Arhiiv: 31. jaan. 2011

maailmapilt

Püüelda heale. Püüelda paremale. Tee üks hea asi ja varsti tahad juba järgmist teha. Nakkab. Mis on hea, kes on hea? On vaid üksainus kes on hea. Head on erinevad. Filosoofiline tõde on mitmenäoline, kõlbeline tõde on ema Teresa näoga minu jaoks. Hooliv ja teeniv ja armastav. See on kõlbeline. Teha head. Head teha tuleb ennekõike iseendale. Parandatud hambad parandavad meeleolu, ütleb Runnel. Kui ennast ei armasta, tühja sa siis teisigi.

On aga hääd mis  on sotsiaalne ja tahab ja eeldab teist inimest kõrval. See on tricky. Siinkohal läheb asi keeruliseks reeglina aga las ta läheb. Ja väga palju oleneb tõesti sest ürgusaldusest mis meis on. Ja mis tost kui see petta saab, kui ikka põhi on tugev siis saab end sealt ju ikka ja jälle uuesti lahti tõugata. Mulle oli eelmine nädal ilus, pastorite konverents ja Benjamini õnnistus laupäeval.

Mõjub paremini kui iiales oleks osanud või lootnud. Halb on see inimene kes püüab ikka ja alati ja jälle sulle tõestada et sa/ta/ on märksa hullem kui keegi oskaks arvata. Inimene kes tõestab teiste halptust. See on halb inimene. Isegi siis kui tal õigus on ja eriti siis on ta halb inimene. Või oma kontsepti nagu Juudas Jeesusest. Ja oli tark omast meelest. Need on kurjuse protuberantsid mis jõuavad kaugele nagu noodki mis päikesest lähtuvad. Tark selles mõttes et küll ta siis ennast tõestama peab kui ta kinni võetakse. Et teen halba tehes talle head. Liiga keerulistes kombinatsioonides on halbtus ikka sees. Headus on lihtne. Kus on palju sõnu seal ei puudu ülekohus ütleb vana tark raamat. Aga ei tõestand ta end. Jeesus. Ja Juudas jäi süüdi selles et omast meelest tark oli ja püüdis teda sundida tõestama. Kui ta aga tõestas, nagu mõned arvavad siis pole tal ju pattu üldse ega ülepea ja siis oli ta pelk rollitäitja.

Kes nagu inspektor Javert Hüljatutes ei usu iialgi kellegi paremaks saamisesse vaid terve oma elu muudkui jälitab ja paljastab. Aga isegi kui inimesed paremaks ei saa siis ometi väsivad nad ka kurjast viimaks ja keegi ei taha trellide taga surra.  

Kes wikileakside peale pöördesse lähevad, ikka nood kes saavad parastada. Ja kel on midagi nagu Assangel see paratamatult zantazeerib. Temagi ei saa teisiti. Nii nagu Puutin ütles et USA on küüniline. Ja Eestis Edgar, Blokk jt. Ma ei tahaks sellisele tasandile langeda. Ja uskkond kes sind demoniseerib ja su patte kollektsioneerib on kah halb. Kindel see.

Mulle langes siin ports kätte ja mina mõtlesin et saaks portsust lahti, kingitus või annetus langes kätte teisisõnu. Et müüks maha noh aga ehk on mulle seda vaja et õppida inimestega läbi saama ja hea peremees olema. Ehk nii. Ei tea ju veel täpselt. Aga proovime.

Viimati oli neid mitu

See on kuulus lause Kevadest kus õpetaja avaldab kahtlust selle üle et kas rott sai ikka kapsaraua ära viia. Mitmekesi ei ole see rottidele võimatu. Iseasi et miks see nende maailmas hea oleks. Milleks pruukida? Polegi, mitte millekski. Mine sa tea jah.

Eile käisin koosolekul kus kõneles, kahjuks ma ei tea mida ta kõneles sest jõudsin kohale liiga hilja. Ühesõnaga käisin ühel koosolekul kus kõneles Peetruse kristluse esindaja. Riho Saard nimetab seda sionistlikuks kristluseks. No see selleks mul on sest oma arvamus, ma arvan et estokristlus on etem kui sionistlik. Ja et igale rahvale peaks ta oma etniline lade ja etniline religioon olema vanaks testamendiks. Mitte ei pea meie hakkama mingiteks Lacplesise kristlasteks. Ega ka juudi omadeks. Kui kaugele nondega ikka minna ühes saab kes Jeesust valeprohvetiks peavad. Ehk 0leks võimalik isegi moslemikristlus?

Aga kui estokristlust kausagilt võtta pole mis seal siis ikka. Ja kui mina jõudsin kohale siis käis eestpalvetamine täie hooga. Tunnid olid juba n.ö. alanud. Lõppema kippusid.

Ja mida mulgi karta, ehkki ma mõistusega teenin cogito ergo summi ehk tõde ja cogito on selle saavutamisel lihtsalt parimaks meetodiks siis teenin ma oma südamega siiski ürgusaldust ehk usku. Ja ma arvan et säärane eritlemine on üsna otstarbekohane kas ei teinud seda mitte ka vana Paulus kui ta rääkis et “mõistusega teenin ma jumala käsku…”

Niisiis läksin eestpalvele ja tore oli, mitte midagi negatiivset, absoluutselt mitte. Kohe isuga läksin sest mus on ikka elanud samavõrd kui iha tõe järele ka iha kõige järele mida inimene siinilmas üldse kogeda saab. Iha tunnetada endast suuremat ja ülemat. Ma lihtsalt inimestele andumise suhtes olen reeglina tõrges. Ilma keemiata kogemusi ma mõtlen. Nii et sellised kodukeemia manuaalid nagu Kenderil Comebackis jätavad mu oma “veenvate juttidega” tükkis külmaks. Mu senised kogemused eespalvetamisega on mixed. Aga ehk on Jumalgi viimaks selgeks saanud et normaaloludes mind vaid ja üksi läbi hääduse muuta saab. Läbi armu teisisõnu. Kahjuks pole seda vennad selgeks saand ja see oleks vast neile ka üle jõu harjutus ära teha. Sest kui sus endas seda ikka pole mida sa siis teistelegi pakud? Ja siis sa peadki segama omale kokku vanast ja uuest sellise kurihea jumalakese.

Mõtlesin täna just vanale vennale ja ta harjumusele ikka noist selja taga halba rääki kellest tema meelest seda põhjust teha on. Ja ega ta end minugi suhtes tagasi hoidnud, koguni rivistuse tegi seljataguse. Ja siis noore venna peale kes ütleb et ega keegi midagi halba ju sinu suhtes ei mõelnud ega soovinud. Jah aga miks nad siis seda tegid, sellest ei suuda ma aru saada.

Ühesõnaga eestpalvetamise absoluutne tipp oli kunagi Aa rannas kus mulle endalegi veel päris selge ei olnud et mind vaid läbi hää mõjustada saab, saati siis teisetele. Ja siis tuli seal see Charlie Brown põrandal roomates ja võttis mul jalgadest kinni, pahkluudest täpsemalt. Oli too vast kogemus. Mina mõtlesin et kas tõmbab nüüd jalad alt – ei tõmmanud õnneks. Ja siis püüti mu meelt seal parandada aga ega teised seda sinu eest teha saa, olgu nad siis pahkluudes kinni või kusagil mujal. See tõug ei lähe kergesti välja, mõni tõmmati keskajal koguni rattale ja ikka ei läinud välja ehkki kondid kõik juba liigestest lahti olid. 

Aga eile ei olnud midagi taolist, oli rõõmus ja helge vend ja muudkui andis positiivseid prohveteeringuid või misasjad nood on ma ei tea. Tarkuse ja tunnetuse sõna ehk. Igale ütles, et viie aasta pärast saab sul olema see ja too…. Ometi keegi kes inimesse usub silmitsi üleüldise kurjuse ja paranoiaga. Ja oma vanematega kes sageli ütlevad et ei saa sust midagi. Mulle ütles et mida mehed ja naised sust iial ka ei arvaks see anna kohe Jumalale ohvriks ära. Jess – tehtud. Ja siis veel et Jumal sinu/minu läbi tahab palju tervenemist tuua. See projekt on alles pooleli. Tore ju, kellele ei meeldiks seda enda kohta kuulda. Mulle küll meeldis. Ja mu analüütiline mõistus jäi ka rahule, vähemasti ei häirinud teda miski ja tal oli ka häämeel ürgusaldusele seekord alluda. Analüütiline mõistus on mul skeptiline, kes pöörab iga kivi ümber ja alles siis saab väita et selle kivi all vähjad ei talvitu. Nii ta ongi mõni võtab kogu mütoloogilise lademe ja ülejäänud ilmavaate selle järgi keerab. Ei, mina ei tee nii ma jään kahtlema ja kahtlen seni kuni mul pole enam põhjust kahelda ja seda juhtub väga harva. Sest austus tõe vastu peab inimeses olema. Muidu ei saa ta ise aus olla. Seda meetodit ei kuritarvitatud ega halvustatud. Kõik olid rahul.

Moraal selline et tuleb õigeaegselt stseeni siseneda ehk? Ma ei tea. Oskaks ka niimoodi inimesi nonde tuleviku ja eneseusu suhtes kinnitada siis oleks vast tervenemine. Aga eks igal ole oma tee.

Ja siis oli üks unenägu et mina preester jagan armulauda ja vaatan järsku et tuleb see Raju kes kord küsis et kas ma ka siis andeks saaks kui ma kogu maailma ära hävitaks ja tuleb armulauale aga mina tean et nüüd ta tegigi selle ära st. hävitas kogu maailma ja tahaks armu saada. Järgi olen vaid mina ja mu kogudus ja tema kes armu tahab. Ja mu kogudus annab mulle valida täiesti vaikides. Ma tean seda ilma et keegi ütleks et kas tema või meie. Aga tema võttis mind mu sõnast kinni et kui sa südamest kahetsed siis saad ikka andeks. Ja mul tuleks talle nüüd absolutsiooni anda aga kogudus ei luba. Inimesed vaatavad pikkade nägudega ja mõned juba hakkavad ukse poole nihkuma. Ja mul on valida kas jääda temaga kaheksi või kogudusega. Hirmus dilemma. Ja veelgi hullem järgmisena vaatan et tuleb Adolf ise ja ka tahab armu saada. Vuntsid ja kõik ja mina mõtlen vaid et oleks ta ometi ülikonnas siis ehk teised ei saaks aru kes ta on. Aga ei sõjaväevormis ikka nagu demonstratiivne kohe. Ja patutunnistuse ajal vaatan et nutab, kahetseb tähendab. Kui see seda tähendab. Ja mina ei tea mida nüüd ometi teha. Jumala absoluutne arm nagu nõuaks et tuleb meestele armu anda aga inimesed ei lase ega luba. Ja kui dilemmast väljapääsu ei ole siis tuleb üles tõusta.

Aga lugege venda Jaanust ka

http://jaanuskangur.wordpress.com/

Ikka rebastest mõeldes

Neist rebastest keda on 1/8. Need on need kelle esmaseks reaktsiooniks ei ole puuri ligi pandud kätt mitte rünnata, vaid keda iseloomustab pigemini heatahtlik uudishimu. Mis siis saaks kui inimestest nood 1/8 välja valitaks ja neile veel rahukultuuri peale õpetataks. Mis neist tuleb – ei tea. Selge on aga see et vähesema agressiivsust põhjustava ihunõrega isendid muutusid, läksid laiguliseks ja sabad läksid selja peale keerdu. Jalad jäid ka lühemaks nagu Siberi katse osundas. Tea kuidas inimesed muutuksid, ehk väheneks kehamass ja ka väljanägemine muutuks. Ehk jääks naistel rinnad väiksemaks ja meestel lihasmass. Täiesti võimalik. Praegu kusagil kirjutati et rinnad muudkui kasvavad ka ilma silikoonita muuseas. Mis ilmselt eeldab ka noortelt meestelt selgemat kuuspakki ja tugevamat biitsepsit, hästi väikesest moblast ja hästi õhukesest läpakast rääkimata. Et ikka saaks mehe kõhul juustu riivida. Mina olen aga selgesti sulatatud juustule orienteerunud. See on minu oma väikene evolutsiooniline nish kui lubate. Ma tean et ei luba aga ma küsin siiski. Ärge pahaks pange. Ma tean et te panete aga viimselt on mul suva. Mina sulatan juustu ikka edasi. Kui lubate?

Üldiselt tunnen ma et olen inimestest lihtsalt väsinud, eriti noist kes puuri ligi pandud kätt ründavad, noist kes on agressiivsed. Ja elavad mingis agressiivsuse mullis. Eks tulegi ennast hakata maale asutama. Ja vastata mistahes kurjusele mida sa teel kohtad et – whatever või misiganes. Jalad muutusid ka neil rebastele lühemaks  ja tekkisid muud sümbiootilised muutused. Mis sobisid kooseluks inimestega. Eks tule küttima ja korilema hakata – isegi kogu selle vere ja tapmise juures mis küttimisega kaasas käib on suhtlemine vähemate vendadega tervem siiski kui inimestega, eriti nonde 7/8-ga.

Eile oli teles vanu sõpru näha. Seda ei täi kommenteerida muud moodi kui et viimaks saavad kõik kes meedia poole pöörduvad ka meediast tublisti rappida, olgu nonde algsed motiivid millised tahes. 

Sarjas “peale inimest” pakutakse välja et tugeva karja hoidmise instinktiga koerad nagu näiteks kaukaasia lambakoerad peavad hästi vastu ka 200 a peale inimest ja hoiavad ikka veel lambakarju kel sest samuti kasu on. Õpetajate konverentsil oli hea olla, tagantjärgi mõeldes. Lihtsad ja vaesed vennad nagu fratres minores, enamjaolt vähemalt. Pealegi veel suuresti pahaks pandud ja taga kiusatud sageli. Ja mõni kuri papp ei suuda head üldpilti minu jaoks ära rikkuda. Leebusin isegi kiriklike fundade suhtes. Armastan noid kui vendi Kristuses kes tajuvad kiriku kriisi ja on lahendiks midagi valinud mida mina ei valiks aga mis tost.  Ei sõdi ma kui minuga ei sõdita. Tundsin end ehk esmakordselt ühena noist sest ega sealtpoolt kust tuldud enam midagi suurt ega head tulemas ole.

Jah mille poolest me tuntud tahaks olla? Noorema olin ma kõva hoota kaugushüppaja ehk isegi Hiiu meister omas klassis ja hoota kolmik tuli kah hästi välja. Ja kõrgus. Hooga. Praegu nagu vist enam ei tuleks ma kardan. Ja ega saagi valida. Tahaks olla tuntud millegi muu poolest aga hoota kauguse ja kolmikumeeste seas räägitakse ikka vaid sellest et oli siin saarel kunagi üks mees kes pani nii et matt tolmas. Mina aga tahaks hoopis et mind Munalaskme suurimate forellide püüdjana tuntaks. Aga nemad ikka et kaugus ja kolmik. Ja ega saa valida. Mis tasandil suhtled, sel tasandil ka sinust räägitakse. Õde kes mulle parti ja siibrit kohaldas haiglas, jättis sageli siibri lahti sest ta vanaisa oli selle kätte ära surnd et siibri liiga vara kinni pani, jäi vingu ja kõik. See oli küll vähe teine siiber aga siiski. Tema seal haiglas räägib ikka sellest ja mitte muust. Aga mina tahaks endiselt et tuntaks mind forellikütina. Tühjagi. Hea küll, too õde räägib vahel vahele ka sellest et mu paremal käel oli veeni raske kätte saada. Hea küll, see selleks aga forellidest endiselt ei sõnagi. Sellised nad on. Ise veel rahvakirjaniku tütar.  On inimesi kelle jaoks kõik sinus on beyond comprehension aga ikka arvavad arvavat. Olgu siis peale. See et valesti arvavad ja räägivad tõestab vaid seda et sa elus oled. Seep see jama ongi miks Kaplinskis ordenid kuuse otsa viis. Vale asja eest tunnustati. Ma ka viiks kui oleks mida ja kuhu. Ja kui oleks seda mille eest tunnustatakse – forelle ma mõtlen ikkagi 5 tk üle 40 cm. Ja kuuske oleks. Olgu, kuuse taha asi ei jää, seekord vähemalt mitte. Pole paha. Aga nemad ikka hoota kaugusest  ja kolmikust, ei muud. Jumal nondega. Tahtsin osadust, tahtsin inimest – sain nii et ninast tuli välja. Aga ega sellest midagi muutu. Ikka tahad tulgu või ninast välja tal piimasuppi nagu tädi juures kui tädipoeg mind söögi ajal naerma ajas. Humanum errare est.  Mis sest.

“Aga wikileaks ja president Ilves?” küsib siinkohal tähelepanelik lugeja. “Mis wikileaks ja president Ilves?”, küsin mina vastu. Olgu ta ilves või kesiganes. Kohtus muuseas näiteks määrab ka see külg kas tõendid on kogutud seaduslikult või mitte. Kui mitte siis ei loe miski mis sealt leida on. Mu arvamus wikileaksi kohta on muutunud. Ei pea teda enam Robin Hoodiks vaid ehk pigem Juudaseks.  Vast ehk Gedara seestunuks. Mine sa tea. Nii ta on et meie arvamusi mõjutavad meie kogemused. Mis parata ja kuni elus oleme seni on meil ka õigus ümber mõelda nii teoloogia kui ka testamendi osas. 

Ehkki ta, Assange, väidab ülevaid motiive ei suuda ma neid mõõta ega nende kohta arvata. Igasugused läbilaskmised aga teevad püksid märjaks ja eritavad halba lõhna arvan ma. Miks peaks ma tuginema oma arvamuses Ivese kohta mingile kohvikuklatsiga võrreldavale? Ei peaks. Ka Edgari kohta ei peaks ega tahaks. On tähelepanuväärne et Postimees saatis või läks ise järele Norra et saada infot Ilvese kohta kätte. Et inimestel on õigus teada on nende argument, ma tean küll. Aga aprillimässu ajal pandi kommentaarium kinni ja nõnda ka praegu Egiptuses. Sellised ühismeediumid on võimendajad ja kui liiga võimsaks või ohtlikuks läheb siis keeratakse kraan lihtsalt kinni. Ja ongi õige. Ma ei taha ausalt öeldes teada mida Ilves ütles ja kelle kohta saati siis veel nördinult reageerida nagu Rahvaliidu Blokk. Tänan, ei. Ei taha teada ega selle järgi oma arvamust kujundada. See on nagu vanades ulmekates Wellsil kus sai kellegi mõtteid lugeda ja keegi ei saanud enam kellegiga suhelda sest kõik mõtlesid kõigist halvasti. No pole vaja sellist jama, mitte kellelegi ei ole vaja. Infoühiskonna Gedara seestunu ongi see kes räägib välja iga inimese halvad mõtted ja motiivid kõikide teiste inimeste suhtes. Ja talle ei ole vaja muud kui Jeesust kes ta “kinni keeraks”.  

Kui minust siis ikka läbi täpiliste kui võib? Ei või? Jah ma eks aimanud seda isegi.

Vaatasin eile pikalt dokumentaali Raoul Wallenbergist. Arvati et nõukogude mehed ei suutnud lihtsalt ära uskuda et keegi võiks juute päästa lihtsalt heast südamest ja oli ilmne et teda peeti seega usa agendiks. Sest usa raha ta juutide vabaks ostmiseks ka tõesti kasutas. Ja pärast kardeti juba et kui nüüd lahti lasta siis mine sa tea mida räägib. Ja nii ta maha lastigi. Loogiline. Ei suudetud ega tahetud hinnata teise inimese südame salajasi nõusid. Ja ega suudeta ega taheta tänagi. Ja nii tõlgitaksegi Jumala tingimusteta nõue mingiks inimlikuks tingimuslikkuseks. Et Jeesus ikka meie organisatsiooni poolt on ükspuha mis me ka ei teeks sest me oleme ju tema organisatsioon ja tema asja eest väljas ja ikka tema nägu päästmas. Eks pea ülemkarjane hukka minema et kari pääseks nagu keegi kusagil kunagi ütles.

Eile õppisime demokraatiat, lõime majaühistut. Täiesti metsik protsess oli. Pole meil koosolekukultuuri ollagi. Mingi Novgorodi vetshee. Ja mõni ime siis kui demokraatia algtasemel ei tööta siis palju paremini ta ka kõrgemal tasemel töötab? Kui kõik otsivad kedagi kes juhiks? Ja pole ise valmis vastutust võtma. Pole meil demokraatlikku koosoleku juhtimise ja läbiviimise kultuuri ja seega on selline inimkooslus väga aldis igastele korruptiivsetele lahenditele ja miks mitte ka patuoina mehhanismi rakendamisele. Siis kui on süüdlast vaja leida muutub osundav zhest kergesti süüdistavaks zhestiks.

veenev jutt

Harjutusi püksilukuga.

Et olla teatud ealisi iseärasusi mis väljenduvat suhtumises püksilukku. Ealisi indikaatoreid. Et kui mees on noorem, no ütleme 20-40, siis käib lukk sauhh lahti sauhh kinni ja pole midagi, täiesti adekvaatselt käib ja vastavalt vajadusele. Sirinal. Alates 50 ndatest läheb aga nii et lahti tuleb küll kiirelt sauh aga sageli enam kinni niisama lihtsalt ei pane. Unustad lihtsalt ära.  Alates 60- ndatest. Tahaks küll kinni panna, meenub korraga, oops püksilukk, aga siis avastad et ongi juba kinni, siis teed uuesti lahti aga küsid endalt et miks ja mille pärast ja ei meenu mitte. 

Alates 70-ndatest hoiad igaks juhuks lahti, siis ei lähe meelest ära lahti teha kui tarvis ega ka kinni panna. Ja milleks kinni panna kui peab kohe varsti niikuinii uuesti kinni panema. Alates 80-ndatest aga lähebki juba enamjaolt kinnisema lukuga siis ei lähe meelest kinni tõmmata kui kogu aeg kinni on. Ja niikuinii kinni panna ta ju varem või hiljem tuleb. Nii et enamjaolt kinnisema lukuga.   

Siuke lugu, nii et vananeme siin väärikalt ja vaikselt. Mis tähendab väärikalt, ma ei tea ausalt öeldes. Tegin ühe testi mille järgi mu psühholoogiline vanus olla 26 aastat. Nii siis nii. Aga see on ju ohtlik sest ihu ei tule enam järele mu 26-le psühhele.

Sai komandeeringus käidud. Pold viga, ikkagi hakkab kuuluvustunne vaikselt tekkima. Ega olegi suurt muud öelda. Ah soo käisin Superintendendi jutul hiljuti. Leppisime kokku et üksteisele pretentsioone ei ole. Kõik oli formaalne ja sõbralik. Aint natuke seda tunnet et kui tarvis eritada negatiivseid seiuskohavõtte siis tehakse seda üheskoos ja juriidilise isikuna kui vaja aga midagi klattida või andeks anda siis on kõik järsku indiviidid ja ei saa üks teise eest kosta. Siis kehtib järsku hierahia ja suktsessioon ja käsuliin. Ma ei tea, ehk ma eksin. Mind kurvastab see et restoratsiooni ei ole.

See selleks ega selle kohta polegi muud öelda. Selle seal käimise kohta.  Ja ega mul isiklikult muud pretensiooni olegi kui see et kristlus on eluusk minu meelest ja sellega käib minu meeles lahutamatult kaasas restoratsioon. Taastamine ja taastumine. 

Aga restoratsiooni enamjaolt pole. Suhted on sama lootusetult rikutud kui surm ja ülestõusmist ka ei ole. Ometi ei tea ma tundlikkumat inimest mistahes väikeste positiivsete märkide suhtes kui ma ise. Ma lausa otsin neid tiku tulega taga ja vahel mõtlen vaat et ise välja. Aga mida pole seda pole. On vaid kristline reaktiivsus, ilma miskise proaktiivsuseta. See on kaitseseisund ma tean ja see kaitseb hästi ainult et sel juhul on religioon vale ma kardan. See on surma tunne, et restoratsiooni ei ole. Et tagasi ja heaks enam midagi teha ei saa.  Ehkki inimeste maailmas nagu peaks saama ja võiks saada. Aga kusagil on viimased piirid kust füüsilises maailmas enam tagasi ei saa. Kriitiline vere hulk mis peab sust välja voolama ja kui see väljas siis ei päästa sind enam miski. Inimsuhtes sellist piiri ei ole. Ei tohiks olla. Aga on ikka, on hullemadki piirid kui füüsilises maailmas. Mina otsin ka alati eidost ehk ideed mille järgi toimelda ja ikka lasen valesti. Nagu mu seisukohad mis ma võtsin Meegolt, vähemalt üks neist.

Surmatunne on see tunne et miski on liiga kaugele läinud ja et enam tagasi ei saa. Et restoratsioon ei ole enam võimalik. Inimeste maailmas võiks olla aga alati võimalik tagasi saada aga paradigmade piirid on sageli hullemad kui nood mis füüsilises maailmas. “Nii teravad on esemete piirid, nende asetuse jube juhuslikkus….”, nagu ütleb Poeet.  

 Vabadus kas polegi mitte võimalus ümber mõelda ja ümber teha. See tunne et veel saab. See on vabadus et hakkad suurest mustast torust alla laskma juba aga siis mõtled poole tee peal ümber sest hoog läheb liiga suureks ja lähed tagasi. Ei saa kahjuks niimoodi. Ei saa ka torust tagasi enam. Jah, mingist liikumise punktist edasi ongi ainsaks tagasi saamise võimaluseks muudkui edasi panna. Nagu see vene poiss kes ühel lennureisil üle vahekäigu ikka ütles mulle ja endale et “pole viga, lendame!”. Saime edasi. Edasi saamine annab aga tagasi pöördumisega võrreldes kirjeldamatult hea enesetunde. Et tegin ära, näed, oli hirmus küll aga tegin ära. Ületasin ennast. Tea kas nii on kord ka elu ja surmaga. Et sain edasi üle surma…ja nüüd on hea tunne et ära tegin.

 Pole seda vabadust tagasi saada siin maa peal sageli. Lähed lennukisse ja enne maha ei saa kui seal kuhu see lennuk lendab. Elust kah maha ei saa ja ei ole ka ühtegi head põhjust miks peaks saama. Terveks saamine on ju ka tagasi saamine. Läbi edasi saamise tagasi saamine. Kui enam tagasi ei saa siis sured ära. Sestap ongi see surma tunne kui enam tagasi ei saa. Kui enam restoratsiooni ei ole. See on kristlusevastane tunne. Surmast peaks ju ka ikka tagasi saama. Läbi ülestõusmise. See lootus on vähemalt.

Ühesõnaga tundsin vähemalt solidaarsust ja kuuluvust ja see annab jõudu ja julgust ja armastust üle vaadata sellest mis ei meeldi. Ja miski ikka ei meeldi. Ma räägin komandeeringust. Töötoad ei andnud suurt midagi, vähemasti oli mul seal julgust eriti teises töötoas mille teemaks oli karismaatiline palve, deklareerida et see on spirituaalne tupiktee mida seal propageeritakse. Et on kohti kus ei tohi olla viisakas. Ja ega mul tribüüne enam  eriti ei ole. Nii et väikestes kooslustes deklareerime suuri tõdesid ja kirjutame sest see pelg ja pagu jääb ikka. Püstitame endale suure ülesande kirjutada 20 raamatut nagu Tohvri ja ärge siis palun pahaks pange kui ma teidki ära kirjutan sest mul on kehv fantaasia, tõesti on. Kohe kaob huvi ära kui fantaseerima hakkan. Miski peab reaalne olema mu jutu sees ja kui seda miskit enam ei ole siis ei ole ka juttu enam mitte. Aga Kenderi raamatus mille ma kiiruga läbi lugesin oli ka surmatunne lõpus kus see mees keda päris lõpus pekstakse enne päris lõppu ise ühte naist tapab selle pärast et too olla reetur kelle pärast selle mehe mingi parim sõber surma oli saanud. See tunne et tehakse midagi kust enam tagasi ei saa. Ja kust enam tagasi ei saa seal jääb vaid võimalus ületõusmiseks ehk täiesti uueks, jääb võimalus vaid tõlgendada ümber ja muud ei miskit. Surm ehk lahutus tuleb vahele. Raamatust ei saanud ühe lugemisega lõpuni aru, see on pulfrite ja muu kodukeemia maailm, mida uuemad filmidki täis on. Elunautija Max näiteks mida ma eile õhtul vaatasin. Elu jutist jutini. Minu jaoks liiga uus ja vapper maailm kus kogu aeg tehakse seda mida enam parandada ei anna. Ja see ongi vist paadumus, see et sa oled nii palju kurja elus teinud et enam heastada seda ei saa ega anna. Ja kui sa ka ise heaks hakkad kunagi veel, siis on su karma või moraalne võlg juba nii suureks saanud et keegi teine peaks selle tasuma ja sina saad edasi elada vaid selle koormaga tükkis. Ma ei tea kuis minuga on aga mus on restoratsiooni iha ja väga suur tundlikkus teiste hääduse suhtes. Seda küll. Oh kus täna läks eneselehitsemiseks alles.

sauh

Niih läheme ära komandeeringusse. Arvuti jääb linna lastele ja perele sest ühe said nad rivist välja. Nii ta käib. Ja ega öelda nii kiiresti olegi midagi päev alles noor.  Suured asjad alles ees. Ühesõnaga eilse jutu jätkuks niipalju et kui eristada uskumist ja eeldamist siis tuleks inimesest uskuda ikka ja alati parimat aga eeldada halvimat. Halvemat veel kui sa üldse oskad arvata. Aga küsige ärimeestelt, nemad teavad, ka kristlikelt ärimeestelt, ka nemad teavad ja mitte halvemini.  Vahest isegi paremini. Aga on nendegi seas mõned kel süüme alles on. Selline baasantropoloogia siis. Just. Vabandan et homset kirjet tõenäoselt arvuti puudumise tõttu ei tule.

Minu jaoks nagu öeldud andis Meego põhiseisukohad viimase aja arutlusteks. Nimelt et teatud asju tuleb käsitella avalikult ja et kõige taga on baasturvalisus. Ja et me kujundame omad suhtumised inimestesse lähtudes baasturvalisusest ja sellest vähesest infost mis meil nende kohta on ja sellest muidugi milline suhe meil endil nendega olnud on.  

Sellest ehk neist eeldustest olen ma lähtunud, kohati tundub aga et ikka pole päris see. Et ikka on valesti läinud sest pole olnud küllalt informatsiooni lihtsalt. Ja eeldused on liiga tugevad olnud samas. Nimelt ei saa aru kuidas asjad on.

Põhiküsimus on mu kolleegi sõnul see kuidas tõlkida Jumala tingimusetut nõuet meie tingimuslikkusse. Üks variant on mitte tõlkida vaid hakata tükkis Temaga eritama tingimusteta nõuet. See tundubki kohati väga hää lähenemine olevat. Sest niipea nagu hakatakse informatsiooni eritama, sedamaid läheb lahti ka kaubavahetuseks. Mina sulle, sina mulle. Mina pihin aga sina pead saladust pidama jms. Ühesõnaga ei ole kumbki pool enam vaba ja kui ei ole vaba siis on ka haavatav ja manipuleeritav – kohe. Ütleksin isegi et sedamaid läheb lahti ka tingimusteta nõude maha kauplemiseks ja kuulaja sissevedamiseks. 

Aga jah sa vaata kõigepealt mida sa endast ära usud. Halvemat või paremat. Iganemisega tuleb aga see hea asi et, see soov ja tunne et kui saaks veel samamoodi edasi, siin elavate maal.

Sai eile hooga läbi loetud Kenderi raamat Comeback. Minu jaoks on ta selline Urmasott kirjaduses. Aga raamat on hoogne ja ka kõige hullem mis mina iial olen kirjutanud on nagu nunnast Leeritüdruku mälestused temaga võrreldes. Väga loetav värk ühesõnaga. Lugege inimesed, koffikus ilma rahata saab lugeda. Vaat see on tase. Rahapuudust seal raamatus ei ole kellelgi aga ikka pole sunnikud rahul millegiga. Ja hästi palju keemiat on, igast aineid. Nii et siuke väike manuaal kodukeemia kasutamisse. “Oksana tegi hotelli toakaardiga kaks veenvat jutti”. Just väga veenvad jutid on seal raamatus. Ja kedagi peksetakse ja tapetakse, ei saa küll hästi aru miks. Ja et bossi naeratuses oli enam valgeid hambaid kui kogu Venemaa täiskasvanud elanikkonnal kokku.

Uskuda parimat uskuda halvimat

Inimesed ei uskunud Hitleri juudiretoorikat st. ei uskunud et asi iialgi retoorikast edasi läheb kuni kristalliööni ja kui Nürnberg algas ja enne ja pärast sunniti neid koonduslaagritesse minema ja vaatama mida natsid olid teinud. Ja siis nad vaatasid ja tundsid häbi et ei olnud suutnud, osanud arvata et see tõsi on mida ilmselt räägiti juba ammu enne. Mida peeti laimuks. Aga oli tõsi ja seeläbi et nad ei uskunud said nad kaasosalisteks. Seeläbi et uskusid halvematest paremat. Parematest halvemat ustakse sagedamini. Inimesele on lausa omane enda tasemele vähemalt kõik alla kiskuda. Kõik püha ja kaunis ja kena. “Ja inimolemuse jõulist õelust, mis sädeledeski on süsimust!”

Et seda tõesti tehti. Aeti juute ahju. Et natsid olid tõesti nii palju hullemad kui keegi iganes oleks osanud arvata. Mis teha siis kui inimene osutub nii palju hullemaks kui keegi iganes oskaks arvata. Seda juhtub muuseas aga seda tuleb alati vaadata kontektsis s.t. inimese motiivide valgel. Oli kunagi vend Raju, kinnimajast tulnud, keda Vardja pere proovis aidata. Tema küsis et kas ma ka siis andeks saaksin kui ma kogu maailma ära hävitaksin. Ja teine kord kui raevus oli käratas mulle et sa ei ole autoriteediks. Et arutles inimene ja maadles oma kurjaga aga ei tea mis tast sai. Loojakarja läks. Tundis oma kurja ja kui tundis siis sai ehk ka andeks. Hullemad on need kes ei tea.

Motiivid on Piiblis südame salajased nõud. Ja motiivid on sageli väga emotsionaalsed. Ja kui inimene on ikka kuri siis mingu või maailm hukka peaasi et inimene saaks kätte oma väikese õiguse. Muu teda ei huvita.

On inimesi kes mõistavad üksnes rünnata st. ei ole selles mõttes täiskasvasvanuiks saanud ega saagi ehk. Ja Piibel ütleb et pisukesi ei tohi pahandada kes Temasse usuvad. St ei tohi neis kurja õhutada. Sest see on patt. Lapssõdurid näiteks. On ikka jube küll. Kui lapsele antakse otsustada teiste elu ja surma üle. Sellele kes ise endagi üle otsustada ei suuda.

Nii et kristlane peaks olema selles mõttes realist et ta usub hullu küll teisest inimesest, enamat hullu kui keegi teine julgeks arvata. Aga kes siiski suudab samas ka temast paremat ära uskuda. Kes ei lase liugu selle kurja peal, ei kasuta seda omadel eesmärkidel ära vaid püüab ikka n.ö. “õli laintele valada”. Ja inimest ikka hea poole mõjutada. S.t. usub selles mõttes hea potentsiaali inimeses kes vahest (enamjaolt) ehk osutub tõesti kurjemaks kui keegi iganes oleks suutnud arvata. See peaks olema peamine antropoloogiline eeldus inimese suhtes teise inimesse. Minu viga on ilmselt liigne usalduvus, see on mul lausa loomupärane viga ja selle pärast ma elus ikka vatti olen saanud ja ikka saan. 

Aga isa Meego on andnud mulle põhiküsimused käesolevaks arutluseks ja sellegi et see on baasturvalisuse küsimus kas me usume temast seda või ei usu. Ja kui usume siis ei pruugi me ikka veel teada südamete salajasi nõusid. See otsustamine on meie endi usalduse küsimus, meie usuvõime ja vaimse tervise küsimus. Kuidas aga kombineerida head, suurt ja sügavat usaldusvõimet ja siirast soovi uskuda kõikidest kõige paremat sellega mis meil elus ette tuleb, tõdemusega et inimesed on väga sageli väga palju hullemad kui me iialgi oskaks iganes arvata? See on vast harjutus. Aga just sellega peame me hakkama saama sest just nii paradoksne elu me ümber ongi. Et usume natsidest kui oma ehk saksa rahva eliidist parimat aga samas siiski mõtleme et mine sa tea mis nad seal tegid. Ega ometi? Aga sellises süsteemis olid muidugi juba omad vead algusest peale sees ja mingi Heiddegeri natsitervitus loengu algul on minu jaoks kõnekam kui kogu ta filosoofia. 

Kirikult ootaks aga ikka proaktiivsust. Aga kuna Kirik – see olen mina siis tuleb seda ikka iseendalt oodata. Paraku on ta va kirik loiult reaktiivne, parimal juhul. Mina usun restoratsiooni ehk taastamisse ja taastumisse juba siin maa peal. Ja mul on valus näha et kirik seda sageli ei usu. Minu kogemus aga religioossete kogukondadega on see et saad küll toreda  naeratuse ja seljalepatsutuse parimal juhul ja …kõik. Ei midagi muud. Sest hukka mõistetatkse kogukondlikkult aga õigeksmõistu puhul on igaüks järsku üksi ja keegi ei saa enam midagi muud teha kui vaid mingit vaga lapshaad sulle kõrvule riputada. Mis seal ikka. Sestap veelkord rahutegemine, aktiivne rahutegemine on vastus. Kui kirik selleks ei ärka siis on kurb ja paha.   

Aga kirik on tore ja ikka hinge ülendab. Üks tund struktureeritud formaalkäitumist nädalas struktureerib terve su nädala. Ja ise mõtled et ega vast Jumal ja Jeesus seda ka väga pahaks pane mida seal tema nimel toimetatakse. Mulle see kogudus meeldib mis sai kunagi valitud Peeteli nimelt sest seal on vahel patuseid näha. Neid kes mujal on maha kantud, nn. Kaini märgiga mehi. Ju seal siis midagi Jumalast kah ikka on. Loodan ma.

Aga eks tule leppida nende 5-e mehega Tanna saarelt kes ütlevad et kõik hädad maailmas tulevad sellest et mehed ja naised läbisegi tantsivad. See on loodu korra vastu ja kõikide hädade allikas.