa. Ei mitte päriselt sest oma projekt muutub ikka armsaks ja kasvab südame külge. Ja päris valmis ei saanud need mehed ju ka mitte.

Kõige jubedam oli asi siis kui teda reedeti. Reedeti ta eneseinvesteering ja sageli mitme aasta pikkune töö teise inimese juures, reedeti sellesama teise inimese poolt. Seda Niina andeks ei andnud, ei mitte iialgi. Andeks andis ta vahel natuke ja ainult siis kui ta esitas tingimuse ning see teisele inimesele vastusvõetamatuks osutus, nii vastuvõetamatuks et see teine inimene ise ära läks. Siis tundis Niina end üsna hästi, sest see teine inimene ei olnud lihtsalt ta ootustele vastanud, nendele ootustele mis eeldasid et ta armastuse pärast tema, Niina, vastu teeks seda mida ta tahab.

Niinat ei jäetud maha, mitte iial, ainus kes maha sai jätta oli ta ise. Ja maha ta jättis, jättis kõik need tropid ja ludrid kes teda ja ta armastust väärt ei olnud. Nii oligi ta elutee kuivanud mehemuumiatega palistatud, nende meeste kestadega kes olid püüdnud, püüdnud tõsimeeli ja kõigest jõust, olid aga siiski viimaks pälvimatuteks troppideks osutunud.

Vahel kohtas Niina ka inimesi kes olid kummaliselt teistmoodi. Inimesi kes armastasid ennastandvalt ja täiesti. Niina mõistis neid, ta sai neist aru ja teadis et temagi tahaks nii. Tahaks küll, ainult et väärilist pole. Ja armastada mitteväärilist on enesealandus ja nõrkus mida ta ei oleks saanud endale lubada.

Niina kujutas mehe armastust enda vastu sageli ette kala teekonnana mõrras, kus alguses on ruumi lahedalt aga mõrraotsas muutub ruum üha ahtamaks, seni kuni kala rabeleb mõrra, viimases tagumises otsas kus ta õieti ümber pööramagi ei mahu. Siis alles võttis tema Niina selle kala mõrrast välja, pesi armuliselt puhtaks ning tegi tast oma projekti mis kestis täpselt nii kaua kuni tal selle jaoks huvi ja tähelepanu piisas.

Maailm jagunes võitjateks ja kaotajateks. Tema oli kahtlemata võitja sest maailma oli talle alati võlgu ja ei olnud mitte lakanud seda olemast. Pigem vastupidi. Ükspuha mida ta enesele ka kunagi ei lubanud, ükspuha kui kallis või haruldane see ka ei olnud, suutis see parimalgi juhul kustutada vaid mikroni selle hiigelvõla protsentidest mis maailmal temale maksta oli. Võitjad omakorda moodustusid hierarhia kus ühed olid võitjamad ja teised jällegi sedasama mida juba ennegi mainitud – luuserid. Nii olid luuserid endile isegi võitjate hulka pesa teinud.

Võitjaid võis üsna mitmete mõõdupuude alusel klassifitseerida. Viimselt määrasid aga kiskjainstinktid või just seesama teadmine et maailm sulle igavesti ja mõõtmatult võlgu on. Määras enesehinnang, seesama teadmine kas võlgned maailmale või maailm sulle. Ja selles hierarhias sättis ta ennast iseenesest mõistetavalt kõige ülemale võimalikule astmele.

Oma unetutel öödel mõtles Niina ikka sellest pikast naerul näoga ja lehvitavast mehest kes oli jõudnud sellele väikesele tüdrukule tee ääres korra lehvitada enne kui ta auguga peas autoistmele kokku varises. Tema, Niina, oligi see väike tüdruk kes parasjagu emalt saanud kümnesendilisega tänavanurgale jäätist ostma läks. Ta suu jäi lahti, ta pihk avanes ja kümnesendine kukkus pihust tee ääres kasvava rohu sisse. Kuidas ta sai olla see tüdruk kaugel võõral maal, seda ta ei teadnud ja see ei huvitanudki teda. Ta lihtsalt oli see tüdruk seal tee ääres kes seisis kangestunult ühe koha peal ega uskunud seda mida ta silmad nägid.

Kollase kaitseks
Published 24.02.2008 1 0 Comments Edit

Sini-must-kollane? Ei valge. Valge on selline puhas alusvärv, väga levinud ja semiootiliselt tugev. Nii nagu ka sinine ja punane. Must vähem. Kollane ja roosa ja hall veelgi vähem. Kui valge läheb kollaseks siis asi hull. Näiteks silmavalged. Siis bilirubiin möllab ja tegu on maksakahjustuse või moskiitode poolt tarnitud haigusega. Malaariaga. Kunagi peale II ilmasõda avastatud malaariat ka Tartust. Ja olnud isegi vastav asutis olemas seal. Nüüd asutist enam ei ole aga mulle tundub et salamalaariat on seal, Tartus, enam kui kunagi enne. Sellist ennasthävitavat ja ennasteitavat. Ja siin siis pisut hiniini minu poolt.

Siuke vahepealne värv on kollane. Vatikani lipul on vist ja siin seal veel. Hiinas oli väga lugupeetud värv. Kust ja millal sai kollane suhteajakirjanduse sünonüümiks ei ole lihtne mõista. Eks vast kollastest sügislehtedest. Keegi ei tea täpselt mis on kollane? Eks ta suhteajakirjandus ole. Siis kui me loeme sedasama mida me kohvikulauas räägime. Siis kui klatsime ja sahistame. Kollane on põlastusväärne kategooria nende teiste puhaste värvide poolt vaadates. Selgesti eristamatu ja alaväärtuslik valgete ja siniste meelest. Ehk on nad ise ka kollased ja kui ongi siis igal juhul mitte kirjalikult. Need panevad kollast pahaks kellel on paremad värvid. Need, kes on modersed ja esteetilised ja kes teevad igasugu tõsiteadust. Nad arvavad et neil on õigus isegi suhtekirjandusse oma selgete kategooriatega tungida ja otsustada ühe või teise üle ja silte kleepida. Kunagi koolis kirjutati, “olen loll ja otsin naist” ja pandi see kellegi krae külge ja peeti siis vaikset naeru. Ja nii ta siis oli loll ja otsis naist, seni kuni ta ise ka sellest aru sai.

Puhtad ja selged kategooriad olid Vanas Testamendis mis keelasid eeslit ja hobust ristata ja kanda korraga linast ja villast. Need kollasevihkajad on puristid, kes tahavad oma eluala puhtaid värve ja tõsikategooriaid, olgu siis esteetilisi või eetilisi kõigele muule laiendada, igale paarumisele ja igale eeslile ja hobusele ja riidesordile. Need on esteetilis/eetilised variserid kes samas lubavad teha isegi kollasele mõeldamatut –  ristata näiteks kahte isast eeslit. Peaasi et nende kategooriad, eetilised ja esteetilised hoitud ja puhtad püsivad.

Nemad võivad riputada sildi “olen loll ja otsin naist” teisele krae külge aga neile ei või. Kollane ei ole muud kui valgele tagasitegemine, kui valge kiskumine tagasi inimlikule tasandile. Nende tagasi inimeseks inkarneerimine kes endid mingiteks demiurgideks peavad. Kollane on inkarnatsiooni värv mis tekib siis kui valge oma platonistlikult kõrguselt maha ja alla lastakse. 

Püüan siin kollast kaitsta iga hinna eest. Ei ole kellelgi õigust kellegi mälestust kaaperdada või neile oma omandiõigust laiendada. Intellektuaalomand on rahva oma. Ja mälestused on kõikide omad kes mäletavad. Ja rahvas värvib alati valge kollaseks. Ja õieti teeb.
KK- draakon Traki
Published 23.02.2008 1 0 Comments Edit

Draakon Traki kell oli halb hingeõhk

Ükskord elas üks väike roheline draakon. Kui ma nüüd ausalt kõik ära ütlen siis elab ta praegugi, siinsamas Tallinnas, üsna endise Tondi raudteejaama ligidal ühes peres..

Väike roheline draakon oli väga hea südamega ja ta ise meeldis ka kõikidele lastele kellega ta iganes kokku puutus. Ilmselt oli ta kõige meeldivam draakon kellega lapsed kunagi üldse kokku puutusid. Võib arvata et ta oli ka ainuke draakon kellega need lapsed üldse kunagi kokku puutusid. Just sellepärast meie draakon püüdiski head muljet jätta et ta ainuke oli. Mõtle ise, mis siis kui kümne aasta pärast tuleb Eestisse järgmine draakon, kes on näiteks kuri ja kiuslik. Siis teavad lapsed vähemalt et mitte kõik draakonid ei ole sellised.

Ühes asjas oli aga meie väike draakon tõeliselt laisk. Nimelt ei viitsinud ta mitte kunagi hambaid pesta. Veelgi enam, iga kord kui ta hambaharja nägi või hambapasta tuupi märkas, hakkas ta lausa hirmust värisema ja sulges oma silmad lootes märkamatuks jääda. Nimelt oli hambapasta lõhn väikesele rohelisele draakonile äärmiselt ebameeldiv ja ajas teda sõna otseses mõttes öökima. Üheks põhjuseks oli seegi et meie laste jaoks tehtud hambaharjad ei sobinud draakon Traki väikesetele teravatele kihvadele. Viimaks hakkas väike roheline draakon koguni lastest eemale hoidma. See juhtus esimest korda siis kui üks laps ütles et tal tuleb suust halba lõhna. Istus siis meie draakon muudkui oma põranda praos ja nukrutses. Kui lapsed teda mängima kutsusid siis vastas ta et tänan ei ma ei saa tulle sest mu pea valutab. Ükskord esitati talle aga päästev küsimus. Nimelt küsis selle pere Siim kus Draakon elas et kuule draakon Traki, kas sina kunagi tuld ei purska? Traki mõtles veidi ja vastas siis et ikka purskan või õigemini küll sülitan aga selleks pean ma veel terve kuu ilma hambaid pesemata olema et korralik ja tuline tuli mu suust välja tuleks. See jutt meeldis Siimule väga ja ta hakkas isegi kalendris kuu lõpuni jäänud päevi märkima sest ta tahtis väga näha kuidas väike draakon Traki tuld sülitab. Traki vannutas küll Siimu et see mitte kellelegi midagi ei räägiks aga see oli liiga ilus magus ja suur saladus ning Siim ei jaksanud lubamisest hoolimata seda  omale pidada vaid rääkis sellest ka vend Martinile kes lubas samuti seda saladust hästi hoida ja mitte kellelegi edasi rääkida.

Nii läkski et varsti teadis väikese rohelise draakoni saladusest poolt Tondit. Varsti oli juba kümneid peresid kus lapsed kalendris päevi märkisid ja ootasid muudkui seda päeva mil draakon pidi tuld sülgama. Kui kuu hakkas läbi saama läks meie väike draakon üsna paanikasse. Ta ei teadnud mida teha. Siis juhuslikult kui ta ühel õhtul televiisorist tsirkust vaatas nägi ta kuidas seal esines tuleneelaja. Otsustaski siis draakon välja uurida kuidas tuld neelatakse. Miks seda inimest seal tsirkuses tuleneelajaks nimetatakse sellest ei saanud ta aru sest tema meelest oli see inimene pigem tulepuhuja kui tuleneelaja. Nii otsustaski ta asja välja uurida. Õnneks oli neil Siimu kodus olemas internet. Peale pikka otsimist leidis ta sealt et tulepuhujad loputavad oma suud enne puhumist eetriga. Nii otsustaski Draakon Traki samamoodi teha. Selle päeva hommikul kui ta pidi tuld puhuma närveeris ta hirmsasti ja ta väikene roheline süda põksus ärevalt ning pumpas rohelist verd kiiresti mööda ihu ringi. Ometi läks kõik hästi ja tuleleek oli ehe, tuline ja ere. Eriti kaunisti paistis see pimedas. Kena tuleleek mis oli umbes sama suur nagu see mis tulemasinast välja tuleb.

Igal juhul ei pärinud peale seda enam keegi selle järele miks ta hingeõhk hästi ei lõhna. Ja kui keegi küsiski siis teadsid varsti kõik Tondi lapsed et väike roheline draakon Traki puhub tuld ja just sellepärast ei lõhna ta hingeõhk õunte või piparmündi järele.
kk-huud
Published 23.02.2008 1 0 Comments Edit

Huud

Hoodi võiksime siinkohal lihtsalt ka kapuutsiks nimetada. Tegemist ei ole aga mitte kaputsiinide kapuutsiga vaid just nimelt huudiga ehk akadeemilise õpiasutuse lõpetamise puhul välja antava kapuutsiga. Kapuuts ise oli valdavalt musta värvi ehkki selle serva peal oli ka mitmed eri värvi ja erineva semiootilise sisuga laetud triipe. Kapuutsi pidi iga akadeemilise õpiasutuse lõpetanu endale ise soovi korral ostma. Lõpetamine andis selle ostuks ja kandmiseks üksnes moraalse õiguse.

Isa Leigo, jah just seesama kes Leigo järvemuusikat korraldab, oli endale igatahes huudi ostnud. Poeg Elmo oli küll sama õpiasutise lõpetanud aga huudi polnud ta endale mitte ostnud. Põhjus oli vast pigem erinevates edevuse liikides mida nood kaks eritasid ja mis neid kahte samas ka eristasid. Elmole meeldis ikka mõelda et tema edevus on rafineeritum ja seega ka kõrgem kui isa Leigo lihtne ja tavaline, kirevates semiootilistes märkides väljenduv edevus. Isa Leigo ostis niisiis endale selle kireva sabasule. Läks aga nii et isa Leigo õppis edasi ja omandas lisaks magistrikraadile ka ühe lahjemat sorti doktorikraadi. See tähendas aga uut ja veelgi kirevamat huudi. Kahte huudi korraga kanda ei olnud sünnis ehkki just seda oleks ta ehk tegelikult soovinud. Või koguni kolme.

Tuleks veel mainida et sääraseid huude ei kanta erinevalt kapuutsidest mitte peas vaid üksnes selja peal rippuvatena. Nii tuligi isa Leigole suurepärane idee – teha head ja kinkida oma esimene ja vähe kehvem huud oma vanale sõbrale Elmole. Kinkimine on ju teadagi et õilis ja moraalset kapitali pakkuv tegevus. Nii tõigi isa Leigo oma madalama magistrihuudi ühel ilusal päeval Elmo juurde. Teisisõnu kinkis ära. Sinna juurde lisas ta omalt poolt veel terve hulga tingimusi. Seda ta enda sõnul. Elmo ei mäletanud sellest suuremat sest kirevad sabasuled ei olnud teda mitte kunagi erutanud. Nõnda lebaski huud kusagil maal kapis, täiesti unustatuna ja kogus vaikselt tolmu.

Siis astus Elmo süsteemist välja. Isa Leigol tekkis sellest kuuldes kohemaid tõsine mure ja ennekõike loomulikult oma huudi pärast. Tegelikult ei olnud nad ammu kohtunud. Sel suvel käis isa Leigo sageli Pirital ujumas. Seal siis Elmo ranna taga otsas paljast Isa Leigot nägigi. Tõenäoliselt oli ta paljas aga kuna rasvavolt ta kõhul nii suur oli ja nii madalale rippus siis ei võinud ta selles ka päris kindel olla. Mida ta ka iganes ei olnud, igal juhul võib kindlalt väita vaid seda et Isa Leigo paljastas oma rasvavoldi.

Isa Leigo oli oma asukohaks valinud paiga otse kolme umbes 60-se fuuria vastas kelle diskreetseid võlusid ta läbi oma mustade prillide häbenematult jälgida sai. Just seal kohtas Elmo teda igal harval korral kui ta sealt möödam ranna kaugemasse otsa ujuma läks.

Korra tuli isa Leigo sinna ka kena blondi neidisega aga küllap oli tegemist pihisessiooniga pisut tavapäratumas kontekstis, nii et ärgu ükski rikutud fantaasiaga lugeja siin endale mingitgi halba mõtet lubagu. Piht alastiranna madalas ja leiges merevees lisab seadmusele kindlasti tublisti lisaväärtust.

Nii valmiski Elmo heatahtlikus fantaasiavabrikus, ühes tema ajakäärus idee huud isa Leigole tagastada. Järgmine kord kui päike kirkalt taevas, pakkis Elmo randa minnes lisaks rätikule kaasa ka huudi. Pajupõõsaste vahel riietas ta end lahti ja siis kohe jälle uuesti kinni. Nimelt pani ta endale huudi selga. Isa Leigo oli ikka samas kohas koos oma kolme ühtekokku saja kaheksakümne aastase fuuriaga ja vahtis neid avalisui, nii et ila ta suunurgast pisut susisedes kuumale rannaliivale tilkus.

Elmo liikus mööda veepiiri isaga kohakuti ja hüüdis siis suure häälega, “Isa Leigo, isa Leigo, Iisraeli sõjavankrid ja ratsanikud, ma tõin nüüd viimaks teie huudi ära. Isa Leigo vaatas tast esiti püüdlikult mööda aga Elmo täpsustas kohe, “jah, just teie, isa Leigo, mustade prillidega, kohe seal kolme palja neiu kõrval.” Võib arvata et neid naisi ei olnud tubli nelikümmend aastat keegi neidudeks hüüdnud ja seetõttu ajas endist kui neidudest kuulmine vanaprouad elevile. Nad pöördusid nüüd ise isa Leigo poole ja osundasid Elmole kes huud seljal veepiiril seisis. Nüüd ei jäänud ka isal viimaks viimaks muud üle kui tõusta, joviaalselt ehk küll pisut virilalt naeratada ja hakata rasvavoltide õõtsudes vee poole minema.

Elmo aga ei tahtnud sedagi talle kergemaks teha vaid taganes tasapisi üha sügavamele vette. Vee tõustes hakkas ta huud seljal hõljumas, ujuma.

Viimaks hakkas Elmol isa Leigost kahju ja ta tuli pisut eemal kaarega kaldale tagasi. Tagasi auto juurde minnes viskas ta märja hoodi kolmele paljale vanaprouale ja sõitis rahuldatult signaali lastes koju tagasi.
Lõvidest meis endis
Published 23.02.2008 1 0 Comments Edit

Nõukaajal oli loosung. Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik. Ja naljapilt tühjast rahvusliku mustriga kausist. Mis nagu ikka vormilt sotsialistlik ja sisult rahvuslik.  Mõtlesin täna et ega see nüüd palju erinev ole. Vormilt rahvuslik ja sisult kapitalistlik. Ainult et tühja kausi sees võiks olla üks kahekroonine kui rahaembrüo, konnanägu Beari näoga. Sellesama, kes väikese mehikese, homunkuluse, embrüo vastu välja vahetas. Igasugune feminismus sai just sellest embrüost alguse ja naine lakkas põllumaa olemast kus mees endale uut meest kasvatas. Ja mees ei pidanud enam palehigis põllumaaga üthima mis talle kibuvitsu ja ohakaid kasvatas vaid võid nüüdsest peale naisega ühtida. Mis on hea.

Naine aktviseerus ja seda on ta tänini välja. Mehest sai aga Kati sõnul lohistatav tüsilik, keda tegelt pole enam üldse mitte vaja. V.a. siis kui naine midagi lohistada tahab. Nii nagu indiaanlased lohisteid kasutasid. Lohisti on liialdus. Pigem oleks abiratas. Mees kui abiratas käru all millega naine nänni veab. 

Mida vanust edasi seda vähem teda vaja on. V.A. rahamehed muidugi neid on ikka vaja. Nemad on see 1/3 merilõvidest kes paaruda saavad.

Ja siis on veel alternatiivmehed, punase salliga, need kel pole moblat ja läpakat ja kes on tõenäoselt luuserid aga päris kindel ei saa ka olla. Need mehed löövad pildi segamini. Mehepildi, sest teatud kontektstis ehk võivad nad osutuda edukateks. Mine neid tea. Igal juhul panevad nad mehe üle arutleva naise kahtlema.

Miks on isalõvisid vaja?Turovski ütleks selle peale et olen loll ja süütaks järgmise Kohiba sigari aga minu teooria on et emastel on isaseid vaja kuna muidu tulevad teised isased ja tapavad eelmiste isaste poolt sigitatud kutsikad ära. Ja kui neli hüääni ühele emalõvile juba ära teevad siis isalõvi on tapamasin. Kui ta muidigi viitsib ja vaevub. Ja nii traavivad 3 aastased noored lõvid, jah just needsamad kes ka meie vapi peal pisut tardunud olekus on, ringi ja esitavad väljakutseid perelõvidele kuni nad viimaks leiavad kellegi 10-12 aastase ja võidavad ta ära ja tapavad viimase kutsikad ja paaruvad koheselt kimmerisse läinud emastega keda nende poegade tapmine sedavõrd erutab et nad kohe uuesti paaruma on valmis.

Ja siis on ehk rahu nii aastat kaheksa, seni kuni tulevad taas 2 noort või koguni kolm isalõvi ja senised noored isalõvid on juba vanaks jäänud. Eks nad käi iga aasta korduvalt aga neile näidatakse koht kätte. Aga siis nad võidavad ja kõik läheb jälle edasi. Aga vahepeal on tubli 6 a stabiilsust ning see emastele meeldib.

 Just nii saigi Eesti Vabaks. Et tulid kolm noort lõvi ja kuna vanal Vene lõvil, Georgil, oli nõrkushetk ja tegemist siis lolm noort Eesti isalõvi paarusid kiiresti ära ja sigitasid oma riigi, ja lõid oma reviiri, mis tost et väikese ja siis tardusid ära kuni tulevad uued noored lõvid kes neile väljakutse esitavad.

Siis tulevad nad vapi pealt maha ja võitlevad. “Mis on nendest lõvidest saanud, kes elasid varemalt meis?”, küsis poeet.

Noored lõvid, on jõmmid, korporatsioonikaaslased. Kaslased. Need kes jagavad poti oma vahel ära. Mind ei peeta enam tõsiseltvõetavaks sest nonde jaoks olen ma liiga vana ja vale haridusega. Nii et mul pole perspektiivi. Seal kus ma praegu olen. Aga ega tea kauaks tuleb jääda.

See kaasus on praegu see mis mind tegelt paigal hoiab. Tohutu traagika. Mille vastu mul on ennekõike uudishimu ja siis muidugi ka kaastunnet. Aga uudishimu ikka rohkem sest olen ideede inimene mitte inimeste inimene. Kui kristlus oleks vaid inimeste teenimine siis ta mulle ei sobiks ja ma võtaks ehk pigem budismi. Mingi sellise mis võimaldaks üksi olla. Tarduda  3 aastaks koos kolme lõviga ehk lihtsalt rahu saada. See ongi iseseisvus.
Isamaa sünna
Published 22.02.2008 1 0 Comments Edit

Ilmselt elab mus tubli annus paadunud anarhisti. Ja riik kui säärane tekitab ikka vähe tõrget. Olgu või oma. Riik kui aktsiaselts. Annab dividende küll aga osadele annab kordades enam. Neile nimelt kel seda riiki kordades enam käes on. Ja väikeaktsionär olgu kah õnnelik et tal on oma üks väike õnnetu aktsia, osake Eesti Riigist. Mu osa on liiga väike selleks et väga kaasa elada ja vaimustuda. Eks ole see toonaste valikute tulemus täna. Et sai kirikut teenitud. Ja natuke liiga ligidalt. Ei osanud õiget distantsi hoida. Pikivahet. Liiga usalduv sai olnud.

See protest täna politseiriigi tulemise ja elektrishoki kasutamise õiguse vastu vastu oli igati omal kohal. Ainult nood “öise häbi” vennad pilasid selle oma kohaloluga ära.

 Ansiop elab oma positiivsuse mullis ja kõlab juba mõnda aega täiesti õõnsalt. Aga küll sõber Pihl ta joone peale aitab ja uue veekahuri välja sebib.  Ehkki Ansip kõlab ikka veel paremini kui teised.

Erilist uhkust aga tunda, ei tea, ei tunne. Mille üle? Selle üle et inimeste ahnus edukalt vallandatud on? Et ahnete hordid kellel on lihtsalt pisut halvem stardipositsioon olnud, iga päev vangi kukuvad – mida seal uhket? Majanduslik surve on nii suur et murduvad tugevaimadki!

Vennarmu pole kuskil. “Ei ole teis headust ei armastust, on ainult  omakasu; ja odav eneseõigustus; mis rääkidagi ei tasu.” Runnel vist. Seesama kes ütles et saadeti meid palja rinnaga lääne kapitali vastu.

Söösthüpetega vallutada Mammona kõrgendikud!

Oma riik on oma rivaliteediühik selle ilma kõikide sõjas kõikide vastu. Ühiku sees pole aga erilist solidaarsust. Igaüks ajab oma taga. Kõle on. Eestlaste osakaal kodakondsetest väheneb. 

 Pole ka omal asjad nii hästi et vaimustusest kilgata – parasjagu pole. See on hea  et siit minema saab kui isu tuleb. Ja et jõed voolavad ja jõgedes elavad vaba eesti vabad kalad. Üle- ja alamõõdulised.

 Tunnen end nagu Truman Capote kes on ühe kaasuse arengut jälgima pandud. Ei tea veel miks aga huvitav on ja mitte ainult. Lausa südamesse läheb. Tea kas peaks sellest kirjutama või ? Et ei tea miks? Eks ma pea selle ise välja mõtlema. Ühe õnnetu naise lugu…….
Emotsionaalsest kaardist
Published 21.02.2008 1 3 Comments Edit

Dziisus 6 kommi siin kohas on vast kõva sõna. Ei lõpeta. Püüan truis olla ja jatkata. Tänan kõiki sõna sekka ütlemast. Ehkki ei tea kaua, sest pere tahab toita. Olen avatud uutele ideedele ja markeerinud noid oma juttudes. MTÜ Hellus jääb vast must tegemata. Las olla. Koerad – ei tea veel. Eradetektiivi idee tuli eile.Toores veel teine. Hea inimene ütleb et koertega saab 1/2 aastaga kasumisse kui küllalt sisse panna. Kolme võimalust on vaja – alati – see ongi vabadus minu jaoks.3 võimalust tähendab vabadust. Enamat tahta oleks patt. 4 oleks juba liiast.

Kandideerin uuele ametikohale. Homme saan vastuse. Teadagi millise. Äraütlevas käändes. Veelgi hullem kui saan positiivse. Siis läheb kauplemiseks.

Olen täna võõras linnas. Ihuüksi st. üksi oma ihuga. Mu ihuga ei ole mitte kedagi teist. Mitte päris võõras linnas aga siiski. Füüsiliselt võime me kaugusi vallutada ja uusi maailmu avastada aga emotsionaalselt jõuame me vähe.Mõned sööstud ja siis see keskmaa, lähivälismaa, mis saab emotsionaalselt tuntuks. Turvaline ala, mis saab kaardistatud. Ala kus me saaks ka ehk käsikaudu hakkama sest asjad püsivad oma kohtadel.

“Aiad varjavad neid maju kus ma olen joonud”, kirjutas Viiding. Joomine teeb emotsionaalselt väga tuttavaks inimese selle paiga ja majaga kus ta parasjagu on. Eriti järgmine päev. Ja hiljem siis on parem kui juba miski varjab seda mis tehtud. Ehk sai liiast võetud. Ehk on piinlik. Kasvatame aia ette.

Eriti ligidasteks saavad inimesed kellega joodud ja kellega peale joomist koos oldud. Eriti esimesel ööl peale joomist. Lakkab inimene ja koht kaotab oma mõtte. Näiteks Juuru. Või Tartu. Kohti jääb vähemaks kiiremini kui neid juurde tuleb. Hädavaevu tuleb juurde.

On kohad mis sobivad vaid korra käimiseks ja kõik. Sa lähed sinna tagasi ja kõik on luitunud ja hale võrreldes su mälestusega eelmisest korrast. Ära kunagi mine tagasi sinna kus sul on hea olnud, kirjutas Hemmingway. Miks? Ma arvan et teine kord sul lihtsalt sama hea ei ole. On halb võrreldes eelmise korraga.

Kohad kus sa kala kätte said, või ennast ületasid. Kohad kus “meeldisime teine teisele” jäävad meelde.

Mulle on olulised veel kohad kus olen saanud üksi olla. Lennujaamad ja kalapüügikohad ja hotellid. Käitun seal reeglina irratsionaalselt. Võtan väikse napsu. Eriti meeles on Viin aprill  2002. Roosad kastanid õites. Ja plataanid, need nahata puud ja Schönbbrunni loss ja pikad hekid ilma ühegi rivist välja ulatuva libleta. Masendav!.

Seda juhtub na 1-2 korda aastas. Ja siis tundub korraks nagu ma oleks vaba. Ja siis pea ees tagasi rutiini. Emotsionaalne GPS, tunneb need kohad ära. Tallinna Vanalinn, iga koht nõretab mälestustest. Seal tegin seda, seal teist.

Üldiselt kirjutan täna sellest sest olen võõras linnas ja hotellis. Linnas mis on olnud tuntum kui praegu on. Tegin nii nagu pole ammu võimalust olnud. Võtsin 200 g ja tundsin end hetkeks vabana. Homme on raske töö päev. Ja “aiad” mu kallid ja diskreetsed aiad “varjavad ikka neid maju, kus ma olen joonud. Varjavad ära.

Head ööd, täna rohkem ei jaksa.

Olgu su kõrval täna keegi leevendamas üksindust.
Veel moraalist
Published 21.02.2008 1 6 Comments Edit

Minu arvates EELK moraalset kogukonda Eestis enam ei esinda. Kui siis ehk kohalikul n.n. Päravere tasandil aga ei muidu. Sisuliselt ollakse sest lahti. Mis on hea. Minu üte ongi et tuleb armastada, mitte mängida moraalset kangelast sest see paratamatult lõppeb silmakirjatsemises ja moraalsete rehade otsas tallamises. St. paratamatult astutakse moraalsete rehade otsa mis on ise maha unustatud ja millega on käidud teiste platse riisumas selleks et omaõiguse kuhjatisi  moodustada. Kui metafoori venitada. 

On teistele moraalseid miine pandud  ja siis …lennatakse ise nende otsa.

See on vabakiriklaste suur viga. Kõik millele nad teiste juures näpuga näitavad tuleb neile endile kätte. Kui neil on küllalt teenivat armastust siis on ehk nende moraalne raamatupidamine parlanksis (nagu katolikel). Kui ei ole, siis ei ole. Ja ongi nii. Kui omal midagi juhtub siis hakatakse tõmblema ja kinni mätsima ja viimases hädas muidugi ka karistama.   Seda mida mätsida ei ole aga minu arvates neil sugugi mitte vähem kui teistel. Üksikisikute tasandil ehk võibki vähem olla. Aga organisatsioon on organistatsioon – rivaliteediühik siin selles maailmas, olgu ta peale või MTÜ ja sõtta kasinate ressursside ehk raha eest on ta sama paratamatult mõistetud nagu galeeriori aerude külge.  Sellest siis ka kõik muu. “kust tõusevad võitlemised teie seas – eks ikka sealtsamast himudest mis sõdivad teie liikmetes.”

Mul pole mingit otsest huvi kedagi ega midagi paljastada. Aga ka mitte kaasa mängida selles moraalitsevas kambakraatias.  Ja kui mind juba praegu kibestuses süüdistatakse mis siis veel kui? See on universaalliim. Käia ringi sildiga seljas – KIBESTUNU. Hmm, pole suurem asi.

 Jeesus on nende kohta ja sellise (variserliku) mõtteviisi kohta juba kõik ära öelnud mida öelda annab. Kurb on ainult komistada üha uute kaasuste otsa kus süütud inimesed on tublisti haiget (kui mitte surma) saanud.  Just see paneb taas küsima ja arutlema nende asjade üle. Inimene kellele nelipühilane vöötrajal otsa sõitis. Juuksur allüürnik kelle ärile vana hea pastor uputusega suurt kahju tegi mida ta heastanud ei ole. Rallisõitja Laiksoo, vanemad nelipühilased ja ise ka kuigivõrd, kes 3 inimest korraga surnuks sõitis. jne. jne jne.

Need asjad ronivad ise kätte ja kohale. Ilma mingi uudishimu või otsimiseta. Inimesed räägivad ja on tunda et nad tahavad  rääkida sest nad on segaduses. Nad ehk tahaks kirikut austada aga ei saa, sest neile on tünga tehtud, nendesamade evangelistide poolt kes oma jutlustes endid hoopis teistsugustena lasevad paista. Ja siis nad tulevad ja räägivad. Ja mida pean ma neile ütlema?

Et usu headust aga mitte kirikut? Ei saa nii. Usu teenivat armastust.

Vanas Testamendis jäi isegi kogemata tapjale moraalne stigma ikka külge ja ta pidi nn. pelgulinnas varjul olema kuni ülempreestri surmani. Nüüd on vaid üks kategooria ja selleks on JOKK. Kas on juriidiliselt kõik korrektne või ei. See lähenemine ei teeni õigust ühiskonnas ja kui õigus pole ühiskonnas teenitud siis tekivad pinged ja inimesed võivad õiguse mõistmise omaenda kätte võtta. Mis on ühiskonnale mitte hea. Kõik see kinnitab mu väidet et empaatia ja teeniv armastus on see mida maailm ja ennekõike kirikud ise vajavad. Just seda,  mitte teiste sugutehnikate arutlemist.

Kusjuures sarnase mõtteviisiga inimesi on väljaspool kirikuid veel kordades enam kui seespool neid. Ja võimu tuleb kirikul  karta nagu vanapaganal välku. Sellised hommikumõtted on täna. Osalt ajet saanud ka Petsi blogist.
kevad ligineb
Published 20.02.2008 1 1 Comment Edit

Vabandust Peeter ma ei saanud  küsimusest aru. Nüüd sain. Ma olen luterlane. Nüüd jälle. Nad panid mu kord surnute hulka aga nüüd on panija, austet Kiivit, ise ka läinud – rahu ta põrmule.

Täna sai mind tublisti koolitatud. Sööge kõike mida haridusturul müüakse, süümest hoolimata kui Paulust parafraseerida. Ja pakutakse muudkui – pigem on see küll haridustäika kui turg. Siuke väga kitsaste pädevuste turg. Pakutakse väikseid tooteid. Absurdne maailm kus endine peaminister ei saaks õpetajana töötada sest tal pole pedagooglist haridust. Kus ma ei saa hoolimata oma 14 a staazist üldhariduskoolis töötada sest mul pole haridust. Jabur värk. See on maailma fragmenteerumine või pigem fragmenteerimine kitsaste pädevuste nimel. Kellel neist pädevustest aga abi on? See on täpselt sama asi nagu keskkoolis kus õpilane ei tea kas füüsika tunni aatomid on needsamad mis keemia aatomid või sootuks teised. Ei sidustata sest ei õpita filosoofiat ja teoloogiat enam ja üha suurem spetsialiseerumine viib selleni et teatakse küll kõike – aga kahjuks mitte millestki. See tundubki olevat hariduse eesmärk, teada kõike – mittemillestki.

 Kunagi 1980 või 1979 õpetaja Vaikmäe mind Kaarlis ristis. Hiljem tehti mulle veel igast vigureid aga ma loen seda esimest korda ikka kehtivaks.

Mu kallis endine ülemus EMK-s muretseb vaid välisemissaride kintsukraapimise eest ja tal pole kahjuks mu silmis sellisena autoriteeti. Igas minu lahtilaskmise faasis oli ta peamiseks mureks see mida välisemissarid arvavad. No ja ei maksa siis imestada kui ma irratsionaalselt ja emotsionaalselt käitun. Kuidas siis veel. Mina kes ma olen terve maailma ja NSVL armeega sõdinud ja mind pole võidetud. Ma ei saa palju parata et mul võitleja geen on. Ju siis olid esivanemad – samuraid. ;-)))

Ometi ma andsin järgi aga paha tunne jäi suhu. Ma poleks pidanud järgi andma ja lahkuma. Ma tegin seda ju lõppeks vabatahtlikult. Siiski ei osanud ma ette näha seda salatsevat vandeseltslust mis sind korraga hukka mõistab aga teisalt sellest rääkida ei julge. Aaa Andrus… ja ongi kõikide suud vett täis. On välja mõeldud moraalses mõttes süüdiv diagnoos ja see sulle külge pandud. Loomulikult salaja. Muidu hakkab teine veel põtkima ja segadust tekitama.  Järsku pole nõus?

Tõsi ta on et kirik on suurem kui inimene isegi kiriku juhist on kirik suurem aga mis teha kui sul seal enam maad ja ruumi ei ole. Ikka tõmbavad kiriku juhid teistelegi üle variserliku vatiteki ja muudavad seal antud juhul siis  EMK-s jatkamise võimatuks.

“Et mul neis paigus pole enam aset”, kirjas kord Paulus. “Maailm on nii suur ja nii tühi kuid ruumi tas pole, maailm peab päikesepühi, kuid külm on mis kole. “- Alliksaar. 

Ma ei saa paraku ka maailma ja kirikut ses asjas vastandada nagu meil kristlastena kombeks on sest kirik on seesama maailm millele ta vastandub ja siis läheb asi juba väga groteskseks kätte. Kirik kui rivaliteediühik ja MTÜ ühiskonnas.

 Need vabakiriklikud “easy fix”-d ehk kerged lahendused paraku ei tööta. Väga rämedaid asju tehekse seal paraku vahel. Aga pole minu asi noist rääkida.

Anonüümsete Religiooniohvrite ühing oli mul ühes jutus. Selline asi oleks küll hea kui ta oleks. “Tere, mina olen andrus – religiooniohver!”

Aga ega see ole mul usku ära võtnud. Ei, usklik olen ma ikka ja hinge  lugu on ka hea. Ja kirikutki olen valmis teenima, sellist kus armu saab. Saab otsida vähemalt. Luterlased on siuksed otsijad. Vabakiriklased seevastu kohalejõudnud. Armuotsijad ja armusaanud.  Ok jah andke mulle palun esimesi.

On veel väike võimalus  et saan asjad jooksma ja ei pea rahapagulaseks minema. Mis oleks kena st. mitte minna.

Tea millal vaher jooksma hakkab?

 jah ja aamen.
kk-Pilk tagasi ehk üks vana reflektsioon
Published 19.02.2008 1 2 Comments Edit

Reflektsioon “Kalleid Kaasteelisi” lehitsedes,

ehk Munalaskmelt Wahingtoni

Iga kirjaniku elus saabub aeg, mil ta endast ja oma lähedastest otse, võimalikult selgesti ning dokumentaalselt, kirjutama hakkab. Eriti sellise suure kirjaniku elus nagu Jaan Kross. Aeg, mil ta end lõpuni lahti lehitseb. Ja ega modernismiaegsed vanameistrid, olgu siis Solzenitshen või Kross seda muus võtmes kui dokumentaalses, täpses ja ajalooteaduslikus keeles teha oskagi? Loogiline on oma “suur raamat” siis ära kirjutada kui sind enam palju järele ei ole, sest uus looming tekitab säärases, elu lõpufaasis, juba segadust. Oma “suurt raamatut” on just siis hea kirjutada kui kirjanik on sellise tunnustusastme saavutanud et on ette teada et teda ja “seda” ikka loetakse.

Loetakse tema ja ta lähedaste “suurt lugu” elust ja olemisest, selles väikeses keeleruumis ja keelepuuris, mille nimeks on Eesti. Saab kirjanik “suure loo” endast ja oma lähedastest ära öeldud, siis võib ta vast korraks taas kergemalt hingata ning reaalsuse ja fiktsiooni piiridel mängida nagu enne.

Loevad siis inimesed kirjaniku eneselehitsemist (Viiding), otsides ja leides tuttavaid nimesid, inimesi ja sündmusi. Siinkohal on register suureks abiks. Mis mõneti hämmastas oli Jaan Krossi julgus inimestele hinnangu andmisel. Näiteks on Ernst Kullil (vt. lk. 96, 120, 199) “nina liiga tuule järgi”. Selliste arvamuste avaldamine inimeste kohta kes juba siitilmast lahkunud, tundub pisut meelevaldse ja ülekohtusena. Sellise tuntusastmega kirjaniku arvamus nagu Jaan Kross jääb lihtsalt kõrvu ja kõlama, isegi siis kui see objektiivses mõttes tõsi ei ole. Läbi “suure raamatu” muutub kirjaniku ja teda eluteel saatvate isikute “lugu” kogu rahva looks, kõikide nende looks, kes seda loevad ja sellele kaasa elavad.

Jaan Kross on oma raamatus lihtne, inimlik, emotsionaalne ning lugejal on teda suhteliselt kerge mõista ning temaga samastuda. Kross kirjutab meie rahva suurte vapustuste aastaist nii lihtsalt ja inimlikult et vähetuntud Eesti kohad omandavad lausa mütoloogilise tähenduse. Ka kumab Krossi teosest läbi see et kahe inimese armastus, see ülim, mis meile elus jõudu ja elutahet annab, mahub ära, leiab endale nishi ka suurtes üldrahvalikes õnnetustes ja hädades. Just see, et sind armastatakse, see, et sina armastad, hoiab inimest kibestumast ja maailmale vastandumast.

“Kaasteelisi” lugedes meenuvad detailid teistest kuuldud mikrojalugudest. Isa tädipoja Saksa armee munder mis jäi Pärnusse toolileenile kui ta ise sealt edasi Kihnu ja Rootsi läks. Meenuvad piimad, mis Runneli sõnul “põrusid mannerguis võiks” jms.

Meenub see, mille tunistajaiks meie, nooremad, ise ei ole aga mis end ometi läbi teiste, läbi vanade, ajaüleste tarkade meeste ja naiste on sügavalt me ajukäärdusesse talletunud. Sõjajärgseid aastaid on emotsionaalses mõttes kõige paremini lahti kirjutanud Viivi Luik “Seitsmendas Rahukevades”. Oma vaatenurgast ka Kaplinski “Isale”. Kui Kaplinski budistlikule võõrandumisele (detachmendile) veel kolm vinti otsa keerata, saame aseksuaalse kosmopoliidi, Tode. Neid kahte lugedes tahaks küll vahel otse kõrva sisse kisendada: “Kas te enam armastada ei suudagi?”

Nõukaaja viimane ots, stagnatsioon on enamjaolt veel Eesti suurmeistrite poolt ära kirjutamata, ehkki pudemeid võib siit-sealt leida. Vahest pole ajadistants veel küllaldane? Millaski ootaks suurt raamatut ka Runnelilt.

“Kaasteelised” muutub lugedes võõrastest nimedest hoolimata oma looks, looks, milles osalesid meie kõigi vanemad ja vanavanemad. Krossi raamat on kui Hemmingway “Vanamees ja Meri”, dokument, tõsirealistlik kirjatükk, mis just tänu oma realismile millekski suuremaks ja enamaks muutub.

Nii arutlevad Krossi “kaasteelised” kusagil Munalaskmel (lk.147) vene tanke oodates selle üle miks ja kuidas suurriigid sellel sündida lasevad mis parasjagu nende ümber sünnib. Ja tunnevad end loomulikult reedetuina. Nad räägivad Munalaskmel Teheranist ja Jaltast, Rooseveltist, Churchillist ja Stalinist.

Kas pole terve Eesti, nende linnade, reaalsuskeskmetega ja riigijuhtidega võrreldes üksainus Munaskme? Ja kui palju neis, suurtes paikades, Munaslaskmest teatakse? Ega vist teatagi. Seal kaugel on Munalaskme täiesti olematu, mõtetu koht, mida meil parimagi tahtmise korral selle maailma vägevate jaoks ära mõtestada ei õnnestu. Eriti nüüd, mil meil enam isegi ekstsentrikust presidenti ei ole. Nii jääb ka “kaasteeliste” lugu mikroajalooks, mis parimal juhul vaid oma kitsas areaalis mõistmist ja lugemist leiab.

Jaan Kross ei väsi selle üle imestamast kuidas meid ikka niimoodi reedeti? Ometi käib seesama tänases maailmas üsna samamoodi edasi. Meid reedetakse jätkuvalt, meie ajaloolugemist, meie Munalaskmeid, meie kannatusi ja meie kaasteelisi, meie kalleid ja meid endid. Postmodernses vabalt võitlevate diskursuste maailmas reedetakse väiksemaid lausa harjumuspäraselt nende poolt kelle lugu on suurem. Suuremate lugude uskujaid ja jutustajaid on lihtsalt mõõtmatult rohkem. Nii reedetakse meid Venemaa ülemrabi, Kremli ajaloo lugemise, ning kaudsemalt kuid siiski üsna sarnaselt ka Brüsseli ja Pariisi poolt. Ikka ja jälle laseme me nende meelest mööda suurepäraseid võimalusi “vait olla”. See, mitte vait olemine, olekski väikeste ja “teiste” suureks missiooniks, esimeste, suurte ja vägevate, maailmas.

Jah, me oleme Moskva ajaloo lugemisest pagema saanud aga vabas võitluses Moskva “suure looga” ei suuda me ometi võrdseina rinda pista. Nende lugu on lihtsalt niipalju suurem ja lootusetult teisest kaalukategooriast.

Meie loole, väikese rahva loole on toetust vaja. Meie loo kuuldavaks tegemiseks on tarvis ekstsentrikust presidenti või siis tervet plejaadi suuri isiksusi meid välismaal igalaadselt esindama. Teiseks on vaja kasvõi mõnede selle maailma “suurte” toetust. Sedagi meil eriti ei ole sest oleme endid ise määranud mingisse uude halli tsooni Iisraeli/USA ning vana ja vasakpoolse Euroopa vahel. Kolmandaks on tarvis järelejätmatut püsivust ja usku endi õigusesse. Mõtlen siin lausa üleinimlikku, jumalikku legitimatsiooni, sellist, mis annab juutidele usu oma suure ja ajatu “juudi asja” ajamisse. Nende loo legitimeerijaks ei ole keegi muu kui Kõigekõrgem ise. Kui see nii on, siis ei loe muu enam suuremat. Meie, üdini sekulaarse rahva juures, ei tööta enam seegi. Keelteadlase Toomas Helpi arvates on see, millest meie, lätlased ja idasakslased vähestena oleme läbi läinud, kõige uskuhävitavam kolmikkombinatsioon ajaloos. Ta mõtleb siinkohal reformatsiooni, natsismi ja kommunismi. Nii on täna ka meie jumalad, säärased pisikesed, kodukootud ja kohalikud, olgu nad siis taarad, maavaimud või meie iseseisev ja ärarippumatu luterlus.

Suured jutuvestjad on meil õnneks täiesti olemas, mitte kehvemad kui Vana Testamendi prohvetid, kes oma ärakirjutatud lugudega end kogu rahvale metafoorideks ja tunnusmärkidels pakuvad. Meil on Luik, Tode, Runnel, Kaplinski, Kross ja paljud teised. Ilma jumaliku legitimitsiooni, teiste ja suuremate toetuse ning reegelideirava rahvusvahelise esinduseta, jäävad aga nendegi lood vaid meie oma väikese keelepuuri lugudeks. Läbi murdmise katsed ei õnnestu meil hästi ei poliitikas ega ka kultuuris.

Nii tuleks meil minu arvates ennekõike juutidelt õppida. Õppida neilt, kelle lugu kohati meie oma looga vastuollu läheb. Õppida seda, kuidas ise oma ajaloo lugemissse uskuda, seda teistele esitada ning oma loole jumalikku legitimitsiooni ning ka teiste ja suuremate toetust leida.

« Previous Page — Next Page »

Prelüüd.

Eks ole mul ka omad häbiõhutajad kes regulaarselt mu tuju ära rikuvad. Eks tule õppida neist hoiduma. On inimesi kellega ei saa madala valentsiga suhet pidada. Aga eks see ole iga enda valik kas ta tahab saada mu kalliks kaasteeliseks või läheb oma teed.

Ma olen tänulik siiski kallistele kaasteelistele et nad mind hüljanud pole.  Vabandan  et olen kk-ga eetri  üle külvanud aga eks see viita ka väsimusele ajul kui ei viitsi värkemaid mõtteid endast välja pigistada.

 Kohe tuleb Krossi Kallid Kaasteelised II. Õudselt tahaks lugeda aga läheb vast aega enne kui kuskilt odavamalt saab. Esimene osa oli küllaltki loetav. Eriti grotesk oli stseen Munalaskmelt aastast 1944 kui Eesti mehed Munalaskmel Vene ja tema liitlaste suhteid ja Eesti iseolemist vaagisid. Mis häiris olid tema J.K. kui raskekahuri arvamused  inimeste kohta kes juba surnd ja kes end enam kaitsta ei saa. Ütles ta seal midagi Kaitsekomitee kokkukutsuja Kulli kohta, mõtlen siin isikuomadusi. Teisalt ega eks elanud nad kõik tema sees ju edasi. Nii et mõistetav. Kui aga keegi kes Ernst (?) Kulli  ei tea siis võib ta teha kaugeleulatuvaid järeldusi inimese kohta ja täiesti teise inimese subjektiivsusest lähtudes. Nüüd juba J.K ise ka läinud.

Tuli välja ka viimane Tohvri mille kohta pädeb seesama, et ootame natse ja siis loeme. Aga ehk sobikski tänaseks siis üks tagasivaade J.K. Kallistele Kaasteelistele No I

Eile kuulsin et endine Superintendent helistab ja püüab mind uskkondlikult määrata. Helistab igale poole ainult mitte mulle. Ma siis ise helistasin talle ja küsisin et milles asi? Tema vastu et ei tahaks küll kuidagi mind mõjustada aga piiskop talt küsib et kus ja kes siis Andrus nüüd on. Tegin talle asja lihtsamaks ja lubasin end ära määratleda. St klassifitseerida ja mitte üksnes suguosiste järgi nii nagu mõningaid liblikaid määratakse. ;-))
kk-põlevad sillad
Published 19.02.2008 1 2 Comments Edit

Põlevad sillad

Ellil ja Tuksil oli poeg Endal kellele see kõik pidi kord jäädavalt maha jääma ja omaks saama. Aga tal, pojal nimelt, tuli kord 1944 a. sügisel, Pärnu linnas oma saksa munder odava hotelli toolileenile jätta ja sõita edasi Kihnu. Sealt veel edasi Saksamaale. Interneeritute laagrist mõnda aega hiljem aga juba Lõuna–Aafrika Vabariiki.

Elmo oli järgmine. Ta arutles endamisi selle üle millised võimalused tal on. Tööd ei olnud ikka veel. Tõsi tal oli töö aga selle eest ei saanud küllalt raha et elus püsida. Võimalusi oli küll mitmeid aga seda kindlat otsa millega oleks olnud meeldiv tegeleda ja mis oleks ka piisavalt raha sisse toonud ei paistnud ikka veel kusagilt. Variandid olid järgmised: Kaugsõiduautojuht.kes toob teistest maadest salaja kaasa retseptita saadavaid tablette. Eriti Viagrat ja seda selleks et kohalikku seksoloogiamaffiat pisutki õõnestada. Nende, Eesti seksuloogide, peamiseks tööülesandeks on võtta visiiditasu enne kui välja kirjutada retsept, helesinisele ja rombikujulisele. Kas lihtrahval errekteerub või mitte ei huvita neid kuigivõrd, peaasi et raha tuleb. Ja raha tuleb, tuleb lihtsate inimeste errekteerumata peeniste arvelt. Tuleb otse tööinimese taskust.

Teine variant oleks Subutexi Soome viimine ja kolmas oli neist ilmselt kõige puhtam ots. Selleks oleks swingipidude korraldamine keskealistrele MTÜ Hellus egiidi all. See oleks seni veel Eesti turul mittepakutav teenus ehk anonüümsed swingipeod, kus rebase- ja zorromaskides dignitaarid ja riigikogulased saaksid rahuliku südamega oma nishisättumisi välja elada. Ehk saaks selle läbi ka poliitika puhtamaks kui riigikogulased viimaks oma väikesed salajased draakonid kappidest välja laseks.

Kunagi noorena tahtis Elmo ideaalset platonistlikku pidu. Ideaalselt tuli aga asi väga harva välja. Ideaalne pidu (loe – sümpoosium) tähendas parajat joovet s.t. mälukasse ei tohtinud kukkuda ja kohe kindlasti pidid mingil hetkel kusagilt tulema naised. Naised kui sellised. Veel parem oleks olnud kui naised oleks jäänud nii et öösel oleks kedagi kellega koos magama minna ja ühes üksildasi linnahääli kuulata. Tavaline viga seisnes selles et joove ei jäänud parajaks vaid läks üle piiri. Võimalik seegi et kärakas enne päris lõppu otsa sai. Või sai otsa raha. Juhtus niigi et kõik kadusid kuhugile ära ja sa jäid oma joobega kurvalt üksi. Siis tuli tavaliselt kinnisidee et küllap on kõik sõbrad ja nendega olevad naised kusagil kinniste uste taga ja pidutsevad mõnusasti edasi. Siis tuli ise ka sinna minna. See mahajäetuse kinnisidee ajas teda vahel hulle asju tegema. Kord oli ta koguni mööda vihmaveetoru ühest teise korruse aknast sisse roninud ja veendunud tõesti et seal mitte kedagi ei ole. Ei pidu ega naisi. Kui ta tagasi alla püüdis ronida siis kukus ta õnnetult teiselt korruselt alla asfaldile, otse selili porilompi.

Juhtus ka nii et mindi kuhugile naisi sebima mis aga sugugi seda ei tähendanud et neid saadud oleks. Kõige sagedasemaks hädaks oli niisiis see et naisi ei tulnud. Naised oli peo juures n.ö. hajuv element. Neid sooviti ja neid oodati aga tulemata nad sageli jäidki. Nüüd, tubli 30 aastat hiljem mõtles Elmo et oleks ehk taas aeg hakata sedasama ideaali taotlema. Sedapuhku ei oleks aga rõhk mitte peo panemisel ega alkoholil vaid just nimelt naistel. Selle tagamisel et nad tulemata ei jää. Selleks pidid nad algusest peale kohal olema ja lausa ees ootama. Naised nimelt olidki n.ö. peopõhjaks. Naised oleksid selles projektis juba ammu enne kohal. Äriidee sai Elmo ühest artiklist kus üks swingiemand rääkis kuidas tema sellest asjast kenasti ära.elab. Alternatiiviks MTÜ-le Hellus oleks tõukoerte kasvatamine aga nüüd siis kõigest õiges järjekorras.

Elmo idee rajanes keskealistele inimestele kes tahtsid aga ei julgenud. Tahtsid incognito oma elus veel midagi põnevat kogeda. Selleks olid tal juba valmis pandud kenad mustad zorromaskid ja mitmed callipsoülikonnad auguga teatud paigas. Rääkimata maskidest, lestadest ja hingamistorudest.

Enne kui asuda sellele raskele teele tuli aga veel mõned võlad ära maksta ja elumaja asjad ära korraldada. Põltsamaal oli Elmo südames eriline koht. Loendamatud jõesaared ja sillad tegid selle linna, juhul muidugi kui Põltsammaa kohta ikkagi võib linn öelda, eriliseks. Vähemalt Eestis teist sellist ei olnud. Kui kusagil siis vast Taiwanil. Põltsamaa linnapargi saarte ja jõesildade rägastik pani teda ikka ja alati mõtlema lapsepõlves lahendatud nuputamisülesannete peale raamatus “Huvitav Psühholoogia” kus tuli puruks pommitada N linna sillad.

Elmo ei olnud pommitaja, s.t. lennukeid tal kasutada ei olnud. Küll aga trotüüli ja bensiini. Sedagi oli ta pommivanamehelt õppinud et teatud trotüül bensiinis siiski lahustub. Ja Elmol olid tõesti veel mõned sillad mis tulid sõna otseses mõttes ära põletada. Mitte mingid sillad ei sobinud selleks paremini kui need mis asusid Põltsamaal. Just sinna plaaniski ta oma suure performance.

Kõigepealt saatis ta aegsasti välja kutsed kõikidele asjaosalistele. Ta oleks seda üritust muidugi veelgi pidulikumaks tahtnud teha aga ta lihtsalt ei osanud. Ta oleks tahtnud et need, tema aukülalised, oleksid parvel mööda jõge allapoole triivinud ja siis, ühtäkki oleks tema nad kõik koos pargasega põhja lasknud. Selleks et ujumisoskust kontrollida. Põhja poleks ta neid aga saanud lasta sest jõgi selle koha peal on madal ja kärestikuline. Oleks tegemist Narva jõega oleks asi sootuks teine ja siis ta oleks variseride torsodega kindlasti hiljem suure hulga silmusid kinni püüdnud. Nimelt on silmud lausa hullud variseride järele. Või siis vastupidi. Läks aga hoopis teisiti. Moralistid olid kobaras kaldal tribüünil koos. Elmo aga tükkis kõikide kõlbeliselt kõhetute, alandatute ja solvatutega triivis madala süvisega pargasel aeglaselt jõge mööda alla. Ikka Jeruusalemmast Jeeriko poole.

Pargasel oli mitmeid maskistatud riigikogulasi swingiklubist “Hellus”. Ujuvvahend lausa kihas moraalse languse visuaalsetest märkidest. Juba allavoolu triivimine ise oli metafoorse ja allakäigulise lisatähendusega. Elmo ise istus puupakul, kaks poolpaljast undrukutes Kihnu memme kummagi põlve peal, piip suus. Pakul ta ees lebas rummipudel, tühi, veel märg klaas, tilgaga põhjas ja lisaks veel väike hunnik kuldluidoore. Kaardipakist rääkimata. Viimane võetud tihi uhkelt selili.

Taustal käis pargasel väike swingipidu alapealkirjaga “mature gangbang” või oli see hoopis “maimed granny threesome” või ehk midagi veelgi eksootilisemat, milleni ta fantaasiagi ei küündinud? Igal juhul oli Põltsamaa jõgi eritatud ihuvedelikest piimjashall ning ihueritised olid meelitanud kohale hiigelhulgal kalu, kaasa arvatud mudilaid, pakshuulkefaale ja värskelt Eesti kultuuriruumi lõimitud piraajasid. Moralistid kaldal oli õiglaselt nördinud aga teiselt ka rõõmalt elevil. Seal oli üks silelõug, kes müksas teist ja ütles, “no kas ma ei ütelnud sulle tema kohta?” Just nende moraalse triumfi ülimas kliimaksis muundus Elmo otse nende silme ees blondiks ja sinisilmseks Mormooni jeesuseks. Teistsugust need nõdrausulised lihtsalt ei usuks. Kui segaduses moralistid hakkasid ummisjalu sündmuskohalt lahkuma, lendasid õhku kõik seitse pargisilda. Jah, ikka tänu sellelesamale bensiinis lahustunud trotüülile. Õnnetud variserid olid lõksu püütud. Seitse õhkulastud silda sümboliseerisid loomulikult seitset surmapattu ja samaegselt miks mitte ka seitset kardinaalvoorust. Segaduses variseride hulgad tormasid ühe silla juurest teise juurde. Kui nad olid kõik seitse leegitsevat silda läbi jooksnud ja asjata moraalselt tahkemat ja kandvamat pinda otsinud, tabas neid järgmine üllatus või tuleks ehk siinkohal öelda et lausa häving. Mõned julgemad tõsi küll kargasid moraalse puhtuse nimel kõhklemata jääkülma vette ja sumasid välja moraalse emamaa poristele kallastele. Neid oli aga ehk sadakonnast tükki kolm. Elmo oli samal ajal oma pargase osavalt kaldale juhtinud ja nüüd tormasid kõik need tublisti üle viiekümne riivatud ja vallatud memmed Swingiklubist “Hellus” kaldale ja ründasid täiesti ühemõtteliselt meie armsaid moraliste. Enamik neist õnnestuski tabada. Mis jubedusi seal nende õnnetutega tehti ei sünni ütledagi. Nad tarvitati kohapeal, elusalt, soolamata või termiliselt töötlemata, tükkis oma truuduste ja moraaliga ära. Tarvitati lihtsalt lõpuni ära.

Moralistide moraalse languse ülimal hetkel ilmutas Elmo vaevunähtavat õiglast moraalset nördimust. Õige pisut.
kk-biograafiline skets
Published 17.02.2008 1 5 Comments Edit

Eestlane Elmo II

Me kõik tahame ajalukku saada ja jääda, tahame jäädvustatud saada. Tahame jääda. Ikka kipub meile varadest ja DNA-st väheks jäävat. Mida enam, mida suuremaid tükke meil üle surma läve õnnestub upitada seda parem. Üheks parimaks ja levinumaks viisiks end jäädvustada on saada end lukku, sõna otseses mõtte aja lukku. Sellesse lukku mida me ajas ja ajast räägime. Kui ajas pole inimesi siis pole ka lugu. Aga inimesed on, vähemasti ajuti on ja viimastel aegadel on neid veelgi enam kui kunagi varem. Probleemiks on see et meie lugude ringi lood jäävad pigem ahtamaks kui vastupidi.Ometi on meile oh kui oluline see kuidas me sinna ajalukku jääme ja saame. Kas saame me ajalukku jääda nii nagu lavastatud stuudiofotol, parimad riided seljas, parim kosmeetika peal, jääda sinna oma au ja võimsuse tipul, kaunilt naeratades siis kui hambad veel suus alles? Või tabab ajalugu meid ootamatult, une pealt, tükkis halva hingeõhu ja higihaisuga? Ja ometi valime see 99-l juhul sajast esimese võimaluse. Tegelikult ongi see ainus mõeldav võimalus meie jaoks. Kui me ei saa ise oma ajalukku jäämise tingimusi dikteerida siis eelistame me pigem olematust ja surma.

Need asjad on meile sedavõrd selged et siin ei aita miski muu kui see et keegi meid tükkis ajalooga otse teolt tabab ja ära jäädvustab. Püüab meid ajaloo stoppkaadrisse. Ja siis oleme me tagantjärgi isegi sellele inimesele tänulikud, et vaat kus mees, tuli ja võttis mind ajalukku ja mis siis et otse une pealt minu kõige võimalikumas inetumas olekus. Aga hea siiski et ta tuli ja võttis. Võttis mind nii nagu mees naist võtab siis kui naine ütleb, “ära tee, ära tee,…. tee ära.” Ja pärast on omal hea ja helge tunne, tänutunne veel pealegi et tuli ja võttis.

Need saavad meid võtta kes ise lugusid teevad. Nii võttis ka Elmo selle aja loo tegemise oma väikeseks väikese südame asjaks, selleks et jäädvustada neid kes ta elust on läbi käinud, selleks et neid kasvõi vastu nende endi tahtmist siiski surematuks teha, ära balsameerida ning mõnedele veel koguni püramiid ümber ehitada. Kas siis Superintendent Hollemby ei või laulutuules taevasse tõusta, endale igavust otsida? Ikka võib ja just sellel otsingul sattus ta tänu jumalikule providentsile selle peale kes oli talle ainsana võimeline ja tahteline seda igavust pakkuma. Sattus Elmole. Vähe sellest et sattus, ta oli selle kiriku juht kuhu Elmo kuulus. Vähe sellestki, tänu temale sai osaks erakordne ja harvaesinev au lüüa Elmo samuti risti nii nagu ta kunagised eellased Annas ja Kaifas kes kord Jeesuse risti lõid. Loomulikult tegi Taavi-poiss seda tänapäevases ja organisatsioonilises vormis, läbi viktimiseerimise ning organisatsioonist pagendamise. Kusjuures täie õigusega, nagu ikka. Aga ega seal muud suurt vahet Jeesuse loo ja Elmo loo vahel ei olnudki. Ameerika eestseisus tõi Elmo Taavi ette ja ütles, et näe tema on ennast tõstnud juutide kuningaks ja vingerdas Taavi mida ta vingerdas, ja püüdis ta omi käsi puhtaks pesta kuidas ta püüdis, viimaks pidi ta ometi laskma teda piitsaga peksta ning ta risti lööma. Süüdistuseks nagu ikka – INRI. ETRI – Elmo Tuli Rex Judeorum.A rvata oli et Elmo endale sedavõrd suurt lunastavat lugu taha ei saa. Selleks oli kunagise Jeesuse loo vari veel liiga suur ja võimas.

Aga nüüd siis kõigest järjekorras. Elmo oli nõukaaegse dignitaari poeg ja see oli ta elule vaieldamatult oma jälje jätnud. Milles see väljendus? Oma auto oli neil arvata et 60-ndate keskpaigast peale. Autoks oli Moskvitsh 403. Sellesama autoga käis pere toona üle terve NSV-liidu rändamas. Need reisid süübisid sügavale nooruki teadvusesse. Reisid soojale maale Krimmi, Moldaaviasse ja Karpaatidesse.

Hiljem, kui isa Moskvasse Kõrgemasse Parteikooli õppima läks jäi poeg koos ema ja kahe vanema õega Tallinnasse. Isa tuli vahel koju ja tõi Moskvast Valio shokolaadi, mandariine ja banaane, ananassidest rääkimata. Ema tegeles sel ajal kui isa ära oli dushijoonistega milles domineeris üks peamine motiiv. Kuratlik, vist isegi, sarvedega karvane ja kohutav mees, küünitamas halvandeliselt enda ees lamava hirmunud, valge tuvirinnaga naisterahva poole. Siis tuli Kariibi mere kriis ja Elmo ema arvas et nüüd algab sõda. Väike Elmo palus, lausa anus, nähtud sõjafilmide jubeduste mõjul et nad kuhugile ära sõidaksid. Aga nad ei sõitnud ja sõda jäi ka tulemata, hoopis kosmonaut lendas üles kosmosesse ja siis veel kõik need koerad ka. Õnneks hinnati tõukoeri selleks liiga kõrgelt et neid atmosfääris ära põletada. Siis lasti veel president Kennedy maha. Kui väike Elmo hommikuti kooli läks oligi peamiseks arutlusteemaks, kes ja miks tappis president Kennedy?Korra käis Elmo emaga koos Moskvas isal külas. Seal oli ta 1. mai paraadil isa kukil ja lehvitas Nikitale ja tema Kuuba kõrval seisvale sõbrale, Fidelile.

Uskumatu kirkusega on lapsepõlve mäletused meeles ja sealjuures ei ole mälestustes nende meenutaja mitte laps, vaid mälestused on täiesti tõsised ja vanainimeselikud. Mälestused on eatud. Nii ei ole sa mälestustes mitte noorem vaid mälestus on lihtsalt kirkam ja värvilisem. Kui vanemas eas lapsepõlve paiku külastada on seal kõik talumatult hall ja igav. Ei ole seetõttu kerge taas külastada lapsepõlve mängumaid. Lapsepõlve kirkusesse saab hiljem tagasi vaid sellest kirjutades. Vaid siis sünnib toonane tunne uuesti aga sedagi vaid kirjutaja peas. Teiste jaoks elustub see samuti aga siiski hoopis erinevalt kui meenutajal. See on loomulik sest teiste jaoks reageerivad meenutaja mälestused nende endi mälestustega ning moodustuvad uued ja erinevad seosed. Nii ei loo meenutaja taas mitte üksnes enda lapsepõlve vaid loob seda iga lugeja jaoks uuesti ja erinevalt. Elmo rollimudeliks oli isa. Kord püüdis ta oma juukseidki samamoodi üle pea kammida aga juuksed ei andnud järele. Hoopis veeklaas läks ümber, otse õe kooliasjade peale. Isa nagu öeldud oli nõukaaegne dignitaar. Siis sai isa Kanadasse ja USA-sse turismireisile. Isa üheks eredaimaks kogemuseks sellest oli see kuidas suur must tollitöötaja ta kaasavõetud suitsuvorsti lati põlglikult pooleks murdis ja prügikasti viskas. Isa tõi endale Kanadast ruudulise ülikonna. Siinses kommunistlikus puritanismis oli ruuduline ülikond n.ö. piiripealseks keissiks. Läinud siis isa toonase peaministri Klaussoniga Moskvasse MSVLiidu rahandusministri Garbuzovi juurde visiidile. Rongis võtnud Klausson peale pikka ja piinlikku vaikust siiski selle teema üles et kas ruudulise ülikonnaga on ikka paslik Moskvasse minna. “Mine sa tea jah”, jäi isa nõusse aga mida enam teha kui teist ülikonda kaasas ei ole. Käidud siis Garbuzovi juures ära ja just enne kabinetist lahkumist peatanud Garbuzov veel korraks isa ja küsinud et kust ta säärase kena ülikonna sai? Tagasi sõites olnud Klausson veel vaiksem kui teel Moskvasse.

Lapsepõlve teine kodu oli Mustamäel, sinna kolis Elmo pere Pärnu maantee ja Laane tänava nurga peal asuvast kahekorruselisest puumajast. Elu uusasumis oli Nõmmega võrreldes mõneti ahistav ning möödus pidevas sõjaseisukorras, ehkki kedagi just päris maha ei tapetud. Kogu õues viibitud aeg on mällu sööbinud kui üksainus pidev ja lakkamatu kivisõda, mille käigus Elmolgi õnnestus ühe vene poisi sõrmeluu katki visata. Oma samas majas elava sõbra, Heino juurest varastas Elmo rohelise kiviga sõrmuse. Isa leidis selle üles ja siis läksid nad koos seda sõrmust Heino emale tagasi viima. See ei olnud just suurem asi kogemus. Sõrmuseid Elmot seetõttu rohkem ei varastanud.Kaheksaselt paistetas kinni Elmo hingekõri. Isa oli just Ida-Saksast tulnud ja toonud koju kingiks kaasa liköörikomme. Elmol oli väike palavik ja kui ta kaks liköörikommi ära oli söönud, tundis ta järsku et ei saa enam hingata. Elmo jõudis veel ema appi hüüda ja siis hakkas ümberringi kiiresti toimuma. Jalad pandi kuuma vette ja mõne aja pärast oli kuulda läheneva kiirabiauto sireeni. Suremisest hoolimata oli see surijale üsnagi põnev et kõik see sebimine just tema , väikese kaheksa aastase poisi pärast aset leidis. Elmo viidi Wismari haiglasse ja juba kaaluti ta hingekurku allpool paistetust augu tegemist aga siis hakkas õhk jälle kopsu jõudma ja olukord paranes. Mis tunne on olla surija? “Kas on seal külm ei maksa küsida?”, küsis kord Viiding. Elmo veetis pikki tunde üksinda koos suure sinise hapnikubalooniga oma intensiivpalatis. Maja taga oli liuväli, seal mängis muusika ning uisutasid terved ja õnnelikud inimesed. Ei maksa küsida kas ka tema oleks tahtnud nende kilda kuuluda või mitte? Haigusele järgnev kevad ja suvi on eriti selgesti mällu sööbinud, samuti sünnipäevakingid, mida ta siis, arvata et 1967-ndal aastal sai. Kingiks sai ta ühe triibulise tiigri ja suruõhuga töötava ning penoplastist kuulidega laskva mängupüssi. Sel samal suvel kasvatas Elmo lisaks veel üles väikese leitud varblase poja.

Seal haiglas kui Elmo juba ringi käis ja kobedam oli, luges keegi ajalehte ja küsis siis mis Elmo perekonna nimi on? Saadud vastuse peale ütles ta siis oled sina ju dignitaari poeg. Jah tõesti, Elmo isa oli vahepeal ministriks nimetatud.

Suvel Ministrite Nõukogu suvilas Keila-Joal tundis Elmo end nagu kala vees. Kogu vaba aja viibis ta omas elemendis – looduses. Suvilad asusid suurel, ühest küljest müüriga piiratud maa-alal. Käis kord siis meie maailma avastav noormees kord piki müüri mis osalt suvilate territooriumi ümbriteses ja ennäe imet, pimestavas päikesevalguses lebas paljas naine. See oli midagi nii ilusat et sääraseid päikselisi naisi hakkas ta hiljem lausa taga otsima. Sarnast tunnet ja muudki sellega seotut on Eesti kirjanduses kõige tabavamalt kirjeldanud Toomas Vint. Seal, Keila-Joal, sai noormees endale oma esimese jalgratta, Sputnik. Ratas oli kolme käiguga ja just tänu sellele jalgrattale, sai noormees ihule mitmed kuni eluotsani säilivad armid. Seal, Keila-Joal, ühe väikese oja ääres oli tal oma onn ja just seal püüdis ta oma esimesed kalad, säinad, ahvenad ja forellid, ogalikest rääkimata. Lisaks veel silmud kes kevadeti Keila jõe alamjooksule kudema tulid. Neid sai, põhja pealt, lausa palja käega võtta. Lisaks veel vähid. Just sealt, Keila jõe alamjooksult, sai Elmo kaasa eluaegse parandamatu kalapüügivea.Sealt kolis perekond peagi edasi. Korter asus otse koolimaja vastas, väikesel põiktänaval, telemasti kõrval. Elmo ema kartis kangesti et masti ligidal elamine põhjustab vähki ja Elmo mäletab kuidas keegi käis nende kodus midagi mõõtmas ja ütles hiljem et kõik on normis. Alguses taheti Elmole uues klassis peksa anda. Andjate eesotsas oli hilisem sõber ja arhitekt Enn. Kui Elmo umbes 20 aastat hiljem uuris miks nii, sai ta vastuseks et ta mõjus ülbelt. Elmo parimaks sõbraks sai Andres, kellega koos nad erilisi karutükke välja mõtlesid ja mida aeg edasi, seda hullemaks need tükid läksid.. Seda seni kuni tuli alkohol. Tuli ta aga juba kuuendas klassis kui nad üritasid kahe peale terve pudeli Porto Rico rummi ära juua. Inspiratsiooni oma tegudele ammutasid nad loetust, eriti Tom Sawyerist ja Jack Londoni raamatust Raudteehulkrud. Öisel kalmistul jäi neil küll Elmo isahirmu tõttu käimata aga mingil perioodil käisid nad jõudumööda läbi kõik võimalikud Tallinna katused. Siis varastasid nad Gogoli tänava sauna riietehoiust saunanaise koti mille sees oli paar võileiba. Lihtsalt lusti pärast. Varastajaks oli kitsamalt võttes Andres, mitte Elmo, vastutus läks aga jagamisele. Klassijuhataja eestvõttel kuulutati klassis välja nende kahe vastane boikott mis oli raske kanda aga ometi said nad sellega hakkama. Ühine nende vastane väerind ajapikku siiski murenes.Sõprus lõppes aga sellega et Elmo pagendati Hiiumaale, Palade kooli kus ta elas terve nädala õpetaja Aleksandr

iga ühes ruumis. Nädalavahetustel ostis õpetaja pudeli viina ja jõi selle üksinda ära. Seda siis kui nad koos Vahtrepa külla õpetaja päriskoju läksid. Nii proua kui ka tema Elmost aasta vanem poeg surid mõlemad väikese vahega 2006-l aastal. Hiiumaal luges Elmo palju, suusatas ja hulkus metsades ringi. Seal proovis ta ligineda ka Mairele, varaküpsele ja rinnakale maatüdrukule aga ihude uurimisest kaugemale toona ei jõutud. Paladel lõpetas Elmo ära kaheksa klassi ja tuli seejärel tagasi mandrile kus ta suvel õpilasmalevasse läks. See oli Elmo elu üks kõige eredamaid ja meeldejäävamaid suvesid. Malevarühmas olid tänased näitlejad Toomas ja Tõnu ning lisaks veel terve plejaad teisi eredaid isiksusi. Seal tuli esimene armumine paar aastat vanemasse Kaisse Kundast mis lõppes nii nagu need tavaliselt ikka lõppevad, s.t. õnnetult. Peale malevasuve asus Elmo isa eestvõttel õppima Räpina Sovhoostehnikumi. Seal läks ta elu kiiresti allamäge. Elmo seltsis viinalembeste alevipositega kelle elu päädis sageli kohtuistungitega ja seejärel vanglas. Seal sisenes Elmo ellu Tiina. Pigem küll sisenes Elmo temasse. Iga oli Elmol siis juba 17 aastat. Ühel hilisel ööl kui ta alevi pealt pidutsemast tuli tegi Tiina oma maja juures suitsu. Elmo viis ta aknast ühikatuppa ja seal nad siis ühtisid esimest korda ja kohe seejärel ka teist korda. See oli huvitav kogemus, kindlasti midagi mida tasus uuesti proovida. Katsed aiandusagronoomiks saada lõppesid ebaõnnestumisega. Selleks oli Elmo liialt kurjale kalduv. Isa viis ta kord hirmutamiseks Tartu Psühhoneuroloogiahaiglasse kus teda terve nädala kinni hoiti. Ära hirmutas see Elmo ehk paariks kuuks, siis aga läks kõik jälle samamoodi edasi. Lõpuks paluti Elmo vanematel lihtsalt minema viia. Isa tahtsis ta uuesti haiglasse panna aga Elmo keedus nii resoluutselt et isagi sellest nõust loobus. Nimelt palus Elmo enne Tartut auto pissipeatuseks kinni pidada ja ütles et kui nad haiglasse lähevad siis tema autosse tagasi ei tule vaid jookseb metsa.Teiseks katseks agronoomi kutse omandamisel pandi Elmo Jäneda Sovhoostehnikumi. Seal ei pidanud Elmo kauem vastu kui vaevalt aasta. Sovhoostehnikumi juubelil olla teda vilistlaste lauas istumas nähtud. Loomulikult purjuspäi. Igal juhul, kuulutati seegi katse varsti ebaõnnestunuks ja Elmo naasis linna, kus asus töötama trükikojas Oktoober ning samaegselt asus ka Õhtukoolis keskharidust omandama. Trükikojas Oktoober töötas ta tubli kolm aastat. Seal töötades läks Elmo kord Jänedale sünnipäeavale. Seal olid vanad sõbrad kursusevennad tsinkämbrisse koduõlut teinud. Lisaks veel tubli külmetus ärkamine lumehangega kõhul ja nii ta endale maksavea hankiski.

Maksaviga viis teda korduvalt haiglasse aga lisaks sellele ka kolmel järjestikusel suvel sanatooriumisse, kaks korda Jessentukisse Kaukasuse eelmägedes ja korra Truskavetsi, Karpaatides. Elmo võttis naise. Naine oli prokurör ja abielu oli tagasivaates üksainus lakkamatu süüdistusekokkuvõtte ettelugemine. Ja ega ta noid süüdistusi eitanudki, lihtsalt tüütuks läks kätte. Positiivne oli naise juures see et ta vahel kohtumajast keelatud toimikuid koju kaasa tõi, näiteks või Toomas Leiuse oma. Aga keda need siniseks kägistatud näoga naise must-valged fotod ikka huvitavad? Abielu läks viie aasta möödudes katki. Kuna abikaasa oli kohtunik tegi ta Elmole n.ö. puhta vuugi ja võttis kõik mis oli võetav. Elmol ei olnud mitte ühtegi shanssi talle vastu hakata sest naisel olid tunnistajad kes tunnistasid et ta oli oma naise suhtes vägivaldne olnud. Lepituskatsed jäid tulemuseta ning üsna pea tuli ka nende Õismäe kahetoline korter kaheks eraldi tükiks lahku vahetada. Protsess oli vaevane ja stressirikas. Elmo oli just kevadel trükikojast Oktoobrist töölt ära tulnud ja suve peale ema surma Taevaskojas veetnud. Seal sai ta endale ka seljatõve mis teda paariks korraks haiglasse viis. Hiljem, sügisel kui ta juba katlamajas töötas, tuli vana maksaviga tagasi. Selsamal sügisel aastal 1982 Elmo pöördus.Ta oli ka enne Olevistes sisse ja välja käinud ja ka eestpalvel käinud aga polnud n.ö. pidama jäänud. Siis, sügisel 1982, sai mõõt lõplikult täis ja ta otsustas seda paleust kogu ülejäänud elu tagasi ajada. Loomulikult rõõmustati Olevistes dignitaari poja pöördumise üle, nii nagu küllap paljudes muudes kohtades selle üle kurvastati. Selles asjas oli Elmo jonnakas. Kirikust leidis ta endale uued sõbrad. Mõneks ajaks seltsis ta Jaanuse ja Hubertiga. Üheskoos käisid sõbrad tänavatel ja parkides inimesi tülitamas selleks et neile n.ö. evangeeliumi kuulutada. Elu oli põnev ja just säärane nagu ta oli igatsenud. Juhtide moralistlik käsumeelsus Elmot siis veel ei häirinud. See tuli hiljem. Siis oli talle märksa olulisem isafiguur kelle ta mõneks ajaks pastor Reinus leidis. Ka leidis ta siis, ligi kolm aastat üksinda elades endale hea sõbra Ülo näol kes talle lahkesti peaaegu igal päeval peale kirikut oma kodusoojust pakkus.

Samal aastal 1982 kui abielu purunes, haigestus uuesti maks ja suri ema. Ometi ei vajanud ta religiooni nii nagu mõned ta hilisemad sõbrad, kelle jaoks terve maailm kohe kokku varises kui nad hommikusel missal käimata jätsid. Esialgne usuline ind oli tingtud ennekõike terviseprobleemidest. Mis maksasse puutus siis seda teemat valdas ta hästi. Tal oli lausa maksatsirroosi obsessioon ning sellest suurepärasest ning surmavast haigusest teadis ta omavahel öeldes kõike. Lisaks neidki kes läbi ajaloo sellesse haigusesse surnud olid, alates Valdo Pandist ja lõpetatades Püha Frantsiskusega. Mitmeid kordi viibis ta oma maksavea tõttu Neljanda Valitsuse Vabariiklikus Haiglas. Võiks isegi öelda et just seal möödusid mitmedki ta elu meeldivaimad tunnid. Seal luges ta läbi Dostojevski Sortsid. Seal tabasid teda seksuaalfantaasiad Anton-Hansen Tammsaare tütre suhtes kes hiljem punase tsensori, Olafiga abiellus. Selle sooja ja sõbraliku naisega sai ka täiskasvanute juttu aetud. Siiani on tal meeles rahvakirjaniku tütre sõnad, et õige partner on see kelle kõrval on hommikul hea ärgata. Temalt pärinesid ka soojad puudutused, siis kui teda telefonile kutsuti. Siis lasi kirjaniku tütar oma sooja käe üle nooruki palge libiseda ja see oli üks meeldivamaid ärkamisi mida Elmo oma elu jooksul kogeda sai.

Maks viimaks siiski rahunes, leppis oma peremehega ära ning hakkas korralikult tööle. Üks Elmo viimastest haiglakordadest oli 1982 augustis. Käisid maailmameistrivõistlused jalgpallis, soojad õhtud olid tulvil pääsupoegade lennuharjutusi. Elmo oli leidnud tee haigla katusele. Igal õhtul ronis ta sinna ja lihtsalt istus ja vaatas ja mõtles. Just sealsamas, katusel, proovis ta viimast korda oma prokurörnaisega vahekorda astuda. Ebaõnnestunult, sest päike oli tõrvatud katuse üsna üles sulatanud.Siis tulid kaks aasatat üksindust. Abieluta põlve. Enamjaolt ka naisteta. Seda aega iseloomustasid võitlused suure nõukogude riigi siiani võitmatuna püsinud armeega. Nimelt olid Elmo sugulased otsustanud et poisist tuleb viimaks ometi mees teha ja ta sõjaväkke saata. Mis sest et noormees oli juba kahekümne kuuene. Elmo töötas siis Tallinna Heitvete puhastusjaamas Paljassaares. Seal ütles ülemus talle et hiljuti oli sõjakomissariaadist helistatud ning küsitud millal ta järgmine töövahetus on. Järgmise töövahetuse hommikul kella 7 paiku kõlas pikk ja korduv uksekella tirin. Elmo ei julgenud avada ning libistas end hoopiski umbes veerand tunni pärast aknast välja. Õnneks elas ta esimesel korrusel. Aknast väljas, jooksis ta nii kiiresti kui jalad võtsid paralleelse paneelmaja nurga taha ning lähenes siis suure kaarega eestpoolt oma paraadnale. Jah, tõesti, seal seisis takso ja needsamad mehed teda küllap et ootasidki. Kuhu minna? Esimese hooga hiilis Elmo sinnasamasse, Sõle ja Paldiski tänava nurgale kus keldrikorrusel asus ta kunagise koolivenna, arhitekt Ennu ateljee. Seal sai esimest korda südant puistatud ja nõu peetud. Ja mida muud sa hädaga teed kui käid ringi ja küsid nõu. Elmo käis veel oma sõbra Huberti juures ja maandus esimeseks ööks Usuteaduse Instituudi hospiitsi.

Järgmisel päeval peale seda kui teda taga hakati otsima käis Elmo Siiri juures, kes võttis olukorra eest tõsiselt palvetada, käis vahepeal kodus Amblas ja pakkus tagasi tulles asüüli oma ema juures. Õhtul läks Elmo Olevistesse. Läks peale teenistuse lõppu sest küllap teda sealgi oodatakse. Oodatigi. Täpsemalt oli oodatud.

Vanempastor suutis tast erkordse filigraansusega mööda vaadata ja ka “tere” kuulmata jätta. Vend Ülo oli nagu raudnael. Tema ei teinud väljagi ning kutsus Elmo enda juurde õhtustama nagu tavaliselt. Kolmandal päeval läks Elmo õhtul Effataa töö töönase juhi, hilisema vanempastori Rein juurde. Jutud räägitud, teel Reinu juurest hospiitsi märkas Elmo et on oma passi Reinu juurde unustanud. Kui ta seda tagasi küsima läks oli pass üsna läbi ligunenud sest Rein oli selle suure hirmuga oma aknalaua alla ära peitnud. Elmo läks tagasi hospiitsi. Siis, järgmisel päeval läks Elmo isa juurde lõunale. Nii oli ta vahel ennegi teinud. Niipea kui taldrikud laual oli ilmne et isa naine on juba koridoris telefoni juures. Sellega sai selgeks kes selle kõige taga on.Veel paar päeva ja siis tuli tülpimus ning viimaks läks Elmo end ise sõjakomissariaati üles andma. Ta suureks imestuseks öeldi talle seal et enam teda ei vajata.

Olukord lahenes ootamatul sellega et Elmo isa astus oma ametikohalt tagasi. Lugu, pöördunud dignitaari pojast kandis Elmo kuni Metodisti kirikus viibimise lõpuni. Siis jooksis lugu oma moraalsest kapitalist tühjaks. Ennekõike ameeriklaste jaoks sest mida teavad nemad meie lugudest. Neile on lugu vaid seni tähtis kuni ta töötab ja kui ta väest tühjaks jookseb siis tuleb ka inimene koos väsinud looga välja vahetada. Nii et vaata ette et sul Milosevitshi kompleksi ei tekiks, arvamust et sa neile, seal, mingilgi kombel asendamatu oleksid. Ei, niipea kui su tarbimisväärtus langeb vahetatakse sind välja. Vaadake või Herbert von Browni. Ei hoolitud vähimatki tervest koonduslaagrist mäe sees mis ta ideede heaks töötasid, peaasi et ta nüüd ameeriklastele rakette tegi. Ja mida tähendab mingi Milosevitsh von Browni kõrval. Elmo, kuldkala, endine dignitaari poeg oli oma iseka ja uhke olemusega USA rahastajaid häirima hakanud. Selle peale kärbitigi tal uimed ära ja kuldkalast sai kõige tavalisem koger. Lugu oli aga juba ammu enne seda Elmo enda jaoks tühjaks jooksnud. Viimaks siis ka teiste jaoks. Siis oligi Elmol taas aeg minna, minna kirikust ja tõdeda et loo ja legendi alusel moodustatud organisatsioon tükkis oma suletud identiteedi ning legalistlik-kohtumõistva olemusega pole millegi poolest parem kui muud selle maailma korporatiivsed identiteedid.Siis tuli mõned aastad hiljem tuli Elu Sõna ja kõik muu mis sellega kaasas käis. Olevisteski hakkas Elmo aeg täis tiksuma. Ta ei olnud selle koguduse liige vaid kuulus Pühavaimu kogudusse. Peale Elmo pöördumist ütles õpetaja Kiivit oma sekretärile et pange ta siis pealegi surnute hulka. Rahu ta põrmule!

Olevistes oldi teda küll valmis armulauale lubama aga ta ei tahtnud olla erandiks mis reeglit kinnitab. Ta oli lahutatud ja baptistliku moralismi kohaselt oli see peaaegu sama hea kui surmapatt. Mere puiesteel seevastu tundis Elmo et teda usaldatakse. Veelgi enam, tal paluti neljapäeva õhtuseid noorteõhtuid juhatama hakata. Osalt oli see ilmne usaldusakt, teisalt ehk soov võõraste kätega tulest kastaneid välja tuua. Käed olid Elmo omad ja kastaniteks olid Hubert ja Rein. Nood mehed oli toonane abiõpetaja Heigo omadel poliitilistel kaalutlustel Merekale kutsunud. Ilmselt selleks et kui tekib mingi elevus, siis saab ta aust osa. Vastutama ei pea ta aga abiõpetajanda aga suurt mitte millegi eest. Kui Olevistes oli surmapatuks lahutus siis Metodisti Kirikus oli surmapatuks see kui sa Ameeriklastega läbi ei saa.Elevus tuligi aga tuli selline elevus mis mingist hetkest enam kontrollile ei allunud. Ei Elmole ega kellegile teiselegi. Sellepärast ei allunud et rootslane Jhonny Karlsson oli oma sünnitamisõpetusega noortele meestele uue ideoloogia andnud. Teadmise et Püha Vaim elab kõhus. Sellest tuletasid noored tegijad mehed et käsi tuleb pigem kõhu peale panna. Kõht on aga vähemasti naisterahvastel peaaegu seesama mis emakas. Need järelkoosolekud muutusidki nõnda sünnitamisõhtuteks kus asi vahel jalgevahe (loe. kõhu) masserimiseni ulatus. Ei läinudki kaua kuni pill lõhki puhuti. Ära minnes produtseeris Rein lisaks veel mahlaka süüdistuskirja koguduse juhtide kohta ja läkski. Läks tõelise märtrina oma teed. Nende kogudusest väljapanemisele pühendatud pühapäeva hommikusel järelkoosolekul oli Rein koos oma pere ja lastega süütult kannatavana kohal, nagu Hubertki. Sealt edasi läks liikumine juba täie hooga ning jätkuvalt politiseerudes kuni juhtide emmigreerumiseni. Kui “elukad” nagu neid toona nimetati olid läinud, tundis Elmo end mõistetavalt üksikuna. Ta sõbrad ja mõttekaaslased olid läinud ja järele olid jäänud mõned võõrad keskealised mehed. Elukatega ei saanud ta ka kuidagi kaasa minna, selleks oli Reinu laimukiri liiga räme ja ilmselt vale. Ometi käis Elmo veel mitu korda Viru tänaval Rebase urus kus elukad mõnd aega kogunesid. Seda kohta nimetasid nad oma piiblist pärit leksikas Abdullami koopaks. Vahel käis ta ka Reinu korteris Lasnamäel kuhu tubli 100 inimest end ära püüdis mahutada. Ka Huberti juures toimusid rahvarohked kogunemised ja siis veel ka Pirita jõe käärus Lasnamäe all.Ometi tundis Elmo end Merepuiesteel üksikuna. Sellest siis ka otsus maale elama minna. Matsalus said asjad kergesti korda ja ühel hilissügisesel päeval olidki nad läinud. Auto tuli järele ja viis nad Keemu sadama kõrval asuvasse savimajja. Õhtul enne seda tulid nende Ehte tänava korterisse Siiri vend

ja Superintendent ning tegid Elmole ettepaneku Tartusse pastoriks minna. Selleks oli juba pisut hilja. Niisiis Matsalu. Juba järgmisel päeval peale kolimist läks Elmo tööle. Ametilt oli ta metsavaht, tööks raietöö Matsalu parkmetsas. Töö oli raske aga tervis pidas vastu ja palk oli suur. Elmo sai selle tööga endale mitmed kõhusongad. Lisaks metsatööle käis ta hommikuti 150-t lammast talitamas ja metsast tulles veel korra. Elu oli lihtne ja raske ning palk hea. Ometi ei leitud Tartu kogudusse teist pastorit ja nii jäigi see kutse õhku rippuma. Seal ta siis rippus seni kuni nad jälle läksid. Ühel udusel aprillihommikul oli veoauto jälle ees ning Tartu ootel. Tartus tundis Elmo end igati hästi. Ka töö koguduse juures meeldis. Kohe peale kolimist, järgmisel päeval, kogunes nende Tartu maja taha kummaliselt häälitsev inimkooslus. Kui Elmo neid koeraga kaema läks, ilmnes et tegemist on Tartu Elu Sõna kogudusega eesotsas Albertiga parasjagu kedagi innukalt sõitlemas oli. Elmo koguduses oli kaks peamist fraktsiooni. Üheltpoolt vanad vennad kes peamiselt vennastekoguduse tagapõhjaga ja teisalt keskealised karismaatikud. Omavahel läbi nad ei saanud kuidagi. Nii pidi noor pastor oma parima andma et end emma-kumma fraktsiooniga mitte samastada. See tasakaalu hoidmine ei tulnud kergesti aga ometi sai ta kuidagimoodi hakkama. Siiski hakkas elu pastori ametis varsti ringiratast käima. Intellektuaalseid väljakutseid nappis ja Tartu haritlastega ei osanud Elmo ka kuidagi kontakti otsida. Siis tulid aga Balti kett, vabadus ja maailm läks korraga lahti. Eesti seadused kuulutati ülimuslikeks. Runneli sõnul saadeti meid palja rinnaga lääne kapitali vastu. Osad inimesed läksid selle peale omadega segi. Esimeseks reaktsiooniks mitmetel oli – minema siit. Õigupoolest oli minema minna seni tarvis kuni seda ei lubatud, nüüd ühtäkki sai selle jaoks moraalne põhjendus otsa.Nii tegi ka Elmo 1989 läks ta esmakordselt seda maailma avastama mille päritolust tal seni vaid läbi Soome televisiooni ja mereäärse, rannale uhutud värvilise prügi aimu oli. Astuski temagi Georg Otsa pardale. Sealt edasi Rootsi. Sellest reisist sai ta vaid maitse suhu. Maitse suhu enamaks järgmiseks korraks. Juba järgmisel suvel tegi ta asja ära ja läks oma käe peal Rootsi. Rootsis oma käe peal olles tundus ta peaasjalikult suurt ja sügavat üksindust. Ja tuli enne tagasi kui tal algselt plaanis oli.

Ometi muutus ka pastori amet ajapikku tüütuks. Misjonitunne lakkas sest mingti edasiminekut ei olnud. Ja selles vanuses ongi lihtsam kõiki teisi muuta kui iseennast. Nii on kristlus paljude jaoks teistemuutmise kunst ja vaid vähestele kunst muuta iseend. Elmo oli toona veel faasis mil ta teisi muuta soovis, mitte iseend. Otse loomulikult saab selline programm vaid pankrotiga lõppeda. Siis tuligi mõte veel viimasel hetkel ära hüpata. Päris minema minna ja kohaneda ning koduneda sellel võõral maal kus ta end üksikuna oli tundud. Nii ära koduneda nagu koduses Tallinnas kus iga tänavanurk mälestustest nõretas. Saigi avaldus sisse antuid Iiraeli viisaga emmigreerumiseks. Sellega jäi ta aga napilt hiljaks ja minema ei saanud. Siis tuli mõte õppima minna ja nii kummaline kui see ka ei olnud läks selle asjaga õnneks. Ta saigi minema – uskumatu aga tõsi. Sai Ameerikasse kuhu ta jäi paar kuud lühemaks ajaks kui kolmeks aastaks. Ja ega seegi olnud. Kutluurishokk ja üksindus olid pea-aegu et tapvad. Ja seda sõna otseses mõttes. Kõht hakkas valutama, pidevalt ja kumedalt ja esimene päästev mõte mis selle peale tuli oli loomulikult seesama mis kunagi noorena oli sageli külas käinud – maksatsiroos. Ka Ameerika arst kelle juures ta käis ütles et tõenäoliselt on tegemist maksatsirroosiga ja selle vastu ravi ei ole. See ei olnud eriti julgustav. Selle arsti arvamusega elas ta üle kuu enne kui maks ära skänniti ja arsti ütles et teie maks on fine. Kõht valutas aga selles hoolimata edasi. Siis sai Elmo ühe USA grupiga korraks Eestisse käima. Nädalaks. Ja siin oli ka arsti kes ütles et valu põhjuseks on äravenitatud kõhulihased. Niipalju siis metsatööst Matsalus. USA-s suhtles Elmo peamiselt isand Heigoga. Temaga said nad seni hästi läbi kuni nad koos Heigo sponsoritele külla. Seal esines Heigo veel põhimõttekindla metodistina ehkki ta sellest uskkonnast toona juba lahkumas oli. Kolmandaks lähikonna eestlaseks oli Peeter kes õppis lähistel Berea kolledshis. Peetri põli oli neist kolmest kõige kehvem. Nimelt oli teda õpingute ajal sooletõbi tabanud ning seeõttu pidi ta veel pikalt ja kaua peale kooli lõpetamist tööd tegema et saaks arved maksatud ja diplomi kätte. Nii mäletaski Elmo Peetrit hiigelsuures alkoholipoes kus ta transat tegi.Õpingukaaslastest seltsis Elmo õpiajal veel hindu ja mehhiklasega. 1994-nda aasta juunis tuli Elmo ja pere Eestisse tagasi. Võis misasi see Eesti ülepea on? Elmo väike poeg Einar nõudis veel Tallinna lennajaamas ja hiljemgi et lähme Eestisse. See lapsepõlve muinasjutumaa ei passinud tema teadvuses kuidagi reaalsusega kokku. Ka tütar Rebeka rääkis USA-s et Eesti teevad eriliseks kõik need lossid ja mäed mida Eestis nii palju on. Ta ei teadnud siis veel et võrreldamatut on raske võrrelda.Enne naasmist oli Elmo juba tagaselja rektoriks teha otsustatud. Selle peale vihastas Elmo esialgu kohutavalt, hiljem võttis aga mõtte omaks ja heaks. Eestis asus läks tagasi Tartusse elama ja Elmo jätkas pastorina. Samal ajal alustas ta ka Seminari rektorina, seda esialgu aasta kahel päeval Tallinnas. Siis koju tagasi kuni ja nõnda kuni 1995-nda aasta lõpul mil needsamad sponsorid kes olid õpinguid toetanud ostsid perele elamispinna Tallinnas Kakumäel, täpsemalt küll ametipinna mis toona 700000 krooni maksis. Tänaseks s.o. aastaks 2008 on hind arvata et nelja ja viie miljoni vahel.

Õpetamine oli igati kontimööda ja isegi meeldiv töö. Sündmused mis seotud rektor Elmo lahkumisega kirikust hakkasid kulmineeruma 2007-ndal aastal. Selleks ajaks oli Elmo juba ligi kakskümmend aastat kiriku teenistuses olnud. Otsese palgalisena alates 1988-nda aasta 10. aprillist. Mõni päev enne seda oli pere kus siis üks laps oli ja teine kohe-kohe tulemas, Matsalu looduskaitsealalt ära kolitud. Ilm oli kevadine ja udu paks, sel keskhommikul kui suur veoauto Keemu sadama kõrval asuva savimaja ette jõudis.Rektoriamet kestis kuni 2007 aastani, siis algas suur agoonia mis ei ole ka kirjutamise ajaks veel lõplikult lahenenud.

Üheks etapiks selles protsessis oli see et Eesti Metodisti Kirikule valiti uus superintendant. O-i asemele asus noor, punapõskne Taavi Hollemby. Valimistulemus oli vanaperemehele ilmne shokk. Just nii tavatses Elmo teda kutsuda. Vana ise sai asjast suhteliselt kergesti üle. Pealegi oli kirik ta elustiil. Kirikut kui elustiili on muidugi parem viljeleda siis kui sa seda kirikut ise samal ajal ka juhid aga seda saab miskit moodi teha isegi siis kui sa seda ei juhi, vaid asud lihtsalt ühel juhtivatest positsioonidest. Või täpsustagem veelgi – juhid läbi kellegi teise. Või vähemalt arvad et juhid läbi kellegi teise. Sündmused said alguse 2006-nda aasta Eestseisuse Koosolekult. Oli nimelt selline organ olemas, mis peamiselt Ameerika isadest koosnes ja korra aastas koos käis. Kuulusid sinna T. H. Tulsast ja mitmed teised USA isad. See oli seesama kirik mis oli Elmo õpinguid ja õpingute aegset elamist USA-s finantseerinud. Siis veel J. J., hiiglaslik Texaslane, kes müristas naerda ja tagus inimesi oma hiigelkämblaga seni vastu selga kuni nad pikali kukkusid..

Elmo kaitsetaktika selle kogu suhtes mis oli otsustanud ta ametist vabastada oli lihtne. Hoida kinni Eesti Vabariigi seadustest. Teha seda iga hinna eest vääramatult lõpuni. Need seadused olid üsna töötajasõbralikud ja head. Elmo juhtumi puhul oli paljude meelest tegemist n.ö. huvitava kaasusega. Elmo ja paljudegi teiste meelest oli aga tegemist pigem ebaeetilise teoga, mis pani ikka ja jälle küsima selle järele misjaoks kirik siin maailmas eksisteerib. Jah, seegi väike kirik sai ehk Jeesuse kunagise surma esindamisega mingit pidi hakkama. Jutu esitamisega sellest vähemalt. Niipea kui elus tuli ette olukord mis oli täpselt analoogne Jeesuse ristilöömisega tundus aga et kirik on lausa sunnitud käituma täpselt nagu toonased variserid ja saduserid kes Jeesuse kord risti lõid. Seega ei samastunud kirik mitte Jeesuse, vaid tema risti lööjatega. See pani aga küsima selle järele kuidas on Jeesuse esindamine selles organisatsioonis kirikus seotud sellega mida Jeesus kord õpetas. Ja mulje jäi et ei olegi seotud – mitte kuidagi. Selles mõttes ei olnud ei aeg ega isegi Kristus kirikut lunastanud. Kui tuli ette analoogne olukord, tagus kirik silmagi pilgutamata tumma järjekindlusega risti kõik need kristused või vähemasti tema analoogid kes talle iganes ette sattusid. Elmo ei samastanud end sugugi otseselt Kristusega aga olukord oli vaieldamatult analoogne. Teisalt, miks ka mitte. Kui Jeesus oli tõeline inimene siis milles küsimus? Elmo jaoks oli Jeesus ennekõike inimestele nende endi vägivaldsuse ja ohverduslikkuse ilmutaja. Ja lõpeks oli Elmo kunagi asunud Kristust järgima, mitte kirikut. Kiriku ja kristuse samastamine ei tulnud ta jaoks kõne allagi, selleks oli ta tõesti ilmselt liiga palju protestant.Mis Elmot imestama pani oli uue Superintendendi veendumus justnagu Elmo pere saatus tõesti temast oleneks. Teisalt tundus T-d motiveerivat soov mitte mingi hinna eest ise mitte millegi eest vastutada. Ka oli ta aastaga oma uues ametis õppinud targalt vaikima ning oma usaldustäratavat välimust ja üldist olekut selleks ära kasutama et vastaste valvsust uinutada ning nood kõik süüdimatult välja ja ära räägiks. Just nii oli ta ka Elmoga talitanud. Järgmistel kordadel kui Elmo kaasus arutlusele tuli, pidi viimane lausa mentaalseid harjutusi tegema et mitte sulada ja järele anda. Ta kordas endale korduvalt ja kirjutas isegi paberiservale, “vaata et sa järele ei anna – hakka lõpuni vastu!” Ta sisendas endale et kirik on kuri ja ta ei tohi seda mitte hetkekski ära unustada ega sulada ega järele anda. Millises perversses rakurssis küll asjad olid. Tema, üksik isik pidi endale sisendama et headuse institutsioon on oma olemuselt kuri sest ta kartis et see n.n. headuse institutsioon ta headust tema enese vastu ära kasutab.

Ei ole just kerge oma ohvriks olemist eitada. Ikka eeldavad ohverdajad et sa nendega kaasa mängid, kasvõi natukenegi. Ikka küsivad nad ennekõike sult endale et kuule ole hea mees ütle mida me selle sildi peale su ristil kirjutame. Ja kipubki inimene pigemini süüd oma õlgadele võtma ja varmalt käsi ja jalgu välja sirutama selleks et neist naelad läbi löödaks. Kui sulle sisendatakse et sa oled süüdi, siis on suurimaks kiusatuseks seda ise uskuma hakata. Inimene on sotsiaalne olend ja rahva hääl on jumala hääl. Olgu ta siis peale julm ja ohvreid nõudev ebajumal. Ei tegelik Jumala ei oleks saanud selline olla. Mitte mingil juhul. Tegelik jumal samastub ohvritega, vähe sellest tegelik jumal ongi ohver.

Kahtlemata oli tema kaasuse puhul tegemist institutsiooni ja eraisiku klassikalise vastasseisuga. Säärased vastasseisud lõppevad alati ja vääramatult ühtemoodi, üksikisiku lahkumisega. Aga kas ei oleks juba aeg käes sellekski et institutsioon, eriti veel selline mis headust ja aitamist peaks inimeste maailmas edendadama aga ei tee seda mitte eraisiku käest ära saaks ja kaotaks. Riik on siinkohal see kes ühiskonnas reegleid kehtestab ning need reeglid kaitsevad kuigivõrd ka indiviidi kambakraatia eest.

Ära saamine ei saanud mingil juhul tähendada midagi muud kui seda et nad Elmo perele vähemalt elamispinna ära võetava asemele oleks pidanud andma. Kõigega oleks ju võinud lepida aga mitte nende süümängudega mis protsessiga kaasas käisid. Oleks talle siis midagi positiivset vastu lubatud, nii nagu stalinlike repressioonide ohvritele – perepensionit ja riiklikke matuseid vähemalt aga ei miskit.

Kiriku suurimaks jõuks selles võitluses oli naiseskadroniks. Need olid suured, valgetes sukkpükstes naissnaiperid, kes tulistasid triviaalsuse soomustläbistavate kuulidega. Need olid lihtsad naised ja seda nii sõna otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ta enda otsene alluv L. ei olnud pahatahtlik, pigem oli ta lihtsalt pime, ning teoloogiliselt tähendas religioon tema jaoks reeglistatud elu. Ta oli võimetu nägema asju teisiti kui omaenda väikese mätta otsast. Ometi oli just tema peale 2006-nda aasta Elmole vaenulikku Eestseisuse koosolekut otsustanud hakata talt limiite nõudma. Limiidid tähendasid paratamatult ka kehvemat elujärge. L oli Elmo meelest tüübiline väikekodanliku mõtteviisiga naisterahvas, üks neist kes juhul kui nad just parasjagu Jeesuse risti all ei nuta siis innustavad nad kindlasti tema ristilööjaid. Kui nad ka Jeesuse risti all nutavad siis teevad nad seda isiklikust afektsioonist, mitte muust. Elmo oli alguses segaduses ja hämmingus ning ei suutnud sellest aru saada miks teda ahistatakse. Lisaks raamatupidaja M. Manipuleeringud mitmesuguste miinustega aruandlustes, mis alati imeväel ja üksnes Elmo kahjuks tunnistasid. Mitte et ta põhimõtteliselt oleks enda limiteerimise vastu olnud, lihtsalt see viis kuidas seda tehti oli tema meelest nii vale kui vähegi olla sai. Ja et ta alluvad tema telefoniarveid arutasid oli samuti liiast. Nii võttiski ta selge alandliku ent kindla hoiaku, mis seisnes selles et ta ei anna hetkekski järele ja seda mitte milleski. Liiga palju oli ta elus näinud ja kogenud seda kuidas sust siis kui sa kohe vastu ei hakka lõpuks mitte midagi järele ei jää.Olgu kirik mida ta on, olgu ta pealegi õndsuseasutis ja olgu ta pealegi väljaspoolt hea vaadata. Seestpoolt on ta vahel üsnagi inetu vaadata. Sest kuhu kirikki pääseb, eks ole ta korporatiivne identiteet, mis samuti kõik teisedki sarnased oma koha eest Jumala päikese all võitleb ja seda taga nõuab. Nii ongi aeg kätte jõudnud mil kirik on mõnede meelest kurjusele ja heale osutaja, mõnedele kehastunud hea ise aga veel paljude meelest lihtsalt väike ja sallimatu subkultuur ning veel teiste meelest ei midagi enamat ega vähemat kui kuri ise. Elmo jaoks oli kirik tavaline organisatsioon ja seda hoolimata sellest mida kirik iseenda kohta väitis. Ja täpselt samamoodi kirik ka viktimiseerib siis on vaja kellestki lahti saada. Täpselt samamoodi, ilma et oleks Jeesuse loost vähimatki õppinud. Ei Jeesus oli nende jaoks vaid ühekordne erand mis selle maailma viktimiseerimise ja ostarakeerimise ning ohverdamise reeglit kinnitas, sedasama reeglit mille järgi see maailm elas, sedasama reeglit mille järgi ka kirik elas. Ja selle reegli, ülimalt ratsionaalse ja pragmaatilise on üks kunagine ülempreester juba ilusasti ära sõnastanud, parem on kui üks inimene hukkub kui et terve rahvas hukub. Hukkumisest on tavaliselt asi kaugel aga piisab ka hukkumisohuga manipuleerimisest, piisab viimaks kõige tavaliselt ohust korporatiivsele identiteedile, piisab ohu ohust kambakraatiale ning sedamaid hakkab viktimiseerimismehhanism tööle. Piisab laimujutust, pealekaebajast, piisab kultuuridevahelisest kommunikatsiooniveast ning juba küsivad kohalikud asjapulgad, “vabandage kuhu me võiksime oma haokubu tuua!” Ja ole sa peale Jan Hus oma usutegu tegemas, ole sa peale läbi suitsu kurb-irooniliselt nentimas, “Oo sanctas simplicitas”, ega see sellepärast midagi ei muuda. Inimkäitumise mustrid on väga sügavad. Ja pühitsetagu sind hiljem pealegi demiurgiks, või pühakuks või jumalaks endaks, ei muuda seegi midagi.

Ohver saab sellest vaid kirjutada ning väita lõpuni oma süütust nagu Hiiob. Nii istus Elmogi ühe pika laua taga tükkis haokubude toojatega kes omast arust arutlesid. Arutlus oli aga sisuliselt süüdistus või vähemalt selle otsimine. See on aga olemuslikult tõsitegevus, millega nalja ei tehta. Sest inimeste elud, eluasemed, kodud ja saatused on kaalul. See on tegevus mille juures ei sobi ei naljatada ega reflekteeruda. See on tõsitegevus mida lihtsalt tuleb aeg-ajalt ära teha. Mis tegijatel endilegi on ebameeldiv, umbes nii nagu seatapp. Aga midagi pole parata, vennaihu tahaks haugata ja suur inimene seostab noid kahte, halba ja head ning väikest halba suure hea nimel tasub ja tuleb teha. Ainult lapsed ja lapsemeelsed ei näe veel selle elu ilmseid seoseid, näiteks või seost tapmise ja leiva peal lebava vorstiviilu vahel. Ja kui taipavad siis hakkavad nad esimese hooga taimetoitlastest aga hiljem väsivad needki ja maailma astub oma harjumuspärast sammu edasi.

Võiks ju lähtuda kiretutest reeglitest nii nagu suured organisatsioonid ja avalik sektor. Ometi ei suuda mitte mingidki reeglid elimineerida isiklikku, kambakraatik/eetilist sisu. Nii võttis ka noor punapõskne jumalamees Taavi asja isiklikult ja kirega ning kuna Elmo mineku korral oli tal vähem kaotada kui teiste kamba liikmete mineku korral siis sai otsus olla vaid ühesugune. Et aga Elmo sealjuures end kaitses ja koostöö aldis ei olnud tegi ta vaesekese asja vaid hullemaks. Nii tundiski noor jumalamees end samamoodi nagu väike tubli Taavet suure kurja Koljatiga silmitsi. Mis sest et Koljat oli võõras ja kole ja kuri oli ta selles piibliloos ometi ohver ja Jumala kes ohvrite poolt tavatseb olla on selleski piibliloos ainumõistetavalt Koljati poolel.

Kuna Elmo põtkis enda ahistamisele vastu siis tekitas see noore mehe südames viha. Nii nagu siga kes end korralikult tappa ei lase vaid ruigab ja minema soovib joosta. Kui organistasioon on otsustanud indiviidiga midagi ette võtta siis tuleb tal alistuda. Kui ta alistub kui ta kaasa mängib siis võidakse lubada selle seda et head et tal veel halvemini ei lähe. Seda head oleks kindlasti ka Elmole lubatud, tema aga käitus täiesti ebaratsionaalselt ning hakkas vastu. Ja sellest kohuski süüdistus, et ta ei ole koostöö aldis ning lähtuvalt suuremast taustsüsteemist oleks ta pigem pidanud rõõmuga aksepteerima oma uusi ja säravaid limiite ning kõike seda muudki mida temaga teha kavatseti. Siis oleks ehk tallegi võimaldatud riiklike matuseid ja pensionit omastele nii nagu 1937 aastal nõukogude Venes.

Kui siga end tappa ei lase siis asub seatapja oma odava viina ootuses oma tööd lisaks muule lausa vihaga, emotsionaalselt ja südamest tegema. Nõnda ka noor punapõskne superintendent. Elmo aga nähes ta entusiasmi ja soovi end ning oma otsustavust tõestada püüdis teda selleski aidata ning veelgi enamvastu põtkida selleks et noore mehe võit ja võidurõõm veelgi suuremad saaksid.

Sealsamas suure laua ümber pakkus Elmo ise neile diagnoosiks “visioonipuudust”, sedasama mida juba sõbrad ameeriklased oli välja pakkunud. Ta oleks tahtnud neile ka enda juutide kuningaks pidamise süüdistust välja pakkuda aga siis oleks vast asi pisut liiga groteskseks muutnud. Mitte et tal neist kahju oleks olnud. Aga seda ju tapja igatsebki et talle ta raske ja tänamatu töö tõttu pisutki kaasa tuntaks. Ei, ta ei tundnud kaasa aga ilmselt lootis ta ekslikkult veel mingile inimlikkusele või heatahtlikkusele, lootis ehk veel pisut sellele et armu esindav organisatsioon seda armu ta suhtes ilmutaks ehkki ta sisimas juba seda teadis et see nii olema ei saa.

Noor punapõskne ülemus oli äsja oma osasse sisse elanud kui teda tabas Elmo probleem. Jah, mida teha kui rahastajad nõuvad kellegi pead su omast kaaskonnast. Võiks ju vastu hakata aga ei saa. Sellepärast ei saa et liiga palju raha on mängus. Lisaks veel päritud kohalik kambakraatia, korruptsioon ruudus kus reeglitest märksa enam maksavad ustavuslikud terminid, sellelesamale kambale. Kus kehtivad väljendid ja hinnangud inimeste kohta mis lähtuvad sellest kas inimene on usaldusväärne, meeldiv, oma organistastiooni entusiast jms.Elmo nii ei arvanud, ta arvas et oma pastoraalsel tasandil kehastas kasvõi seesama Metodisti kirik Jumala päästet küll aga oma administratiivsel tasandil ei teinud ta seda mitte. Teda vihastas see et omad, eestlased olid ameeriklaste mängu kaasa hakanud mängima ja teda nende, võõraste märguande peale tõrvas ja sulgedes veeretama asunud. Ei, nende süümänge ei kavatsenudki ta hakata kaasa mängima. Ta oli selle ära õppinud et kui sind süüdistatakse siis ära mängi kaasa, jää endale lõpuni kindlaks ja väida nii nagu Hiiob oma süütust lõpuni.

 Just nii ta tegigi.

kk-Kuidas töötuna ellu jääda
Published 17.02.2008 1 1 Comment Edit

Kuidas Eesti riigis töötu olla?

Lupard ja luuser

Öelgem alguses ära et ma ei soovi halba ei endale ega teistele. Nimetagem seepärast seda kirjatükki fiktsiooniks kus kõik kokkulangevused tegeliku elu tegelastega on pelgalt juhuslikud.

Kõigepealt tuleb vahet teha töötusel kui seisundil ja staatusel. Töötu seisundisse on väga lihtne jõuda. Saad töölt tulema, kas siis tööandja initsiatiivil, poolte kokkuleppel, omal soovil, või seoses töölepingu lõppemisega ja oledki vaba mees. Vaba on tore olla aga vabad mehed on teadupärast need kõige suuremad ketserid. Kust võtab vaba mees oma magnetribale matemaatilisi ühikuid ehk teisisõnu millest ta ära elab? Viimati on veel mingi Robin Hood, Rummu Jüri või muu rikaste röövija.  Ei pea hommikul üles tõusma ja ei pea mitte kuhugi minema. Pikapeale hakkab aga mingi uss närima, et kes ma nüüd siis õieti olen ja mida ma teen? Pean ütlema et oma aja sisustamise ja endale töö andmisega ei ole mul kunagi mingeid probleeme olnud. Ainuke probleem on endale palga maksmisega. Tõused niisiis millal tahad ja teed mida tahad aga siis tuleb see kurb moment mil sa oma magnetriba pilusse pistad ja ennäe, jälle on ühikuid tublisti vähemaks jäänud. See teeb ärevaks ja paneb tegutsema, sebima ja muretsema. Ja siis tuleb see hetk kui sa lähed oma perearsti juurde. Temagi tunneb muret et mida sa siis nüüd teed? Mina vastu et olen töökas töötu. Arst, sellepeale,” huvitav et teie tervisekindlustus ikka veel kehtib aga jah see kestab veel kuni kaks kuud.” Selge, nii et sellest võrgust kukun ma siis varsti välja.

Hädas tunned sõpra

Linnas tulevad vastu sõbrad ja tuttavad. Mõni neist vabandab oma hommikust linna peal viibimist, ehitustöödega naaberkrundil ja sealt kostuva lärmiga, mõni millegi muuga. Nii, õhtul lähen sõbraga ping-pongi mängima. Temagi oli hiljuti pool aastat töötu. Tunnen siis huvi et kas ta end ka töötuna arvele võttis. Talle ei olevat see mitte pähegi tulnud, jätta oma CV-sse tume laik, märge sellest et sa töötu olid. Hakkan üha enam mõistma et töötu olemine tähendab meie ühiskonnas paariaseisuses olemist. Siis kohtun ma veel ühe hiljuti tööd leidnud sõbraga. Temagi räägib ajast kui ta tööd otsis ja sellest kuidas mõned sõbrad sel ajal isegi teda nähes üle tänava läksid, ikka selleks et mitte tere öelda. Mine tea, viimati tuleb veel abi küsima.

Jah, tundub nii et mõned töötud ongi lasknud endid sellesse paaria seisundisse suruda. Seisundisse, kus sa ise ka hakkad inimestest kõrvale hoiduma, kapseldud endasse ning loodad oma häbiväärsest seisundist üsna pea pääseda. Täpselt samuti nagu vähihaige kes üksi ja oma lähedaste hulgas loodab oma jubedast ja surmavarjulisest olukorrast pääseda. Sotsiaalne seisund ei ole sellest, füüsilisest seisundist eriti erinev. Paariaseisund on eelviimane enne viimast ehk enne seda seisundit kui sind enam ei ole ja sind viimaks kogukonnast üldse, ülepea ja lõplikult välja arvatakse. Kui vanasti inimesi ohverdati, siis tänapäeval neid vallandatakse. Ka siis võrdus surmanuhtlus pagendamisega, sest mõlemad tähendasid ühtemoodi kogukonnast väljaarvamist.

Puhka ja mõnule

Mida siis säärases olukorras teha? Halvim mida sa teha võid, on see et sa selle endale peale surutud seisundi ise omaks võtad. Ei, ära võta, hakka vastu, käitu iga hinna eest kui võitja ja tegele palju iseendaga. Tee endale midagi head, paranda ära oma hambad, mine reisile, mine matkale, mine metsa ja kalale. See kõik aitab selleks kaasa et su enesehinnang ei langeks ja sulle tulevase tööandja silmis Kaini märki külge ei jääks. Nõnda siis minagi, mõeldud tehtud, läksingi reisile, Kreekasse, Kos’i saarele. Tore oli küll aga reis sai otsa ja nii tuli mul jälle meie külma hüsteeriasse tagasi tööd otsima tulla.

Kuidas sa seda tööd siis ikka otsid? Eks ikka nii et saadad muudkui CV-d laiali. Saadad igale poole, igale pakkumisele mis vähegi sobiks. Tööd on Eesti Riigis tublisti, küsimuseks jääb vaid see millisest summast edasi seda tegema tasub hakata? Üldiselt on see CV-de saatmine üsnagi frustreeriv kogemus sest igast 50-st CV-st mis sa välja saadad tuleb heal juhul kaks huvitatud vastust tagasi ja needki ei tähenda sugugi veel seda et sa tööd saaksid. Jah aga milleks töötule töö? Ega oleks vaja jah aga lapsed on veel väiksed ja selle pärast tuleb punnida. Vahepeal käin aga pikalt ja mõnuga kalal.

Tööhõiveameti küüsis

Ja siis tuleb idee, mis oleks kui võtaks end ikkagi töötuna arvele. Astuks ise ja vabatahtlikult paariaseisundisse. Saaks ehk töötukindlustustki vastutasuks ametliku seisundi vastu. Nii me nüüd siis teemegi, läheme Endla tänavale. Tuleb number võtta ja paar tundi oodata enne kui tusane ametnik sind vastu võtab. Ametnik kes on tõeline riigi kaitsekoer, ametnik, kes võtab viimase elujõu ja tahtmise igalt normaalselt inimeselt kes riigiga suhelda tahaks. Ja otse loomulikult on tal alati ja igas asjas absoluutselt õigus sest seadus on tema poolt, tema on tegelikult seaduse kohaldaja ja tõlgendaja ning just tema määrab ära selle kuidas ja kui palju inimesed riigiga suhtlevad. Ei tule kõne allagi et ta seaduse kiretut kalkust oma naiseliku pehmuse ja inimlikkusega pisut talutavamaks muudaks. Nagu ütleb Dovlatov oma romaanis “Kaitseala”, võivad seda, heatahtlikkuse luksust, vaid terves suhtes olevad naised endale lubada. Ju neid siis meilgi, ametnike hulgas vaid pisut on. Proua on karm, range ja küllap omast arust ka õiglane.

Dokumendid täidetud, tuleb jääda ootama sulle määratud aega mil su staatus ära otsustatakse. Et kas saad endale ametliku paariaseisundi või mitte? Selle jubeda seisundi saaminegi on luksus, luksus on riigi jaoks seegi et ta sinusuguse putukaga üldse tegelema vaevub. Ja siis tuleb vahepeal kiri mis uurib mu suhet ühe ajakirjaga kellelt ma vahel, nii umbes kolm korda aastas honorari olen saanud. Et tõestagu mina nüüd ära et mul temaga töösuhet ei ole. Ei tea aga mina vaesekene ei ööd ega mütsi sellest mille alusel nad mulle maksnud on. Ei mäleta mingit lepingut. Ei oska tõestada et mul nendega suhet ei ole. Järsku on meil varjatud ja kirgline suhe millest ma ise ka ei tea? Ei oska tõestada et ma kaamel ei ole. Ah soo, te ei ole kaamel. Täpsustage nüüd palun, milline kaamel te ei ole, kas kolme, kahe või ühe küüruga? Ja niipea kui sa sellele küsimusele vastad ja ennast ühte neist kolmest valikust asetad on sinuga kõik läbi ja sa oledki tõestanud seda mida kõik niikuinii ammu ja hästi teadsid, seda et oled kaamel.

Nii ajakirjaga saame oma suhte puuduse siiski viimaks tõestatud. Kohe tuleb aga järgmine probleem. Olen endale kunagi FIE teinud mis ei ole mitte kopika eestki majandusega tegelenud aga see ei loe midagi. Kui tahad töötuks saada siis ei tohi sa FIE olla. Nii, järelikult tuleb ka see FIE asi nüüd jälle ära lõpetada. Tore, sõidame nüüd siis Pärnu maanteele ja teeme asja ära. Ei ole aga seegi nii lihtne. Nimelt tuleb seda notariaalselt teha sest ka FIE-ks saamine on notariaalne tehing. Notari järjekorrad on aga teadagi kui pikad. Ka telefonikõne Tööturu ametnikule kes mu asju ajab ei ole julgustav. “Te mõelge veel”, ütleb ta nii nagu piiskop Viimses Reliikvias, “kas te ikka tahate ennast töötuna arvele võtta?” Ja ametnik lisab veel et mingi loominguga samal ajal tegeleda küll ei saa ega artikleid avaldada. Oh jah, ei suuda minagi suure riigi aampalki läbi saagida ega tuuleveskitega (loe seaduste ja ametnikega) võidelda. Mulle aitab, tundub et tööle on siiski pisut lihtsam minna kui töötuks saada.

Mida siis järgmiseks? Kas hakata juba peegli ees kondoomide neelamist harjutama, nii nagu Võru Maakonna narkokullerid? Ei, püüame neid asju pigem ikka seaduslikult, viisi ja kombe kohaselt ajada.

Kuidas ma (põllu)majanduslikku ajakirja toimetasin

Tegelikult ei toimetanud. Lihtsalt Mark Twain’il on üks selline tore jutt. Ajakirjanikuks majanduslikku ajakirja pürgisin aga küll. Ennäe, otsekui tellitult, Kalev meedia reageeribki mu CV-le. Esimesed kohtumised noorte ajakirjandusisandatega on igati lootusrikkad ja julgustavad. Jah, me oleme teist huvitatud, deklareerib noorhärra kohtumise lõpul. Kaks järgnevat proovitööd võetakse vaikimisi vastu. Ei mingit kommentaari, ei negatiivset ega positiivset. See oleks pidanud ettevaatlikuks tegema. Lood ise “Kuidas portreteerida ärimeest?, ja “Mullide lõhkemise aegu”, on enda meelest täiesti kobedad. Ka järgnev kohtumine peatoimetaja kandidaadiga on lootusrikas. Viimane on just Hansapanga infojuhi kohalt ära ostetud. Arvata võib et peatoimetaja ei jaga suuremat ajakirja tegemisest ning tegeliku töö teeb ära tegevtoimetaja. Nii see tavaliselt käib. Ja ennäe, nagu enne juba öeldud viib tee mind Kreekasse puhkama. Lennujaamas ootab ees seesama Peatoimetaja suure loikamist noorukiga kes võib vabalt ta poeg olla. Ja vaatab muudkui püüdlikult must mööda. Nii Kreekas kui ka tagasiteel lennukis.

Kreekast tagasi muutun ma juba pisut rahutuks. Millal siis ometi tööd saab? Kirjutan K-le kirja. Ja kohe varsti kutsutakse ka jutule. Lisaks peatoimetajale on Inreko majas kohal kohal ka tegevtoimetaja. Kahekesi koos mõjuvad nad pehmelt öeldes koomiliselt, nagu tikk ja toff või kes nad olid. Üks lühike ja kõhna, teine suur ja tüse. Tegevtoimetajal ripuvad kõrvas mingid imelikud asjad, küllap on need kõrvarõngad aga ega ma päris kindel ka ei ole. Prouad on tegusad ja asjalikud. Nii, kirjutagu ma nädalaga kaks artiklit, ühe turismi vähenemisest Eestis ja teise Poola uuest tanklaketist Eestis. Mis seal siis ikka, teeme ära, püüan ma asjalikuks jääda. Ja hakkangi pusima. Inimesed on üldiselt heatahtlikud ja vastavad e-mailidele. Välja arvatud need kes Poolas. Ja siis annan ma oma poolikute artiklitega arvuti tütre kätte ära, tervelt kaheks päevaks. Kui ma arvuti taas kätte saan on esmaspäev ja mu poolikutest kirjatükkidest pole alles mitte ridagi aega on aga veel vaid kaks päeva. Sebin midagi hädaga kokku ja kokku ja saadan kolmapäeva õhtuks Marikale ära. Marika nagu selgub on toosama tänu kellele Vilba endale vibraatori hüüdnime sai. Ei mäleta täpset konteksti aga millegipärast pidas ägeda loomuga Vilba teda rahuldamata naiseks. Olgu sellega kuidas on aga ei suuda minagi teda oma artiklitega rahuldada. Hirmuäratavad on sellised üliasjalikud rahamammid.

Järgneb taas pikk vaikus ja siis tuleb viimaks peatoimetaja kiri, kus soovitatakse mul tõsiselt kaaluda enda sobivust majandusajakirjanikuks. Jah, ega ajakiri pole koolitusasutis ja toimetajad õpetajad. Aga tellimus oleks võinud täpsem olla ehk siis ka tagajärg. Aga ei, vabandama ma ei hakka, pigem vaikin. Nii osutus mu ajakirjanikukarjäär ootamatult lühikeseks ja meenutas mõneti Mark Twain’i “Kuidas ma põllumajanduslikku ajalehte toimetasin. Ainult et nalja sai vähem.

Järgmine amet – müügimees

Järgnevalt Reageerin SL Õhtulehe kahele tööpakkumisele. Üks pakub mulle Herbalaifi toodate müümist. Juudi vanaproua peab pika ja kirgliku loengu võimalustest, heast tervisest ja kõikidest muudest hüvedest mis kohe-kohe varsti mulle sülle langevad. Proua oli tõeline vananev apteeker müümas noorustavat eliksiiri kes vürtsitab oma juttu korduva küsimusega, “kas teate palju ma palka saan?” Ei, ma ei teadnud ja teada ei saanudki. Otsust ei olnud raske otsust teha – ei Herbalaifi müügimeest must ei saa.

Aga kuidas oleks Kirby superkodumasinaga küsitakse teises kohas. Ei ukselt uksele ei pea käima, tüdrukud lepivad telefoni teel eelnevalt aja kokku. Lasen sellegi võimaluse peale mõningast kõhklemist mööda.

Taksojuht

Nii – järgmine amet. Linnaleht kuulutab et taksofirma vajab juhte. Nagu mulle juba telefonis kinnitatakse olevat nende firmas võimalik praktiliselt kohe sõitma hakata ja seda hoolimata lubade ja litsentside puudumisest. Uskumatu aga tõsi. Asi edeneb kiiresti ja ladusalt ja õhtul annab paarimees mulle juba auto üle. Uhh, sellist pedagoogikat nimetatakse “mees üle parda” ja seda kas ta ellu jääb või välja ujub vaadaku ise. Ja kui ei tea kuhu minna siis – Armas Atlas aita kui järg on kadund käest. Nii eetris kõlab esimene kutse. Hiiu õlletoa eest tahetakse sõita Raplamaale. Puterdan midagi Kiisule selle kohta eetrisse kus ma olen ja kuhu ma lähen. Tahetakse aga vaid konkreetset juttu, üksnes seda kes sa oled ja kaua sul läheb. Ja kui kauem läheb siis tuntakse huvi kuhu sa jäänud oled? Nii esimene võimalus saab edukalt maha magatud. Kiisu annab mulle erakõnes juhiseid selle kohta kuidas ja mida öelda ning soovitab mul Mustamäele minna ja esimene konkreetne oma kutsung ära oodata. Ja siis ta tuleb – “Black Mount” ja kolm purjakil sõpra. Juhi suhtes on aga kõik viisakad ja sõbralikud. Tõsi küll, mõni tahab ka nalja teha. Nii pärib üks klient palju mul lapsi on. Klient kostab mu vastuse peale, “no sel juhul ma ei imesta et teil pea hall on ja kohe sealsamas lavastab klient sõpradele väikese sketshi minu kui taksojuhi koduelust. Taksojuhi naine taksojuhile, “kallis me saame lapse! Ahah”, vastab taksojuht ja üks neljandik ta juustest muutub sedamaid halliks. Seesama kordub ka naise teise, kolmanda ja neljanda analoogse teate puhul. Ja viimaks ei jäägi meie taksojuhile enam juukseid mis hallid ei oleks. Nii saigi meie taksojuht omale halli pea.

Kliente on mitmesuguseid. Püüame neid siin selguse huvides pisut süstematiseerida. Kõigepealt tulevad peole ja peolt koju sõitjad. Sa vaata vaid et nad autot täis ei oksendaks. Neid on teatud aegadel auto tellijate hulgas kõige enam. Kuna tegu on n.ö. odavalennufirmaga siis kasutavad antud firmat ka noored ja lapsega emad ning teised, igal juhul mitte ühiskonna kõige edukamad inimesed. Pidutsejad on üldiselt viisakad. Nende kolme päeva jooksul sattus peale ka üks täiesti segi kamminud klient. Peatasin Vabaduse platsis auto ja klient nõudis lähimat sularahaautomaati. Pakkusin talle Kristiine Statoili. See sobib hästi. Seal läheb klient ja võtab masinast 100 krooni. “Ja nüüd tagasi sinnasamasse kust ma peale tulin”, nõuab klient. Hetke pärast ta tagasi ongi. Arve 60 krooni. Natuke nagu kurb meel on haigelt inimeselt raha võtta, sest mida muud on segi kamminud klient kui haige inimene aga peale mõningat kõhklust võtan siiski raha vastu.

Siis tulevad emad väikeste lastega, kes lähevad arsti juurde ja tulevad arsti juurest koju. Siis reisile minejad ja reisilt tulejad. Üldiselt on need head ja meeldivad kliendid. Eriti jäi meelde keegi naine kellel ilmselt elus hästi läheb. Temaga moodustasime me tipptunnil tõelise tiimi kellel oli ühine ülesanne jõuda kiiresti punktist a punkti b. Ja ehkki ma tegin ühe saatusliku valeotsuse ja lasin õige pöörde mööda oli proua tagajärjega erakordselt rahul.

Ja siis tulevad tööle minejad ja töölt tulevad. Kusjuures minejaid on enam kui tulejaid.

Serjoszha läheb tööle

Kinnisvara Sergei ütleb kohe ära et tema on tülikas klient, sest teab taksosõiduks absoluutselt kõike. Sergei ongi n.ö. dzoki tüüpi klient, see klient kes tahab taksojuhi läbi ise taksot juhtida. Tema teab millises reas sõita ja sedagi palju sõit maksab. Seda teab ta isegi paremini kui taksomeeter. Lõppeks ei olegi tagajärg teab mis halb. Sergei kurdab vaid et arve on pisut suurem kui tavaliselt. Lubab aga mu nime tuleviku tarbeks meelde jätta ja seda heas mõttes. Paarimees ütles selle jutu peale et tema Sergeid põhimõtteliselt ei teeninda ja kõik.

Nii, aga kuhu jäävad litsid ja pordumajad küsib rikutud fantaasiaga lugeja. Pean lugejat siinkohal kurvastama sest mul ei tulnud tõesti midagi taolist kolme päeva jooksul kordagi ette. Ei ühtegi naisterahvast kes oleks keelt hakanud kõrva ajama, ei ühtegi teekonda litside manu või pordumajja. Kliendi soov on seaduseks öeldakse mulle keskuses ja soovitatakse vajadusel ühte kindlat maja Tallinnas. Veel öeldakse et mul tuleb koos klientidega portjee juurde minna, kes annab mulle klientide eest 100 krooni. Seegi raha jäi mul saamata. Paarimees räägib kommentaariks loo kuidas klient nõudis kord talt toorest liha. “No miks sa talle siis bensukast basturmaad ei ostnud?”, arvab selle peale Kiisu.

Helgemad hetked

Öösel on eeter suhteliselt vaikne. Ja järsku ütleb üks taksojuht, “rebane jookseb praegu Kaarli kiriku juurest mööda Luise tänavat alla.” Järgneb üsna pikk arutelu rebaste üle linnas. Jah, rebase nägin mina ka Vana-Rannamõisa tee ääres ära. Kui keegi oma keelt ei kontrolli, kõlab kohe ka eetris manitsus, “sarvilised jätame me koju – eks?” Taksofirma töötab nagu hästi õlitatud rahamasin. Saan peale kahte ööpäevast vahetust ja ühte 12-st tunnist vahetust lõplikult isu täis. Ei, normaalne inimene tahab öösel magada ja mitte autoga sõita. Löön oma kassa kokku. Raha on ühtekokku laekunud 3500 krooni. Rahatasku on tuubil täis nagu rammus nuumpõrsas. Kui ma aga sellest maha arvan auto üüri, bensiiniraha ja dispetseri tasu ei jää paraku enamat järgi kui 1300 krooni puhast. Jah, raske leib on see taksojuhi amet. Olen nüüd tulvil siirast lugupidamist selle ameti esindajate vastu. Oma autoga ehk tasuks isegi seda tööd teha, üüriautoga aga vaevalt, välja arvatud ehk siis kui sa krooniliste unehäirete all kannatad.

Ja mis nüüd edasi. Eks tuleb sinna minna kuhu sind tahetakse ja mitte ringi rabeleda ja toppida ennast sinna kuhu sa ei sobi. Kui sa head tööd ei leia siis oota parem seni kuni hea töö ise sinu juurde tuleb. Kokkuvõttes olen tänulik nende kahe kuu eest.

Avastasin selle aja jooksul ühe uue ja igati mõnusa forellijõe kus ma nüüd sagedasti kalal käin. Seda aega käsitlen aga osalt kui ajakirjanduslikku eksperimenti, mis mulle suurel hulgal uusi ja valdavalt meeldivaid kogemusi pakkus.

Au tööle!
kk-teine intervjuu a.n.-ga
Published 17.02.2008 1 4 Comments Edit

Teine intervjuu A. N.-ga

Miks asusite tööle just Justiitsministeeriumi haldualasse?

Ausalt öeldes olin peale oma endist töökohta Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris kaks kuud töötu ja sebisin samas ka täiega ringi ning otsisin tööd aga midagi sobivat ma nii kiiresti ei leidnud. Ja siis võtsingi vastu pakkumise mis mind ammu ootas ja asusin kohale mida mulle pakuti.

Miks te kirikutöölt lahkusite?

Olin 1994-nda aasta augustist kuni 2007-nda augustini nimetatud seminari rektor ja arvan et kõikidest eraülikoolide juhtidest seega kõige kauem ametis püsinud. Lahkuda ei olnud eriti raske sest seda soovisid seminari eestseisuse USA liikmed kes 80 % ulatuses nimetatud seminari ka rahastavad. Arvan et põhjuseks oli klassikaline kultuurikonflikt. Lootsin omas lihtsameelsuses et erinevate arusaamade puhul asjust tekib diskussioon nii nagu täiskasvanud inimeste juures tavaks ja kombeks. Selle asemel muutusin probleemi tõstatades ise probleemiks ja must otsustati vabaneda. Ja mida sa ikka teed kui sind ei taheta.

Ütlesite et töölt vabastamise taga olid ameeriklased aga teie elate ju Eestis ja olete Eesti kiriku liige?

Jah, paraku oli mu oma, ehk Eesti Metodisti Kiriku suhtumine selles olukorras mitte toetav vaid parastav. Liiatigi elan ma siiani kiriku kinnisvaral. Kirik hakkas kohemaid nõudma uue üürilepingu sõlmimist ehkki mulle suusõnal oli varem hoopis midagi muud lubatud. Ka ei andnud mu kirik mulle tööd. Mina aga ei tahtnud sahvrisse seniks hoiule jääda kuni mind taas tarvis läheb. Ega ma ütlegi et juriidiliselt oleks millegi vastu eksitud, ei kõik oli täiesti JOKK. Kui sulle aga antakse väga selgeid signaale selle kohta et sind ei taheta, mis seal siis ikka. Eks siis tuleb ära tulla. Mis mind pahandas oli pigem see et kirik käitus sellises olukorras nagu mistahes muu selle maailma institutsioon. Ma ei soovi põhimõtteliselt teenida kirikut mis juhindub oma otsuste tegemiselt peamiselt majanduslikest ja kinnisvaralistest motiividest. Ja kui sinna lisada veel äärmiselt inetu nn. seltsimeheliku kohtu istung kus mind tagaselja endise Superintendendi poolt suisa reetmises süüdistati (lisaks veel kõikides surmapattudes) siis ehk mõistate mu otsust. Kusjuures nimetatud härrasmeest on väga lihtne mõista sest just tema erastas 1989 aastal oma nimele eelnevalt EMK-le kuulunud maja.

Ühesõnaga mul sai kõrini sellest ussipesast, seda enam just minu kaasus, see väike asi et ma USA eestseisuse liikmetele söendasin vastu vaielda paljastas selle organisatsiooni tegeliku pale ja saamahimu.

Mis siis nüüd edasi saab? Kas olete ikka veel Metodist?

Nimelt on Eesti Metodisti Kiriku ja Luteri Kiriku vahel sõlmitud koostööleping millega tunnustatakse vastastikku üksteise ordinatsiooni ja sakramente. Seega, jah olen luterlastelt leidnud mõistmist ja tuge ning teen praegu nendega koostööd.

Kuidas elamispinnaga jääb?

Jääb nii et meilt nõutakse praegu hiljemalt 2009 augustis oma elamispinnalt välja kolimist.

Kuidas näete oma suhet religiooniga praegu ja tulevikus?

Jumalaga on mul oma suhe ja suhet organiseeritud religiooniga ei pea ma samuti lõpetatuks, ehkki jah ma arvan et ajad mil kirik sai moraalse autoriteedi positsioonilt inimestega kõneleda on jäädavalt möödas. On aeg mil kirik peaks võimu ja saamahimu kartma nagu vanapagan välku. Selleks on organiseerunud religioon ajaloos liiga palju kurja teinud ja tänagi ei ole religiooniohvritest puudust. On aeg et kirik räägiks maailmaga teeniva armastuse keeles. Kui kirik juhindub aga saamahimust nagu mu enda kaasuse puhul siis ei ole ta küll seda väärt et inimesed teda teeniks.

Olete kirjutanud ka arvustusi ja kui ma ei eksi siis ka raamatuid välja andnud?

Jah, neid on praeguseks üsna mitu kogunenud, nii enda kui  Samuel Bengtssoni nime all.

Teie ja Bengtsson? Enda teada mäletan ma ajalehest Keskus üht intervjuud Samuel Bengtssoniga mida viis läbi R. J. R. ja seda illustreerisid fotod millel ilutses seesama R.J.R.

Seda on raske öelda aga jah nii see oli, intervjuu oli minuga ja seda et ta oma pilte sinna kõrvale toppis on mul siiani raske mõista. Aga eks ole temagi sellestsamast organisatsioonist millest meil äsja juttu oli. Ilmselt oli see ka üheks põhjuseks miks Bengtsson peale seda aastaid vaikinud on.

Kas on oodata Bengtssoni teist tulemist?

Mine sa tea. See on täiesti võimalik.

Kust Bengtsson tuli?

Eks ikka sealtsamast kust kõik muugi hea.

Olete sõna võtnud mitmetel ühiskonnaelu teemadel. Hiljuti leidsin ma teie nime ja arvustuse Urmas Espenbergi kodulehelt. Kas keskeakriis nagu teistelgi 50-le lähenevatel meestel?

Olen vagatsemist alati vihanud. Loen kõike ja kõiki, eelistatavalt Eesti autoreid, praegustest autoritest lemmikuteks vast Toomas Vint ja Helga Nõu. Surnutest ikka Tammsaare. Luuletajatest Viiding, Runnel, Alliksaar. Espenberg on jah n.n. seksikirjanik. Arvan et seksikirjanikke on Eestis enam kui kus iganes maailmas. Igas väikeses metsakülas mõni. Mulle ei meeldi reaalsust kirjeldada, teisisõnu sellega paralleelselt kirjutada, ei mulle meeldib reaalsusega mängida. Aga jah, mis seksikirjandusse puutub, siis elame me visuaalinformatsiooni ajastul mil kirjamärkides ei ole vaat et enam eriti võimalikki midagi lihalikku edastada. See eeldaks elavamat kujutlusvõimet kui enamikel lugejatel seda võtta on. Kes ikka enam viitsiks trükivärvi ja paberi abil ennast erutada? Vaevalt. Just see annab kirjanikule vabaduse kasutades neid liha ja verevõõraid märke proovida seda tukkuvat hiiglast, kujutlusvõimet nimelt, taas ellu äratada. Keskiga on siuke mõnus, mõtlemise ja reflektsiooni aeg, aeg, mil ihunõred rahunevad. Mis kriisi siin ikka.

Mida palgatöö teile annab?

Oi milliseid huvitavaid inimesi seal on. Tõelisi isiksusi, nii nagu üks mu kolleegidest ütleb, U-duurist kuni puu kuurini. Teate ühel Jaapani rezzhisöril, ma ei mäleta kas see oli Korosawa või keegi teine, on film kus vähki põdev mees otsustab head teha ja lastele mänguväljaku ehitada. Ja nii ta seal lõpukaadris siis ise esimesena kiige peab kiigub, surev aga samas õnnelik. Ma tunnen end igal jumala päeval kui ma vanglast tulen, samamoodi – sureva ja õnnelikuna. Emotsionaalselt erakordselt tasuv töö ja et seda tasakaalustada on palk omakorda sedajagu väiksem. Emotsionaalsete vääringutega on aga mõnevõrra raske arveid maksta.

Tulevikuplaanid?

Need seisnevad kolmed k-s, mis ei tähenda mitte Ku Klux Klani, vaid koolitust, kirjandust ja koeri.

Miks koerad?

Ei tea, meeldivad lihtsalt ja ma tahaksin proovida tulevikus oma maa majas nendega ehk ka pisut raha teenida. Ega me siis asjata kapitalismis ela, eks ikka selleks et seda ise ka kord elus proovida. Minule kui nõukaaegsele inimesele on see ülim väljakutse, luua endale oma kodu ja proovida ise endale palka maksta. Põnev, kas pole. Ning kui aega ja energiat üle jääb siis sinna kõrvale ka koolitada ja kirjutada.

Mida te sooviksite Eesti vanima ajalehe, ajakirjanduseetika lipulaeva, Nelli Teataja, lugejatele lisaks oma iganädalasele haugatusele öelda.

Nelli on kahtlemata nishiajakirjandus ja las ta olla, just sellisena ta hea ongi. Mina haugun ikka edasi. Ise teeksin ma seda ajalehte teisiti aga keda see huvitab. Paneksin rohkem rõhku machovärgile, nagu näiteks matkamine, sport, saun, sex, kalapüük ja jaht. Ning lisaksin veel kamaluga alternatiivkultuuri vahele. Arvan et Nellil on muutumise korral veel tublisti eluaastaid ees.
Veel hermeneutikast
Published 17.02.2008 1 0 Comments Edit

ütted

igal  inimesel on  õigus arvata nii nagu ta arvab

igal inimesel on õigus tunda nii nagu ta tunneb

igal inimesel on õigus arvata teise inimese kohta nii nagu ta arvab

igal inimesel on õigus tunda teise inimese kohta nii nagu ta tunneb

igal inimesel on õigus arvata teise inimese arvamuse kohta nii nagu ta arvab

igal inimesel on õigus tunda teise inimese arvamuse kohta nii nagu ta tunneb

siis tuleb veel variatsioone mida me ei hakka täna hommikul viimaseni välja kirjutama

igal inimesel on õigus kõik oma arvamused ja tunded teiste inimeste arvamuste ja tunnete kohta sõnusse ja kirjamärkidesse panna

 teistel inimestel on õigus mitte põrmugi arvestada nende esimeste inimeste arvamuste või tunnetega oma arvamuste või tunnete kohta ja ajada oma rida edasi täpselt nii nagu nad ise tahavad

 Jah ja aamen – halleluuja

ei agressiivsetele hermeneutidele kes loevad teab kust seda välja mida nad ise tahavad ja arvavad

 ei agressiivsele hermeneutikale mida tehakse lähtudes moraalsest raaamatupidamisest

Kirik oli kena. Tekst oli Heebrea kirjast ja usust. Tekst oli hea ja pilt oli hea. Pilt paistis vastasmaja aknast. Kus hommikumantlis naine avas järsku suure akna ja seisis koos imikuga aknal. Korraks. Siis ta lahkus ja aknale tuli suur punane kass, arvat et kõuts ja vaatas pikalt kiriku aknast sisse. Viimati oli Beemot. Ei tea. Ja muud ei olnudki oli tekst usust, milles ja mille läbi Aabrham läks välja ja elas kui võõras ja majaline telkides, teadmata kuhu ta läheb ja siis oli sinna kõrvale see pilt. Madonnast lapse ja kassiga. Küllap oli laps lõhnu eritanud ja proua tuulutas vaid korraks tuba. Pilt ja tekst ei läinud absoluutselt kokku. Mingis võtmes aga ehk siiski natuke läksid. Mingis kolmandas mõttes ehk. Aga ma ei tea millises. Õnneks.

 Eile

Kohtasin rekkamees Petsi. Mis oli kena.
Kuuluvusest
Published 16.02.2008 1 2 Comments Edit

Sai vist koffiga liialdatud. Teeb ärevaks ja süngeks mind tavaliselt. Käsin hommikul raha jälge vaatamas. Raha jälg oli suur ja ostetav. Raha jälje jätja oli kummaline tüüp. Miljoonidega sahkendaja kel sahtel hambaist tühi. Eesti värk et ei peeta endist lugu. Ei mingeid 6000-i kreeme, nagu ärinaisel. Kodused ihunested vaid. Odavad. Suured ideed mis takerduvad vahenditesse.

 Aga ei tea veel. Eks paista, mis sõberid arvavad. Õnneks on veel mõni järgi. Kellega oleks nagu mingit kuuluvustunnet. Natukegi. Üldiselt on aga kenoosis. Kenoosise aeg. Tea kaua see kestab. Vahest ehk jääbki. Jääbki paastuõli valamiseks laastutulle. See ahastus on tõde et ajad kaevad käest ja pealekasvand põlved ei küsigi su käest – Kui kahte meistrit siinkohal meenutada.

Lähedasi tuleks õppida hoidma aga meil- pikast pälvimatusest ja kalamaksaõlirezhiimilt tulnuil on sellega raske. Selle mittetegemist õigustab see et ega nemadki meid hoida oska. Üks konnasilmel tallumine käib. Selle asemele et silitada antakse laksu. Venelased on veel hullemad. Salto mortale kruviga.

Jeruusalemma tainast pakuti mullegi. Mingi juutluselt jõudu saav maagiline vigur jälle. Usku ja religiooni ei taha keegi. Õnne vastu pole aga kellegil miskit.
sünnipäevadest
Published 16.02.2008 1 2 Comments Edit

Olen 50-nda eelõhtul. Hakkasin hiljuti meenutama milliseid juubeleid ma mäletan ja ega suurt meenunudki.

10-t vist hästi ei mäleta, küll aga 8-ndat, sest olin siis just äsja haiglast välja saanud ja peaaegu et ära surnud. See aeg kahekesi suure sinise ballooniga palatis on hästi meelde jäänud. Wismari haigla taga oli liuväli ja terved ning tugevad inimesed uisutasid reipa muusika saatel. Tahtsin väga kuuluda nende kilda, tahtsin elada ja uisutama õppida. Seda pole ma tänini ära õppinud, ei elamist ega uisutamist. Siis peale haiglat tuli sünna. Olime just äsja Mustamäele kolinud. Teisel pool Vildet ja Sõprust veel maju ei olnud. Külla tuli keegi haiglas minuga koos olnud miilits kes oli oma silma haavanud ja kinkis mulle suruõhuga töötava plastkuule väljastava mängurelva. Lisaks sain kelleltki veel tiigri. Lasin siis tiigrit selle püssiga ja olin väga õnnelik.

 20- ei mäleta. Viina ma siis ei joonud, seda kindlasti. Küll aga korraldasin sõpradele maleturniire. Ühele säärasele sain 10 meest kokku. Suhtlesin siis Velsbergiga ehk sägaga kelle kuulub see Publi Laial tänaval ja kes valge kaabuga käib. Jõime Baikalit ja maletasime mis kole. Tahtsin maletajaks saada. Seni tahtsin kuni ma Jessentukis Dimitri Meunargiaga tutvusin kes maletas nagu noor jumal. Tema õpetusel suutsin simultaanil suurmeistri vastu olla kolme viimase seas. Meistri ringid läksid aga üha lühemaks ja ma ei jõudnud enam Dimitrilt nõu küsida. Loomulikult kaotasin. Kui ma Dimitrilt küsisin miks ta maletajaks ei taha saada, vastas ta et ah mis sellest, see on ju ainult mäng.

 30. Hästi meeles. Tartu EMK koguduse pastori koha olin just otsustanud vastu võtta ja pidasin väikest pidu Matsalus, kus parasju elasin. Luiged tulid suurte eskadrillidena sel ainsal kevadel Matsalus. Käisime kombainiga lahe pealt roogu lõikamas ja palgaks oli parimal kuul 600 rubla. Olin püstirikas. Aga ühel apokalüptilisel hommikul tuli auto järgi ja kolis meid Tartusse, 10 päeva peale Jeesese ikka jõudmist.

40. Jama alluvaga keda ma parasjagu lahti lasin. Kriis mis varjutas kõike.

50-?

Oma isa sünnasid mäletan ka.

40. Sõitsime mossega vastu posti. Sõitsime posti pikali, sest isa hakkas taga akna peal kringlit kohendama. Mind viidi onu juurde ja isa läks miilitsasse. Nutsin sest oli oma lõua ära löönud. Siis tuli isa tagasi ja pidu hakkas.

50 jne Isal on kõik need juubelid olnud täpselt nii kuis peab. Nagu suured rivistused, kohased stabiilsele ja lugupeetud inimesele. Sõprade lojaalsusrivistused ja matuste peaproovid.

Ema on hell teema ja sellest ma ei räägi. Isa aga tiksub rõõmsalt edasi ja on kraps poiss.

Olen ses mõttes valmis saanud et ennast enam neofüüdina ei näe ega tunne. Ega teisedki enam. Et pole nagu enam miskit suurt oodata. Vana mees tahab koju. Siiani oli hea tunne olla ametis ja käia välismaal rivistustel. Oli nagu avarust ja võimalusi enam. Mõtlesin et ametist priina tuleb veelgi enam võimalusi aga ei tule. Seega tuleb tõdeda et ühes üksuses sebimine reeglina annab enam võimalusi kui võtab. Nagu ka haridus annab enam võimalusi kui võtab ja raha nõndasama. Oleneb konseptist muidugi. Kui suudad avatuses ja vaesuses näha omatte väärtust, nagu Frantsiskus, siis nõnda ongi. Protestandid on aga Püha vaesuse hüljanud ja nõnda ka vaesus neid.

Nüüd on vist selle väljamaal rivistustel käimisega jokk. Käin koolitustel – haridustäikal, sest kellelgi on raha mis tuleb ära kulutada. Ja keegi koolitaja tahab ikka raha saada ka.

Mõneks ajaks vähemalt on jokk. Lõplikkuse tunne ei ole hea tunne. See on suremise tunne. Viimane kord Oslos tundsin et see ongi viimane kord. Lisaks saatuse poolt antule on aga veel see saatus mida sa ise võtad.

Elus valikvastustega küsimustikust.
kk-Matsalu maatriks
Published 16.02.2008 1 0 Comments Edit

Matsalu maatriks

Malle oli alluv ja leebe aga ta ihu oli nõudlik ning vahel lausa otsustav selles mida ta parasjagu tahtis. Kui – siis juba.  Kusagil alakehas elas keegi nõudlik olevus kes lisaks talle endale samuti teadis mida ta tahab. See miski teadis ajuti veelgi täpsemalt ja paremini kui ta ise. Vähe sellest, vahel ta lausa nõudis. Mallele meeldis vaid üks ja ainuke mehetüüp, meeldisid pikad mustaverd ja intelligentsed mehed. Peale kõige muu oli neil tavaliselt Andrus nimeks. Ta oma ihu tumm, sageli nõudlik ja otsustav iha hirmutas teda. Teisalt ka lohutas. Vähemalt osa tast teadis mida tahta. Maire romaan Matsalu looduskaitseala esimese Andrusega lõppes tormiliselt ja kiiresti. Siis tuli aga looduskaitsealale uus töötaja. Temagi nimi oli Andrus. Temaga ei tulnud aga üldse midagi välja sest teine Andrus oli truu ja abielus.

Paraku elas looduskaitsealal ka luuletaja Gorjunov, seesama metsavahiks varjunud, kamoflaashis okupant, kes Matsalu looduskaitseala järjekindlalt poeetilistest kujunditest paljaks röövis. Seda ei teinud ta mitte mustas maskis ega tulirelvaga vaid alkoholist mõjustatud taju ning paberi ja sulega. Nüüd olid puud raagus ja kaunid vaated ei jõudnud enam inimeste tajusse. Loodus oli liiga minimalistlik selleks et jaksata taas ja veelkord poeetilistest kujundeist punguda. Kui siis ehk hiljem, vast kevadel. Ka ei olnud ta röövitut mitte teistele okupantidele maha ärinud vaid luulekogudesse toppinud mida vaid vähesed lugesid. Lisaks sellele meeldis Gorjunovile teiste inimeste pühasid ja isiklikke mälestusi pilastada. Ja mida siin ikka salata, tal oli piinlik, tal oli sellepärast lausa kohutavalt piinlik. Piinlikkus on tuntuse paratamatu varjukülg, eriti sellise poolilmakuulsuse. Seda normaalsust millega põrkumisest tekib häbi ja piinlikkus, esindavad naised, need normaalsuse etalonid ja häbiõhutajad.

Mis siis lunastab inimese kes on teise ühe kauneima mälestuse just värskelt ära pilastanud ja tal endal on selle pärast veelgi piinlikum kui mälestuse omanikul. Ja piinlik on ka ta lähedastel. Tema pärast piinlik. Nii ka Peep. Peep on selle ilmetu kodaniku, perenimega Gorjunov esimene nimi. Peep tundis et tal on piinlik, tal oli nii kohutavalt piinlik et kohati oli selle tundega raske edasi elada.

Mis lunastab piinlikkuse? Ainult uued teod mis peale kuhjuvad ja kindlasti aeg. Ja siis kindlasti sõnnikuussid mis selle kõdu aeglaselt oma seedekulglatest läbi lasevad. Kui sa saad öelda et ei see ei olnud mitte sina vaid minu rumal noorus siis sellest ehk saadakse aru. Seda, teiste mälestuste pilastamist tegi ta igal võimalusel ja lausa kompulsiivselt. Tegi niipea kui ta iganes oma poeedi kullipilguga kellegi ilusa ja veelgi parem, kui veel ka romantilise mälestuse ära tabas ja sellele siis oma küüned sisse sai.

Just seal, Matsalus oli ta viimaks hakanud aru saama sellest kuidas see maailm toimib ja millised on ta koostisosad. Eri paigus pakutakse erinevaid koostisosi, umbes samamoodi nagu toiduainetele nende koostis on peale kirjutatud. Pühakirjas kostab Johannes et maailmas olla lihahimu, silmahimu ja elukõrkust. Jäägu need suured sõnad siinkohal lahti rääkimata. Igal juhul meeldis Peebule õhtuti endale neist kolmest üks meeldiv ja joovastav kokteil kokku segada ja seda siis päikseloojangut imetledes limpsida. Seal olid veel ka säilitusained, kõik nood E-d ja mis nad iganes ka ei oleks. Ise pooldas Peep veelgi lihtsamat reduktsiooni, taandades kõik mis inimeste maailmas toimub, kaheks suureks – solidaarsuseks ja rivaliteediks. Võiks öelda ka et romanss ja rivaliteet või siis veel mitut moodi. Lühidalt ja selgelt väljendudes olid aga inimeste vahel tõmbe- ja tõukejõud. Tõmbejõud tekitasid inimeste vahelisi liite ja tõukejõud omakorda määrasid ära selle hapra tasakaalu mis liitumise ja võitlemise vahel eksisteeris.

See habras tasakaal oli Peebu sisimas saanud omale veel ühe nime – sotsiaalne gravitatsioon. Sellesama valemi alla ei mahtunud üksnes inimesed vaid ka teised imetajad. Putukatega oli asi ilmselt võõram, või siis teistmoodi öeldes just lihtsam sest need olendid olid Peebu jaoks omalaadsed keemilised robotid. Keemilised robotid olid muidugi ka teised imetajad ja osalt ehk ka inimesed aga just keemiliste signaalide nõrkuse kompensatsioonivajadus oli see mis andis ajet kõnekeelele. Kui sa aga juba kõneled siis sa ka valetad. Kui sa aga valetad siis pead sa seda enam ja paremini teadma kuidas see maailm toimub ja toimib.

Kui sa juba tead kuidas see maailm toimib siis on järgmiseks sammuks ennast selle maailmaga suhtestada. Just selleks oligi Peep oma Kristaga maale elama kolinud, selleks et endas selgusele jõuda ja vaadata pisut distantsilt seda kuidas see maailm toimib. Nüüd, mil see selge oli, tuli teha järgmised loogilised otsused. Endas selgusele jõudmine tähendas paraku sellegi mõistmist et maale oli seekord veel pisut liiga vara tulnud. Oli tuldud ajendatuna hipiromantikast samas kui iha rivaliteedi- ja romanssimängudes sekka lüüa, ennast tõestada ning teistele koht kätte näidata oli ikka veel ehe ja kirgas. Sellises faasis ei maksa tulla, ei, sellises faasis tuleb endale inimeste maailmas nime teha, tõestades end iseendale ja teistele. Tõestades ja meenutades et – ahoi mina olen ka siin. Tulla tuleb siis kui sus on veel ehedat reflekteerimatust ehk esmast naiivsust. Siis kui su ambitsioon on üheksainsaks fokusseerunud laserkiireks muutunud ja suunatud esteetikale ja iseendaga, mitte teistega, sõdimisele.

Potter hakkas sel ajal proua Rowlingu ajus alles vormuma ja Krista ei osanud veel aimatagi et just temast saab Poti Harri esimene tõlkija. Selle asemele kasvatas ta pulli keda ta tappa ei raatsinud. Pull läks aga vanaks ja karvaseks kätte. Kristal oli headust ja empaatiat mitme inimese jagu ja seda kõikide jaoks peale hilisemate Varraku tõlkehigivabriku tõlkijate. Aga seegi tuli pisut hiljem kui ta oma tõlkevabriku käima sai.

Tammiku Ain oli oma terjeriga just lahe pealt kährikuid jahtimast tulnud. Elmo oli tsentrifuuginud oma nädalalõpu lasti albumiini selles draculaterminaalis mida ka vereülekandejaamaks nimetati. Siis tuligi järsku kusagilt soov maale elama asuda.

Selsamal päeval sai keemik Paul valmis oma esimese laari puskarit. Ülari, korstnapühkija, oli just leidnud ühe ahju otsast asja millele ta ei osanud nime anda. Vanemad kolleegid ütlesid aga otse välja et tegemist olevat kummist munniga. Nädalalõpus istus ta Pegasuses, kummalgi põlvel üks korstnapühkija õpilane ehkki siililegi oli selge et korstendega ei olnud neil neidistel küll kõige vähematki tegemist.

Peebu maksarakud oli spontaanse remissiooni käigus asunud tagasi oma endistele jumalast määratud positsioonidele ja valmistusid rasketeks tõrjelahinguteks uute hiiglaslike alkoholikogustega.

Elas Elmoski igivana igatsus uuest elust, elust steppides kusagil kaugel. Seal kus mitte keegi ei sega. Jah, loodus oli Matsalus täiesti kohal, isegi röövitud kujunditega oli teda ehk liiga palju. Olid lääne-Eesti stepid. Olid madalad maad. Oli Hansapanga interööriga võrreldav minimalism. Oli maja Keemu sadama kõrval, kohal kus buss ümber pööras ja ennäe imet sealsamas ümber ringi elas ka terve hulk venelasi.

Järgmisel kevadel oli Salevere mäel vähem rästikuid kui tavaliselt. Mäe peal sai jalutada ilma et sa sakilisele ussile peale oleksid pidanud astuma. Kevade hakul käis Elmo Topu lahe ääres oma uut maja vaatamas. Tee peal tuli talle vastu sealtsamast, tema tulevasest kuurist, puid varastanud naine.

Lisaks oli Peep sellestki aru saanud kuidas ta ise toimib. Kuidas inimesed toimivad siis kui viimased lutsud veel jõe jää all koevad? Peep oleks soovinud kirjutada omaenda “Koguja” raamatu, mis võtaks kokku kogu ta elutarkuse. Kuidas ta siis toimis, inimeste maailm? Elu oli sügavalt mõttetu, selles ei olnud vähimatki kahtlust.

Tuli lihtsalt oma aeg, nagu öeldakse, ära istuda ja ära sisustada. Hea kui võimalikult mõtestatud asjadega. Kõige lihtsam ja loomulikum võimalus elu mõtestamiseks oli religioon. Suured vanad kõike- ja kõikihõlmavad lood ehk metanarratiivid. Nondega pidi aga samas oskama distantsi hoida. Täiuslikku andumust sai õnneks ka distantsilt viljeleda. Ei, sektandiks, liiga spetsiifiliste pühadusrezhiimide järgijaks, ta saada ei tahtnud,

Inimene toimib nii et muudkui kasvab ja areneb senikaua kuni kirg otsa saab. Mingile tasandile jääbki sotsiaalne suhtlus ühel hetkel püsima. See tase on määratud romanssivõimelisuse poolt. See on viimane tase. Viimane tase on vanade inimeste seksisuutlikkus. Panemine ja pandavus, pindpinevusest ja pindpanevusest rääkimata. Sealt, progressiusust edasi, ei ole enam mitte midagi muud kui tühjus. Seega ei ole tühjus mitte füüsikaline vaid sotsiaalne mõiste. Tühjus algab seal kus laeva enam mitte millegagi täita ei ole. Ei au ega häbi, ei iha ega armastust. Seal on maailma lõpp, ei mitte kaugel põhjas või sügaval all.

Sealt edasi ei ole mitte kuhugile minna ega areneda. See on tipp ja topp ja lõpp. Ikka pulma poole (või muu paarumise) ja siis surma poole. Samas ikka jõudumööda edasi paarudes. Selle nimel on elatud ja arenetud ja sellest ei saa hiljem enam mitte kuidagi ega kuhugi mööda. Kui sa paarumisest mööda paned või suutlikkuse minetad, siis tuleb tagasi minna sinna kust valesti läks, nii nagu vähihaige või rahapuudes inimene peab enne terveks saama kui ta sotsiaalsesse suhtlusse naaseb.

Ehk aitab seal, maal, Matsalus, elamine sellele kaasa et seda kauemaks jätkuks. Teagi. Ennekõike on elu eksperiment. Eksperiment, mitte ekskrement. Valikvastustega küsimus ense kohta. Arvate et peaks midagi ikkagi tõsiselt ka võtma? Tea midagi?
kk- 7 miniatuuri
Published 16.02.2008 1 0 Comments Edit

Seitse miniatuuri

Sünd

Ema kõhust väljub limane elukas. See oled sina. Veelgi enam – see olen mina. Sünd on suur vaheetapp meie olemises, esimene kultuurishokk, lahkumine ema turvalisest üsast, ilmselt kõige paremast ja õnnelikumast eluperioodist mis meil üldse kunagi on ehkki me sellest ise ei mäleta.

Sellepärast ehk tahamegi me sinna ikka ja igavesti tagasi. Sünd on absoluutne vägivald meie olematu tahte suhtes. Ometi on just sellestsamast vägivallast me tahe sündinud. Sellepärast otsibki mees elu aeg naist kes talle ema meenutaks, otsib n.ö. ema kellega ta magada saaks. Emalt saame me kaasa need märksõnad, need ilmed, üksikasjad ja kehavormid millele me meestena läbi terve elu reageerime.

Sünd on midagi nii võimast et see sõna on üheks peamiseks metafooriks ka igasuguste teiste, peamiselt küll religioossete uute alguste jaoks. Sina pead uuesti sündima, muidu ei saa sa Jumala Riiki näha, ütles Jeesus Nikodeemusele. Uuestisünd, vaimu läbi uuenemine, Kristuse omaks saamine on peamised kristlikud märksõnad mida me selle kohta pruugime. Lisaks märtrite surmapäevad kui uue elu sünnipäevad mida juba varakirikus tähistama hakati. “Kes kaks korda sünnib see peab vaid ühe korra surema,” ütlesid Kirikuisad.

Elu

On inimesi kes loovad endi ümber eluruumi, on neid kelle seltskonnas inimesed tahavad olla, kelle ligiolu nad otsivad ja püüavad. On inimesi kes mitte ei tarbi vaid loovad reaalsust ja nende seltsi soovivad kõik. On inimesi, kes on justkui rohkem elus kui teised. Miks – osalt on see kindlasti Jumala and, osalt ehk mingi defineerimatu kvaliteet. Elu on kannatus, ja see karikas tükkis ta kirbevõitu maitsega tuleb meil kõigil lõpuni tühjaks juua. Ometi teeb üks seda rõõmsalt ja hea meelega, teine aga kibestunult ja vingudes.

Ära lase ühelgi keelu- või käsusüsteemil lihtsalt pärast end ahistada et teised tahavad. Vaid siis kui see su enese omaks on saanud saad sa seda vabalt järgida. Julge elada, julge armastada, mis sest et sa siis haavatav ja õrn oled. Ela oma elu täis. Kui sa armastad siis elad ja lood õnne ning valu endas ja enese ümber. Ela oma elu täis, mitte möödaminnes vaid üleni ja täie rinnaga. Jeesus ütles, mina olen tulnud et teil oleks elu ja seda ülirohkesti. Elu võib meis Issanda läbi nii palju olla et see meisse enam siin maa peal ära ei mahu. Peale kristlaseks saamist jooksin ma oma Jumalaga inimestest mööda, nad, ligimesed, olid mu jaoks vaid evangeliseerimise objektid kellele oma easy fixi vahendada. Jooksin mööda nii iseendast kui teistest. Ei enam – nüüd tean et Matteuse Evangeeliumi sõnul on Jeesus näljas ja janus ja vangis ja haige ja alasti. Need inimesed kes nii on – neis on Jeesus ja mina oma Jeesusega ei jookse neist enam mööda vaid pigem peatun ja püüan aidata.

Armastus

Armastus on selle maailma peamine koos- ja alalhoidev jõud, suur tsentripetaalne vägi, mis kõik selle ilma tsentrifuugid võimalikuks aga teisalt ka tühjaks teeb. Armastus on see mis maailma kõige laiemalt võttes koos hoiab. Armastus vastab seetõttu ka selle küsimuse üheselt ära kas me elame parimas või halvimas võimalikus maailmas. Ikka parimas. Kas nüüd just armastuse maailmas aga armastuse võimalikkuse maailmas kindlasti. Armastuse leidmiseks tuleb meil selle ilma rivaliteedist ära kaugemale, tagasi allikale minna et elu ja olemise mõtet tabada.

Armastus ja vihkamine on tugevaimad tunded mis meid ses elus väisavad. Armastus on piibli sõnul tugev kui surm ja surmavald. Armastus on ülim tunne ja motiveerija mida me ses elus üldse ja ülepea tunda saame. Tunne mis vabastab meid meie mõistuste hullusärgist. Armastusest vihkamiseni on üksainus väikene kukesamm. Armastus kui korraga valusõnnelik ja õnnelikvalus tunne. Armastus kui alustunne mida me ikka ja igavesti otsime aga mida me harva leiame. Armastades saame me ehk ka suremisega hakkama. See on tunne mis alati haiget teeb. Siiski tunne mis meie ilmatajumise ja motivatsiooni mitmekordistab. Mis meid jälle lihtsateks ja lapselikeks teeb. Tunne millest tavareaalsusesse raske kui mitte võimatu naasta on. Tunne mida me kaotuse korral taas taga hakkame otsima. Vanainimeste armastus on klammerduv ja meeleheitlik sest mänguruum jääb üha ahtamaks. Seda ilusam see on. Armastusegagi jooksin ma inimesest mööda, aastaid jooksin – ei enam. Nüüd näen, märkan ja armastan.

Kuri

Kuri on armastuse kultuuril paljunev rivaliteedi kultuur. Lõhkuv ja lammutav jõud – entroopia, tsentrifugaaljõud mis inimesi ja muid oleseid ilmaruumi tühjuse külma kaledusse heidab. Kuri eeldab alati oma väikese konteksti pealesurumist, sellest lähtumist, ning suure ja üldisega mitte arvestamist. Seda enam et me suurte asjade kausaalsust ei hooma. Nii on kuri fundamentalism, see tunne mille järgi tulgu või tuumasõda, peaasi et ma oma sajakroonist võlga tagasi ei peaks maksma. Kurjust tahame me ära maskotistada, muidu on ta liiga raske kanda, olgu siis ümber või eneste sees. Nii teeme me kurjusest kolli selleks et me teda ära ei tunneks ja enese sees ära võita ei saaks. Kuri on rivaliteet, soov üksteist omandavas himus üle trumbata ja jalge alla tallata. Kurjuses oleme me kõik üksteisele ühtaegu nii ihaldamise eeskujud kui takistused. Oleme need kellest me samades ühiselt arusaadavaates kategooriates ühtaegu nii erineda kui just sellesama läbi ka sarnaneda soovime. Kui dioskuurid, ihaldava himu siiami kaksikud.

Kuri sellisena on selle maailma suurim motiveerija, kapitalimaailma looja kus me kõik sarnastes ühiselt mõistetavates vahendusväärtustes üksteist üle püüame trumbata sest teistmoodi ei ole meid õpetatud ja teistmoodi me lihtsalt ei oska. Kuri, mille vastu muidu ei saa kui seda heaga, armastuse, kokkuhoidmise ja solidaarsusega ära võites. Sealsamas solidaarsusühiku piiril, olgu või näiteks mehe ja naise suhtes, sünnib aga uus rivaliteet, sünnib kiivus ning sinna kolib see kuri taas elama. Niimoodi rivaliteedi ja armastuse pingeväljas me elame. Õndsad on need kes armastavad sest nende üle ei ole kurjal meelevalda.

Naine

Naine on inimliku õnne ja turvatunde elus kehastus. Naine on ebajumal keda mees igatseb ja teenib. Naine on see kes mehest kui individualistist sotsiaalse olendi teeb. Naise õnnelikuks tegemine teeb mehe õnnelikuks. Teeb mees naise õnnelikuks ja tunneb end kohemaid kui Looja, kui väikene jumal, sellepärast tunneb et ta seda teeb ja suudab ja tahab ja suuremat inimlikku õnne maa peal ei ole. Naine on kiivas oles kes mehele seda õpetab et nende armastuseühikul on piirid. Nende solidaarsusühikul on kiivusest piirid ja häda mehele kui ta sellest aru ei saa. See on tehtud teab meeski seda kus need piirid on – teab ja valvab ja aksepteerib.

Läheb naine sust lähedalt mööda, kerges suvekleidis, lubav ja narritav ühtaegu meelitav ja keelav. Läheb mööda ja kehastab mingeid sõnulseletamatuid märksõnu, ilmeid ja kehahoiakuid. Mees vaatab, vaatab ja siis ühtäkki mõistab, mõistab et see on SEE naine. Mõistab ja läheb ja jookseb ila nagu uurikett ripakil ning mingu või maailma hukka aga just selle naise peab mees saama. Just seda naist ta aga tihti ei saa, kaua aega ei saa enne kui ükskord saab. Kui on saanud siis vaatab ja mõtleb ning imestab et mida ma temas küll seekord leidsin. Omaenda enesepanustamist hindab aga mees ikka kõrgelt.

Naine on ülim olend, tema hakkab sundimatult lõkerdama kui ta midagi ei tea, tema koketeerib ja paotab diskreetselt oma ihuvõlusid ning seda ka ametlikus ja ärilises suhtlemises. Naine on olend kelle arsenal on mehega võrreldes mitmekordne. Naine on rikas ja tundeline olend keda mees suu lahti ja ammuli imetleb ja igatseb. Kellele ta oma võidud pühendab ja kelle rüppe ta ikka tuleb omi haavu lakkuma. Naine on naine on naine.

Jumal

on Jumal on Jumal on Jumal on kõik mida me tema kohta ütelda saame. Jumalast rääkides muutvad Tillichi sõnul kõik superlatiivid diminutiivideks, seda juhul kui tegu ikka päris- mitte ebajumalaga on. Jumal on ülim sõna milleni inimmaailm ja – mõistus küünib ja ulatub. Jumal on Jumal. Õnneks on aga Jumalal ainusündinud Poeg Jeesus Kristus kes meile Teda on ilmutanud. Jumal elab meis kõigis kui mitte muidu siis vähemasti hädas õhkamisel. Tegelikult on Jumala mõiste meie inimeseksolemiseks lausa vältimatult vajalik. Kui Jumalat ei ole siis ei ole ka inimest.

Siis jääb inimene ilma katuse ja legitimatsioonita, jääb üksinda oma hirmsa vabaduse kätte millega ta suurt muud kui kurja ei oska teha. Nii on Jumal meist parasjagu kaugel sest nii siis kui ta liiga ligidal on kui ka siis kui ta liiga kaugele jääb on halvad tagajärjed. Jumal ei ole meie näo järgi loodav ega meie poolt manipuleeritav sest Jumal on Jumal on Jumal. Keegi on öelnud et põrgu ongi see kui me elus täpselt seda saame mida me tahame ja ei rohkemat ega vähemat. Minu jaoks on Jumal see kelle käest ma ei pääse. Tehku ma siis mida tahes või ärgu tehku. Ma olen Jumala poolt kinni võetud, haaratud, mängu arvatud – see on see mida ma tean ja mille eest ma talle tänulik olen. Mis muud – mis must saab või kuhu ma lähen see pole enam laias laastus mitte mu enda vaid Tema otsustada. Hea et niigi.

Surm

Surm on lahutus. Surm on rivaliteedi, võitlemise ja võistlemise tagajärg. Siin selles ilmas oleme me kõigepealt siis surnud kui me oma Loojast lahus oleme. Siis oleme me surnud siis kui me hing ihust ajaliku surma läbi lahutatud saab ja viimsena määratakse Viimsel Kohtupäeval meie igavene saatus ehk teine surm ja nii nagu siis otsustakse nii jääb.

Surm on see mida me kardame ja mille eest me pageme. Kardame me oma identiteedi lahustumist ja lakkamist ja muud pidet kui lootus Jeesuse läbi meil selle vastu ei ole. Memento Mori mõtle surmale on üks raskemaid loosungeid. Teisalt on loomulik et me surmale mõtleme sest surm on see suur must ekraan millel meie elufilmi näidatakse ja ega me tast suurt muust kui kontrastsest hiigelekraanist, mõtelda ei soovigi. Surm ja elu. Surm on selle hinnaks et me elame, ei ole muud mõtet mis mind nõnda palju elus lohutanud oleks. Lisaks nagu öeldud see lootus mida Issand Jeesus Kristus meile pakub. Olge julged sest mina olen surma ära võitnud, ärge ehmuge ega minge araks. On üks inimene kes on ka füüsilise surma ära võitnud ja Pühakiri räägib meile et kord saab see samamoodi ka meiega toimuma.

Küsimus pole ju viimselt surmas vaid elus ja surra on siis raske kui me elanud ei ole. Kui me oma elustsenaariumi ausalt ja tundetihedalt oleme lõpuni mänginud küllap on siis surreski kontides hea mõnus väsimus nii nagu peale pikka rasket tööpäeva. Nii tahaks vähemasti loota et surra saab ka täna ehk nii nagu Vana Testamendi patriarhid – pereringis ja omi lapsi õnnistades. Üheskoos pole surragi raske nagu venelased ütlevad. Inimesega kes sulle kallis on saab meist igaüks suremisega hakkama. Annaks Jumal armu et meil oleks selline inimene kusagilt võtta ja et me ise oma ligimeste jaoks sellised inimesed oleksime.

« Previous Page — Next Pa

Dziisus kui rasked sõnad. Viide siinkohal väike ja diskreetne Rekkamees Petsi kodukale, kirjele Võõr- ja võõrastest sõnadest.

niih, siit tuleb k KOMM eelmisele kirjele.

“Tallajad ja tallutavad.
Kleepijad ja kleebitavad.
Kui saatan ei maga, kas siis Jeesus magab samal ajal kui inimene ennast eksiteele laskvat juhtida?”

Ei tea ma ka Jeesuse unerezhiimist suuremat. Puhtpraktiliselt on lihtsam kui võtame neid kahte s.o. Jeesust ja Saadanast  tööversioonis kui metafoore heast ja kurjast. Üks õhutab inimest rivaliteedile ja teine solidaarsusele. Kuna aga lääneilmas kogukond kipub surema ja lakkama ja asenduma emotsionaalsete hõimudega siis lööb see pildi segi ja ma ei suuda praegu ära arutleda mida ja kuidas see muudab. Osadel rahvastel aga kogukond elab. Vaadake või vene protestante meil siin Eestis. Elavad teised pead ja jalad ühes. Tõeline rahvas. Individualistist eestlane aga kohtub teise eestlasega ja arutab oma individuaalseid asju. Hoopis teine dünaamika. Teadmisi napib et sellest enam rääkida.

“Pole siin mingit juhitavust – puhas nõrkus ja selle tunnistada mittetahtmine. Seega abiväed käepärast – kelle kaela “süü” ajada.
Inimene vastutagu ikka ise. Sellega nõus.
Aga – milleks siis veel kellesegi teisesse uskuda?”

Mina jääks mõõdukamaks n.ö. pooljuhiks siiski. Miks uskuda. Uskumise ja usaldumise võime  ja tahe ja sund on mõnedes inimestes suurem kui teistes ja süsteemi järgi karjuvam. Religioon annab sellele uskudatahtmisele isiku ja liiatigi veel süsteemi asetatud isiku. Metafüüsilisse süsteemi. Kui Jeesust ei oleks VT süsteemi ja metafüüsikasse asetatud tea mis oleks saanud. Kas me tast üldse midagi enam teaks. Aga asetati. Siuke eksistentsiaalne individualistlik kristlus metafüüsilist süsteemi üldiselt ei vaja ja Jeesus seal toimib nii nagu anektoodis keemia üliõpilasest kes taht sellist ainet leiutada mis kõik muud lahustab. Aga milles te seda hoidma hakkate? küsind prohvessor. Jeesus kui PostModernistlik lagundusmootor. Aga milles te teda hoiate kui teil metafüüsilist süsteemi anumaks ei ole? Hea küsimus on see. Just kogukond on anumaks, milles Jeesust hoida. Retooriliselt on muidugi vastupidi – Jeesus hoiab kogukonda. Indiviidi religiossne kogemus, tavaliselt nn osaduskogemus pakub midagi sarnast indiviidi tasandil. Üksildane läänlane karjub seega pigem kogukonna kui metafüüsilise süsteemi järele. Aga kogukonnast on tema tulnud ja tagasi sinna teda naljalt ei lasta. Ta on ju selleks juba liiga rikutud. Oma Nietzschede jms poolt. Liiga hästi teab ta juba et kristlus on orjamoraal ja nõrkadele ning ei lase loomulikul rivaliteedil õitseda. Keerub vehib mõõgaga kogukonna uksel. Tulise mõõgaga.

MetaFüüsilist süsteemi vajavad inimesed aga vajavad religiooni kui oma maailmapildi telge ja ekvaatorit ja paralleeli ja merididaani jms. teisisõnu kordinaatteljestikku. See süsteemi asetatus aga teisalt muudab religiooni filosoofiliselt haavatavaks. Kui aga ka filosoofia on oma n.ö. religioosse süsteemi oma siis muidugi mitte. Nii on aga vaid katoliiklastel, Muud lugupeetud K ma praegu teile vastata ei oska.

Käisin täna klaasistuudios ja tahtsin kroonlühtrit tellida et saaks nii nagu Köögertal Tõe ja Õiguse IV osas külaliste ees laiata. Aga tühjagi. Surusin veel nina ja huuledki vastu akent aga ei häält ega tähelepanu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kui meenutada Mere Lennut. Ikka sellest tahtsin mis pealkirjas. Et meil on siuke emotsionaalne baromeeter sees olemas mille osuti kord näitab plusspoolt ja ja kord miinuspoolt. Ja vahel plahvatust. Meie aga muudkui kütame juurde et “mitte unustada muistset kohustust”. Tegelt on see kõige olulisem et ta meis on. Kõik muu tuleb sellest – süüme jms. Ja raha olemasolu või puudumine ei tee ka muud kui mõjutab osutit. Üldiselt raha olemasolu positiivsuse suunas ja rahapuue vastupidi. Blogimine mõjutab positiivselt. Ma eile mõtlesin tegelt et kirjutajad on siuksed vennad ja õed,  kes nii nagu puruvanad endale olemasolevast (jõepõhjas leiduvast) materjalist kookonit koovad et ennast sellega kaitsta. Et neid ära ei tuntaks. Nii varjuvadki nad teiste lugudesse ja teiste inimeste lugudest varastatud tükkidest tehtud pantserisse. Ja kui nad üldse midagi iseendist kirjutavad siis vaid selleks et valemärke anda nii nagu liblikad kellel on suure looma silmad tiibadel. Et neid selja tagant ära ei söödaks ja alla ei neelataks. Inimese siseilm ei ole ju eriti huvitav. Kirjutaja peab sellesse teiste tükke sisse segades selle ise huvitavamaks tegema ja seda intensiivistama et see huvitavam oleks-tunduks. Maailmas pole muud kui tõuke- ja tõmbejõud ja see sotsiaalne gravitatsioon määrab meie asukoha. Ja surematuseiha ja süsteemiiha ja veel üht teist.  Soov olla lugupeetud, vähemalt normaalne. Igal juhul mitte liiga äärmusline oma sättumuste ja muu poolest. Emotsionaalne ostsillograaf on mul üldiselt rahul. Teen ju tööd kus inimesed mulle endi lugusid ise kandikul kätte kannavad ja nõnda teen ma tööd mis näiteks või Ethelbert Staufferi “Jeesuse Kuulutuse” arvates ja ka Jeesuse järgi Mattueuse EV-s ongi üks õige töö teha. Tegeleda inimesega. Nagu varem juba öeldud ei ole ma inimeste inimene ja selle tõttu on see siiski mulle osalt rõõm ja osalt ka kurnav. Ja osuti plussi hüppamist takistab ühikute kahanemine magnetribal. See ennustab uut hüpet ebakindlusesse. Mis teha.  Inimene kel raha pole on paaria ja siis peab ta kaduma ja ennast tervendama seni kuni ta normaalseks tagasi (loe raha omavaks) ja jälle terveks saab. Siis oled nagu ehitaja Tartu bussis ja annad kodustele korraldusi.
Kes sind juhib?
Published 14.02.2008 1 3 Comments Edit

Rääkisin  inimesega kes kostis ikka ja jälle et talle öeldi, teda juhiti ja viidi. Juhitav inimene tundus olevat. Ja siis veel remark et “saatan ei maga”. Ei ole kursis saatana unerezhiimiga. Ja mida seal siis vahet on võrreldes nondega keda jäärad ja neitsid juhivad?

 Mina olen vast ses mõttes juhitamatu. Ehkki oleks hea olla nagu hobueesel keda suiste ja kannustega juhitakse. Vabastaks vastutusest.

Igaüht kiusatakse kui tema enese iha teda veab ja avatleb, sõnab PK. See oleks siis vast sisemine juhtimine. Ja see saab osaks meile kõigile. Arvan et kristlase reaktsioonid ja ihad on üldjoontes  sarnased nagu mittekristlasel. St. reaktsioonid on üldinimlikud. Aga siis kui see esmane reaktsioon alustab, siseneb kusagilt veel üks dimensioon millest siis inimene kas juhindub või mitte. Aga võimalus tal on. Ordudes ollakse kohe kindlasti sellised noh – nagu õli lainetel. Mitteemotsionaalsed, vähemalt väliselt, pigem võiks isegi öelda et monoemotsionaalsed st. et ikka tasased ja rõõmsad ja naeratavad. Nagu hiinlased omas häbikultuuris ka ilma Jeesuseta on. Aga ise ma vist ei tahaks selline olla. Ega ei tahakski muutuda. Pigem tahaksingi selline olla nagu olen. Valmis olen saanud, viimaks.

Seda oli ilus vaadata. Birgitiinide juures näiteks. Kuis malbe õde sulle oma tehtud Limoncellot valab, mis on küll tubli 50 pööret kange.

Mõnna. Piiritus ja sidrun ja suhkur. Muud seal vist ei ole.

Õde ütles et jää siia tööle ja õde ütles et ostad uue auto. Siuke juhtimine on minu jaoks vähe naljakas ja ma ei suudaks seda vast tõsiselt võtta. Liiga lapsik hermeneutika oleks. Ja kurat kah ei maga ja ei lase mul lapsikuks enam muutuda. Kurjuses lapseks ehk? Aga ega ta sedagi lase. Olen võitleja tüüp.

 Kurat on rivaliteet, on bellum omnium contra omnes. Ja just selles võtmes ma küsisingi paar kannet tagasi et miks Jeesus kes selle ilma rivaliteediskeemides üldiselt ei osalenud ja noid isegi katkestada püüdis (keera teine põsk ette) , miks ta infosõjas siiski osales ja oma jüngritelt isegi selles agressiivsust nõudis. Tunnistage! Olge võitjad infosõjas oma sõnumiga lunastusest ja alandlikkusest ja muudes sõdades samas ise mitte osaledes. Ei saa aru. Liiga keeruline minu jaoks.
whats next
Published 14.02.2008 1 0 Comments Edit

See oli see sõnapaar mida üks tuttav soovitas Bill Clintoni epitaafiks iseloomustamaks Billy elujanu ja uudishimu. Oo, whats next – death? Thats awesome. Oli mitu head mõtet aga kuhu nad jäid? Selle viidingu lulla toob K ära oma kommis kenasti. inimest kuulates kui see räägib meil kahtlusi sigineb päädes usume lammast kui tema määgib keegi ei kahtle ta mää´des mõni mees räägib ja teine mees muigab kellel on köha see köhib põrsast me usume siis kui ta ruigab ja usume ka kui ta röhib /ydi loomulikult Nagu Hermeneutika õpikust oleks.  Põrsast me usume siis kui ta röhib— just. Naistesse suhtumise hermeneutikat mõjustab väheke pinge alakehas või siis selle puudumine. Aga võtta naist kui sõpra – come on? Kas keegi on üldse midagi muud kui sõpra mõelnud? Metafüüsikust aatekaaslast. Naisrevolutsionäärid mulle alati meeldinud on, nahkjopedes ja mauserid puusa peal punnis. Kui aga revolutsiooni parasjagu pole siis on mõned neist häda sunnil ärinaisteks hakanud ja rikkaks saanud. Ka siis pole viga. Ka nii saab. Kui saab. Ideenaised! Maailmarevolutsioonäärid kes Delacroix  Vabaduse sarnaselt rahvast barrikaadele viivad. Just säärane võiks vabaduse kehand olla, mitte mingi klaasist pulk mäe otsas. Iga andumus ja pühendumus pakub ju vabadust kõigest muust. Nii on iga vabadus ka orjus. Orjus vabastab. Just. Andumus inimene Jeesusele. Kohatu kas pole? Andumus eeldaks ikka Jumalat. Hea küll ütleme siis andumus Jeesusele kui Jumalale. Kas inimene kes ülendati Jumalaks või Jumal kes alandus inimeseks. Õige on teine vastus aga mis siis kui õige on esimene hoopis. Mis sest muutuks? Praktikas ei tea? Dogmaatika matemaatikas aga muutuks küll.  Mis vahe on praktilises usuelus sellel, kas oleme monofüsiidid (kristuse ühe – jumaliku – loomuse uskujad) . Igal juhul tundub et inimesel on end lihtsam samastada Jeesusega sel juhul kui tal vaid üks loomus on. Olgu siis kumb tahes. Kalkedoni dogma kahest loomusest on tule all. See on dogmaatiline kõrgmatemaatika. Ja mine teagi kas see veel midagi muud on või mitte.   Aga päike paistab ja värskelt üles võetud jälg lõhnab ikka veel raha järgi.  Ilus elu!

 Homme Raplasse ja oma maakottu.
Dziisus mis nüüd saab
Published 13.02.2008 1 2 Comments Edit

Inno ja Irja kes annavad välja virtuaalset megalehte on mind esiküljele pannud. Aga ega saa midagi. Elame edasi.

Mehelik on välja mõelda skeemi. Eluskeemi mis toodaks piisavalt materiaalseid vahendeid. Üks klient ütles et ta neid juba 5 välja on mõeld aga kõigil on see viga et kinni nad viivad.

Mul kinni ei vii aga ära ka ei ela. Mõtleme – küll laabub.   Täna võtsin üles sooja jälje mis lõhnas raha järele. Lugege Jakobsoni – seal on kõik kirjas ehkki väheke kõverpeeglis.

Oh kuis mulle kirjutada meeldib. Kirjutatud jutt on nagu sakrament ja erutab meeli ja elab oma elu kus kirjutajagi ei ole enam muud kui üks tegelane teiste seas. Mind erutavad kurioossumid. Ja ma loodan et religioonilembid ei solvu selle üle et ma religioosset ilma näen kui üht lõputut kurioossumite allikat. Kui nad mulle naljakad tunduvad ja meeldivad on see siis patt? Ikka selle meelest on kelle pühadustunnet on pilatud. St. subjektiivses mõttes on küll. Objektiivses mõttes aga ei ole. Mis üldse on objektiivselt võttes patt? Uskmatus. Just. Seda pattu mul pole. Usun mis hirmus. Meie põlvkond ei tohigi muidu kui uskudes, kes me kodunt lõputult pälvimatutena oleme tulnud.

Kui ma arvan et ehk võiks nood kurioossumid ka teistele naljakad tunduda? On see paha? Ega vist. Mingi kohaga võtan ju mina ka surmtõsiselt seda mida surmtõsiselt tuleb võtta st surma võtan surmtõsiselt. Surm on aga fuck st fakt. Nonde kahe seoste üle võiks kunagi pikemalt ehk arutleda.

 Religioossete toimemehhanismidega on raske elada sest ikka kipuvad nad esmast naiivsust röövima aga eks ole see teadmise hind. Kas olete lugenud Girardi viimasest Vikerkaarest? Ta jääb pikalt oma teooriaga, ehk sama pikalt kui Durkheim oma kollektiivse pulbitsusega või mõni teine 19 saj. meister.

 Religioon on sotsiaalses mõttes ennekõike vägivalla ohjaja kogukonnas. Teeb ta seda kahel peamisel viisil. 1) Läbi rivaliteedi piiramise seades sellele keelde ja käske võtmes a la Dekaloog – Sina ei tohi himustada oma ligimese karilooma ja koda ja naist.

 2) Läbi kunagi aset leidnud tegeliku vägivallasündmuse (tapmise või pagendamise) rituaalse korduse võtmes ohverdamised VT pühamus või Missa.

 Millegipärast on olemas suurtes religioonides sageli kalduvus ohverdusliikuse nõrgenemisele ehk ühtede ohvrite asendamisele teistega ehk üha uute asendusohvritega. Misläbi ohvrimõju nõrgeneb. Aeg-ajalt ärkab keegi võtmes Luther ja karjatab ad fontes ja lükkab asendusohvrid kõrvale ning redutseerib süsteemi taas. Iga reduktsioon on kaotus paratamatult.

Minu jaoks on kõige olulisem see Girardi üte et Jeesus tuli ennekõike meile meie endi vägivaldust ja ohverduslikkust ilmutama . Et see ongi ehk lunastus? On või?
kuulates inimest kui tema määgib
Published 12.02.2008 1 2 Comments Edit

Kuidas teda kuulata. Inimest kes määgib. “meil kahtlusi sigineb päädes”. Nii läks vist edasi. Eks ole meil kõigil hermeneutilised prillid, läbi mille me vaatame ja kuulame ja näeme. Ilugi pidada vaataja silmis olema. Ja siis veel prillid, lornjetid ja monoklid ja mikroskoobid. Eks ilugi ole vastavalt sellel erinev. Liiga suur ja liiga väike ei ole ilus. Kas supernoova on ilus? Või kashelot? Eks me hinda teatud kooskõla ja nn. harmooniat sääraseis asjus. Supenoova võib vast ilus küll olla kui küllalt kaugelt vaadata saab. Mikromaailma ei ole vast ilus. Harjasloomad ja viburlased. Pigem ikka makro.

Aga kõige aluseks on põhikategooriad nn. normatiivsed kategooriad. Püha ja roojane ja seal vahel siis tükk lihtsalt tavalist ehk profaanset mille eri otstes on püha ja roojane. Need on äärmused.

Aga tavaelus on meil omad määrajad:

hea/kuri – nii eristavad lapsed, variatsioon sellest on et hammustab/ei hammusta.

igav/põnev – see on siuke poisteskaala et kas mängib luurekat ja viib kalale või ei

turvaline/ärevusttekitav – tüdrukuteskaala aga mitte ainult

kasulik/mõttetu – pubekaskaala

pandav/panda – poisteskaala eristamaks potentsiaaliga ja potentsiaalita naisi

mõtetu mees/mees kellega saaks kodu mängida – naisteskaala

 sõber/mees – vastastikku üksteist välistavad kategooriad naisteilmas

armastab/ei armasta – sageli suisa põhikategooria meeldivate meeste puhul naisteilmas

 seksikas/soliidne  – kübsete naiste skaala meeste kohta vastavalt nende vanusele
Sõberi sünna tulekul
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sõber kutsus sünnale – mis oli meeldiv. Isegi väga. Hakkame kõik siin kes veel rivis 50 täis saama. Mul on aga alati mingi liminaalperiood viimase kahe juubeli ajal olnud. Muidu kui kõik oleks ornungis ja korras võiks ehk isegi loota kanuud juubeliks, nüüd tuleb aga Barrakuuda ja sokkidega leppida. Jälle. Asi seegi.

 Sõbral on õnneks asi vonksus  ja pidu tuleb arvata et uhke ja vähe joomane ja nostalgiline. Elusolu juba argument iseenesest. 50 a on kõva sõna. Kunagi oli Kaugveril raamat “40 küünalt”, küll tundus see siis mingi ulmekana.

50 a pole küll mitte veel nii meeliülendav nagu härra Plutus lumesajus, nagu ma teda kord Olümpia juures nägin ja pikaks ajaks tuju heaks sain, aga siiski. Ehk ütleb keegi et nägin seda vanamehenässi Andrust lumetuisus jalutamas ja tuju läks kohe heaks. Et näe talitab enese veel ära teine.

Ehh ja siis tahaks veel Pühajärvele kuldkalale kallale minna. Ei tea ega igale poole vast ka saa. Aga homme on arenguvestlus. Ma kavatsen väga areneda. Kui ma 18 -lt hüppasin 1.75 kõrgust, siis oma 70-ks sünnaks tahaksin ma tulemuse 2.20-e peale viia. Vasat niimoodi ma arenenegi.

Ja tuleb tõdeda et “inimesed kõik on head” nagu Pille Riinis lauldakse. Ja andku Kõigekõrgem mulle ikka rammu kirjamärke toksida seni kuni jäksan. Vaatasin Manhattani Tuihkatriinut. Ja need meerikalsed ikka su emotsioonest sisse murravad, nii et pärast omal kah piinlik. 

Ja Peeter (leiad ta paremalt kõrvalt) on kah tagasi. Mis on kena. Hädas tunned sõpra nagu öeldakse. Ja häda tuleb ikka iga natukse tagant. Et kas kustutab sigari vastu kingatalda ja toob su autodafeele oma väikese haokubu või siis…….hüüab eemalt et “hoia markki vennas”.

 Täna on tehtud taustauurimisi minu uskkondliku kuuluvuse kohta, mis annab märku et miskipärast selle vastu keegi ikkagi huvi tunneb. Las tunneb. Hädas on vennad luterlased mind usaldanud ja püüan omalt poolt samaga vastata.

What is nice – uhh.
Mehe määratlus Murutari järgi
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Kes on mees?

Selle teada saamiseks kes on mees ei pea enam paksu Websterit ega isegi mitte meie endi teatmeteoseid või VÕS-i lappama. Viimaks ometi on ilmunud uus ja põhjalik uurimus teemal “Kes on mees?” Kati Murutarilt artikli “Tappnaine ei vaja meest” näol. Nii et kallid naised ja kallid mehed, vaadake kes te tunnete endi ligidal kedagi sarnast ära? Või olete te koguni ise üks selline?

Kahjuks ei ole erinevalt paljudest muudest vaenuliikidest sugudevahelise vaenu õhutamine Eestis veel karistatav. Peaks olema! Antud artikkel vaat et lausa nõretab meestevaenust. Isegi meheks ei vaevu Kati neid haledaid olendeid nimetama. Niisiis on n.n. mees on Murutari määrangul:

1) isane olevus; 2) keegi, keda naised peavad lõbustama ja järele lohistama; 3) tülikas lisa; 4) palju nõudev ja vähe andev lisakoorem; 5) see, kes norib seksi ja triigitud särki; 6) maitseaine sajandi supis; 7) see, kes ei suuda mõista; 8) üksnes koorem; 9) sigitaja – kes kulutab kõik naise ressurssid mis on vajalikud lapsele ja eneseteostusele; 10) isane järelhaagis; 11) mehepoolik; 12) vankril koorma otsas kükitaja; 13) teleka ees õlle imeja; 14) naise kulgemise takistaja; 15) naise rütmi rikkuja; 16) naise tähelepanu ja tonksu norija; 17) naise energiast tühjendaja; 18) järellohistatav; 19) eriti nõudlik naisetarija; 20) naise pidurdaja ja alandaja; 21) täistopitav pudrumulk; 22) madalate vajadustega olend; 23) kasutu isane; 24) tüütu; 25) tülikas; 26) tülgas; 27) tüsilik; 28) lohistatav mehike; 29) lillelööja; 30)mahatõmbav vennike; 31) naise impulsside omakasupüüdlikesse kanalitesse tühjendaja; 32) odaratolgus; 33) jalus tolgendaja; 34)  ülbe isane tarbija; 35)  liiga rumal olend et oma mannetust ja naisest sõltuvust märgata ja tunnistada.

Peab mainima et Murutar ei räägi mitte mingist konkreetsest mehest, vaid pruugib kogu seda verbaalset tulevärki terve meessoo kohta. See on ühe sugupoole absoluutselt põhjendamatu ja karistamatu mõnitamine. See on ülekutse sugupoolte sõjaks, mida ükski normaalne inimene, kaasa arvatud ükski mees, ei peaks taluma.

Tõsi, ma tundsin endas ära märke kõikidest neist suurepärastest omadustest. Ainult “tüsilikuga” ei osanud ma suuremat peale hakata. Lähim assotsatsioon nimetatud sõnale minu teadvuses oli “vesilik” ehk triiton. Ära sina kergesti alla anna. Viimati oled just sina tüsilik?

Lisaks loendamatutele meeste kohta käivatele epiteetidele tekitab küsitavusi ka nn. “tippnaise” kontseptsioon. See tundub küll otse ….., oops, pliiatsist, välja imetuna. Andke andeks aga mida hüpernaiselikku on Ivi kübarates või Maret Maripuus või Evelyn Sepas? Viimati peab tippnaiseks saamiseks end hoopis paljaks ajama, mudaga kokku määrima ja arbuusi alla neelama?

Igatahes on raske ette kujutada et keegi Eesti riigis võiks keegi midagi analoogset naiste kohta kirjutada ilma et teda kohemaid elusalt ära söödaks.
Suhtlemisest ja suhtumisest
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sai eile Innole ja Irjale kiri saadetud. Öeldagu mis iganes aga just sellised piirpealsed juhud annavad märku suundumustest. Nagu “Pornokuninga piinades” Larry Flinti’ga. Nii on nemadki miskid muud kui nad ise arugi saavad. On kanaarilinnud kes lihtsalt kaevandusgaasidele regeerivad ilma et sellest vahest ise arugi saaksid. Nüüd on nad siis Tartu NAK-ga riidu pöörand. Jõudu neile. Tartu NAK-st ei tea ma vähimatki aga arvata võib et seal on hulka väljakasvanud noorukeid a la Urmet kes on kultuurikatla alla omale pesa teinud ja kellele siuke ilkumine enam ei istu nagu kunagi õlle kõrvale tehtud sai. Nüüd oleks nagu vähe väärikust tarvis aga I&I ilguvad ikka edasi.

Nii ka nood kaks kanaari kes laulavad kõigest mida elu ette kannab, alates ihast “omal suhu võtta” kuni Ingridi rinnakarvadeni. Lapsikud on nad nagu vähe aga ega nad vist paremini oska ega suuda. Hea seegi.

 Kas pold see Urmet kes deklareeris et Smuul on teda vihkama õpetanud. Tubli, vihaku aga!
kk-Jakobson
Published 10.02.2008 1 0 Comments Edit

Jakobson

Jakobson oli sinine ja ahvatlev, pisut ehk isegi neoonne. Neoonsinine koos laimirohelise ja flamingoroosaga on igati tublid, progressiivsed ja postmodernnsed värvid. Juhul muidugi kui postmodernismi progressiga samastada saab. Ega vist, postmodernne on modernismiga võrreldes progressiivne vaid järgnevuse mõttes, ei muidu. Muidu on see pigem lagunemise ja lagundamise aeg. Inimkultuuri viimane ja roiskuma kippuv aste kui parafraseerida siinkohal Marxi poolt imperialismi kohta öeldut.

Elmo kopeeris oma Jakobsoni kümme korda suuremaks ja kleepis selle tapeediliimiga oma voodi kohale lakke, samasse kohta kus oli alles äsja asunud plasmateleri nõgusekraan. Teler oli leidnud omale uue ajutise kodu pandimajas. Nüüd siis Kurgja peremees ise suurelt tükkis oma kolme isamaalise kõnega ja seitsmesaja aastase orjaööga. Seesama vastuhakkaja kes meie iseolemist muud moodi ei osanud määratleda kui läbi kontrapunkti ehk sakstevastasuse. Sealtpeale olemegi me eestlased, igavesti omaendi negativismi pääsmatus mõrras lõksus. Sestpeale komponeerime me üht imelikku ja isevärki ajalugu mis suurem osa ajast on luuserajalugu ja mis alles päris viimases otsas korraks ehk ise endagi jaoks normatiivseks ajalooks saab. Miks ta seda üldse tegi? Jakobson ma mõtlen. Eks ikka selleks et raha tuleks. Rahaga oli tal aga parasjagu raske. Nagu tavaliselt. Eks Kurgjal olnud samuti tarvis uusi investeeringuid ja nõnda siis Carlikene tärkavale Eesti kodanlusele apelleeriski sest võib arvata et sakste pangad talle krediiti ei andnud.

Elmo oli parasjagu töötu. Töötu oli vähe hale olla. Olla töötu töökate maailmas tähendas paariana elamist. Kui vanad tuttavad vastu tulid, läksid nad sageli üle tee. Oli ilmne et nad ei soovinud teda ära tunda. Headel päevadel tunglesid nad lausa valedest kohtadest oma eluga riskides selleks üle tee et teda, lugupeetud inimest ja õpetajat, tervitada. Nimelt ei töötanud Elmo juba teist kuud. Ometi ei olnud ta ametlikult töötu sest ta ei osanud selleks mitte midagi omaltpoolt teha. Aeg-ajalt kirjutas ta mõne artikli ja teenis sellega arvata et tubli nelisada krooni kuus. Lisaks oli ta aimatava töötuse hirmus end juba enne töötuks jäämist FIE-ks võtnud, selleks et taksot sõitma hakata. Koolitus oli tal aga ikka veel tegemata. Üks kahest koolitusest..

Tööd oli lihtsam saada kui töötuks saada. Tavaline oli see et umbes viiekümnest välja saadetud CV-st tuli kaks huvitatut tagasi. See aga ei tähendanud sugugi mitte tööd.

Sel hommikul sõitis Elmo oma rohelise Citroeniga linna. Tööd otsima nagu ikka.. Kui ta parasjagu Kristiine keskuse juures viadukti alt läbi sõitis tuli Balti jaama poolt rong. “Ei tea kas ma alla jään?”, mõtles ta. Järsku meenus talle see mida üks kolmest vanglapoisist oli öelnud kes nende koolis õppis. Nimelt kui rongi alt läbi sõidad, siis pane endale ruttu münt pea peale ja raha hakkab tulema. Tüübiline analoogmaagia, rongi rataste kolin, meenutab ehk pisut mänguautomaadi häält hetkel kui sealt münte voolab. Seda ta tegigi, pani ruttu kroonise mündi pea peale ja kimas sellega tükkis rongi alt läbi. Nii, korras, jah ta jõudis, ehkki vaevalt. Veel hetk ja juba kukkuski münt kõrva riivates auto põrandale. Kaks maagilist asja oli ta nüüd ära teinud. Jakobsoni lakke pannud ja rongi alt läbi sõitnud. Jäi vaid oodata seni kuni raha tulema hakkab.

Kindel see et raha hakkab tulema kui ainult jõuaks selle ära oodata. Ega Elmo enda elus rahalisi ambitsioone enam olnudki. Oleks vaid rahu tahtnud saada ja kirjutada ning tegeleda oma kodule vormi andmisega. Päris oma kodule. See kodu oli tal olemas ka. See päris oma kodu asus 56 km Tallinnast ja kippus viimasel ajal lagunema. See kodu oli nagu halb südametunnistus mis endast lakkamatult meelde tuletas. Jah, ta teadis, teadis raudkindlalt et varem või hiljem ta sinna läheb ja sinna jääb. Inimesel peab lihtsalt üks päris oma koht päikese all olema. Sinna, koju, minemisele kulub aga veel pisut aega. Juba kümmekond aastat oli kulunud. Enne tuleb suures linnas asjad ära lõpetada ja ehk siis…. Enne pidi ta linnas lõplikult kokku ja kinni jooksma. Paraku uskus aga Elmo ikka veel oma tähte, uskus seda et tal peab varem või hiljem hästi minema hakkama. Siiani ei olnud veel väga hakanud. Aastad olid oma töö teinud ja enam ei tundnud Elmo raha lõhna inimsuhetes ära. Nii ta suhtleski täiesti süüdimatult, nii nagu inimesed ikka suhtlevad ega suutnud sellest sentigi raha teha. Plaan B selles seisneski et kui raha otsa saab siis evakueerub ta maale ja jääb sinna, kirjutama ja oma kodule vormi andma. Vähemalt sama kauaks kuni sõda ja pommitamine kestab. Sõja all mõtles Elmo tänast tarbimisühiskonda, millest tugevamad inimesed endid distantseerida suutsid.

Aga just siis kui ta n.ö. oma kohvreid pakkis sattus ühtäkki ta teele inimesi kelle jäljed lõhnasid, haisesid või peaks ütlema et lausa lahkasid raha ja edukuse järgi. Nende poristes jalajälgedes võis hea fantaasia korral näha vaat et lausa Jakobsoni turvaelemente, õigemini küll nende elementide porijäljendeid. Kõigepealt tuli üks naine kes oma näole kuuetuhandelisi kreeme määris ja lasi tal endale kohvikus kohvi välja teha. Ta nimi oli Dzaniin. Ta rääkis et äriks ei ole vaja tegelikult mitte midagi muud kui kiskjainstinkte. Neid instinkte oli Dzaniinile ohtrasti kaasa antud. Vahel tundus Elmole et Dzaniin ongi üksainus suur kiskja ja muud ei miskit. Tal õnnestus selles kiskjas ajuti inimest äratada ja see meeldis talle. Dzaniini väikesed jalajäljed savises jõekaldas meenutasid aga mõne aja pärast juba otseselt Jakobsoni suureparralist ja isamaalist profiili. Peaaegu et puhas raha ainult et vastandpeegelduses.

Rahast raha teha on imelihtne, on lausa piinlik ja labane. Jah, ta oli kord rantjeeks tahtnud saada aga veel enne seda oli ta soovinud oma rahamured üks kord ja igavesti üheainsa meisterliku teoga ära lahendada. Nüüd hakkas aga aega juba pisut väheks tiksuma. Noored isased hingasid talle õhtuti kuklasse ja nende hingeõhk oli raske ning saamahimust läpatanud. Noored lõvid kes ei suutnud oma korda ära oodata. Elmo ei viitsinud nendega jantida. Ta teadis et nad tuleb ära süüa aga milles nood noored õnnetud ikka nii väga süüdi olid. Eks olnud nad isegi omaenda ihunõrede ohvrid. Nood nõred neid takka kihutasidki. Targem oli kõrvale astuda ja lasta neil temast mööda, otse kuristikku, kihutada.

See oli viimane õhtu Dzaniiniga. Laual oli mustlaste rahvustoit – varastatud part. Jah, see oli ilus part. Pisut ehk Pekingi moodi. Iga lõpp on omamoodi ilus, nii nagu surmgi. Lõplikkus on kaunis, sama kaunis nagu lõpmatus. Ehk ongi lõplikkus lõpmatus? Ja vastupidi?

Elmo tuli tagasi, tuli tagasi oma elu suurelt seikluselt Ameerikas, teades et midagi säärast talle saatus enam kunagi ei paku. Järgmine kord saab ta seda vaid ise teha. Ameerikas oli elu lihtne ja askeetik ning koosnes õppimisest ja vähestest harvadest lõbudest. Ühiskondlik puritanism on sealmail lausa lootusetus vastuolus individuaalsete vabadustega. Kui sellele skisofreeniale lisada veel üleüldine ja totaalne fastsineeritus vägivallast siis saadki Ameerika. Raha liikus Ameerikas enam kui kusagil mujal maailmas. Ja pisikesi kasinaid rahaniresid voolas vahel harva ka Elmo õuele. Need tuli siis enne kokku koguda kui need päriselt ära aurustusid.

Üle kõige uskus Elmo oma õnnetähte, seda, et tal lihtsalt ei saa ega tohigi halvasti minna. Temal, ta annete ja harukordsuse juures tohtis vaid ajuti halvasti minna. Sest juba ta pelk olemasolu oli erakordne teene inimkonnale. Mida enam, mida pikemalt tal halvasti läks, seda paremini pidi kohe seejärel minema hakkama. See andis mingi seletamatu kindlustunde et ta võib vahel kui isu tuleb kasvõi oma saatust pisut kiusata sest õnnetäht ei hülga teda iial, teda Elmot, jumalate soosikut.

Just seda ta tegigi. Nagu öeldud tahtis Elmo Ameerikast tulles rantjeeks saada. Vähemalt nii palju oli ta Balzac’i inimlikust komöödiast õppinud et olla rantjee on üks parimaid võimalikke elukutseid. Ei saa öelda et ta ei oleks proovinud ja mõnda aega läksid tal asjad tõesti hästi. Ta laenas protsendiga raha välja ja ennäe imet, raha tuli tagasi ka. Raha liikus. Laenusoovijaid ei tulnud kaugelt otsida, nemad ootasid oma krediididvõimalust ajalehes Soov kõik need kelmid ja muud väikeettevõtjad.

See oli uue alguse aeg. Tavatarkusest ei piisanud selleks et hästi ära elada ja oma elu materiaalsed probleemid ühe ropsuga ära lahendada nagu Me Tusameelses Talves, raamatus mis oli ta elu ehk enam mõjustanud kui miski muu. Ei saa ka päris nii öelda et ta üldse ei oleks millegagi hakkama saanud. Sai ikka, ta sai hakkama mõnegi suurepärase teoga, mille üle ta tõeliselt uhke oli. Aga vähe ja pisut oli seda. Ideealne mõrv koos sellega kaasneva rahuliku äraelamisega oli ikka veel sooritamata. Niipalju individualist oli ta ka et oleks selle tarvidusel ära teinud. Ta teadis, oo ta teadis hästi et paljud inimesed ei olnud inimesed ja kui üks inimene on selles mõttes loom et teised inimesed tema jaoks pelgalt instrumentaalset väärtust omavad, siis ei oleks temagi kõhelnud selle inimese teistele ristiks ja viletsuseks olemist oma nõdra ihurammuga ajutiselt peatama.

Nüüd oli jäänud reflektsioon ja loteriivõidu lootus. Ja täht mis kostis Valgest Laevast mis enam kaugel ei tohtinud olla. Ise ei osanud ta enam midagi teha ega proovida. Aga õnnetäht säras endiselt kirkalt õhtuti silmapiiri kohal ja erutas Elmo meeli. Mis täht see oli, seda polnud ta kunagi vaevunud välja uurima. See oli ere täht mis küütles erinevates värvides ja paistis suviti igal õhtul nii kirkalt et lausa sundis ennast vaatama. Siis kadus õnnetäht ajuti silmapiirilt ära aga ainult selleks et varsti uuesti välja ilmuda. Ta oli lausa kartnud selle tähe nime välja uurida. Ehk sõnub või rikub midagi ära. Keegi oli kunagi talle midagi kuusulasest rääkinud aga Elmo ei olnud sedagi iialgi järele uurinud kas ta täht oli kuusulane või mitte.

Olgu või kuusulane aga peaasi et õnnetäht ja peaasi et ta ajuti taevas siras. Kommunikatsioon õnnetähega oli keeruliseks osutunud aga usk oli olemas ja alles.

Täna õhtul siras täht taas ja eredamalt kui kunagi varem. Elmo teadis et tegelikult on need ehk mingid põlevad ja lõhkevad gaasid mille kauge kuma talle silma paistab. Ta oli lugenud et mõned tähed on tegelikult ammu kustunud aga kuna nad nii kaugel on, siis paistab nende valgus maa peal ikka veel inimestele kätte. Seda et ta täht kustunud oleks ta küll ei arvanud. Küllap pulbitses seal ikka veel midagi. Küllap kees ta õnne nõiakatel seal tähe peal ikka veel edasi. Või oli õnnekatlaks kogu see täht. Ja ehk segas ta õnneleent ka keegi taevane või metafüüsiline õnnemeister ja luges ta saatuse leemele õnnesõnu sisse.

Jumalad on aga pirtsakad ja mine tea milliseid keerdkäike nad tema elustsenaariumisse on sisse kirjutanud. Õnnelikku lõppu uskus ta aga kõige kiuste. Ehkki tavastsenaariumid ja käsikirjad ei pruugi sugugi hästi lõppeda. Lõppevad need reeglina teatud lõpetatuse astmel, põneva koha peal, jäädes osaks märska suuremast stsenaariumist.

Inimene saab aga kaasinimesele tagasi teha ja kätte maksta kui ta inimesest jutu kirjutab. Ja miks ei või inimene ka jumalast või jumalatest kirjutada. Vabalt võib. Jumalatega on aga selline lugu et nad on igavad. Neil pole liha ega verd ja nad on tüütult moraalsed. Vähemalt mõned neist. Kreeka omad ehk mitte.

Elmo aga tahtis rikkaks saada. No ütleme siis pealegi pisut täpsemalt, ta tahtis elada vabana materiaalsest painest, sellest mida ta ühtaegu nii põlastas kui ka himustas. Kord kui Elmo Tartust tuli, peatus Stockmanni ees must Bentley ja sellest astus välja Meelis Lao. Just sellel päeval oli Meelis teada saanud et prokurör loobus Meelise vastu esitatud süüdistusest ja Meelis astus just poest läbi selleks et endale õhtuks pisut head-paremat osta. Sel hetkel tundis ta ennast täpselt nagu Dostojevski põrandaalune inimene kes lausa pidi seda ülbet isandat tänaval pisut müksama. Kuna ta Meelist siiski müksata ei julgenud müksas ta Bentleyd. Lihtsalt sellepärast pidi et tal mingigi eneseväärikus alles jääks. Aga jätame praegu Meelise Stockmanni ja musta müksatud Bentley kõnniteele ootama ja tormame edasi.

Kui Elmo Ameerikast tagasi jõudis oli tal raha. Vähemalt niipalju oli et seda üle jäi. Raha oli tal ka enne olnud aga mitte nii palju. Nii otsustaski Elmo hakata rahast raha tegema. Rahast raha teha tundus esialgu kerge. Muudkui otsi õige laenusoov välja ja laena raha välja. Kõva leping tuleb ka muidugi teha. Kõik on senikaua kerge kuni tuleb esimene tõrge ja sa oma raha enam tagasi ei saa. Siis läheb lahti. Siis tuleb õhtul koos kondimurdjaga võlglasele ta kohustusi meelde tuletama minna ja nad Männiku karjääri äärde jalutama viia.

Järgmisel õhtul läks Elmo AR-i istungile. AR tähendab siinkohal Anonüümseid Religiooniohvreid. “Tere, mina olen Elmo, religiooniohver”, alustas Elmo. Tõsi ta oli sagedasti tagasi langenud ning ikka ja jälle tagasi religioonivõõrutusse suunatud. Religioonivõõrutust tehti nii nagu ikka moralismi ja metadooni üsnagi kange seguga. Ikka oli ta nõrkushetkil hierarhilisesse struktuuri ja maskuliinse autoriteedi positsioonilt rääkimisse tagasi langenud. Tundus et selles oli midagi nii paeluvat et ta ei suutnud lihtsalt vastu seista. Ikka ja jälle kippus ka Elmo alluma ja allutama ning autoriteedi positsioonilt seisukohti võtma. See oli libe tee. Ometi oli just sellelsamal Anonüümsete Religiooniohvrite istungil üks kaunis blond naine kelle habras ilu Elmole südamesse läks. “Tere, mina olen Dzaniin, religiooniohver”, alustas ta. Dzaniin oli oma sureliku ihu poolest maitsetu, lõhnatu ja värvitu ja seda nii suu kui ka tupevedelike poolest. Enne kui ta arugi sai olid nad kahekesi Dzaniini juures ja õgisid varastatud parti Pekingi moodi. Kui nad olid umbes pooleni jõudnud kõlas järsku uksekell ja uskumatu aga tõsi seal ta seisis, Meelis Lao isiklikult, kes oli peale Stockmanni veel kiiresti koos oma poistega McDonaldist läbi hüpanud. “Siin need nüüd siis on”, sõnas Meelis vaat et lausa vabandava hääletooniga, “Big Mack ja French fries koos suurte kokadega.” See oli tõeline orgia, kus söödi nii et pärast olid kapsatükid kõrvus ja salatikaste nõrgus aeglaselt mööda lõuga alla.

Ka Dzaniini kiusatuseks oli ajuti autoriteetsesse ja moraliseerivasse kõnepruuki tagasi langeda ja seda ka Elmo suhtes.

Peale AR istungit võttis Elmo kondimurdja peale ja kimas Kiisale võlgnikule tema kohustusi meelde tuletama. Kondimurdja oli Elmo kõige malbem sõber kes ei teinudki muud kui istus pimedas auto tagaistmel ja naeratas kohtlaselt omaette. Aga sellestki piisas. Piisas pelgast kondimurdjale osundamisest kes parasjagu nina ja huuled vastu autoakent surutud, kohtlaselt naeratas ja endale ila habemesse nõrutas. Võlgnik tuli parasjagu Tallinna rongi pealt ja oli vähe nokastanud. Nimeks oli tal Mati aga mida sa tolgusega teed kellelt mitte midagi võtta ei ole. “Ega te mind ju Männikule viima ei hakka”, halises Mati. Ei hakanud tõesti, seekord ei hakanud. Elmo võttis talt passi ära aga ei osanud sellegagi mitte midagi peale hakata.

Niisiis tuli raha lõhn, tuli soojade Jakobsonide lõhn viimaks ometi ülesse võtta. Kuidas saada raha, kuidas panna need “Kolm isamaalist kõnet enda kasuks tööle? Kindlasti on seal mingi kood” , mõtles Elmo ja otsustas kõned uuesti igaks juhuks veekord läbi lugeda.

Töötu oli paha olla. Elmole meenus ikka ja jälle luulerida, “üha ahtamaks muutub su mänguderuum aga veri on ikka veel vemmaldav kuum”. Peale kõige muu oli see ta enda luuletus. Jah mänguruum oli juba ahas ja mitte kuidagi võrreldav üheksakümnendatega kui sõna otseses mõttes kõik veel võimalik oli. Ka Elmo sõber, ühesilmne liharaiuja kes nõukaajal nagu kuninga kass oli elanud, vireles ja ekspedeeris vaikselt mingis tollilaos. Raha mida välja laenata enam ei olnud ja ka sisse ei lastud tal laenata. Kasvõi selleks et endale eluaset soetada või teisisõnu oma kodule vormi anda.

Kui lootust napib mis siis saab? Kas su lootuse garantiiaeg on läbi? Ja isegi kui ei ole, kuidas sa sellest teada saad? Sa ei saa enam nagu väike laps kui jäätisevahvlilt on jäätisekuul maha kukkunud minna leti ette ja öelda, “mul oli sellele jäätisele garantii ja ma sooviksin uut.” Ei saa, süüa, maha ajada ja endale samal ajal uut nõuda.

Aga täht säras täna õhtul lausa vastupandamatult madalal otse silmapiiri kohal. Ja see täht töötas, tõeliselt töötas. Nimelt sai Elmol ühel hetkel tõsiselt kõrini sellest turvalisest elust mida ta ametikoht väikese erakooli retorina pakkus ja ta lõi poti kildudeks. Teades samal ajal väga hästi seda mis kohe-kohe sündima saab. Mõnda aega oli ta siis professioonimekkija või – elukutsesommeljee. Oli see kes maitses, mekkis ja siis puristas ning sülgas välja.

Suguvõsa kokkutulekul tundis Elmo taas sarnast kõrvetavat häbisööstu nagu kord lapsepõlves kui teda ühel sünnipäeval ühiselt mõnitati. Kõigepealt deklareeris sünnipäevalaps et tema ema olevat öelnud et Elmole tuleb noku peale sihik muretseda et ta prilllauast mööda pissiks. Ja siis pakkus ta vend end taskulambiga vaatama kas tal on nutt kurgus või mitte.

Kõrvetav häbi ja alaväärsuse tunne keset rikkaid ja edukaid inimesi. No hea küll, olgu peale et sa oled neist kordades targem aga kui see ei väljendu neis väikestes ja vastikutes matemaatilistes ühikutes mida saab teisteks ühikuteks vahetada, s.t. rahas – mis sest siis kasu on? Seal nad siis istuvad ja vaatavad üheskoos albumi mis on kui reklaamprospekt Tuli’de genofondile. Tuled on kenad inimesed aga millegipärast läheb ühtedel tunduvalt paremini kui teistel. Kes neid otsa peale aitas? Kuidas nemad saavad ja mina ei saa? Pealegi olen ma juba viiekümnene mees, kel selleks ajaks peaks kõik juba ammu olemas olema. Aga ei ole. On vaid lagunev maamaja, 100 000 arveldusarvel ja töö millest pole lootustki ära elada. Ja siis veel muidugi õnnetäht. Kas ta viiekümnestele üldse veel säramiseks mõeldud on? Või peaks mees sellises vanuses ehk ise tagasi tõmbuma, harima oma aeda, kasvatama kitsi ja lugema Erik Tohvri poolt kirjutatud vanainimeste kirjandust?

Piinlik on olla endast rumalamate seas olles neist vaesem. Ehk on õnnetähel ta ellu veel mingi otsetee läbi Viking Loto või Bingo või Keno või Kenzo. Kenzo oli muuseas sellesama Dzaniini lemmiklõhn kes teda varastatud pardiga kostitas.

Tähega oli kommunikatsioon pisut pikaldane ja vaevane. Oleks ehk ikka mingit otseteed vaja. Lumehelbed langesid nagu õhulised hõberahad. Lumi maas oli juba üsna paks. Esimesed suusatajad jäljendasid kunstlikult valgustatud lumehõiveid. Järsku lähenes uisusammul kena, umbes kolmekümnene vuntside ja hoolitsetud habemega noorhärra. Ta kena välimuse muutsid groteskseks jäätunud tatipurikad vuntsides ja habemes. Elmoga kohakuti jõudes võttis ta käest kinda ja eemaldas mõned kõige võikamad tatipurikad habemest. Siis heitis ta kiire pilgu Elmole, pani kinda kätte tagasi ja võttis uuesti hoo sisse. Kui ta juba Elmost paar meetrit möödas oli, vaatas ta korra tagasi ja ütles täiesti ootamatult ja kontekstiväliselt, “Sinule saab küllalt minu armust!” Veel hetk ja läinud ta oligi. Kohal kus ta oma habet kasis ilutses lumel kummaline tumepunane laik.

Kas tõesti Jeesus? Vaevalt. Umbes kümme minutit hiljem tuli piki sama suusarada suurem võistkond sinioranzides võistlusvormides ja tormas samas suunas edasi kuhu oli kadunud kummaline tundmatu.

Õnnetäht aga siras endiselt kui haardeulatusest väljas olev lootus, mängides raskestisaadavat. Oh kuidas küll Elmo temaga kopulaarida oleks soovinud. Õnnetäht aga vaatas korra kase tagant, hüüdis ahoi ja silkas siis jälle minema.

Põletav häbi tuli tagasi ja seda võimendas ta naise tunne et tema eluaegses kapitali akumulatsioonis millele ta oma mehe oli kaaslaseks kaasa kutsunud oli ta mees vääramatult ebaõnnestunud. Lisaks veel lapsed kes tõsi küll nii nagu Tõe ja Õiguse teises osas vanamehe koduvillast välimust ei veel häbenenud, häbenesid aga ometi ta elukutset.

Kuidas neid märke kokku viia, tähte kes ei väsinud ja Jeesust kes oli karja variseridega kannul tast äsja mööda suuselnud?

Kui sa ka kõiges muud ebaõnnestud siis tee ometi seda edasi mida sa teha oskad. Kirjuta ja järjesta kirjamärke. Nii asuski Elmo manuaali kirjutama. Aga tehkem enne veel ühe realistlikuma kõrvalepõike Elmo elukutseotsingutesse:

Niisiis Elmo kui elukutsesommeljee ehk professioonimekkija. Sel õhtul kui Elmo takso üle andis läks ta kirikusse. Kirikus oli millegipärast altari asemel grillahi ja altarivõre moodustus shaslõkivarrastest. “Shaskebab”, ütles Preester ja keeras varrastel teist külge. Elmo põlvitas altari ette ja avas alandlikult suu ning sulges silmad. Marineeritud lihast lambashaslõkk viis sõna otseses mõttes keele alla. Elmo tundis kuidas soe rasvatilk mööda ta lõuga allapoole voolas.”Võta ja söö, see on Jumala tall, kes sinu eest on tapetud!”, helisesid preestri sõnad Elmo kõrvus. “Noh kuidas oli?”, küsiti talt pärast. Elmo aga ühmas vastu, “mis ta nüüd, nagu Jumala Tall ikka.”

Aga see millest me siinkohal räägime on siiski pisut kõrvaline nii nagu Kostariika tarakanid kes pidid tõesti olema niisama suured kui kõrvalised.

Kuidas leida Jakobsoni kolmest isamaalisest kõnest võtit mis tagaks Jakobsonide pideva ja lakkamatu sissevoolu?

Kuidas vahetada eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega siniste paberite vastu?

Kui Elmo reedesele teenistusele jõudis oli kolmikmõrvar juba seal ja ulgus võimsasti Issanda poole. Elmo seisis ta kõrvale ja nii nad seal siis koos laulsidki, “Issand halasta, Jeesus halasta, Kristus halasta.” Kolmikmõrvar ja kolmainsuse esindaja.. Seni oli kolmikmõrvar igast vanglast minema jalutanud. Huvitav millises liturgia faasis ta seda täna teeb? Kui algas epiklees ja kõikide silmad ja kõrvad kinni olid, siis see sündiski.

Sharmantne hallipäine kolmikmõrvar haaras väikese õpetaja kaenlasse, võttis ta võtmed ja hakkas minema. Õpetaja pomises samal ajal hirmuga ütteid ja logione ning hüüdis vaheldumisi appi nii Schleiermacherit, Gewühli kui Zits im Lebenit, ning hiljem lisaks veel Geist-t ja teisi tublisid ja teada-tuntud maarahva abimehi. Neist oleks ehk Luciferi enda vastu enam abi olnud kui kolmikmõrvari vastu.

See kõik sündis samal ajal kui suletud silmadega kogudus ikka veel “Issand halasta”, laulis. Ainult Elmo nägi oma ühest pooleldi avatud silmast seda mis toimus.

Siis ühtäkki lõi õues välkvalgeks. Viimane kaader mis Elmole mällu sööbis – oli Jüri hirmust veelgi väiksemaks kahanenud õpetajaga kaenla all välisväravast välja jooksmas. Hiigellai hele jutt jooksis pikalt üle taeva. Miski Elmo sisemuses ütles talle et see oligi ta õnnetäht mis oli teda ta usupuuduses ise kohale kinnitama ja temaga kopuleerima tulnud. Täht liikus lääne s.o. Saaremaa poole. Tähe helendavast sabast langes aga alla lõpmata hulk neoonselt värelevaid isamaalise parraga Jakobsone. “Vaat sulle siis eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega”, mõtles Elmo.
Evangeeliumist üht ja teistpidi
Published 8.02.2008 1 0 Comments Edit

Seegi mõte tuleneb jutuajamisest kolleegiga. Et kuidas Ev-t võtta – kas eksitensiaalse lagundusmootorina, millegina mis peakski maski ja maske maha kiskuma. Sellisena saab teda võtta ju ka Vana-Kreeka skeptikute võtmes. Ja sel juhul ei olegi Ev-l muud positiivset anda kui Kristus ja kõik muu tulebki maha lammutada ja lõhkuda.

 Teine võimalus oleks siis nn. postiviine metafüüsika, miski mis ehitaks metafüüsilise skeemi, algusest peale nii nagu piibel seda teeb. Ehk mingis uuemas võtmes aga siiski sarnaselt. See meetod teeb aga ristiusu väga haavatavaks. Seega mulle meeldib maskide maha kiskumise evangeelium mil pole muud positiivset anda kui Kristust ja sedagi vaid siis kui inimene kõige muuga on tupikusse ja tuppe jõudnud ja tunneb end seal siis kui tunnelis ja peab paistvat valgust läheneva rongi tuledeks. Aga just siis tuleb………. ja ainult siis tuleb Ev. ja annab inimesele uue lootuse eluks.

Halleluuja-Aamen

« Previous Page — Next Page »

Dziisus kui rasked sõnad. Viide siinkohal väike ja diskreetne Rekkamees Petsi kodukale, kirjele Võõr- ja võõrastest sõnadest.

niih, siit tuleb k KOMM eelmisele kirjele.

“Tallajad ja tallutavad.
Kleepijad ja kleebitavad.
Kui saatan ei maga, kas siis Jeesus magab samal ajal kui inimene ennast eksiteele laskvat juhtida?”

Ei tea ma ka Jeesuse unerezhiimist suuremat. Puhtpraktiliselt on lihtsam kui võtame neid kahte s.o. Jeesust ja Saadanast  tööversioonis kui metafoore heast ja kurjast. Üks õhutab inimest rivaliteedile ja teine solidaarsusele. Kuna aga lääneilmas kogukond kipub surema ja lakkama ja asenduma emotsionaalsete hõimudega siis lööb see pildi segi ja ma ei suuda praegu ära arutleda mida ja kuidas see muudab. Osadel rahvastel aga kogukond elab. Vaadake või vene protestante meil siin Eestis. Elavad teised pead ja jalad ühes. Tõeline rahvas. Individualistist eestlane aga kohtub teise eestlasega ja arutab oma individuaalseid asju. Hoopis teine dünaamika. Teadmisi napib et sellest enam rääkida.

“Pole siin mingit juhitavust – puhas nõrkus ja selle tunnistada mittetahtmine. Seega abiväed käepärast – kelle kaela “süü” ajada.
Inimene vastutagu ikka ise. Sellega nõus.
Aga – milleks siis veel kellesegi teisesse uskuda?”

Mina jääks mõõdukamaks n.ö. pooljuhiks siiski. Miks uskuda. Uskumise ja usaldumise võime  ja tahe ja sund on mõnedes inimestes suurem kui teistes ja süsteemi järgi karjuvam. Religioon annab sellele uskudatahtmisele isiku ja liiatigi veel süsteemi asetatud isiku. Metafüüsilisse süsteemi. Kui Jeesust ei oleks VT süsteemi ja metafüüsikasse asetatud tea mis oleks saanud. Kas me tast üldse midagi enam teaks. Aga asetati. Siuke eksistentsiaalne individualistlik kristlus metafüüsilist süsteemi üldiselt ei vaja ja Jeesus seal toimib nii nagu anektoodis keemia üliõpilasest kes taht sellist ainet leiutada mis kõik muud lahustab. Aga milles te seda hoidma hakkate? küsind prohvessor. Jeesus kui PostModernistlik lagundusmootor. Aga milles te teda hoiate kui teil metafüüsilist süsteemi anumaks ei ole? Hea küsimus on see. Just kogukond on anumaks, milles Jeesust hoida. Retooriliselt on muidugi vastupidi – Jeesus hoiab kogukonda. Indiviidi religiossne kogemus, tavaliselt nn osaduskogemus pakub midagi sarnast indiviidi tasandil. Üksildane läänlane karjub seega pigem kogukonna kui metafüüsilise süsteemi järele. Aga kogukonnast on tema tulnud ja tagasi sinna teda naljalt ei lasta. Ta on ju selleks juba liiga rikutud. Oma Nietzschede jms poolt. Liiga hästi teab ta juba et kristlus on orjamoraal ja nõrkadele ning ei lase loomulikul rivaliteedil õitseda. Keerub vehib mõõgaga kogukonna uksel. Tulise mõõgaga.

MetaFüüsilist süsteemi vajavad inimesed aga vajavad religiooni kui oma maailmapildi telge ja ekvaatorit ja paralleeli ja merididaani jms. teisisõnu kordinaatteljestikku. See süsteemi asetatus aga teisalt muudab religiooni filosoofiliselt haavatavaks. Kui aga ka filosoofia on oma n.ö. religioosse süsteemi oma siis muidugi mitte. Nii on aga vaid katoliiklastel, Muud lugupeetud K ma praegu teile vastata ei oska.

Käisin täna klaasistuudios ja tahtsin kroonlühtrit tellida et saaks nii nagu Köögertal Tõe ja Õiguse IV osas külaliste ees laiata. Aga tühjagi. Surusin veel nina ja huuledki vastu akent aga ei häält ega tähelepanu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kui meenutada Mere Lennut. Ikka sellest tahtsin mis pealkirjas. Et meil on siuke emotsionaalne baromeeter sees olemas mille osuti kord näitab plusspoolt ja ja kord miinuspoolt. Ja vahel plahvatust. Meie aga muudkui kütame juurde et “mitte unustada muistset kohustust”. Tegelt on see kõige olulisem et ta meis on. Kõik muu tuleb sellest – süüme jms. Ja raha olemasolu või puudumine ei tee ka muud kui mõjutab osutit. Üldiselt raha olemasolu positiivsuse suunas ja rahapuue vastupidi. Blogimine mõjutab positiivselt. Ma eile mõtlesin tegelt et kirjutajad on siuksed vennad ja õed,  kes nii nagu puruvanad endale olemasolevast (jõepõhjas leiduvast) materjalist kookonit koovad et ennast sellega kaitsta. Et neid ära ei tuntaks. Nii varjuvadki nad teiste lugudesse ja teiste inimeste lugudest varastatud tükkidest tehtud pantserisse. Ja kui nad üldse midagi iseendist kirjutavad siis vaid selleks et valemärke anda nii nagu liblikad kellel on suure looma silmad tiibadel. Et neid selja tagant ära ei söödaks ja alla ei neelataks. Inimese siseilm ei ole ju eriti huvitav. Kirjutaja peab sellesse teiste tükke sisse segades selle ise huvitavamaks tegema ja seda intensiivistama et see huvitavam oleks-tunduks. Maailmas pole muud kui tõuke- ja tõmbejõud ja see sotsiaalne gravitatsioon määrab meie asukoha. Ja surematuseiha ja süsteemiiha ja veel üht teist.  Soov olla lugupeetud, vähemalt normaalne. Igal juhul mitte liiga äärmusline oma sättumuste ja muu poolest. Emotsionaalne ostsillograaf on mul üldiselt rahul. Teen ju tööd kus inimesed mulle endi lugusid ise kandikul kätte kannavad ja nõnda teen ma tööd mis näiteks või Ethelbert Staufferi “Jeesuse Kuulutuse” arvates ja ka Jeesuse järgi Mattueuse EV-s ongi üks õige töö teha. Tegeleda inimesega. Nagu varem juba öeldud ei ole ma inimeste inimene ja selle tõttu on see siiski mulle osalt rõõm ja osalt ka kurnav. Ja osuti plussi hüppamist takistab ühikute kahanemine magnetribal. See ennustab uut hüpet ebakindlusesse. Mis teha.  Inimene kel raha pole on paaria ja siis peab ta kaduma ja ennast tervendama seni kuni ta normaalseks tagasi (loe raha omavaks) ja jälle terveks saab. Siis oled nagu ehitaja Tartu bussis ja annad kodustele korraldusi.
Kes sind juhib?
Published 14.02.2008 1 3 Comments Edit

Rääkisin  inimesega kes kostis ikka ja jälle et talle öeldi, teda juhiti ja viidi. Juhitav inimene tundus olevat. Ja siis veel remark et “saatan ei maga”. Ei ole kursis saatana unerezhiimiga. Ja mida seal siis vahet on võrreldes nondega keda jäärad ja neitsid juhivad?

 Mina olen vast ses mõttes juhitamatu. Ehkki oleks hea olla nagu hobueesel keda suiste ja kannustega juhitakse. Vabastaks vastutusest.

Igaüht kiusatakse kui tema enese iha teda veab ja avatleb, sõnab PK. See oleks siis vast sisemine juhtimine. Ja see saab osaks meile kõigile. Arvan et kristlase reaktsioonid ja ihad on üldjoontes  sarnased nagu mittekristlasel. St. reaktsioonid on üldinimlikud. Aga siis kui see esmane reaktsioon alustab, siseneb kusagilt veel üks dimensioon millest siis inimene kas juhindub või mitte. Aga võimalus tal on. Ordudes ollakse kohe kindlasti sellised noh – nagu õli lainetel. Mitteemotsionaalsed, vähemalt väliselt, pigem võiks isegi öelda et monoemotsionaalsed st. et ikka tasased ja rõõmsad ja naeratavad. Nagu hiinlased omas häbikultuuris ka ilma Jeesuseta on. Aga ise ma vist ei tahaks selline olla. Ega ei tahakski muutuda. Pigem tahaksingi selline olla nagu olen. Valmis olen saanud, viimaks.

Seda oli ilus vaadata. Birgitiinide juures näiteks. Kuis malbe õde sulle oma tehtud Limoncellot valab, mis on küll tubli 50 pööret kange.

Mõnna. Piiritus ja sidrun ja suhkur. Muud seal vist ei ole.

Õde ütles et jää siia tööle ja õde ütles et ostad uue auto. Siuke juhtimine on minu jaoks vähe naljakas ja ma ei suudaks seda vast tõsiselt võtta. Liiga lapsik hermeneutika oleks. Ja kurat kah ei maga ja ei lase mul lapsikuks enam muutuda. Kurjuses lapseks ehk? Aga ega ta sedagi lase. Olen võitleja tüüp.

 Kurat on rivaliteet, on bellum omnium contra omnes. Ja just selles võtmes ma küsisingi paar kannet tagasi et miks Jeesus kes selle ilma rivaliteediskeemides üldiselt ei osalenud ja noid isegi katkestada püüdis (keera teine põsk ette) , miks ta infosõjas siiski osales ja oma jüngritelt isegi selles agressiivsust nõudis. Tunnistage! Olge võitjad infosõjas oma sõnumiga lunastusest ja alandlikkusest ja muudes sõdades samas ise mitte osaledes. Ei saa aru. Liiga keeruline minu jaoks.
whats next
Published 14.02.2008 1 0 Comments Edit

See oli see sõnapaar mida üks tuttav soovitas Bill Clintoni epitaafiks iseloomustamaks Billy elujanu ja uudishimu. Oo, whats next – death? Thats awesome. Oli mitu head mõtet aga kuhu nad jäid? Selle viidingu lulla toob K ära oma kommis kenasti. inimest kuulates kui see räägib meil kahtlusi sigineb päädes usume lammast kui tema määgib keegi ei kahtle ta mää´des mõni mees räägib ja teine mees muigab kellel on köha see köhib põrsast me usume siis kui ta ruigab ja usume ka kui ta röhib /ydi loomulikult Nagu Hermeneutika õpikust oleks.  Põrsast me usume siis kui ta röhib— just. Naistesse suhtumise hermeneutikat mõjustab väheke pinge alakehas või siis selle puudumine. Aga võtta naist kui sõpra – come on? Kas keegi on üldse midagi muud kui sõpra mõelnud? Metafüüsikust aatekaaslast. Naisrevolutsionäärid mulle alati meeldinud on, nahkjopedes ja mauserid puusa peal punnis. Kui aga revolutsiooni parasjagu pole siis on mõned neist häda sunnil ärinaisteks hakanud ja rikkaks saanud. Ka siis pole viga. Ka nii saab. Kui saab. Ideenaised! Maailmarevolutsioonäärid kes Delacroix  Vabaduse sarnaselt rahvast barrikaadele viivad. Just säärane võiks vabaduse kehand olla, mitte mingi klaasist pulk mäe otsas. Iga andumus ja pühendumus pakub ju vabadust kõigest muust. Nii on iga vabadus ka orjus. Orjus vabastab. Just. Andumus inimene Jeesusele. Kohatu kas pole? Andumus eeldaks ikka Jumalat. Hea küll ütleme siis andumus Jeesusele kui Jumalale. Kas inimene kes ülendati Jumalaks või Jumal kes alandus inimeseks. Õige on teine vastus aga mis siis kui õige on esimene hoopis. Mis sest muutuks? Praktikas ei tea? Dogmaatika matemaatikas aga muutuks küll.  Mis vahe on praktilises usuelus sellel, kas oleme monofüsiidid (kristuse ühe – jumaliku – loomuse uskujad) . Igal juhul tundub et inimesel on end lihtsam samastada Jeesusega sel juhul kui tal vaid üks loomus on. Olgu siis kumb tahes. Kalkedoni dogma kahest loomusest on tule all. See on dogmaatiline kõrgmatemaatika. Ja mine teagi kas see veel midagi muud on või mitte.   Aga päike paistab ja värskelt üles võetud jälg lõhnab ikka veel raha järgi.  Ilus elu!

 Homme Raplasse ja oma maakottu.
Dziisus mis nüüd saab
Published 13.02.2008 1 2 Comments Edit

Inno ja Irja kes annavad välja virtuaalset megalehte on mind esiküljele pannud. Aga ega saa midagi. Elame edasi.

Mehelik on välja mõelda skeemi. Eluskeemi mis toodaks piisavalt materiaalseid vahendeid. Üks klient ütles et ta neid juba 5 välja on mõeld aga kõigil on see viga et kinni nad viivad.

Mul kinni ei vii aga ära ka ei ela. Mõtleme – küll laabub.   Täna võtsin üles sooja jälje mis lõhnas raha järele. Lugege Jakobsoni – seal on kõik kirjas ehkki väheke kõverpeeglis.

Oh kuis mulle kirjutada meeldib. Kirjutatud jutt on nagu sakrament ja erutab meeli ja elab oma elu kus kirjutajagi ei ole enam muud kui üks tegelane teiste seas. Mind erutavad kurioossumid. Ja ma loodan et religioonilembid ei solvu selle üle et ma religioosset ilma näen kui üht lõputut kurioossumite allikat. Kui nad mulle naljakad tunduvad ja meeldivad on see siis patt? Ikka selle meelest on kelle pühadustunnet on pilatud. St. subjektiivses mõttes on küll. Objektiivses mõttes aga ei ole. Mis üldse on objektiivselt võttes patt? Uskmatus. Just. Seda pattu mul pole. Usun mis hirmus. Meie põlvkond ei tohigi muidu kui uskudes, kes me kodunt lõputult pälvimatutena oleme tulnud.

Kui ma arvan et ehk võiks nood kurioossumid ka teistele naljakad tunduda? On see paha? Ega vist. Mingi kohaga võtan ju mina ka surmtõsiselt seda mida surmtõsiselt tuleb võtta st surma võtan surmtõsiselt. Surm on aga fuck st fakt. Nonde kahe seoste üle võiks kunagi pikemalt ehk arutleda.

 Religioossete toimemehhanismidega on raske elada sest ikka kipuvad nad esmast naiivsust röövima aga eks ole see teadmise hind. Kas olete lugenud Girardi viimasest Vikerkaarest? Ta jääb pikalt oma teooriaga, ehk sama pikalt kui Durkheim oma kollektiivse pulbitsusega või mõni teine 19 saj. meister.

 Religioon on sotsiaalses mõttes ennekõike vägivalla ohjaja kogukonnas. Teeb ta seda kahel peamisel viisil. 1) Läbi rivaliteedi piiramise seades sellele keelde ja käske võtmes a la Dekaloog – Sina ei tohi himustada oma ligimese karilooma ja koda ja naist.

 2) Läbi kunagi aset leidnud tegeliku vägivallasündmuse (tapmise või pagendamise) rituaalse korduse võtmes ohverdamised VT pühamus või Missa.

 Millegipärast on olemas suurtes religioonides sageli kalduvus ohverdusliikuse nõrgenemisele ehk ühtede ohvrite asendamisele teistega ehk üha uute asendusohvritega. Misläbi ohvrimõju nõrgeneb. Aeg-ajalt ärkab keegi võtmes Luther ja karjatab ad fontes ja lükkab asendusohvrid kõrvale ning redutseerib süsteemi taas. Iga reduktsioon on kaotus paratamatult.

Minu jaoks on kõige olulisem see Girardi üte et Jeesus tuli ennekõike meile meie endi vägivaldust ja ohverduslikkust ilmutama . Et see ongi ehk lunastus? On või?
kuulates inimest kui tema määgib
Published 12.02.2008 1 2 Comments Edit

Kuidas teda kuulata. Inimest kes määgib. “meil kahtlusi sigineb päädes”. Nii läks vist edasi. Eks ole meil kõigil hermeneutilised prillid, läbi mille me vaatame ja kuulame ja näeme. Ilugi pidada vaataja silmis olema. Ja siis veel prillid, lornjetid ja monoklid ja mikroskoobid. Eks ilugi ole vastavalt sellel erinev. Liiga suur ja liiga väike ei ole ilus. Kas supernoova on ilus? Või kashelot? Eks me hinda teatud kooskõla ja nn. harmooniat sääraseis asjus. Supenoova võib vast ilus küll olla kui küllalt kaugelt vaadata saab. Mikromaailma ei ole vast ilus. Harjasloomad ja viburlased. Pigem ikka makro.

Aga kõige aluseks on põhikategooriad nn. normatiivsed kategooriad. Püha ja roojane ja seal vahel siis tükk lihtsalt tavalist ehk profaanset mille eri otstes on püha ja roojane. Need on äärmused.

Aga tavaelus on meil omad määrajad:

hea/kuri – nii eristavad lapsed, variatsioon sellest on et hammustab/ei hammusta.

igav/põnev – see on siuke poisteskaala et kas mängib luurekat ja viib kalale või ei

turvaline/ärevusttekitav – tüdrukuteskaala aga mitte ainult

kasulik/mõttetu – pubekaskaala

pandav/panda – poisteskaala eristamaks potentsiaaliga ja potentsiaalita naisi

mõtetu mees/mees kellega saaks kodu mängida – naisteskaala

 sõber/mees – vastastikku üksteist välistavad kategooriad naisteilmas

armastab/ei armasta – sageli suisa põhikategooria meeldivate meeste puhul naisteilmas

 seksikas/soliidne  – kübsete naiste skaala meeste kohta vastavalt nende vanusele
Sõberi sünna tulekul
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sõber kutsus sünnale – mis oli meeldiv. Isegi väga. Hakkame kõik siin kes veel rivis 50 täis saama. Mul on aga alati mingi liminaalperiood viimase kahe juubeli ajal olnud. Muidu kui kõik oleks ornungis ja korras võiks ehk isegi loota kanuud juubeliks, nüüd tuleb aga Barrakuuda ja sokkidega leppida. Jälle. Asi seegi.

 Sõbral on õnneks asi vonksus  ja pidu tuleb arvata et uhke ja vähe joomane ja nostalgiline. Elusolu juba argument iseenesest. 50 a on kõva sõna. Kunagi oli Kaugveril raamat “40 küünalt”, küll tundus see siis mingi ulmekana.

50 a pole küll mitte veel nii meeliülendav nagu härra Plutus lumesajus, nagu ma teda kord Olümpia juures nägin ja pikaks ajaks tuju heaks sain, aga siiski. Ehk ütleb keegi et nägin seda vanamehenässi Andrust lumetuisus jalutamas ja tuju läks kohe heaks. Et näe talitab enese veel ära teine.

Ehh ja siis tahaks veel Pühajärvele kuldkalale kallale minna. Ei tea ega igale poole vast ka saa. Aga homme on arenguvestlus. Ma kavatsen väga areneda. Kui ma 18 -lt hüppasin 1.75 kõrgust, siis oma 70-ks sünnaks tahaksin ma tulemuse 2.20-e peale viia. Vasat niimoodi ma arenenegi.

Ja tuleb tõdeda et “inimesed kõik on head” nagu Pille Riinis lauldakse. Ja andku Kõigekõrgem mulle ikka rammu kirjamärke toksida seni kuni jäksan. Vaatasin Manhattani Tuihkatriinut. Ja need meerikalsed ikka su emotsioonest sisse murravad, nii et pärast omal kah piinlik. 

Ja Peeter (leiad ta paremalt kõrvalt) on kah tagasi. Mis on kena. Hädas tunned sõpra nagu öeldakse. Ja häda tuleb ikka iga natukse tagant. Et kas kustutab sigari vastu kingatalda ja toob su autodafeele oma väikese haokubu või siis…….hüüab eemalt et “hoia markki vennas”.

 Täna on tehtud taustauurimisi minu uskkondliku kuuluvuse kohta, mis annab märku et miskipärast selle vastu keegi ikkagi huvi tunneb. Las tunneb. Hädas on vennad luterlased mind usaldanud ja püüan omalt poolt samaga vastata.

What is nice – uhh.
Mehe määratlus Murutari järgi
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Kes on mees?

Selle teada saamiseks kes on mees ei pea enam paksu Websterit ega isegi mitte meie endi teatmeteoseid või VÕS-i lappama. Viimaks ometi on ilmunud uus ja põhjalik uurimus teemal “Kes on mees?” Kati Murutarilt artikli “Tappnaine ei vaja meest” näol. Nii et kallid naised ja kallid mehed, vaadake kes te tunnete endi ligidal kedagi sarnast ära? Või olete te koguni ise üks selline?

Kahjuks ei ole erinevalt paljudest muudest vaenuliikidest sugudevahelise vaenu õhutamine Eestis veel karistatav. Peaks olema! Antud artikkel vaat et lausa nõretab meestevaenust. Isegi meheks ei vaevu Kati neid haledaid olendeid nimetama. Niisiis on n.n. mees on Murutari määrangul:

1) isane olevus; 2) keegi, keda naised peavad lõbustama ja järele lohistama; 3) tülikas lisa; 4) palju nõudev ja vähe andev lisakoorem; 5) see, kes norib seksi ja triigitud särki; 6) maitseaine sajandi supis; 7) see, kes ei suuda mõista; 8) üksnes koorem; 9) sigitaja – kes kulutab kõik naise ressurssid mis on vajalikud lapsele ja eneseteostusele; 10) isane järelhaagis; 11) mehepoolik; 12) vankril koorma otsas kükitaja; 13) teleka ees õlle imeja; 14) naise kulgemise takistaja; 15) naise rütmi rikkuja; 16) naise tähelepanu ja tonksu norija; 17) naise energiast tühjendaja; 18) järellohistatav; 19) eriti nõudlik naisetarija; 20) naise pidurdaja ja alandaja; 21) täistopitav pudrumulk; 22) madalate vajadustega olend; 23) kasutu isane; 24) tüütu; 25) tülikas; 26) tülgas; 27) tüsilik; 28) lohistatav mehike; 29) lillelööja; 30)mahatõmbav vennike; 31) naise impulsside omakasupüüdlikesse kanalitesse tühjendaja; 32) odaratolgus; 33) jalus tolgendaja; 34)  ülbe isane tarbija; 35)  liiga rumal olend et oma mannetust ja naisest sõltuvust märgata ja tunnistada.

Peab mainima et Murutar ei räägi mitte mingist konkreetsest mehest, vaid pruugib kogu seda verbaalset tulevärki terve meessoo kohta. See on ühe sugupoole absoluutselt põhjendamatu ja karistamatu mõnitamine. See on ülekutse sugupoolte sõjaks, mida ükski normaalne inimene, kaasa arvatud ükski mees, ei peaks taluma.

Tõsi, ma tundsin endas ära märke kõikidest neist suurepärastest omadustest. Ainult “tüsilikuga” ei osanud ma suuremat peale hakata. Lähim assotsatsioon nimetatud sõnale minu teadvuses oli “vesilik” ehk triiton. Ära sina kergesti alla anna. Viimati oled just sina tüsilik?

Lisaks loendamatutele meeste kohta käivatele epiteetidele tekitab küsitavusi ka nn. “tippnaise” kontseptsioon. See tundub küll otse ….., oops, pliiatsist, välja imetuna. Andke andeks aga mida hüpernaiselikku on Ivi kübarates või Maret Maripuus või Evelyn Sepas? Viimati peab tippnaiseks saamiseks end hoopis paljaks ajama, mudaga kokku määrima ja arbuusi alla neelama?

Igatahes on raske ette kujutada et keegi Eesti riigis võiks keegi midagi analoogset naiste kohta kirjutada ilma et teda kohemaid elusalt ära söödaks.
Suhtlemisest ja suhtumisest
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sai eile Innole ja Irjale kiri saadetud. Öeldagu mis iganes aga just sellised piirpealsed juhud annavad märku suundumustest. Nagu “Pornokuninga piinades” Larry Flinti’ga. Nii on nemadki miskid muud kui nad ise arugi saavad. On kanaarilinnud kes lihtsalt kaevandusgaasidele regeerivad ilma et sellest vahest ise arugi saaksid. Nüüd on nad siis Tartu NAK-ga riidu pöörand. Jõudu neile. Tartu NAK-st ei tea ma vähimatki aga arvata võib et seal on hulka väljakasvanud noorukeid a la Urmet kes on kultuurikatla alla omale pesa teinud ja kellele siuke ilkumine enam ei istu nagu kunagi õlle kõrvale tehtud sai. Nüüd oleks nagu vähe väärikust tarvis aga I&I ilguvad ikka edasi.

Nii ka nood kaks kanaari kes laulavad kõigest mida elu ette kannab, alates ihast “omal suhu võtta” kuni Ingridi rinnakarvadeni. Lapsikud on nad nagu vähe aga ega nad vist paremini oska ega suuda. Hea seegi.

 Kas pold see Urmet kes deklareeris et Smuul on teda vihkama õpetanud. Tubli, vihaku aga!
kk-Jakobson
Published 10.02.2008 1 0 Comments Edit

Jakobson

Jakobson oli sinine ja ahvatlev, pisut ehk isegi neoonne. Neoonsinine koos laimirohelise ja flamingoroosaga on igati tublid, progressiivsed ja postmodernnsed värvid. Juhul muidugi kui postmodernismi progressiga samastada saab. Ega vist, postmodernne on modernismiga võrreldes progressiivne vaid järgnevuse mõttes, ei muidu. Muidu on see pigem lagunemise ja lagundamise aeg. Inimkultuuri viimane ja roiskuma kippuv aste kui parafraseerida siinkohal Marxi poolt imperialismi kohta öeldut.

Elmo kopeeris oma Jakobsoni kümme korda suuremaks ja kleepis selle tapeediliimiga oma voodi kohale lakke, samasse kohta kus oli alles äsja asunud plasmateleri nõgusekraan. Teler oli leidnud omale uue ajutise kodu pandimajas. Nüüd siis Kurgja peremees ise suurelt tükkis oma kolme isamaalise kõnega ja seitsmesaja aastase orjaööga. Seesama vastuhakkaja kes meie iseolemist muud moodi ei osanud määratleda kui läbi kontrapunkti ehk sakstevastasuse. Sealtpeale olemegi me eestlased, igavesti omaendi negativismi pääsmatus mõrras lõksus. Sestpeale komponeerime me üht imelikku ja isevärki ajalugu mis suurem osa ajast on luuserajalugu ja mis alles päris viimases otsas korraks ehk ise endagi jaoks normatiivseks ajalooks saab. Miks ta seda üldse tegi? Jakobson ma mõtlen. Eks ikka selleks et raha tuleks. Rahaga oli tal aga parasjagu raske. Nagu tavaliselt. Eks Kurgjal olnud samuti tarvis uusi investeeringuid ja nõnda siis Carlikene tärkavale Eesti kodanlusele apelleeriski sest võib arvata et sakste pangad talle krediiti ei andnud.

Elmo oli parasjagu töötu. Töötu oli vähe hale olla. Olla töötu töökate maailmas tähendas paariana elamist. Kui vanad tuttavad vastu tulid, läksid nad sageli üle tee. Oli ilmne et nad ei soovinud teda ära tunda. Headel päevadel tunglesid nad lausa valedest kohtadest oma eluga riskides selleks üle tee et teda, lugupeetud inimest ja õpetajat, tervitada. Nimelt ei töötanud Elmo juba teist kuud. Ometi ei olnud ta ametlikult töötu sest ta ei osanud selleks mitte midagi omaltpoolt teha. Aeg-ajalt kirjutas ta mõne artikli ja teenis sellega arvata et tubli nelisada krooni kuus. Lisaks oli ta aimatava töötuse hirmus end juba enne töötuks jäämist FIE-ks võtnud, selleks et taksot sõitma hakata. Koolitus oli tal aga ikka veel tegemata. Üks kahest koolitusest..

Tööd oli lihtsam saada kui töötuks saada. Tavaline oli see et umbes viiekümnest välja saadetud CV-st tuli kaks huvitatut tagasi. See aga ei tähendanud sugugi mitte tööd.

Sel hommikul sõitis Elmo oma rohelise Citroeniga linna. Tööd otsima nagu ikka.. Kui ta parasjagu Kristiine keskuse juures viadukti alt läbi sõitis tuli Balti jaama poolt rong. “Ei tea kas ma alla jään?”, mõtles ta. Järsku meenus talle see mida üks kolmest vanglapoisist oli öelnud kes nende koolis õppis. Nimelt kui rongi alt läbi sõidad, siis pane endale ruttu münt pea peale ja raha hakkab tulema. Tüübiline analoogmaagia, rongi rataste kolin, meenutab ehk pisut mänguautomaadi häält hetkel kui sealt münte voolab. Seda ta tegigi, pani ruttu kroonise mündi pea peale ja kimas sellega tükkis rongi alt läbi. Nii, korras, jah ta jõudis, ehkki vaevalt. Veel hetk ja juba kukkuski münt kõrva riivates auto põrandale. Kaks maagilist asja oli ta nüüd ära teinud. Jakobsoni lakke pannud ja rongi alt läbi sõitnud. Jäi vaid oodata seni kuni raha tulema hakkab.

Kindel see et raha hakkab tulema kui ainult jõuaks selle ära oodata. Ega Elmo enda elus rahalisi ambitsioone enam olnudki. Oleks vaid rahu tahtnud saada ja kirjutada ning tegeleda oma kodule vormi andmisega. Päris oma kodule. See kodu oli tal olemas ka. See päris oma kodu asus 56 km Tallinnast ja kippus viimasel ajal lagunema. See kodu oli nagu halb südametunnistus mis endast lakkamatult meelde tuletas. Jah, ta teadis, teadis raudkindlalt et varem või hiljem ta sinna läheb ja sinna jääb. Inimesel peab lihtsalt üks päris oma koht päikese all olema. Sinna, koju, minemisele kulub aga veel pisut aega. Juba kümmekond aastat oli kulunud. Enne tuleb suures linnas asjad ära lõpetada ja ehk siis…. Enne pidi ta linnas lõplikult kokku ja kinni jooksma. Paraku uskus aga Elmo ikka veel oma tähte, uskus seda et tal peab varem või hiljem hästi minema hakkama. Siiani ei olnud veel väga hakanud. Aastad olid oma töö teinud ja enam ei tundnud Elmo raha lõhna inimsuhetes ära. Nii ta suhtleski täiesti süüdimatult, nii nagu inimesed ikka suhtlevad ega suutnud sellest sentigi raha teha. Plaan B selles seisneski et kui raha otsa saab siis evakueerub ta maale ja jääb sinna, kirjutama ja oma kodule vormi andma. Vähemalt sama kauaks kuni sõda ja pommitamine kestab. Sõja all mõtles Elmo tänast tarbimisühiskonda, millest tugevamad inimesed endid distantseerida suutsid.

Aga just siis kui ta n.ö. oma kohvreid pakkis sattus ühtäkki ta teele inimesi kelle jäljed lõhnasid, haisesid või peaks ütlema et lausa lahkasid raha ja edukuse järgi. Nende poristes jalajälgedes võis hea fantaasia korral näha vaat et lausa Jakobsoni turvaelemente, õigemini küll nende elementide porijäljendeid. Kõigepealt tuli üks naine kes oma näole kuuetuhandelisi kreeme määris ja lasi tal endale kohvikus kohvi välja teha. Ta nimi oli Dzaniin. Ta rääkis et äriks ei ole vaja tegelikult mitte midagi muud kui kiskjainstinkte. Neid instinkte oli Dzaniinile ohtrasti kaasa antud. Vahel tundus Elmole et Dzaniin ongi üksainus suur kiskja ja muud ei miskit. Tal õnnestus selles kiskjas ajuti inimest äratada ja see meeldis talle. Dzaniini väikesed jalajäljed savises jõekaldas meenutasid aga mõne aja pärast juba otseselt Jakobsoni suureparralist ja isamaalist profiili. Peaaegu et puhas raha ainult et vastandpeegelduses.

Rahast raha teha on imelihtne, on lausa piinlik ja labane. Jah, ta oli kord rantjeeks tahtnud saada aga veel enne seda oli ta soovinud oma rahamured üks kord ja igavesti üheainsa meisterliku teoga ära lahendada. Nüüd hakkas aga aega juba pisut väheks tiksuma. Noored isased hingasid talle õhtuti kuklasse ja nende hingeõhk oli raske ning saamahimust läpatanud. Noored lõvid kes ei suutnud oma korda ära oodata. Elmo ei viitsinud nendega jantida. Ta teadis et nad tuleb ära süüa aga milles nood noored õnnetud ikka nii väga süüdi olid. Eks olnud nad isegi omaenda ihunõrede ohvrid. Nood nõred neid takka kihutasidki. Targem oli kõrvale astuda ja lasta neil temast mööda, otse kuristikku, kihutada.

See oli viimane õhtu Dzaniiniga. Laual oli mustlaste rahvustoit – varastatud part. Jah, see oli ilus part. Pisut ehk Pekingi moodi. Iga lõpp on omamoodi ilus, nii nagu surmgi. Lõplikkus on kaunis, sama kaunis nagu lõpmatus. Ehk ongi lõplikkus lõpmatus? Ja vastupidi?

Elmo tuli tagasi, tuli tagasi oma elu suurelt seikluselt Ameerikas, teades et midagi säärast talle saatus enam kunagi ei paku. Järgmine kord saab ta seda vaid ise teha. Ameerikas oli elu lihtne ja askeetik ning koosnes õppimisest ja vähestest harvadest lõbudest. Ühiskondlik puritanism on sealmail lausa lootusetus vastuolus individuaalsete vabadustega. Kui sellele skisofreeniale lisada veel üleüldine ja totaalne fastsineeritus vägivallast siis saadki Ameerika. Raha liikus Ameerikas enam kui kusagil mujal maailmas. Ja pisikesi kasinaid rahaniresid voolas vahel harva ka Elmo õuele. Need tuli siis enne kokku koguda kui need päriselt ära aurustusid.

Üle kõige uskus Elmo oma õnnetähte, seda, et tal lihtsalt ei saa ega tohigi halvasti minna. Temal, ta annete ja harukordsuse juures tohtis vaid ajuti halvasti minna. Sest juba ta pelk olemasolu oli erakordne teene inimkonnale. Mida enam, mida pikemalt tal halvasti läks, seda paremini pidi kohe seejärel minema hakkama. See andis mingi seletamatu kindlustunde et ta võib vahel kui isu tuleb kasvõi oma saatust pisut kiusata sest õnnetäht ei hülga teda iial, teda Elmot, jumalate soosikut.

Just seda ta tegigi. Nagu öeldud tahtis Elmo Ameerikast tulles rantjeeks saada. Vähemalt nii palju oli ta Balzac’i inimlikust komöödiast õppinud et olla rantjee on üks parimaid võimalikke elukutseid. Ei saa öelda et ta ei oleks proovinud ja mõnda aega läksid tal asjad tõesti hästi. Ta laenas protsendiga raha välja ja ennäe imet, raha tuli tagasi ka. Raha liikus. Laenusoovijaid ei tulnud kaugelt otsida, nemad ootasid oma krediididvõimalust ajalehes Soov kõik need kelmid ja muud väikeettevõtjad.

See oli uue alguse aeg. Tavatarkusest ei piisanud selleks et hästi ära elada ja oma elu materiaalsed probleemid ühe ropsuga ära lahendada nagu Me Tusameelses Talves, raamatus mis oli ta elu ehk enam mõjustanud kui miski muu. Ei saa ka päris nii öelda et ta üldse ei oleks millegagi hakkama saanud. Sai ikka, ta sai hakkama mõnegi suurepärase teoga, mille üle ta tõeliselt uhke oli. Aga vähe ja pisut oli seda. Ideealne mõrv koos sellega kaasneva rahuliku äraelamisega oli ikka veel sooritamata. Niipalju individualist oli ta ka et oleks selle tarvidusel ära teinud. Ta teadis, oo ta teadis hästi et paljud inimesed ei olnud inimesed ja kui üks inimene on selles mõttes loom et teised inimesed tema jaoks pelgalt instrumentaalset väärtust omavad, siis ei oleks temagi kõhelnud selle inimese teistele ristiks ja viletsuseks olemist oma nõdra ihurammuga ajutiselt peatama.

Nüüd oli jäänud reflektsioon ja loteriivõidu lootus. Ja täht mis kostis Valgest Laevast mis enam kaugel ei tohtinud olla. Ise ei osanud ta enam midagi teha ega proovida. Aga õnnetäht säras endiselt kirkalt õhtuti silmapiiri kohal ja erutas Elmo meeli. Mis täht see oli, seda polnud ta kunagi vaevunud välja uurima. See oli ere täht mis küütles erinevates värvides ja paistis suviti igal õhtul nii kirkalt et lausa sundis ennast vaatama. Siis kadus õnnetäht ajuti silmapiirilt ära aga ainult selleks et varsti uuesti välja ilmuda. Ta oli lausa kartnud selle tähe nime välja uurida. Ehk sõnub või rikub midagi ära. Keegi oli kunagi talle midagi kuusulasest rääkinud aga Elmo ei olnud sedagi iialgi järele uurinud kas ta täht oli kuusulane või mitte.

Olgu või kuusulane aga peaasi et õnnetäht ja peaasi et ta ajuti taevas siras. Kommunikatsioon õnnetähega oli keeruliseks osutunud aga usk oli olemas ja alles.

Täna õhtul siras täht taas ja eredamalt kui kunagi varem. Elmo teadis et tegelikult on need ehk mingid põlevad ja lõhkevad gaasid mille kauge kuma talle silma paistab. Ta oli lugenud et mõned tähed on tegelikult ammu kustunud aga kuna nad nii kaugel on, siis paistab nende valgus maa peal ikka veel inimestele kätte. Seda et ta täht kustunud oleks ta küll ei arvanud. Küllap pulbitses seal ikka veel midagi. Küllap kees ta õnne nõiakatel seal tähe peal ikka veel edasi. Või oli õnnekatlaks kogu see täht. Ja ehk segas ta õnneleent ka keegi taevane või metafüüsiline õnnemeister ja luges ta saatuse leemele õnnesõnu sisse.

Jumalad on aga pirtsakad ja mine tea milliseid keerdkäike nad tema elustsenaariumisse on sisse kirjutanud. Õnnelikku lõppu uskus ta aga kõige kiuste. Ehkki tavastsenaariumid ja käsikirjad ei pruugi sugugi hästi lõppeda. Lõppevad need reeglina teatud lõpetatuse astmel, põneva koha peal, jäädes osaks märska suuremast stsenaariumist.

Inimene saab aga kaasinimesele tagasi teha ja kätte maksta kui ta inimesest jutu kirjutab. Ja miks ei või inimene ka jumalast või jumalatest kirjutada. Vabalt võib. Jumalatega on aga selline lugu et nad on igavad. Neil pole liha ega verd ja nad on tüütult moraalsed. Vähemalt mõned neist. Kreeka omad ehk mitte.

Elmo aga tahtis rikkaks saada. No ütleme siis pealegi pisut täpsemalt, ta tahtis elada vabana materiaalsest painest, sellest mida ta ühtaegu nii põlastas kui ka himustas. Kord kui Elmo Tartust tuli, peatus Stockmanni ees must Bentley ja sellest astus välja Meelis Lao. Just sellel päeval oli Meelis teada saanud et prokurör loobus Meelise vastu esitatud süüdistusest ja Meelis astus just poest läbi selleks et endale õhtuks pisut head-paremat osta. Sel hetkel tundis ta ennast täpselt nagu Dostojevski põrandaalune inimene kes lausa pidi seda ülbet isandat tänaval pisut müksama. Kuna ta Meelist siiski müksata ei julgenud müksas ta Bentleyd. Lihtsalt sellepärast pidi et tal mingigi eneseväärikus alles jääks. Aga jätame praegu Meelise Stockmanni ja musta müksatud Bentley kõnniteele ootama ja tormame edasi.

Kui Elmo Ameerikast tagasi jõudis oli tal raha. Vähemalt niipalju oli et seda üle jäi. Raha oli tal ka enne olnud aga mitte nii palju. Nii otsustaski Elmo hakata rahast raha tegema. Rahast raha teha tundus esialgu kerge. Muudkui otsi õige laenusoov välja ja laena raha välja. Kõva leping tuleb ka muidugi teha. Kõik on senikaua kerge kuni tuleb esimene tõrge ja sa oma raha enam tagasi ei saa. Siis läheb lahti. Siis tuleb õhtul koos kondimurdjaga võlglasele ta kohustusi meelde tuletama minna ja nad Männiku karjääri äärde jalutama viia.

Järgmisel õhtul läks Elmo AR-i istungile. AR tähendab siinkohal Anonüümseid Religiooniohvreid. “Tere, mina olen Elmo, religiooniohver”, alustas Elmo. Tõsi ta oli sagedasti tagasi langenud ning ikka ja jälle tagasi religioonivõõrutusse suunatud. Religioonivõõrutust tehti nii nagu ikka moralismi ja metadooni üsnagi kange seguga. Ikka oli ta nõrkushetkil hierarhilisesse struktuuri ja maskuliinse autoriteedi positsioonilt rääkimisse tagasi langenud. Tundus et selles oli midagi nii paeluvat et ta ei suutnud lihtsalt vastu seista. Ikka ja jälle kippus ka Elmo alluma ja allutama ning autoriteedi positsioonilt seisukohti võtma. See oli libe tee. Ometi oli just sellelsamal Anonüümsete Religiooniohvrite istungil üks kaunis blond naine kelle habras ilu Elmole südamesse läks. “Tere, mina olen Dzaniin, religiooniohver”, alustas ta. Dzaniin oli oma sureliku ihu poolest maitsetu, lõhnatu ja värvitu ja seda nii suu kui ka tupevedelike poolest. Enne kui ta arugi sai olid nad kahekesi Dzaniini juures ja õgisid varastatud parti Pekingi moodi. Kui nad olid umbes pooleni jõudnud kõlas järsku uksekell ja uskumatu aga tõsi seal ta seisis, Meelis Lao isiklikult, kes oli peale Stockmanni veel kiiresti koos oma poistega McDonaldist läbi hüpanud. “Siin need nüüd siis on”, sõnas Meelis vaat et lausa vabandava hääletooniga, “Big Mack ja French fries koos suurte kokadega.” See oli tõeline orgia, kus söödi nii et pärast olid kapsatükid kõrvus ja salatikaste nõrgus aeglaselt mööda lõuga alla.

Ka Dzaniini kiusatuseks oli ajuti autoriteetsesse ja moraliseerivasse kõnepruuki tagasi langeda ja seda ka Elmo suhtes.

Peale AR istungit võttis Elmo kondimurdja peale ja kimas Kiisale võlgnikule tema kohustusi meelde tuletama. Kondimurdja oli Elmo kõige malbem sõber kes ei teinudki muud kui istus pimedas auto tagaistmel ja naeratas kohtlaselt omaette. Aga sellestki piisas. Piisas pelgast kondimurdjale osundamisest kes parasjagu nina ja huuled vastu autoakent surutud, kohtlaselt naeratas ja endale ila habemesse nõrutas. Võlgnik tuli parasjagu Tallinna rongi pealt ja oli vähe nokastanud. Nimeks oli tal Mati aga mida sa tolgusega teed kellelt mitte midagi võtta ei ole. “Ega te mind ju Männikule viima ei hakka”, halises Mati. Ei hakanud tõesti, seekord ei hakanud. Elmo võttis talt passi ära aga ei osanud sellegagi mitte midagi peale hakata.

Niisiis tuli raha lõhn, tuli soojade Jakobsonide lõhn viimaks ometi ülesse võtta. Kuidas saada raha, kuidas panna need “Kolm isamaalist kõnet enda kasuks tööle? Kindlasti on seal mingi kood” , mõtles Elmo ja otsustas kõned uuesti igaks juhuks veekord läbi lugeda.

Töötu oli paha olla. Elmole meenus ikka ja jälle luulerida, “üha ahtamaks muutub su mänguderuum aga veri on ikka veel vemmaldav kuum”. Peale kõige muu oli see ta enda luuletus. Jah mänguruum oli juba ahas ja mitte kuidagi võrreldav üheksakümnendatega kui sõna otseses mõttes kõik veel võimalik oli. Ka Elmo sõber, ühesilmne liharaiuja kes nõukaajal nagu kuninga kass oli elanud, vireles ja ekspedeeris vaikselt mingis tollilaos. Raha mida välja laenata enam ei olnud ja ka sisse ei lastud tal laenata. Kasvõi selleks et endale eluaset soetada või teisisõnu oma kodule vormi anda.

Kui lootust napib mis siis saab? Kas su lootuse garantiiaeg on läbi? Ja isegi kui ei ole, kuidas sa sellest teada saad? Sa ei saa enam nagu väike laps kui jäätisevahvlilt on jäätisekuul maha kukkunud minna leti ette ja öelda, “mul oli sellele jäätisele garantii ja ma sooviksin uut.” Ei saa, süüa, maha ajada ja endale samal ajal uut nõuda.

Aga täht säras täna õhtul lausa vastupandamatult madalal otse silmapiiri kohal. Ja see täht töötas, tõeliselt töötas. Nimelt sai Elmol ühel hetkel tõsiselt kõrini sellest turvalisest elust mida ta ametikoht väikese erakooli retorina pakkus ja ta lõi poti kildudeks. Teades samal ajal väga hästi seda mis kohe-kohe sündima saab. Mõnda aega oli ta siis professioonimekkija või – elukutsesommeljee. Oli see kes maitses, mekkis ja siis puristas ning sülgas välja.

Suguvõsa kokkutulekul tundis Elmo taas sarnast kõrvetavat häbisööstu nagu kord lapsepõlves kui teda ühel sünnipäeval ühiselt mõnitati. Kõigepealt deklareeris sünnipäevalaps et tema ema olevat öelnud et Elmole tuleb noku peale sihik muretseda et ta prilllauast mööda pissiks. Ja siis pakkus ta vend end taskulambiga vaatama kas tal on nutt kurgus või mitte.

Kõrvetav häbi ja alaväärsuse tunne keset rikkaid ja edukaid inimesi. No hea küll, olgu peale et sa oled neist kordades targem aga kui see ei väljendu neis väikestes ja vastikutes matemaatilistes ühikutes mida saab teisteks ühikuteks vahetada, s.t. rahas – mis sest siis kasu on? Seal nad siis istuvad ja vaatavad üheskoos albumi mis on kui reklaamprospekt Tuli’de genofondile. Tuled on kenad inimesed aga millegipärast läheb ühtedel tunduvalt paremini kui teistel. Kes neid otsa peale aitas? Kuidas nemad saavad ja mina ei saa? Pealegi olen ma juba viiekümnene mees, kel selleks ajaks peaks kõik juba ammu olemas olema. Aga ei ole. On vaid lagunev maamaja, 100 000 arveldusarvel ja töö millest pole lootustki ära elada. Ja siis veel muidugi õnnetäht. Kas ta viiekümnestele üldse veel säramiseks mõeldud on? Või peaks mees sellises vanuses ehk ise tagasi tõmbuma, harima oma aeda, kasvatama kitsi ja lugema Erik Tohvri poolt kirjutatud vanainimeste kirjandust?

Piinlik on olla endast rumalamate seas olles neist vaesem. Ehk on õnnetähel ta ellu veel mingi otsetee läbi Viking Loto või Bingo või Keno või Kenzo. Kenzo oli muuseas sellesama Dzaniini lemmiklõhn kes teda varastatud pardiga kostitas.

Tähega oli kommunikatsioon pisut pikaldane ja vaevane. Oleks ehk ikka mingit otseteed vaja. Lumehelbed langesid nagu õhulised hõberahad. Lumi maas oli juba üsna paks. Esimesed suusatajad jäljendasid kunstlikult valgustatud lumehõiveid. Järsku lähenes uisusammul kena, umbes kolmekümnene vuntside ja hoolitsetud habemega noorhärra. Ta kena välimuse muutsid groteskseks jäätunud tatipurikad vuntsides ja habemes. Elmoga kohakuti jõudes võttis ta käest kinda ja eemaldas mõned kõige võikamad tatipurikad habemest. Siis heitis ta kiire pilgu Elmole, pani kinda kätte tagasi ja võttis uuesti hoo sisse. Kui ta juba Elmost paar meetrit möödas oli, vaatas ta korra tagasi ja ütles täiesti ootamatult ja kontekstiväliselt, “Sinule saab küllalt minu armust!” Veel hetk ja läinud ta oligi. Kohal kus ta oma habet kasis ilutses lumel kummaline tumepunane laik.

Kas tõesti Jeesus? Vaevalt. Umbes kümme minutit hiljem tuli piki sama suusarada suurem võistkond sinioranzides võistlusvormides ja tormas samas suunas edasi kuhu oli kadunud kummaline tundmatu.

Õnnetäht aga siras endiselt kui haardeulatusest väljas olev lootus, mängides raskestisaadavat. Oh kuidas küll Elmo temaga kopulaarida oleks soovinud. Õnnetäht aga vaatas korra kase tagant, hüüdis ahoi ja silkas siis jälle minema.

Põletav häbi tuli tagasi ja seda võimendas ta naise tunne et tema eluaegses kapitali akumulatsioonis millele ta oma mehe oli kaaslaseks kaasa kutsunud oli ta mees vääramatult ebaõnnestunud. Lisaks veel lapsed kes tõsi küll nii nagu Tõe ja Õiguse teises osas vanamehe koduvillast välimust ei veel häbenenud, häbenesid aga ometi ta elukutset.

Kuidas neid märke kokku viia, tähte kes ei väsinud ja Jeesust kes oli karja variseridega kannul tast äsja mööda suuselnud?

Kui sa ka kõiges muud ebaõnnestud siis tee ometi seda edasi mida sa teha oskad. Kirjuta ja järjesta kirjamärke. Nii asuski Elmo manuaali kirjutama. Aga tehkem enne veel ühe realistlikuma kõrvalepõike Elmo elukutseotsingutesse:

Niisiis Elmo kui elukutsesommeljee ehk professioonimekkija. Sel õhtul kui Elmo takso üle andis läks ta kirikusse. Kirikus oli millegipärast altari asemel grillahi ja altarivõre moodustus shaslõkivarrastest. “Shaskebab”, ütles Preester ja keeras varrastel teist külge. Elmo põlvitas altari ette ja avas alandlikult suu ning sulges silmad. Marineeritud lihast lambashaslõkk viis sõna otseses mõttes keele alla. Elmo tundis kuidas soe rasvatilk mööda ta lõuga allapoole voolas.”Võta ja söö, see on Jumala tall, kes sinu eest on tapetud!”, helisesid preestri sõnad Elmo kõrvus. “Noh kuidas oli?”, küsiti talt pärast. Elmo aga ühmas vastu, “mis ta nüüd, nagu Jumala Tall ikka.”

Aga see millest me siinkohal räägime on siiski pisut kõrvaline nii nagu Kostariika tarakanid kes pidid tõesti olema niisama suured kui kõrvalised.

Kuidas leida Jakobsoni kolmest isamaalisest kõnest võtit mis tagaks Jakobsonide pideva ja lakkamatu sissevoolu?

Kuidas vahetada eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega siniste paberite vastu?

Kui Elmo reedesele teenistusele jõudis oli kolmikmõrvar juba seal ja ulgus võimsasti Issanda poole. Elmo seisis ta kõrvale ja nii nad seal siis koos laulsidki, “Issand halasta, Jeesus halasta, Kristus halasta.” Kolmikmõrvar ja kolmainsuse esindaja.. Seni oli kolmikmõrvar igast vanglast minema jalutanud. Huvitav millises liturgia faasis ta seda täna teeb? Kui algas epiklees ja kõikide silmad ja kõrvad kinni olid, siis see sündiski.

Sharmantne hallipäine kolmikmõrvar haaras väikese õpetaja kaenlasse, võttis ta võtmed ja hakkas minema. Õpetaja pomises samal ajal hirmuga ütteid ja logione ning hüüdis vaheldumisi appi nii Schleiermacherit, Gewühli kui Zits im Lebenit, ning hiljem lisaks veel Geist-t ja teisi tublisid ja teada-tuntud maarahva abimehi. Neist oleks ehk Luciferi enda vastu enam abi olnud kui kolmikmõrvari vastu.

See kõik sündis samal ajal kui suletud silmadega kogudus ikka veel “Issand halasta”, laulis. Ainult Elmo nägi oma ühest pooleldi avatud silmast seda mis toimus.

Siis ühtäkki lõi õues välkvalgeks. Viimane kaader mis Elmole mällu sööbis – oli Jüri hirmust veelgi väiksemaks kahanenud õpetajaga kaenla all välisväravast välja jooksmas. Hiigellai hele jutt jooksis pikalt üle taeva. Miski Elmo sisemuses ütles talle et see oligi ta õnnetäht mis oli teda ta usupuuduses ise kohale kinnitama ja temaga kopuleerima tulnud. Täht liikus lääne s.o. Saaremaa poole. Tähe helendavast sabast langes aga alla lõpmata hulk neoonselt värelevaid isamaalise parraga Jakobsone. “Vaat sulle siis eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega”, mõtles Elmo.
Evangeeliumist üht ja teistpidi
Published 8.02.2008 1 0 Comments Edit

Seegi mõte tuleneb jutuajamisest kolleegiga. Et kuidas Ev-t võtta – kas eksitensiaalse lagundusmootorina, millegina mis peakski maski ja maske maha kiskuma. Sellisena saab teda võtta ju ka Vana-Kreeka skeptikute võtmes. Ja sel juhul ei olegi Ev-l muud positiivset anda kui Kristus ja kõik muu tulebki maha lammutada ja lõhkuda.

 Teine võimalus oleks siis nn. postiviine metafüüsika, miski mis ehitaks metafüüsilise skeemi, algusest peale nii nagu piibel seda teeb. Ehk mingis uuemas võtmes aga siiski sarnaselt. See meetod teeb aga ristiusu väga haavatavaks. Seega mulle meeldib maskide maha kiskumise evangeelium mil pole muud positiivset anda kui Kristust ja sedagi vaid siis kui inimene kõige muuga on tupikusse ja tuppe jõudnud ja tunneb end seal siis kui tunnelis ja peab paistvat valgust läheneva rongi tuledeks. Aga just siis tuleb………. ja ainult siis tuleb Ev. ja annab inimesele uue lootuse eluks.

Halleluuja-Aamen

« Previous Page — Next Page »

Dziisus kui rasked sõnad. Viide siinkohal väike ja diskreetne Rekkamees Petsi kodukale, kirjele Võõr- ja võõrastest sõnadest.

niih, siit tuleb k KOMM eelmisele kirjele.

“Tallajad ja tallutavad.
Kleepijad ja kleebitavad.
Kui saatan ei maga, kas siis Jeesus magab samal ajal kui inimene ennast eksiteele laskvat juhtida?”

Ei tea ma ka Jeesuse unerezhiimist suuremat. Puhtpraktiliselt on lihtsam kui võtame neid kahte s.o. Jeesust ja Saadanast  tööversioonis kui metafoore heast ja kurjast. Üks õhutab inimest rivaliteedile ja teine solidaarsusele. Kuna aga lääneilmas kogukond kipub surema ja lakkama ja asenduma emotsionaalsete hõimudega siis lööb see pildi segi ja ma ei suuda praegu ära arutleda mida ja kuidas see muudab. Osadel rahvastel aga kogukond elab. Vaadake või vene protestante meil siin Eestis. Elavad teised pead ja jalad ühes. Tõeline rahvas. Individualistist eestlane aga kohtub teise eestlasega ja arutab oma individuaalseid asju. Hoopis teine dünaamika. Teadmisi napib et sellest enam rääkida.

“Pole siin mingit juhitavust – puhas nõrkus ja selle tunnistada mittetahtmine. Seega abiväed käepärast – kelle kaela “süü” ajada.
Inimene vastutagu ikka ise. Sellega nõus.
Aga – milleks siis veel kellesegi teisesse uskuda?”

Mina jääks mõõdukamaks n.ö. pooljuhiks siiski. Miks uskuda. Uskumise ja usaldumise võime  ja tahe ja sund on mõnedes inimestes suurem kui teistes ja süsteemi järgi karjuvam. Religioon annab sellele uskudatahtmisele isiku ja liiatigi veel süsteemi asetatud isiku. Metafüüsilisse süsteemi. Kui Jeesust ei oleks VT süsteemi ja metafüüsikasse asetatud tea mis oleks saanud. Kas me tast üldse midagi enam teaks. Aga asetati. Siuke eksistentsiaalne individualistlik kristlus metafüüsilist süsteemi üldiselt ei vaja ja Jeesus seal toimib nii nagu anektoodis keemia üliõpilasest kes taht sellist ainet leiutada mis kõik muud lahustab. Aga milles te seda hoidma hakkate? küsind prohvessor. Jeesus kui PostModernistlik lagundusmootor. Aga milles te teda hoiate kui teil metafüüsilist süsteemi anumaks ei ole? Hea küsimus on see. Just kogukond on anumaks, milles Jeesust hoida. Retooriliselt on muidugi vastupidi – Jeesus hoiab kogukonda. Indiviidi religiossne kogemus, tavaliselt nn osaduskogemus pakub midagi sarnast indiviidi tasandil. Üksildane läänlane karjub seega pigem kogukonna kui metafüüsilise süsteemi järele. Aga kogukonnast on tema tulnud ja tagasi sinna teda naljalt ei lasta. Ta on ju selleks juba liiga rikutud. Oma Nietzschede jms poolt. Liiga hästi teab ta juba et kristlus on orjamoraal ja nõrkadele ning ei lase loomulikul rivaliteedil õitseda. Keerub vehib mõõgaga kogukonna uksel. Tulise mõõgaga.

MetaFüüsilist süsteemi vajavad inimesed aga vajavad religiooni kui oma maailmapildi telge ja ekvaatorit ja paralleeli ja merididaani jms. teisisõnu kordinaatteljestikku. See süsteemi asetatus aga teisalt muudab religiooni filosoofiliselt haavatavaks. Kui aga ka filosoofia on oma n.ö. religioosse süsteemi oma siis muidugi mitte. Nii on aga vaid katoliiklastel, Muud lugupeetud K ma praegu teile vastata ei oska.

Käisin täna klaasistuudios ja tahtsin kroonlühtrit tellida et saaks nii nagu Köögertal Tõe ja Õiguse IV osas külaliste ees laiata. Aga tühjagi. Surusin veel nina ja huuledki vastu akent aga ei häält ega tähelepanu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida kui meenutada Mere Lennut. Ikka sellest tahtsin mis pealkirjas. Et meil on siuke emotsionaalne baromeeter sees olemas mille osuti kord näitab plusspoolt ja ja kord miinuspoolt. Ja vahel plahvatust. Meie aga muudkui kütame juurde et “mitte unustada muistset kohustust”. Tegelt on see kõige olulisem et ta meis on. Kõik muu tuleb sellest – süüme jms. Ja raha olemasolu või puudumine ei tee ka muud kui mõjutab osutit. Üldiselt raha olemasolu positiivsuse suunas ja rahapuue vastupidi. Blogimine mõjutab positiivselt. Ma eile mõtlesin tegelt et kirjutajad on siuksed vennad ja õed,  kes nii nagu puruvanad endale olemasolevast (jõepõhjas leiduvast) materjalist kookonit koovad et ennast sellega kaitsta. Et neid ära ei tuntaks. Nii varjuvadki nad teiste lugudesse ja teiste inimeste lugudest varastatud tükkidest tehtud pantserisse. Ja kui nad üldse midagi iseendist kirjutavad siis vaid selleks et valemärke anda nii nagu liblikad kellel on suure looma silmad tiibadel. Et neid selja tagant ära ei söödaks ja alla ei neelataks. Inimese siseilm ei ole ju eriti huvitav. Kirjutaja peab sellesse teiste tükke sisse segades selle ise huvitavamaks tegema ja seda intensiivistama et see huvitavam oleks-tunduks. Maailmas pole muud kui tõuke- ja tõmbejõud ja see sotsiaalne gravitatsioon määrab meie asukoha. Ja surematuseiha ja süsteemiiha ja veel üht teist.  Soov olla lugupeetud, vähemalt normaalne. Igal juhul mitte liiga äärmusline oma sättumuste ja muu poolest. Emotsionaalne ostsillograaf on mul üldiselt rahul. Teen ju tööd kus inimesed mulle endi lugusid ise kandikul kätte kannavad ja nõnda teen ma tööd mis näiteks või Ethelbert Staufferi “Jeesuse Kuulutuse” arvates ja ka Jeesuse järgi Mattueuse EV-s ongi üks õige töö teha. Tegeleda inimesega. Nagu varem juba öeldud ei ole ma inimeste inimene ja selle tõttu on see siiski mulle osalt rõõm ja osalt ka kurnav. Ja osuti plussi hüppamist takistab ühikute kahanemine magnetribal. See ennustab uut hüpet ebakindlusesse. Mis teha.  Inimene kel raha pole on paaria ja siis peab ta kaduma ja ennast tervendama seni kuni ta normaalseks tagasi (loe raha omavaks) ja jälle terveks saab. Siis oled nagu ehitaja Tartu bussis ja annad kodustele korraldusi.
Kes sind juhib?
Published 14.02.2008 1 3 Comments Edit

Rääkisin  inimesega kes kostis ikka ja jälle et talle öeldi, teda juhiti ja viidi. Juhitav inimene tundus olevat. Ja siis veel remark et “saatan ei maga”. Ei ole kursis saatana unerezhiimiga. Ja mida seal siis vahet on võrreldes nondega keda jäärad ja neitsid juhivad?

 Mina olen vast ses mõttes juhitamatu. Ehkki oleks hea olla nagu hobueesel keda suiste ja kannustega juhitakse. Vabastaks vastutusest.

Igaüht kiusatakse kui tema enese iha teda veab ja avatleb, sõnab PK. See oleks siis vast sisemine juhtimine. Ja see saab osaks meile kõigile. Arvan et kristlase reaktsioonid ja ihad on üldjoontes  sarnased nagu mittekristlasel. St. reaktsioonid on üldinimlikud. Aga siis kui see esmane reaktsioon alustab, siseneb kusagilt veel üks dimensioon millest siis inimene kas juhindub või mitte. Aga võimalus tal on. Ordudes ollakse kohe kindlasti sellised noh – nagu õli lainetel. Mitteemotsionaalsed, vähemalt väliselt, pigem võiks isegi öelda et monoemotsionaalsed st. et ikka tasased ja rõõmsad ja naeratavad. Nagu hiinlased omas häbikultuuris ka ilma Jeesuseta on. Aga ise ma vist ei tahaks selline olla. Ega ei tahakski muutuda. Pigem tahaksingi selline olla nagu olen. Valmis olen saanud, viimaks.

Seda oli ilus vaadata. Birgitiinide juures näiteks. Kuis malbe õde sulle oma tehtud Limoncellot valab, mis on küll tubli 50 pööret kange.

Mõnna. Piiritus ja sidrun ja suhkur. Muud seal vist ei ole.

Õde ütles et jää siia tööle ja õde ütles et ostad uue auto. Siuke juhtimine on minu jaoks vähe naljakas ja ma ei suudaks seda vast tõsiselt võtta. Liiga lapsik hermeneutika oleks. Ja kurat kah ei maga ja ei lase mul lapsikuks enam muutuda. Kurjuses lapseks ehk? Aga ega ta sedagi lase. Olen võitleja tüüp.

 Kurat on rivaliteet, on bellum omnium contra omnes. Ja just selles võtmes ma küsisingi paar kannet tagasi et miks Jeesus kes selle ilma rivaliteediskeemides üldiselt ei osalenud ja noid isegi katkestada püüdis (keera teine põsk ette) , miks ta infosõjas siiski osales ja oma jüngritelt isegi selles agressiivsust nõudis. Tunnistage! Olge võitjad infosõjas oma sõnumiga lunastusest ja alandlikkusest ja muudes sõdades samas ise mitte osaledes. Ei saa aru. Liiga keeruline minu jaoks.
whats next
Published 14.02.2008 1 0 Comments Edit

See oli see sõnapaar mida üks tuttav soovitas Bill Clintoni epitaafiks iseloomustamaks Billy elujanu ja uudishimu. Oo, whats next – death? Thats awesome. Oli mitu head mõtet aga kuhu nad jäid? Selle viidingu lulla toob K ära oma kommis kenasti. inimest kuulates kui see räägib meil kahtlusi sigineb päädes usume lammast kui tema määgib keegi ei kahtle ta mää´des mõni mees räägib ja teine mees muigab kellel on köha see köhib põrsast me usume siis kui ta ruigab ja usume ka kui ta röhib /ydi loomulikult Nagu Hermeneutika õpikust oleks.  Põrsast me usume siis kui ta röhib— just. Naistesse suhtumise hermeneutikat mõjustab väheke pinge alakehas või siis selle puudumine. Aga võtta naist kui sõpra – come on? Kas keegi on üldse midagi muud kui sõpra mõelnud? Metafüüsikust aatekaaslast. Naisrevolutsionäärid mulle alati meeldinud on, nahkjopedes ja mauserid puusa peal punnis. Kui aga revolutsiooni parasjagu pole siis on mõned neist häda sunnil ärinaisteks hakanud ja rikkaks saanud. Ka siis pole viga. Ka nii saab. Kui saab. Ideenaised! Maailmarevolutsioonäärid kes Delacroix  Vabaduse sarnaselt rahvast barrikaadele viivad. Just säärane võiks vabaduse kehand olla, mitte mingi klaasist pulk mäe otsas. Iga andumus ja pühendumus pakub ju vabadust kõigest muust. Nii on iga vabadus ka orjus. Orjus vabastab. Just. Andumus inimene Jeesusele. Kohatu kas pole? Andumus eeldaks ikka Jumalat. Hea küll ütleme siis andumus Jeesusele kui Jumalale. Kas inimene kes ülendati Jumalaks või Jumal kes alandus inimeseks. Õige on teine vastus aga mis siis kui õige on esimene hoopis. Mis sest muutuks? Praktikas ei tea? Dogmaatika matemaatikas aga muutuks küll.  Mis vahe on praktilises usuelus sellel, kas oleme monofüsiidid (kristuse ühe – jumaliku – loomuse uskujad) . Igal juhul tundub et inimesel on end lihtsam samastada Jeesusega sel juhul kui tal vaid üks loomus on. Olgu siis kumb tahes. Kalkedoni dogma kahest loomusest on tule all. See on dogmaatiline kõrgmatemaatika. Ja mine teagi kas see veel midagi muud on või mitte.   Aga päike paistab ja värskelt üles võetud jälg lõhnab ikka veel raha järgi.  Ilus elu!

 Homme Raplasse ja oma maakottu.
Dziisus mis nüüd saab
Published 13.02.2008 1 2 Comments Edit

Inno ja Irja kes annavad välja virtuaalset megalehte on mind esiküljele pannud. Aga ega saa midagi. Elame edasi.

Mehelik on välja mõelda skeemi. Eluskeemi mis toodaks piisavalt materiaalseid vahendeid. Üks klient ütles et ta neid juba 5 välja on mõeld aga kõigil on see viga et kinni nad viivad.

Mul kinni ei vii aga ära ka ei ela. Mõtleme – küll laabub.   Täna võtsin üles sooja jälje mis lõhnas raha järele. Lugege Jakobsoni – seal on kõik kirjas ehkki väheke kõverpeeglis.

Oh kuis mulle kirjutada meeldib. Kirjutatud jutt on nagu sakrament ja erutab meeli ja elab oma elu kus kirjutajagi ei ole enam muud kui üks tegelane teiste seas. Mind erutavad kurioossumid. Ja ma loodan et religioonilembid ei solvu selle üle et ma religioosset ilma näen kui üht lõputut kurioossumite allikat. Kui nad mulle naljakad tunduvad ja meeldivad on see siis patt? Ikka selle meelest on kelle pühadustunnet on pilatud. St. subjektiivses mõttes on küll. Objektiivses mõttes aga ei ole. Mis üldse on objektiivselt võttes patt? Uskmatus. Just. Seda pattu mul pole. Usun mis hirmus. Meie põlvkond ei tohigi muidu kui uskudes, kes me kodunt lõputult pälvimatutena oleme tulnud.

Kui ma arvan et ehk võiks nood kurioossumid ka teistele naljakad tunduda? On see paha? Ega vist. Mingi kohaga võtan ju mina ka surmtõsiselt seda mida surmtõsiselt tuleb võtta st surma võtan surmtõsiselt. Surm on aga fuck st fakt. Nonde kahe seoste üle võiks kunagi pikemalt ehk arutleda.

 Religioossete toimemehhanismidega on raske elada sest ikka kipuvad nad esmast naiivsust röövima aga eks ole see teadmise hind. Kas olete lugenud Girardi viimasest Vikerkaarest? Ta jääb pikalt oma teooriaga, ehk sama pikalt kui Durkheim oma kollektiivse pulbitsusega või mõni teine 19 saj. meister.

 Religioon on sotsiaalses mõttes ennekõike vägivalla ohjaja kogukonnas. Teeb ta seda kahel peamisel viisil. 1) Läbi rivaliteedi piiramise seades sellele keelde ja käske võtmes a la Dekaloog – Sina ei tohi himustada oma ligimese karilooma ja koda ja naist.

 2) Läbi kunagi aset leidnud tegeliku vägivallasündmuse (tapmise või pagendamise) rituaalse korduse võtmes ohverdamised VT pühamus või Missa.

 Millegipärast on olemas suurtes religioonides sageli kalduvus ohverdusliikuse nõrgenemisele ehk ühtede ohvrite asendamisele teistega ehk üha uute asendusohvritega. Misläbi ohvrimõju nõrgeneb. Aeg-ajalt ärkab keegi võtmes Luther ja karjatab ad fontes ja lükkab asendusohvrid kõrvale ning redutseerib süsteemi taas. Iga reduktsioon on kaotus paratamatult.

Minu jaoks on kõige olulisem see Girardi üte et Jeesus tuli ennekõike meile meie endi vägivaldust ja ohverduslikkust ilmutama . Et see ongi ehk lunastus? On või?
kuulates inimest kui tema määgib
Published 12.02.2008 1 2 Comments Edit

Kuidas teda kuulata. Inimest kes määgib. “meil kahtlusi sigineb päädes”. Nii läks vist edasi. Eks ole meil kõigil hermeneutilised prillid, läbi mille me vaatame ja kuulame ja näeme. Ilugi pidada vaataja silmis olema. Ja siis veel prillid, lornjetid ja monoklid ja mikroskoobid. Eks ilugi ole vastavalt sellel erinev. Liiga suur ja liiga väike ei ole ilus. Kas supernoova on ilus? Või kashelot? Eks me hinda teatud kooskõla ja nn. harmooniat sääraseis asjus. Supenoova võib vast ilus küll olla kui küllalt kaugelt vaadata saab. Mikromaailma ei ole vast ilus. Harjasloomad ja viburlased. Pigem ikka makro.

Aga kõige aluseks on põhikategooriad nn. normatiivsed kategooriad. Püha ja roojane ja seal vahel siis tükk lihtsalt tavalist ehk profaanset mille eri otstes on püha ja roojane. Need on äärmused.

Aga tavaelus on meil omad määrajad:

hea/kuri – nii eristavad lapsed, variatsioon sellest on et hammustab/ei hammusta.

igav/põnev – see on siuke poisteskaala et kas mängib luurekat ja viib kalale või ei

turvaline/ärevusttekitav – tüdrukuteskaala aga mitte ainult

kasulik/mõttetu – pubekaskaala

pandav/panda – poisteskaala eristamaks potentsiaaliga ja potentsiaalita naisi

mõtetu mees/mees kellega saaks kodu mängida – naisteskaala

 sõber/mees – vastastikku üksteist välistavad kategooriad naisteilmas

armastab/ei armasta – sageli suisa põhikategooria meeldivate meeste puhul naisteilmas

 seksikas/soliidne  – kübsete naiste skaala meeste kohta vastavalt nende vanusele
Sõberi sünna tulekul
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sõber kutsus sünnale – mis oli meeldiv. Isegi väga. Hakkame kõik siin kes veel rivis 50 täis saama. Mul on aga alati mingi liminaalperiood viimase kahe juubeli ajal olnud. Muidu kui kõik oleks ornungis ja korras võiks ehk isegi loota kanuud juubeliks, nüüd tuleb aga Barrakuuda ja sokkidega leppida. Jälle. Asi seegi.

 Sõbral on õnneks asi vonksus  ja pidu tuleb arvata et uhke ja vähe joomane ja nostalgiline. Elusolu juba argument iseenesest. 50 a on kõva sõna. Kunagi oli Kaugveril raamat “40 küünalt”, küll tundus see siis mingi ulmekana.

50 a pole küll mitte veel nii meeliülendav nagu härra Plutus lumesajus, nagu ma teda kord Olümpia juures nägin ja pikaks ajaks tuju heaks sain, aga siiski. Ehk ütleb keegi et nägin seda vanamehenässi Andrust lumetuisus jalutamas ja tuju läks kohe heaks. Et näe talitab enese veel ära teine.

Ehh ja siis tahaks veel Pühajärvele kuldkalale kallale minna. Ei tea ega igale poole vast ka saa. Aga homme on arenguvestlus. Ma kavatsen väga areneda. Kui ma 18 -lt hüppasin 1.75 kõrgust, siis oma 70-ks sünnaks tahaksin ma tulemuse 2.20-e peale viia. Vasat niimoodi ma arenenegi.

Ja tuleb tõdeda et “inimesed kõik on head” nagu Pille Riinis lauldakse. Ja andku Kõigekõrgem mulle ikka rammu kirjamärke toksida seni kuni jäksan. Vaatasin Manhattani Tuihkatriinut. Ja need meerikalsed ikka su emotsioonest sisse murravad, nii et pärast omal kah piinlik. 

Ja Peeter (leiad ta paremalt kõrvalt) on kah tagasi. Mis on kena. Hädas tunned sõpra nagu öeldakse. Ja häda tuleb ikka iga natukse tagant. Et kas kustutab sigari vastu kingatalda ja toob su autodafeele oma väikese haokubu või siis…….hüüab eemalt et “hoia markki vennas”.

 Täna on tehtud taustauurimisi minu uskkondliku kuuluvuse kohta, mis annab märku et miskipärast selle vastu keegi ikkagi huvi tunneb. Las tunneb. Hädas on vennad luterlased mind usaldanud ja püüan omalt poolt samaga vastata.

What is nice – uhh.
Mehe määratlus Murutari järgi
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Kes on mees?

Selle teada saamiseks kes on mees ei pea enam paksu Websterit ega isegi mitte meie endi teatmeteoseid või VÕS-i lappama. Viimaks ometi on ilmunud uus ja põhjalik uurimus teemal “Kes on mees?” Kati Murutarilt artikli “Tappnaine ei vaja meest” näol. Nii et kallid naised ja kallid mehed, vaadake kes te tunnete endi ligidal kedagi sarnast ära? Või olete te koguni ise üks selline?

Kahjuks ei ole erinevalt paljudest muudest vaenuliikidest sugudevahelise vaenu õhutamine Eestis veel karistatav. Peaks olema! Antud artikkel vaat et lausa nõretab meestevaenust. Isegi meheks ei vaevu Kati neid haledaid olendeid nimetama. Niisiis on n.n. mees on Murutari määrangul:

1) isane olevus; 2) keegi, keda naised peavad lõbustama ja järele lohistama; 3) tülikas lisa; 4) palju nõudev ja vähe andev lisakoorem; 5) see, kes norib seksi ja triigitud särki; 6) maitseaine sajandi supis; 7) see, kes ei suuda mõista; 8) üksnes koorem; 9) sigitaja – kes kulutab kõik naise ressurssid mis on vajalikud lapsele ja eneseteostusele; 10) isane järelhaagis; 11) mehepoolik; 12) vankril koorma otsas kükitaja; 13) teleka ees õlle imeja; 14) naise kulgemise takistaja; 15) naise rütmi rikkuja; 16) naise tähelepanu ja tonksu norija; 17) naise energiast tühjendaja; 18) järellohistatav; 19) eriti nõudlik naisetarija; 20) naise pidurdaja ja alandaja; 21) täistopitav pudrumulk; 22) madalate vajadustega olend; 23) kasutu isane; 24) tüütu; 25) tülikas; 26) tülgas; 27) tüsilik; 28) lohistatav mehike; 29) lillelööja; 30)mahatõmbav vennike; 31) naise impulsside omakasupüüdlikesse kanalitesse tühjendaja; 32) odaratolgus; 33) jalus tolgendaja; 34)  ülbe isane tarbija; 35)  liiga rumal olend et oma mannetust ja naisest sõltuvust märgata ja tunnistada.

Peab mainima et Murutar ei räägi mitte mingist konkreetsest mehest, vaid pruugib kogu seda verbaalset tulevärki terve meessoo kohta. See on ühe sugupoole absoluutselt põhjendamatu ja karistamatu mõnitamine. See on ülekutse sugupoolte sõjaks, mida ükski normaalne inimene, kaasa arvatud ükski mees, ei peaks taluma.

Tõsi, ma tundsin endas ära märke kõikidest neist suurepärastest omadustest. Ainult “tüsilikuga” ei osanud ma suuremat peale hakata. Lähim assotsatsioon nimetatud sõnale minu teadvuses oli “vesilik” ehk triiton. Ära sina kergesti alla anna. Viimati oled just sina tüsilik?

Lisaks loendamatutele meeste kohta käivatele epiteetidele tekitab küsitavusi ka nn. “tippnaise” kontseptsioon. See tundub küll otse ….., oops, pliiatsist, välja imetuna. Andke andeks aga mida hüpernaiselikku on Ivi kübarates või Maret Maripuus või Evelyn Sepas? Viimati peab tippnaiseks saamiseks end hoopis paljaks ajama, mudaga kokku määrima ja arbuusi alla neelama?

Igatahes on raske ette kujutada et keegi Eesti riigis võiks keegi midagi analoogset naiste kohta kirjutada ilma et teda kohemaid elusalt ära söödaks.
Suhtlemisest ja suhtumisest
Published 11.02.2008 1 0 Comments Edit

Sai eile Innole ja Irjale kiri saadetud. Öeldagu mis iganes aga just sellised piirpealsed juhud annavad märku suundumustest. Nagu “Pornokuninga piinades” Larry Flinti’ga. Nii on nemadki miskid muud kui nad ise arugi saavad. On kanaarilinnud kes lihtsalt kaevandusgaasidele regeerivad ilma et sellest vahest ise arugi saaksid. Nüüd on nad siis Tartu NAK-ga riidu pöörand. Jõudu neile. Tartu NAK-st ei tea ma vähimatki aga arvata võib et seal on hulka väljakasvanud noorukeid a la Urmet kes on kultuurikatla alla omale pesa teinud ja kellele siuke ilkumine enam ei istu nagu kunagi õlle kõrvale tehtud sai. Nüüd oleks nagu vähe väärikust tarvis aga I&I ilguvad ikka edasi.

Nii ka nood kaks kanaari kes laulavad kõigest mida elu ette kannab, alates ihast “omal suhu võtta” kuni Ingridi rinnakarvadeni. Lapsikud on nad nagu vähe aga ega nad vist paremini oska ega suuda. Hea seegi.

 Kas pold see Urmet kes deklareeris et Smuul on teda vihkama õpetanud. Tubli, vihaku aga!
kk-Jakobson
Published 10.02.2008 1 0 Comments Edit

Jakobson

Jakobson oli sinine ja ahvatlev, pisut ehk isegi neoonne. Neoonsinine koos laimirohelise ja flamingoroosaga on igati tublid, progressiivsed ja postmodernnsed värvid. Juhul muidugi kui postmodernismi progressiga samastada saab. Ega vist, postmodernne on modernismiga võrreldes progressiivne vaid järgnevuse mõttes, ei muidu. Muidu on see pigem lagunemise ja lagundamise aeg. Inimkultuuri viimane ja roiskuma kippuv aste kui parafraseerida siinkohal Marxi poolt imperialismi kohta öeldut.

Elmo kopeeris oma Jakobsoni kümme korda suuremaks ja kleepis selle tapeediliimiga oma voodi kohale lakke, samasse kohta kus oli alles äsja asunud plasmateleri nõgusekraan. Teler oli leidnud omale uue ajutise kodu pandimajas. Nüüd siis Kurgja peremees ise suurelt tükkis oma kolme isamaalise kõnega ja seitsmesaja aastase orjaööga. Seesama vastuhakkaja kes meie iseolemist muud moodi ei osanud määratleda kui läbi kontrapunkti ehk sakstevastasuse. Sealtpeale olemegi me eestlased, igavesti omaendi negativismi pääsmatus mõrras lõksus. Sestpeale komponeerime me üht imelikku ja isevärki ajalugu mis suurem osa ajast on luuserajalugu ja mis alles päris viimases otsas korraks ehk ise endagi jaoks normatiivseks ajalooks saab. Miks ta seda üldse tegi? Jakobson ma mõtlen. Eks ikka selleks et raha tuleks. Rahaga oli tal aga parasjagu raske. Nagu tavaliselt. Eks Kurgjal olnud samuti tarvis uusi investeeringuid ja nõnda siis Carlikene tärkavale Eesti kodanlusele apelleeriski sest võib arvata et sakste pangad talle krediiti ei andnud.

Elmo oli parasjagu töötu. Töötu oli vähe hale olla. Olla töötu töökate maailmas tähendas paariana elamist. Kui vanad tuttavad vastu tulid, läksid nad sageli üle tee. Oli ilmne et nad ei soovinud teda ära tunda. Headel päevadel tunglesid nad lausa valedest kohtadest oma eluga riskides selleks üle tee et teda, lugupeetud inimest ja õpetajat, tervitada. Nimelt ei töötanud Elmo juba teist kuud. Ometi ei olnud ta ametlikult töötu sest ta ei osanud selleks mitte midagi omaltpoolt teha. Aeg-ajalt kirjutas ta mõne artikli ja teenis sellega arvata et tubli nelisada krooni kuus. Lisaks oli ta aimatava töötuse hirmus end juba enne töötuks jäämist FIE-ks võtnud, selleks et taksot sõitma hakata. Koolitus oli tal aga ikka veel tegemata. Üks kahest koolitusest..

Tööd oli lihtsam saada kui töötuks saada. Tavaline oli see et umbes viiekümnest välja saadetud CV-st tuli kaks huvitatut tagasi. See aga ei tähendanud sugugi mitte tööd.

Sel hommikul sõitis Elmo oma rohelise Citroeniga linna. Tööd otsima nagu ikka.. Kui ta parasjagu Kristiine keskuse juures viadukti alt läbi sõitis tuli Balti jaama poolt rong. “Ei tea kas ma alla jään?”, mõtles ta. Järsku meenus talle see mida üks kolmest vanglapoisist oli öelnud kes nende koolis õppis. Nimelt kui rongi alt läbi sõidad, siis pane endale ruttu münt pea peale ja raha hakkab tulema. Tüübiline analoogmaagia, rongi rataste kolin, meenutab ehk pisut mänguautomaadi häält hetkel kui sealt münte voolab. Seda ta tegigi, pani ruttu kroonise mündi pea peale ja kimas sellega tükkis rongi alt läbi. Nii, korras, jah ta jõudis, ehkki vaevalt. Veel hetk ja juba kukkuski münt kõrva riivates auto põrandale. Kaks maagilist asja oli ta nüüd ära teinud. Jakobsoni lakke pannud ja rongi alt läbi sõitnud. Jäi vaid oodata seni kuni raha tulema hakkab.

Kindel see et raha hakkab tulema kui ainult jõuaks selle ära oodata. Ega Elmo enda elus rahalisi ambitsioone enam olnudki. Oleks vaid rahu tahtnud saada ja kirjutada ning tegeleda oma kodule vormi andmisega. Päris oma kodule. See kodu oli tal olemas ka. See päris oma kodu asus 56 km Tallinnast ja kippus viimasel ajal lagunema. See kodu oli nagu halb südametunnistus mis endast lakkamatult meelde tuletas. Jah, ta teadis, teadis raudkindlalt et varem või hiljem ta sinna läheb ja sinna jääb. Inimesel peab lihtsalt üks päris oma koht päikese all olema. Sinna, koju, minemisele kulub aga veel pisut aega. Juba kümmekond aastat oli kulunud. Enne tuleb suures linnas asjad ära lõpetada ja ehk siis…. Enne pidi ta linnas lõplikult kokku ja kinni jooksma. Paraku uskus aga Elmo ikka veel oma tähte, uskus seda et tal peab varem või hiljem hästi minema hakkama. Siiani ei olnud veel väga hakanud. Aastad olid oma töö teinud ja enam ei tundnud Elmo raha lõhna inimsuhetes ära. Nii ta suhtleski täiesti süüdimatult, nii nagu inimesed ikka suhtlevad ega suutnud sellest sentigi raha teha. Plaan B selles seisneski et kui raha otsa saab siis evakueerub ta maale ja jääb sinna, kirjutama ja oma kodule vormi andma. Vähemalt sama kauaks kuni sõda ja pommitamine kestab. Sõja all mõtles Elmo tänast tarbimisühiskonda, millest tugevamad inimesed endid distantseerida suutsid.

Aga just siis kui ta n.ö. oma kohvreid pakkis sattus ühtäkki ta teele inimesi kelle jäljed lõhnasid, haisesid või peaks ütlema et lausa lahkasid raha ja edukuse järgi. Nende poristes jalajälgedes võis hea fantaasia korral näha vaat et lausa Jakobsoni turvaelemente, õigemini küll nende elementide porijäljendeid. Kõigepealt tuli üks naine kes oma näole kuuetuhandelisi kreeme määris ja lasi tal endale kohvikus kohvi välja teha. Ta nimi oli Dzaniin. Ta rääkis et äriks ei ole vaja tegelikult mitte midagi muud kui kiskjainstinkte. Neid instinkte oli Dzaniinile ohtrasti kaasa antud. Vahel tundus Elmole et Dzaniin ongi üksainus suur kiskja ja muud ei miskit. Tal õnnestus selles kiskjas ajuti inimest äratada ja see meeldis talle. Dzaniini väikesed jalajäljed savises jõekaldas meenutasid aga mõne aja pärast juba otseselt Jakobsoni suureparralist ja isamaalist profiili. Peaaegu et puhas raha ainult et vastandpeegelduses.

Rahast raha teha on imelihtne, on lausa piinlik ja labane. Jah, ta oli kord rantjeeks tahtnud saada aga veel enne seda oli ta soovinud oma rahamured üks kord ja igavesti üheainsa meisterliku teoga ära lahendada. Nüüd hakkas aga aega juba pisut väheks tiksuma. Noored isased hingasid talle õhtuti kuklasse ja nende hingeõhk oli raske ning saamahimust läpatanud. Noored lõvid kes ei suutnud oma korda ära oodata. Elmo ei viitsinud nendega jantida. Ta teadis et nad tuleb ära süüa aga milles nood noored õnnetud ikka nii väga süüdi olid. Eks olnud nad isegi omaenda ihunõrede ohvrid. Nood nõred neid takka kihutasidki. Targem oli kõrvale astuda ja lasta neil temast mööda, otse kuristikku, kihutada.

See oli viimane õhtu Dzaniiniga. Laual oli mustlaste rahvustoit – varastatud part. Jah, see oli ilus part. Pisut ehk Pekingi moodi. Iga lõpp on omamoodi ilus, nii nagu surmgi. Lõplikkus on kaunis, sama kaunis nagu lõpmatus. Ehk ongi lõplikkus lõpmatus? Ja vastupidi?

Elmo tuli tagasi, tuli tagasi oma elu suurelt seikluselt Ameerikas, teades et midagi säärast talle saatus enam kunagi ei paku. Järgmine kord saab ta seda vaid ise teha. Ameerikas oli elu lihtne ja askeetik ning koosnes õppimisest ja vähestest harvadest lõbudest. Ühiskondlik puritanism on sealmail lausa lootusetus vastuolus individuaalsete vabadustega. Kui sellele skisofreeniale lisada veel üleüldine ja totaalne fastsineeritus vägivallast siis saadki Ameerika. Raha liikus Ameerikas enam kui kusagil mujal maailmas. Ja pisikesi kasinaid rahaniresid voolas vahel harva ka Elmo õuele. Need tuli siis enne kokku koguda kui need päriselt ära aurustusid.

Üle kõige uskus Elmo oma õnnetähte, seda, et tal lihtsalt ei saa ega tohigi halvasti minna. Temal, ta annete ja harukordsuse juures tohtis vaid ajuti halvasti minna. Sest juba ta pelk olemasolu oli erakordne teene inimkonnale. Mida enam, mida pikemalt tal halvasti läks, seda paremini pidi kohe seejärel minema hakkama. See andis mingi seletamatu kindlustunde et ta võib vahel kui isu tuleb kasvõi oma saatust pisut kiusata sest õnnetäht ei hülga teda iial, teda Elmot, jumalate soosikut.

Just seda ta tegigi. Nagu öeldud tahtis Elmo Ameerikast tulles rantjeeks saada. Vähemalt nii palju oli ta Balzac’i inimlikust komöödiast õppinud et olla rantjee on üks parimaid võimalikke elukutseid. Ei saa öelda et ta ei oleks proovinud ja mõnda aega läksid tal asjad tõesti hästi. Ta laenas protsendiga raha välja ja ennäe imet, raha tuli tagasi ka. Raha liikus. Laenusoovijaid ei tulnud kaugelt otsida, nemad ootasid oma krediididvõimalust ajalehes Soov kõik need kelmid ja muud väikeettevõtjad.

See oli uue alguse aeg. Tavatarkusest ei piisanud selleks et hästi ära elada ja oma elu materiaalsed probleemid ühe ropsuga ära lahendada nagu Me Tusameelses Talves, raamatus mis oli ta elu ehk enam mõjustanud kui miski muu. Ei saa ka päris nii öelda et ta üldse ei oleks millegagi hakkama saanud. Sai ikka, ta sai hakkama mõnegi suurepärase teoga, mille üle ta tõeliselt uhke oli. Aga vähe ja pisut oli seda. Ideealne mõrv koos sellega kaasneva rahuliku äraelamisega oli ikka veel sooritamata. Niipalju individualist oli ta ka et oleks selle tarvidusel ära teinud. Ta teadis, oo ta teadis hästi et paljud inimesed ei olnud inimesed ja kui üks inimene on selles mõttes loom et teised inimesed tema jaoks pelgalt instrumentaalset väärtust omavad, siis ei oleks temagi kõhelnud selle inimese teistele ristiks ja viletsuseks olemist oma nõdra ihurammuga ajutiselt peatama.

Nüüd oli jäänud reflektsioon ja loteriivõidu lootus. Ja täht mis kostis Valgest Laevast mis enam kaugel ei tohtinud olla. Ise ei osanud ta enam midagi teha ega proovida. Aga õnnetäht säras endiselt kirkalt õhtuti silmapiiri kohal ja erutas Elmo meeli. Mis täht see oli, seda polnud ta kunagi vaevunud välja uurima. See oli ere täht mis küütles erinevates värvides ja paistis suviti igal õhtul nii kirkalt et lausa sundis ennast vaatama. Siis kadus õnnetäht ajuti silmapiirilt ära aga ainult selleks et varsti uuesti välja ilmuda. Ta oli lausa kartnud selle tähe nime välja uurida. Ehk sõnub või rikub midagi ära. Keegi oli kunagi talle midagi kuusulasest rääkinud aga Elmo ei olnud sedagi iialgi järele uurinud kas ta täht oli kuusulane või mitte.

Olgu või kuusulane aga peaasi et õnnetäht ja peaasi et ta ajuti taevas siras. Kommunikatsioon õnnetähega oli keeruliseks osutunud aga usk oli olemas ja alles.

Täna õhtul siras täht taas ja eredamalt kui kunagi varem. Elmo teadis et tegelikult on need ehk mingid põlevad ja lõhkevad gaasid mille kauge kuma talle silma paistab. Ta oli lugenud et mõned tähed on tegelikult ammu kustunud aga kuna nad nii kaugel on, siis paistab nende valgus maa peal ikka veel inimestele kätte. Seda et ta täht kustunud oleks ta küll ei arvanud. Küllap pulbitses seal ikka veel midagi. Küllap kees ta õnne nõiakatel seal tähe peal ikka veel edasi. Või oli õnnekatlaks kogu see täht. Ja ehk segas ta õnneleent ka keegi taevane või metafüüsiline õnnemeister ja luges ta saatuse leemele õnnesõnu sisse.

Jumalad on aga pirtsakad ja mine tea milliseid keerdkäike nad tema elustsenaariumisse on sisse kirjutanud. Õnnelikku lõppu uskus ta aga kõige kiuste. Ehkki tavastsenaariumid ja käsikirjad ei pruugi sugugi hästi lõppeda. Lõppevad need reeglina teatud lõpetatuse astmel, põneva koha peal, jäädes osaks märska suuremast stsenaariumist.

Inimene saab aga kaasinimesele tagasi teha ja kätte maksta kui ta inimesest jutu kirjutab. Ja miks ei või inimene ka jumalast või jumalatest kirjutada. Vabalt võib. Jumalatega on aga selline lugu et nad on igavad. Neil pole liha ega verd ja nad on tüütult moraalsed. Vähemalt mõned neist. Kreeka omad ehk mitte.

Elmo aga tahtis rikkaks saada. No ütleme siis pealegi pisut täpsemalt, ta tahtis elada vabana materiaalsest painest, sellest mida ta ühtaegu nii põlastas kui ka himustas. Kord kui Elmo Tartust tuli, peatus Stockmanni ees must Bentley ja sellest astus välja Meelis Lao. Just sellel päeval oli Meelis teada saanud et prokurör loobus Meelise vastu esitatud süüdistusest ja Meelis astus just poest läbi selleks et endale õhtuks pisut head-paremat osta. Sel hetkel tundis ta ennast täpselt nagu Dostojevski põrandaalune inimene kes lausa pidi seda ülbet isandat tänaval pisut müksama. Kuna ta Meelist siiski müksata ei julgenud müksas ta Bentleyd. Lihtsalt sellepärast pidi et tal mingigi eneseväärikus alles jääks. Aga jätame praegu Meelise Stockmanni ja musta müksatud Bentley kõnniteele ootama ja tormame edasi.

Kui Elmo Ameerikast tagasi jõudis oli tal raha. Vähemalt niipalju oli et seda üle jäi. Raha oli tal ka enne olnud aga mitte nii palju. Nii otsustaski Elmo hakata rahast raha tegema. Rahast raha teha tundus esialgu kerge. Muudkui otsi õige laenusoov välja ja laena raha välja. Kõva leping tuleb ka muidugi teha. Kõik on senikaua kerge kuni tuleb esimene tõrge ja sa oma raha enam tagasi ei saa. Siis läheb lahti. Siis tuleb õhtul koos kondimurdjaga võlglasele ta kohustusi meelde tuletama minna ja nad Männiku karjääri äärde jalutama viia.

Järgmisel õhtul läks Elmo AR-i istungile. AR tähendab siinkohal Anonüümseid Religiooniohvreid. “Tere, mina olen Elmo, religiooniohver”, alustas Elmo. Tõsi ta oli sagedasti tagasi langenud ning ikka ja jälle tagasi religioonivõõrutusse suunatud. Religioonivõõrutust tehti nii nagu ikka moralismi ja metadooni üsnagi kange seguga. Ikka oli ta nõrkushetkil hierarhilisesse struktuuri ja maskuliinse autoriteedi positsioonilt rääkimisse tagasi langenud. Tundus et selles oli midagi nii paeluvat et ta ei suutnud lihtsalt vastu seista. Ikka ja jälle kippus ka Elmo alluma ja allutama ning autoriteedi positsioonilt seisukohti võtma. See oli libe tee. Ometi oli just sellelsamal Anonüümsete Religiooniohvrite istungil üks kaunis blond naine kelle habras ilu Elmole südamesse läks. “Tere, mina olen Dzaniin, religiooniohver”, alustas ta. Dzaniin oli oma sureliku ihu poolest maitsetu, lõhnatu ja värvitu ja seda nii suu kui ka tupevedelike poolest. Enne kui ta arugi sai olid nad kahekesi Dzaniini juures ja õgisid varastatud parti Pekingi moodi. Kui nad olid umbes pooleni jõudnud kõlas järsku uksekell ja uskumatu aga tõsi seal ta seisis, Meelis Lao isiklikult, kes oli peale Stockmanni veel kiiresti koos oma poistega McDonaldist läbi hüpanud. “Siin need nüüd siis on”, sõnas Meelis vaat et lausa vabandava hääletooniga, “Big Mack ja French fries koos suurte kokadega.” See oli tõeline orgia, kus söödi nii et pärast olid kapsatükid kõrvus ja salatikaste nõrgus aeglaselt mööda lõuga alla.

Ka Dzaniini kiusatuseks oli ajuti autoriteetsesse ja moraliseerivasse kõnepruuki tagasi langeda ja seda ka Elmo suhtes.

Peale AR istungit võttis Elmo kondimurdja peale ja kimas Kiisale võlgnikule tema kohustusi meelde tuletama. Kondimurdja oli Elmo kõige malbem sõber kes ei teinudki muud kui istus pimedas auto tagaistmel ja naeratas kohtlaselt omaette. Aga sellestki piisas. Piisas pelgast kondimurdjale osundamisest kes parasjagu nina ja huuled vastu autoakent surutud, kohtlaselt naeratas ja endale ila habemesse nõrutas. Võlgnik tuli parasjagu Tallinna rongi pealt ja oli vähe nokastanud. Nimeks oli tal Mati aga mida sa tolgusega teed kellelt mitte midagi võtta ei ole. “Ega te mind ju Männikule viima ei hakka”, halises Mati. Ei hakanud tõesti, seekord ei hakanud. Elmo võttis talt passi ära aga ei osanud sellegagi mitte midagi peale hakata.

Niisiis tuli raha lõhn, tuli soojade Jakobsonide lõhn viimaks ometi ülesse võtta. Kuidas saada raha, kuidas panna need “Kolm isamaalist kõnet enda kasuks tööle? Kindlasti on seal mingi kood” , mõtles Elmo ja otsustas kõned uuesti igaks juhuks veekord läbi lugeda.

Töötu oli paha olla. Elmole meenus ikka ja jälle luulerida, “üha ahtamaks muutub su mänguderuum aga veri on ikka veel vemmaldav kuum”. Peale kõige muu oli see ta enda luuletus. Jah mänguruum oli juba ahas ja mitte kuidagi võrreldav üheksakümnendatega kui sõna otseses mõttes kõik veel võimalik oli. Ka Elmo sõber, ühesilmne liharaiuja kes nõukaajal nagu kuninga kass oli elanud, vireles ja ekspedeeris vaikselt mingis tollilaos. Raha mida välja laenata enam ei olnud ja ka sisse ei lastud tal laenata. Kasvõi selleks et endale eluaset soetada või teisisõnu oma kodule vormi anda.

Kui lootust napib mis siis saab? Kas su lootuse garantiiaeg on läbi? Ja isegi kui ei ole, kuidas sa sellest teada saad? Sa ei saa enam nagu väike laps kui jäätisevahvlilt on jäätisekuul maha kukkunud minna leti ette ja öelda, “mul oli sellele jäätisele garantii ja ma sooviksin uut.” Ei saa, süüa, maha ajada ja endale samal ajal uut nõuda.

Aga täht säras täna õhtul lausa vastupandamatult madalal otse silmapiiri kohal. Ja see täht töötas, tõeliselt töötas. Nimelt sai Elmol ühel hetkel tõsiselt kõrini sellest turvalisest elust mida ta ametikoht väikese erakooli retorina pakkus ja ta lõi poti kildudeks. Teades samal ajal väga hästi seda mis kohe-kohe sündima saab. Mõnda aega oli ta siis professioonimekkija või – elukutsesommeljee. Oli see kes maitses, mekkis ja siis puristas ning sülgas välja.

Suguvõsa kokkutulekul tundis Elmo taas sarnast kõrvetavat häbisööstu nagu kord lapsepõlves kui teda ühel sünnipäeval ühiselt mõnitati. Kõigepealt deklareeris sünnipäevalaps et tema ema olevat öelnud et Elmole tuleb noku peale sihik muretseda et ta prilllauast mööda pissiks. Ja siis pakkus ta vend end taskulambiga vaatama kas tal on nutt kurgus või mitte.

Kõrvetav häbi ja alaväärsuse tunne keset rikkaid ja edukaid inimesi. No hea küll, olgu peale et sa oled neist kordades targem aga kui see ei väljendu neis väikestes ja vastikutes matemaatilistes ühikutes mida saab teisteks ühikuteks vahetada, s.t. rahas – mis sest siis kasu on? Seal nad siis istuvad ja vaatavad üheskoos albumi mis on kui reklaamprospekt Tuli’de genofondile. Tuled on kenad inimesed aga millegipärast läheb ühtedel tunduvalt paremini kui teistel. Kes neid otsa peale aitas? Kuidas nemad saavad ja mina ei saa? Pealegi olen ma juba viiekümnene mees, kel selleks ajaks peaks kõik juba ammu olemas olema. Aga ei ole. On vaid lagunev maamaja, 100 000 arveldusarvel ja töö millest pole lootustki ära elada. Ja siis veel muidugi õnnetäht. Kas ta viiekümnestele üldse veel säramiseks mõeldud on? Või peaks mees sellises vanuses ehk ise tagasi tõmbuma, harima oma aeda, kasvatama kitsi ja lugema Erik Tohvri poolt kirjutatud vanainimeste kirjandust?

Piinlik on olla endast rumalamate seas olles neist vaesem. Ehk on õnnetähel ta ellu veel mingi otsetee läbi Viking Loto või Bingo või Keno või Kenzo. Kenzo oli muuseas sellesama Dzaniini lemmiklõhn kes teda varastatud pardiga kostitas.

Tähega oli kommunikatsioon pisut pikaldane ja vaevane. Oleks ehk ikka mingit otseteed vaja. Lumehelbed langesid nagu õhulised hõberahad. Lumi maas oli juba üsna paks. Esimesed suusatajad jäljendasid kunstlikult valgustatud lumehõiveid. Järsku lähenes uisusammul kena, umbes kolmekümnene vuntside ja hoolitsetud habemega noorhärra. Ta kena välimuse muutsid groteskseks jäätunud tatipurikad vuntsides ja habemes. Elmoga kohakuti jõudes võttis ta käest kinda ja eemaldas mõned kõige võikamad tatipurikad habemest. Siis heitis ta kiire pilgu Elmole, pani kinda kätte tagasi ja võttis uuesti hoo sisse. Kui ta juba Elmost paar meetrit möödas oli, vaatas ta korra tagasi ja ütles täiesti ootamatult ja kontekstiväliselt, “Sinule saab küllalt minu armust!” Veel hetk ja läinud ta oligi. Kohal kus ta oma habet kasis ilutses lumel kummaline tumepunane laik.

Kas tõesti Jeesus? Vaevalt. Umbes kümme minutit hiljem tuli piki sama suusarada suurem võistkond sinioranzides võistlusvormides ja tormas samas suunas edasi kuhu oli kadunud kummaline tundmatu.

Õnnetäht aga siras endiselt kui haardeulatusest väljas olev lootus, mängides raskestisaadavat. Oh kuidas küll Elmo temaga kopulaarida oleks soovinud. Õnnetäht aga vaatas korra kase tagant, hüüdis ahoi ja silkas siis jälle minema.

Põletav häbi tuli tagasi ja seda võimendas ta naise tunne et tema eluaegses kapitali akumulatsioonis millele ta oma mehe oli kaaslaseks kaasa kutsunud oli ta mees vääramatult ebaõnnestunud. Lisaks veel lapsed kes tõsi küll nii nagu Tõe ja Õiguse teises osas vanamehe koduvillast välimust ei veel häbenenud, häbenesid aga ometi ta elukutset.

Kuidas neid märke kokku viia, tähte kes ei väsinud ja Jeesust kes oli karja variseridega kannul tast äsja mööda suuselnud?

Kui sa ka kõiges muud ebaõnnestud siis tee ometi seda edasi mida sa teha oskad. Kirjuta ja järjesta kirjamärke. Nii asuski Elmo manuaali kirjutama. Aga tehkem enne veel ühe realistlikuma kõrvalepõike Elmo elukutseotsingutesse:

Niisiis Elmo kui elukutsesommeljee ehk professioonimekkija. Sel õhtul kui Elmo takso üle andis läks ta kirikusse. Kirikus oli millegipärast altari asemel grillahi ja altarivõre moodustus shaslõkivarrastest. “Shaskebab”, ütles Preester ja keeras varrastel teist külge. Elmo põlvitas altari ette ja avas alandlikult suu ning sulges silmad. Marineeritud lihast lambashaslõkk viis sõna otseses mõttes keele alla. Elmo tundis kuidas soe rasvatilk mööda ta lõuga allapoole voolas.”Võta ja söö, see on Jumala tall, kes sinu eest on tapetud!”, helisesid preestri sõnad Elmo kõrvus. “Noh kuidas oli?”, küsiti talt pärast. Elmo aga ühmas vastu, “mis ta nüüd, nagu Jumala Tall ikka.”

Aga see millest me siinkohal räägime on siiski pisut kõrvaline nii nagu Kostariika tarakanid kes pidid tõesti olema niisama suured kui kõrvalised.

Kuidas leida Jakobsoni kolmest isamaalisest kõnest võtit mis tagaks Jakobsonide pideva ja lakkamatu sissevoolu?

Kuidas vahetada eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega siniste paberite vastu?

Kui Elmo reedesele teenistusele jõudis oli kolmikmõrvar juba seal ja ulgus võimsasti Issanda poole. Elmo seisis ta kõrvale ja nii nad seal siis koos laulsidki, “Issand halasta, Jeesus halasta, Kristus halasta.” Kolmikmõrvar ja kolmainsuse esindaja.. Seni oli kolmikmõrvar igast vanglast minema jalutanud. Huvitav millises liturgia faasis ta seda täna teeb? Kui algas epiklees ja kõikide silmad ja kõrvad kinni olid, siis see sündiski.

Sharmantne hallipäine kolmikmõrvar haaras väikese õpetaja kaenlasse, võttis ta võtmed ja hakkas minema. Õpetaja pomises samal ajal hirmuga ütteid ja logione ning hüüdis vaheldumisi appi nii Schleiermacherit, Gewühli kui Zits im Lebenit, ning hiljem lisaks veel Geist-t ja teisi tublisid ja teada-tuntud maarahva abimehi. Neist oleks ehk Luciferi enda vastu enam abi olnud kui kolmikmõrvari vastu.

See kõik sündis samal ajal kui suletud silmadega kogudus ikka veel “Issand halasta”, laulis. Ainult Elmo nägi oma ühest pooleldi avatud silmast seda mis toimus.

Siis ühtäkki lõi õues välkvalgeks. Viimane kaader mis Elmole mällu sööbis – oli Jüri hirmust veelgi väiksemaks kahanenud õpetajaga kaenla all välisväravast välja jooksmas. Hiigellai hele jutt jooksis pikalt üle taeva. Miski Elmo sisemuses ütles talle et see oligi ta õnnetäht mis oli teda ta usupuuduses ise kohale kinnitama ja temaga kopuleerima tulnud. Täht liikus lääne s.o. Saaremaa poole. Tähe helendavast sabast langes aga alla lõpmata hulk neoonselt värelevaid isamaalise parraga Jakobsone. “Vaat sulle siis eestirahva valguse, pimeduse ja koiduaega”, mõtles Elmo.
Evangeeliumist üht ja teistpidi
Published 8.02.2008 1 0 Comments Edit

Seegi mõte tuleneb jutuajamisest kolleegiga. Et kuidas Ev-t võtta – kas eksitensiaalse lagundusmootorina, millegina mis peakski maski ja maske maha kiskuma. Sellisena saab teda võtta ju ka Vana-Kreeka skeptikute võtmes. Ja sel juhul ei olegi Ev-l muud positiivset anda kui Kristus ja kõik muu tulebki maha lammutada ja lõhkuda.

 Teine võimalus oleks siis nn. postiviine metafüüsika, miski mis ehitaks metafüüsilise skeemi, algusest peale nii nagu piibel seda teeb. Ehk mingis uuemas võtmes aga siiski sarnaselt. See meetod teeb aga ristiusu väga haavatavaks. Seega mulle meeldib maskide maha kiskumise evangeelium mil pole muud positiivset anda kui Kristust ja sedagi vaid siis kui inimene kõige muuga on tupikusse ja tuppe jõudnud ja tunneb end seal siis kui tunnelis ja peab paistvat valgust läheneva rongi tuledeks. Aga just siis tuleb………. ja ainult siis tuleb Ev. ja annab inimesele uue lootuse eluks.

Halleluuja-Aamen

« Previous Page — Next Page »
Russki razmer versus American size

Kui mind, vaat et täiskarsklast, Russki Razmeri juures üldse miski paelub, siis on see kena päevakava mis pudeli sildi peale kirja pandud. Olen selle mitut puhku poes läbi lugenud ja ikka ilma viinatagi tuju heaks saanud. Küllap tulevad viinavõtjal seda lugedes meelde sumedad õhtud Artekis või sõjaväes. Ja miks mitte ka vangimajas. Kõik need kohad hiilgavad range päevaplaani poolest. Jah, tõepoolest, kus on päevakavad puhkajatele, laisklejatele, joodikutele ja muidusööjatele? Miks peaks viinavõttu kontrollimatu looduse stiihiaga võrdlema? Miks ei võiks vähemalt proovidagi seda tsüklit või protsessi pisut ja leebelt reguleerida? Noh kasvõi nii paljugi et kui ei tea mida teha, siis saab sildi pealt lugeda. Tundub et nüüd viimaks on kontrollifriik Puutini juhtimisel ka viinavõtjate ajakava ära reglementeeritud.

Vaadakem siis seda viinasõbra õhtukava Russki Razmeri sildi peal pisut lähemalt:

Kell 18 Oleme kohal. Vestlusteemaks valveanekdoot.
Kell 19 Hästi istume. Jututeemaks naabrid, ülemused, palk.
Kell 20 Paneme teleka tööle – uudised. Jututeemaks meer, president, poliitika.
Kell 22 Homme tööle. Peab ennast vist minema asutama. Räägime omadest ja võõrastest ning võõrastest nagu omadest. Kell 23. Metroo peale tuleks minna. Homme on tööpäev. Aeg on läinud aga rääkida ei olegi nagu õieti jõudnudki.
Kell 12. Metroo läks just ära, järelikult tuleb homme vaba päev. Jututeemaks estraad ja sport.
Kell 01. Aga Sahhalinil on juba hommik. Võtame elu terviseks!

Sattusin hiljuti lugema üht vana John Steinbecki raamatut pealkirjaga “Tortilla Flat’i agul”. Ja ennäe, sealgi on üks mõnus joomameeste õhtukava. Seal peetakse silmas küll veinisõpru aga kogus on sellegi poolest mehine, kaks gallonit ehk 7,5 liitrit veini. Alajaotused suurtel pudelitel ei ole ameerika versioonis kronoloogilised vaid pigem ruumilised. Mõõtühikuteks tollid, sõrmed ja pöial. Tea kas on Venemaa USA pealt sellegi joodiku õhtukava “loovalt” maha viksinud? Mitte ainult tuuma- ning vesinikupommi vaid isegi joodiku joomakava? Mine sa tea. Aga hea küll läheme nüüd parem asjale lähemale ja võrdleme neid kahte. Otsustage ise.

“Hingelises mõttes võib pudelid kraadidesse jagada järgmiselt.
Pisut gallonilise pudeli kaelast allpool tuleb tõsine ja keskendunud vestlus.
Kaks tolli allpool algavad nukrusest looritatud mälestused.
Veel kolm tolli edasi – mõtted endistest õnnelikkudest armulugudest.
Veel toll – mõtted vanadest õnnetutest armulugudest.
Esimese pudeli põhjas on üldine ja ebamäärane kurbus.
Teise pudeli kaelas asub must ja lõputu tusk.
Kahe sõrme jagu sellest allpool – laul surmast või piinlemisest.
Pöidlajagu veel allpool – ükspuha mis laul, mida keegi veel teab.
Sellega kraadide tee lõpeb sest tee hargneb ja pole teada mis edasi saab.
Sellest peale võib juhtuda mida tahes….” (lk.20-21).
Teadusest kui askeesi vormist
Published 7.02.2008 1 0 Comments Edit

See mõte ei ole mu enda oma vaid üks kolleeg sellest rääkis kuis noored perfektsionistidest teoloogiaüliõpilased õppejõude mõõtsid ja mõnede puhul tundus et pole nagu küllalt pädevust. Teine aga oli pädevuse musternäidis just tänu oma ranguselt ja selgusele detailides. Just nii see on.

Proffi amtöörist eristabki see et esimene teab skeeme ja detaile peast. Teine aga hämab sest ta ei tea ja teda ehk ilmselt ei huvitagi. Selles mõttes teadlasena olen ma kindlasti poolharitlane ja nagu tabavalt öeldud teen ka kitsehüppeid. Ehk poolpoeet või lihtsalt pooleteramees.

Teadusliku meetodi rangus tagab sarnaselt kohtuistungile tõe ilmsikstuleku ja protsessi igas faasis tõe juures ja selle otsingul oleku. See on ühe hermeneutika range ja põhjalik rakendamine mistahes fenomenile.

Ja lisaks veel on see tõelembist teadlasele ka emotsionaalselt oluline et ta üht ja õigeks ja tõeks peetud hermeneutikat otsast lõpuni järgib. Ja ühes võimalikult selitatud ja literaalses keeles räägib. Nii et teatud religioonivorm ehk teatud mööndustega on teadus küll. Ja emotsionaalselt tasuv kindlasti. Teadlaste kogukond, mida Rorty tõi kogu lääneilmale eeskujuks toetab teadlast selles otsingus ja samas võitleb temaga samas hermeneutilises võtmes. Solidaarsus meetodis ja rivaliteet sama meetodi läbi oli vast see mida Rorty mõtles sundimatu konsensuse all, mida ta teaduslikus kogukonnas eeskujuks seadis. Kui aga teadlastel on eri paradigmad ega see vast siis enam ei tööta, mida Rorty mõtles.

Tasakaal rivaliteedi ja hermeneutika vahel. Nii ma seda mõistan ja annaks jumal et valesti. Selles ilmas on muidu ikka tavaline asi see et üks mängib tamkat ja teine võrkpalli. Selles ilmas on palju hermeneutilisi meetodeid. Ja seega ei saa see eeskuju väga tõsiselt võetav olla. Osad jäävad ikka tamkat ja osad võrkpalli mängima.

Tõdesid on palju. Tõde on sarnane meem nagu Jumal. Hädavajalik aluskategooria millele teisi kategoorjaid kinnitada ja millele ehitada. Tõde oli toona lahutamatu pühast. Hiljem läksid nad aga lahku. Tõde kaaperdati teaduse kui uue tõelooja poolt ja pühadus kolis oma subkultuuri.

Kristlik tõde ei mahu ühtegi tõe korrespondentsi teooriasse, teiselt hõlmab neid kõiki. Tõde kui usaldus. mida keegi usaldab seda ta ka tõeseks peab. Tundub aga et tõde tahab õiget distantsi. Kes temaga liiga lähedalt semmib see pettub, mõtlen siin noid loendamatuid täiuslikult andujaid kes on pettuma pidanud ja valget laeva või Kristuse teist tulekut oodanud. Tõde on hea asi mida taodelda, eriti teadlasel, kes sepistab loendamatust hulgast hüpoteesidest ja induktiivsest materjalist ja katsetest oma väikese tõemikroni valmis. See on aga tõde selle ilma kohta, mis ütleb väga vähe inimese enda elu kohta. Kuritegelikult vähe. Elu tahab hüpet ja usaldust ja pühendumist. Tahab teist inimest kes on su vend ja õde ja kes sama keelt räägib ja kellega sa ühte ja samasse gruppi kuulud. Inimene tahab teisi inimesi kellega koos ühe inimese nimel teistest inimestest loobuda nagu ordudes, mis annab tublisti moraalset kapitali.

Kui aga inimene inimese kätte saab eks siis paleus vähe kahvatu. Jumal ei oleks Jumal kui ta kiivas ei oleks. Siin on vastuolu täiusliku armastuse ja kiivuse vahel.
Aga lugege viimast Vikerkaart. Seal on nüüd küll vist vast esimest korda Girardist artikkel Eesti (aja) kirjanduses. Ja see ütleb selle ära et religioon mida vägivalduses süüdistakse on tegelt vägivalla ohjamise mehhanism. Ja paljastamise.

Ma ei tea  mida selle mõttega teha et kahe inimese suhe koos kõige juurdekuuluvaga on igasuguse sotsiaalse suhtlemise algmaatriks. Vähe sellest ka paljude rituaalkäitumiste arhetüüp. Suhtes, eriti seksis on algus ja lõpp ning palju vahemänge. Aga see mõte on toores ja tahaks vähe selitamist.
KK-hommikune etüüd
Published 6.02.2008 1 0 Comments Edit

Hommikune etüüd

Kirikusse oli sel pühapäevahommikul raske sisse saada. Sissepääs Jumala armu juurde oli võrreldav takistusribaga, tükkis oma lamavate politseinike, tuletõrje ronimisseinte ja veetõketega. Tõeline Minotauruse labürint. Nimelt oli Peeteli kirik üleni tellingutes. Silt kile peal soovitas soojalt vasakpoolset küljeust mis lähemal uurimisel osutus kindlasti suletuks. Selles veendunud, asus Elmo alternatiivset sissepääsu Jumala armu manu taga nõudma. Ta ronis tellingutele sest ülalpool neljandal korrusel paistis pisut uurakil aken. Oli kuulda kuidas kogudus kusagil kaugel eemal suletud uste ja akende taga Issandas rõõmustas. Elmol oli aga ikka veel pikk tee selleni jõuda. Aken neljandal korrusel oli tõesti irvakil. Pisike ruum kuhu aken avanes oli täiesti umbne. Ainus mis sellest ruumist kuhugile läks oli suur alumiiniumist ventilatsioonitoru kuhu inimene enam-vähem käpuli roomama mahtus. Toru oli prügine, tolmune ja Elmo ei tahtnud mõeldagi selle peale milline ta jope ja püksipõlved hiljem võiksid välja näha.

Varsti, peale umbes viie minutilist ronimist, jõudis kaunis koraal “Üks kindel linn ja varjupaik” veelgi lähemale. Tundus, nagu lauldaks seda lausa kõrva ääres. “Nii, kirik peaks kusagil ligidal olema”, arutles Elmo omaette. Ja ennäe sealsamas oligi plekist klamber ventilatsioonitoru sees, mis avas luugi, just sellise, millest ta hädapärast välja mahtus.

Kui Elmo viimaks end torust kuidagimoodi välja sai, ootas teda ees neli meetrit õhulendu enne kui ta jalad taas maad puudutasid. Puudutasid küll aga väga valusasti. Ei see ei olnud jumalapoja aeglane ja sujuv maandumine Petlemma sõime. See ei olnud võrreldav ka Eesti majanduse aeglase jahtumisega. See oli valus kukkumine otse keset patust aga siiski armu nõutavat  maailma. Nii järsk et põlv käis valusasti vastu lõuga. Luud kondid jäid aga ometi selleski inkarnatsioonis terveks.

Elmo maandus keset armulaua sabas ootavat rahvahulka. Preester raputas korra pead otsekui soovinuks öelda, “oh seda tänapäeva noorust küll”, jagas aga siis heldesti elemente edasi. Tegi Elmogi kuulekalt oma suu lahti. Arm oli hea nagu tavaliselt, vedel ja punane, 12-e pöördega ning tegi seest mõnusasti soojaks. “Kui akstidentsid juba nii mõnusad on, mis siis veel substantsidest rääkida!”, tabas Elmo end helgelt ja aupaklikult mõttelt.

Kodus ootasid armu ulmeilmast naastes karmi reaalsuse tummad tunnistajad, ootasid viimased biidermeier tumbad, mille jalad Elmo väsinud ohkega alt ära saagis ja üksteise otsa hõõgvetele sütele kaminasse asetas. Biidermeier andis hästi sooja. Paremini kui Budweiser. Toiduks olid järel veel vaid nuudlid ja üksik sardiinikonserv. Aknalauda kattis lumetärklis. Luuletusi tuli nagu saelaudu Vändrast.

200 000 aastat Homo Sapiensi kavalust ja halba süümet rõhus hoolimata hiljutisest andestusest koos madala õhurõhuga haiget alateadvust. Ta nägi end unes, nägu ookriga maalitud. Õnneks oligi see vaid unenägu. Elu oli igav, vaesus rõhus ja adrenaliini sai ta endale veel vaid Pirita Selverist musta kalamarja varastades. Varastas ja mattis siis need purgid metsa sambla alla. Täiesti mõttetult varastas, puhtalt adrenaliini nimel.

Tehnoloogiline revolutsioon hilises paleoliitikumis oli temassegi oma paratamatu jälje jätnud. Jah, ta oli jälle seent pannud. Seeneks oli kanterell. See sobis ta vasemasse ninasõõrmesse kenasti. Mahu poolest. Õnneks ei ussitanud kanterellid kunagi.

Suured poisid ei võtnud teda enam oma liivakastidesse filosoofilisi valuvorme valama. Koolitajakohad taastuvõiguse programmis olid rangelt limiteeritud. Ometi oli ta täna omad valikud teinud. Ta oli loobunud kavalusest ja hakanud evolutsiooni siiani väljasurnuks peetud liini esindajaks, selleks kes on ehe, lapsemeelne ja alati ohvrite poolel. Viimaks oli ta tabanud endas ära võime lahutada kirikut ja suurt vana lugu asenduskannatusest. Vähe sellest, asenduskannatusel oli puhkenud uus ja kirgas pung – paljastada sulle endale su kalduvust kurjale ja ohverduslikkusele.

Ristitud robotid veekindlates kallipsodes kordasid juba pisut tüütuiks muutudes oma igavest mükoriisalikku usutunnistust.

Meie mükoriisa kes sa elad maa all,
pühitsetud olgu sinu salajane ja nähtamatu maa-alune kõikjalviibimine,
sinu riik laienegu, sinu tahtmine sündigu,
nii maa all kui ka maa peal.
Meie igapäevast puitu ja meie igapäevaseid seeni anna
meile selgi sügisel.

Ja anna meile andeks meie võlad looduse tasakaalu suhtes,
ning saagu meile osaks selle rikkumise pöördumatud tagajärjed.

Viimaks, oma 50-ks sünnipäevaks, oli Elmo saanud endale selle saanud mida ta kogu aeg oli igatsenud. Talle oli juubeliks kingitud tõeline Vana-Kreeka amfora pilgeni täis vaiguvein Retziinat. Ta kaevas alt terava nõu otsapidi oma kahekorruselise Tartu kuuri esimese korruse muldpõrandasse ja soojadel ning sumedatel augustiöödel kui perseiidid TARTU kohal taevast palistasid, lebas ta looteasendis otse kirbelt lõhnaval huumusel ümber amfora keerdununa.

See oli Elmo, eklektilise identiteediga meie aja kangelane.
Kuidas ma luuletan
Published 6.02.2008 1 4 Comments Edit

See on üks lause, pealkiri tegelt, Uku Masingult. Ega ma sisu suurt mäleta aga kiri ise on intrigeeriv. Ma ei luuleta enam suurt. Mu kirjanduslik katse on siin saidil üleval. Üks neist.  Selline kurioossumite kuhil Akihito nimeks.  On märksõnad ja pildid mis intrigeerivad ja neid on palju. Ei ole aga selget faabulat mis noid ühte seoks. Seega pildikuhilad võtmes “unenägu”. Sest tundeid on tuntud ilma mingi kahtluseta. Kuis neid märkidesse saad on teine jutt. Ja mida noist välja loetakse on kolmas jutt. Aga midagi ehk ikka. Sõna ei tule tühjalt tagasi. Märgid elustuvad taas aga juba teistmoodi kui enne. Nii nagu laul ei tule tühjalt tagasi, olgu siis ta kas kaubakeskuses või vanglas. “I love you fuul….” Winner takes it all”. Kuidagi õõnes on neid kuulata vanglas või kaubakeskuses. Aga emotsiooni liigutab laul ikka. Väsinult ja sombuselt ehk aga liigutab. Oma mõtted ja tunded on ikka ihule kõige lähemal. Ja kui teine nood ära võtab ja pilastab siis on see juba otsekui identiteedivargus ja ajab vihaseks küll. Nii nagu see tüüp kes kunagi Keskusis pildi peal Samuel Bengtssonina poseeris ja kes mitte mina ei olnud. Armsad inimesed hoidke endid oma jutupilastajate eest. Või tehke neile seda ise enne kui nemad seda teile jõuavad teha.  Eks see õõnesta teie sotsiaalset võrgustikku kui te teiste jutte pruugite aga see on paratamatu hind mis tuleb maksta. Suuliselt pole väga viga aga kirjalikult on juba sootuks teine lugu. Intellektuaalomandi mõiste on meil siin Euroopas täiesti olemas ja funkkab mis kole.  Ja see kahtlus inimese suhtes kes oma lähedastest kirjutab on õigustatud sest kui keegi ühe inimese detaile märkidesse topib eks siis arva teinegi et ta talle sedasama teha võib. Ja võibki kui vaid tahab ja viitsib. Mõni viitsib. Mulle on Murutarist siuke tunne jäänud et ta oma elust üht ainust suurt raamatut kirjutab. Ja kõik mis on kirjutatav lähebki märkidesse. Ei tahaks ta lähedane küll olla. Õnneks ei olegi. Tõelised meistrid teevad seda nii et asjaosalised arugi ei saa. Mingi Tammsaare näiteks. Murutar nii ei tee ei oska vast ja praegusel ajal vast liiga kaudeütlemine ei müüks ka. Tuleb ikka otsesihtimisega silmade vahel ja siis ehk töötab. Või jalgade vahele. Ma ka ei tahaks nii kaude, nagu Tammsaare ja ega oskakski.

Kunagi kukkus Masing mu silmis sest ta ütles halvasti Kalmuse vist Obadja raamatu ilukirjandusliku versiooni kohta. Nüüd saan sest ehk aru et kui sa ise haud miskit sarnast ja teine ette jõuab siis on see igal juhul pilastamine. Tehku ta seda või 100 x paremini. Ikka ja ikkagi on. Ometi on ka kirjutsurral oma eetika ja ta ei kirjuta sugugi mitte igast intiimsuhtest või inimesest. Kui ta aga juba hindab iga inimest ja iga intiimsuhet pelgalt müüdavuse seisukohast siis ei ole ta tõesti enam oma sotsiaalse võrgustiku usaldust karvavõrdki väärt. Siis on ta Murutar valmis. Mina selline ei ole ja selliseks iial ei saa. Kui ma oma endisest kirikust rääkisin siis sellepärast et mulle tehti liiga ja mul oli õigus ja minu arvates ei tohi ametkonda ja lugukonda sedasi segi ajada nagu nemad tegid ja inimesi, antud juhul mind, petta.

Murutari jutt “tippnaine meest ei vaja” on ühe väga intrigeeriva teema ära tabamine.  Puht kogukonna mõttes on see aga puhas reetmine sest kogukond toimib nii nagu ühendatud anumad ja eks mehed ole sama ludrid kui naisedki. Kui aga naine deklareerib et ta tahab itaalia meest sest too oskab odavaid komplimente teha siis on see reetmine millele saab vastata vaid sellega et Eesti mees peaks ihaldama Vene naist või siis ehk filipiini naist, sest omad naised on lõplikult ära bitchistunud. Või kui ta üldse enam kedagi ei vaja siis on ju tore ja lasku ta aga käia ja olgu seal otsas veel õnnelik peale. Las mees võtab aga selgi juhul omale igaks juhuks Vene naise või filipiini oma sest nood pidavat veel mäletama et mees on jumal. Ähmaselt.

Ja sellega sai vast selle kohta kõik ära öeldud.Täna sain rääkida mis oli meeldiv. Oli siukest mehelikku intellektuaalset jutuajamist mis oli väga meeldiv ja mida harva saab. Mis inspireerib. Ehk paiskame siis õhtul uue kuhjatise virtuaalruumi.

Niimoodi ma siis luuletangi.
Inimeste inimesed ja ideede inimesed
Published 5.02.2008 1 0 Comments Edit

On olemas ühed inimesed ja teised inimesed. Mina olen ideede inimene ilma mitte mingigi kahtluseta. Vahel aga kukub mulle miski kaela. Ecce homo! Ja ongi inimene turjal. Siis algab jama. Kahju on ajast mis paleuse järgimisest kaotsi läheb. Aga miskid pole teha. Inimene on turjal, tuleb tegeleda. Erilist rõõmu ei ole aga kohusetunne on. Nii ongi hirm et viimati tuleb must mingi Isa Teresa.

 Aga mehelik tegevus on skeemide välja mõtlemine. Plaan a ja plaan b. Ilma plaanita nagu ei kõlbakski enam elada. Piinlik oleks.
Kirjanduslik katse – akihito
Published 4.02.2008 1 1 Comment Edit

Akihito

Keiser Akihito istus Kukerannas oma värskelt restaureeritud veski ees ja teretas viisakalt inimesi kes rannast tulid või siis ehk randa suundusid. Ta oli oma eluga igati rahu. Uus identiteet tegi elu põnevaks ja huvitavaks. Keegi ei teadnud, vähe sellest ei aimanudki siinmail ta keiserlikust päritolust ega sedagi kiivalt suguvõsas hoitud saladust et tegelikult pärines ta sellest gnostilisest jeesusest, kes peale ristlilt lahkumist oli Jaapanisse elama asunud ja seal endale peregi soetada jõudnud. Tema oligi see Püha Graal kelle veenides voolas Tõusev Päike.

All laudas haukusid Akitad ja nende nisade otsas kosusid kaks pisikest poissi – Romulus ja Remus, jah needsamad kes kunagi etruskidele nende etruski koha ajaloos kätte näitavad. Oli kuulda ka jäneste krabistamist. Seal oli nii hiiglaslikke Belgia omi kui ka kohalikke ristandeid. See oligi elu millest ta Jaapanis unistanud oli.

Akihito oli kord unes näinud nägemuse sellest imelisest ja kaugest maast mille nimi Inglise keeles oli Estonia. Nii nagu jeesus kord peale oma ristlilt lahkumist oli saanud dokumendipaketi “uus algus” ja Jaapanis uuesti alustanud, nii ka Akihito, tema järglane, kes oli äkki jäljetult ära kadunud. Teekonna suund oli tal otse vastupidine. Mitte läänest itta vaid idast läände. Siia Euraasia kitsasse esikusse oligi ta pidama jäänud. Küll proovis ta lõuna poolt liginedes edasi minna aga viimaks oli kolmes küljes vesi ees ja laulupidu täies hoos. “Mu Isamaa, on minu arm”, pani Akihitol ikka ja alati pisarad voolama. Kui sa just Soome ei taha minna siis enam edasi ei saa. Aga Soomes laulupidusid ei peeta. Seejärel proovis ta nii nagu kord ja kohus ida poolt piki parasvöötme metsavööndit ligineda aga Pärnumaa metsades sai seegi teekond koos metsaga otsa. Lagendikul oli lageraiet tehtud. Viimasel lagendikul parasvöötme metsavööndis. Kui ta neid ristuvaid sirgeid oma kaardil vaatas oli Akihitole selge et see ongi see koht millest kord Luuletaja Viiding oli haikutanud ja öelnud – Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel, räägivad tuuled.

Otsus see maa üles otsida mida ka Piiblis oli Kaalebi järglaste maana mainitud oli sündinud tegelikult juba varem. Siis ta veel ei teadnud et Kaalep on selle maa keeles Kalev. Viimaseks tilgaks muutumise karikasse oli tõdemus et tast ei saa isegi mitte sumomaadlejat, vähemalt koduses Jaapanis mitte. Ei lubata lihtsalt, sest tema on kehastunud traditsioon ja rituaal. Vähe sellest Akihito oli suisa jumal.

Talle meeldis sumo juures absoluutselt kõik, eriti aga dieet mis oli lihtne, söö kõike mida teisedki ainult et neli korda rohkem. Ka sumodieedis vältimatult söögi kõrvale joodav õlu ei jätnud teda külmaks. Akihito salaarmastuseks oli õlu mida talle Eestist salaja imporditi ning kandis nime “Saku”.

Liisk langes aga viimselt ja lõplikult siis kui ta oma südamedaami, Pille-Riini, kohtas. Kui ta oma kasemahlaäriga alles alustas ja otsaga juba Eestis oli, polnud ta südames sugugi mitte ühesed tunded. Kahtluseuss käis närimas. Siis aga sattus ta kord täiesti juhuslikult ja ette valmistamata ühe Nõmme maja korterisse. Seal oli üks lapseohtu veetlev ruudulises mantlis tüdruk, kelle käed olid väga väga punased. Nagu hiljem selgus tulenes see äsjasest pesupesemisest suhteliselt vaeses Eesti peres kus ei olnud isegi mitte pesumasinat. Vähe sellest, selles majapidamises ei olnud ka sooja vett. Need punased käed läksid Akihitole sügavale südamesse ja jäid igaveseks meelde. Järgmisel päeval läks ta läbi ühe vana puumaja tagahoovist. Oh kuidas talle meeldisid need kivist trepikodade ja puust tiibadega majad. Ja ennäe, aknast paistis kaunis, alasti neiu keha kes end ilmselt vanas köögis kausi kohal pesi. “Dzamping Dziisus”, karjatas Akihito ja hüppas kõrgele õhku, “see on ju Pille-Riin”. Lummatult tardus ta tabama oma põgusat ja salajast viivu.

Ometi ei saanud Pille-Riini südame võitmine mitte just kerge olema sest Pille-Riinil oli juba olemas veel üks austaja, isa Leonti, õigeusu preester, kes retsiteeris pikki tunde kõrge ja sügava taevaga kevadõhtutes Pille-Riini akna taga. Seda samal ajal kui Akihito kasemahlafarmis mahlad alles liikuma hakkasid. Mahlast tulev raha andis Akihitole vaese isa Leontiga võrreldes vaieldamatu eelise. Isa Leonti retsiteeritavateks lemmikuteks olid Kapadookia kirikuisasid.

Akihito pidi oma vastase Pille-Riini südame võitmiseks neutraliseerima, ainult ta ei teadnud veel kuidas. Ta teadis et Eurooplastel on reeglina suuremad kui asiaatidel. Neegritest me siinkohal ei räägigi. Siis sattus ta aga puhtjuhuslikult õigeusklike kasemahlafarmerite sügisesele eetikakoolitusele teemal “Kasemahl ja moraalne raamatupidamine.” Koolituseks oli eraldatud Euroopa struktuurifondi raha ning tänu sellele saadigi üürida Litsmetsa tuliuus SPA. Seal sattus ta õhtul peale koolitust seni väljaselgitamata asjaoludel umbes kella 23-e paiku kurikuulsasse Litsmetsa baari. Baar oli tulvil robustseid ja lihtsaid metsamehi kes olid juba kes teab mitmendat päeva tsüklis. Isa Leonti oli just lõpetanud oma õhtused retsiteeringud ning astunud baarist läbi oma igaõhtust “haljast” nimega “Hlebnii Dar” võtma.

Mitmed metsameestest tundsid juba nii Akihitot kui ka Isa Leontit. Koolituse raames olid mõlemad ühe päeva koos metsameestega metsatööl mööda saatnud ning mõlemad olid oma tubli töö ja asjalike märkustega meeste lugupidamise võitnud. Litsmetsa baaris metsameeste keskel istus ka piimaauto nimega Maiu. Seni selgitamata asjaoludel tekkis kahe metsamehe vahel konflikt mida ilmselt õhutas Maiu kohalolek. Maiu oli piimaauto ehk Meierei nii nagu metsamehed teda sõbralikult kutsusid. Selle meierei estakaadi peale ei olnud tavaliselt just raske saada. Ka Akihito oli sealt korra läbi hüpanud ja piimaauto Maiu ei olnud sellegi peale ühtegi halba sõna öelnud. Akihito oli veel kõhn ja väga vastupidav, oli selline mees kes naljalt ei väsi. Kui teisi määranguid kasutada, oli ta mees kes jaksas lõpuni minna. Akihito vihkas kuuspakki oma kõhul aga midagi ei olnud teha. Sumokarjääri ja – dieedini oli veel pisut aega. Kahe noore mehe vahel lahvatas Litsmetsa baaris konflikt, mille süütasid piimaauto täistuled. Hea küll nimetame neid siinkohal pealegi metafoorselt tuledeks. Tuled olid Maiul suured ja säravad. Maiu oli nimelt üks nendest suurtest tüdrukutest kellele väga ei meeldinud et teda suureks tüdrukuks nimetati.

Raha väljakäimine oli esimene suur number. Nii lajatas metsamees Peep esimese viiesajase letti ja metsamees Andrus lõi selle kohe oma Jakobsoniga üle. Kõrtsirahvas möirgas naerda ja hüüdis, “Peebu perse peal ja siis jälle, Andruse perse peal.” Maiu vaatas meeste ärplemist mõnuga pealt ja väristas vaikselt oma hiiglaslikku meiereid.

Kui rahad olid otsas käratas Peep kes oli selles rebimises alla jäi. “Raha rahaks aga sul on seal püksis koma mitte riist.” Metsamees Andrus tundis ennast aga millegipärast kindlana ja ütles, “kui ei mõõda, siis ei tea.” Akihito oli täiesti hämmingus metsamees Andruse meelekindlusest. Peenisemõõtmine pole ju ometi mingi pokker kus sa bluffida võid, ei peenisemõõtmise peenes spordid otsustavad tollid, senti- ja millimeetrid ning lisaks veel mikronid. Viimane voor, kui asi tõsiseks läks otsustatigi tavaliselt nihkgaliibrite abil. Tollidega oli tegemist mõistagi vaid siis kui miski tollini ulatus. Ja kui juba toll, siis ei ole ka tollivalitsus kaugel. Akihito teadis et küllap ei ole tal nende valgete meeste seltsis selles osas mis peenisesse puutub suuremat kaasa rääkida. Jah võõraks jääb ta kõigest hoolimata sellel võõral maal. Jääb võõraks sest teeb võõraid ja veidraid asju ja lisaks veel sellegi pärast et ta vemb napilt üle kümne sentimeetri ulatus. Häbelikult ja nurkatõmbunult aga siiski huvitunult jälgis ta Litsmetsa kõrtsi nurgast seda kuidas suured purjus valged mehed tikutopsi õlleligase laua peal oma vembadega üha kaugemale ja kaugemale lükkasid. Piimaauto vaatas seda kõike ilmse huvitatusega pealt. Siis aga meenus Akihitole stseen selle väikese maa suure klassiku teosest mida ta nii väga armastas ja kiiruga ning täiesti spontaanselt tegi ta ise sedasama mida selles raamatus oli tehtud. Ainult et katariinade asemel kasutas ta mõistetavalt sajaeuroseid. Nii ilmuski Akihito ühtäkki oma nurgast välja, paljajalu, põlevad sajaeurosed varvaste vahel, niisama nagu kord ammu ammu Kassiaru Jaska oli seda teinud. Eurod põlesid vaevaliselt ja sinaka leegiga. Maiu oli näost kaame kui ta leegitsevate jalalabadega Akihitot nurgast välja sammumas nägi. Isa Leonti tegi seda mida ta ikka ja alati tegi kui õhus pinget tajus, nimelt retsiteeris ta vaikselt ja poollaulvalt Kapadookia isasid ning kummutas iga viie minuti tagant ühe Hlebnõi Dari.

“Dziisus need põlevad ju ära”, kiljatas Piimaauto Maiu. Ka kõik teised kangestusid hämmingust eriti kaks vembarivaali – Peep ja Andrus. Nood vahtisid leegitsevate varbavahedega Akihitot lummatult, suud ammuli, peenised mõlemal õllemärjal laual, pisut tikutopsiväävliga koos. Hetkeks olid kõik tardunud. See stoppkaader kestis siiski vaid hetke ehkki mõnele tundus nagu oleks tunde möödunud. Siis viskus Piimaauto Maiu kiiruga oma hiiglaslikke rindu kaelusest välja kiskudes Akihito jalgadele ja kustutas põlevad rahatähed omaenda rinnapiimaga. Kogu Litsmetsa kõrtsiruum täitus kõrbeva piima lõhnaga meenutades enamikele kohalviibijatest hommikust kodustseeni pisut ebaõnnestunud pudruvalmistamisest. “Ehk saab need veel pangas ära vahetada?”, halises Maiu ja kiskus poolpõlenud eurod Akihoitol varvaste vahelt samal ajal ta jalgu suudeldes, pisaratega kastes ning juustega kuivatades. Loomulikult andis Akihito need poolpõlenud rahatähed suuremeelselt Maiule kes nendega koos otsemaid, ikka veel hoidikutest välja rippuvate ning piimast tilkuvate rindade võbeledes panka tormas et eurod ära vahetada. Sestpeale ei ole keegi Piimaauto Maiust enam suuremat kuulnud. Kuuldavasti veedab ta nüüd aega koos kullaotsijatega kusagil kaug-põhjas. Kuuldavasti olevat ka ta rinnad peale nimetatud intsidenti Litsmetsa kõrtsis kiiresti kärbuma hakanud.

Nii olidki Andrus ja Peep ning terve kõrts korraga löödud. Välja arvatud isa Leonti kes oli tõeliselt visa vastane. Tema ei reageerinud toimuvale mitte mingitki muud moodi kui ehk pisut forsseerides oma ainsat olemas- ja teadaolevat ellujäämisstrateegiat, milleks oli Hlebnõi Dari rütmiline ja korduv hinge all viskamine ja sinna kõrvale Kapadookia isade vaikne retsiteerimine mis oli ehk ainult õige pisut valjenenud. Pille-Riinist ei olnud isa Leonti sealjuures mitte sugugi lahti öelnud, vaid neiu punetavaid käsi kandis ta ikka veel omas südames ning soendas neid retsiteerimisel tekkiva sooja hingeõhuga. Akihito oli võitnud kõiki korraga ja isegi isa Leontile sügava mulje jätnud ja seda hoolimata tõigast et ta tõiv, nagu öeldud napilt üle 10 cm küündis.

Just selle sündmuse läbi kehtestas Akihito end lõplikult Eestis. Oma seotust poolpõlenud rahaga eitas ta kategooriliselt ja lõpuni välja. Piimaauto saatis talle kaug-põhja kullakaevandusest pikki ja kirglikke kirju aga peale rindade kärbumise algust ei olnud enam miski endine. Akihito viskas need kirjad läbi lugemata minema.

Järgnev enesekehtestamine oma uuel kodumaal toimus läbi kasemahla. Akihitol olid torud 300000 Eesti kase küljes ja tankerid sebisid Muuga sadamast pidevalt Jaapani suunas ja tagasi. Eesti hakkaski tasapisi naftatransiidi maast kasemahlatransiidi maaks kujunema. Isegi Zhirinovski võttis tagasi oma sõnad et Venemaa on kõikjal kus kasvavad kased ja modifitseeris selle ümber lauseks, “Eesti ja Venemaa on kõikjal kus kasvavad kased”. Uued soojad kevadtuuled puhusid kahe maa suhetes ja isegi piirilepingu sõlmimine hakkas vaikselt päevakorda kerkima. Seda kõike tänu Akihitole kes omakorda loobus kahe lõunapoolsema Kuriili saare tagasi nõudmisest.

Ise jõi ta ainult kohalikku, rosinate ja leiva abil pisut hapendatud kasemahla. Just seda nimetas ta oma tervise ja elujõu ainsaks saladuseks. Ei, mitte mingit viljaliha. Kui siis ehk õige pisut puhast saepuru nõu põhjas. Just kasemahla abil millesse ta oli ka sõnad sisse lugenud, lootis ta end laulvast lauluusu preestrist otsustavalt lahti rebida ja Pille-Riini silmis edumaa saavutada. Omaette küsimuseks oli see kuidas seda ära sõnutud mahla Pille-Riini seedekulgani saada. Viimaks otsustas ta käituda lihtsalt ja sirgjooneliselt nii nagu endisele keisrile kohane. Nimelt saatis ta DHL-i kullerpostiga otse Pille-Riini ukse taha ilusate inkrusteeringutega tsisterni kõige paremat võimalikku, 12 aastat laagerdatud kasemahla, mille ainsast sõõmust piisas selleks et sõltuvust tekitada. Lisaks veel sõnad sees ja purud põhjas. Sünnisõnad ja 12 korda korratud ja needitud Pille-Riini nimi. Tagajärjeta see ei jäänud. Tsistern januse inimese ukse taga töötab alati. Üsna pea hakkas see ikka veel pisut punaste kätega tüdruk Akihito poole ilmselt huvitatud kiirpilke saatma. Ta oli leidud veel alternatiivsema alternatiivmehe kui seda oli lauluusu laulev preester ja seda hoolimata tõigast et preester oli oma etteastetesse hiljuti ohtrasti veepritsimist ja suitsutamist introdutseerinud. Põlevate eurode ja kasemahla abil sooritatu vastu ei aidanud aga miski. Pille-Riin oli alati unistanud sellest et tast saab Püha Frantsiskuse Klaara. Nüüd oli ta Akihitos oma Frantsu viimaks ära tundnud.

Nii läkski kõik otseteed kuni abieluni välja. Ja sealt edasi jäi vaid kukesamm Kukeranna veski mademele päikeseloojakut ära saatma ja külarahvast tervitama. Loojuv päike oli ainuke mälestus tõusva päikese maast mida Akihito vajas. Nüüd oli ta viimaks lõplikult kohal. Kasemahlabisnis tootis megakasumeid. Mahla barrelihind maailmaturul muudkui tõusis ning ulatus juba saja dollarini. Pille-Riin all veski elutoas laulis vaikselt V “Inimesed kõik on head” ning tissitas Romulust ja Remust sest akitaema tissid olid ahnete poiste poolt viimseni tühjaks kistud. Poisid tissitatud valmistas ta oma armastatud mehele esimest tõsisemat sumoõhtusööki. Kõike seda mida teisedki, ainult et neli korda rohkem.
Vahetame kesta
Published 4.02.2008 1 0 Comments Edit

Siis kui vana kest ei kesta

tuleb vahetada kesta

Et uus töökoht homsest ehkki vana töö. Vaheldus seegi. Töö on nagu öeldakse emotsionaalselt tasuv ja et seda tasakaalustada saab sedajagu vähem palka. 😉

Mõtlesin et hakkan siia saiti toppima ükshaaval ka oma ilukirjanduslikke katseid. See sunniks mind need üle töötamata ja lõplikult valmis tegema ja ehk on võimalikul lugejalgi pisut huvitav. Siinse päeviku juures on selle siukene poolvinnas olek kõige problemaatilisem ja teisalt ka kõige toredam ja väljakutsuvam. Et oleks nagu privaat aga teisalt saavad teised ka piiluda ja sõna sekkagi öelda. See on tore et saavad. Lausa vaielda võiks ja minugi poolest või kiselda. Teisalt annab just nimelt siuke poolvinnas oleks teatud erisusi mida ei ole ei portaalil ega paberkandjal. Eetiliselt oled sa siin puhta vaba ütlema mida tahes, kui vaid tahaks. See on ikkagi virtuaalne päevik ja ei ole mõeldav et siin kirjutatu kellegi asi oleks. Juhul kui ma ei õpeta trotüüli bensiinis lahustama või pulbriretsepte ei levita. Kui ma aga salmikusse kirjutan et Imelik on narr ja sulle seda lugeda annan siis ei tohiks Imelik saada mind hageda.

Millised võimalused. Millised eelised. Oleks vaid et tahaks ja oleks mida öelda. Ainult Inno ja Irja on sest seni aru saanud et virtuaalkollane on veel palju kollasem kui paberkandjad. Ja muudkui ütle. Mõtlen siin nende viimast kirjet proua Krulli kohta keda on ka au ammustest aegadest tunda.

Kõik teised bloggerid on siiani nagu mingid isikliku asja ajajad. Ise kah. Ka pole I&I moraalselt kergesti määratletavad. Ajavad näe üksikisade asja näiteks. Ruitlane ja Wimberg. Teisalt peaksid nagu mingid ultraliberid olema. Seksiküsimustes vähemalt. Aaa üks kirje siiski oli paksude ja rasedate seksist.

Võtsin ka suu täis sest see omagi elus läbi elatud etapp. Üksikisadus nimelt. Jah eks emad võitle nende relvadega mis neil on. Ja neil on seadused ja lapsed. Ja isadel on selles võtmes neile väga raske vastu hakata.

Ei tahaks aga halvasti kellegi kohta öelda v. a. nagu Meister kes ütles küll kirjatundjate ja variseride ja saduseride kohta. Ma siis ütlen kah vahel nende tänapäevaste versioonide kohta.

Inimkooslused on väga haprad. IInimesed on nagu piljardikuulid. Üks löök ja sotsiaalne gravitatasioon saab rikutud ja igaüks on ühest ära. Umbes nii oli ka mu endises ametis. Tuli noor ja tugev mees ja vaatas ringi veski sees ja olemasolev habras tasakaal hakkas kohe murenema. Ega ta ise vast arugi saand mis tegi. Kui sai oli juba hilja. Ja ega sellepärast pea talle seda kergemaks tegema. Oh ei. Eks me pea ju natukenegi ka Jumala õigust üksteisele peegeldama mitte üksi armu.

Või kuidas arvad sina?
suurem torm on möödas
Published 3.02.2008 1 0 Comments Edit

Suurema kalale mineku isu võttis aga siiski ära. Hõreda maja puhub külmaks ka. Maja on aga hõre ja mitte minu oma sestap pole motivatsiooni ka palju teha siin. Tuleb hoopis hakata asju pakkima. Sest sedapuhku saadab mu armas kirik mind Egiptuse lihapottide juurest kuuse alla, oksa põik 3. Tuhat tänu neile loova kaose eest mis nad mu ellu on toonud. Kahjuks ei oska mu lapsed seda samavõrd hinnata. Ehk õpivad, millaski. Ja siis käib ilmik Tarmo hea tahte saadikuna ringi ja räägib kõigile et tema ei saa üldse aru miks Andrus ei õpeta ja miks ta peaks kuhugile minema. Tänan sõber.

Kuulujutu pärast on natuke piinlik aga las ta olla. Isiklik blogi ikkagi ja ise tean mida ütlen ja ütlemata jätan. Ja kellest. Kellest iganes tahan. Kirjandus hakkab sealt peale kus teiste lugusid näpatakse ja pühi mälestusi pilastatakse ainult et osavamad teevad seda nii et asjaosalised arugi ei saa. Ma tean küll seda tunnet võtmes, “ma ei saa tulla, sest ma pole valmis” Oota kuni ma näo pähe joonistan ja lokitangidega toimlen ja alles siis olen ma valmis. Nagu see Dire Straitsi lugu. Kõik on täpselt nii kuis peab. Siis vast olen ma valmis oma kookonist välja astuma ja oleneb väga kellega ja kuhu. Kirjutaja aga teeb piraati, võtab naise otse voodist, uneseguse ja koleda ja kirjutab tast just sellisena. Võtab ta kauni mälestuse ja pilab selle omas versioonis ära.

Teisalt ega omalegi meeldiks kui muga nii tehtaks. Aga mis parata saab. Miskit kui keegi ikka tahab siis tehku. Õnneks keegi ei taha. Poseeritud aktifotot alasti Lapinist või Majast. Või kes ta oli selles Goya raamatus. Poseerimata aktifotot ei taha ehk keegi. See oleks vast juba porno, sotsiaalporno kindlasti. Borneo. 😉
soome ehitajad ehk kuulujutt
Published 2.02.2008 1 5 Comments Edit

Puhas sahin. Üleile kui Tartu sõitsin oli bussi taguots tuugalt Soomest naasvaid inimesi täis. Istusin otse kahe härrasmehe ees ja olin sunnitud nende juttu pealt kuulama. Nii et puhas kuulujutt. Härrased olid endiga väga rahul ja küllap põhjusega. Arved rahast tulvil ja pikaajaline pingutus askeesiga pooleks kruvib enesehinnaguit ja annab moraalset kapitali. Nii nad seal siis õlletasid ja andsid tühjenenud pudelite vahele korraldusi kodus ootavatele naistele ja lastele. Pool Eestit elab niimoodi ja selajuures sugugi mitte halvasti.

Kusjuures ühe isanda Soomet puudutavast jutust lendas väga sageli läbi kellegi Soome Ira nimi ja mõned märkused et kui naine minuga Soome kaasa ei tule, siis ärgu tulgu, ongi parem, võtan Ira, ainult et lapsest on kahju.

“Kallis, kas sa saaksid ehk kusagilt veel kaks õlut tuua, õhtusöögi kõrvale, siis oleks kõik täiuslik, ma tahan süüa, poti õlut ja oma naist. Ja nüüd anna paluntelefon pojale. Nii poja, mis “daa”, sa just ütlesid “jaa” tuleb öelda”, sõnas ehitaja uhkena teise ees et ta oma vene naisega Eestile eestlasest last kasvatab. “Ah et ma räägin imelikult? Kallis sa oled vist mu vahepeal hoopis ära unustanud ja lihtsalt ei mäleta enam kuidas ma räägin. Ah et palju ma joonud olen? Vähe olen, kaks õlut, (pluss see mis praami peal sai ära joodud).

Siis jätkus vestlus kolleegiga, kalapüügi võludest ja kohe sinna otsa ka swingerluse võludest. “Maru mõnus, täielik reaalsusest välja lülitamine umbes nagu kalapüük, ainult et teist moodi. Ma olen Soomes ka otsinud aga ei miskit. Erinevalt Eestist, Riiast ja Tsehhist.”

Nii et pange kõrva taha kallid võõrtöölised et Soome on swingerluse koha pealt üks vilets maa. Hea maa aga see-eest töö ja kalapüügi koha pealt.

Ega mul olegi muud öelda, lihtsalt natuke koomiline ja väga karakteerne oli kogu see jutt. Elab ju vaat et pool Eestit niimoodi.

Aga homme lähme ise täpilist nõudma ja ekstreem saab see olema igas võimalikus mõttes. Vasalemma jõele siis sedapuhku. Sai ussidki ostetud, kõdusse pold, võtsin Poole ehitajad, oops vihmaussid, number neli. Eks ma siis pärast neid hoia ja kasvata kui järele jääb. Loodan nii väiksele pöörlevale kui ka allavoolu lastavale korgiõngele. Muud pole. Vesi peaks kõrge olema ja võimalik et kaldad on jääs. Eks paista. Viimati käisin seal siis kui Peapiiskop mulle helistas ja ma tahtsin mingi Inglise projekti raames minna kunstisalongi oma lugu jutustama. Aga minemata jäi ja väga labasel põhjusel, meelest läks ära. Ma oleksin seal rääkinud lugu oma isa nõukaaegsest ruudulisest ülikonnast ja siis oma kristlusesse sisse- ja seejärel ametkonnast väljapöördumise lugu. Inglise keeles. Projekt õudselt meeldis, kurb et vool ta sedakorda mööda kandis. Mälu instituuti nood lood vast ei huvita. Esimese võib aga ära rääkida. Isa käis Kanadas, kusagil 70 a paiku ja ostis sealt endale ruudulise ülikonna. Läks siis isa Klaussoniga (kes oli Klausson – Eesti NSV Min Nõuk esimees) Moskvasse NSVL rahandusminiter Garbuzovile aru andma. Moskva sõites olnud Klausson tohe ja vaikne, viimaks prahvatanud aga välja et kas on ikka sobiv sellise hmm ruudulise ülikonnaga Garbuzovi manu minna. Isa kah nõutult et võimalik jah et pole aga uut pold enam kuskilt võtta. Jutud räägitud peatanud Garbuzov isa uksel veel korra ja küsinud et vabandage Albert Aleksandrovitsh aga kust te sellise kena ruudulise ülikonna saite. Tagasiteel olnud puritaan Klausson veelgi vaiksem kui minnes aga isal olnud tuju hää.;-)

Ice cold lugu on ikkagi vapustavalt hea. Pull pulliks aga headuse järgi tuleks see valida.

Murutar on ka kõva looga delfis maha saand. Jutt ju jumala õige, mis noist meestest ikka lohistada. Aeg on täis ja naised on meeste üle otsustamise endi kätte võtt. Vanas Testamendis olid vaid mehed need kes meeste üle otsustasid, nüüd siis naised. Teagi mida see kaasa toob. Eks varsti tule taliibid kalashnikovidega ja ütle ka meie naistele et neljaks loe. Ja siis ehk tahaks nad vastu hakata ja paluvad ehk mehigi et aidake. Aga mehi pole enam ja meestetöö ehk must ja ropp tapmine ja võitlemine jääb tegemata ja naised ei saa iial sellega hakkama saamagi. Nii et kui naised mehed n.ö alla lasevad siis lasevad nad teatud aja möödudes sellega tükkis alla ka iseendid. Ma kardan et ehk võib nii minna.
maailma lühim spioon on kaval
Published 1.02.2008 1 6 Comments Edit

Siuke kirje oli filosoofiaraamatus ja see jäi oma absurdsuses silma ja meelde. Nii nagu mõned laused jäävad. “pidevus neelab üht nuga”; “puiesteede kummaline valgus ” jms. Niih, maad mööda hulgutud küll. Eile Tallinn- Jõhvi-Tallinn-Tartu. Natse liiast sai ja arvutisse ei saanud. Runnel kirjutas kord “puhtast valgest vangimajast”. Tuleb üks säärane sinna Jõhvi. Seda saigi kaetud.
Tartu oli ilus ja toniseeriv, eriti hommikune jalutus piki Emajõe veert kuni lodjakojani. Ka õpetada oli igati mõnus, üle tüki aja. Põhikohta seni pole – teeme juhuotsi. Religioonifilosoofia, aine kah siuke lahe ja mõnna. Ja üliõpilased kah. Ja siis too jabur lause. Hmm.

Identiteedist jätkame siis. Olen end määratlenud kui emotsionaalset konservatiivi s.t. et mulle annab hea tunde välja ütelda ja võtta seisukohti konservatiivses võtmes. Samas ei ole ma fundamentalist ei religioossne ega rahvusline. Ei mingit intellektuaalset enesetappu usu nimel. Seetõttu Helme mind enam ei avaldagi aga läks tal vast aega enne kui ta sellest aru sai. Pika taipamisega teine tundub olevat. Rahvuslikud fundamentalistid lähevad kuskiltmaalt kurjaks kätte nii nagu ka religioossed ja siis on nad suisa ohtlikud. Mõlemad on ohtlikud. Religioossed demoniseerivad su nii ära et sa ise ei saa arugi ja kui oled demoniseeritud siis ei laiene enam sulle ka armastuse käsk, siis tuleb sind juba sõidelda. Rahvuslised teevad sedasama ainult natse erinevates terminites ja sõnades. Kusagilt maalt keeldub säärane mõtteviis mõtlemisest sest see just nagu mingit usupostulaati ohustaks.

Kursuseks ettevalmistamine oli väga mõnus ja leiuks oli sealjuures Masingu äratabamine. Ka tema räägib omast kogemusest võtmes “kuidas kõik kõigega kokku käib”. Nii nagu ka Jürka kunagi rääkis. Ma ei oska sellise jutuga hästi seostuda. Sai kunagi raamatute viisi usumeeste elulugusid loetud ja sealt ka tõdemus et nende kogemused ei ole kopeeritavad. Võid end lõpuni emotsionaalselt ära kurnata ja palvetada aga ei tühjagi või kui…, siis tuleb lahendus just teises võtmes kui see kurnamine oli. Lööd käega ja sööd kõhu täis peale askeesi ja siis tuleb koos uinakuga ka valgustus. Ehk ongi sellises paradoksaalsuses just lahendus.

Mina ei ole end kunagi kahjuks suutnud nii tõsiselt võtta et ära uskuda seda et mul võiks mingi religioossne kogemus olla. Paar deja vuud on aga need olen ma ehk selgemaks mõelnud kui nad olid. Kas Jumal on mind kutsunud? Sellised küsimused mind ikka kimbatusse ajavad. See ja selline on pigem usukogukonna salakeel mis väljendab ühes loos elamist ja pühendumist ja lojaalsust grupi ja tema juhi ning üksikliikmete vahel. Rohkem ehk seda kui miskit muud. Olen ehk selleks liiga skeptiline ja kahtlen liialt omnibussides. Omnibus dubitantum – Descartes. Tema tõukas inimkonna kahtlemise, ja seega ka täiskasvanuks ja üksildaseks saamise teele. Ja selle hinnaks on valge mehe haigus – varjatud ja ilus – skisofreenia – sõda usaldusesoovi ja tõe nimel paratamatult tuleva kahtluse vahel. Uskuda tahaks aga tõepüüd saab tulla vaid läbi kahtlemise ja nood kaks väga hästi kokku ei käi. Ja siis ta hülgab mõistuse tükkis kahtlusega usu nimel või vastupidi. Kõik nood õpetused teisastest ja kolmandastest naiivsustest (ricouer) on teoorias kenad aga praktikas vaat et võimatud. Ja sealt edasi tulevad juba üksinduse haigused – nagu meeletõved a la skisofreenia. Puhas üksinduse haigus, mida kollektiivsemad rahvad vaat et säärasena ei teagi. On muidugi lisaks stressi/haavatuse teooriale ka see topamiini oma aga eks ole ihunõredki üksindusega seotud.

Kui kogukond haiget ei hülga – kas on ta siis üldse haige. Siis kui teda kogukonnast välja eri istitutsiooni ei saadeta, diagnoos nagu Kaini märk otsaees? Jumal märgistas Kaini aga ühtlasi peatas sellega koos ka vägivallatsükli. Oled küll süüdi ja surma väärt aga ma ei lase sind tappa vaid lasen sul surmamõistetuna elada. Ei lase sind tappa selleks et vägivallatsüklit peatada. Siuke trikk vaat.

Skisofreenia on rohkem selline konsiiliumi poolt pandud diagnoos millel ei pruugi ollagi objektiivset alust. “kes liiga hull, kes liiga hell; mis teha on siin ilmas sel…..võiks müüa ju ka kübaraid; seal varjus mõttemügaraid.”

Süda valutab kuna maamajal lagunesid poolelt katuselt harja lauad ära ja nüüd on seal kahe katusepoole vahel 5 cm -e pragu. Kinnisvara – mu vaev ja paleus. Kunagi nägin korduvalt unes üht fantoomkorterit millega oli mingi lõputu jama. Õndsad on need kel kinnisvara ei ole, sest nemad ei jää selle külge kinni. Mina omas inimlikkusesd aga tahaks kinni olla ja jääda ja enne hauda ka mingi maatükiga end samastada – võtmes KODU. Vana mees tahab koju. Tahab kodu. Tahab enne kodu kui ta sellega enam midagi teha ei jäksa. Emotsionaalselt tahab end kodus ja kohalejõudnuna tunda. Valmis olen ma niikuinii juba saanud. Ambitsioone on vähe järele jäänud ja need on ka sellised rohkem, eee…. vast esteetilised. Kalatapmisega seotud ja ehk ka metsalooma. Ja sõnaseadmisega.

« Previous Page — Next Page »
Taevariigis ei võeta naisi ega minda mehele. Kui sedavõrd suur osa identiteedist seal, nagu näiteks sooline identiteet, sugulisest rääkimata, jääb seal olemata, siis mis ja mida seal üldse on ja olema saab?

Tahaks aimata vähe enam mis seal olema saab aga ei aima näe. Eile olin esmakordselt nii väsinud et kanne jäi tegemata. Aga see vorm on ikka veel põnev, ei tea vaid kui kauaks veel. Kena et Margus astus läbi. Ikka võib, kõike võib. Need kah ju mu kirjad maailmale, mõne lugeja meelest veel nood parimad.

Maalt naaber helistas täna ja ütles et sunnivad maalgi linna moodi elama et tuleb hakata 4 x aastas prügi ära saatma. Ajab hinge täis küll aga eks korporatsioonid tulevad sinna järgi kus inimesed on. Eks ole seal ju raha. Ja just sellele nad järele tulevad. Sest eks minagi mängi mõttega maale minna ja sinna jääda. Nüüüd on seal ju Kõu ja puha.

Identiteediga seoses aga veel üks vana mõte. Päevast mil Ahtri tänava kirik pühitseti. Olen sest kusagil kirjutanud aga ei mäleta enam kus. Suur hulk kirevates rüüdes isasid, kirevad nagu papagoid. Igal juhul ei olnud nood kirikupühitsejad mitte varjevärvuses kamoflaashis vaid mimikris. Seega siis pigem hoitatuse või ründevärvuses.

Ja järsku tuli mõte nagu nagu “hilinenud regi” (alliksaar) ja kõik läks paika. Et nood isad kes seal mateeriaga posisid ja säilmeid laua alla sättisid ongi identeedivabrikandid, nood kes inimesi suure looga seovad ja seeläbi neile teadmist ja kuuluvustunnet annavad. Ja hoidku selle eest et keegi neile kraesse kargaks. Ega nad asjata hoiatusvärves ole. Siis läheb andmiseks. Nemad on põhiväärtuste ja sümbolite kandjad ja tõlgendajad, kahuripühitsejad ja siis kui neid ohustatakse siis läheb (s)kismaks.

Homme siis maad mööda hulkuma ja rändama ja ehk reedel Tallinna tagasi. Olen jälle ühel väikesel ristteel aga niipalju kael juba kannab et silmakirjatseda enam ei viitsi.  Olen üldiselt omadega sisemiselt rahul, selles juriidilises uskkonnapraos kus ma parasjagu olen. Täna tuli üle mitme setme aasta vastu isa  Jordan ja ennäe jäi seisma ja tegi ise juttu. Nigu Jumala sõrm teine. Aga toda vast piiskop olema ju peabki. Jumala sõrm. Ainult et osundus jäi hämaraks.
Identiteeti  aitab võitlemine hästi luua ja alal hoida. Olgu siis metafüüsiline mäss Camuse võtmes või lihtne jonn Eesti maarahva võtmes. Või siis kinnimaja võtmes. Et kui muidu ei saa, panen madratsi põlema, lõikan veenid läbi ja näljutan end surnuks. Jah, ma olen võitleja tüüp aga see et EMK mis peaks armu kehastama must sugugi parem pole see oli pettumus. Sõber Priidust  rääkimata. Tema sind ikka ametkonnale maha müüb. Küsimatagi. Ise aimab õhust ära.

Mõtlen just naljajuttu välja sellest kuis Edgar Olümposele elama võeti või Pakamäele või mida seal vahet? Et tervisi siis ehk jõuan homme kah läbi astu aga kui ei siis reedel.

😉
Identiteedist
Published 28.01.2008 1 3 Comments Edit

Praeguse aja küsimus on kas olla junnimees või olla hall hiireke, kellest keegi miskid ei tea? Ja karta on et seal palju muid variante polegi. Sa saad omale kiirenduse tänu bussile, tissule, pringile kannile,  Farmile jms. Ja siis pärast otsustad mida sa selle otsast edasi teed. Ja kui suurt ei tee siis  jäädki junnimeheks. Kui teed siis ehk unustatakse kunagi ära. Esmane tuntusekiirendus on oluline ja selleks sobib misiganes tänapäeval. Kui oled end tundmatuse gravitatsioonist lahti rebinud siis vaata ise edasi et mis ja kuhu. Ja keegi ei meenuta enam seda kui palju taastumatut fossiili sa ära raiskasid et seda saavutada.

Ja kristlus  nõndasama sekka lööb selle ilma meediasõjas ning  rivaliteediühikutes ja tema relvaks on nn “tunnistus”. Lausa tunnistamise kohustus on. Mul on üks klient kel oli HIV aga nüüd 2 a aga analüüsid ei näita enam. Ta tahaks tundmatuks jääda aga talle pressitakse peale kompleksi et ta peab tunnistama ja et tal pole õigust mitte tunnistada Jumala tegudest jms. Kas ei teinud ka Jeesus nõnda? Mine sa tea. Viimati tegigi. Aga toona oli religioossne meedia too ainuke ja Jeesus oma kambaga ebasoosingus väike rivaliteedigrupp, mis pikemas perspektiivis võitis meediasõja oma imeliku looga et inimesed olla Jumala kurjategijana risti löönud. Et sotsiaalsed staatused läind hetkeks vahetusse ja kuna nad nõnda vahetusse läind siis produtseeritud selle tulemina määratul hulgal sotsiaalset kapitali mida nüüd saab neile omistada kel parasjagu puudu ja kes seda parasjagu küsivad. See on imelik jutt tõesti.

Hakkasin täna lugema A. Hiobi doktoritööd Masingust. Kui ta enne tavalise liberaalradikaalina tundus siis nüüd tundub ta märksa hullemana, traditsioonilise kristluse mätta otsast. Vaat et üldse mitte kristlasena. Nii radikaalne on ta usundilooline ühisnimetajate otsing. Ta päästekonsept tundub ikkagi puhtmüstiline olema ja sellisena mulle jube võõras. Mulle ikkagi kiretud ratsionaalsed skeemid meeldivad kuhu mind on sisse rehkendatud. Ka Girard on ohverduslikkuse paljastamisega jääb võõraks. Kui lisaväärtus olgu peale aga kui põhikonsept – ega vist.

Kurb tõdemus on see et valida on tundmatuse ja Vändra Avely tuntuse vahel ja palju muid variante polegi. Ei saa end lukku sisse kui sul  pole miskid erilist. Nii hullu lugu nagu Jeesusel ei suuda enam mitte keegi kunagi välja mõtelda. Ehk ongi just seetõttu jumalik lugu.
junnijuttu
Published 27.01.2008 1 0 Comments Edit

Et kauplemisest. Jumal, annan end sulle kui saan 40 tuhhi kuus. See on versioon Abrahami kauplemisest aga tema kauples inimeste, nimelt õigete eest. Praegune Hermaggedon käib äraelamise ja toime tulemise eest. Ja miskit pole parata. Ja palju pole ka kaubelda.

Eilne kirje läks suuresti kaduma. Eile seega hulkusin pikemalt linna peal. Hea on pildis olla. Hea on pildis püsida. Käisin kunstihoones fotonäitusel. Pold suurem asi aga häid mõtteid tulvas ikka pähe. Ilmselt käimisest tulvas. Olla peripeteetik – jalutaja.

Ka Lapin oli Tähelaevas hea. Trapeez – “Ära koo mu käpikuisse …munni”. Üks hullemaid luulekogusid ropendamise mõttes. Kunstihoone salongis oli parem näitus kui ülal. Ülal olid kuivanud kassitapud Kakumäe rannas ühes saalis ja Chicago teises saalis.

Mõtlesin täna Toomikust ja Eesti kunstist ja junnist purgis või kus ta oli. Ja kirjutasin sellest aga tekst kadus ära. Et kuidas sai Toomik junnist kunsti teha. Eks me kõik taha vahel vaadata lähemalt seda mis seljataga ja selja tagant välja tuleb. Kaeda n.ö. perra. Seda mida me muidu sõnatult maha jätame. Hülgame. Eks ta aura ja haise ja siis lagundavad putukad ja mikrod ta ära.

Küllap nii ka tema. Et purki pani ja vaatas ja imetles ja siis näitas teistelegi. Ja ehk tegi vaakumi ümber et taies ikka kauem püsiks. Et kiiresti roheliseks ei läheks. Ja nii sündis Kunst. Kunst pole kunagi roojaga mänginud. Ikka ülevate asjadega. Nendega milledest tohib koopiaid teha. Jumalaga otseselt mitte. Temast ei tohi. Mida ta iganes nüüd veel teeks, ikka on ta nüüd junnimees. Tea kuis ta sest välja saab. See pole minu asi. Mulle kerkis aga vaimusilma ette ühtäkki kuidas ta võimalik naine talle ütles, Kuule Toomik, miks sa seda tegid, oma emale, emal on sul tervis niigi keffavõitu. Ja kuidas Toomikul oli jube piinlik, lausa häbi oli. Aga juba oli hilja sest junn oli kunstitaiesena alustanud iseseisvat eksistentsi juba. Ja siis ei saa looja enam suuremat midagi teha. Siis teeb juba taies loojaga, mitte vastupidi. Iseloomustab loojat jms. Samuti on ka nende kirjadega mida ma maailmale saadame. Et nende kaudu otsustakse meie kohta. Flandria päevik ilmus. Esna hobusemees kiitis seda nagu ikka inimene kes pole ammu midagi lugenud ja nüüd loeb ja on pöördes. Sellepärast luges et Esnas oli esitlus. Ehk sai rahatagi, mine sa tea. Olen Õnnepalu Raadiot lugenud. Mällu on sööbinud sealt stseen kevadlooduses masturbeerimisest. Mis vahet siuksel mehel kas loodus või mitteloodus, Flandria, Reigi või Esna. Talle loevad vast teised sümbolid. Omaenda rikas siseilm ja vahest ka kellegi prink kann, olgu siis looduses või ei. Loodus loeb ikka vaid mingile geoloogile või bioloogile või Revo Savisaarele. Sellist hinge huvitab loodus mitte prink kann. St, asi ise huvitab. Kontekst. Religioon on kah rohkem sotsiaalne fenomen kui bioloogiline. Sestap tegeleb ka religioon ikka inimestega ja eetika ja motiivega aga see kisub igavaks üldiselt.
hing on hell
Published 26.01.2008 1 0 Comments Edit

Eilse teema lõpuks et jah mulle meeldib sõnnikuusse konksu otsa ajada. Peadpidi et nad rohkem vingerdaks valust nii et isegi kalad jões seda tähele paneks. Aga mida teie tahate? Kas kaadreid tapamajadest? Lihtsalt tahetakse et kõik ära spetsialiseeritaks, nii tapmine kui muu. Ei, lase, ei lähe läbi. Igale inimesele peab jääma õigus tappa. See on kodanikuõigus lausa. Tappa usse ja kalu ja suuremaid imetajaid.

Ei ma ei anna seda emotsioonitu elektri ja verise põllega tapamajamehe kätte, kel enam ükski lihas ei liigu. Ei, mina tahan et mus kromanjoonlase geen ennast liigutaks. Jah õigusele tappa!

Täna käisin pulmas. Kuna mulle meeldib igas pulmas peiupoiss ja matusel surnu olla, siis valisin sellest paremuselt järgmise, olla tseremooniameister. Väga armas ja ilus oli kõik. Esna mõis meeldivalt pooleli ja pulma võiks kui hipiaeg ei oleks siis hipipulmaks nimetada. Ilma programmita. Mingi gäng kuskil laulis ja üks tüdruk sahistas värvilise munaga. ja laulis “you may be slow, but you are my man”.

Ja hobusemees oli tuttav. Jälle üks õige Eesti mees, kange nagu raudkivi. Kes ei võta põhimõtteliselt eurotoetust vastu sest ta ei taha et need seal talle ütleks kuhu ja palju ja mida ta külida võib.

Mina nii kange ei oleks vast. Autoga sai sõita üle tüki aja pikemat maad, mis on mõnus meditatsiooniaeg. Ja inimesed olid armsad. Mina mängisin modernistlikku pappi ja naerutasin rahvast.

Tagasiteel oli üks õnnetu mees tee veeren ja rääkis mulle oma õnnetut lugu. Sain teda natse aidata. Lugu oli aga nii jube et ei usukski et see tõsi on. 20 a ratastoolis kuna ema viskas ta 1 kuuselt aknast välja purjuspäi. Viimaks aitasid soome arstid ta jalule ja mehest tuli meisterlüpsja. Siis läks talu haamri alla ja mees tuli rahata tulema. Saaremaale kus elab tädi ja siis jälle soome opile. Ilma ühegi kroonita. Siuke mees.

Mulle tundus jälle et must tahetakse vastutahtsi mingit isa Teresat teha või Kagavat, kellest ma kunagi öösiti Pühavaimu kantseleis valves olles raamatut Nisuiva lugesin. Oli teine mingi sotsiaalkristlane, võimas muidugi. Mulle tundetule ratsionaaline tundub see kõik kuidagi võõras. Jah oma elu kaotamisest UT-s saan ma aru aga see tuleks kaotada idee ja eneseteostuse nimel. Teistest inimestest ma nõnda palju ei hooli. Seda enam ma imestangi et neid mulle ridamisi otsa lastakse viimasel ajal. Ja siis läheb mul süda haledaks, kellel ei läheks ja pärast on omal kahju ajast mil ma paleust ei järginud vaid inimest aitasin ja rahast on kah kahju. Ausalt on. Mingi jehkam. Nii ma kauplen siin kellegiga, vast iseendaga. Kui mu sõber vang kaupleb Jumalaga alistumise tingimuste üle ja on praeguseks 40 tuhhi peale pidama jäänud siis tegelt teen ma seda ise nõndasama
On nigu on
Published 25.01.2008 1 0 Comments Edit

Niih Rugolad on juba 2 cm pikkused. Kõduussid on ikka ostmata. Hakkasin kodus vaatama et pole sobivat mahutit. Oli mingi suur klaaspurk aga see on kadunud. Nii et nii et. Ei julge kõdusid esialgu võtta, viimati lendavad loomakaitsjad peale ja ilmubki ehk SL Õhtulehe esikaanel suur pilt surnuks nälginud kõduussist. Või stressisurnud kõduussist ja kus siis häbi ots. Ja jalutada pole ussiga kah lihtne. Teised ei näe. Et kellega ma jalutan, liiga väike lemmikloom. Ja kuhu sa talle rihma kinnitad, ta ju libe ja vingerdav läheb jooksu, jääb auto alla ja jälle loomakaitsjad turjal.

 Kas oli see Oscar Wilde kes käis kilpkonnaga jalutamas. See oli kõva sõna. Ja mitmed käivad tuhkrutega. Aga mina näe kõduussiga käima ei saa.  Vahet pole, nagu tänased noored  ütlevad selle maailma väljakujunenud väärtuste kohta kus pärisinimeste jaoks väga suured vahed vahel ja sees on. Minu ajal öeldi suva ja savi, mis väljendas ehk sarnast mõtet. Ja kui millelegi vahet pole siis pole viimaks sellelgi vahet kas on vahe või ei ole. 

 On nigu on! Parandagem ära kuskil varastes kannetes sisse lipsanud viga. Kadunud Toomas, sõber, ütles ikkagi oma naisele viimase kinnitusel hommikuti “On nigu on”.  See on ilus tõdemus millega päeva alustada. Selline pretensioonitu ja rivaliteedile mitteõhutav. Aga see pole veel kõik.

 Kusagil lõuna paiku hakanud naine viimase enda väitel kaeblema et lagi tilgub, raha on vähe või sa Toomas peaksid tööle minema. Seegi oli vast sama kindel nagu õhtune mussoon. Siin olid võimalikud ka teatud variatsioonid kaeblemises. Toomas öelnud selle peale teise lause päevas.  “ema, sa ajad jama.”

 Õhtu lähenedes muutnud aga Toomas üha rahutumaks, seni kuni ta enam vastu ei pidanud ja välja prahvas kolmanda lause päevas. “paneme rollinguid!” Juhul kui armas lugeja ei tea siis oli selline vokaalintrumentaalansambel. The Rolling Stones.

 Ja nii ta omi päevi õhtusse veeretaski. Kuni tuli surm. Naise sõnul sai ta aga kõik öeldud. Mis on naljakas väide minu arvates ja arvata võib et ka naise enda arvates. Aga siis tuli surm, see tõsine asi. Tõsiasi. Aga sinnamaani saab nalja teha. Mis on naljakas.
Ehedusest
Published 24.01.2008 1 0 Comments Edit

Ehe on ehe. Roos on roos on roos on roos. Roosi nimi on roos. Kui aga ehe ei ole ehe, siis on pahasti. Ehedus on ilus sõna. Jube ilus. Ehedus on ehteks, kohe kindlasti on. Aga misasi on ehedus. Me kõik oleme eri moodi olenevalt kontekstist. Üksi ja kahekesi ja pere ringis ja sõpradega ja saunas ja tööl. Ja kalal ja metsas. Ütle ise.

 Loodus on ehe. Just ehedad emotsioonid teevad murdja ohtlikuks. Otsustavus, seesama tunne et lähen ja kõnnin sütel, nii nagu Peep õpetab. Või et nüüd lööngi käeservaga kivi pooleks. Ja lööngi. Kui aga su ehe otsustavus tagasi lüüakse. Mis siis? Veel suurema eheduse ja otsustavusega. Eks siis tugevam võida. Siis on valu ja pettumus ja uus katse.  

 Ehedus olla hea. Kui aga ehedust negatiivsele rakendada siis pole hästi. Ehe kurjus, ehe rumalus jms. Siis tuleb anakronism, umbes nii nagu ideaalne mõrv või kuritegu.  Ehe ehedus. Ehe otsustavus näiteks. Siinkohal teiseneb ehedus siiruseks. Mulle meeldib ehedus rohkem kui siirus. Mullegi öeldud on et mõjun siiralt.  Aga saab ju ka siiralt valetada st anda vastakaid signaale korraga. Küllap ma mõjun ja küllap ma olen ka aga ega see veel tähenda tingimusteta ausust. See tuleb ära teenida puuda soola söömisega. Ja ka siis võib pettuda. Ei ole mul suurt ja sügavat baasturvalisust. Kahjuks või õnneks. On nigu on. Õnnelikud inimesed kel see on. Neid ei löö ajutised ebaõnnestumised jalust. Ikka proovivad jälle kui ka pettuvad ja ega nad nii kergesti pettugi. Ikka usud siis head ja paremat teisest inimesest kuni enam ei usu sellest inimesest. No mis seal siis ikka. Eks sa usu siis teisest ja järgmisest. Baasturvalisus tähendabki minu jaoks seda et usaldus on nii suur et pettumused seda ära ei suuda rikkuda. Minu põlve inimestel on seda harva ja vähe. Aga on. Ja Jumal iseenesest ei muuda ka seda lapseeas tekkinud sättumust.
Pisikesed asjad
Published 23.01.2008 1 0 Comments Edit

Lumi maas ja puha. Rugolad sai potti pandud. Sõnnikuussid osta läheb aga järjest meelest ära ja ei meenu enne kui olen Laguunist pikalt möödas. Täna teeme siis sõlme habemesse ja ostame ära. Hea kui on koduloomi. Saab neid hellitada ja jalutamas käia ja puha!;-)

 Pisiasjad, mis omavad tähtsust! Raua Rein. Ühel Meri vastuvõtul kus minagi käisin rääkis ta sellest raamatust. Et oli öö otsa lugenud. Ma pole just nimme lugenud, austusest vana Shamaani, Lennarti, vastu. Nii nagu surnu tuba puutumatuks  jäetakse. Eks paista kunagi. Lennart oli lihtsalt nii palju suurem kui eestlus üldiselt, oli Teeba kuninganna, hääbuva tõu viimaseid kirkaid õisi.

 Hea et vähemalt Mutt ta Rahvusvaheliseks Meheks on valanud. Tõeliselt naljakas lugu. Pisiasjad on nimelt sümbolistlikud ja semiootilised märgid suurtest asjadest ja just seepärast nad tähtsust omavadki, vahel nii kohutavalt suurt tähtsust. Küll Freud siin seletaks et miks Rugola ja kõduussid. Suur räpane saladus varjaks end nende varjus tema teooria järgi – arvan ma, mingi no ma ei ütle parem aga arvate vast isegi. Et ema isa ja õde. Üldse ei taha enam sexist kirjutada – üldse ei taha. Olen vist täiskasvanud viimaks.

Suuri ja räpaseid mul kahjuks pole. Ühtegi. Ebahuvitav. Mõned väiksemad on aga needki on pisut puhtad ja ei huvita mitte kedagi. Või siuksed hallid ehk. Keffa pulbriga pestud. Olen igav inimene kes on väikekodanlustumas. Üks lähedane  ütles mulle et kui sa endaga ei tegele siis saab sust mingi Bobby Fischer viimaks. Jube ilus kompliment oli see minu jaoks.

Freudist aga niipalju et Girardi järgi oli seksuaalsus millest too fastsineeritud, vaid viimane kattevari enne tegelikku inimese olemuse paljastumist milleks on vägivald ja kurjus. Arvan et tal on õigus ehkki see töötab ka vastupidi, sedapidi et rivaliteet määrab sexi, selle kellega sa seda teha saad saada, kui üldse. Nii et need on siuksed dioskuurid/kaksikud need kaks vana sõpra sex ja vägivald. Tarkpea Masing kostab kuskil et maailm ei muutu enne paremaks paigaks kui naised ei lakka valimast vägivalla mehi. Vaesed naised, jälle nemad süüdi, seekord selles et neile alfa isased meeldivad. Jah aga mis siis saaks kui naised valiksid luusereid. Alfanaised nimelt valiks luusereid ja beeta ja ceetanaised valiksid alfasid. Karta on alfaisased ei tahaks neid naisi või kargaks neid vaid vahelduseks. Mnjah jube keeruliseks läheks, hullemaks vast veel kui praegu on.

Masing ütleb ka vist oma Amantises et tarbimisühiskond ongi Hobbsi  -bellum omium contra omnes, ehk kõikide sõda kõikide vastu. Nii nagu sport on tõsivõitluse demoversiooniks nii on seda kogu meie tänane elu, sõda raha läbi.

Tark mees oli Masing, umbes nii nagu Runnelgi, Masingu hingevardjas. Ah jah et pisiasjad siis. Ehhee, kirjamärgid jms.

 Käsin lisaks Lennartile ka Rüütli vastuvõttudel. Lennarti paistus oli ka kogu ta õukonna suureliseks ajanud ja seda oli tunda, oi seda oli tunda. Mulle kui maapoisile aga meeldisid Rüütli kodused vastuvõtud ilma sära ja hiilguseta ja tõsise ning valvsa Tarmomänniga isegi enam. Eks lihtne inimene ikka pelga et ütleb või astub valesti või joob liiast või ei pea kere peenele praele vasta. Häbene siis silmad peast.

 Soovileht on kah taas meeldima hakanud. Unistamise ja lootuse leht on see.

Niipalju siis veel Rugolatest ja kõduussidest ja Soovist.
Regulaarsusest
Published 22.01.2008 1 0 Comments Edit

Inimene armastab regulaarsust. Iga inimene. Isegi see kes ei armasta, armastab seda et ta oleks regulaarselt irregulaarne. Regulaarsus on esimene suur samm, rahu ja rutiini suunas. Kohale jõuame me sinna sinna siis kui me ära sureme. Siis on vast “rahu suur oliivipuude vilus, kus puhkab rahatuvi paksuke.” Siis saame kohale.

 Aga väiksemates doosides vajab meist regulaarsust igaüks. Söömises, joomises, lugemises, magamises, seximises. You name it. Regulaarset tööd ja sissetulekut vajame me. Ja kui meid visatakse keset loovat kaost ei oska me enam tänulikud olla. Jälle tuleb siis tükkhaaval hakata oma elu ülesse ehitama ja eritlema – maad ja vett, taevast ja merd ja laotust. Sest kui asjad on eritletud siis ei ole me enam jämedad. Ei, siis oleme me peenetundelised ja seda peenetundelisemad me oleme mida enam me eritleme. Seda targemad ja peenemad.

 Eile nägin ma shokokarva taksi. Kena koer oli ja rahutus unes öösel, rahutus unes seepärast et tundsin eile tugevaid tundeid ja mõnusat raevu. Rahutus unes nägin ma kuidas ma oma maamaja korrastasin, nägin milline titaanlik aga samas rahuldustpakkuv tegevus see oli. Tegelt olen ma võitleja tüüp. See, kes ei lase end tavaliselt kotti ajada. Sest kotis tuleb klaustrofoobia. Seega kutsumuselt olen ehk sõdur või koguni lausa sõjard. Aga kui suuri võitlusi ja Hermageddone parasjagu napib eks pea siis parema puudusel minagi loova ehitstööga tegelema.

Aamen
Emotsioonidest mis meid kannavad
Published 21.01.2008 1 0 Comments Edit

Kannavad neh. Viha näiteks on väga tugev ja energiseeriv tunne ehkki mitte just väga konstruktiivne. Emotsioonid kannavad sageli ära. Emotsioonid on meisse evolutsiooni käigus talletatud esmased reageerimisviisid ja sageli sellest lähtudes ka kõige ehedamad ja õigemad. Eriti asjus mis affektsioone puudutavad.

 Ratio on sellega võrreldes teisejärguline annab aga võimaluse arvestada kaugema kontekstiga ja seega pikemas perspektiivis edukam olla. Mõistus on juba iseenesest kavalus emotsioonide ja emotsionaaalsusega võrreldes.

 Mis tunded mus on? On segu nagu kõikidel teistelegi. Olen ka paratamatult ratsionaalne selles mõttes et mulle meeldivad skeemid ja nende välja mõtlemine.  Samas olen uute asjade alustamisega üsna saamatu ja abitu. Inimestes on alati halb pettuda.

 Olen sügavalt pettunud ametkondlane, Priidus, Tartu koguduse pastoris, kes ametkonna nimel on alati valmis oma väikest haokubu teiste tuliriitade jalamile tassima. Kusjuures täiesti vabatahtlikult ja teisigi innustades. Kustutab sigari vastu kingatalda ära, haarab haokubu ja küsib, “kuhu nüüd?”

Mis parata kui tal omal süüme nii halb et peab teiste ohvriskeemes osalema. Pisihing. Kui EMK korraldas oma väikest seltsimeheliku kohtu istungit siis astus just Priit esile ja hakkas jampsima võtmes, “kas oleme meie süüdi et tal nii palju lapsi on!”

Ja seda tegi inimene kelle eest ma tema enda koguduses sõdisin, sest suur osa kogudusest teda endile pastoriks tagasi ei tahtnud. Saime Priidukese tagasi ametisse. Ja siin ta nüüd on!

  Aga on mus ka armastust ja truudust ja hellust ja õrnust. Kõikide vastu peale silmakirjatsejate. Nende vastu vast ikkagi ehe viha kõige paremini aitab.

 Emotsioonid tahavad enesekordust ja seda võimalust pakub meile reflektsioon. Väiksed asjad ja pildid mis meid on puudutanud. Ei oskagi neid seostada vahel. Et on mingi mosaiigikogu aga pilti kokku ei saagi.

 Aga hea on et on emotsioonid. “Meil laulud aitavad elada võita!” Emotsioonid on paremad kui või! Kas pole?
Püha päev
Published 20.01.2008 1 0 Comments Edit

Eile õhtul oli minu, tundelise inimese, jaoks ETV-s vapustav film – Maarja. Ei tea miks just see nii puudutas. Võta sa kinni. “Aare on seal kus ootab silmus.” Küllap Küllap. See ühe suure ja vana loo reinterpreteering. Just tänu ohvrile või olgem siis pealegi täpsed, ohvri lõpule, on kristlus seda mida ta on.

Ei ole kristlus taandunud karmiks käsuusuks nagu Islam ja Judaism. Kristus kui ohvri lõpp, mitte viimane ohver. Ohverdajate jaoks vähemalt sugugi mitte viimane. Ei, nemad endid pidama saa. Neil on ikka äss varukas, tapame ära, lööme maha, pagendame, tõstame välja, jms. Imerohi on neil olemas ja kui üks tapmine/pagendamine ei aita siis ilmselt tuleb seda korrata ja korrata seni kuni mõjuma hakkab. Tuleb kõrvaldada süü ja patt ja patused. Tuleb rahvuskehandi kopsudest kõrvaldada kurjad Kochi kepiksed ehk juudid, nagu Koeningsberg kirjutab. Nii tegi USA/EMK minu ja minu perega. Püstitatakse suur moralistlikult õigustatud võllas või kogutakse kokku moraalsed postulaadid et õnnetuke siis ära röstida. Ja tuleb, ennäe tuleb seesama lihtsameelne kes Jan Husile oma väikese haokubu tõi ja kelle peale ta ütles, “Oh sanctas simplicitas”. Toob ka kõige lähem sõber selle haokubu mille poolest tema sust parem on. Ei saa ta toomata jätta sest ta mõtleb samades skeemides. Ametkondlike kehandite skeemides, kelle immuniteet sõdib batsillide ja bakteritega. Ja sina ka Brutus (Priitus)? Jah tema ka. Tehakse seltsimeheliku kohtu istung nagu minu puhul tehti. Sanhedriin aetakse kokku, püha rivistus. Ja Hiiobi sõbrad juba teavad süüdistatava käesuudlustest kuule. Ja isegi kui neid ei olnud siis tõestavad ebaõnnestumised Hiiobi süüd täpselt sama kindlalt nagu käesuudlusedki kuule. Kui sa ameeriklastega ei oska läbi saada, siis mis vahe seal on kas sa oled samas  ka salajoodik või hooraja, see üks suur surmapatt varjutab kõik.
Suur püha ja moraalselt vankumatu Jumal ei halasta patusele ega patule. Teoorias ta muidugi patusele halastab aga alles peale avalikku patukahetsust sanhedriini ees. Aga see on vaid teooria mis on tee loorija nagu poeet ütleb, Alliksaar vist. Hukatuse tee loorija.
Nood kaks käivad aga paraku tavaliselt komplektis.  Eriti nonde jaoks kes ütlevad et Jumal armastab pattu ja vihkab patust. Ja viimselt ei ole nende silmis patt mitte midagi muud kui vastuhakk moraalse kogukonna juhtidele ehk allumatus.

Seega Kristus kui ohverdamise paljastaja ja ohvri lõpp nende jaoks kes “oma kõrvadega kuulevad ja silmadega näevad.”

Ja Tohvriga intervjuu eilses Postimehes oli küll tore ehkki samas allpool igast arvustust intervjueerija ilmse küündimatuse tõttu. Jah papi on nii intelligentne küll et vastab samas võtmes nagu küsitakse ja on sama kohtlane nagu eeldatakse. Selles mõttes oli piinlik lugeda. Piinlik oli intervjueerija pärast. Papi on mulle siiski tõsiseks autorteediks. Lihtsalt intervjueerija oli keff. Zanrilooja Tohvri – vanainimeste kirjandus. Ka vanainimesed tunnevad, nii nagu rikkadki nutavad. Isegi Karu nutvat vahel. Vähe sellest, vanainimesed vahel isegi sexivad. Hmm, kas tõesti? Jah, karta on.

« Previous P
Eile sai Tartus õpetamas käidud. Üleni kena kogemus oli ja tuju hea. Täna on siis tormi päev. Kalale jäi minemata, ega ma päris maso kah ei ole. Elab täpiline ojaforell vaikses jõekäärus edasi ja ootab. Las kosub ja kasvab. Loodan et teised teda vahepeal välja ei püüa. See on lootus, ilus lootus, nii ilus et seda võib isegi edasi lükata ja selle mõtte juures mõnuleda. Nii nagu rugola seemnete juures mida võiks juba potti kasvama panna. Võiks aga sama hästi võib ka natse hiljem. Millegipärast annavad just säärased väikesed asjad mingit rahuldust ja on seega märkideks suurematest ja olulisematest asjadest.

Uued väikesed Mepps 2 pärlmutter pöörlevad landid veel proovimata. Need mis kingiti seoses Jõuluseda. Ma usun pärlmutrisse. Ega kalal ole palju aega vahtida, ta reageerib valgusesähvatusele ja tegutseb. Miski peab sööstu vallandama. Ma loodan et pärlmutter teeb seda hästi. Nii meeldivat asja nagu forellipüük võib isegi edasi lükata ja selle mõtte juures pikemalt mõnuleda ja peas skeeme läbi mängida. Et kuhu täpsemalt ja kas üles- või allavoolu.

Kanuuumatkad on ka hetkeks riiulile pandud. Lihtne põhjus, kanuud pole ja pole näha ka et selle lähiajal saaks. Kui ei osta just. Aga see tundub kuidagi liialt lihtsa lahendina. Kui kanuu oleks oleks ka autole raami vaja. Et oleks korstnapühkija peab olema korsten ja luud. ……………Runnel.
Niimoodi mõtleb ka ärimees ja muidumees oma eluskeeme läbi ja peab plaane. Niimoodi mõtlen minagi oma suuri skeeme läbi ja mahutan väiksemaid nendesse. Nagu näiteks kanuu- matku ja forellipüüki. Väiksemate skeemidega on lihtsam, suuretega keerulisem. Kutsumuselt olen õpetaja, see on selge. Põhikohta ega pole ja doktorikraadi kah mitte. Juhuotstest ära ei ela.

Nii ongi praeguseks alternatiivid, maal koeri kasvatada ja kõrvalt töötada, Soome seina krohvima minna või marsaga sõitma, või siis…. ega teagi, mida veel. Ja et põnevam oleks tuleb ka uus elukoht leida. Ja sealjuures mitte kibestuda nende kallite inimeste suhtes kes need kenad valikud mu ette on asetanud. Koostöös minu endaga loomulikult. Kunagi oli mu 40-s juubel ja seda varjutas üks jama. Nüüd tuleb järgmine ja seda ilustab suur ebakindlus. Jah aga kanuu võiks ikka keegi õilishing mulle ikkagi sünnaks kinkida. 😉
Kiirendusest
Published 18.01.2008 1 0 Comments Edit

Niih, elu on tuurid üles võtnud ja tundub et ka õhu saamiseks on lisaklapp lahti tehtud ja gaas põhja vajutatud. Kiireks kisub.

Elu on lakkamatu laskmine juhuste kiirelt vilksatavatesse märklaudadesse, ütles Alliksaar. Elu on üksainus lakkamatu harjutus “jooksev metssiga.” Kiirendusest oleneb kõik. Vaata või looma, kes mul kodus. Vedeleb päevad otsa aga kui emotsionaalseks läheb  siis on tuhat korda kiirem ja otsustavam kui mina. Küllap ta muidu nälga sureks. Looduses ma mõtlen. Ka äriinimene vajab kiskjainstinkte, ütles kord üks ärinaine kel endal neid küllaga oli. Kui teised õiendavad, siis mina lähen kallale, ütleb veel üks autoriteet.

 Nii et kinnitage turvavöö, kohe kiirendame sest muidu pole lootustki gravitatsioonist, ka sotsiaalsest gravitatsioonist mis meid orbiitidel hoiab, lahti rebida. Oma 7 G-d võiks ikka ära tulla küll, nii et ikka ninast vere välja võtaks. Siis jõuad ehk ka kaalutusse kus raskusjõud hoopis lakkab.

 Ja küllap on siis hea ja kerge tunne. Mõneks ajaks vähemalt!
Vaikivast ajastust ja politseiriigist
Published 17.01.2008 1 2 Comments Edit

Eks pronksiöödega kaotanud Eesti Riik on süütuse. Ja seda pöördumatult ja jäädavalt, samuti nagu eelmine riik selle 1924 kaotas. Sealtpeale on ehk isegi kuigivõrd mõistetav ka politseiriik. Mõistetav aga mitte õigustatav. Ilmselt ei saa rahvuslik- konservatiivne ideoloogia mida Ansip kosinud, lihtsalt ilma väikese ksenofoobia ja isikuvabaduste piiramiseta hakkama. Lihtsalt ei saa, sest see on osa paketist.

Kes tahab teada, millest jutt, lugegu nn. Terve Mõistuse Sündikaati. Või grupeeringut. Eks liigu ka peaministri lihtsalt ja pragmaatiliselt toimivas ajus sarnased mõtted. Traditsioonilise identiteedi rõhutamise paratamatuks varjuküljeks on teatud sallimatus. Seda eriti tänases maailmas. Emotsionaalselt ma ehk tunnen sageli samamoodi. Teisalt viib selline mõtteviis paratamatult konflikti uue ajastu identiteetide paljususega, ehk eluga ühiskonnas kus riik ja ühiskond ei ole enam suurt muud kui raammõisted ja keele- sund.

Teisisõnu ei ole sellises mõtlemises vähimatki valet, ta on lihtsalt meie aega natuke sobimatu. Vaikiva ajastu nimi pandi minu teada tagantjärgi. Nõnda ei tunne me ka praegu ära politseiriiki sest see ei tule mitte taeva pilvedel nagu jumalariik. Vaata, enneäe, politseiriik on seestpidi teie sees. Nii tuleb praegu karjuda ja õige see oleks. Ei anna me omi patte teistes andeks. Ei saagi andma.

Ikka tahab inimene korda ja kõva kätt. Ja Jumal, pere ja Isamaa ruulivad.  Tahab korda ja kõva kätt seni kuni ta seda ise saab. Siis enam ei taha. Aga siis on juba ka natuke hilja.
Võrkturustuse võrgus
Published 16.01.2008 1 1 Comment Edit

Käisin eile võrkturustuse juttu kuulamas. Jutt oli veenev ja idee oli hea. Teenida kütuse hinnatõusult. Küttelisandid mis vähendavad kütusekulu ja CO2. Aga liitumispakett on kallis. Koos kodulehega 770 EUR-i. Psühholoogiliselt ei ole mul just kerge inimsuhteid ja rahasuhteid segi ajada. Inimsuhteid nigu polegi enam suuremat. Rahasuhteidki mitte. Aga siiski.

Lasen vast sellegi rikkakssaamise võimaluse mööda. Otsiminegi väärtus omaette. Isegi siis kui ei leia. Sebime vaikselt edasi. Nagu seni. Õnneks ma võrgus siiski ei ole.

Ja ei roni ka. Vähemalt sellesse mitted. On uusi võimalusi ja horisonte. Oleks alati vähemalt kolm võimalust mille vahel valida. See olekski see mida ma nimetan lootuseks. Kui on aint 1 võimalus, siis on see kehv võimalus ja mis lootuski see on. Lootus peab alati põnev ja salapärane ja pisut ootamatu olema. Ja uus. Üks valik võib olla vaid siis kui on olemas suur ja sügav veeme selle õigsuses. Siis ongi tegelt vaid üks valik.
Vaatan kõrvalt seda Pronksimässu kohut ja kahtlen kas asi reaalsete karistusteni jõuab Ja imestan seda milline viha on mõnedel ühe väikese rahva iseolemise vastu. Ja küllap sõdiks nad ehk mingi ohustatud punase raamatu liigi eest sama innukalt aga etniline mitmekesisus maailmas neile korda ei lähe. Pigem etniline kesisus. Suured kuningad nagu olen lugenud Dünastiate raamatust olid ikka need kes lõid ühte ja suurt rahvast väikesi hävitades. Suured on nad muidugi vaid sellesama suure rahva arvates. Sellest kirjutab Erkki Toivanen oma “Kahel pool kanalit” raamatus. Sellest kuidas need kaks suurt siis omavahelises rivaliteedis üksteist lõid ja siiani loovad. Kaks kanget, veskikivi, mis jahvatavad. Kord üks vabam ja siis jälle teine. Kui kaks vastandit ja alternatiivi. Kanal on muidugi La Manche.

Eesti oleks sellega võrreldes pigem kui tera mida jahvatatakse aga mis siiski tahab oma terasust alal hoida. Teiste suurte vahel.

Ei ole mul kaastunnet nende pronksmeestega. Ja isegi siis mitte kui see uut vaikivat ajastut ja politseiriiki tähendaks. Ehkki need mõlemad samas üsna vastikud asjad on.
Võitja saab kõik omale
Published 15.01.2008 1 1 Comment Edit

“Winner takes it all”, laulis kord Abba. Ja ülejäänud jagavad ülejäänu omavahel ära. Kui midagi üle jääb loomulikult. Tavaliselt ei jää. Mu uus lemmikkanal on Animal Planet. Kurvad tõdemused sealt. Vaid 1/3 isastest merilõvidest saab paarituda. 2/3 ujub kiimastena ümber saare ja möirgab aga midagi pole parata, vanad tegijad on niimoodi otsustanud. Ja enneäe nad ei hakka ka mässama ega tee revolutsiooni. Kõik on nii nagu peab ja rivaliteet toimib läbi üks ühese rinnapistmise suurte tegijate isastega. Lootus saada üheks ühest kolmandikust on nii suur et ei tasu mässama hakata. Sest mine tea mida siis sinu endagagi tehakse. Parem kinnitada süsteemi ja ujuda tiiraselt ümber saare ja oodata oma kasvavat jõudu ja võimalust. Võimalust skoorida, saades üheks ühest kolmandikust.

Või eilne film Etioopia ahvidest. Suurest vastasseisust kahe isase, Simpsoni ja Chubaka vahel. Viimaks rivaal võitis ja kommentaator parastas, “How does it feel Samson, no more sex for you!” Eriti hale oli Simpsoni katse emastele appelleerida. Need olid aga peale kaotust ta kollektiivselt hüljanud ja näitasid vaid hambaid ning kogunesid üksmeeles uue hurmuri ümber. Peale aastaid tipus võib see aga ka kergendus olla. Ei pea enam pingutama, võib mullivannis sigarit tõmmata ja raamatut kirjutada 😉

Selles ilmas võtab riik võitjatelt “kõigest” maksud maha et teised ka ikka midagi saaks. Ja teie – ja meie – kristlased, lööme kaasa selle ilma rivaliteetides, seda enam et teil, meil, kristlastel  on oma salarelv – Jumal. See viimane on nüüd küll irooniga öeldud. Tõsi on see osas mis eduteoloogiat puudutab. Tegelt peaks kristlik kogukond olema struktraalses mõttes oligarhia kus otsustavad apostlid ja nende järglased selle üle kes palju ja mida saab. Peaks olema ürgkommunism ja selle sees mingi tagurpidi rivaliteet – kus Pauluse sõnul “vastastikuses austamises üksteisest ette jõutaks.” Seega peaks kristlus parimal juhul olema selle maailma rivaliteediühik mis võidab teised tänu oma suuremale homogeensusele. Umbes sarnaselt nagu Birgitta nunnad hotellinduse turul vägagi konkurentsivõimelised on. Ja kristlus võitiski seni kuni tuli uus ja sidusam – Islam.

Kristlus väärtustas indiviidi ja kaotas selle tulemusena oma homogeensuse. Oleks ju tore kui eksisteeriks mingi kristlik vastukultuur. Kui selle ilma rivaliteetides kaasa lüüa tükkis oma salarelvaga (Jumalaga) siis ei ole aga mingit vastukultuuri. Ehk vaid reeglitejärgsem rivaliteet. Pigem on see ikka seesama “selle maailma armastus” ja kõige võimaliku rahasse rehkendamine.

Kui aga kristlik kogukond “jookseb selle maailmaga sessamas lodeva elu voolus.” Kusjuures lodev elu ei tähenda mitte moraalseid lapsusi vaid pigem “rottide võidujooksu” ja selle “õnnetaotluse” ameerikalikku tõlgendust mis nende endi – USA- konstitutsioonis kirjas. Mis siis saab? Siis tuleb teha nagu Nietzsche, tuleb iseenda ja oma individuaalsuse nimel vastu hakata. Indiviidi nimel vastu hakata langenud kogukonnale. Kui Kristus on mammonateenriks tehtud kas on siis antikristus see tegelik ja päris Kristus? Saatan ise tuleb ju valguse ingli kujul.

See suurem homogeensus on protestantismis pea täielikult lakanud. Ei mingit vastukultuuri, ei, ainult rivaliteedi reeglistamine ja selle rõhutamine. Tundub et see ongi see mis on tänases protestantismis asendanud vastukultuuri. Kristlus kui reeglistatud ja reeglitepärasem elu. See on vast kõik mis järgi on jäänud algkristluse ürgkommunismist tänases protestantismis. Ja siin on võimalus uueks tõusuks selle läbi et tehakse taas suurema sidususega ringe mida armastus koos hoiab. Sellised ekperimendid sumbuvad totalitarismi tavaliselt.
Prügist
Published 14.01.2008 1 0 Comments Edit

Prügi on vales kategoorias asuv mateeria. Mary Douglas ütleb nii. Kokkuleppeline kategooria. Prügi on miski ebavajalik, triviaalne, tüütu ja segav. Miski, mis tuleb kõrvaldada oma kohta, imeda ära, pühkida kokku ja ladustada prügikasti. Siis saab prügi prügi juurde, saab omade juurde. Saab prügi õigesse prügi kategooriasse. Ometi ei ole täpsem prügi definitsioon võimalik. Sekundaarne toore. Mis toodab metaani näiteks. Milline jubetis on Pääsküla jõe ääres, minge ja vaadake. Tubli terrikoon prügi.

Prügikala, milline shovinistlik väljend. Ogalik, kiisk jms. Prügikalast tehakse kalatoitu õigele ehk päriskalale. Punastele. Kosmiline prügi, olla see kõrvalaine, vähetähtis aines, millest meiegi planeet tehtud. Nii et elame siin maakeral kui prügihunnikul. Prügi on tagelikult kultuur. Kutuurikihid ei moodustu muust kui prügist. Prügikihid moodustuvad kultuurist. Ehk on sedagi pidi õige. Jeerikos on läbi kaevatud 24 prügi- oops kultuurikihti. Pürgi- oops kultuur muutus siis kui üks kultuur hävis ja ta vallutati ning sedamaid hakati hoopis teistsugust prügi ladustama. Kui prügihunnik, mille nimeks on Iisraelis Tel (näiteks Tel Aviv) liiga kõrgeks kasvas oli seal otsas juba väheke tülikas turnida. Siis koliti otsast alla ja hakati kogu protsessiga uuesti madalalt peale. Seda enam et enam ei loe turvalisuse seisukohast eriti kas sa elad otsas või all. Nii palju enam ei loe nagu kunagi luges.

Jumal ei tee muud prügi kui kosmiline prügi ja prügikala 😉  Jumal hoiab asjad õigetes kategooriates. Aga vahel lähevad nad segi siiski. Nimelt peeneneb vaenulik ja väike ja kuri mateeria tolmuks ja ladestub teleriekraanile, nii et siis tuleb seda pühkida.

Prügi ei ole vist ikka päriselt kuri, pigem siuke neutraalne, kurjaks käheb ta alles siis kui ladestub meil oluliste ja kallite asjade peale. Jumala asju ei tohi iialgi prügi hulka arvata. Ei vett, veini, leiba ega palvesooviga paberit.

Prügi on see millega tegelevad vähetähtsad inimesed, prügiinimesed. Sest prügil pole ei head lõhna ega stiili. Ka prügi kategooria ei ole väga tähtis. Prügiga tegelevad mafioosnikud ja prügikollid. Ühed on rikkamad kui teised aga paariad on nad siiski mõlemad. Neile on see tähtis küll. Hea et nüüd ka rikkamate ja olulisemate nina prügi sisse pistetatakse ja neil prügi vähemasti sorteerida lastakse.

Ja Jumal tegi prügist, sekundaarsest toormest, maailma ja pani inimese sellesse elama. Aamen.
Jonnist
Published 13.01.2008 1 0 Comments Edit

On kahte sorti jonni. Üks on ja tuleb oma asja ajamisest kõige muu kiuste ja teine tuleb soovist tähelepanu saada. Kusjuures üks ei välista tingimata teist. Eesti Jonni Edulugu oli üks kunagine artikkel Maalehes. Eesti jonn peaks tähendama oma asja ajamist kõige muu kiuste. See peaks olema see õige ja parem jonn. Jonn mis tuleneb selgusest oma asja õigsuse kohta. Teist jonni oskame me kõik. Lapsena juba oskasime. Seda saab ravida vaid lõpmata positiivusega, ürgusalduse ülekasvamisega usalduseks selle ilma inimeste suhtes. Vähemalt mõne suhtes. Vahel on nii et teisel sinu vastu usaldust on sul aga enda vastu ei ole. Siis peab püüdma seda teise usaldust õigustada. Iga hinna eest peab. See teeb su enda siis paremaks.
Usaldus on see mida minu põlvele just eriti ei pakutud. Pigem oli lõputa pälvimatus. Sellest siis ka jonn. See teine ja paha. Selele on juba ammu tähelepanu juhitud et hullumeelsus ja seestumus on vähemasti osalt soov tähelepanu pälvida. Ja kui miski muu enam ei aita siis – vägivald. Sellega pälvib kohe kindlasti. Tähelepanu. Mõned seda teed lähevadki. Milles ma süüdi olen kui mu stardipositsioon nii kehv oli. Eks siis tuleb lõigata ja otse minna mõnest kohast.

Seda enam et lõpmata veenet oma asja õiguses kah nagu väga ei ole. Midagi nagu oleks aga kas see on see?
Täna käisin looduses. Jää oli järvedel ja lanti visata ei saanud mujal kui natse Vääna jões. Tagajärjeta nagu oligi arvata. Aga põsed sain punaseks. Uued ilusad väikesed pöörlevad landid jätsin aga targu proovimata. Eks teine kord ja siis juba seal kus “täpiline” elab. Õnneks leidsin suvel oma salajõe üles, kus inimesi ei käi aga “täpiline” käib.

Eile sai paar sõna Lootuse teoloogia kohta öeldud. Täna oleks narratiivse teolooga päev siis. Ja see jube mõte et mis siis kui polegi muud kui lood. Et taevas ongi lugu taevast. Ja Jumal on lugu Jumalast. Ja põrgu on lugu põrgust. Ja igavene elu on lugu igavesest elust. Ehh ei tea, õnneks. Lugu ei pruugi sugugi reaalsust peegeldada. Lugu esitab neid meeme mida inimkond on välja mõelnud. Neid asju mida kultuuriheerosed meile toonud on. Kusagilt. Nagu Prometheus tule. Mooses tõi pälvimistaotluse. Islam alistumise. Jeesus tõi usalduse. Nii et see mõte toob tagasi Lootuse teoloogia juurde, selle juurde et see mis tõelist lootust annab ongi tõeline. Ja usk annab mulle tõelist lootust. Ausalt.

Mulle meeldib nagu öeldud see et mind on “sisse arvestatud” ja arvatud. Kunagi ammu juba. Mängu võetud. Sellesse mängu mis lootust annab. Ei mitte see et mina suudaks järgida mingit käsusüsteemi ja seetõttu pälvida. Ei. Ega mitte seegi et mina pälvin, vähemalt püüan aga veelgi enam alistun tingimusteta, nagu islamis. Alistun usaldusele. Usk on viimaselt usk headusse ja headuse võidusse. Viimsesse võidusse. Miuke see on ja olema saab seda ei tea keegi. Meil on sümbolistlikke pilte selle kohta aga kuis tegelikult on ei tea ikkagi. Oh kuidas tahaks uskuda ja usalduda. Sedasama lootust mis minus on.

Eetiline raamatupidamine oleks nagu sellest hoopis ära ja lahus ja elaks nagu oma elu. Nagu Indrek Tõe ja Õiguse lõpuosades. Keeras jama kokku ja läks paranduslikele töödele. Ja Jumalat ta targu asjasse ei seganud. Erinevalt isast kes terve elu Jumala õigust taga ajas. Või lihtsalt õigust. Või mis vahet seal on. Ja kui õigust ei saanud siis sõditi lastes edasi ja elueas. Pearuga.  Diskreetne oli, see Indrek. Tema maadles iseendaga. Võttis Tiinal Jumala ära aga teda ennast võeti asemele. Maailm ei saa ilma usuta elatud. Ei saagi saama. Usu fragmenteerumine toimub vaid, kus suured ja vanad süsteemid asendatakse kohalike ja väikestega, nendega millest käegakatustavat oleks saada. Midagigi.
Indrek läks sood kuivendama. See raamat oleks nagu kommentaar Kuriteole ja Karistusele. Meie teod käivad meie järgi ja vahel kihutavad ette. Ja meie longime järgi.

Mõte paranduslikest töödest tundub kuidagi lohutav. Ainult et millised tööd on paranduslikud?

Kas maal koeri kavatada, Soomes seina krohvida, õpetada ja vangide hingede eest hoolt kanda? Ise küsin ise vastan. Elu on valikvastustega test enese kohta.
Lootusest
Published 12.01.2008 1 0 Comments Edit

Millegipärast tuli juba eile tunne et peaks lootusest kirjutama. Ei teagi miks. Lootus on ilus. Lootus on lollide lohutus. Need on lollid kes muudkui loodavad aga tegutsema ei hakka. Küllap ongi. Lootus sureb viimasena. Kui lootus sureb on kõik surnud, ehkki ihu võib veel pikalt edasi tiksuda. Graham Greeni Lootusetus Juhtumis näiteks. Seal on põhjuseks vast pigem totaalne resignatsioon. Ja kui mees jälle terveks saab siis suudab ta taas vihata ja armastada. Tea miks ta kustub. Rutiin kui lähim igavikupoolne seisund rahuldab lihtsaid ja lapsemeelseid, vähe sellest et rahuldab, see ongi see mis annab turva ja kindlust. Rutiin on kohalejõudmine. Seal ei ole enam loota muud kui seda et ehk kestab veel. Ehk peab veel vastu. Ja peabki seni kuni enam ei pea. Uppuja haarab ka õlekõrrest. Haarab ja upub koos õlekõrrega.

On isegi selline teoloogia olemas nagu lootuse teoloogia. Moltmann ja Pannenberg. Lootuse Jumal, kes ajab inimesi lootuse nimel rutiinist välja. Egiptusest ja Paabelist ja mujalt kus neil on liiga mugav ja hea olla. Ajab omi eesmärke püüdma. Ja sageli on Jumal nagu eesli seljas istuv ratsanik kes hoiab ridva otsas porgandit mida eesel püüab. Püüab ja püüab aga kätte ei saa. Ja nõnda ka Jumala rahvas läheb ja läheb, lootus väreleb kusagil ligidal eespool aga päris kätte end ka ei anna. On ajuti rahuldust sel teel, absoluutset rahuldust ja kohalejõudmist aga ei ole. On mingi Tõotatud maa, kus saab jala maha aga kohe tulevad jälle vilistid ja muud kurjamid ja ei saa nõnda sealgi hinge tõmmata.

Lootus on see et sa elult ja elust veel midagi ootad. Head ja põnevat. Hea ja põnev ei pruugi sealjuures kokku langeda. On  veel aega ja veel on selles ajas võimalusi. Jumal on lootuse Jumal. Moltmann nägi Inglismaal sõjavangis sedasama mida kogesid ka Eesti küüditatud. Et ilma lootuseta inimene kehvades tingimustes sureb ära aga lootusega elab edasi ja elab läbi ja jõuab jälle paremasse aega. Kui lootus endasse ära kaob siis on kõige halvem. Siis võib põnevat ja head ju olla aga sinust pole enam tegijat ja võtjat. Ainesõltlased on sellised. Neil on vaid 1 tee paradiisi. Liiga lihtne ja odav ja keemiline ja muid häid lootusi hävitav. Alkohoolik näiteks kes on 10 a joonud ja 10 a ilma joomata olnud. Kui ta taas hakkab siis on läbi. Seda on lihtne ette kujutada et siis lootus ära kaob. Eriti kui sa enam esimeses nooruses ka ei ole.

Mul on statistika järgi veel vähemalt 15 aastat. Ja on markeeritud võimalusi. Veelgi enam aga kohustusi. Akadeemiline karjäär ei vea vist välja. Aga lootus on ja see veab. Veab sest endas pettumust pole. Pole ka resignatsiooni.Pole ka ainesõltusvust. Nii et pole hullu. Eks tuleb pruukida neid väheseid materiaalseid võimalusi mida pruukida annab ja võimalik on. Lootus tahab ka materjali, millest elu ja kodu ja muud üles ehitada. Pangalaenu kasvõi ehkki sellest tahaks nii kaua kui võimalik hoiduda. Hea oleks ka kui oleks üks paleus. Minu viga pigem selles et liiga mitu on neid keda taga ajada. Võimalusi.

Lapsena on miljon võimalust, siis jääb neid järjest vähemaks, kuni vahel enam muud olegi kui sund ja rutiin….ja ei ühtki võimalust. Lihtne tõde seegi et uued võimalused avanevad vaid siis kui välja hüppad senistest, ei mitte muidu. Haridus avab uusi võimalusi aga teisalt kõikab neid ära. Frantsiskus otsib ehedat spontaansust ja selles peituvaid võimalusi ja arvab et Jumal on just sellises ebakindluses kõige ligemal. Pühas vaesuses ja hulkurluses. Linnukesena oksa peal kes ei tea kust ta järgmise nokatäie saab. Aga see on romantika. Ka loomad varuvad kui saavad. Ja tihased väisavad pekki mu köögiaknal ja ei tea suuremat Jumala usaldamisest. Ehk enam minu usaldamisest ja selle peki mida ma pakun.

Lisaks veel et kolasin mööda saite eile. Tähismaa ja Ruitlane on natse põnevad küll. Ma ei saa Tähismaadest aru. Oleks nagu liberid aga teisalt nagu pole ka. Ruitlane on tore ja hea naljamees. Keiss mis ta saiti varjutab on aga klassikaline sugupoolte sõda. Nii nagu Kersnal ja veel paljudel. Mehel on intellekti ja naisel vaikset  jonni” oma” lõputult edasi ajada ja mitte järgi anda. Nii võidab mees küll ehk infosõja aga Pyrrhose võit seegi. See nagu varjutab head muljet mis ehk muidu jääks.

Aga jah tore on – meil on Lootust.
Täidan täidan laeva…..millega
Published 11.01.2008 1 0 Comments Edit

Kunagi oli selline mäng et täidan, täidan laeva…….Siin ei ole mitte laev vaid on kunstlikult loodud ruum, mida saab täita infoga, teabega, jms kraamiga. Et blogi. Blogiraamat. Kunagi olid laevades logiraamatud ja sealt on need sõnad “log in” ja “log out” tulnud. See oli enne “mustade kastide” tulekut. Nüüd on mustad kastid ja mustad maskid ja logiraamatud on neile parimal juhul vaid lisaks. N.ö. paralleelselt. Need on need kastid mis talletavad lennukis (laevas) sündinu. Ka meil, inimestel, on omad mustad kastid, mis talletavad meie poolt tehtu, ilma et me ise peaks selleks miskit tegema. Jääme objektiivi kümneid kordi päevas. Meie arvutit jälgitakse (kui vaid isu on ja huvi), meie kõnesid eristatakse, meie raha liikumist talletatakse jne. jne. Meist jäävad maha “mustad kastid”. Lisaks veel regulaarne meditsiiniline info. Mulle meeldib millegi pärast sõna “teave” rohkem kui info. Veel pisut aega ja meie peamine meditsiiniline teave talletub elektrooniliselt arsti arvutisse ja kui miski on korrast ära siis annab see signaali.  See pole vist päris e-meditsiin aga sinnapoole. Nii ta võiks minna ja kujuneda ja siin saaks Eesti endale ühe suure karvase oma “Nokia”. Lüües väikerahva vaieldamatu eelisega, milleks on “mass”.  See on pisikeste eelis, olla kiire. “Selles on infosõja eelis et ta ei ole sümmeetriline vaid väike ja kiire saab jagu suurest ja lohisevast”. Nii rääkis keegi Eestit tabanud küberrünnakute kohta. Oh kuidas ma selle peale leili läksin. Aga ma ei viitsi sõdida. Muidu kui mind rünnatakse või kui tundub et rünnatakse. Kalameest kala ei ründa, ta vaid hakkab vastu aga kalamehes elavneb siiski kormanjoonlase geen. Nii on me kõikidega. Nii ka minu väikeste sõdadega. Need on nagu Hemmingway isiklik sõda Hitleri Saksaga. Sõitis teine mööda USA idarannikut ja otsis vaenlast. Ega ta vist leidnud.  Mul on liiga palju positiivset teha selleks et sõdida. Aga eks ole me kohus kehastada üksteisele ka Jumala õigust mitte aint armu. Ja minu väike sõda oligi sellest ajendatud et kirik organisatsioonina on täpselt sama eetiline nagu saapavabrik. Oleks võinud vähe etem olla aga hea küll, las ta olla ja tagugu ametkondlased endile vastu rindu peale nagu variserid ja gorillad ja arvaku et neil õigus on. Ja korraldagu pühi rivistusi kus nad nagu seltsimehelik kohus kunagi “hukka mõistavad” ja siis silmakirjaks ka pisut “peale palvetavad”. Tassigu peale omi pisikesi haokubusid… Las olla.

Jah kiired söövad aeglased, mitte suured väikesed. Selline “musta kasti” kirjandus on Eestis veel sündimata. Mõtlesin kunagi teha jutu ühe päeva panga ülekannetest, vastava pangakande pealkirjaga aga ma kahtlen selles et see kellelegi huvitav oleks. Kaur Kander tegi kunagi ühe jutu kus kõikidel jutus esinevatel kaupadel oli hind juures. Taga sulgudes. Naljakas.  a la “Vaatasin oma kolmemillise korteri poolemillise veranda aknast avanevat miljonidollarilist päikese( suht/koht hindamatu) loojangut (hinnatav seni ainult emotsionaalsel skaalal, konverteerimine arveldusühikuteks on parasjagu väljatöötamisel). Millise korteri? Kolmemillise.” – tsitaadi lõpp.

Musti kaste selitatakse peale lahkumist. See on oluline sest siis enam uut teavet ei laeku. Enne ei saagi. Inimeste maailmas on see sama oluline kui lennuõnnetuste puhul. Miks? Miks ta end tappis, millesse ta suri? Mis tal oli? Ja niipea kui on vastus, ükspuha kui vale, siis on rahu majas. Kui vastust ei ole, algatatakse juurdlus ja uuritakse musti kaste – DNA-d ja värkki.  Diagnoos tuleb panna – teisisõnu, kasvõi tagantjärgi.  Tuleb paigutuda kategooriasse ja siis saad ise rahu ja teised sinust rahu. Kui on rahu siis saab leinata. Rahumäel saab rahu. Ja ole sa mistahes mässaja “kord korda saavad kordiljeerid; mäed ühetasa aetakse; kord vaikseks jäävad vastasleerid; kõik ühte hauda aetakse!” Olen ikka imestanud Runneli intuitiivset tarkust inimeste rivaliteedi alal. Aga ta on nii hirmutav inimene et ega me vist selles elu saa juttu ajama. Ja millest? Las parem iga kirjutab omi pudelikirju ja loobib neid merre. 

Siinkohal on paslik tervitada Tamme. Esimest kommijat. Egas miskit, Tamm, sirutame jalad välja ja joome kohvi seni kuni rahvas koguneb. Tore et tulid.

Pudelikirjas aga ongi see teema ja see teave mis ei ladestu musta kasti vaid  mida inimene ise toodab. See nägu mida ta ise endale ja ise endast kujundab. Teadlikult ja tahtlikult, ehkki jah ta motiivid võivad olla kesteabkui erinevad. Paine, võimetus olla kirjutamata. Küljeharjutatud harjumus jms. Soov oma elu läbi reflekteerida, saada metafooriks, nagu Hesekiel Piiblis või Jaan Kross, mittepiiblis. Teha ise oma näpuotstega valmis see maailm mis selle maailma sees on ja välisest maailmast palju suurem nagu Svejkis öeldud.  Lukku elama jääda. Ajalugu on veel avatud. Lukku seda vast ei pandagi. Soov lisaks varale, ja dna-le veel miskit üle horisondi upitada. Lugupeetud olla. Kui tavaliselt teised kellestki lugu peavad siis kirjutaja skribant peab ise lugu. Oih kui jube on seda samas ise kirjutada.

 Eile rääkisin inimesega kes ütles et tema kreedo on võimalikult vähe jälgi jätta. Jube ilus. Ega ma päriselt aru saanudki miks. Aga see tundus siuksele romantikule nagu mina ilus. Ma vist ei taha võimalikult vähe jälgi jätta, ma tahan ümber lülituda ja teha kord karu ja kord sookure jälgi. Ilmselt olengi postmodernne eklektik. Ühele liistule saab igat tõmmata ja inimesest siis oh kui vale pildi luua. Näiteks või hiljutine SL Õhtulehe jutt Sartrest ja Beauvoirist. Seksuaalsuse liistule olid nad seal selles jutus tõmmatud. Vuih kui labane ja vastik. Jah, sa võid kirjutada inimese urineerimisest ja tunda tõelist rahuldust selle üle kui samamoodi teevad seda kuulsad ja kummalised aga sa võid mõelda ja kirjutada sellestki mis nad eriliseks teeb ja kui ilus just SEE on. Aga sellest on raskem ja halvem kirjutada sest siis sa ei tunne enam ühtemoodi ennast selle inimesega. Nõnda ka Uku Masing jt. Ei! No Pasaran! Mõelgem ja kirjutagem sellest mis inimesed erinevateks ja ilusateks teeb. Ikka sellest!

Tühi laev, millega teda jälle täita? Kas konteineritega, nafta või viljaga? Tühjus on väljakutse mis ajab inimese hulluks kui ta seda ära ei täida. Tuleb täita, tuleb tühjusele nimi anda, olgu või flogiston kui sul just paremat käepärast ei ole.  Ühe inimese tühjus ei ole seda teise jaoks. Põlluharija jaoks on küttkorilase maa tühi. Intellektuaalomandi patenteerija jaoks on suulise pärimuse maailm tühi. Nii et igal juhul on tühjuse täitmine vallutamine. Suur ristikäik flogistoni vastu. Ja sellest vist ei pääse tõesti. “Ees tühi leht kui väljakutse” ja lähedki endast välja oma fantasmidega.

 ”Väiksed kastid linna serval, väiksed kastid tehtud tiki taki” laulis Tooma Peeter. Oh mida me annaks et meidki sellisesse kasti löödaks. Mis ma ise annaks sest ka minu kast on linna servast liiga kaugel.

 Olgu, nimetame siis need kastid mida me ise täidame valgeteks kastideks. Valged kastid versus mustad kastid ehk need kastid mida me niikuinii ja täitsa tahtmatult täidame, versus kastid mida me teadlik/tahtlikult täidame. Kui me just ei taha iga hinna eest jälgi mitte jätta. See kes ei taha oleks see inimene siis kes sabaga jäljed ära kustutab. Mina, nagu öeldud, pigem varieeriks seda jälgede asja. Et kui ikka huvi on kas sa siis saad aru et piiririkkuja on käinud tagurpidi asetatud karuküünistel või mitte. Nii ta vist oli raamatus Tisza Kaldal. Lihtsal pulli  pärast!

Teemaarenduseks võiks siinkohal arutleda selle üle millistest jälgedest kõiksekõrgem meid võtab. Küllab võtab ta kõik kastid. Või miks ta peaks. Võtab vast ikka need motivatsioonikastid aga tema on omas põhjalikkuses hirmuäratav ja sellepärast ei tahaks sest rääkida. Kui armust pääseme on ehk omalgi lootust kui millestki muust siis vast mitte.
Mäe otsa ronivatest meestest
Published 10.01.2008 1 2 Comments Edit

Kunagi öelnud üks 96-e aastane mees kes Antarktika kõrgeimale tipule roninud et mehed ei roni enam mäe otsa mitte sellepärast et nad on vanad, vaid nad on vanad kuna nad ei roni enam mäe otsa.

 ”I’ve been to the mountaintop”, ütles Martin Luter King, viidates Moosesele ja iseendale. Mägesid nagu me teame on erinevaid ja eriskummalisi. Ennekõike annab mägi uue ja kõrgema ja suurema perspektiivi, ainukese enne inimese lendama õppimist. Mägedel ilmusid ja elasid jumalad. Ja enne kui Gagarin ütles et kosmoses ta Jumalat ei näind, oli see kõik juba ammu mägedel läbi mängitud. Tuhandeid kordi. Keegi käis ära ja ka ei näinud või nägi, või sai ise jumalaks.  Püha Frantsiskus sai vist Subasiol stigmad. Esimesena. Luues pretsedendi mida järgida.

Jeesus muutmise mäel. Siion, Siinai, Tabor, Karmel – mitte midagi erilist, väikesed künkad aga siiski erilised. Olümpos oma sissekirjutatutega.

 Ja meie omad künkad ja voored. Pakamägi.

Tartus elades paistis üks mägi taamal köögiaknasse. Ma elasin nii 4 aastat ja siis ei pidanud enam närv vastu ja panin pere autosse ning vaatama mis mägi see siis õige on. Närv ei pidanud vastu siis kui olin USA-st tagasi jõudnud. Mõtlesin et USA-s käidud, kraad taskus, asi see siis nüüd üks Eesti mägi ära kaeda. Tuli välja et Kambja surnuaed oli selle mäe otsas. Ja meil oli piknik selle mäe otsas. Vallutamise märgiks. Umbes nii nagu vaenlase haua peal söömine. Ei tea seal vist ikka kustakse rohkem. Pole teind ei üht ega teist.

 Enamik inimesi vist iial ei uuri välja mis mäed neile aknasse paistavad või mis mäed nende ees ja sees on. Mägi on selline suur ja hirmutav asi. Ja kui Muhamed ei tule mäe juurde siis tuleb mägi kord Muhamedi juurde. Ainult et siis ei saa enam otsa ronida, siis jääd mäe alla. Kui teil oleks usku siis võiks te ütelda selle mäele siirdu siit siia. Enne pinnavormide nihutamist tuleb aga sooritada vallutamise akt ja otsa ronida. Kui aga usku on, siis palun väga, võib ka siirdada. Ja võib ka tigedasti ja literaalselt arutleda et mida jama see piibel mäesiirdest kirjutab nii nagu Dostojevski kuskil teoses.

I’ve been to the mountaintop, thank God Almighty. Have you?

« Previous Pag
Ega Andruski tea alati mida arvata. Tahaks et tuleks siia inimesi ja mida mul lõpuks kaotada on. Kõik lugupidamine ja sotsiaalne respektaablus ammu läind. “Tulge kõik minu juurde….” ütles kord Kassari kutsar. Ja ütleb siiani Kaarlis.

Et saaks ehk juttu ajada. Inimene pidi ju sotsiaalne oles olema.  Ja ongi. Toomas ae ja teie kõik teised. Kus te olete? Oh saaks ka nii lõbusad matused nagu sõber Kusti sai. Karta on et ei saa. See ju maksab. Aga mul läheb veel aega nagu mulle on teada antud. Päris pikalt võib veel minna.

Oih see on ilus mõte, Hermaggedon nende vahel kes saavad hakkama ja tarbivad mis kole ja nende vahel kes ei saa. Mammona väed versus luuserite hordid sõber K. Luusi juhtimisel. Ja ainult et mille nimel nad võiks sõdida? Ehk luuserite õiguse nimel jääda luuseriteks ja mitte saada edukateks. See oleks kena aade küll. Ilus org oli see Iisraelis, viljaväljadega ja puha.
Ma pidasin end kunagi pääsenuks aga lapsed vedasid ikka sisse. Sõber Tooma lesk ütles et tema kadunud mees sai enamjaolt kolme lausega päevas hakkama. “Ah, see kõik on jasma”; “Emake, sa peksad segast” ja “paneme rollinguid”. Vabandan kui mälu järgi tsiteerides eksin ja ise segast peksan. Ja kui peksangi …no paneme siis parem Rollinguid.
Kadunud Toomas oli ka ikka hea sõnaga meenutanud minu kunagist kodanikujulguse tegu. Mitte minna tööle. Ja nii ma ei läinudki, üks päev ei läinud ja teine ja kolmas ja siis oli juba lihtsam mitte minna. Ja siis sai juba üldse mitte minna. Kahe nädala pärast tõin dokumendid välja. Ma olin selle ise hoopis ära unustanud. Aga näe mida inimesed meenutavad. Et Andrus kõva mees ei läinudki tööle ja oli sellega eeskujuks kõigile neile nõtradele kes ka ei tahaks minna aga ikka ronivad tööle!

Täna sooritasin veel ühe kodanikujulguse akti ja ütlesin inimesele kes minu meelest eksis selle ilusti välja. E-maili saatsin. See annab hea enesetunde. Nii et palun tehke ka. Kui iganes ülekohut ja ebaõiglust kohtate astuge välja ja kiunuge. Pärast on hea olla- ausalt.

Mulle on üks inimene pihtind et kord eksami ajal lendas koolisaali lind ja paksles vastu klaase. Temal polnud kodanikujulgust tõusta ja see lind välja päästa. Kellelgi polnud. Ja tema rääkis sellest nüüd aastakümneid hiljem ja see oli tal meeles ja ehk natuke nagu vaevaski.
Ole pretsedentide looja. Inimene on jäljenduslik ehk mimeetiline olend ja kui üks ei julge siis ei julge keegi. Üks julgeb ja enneäe – tärkab ja ärkab vastutus teisteski. Sestap Meister ütles, “kes teie seast on patuta see olgu esimene tema pihta kivi viskama!” Kui esimest ei ole, siis ei ole teist ega kahesajandatki. Ja patused naised jäävad ellu. See on hea, sest mida väärt on elu patuste naisteta.

Pühakiri sedastab et me võime olla üksteisele kas armuastjateks või komistuskivideks ja pahandusteks. Viimast oleme me siis kui kodanikujulguse akt jääb sooritamata. Julge sekkuda!

Esimest oleme siis kui ise armulised oleme.  Selline peaks olema Jumala riik – koht kus valitseb positiivne jäljendamine ehk mimesis. Vastastikkuses austamises jõudke üksteisest ette, kostab Paulus. Äraspidine rivaliteet oleks see. Ilus mõte.

Paleust ei tohi maha müüa. Miski hinna eest. Ja kui raske on end vabaks võidelda. Kui raske oli mul süsteemist minema saada. Aga see vandiraiumine on siiski tore ja loov ebakindlus kordi parem rutiinist ja kuhtunud kohusetundest millest enam keegi ei võida.

Ja siinkohal mõtlen ma just oma töölt tulema saamist, nüüd aastaid hiljem.

Sestap see mõte Peetri reisist ilma otsa tore ongi. Las läheb. Ma unistasin kunagi Vaide süstareisi kordamisest ümber Eesti.. Ei ole välistatud et teengi ära, mis sest et noored seikleja com-d selle juba ära tegid. Pilastasid unistuse ära aga no mis tost kui hea unistus on siis kannatab ära. Lõid mimeetilise pretsedendi noored mehed. Ei loonud vaid olid teised. Nüüd saab veel vaid ainult kolmas olla. Pole nagu sama suur au enam. Nii nagu Mount Everestiga. Olla esimene, teine ja nüüd lihtsalt kõva mees, kes käib ära.

Pealegi nad täpselt marsruuti ei järginud. Ja ega saagi enam sest siis oli Narva jõgi Eesti sisejõgi. Vaide sõitis ka Jägalast üles ja viis Jägala ülemjooksul süsta üle raba Valgejõkke.

Seni aga järjestame kirjamärke ja teenime riiki. Riigi leib on pikk ja kõhn. Nii kõhn et vahel ei aita pikkuski hädast enam välja.  Aga ma usun oma õnnetähte. See on enam kui usk, see on veene ja kindlus.
villase viskamine
Published 9.01.2008 1 0 Comments Edit

Puutini hinge otsinguil

Vaadanud kord president Bush Puutinile otsa ja näinud seal, tema silmades hinge, ilusat ja kirgast, puhast ja helget. See kaunis vaatepilt saadab Bushi senini ja sunnib teda ikka aeg-ajalt Puutiniga kohtuma et taas ta silmisse kaeda. Vaadanud siis suurest uudishimust ka senaator McCain Puutinile otsa aga ei näinud midagi muud kui kolme tähte KGP. Läinud siis Bush ja McCain omavahel selle üle vaidlema mis õieti Puutini silmist paistab kas õilis hing või KGP. Vaidlesid mis nad vaidlesid aga kokkuleppele ei jõudnudki. Kutsusid siis vaidlejad viimaks Hillary vaidlust lahendama ja palusid tal Puutini hinge kaeda. Vaatas Hillary mis ta vaatas aga ei näinud midagi. Silmist paistis vaid suur pimedus. Pani Hillary isegi prillid ette ja kui seegi ei aidanud siis vaatas ta suure 12 x suurendava luubiga aga ei miskit. Ühe silmaga vaadataes tundus korraks nagu oleks midagi olnud aga kui Hillary veel korra vaatas siis polnud taas mitte midagi peale pilkase pimeduse. „Jah“, kostis Hillary ja pühkis laubalt higi,“ mina võin tõdeda et Puutinil polegi hinge.

Pöördusime nimetatud loole kommentaari saamiseks kohalike asjatundjate poole ja toome nüüd ära mõned eksperthinnangud kohalikelt asjatundjatelt.

Nõid Kommunaali-Maks. „Mina pean tunnistama et olen peamiselt hepatoloog ehk maksa- mitte hingevaatleja aga kuna küsimus just mulle esitati siis milles asi, kaesin minagi Puutini silmist sisse. Hing on tal ilus ja meenutab kujult sulgpalli või kui veel täpsem olla siis sputnikut, on siuke väike roheline kera ja sellel on kiired küljes. Ja mis ma tast tühja vaatasin eks ma püüdnud Puutini hinge järgi ka tuleva aasta kaerasaaki ennustada. Nüüd võingi juba julgelt öelda et kaerasaak tuleb enneolematu! Hea aasta tuleb nii hobustele kui lastele“

Indigo-Inna Päraverest. „Puutin on tõeline indigolaps, nimelt on ta aura indigosinine, veelgi enam julgeksin öelda et Puutini hing ei ole mitte ainult teksasinine vaid ka kuluv nagu indigoteksad ikka. Aga just pisut kulununa on ta kallis ja parem kui tuliuuena. Ja kui ma ei eksi siis märkasin hinge alumisel palistusel ka õrna firmamärki Levi-Strauss.“

Pendli-Peeter. „Käisin pendliga Puutini silmade kohal ära ja pendel hakkas mitte üksens ringe tegema vaid muutus mu käes lausa propelleriks mis mind vaimus otse Kremlisse kandis. Jah võin tõdeda et Puutini hinges sügaval-sügaval on veesoon ja üks eriti võimas energiasammas.“

Mägrapõrnavaatleja Märga-Mart. “Puutini hing on minu jaoks täiesti tavaline asi ja ma olen selle järgi juba aastaid horoskoope kirjutanud ja ilma ennustanud. Ega ma selgi aastal tegemata jäta. Aasta hakul oli Puutini hing hästi väikene ja krimpsus, noh nagu meesterahva ….hm teate ise peale külmas vees ujumist. See aga tähendab varast ja kuuma kevadet kuid see-eest rohket kartulisaaki. Märtsis hakkab Puutini hing aga suurenema ning võib halvimal juhul enda alla võtta kuni 1/6 kogu planeedi maismaast. Aasta lõpuks läheb aga Puutini hing Saturni märgi alla ja kahaneb enneolematult pisikeseks nagu hernetera.”

Vana rabi Mer-Kahan Praha getost. „Puutin on Golem!“

Shamaani-Sanne. „Tegin Puutini pildi kohal omad tam-tamid ära ja seejärel käisin.koos Puutini hingega indiaanisaunas ja lasin tal selga pesta. Kui ma aga palusin Puutini hingel endale kannariivi ulatada ütles ta tõredalt, ei anna. Küsisin veel kaks korda ja sain ikka sama vastuse aga silmad jah silmad olid ta nii lahked ja hellad et hakka või nutma. Siinkohal peame me aga oma intervjuud katkestama sest Shamaani-Sanne puhkes laulma ja laulis oma imekaunil ja lühtreidpurustaval häälel vene rahvalulu „Ootshi tsornõie, ootshi krasnõie….iii prekrasnõie.“

Veel üks päev elusana
Published 8.01.2008 1 0 Comments Edit

Niih tali on maas ja maa on valge. Lisaks veel on lumi ka maas. Sõber Peeter kipub maailma otsa. Igati Kalevipojale sobiv ihalus. Ega ta isa nimi vast Kalev olnud? Sinna kus taevakumm maaga kokku käib. Kummi venitama. Kalev tuli tagasi ja leidis sissepääsu teispoolsusesse jõe kalda alt…..ja asus siis……eee Kalev meediasse tööle. Pinki juurde. Roosasse ajakirjandusse teisisõnu. Siuke võimalik stsenaarium siis. Loodame et seda ei juhtu. Rekkamees on nagu katla kütmine nõukaajal. Respektaabel amet igati. Pea vaba mida sa inimene veel tahad. Maadlen ikka ja endiselt elukutsevalikuga. Kelleks saada? Kui ei õnnestu saada siis tuleb ilmselt olla. Seni tuleb olla kuni saab saada.

Mina tahaks suures ellujäämise Hermaggedonis end ja oma pere ära elatada. Pole siukest ambitsiooni et maailma otsa, ehkki jah kisub kaasa küll aga ei tule reaalset mõtetki et läheks.

Käisin eile miskis meesteklubis GMO-st filmi vaatamas. Geneetiliselt moondatud organismidest. Tundus et intellektuaalomandina mida patenteerida on geenitehnoloogiad selgesti määratlemata ja eristamata ning raskesti ära tuntavad. Seda kummalisem et neid ikkagi patenteeritakse. Tuleb pöörduda ilmselt Nigeeria seltsimeeste poole ja Hiina omade ka. Nad on piraattoodangu alal vanad tegijad. Intellektuaalomandi patenteerimine on üldse kuradist. On metsalise märk erastada see mis peaks kõigi inimeste ühisvara olema. See ei tohi kuuluda kellelegi peale Jumala ja inimkonna. Kui kuulub siis ongi 666 kohal.

Täitsa tore oli film ja mehed. Pole ammu üksiku hundina miskis koosluses käinud aga eks pisut suhtlust kulu ikka ära. Tunne et see lähterespekt mis sul tundmatuna on oi kui kerge maha mängida ja ega kinnitadagi seda raske ole. Aga GMO-d on tõsine asi. Filmist jäi suur kahtlus et need GMO-d põhjustavad sigimatust. Puht teoreetilisemal tasandil tekkis aga küsimus kuis on GMO-d seotud küborgidega? Ja mis teeb meist selle kes me oleme. Geenid on muidugi kõige alus aga neile kinnituvad meemid ja tehno-.
Häbene häbeme pärast silmad peast
Published 7.01.2008 1 0 Comments Edit

Aust ja häbist

Häbi on erastatud süü. Häbi ja häbedus on lähedased sõnad Eesti keeles. Süü aga on pigem ehk üleastumine, mingi kirjaliku, sätestatud, koodeksi rikkumine. Kui sa süüdi ei ole siis häbi võib sul ikka ja ometi olla. Häbi esindab meie ühiskonnas ajakirjandus. Lisaks veel muud vähem avalikud häbikooslused ja –ringid. Häbi võib vahel nii suur olla et lausa piin. Piina käes piineldes hakkab aga hoopis piinlik. Häbitunne paneb häbenema ja varjule tõmbuma, eriti siis kui kellegi häbet paljastatud on. Häbi lugu tõesti. Teevadki häbi, teevad näpuga ringe mis sulle osutab. Häbiõhutajad sellised. Mida teha siis kui häbi on? Tuleks endasse tõmbuda, oma teokarbi avaused kinni mätsida ja siis natuke aega iseendaga olla. Tuleb leida endas taustsüsteemid ja mõtestatused mis on enda jaoks olulise mad kui tunne teiste suhtes ja ees. Siis võib oma koorikust jälle välja tulla.

Aeg aga meil säärane eklektiline mis ühest küljest väärtustab identiteedimänge ja konstrueerimist. Kõige ja kõigi konstrueerimist, kaasa arvatud enda immits ja identiteet. Teisalt on aga Eesti väike ja häda sulle siin ja siis kui sa oma näo aja- ja aiakirjanduses ära kaotad. Inimesed on meil nagu väga hästi teada taaskäitluses sest neid on lihtsalt nii vähe. Pealegi ei ole just lihtne taksoga Lissaboni sõita sest kinnis- ja vallasvarad on ju kinni ja neid ei anna kaasa võtta. Seepärast tulebki siin häbeneda või siis häbist hoolimata edasi sahkendada. Saab teha ka mõlemat korraga teha. Häbeneda ja sahkendada. Mida teha kui sul on viga küljes. Viga reflekteerida ja kirjutada. Ja nii juhtubki et kirjutad igast asju kokku. Kirjutad seda kokku millest hiljem on omal ka häbi. Veelgi hullem kui midagi sellist välja antakse. Siis h&au ml;bene lausa silmad peast. Jääb vaid endalt küsida, kas sa siis ei teadnud, ei aimanud? Teadsin ikka ja aimasin aga edevus kihutas takka. Vanatühi ise ja kirjastaja kiitis talle järele. See sisemine kummaline iha äraspidise tunnustuse järele, umbes sellise järele nagu laps siis saab kui ta jonnib. Saab küll tähelepanu aga mitte positiivset. Ka suured inimesed jonnivad ja vangid jonnivad seni kuni nad vangi pannakse. Kui nad vanglas edasi jonnivad siis pannakse nad kartserisse. Ka väljaspool vanglat jonnivad inimesed, tapavad endid, teevad rumalaid asju mida nad häbenevad ja annavad asju välja millest neil endil ka piinlik on. Jube!

Kui ei ole tugevat baasturvalisust siis võib see vabalt nõnda minna et inimene jonnimisega pidama ei saa. Ja siis ta kogeb sama moodi nagu lapsena ühel sünnipäeval kus külalised sünnipäevalapse õhutusel asusid kõik koos ühte külalist narrima. Ja pärast püüdsid veel taskulambiga vaadata et kas on nutt kurgus või ei ole.

Üks asi on see mida inimene ise endale teeb ja teine asi on see mida ta teistele teeb. Oma immitsa võib ta ise edukalt ära hävitada. Lisaks võib ta sama hästi pilastada ära ka terve hulga teiste inimeste ilusaid ja keni võiks vast isegi öelda et pühaks peetud mälestusi nendest ühistest inimestest ja sündmustest mida tolle kirjutajaga üheskoos kunagi kogetud on..
Lumi tuli maha ja valgeks läks maa
Published 7.01.2008 1 0 Comments Edit

Võitlen sisimas et kas hakata arvama või mitte. Ja kes olen mina et üldse arvata. Ometi olid inimesed, oli Marcus Aurelius ja oli Augustinus kes kirjutasid iseendale. Ja nüüd loevad teised nende egotrippe ja endaselitamist. Sõber Peeter kirjutab ilusti ja soojalt ja realistlikult. Annaks keegi et tal kirg üle ei läheks ja ta ei pettuks. Kelles? Ei, tea, ehk iseendas. Teistes on raskem pettuda.

Hea on et virtuaalruum on olemas sest see võtab maha kirja ja kirjutatu tõsiseltvõetavust. Sest kiri ei valeta ja kirjaga ei valetata. Osalt, suurelt osalt, arvatakse siiani nii. Minu haiguse nimi on ”piiridel hullaja”, olla see, kes ei võta sotsiaalseid antusi tõsiselt enne kui teda piiri peal kinni võetakse või maha lastakse. Kategooriate piiridel. Tea mis haigus see on? Ja kui teised ütlevad et vaata mees see oli piir millest sa üle läksid, oma kirjamärkides tähendajatega, siis on pärast piinlik küll.

Saaks juba nooreks Andruseks, nagu oli noor Luter . Siis on nad vana Luteriga nigu kaks eri inimest ja üks eriti ei vastuta enam teise tegemiste eest. Ma vist ei saa. Virtuaalruum võtab kirjutatu tõsidust maha. See on hea. Normatiivne kiri on ju jumalik. Dekaloogis tuleb Jumal ise ja uurendab 10 käsku kivitahvlitesse. Sealt on kiri läinud üha õhulisemaks. Kas sa oskad häält joonistada, küsis keegi eilses filmis “Sõdalane”. Jah, ta oskas hääli joonistada küll. Heiroglüüfid on veel sakraalsemad kui foneetililsed märgid. Targad inimesed öelge ometi kes ja kus mõtles välja foneetilise kirjaviisi? See on suurem leiutis kui ratas. Vahest on see suurim inimkonna leiutis üldse. Peale jumalameemi loomulikult. Aga teisalt on see ka kirjutamise ilmalikustumise hakatus. Kuni selleni välja et kirjaga nalja teha. Tunnistan et olen teinud, sestap ka nimi piiridel hullaja. See on positiivse märgiga. Hull piiril oleks aga juba tõsine ja karmim diagnoos.

Aga tuleme tagasi selle elu mõtestamise jutu juurde eelmises kandes. Suur võitlus paleuse järgimine on see mis mõtestab ära mehe elu. Ja kui lihtsaks see täna on meile kõigile tehtud. Ajal kui suurem osa asju on rahasse rehkendatud on selleks paleuseks suur võitlus ära elamise ja välja tulemise nimel. Tänu pühale mammonale et see nüüd nii lihtne on. Kui muud Jumalad saavad riismed siis teda peab ja tuleb teenida – ja ei ole absol mitte ühtegi muud võimalust. Muud jumalad saavad rapped ja tema saab sisu, meie ajast ja energiast. Kuidas seal reliikvias lauldigi, hea mees kes jumalatest valib ühe välja, parem veel kes suretab kõik teised välja. Jumalate evolutsiooni suures teogoonias on nad aga asja ise ära teinud ja Zeus-Jupiiteriks on tõusnud endine tagasihoidlik tegija nimega Mammon. Kes oleks oodanud teda liidrisärki? Ei, mitte keegi. Ometi pida s ta aastatuhandeid tublit sissisõna ja võtis viimaks nagu Zeuski oma vananeva isa Kronose ära. Neelas ta tükkis neelatud lastega.

Ega see vist naljakas ei ole? Ega vist. Aga praktiline järelm on järgmine et tuleb tormata suurde Harmaggedonisse selleks et ära elada ja toime tulla ja saada hakkama. Tumedad ja pimedad jõud on need kes ei saa ega saagi saama.
05.01.08 Sõbra matus
Published 5.01.2008 1 0 Comments Edit

Sõbra matus. Kui nii võib öelda siis oli ilus matus. Sõber oli tubli tegija ja visonär. Ma iseloomustaks teda kõige enam ühe sõnaga, “ristiisa”. Mees kes loob ja teeb mitte ainult perekonna vaid suguharu ja klanni kuhu kuulub nii nagu laiandatud perekonda igast rahvast ja mille piirid on hajusad.

Küllap oli neid kunagi palju kes ledsid endid ammu-ammu seitsmekümnendate lõpus ühtäkki täieliku üllatusena Kuusalu aiandi palgalehelt, olemata selleks midagi ise teinud. Olemata  vast isegi Kuusalus käinud. Mis seal ikka, eks siis pidanud minema ja luugist palga vastu võtma ja allkirja andma. Piisas sellest et Kusti tahtis. Niimoodi”õõnestas” tema süsteemi. Siis tuli Bärja Jürka ja sidus Kusti kirikuga. Enne seda oli aga Kusti veel Olevistes ja pööras minugi ära. Mäletan kuidas me Põlulas käisime Kübarsepa juures. Oli kord selline luuletaja ja klassivend Jäneda päevilt. Siiani on ehkki mitte enam Põlulas. Minge vaatama ja küsige autogrammi.

Kaks  kogugi välja on Sulev andnud. Väga head muuseas, ausalt. Aga Sulev on omaette teema sellest kuidas valulevast poeedist saab lihtsalt valuleja. Teagi miks? Kas muutub enesetsensuur nii rangeks et enam ei saa või mis? Ma saan sellest aru küll. Minu enesetsensuur on pigem nõrgavõitu ja suurest edevusest on minu tsensuurne püksikumm natse lõdvavõitu ja selle kompensatsiooniks siis ka jubedad häbi ja piinlikkusehood ja enese sage maassekaevamine. Kusjuures ei, üle ei lähe, hullemaks läheb. Üha piinlikum on. Samas ajab miski seda tegema mida hiljem häbened. Ajab teiste ilusaid mälestusi pilastama ja teiste lugudest tükke varastama ning neid omatahtsi ja arvata et teistele piinlikkust valmistaval moel kokku amalgeerima. Aga mis teha? Kas ei sünnigi mitte kirjandus seal kus inimene läheb teise narratiivi kallale. Sarnaselt nagu Augustinus kunagi õunaraksu läks? Ta kahetses mis jube. Tegelt olid need prinid aga hea küll. Narratiivivargus on siuke asi et ma ei oska sellele eetilist hinnagut anda. tea kas peakski? Ilma selleta ei ole kirjandust, üldse mitte ei ole. Kuis aga seda elegantselt teha seda mida ei tea sest ma ei ole sugugi kindel et ma seda maailma adekvaatselt tajun. Naised on normaalsuse piiride määrajad ja seda tuleks ehk neilt pärida, kas olen juba üle või veel sees. Piiridel hullajad on ju põnevad aga üle piiri läinud enam eriti ei ole. Neid saab aint tagasi armastada normaalsusesse mis neid samas lämmatab ja sageli ka suisa tapab.

Sõitsime meie siis Kusti mosse 403-ga millel hakkas bensu paak lekkima. Kusti andis mulle õppetunni kuidas Jumalaga asju ajada. Ta kasutas kombinatsiooni palvest ja seebist ja sai lekke pidama. See pold küll väga veenev aga veene tuli sest hoolimata. Olevistes polnud Kusti kaua. Mõni ime eks hakka seal paljudel kitsas. Moralismis ma mõtlen.
Ja nii ta majandusmeheks ja tegijaks saigi. Ikka suures ja “päris” kirikus. Ta oli visonär aga praegune aeg vajab ametnikke ja asjajajaid ja ärimehi, mitte sellist mastaapi nagu temal  oli. Ja ega teda vast lõpu poole enam nii vajatudki. Raha pärast polnud tal eriti kunagi tööd vaja teha. Ikka lustist. Kusjuures raha pärast töötamise orjus hoiab inimest pikalt joonel ja “truis”, ikka seni kuni on pangahärradele võlad ära makstud. Ei enne tohi surra ja võlga lastele pärandada. Kustil nagu teate säärast muret polnud. Kui sind enam eriti ei vajata siis võib erakordselt võimekas inimene järsku väga hapraks osutuda, üsna suutmatuks endale ise rakendust leida. Naiste elu mõtestab vahetu sotsiaalsfäär ära küll aga mitte mehe elu. Sellest ei saa nood tublid olevused aga sageli aru. Ei tea ei tea, spekulatsioon on see kõik Kusti kohta aga praeguse aja jaoks oli ta ehk liiga suur tõesti – ristiisa noh, nagu juba öeldud.

Igal juhul kuri sõraline ta siit ära viis. Käisin kolm päeva enne seda teda vaatamas. Üsna väärikas oli ta omas suremises.  “Sina vana sõber”. ütles ta ja siis veel, “ah ei ole siin head midagi”, ja liigutas nimetissõrme otsekui tahtnuks käega lüüa. Ja ega ta rohkem ei jaksanudki.

Seoses  Kustiga meenus kirjakoht, “tehke endale sõpru ülekohtuse mommonaga et kui see otsa saab, nemad teid vastu võtaksid igavestesse telkidesse!”

Ja seda ta tegi ja ma võtaks ta vastu küll. Tore hea sõber oli, ehkki me viimastel aastatel enam ei suheld. Peale USA-d saime ometi 1995-ndal kogu peraga nädala ta Salmistu suvilas mõnuleda.

Kui moraliseerida siis tuleb õigel ajal arsti juurde minna. Teha seda mida Eesti mehed tavaliselt ei tee. Ja surevadki puhtast lollist kangusest ja jätavad oma maksuraha teistele pruukida. Kustil olid foobiad haiguste ja arstide suhtes ja nii ta nende manu läkski alles siis kui keegi alternatiivarst saatis, kes juba katsudeski kasvaja ära tundis. Liiga hilja loomulikult. Lisaks Maksuametiga aastaid kestnud kohtuasjad ja sellest tingitud tüdimus, ning hingerahu nimel viimaks järgi andmine ja suurte summade ära maksmine. See kulutab ja väsitab inimest.

Kord kui me koos veel Jänedal õppisime, siis valetas ühikakaaslane Kustile et nikotinamiid, mida ta vahel mingil põhjusel pidi sisse võtma teeb gaifi. Ja keeraski Kusti endale siis võõra inimese kesteabmitu pulbrit sisse. Täiesti omal initsiatiivil, vale infi alusel. egi lausa keelatut, võttis närvinõrgalt ta rohu ära.  Ja oligi hetke pärast oli ta punane nagu toonane riigilipp ja hakkas tal loomulikult ka paha ja palav ja hakkas ta juba lausa kätte ära surema. Meie, sõbrad  teda siis kambakesi oksendama ajama. Ikka kõhust pigistama ja näppe kurku ajama. Pigistasime tagantpoolt mitmekesi kempsus ta kõhtu samal ajal kui ta ise endale käe küünarnukini kurku ajas. Ja öökis mis jube.  Hiljem aga õues teda veel pikalt lumega jahutatud sai. Halenaljakas lugu oli see.

Kustis oli stiili ja elu oskas ta ka nautida. Lapsed suured ja muidu ka hästi. Nii et olgu peale et lühikesevõitu elu aga kindlasti tore ja suuremalt jaolt täis elatud. Ja väga konservatiivne ja korralik ja perekeskne inimene oli ta ka.

Matusel oli plaju vanu tuttavaid keda polnud aastaid näinud. Kaupmees Toomase lesk Anu ja teisigi toredaid “tüdrukuid”. Kes olid noored ja ilusad ja nüüd on ainult ilusad. Ja igihaljas mesinik Kuusik Rein vananematu nagu Ahasveeros, ikka selline nagu aastakümneid enne, riukalik nagu Oru Pearu. Teistes ideaali otsides ja teiste ebatäiuslikkusega enda oma vabandamas.

Enne seda läks Tarmo, 19. detsembril. Särav ja kibeduseta inimene kes külvas enda ümber päikest ja rõõmu ja tegi seal asjad ammu enne ära kui teised jõudsid rääkimagi hakata. Enne seda oli Bärja Jürka surm. Juba palju ehk vast 7 aastat tagasi. Ja nüüd kaks olulist inimest järjest. Aga hakkame vast siuksesse ikka jõudma et matuseid tuleb sagedamini ja hea on sealjuures see et näeb neid keda pole aastaid näinud.

Ja tunda et seesama vaim on ikka veel elus. See vaim mis inspireeris vene ajal alternatiivi otsima ja idealiseerima välismaa alternatiivkultuuri ja muusikat. Ja mõni kangem mees hakkab veel siiani vastu. Varbola vanavara aida mees ütles et tema küll selle süsteemiga koostööd ei tee. Praegusega mõtles ta, sellesama niinimetatud “vabadusega”.Just. Selle ütles vast Uku Masing selgesti välja et pole see turumajandus muud midagi kui Thomas Hobbsi “kõikide sõda kõikide vastu”.Reeglistatud rivaliteet. Ja vabadus on see vast selles mõttes et meil on nüüd oma rahvuslik rivaliteediühik ehk rahvusriik aga see on ka kõik. Ja heitunud mesilasperena kokku hoiame me vast üksnes suure välise ohuga silmitsi. Muidu aga sõdime kultuurselt, umbes samamoodi nagu sportlased üksteisega ikka kui saab. Sööme üksteist. “Kui te ükstest sööte siis katsuge et te üksteist ära ei neela” , kirjutas vana Paulus. Hea soovitus, kas pole?Armastuse jaoks on rahvus ja riik vähe liiga suured rivaliteediühikud v.a. välise ohu korral nagu öeldud.

Aga täidetud eestlane eestlase toidulaual maitseb ju hea. Kas pole? Mõnele on antud et  neil lihtsalt pole seda vennasöömise himu. Nagu Tarmole ja Kustile. Mina sest nii vaba ei ole. Mul on oma rehnut.
Veel üks Issanda päev
Published 3.01.2008 1 0 Comments Edit

Päev pole suurem asi olnud. Inimesi ümbert sureb. Sain ühe vana tuttava kirja kus ta kurdab sedasama et surevad näed. Pikka juttu täna ei tule, võtame seda mis enne kirjutatud.

Lugesin pühade ajal läbi Toomas Vindi “Mäluauguga Naise”. Siin tuleb see mida ma sellest arvan.

Kirjanik kütab sauna.

Sauna Vindi uues raamatus muudkui köetakse ja köetakse aga laval vihtlemiseni ei jõutagi. Erinevalt “Kojamehe naisest” kus läheb üsna kiiresti “andmiseks”.Tea mis sellest saunatäiest soojast sai, kas hajus niisama ära või põles saun viimaks maha? Raamat lõpeb enne ära ja nii lugeja sellest teada ei saagi. Ka ülekantud tähenduses Toomas Vint muudkui kütab ja kütab aga erinevalt Tooma varasematest raamatutest, tõsitegevuseni asi ei ulatu. Erootiline pinge muudkui tõuseb aga vaid selleks et viimaks hajuda, või siis ehk eesnäärmesse kontsentreeruda, nii nagu saunasoegi. Ja siis polegi ime kui ööd mööduvad WC ust kulutades. Vahest on tegemist ealistest iseärasustest tingitud muutustega.

Ehk just ealiste iseärasuste pärast tõsitegevuseks ei lähegi, ehkki seksivõimalus on väga ligi ja reaalne. Els ole see paljude vanemate meeste kogemus et on väga ligi ja väga ligi jääbki. Enne kui jälle kaugemale tagasi läheb, 😉

Pigem meenutab raamat oma süzheelt kriminaalromaani mis mängib mitmete võimalustega. Raamatu lõpus astub aga peategelane lihtsalt mängust välja ja ongi kõik. Astub välja sellest stsenaariumist mida need mees ja naine kel tegelt mingit mäluauku ei ole talle pakuvad. Tavalised nishisättumusega inimesed nood mees ja naine. Pervod teisisõnu. Mis on pervosus muud nishikaup ehk see et sättumus üha spetsiifilisemaks muutub? Ja võimaluseks on sellega siis kas arvestada või mitte.

Lisaks lakkamatule seksivõimalusele mängivad raamatus kaasa mitmed Riho Sibula laulud, filmid, Mozart ja veel mitmed muud eklektilised sümbolid. Seega pürib raamat ehk kuigivõrd ka ajastu raamatuks. Ainult et kunagise Ristikivi “Hingede öö” kinolummuse asemel on nüüd seksimängud ja kultuurisümbolid. Elame reflektsiooni ajastul kui ei loe enam millegi tegemine vaid pigem tegemine ja kõrvalt vaatamine korraga. Kõrvalt vaatamine enamgi kui tegemine. Ei see ei ole predestinatsioon ega ka ettehooldus, vähemalt mitte jumalik. See on ühtede inimeste (halastamatu või siis just halastav) ärakasutamine teiste poolt. Halastav selle poolest et hea kui inimesest üldse ja ülepea veel niigi palju hoolitakse et teda ära kasutama vaevutakse. Siuke reflektsioon siis.

Siis veel üks jutt pühadele tagasivaates. Siin siis see:

Pühadest ja pühadusest

Viimased pühad on jälle selle  välja toonud mis niigi hästi teada. Nimelt et mis puutub ilma ja religiooni on kõik asjatundjad. Kui raadiolaineil kõnetab meid juba ammu absoluutne asjatundja absoluutselt kõiges, kaasaarvatud religioon, Ardo Aasmäe, siis ajakirjanduses astus meie ette hiljuti uus asjatundja ja avastaja Merca, ehk Merle Jääger, kes avastas et Jeesus sündis tegelikult kevadel. Milline fundamentaalne avastus? Mida on selle selle kõrval Kopernikus või Galilei? Tühjagi.

Andrus Kivirähkist ja tema tuumakatest religiooni alastest tõdemustest ei maksa rääkidagi. Ja enneäe imet, neid avaldatakse, avaldatakse kõrvuti Toomas Pauli ja mõne teisegagi kes ehk usuasjust tõesti midagi taipab. Eks ta natuke piinlik ole aga midagi pole parata sest eks see keda avaldatakse peegeldab omakorda avaldajate endi ehk toimetajate taset. Paraku põeb suurem osa meist seda haigust mida minu meelest võiks ehk Murutari sündroomiks nimetada. Ega seda olegi raske kokku võtta. See on seesama tunne mis ajas Tõe ja Õiguse neljandas osas Tammsaare poolt kirjeldatud stseenis härra Köögertali koos kogu oma seltskonnaga üles teisele korrusele kõikidele seda näitama kuidas ta alumise korruse kroonlühter korrus kõrgemal kinnitatud on. See on seesama sündroom mille loomeinimene küll tõusiku juures ära tunneb, ehkki ta ise sageli sama reha otsas tallub.

See on mõtteviis mille järgi olen ma nii eriline ja vaieldamatult andekas et isegi neis küsimustes millest ma tegelikult ööd ega mütsi ei jaga olen ma enda arust asjatundja. Kui mul üks tera vaieldamatult lõikab, küllap siis teisedki. Aga, ei lõika näed. Ei lähe mina võidu mägrapõrnameestega ilma ennustama. Las iga kingsepp jääda ikka oma liistude juurde. Sest muidu tõmmatakse teda ennast liistule. Las härra Paul kirjutab religioonist ja Kivirähk mehest kes tunneb ussisõnu. Ja Murutar hiirtest kuubis või sellest kuidas ta on 30 aastat oma meest on vägistanud.

Tõsi ta on et tänane sekulaarne inimene ei otsi pühadust enam religioonist vaid selle ilma härmalõngadest. Pühadelähedastest raamatutest pakuvad ilmalikku hardust nii Doris Kareva uus luulekogu “Lõige” kui ka Toomas Vindi “Mäluauguga naine”. Pakuvad tunnet, sest mida muud tänane inimene otsib kui tunnet olgu siis religioonist või mujalt.

Meenub üks Tom Cruise tõdemus et noorena meeldis talle see tunne mida religioon annab. Hiljem tuli aga tundmine et sedasama tunnet annavad ka teised asjad ja tegemist.

Lõpetame siinkohal enne kui moraliseerimiseks läheb.
Lisa 02.02.08
Published 2.01.2008 1 0 Comments Edit

Loeme teema lõpetatuks sest kibedus on mürk mis söövib luuüdisse. Elus on palju ilusat mille nimel edasi sebida ja rõõmus olla. Ja meil pole siin häda midagi. Meil pole pangalaenu, surmatõbe, kiriminaalkaristust, maksuvõlga, HIV-i, ainesõltuvust ega muud sarnast. Mis nii viga elada ja uut aastat alustada. Anna aga menna. “Jumal on õige mees, tema kohta pole mul halba sõna öelda”, nagu üks sõber vang ütles.

On inimesi kes alustavad nn. vabadust ilma kodu ja pereta ja poole millise võlaga. Kuis saab motiveerida sellist inimest paremusele. Ilma positiivse motivatsiooni võimaluseta muutubaga inimene ohtlikuks endale ja teistele.

Aeg on kõik mis meil on. Ja ajamängud on viimselt ainsad mängud mis meil on. Kui saoled sellest ainsast ajast mis sul on poole maha mänginud kas leiad endas jõudu veel millegi nimel pingutada?
Minu lahkumise asjaoludest – teema lõpp
Published 2.01.2008 1 0 Comments Edit

Austatud Aastakonverentsi liikmed, sõbrad, tuttavad, vennad ja õed Issandas,

Tundsin südames soovi teiega pisut selle üle reflekteerida mis viimasel aastakonverentsil toimus ja anda teile edasi oma isiklik nägemus toimunu ja toimuva kohta. Muud võimalust mul selleks ei ole. Tean, et see mu soov ei pruugi paljudele meelt mööda olla aga Pühakiri ütleb et “kõik mis tuleb ilmsiks on valgus!” Ja see sõna on suurem kui mistahes ametkondlik salatsemine. Ka on tõde olulisem kui mistahes pragmaatilised arutlused ja tõe ilmsikstoomine ning selle eest võitlemine on mulle oluline isegi siis kui see minu jaoks enam suuremat ei muuda. Seetõttu tunnen ma lausa sisemist kohustust oma arusaamist sellest mis juhtus viimasel AK –l ka teiega jagada. Annan selle kirjaga ennast otse oma kaasvaimulike kätte ja lasen teil ise otsustada, seda enam et AK-l piiskopi juhtimisel toimunust oli isegi mul endal raske aru saada, teistest rääkimata.

Tänan kõikide toetusavalduste eest, ennekõike oma vendi vaimulikuametis. Toetusavalduste diapasoon oli tõesti lai ja muljetavaldav, alates ütlustest “tea et vähemalt meie selles patus ei osalenud”, kuni soovitusteni “jääda alandlikuks”. Kuna ma peale seda veidrat piiskopi “erihääletust” sedavõrd toetust kogesin, siis pean lausa enda kohuseks jagada teistegagi seda millisel seisukohal ma ise olen ja kuidas asju näen. Pealegi kirjutatakse kunagi ka EMKTS-i ajalugu ja nagu praktika näitab, jäävad ajalukku suurema tõenäosusega need versioonid mida on vähemasti vaevutud kirja panema.

Alguseks üks mälupilt aastast 1990. Vend Ralf Uusmäe tõstatas sel AK-l küsimuse EMK-le kuulunud kinnisvara erastamise seaduslikkuse ja asjaajamise avalikustamise kohta. Mäletan kuidas ma peale mõnede vaimulikega rääkimist läksin värske Piiskopi Växby juurde ja kinnitasin talle et suurem osa meie pastoritest on Superintendent Pärnametsa poolt ja toetavad temapoolset kiriku kinnisvara erastamist täielikult ja ilma tingimusteta.

Ausalt öeldes ei ole ma siiani aru saanud milles mind süüdistasid AK-l üles astunud vaimulikud. Olav Pärnametsa sõnul “saagivat ma oksa millel ma ise istun”. Vennad Sutchkov, Tserenkov, Batov ja Põld aga kordasid papagoilikult piiskopi sõnu “usalduse kaotamisest” jätsid aga kahjuks täpsustamata mida nad silmas pidasid.

Milleks kõik need kaunid ja kirjanduslikud ümberütlemised? Otseseks ajendiks minu ametist vabastamiseks EMKTS Eestseisuse silmis oli kiri mille ma eestseisuse liikmele Tom Harrisonile eelmise aasta augustis saatsin ja mille ma selguse huvides ka oma antud kirjale lisan. Seega, lugege ja otsustage ise, kas on ikkagi tegemist andeksandmatu patuga mis hullem kui patt Püha Vaimu vastu, nagu vend Olav mulle ütles? Lisan siinkohal et olen oma kirja emotsionaalse tooni, mitte sisu pärast, ka vabandust palunud. Selle kohta vend Olav ütleski et selliseid asju “sorry”-ga ei paranda. Kahjuks ei tunne ma Inglise keeles mõjusamaid vabandussõnu.

Pisut ka kontekstist: 1994 -l aastal kui olin USA-s seminari lõpetamas, lugesin mulle saadetud kirjast et mind on tagaselja nimetatud EMKTS-i rektoriks. Olin sügavalt nördinud selle üle kuidas seda tehti ja avaldasin selle kohta protesti. Kuna teine pool ei taganenud, siis leppisin viimaks sellega ja just nii ma EMKTS-i rektoriks saingi. Aasta hiljem järgnes maja ost kirikule ja palve et ma Tallinna koliksin. Seda meie pere siis ka siiras heausksuses tegi. Kui pidasin vajalikuks korduvalt küsida mis sellest majast tulevikus suhtes minu perekonda saab, siis sain ikka, nii Olavilt kui Toomaselt vastuseks, “usalda Jumalat ja ela edasi” ning “ega keegi seda teilt kunagi ära küll ei hakka võtma”.

2006 a. eestseisuse koosolek, leidis aset peale minu hinnangul üht kõige edukamat aastat seminari ajaloos, mille üheks väliseks märgiks oli kahtlemata ka EKN oikumeenilise aastapreemia saamine. Selle vaieldamatu edu eest oleme võlgu innukatele ja andunud inimestele kes EMKTS-s töötavad ning ma ei pea seda mitte mingilgi kombel enda teeneks.

Enda suurimaks veaks pean ma seda et ma usaldasin liialt Mark Nelsonit, kes nagu nüüd on selgunud on aastaid kodu- ja välismaal minu vastu intrigeerinud. 2006-nda aasta Eestseisuse koosolek oli oma üldtoonilt negatiivne ning ei tunnustanud mingilgi kombel saavutatut. Oli ilmne et eestseisus oli tahtlikult oma “informandilt” saadud teabe alusel kokku pannud vägagi moonutatud pildi seminari elust. Tom Harrison rõhutas mulle eelmisel aastal et ma pean midagi ette võtma oma konfliktis Mark Nelsoniga. Kuna minu arvates meil mingit konflikti ei olnud, siis oli ainuvõimalikuks järelduseks et konflikti välja mõtlejaks ja sellest rääkijaks oli Mark Nelson ise. Siinkohal ma väga ei imestanudki sest vaid mõned aastad tagasi oli vend Mark mulle minu kabinetis öelnud et me “peaksime kuidagi vend Olav Pärnametsast superintendendina lahti saama.”

Siinkohal jääb vaid käsi laiutada ja küsida et kuidas sobib kits kärneriks ehk kes õpetab eetikat EMKTS? Miks see nii on, seda tuleks aga küsida EMK juhtkonnalt. Nüüd on olukord selline et intrigaan toimetab õige inimesena edasi ja õpetab jumala rahvale eetikat aga mina, tema intriigide ohver, olen sunnitud lahkuma. Kui ma eelmisel aastal rääkisin Taaviga soovist Mark tema ametist vabastada, vastas ta et meil tuleb taluda “vaia oma ihus.”

Eestseisuse poolt omandatud negatiivse pildi tõttu seminari elust vastutasin loomulikult mina ning selle vastutuse väljenduseks sai viiepunktine arengukava, mille Tom Harrison esitas mulle 5 minutit enne 2006-nda aasta EMKTS-i lõpuaktuse algust minu kabinetis.(vt.lisa)

Kuna ma viiekümnese mehena tahaks ma elu jooksul saada võimalust ka omaenda arengukava alusel areneda, siis peale pikemat järele mõtlemist kirjutasin Tom Harrisonile möödunud aasta augustis kirja, kus ütlesin et ma ei ole nõus eestseisuse poolse hinnanguga seminari tööle ega ka mitte selle arengukavaga mille nad minu jaoks olid kokku pannud. Soovisin et nad tunnustaks vähemalt seda et nende arusaam Seminarist 2006-nda aasta eestseisuse istungi ajal ei olnud adekvaatne. Eeldasin oma sinisilmsuses et järgneb ehk mingi dialoog või arutelu. Selle asemel aga läks täide kõnekäänd, “kui sa probleemi tõstatad, siis muutud sa ise probleemiks” Ja nõnda otsustasidki EMKTS eestseisuse USA liikmed minust vabaneda. Aimasin et see nii võib minna, ei arvanud aga ometi et meie kallid ameeriklastest sõbrad nii kergekäeliselt oma investeeringust (mida mina ja minu pere mingis mõttes kahtlemata oleme) loobuvad.

Arvan siiani et tegin seda kirja saates laias laastus õigesti sest kusagilt läheb iga inimese jaoks mingi põhimõtteline piir millest ta lihtsalt ei saa üle astuda. Olin ka sügavalt tüdinud sellest pealispindsusest otsuste tegemisel mida olin aastate jooksul EMKTS-i eestseisuse mõnede USA liikmete poolt kogenud. Ka ei pidanud ma vajalikuks hakata taas tõestama seda et ma ei ole kaamel. Eestseisus oli oma valiku intrigaanilt ja minult saadud informatsiooni vahel teinud ja palju mina sinna parata sain? Olin lõpuks veendunud et täiskasvanud inimeste vahelist ausat ja avatud dialoogi osaga eestseisuse liikmetest ei ole ega saagi olema.

Peale 2006-nda aasta eestseisuse istungit pani EMK Superintendent Taavi Hollman minu elukoha ja ametiga seotud kulutuste üle otsustama minu otsesed alluvad, dekaani ja pearaamatupidaja, kes asusid ka otsekohe suure innuga võõras (loe:minu) rahakotis raha lugema. Püüdsin tulemusteta juhtuda Taavi tähelepanu selle ebakohasusele igasuguse elementaarse subordinatsiooni suhtes mida ta tegi. Olen alati vaimulikuseisust ja selles viibimist pidanud eriliseks privileegiks ning olen end reeglina allutanud ka kaasvaimulike noomimisele ja juhendamisele. Mulle oli aga põhimõtteliselt vastuvõetamatu see et inimene kes oleks pidanud olema mu hinge karjane pani mu enda mittevaimulikest alluvad minu ametiga seotud asjade üle otsustama.

Lisaks loomulikult veel ka põhjused meie kirikus endas ja meie kiriku poolne reaktsioon eestseisuse otsusele, mis pehmelt öeldes ei olnud mitte toetav vaid parastav. Mind teoloogina on see pannud küsima ja arutlema selle üle millist eluõigust on üldse kirikul kes oma igapäevases elus sarnaselt teiste selle maailma organisatsioonidega juhindub ametkondlikest ja majanduslikest huvidest, mitte Jumala armust? Selle maailma loogika loobub alati, erinevalt Heast Karjasest, 1-st 99-a nimel. Selle maailma ametkondlik loogika on alati valmis seda ühte ametist vabastama ja maha kandma ning kividega (loe: sõndega) kui lihtsalt “kehva inimest”, “intrigaani” ja “kibestunut”, surnuks viskama ja maha kandma. Just sarnaselt tehti muuseas ka Jeesusega variseride poolt kes lähtusid sarnaselt ametkondlikust egoismist ja kinnisvarahimust (vt.“te sööte lesknaiste hooneid ja loete silmakirjaks pikki palveid”).

Kuna ma EMK-d seestpoolt tunnen siis tean ma väga hästi ka seda ühte ja universaalset diagnoosi mis sarnastel juhtudel inimestele, küllap seekord ka mulle, pannakse. Selleks on – kibestumus. Võin teile kinnitada et ma ei ole kibestunud vaid soovin lihtsalt kogu südamest lihtsalt oma vaatepunkti välja öelda. Muud võimalust mulle selleks ei ole jäetud. Arvan et avatud ühiskonnas on mul ka vääramatu õigus oma arvamus avalikult välja öelda. Loodan et te siinkohal mind mõistate.

Kui Jumal aega ja tervist annab siis ehk valan kogetu kunagi lisaks ka ilukirjanduslikku vormi. Jah, mida teha siis kui kirik on muutunud suuresti välisabi vahendajaks ja kinnisvara hooldusasutiseks? Mida teha siis kui fookuses ei ole enam Jumal ja inimene vaid ametkondlik egoism ja majanduslikud huvid? Laiemalt võttes arvan ma et minuga sündinu tuleneski ennekõike sellest nihkest EMK mentaalsuses kui millestki muust.

Arvan, et kohaliku koguduse tasandil esindab meie kirik Jumala Armu Evangeeliumit täiesti adekvaatselt. Üsnagi erineva pildi saame aga siis kui vaatame meie kiriku keskust. Tundub et üha enam ja enam tiirleb meie kiriku keskuse elu just nimelt ümber raha ja kinnisvara. Arvan, et see minu kogemus meie kiriku keskuses valitsevast meelelaadist on praeguseks ka paljude kohalike koguduste kogemuseks nende suhtes Tallinnaga. Ja seda ajal kui kirik kaotab inimesi ja kogudusi suletakse.

See paneb mind küsima EMK võimekuse üle üldse endasse maailmast tulnud inimesi integreerida. Vaadates nii iseend kui mitmeid oma sõpru kes on teatud perioodidel olnud EMK-ga seotud, paneb see mind küsima EMK misjonitöö olemuse ja sisu üle. Ma ei räägi siinkohal vagast evangeelsest retoorikast, seda on meil küllaga. Mida vähem sisulist võimekust (empaatiat ja armastust) sellega kaasneb seda õõnsamalt see aga kõlab.

Kui ameeriklaste roll minu suhtes on vähemasti mõistetav, siis ei saa ma küll sedasama öelda meie Kirikuvalitsuse kohta. EMK Kirikuvalitsus võttis kohe peale Eestseisuse otsust selge seisukohta võtta meie perekonnalt ära meie praegune eluase, mida me mõistetavalt oleme emotsionaalses mõttes hakanud oma koduks pidama. Kuidas peaksin ma selgitama seda oma lastele ja oma kirikut välja vabandama, samal ajal kui mitmed inimesed kes praktiliselt kirikutöös ei osale elavad aastakümneid soodusüüriga EMK kinnisvaral? Miks otsustati kohe peale mu ametist vabastamist minu perekonna suhtes järsku säärast “printsipiaalsust” ilmutada?

Kui püüdsin selgust saada selles, kas mind ei vajata enam kui rektorit või mind ei vajata enam üldse, siis väljendas EMKTS Eestseisus end täiesti selgelt ja üheselt, öeldes et mul ei ole lubatud EMKTS-s õpetada. Ka ütles piiskop Olsen mulle juba eelmisel talvel et peaksin hakata endale uut tööd otsima.

Mida teeksite teie kui teile öeldakse, lausa karjutakse näkku, et sind ei taheta ning sult võtakse ära kodu ja töö. Meenutaksin siinkohal Viidingu luuletust, “ja aeti välja emakojast ja isakojast aeti ka; legend vaid räägib kadund pojast; et ise olla läinud ta…”. Need read väljendavad kõige selgemini seda mida ma tunnen. Arvan, et igale elementaarse empaatiavõimega inimesele on absoluutselt selge ja arusaadav see kuidas ma reageerisin ja seegi miks ma reageerisin just nii nagu ma reageerisin. Nii et palun ärge arvustage mind ja öelge et ma olevat kuhugile läinud. Kui see minuga niimoodi juhtuda sai, aiis küllap saab see samamoodi minna ka iga teise vaimulikuga EMK-s .

Liiatigi ei ole ma mitte kuhugile läinud. EMK-l on nimelt EELK-ga konkordaat mis sedastab selgesti et meie kirikud tunnustavad üksteise ordinatsiooni ja sakramente. Kui meie kirik sisuliselt (minu näitel) seda konkordaati ei tunnista, mida väljendab minu tagaselja kustutamine Superintendendi korraldusel EMK vaimulike listist ja samuti mu seljataga väljaarvamine EMK tööorganitest, siis on see äärmiselt kurb ja seda enam kurb et EMK sõnades siiski seda konkordaati tunnistab.

Siinkohal ei jää mul mitte midagi muud üle kui vaidlustada need ebaloogilised ja EMK oikumeenilisi kohustusi salgavad korraldused mis Superintendent Taavi Hollmani poolt on välja antud.

Ka olen ma just seetõttu sunnitud sedasama kirja teistesse listidesse, mitte EMK vaimulike listi, saatma. Kui ma ei ole EMK organites aga viimastel kuudel osalenud siis on see toimunud just nimelt kogetu mõjul. Ometi ei anna see Sup. Hollmanile mitte mingisugust alust ega õigust muuta mu staatust EMK-s. Kui see asi lähiajal korda ei saa siis olen sunnitud järgnevalt pöörduma vastavate organite poole Keskkonverentsi- ja üldkiriklikul tasandil.

Siinkohal palun viivitamatult ennistada mind EMK vaimulike listi ja Kiriku organitesse kuhu ma kuulun.

Oleks olnud kõige loomulikum kui EMK peale EMKTS Eestseisuse poolset minu ametist vabastamistoleks pakutud mulle tööd EMKTS-i õpetajana. Piiskop Olssen deklareeris aga Aastakonverentsil et mulle määramist ei anta. Küll aga soovitakse nüüd et ma n.ö althõlma siiski natuke ka EMKTS töötaksin ja osasid üliõpilaste töid hindaksin. Ma võiks teha seda ja enamgi veel kui EMKTS Eestseisus selgesti oma sellekohast tahet väljendaks. Seda aga ei ole tehtud.

Lisaks nimetatule teevad mind ärevaks muudki arengud EMK-s. Ma ei ole kunagi seda põhimõtteliselt õigeks pidanud et meie kirikus saab kõige kõrgemat palka (vähemalt) kolme koha eest inimene, kes ei ole isegi meie kiriku liige. Ei, ma ei arva et Maiu liiga palju saaks, või halvasti töötaks, otse vastupidi. Arvan vaid et ta saab liiga palju võrreldes meie kiriku vaimulikega kes ei saa end sarnaselt “kolmeks jagada”. Kahtlen ka selle seaduslikkuses. Kui ma kunagi nõudsin et Maiu kiriku pearaamatupidajana tööle asudes vähemalt ühe oma kahest ametikohast seminaris loovutaks, siis ei saavutanud ma ometi midagi, kuna Olav Pärnamets arvas teisiti ja te võite kolm korda arvata kumma tahe peale jäi. Just nii Maiu need kolm kohta omale saigi.

Olen ligi 20 aastat oma elust parimat arusaamist mööda meie kirikut teeninud ja imestunud et nüüd järsku olevat ma “usalduse kaotanud”. Ja mis „kaotus“ see selline on mis vaid ühtainsat ametit puudutab? Arvan, et vaimulikud Pärnamets, Sutschkov, Batov, Põld ja Tserenkov reageerisid oma kummaliste ja mind ähmaselt süüdistavate sõnavõttudega AK-l pigem sellele et olin vastu katsele Artur Põld juba möödunud, 2007 a aastakonverentsil ilma haridusnõudeid täitmata vanemaks ordineerida. See oli lihtsalt võimalus mind selle eest rünnata et ma soovisin et EMK-u elu enam kiriku korra järgi ja mitte subjektiivse klikilikkuse järele käiks. Ja küllap tehakse see, Arturi ordineerimine, nüüd juba järgmisel AK-l, ka ilma suuremate pingutusteta ära!

Need ongi need murepunktid mille välja ütlemist ma pidasin vajalikuks kuna mu siiraks sooviks on see et EMK võiks puhtama ja eetilisemana Kristust teenida. Olen alati kalliks pidanud osadust oma vendade kaasvaimulikega. Kahjuks jäi see side vikaarametis sageli nõrgaks. Ka ei ole ma EMK-lt peale mu ametist vabastamist kogenud absoluutselt mitte mingisugustki muret ega hoolt mu enese hinge suhtes. Õnneks olen oma praeguses olukorras kogenud mõistmist ja toetust vendadelt EELK-s.

Arvan siiski, et teie, kaasvaimulikud, suudate mind soovi korral mõista, mitte hukka mõista! Ühtlasi soovin teile veelgi pikemat meelt ja suuremat kannatlikkust kui on minul nimetatud olukordade muutmiseks.

Siiski on Jumala arm suurem igasugusest ametkondlikkusest ja väiklusest. Just seda Jumala armu soovin ma nii endale ja teile!

Teie vend ja kaasvaimulik Kristuses,

Andrus Norak

Lisa:

Dear Tom,

I am still on vacation and so is the full Seminary. So, we have not spent any money during this time. We do have around 35 000 USD on our bank account at the moment.

As I am reflecting back to the BOT meeting, I must admit that I do not agree with your assessment of the situation and that of my job. Let me also remind you that the BOT was created and called into existence by the Seminary or to be more precise by me in order to improve the financial situation of our institution. Now when we are facing difficulties I do feel like Chronos` child.

Let me also remind you that my most immediate superior is DS Taavi, with whom we have mutual trust and as much as I understand he does not share your understanding with regard to my work either. I very much doubt whether you had time to speak with enough workers of the BMTS in order to draw that kind of conclusions as you did. Except maybe short conversation you had with Mark. By the way I personally asked him to fetch you from the airport. Let me also tell you that in my opinion I do not have “a conflict” with Mark. We have never had any heated conversations or argumentations, so if there is a conflict in his opinion, let him also deal with that. I do hope that you can give him some hints in this regard. As a member of a Board of Ordained Ministries I was strongly against him becoming a probationary member of our AC. And I was not the only one in this Board having doubts concerning him. You may ask Üllas Tankler in this regard who is in charge of BOM. May be that is what he meant, I do not know.

Mark is also the “only thing” I personally feel that I have done wrong. I have delegated too much to him and trusted him too much and he is clearly not proved to be trustworthy. And now you are demanding me to make friends with him! I do hope that you at least admonished him for speaking badly about me behind my back as appears to be his long time custom all over the world. A while ago he spoke to me the same way about Olav, “we do need to get rid of him”. In my opinion he has proved himself in spite of all his qualities as a schemer. If you think about the future of the BMTS with me or without me please keep this in mind. And he is in addition to that a teacher of ethics! Let me also assure you that I am not going to use what you have told to me against him in any ways. In my opinion that would be something you need to do.

Please forgive me but I am a teacher cultural anthropology! And now you have decided to confirm his work and put me on a probation! I can probably use it as an example in my Cultural Athropology classes. Yes, I can tolerate him for another year but I must say that your mediation kind of reminds me your mediation once between me and Kersti which was a complete disaster.

I recently watched a documentary about how US army is preparing Iraqi soldiers. Everything went well till the final day when those poor Iraqi soldiers where forced to shave their moustache (my computer tells my that I am not spelling it right!). For about one third of them it was too much and they left. Those who were shaved were weeping at the same time. Watching this movie I understood that US can never win in Iraq. I have used this story as an example in my cultural anthropology classes. So let me put it another way, I prefer to leave with hair still underneath my nose. It is a very risky business to be your ally since You tend to rob the dignity of your allies.

In my own opinion my only mistake in addition to “mark” has been that I lead having a different leadership style, which is not the one you would like to see. My motive has always been delegating myself so to say “out of office” and since you are already discussing that question I have done it with quite good results!!!!!
I have also always taken the full responsibility in order that my workers could have a peaceful and prosperous life.

Dear Tom, I do know that I am not in a win-win situation. I am not even in the win-lose situation in spite you are probably trying to tell me that I am. Even if I did my best in order to fulfill your special exercises (asanas – thats a yoga term!)I am not sure that I am capable of doing that. Even if I am, I am not sure that the communication deficit allows you to perceive things in a similar way with me since there is no objective criteria how to measure my success or no success. Your assessments at the last Board meeting made this crystal clear for me. I do understand that your word, Tom, matters probably most in this regard. However I am not willing to assume again the role of naļve and thankful aboriginal. My first and foremost priority is to serve my people and my church according to my head and heart, and I can assure you that I have done that as well as I could. In this sense I do not let you to impose any inferiority complexes on me. I am not accepting that.

You have really put me in a delicate situation. My church really needs me and I am sure that my immediate superior Taavi thinks so also. Remembering your hostile attitude towards me during the first day of the meeting and knowing at the same time how big a part you are playing in the life of UMC in Estonia and of the BMTS it is really hard for me to imagine myself as a teacher at the Seminary or in some other church position. I would probably always feel that my person alone would hinder other pastors to live better and receive more income through your donations. That’s the sad reality of a colonial church!

At the same time I have no doubt that my church in Estonia needs me and my abilities more then you do. You can afford schooling another Estonian and letting him or her go when he or she does not serve your purposes any more. You can just take another one who is exhibiting more of those qualities you like. Our little church cannot afford that kind of pattern. However I really doubt that there are any positions available in Tallinn which would provide enough living for my family in Tallinn. At this point I cannot leave Tallinn for many reasons, like the level of education and many other reasons.

I do hope that time will solve this dilemma of mine. I also know that you will do your best in order to help “time” in this regard. So let me be clear that I am not going to make any radical changes just because you have a sense that I am not doing my job. What needs changes is in my opinion rather this “sense” of yours. It would be hypocritical from my side and I do hope that you do not want to create from me just another aboriginal pharisee. My consciousness is clear and I have led the BMTS pretty much the same way during all those years. I will guarantee as peaceful working atmosphere for my subordinates as much as I can for another year, except for schemers. So, I am going to do it the same way as I did before and please do not refer me back with words of how disappointed you are and etc…..

However let me remind you that UMC in Estonia is nothing put a small and in the eyes of at least Lutherans a sectarian church. Due to our smallness is every person of great value and there are practically no substitutes. I have fought hard in order to create some “methodist identity” in my church and adviced my DS quite often in this regard. This last meeting of the BOT has caused some serious doubts in this regard in my heart. My vision actually is that that the UMC in Estonia would be an autonomous church where we could freely exercise methodist identity as we understand it……….

To be honest was the first day of the BOT meeting for me emotionally very unpleasant experience and it did not further my willingness to co-operate with you in any possible ways. Your attitude was simply arrogant and hostile. Some of you also used statements which were simply wrong like that of Jack Harnish about “big gap” in salaries between me and the rest of the employees. I do not get even the highest salary at the BMTS but it does not seem to be in any ways your concern.

However it matters to me a lot what would be the future of the Seminary. Probably the best option would be to bring someone in from the USA. Someone like Wes Griffin who created the BMTS, regardless of his later problems with Dr. Eddie Fox. He was able to win the hearts of our people due to his sincere empathy. He is a living proof that people like him do live somewhere in the USA, unless of course he was not the last one.

It could be done on a basis of rotation, this person being a fund raiser or representative or president or whatever by rotation for a year or two years in a row. That would in my opinion be the best option since someone new from outside would be perceived as a neutral by locals and this persons role as a fund raiser would give him/her also much needed authority. At the same time due to our smallness we are quite corrupt. I mean that human relations are playing much bigger role than the rules. In this sense also would someone from outside be the best option. However the most difficult problem what hinders such an option is that the success of him/her rests solely on the personal qualities of such a person.

Another opportunity would be electing a new rector for three years from among the locals. If you decide not to elect me, (which you probably do)there is in my eyes only one possible candidate and that is Mrs. Thea Kant. Of course, rocking this little boat whatever way creates always unpleasant results, like some people leaving. I am probably the only one on our faculty who could be called a theologian. Me and Mrs. Lii Lilleoja, we have fought hard for our small institution to be taken seriously in terms of theology and educational studies. Our work has been rewarded with accreditation and this ecumenical reward we received last year. I do know that Mark and may be some others would like our school to be a Mission tilted Bible school. I am not against that either but such a small institution cannot be too many things at the same time.

So, in a sense I do see myself as a kind of guarantee of stability at the BMTS. Since you are far away you can never be closely enough involved in a real leadership of the BMTS and in a sense it is even better.

So, whatever changes..it is always a gamble for the members of the Board. Before making something radical decisions it would be wise at least trying to guess what will happen next. BOT last meeting showed clearly that you are not capable of doing that, mostly due to the lack of time and information and may be also interest or the combination of all those factors.

Let me also state it quite clearly what you already know. You have given me through UMC in Estonia a home and I am not going to give up my home under whatever circumstances. You in the USA have multiple options due to your financial abilities. We do not have that kind of options. So, I hope that you understand that in terms of home I am desperate and I will fight with all possible and impossible means for keeping it. Of course the easiest option for you would be to delegate this question to the UMC in Estonia. However your word matters a much in this matter also.

You also do not have to worry about publicizing our letters. I am more than willing to do it myself.

Now, when I have saved hair underneath my nose, let me come to those five points:

as follows:

1.) “Vision. Where is the BMTS headed? What compelling vision are you casting to lead the seminary?”

I do think that the present vision is good enough.

2.) “Spiritual Leadership. You must be a pastor who leads the BMTS by
your prayers, devotional, bible study. This is both a personal/public thing.”

Sure, I am still in the Doctoral program of the Theological Faculty of the Tartu University. I am regularly reading The Bible, theological literature, I am giving alms to the beggars and trying to spend time like my Master with prostitutes and tax-collectors. There is one of tax-collectors even among our student body. How are you doing in this regard?

3.) “Unity. Your staff is not unified. They have very low morale. In particular, I told you that Mark is very unhappy with you and with your performance. It is in our Board’s opinion that Mark is accurate in his assessment of your job.”

Strong words, especially about low morals. What do you mean by that remains unclear. I can only say that you were probably drawing your conclusions based on insufficient data. Let me say it once more that Mark is a professional schemer. So, would you please do something about it.

“You must seek to win Mark over by showing that
you are a competent and caring leader.”

Excuse me, but how caring are you Tom concerning those who plot against you in your own church?

“You may need to get someone (Taavi?) to help mediate this conflict with Mark. I told you that Mark will NOT be named BMTS Rector. That will not happen. In addition to Mark, we have concerns about your relationship with your other staff members.”

Ok, that is the place where you simply need to give me more data. But first of all you need to get more data in order to make such statements. Otherwise those cannot be taken seriously and I must tell you again with all due respect that you are just not right.

4.) “Budget. You must manage this so that you know what is going on and you can communicate effectively how much is coming in and how much is going out. You must stay on top of this. We want to know what strategies you have to receive more money, and what strategies you are employing to reduce expenses.”

I do think that we spoke about it at the meeting. It is very limited and minor what could be done, like “thank you” letters and etc. More decisive would be the idea I have told for many years to find a person who would be a part-time teacher at the BMTS or rector or president or having whatever official position but who in essence would be an official contact person and a fund raiser for the Seminary. I still do think that it would be possible to find someone if you instead of criticizing me would try to be a bit more constructive and make some real efforts.

5.) “Communication. I asked that you communicate directly with me. I asked you for an immediate response (which you did not do), and then by August 1st you will give me a report every time you are paid (which is twice a month).”

I have not been paid yet. It will happen in mid August.

“This report will tell me what you have been doing and what progress is being made in these areas. I also told you that you must communicate with Taavi and the Bishop.”

Do not worry I do communicate with Taavi very often. About bishop I do think that he simply was playing along and let you go your way at the meeting. But, yes, I will communicate with him also.

“I anticipate hearing from you on August 1st. You are in my prayers,
Andrus.”

I do hope that my letter was not “waste of time” from my side either. I do think that you owe me at least an apology for obvious hostility I experienced the first day of the meeting and the way you handled the situation you in a sense first created. It was also not right not to include DS Taavi, my immediate superior into your considerations.

Yours in Christ,

Andrus Norak
Head uut aastat II
Published 1.01.2008 1 0 Comments Edit

Niikuinii tulevad kannetesse augud sisse. Nii et täna siis juba teine. Hommikul suri vana sõber ja teine vana sõber ütles et inimesed ei saa aru minu lahkumise asjaoludest. Tulin just lastega Türisalu panga alt. Igati tore matk oli. Sai alt minna ja ülalt tulla. Sai ringi ära teha. Kord aasta tagasi oli vesi selleks liiga kõrge.

Samuti sain oma vanade asjade ülesriputamise eest noomida et võimalikku lugejat tuleb austada. Tõsi ta on. Nii et nood vanad asjad said siiski vaid nagu prooviks üles riputatatud. Sellest aastast siis värske stuff. Ja pane see omale kõrva taha – lugeja – ma austan sind.

Siia võiks tulla kunagised Via inimesed ja miks mitte ka “delfiinid” ja teisedki kes kusagil virtuaalmaailmas ikka veel vaikselt edasi tiksuvad.

Matk vaimustas, eriti see väike ohutegur et suured kivid kohe kõrval ülal ripuvad. Võin matkajuhiks tulla kui keegi soovib. Madala ohuastmega matk tuleb aga oht on olemas ja seda ei tea iial millal mingi kivimürakas liikuma pääseb. Madala matkaopase tasuga ka siis 😉

Nüüd siis minu lahkumisega seotud asjaoludest. Miks peaks see üldse kedagi huvitama. Aga huvitab ikka, olin vist pikima staaziga eraülikooli rektor – 14 aastat on tõsine ja pikk aeg. Seda kurvem kui selle lõppu pettumus pärjab. Kas saab seda lühidalt ära öelda miks ma ära tulin, siis jah saab.

Tulin kuna aeti. Kuna USA eestseisjad Jim Jackson, Tom Harrison, jt otsustasid EMKTS -i puudatavates küsimustes kuulata intrigaan Mark Nelsonit, mitte mind.

Seoses sellega ei pidanud ma paslikuks hakata kellelegi tõestama et ma kaamel ei ole.  Otse vastupidi, saatsin Tom Harrisonile kirja kus ütlesin välja selle et ma ei ole nõus nende hinnaguga EMKTS-i tegevusele. Ja nemad otsustasid selle peale must vabaneda. Imelihtne!!!!
Mu oma kallis kirik, EMK  – Eesti Metodisti Kirik aga käitus nii nagu üks korralik koloniaalkirik käituma peab, kes pealegi veel rahaliselt sõltuv on. Eesotsas praeguse Superintendendi Taavi Hollmaniga. Mu kirik salgas maha oma endiste juhtide ütlused (Olav Pärnamets ja Toomas Pajusoo) selles osas mis puudutab mu praegust elamispinda ja mis kõlasid korduvalt ja järgmiselt, “ega seda teilt keegi kunagi ära küll võtma ei hakka!” ja tegi just nimelt seda. Tegi kiiresti tähtajalise üürilepingu mille alusel ma kaotan oma elamispinna koos oma seitsme lapse ja abikaasaga kas augustis 2008 või augustis 2009 olenevalt mu rahalisest võimekusest üüri maksta.

Kusjuures juriidiliselt on kõik loomulikult JOKK. Lihtsalt puhtinimlikult on raske kui su oma kirik keda sa oled 20 aastat teeninud sul vaiba alt ära tõmbab ja sinisilmselt “admiral” Nelsoniga kaasa mängib. Siit siis viide meie iseolemisele, selle võimalikkusele ja võimetusele.

Ei taha me ise olla, pigem oleks ikka kupjad, kiltrid ja aidamehed edasi. Sõltuks välismaa rahast ja arvamustest edasi.  Ja isegi see välismaalane  kes kohapeal elab ja absol kõikide kriteeriumite kohaselt intrigaan on – täiesti puhas case, muuseas, temalgi on 60 % õigus kohaliku 40% võrreldes.

Ei tea kas see midagi selgitab  – vaevalt. Kel huvi on küsigu ise edasi, küll ma räägin ja seletan. Ja miks ma ei peaks?

Nüüd olen vanglakaplan. Emotsionaalselt tasuv töö ja et seda tasuvust tasandada on palk sedajagu väiksem. Nii et vaatame mis edasi saab. Kas elame ära või läheme n.ö. rahvamajandusse edasi.

Aga ilusaid inimesi on. Oleme varju leidnud Peetelis siiani ja seal on tõesti mõnus ja hea. Sest ega me sellest suurest loost- Evangeeliumist  nimelt – enam ei pääse. Miks? Lihtne vastus sest pole inimestele maa peal antud ühtegi muud nime kelles meid päästetakse. Liiga lihtne et aru saada. Aga mulle meeldib see et mu personaalküsimusega on tegeletud juba ligi 2000 a enne kui ma ilmale tulin. Mulle meeldib see et mulle on andestatud ja et mind on lunastatud. See on sagen hyvä.

Individualismiajastul  on asenduskannatust raske mõista. Asenduskaristust vast mitte nii väga. Vangimajas juhtub ikka et veel rohkem kui kurikael ise kannatab keegi kolmas, tavaliselt naine või lapsed. See oleks näiteks äraspidi  asenduskannatusest. Õiget pidi oleks nii et keegi kannatab selleks et mina ei peaks kannatama. Ja õnneks nii ongi.

Minu kana kirikuga kitkuda aga selles seisnebki et see asutis ei juhindunud minu kaasuses mitte inimese s.o. minu huvidest vaid omaenda kui organisatsiooni majanduslikest huvidest.

Ma ei arva et mingi teine kirik maa peal seda suurt teisiti oleks teinud. Ei, see on pigem etteheide sellele et minu kirik ei olnud parem. Liiatigi jäeti mu enda surematu hing ilma hooleta ja visati mind nii nagu mu Meistergi “linna taha” ja “väljapoole leeri”.

Nii tõstab kirik end Jumalaks ja võtab endale viimse kohtu õiguse. Võtaks ta sedagi. Ei, ta teeb seda kõike lipitsemisest USA rahastajate ees ja otsustusvõimetusest ja argusest.

Ja hädas tunned ära oma sõbrad. Sõber Priit on mind teist korda elus ametkonna nimel hüljanud ja millegipärast ma ei imesta selle üle.

Head ametkonnaaastat, kallid kiriklased, metoodilised metodistid kinnisvarausu ja hooldamise seltsist. Nii tahaks siinkohal silmakirjaks soovida! Vaikige mind pealegi surnuks! Mina karjun nii nagu siga aia vahel. Kui ma viitsin loomulikult! Ja mul parasjagu midagi targemat teha ei ole. Matkata või kalastada.

Nii nagu Inno ja Irja ma ei hakka. Rääkima aegadest kui Ingridil veel habe ja vuntsid kasvasid. Ja rinnakarvad.

Elu on eksperiment. Jah, te kuulsite õigesti, eksperiment, mitte ekskrement! Proovige ise ka! Uuel aastal uue hooga, head eluliugu!

« P

Tere,

Kena et loed kui loed.  Hakkame siis uuel aastal uue hooga peale. Uue aasta otsustega ja puha. Saada paremaks ja hääks. Kas saame ei tea. Ehk saame ehk mitte. Oleneb motivatsiooni tugevusest. USA-s olla nii et jõusaalide kasutajaskond kahekordistub iga aasta hakul. Aprilli alguseks olla aga täiesti vanale tasemele tagasi kukkunud. Ju siis saab motivatsioon otsa ja alati võib jääda ootama muud ja mugavamat daatumit, näiteks või järgmist aastalõppu ja uut aastat.

Lisaks välisele ja vormilisele ajale on veel olemas ka meie endi sisemine aeg, see mida näitab bioloogiline kell ja alles siis ” verekell on ära joonud aja…..” siis sünnib midagi tugevamat vägevamat ja pöördumatumat. Siis tuleb surm soe ja sume. Oh oleks see nii, pigem on ta kalk ja kume ja teeb kõik enda ümber tõsiseks ja ühevalentseks.

Sellepärast seni kuni meil on aega võtta aega, võtkem aega – ei vast mitte kalgi tõsiduse vastu valmistumiseks, vaid pigem selleks et olla soe ja mõnus ja tantsida selle inimmaailma kategooriate piiridel, selle asemel et neid läbi tõsiduse ja ühevalentsuse kinnitada. Surm on suur asi ja temaga võib terve elu tegeleda ja ometi mitte omada empiirikat selle kohta kas tuleb siis paremini välja või mitte. Ja mis see parem oleks. Vanasti oli suremise kultuur täiesti olemas ja inimest ei heidetud kodust välja enne matuseid. Nüüd sageli kuid enne, juhtmete ja torude otsa ja teiste otsustada selle üle kuidas tal parem oleks.
Olla postmodernne inimene on ju tore. Tore on olla vähe kerglane eklektik. Jah just elektik, mitte elektrik. Sest tõsiduses luurab meid joomakohades alati vägivaldsuse krokodill et meid endiga kaasa oma sügavatesse voogudesse kaasa  viia.

Oh jah oleks Alliksaar saanud blogi pidada. Oleks see vast lust olnud. See on siis täna mu kirsipillamise päev. Hakkame blogi pidama – Halleluuja ja vaatame kaua me vastu peame kas aprillirahutusteni või kauem. Kas on see mu enda monoloog virtuaalmaailma pimedas kangialuses või teeme siin ühe väikese peo, paneme lõkke püsti, küpsetame vorsti ja teeme nalja lõrvale.

Nüüd lastega loodusesse sest kohe kisub pimedaks.
Impordist
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit
ANDRUS NORAK: Väärtuste impordist ehk mõnest hiljutistest arengust
Lisatud: 16. märts
Loe kommentaare
Saada sõbrale
Nagu Francis Fukujama viimase Sirbi Diplomaatia Eri vahendusel osundab on demokraatia import oma olemuselt nonsenss. Demokraatia saab võrsuda vaid inimkogukonna seestpoolt. Ometi arvavad selle ilma suured ja vägevad, et miski, mis kord nende seast tõusnud, on midagi kogukonnaülest, jumalikku ja lausa universaalset. On miski, mille sisseveo ja isegi jõuga pealesurumise eest iga muu maailma kogukond peaks suisa õnnelik olema. Siin on aga Bushi administratsioon astunud märksa libedamale jääle kui Reagan omal ajal. Nimelt tundus mulle, et Reagani administratsiooni võitluse teravik oli suunatud võitlusele individuaalsete inimõiguste eest. Nõndasamuti ka Jimmy Carteril. Bush on teinud oma südameasjaks aga printsiipide, põhimõtete ja hiskondliku elukorralduse ekspordi.Just indiviidi väärtustamine on see, mis kunagi kristlusest võrsununa teatud arengutingimuste kokkulangemisel tõi enesega kaasa lääneliku demokraatia sünni. Demokraatia ülaltpoolt ja relvajõul peale sundimine viib aga täiesti loogiliselt ja mõistetavalt otse vastupidistele tagajärgedele.Lääne demokraatia suur šanss oli suhtuda Islami kogukonda samamoodi nagu Reagani administratsioon omaaegsesse idablokki. Arendada ja toetada valitsusväliseid organisatsioone ning põhimõtteliselt ja järjekindlalt rõhutada inimeste individuaalseid õigusi ja vabadusi. See oleks sarnaselt idablokile kaasa toonud ka dissidendid ja ajapikku ehk ka totalitaarsete režiimide sisemise murenemise. Seda enam, et ka Islami kogukonna sees on alati leidunud jõude, kes sarnastes väärtushinnangutes mõtlevad. Selle asemel hakati aga Islami riikide valitsustelt nõudma demokraatlike põhimõtete kehtestamist ning valimiste korraldamist, mis on kaasa toonud lääneriikide jaoks kõige halvemate ja ohtlikumate jõudude võimule saamise.

Oleks Lääs jäänud taga nõudma ja rõhutama inimeste individuaalseid õigusi, oleks see varem või hiljem päädinud ka Islamimaailmas omalaadsete reformaatorite ning dissidentide sünniga. Kui Jaan Kaplinski arvas hiljuti, et Islamimaailm vajab oma Voltaire, siis mina ei suuda seda küll viimaste arengute valgel ette kujutada. Voltaire on ehk Atatürgi näol juba ära käinud. Vaja oleks aga pigem midagi analoogset reformatsiooni ja Lutheriga. Vaja oleks kedagi, kes teeks ka Islami enam inimese kui indiviidi südame- ja usuasjaks.

Parim aeg selleks aga tundub, et on juba mööda lastud. Praegused arengud viitavad pigemini vägivalla jätkuva eskalatsiooni ja radikaalsuse kasvu suunas. Lääne poliitika Islami suhtes tundub peatu ja segaduses. Vähe sellest, tundub, et seda ei eksisteerigi. Demokraatlikke väärtusi ei ole enamikes islamimaades võimalik ülaltpoolt introdutseerida juba seetõttu, et individualismi läänelikus mõttes neis ühiskondades ei eksisteeri. Nii on sündinud otse vastupidine, Islam on asunud pealetungile Euroopa riikides endis nende maade demokraatlike vabaduste vastu.

Üheks põhjuseks on kindlasti kriis milles Euroopa demokraatiad parasjagu viibivad. Üheks möödunud nädalaseks viiteks selle kohta oli Tšehhi presidendi Vaclav Klausi poolt öeldu . Nimelt rõhutas ta, et just rahvusriik on optimaalne inimkooslus demokraatia toimimiseks. Siinkohal tahaksin ma ka väljendada siirast imetlust selle üle, et Tšehhi presidentide varumeeste pingil ei ole Lennartid otsa saanud.

Nii on euroliit, mis peaks olema rahvusriikide demokraatiate kvintessentsiks, toiminud täiesti vastupidiselt, euroopalikku demokraatiat nõrgestavana. Üheks põhjuseks vast seegi, et rahvusriigis on tavakodaniku jaoks mingigi kausaalsus, mingi privileegide ja vastutuste omavaheline seos siiski veel hoomatav, euroliidus enam mitte. Siinkohas ei saa Euroopat USA-ga võrrelda sest viimases lubatakse hoolimata unitaarriigi olemasolust seadusandluses osariigiti märksa suuremaid erinevusi kui euroliidus.

Siinkohal oleks koht järele mõtlemiseks ka meie kodutanuma poliitikuil. Kui omal ajal põhjendati ummisjalu NATO-sse ja ka Euroliitu tormamist
turvalisusgarantiidega, siis täna oleks aeg asju uuesti vaagida ning küsida, kas ei ole euroliitu kuulumise hind osutunud liiga kõrgeks? Veelgi enam, kas ei ole hinnaks kaugemas perspektiivis demokraatia mittetoimimine ja lagunemine ning võimu jätkuv võõrandumine rahvast? Kui vaadata meie Eurosaadikute avaldusi siis on ilmne, et reaalsusetaju on neil Brüsseli võimukoridorides suuresti kaduma läinud. Ilmselt ei osanud kõiki euroliiduga liitumise tagajärgi ette näha ka toonane president Meri.

Tuleb tõdeda, et USA eestvõttel praktiseeritud inimõiguste poliitika jättis
USA-st märksa parema, järjekindlama ja printsipiaalsema mulje kui praegune Bushi demokraatia ja lääneliku väärtustepaketi ülbe jõuga peale surumine.

Nägin hiljuti dokumentaalfilmi Iraagi armee ettevalmistamiskursustest.
Suurim probleem tõusis esile kursuste lõpus, kui kõikidel Iraagi kursantidel aeti käsukorras maha habe ja vuntsid. Mõnele kursandile oli see liiast ja ta lahkus. Teised kannatasid asja pisarsilmil ära. Mida sa teed kui pere kodus näljas? Ühe kursandi sõnul võrdus säärane näo paljaks ajamine mitte üksnes avaliku häbistamisega vaid nii tema kui ka ta perekonna äärmuslaste jaoks märklauaks ära märgistamisega.

Mingisugune USA armee veltveebel aga kommenteeris kõrvale nagu nõukaaegne politruk, et kord ja distsipliin tuleb Ameerikast ning kui meie reeglid niimoodi ütlevad siis tuleb ka nii teha ja kõik. Seda filmi vaadates
mõistsin ma, et USA-l ei ole Iraagis just nimelt säärase kultuurilise
arrogantsi tõttu pikemas perspektiivis lootust.

Praeguse USA administratsiooni printsiibituse ja silmakirjalikkuse muljet
tugevdab veelgi Guantanamo baasis peetav koonduslaager. Just see laager signaliseerib lääneliku inimesekontsepti surma algust, mida Foucault juba mitu aastakümmet tagasi ette kuulutas.

Arvan, et lääneriikidel eesotsas USA-ga tuleks kiiremas korras naasta
president Reagani aegse individuaalsete inimõiguste eest võitlemise juurde. Siin, Euroopas, oleks aga aeg peatada euroliidu administratiivne vohamine ning iseenda karikatuuriks muutunud lõputu tolerantsi eest peetav võitlus, mis leiab üha kasvavat vastuseisu kõigi tervemõistuslike ja rahvuslikult mõtlevate Lääne inimeste seas.

Tšehhi presidendi sõnad, demokraatia ja rahvusriigi olemuslikust seosest, tuleks aga Euroopas veel vähemasti kümneks aastaks kivisse raiuda ja tegevusjuhendiks võtta. Jah, rahvusriik on demokraatia arenguks optimaalne keskkond. See võiks olla mõtlemiskriteeriumiks mille juurde tasuks naasta ka meie eurosaadikutel.
kiri Hõbemägile
Published 30.12.2007 1 3 Comments Edit

Avalik kiri Priit Hõbemägile
Lisatud: 3. märts
Loe kommentaare
Saada sõbrale
Olete juba mitu aastat lubanud kirjanik Andrus Kivirähkil enda poolt
juhitavas lehes pilada ja naerutada religiooni ning selle sümboleid. Mõtlen siinkohal tema rubriiki “jumal”. Samas väitsite te hiljuti “Kahvli”
saates, et prohvet Muhamedi kohta käivaid pilapilte ei avaldaks te Eesti
Päevalehes kunagi. Sealjuures viitasite te mingisugusele kultuurilisele
tundlikkusele, omadusele, mille olemasolu on teie juures küll
raske tuvastada.Siit ka küsimusekergitus – miks on teil erinevate religioonide kohta
erinevad kriteeriumid? Millega peale silmakirjalikkuse ja hirmu siin veel
tegemist on? Kas on asi tõesti vaid selles, et kristlaste, kui samas
kultuuriruumis elavate inimeste reaktsioonid on ettearvatult kultuursed ja vaoshoitud? Kas te arvate, et Eesti rahvastikust üle kümne protsendi
moodustavad religioonidesse kuuluvad inimesed vaatavad ja loevad
religiooni kohta tehtavat pila lõbusa muigega huulil?Küsimus ei ole ju naljas. Naljast saavad kõik aru ja nalja teevad ka
kõikidesse religioonidesse kuuluvad inimesed. Küsimus on selles, et me võtame elus teatud asju tõsiselt ja nende asjade ning märkidega me lihtsalt ei naljata. Kuidas te end ise tunneks kui mingis meediaväljaandes hakataks pilama teile armsaid rahvuslikke või perekondlikke sümboleid? Teie abikaasat või lapsi? Tahaks loota, et teiegi elus on asju, mida tõsiselt võtta, asju, millega te lihtsalt ei naljata?

Miks ei evi te siis elementaarsetki empaatiavõimet ning sanktsioneerite oma lehes suurele osale Eesti rahvastikust oluliste ja tõsiseltvõetavate
sümbolite pilamist?

Arvan, et Andrus Kivirähki hommikuste jumalaharjutuste koht on ta enda kodus, vannitoas, peegli ees. Sinna need jäägugi! Selline pila ei edenda mingilgi kombel demokraatlikke vabadusi ega sõnavabadust. Otse vastupidi!

Kui teil aga on tõepoolest nii harvaesinev ja sügav empaatiapuue, siis
tuleks teil ehk praegusest erinev töökoht valida. Tuletan ka igaks
juhuks meelde seda, mida te niikuinii teate, et Eesti keeles tähistatakse ka Islami Jumalat sõnaga “Jumal”. Sedagi, et Kristus on lugupidamist vääriv prohvet ka Islamis. Religioossete sümbolite pilamise küsimuses on aga siinsetel kristlastel ilmselt enam ühist solvatud moslemitest vendadega kui omamaise dekadentliku pilakultuuriga.

Nii et lõpetage see!

Kui religioosne pila teie lehes endiselt ruumi ja trükimusta väärib, siis
loobun Eesti Päevalehe ostmisest. Tellimisest juba loobusin. Loodan, et mul on Eestis sedavõrd mõttekaaslasi, et muude argumentide ammendumisel jõuab teile kohale ehk majanduslik argument.

Austusega,
Andrus Norak,
Päevalehe lugeja
holakaustist
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit

ANDRUS NORAK: Kas sina usud holokausti?
Lisatud: 22. veebruar
Loe kommentaare
Saada sõbrale
Kuidagi nagu kohatu tundub niimoodi küsida. Kas sina usud juudi rahva sihiteadlikku hävitamisse natsirežiimi poolt? Jah usun. Aga Armeenia rahva kallal toime pandud genotsiidi? Ka usun. Aga eesti rahva kannatustesse? Usun.Küllap olen ma siis ortodoksne humanist, võiksin ma siinkohal enda kohta heakskiitvalt tõdeda. Ometi on maailmas suur hulk inimesi kelle ajalookäsitlused on vägagi erinevad ning paljud neist ei pruugi uskuda ei üht, teist, ega kolmandatki nimetatud dogmadest. Holakaustist on küllap igaüks midagi kuulnud ja selle kohta mingigi seisukoha kujundanud. Midagi teavad kõik ehk ka Armeenia rahva kannatustest. Väiksest Eestist aga arvata et pigem mitte.Kaks esimesena nimetatud suurt kannatuslugu on saanud osaks kogu Euroopa ja Lääne tsivilisatsiooni ühisest usutunnistusest, kolmas aga mitte. Vähe sellest, Eesti rahva paljude ja süütute kannatuste asemel eelistakse sageli rääkida nendest vähestest kes natsirežiimi käsualustena ise teistele kannatusi valmistasid. Läti president on oma vabandused Iisrealile edastanud. Ei mäleta, et president Rüütel oleks seda teinud.

Oleme siin juba ära harjunud elama vabalt või(s)tlevate lugude ja ajalootõlgenduste maailmas. Ehkki kellegi teistsugune ajalookäsitlus võib sageli tunduda näkkusülitamisena, suudame me seda enamjaolt siiski taluda. Tavaliselt ei soovi me ka endi arusaamale ajaloost mitte mingit erilist seadusandlikku kaitset, ehk küll Eesti põhiseadus teatud ajaloolugemise ja -nägemise viisi Eesti riigis normatiivseks kuulutab ja selle ka üheselt sätestab. Ometi tolereerib väike Eesti enda sees ka radikaalselt teistsuguseid ajaloolugemisi ning lubab näiteks rahva enamusest sootuks erineva ajaloolise arusaamaga sõjaveteranidel Tõnismäel oma iga-aastast punapüha pidada. Eesti rahvuslasedki ei saanud selle punasümboli kõrvaldamisega võimul olles hakkama. Seda häälekamalt nõutakse pronkssõduri kõrvaldamist taas opositsioonis olles.

Ülaltoodut arvesse võttes oli mõneti võõristav lugeda, et kedagi pandi holakausti eitamise pärast vangi. Nimelt mõisteti Briti ajaloolasele David Irving’le Austria kohtult holokausti eitamise eest kolmeaastane vangistus. Irving tunnistas end ise kohtu ees süüdi, pääsedes selle tõttu võimalikust maksimaalsest kümneaastasest vangistusest. “Ma tegin vea, kui ütlesin, et Auschwitzis polnud üldse gaasikambreid,” ütles Irving oma viimases sõnas enne otsuse langetamist, teatab Fox News. Irvingule heideti ette väiteid, mis ta esitas oma raamatus “Hitleri sõda”. Mees väljendas kohtu ees kahetsust “kõigi süütute inimeste pärast, kes surid Teise maailmasõja ajal”, kuid samas selgitas ta kohtule, et pole kunagi kirjutanud raamatut holokaustist, mis on vaid “väike osa minu huvialast”. Ligi 30 raamatut kirjutanud Irving ütles kohtule, et pole kunagi eitanud miljonite inimeste tapmist natside poolt,” (allikas Delfi).

Loomulikult ei ole minu asi sekkuda Austria kohtu asjadesse, ometi oli säärasest otsusest meil, kes me alles hiljaaegu totalitarismi õudustest pääsesime, pisut imelik lugeda. Küllap pole meilgi holakausti eitajatest puudust. Mõelgem või elukutselisele dissidendile, Tiit Madissonile ja tema raamatutele kus üleilmset juutide ja vabamüürlaste vandenõud propageeritakse. Eestis holakausti eitamine teadupärast kuritegu ei ole. Kui aga Madisson peaks vahelduseks näiteks Saksamaale või Austriasse, mitte Kreekasse kolooniat rajama minema, siis mine tea mis saab…?

On mõneti mõistetav, et üleilmne juudi kogukond kasutab kogu oma mõjuvõimu ära selleks, et üks ajaloolugemine muutuks võimalikult laialt kehtivaks ja Lääne tsivilisatsiooni jaoks ka jäädavalt ja üldiselt normatiivseks. Holakaust on see uus ohver, mida tunnistavad sageli needki, kes kristlikku üheinimese ohvri asenduslikkust ja piisavust ei mööna. Rahvusvaheline moslemi kogukond eitab või seab vähemasti kahtluse alla holokausti mastaabid ja mitmed tõlgendusviisid. Kas seadusandlikud sanktsioonid holakausti vastaste ja mittetunnistajate suhtes, mida judaistlikule ortodokslusele omase karmuse ja püsivusega kõikidelt riikidelt taga nõutakse ka holakausti mõistmisele kaasa aitavad või tekitavad pigem kahtlusi ja trotsi on omaette küsimus. Siinkohal oleks hea küsida ka seda, kas ei kuulu vabaturumajanduse ja demokraatia juurde lahutamatult ka ideoloogiline vabadus, võimalus elada erinevate ning vabalt või(s)tlevate lugude maailmas? Või olen ma millestki valesti aru saanud ja ka Lääneriikides valitseb hoopistükkis poliitiline korrektsus ja sugugi mitte vabadus?

Vahest aga on tegemist lihtsalt Lääne tsivilisatsiooni uue usutunnistusega mis algab sõnadega: Mina usun holakausti, Mina usun Armeenia rahva kallal toime pandud genotsiidi. Eestlasena tahaks ma aga kohe peale kahe esimese dogma tunnistamist kolmandana juurde lisada – Mina usun Eesti rahva süütutesse kannatustesse kahe võõrvõimu all…
tolerantsist
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit
ANDRUS NORAK: Tolerants või ükskõiksus?
Lisatud: 10. veebruar
Loe kommentaare
Saada sõbrale
Tolerants on tore sõna. Tolerants on tolerantne sõna. Kui ma ei eksi siis tähistatakse selle sõnaga lubatud lõtku. Kui lõtk lubatu raamest väljub, siis pole aga näiteks detailiga midagi muud teha kui ta praagiks kuulutada ja minema visata. See sunnibki küsima, kus on tolerantsi piirid? Kes ütleb kuhumaani ja mitte enam! Minu taluvuse aste on igatahes ammu ületatud. Õnneks aitab aga uue, lausa silme ees konstrueeritava absurdumi koomilisus omal kummalisel kombel elada, teeb nalja ja ei lase püssi n.ö. põõsasse visata.Kui vasakfeministlikud liberaalid vehivad vikerkaarelipuga siis jääb mulje, et nad räägivad ühest küljest vaat, et lausa lõputust lõtkust, teisalt aga ka erakordsest sallimatusest. Kui teile aga ei meeldi see kuidas asjad nende maailmas kokku käivad, siis olge vähemalt tolerantne ja kui see sõna teile ei meeldi, no olge siis vähemasti salliv! Olge salliv ülisallivuse suhtes üheltpoolt ja erakordse vihkamise suhtes teisalt.No, väga tahaks aga ei suuda. Ei suuda lihtsalt end kujutleda elama säärases totaalselt äraspidises maailmas.

Kui sa aga nii sallimatu oled, et ei suuda olla ei tolerantne ega ka salliv, ole siis vähemalt ükskõikne. Just see kumabki minu arvates läbi neist paljudest loosungitest millega suisa igapäiselt mu ilmavaate akende all veheldakse. „Ole ükskõikne“, ütle, „vahet pole, mis iganes, suva ja savi“. On vana tõde, et kurjuse võidulepääsuks pole vaja muud kui seda, et head inimesed ükskõiksed oleksid. Mina aga näed, ei saa, tahaks väga, sest nii oleks lihtsam elada aga ei saa mitte. Vägisi lähen emotsionaalseks kätte, sest mul ei ole suva ja savi see, millise maailma ja ühiskonna ma oma lastele jätan.

No hea küll, püüdkem siis vähemasti korraks olla veelgi enamat kui tolerantne ja salliv, olla suisa empaatiline ja seista vasakfeministi madalakontsalistes kingades ning tõsimeeli ette kujutada seda milline see maailm oleks kui nad oma tahtmise saaks.

No olgu, seadustame seksuaalvähemlaste abielud ja lubame neil lapsi lapsendada. Kriminaliseerime seksiostu ja homopaaride poolt lapsendatud lastele tatrapudru hommikusöögiks pakkumise. Tutistamise ja nurka panemise loomulikult ka. Ihunuhtlusest rääkimata. Tunnistame pealegi ühes Siiri Oviiriga „meeste vastutustundetuse“ ja mitte homoseksi aidsi leviku esmasüüdlaseks. Mis veel? Ah soo, jah, immigrandid! Peaaegu oleks unustanud, aga see oli ja on põhjala riikide valitsuste aastakümneid kestnud praktika. Ei tohi laulda, „hoian kõik endale!“ Jagagem teistegagi seda campanellalikku päikeselinna ja maapealset paradiisi, mille me oleme rajanud ning võtame Euroopa progressiivsete maade eeskujul meilegi elama nii umbes paarsada tuhat vaest moslemit. Lähtudes ei millestki muust kui puhtast ligimesearmastusest!

Mõelge nii, pange see kõik oma mõttemaailmas kokku ja segage hästi läbi geomeetriliselt progresseeruva tulumaksuga. Milline õnnemaa meie väikesest Eestist küll nõnda tuleks? Kas pole?

Ma ei tea, mida tuleks teha maksumaksja rahakoti eest ülalpeetava Sotsiaalministeeriumiga tükkis sinna kogunenud Eesti intellektuaalse koorekihiga. Kas kostitada neid eht džentelmenlikult ühe teatud liiki kokteiliga või lasta hoopis uksevahelt sisse paar väikest hiirt? Et kombata, nii öelda tolerantsi piire, hiirte suhtes! Eks vääri ju nemadki sallivust ja tolerantsi?

Jääb vaid küsida, millal ärkab meie oma, Eesti tervemõistuslik aga millegipärast ikka veel enamjaolt vaikiv enamus? Kas ei oleks juba aeg? Või on ülim tolerants (loe ükskõiksus) oma halvava töö juba teinud? Minule isiklikult tundub vasakfeministide poolt konstrueeritud maailm märksa jubedam kui see sotsiaalne utoopia mille käest me alles hiljaaegu pääsesime. Vahest hullemgi kui George Orwell tükkis oma „Loomade Farmiga“.

Ah, et miks ma nii ebatolerantne olen? Eks ikka sellepärast, et mind lapsena kalamaksaõli võtma sunniti. Vähe sellest, isegi tatraputru sunniti sööma, vähemasti nii palju et taldriku tühjaks saaks. Vahel vist isegi tutistati. Eks ikka sellepärast.
harjutusi algajale dekonstruktorile
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit
Harjutusi Algajale Dekonstruktorile
ehk Välja fallose varjust!

Marc Chagall“Ma dekonstrueerin su ära”, öelnud postmodernist teisele. Teine aga vaid rõõmustunud omal kummalisel kombel sellest. “Ennast sa dekonstrueerid, ei mind, ikka ennast”, öelnud teine sellepeale vaikselt omaette. Parimaks vasteks dekonstruktsioonile on minu arvates Viplala lugudest tuntud tinistamine. Dekonstrueerimise nii nagu tinistamisegagi võib tinistatavat kordades vähendada, lausa olematustada.

Jah, kuidas sa räägid lagundamisest, olematustamisest, destruktureerimisest? Vast ikkagi kui refleksioonist, mõtteviisist. Räägid DeKonstruktsioonist kui lugemis- ja nägemisviisist, mida saab kirjeldada kui 1) vasturääkivuste avastamist; 2) keskendumist auklikele ja katkendlikele implikatsioonidele. Eristatakse algne tähendus interpretatiivsest ja leitakse tõlgendused, mis siiani maha vaikiti. See on traditsiooniliste binaarsete opositsioonide analüüs ja lõhkumine nende opositsioonide relatiivseks kuulutamise kaudu.

Lisaks veel feministlik dekonstruktivism (feministlik kriitika) — logotsentrismi fallosliku variandi (meheliku alge domineerimine) lõhkumine.

Derrida jaoks on kiri loomu poolest naiselik ja see ei allu meheliku loogika seadustele. Feministliku kriitika eesmärgiks on paljastada meheliku psühholoogia domineerimine tekstides ja see tekst uuesti üles ehitada.

Absoluutset dekonstruktsiooni Derrida võtmes kõigi tähendushorisontide hajumisena ei suuda meist vist keegi õieti ette kujutada. Lugeda tekste ilma transtsendentse Tähistaja esiletulu ja eelduseta on siiani võõras ja võõristav. Asuda ühes Poirot’ga uurima, teadmata kas tõde on, või mis veelgi hullem, viimati on neid mitu, võtab julguse vapraimagi ihust.

Mingis mõttes alustab Derrida sealt, kus Kant pooleli jättis. Ta tõstatab küsimuse: “Millist alust võime pakkuda oma mõistuse kasuta-misele?”. Ta uurib modernset mõistuseusaldamist, keele loomust ning selle suhet maailmaga. Derrida kritiseerib seda, mida tihti kutsutakse realistlikuks keelemõistmiseks (meie väited on maailma väljendused, mis on tegelikult inimaktiviteedist lahus). Derrida salgab, et keelel on fikseeritud tähendused, mis on ühendatud fikseeritud reaalsusega, või et keel väljendab kindlaid tõdesid.

Kui me räägime, siis läheb meist lähtuv otsekohe maailma ja kaob siis kiiresti. Kõne kannab endas seega vahendituse tunnet. Kui me aga kirjutame, siis kaotab kirjutis meiega kiiresti kontakti. See ei ole oma eksisteerimises enam meist sõltuv. See, mida me oleme kirjutanud, jääb alles veel kauaks pärast seda, kui oleme läinud. Kuna kirjutis ei ole sõltuv oma autori kohalolust, on ta lahus ka sellest vahenditusest, mida kõne endas kannab.

Derrida kritiseerib Lääne filosoofiat kirjutiste vältimises ja kõne eelistamises. Modernsed mõtlejad eeldavad, et nende kirjanduslikud pingutused võivad tuua valgust vahetult kohalolevale tõele või tähendusele, aga ta lisab irooniliselt, et ka filosoofia võtab kirjutise vormi – keelevormi, mis osundab puudusele, mitte aga kohalolule.

Derrida sildistab seda Lääne filosoofia püüet kui logotsentrismi. See termin viitab filosoofilisele meetodile, mis vaatab logosele – sõnale või keelele, eriti aga kirjutatud keelele – kui tähenduse kandjale. Logotsentrism on seotud sellega, mida Derrida kutsub “kohaloleku metafüüsikaks”. Lääne filosoofid eeldavad, et meie keele alus on selle olemise või essentsi kohalolu, mida me tundma saame. Nad on veendunud, et keel (lingvistiliste märkide süsteem) on võimeline märgistama või esindama antud reaalsust tema essentsiaalses loomuses. Järelikult otsivad nad mingit viimast sõna, kohalolu, essentsi, tõde või reaalsust, mis võiks teenida kui meie mõtte, keele või kogemuse alus (tähistatud transtsendentne). Nad pakuvad sellele alusele mitmesuguseid silte (tähistatud transtsendentne) – Jumal, Idee, Maailmavaim, Mina. Neis piires kinnitavad mõned filosoofid, et meil on juurdepääs jumalikule mõistusele või lõputult kasvavale Jumalast arusaamisele. Teised eeldavad lõputu loova subjektiivsuse eksistentsi või räägivad inimese minast, mis on kohal ja enesele täiesti tuntav.
Difference ja differance

Derrida logotsentrismi vastu suunatud rünnaku esimene objekt on Edmund Husserli fenomenoloogia. Husserl uuendab modernset ajaloolist püüet pakkuda vaieldamatut alust nii mõistusele kui ka keelele. Ta püüab avastada eelajaloolisi mõttestruktuure ja tajumisviise nagu Descartes. Ta on veendunud, et seda kergendab nende teadmiste aussetõstmine, mis lähtuvad autentsest mina kohalolust ja et see on kõrgemal teadmisest, mis on rajatud mälule, ootusele või puuduvale kogemusele. See eristus omakorda nõuab selget demarkatsiooni “praeguse”, millesse subjekt on lokaliseeritud, ja möödaniku ning tuleviku hajuvate horisontide vahel.

Husserli projekti keskmes on kahe keeleviisi eristamine (ekspressiivse ja indikatiivse). Ekspressiivsed märgid tähistavad isiklikku kavatsust. Indikatiivsed märgid tähistavad, aga ei kanna animatiivset kavatsuslikkust (näiteks tumedad pilved võivad tähendada saabuvat tormi, aga mitte kellegi kavatsust planeeritud paraadi ajal vihma sadada lasta). Husserl väidab, et just ekspressiivsed märgid (aga mitte indikatiivsed) pakuvad võtit, mõistmaks keele tähendust. Ta väidab, et keeleuuring peaks keskenduma enesereflektiivsele üksikteadmusele – individuaalsele vaimsele elule – mitte aga inimestevahelisele diskursusele. Derrida pakub, et singulaarne, objektiivne olevik on pelk illusioon. See, mida me kogeme olevikuna, on tegelikult komplekssete tähendusvõrkude tagajärg, mis pidevalt muutub. Läbi keele ja kontseptsioonide surume objektiivse tähenduse mõiste kogemuste voolule peale.

Et näha, kuidas see toimib, eeldagem, et ma väidan nägevat elutoa laual kohvitassi. Meil on kalduvus eeldada, et see on objektiivne antud nähtus. Siiski ei ole ühtegi korrektset väidet, mis kirjeldaks seda kogemust objektiivselt. Vastupidi, ma võiksin pakkuda mitmeid võimalikke olukorra kirjeldusi ning iga kirjeldus muudaks ka kogemuse enda värvingut. Olenevalt tingimustest võiksin ma kas tunda rõõmu värskendavast joogist oma töölaual, näha veel ühte märki oma poja laiskusest, kes pole viitsinud nõusid ära viia või tajuda seda olukorda kui võimalust visata tassiga korterisse sissetungijat.

Derrida eesmärk on tuua see keeledimensioon eriti kirjutatud keele puhul nähtavale. Ta tahab välja ajada modernset pretensioonikust omistada kogemuste voolule fikseeritud tähendusi. Derrida jaoks ei eksisteeri midagi väljaspool teksti. Kõik, mis meil on, on tekst ise, mitte välised tähendused, millele tekst viitab. Raamat on tegelikult meiepoolne teksti lugemine.

Postmodernistid teevad Derrida seisukohtadest kaugeleulatuvaid järeldusi. Nad näevad ta kriitikas singulaarse tähenduse arusaama kõrvaleheitmist. Nad ütlevad, et tekst koosneb ei millestki enamast kui keeleliste tähendajate omavahelisest mängust. Ei ole olemas kohta väljaspool diskursust, millest lähtudes rajada keelemängule mingeid metafüüsilisi piire. See tähendab aga, et tekst on vedel. Tal ei ole fikseeritud algust, identiteeti ega lõppu. Veelgi enam, teksti interpreteerimise protsess ei või iial järeldustele jõuda, kuna iga lugemise akt on uue teksti eessõna.
Dekonstruktsioon

Foucault‘ rünnaku all olid antropoloogia ja tema “kaitsepühakuks” Nietzsche, relv genealoogia ning eesmärk toota efektiivset ajalugu – uusi müüte, mis võiksid jätkuvalt praegust korda kukutada. Derrida mentor ta keelerünnakul on Heidegger – või kui olla täpsem, siis Nietzsche niiviisi, nagu Heidegger teda luges. Kontrastina oma eelkäijatele ei ole Derrida uute müütide looja. Ta ei proovi konstrueerida midagi uut vanale alusele. Pigem on ta eesmärk valdavalt negatiivne või destruktiivne – vabastada lääne traditsioon tema logotsentristlikust eksiarvamusest. Derrida tahab lammutada modernsusideaali, mille kohaselt filosoofia on puhas ja erapooletu uurimus, samuti kõrvale heita üldise arusaama, et eksisteerib otsene vastavus keele ja välise maailma vahel. Derrida relv, mille abil ta püüab seda saavutada, on dekonstruktsioon.

Dekonstruktsioon on termin, mida on raske defineerida. Tegelikult trotsib see definitsiooni – kui mitte muul põhjusel, siis tänu sellele, et Derrida on selle termini defineerimisele ise kavalasti takistusi teinud. Dekonstruktsiooni kese on keelega tegelemine. Teatud mõttes tähendab see kõike, mille kohta Derrida ütles, et ta seda ei ole. Seega hõlmab dekonstruktsioon teatud filosoofilisi või filoloogilisi eeldusi selleks, et asuda rünnakule logotsentrismi vastu, mida mõistetakse kui eeldust, et miski asub veel meie keelemärkide süsteemi taga, millele me kirjutised võiksid viidata, et tõestada endi õigust olla autentsed väited. Derrida peamine eesmärk on vabastada meid logotsentrismist, näidates selge joone tõmbamise võimatust reaalsuse ja meie keeleliste representatsioonide vahele. Tekst pakub alati edasisi ühendusi, võrdlusi ning kontekste ja omab järelikult alati potentsiaali luua järgnevaid tähendusi.

Dekonstruktsioon on pidev meeldetuletus selle kohta, et keele lätted on kirjutises endas (märgi märk), mitte mingis eeldatavas vahetus vastavuse kogemuses mõtte ja objekti vahel. Isegi mõte ei pääse lingvistiliste süsteemide lõputust suplementaarsusest. Derrida järgijad annavad meile nõu õppida lihtsalt elama selle ebakindlusega, mis tuleneb logotsentrismi dekonstruktsioonist ning kohalolu metafüüsika kokkuvarisemisest. Me peame maha jätma vana arusaama lugemisest kui katsest teksti sisse pääseda, et mõista selle tähendust ning omaks võtma idee, et lugemine on teksti suhtes vägivalla akt.

Relvastatuna postmodernsete relvadega võtnud siis meie väike dekonstruktor juba lahti kõik legoklotsid ja käekellad, aga ei saanud ikka veel dekonstrueerimisest isu täis. Proovinud siis plastiliiniga. See aidanud pisut. Viimaks tulnud aga ikka see, mis tulema pidi -suured sõnakänkrad, kust ta võimu ja maskuliinsuse viimaseni välja vemmeldas. Vaadanud siis algaja dekonstruktor seda, mis ta toime saatnud ja see polnud sugugi mitte “sangen hyvä” nagu loomisloos.

Teisisõnu ei meeldinud algajale dekonstruktorile mitte sugugi need järelmid, milleni ta jõudnud. Religioossete tõerežiimide juures kerkinud kõige teravamalt üles küsimus: Kas religioon lihtsalt ütleb, et midagi sünnib või sünnib ka tõeliselt midagi? Näiteks ristimine. Kas ristimise taga on leida tuvastatavat metafüüsilist reaalsust, teisisõnu kas ristimises keegi midagi ka tegelikult regenereerib või mitte? Ja kui miski tõesti uueks luuakse, siis mis see on, mis ja kes ta uueks loob? Õigeks vastuseks oleks siinkohal, et Jumal loob ristimises inimene olemuse või täpsemalt inimese vaimu uueks. Kui ta seda ei teeks, mis siis? Kas saaksime me sellest üldse aru, muust rääkimata, kui tegu oleks üksnes vaibiga?

Kas religioon kui tõerežiim vormib tõde või loob seda? Või vormimine ongi loomine?

Kas me kujutame ette, et kunagise Eesti külade ristimisvõidujooksu käigus taanlaste ja sakslaste vahel käis Jumal kaasas nendega, kes kukesammukese võrra eespool ja muudkui regenereeris maarahva vaime? Suudame me seda endile ette kujutada?

Või võtame näiteks selle kõige harjumus- ja käepärasema ning tavalisema teise – naise.

Naise vabakslaskmine vallandas sedamaid doominoreaktsiooni ehk võrdsuse ja kõigi õiguste paketi nõutamise üha uuematele ja erilisematele vähemustele. Uus vapper aeg õues eitas poliitilise korrektsuse nimel julgesti kõiki seniseid kausaalseid seoseid. Vähe sellest, see uus õigus oli oma olemuselt retributiivne, tagasiulatuv ja seal, aegade hämaruseski, asju korda sättiv. Ometi jättis vana metafoorse teksti inimliku üheväärsuse liistule tõmbamine suhu paha maitse. Miks? Jah küllap annab vanu müüte igasse võtmesse keerata, ainult et, kas see meid sellepärast veel õnnelikumaks teeb? Siit jäi algaja dekonstruktori ajusse trummeldama küsimus – kas vasakpoolne, feministlik inimliku üheväärsuse keeles lugemine ongi too ainuke tulem, mida dekonstruktsioonist tuletada annab? Kui nii, siis seda vähem see algajale dekonstruktorile meeldis.

Üks inimene algajas dekonstruktoris seda nagu isegi jaatas, teine inimene aga hakkas vastu ja ütles kõva ja selge häälega – EI. See teine inimene oli see inimene, kes ise androtsentrilisusest küllastunud traditsioonis elas. Temale ei meeldinud kohe üldse mitte see, et naised preestriteks saavad, muudest asjadest rääkimata. Nõnda siis tegi üks inimene temas dekonstruktsioonist selged sotsiaalsed järelmid, teine aga keeldus neid tegemast. Eks olnud ju seegi Postmodernse aja üheks tunnusjooneks, et oli moodne olla “mitte enam pisut hull” nagu kunagi Viiding ütles, vaid pisut, eee, poliitiliselt ebakorrektne.

Primitiivseimaks dekonstruktsiooniks religiooni suhtes on selle totaalne eitamine ehk ateism. See on oma olemuselt lihtsaim tee. Booga njet! Vana hea teada-tuntud kõiksusetaotluslik metanarratiiv. Dekonstrueerime ta õige ära! Aga ei saa näed! Apologeetika eeldaks dialoogi mitte nii, et sauh ja valmis.

Märksa peenemaid võimalusi, mis sageli küll sarnaselt päädivad, esindavad muud lähenemisenurgad, mis religiooni mingi uue energeetilise aluse mõttes ületavad. Agnostika võtab omale aluseks võimaliku teadmise kindluse ja kindlusetuse Jumala suhtes.

Samas on küllaltki ehedaks ja ajas läbiproovitud dekonstruktsioonivahendiks vana hea evangeelium ise. Seda enamike muude ilmavaadete suhtes tabades neid just nende kõige nõrgemas kohas ehk elule mõtte andmise küsimuses.

Artikkel on kirjutatud Jacques Derrida (1930-2004) mälestuseks.

Andrus Norak, 2005-12-09
virtuaalkeskkonna eetikaprobleeme
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit
Virtuaalkeskkonna eetikaprobleeme

Virtuaalperede kasvatusmured on hämmastavalt sarnased pagulaskodude omadele. Sellepärast soovitaksingi enda sellealaseks harimiseks läbi lugeda Oskar Looritsa, sarjas Iseseisvuslase Kirjavara ilmunud raamatu No 9, “Pagulaskodude kasvatusmuresid”.

Ei olegi suurt vahet, kas tegu on kodumaise virtuaalpagulase või tegelikult võõrsil elava iseseisvuslasega. Mõlemal juhul tõstatub küsimus, kuidas käituda uues ja esiti hirmutavas keskkonnas. Keskkonnamuutus väljendub paljudes nõrga ergukavaga lastes Looritsa sõnul nõndamoodi, “Aga juba maast madalast peale laps tunneb, kuidas nagu mingi paha vaim tükib ajuti ta sisse ja ässitab teda teiste vastu” (lk.17). Seesama, paha vaim toob kaasa ka selle, et laps hakkab sageli pidusid pidama, mille käigus süüakse tühjaks pererahva külmkapp, viiakse ära taara ja juuakse ära margiveinid. Kui sellega piirdutakse, on pererahvas isegi kergelt pääsenud. Halvemal juhul oksendatakse täis vaip, pekstakse kaaskülalisi põlvega kubemesse ja kõige tipuks lekitatakse kogu lugu vastava tasu eest meediale. Kehv pidu oli ja selline ei kõlbagi muuks kui kehvaks skandaaliks. Kui sedagi.

Baudrillardi sõnul elame me täna hüperreaalsuses, simulaakrumites ja simulatsioonides, elame milleski, mis võtab küll oma märgid tavareaalsusest, aga ise ei ole seda mitte. Märke kusagilt mujalt naljalt võtta ei annagi, sest need märgid, mida me tunneme, ongi need ainsad märgid, mida me tunneme ja millele reageerime. Võtame need oma lapsepõlvest ja päriselust süle ja seljaga kaasa ja viime simulaakrumitesse, simulatsioonidesse ja hüpereaalsusesse.

Sügisene mets. Vaikus. Midagi ei toimu. Üksik vares lendab üle, kusagil praksatab oks. Tänase inimese jaoks on see kõik talumatult aeglane ja igav. Ühtäkki väljub roostikust inimene. On ta sõber või vaenlane, tont või inimene, vahest koguni filosoof. Ongi tema, dekonstruktor ise. Inimene, kes ei kanna mitte varjevärvi (kamuflaaži) vaid hoopis rünnakumimikrit. Tast tõmbutakse kõrvale ja tal lastakse läbi minna, lastakse rüvetada sümboleid ja urineerida riigilipu kõrvalt riigipäevahoonel ning elatakse siis oma söömise/söödudsaamise ja kopuleerimiskeskset vaikset, kiirete vahekaadritega elu edasi. Päriselu, kus vea hind märksa on suurem kui inimeste ilmas.

Inimloodud ehk sotsiaalselt konstrueeritud reaalsus on turvalisem kui hilissügisene mets. Internet on sellesama sügisese metsa vähemasti kolmas refleksiooniaste, juhul kui tal sest metsast üldse mingeid märke võtta on. Ometi peab seegi keskkond tükkis oma pagulastega omad märgid sellestsamast päriselust ehk põliskodumaalt kaasa võtma.

Sotsiaalselt konstrueeritud reaalsuses toimivad sarnaselt maailmaruumile tõuke- ja tõmbejõud ning inimesed leiavad oma koha nende jõudude vastastikuses tasakaalupunktis. Ja mitte ainult leiavad, sest inimene mitte üksnes ei pruugi sotsiaalset gravitatsiooni vaid ka loob seda.

Ometi on siin suur vahe. Tavaelus anname me üsna mitmesuguseid signaale, räägime keha- ja lõhnakeeles ning veel loendamatus hulgas keeltes. Mõni koguni “liputab” või võdistab siis rinda. Netis seda naljalt teha ei saa. Kõigis neis tuntud keeltes räägime me nendes hierarhiates ja rivaliteetides, milles me selles elus tahes või tahtmata sekka lööme.

Kui võrdleme loodust ja inimreaalsust netikeskkonnaga on vahe hiiglaslik. Internetis jagame me üksnes tähemärke. Nii ei saa vaikimine ja sõnaahtrus netikeskkonnas olla argumendiks nagu päriselus. Ka ei ole virtuaalhierarhiad võrreldavad hierarhiatega tavaelus. Seetõttu tulebki netikeskkonnas enda tõsiseltvõetavuse tõestamiseks introdutseerida netikeskkonnda märke tavaelust ehk teisisõnu minna inimestele tavaellu järele.

Kui reaalis leiame me hierarhiates varem või hiljem oma koha, siis netikeskkond on pigem selle reaalelu omalaadseks paguluseks või demoversiooniks. Netis on meie sotsiaalse gravitatsiooni määrajaks vaid tähemärgid ning iga kommentaar, lause või vastukommentaar häirivad ja muudavad meie tasakaalupunkti, mis vajab seejärel uute kommentaaride läbi taastamist. Siiski ei saa see uus tasakaalupunkt olla sealsamas, kus eelmine. Enda asukoha määratlemine netiportaalis käib enam läbi tõuke- kui tõmbejõudude. Anonüümne viha on säärases keskkonnas enam aktsepteeritud ning mõttekas kui anonüümne armastus või afektsioon. Viimane tundub anonüümsuse puhul kuidagi eriti mõttetuna.

Ülalöeldust tulenevad mitmed eetilised probleemid. Tuvastatav inimene netikeskkonnas omab paremaid võimalusi armastuse ning afektsiooni avaldamiseks, muudab aga teisalt just nimelt sellega ja selle läbi end anonüümikute suhtes haavatavaks. Ka piirab isiku tuvastatavus tugevasti rollimänge, millede jaoks internet muidu üsnagi sobiv keskkond on.

Internetis ei ela olemuslikult mingitki eetikat. Nett on absoluutselt moraalitu ehk amoraalne. Seal ei ole mingit muud eetikat kui see, mille me igaüks sinna juukseidpidi tavaelust kaasa lohistame. Kui inimene ja tema roll tavaelus on teada-tuntud, siis on ta ka netikeskkonnas oma rollimängudes tugevasti pärsitud.

Kujutage endale näiteks ette portaalitoimetajat kommenteerijana. Ta ei saa kuidagimoodi samaaegselt rollimängudes osaleda ning säilitada rollideülest toimetajapositsiooni. Minu arvates on ta võrreldav hingekarjasega spordivõistlusel, näiteks või rahvastepallimatšis, kes unustab end korraks ja ühele meeskonnale vilistab ning teisele plaksutab. Oh milline pahandus ja uskkonnavahetus sellest hiljem tõuseb! Kuidas ta ometi võis?!

Lõpetada oleks kohane Oskar Looritsa tsitaadiga ülalmainitud raamatust: “Igal üksikul perel on võõrsil oma erakordseid raskusi, kuid ületada püüdkem neid raskusi ikkagi kõik ühisel jõul. Ülepingutused teevad meid väsinuiks ja närvilisiks, soodustavad tujurikkeid ja koguni kokkupõrkeid. Kuid jätkugu meil loomupärast intelligentsi ja heatahtlust, tarbekorral sihiteadlikku enesesundimist ja kasvõi kangelasmeelt arusaamatuste likvideerimiseks ja vastastikkuse usalduse, austuse ja armastuse säilitamiseks!(lk 103)”.

Andrus Norak, 2006-01-30
mullide lõhkemise aegu
Published 30.12.2007 1 0 Comments Edit
Andrus Norak: Mullide lõhkemine
08.11.2007 Andrus Norak, kolumnist
 
Mõnda filosoofia kasulikkusest.
 
Isegi siis, kui ärimees teadlikult filosoofiaga kokku ei puutu, teeb ta seda oma eramus jõudehetkel ometi. Ja isegi siis, kui ta seda ei tee, peab ta enda jaoks ometi mingit moodi ära vastama selle, mis teda motiveerib ja mõtestab ehk mille nimel ta üldse vaeva näeb. Siinkohal siseneb pilti sõna “rahuldus”. Ärimees teeb äri, kuna see talle rahuldust pakub. Raha pole sealjuures suurt muud kui seesama, mida sportlasele sekundid või sentimeetrid. Raha on äri mõõtühik.
 
Reaktiivne turg ja lõhkevad mullid

Tänapäeval toimib turumajandusliku ühiskonna ebajumal turg kui meie kõigi elu puudutav kollektiivne alateadvuse väli. Eesti turg oma väiksuse juures on aga peamiselt reaktiivne. Eesti turu tükkis mõne üksiku edukama firmaga veab tõusma või langema mujal toimuv. Ja siis on kusagil veel need inimesed, kes selle majanduse emotsionaalse võnkumise võnkeid ennustada püüavad.
 
Vähe sellest, kes püüavad ka selle pealt teenida, olgu siis turusituatsioon parasjagu maniakaalses või depressiivses faasis. Lisaks muule tekivad ja lõhkevad turul mullid. Miski, mis on üle hinnatud, saab järsku karmi reaalsuskontrolli osaliseks ning hinnatakse alla.
 
Lisaks üksikute aktsiate kursi kõikumisele toimub turul ka emotsionaalse üldtrendi vahetus, maniakaalsus asendub depressiivsusega. George Soros kasutab nende äärmuste märgistamiseks vastandtermineid buum–krahh.
 
Optimistlik ja positiivne sebimine asendub ajuti lausa vääramatult negatiivse meeleoluga, mil enamik spekulante oma urgudesse paremaid päevi ootama tõmbub ning vaid üksikud “haid”, need, kes ka mõõnalainest suudavad kasu lõigata, edasi surfavad.
 
Mulli lõhkemine ei tähenda midagi muud kui seda, et positiivne ja lootusrikas emotsioon turul asendub skepsise ja pessimismiga. Ehk hoopis realismiga? Emotsionaalsete võngete juures on reaalne viimselt vaid raha, mida õnnestub teenida või kaotada. Ühtviisi reaalsed või ebareaalsed on tegelikult nii optimismi kui ka korrektsiooni faasid, nii et üsna võimatu öelda, kumb neist seda enam on.
 
Millise ettevalmistusega siis sellele nõiakatlale läheneda? Üldiselt on aktsiaturul alati eelis kainel skeptikul mis tahes optimistiga võrreldes. Siinkohal siseneb taas jõuliselt pilti filosoofia, pakkudes meile erinevaid maailmanägemise viise. Juhul kui me seda veel ei teadnud, siis filosoofia on erakordselt praktiline ja pragmaatiline distsipliin.
 
Vaevalt et me filosoofiat lugedes maailmavaadet vahetame. Pigem kujuneb see välja meie kodudes. Siiski aitab filosoofia end kõrvalt vaadata, analüüsida ja teadvustada seda, mida me oleme ja miks me seda oleme.
 
Finantsvõlur Sorose raamatuid olen ma alati suure naudinguga lugenud. Just tema, ebakindlate ja tasakaalutute süsteemide meister, on oma isikus sidunud filosoofia ja rahateenimise kunsti nii nagu ei keegi teine. Nagu George Soros oma raamatus “Globaalse kapitalismi kriis” tõdeb, ei meeldi inimestele reeglina oma vigu tunnistada. Ei meeldi neil seda teha selleski osas, mis puutub aktsiatesse. Nii jääb teaduslik meetod enamikule meist üsna kaugeks.
 
Üheskoos sai tõusulaine ajel ostetud, üheskoos ka müüme. Säärase mõtteviisiga võid sa aga viimaseks müüjaks jääda, selleks müüjaks, kellelt enam keegi ei osta. Investor, kes võimalikult varakult oma viga ei tunnista, jääb pigem uut tõusutrendi ootama ja mõjub seega börsil stabiliseeriva faktorina. Kui tal on küllalt aega ja raha, siis küllap ootab ta ka uue tõusu ära. Ometi ei ole see teenimiseks parim võimalus.
 
Kui lõhkeb elumull, on lugu õige hull

Lisaks börsimullidele lõhkevad aga ka kinnisvaramullid. Just praegu oleme me ühte säärasesse faasi sisenemas. Kui börsimulli lõhkemise elas suurem osa meist suhteliselt valutult üle, siis kinnisvaraturu korrektsioon võib mõjuda märksa valulisemalt. Puudutab see ju enamiku inimeste jaoks mitte üksnes likviidseid vahendeid, vaid eluaset – kodu.
 
Viimselt pole aga ei börsimull ega kinnisvaramull mitte midagi muud kui osa meie kõikide elumullist. Kui aga elumull lõhkeb, on lugu õige hull. Ometi aitab meid selleski faasis valmisolek, ehk teisisõnu, seesama filosoofia, millest me juttu alustasime.
 
Praegu elame me ühiskonnas, mis järgib suuresti Vana-Kreeka filosoofi Epikurose ideid, teisisõnu – elame naudingukultuuris. Naudingufilosoofia alusepanija ise oli aga lihtne, võiks öelda et lausa askeetlik mees. Nimelt kirjutab ta ühele oma sõbrale, et too võiks talle külla tulles kingituseks kausitäie juustu tuua, et ta saaks endale ühe tõelise peo korraldada…
 
Aasta on märkamatult mööda libisenud
Published 9.12.2007 Igast värki 0 Comments Edit

Jälle on detsember käes.
Hello world!
Published 1.12.2006 Igast värki 1 Comment Edit

Hakkap blogima siis!

« Pre

Advertisements

28 Responses to “tere”


  1. 1 pampers coupons 17.09.2012, 4:59

    I do accept as true with all the ideas you’ve introduced to your post. They are very convincing and can definitely work. Nonetheless, the posts are too brief for starters. May just you please prolong them a little from subsequent time? Thanks for the post.

  2. 2 london massage 26.09.2012, 20:12

    Hi there, I found your web site by means of Google whilst
    searching for a related topic, your site got here
    up, it seems to be great. I’ve bookmarked it in my google bookmarks.
    Hi there, simply was alert to your weblog through Google, and located that it’s really
    informative. I’m gonna watch out for brussels. I’ll appreciate if you
    happen to proceed this in future. Lots of other people will likely be benefited out of
    your writing. Cheers!

  3. 3 through direct sportslink 17.10.2012, 21:28

    Have you ever considered about adding a little bit more
    than just your articles? I mean, what you say is important and everything.
    Nevertheless think about if you added some great images or videos to give your posts more, “pop”!

    Your content is excellent but with images and video clips,
    this site could undeniably be one of the very best in its niche.

    Excellent blog!

  4. 4 writing vows for wedding 19.10.2012, 9:21

    I’ve recently started a web site, the info you offer on this website has helped me greatly.
    Thanks for all of your time & work.

  5. 5 buy coffee 19.10.2012, 11:39

    Today, I went to the beach with my children. I found a
    sea shell and gave it to my 4 year old daughter and said “You can hear the ocean if you put this to your ear.” She put the shell to her ear and screamed.
    There was a hermit crab inside and it pinched her ear.
    She never wants to go back! LoL I know this is entirely off topic but I had to tell someone!

  6. 6 how to lose 15 pounds in 2 weeks 4.11.2012, 20:00

    I do not drop many comments, but i did some searching and wound up here
    tere aa – andrus arvab. And I do have some questions for you if you don’t mind. Is it simply me or does it look like a few of these responses come across as if they are left by brain dead people? 😛 And, if you are posting on other sites, I’d like to follow everything fresh you have to post.
    Could you make a list of all of your public pages like your twitter feed, Facebook page or
    linkedin profile?

  7. 7 http://delphiaonline.com/ 20.12.2012, 21:26

    tere aa – andrus arvab, was in fact a great name to give this specific
    post. Where can I actually read even more with regards to
    this?

  8. 8 real estate valuers 10.01.2013, 0:06

    Write more, thats all I have to say. Literally, it seems as
    though you relied on the video to make your point.
    You clearly know what youre talking about, why throw away your intelligence on just
    posting videos to your blog when you could be giving us something enlightening to read?

  9. 9 http://google.com 13.02.2013, 12:51

    I actually Think blog post, “tere | aa – andrus arvab” ended up being
    good! I reallycan’t see eye to eye together with u even more! At last seems like I reallylocated a website definitely worth browsing. I appreciate it, Elma

  10. 10 hormone products 27.04.2013, 5:11

    Thankfulness to my father who told me regarding this webpage,
    this weblog is actually amazing.

  11. 11 web tv digiturk 3.05.2013, 4:30

    Good post. I’m experiencing some of these issues as well..

  12. 12 semanax 8.05.2013, 18:30

    I like what you guys are usually up too. This type of clever work and exposure!
    Keep up the very good works guys I’ve included you guys to our blogroll.

  13. 13 natural lubricant 29.05.2013, 2:42

    Hi there, every time i used to check web site posts here early
    in the dawn, because i enjoy to learn more and more.

  14. 14 portfolios.westwood.edu 21.06.2013, 9:53

    We stumbled over here from a different page and thought
    I may as well check things out. I like what I see so
    now i am following you. Look forward to looking at your web page yet again.

  15. 15 bvlgari watches 20.07.2013, 18:58

    My brother advised I could like this internet site. Your dog was once completely appropriate. This specific placed essentially produced the evening. You can not consider substantial amount I’d expended just for this details! Appreciate it!

  16. 16 how to make money trading binary options 12.08.2013, 4:21

    Hi there! Someone in my Facebook group shared this site with us so I
    came to give it a look. I’m definitely loving the information. I’m bookmarking and will be tweeting this to my
    followers! Terrific blog and outstanding design.

  17. 17 niv bible 1.09.2013, 16:36

    With havin so much content and articles do you ever run into any issues of plagorism or copyright infringement?
    My blog has a lot of exclusive content I’ve either written myself or outsourced but it appears a lot of it is popping it up all over
    the internet without my authorization. Do you know any
    solutions to help prevent content from being ripped off?
    I’d truly appreciate it.

  18. 18 Johnc388 29.05.2014, 13:11

    I am just seeming both for blog sites which give independent, nutritious commentary on all difficulties or blogging sites which have a liberal or droppedwing slant. Thank you.. gdgfeeeaccdd

  19. 19 sarkari naukri in uttarakhand 12.07.2014, 22:32

    I have been browsing online more than 3 hours today, yet
    I never found any interesting article like yours.
    It is pretty worth enough for me. In my opinion, if all
    webmasters and bloggers made good content as
    you did, the web will be much more useful than ever before.|
    I could not refrain from commenting. Perfectly written!|
    I’ll immediately grab your rss feed as I can not to find
    your e-mail subscription link or e-newsletter service.
    Do you have any? Kindly permit me understand in order that I may subscribe.

    Thanks.|
    It is perfect time to make some plans for the future and it’s time to be happy.
    I have read this post and if I could I wish to suggest you some interesting
    things or tips. Perhaps you can write next articles referring to this article.
    I desire to read even more things about it!|
    It’s perfect time to make some plans for the future and it’s time to be happy.

    I’ve read this post and if I may just I want to counsel you some attention-grabbing things or advice.
    Perhaps you can write subsequent articles regarding this article.
    I want to learn even more things about it!|
    I’ve been browsing on-line more than three hours lately, yet I never found any attention-grabbing article like yours.
    It is beautiful price sufficient for me. Personally, if all website owners and bloggers made excellent content material as you
    did, the internet will probably be much more useful than ever before.|
    Ahaa, its fastidious discussion regarding this article here
    at this web site, I have read all that, so now me also commenting here.|
    I am sure this article has touched all the internet viewers, its really
    really fastidious article on building up new blog.|
    Wow, this article is good, my younger sister is analyzing these things, thus I
    am going to convey her.|
    bookmarked!!, I really like your blog!|
    Way cool! Some extremely valid points! I appreciate you writing this post plus the rest of the site
    is very good.|
    Hi, I do think this is an excellent blog. I stumbledupon it 😉 I may come back once again since I book-marked it.
    Money and freedom is the best way to change, may you be rich and continue to guide other people.|
    Woah! I’m really loving the template/theme of this site.
    It’s simple, yet effective. A lot of times it’s difficult to get that “perfect balance” between superb usability and visual appearance.

    I must say you have done a great job with this. Also, the blog loads extremely quick for
    me on Safari. Superb Blog!|
    These are actually impressive ideas in about blogging.
    You have touched some nice factors here. Any way keep up wrinting.|
    I love what you guys tend to be up too. Such clever work
    and coverage! Keep up the excellent works guys I’ve
    you guys to my own blogroll.|
    Hi there! Someone in my Myspace group shared this website with us so I came to check it out.
    I’m definitely enjoying the information. I’m book-marking
    and will be tweeting this to my followers! Outstanding blog and excellent style and design.|
    I like what you guys are usually up too. Such clever work and exposure!
    Keep up the very good works guys I’ve included you guys to blogroll.|
    Hey there would you mind sharing which blog platform you’re
    using? I’m going to start my own blog soon but I’m having a hard time making a decision between BlogEngine/Wordpress/B2evolution and Drupal.
    The reason I ask is because your design seems different then most blogs
    and I’m looking for something unique. P.S Apologies for getting off-topic but I had to ask!|
    Hi would you mind letting me know which web host you’re using?
    I’ve loaded your blog in 3 different browsers and I must say this blog loads a lot faster then most.

    Can you suggest a good internet hosting provider at a reasonable price?
    Thanks a lot, I appreciate it!|
    I love it when folks come together and share views.
    Great site, stick with it!|
    Thank you for the good writeup. It in fact was
    a amusement account it. Look advanced to more added agreeable from you!

    However, how could we communicate?|
    Hey just wanted to give you a quick heads up. The words in your article seem to be running off the screen in Internet explorer.
    I’m not sure if this is a format issue or something to do with internet browser compatibility but I thought I’d post to let you know.
    The design look great though! Hope you get the issue resolved soon. Cheers|
    This is a topic which is close to my heart…
    Many thanks! Where are your contact details though?|
    It’s very straightforward to find out any topic on web as compared to books, as I found this
    article at this site.|
    Does your website have a contact page? I’m having trouble locating it but,
    I’d like to send you an email. I’ve got some recommendations for your
    blog you might be interested in hearing. Either way, great website and I
    look forward to seeing it develop over time.|
    Greetings! I’ve been following your website for a while now and
    finally got the courage to go ahead and give you a shout
    out from Humble Texas! Just wanted to mention keep up the great work!|
    Greetings from Ohio! I’m bored to tears at work so I decided to
    browse your blog on my iphone during lunch break. I really like the info you
    present here and can’t wait to take a look when I get home.
    I’m surprised at how quick your blog loaded on my
    cell phone .. I’m not even using WIFI, just 3G ..
    Anyhow, very good site!|
    Its like you read my thoughts! You appear to know a lot approximately this, such as you wrote the e-book in it or something.
    I feel that you just could do with a few percent to power the message home a bit, but instead of
    that, this is wonderful blog. An excellent read. I’ll definitely
    be back.|
    I visited various sites but the audio feature for audio songs existing at this web site is really excellent.|
    Hi, i read your blog occasionally and i own a similar one and i was just wondering if you get
    a lot of spam responses? If so how do you protect against it, any plugin or anything you can advise?
    I get so much lately it’s driving me insane so any help is very much appreciated.|
    Greetings! Very useful advice in this particular article!
    It is the little changes that produce the most significant
    changes. Thanks a lot for sharing!|
    I seriously love your site.. Great colors & theme.
    Did you develop this amazing site yourself? Please reply back as I’m looking to create my own personal site and would like to learn where
    you got this from or just what the theme is named. Appreciate it!|
    Hello there! This article could not be written much better!
    Going through this post reminds me of my previous roommate!

    He constantly kept talking about this. I am going to forward this information to him.
    Fairly certain he will have a great read. Thanks for sharing!|
    Whoa! This blog looks just like my old one! It’s on a totally different topic but
    it has pretty much the same page layout and design. Great choice of colors!|
    There is certainly a lot to learn about this issue.
    I like all of the points you made.|
    You have made some decent points there. I looked on the
    internet for additional information about the issue and found most people will go along with your views on this website.|
    Hi there, I log on to your blog like every week.

    Your writing style is witty, keep doing what you’re doing!|
    I simply could not depart your web site prior to suggesting
    that I really enjoyed the usual info an individual supply in your guests?

    Is going to be back incessantly in order to check
    out new posts|
    I needed to thank you for this fantastic read!!
    I definitely loved every little bit of it. I have got you book marked to
    check out new things you post…|
    What’s up, just wanted to mention, I enjoyed this post.
    It was helpful. Keep on posting!|
    Hi there, I enjoy reading through your post. I like to write a little comment to support you.|
    I constantly spent my half an hour to read this blog’s content daily along with a mug of coffee.|
    I constantly emailed this blog post page to all my contacts,
    since if like to read it then my links will too.|
    My coder is trying to persuade me to move to .net from PHP.
    I have always disliked the idea because of the
    costs. But he’s tryiong none the less. I’ve been using Movable-type
    on a variety of websites for about a year and am nervous about switching to another platform.
    I have heard great things about blogengine.net.
    Is there a way I can transfer all my wordpress posts into it?
    Any help would be really appreciated!|
    Hi! I could have sworn I’ve been to this site before but after going through some of the posts I realized it’s new to me.
    Nonetheless, I’m definitely delighted I found it and I’ll be bookmarking it and checking back often!|
    Wonderful article! This is the kind of information that are meant to
    be shared across the net. Shame on the search engines for no longer positioning this put
    up higher! Come on over and seek advice from my website .
    Thanks =)|
    Heya i am for the first time here. I found
    this board and I find It really useful & it helped me out much.
    I hope to give something back and help others like
    you aided me.|
    Hi there, There’s no doubt that your site could possibly be having internet browser compatibility issues.

    When I look at your blog in Safari, it looks fine however when opening in I.E.,
    it has some overlapping issues. I merely wanted to provide you with a quick heads up!

    Apart from that, excellent blog!|
    A person necessarily assist to make critically posts I might state.
    That is the very first time I frequented your web
    page and thus far? I amazed with the analysis you
    made to make this actual post incredible. Fantastic activity!|
    Heya i’m for the first time here. I found this board and
    I find It really helpful & it helped me out much. I am hoping to give something back and aid others
    such as you aided me.|
    Hi there! I just want to offer you a huge thumbs up for the
    great information you have right here on this post. I am coming
    back to your site for more soon.|
    I always used to study piece of writing in news papers but
    now as I am a user of net thus from now I am using net for
    content, thanks to web.|
    Your mode of telling all in this piece of writing is actually fastidious,
    all be capable of simply know it, Thanks a lot.|
    Hello there, I found your blog by way of Google whilst looking for a related topic, your web site came
    up, it appears good. I’ve bookmarked it in my google bookmarks.

    Hi there, just turned into alert to your blog through Google, and located that
    it is truly informative. I am going to watch out for brussels.

    I’ll be grateful if you proceed this in future. Many other
    people will probably be benefited from your writing.
    Cheers!|
    I am curious to find out what blog platform you happen to be utilizing?
    I’m experiencing some small security problems with my latest
    site and I would like to find something more
    safeguarded. Do you have any solutions?|
    I’m really impressed with your writing skills and also with the layout on your weblog.
    Is this a paid theme or did you modify it yourself? Anyway keep up
    the excellent quality writing, it’s rare to see
    a great blog like this one today.|
    I’m extremely impressed along with your writing skills and also with the structure in your blog.

    Is that this a paid subject or did you customize it your self?
    Either way stay up the nice high quality writing, it is rare to peer a great weblog like this one nowadays..|
    Hi, Neat post. There’s a problem with your web site in internet explorer, would check this?
    IE still is the marketplace chief and a large section of other folks will pass over
    your magnificent writing due to this problem.|
    I am not sure where you’re getting your info, but great topic.
    I needs to spend some time learning much more or understanding more.
    Thanks for magnificent info I was looking for this information for my mission.|
    Hello, i think that i saw you visited my site thus i came to “return the favor”.I am trying to find things to enhance my site!I suppose its ok to use some of your ideas!\

  20. 20 online marketing secrets 10.08.2014, 3:41

    For newest information you have to visit the web and on web I found this web
    page as a best site for newest updates.

  21. 21 Sheryl 17.08.2014, 12:28

    I got this web page from my pal who informed me on the topic of this web site and now this time I am visiting this web site and
    reading very informative articles or reviews here.

  22. 22 make money online - how to make $500 extra per month selling your skills on odesk.com 31.08.2014, 17:27

    Hi, for all time i used to check blog posts here in the early hours in the daylight, for
    the reason that i enjoy to learn more and
    more.

  23. 23 Casie 4.09.2014, 21:34

    I am really loving the theme/design of your weblog.
    Do you ever run into any web browser compatibility problems?
    A handful of my blog audience have complained about my website not operating correctly in Explorer but looks great in Opera.

    Do you have any solutions to help fix this
    issue?

  24. 24 porn 13.09.2014, 20:58

    If some one desires to be updated with hottest technologies after that he must be go to see this web site and
    be up to date every day.

  25. 25 vision without glasses 17.09.2014, 8:11

    I have been browsingg on-line greater than three hours nowadays,
    but I never found any fascinating article like yours. It is bwautiful
    price sufficient for me. Personally, iif all webmasters and bloggers made good content as you
    did, the net will likely be much more useful
    than evewr before.

  26. 26 vegetarian recipes 12.10.2014, 9:01

    Hello, I think your website might be having browser compatibility issues.
    When I look at your blog in Chrome, it looks fine but when opening in Internet Explorer, it has some overlapping.
    I just wanted to give you a quick heads up! Other then that, fantastic blog!

  27. 27 https://www.scribd.com/hammiltony 21.10.2014, 17:01

    Protecting your phone and improving its performance would make you more efficient in doing things.
    The most important accessory for your car it is probably
    sitting in your glove box – the owner’s manual. This can cause slow page loading or
    even worse, major problems if the server hardware is not powerful enough.

  28. 28 sarkair result 10.03.2015, 14:57

    Definitely believe that which you said. Your favorite justification seemed to be on the net the easiest thing to be aware of.

    I say to you, I definitely get irked while people
    consider worries that they plainly do not know about. You managed to hit the nail upon the top as well as defined out the whole thing without having side-effects , people could take
    a signal. Will likely be back to get more. Thanks


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: