Minu maa

Londonisse murti sisse ja viidi Nelsoni sammas ära. Umbes nii. Nelsonitega on minul oma suhe, olgu nad siis peale kahe või ühe silmaga. Umbes selline nagu selles filmis kus see hull kapten kes Prantsuse laeva ümber maailma jälitab räägib lauas et kord olin ma Nelsoniga ühes lauas. Nohh, lähevad kõik ärevaks. Ja siis ta kõnetas mind, jätkab kapten. Noooh, ootavad kõik puänti. Ja siis küsis Nelson et kas te ei ulataks mulle palun soola, lõpetas kapten.

Juba ükskord enne olid mingid ajujahi pidajad Londoni maade peal laiutanud siis kui poeg oma emaga veel seal oli ja ma mäletan kui raskelt poeg seda üle elas. Mõni inimene on lihtsalt õrnem ja tundlikum privaatruumi sissemurdmiste koha pealt kui teine. Ihusse pole vajagi murda, sinu laiemasse ruumivööndisse ja juba on ta katki ja vägistatud.

Nüüd oli aga lausa sisse murtud ja kevadel näitas poeg mulle pikalt ja kaua kuidas ja kuhu oli just sisse murtud ja mida ära viidud. Kuidas ta oli oma mopeedi kettidega kuhugile kinni pandud ja ikkagi oli röövlitel olnud püsivust oma töö lõpuni ära teha ja mopeed ära viia. Inimesel oli ahastus, selge see. Ja ma sain vaid kuulata ei muud. Nii nagu ma ikka saan – kuulata. Mul on hingehoidja instinkt ja ma jään vahel ikka kuulama. Ja mulle meeldivad muuseas inimeste lood väga.

Inimene kannatas ja eks see vargus olegi omamoodi vägistamine ehk sinu privaatruumi lagastamine ja sult millegi pöördumatult ära viimine. Ja siis suri poeg ära sest ta ei elanud seda sissemurdmist üle. Inimesed on haprad. Ema elas veel mõnd aega Londonis ja kinkis mulle veel pojast jäänud teleskoopridva koos rulliga millega ma sageli kalal käisin. Ema elab tänini linnas. Siuke lugu siis Londonist, tõsine lugu jah, see pole seal mingi Soho. Londoneid on Eestis mitmeid ja Meleski ligidal on minu teada üks.

See tee mis Londonisse läheb on ilus, pealt suiti kokku kasvanud ja siis on seal üks suur kivi mille peal maasikad ja lilled kasvavad. Londoni tee läheb siis minu krundi piiri mööda majast umb 30 m idas. Seal, umbes poole maa peal on ka karjaköök. Kunagi peeti karjaköögi ja Londoni tee vahe peal sigu ja seal siis keedeti neile arvata et kartuleid ja seal teede ristumisnurgas on ka minu krundi kõige madalam koht, kus sead olid vanasti püherdanud mudas. Ja küllap need kaevudki olid just loomade jaoks sest majas on veel eraldi ja omaette veevärk ja on muuseas alati viimastel aastatel olnud. Juba ammu enne mind. Praegu on karjaköögi ja Londoni tee vaheline ala metsik. Kevadeti on seal vett arvata et kuu või paar ja mõned suured kivid vahel. Seal elab hulganisti arusisalikke, keda ma kunagi kavatsen sööma hakata ühe teatud eksperimendi käigus. Praegu on karjaköögis puud, akent ees ei ole, ust ka mitte. Karjaköögil on mõned head palgid aga osad palgid on kahjustatud ja üldse tundub et see on ehk vanasti suitsusaun olnud.

Elasin kunagi seda väga üle kui mu oma liha ja veri karjaköögi aknaraami järjekordse puhastuskampaania käigus ära põletas. Ka eterniit kipub karjaköögil peal lagunema nagu mujalgi.

Ja siis on veel üks tähelepanuväärne hoone, milleks on kelder. Kelder on blokkidest ehitatud ja soojustatud peaks vist ütlema et külmustatud turbaga mida on seina küljes hoidnud haavalattidest – laudis, kusjuures laudis oleks siinkohal vale sõna aga paremat ei oska ma ka kasutada. Nüüd on laudis lagunenud ja turvas alla vajunud. See kraam tuleks mingil talvel kõik ära kütta arvan ma. Ma ei tea mis ahi ütleb kui turvast puudele peale visata. Sellel talvel kui ma seal elan seda ma teen kui seda talve tuleb.  Keldris olid veel vanade riiulite osad alles ja olemas kui maja saime ja mõni noist seisis veel täitsa püstigi. Korralikult ehitatud on kelder. Toru viib seal välja ja vahetab õhku ja hoiab õhurezhiimi.

Aga enam kui hooned on see Genus Loci, kohavaim mis sellel kohal on. Ma ei tea kas see tuleb veesoontest või millest aga mulle tundub et kogu küla on karstisaarel millel alt otstest vesi välja voolab. Genus Loci on hea ja seda täiesti muidu ilma igaste hõbedakaapeteta karstiallikatesse. Muuseas vaid mina oskan inimesi viia sinna kus maa seest vesi välja keeb. Kus on maa sees auk ja vesi voolab sealt seest välja. Mitte nüüd nii kenasti nagu siniallikatel et on väike kraater suure allkijärve põhjas aga ega ta nüüd eriti kehvem ka ei ole.

Külas olla kunagi olnud ka Püha Martiinuse kabel. Tegemist on iidse külaga, muinaskülaga nimelt. Külas elab ametlikult 24 inimest mis on hämmastav ametlik statistika. Alaliselt ehk talvel elab seal minu arust ehk 9 inimest väidaksin mina. Ametlikult on elanikkond kasvanud 16lt 24 ni viimastel aastatel.

Avarust on ka kui külla sisse sõidad siis on paremal pool teed hiiglaslik põllumassiiv aga mitte lame vaid kõrgendikega. Nii et pilgul on avarust. “Veel kestab kaugust pilgu linguvise, veel voogab avaruste suur koraal”… kirjutas Alliksaar mõjustatuna Jesseeninist. Sügisel kui seal kisendavad loendamatud sookured on kena külla sisse sõita. Genus Loci-ga on ehk seotud seegi kummaline kume valgus mis oktoobris vahel akna taga kumendab ja millele ma head põhjendust leida ei oskagi. Ilmselt on see ikkagi kuu aga ma ei oska seletada kuidas nii paksu pilvekatte läbi ta sedamoodi kumada saab.

Ja mis see Loci veel siis teeks kui ma hõbevalget karstiallikasse kraabiks. Tallinnas on aegade side minu jaoks kuidagi kaduma läinud, minu külas aga mitte. Seal on ta veel täiesti olemas. Siin võid ette kujutada elu umbes Põhjasõja aegu ja miks mitte ka Liivi sõja ajal. Siinsamas ligi on suured lahingukohad Põhjasõja aegadest. Ja Märjamaa kindluskirik. Kõige valgusküllasem kindluskirik, nagu kusagil kirjutati. Jah aga eks ole hiljem valgust juurde lastud, arvan ma ja ega seal muud kunsti olegi. Kui kindlusena enam vaja ei läinud siis lasti valgus sisse.

Aga aidas on mul hääd stuffi. Selle 1976 a konservi leidsin alles see suvi. See omakorda viitab taas suurele hulgale tegemata töödele mis mulle seal maal koguaeg kõrvu kisendavad. Jah oma maakohas jätkub tööd tubliks kolmeks inkarnatsiooniks või enamgi. Mina ei ole aga väga kindel et ma järgmises elus inimeseks sünnin. Ega ole veel selleski kindel et ma selles elus kirgastun aga vast läheb õnneks ja saan sansaarast tulema. Kas ma selleks veel vaimselt valmis olen ei oska öelda. Konserv viitab sellele et tõsine koristaminegi ei ole mul veel igalt poolt tehtud, ehkki jah, ma olen tubli neli koormat rauda ära viinud. Nutva südamega sest tegu on puhta etnograafiaga. Puitesemeid on kah veel natuke järgi ja rauast ka. Aga midagi eriti enam ei ole. Paar külimittu, pada ja kirstu. Kirstud tuleks korda teha. Seda küll aga eks ma jõua kui jõuan.

Advertisements

0 Responses to “Minu maa”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: