Arhiiv: 31. märts 2011

Rahukultuuri edendamise seltsi materjale

http://www.youtube.com/watch?v=vl79ipy3IKA&feature=related

Alustame siis kaubanduslike teadaannetega.

Jätame hüvasti märtsiga ühtlasi

http://www.youtube.com/watch?v=WtKF8cvcnRs&feature=related

Kevade tagasilöögid täitsid mind nooremalt alati emotsionaalselt negatiivsete tunnetega. Nüüd enam mitte vast. Kui oli pohmelus ja lumi jälle maas siis oli veelgi pahem kui muidu. Et isiklikud tagasilöögid + looduslikud. Seda oli liiast. Nüüd on isegi hea meel. Et parem on kui tuleb natuke hiljem aga seda kindlamalt ja seda tugevamini. Ega ta tulemata saa ju jääda. Las tuleb kevade siis kui mul ta jaoks vähe enam aega on. Ja ehk lähebki nii. Aga see nädalavahetus peaks siis loodusesse minema ja vähemalt vahtra mahla laskma. Vähe aadrit. Lubati ju 10 kraadi. Aga see on kusagil Võrus vast. Aga ega ta ka tea – see lubaja. Lubajast räägitakse tavaliselt lihtsalt kolmandas isikus. Et lubas, ütles jne.

 Ja miks mitte proovida ka uut ritva ja rulli. Miks mitte. Sünnaks sain ka ühe põiklandi. Aga jää peale vist enam ei lähe. Üldse on vorm keffa aga seda saab õnneks ka parandada.

Tuleb omaenda elust teha eksperiment. Loen mingi ristiisa mälestusi. Terve ta elu on üksainus sotsiaalne eksperiment, teisisõnu küll kuritegu. “Tehtud mehed” on raamatu pealkiri. Made men. Aga ta on niimoodi harjunud. Elama ilma eetikata või elama siis ehk mingi isikliku ja grupilise eetikaga millel on ehk ka mingi suur dimensioon olemas aga mingi vahepealne vastutuse aste puudub täielikult. Seda polegi.

Tegelikult on vaid üks veelahe maailma ja Jumalariigi vahel ja selleks on Rahukultuuri olemine või mitteolemine. Täpsemalt võime siis isegi öelda et inimese kristlus või mittekristlus tuleb välja tema konfliktilahendustes. Selles kas ta teeb seda nii nagu see maailm või teistmoodi. Enamik teeb nagu maailm, selle finessiga et lisaks tulevad veel Jumal, Kurat ja deemonid mängu. Mina kuradisse ei usu. Usutunnistuses teda pole ja mina teda usuga ei austa.

Ta toimemehhanism on rivaliteet ja ta võtab erinevaid metafoorseid kujusid. Selles ma ei kahtle. Aga tasse uskumine on tema parimaks kamoflaashiks. St kui sa tasse usud siis oled sa kohe millegipärast ka tema toime suhtes pime. See on vist sellest et isikud ja isiksused omavad teatud vabaduse astet ehk teisisõnu on nad etteaimamatud. Et tuleks veel respektida ka kuradi vabadust teha mida ta tahab, lisaks muule. Et ta aga oleks Jumala  valitsuses see minister kelle haldusalas oleksid teismeliste mässulisus, valetamine, varastamine, uimaained ja seksuaalne lodevus, seda ma ei arva.

See on seesama mida mina nimetan põselöögiks, peale seda kui sind on põsele löödud. Lihvige vennad ja õed kristluses oma põselööki. Ei tule veel päris nii välja nagu peaks, ma tean, vahel äigad sarnaga ja vahel läheb lõuaga aga siiski harjutage. Ja keelega piitsutatakse sageli aga Pühakiri räägib täpsemalt siiski põselöögist. 

Aga ma ise, küsib siinkohal tähelepanelik lugeja. Mul ei ole vist muud teed ega võimalust kui vaid see ainuke ja selleks on siis missioon saada inimesi  või vähemasti püüda saada inimesi teadvustama seda millest nad ei tea mida nad teevad. Et saaksid teada. Ja kahjuks ega palju muid võimalusi olegi sest kui sul seda missiooni ei ole, siis kukud sa ise sisse selleilma lihtsasse võitja kaotaja loogikasse. Jeesuse tee on kolmas tee. Tee mis ei tooda võitjaid ja kaotajaid. Meelekindla vägivallatuse tee. Maailmas andestus tähendabki vahel seda et sa kurjale õiguse annad. Loobud kättemaksust lihtsalt. Aga Jumala juures on ikka nii et – No justice, no peace. Õiguse nõuded tuleb ka rahukultuursete lahendite puhul ära täita. Lahendus ja andestus tuleb vaid siis kui ohvri õiguse nõuded on täidetud.

Tavaliselt aga ei saadagi otsa kätte sest viktimiseerimistes toimitakse juriidiliste isikutena aga kui peaks hiljem klattimisteks minema siis on sul hoopis teine asi ees – siis on kõik järsku indiviidid ja igaüks vastutab järsku iseenda eest. Ja sul on kõigiga väga hästi aga siis tulevad nad jälle kambakesi kokku ja teevad sedasama mida sulle tehti kellelegi järgmisele. No ma ei tea. Üsna lootusetu tundub see asi. Ja kuna maailmas on õigus seotud ju veel ka au mõistega siis seda segasemaks asi läheb. Sa ei saa midagi valet möönda enda kui juriidilise isiku toimimises sest siis sa kahjustaks omaenda korporatiivset identiteeti. Lihtsalt ei saa. Juriidilised isikud ei andesta, neil ei ole seda kohta ega soolikat. Ja sellepärast nad ka taeva ei saa saada. Nad püüdlevad reeglitele. Andestus on aga minu arvates siiski lisaks muule ka emotsionaalne asi. Juriidlistel isikutel ei ole emotsioone. Küll aga on ohtrasti emotsioone neil isikutel kes juriidilise isikuna kokku tulevad, eriti siis kui neid lõõmutatakse ja siis tulevad nad tükkis oma emotsionaalse palanguga kokku n.ö. projektipõhiselt ja teevad “märja asja” ära et siis kohe taanduda ja hajuda indiviidideks kes oma sõnul sind siiralt ja südamest armastavad ja kellel sinu vastu mitte kõige vähimatki ei ole. Ainult et käed, vaat seda ma ütlengi et käsi ei saa nad enam puhtaks nagu Pontsius ei saanud samuti.

Ja kohe kindlasti on neil omad väikesed ideoloogid kes arutlevad hoopis mingis muus võtmes ja annavad sellisele toimimisele ikka ja alati õiguse ja õnnistuse. Eriti tugevad on traditsioonipõhised argumendid. Neist omakorda on parim see – et lööge kõik maha küll Jumal hiljem omad ära tunneb. 

Rahukultuur tähendab tööriistakasti mis ei kipu midagi enne lahendama kui diagnoosid on pandud. Just. Kui on viktimiseering siis tuleb seda ka näha ja tunnistada ja kui on kurjategija ja ohver, siis olgu noodki rollid selged, olgu siis peale et koodeksi mõttes kuriteo koosseisu ei ole. Alles kui diagnoos pandud võib hakata midagi edasi rääkima. Ja selleks on vaja rahukultuuri nagu on patsifistlikel sektidel. Eestis pole ainsatki rahukultuuri viljelevat kirikut. Polegi sellist teoloogiat, ime siis kui see kontsept võõristav tundub, üldse ja ülepea. Meil ongi mõtlemine tugevuse keeles ja variandid on kas võita või kaotada. Muid nagu ei olegi. Nii nagu koerariigis et kui oled tugevam siis oled kohe ka ilusam ja targem jms. Sama mõtteviis. Meil ei olnud mingeid lepitajaid ka siis kui nõukaaeg otsa sai. Olid vaid revanshistlikud kaalutlused mõlemal pool. Aga tõe ja lepituse komisjone ei olnud. Kui ei ole rahukultuuri siis ongi nii nagu Ruandas oli et viimaks lähevad preestrid matseetedega kõige ees ja kogudus tuleb järgi selleks et vaenlased ja mitteinimesed sõna otses mõttes maha lüüa. Siis ongi nii nagu moslemitel. Ja fundamentalism ei näegi muud lahendit mingit kui et moslemite jõule tuleb vastu panna oma veelgi suurem jõud. Ja siis me alles vaatame kelle tõde “tugevam” on. Ja ma ei teagi kas tuleks rahukultuuri edendamiseks luua Eesti oma uus kirik või mida tuleks selleks teha. Kui keegi teab siis las ta ütleb.

Kartaago võib aga minu poolest jääda, mulle meeldib ta siluett õhtusel Vahemerel. Sardiinikarbi siluett nii öelda. Ja ega Tagasthegi sealt kaugel ole, kus elab igavene sõjardkristlaste kaitsepühak, vana Augugustinus ise. Kes “tõe” nimel ei kõhelnud jõudu kasutamast.

Ei saa ma mitte promoda siinkohal ka lugupeetud Jahutaja viimast kirjet. Ta kirjutab harva aga seda paremini. Tellin talt nekroloogi, sest ei tea kedagi kes sellega paremini hakkama saaks. Aga vaadake parem ise. Kas paremalt või pahemalt: http://www.jahutaja.blogspot.com/

Uurimusi rituaalist

Kui vaadelda katoliku kirikut, siis näeme me et ime võimalus on alati  kohal. Selleks on enam potentsiaali teatud paikades ja kohtades. Iga ühiskond loodab rakendada inimese teenistusse osasid vaimseid jõude.

Tundub et vere vägi UT-s mõjutas suuresti algkoguduse elu. Seda mitte rituaalselt küll aga sümbolistlikul tasandil. Rituaalile vastanduti näiteks või vennastekoguduses aga seda enam oluline oli veresümboolika. Kristlikus praktikas on väga raske leida rituaalse ebapuhtuse mõistet. Vana Testamendi sellekohaseid seadusi käsiteldi vaid sümboolselt.

Oleme protestantismis üha pikeneva rituaalsuse vastase traditsiooni pärijad. Selle väite järgi teeb tühi ritualism tühjaks religiooni tegeliku sisu. Eristatakse kultilist religiooni ja uut uue käitumise religiooni.

Sotsiaalse olesena on inimene ka rituaalne oles. Kui rituaalsust ühes vormis alla surutakse siis kerkib ta kohe teises vormis üles. Sotsiaalsed rituaalid loovad omakorda reaalsust. See mis on, peab esiti olema ja alles seejärel leitakse selle tarbeks sõnad. On võimatu omada sotsiaalseid suhteid ilma sümboolsete tegudeta. Sümbolistlik käitumine saadab korda erinevaid asju.

Rituaal pakub fokusseerumismehhanismi ning meetodit mis aitab kogemusi meelde tuletada ning kontrollida. Fokusseerumise läbi pakub rituaal raamistikku toimumiseks markeeritud ajal ja kohas ning teatud ootuste tagajärjel. Näiteks nii nagu sõnad “ükskord, kaua kaua  aega tagasi”, loob lastel meeleolu ja ootuse muinasjutu kuulamiseks.

Raamistamine ja kastistamine limiteerivad kogemust – tegelevad teatud teemadega ning välistavad teatud teised teemad.  Rituaal ei aita meil üksnes selekteerida kogemusi kontsentreeritud tähelepanemise jaoks. Väline sümbol võib aidata koordineerida ka aju ja keha tegemisi. Siinkohal on kohane paralleel näitlejaga. Intellektuaalne  teadmine sellest mida tuleb teha ei ole küllaldane tegevuse produtseerimiseks. Ühel päeval tuleb see osa näitlejal viimaks välja. Rituaalid on mnemootilised. Kui me teeme sõlme taskurätti siis paneme me oma mälu sõltuvusse välisest märgist. Nõnda fokusserub rituaal vormimisele. Ta elavdab mälu ning seob seeläbi minevikku tulevikuga.

Rituaal muudab ja mõjustab taju läbi selektiivsete printsiipide. Ei ole küllalt sellest et öelda – rituaal aitab meil elavamalt kogemusi kogeda. See pole pelgalt visuaalne abivahend mis aitab verbaalseid instruktsioone. On asju mida me ei saagi ilma rituaalita kogeda. Rituaal loob ühiskonna. Rituaalid loovad ja kontrollivad kogemust. Rituaal on sümboolne tegevus “püha” suhtes.

Rituaal püüab mitte petta Jumalat vaid pigem mineviku kogemust ümber formuleerida. Rituaali kaudu väidetakse midagi uuesti ning formuleeritakse vana ümber. Kui näiteks intsest on sooritatud siis lõigatakse süüdlane pikipidi pooleks. See sümboliseerib ühest eellasest pärinevate kurjategijate lahutamist.

Rahu tseremooniates leiavad sarnaselt aset teod mis õnnistavad, puhastavad aga ka imiteerivad lahingut. Sümboolne tegu matkib kogu olukorda milles vaenupooled teavad endid olevat. Rituaal kontrollib olukorda ja modifitseerib kogemust. Meie maailm on erinevalt loodusrahvaist fragmenteeritud. Meie maailm loob palju väikesi allmaailmu. Nende rituaalid loovad ühte, tervikliku maailma, mis on sümbolistlikus mõttes tervik.

Näiteks raha kui rituaal on äärmuslik ja spetsialiseeritud rituaal. Maagiat on võrreldud valerahaga. Raha kui rituaal on täna asendamas suurt osa muid rituaale. Nüüd, mil oleme tuvastanud endi sarnasuse ahvidega ei ole sotsiaalses suhtluses loomariigiga enam midagi mis võiks meid roojastada. Seetõttu oleme enam mures kosmilise roojasuse pärast. Meie jaoks on pollutsioon esteetika küsimus, hügieeni ja etiketi küsimus. See muutub oluliseks vaid siis kui põhjustab sotsiaalseid piinlikushetki. On ühiskondi kus pollutsioonil on palju enam tagajärgi. Miks antakse paljudes kultuurides pollutsioonile  religioosne tähendus aga teistes ei anta?

Erinevuseks meie ja nende vahel on progress. Progress on eristamine. Nõnda tähendab meie vaatepunktist primitiivne eristamatut. Primitiivseis ühiskondades ei ole poliitilist diferentseerumist. Sarnane protsess on jälgitav ka intellektuaalsel alal.

Rituaal tunnustab alati korratuse potentsiaali. Rituaal mängib nii artikuleeritud kui artikuleerimata arusaamadega pollutsioonist. Näiteks sündimata laps. Sündimata last käsitletakse korraga kui haavatavat aga ka kui ohtlikku, nagu kõiki ambioosseid ja kategooriate vahepeal asuvaid oleseid. Loode võib olla ohtlik nii emale kui haigetele.

Samuti mensturaalveri.  Maooridel oli ohtlikuks lisaks veel nii sündimata lapse veri ja eriti surnu veri. Üleminekuseisundid on ikka kahtlased ja ohtlikud kuna on defineerimatud. Seda ohtu kontrollib rituaal, mis lahutab inimese selgesti tema endisest olust, segregeerib teda teatud ajaks ning kuulutab siis ta sisenemist uude olukorda. Seetõttu on ka lahutamise rituaalid kõige ohtlikumat liiki rituaalid. Me oleme lugenud poistest kes surevad initsiatsioonis. Rituaal võib inimese ümber teha. Näit. ristimine kristluses. Marginaalsel ajal, kui initsiaadid ei ole veel ei üht ega ka teist on nad sotsiaalses mõttes väljaheidetud. Neid süüdistatakse kuritegudes ehkki nad ei saa olla enam süüdi kui emaihus olev loode. Seesama kehtib meigi ühiskonnas juhul kui keegi on iial olnud seespool vanglat siis on ta  väljaspool ühiskonda. Ta jääbki ühiskonna äärealadele. Seesama pädeb ka mentaalsetes institutsioonides viibinute kohta. Tolerants lakkab niipea kui vastav institutsioon isiku endasse võtab.

Loomises tegi Jumal loodu baaskategooraid mida inimene ei tohi segi ajada vaid peab pigemini jõustama. Kõige põhilisemateks on lähisuguluskategooriad, mille rikkumine ehk verepilastus toob alati kaasa katastroofilisi tagajärgi kogu ühiskonnale. Vt. Näiteks Oidipuse pattu ja Teeba katku. Ometi ei ole see väline klassifikatsioon küllaldane vaid Pühakiri räägib veel ühest uuest ja suurest vahetegemisest. Selles Jeesuse sõnul eristatakse sikud lammastest ja nisu lustest. See uus vahetegemine ei leia aset mitte väliste tunnuste vaid mingi sisemise  kvaliteedi alusel. Vahe tegematus on laste tunnuseks Niinives kus räägitakse neist kes ei oska vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel. Vahetegemine on veelahkmeks ka Issand laua juures. Seal on need kes ei tee ilmselt vahet Issanda laual ja eelnenud üldisel söömaajal, agapel, kirjutab Paulus.

Mary Douglas vaatleb ritualismi oma võrksüsteemis. Tema jaoks on illumineeriv vaadelda rituaali kui keelavat koodi. Selle arusaama rakendamisel kerkib hulganisti küsimusi. Berstein väidab et keelaval koodil on mitmeid vorme. Kuidas kasutada rituaali kui keelavat koodi erinevate ritualiseerumisastmete selgitamisel? Seda keelavat koodi kasutatakse majanduslikult selleks et vahendada informatsiooni ning alal hoida üht kehtivat sotsiaalset vormi. See on ühtaegu nii kontrolli- kui ka kommunikatsiooni süsteem. Niisama loob rituaalgi solidaarsust ja ka religioossetel ideedel on oma karistavad implikatsioonid. Me vajame teatud väärtustesüsteemi organisatsiooni ja sotsiaalse kontrolli tarbeks. Kontrollisüsteem tuleb jagada kaheks iseseisvaks teguriks mis mõjustavad isiklike suhete struktuure. Ühte nimetan ma grupiks ja teist võrgustikuks (grid). Selle määrani kui perekond on seotud ühik, mis elab teatud ruumides ning mida teatakse ühise nime kaudu on see grupp. Selle määrani mida mängivad rollid perekonna sees mis tulenevad soost, ea grupist ja vanusest on seal võrgustik (grid) mis kontrollib selle liikmete käitumist. Grupil on ka ajaline dimensioon. See peab vastu pidama aja nõudeile jäädes äratuntavaks. Sel peavad olema teatud sisse- ja väljaarvamise reeglid. On olemas ka teisi sisemisi vorme mis sõltuvad grupi organisatsioonist nagu näiteks käsuliinide hierarhia ning vastutuse delegeerimine keskusest. 

Enamik keelde on seotud seksiga. Kõige olulisemad seksikategooriad on intsesti puudutavad kategooraid. Enamik ühiskonnagruppe ei ole määratud soo järgi. Mõnedes hõimudes on iga määravaimaks teguriks, ka meie koolisüsteemis on see nii. Vanadel anglosaxidel olid lisaks pulmadele peamisteks gruppi kooshoivateks jõududeks kohustus tasuda veritasu. 

Rituaalid on olemas sotsiaalse interaktsiooni tarbeks. Kui seda ei eksisteeri siis on kontemplatsioon ning sisemine evolutsioon tähtsamad. Antiritualismi ilmseks põhjustajaks on sotsiaalsed muutused. Igaüks kes elab uutes sotsiaalsetes oludes leiab et ta endine kosmoloogia enam ei tööta. Me peaks püüdma mõtelda kosmoloogiast kui kasutusel olevate kategooriate komplektist. Need on nagu läätsed mis toovad teatud asju meile lähemale. Enamjaolt tehakse kosmoloogilisi muutusi tasahilju. Iga järsem pöördumine põhjustab teatud antiritualismi. Nii kummaline kui see ka ei ole põhjustab seda isegi pöördumine ritualismi endasse. See on paradoks. Mida enam sotsiaalseid muutusi aset leiab seda enam esineb ka radikaalseid kosmoloogiate ülevaatamisi ja ümberhindamisi, mida enam pöördumisi, seda vähem ritualismi. Viimaseks tänaseks antiritualismi allikaks on see et entusiastlikud rituaalid on au sees.

Heidame pilku kristluse ajalukku. Kartaago Augustinus jutlustas aastal 418: “Ülistagem Issandat  oma elude, sõnade, südamete ja häältega, nii oma sõnade kui ka eluviisidega. Sest Issand soovib et me laulaks talle kiitust nii et meis ei oleks mingitki ebakõla. Seetõttu vastaku me kõne meie tegudele ning meie hääl meie süümele. Vastaku me sõnad me eluviisidele ning ausad sõnad tunnistagu veletagude vastu”. Kartaago Augustinus otsib selget ja ühest vastavust ehk korrespondentsi. See ongi see mida iga religioon teotleb. Ühesust ja vastavust. Augustinus püüab ses tsitaadis kombineerida cicero retoorikat robustse lihtsusega. Nimelt õpetas Cicero et on olemas kolm stiilitasandit, ülev, vahepealne ning madal. Iga neist kuulus tema arvates omasse klassi, milles on mõned asjad iseendast ülevad ning järelikult tuleb neist ka kõneleda kui ülevaist, teistest, madalaist asjust, tuleb aga rääkida ka alandlikul viisil. Augustinus väidab sisuliselt seda et Cicero poolt ära toodud asjade loomulik kord on kristluses ümber pööratud ning kõige madalamad asjad saanud ülevaiks. Ülev stiil tõstab tundeid, vahepealne stiil toob kaasa ülistust või süüd ning madal stiil on see mis kuulub õpetuse juurde. Antropoloogile kes püüab interpreteerida rituaali on kohane meenutada seda stiilisuhete uurimist. Madalstiili kutsusti lingua humilis, mis on seotud humuse ehk mullaga. Nii rändas kristlik  õpetus minema olemasolevast väärtusteskaalast ning segas endise üleva madalaga.

Nii võime me alati eeldada teatud vastavust sotsiaalsete ja ihulike kontrolliväljenduste vahel. Antiritualism fokusseerub informaalsusele. Formaalsus viitab sotsiaalsele distantsile, ning hästidefineeritud ning isoleeritud rollidele. Informaalsus omamorda viitab rollide segunemisele, familiaarsusele ning intiimsusele.

Äratusliikumised oma varastes faasides kehastavad seda mida Durkheim nimetas “collective effervesence”  ehk sotsiaalseks pulbitsuseks. Emotsioonid on sellises seisundis üles erutatud, formalismi eitatakse, religoosse teenimise eelistatuimateks vormideks on glossolaalia ning teised mittekoherentsuse väljendused. (NB. “ täielik vastasseisund relgiooni normaalsele funktsioonile).Alles hiljem püütakse seda ratsionaliseerida mis toimus. Üldiselt annab säärane pulbitsus ajet eri sektide ning hiljem denominatsioonide tekkele. Selles faasis on sotsiaalne organisatsioon suhteliselt nõrk. Transs on dissonants ning see on seda teretulnum mida nõrgem on ühiskonna struktuur. Raymond Firth on eristanud kolme liiki transsi. Ta eristab neid kontrolli astme järgi mida sotsiaalne grupp rakendab inimesse sisenenud vaimu üle. Esiteks on seal seestumus milles inimene on passiivne ning loovutab täielikult kontrolli vaimu üle. Seestunu sõbrad püüavad vaimu vaigistada ja ära saata. Seejärel on meediumi poolt vahendatud seestunud, milles vaim kõneleb läbi seestunu ning grupp püüab talt samal ajal saada okultset infot ja väge. Kolmas vorm on shamanism. Siin saab vaim suuresti kodustatud ning teeb inimvõõrustaja tahet.  Transs on täiesti kõrvale jäetud.Võib juhtuda et inimene kaotab teadvuse siiski ei peeta seda transsi soovimatuks ega ka ohtlikuks. Transsi määrajaks olekski see kas inimene säilitab kontrolli või mitte.

Sotsiaalne struktuur nõuab teadliku kontrolli taset ning leiab oma stiili ritualismis, vältides kogemusi milles kontroll kaotatakse. 

Kaubad annavad võimaluse läbi märgistamise teenuseks tarbimisrituaalides.  Tarbimine on vastastikuste rituaalide süsteem mis kätkeb endasse kulutusi mis on kohased just antud sündmuse markeerimiseks. Meie arust on tarbimisrituaalid sõpruse normaalseteks märkideks. Tarbimismustrid näitavad kaarti sotsiaalseks integreerumiseks

võim ja selle mängud

Vahe on vahele tulnud. Ja pole ühtegi geniaalset mõtet. Mu koer esitab mulle väljakutse iga kord kui ma koju tulen. Minu autoriteedile esitab väljakutse aga ta alistub ka kohe. Tal on lihtsalt selline punkt agendas iga päev. See on vähe tüütu aga ega mina saa temale agendat valida.

See on umbes sama jutt nagu kunagi räägiti et tuleks Rootsile sõda kuulutada ja kohe alistuda. Et nii saaks parandada Eesti elu kõige kiiremini. Saaks saada Rootsi kuningriigiks. Et autoriteedi teema mängitakse iga kord uuesti läbi, sest mine tea mis vahepeal juhtunud võib olla. Igal kohtumisel koertega. Inimeste maailmas on kõik sedavõrd püsivam, nii et seda ei ole vaja teha. Rollid püsivad. Kui aga keegi nõrgeneb, siis ta ohverdatakse, nagu väga selgesti on näha või seriaalis Tudorid kus Thomas Cromwell vaene mees kuningale Saksast naise leiab kes kuningale ei meeldi. Ja kuningas ta oma õeks tituleerib ja talle kolm lossi kingib et tast lahti saada. Shaakalid aga tajuvad et Cromwelli roll on nõrgenenud ja saavadki ta peast ja tast endast lahti. Ja süüdistused on tõsimeelsed aga siiski absurdsed sellistel juhtudel reeglina. Mida absurdsemad seda tõsimeelsemad. Thomasel oli vana hea – reetmine. Muuseas mindki selles süüdistati. Veelgi enam ja täpsemalt oli vist see oksa saagimine millel ma istusin. Ja seda mõeldi vist enamjaolt siiski sellises vanas heas majanduslikus mõttes. Mina lollike aga lootsin ehk et ka viktimiseerijad ütlevad mokaotsast et läks jah vähe üle piiri. Et ole hea mees, anna andeks ja olekski kõik igavesti korras ja oleks nutt ja kallistused aga institutsioonid on oma viktimiseerimistest võimetud, täiesti võimetud meelt parandama. Absoluutselt võimetud, olgu nood kirikud või mistahesasjad. Ei tule neilt kunagi midagi, see on selge.

Jah ma teangi ühte inimest kes käib ringi ja räägib reetmisest ja kohaldab reetja silti inimestele. Ei pea vist ütlema et ta on kristlane või vähemasti ise end selleks peab. 

Ja kõik mängivad kuulekalt kaasa. Suuremalt jaolt vähemalt mängivad kaasa. Täpselt nii nagu kunagi tehti, ainult selle vahega et päid tänased metoodikud ei raiu reeglina päid tavaoludes.

Ehk olen ma aga nõrgestanud end ja siis ükskord koer enam ei alistu kohe peale sõja kuulutust vaid ma ise nagu uksest sisse saan, nii alistun ja siis ongi tema valitseja. Ja siis ma torman talle süüa tegema ja pakkuma. Ja lakun ta nägu. Ja autoriteediga on väga seotud söömine. Koeraomanikud peavad seda teadma. Et kui sa koera enne söödad kui ise sööd siis annad sa temale õiguse ja tunnistad end ise madalamaks. Kui vastupidi, siis on õige, veelgi enam ütlevad psühholoogid et koera nähes tuleb süüa ja alles siis talle süüa anda. Ja kui sina koera nägu lakud ja muid kohti siis tunnistad sa tema jälle ülemaks. Nii et tegelikult on kogu suhtlus võimukeel. Ka mängides, muuseas. Inimeste maailmas on rollid püsivamad ja teisalt annab see enam vabadust ma arvan. Ka sugude vahelises suhtluses tuleb siis juhul kui sa tahad et mees enam su üle autoriteeti ei omaks, tuleb mehe nähes süüa kõht täis ja alles siis talle anda. Ja tõstatada iga kord kui mees tuleb küsimus autoriteedist. Et kes sa selline õige oled ja mida sa siit üldse tahad. Siis ta varsti enam ei tule. Või nagu anektoodis mehest kes habet ajades vaatab peeglisse ja küsib et kes on majas peremees. Naine kuuleb ja küsib et miks sa seda küsid? Mees aga lihtsalt habet ajades meenutab vanu aegu. Muud midagi.

Ja siis on autoriteet paigas. Ja kui tahad jõuvahekordi muuta siis ei tohi sebida iga asja peale vaid tuleb olla koera suhtes ignooriv ja tasustada iga soovitud tegevust toiduga. On veel igast machoõpetusi koertega tegelemiseks nagu see et tuleb koera ikka sülle võtta, nii nagu Pehk Jaan ikka võtab oma väikest kutsat.

http://www.youtube.com/watch?v=GVfPf006Vw0&feature=related

Üks mees rääkis et tuleb koera, tema siis oma väikest Kaukaasia lambakoera, põlve all maas hoidma ja siis talle näkku kusta. Ja et tema teebki nii. No ma ei oska kommentaarida aga tundub selline isikuse murdmine vast olevat. Ma ei tea tõesti. Ehk vahel ei saagi muidu. Ei tunne teemat. Õrnad sotsiaaldemokraadid kirtsutaks siinkohal vast vähe nina. Ah soo, mul oli sünnipäev pühapäeval ja oli väga meeldiv hääde soovide ja soovijate üle. Veel eile hommikulgi sain õnnesoove. Jah, päris hea oli. Kuidagi tundlikum on see kallimise teema inimestega siiski võrreldes puudega. Isegi puudega inimestega on parem kui pelgalt puudega. Aga puudega on jälle parem kui puudega puudega. Eile panin siis esimesed seemned mulda poti sisse.

Aga vahel on ka inimestega nii et nagu kohtud nii esitab väljakutse sinu autoriteedile. Ja alistub kohe. Või natuke hiljem. Et võtame autoriteedi jutuks ja rääkime, no millest me räägime, räägime näiteks sotsiaalsetes rollides esinevast sugude võrdsusest ja sellest et see on hää. No on ju. Hää. Mees on jahil ja naine sahkendab kodus laste ja nuudlitega. Üheks argumendiks muuseas miks naisi ei saavat ega tohtivat ordineerida olevat see et vaimulik või vähemalt osad noist peavad kandma ka kohustust ektsortseerida. Kurjavaime välja ajada. Ja ma ei tea mis argument sealt siis edasi läheb, kas see et kurjad vaimud ei allu naistele või midagi taolist. Et need on sellised machovaimud kes juba põhimõtte pärast ei saa naistele alluda. No ma ei tea. Tavaliselt on nn. seestunud naised ja välja ajajad on mehed. Ega ma teagi ehk see possessiooni teema lihtsalt on variatsioon naise demoniseerimise ja sugude ebavõrdsuse põlistamise teemal. Ma ei tea. Kuradi soost ei räägita aga vist peetakse teda meessooliseks siiski. Deemonlikkus on aga valdavalt naise märgiga.

Jah, ta esitab väljakutse aga siis me läheme näiteks või sotsiaalselt pinnalt ära ja oleme mõnd aega näiteks või animaalsel pinnal ja siis on meil näiteks sootuks teised rollid. Ja siis kui me animaalsetest rollidest jälle välja tuleme ja peegli ees taastame oma sotsiaalse välimuse, siis oleme jälle võrdsed edasi. No vaat sellist skisofreeniat tänane elu üldiselt inimestelt nõuabki. Et on rollid ja rollimängud – sotsiaalsed ja muud. Jah, sotsiaalsetes oleme me kokku leppinud et oleme võrdsed aga kui te lava vahetate või kui pöördlava pöörde teeb siis olge kes tahate peale, see ei ole enam kellegi asi. Et ühel laval on võrdsus ja ühes sektoris ja teisel laval on filosoofia ja kolmandal laval on muud rollimängud nagu tapmine ja tagaajamine näiteks. Aga mis seal siis ikka. Minuskulitega ma sellepärast eelistangi suhelda. Et seal ei ole autoriteedi küsimust. Et inimene on võõras ja majaline taimede ja loomade maailmas. St ta on tulnukas ja tulnukal ei ole autoriteeti. Ta lihtsalt kannatatakse ära.

Veel rõudmuuvidest

Sai ära vaadatud “into the wild”. No täitsa film on, kahtlemata ka rõudmuuvi aint et ei minda seekord vaid punktist a punkti b vaid minnakse minema ja teises otsas on surm. Ja kõige taga on see et isa on kahenaisepidaja, kellel nagu ilmneb on kusagil veel üks perekond. Ja lapse jaoks variseb maailm kokku ja tõde kui säärane lakkab olemast. Nu vaat nii ta on ja siis tuleb Jack London ja hullud venelased. Mis osundab veekord sellele et tuleb veel lugeda hulle venelasi. Sest öeldagu mida tahes aga venelased ei viitsi elamise tehnoloogiast kirjutada, pigemini ikka elu põhiolemusest, ontoloogiast ehk olemisõpetusest ja sellest mis on õnn ja muud säärast stuffi. Ja tehnoloogidele läheb vahel väga peale kui nad loevad, näiteks ameeriklastele.

Kitsamalt siis Lev Tolstoi, keda võiks enam lugeda küll. Aga on teist loetud ka küll. Mulle ta selline legalistlik ja moraliseeriv üldtoon ei meeldi. Ütlen Romain Rolland ta kohta et ei läinud tal silmad särama kui ta Jeesusest rääkis. Ja ega lähe enamatel inimestel. Suur käsuandja. No mul ka ei läheks. Ja Pasternaki doktor Zhivago on mul siiani lugemata. Õnneks lapsed jt head inimesed näitasid kus saab filme vaadata nii et doktor Zhivago vaatan kohe varsti ära. Ja siis peab veel oma trumancapoteliku suure romaaniga edasi saama aga pole eriti saanud. Aga peaks. Ja siis peaks veel lappama vana mäluvõtme pealt faile ajast mil ma veel doktorantuuris olin. Üle vaatama et mis ja kuidas oli. Ja siis peaks kirjutama veel umbes sada asja. Eile vaatasin telest Tudoreid. Ikka hirmus oli see kuninga põli küll ja kuninganna oma veelgi enam.Kui intruktorid sulle seletavad mida kunigas peab sulle tegema ja mida sina pead tegema et Inglismaa saaks omale kroonipärija. Haaremi variant oli palju ratsionaalsem, seal oli küsimuseks mida nii suure hulga troonipärijatega peale hakata. Kah mure. Aga defkat ei olnud. Ära kägistati. Et ei tuleks pärijat Kalkuttast.

Aga jah eile oli loomaaed. Ja vaatasin mina ussi ja mõtlesin et tea mis tunne on olla üksainus silmade ja hammastaga lihas. Ilma jäsemeteta. Aga mina olen jäsemete poolt, nendega saab igast stuffi teha. Elu on huvitavam, ühesõnaga. 

Peaks ära lugema Zhivago. Aga mõned hääd tsitaadid on selles filmis küll. Nagu või see et inimese hinge tuum seisneb uutes kogemustes, mitte üksnes inimsuhetes. Ikka igast muudes suhetes ka veel. Ja et ei maksa pahaks panna kui keegi “rottide võidujooksust” välja astub ja valib endale superhulguse tee. Ehk küll seda võib ju võtta ka pagemisena, ma ei tea. Teine tee oleks või see mida on nähtud näiteks või katoordudes. Näiteks või Opus Dei numeraatides. Et sa otse vastupidi loobud absoluutselt ja igavesti igast oma ajedest ja mingist kõrgemast ja üllamast eesmärgist lähtudes allutad end teistele inimestele jumala nimel näiteks. Ja oma ihu allutad tükkis kõikide tema ihadega. No ma ei tea, ma tean ja usun et see võib anda väga suure autoriteedi ja veenvuse ja sisemise jõu. Ja siis võid sa veendega autoriteedikeelt pruukida.

Aga ma eelistaks neid teisi suhteid ajuti inimsuhtele. Suhteid vähemate vendadega. Ja see võtmetsitaat mille ümber nooruki ots seisnebki on siis võetud Dr. Zhivagost, et mingil teadvusetasandil nimetab inimene asju õigete nimedega. Teate küll mäed on mäed ja orud on orud. Aga siis ei ole enam nii. Ja siis ehk kunagi on taas. Selles filmis on aga vahe selles osas selge et nimi tähendab ka söödavat taime või mittesöödavat. Ja läheb poisil segi sest välised tunnused on väga sarnased. Ja ei nimeta ta asja, time, õige nimega. Valest nimest tuleb igast jama ja viimselt tuleb surm ise. No tule taevas appi. Ja tema ajab kaks sarnast taime segamini ja saab raske mürgituse ja ka taimeõpik seda talle kinnitab et selle mürgituse korral kui seda ei ravita on tagajärjeks nälg ja surm. Ja otse loomulikult usub noormees sedagi. Olles oma vabaduse lõksus sest jõgi on üles paisunud ja üle ta sest st. tagasi tsivlisatsiooni ei saa ta enam mitte kuidagi. Ma ka uskusin kui USA-s arst mulle kaude midagi sarnast üles nagu Chrisile raamat. Ja mitu nädalat uskusin seni kuni arstid mulle jälle teise diagnoosi panid, või siis vähemasti vana diagnoosi tühistasid. Et taime pead sina õige nimega nimetama ja väliste tunnuste järgi pead sina tema ära tundma ja kui sina seda ei tee siis sured sina ära ja nälgid veel pealegi enne seda. Aga uusi termineid saab ka natuke nagu nuders ja dopers. Need on need kes elavad seal Oh My God Hotspringsis. Üldse on USA-s kõik ühiskondlikud latrid väga paigas ja ka need latrid milledes sa siis oled ja olema pead kui sina kõikide teiste latrite ja laterdajate vastu oled. Kui oled nn. vabaduse latrites. Siis pead dopima ja nuudima. Et siuke lugu ja film siis, olen ta vast nüüd enda jaoks läbi töödanud ja võib edasi minna jälle. Aga võtame siis uuesti hullud vene ont0loogid jälle ette. Pasternaki ja Tolstoi ja ühtlasi võtame nood endile ka eeskujuks selle kohta et tulebki kirjutada elu olemusest ja mitte üksi tehnoloogiatest. Et nii ongi õige ja siis ongi su jutt ajatum vähemalt kui nüüd just mitte päris ajatu. Nagu oli Marcusel ja oli Augustiinusel ja ega seal suurt vahet ole kas usujutt või stoiline usujutt või.. mingi muu jutt. Ja kui sa oled ellujääja siis ei tohi olla sus kohta tunnetel põhjapõdra ja tema vasika või öökullipere suhtes. Ükski proteiin va. mõned kalad ei ole mürgine, erinevalt taimedest millel erilist toiteväärtust niiehknaa pole. Kõik tuleb kiretult ära tappa ja ära süüa. Ja ei tohi muskliliha eelistada vakladele ega muule vaid kõik tuleb ühtviisi nahka pista. Selles filmis läks aga vakladega põder huntidele. Just söödaks kõlbab see ka. Ta oleks pidanud aga veel hundi kõrvale laskma ja  hundiprae peale tegema. Vaklade ja põdraga pikitud hundipraad oleks hea. Mitte pepsutama. Aga hea küll, vaatame mida ma ise sarnases olukorras teen ja kuidas toime tulen. Jama on aga see et inimene ei tohi ellu jääda või teisisõnu et ta ei saagi ilma seadust rikkumata ellu jääda. Ilma tapmise ja söömata ja ilma tapmise vahenditeta. Nagu näiteks püss ja kalavõrk. See oleks miinimum. Õhupüss vähemalt ja küllap saaks sellega väiksemaid linde tappa. Ja võrk oleks võimas asi võrreldes õnge ja spinnaga. Tulirelvast rääkimata. Oleks küll. Aga võta sa näpust.

Tere kena kevadet

Jutt on mul kasin hetkel. Mul tuleb täna ära vaadata film mälupulgalt . Into The Wild. Natuke juba vaatasin. Nuh vara veel midagi öelda või väita. Eristatakse seal rubber trampe ja leather trampe kui ma ikka aru sain. Neid hulkureid kes ratastel ja neid kes nahk vastu maad kõnnivad. Natuke nagu liiast on sellist hulkuriromantikat sees. Ja noormees tuleb ise ka vist maha tuunida – rohepühast tavaliseks naivistlikuks ameeriklaseks kes on liiast lugenud Londonit ja Tolstoid ja neist inspireeritud saanud. Vene kirjanikud ikka ameeriklasi hulluks ajavad. Eriti see Tolstoi sööst 4 päeva enne surma kodunt minema. Natuke liiga vähe ja liiga hilja. Või teisisõnu liiga palju ja liiga hilja, siis kui ihu sul enam suurt vabadust ära ei kanna. Ja millsed sümboolsed aktid, nagu raha põletamine, need panevad muigama vaid. Põletad oma raha ära ja siis lähed farmi tööle selleks et raha teenida. Miks seda vaja on? Ja kõige taga luurab radikaalne moralist kes ei suuda ehk teistele andestada ja endalegi mitte. Ja kellel on kinnisidee end mõnd aega – loodusest ära toita. Filmis laseb ta põhjapõdra vasikaga minema sest ta arvab et tal on veel valikut aga tal saavad valikud varsti otsa. Ja see et põder, teine põder, tal neljandal päeval vaglad sisse võtab, no mis siis, ka vaglad on proteiin aga ilmselt on ka tema ajus mingid piirid, nagu näiteks see et põdra muskliliha on etem süüa kui vaklu.  Aga mis mina tean või arvan. Kevadega on tagasilööke ja tervisega on ka aga muidu pole viga. Ega ma suurt virise.

Algab ametlikult kevadepaanika. Kampaania ja paanika korraga algavad. Püüame siis see aasta et aprillist läheme üle kevaderezhiimile. Ametlikult. Otsid märke ja otsid ja tundub neid vähe siis aga korraga tuleb nii palju et ei jõua enam vaadatagi. Täna oli märk see et loomaaias oli ära murdunud vahtraoks. Ja purikas oli otsas, magus ja hea. Kui tagasi tulime oli juba uus purikas otsas. Magus ja hea. Nii temaga on. Kevadega.  Autoaknast olen näinud Tsikre ojal haigruid? Suuri halle linde kes on kohal ja külmetavad seal hommikuti. Ma loodan et nad on need aga peab kontrollima. Igast veidraid raamatuid on vahepeal loetud.Kevadepaanika on ka see et järsku läheb mööda ja sa ei saa pihta, et sa ei saagi õites aasal taevasse vaadata vaid sebid muudkui omas tehisilmas nagu ikka. Ja siis peab jälle ootama. Aeg on seemneid maha hakata panema, pottidesse, panin juba mõned seemned likku. Ja potte sain hulgi koos Rooma salatiga mille aga külm osalt auto pagasnikus ära võttis.

Mõtlen heldimusega ikka hääde inimeste peale. Ja tunnen ka kurbust et olen end raisanud nii pikalt ja palju nendega kellega poleks pidanud.Et siiralt ja tõemeeli arvasin et teatud inimkooslused on paremad kui teised. Seda ma enam ei arva. Pigemini toovad nende endakohased väited vaid teravamalt välja selle et nad ei ole. Aga Jumal nendega, sõna otseses mõttes. 

Aga jääme pigemini esimese lause juurde. Hääde inimeste juurde. Elukogemus on üldiselt see nagu laulikul oli et õelad õilmitsevad ja õigete põli ei tundu visuaalselt parem midagi. Ja nii ta on. Laulik olla tunginud aga sügavale ja mõistnud nende otsa. Vaat selle koha peal ma ei tule enam kaasa, mis ma otsast tean, enda või õelate omast. Elu on tervik ja ei ole hea teda niimoodi liigitada, eluks ja eluotsaks. Üks elu puha. Või üks ots puha. Nii ta on. Mina olen õppinud nagu vana Koguja et tuleb usaldada häid inimesi ja teiste osas ei anna palju ära teha, las rapsivad. Olen õppinud et usklikud inimesed ei ole reeglina paremad kui mitteusklikud. Kui siinkohal rääkida inimeste enesemääratlusest. On väga võimalik et on muid määratlusviise millest me hetkel suuremat ei tea. Minu kui hingehoidja ja nõustaja ülesanne on aga aidata inimesi nende usulisel enesemääratlusel. Ja just seda ma püüangi teha. Ka siin muuseas. Selle läbi et ma väidan ka muudest kriteeriumitest ja nende võimalikkusest. Ja siinkohal ei pruugi kattuda minu määrangud inimeste endakohaste määrangutega. Aga las ta olla, ega minagi hakka kedagi ümber veenma. Püüan lihtsalt väita lihtsat asja et kui sinna armust saab siis ma tulen ka. Kui muust millestki siis minge ise, ma seekord ei tule. Ja siis ma kardan…küll et muust ei saagi kui aint armust.

Olen õppinud et usaldada tasub loodust ja vähemaid vendi, taimi ja loomi. Ja ma ei suuda tõesti sellise lapsemeelse usalduvusega elada suhtes igast juriidilistesse isikutesse nagu ma tahaks ja sooviks ehk ise. Mõne suhtes oleks juba lausa piinlikki ennast sellises seltskonnas näidata või end sellega mingilgi viisil seostada. Ühispildi peale enam ei läheks. Ütleme et meil oleks keni fotosid Jeesuse ajast. Jeesus koos Annase ja Kaifasega kaelakuti koos, no oleks veider vaatepilt. Ja all oleks kiri et hetki oikumeenilisest ühistööst näiteks. Või Pedagoogilise seminari õppejõude. Tõesti oleks naljakas. Mis sest kui on sarnast asutist kunagi juhitud. Seda enam.

 Tuleks Riitust vaatama minna. Filmi The Rite mõtlen.  Üldiselt mulle ei meeldi selline fenomenide reaalsuse pähe müümine nagu ma kardan et seal on. Et kui on fenomen, ehk antud juhul siis seestumus ehk possessioon, siis eeldame et ongi nii nagu fenomen väidab olevat või nagu me arvame et on. Ei pruugi olla. Ja tõsi on seegi et fenomeni võib ja saab ja tohib ja tuleb kõnetada temale arusaadavas keeles ja võimalik seegi et ta allub autoriteedikeelele. Mis aga siiski ei tähenda et me peaks usaldama ja tõe pähe võtma fenomene. Minu arvates on inimeste usulise määrangu kriteeriumiks ennekõike rahukultuur, see et inimene on rahunõudja. Ja kui on siis on Mäejutu järgi asi selge – rahunõudjaid hüütakse Jumala lapsiks. Ei ole teistel õigust nii enda kohta öelda ja pole ehk neilgi õigust kes rahunõudjad on, aga neid hüütakse nii. Sellega ma olen päri. 

Ja ma olen endiselt vaimustuses Tagasi Birdesheadi suure seriaali dialoogidest. See on üks sügavamaid religioosseid filme minu arvates, mida ma näinud olen. Ja kõik on netis olemas. Esimesel korral vaatasin enam tegevust ja nüüd siis kuulan juttu. Ja sobib väga hästi illustreerima mitmeid olukordi inimestes ja inimeste vahel. Oskaks ma veel ise subtiitreid teha siis ehk prooviks, nagu selle Hitleri klipiga tehakse.

Need ajad, sellised nagu täna, ei meeldi mulle üldiselt. Jah, on meeldivaid üllatusi, eilegi oli aga siiski.   Ja üldse ei meeldi mulle elu ja inimeste ja probleemide spiritualiseerimine mis on demoniseerimise üks vorme. Et on seestunud ja edasi…..? Mis saab edasi? Kas vabastab see su vastutusest? Et diagnoosi julged panna aga ravi ei määra. Siis pole õigust ka diagnoosi panna. Jäta parem panemata tuleb omale veel tagasi.  Jah, on lihtsam palvetada maailmarahu eest kui aidata üht kodutut, su enda maja ees. Ja just nii tehaksegi.

Aga püüame siis peale maha hakata tuunima igast religioosset juttu ja asendama seda tasapisi looduse ja muu sellekohase jutuga. Minu trikikott ja heade initsiatiivide varamu usuliste koosluste suhtes on otsas. Lihtsalt tühi, täiesti kiretu tõdemus, muuseas on see. Otsas on ka nende võimalus positiivselt vastata, s.o. minu silmis on ka nende limiit otsas. Ja polegi muud. V.a. need vähesed kohad kus ma veel käin ja need inimesed keda ma veel usaldan ja kellest ma rõõmu tunnen.Ja riitused milles osalen. Ja see, enese piiride tundmine, on vabastav ja rõõmustav. Mis teeb tuju hääks. Ilust kevadet.

Teekond Charley’ga

 

 

http://en.wikipedia.org/wiki/U.S._Route_66

3940 km.

Existed: November 11, 1926 – June 27, 1985

Rõudmuuvid kerkisid esile peale teist ilmasõda ning peegeldasid autotööstuse kiiret arengut ja teisalt ka esile kerkivat noortekultuuri. Rõudmuuvis, ehk teeekonnafilmis annab kontekstiga hästi mängida. Lennukitele vist roadmuuvisid teha ei anna. Kui siis ehk vaid lennupeatustele. Laevadele niisama. Olen kunagi ühe jutu kanuumatkast ümber Eesti kirjutanud. Aap Vaide süstaga ümber Eesti on mul tänini alles ja idee oli ka see ära teha. Eks ma nii 80-lt ehk jõuan ka. Lennukid aga liiga kiiresti sõidavad ja rõudi napib ka. Ka jääteedele vist hästi ei anna rõudmuuvit teha. Esimesed pääsukesed selles vallas olid: Easy Rider ja Bonnie and Clyde.

Eesti filmikunstis tulevad kohe meelde Uuspõllu Tartusse minek ja miks mitte ka Viimne Relliiiikviiiaaaa. Seal minnakse Piritalt Jägala kaudu Tallinna ja vastupidi. Ja Toomas Nipernaadi ikka ka. Küll on ta pastor, parvepoiss, taluperemees, muinasteadlane, sookuivataja, madrus…. nii et vaid naised ja kohad ei muutu vaid ka tema ise kehastub lakkamatult ringi. Aga need hetked, mille ta naistele kingib, on ehk ilusaimad nende elus…

Ja Ekke Moor. Osundame:”Nüüd aga käib inimene juhuse ja saatuse poolt ettemääratud rada mööda – jutlustab papina kirikus õndsakssaamist ja pattude lunastamist kolmkümmend, nelikümmend aastat, ühtepuhku järjest ikka üht ning sama, kuni muutub lausa juhmiks ega usu enam ise millessegi. Lüüa eluaeg saapataldadesse peile, juua nädala lõpus end purju, taguda lapsi kolm korda päevas, uhta naist nagu pesutõlvaga, kuigi oled ehk sündinud geeniuseks ning peaksid kirjutama imelüürilisi värsse kuu kahvatusest ja neitslikust süütusest. Õpetada lastele koolis tarkust, neid südame sisemuses vihates, aga võib-olla oleks su õige koht olnud kusagil agulis ja õmmelda pükse ja kuubi? Võib-olla oleks praostist saanud mõni hea kapten brigantiinil, mõni sõdur võõrleegionis, mõni andekas joodik sadamakõrtsis?” (34-35)

John Steinbeck on 58 aastane ja 1960-l aastal tunneb ta et Ameerikast kirjutades kirjutab ta millestki “mida ta ei teadnud” ja talle tundus et niimoodi kirjutada on kuritegelik. Tal on truck ja plaan lahkuda oma kodust Sag Harbor-is, Long Island, New York. 

Idee maantee 66 -st sündis täna härradele Cyrus Avery Tulsas, Oklahomas, ja John Woodruffile Springfield’s, Missouris. Just nemad edendasid ideed katketeta tee järele, mis ühendaks Chicago ja Los Angelese. Sellekohase otsuse võttis Congress vastu juba aastal 1925.

Ametlikult pandi nimi 66 sellele teele suvel 1926.

Enne selle tee tegemist ei omanud suurem osa antud piirkonna väikelinnu ligipääsu suurtele teedele. 

Bill Barich, kes on kirjutanud raamatu  “Long Way Home,” (Pikk kodutee) kirjutab ka John Steinbecki kuuenädalsest reisist läbi Ameerika. Ta arvab et Steinbecki pessimistlik vaade Ameerikale 1960 -l tulenes osalt sellest et ta pruukis reisi ajal ohtrasti alkoholi ja tundis end Charley seltsist hoolimata üksikuna. Olen lapsena lugenud seda raamatut küll aga meeles on vaid see kuis ta pani musta pesu pulbri ja veega kuhugile ämbrisse ja riputas siis millegi otsa autosse üles. Et raputab pesu puhtaks. Seep see on et muu ilma asjad meile hiljem jõuavad. Nüüd on mõlemad juba kesteabkus. Aga rõudmuuvid on ikka toredad. Osad kriitikud arvavad et raamat on siiski enamjaolt fiktsioon ja et John pole sellist rännakut kunagi läbi teinud. On nigu on, eks see ole kirjanike eesõigus, fantaasiat reaaliatega segada. 

Mida asja peaks meil olema selle ruut 66-ga? See hakkas mind ühel hommikul ärritama lihtsalt. Terve eesti on seda täis. Vahib mulle vastu Rocca kõrval autokeskusest. Ja Baby Backis on lausa laua peal. Märjamaa ainumas korralik pubi – teate mis selle nimi on? Route 66 muuseas. Hääldatakse eesti keeles “ruut”. No tore aga milleks meile see. Milleks meile teiste ruudud? Miks mitte “Vana Pärnu maantee kõrts”. Hakkasin siis otsima näiteks Pärnu maantee ajalugu või elulugu aga ei leidnud kusagilt. Tee on uhke ja võimaldab suurimaid majanumbreid Eestis mingeid 500+-ga Tallinnas.

Nii me lasemegi teistel endid koloniseerida et võtame mingid x teed omale ja omaks. Teiste lood ja legendid, muudame ära koha- ja loomanimed et teistel suupärasem oleks. Toome imaginaarsed võõrad teed meile. Näiteks või Peterburi Moskva raudtee ja oleme lõpuks nagu mingid tulnukad. Mida iganes, ainult mitte Pärnu mnt-d. Aga sõida ta suvel läbi kõik need Pärnu maantee vanatee harud ja su reis tuleb huvitavam kui Jan Uuspõllul.

Varbola juures metsa sees on isegi kaks vanateed kõrvu ja madalama peal kasvavad käpalised suiti. Juunis. Vaat nii, seep see on mis vanadest teedest saab. Käpalised kolivad peale ja siis veel meenutusi saab ka. Legend Route 66-st on hetkel elavam kui kunagi siis kui teed veel pruugiti. Legend lähebki siis lendu kui funktsionaalne väärtus väheneb või lakkab. Ja kestab ma ei tea kui kaua. Aga pubid võiks nimetada Pärnu maantee järgi küll.

“Eriti teravat muljet avaldas mulle nende teel poiss, kes oli kodunt ära jooksnud, sest tahtis naistejuuksuriks saada. Kuid poisi vanemad ei lubanud, arvates, et poissi kannustavad mingid sündsusetud ajendid, mitte siiras pügamishuvi. Siis natuke maad edasi tuli ühel ristmikul välja, et poiss on homo. Uurisin sõnaraamatust ja taipasin, et poisi vanemad vaevlesid ränga eksituse küüsis.”

“Kui lugema õppisin, siis lugesin ikka ennemalt läbi “Teekonna Charley’ga”. Ja ma mõtlesin, et kui suureks saan ja Nõukogude võimu kukutan (seda mäletan ma absoluutselt täpselt, et ma nii mõtlesin), siis ostan endale ka, õieti lasen spetsiaalselt teha (nagu too mees seal raamatus) sellise kihvti suure auto, kus on vann, köök ja raamaturiiul ja kõik muu, mis üheks normaalseks autoreisiks vajalik. Steinbeckilt sain teada, et selline asi selline reis ja auto on ka tegelikult võimalik. Tegelikult!”

 Mis on umbes 20 aastat pärast mu esimesi, nii vastuolulisi kokkupuuteid John Steinbeckiga, muutunud?

Samaks on jäänud mõte sõita mingi huvitava riistapuuga läbi üks huvitav kant, aga täna ma eelistan Euroopa Liitu. Esiteks on see lähemal, ja ju on Ameerika Ühendriigid ka mingitel muudel põhjustel mu silmis sära kaotanud. Aga me sõiduriistas võiks olla lisaks koerale ka üks poiss, noh selline, kellele koerad reisiseltsilistena pakuvad rohkem pinget kui mulle.

Nii et põhimõtteliselt on jäänud kõik samaks. Steinbeck talletas püsiväärtusi.

John Steinbeck 27.02.1902 – 20.12.1968

http://www.estmusic.com/index.php?0113372123295

Eile oli suurepärane film http://mubi.com/films/1091

Bobobost nimega Carmen ja sellest armastusest mida ta vajas. Vist suri ta viimaks ära, lõpp jäi segaseks aga on ilmne et inimene peab kaitsma selliseid tegelasi, ehkki on selge ka see et see pole kerge. Miks pan paniscused pigemini kui mingi indiaanihõim ja kes viimselt suudab kõiki kaitsta? Ma ei tea aga mõtlemapanev ja ilus film oli ikka. Ja siis sa mõtled et selline keerukas oles nagu bonobo ja ikka sureb ära. Ma kunagi mõtlesin et lennuk, nii keerukas asi, nii palju vaeva nähtud, ega ta juba selle pärast alla kuku. Ei kukkunudki aga igaks juhuks pidin veel ka sõidu ajal üleval olema ja oma tahtejõuga mootoreid aitama. Ma neid alguses ei usaldanud küllalt. Hiljem lõin käega, ah vaadake ise poisid… ja magasin. Aga ega nendegi iga ole naljalt üle 30 aasta, lennukite.

Shimpid elavad aga vaat et sama vanaks kui inimesed. Weismüller ammu surnd aga Cheeta möllas veel hiljuti edasi. Jah mis sa teed kui tuleb sulle bonobo koju ja voodi kolmandaks? On oma armastuse- ja lähedusenõudes nii nõudlik. Ega selliseid inimesi vast leidugi kes sellele viisil või teisel vastata suudaks. Meestel on hirmus omanditunne ja naised peavad oma meestega arvestama. Ja tuleb ta, see Carmen seepärast et keegi on hakanud projekti tegema aga asi on kontrolli alt ära läinud nagu ikka juhtub projektidega. Eriti nondega mis inimesi ja loomi puudutavad.

kuidas juristid mõtlevad

http://www.youtube.com/watch?v=hqxxxfjN6qI&feature=related

Tuli vana sõber meelde lihtsalt, meie toonane kohtumine ja jutuajamised religiooni alal.  Tema juba valmis religioonimees, mina alles ALGAJA agnostik. Jah just nii see oli. Ära siis pahaks pane, vend Priit. Loodan et sa viimaks selle akna ka üles leiad, mis lahti käib.

Lühendite  sünd. Päris akronüümid need ka ei ole, lihtsalt lühendid. Roomas algas see hullus peale. Tegemist on keelesisese salakeelega, millest reeglina nood aru ei saa kes antud keelt emakeelena ei valda. Sõnade tunnused. Tähed. Täht igatseb sõnaks saada, kirjutab Runnel kusagil. Küllap ta tahab nii nagu ettur lipuks. Üks ettur tahtis lipuks jõuda.

üks ettur tahtis lipuks jöuda
ja selleks andis kogu jöu ta.
said vaevalt rivistuda leerid
ja kamandama ohvitseerid,
kui vägev heitlus läkski lahti
ja kuulid käisid niksti naksti.
pia pupsikutest tunti põuda,
sest
mehi langes nigu loogu
me
ettur sattus sellest hoogu,
kiirustas, et lipuks jöuda.
üks samm veel,ah üksainus samm;
ja enda järel juhib hulgad.
on vastsel lipul vastne ramm,
uut waimu täis ka puised pulgad!
kui kahur vankus, ratsu vajus
ja kohkunud ihukaitse hajus;
mis vastane küll mõtleb nõuda?
ränk odahoop seal tabas meest.
nii ohverdati kodumaa eest
see pups kes lipuks tahtis saada.
ta surres nägi kodu hukku,
kuis kokku tõmbus piirav võru.
veel ennem kui tal suu jäi lukku,
ta sosistas, meel kurb ja mõru;
“Kui mina oleks lipuks jöudnud…..”

Kes ei tahaks oma potentsiaali realiseerida. Kes ei tahaks. Ükspuha mis alal. Nii sa noorena mõtledki et ükspuha mis alal. Nüüd on hea kui on mingilgi alal saad seda veel kogukondlikult teha. Muidu ja üksi saad ikka.  

Rooma tuntuim lühend oli SPQR. Senatus Populusque Romanus. Ilmselt tulenes see näiteks hüpoteesina kivitahuja töö hinnast mis oli teadagi et kallis. Et oleks odavam maksta ja vähem raiuda.

Klishee – kõik küsimused on viimselt võimu küsimused. Administratiivsus on võimu mehhaanika ehk võimu formaalne külg. Ei ole mõtet selle alusel inimesi liigitada. Võib aga sa saad väga redutseeritud pildi inimesest. Üks tahk lõikab, seda küll aga…….. sul võib temaga ikka igav olla.

Kui ma kunagi imestasin kui virgutavalt mõjuvad lennujaamad loomele, siis nüüd tuleb tõdeda et mu romanssid lennujaamadega on väga põgusaks jäänud. Ehk võin ma sama öelda koosolekute kohta. Väike pinge energiseerib. Monotoonne jutt  ja mõned märksõnad mis vastu närvilõpet käivad. Ja pärlid juhataja huultelt. 

Juristid mõtlevad reeglite (seaduste) põhiselt. Jeesus arutles aga mingis täiesti omas võtmes ehk võiks me seda nimetada Looja ja looduloogika põhiselt, mis aga alati siiski ristus inimese ja tema maailmaga. St et ei jäänud abrakadabraks.  Kui mitte siis või küsimuses et “mida sa tahad et ma sinule teeksin?” Sellest saab igaüks aru. Ja olgu sul siis rammu öelda nagu Diogenes Alexandrile. Sul ei ole midagi mida ma kadestaksin, astu päikese eest ära. Ma ei tea, et nii öelda, pead sa oma potentsiaali väga realiseerinud olema. Väga teadlik pead sa sellest esiti olema. Sellest mida sa tahtsid ja tahad ja väga vääramatu selles. Mina hakkaks sellise küsimuse peale ilmselt jampsima ja tahaks veel 40 a ilma kartsinoomita elada näiteks. Või uut küüni katust tai jotain tällaista.

Nii et kasvada tuleb veel, veel tuleb. Mõni tahaks ehk oma tundepotentsiaali realiseerida. Mõni tahaks pageda mõne tunnete eest. Nagu Bridesheadis see ema ütles et ma pole muud tahtnud kui omi lapsi kaitsta ja nüüd nad vihkavad mind. Seep see on et lase nad minna. Meie aga tahame tagada neile midagi mida meile mitte keegi ei taganud.  

Abielu on variatsioon romantika teemal. Romantika praktikas. Romantika silmitsi majanduslike reaaliatega. Ma vabandan aga see tuleb ikka kõik sellest koololekust et ma täna nii fragmentaarselt jampsin.

Asjade aegumisest. Parem enne. Vanasti peeti asjad lõpuni. Nii kaua kuni andis asju pidada. Peale teist ilmasõda tekkis kontsept et kuna uus asi tuleb kiiremini peale kui vanu jõutakse alt ära kulutada tuleb asju vahetada vastavalt sellele kuidas uusi peale tuleb. Tuoten elinkaari. Toote elukaar.http://a-kassi.fi/popup.php?id=66&maaid=0&groupid=60

http://a-kassi.fi/popup.php?id=66&maaid=0&groupid=60

Nii tervad on esemete piirid. Rohkem hajusaid asju. Uduseid siile näiteks. Hämaramaid määranguid. Nende asetuse jube juhuslikkus. Product lifecycle. Inimisel pole vastutust asjade eest enam, ei loomade ega teiste inimeste eest. Laste eest veel natuke on.

Ka loodus pole enam antus. Alati saab eri tooteid ja tööd erinevate antustega (loodusega) segades erinevaid tagajärgi. Mõni kukub kohemaid loodust ümber korraldama. Teine aga võtab moondevõrgu üll ja varjub. Mina olen moondevõrguga mees. Selle alt te mind siis leiategi. Kui te ta üles leiate. S.t. kui kehv moondevõrk on.

Nõnda ka elu ja reegli suhtes. Elu on antus, reegel tuleneb elust. Elu väljendub reeglis. Reeglist eluni tagasi aga dünaamika muutub. Deduktiivsetest üldistustest induktivismi ei saa enam nii lihtsalt kui teistpidi sai. Aga just nii juristid mõtlevad aga siiski tuleb nende tunnustuseks öelda et nad suudavad toota ühteütlevat teksti.

Inimesi ei tohiks redutseerida nagu ka teisi oleseid teatud funktsioonide alusel. Nagu oleseidki nende söödavause alusel. Mida arenenumad ühiskonnad seda vähem liike seal reeglina süüakse. Ei sööda enam organiliha vaid muskliliha. Iga loom keda lemmikuna peetakse muutub toidutabuks. Hobune on piiripealne kaasus.

Redutseerides inimese, klaaskuubis hästi  squahi mängivaks oleseks, jääb paljugi inimesest hoomamata. Aga ega meid reeglina muu huvitagi kui teatud funktsionaalsus. Inimesel on pädevused. Ka inimeste vahel on pädevused ja antused. Mulle meeldib see, mida minule teed. Meestel ja naistel. Me ei tea neid ette, vaid järgi. Näha inimest paavstis näiteks ei ole kerge. Frants nägi selles raamatus Teekond ja Nägemus. Ei redutseerinud inimest paavstiks.

Asjadel on lisaks elukaarele ka õigus – asjaõigus nimelt. Asjal on alati õigus – ütleb asjur.

Asjaõigus on õigusnormide kogu, mis reguleerib isikute suhet asjadesse.

Asjaõigus järgneb asjale, st liigub asjaga kaasa, kui asja füüsiliselt liigutatakse.

Seda ma imestasingi kui mul omatehtud tuulelohe end maast üles ei saanud. Asjaõigus ei lasknud. Just. 

Asjaõiguse tekkimisel, muutmisel ja lõppemisel järgitakse selle riigi õigust, kus asi asub tekkimise, muutmise või lõppemise hetkel.

 Asjaõiguste liigitus

  • Omand (dominium) kui absoluutne asjaõigus, täielik võim asja üle;
  • Piiratud asjaõigused (iura in re aliena), mis annavad teatud õigused asjale, aga ei ulatu kunagi täieliku võimuni asja üle. Nad jagunevad:

Seadused on nagu versooned mis läbivad sootsiumi. Seal on heledam arteriaalne ja seal tumedam venoosne. Ja tõdemuseks jääb seesama mis ordudel ja Jeesuses – et kus on su varandus, seal on ka su süda. Ja ega ta saagi nii väga mitmes kohas korraga olla. Ei anna välja lihtsalt nii palju. Ja selleks et taeva saada peab süda väga ühes kohas olema. Vaat siinkohal paneb protestantism väga oma kapitali ja omandilembusega puusse. Pühaduse ülekanne omandile seob inimest ja petab ta nii ära et ta ise ka ei saa aru. Ja parim mida tahta ongi siis vaid reeglistatud rivaliteet ja rahukultuuri ei paista kusagilt…. Põle.