Arhiiv: 31. dets. 2009

Õpimaterjal II

Violence & Sacred tundus lugejale vägagi küünilisena. Things Hidden Since the Creation of the World (edaspidiTHSCW)-st võib samuti kergesti vale arusaama saada justkui G-i religioosne murdumine oleks kui aset leidnud nende raamatute kirjutamise vaheajal. Raamat on koostatud dia(tri)loogivormis ja selles osalevad kaks ülejäänud autorit, psühhiaatrid Jean Michel Oughourlian ja Guy Lefirt. Nende roll on passiivsem ja G on selles raamatus siiski oraakel kes annab vastuseid. Raamatu osa mille peakirjaks on fundamentaalne antropoloogia kordab üle V&S ära toodud seisukohad. Ohvrimehhanism moodustab religiooni aluse. Mimeetiline iha, kadedus ja rivaliteet juhivad vägivallani. Rituaalne patuoinas või ohvrimehhanism on see mis ohjab vägivalda ühiskonnas. Psühhiaatritest küsijad on mures hominisatsiooni pärast ehk selle üle kuidas lapsest saab inimene ja sellegi üle mil viisil on inimesed sarnased ning erinevad võrreldes teiste olestega. Loomkäitumise uurijad on avastanud mimesise olulisuse ning samuti rivaliteedi poolt loodud hierarhiaid ka loomade juures. G liigub piki etoloogide tõdemusi ja astub neile toetudes vastu nn. strukturaalsele antropoloogiale. Ehkki G peab inimese ja looma piiri liikuvaks, nõustub ta osalt Freudi nägemusega selles osas et inimsuse algatas kollektiivne mõrv. Loomadelgi on agressiivsust kanaliseerivad rituaalseid käitumisi aga inimsuse algatas võime ja vajadus käsitleda endi seas toimuvaid mõrvasid. Sellest saab alguse religioonides asetleidev rituaalkäitumine mis tänasest vaatepunktist vaadatuna on alguse saanud algsest vägivallast rituaalse kaugenemise ja puhastumise teel. Patuoinas kui usundi kese saab üha kesksema rolli THSCW-s. Samal ajal pöörab G tähelepanu sellele kuidas kõrgkultuurid on hakanud üha enam ja paremini käsitlema patuoina- ja ohverdamismehhanisme nende metafoorsetes väljendustes ning samuti hakanud nägema neis peituvad probleeme. Raamatu lõpuosas analüüsib G juudi ja kristlikke Pühi kirju, eriti Uut Testamenti. Seal esitab ta oma kuulsa Jeesuse tõlgenduse mis on saanud nii teolooge kui ka eksegeete pöörama talle tähelepanu ning mis on teinud tast hinnatava ja vastuolulise tegelase nii antropoloogide kui teoloogide seas. On vaja märkida siiski et omast arust G esitab kristluse tõlgenduse kui ajaloolise ja etnoloogilise tõsiasja nagu ka oma teistes müütide tõlgendustes. Judeokristlikud jutustused on teatud osas ka antiigi ja vararahvaste uskude müüdid. Vähemasti on need analoogsed. G-i järgi on neis siiski see erinevus et judeokristlikud Pühakirjad näitavad nagu peegel seda millest müüdid kõnelevad. Piibellikud müüdid paljastavad järk järgult seda mil viisil on religioon olnud vägivalla kontrollimehhanism. Juba VT -s on ilmne vägivald ja kadedus, mida ka müüdid esitavad, esitatud nii et nende eesmärk on selgesti nähtav. Näiteks Piibli Joosep salgab süüdistused Potifari naise võrgutamises, samal ajal kui Kreeka Oidipus langeb just sellise süüdistuse ohvriks. Vägivalla ja ohverdamise saladused paljastuvad lõplikult vaid Jeesuse läbi. Tema kuulutuse läbi, eriti selles osas mis toob välja inimkonna alguses oleva algmõrva ning sellele järgnenud vägivalla nõiaringi. Piibel on siis kui kriminaalromaan mis juhib lahenduseni päris lõpus kus Jeesus paljastab algmõrva. Kesksed evangeeliumi tekstid on G-i jaoks Mt 13,35 ning Mt 23, 34-36, kus verevalamise ring või järgnevus ulatub Aabelist kuni Sakarjani. Samuti ka Joh 8, 43-44 kus räägitakse Saatanast kui algmõrvarist ning ka prohvetlik Matt 9,13 “ma tahan halastust ja mitte ohvrit”. N. A. Dahlin’i uurimistele tuginedes tõdeb G et saatana nimetamine algmõrvariks on peidetud vihje Kainile kui mõrtsukale. Piiblitõlgendusi mõjustavad eksegeetilised väärkäsitlused mis tuginevad osaliselt modernsele katoliiklikule teoloogiale ning ka liberaalsele protestantlikule teoloogiale. Kirikliku piiblitõlgendamise probleemiks on see et on naastud üleüldiste ohverdamistõlgenduste juurde mis iseloomustavad teisigi religioone kus vereohver lepitab jumalaid. Andes end inimeste vägivalla ohvriks tahtis Jeesus näidata selle julma jumalakujutuse puudulikust ja ka seda kuidas Saatan valitseb just nimelt vägivalla nõiaringi kaudu ning just uut vägivalda alati lahendiks pakkudes. G kasutab ära ka väga tugevat kriitikat UT-i siseselt. Näiteks Heebrea kiri naaseb vähemasti osaliselt vanasse ohverdamisskeemi. UT-s on vägivalla paljastamine ja sellele vastanduv kultuur esile tungimas aga vana vägivallakultuur on samuti veel vägagi nähtav. G näeb tugevasti vaeva selleks et näidata kuis evangeeliumi tekstid osundavad et Jumal ei taha vägivalda. Näiteks tähendamissõnas viinamäe üürimisest Matt 21, Luuka 20, Markuse 12 . Seal on Jumal isand kes hukkab viinamäe rentnikud vaid vanimaks peetud Matteuse teksti järgi. Kuni lõpuni ei kõrvalda UT apokalüptilist vägivalda vaid tõdeb et vägivallatu kultuur on neiski tekstides alles esile tungimas. Selleks et seda edasi anda peab Jeesuski kasutama teistest müütidest teada-tuntud keelt milleks on vägivalla keel. Ajalooline Jeesus on selgesti esimene kes paljastab vereohvri, kadeduse, rivaliteedi ja saatanliku vägivallakultuuri. Samal ajal kui see kultuur purustab Naatsareti prohveti, kuulutab see siiski samas ka ette omaenda surmaotsust. Või vähemasti hakkab sellele rajanema alternatiiv, sedamööda kui kristlus võtab omaks seisukoha mille järgi ohvril võis tõesti olla õigus ning et vägivallatus on vägivaldsuse ainsaks alternatiiviks. Kirik on siiski alati ohus naasta lepitussõnumi juurest ohvriteoloogiasse. Raamatu kolmas osa käsitleb interviduaalset psühholoogiat ning selles saavad ka kaks ülejäänud vestluskaaslast endale aktiivsema rolli. See sõna “interviduaalsus” on pea et ainuke uudissõna G-i õpetuses. Sellega tähistatakse mimeetilise iha poolt struktureeritud inimkäsitlust, mille järgi inimese oma iha on põhjustatud teiste iha matkimisest. Laiemas iha käsitlevas analüüsis tõdeb G et iha ei saa mõista objektiivse analüüsi läbi vaid et oma mimeetilise loomu tõttu saab iha mõista vaid kui inimeste omavahelistes suhtes sündinut. Objekti kadudes jääb inimene oma kaksiksideme kätte. Ta tahab olla teiste sarnane ning samas mitte olla sest teine on samal ajal nii eeskuju kui ka rivaal. Äärmusolukordades võib see eeskuju/rivaali suhe muutuda eeskuju/takistus suhteks. Eeskuju/takistus suhtes tähendab võistleja hävitamine samas ka iha sütitaja hävitamist. See on siis omalaadne teise kaudu teostatud enesehävitamine. See on interviduaalne enesehävitamine. Isik saab näiteks ihata oma juhti mingis organisatsioonis ning samal ajal püüda teda hävitada. Eeskuju tegelik hävitamine hävitab samal ajal ka eeskuju ning hävitaja ei pruugi suuta toimida hävitatu asemel või asendajana. Eeskuju/takistus suhe esineb tavaliselt preventiivsena. Samal ajal kui isik tahab hävitada oma eeskuju teab ta ometi oma sisemas ka seda et see juhiks ta enese iha surmale ning selleks või seetõttu ei hävita ta ometi eeskuju vaid see jääb(ki) takistuseks. Selline objekti kaotanud ja matkimisele fikseerunud iha on psühhiaatrite meelest psühhoosi lähedase seisundi iseloomustaja ning üsnagi lähedal Freudi surmaiha mõistele. Laiade psühhoteraapsete muganduste läbi saab raamatus mimeetilise iha poolt struktureeritud inimpilt. Viimaks tullakse aga tagasi piibellike eeskujude ja tekstide juurde. Eeskuju/takistus suhe on seesama mis UT keeles on skandalon või komistuskivi. Või pahanduseks olemine. See ei ole evangeeliumites mitte kunagi materiaalne objekt. See on alati keegi teine isik või mina ise, sel määral kui ma võõrandun teistest inimestest. Skandalon on see mis ahvatleb matkima aga samal ajal on see ka takistus mis viib inimese psühhoosi sarnasesse seisundisse. Skandalon assotsieerub ka saatanaga ja see on saatanlik nähe. THSCW-st alates moodustavad skandalon ja saatan G-i lemmikteema ja 1990-ndates kirjutatud teostest alatest püüab G lausa programmiliselt saatanat ning tema tegutsemismeetodeid paljastada. Samuti püüab ta võtta kinni saatanat kui algmõrvarit. See detektiivromaani sarnane külg tema toodangus on veel üks sarnasus C.S. Lewisega. Selle saatana paljastuse punase lõnga moodustavad Piibli kirjakohtade eksegees ja tõlgendus. Kui Jeesus ütleb Peetrusele “Sa oled mulle skandaloniks ehk pahanduseks” Mt 16:23, siis G tõlgendab seda nii et skandalonis on alati kaks osapoolt. Pakkuja/eeskuju ja nõustuja/võistleja. Eeskujuks on viimsena saatana esindaja või saatan ise ning nõustuja on vangistatud jätkama võistlust ja vägivalla nõiaringi. G lemmiktekstiks on Mt 18,5-9 kus Jeesus ütleb et skandaloni toojale oleks parem kui talle veskikivi kaela riputataks ning tõdeb et skandalon tuleb niikuinii aga häda sellele inimesele kelle läbi ta tuleb. Samuti annab ta nõu ära lõigata kehaosad mis inimesele on pahanduseks nagu silm ja käsi. Need ihuosad mis inimesele on skandaloniks. See tekst sisaldab psühhoanalüüsi ja kõiki selle vigu. Ometi ei räägi see tekst G-le Freudlikust intsestist või kastreerimisest vaid mimeetilise eeskuju äärmisest deemonlikkusest ning valitsemisest aga ka sellest kui rangelt peab inimene hülgama mimeetilise suhte selleks et pääseda vägivallast, õppimaks olema ise – individuaalsete eeskujude ja järeleandjate maailmas. Järgiandja-skandalon on osaks imiteerivast vägivalla ja ohvriks saamise protsessist .See on osa maailma ajaloo tsüklilisest protsessist mida veskikivi sümboliseerib. V&S ja THSCW võiks mingil määral võrrelda luterliku teoloogia käsu ja armu eristusega. Kui V&S esitab seda kuidas vägivalda vägivallaga peatada, siis Maailma Algusest Salatud Asjad näitab et on olemas tee välja ja see on Jeesuse vastukultuuri tee. Samal ajal tuleb tõdeda selleski raamatus et salajaste asjade maailmapilt on väga pessimistlik. See tuleb eriti ilmsiks selles et mõlemad raamatud esitavad mimeetilist iha enamjaolt negatiivselt ja isegi destruktiivselt. Kas ei või mimesis olla ka midagi muud? Midagi positiivset? Kas ei või mimesis olla ka muud kui Saatana ohe “eritis sicut” (1 Moos 3,5) muud kui rivaliteet, kadedus ja või(s)tlemine? Küsib tragöödia poolt masendatud inimene. THSCW –s on G omal taval sest probleemist teadlik ja ta proovib läbi erinevate sidemete  sõna – mimesis. Ta näitab et mimesis iseenesest ei ole ei hea ega paha ning positiivses õppimises on mimesis kindlasti positiivne. Ta vaatleb mimesist siiski läbi kaksiksideme mis valitseb THSCW-d. Kaksikside valitseb seda raamatut sel määral et  positiivsedki küljed on varjutatud selle poolt. G toob eeskujuks pildi meistrist kes on oma õpilastele eeskujuks ja on ise selle üle rõõmus. Aga kui parim õpilane saab meistriga võrdseks muutub meister kadedaks ja hakkab oma oma õpilasest distantseeruma. Eeskuju/võistleja suhe on asendunud eeskuju/takistus suhtega ning valitsevaks on saanud skandalon ehk pahandus. Sel viisil on mimesise head ja halvad pooled mida kristlikus traditsioonis tavaliselt nimetataklse imitatsiooniks, seotud ning jäävad silma selleski raamatus. Inimene erineb loomadest oma suurema imiteerimisvõime poolest.

Zhanri määratlusest

Aasta lõpp ja mis siis. See ju uus komme kõigest  mõned sajandid, üks hetk, üks sekund teiste seas ja muud ei miskit. Liivimaa Henrikul hakkas aasta veel paastu-Maarjapäevaga. Kõik läheb edasi. Ja pole põhjust ka midagi kokku võtta ega muud taolist. Sellise ilmaga seisab õige machomees kummipükstes keset jõge ja heidab kas lendõnge või lanti. Mul tuleks aga püksid kõigepealt ära lappida. Ja siis sõbralt puuri küsida et saaks jääaugust ahunat nõutada. Ja lastelullasid treida. Olen sõnainimene, mida siin ikka vaielda ja pole suurt vahet minu jaoks mis alal seda rakendada. Proosat peetakse kõige tõesemaks ja sellepärast ei taha sellega tegeleda eriti. Avaldada pole ju ka MASU ajal kusagil. Ehkki vaid proosaloos tunned õiget sõnamaagiat. Nii et eks ma vaikselt ikka trein. Või siis blogimine, kah pole paha aga see on selline kirjalik mõtlemine mida väljakirjutamine lihtsalt selitab. Ja siis jutlustamine, mis tuleb harva nii välja nagu tahaks. Ei taha olla tusane moralist nagu enamik jutlustajaid on. Ja siis on lastelullad, mis on mängulised ja keelevaldamise koha pealt olulised aga muidu mitte. Nii et iga inimene peaks siis omale zhanri määratlema mis tal hästi välja tuleb. Prohvetiks pole ma veel hakanud ja ega ma hakkagi kui just ülevalt poolt ei sunnita. See viktimisatsiooni ja ohverdamise väljatoomine ongi prohvetlik sõna kui tahate seda nõnda ehk liigitada. Aga konstruida selliseid Ilmutuse raamatu alguse stiilis sõnumeid mil pole ei saba ega sarvi ja milledel on mingi üldine hämar manitsev ja moraliseeriv alatoon on mõttetu. Ma möönan et Piibli järgi kasutab jumal ka eesleid aga siiski valdavalt eeslitena. Ja ma ei arva et Jumal eriliselt räägiks just nimelt pisut ebastabiilsete naisterahvaste kaudu. Vene õigeusus on see urodiivõi kontsept, mille analoogiks oleks siis vabakiriklikkuses pisut ebastabiilsed ja emotsionaalselt agressiivsed reeglina millegipärast naisterahvad.

Nagu Focault ütleb on kõik küsimused viimselt võimuküsimused. Ja just nimelt nii see ongi. Usukogukonnas on naised reeglina survatud ja see prohveti roll on neil üks väheseid mida annab taodelda et saada mingiks tunnustatud moraalilugejaks. Kes seisaks näiteks pastorile ligidal. Ja sedagi peavad nad zhanriliselt väga piiratut tegema. Vaesekesed. Aga piisab vaid algusest: “mu rahvas…” mis töötab analoogselt nagu , “üks kord kaua kaua aega tagasi elasid eite taati..” Loob  meeleolu ja ootust. Ja lõpp peab reeglina positiivne olema ja pisut lootust andma. 

Meil on sekulaarse kogukonna inimesed kes püüdlevad arvamusliidriteks ja räägivad et Jaanuaris tuleb palju õnnetusi ja et 2010 on kokku kolm ja et sellest et see kolm on tuleneb tuhat asja. Nimelt on 3 maa arv ja tuleb ja tasub maad harida ja et maad kaevandada ja maad osta ja harida ja et maa annab välja omad varandused. Või olla lihtsalt mingi vanameelne konservatiivne Mang kes veel liiatagi on rojalist ja nii ta siis tähti sisse segades omi hierahilise ühiskonna sõnumeid teebki. Aga ainus mis loeb on tellimus nagu öeldakse ja sellega saab õigustada kõike. Tavaliselt õigustatakse sellega seda et lehed kollased on ja apelleerimist masside madalale maitsele. Sellega õigustatakse tegemist, sellega et olla tellimus ja kui juba tehekse siis öeldakse et rahvas tahab. Jah tõesti Võsapetsi sitareportaazhe neljandast eestist ikka tahetakse. Aga vaadake või saadet “sind otsides”. Ilus ja diskreetne saade ja loomulikult tahatakse seda kui teatakse mida tahta ja kui maitse juba suus on. Aga maitset saab ja tuleb kujundada. Mis omakorda viib rahvademokraatia Võsapetsi stiilis juurest mingisuguse eliidiõpetuseni mis mulle ei meedi. Aga nii ta on. Prohvet niisiis. Prohvet on G kellest ma kirjutan sest tema räägib asjust mida maailma loomisest on salajas hoitud. Ja mina püüan prohvetit maale tuua kes prohvet on. Aga need täidumata tunnustusihaga inimesed kel pole enda arust väärilist väljundit väikseses kogukonnas ja kes siis konstrueerivad sõnumeid võtmes parandage meelt ja kasutavad pöördumisi nagu, “mu rahvas jms” on natuke naljakad ja otse loomulikult põhjustavad nad nõutust neis kes neid kuulevad ja tähele panevad. Loomulikult on kogudusel vesi ahjus ja rahad otsas ja tuleb paluda et keegi Ameerikas nägemuse näeks…Või teha palvekett või pöörata ära veel paar hantimanssi ja õpetada neid kokakoolat jooma ja hambaid pesema. See vist ongi see meeleparandus võtmes sexs, drugs and rocknroll + teismeliste mässilisus. Tõeline kaamel, olgu ta siis minu pärast või kolme küüruga ongi seesama viktimiseerimismehhanism mida nii varmalt õige asja eest ette võetakse ja mille suhtes ollakse kollektiivselt otsustatud pime ja kurt olla. Ja jäädagi. Kui see kaamel, see ürgkaamel, välja ei tule siis ei tule välja ka miski muu. Ja nii on need nn prohvetid nagu need sensitiivid sekulaarses kogukonnas ainult et nende repertuaar on kordades piiratum ja nad loovad inimestes süütunnet selleks et selle taustal omada autoriteeti ja leiab aset selleks et kehutada oma enesehinnangut ja saada mingitki positsiooni väikeses kogukonnas. Otse loomulikult ei mööna nad seda mingigi hinna eest. Ja öelgu nad mida tahes aga tilliseemnetest nad ometi kaugemale ei jõua sest nad taotlevad lugupidamist ja ei taha seda mitte kaotada nagu õiged prohvetid muiste.  Muuseas tilliseemnetele on täiesti korrektne vaste minu arvates ja selleks on puzzlede kokku panemine. See on korduv teema mis minu maailmas vähemalt teist korda esile kerkib. Viimasel aja. Nimelt küsisin ühelt pühalt vennalt et mis on tema patt. Ja siis ta muheles ja tunnistas viimaks üles paneb vahel puzzlesid hommikuni kokku. Äge patt kas pole. Keegi teine vabavaga ütles et nemad teevad seda koos naisega. See oleks vast siis juba kollektiivne ja grupiviisiline. Ehk veelgi hullem. Kõik vähesed veel alalolevad inimlikkuse väljendused ja märgid kuulutatakse pattudeks. Jama küll. Ja kaameli jalad veel kurgust omal paistavad sest paradigmat ei taheta ära vahetada vaid kogu patt ja meeleparandus ongi sellessamas süsteemis ja paradigmas aset leidev tegevus. Mis keeldub nägemast suuri ohvri- ja viktimiseerimisskeeme. Need ongi need päris kaamelid. Ja siin ei aita aksessuaarid ja perifarneelia. 

Need tilliseemne prohvetid ammenduvad aga kiiresti sest nad sulistavad väga madalas vees. Vähegi tõsisem sõnum tähendab aga lausa vältimatult ka endale vee peale tõmbamist ja Kaini märgi kanda võtmist. Nagu see prohvet kes pidi hooranaise endale naiseks võtma.  Kas oli see Hoosea, kes pidi jumalale näitlikuks õppevahendiks hakkama ja pidi seetõttu omaenda moraalse laitmatuse maha matma ja ära salgama? Vaat nii talitab Jumal.

Õpimaterjal

Vaadakem Rene Girardi arusaamu tema teoste näidetel lähemalt. Rene Girard sündis Avignonis 1923 aastal. 1947 aastal sai ta toetuse USA-s õppimiseks. Seal sai ta 1950-ndal aastal doktorikraadi. Ta jäi USA-sse ja õpetas prantsuse keelt Indiana ülikoolis. 1959 aastal koges ta võimsat religioosset pöördumist, seda ajal kui ta kirjutas uurimust Dostojevskist. Ta ise esitab seda kogemust kahefaasilisena. Teel tööle tavatses ta lugeda Dostojevski teoseid ning ta mõistis üha enam et tast saab religioossne inimene. Ometi oli see täiesti intellektuaalne kogemus. Pisut hiljem diagnoosis arst tal melanoomi. Operatsioonil tõdeti et kasvaja oli healoomuline. Tuhkapäeval 1959 sai tast aktiivne katoliiklane. Ta lasi ristida oma lapsed ning käis pihil. Ta oma sõnul aitas haigus sellele palju kaasa et tast sai mitte vaid intellektuaalne kristlane vaid usuinimene.

Vaimne muutus ei paistnud esialgu eriti mõjustavat Girardi akadeemilist tööd mille fookuses oli kirjandus. 1960-ndate algul ilmus esimene teos. Samuti populariseeris Rene Girard nn. Prantsuse uut filosoofiat USA-s. Risto Saarinen nimetab Girardi religiooniteoloogiks – theology of religion(s) lk 302 .  G kirjutab prantsuse keeles, vaid Theater of Envy on kirjutatud inglise keeles.

Girardi väide mille ta toob ära raamatus Things Hidden Since the Creation of the World on et Jeesuse ja ristiusu sõnumiks on inimkäitumisse peidetud vägivaldususe paljastamine. Ta ise tunnistab end kristlaseks ja kritiseerib teolooge ning traditsiooni selles et otsitakse Jeesuse ohvrisurmas paralleele teiste religioonide ohvritoomistega.

 1970-st aastast peale on G-st inspireeritud mitmed rühmitused, nagu USA-s asuv Vägivalla ja Religiooni kollokvium. 1994 aastast peale töötab ja ilmub ajakiri Contagion- Ajakiri mimesisest ja kultuurist.

 Girardi raamatud väljendavad seisukohavõtte kristluse suhtes, siiski ei saa neid ilmselt nimetada klassikalises mõttes apologeetilisteks.

Intervjuudes väljendab Girard end selgesti kui klassikalise ortodoksia esindaja ning ta  peab selle kaitsmist kindlasti üheks oma ülesandeks.

Girard tahab olla akadeemiline ilmik, kes käib reeglipäraselt kirikus.

Ta teosed on kui mitmeid kordi üle kirjutatud üks ja seesama raamat kus eri vaatepunktidest esitatakse üht ja sedasama teooriat. Ta raamatut “I see satan falling like a lightening “ on koguni nimetatud kõikide mütoloogiate võtmeks.

Apologeetilises mõttes on G-i võrreldud teise tuntud ilmikteoloogi ja apologeediga C. S. Lewisega. Lewis’t ta ise küll kordagi ei nimeta ja ta on ka üsna kaugel ära Lewise belfastlikust puritanismist. Eluloo kokkupuutepunktid on aga siiski silmatorkavad.

Mõlemad on keskeas ristiusku pöördunud mehed, kellele mütoloogia, esteetilised ja intellektuaalsed asjad on kristliku templi eesõueks. Kristluse ja Vana Kreeka mütoloogia kokkupuutepunktide osas on nende vaated isegi osalt kokkulangevad. Siiski tundub et Girard kasutab ja hindab eksegeesi märgatavalt enam kui teeb seda Lewis. Vahe on selleski et Girardi apologeetika kasvab otseselt välja ta akadeemilisest tööst kui Lewisel on nende kahe vahel siiski silmatorkav vahe.

Girardi peateosed kronoloogilises järjekorras.

Violence and the Sacred.

Kirjutatud prantsuse keeles. Raamat on väga lähedane Prantsuse strukturaalse antropoloogia klassikutele, nagu Claude Levi Strauss’i strukturalism, samuti Sigmund Freudi psühhoanalüüsi kasutamisele antropoloogias. G kommenteerib ka laialdaselt müütide ja rituaalide algupära. Antropoloogilise ainesena toimivad antiigilood ja ka modernne antropoloogiline uurimustöö. Viidatakse sageli VT-i lugudele, mitte Uuele Testamendile.

Girard tõdeb alguses et ohvri ja ohverdamise kultuuriline tähendus on siiani ebaselge nii antropoloogidele kui teistele ja vaieldav. Ta esitab selles raamatus teooria mille järgi on ohverdamise funktsiooniks hillitseda vägivalda ühiskonnas ning ära hoida konfliktide sündi. See teooria on siiani jäänud tähelepanuta seetõttu et modernsed ühiskonnad piiravad vägivalda teistel viisidel ning neil on seetõttu raske mõista algseid viise ja kombeid misläbi ühiskond on endas vägivalda piiranud.

Enne politseid ja õigusmõistmisorganite sündi karistati vägivalda veritasuga. Silm silma ja hammas hamba vastu. Varastel ühiskondadel ja müüdiliste tekstide maailmas on vägivalla jätkumine tõsiseks probleemiks. Õigusmõistmine võib kaasa tuua kättemaksu tervele ühiskonnale. Kuidas võib aga ilma sääraste organiteta ühiskond peatada vägivalda mis halvimal juhul võib viia kogu kogukonna väljasuremisele. Erilised seadused duellide  kohta, korvamis- ja hüvitusseadused on juriidiliste organite embrüonaalsed vormid. Kui õigusmõistmisel ei ole võimalust, loob ühiskond ise preventiivseid mehhanisme mis reeglistavad kättemaksuiha ja suunavad seda eemale ligimestelt teiste objektide suunas. Girardi järgi on religioon oma põhiolemuselt selline preventiivne mehhanism.

G rõhutab et vägivald on nakkav ja mimeetiline. Kui keegi viskab esimese kivi siis viskavad  ka kõik teised. Ühiskonnas levib vägivald nagu taud, kättemaksuahelate ja matkimise teel. Vägivalda saab seetõttu tõhusalt piirata vaid vägivalla läbi. Seega on vägivalla probleem – nõiaring.

Nõiaringist pääseb välja vaid siis kui suudame eristada head ja halba vägivalda. Õigusasutis kasutab head vägivalda et ohjata halba vägivalda. Olukorras, kus õigusmõistmine ei eksisteeri leiab G järgi hea ja halva vägivalla eristamine aset selle läbi et üks osa vägivallast ritualiseeritiakse heaks. Veri mida pruugitakse sellistes riitustes esindab head vägivalda mis puhastab halvast vägivallast. Veri määrib, nakkab ja rüvetab -ühendatuna vägivallaga, kuid ritualiseeritult ja ohverdatuna võib veri ka puhastada . Halva vägivalda vastandatakse sel moel hea vägivallaga.

Kogukonna elus vajatakse preventiivseid mehhanisme mis peataks ähvardava halva vägivalla. Religioon pakub sellist ritualiseeritud mehhanismi mis muudab halva vägivalla heaks. Praktikas rakendab religioon erinevaid ohverdusmehhanisme mis verd või mingit muud vägivalla sümbolit delegeeritud ja täpselt annustatud viisil kasutades kanaliseerivad vägivalda eemale destruktiivsusest. G arvates on juba Freud näidanud ära selle religioosse mehhanismi. Freud arvas siiski et selle aluseks on algrahvaste universaalne kogemus, ühekoos aset leidnud vennatapp, mille järgselt on otsustatud et vägivald peab nüüd lõppema. Mingit kokkulepet see siiski veel ei tähenda vaid funktsioneerib pigem hoiatusmehhanismina. “Nii juhtub ka sinuga kui sa ei piira vägivalda” kõlab hoiatus. See mälestus ei ole enam eneseteadlik vaid ritualiseerunud.

G mõtteliini järgimiseks peab silmas pidama et ohver ladina keeles tähendab pühaks tegemist (sacrum facere). Hea vägivald on püha vägivald. Nii määratletud pühadus jõuab kriisi siis kui püha ja paha vägivald segunevad.  Kriisini võib kogukond jõuda kahel viisil. Sel viisil et rituaal kaotab on tähtsuse ja tähenduse kuni see on viimaks täiesti kõlbmatu täitmaks oma algset tähendust milleks on vägivalla piiramine. Teiseks viisiks on see et religioossne rituaal võtab endale külge ja omandab üha enam vägivaldseid elemente muutudes nii et vallandab ühiskonnas tegeliku vägivalla. Hea, ehk usuline riitus on kui vaktsineerimine. Hea vägivald ei saa olla seega ei liiga nõrk ega ka liiga tugev. Õige annus ritualiseeritud vägivalda peatab vägivalla. Liiga väike või liiga suur annus võivad mõjuda  erinevalt.

Selline on Violence and the Sacred religiooniteooria usu ja vägivalla suhtest. Raamatu teine suur teema on mimeetiline iha ja selle keskne roll inimeste ja ühiskonna suhetes. Vägivalla taustal toimub võitlus sarnaste hüvede eest. Täpsemalt võttes ei soovi kumbki rivaalidest mitte ihaldatavat asja ise, vaid üks tahab seda seetõttu et teine seda tahab. Iha ise on oma loomult õpitud ja matkitud. Imitatsioon või mimesis tähendab laiemalt kõige õppimist ja on kogu pedagoogika aluseks. Iha ei sütti mitte ihaldatavast asjast või hüvest vaid teiste matkimisest. G viitab sellele tõsiasjale et laps õpib ihalema teisi matkides – teiste iha ihaledes. See on argikogemus, mida kinnitavad lapsed liivakastis või mänguasjade poes.

Mimeetilise iha tõttu toimib see mida psühholoogid nimetavad kaksiksidemeks. See ei ole mitte patoloogiline nähe vaid inimeste käitumise üldine tunnusjoon. Girard kirjeldab seda kaksiksidet olukorrana kus inimene annab väljaspoole signaali “matki mind ning samal ajal ka signaali ära matki mind, ära taotle neidsamu asju ega minu asju”. Mimeetiline iha lukustab inimese selle kaksiksidemega teiste külge. Samal ajal sõdib inimene samade asjade eest teiste inimestega. Mimeetilise iha aluseks on kadedus mis piitsutab inimest võitlema ning ajab teda nende konfliktde suunas mis tal selle kadeduse tulemusena ette tulevad. Vägivald on seega väga lähedases seoses mimeetilise ihaga. Mimeetiline iha on see jäämägi mille veest välja ulatuvaks osaks on vägivald.

Kui varased ühiskonnad kogunevad religioossete rituaalide ümber, ohvrit ohverdama, siis on sellegi taga G-i sõnul rituaalne mimeesis, mille eesmärgiks on kanaliseerida konfliktne mimesis kriisi vältival viisil. Religioon kui rituaalne mimesis on see preventiivne mehhanism mis juhib sellele et mimeetiline iha saab kanaliseeritud kogukonna seisukohalt turvalisel viisil.

Kogu oma loomingus kriipsutab G alla mimesise tähtsust – selle fundamentaalsust. Tema järgi on mimetiline iha keele-eelne. Laps õpib matkima enne kui ta õpib rääkima ja loomadki oskavad matkida, ehkki nad ei oska rääkida. Iha mimeetilisus vastab enamikele instinktidele enamikes loomaliikides. Koeradki on kadedad ja kiivad. Mimesis on joon mis on kriitiline inimese inimesekssaamises. Mimesis on samas ka sillaks inimese ja muude loomade ja olendite vahel. Konfliktsituatsioonide ritualiseerimine on patuoinamehhanism mis on võimalik ka loomakarjas ehkki loomadel ei ole religiooni. Mimeetilise iha kaudu avab G teooria vaatapunkte nii etoloogiasse  kui ka lapse psühholoogiasse.

Kogu arusaam ohverdamisest ja sellega kaasnevast heast ühendab G-i meelest erinevaid uske. Violence and the Sacred keskenebki  selle ohvrimehhanismi analüüsile.  Sõna patuoinas esineb suhteliselt harva, selle asemel kasutab G väljendit asendusohver. Ritualiseeritud ohverdamised võivad väljenduda mitmetel viisidel. Välise ohverdamise taustaks on soov et leiaks aset katharsis, ehk puhastumine nii et algne julmus ja paha vägivald saaks puhastatud ning heaks vägivallaks muudetud. Rituaali taustaks on seesama probleem -paha vägivald. Asendusohver ühendab alati kogukonna ning ohvergi on valitud esindama kogu kogukonda mis sellesama ohvri läbi saab kaitstud ja vaktsineeritud halva vägivalla vastu. Ohvri valikule pühendatakse palju tähelepanu.

V&S väidab et inimohver on vanim ohvriviis ja paradigma kõikide muude ohvrite jaoks. Esindav asendusohver võib olla valitseja, ka võidakse ohver valida liisuheitmise teel. Teisest küljest peab ohver olema selline kelle kõrvaldamine ei kahjusta kogu kogukonda. Ohverdamisel saab ohver pühitsetud aga samas ka pagendatud või tapetud. Ta saab asetatud väljaspoole ning talle kohaldatakse head ehk preventiivset vägivalda. Ühest küljest ohver asendab ning teisalt legitimeerib tema väljaspoole asetamine temakohast vägivalda.   

V&S Freudi käsitlevas osas näitab G meile et Fruedi poolt pakutud seksuaalsus on vaid viimane katteriie mille taga varjab end inimese iha ja kadedus ning vägivald, see millele inimsus on tegelikult rajatud. Freud G-i tarkust mööda küll mõistis seda et meie ratsionaalsus püsib vaid meie ihade alusel. Kuid ta nägi seda vaid kui seksuaalsust, samal ajal kui ta ei tegelenud agressiivsusega ning oli selles suhtes täiesti pime. G omakorda kasutab oma meetodit Freudi suhtes ning nad mõlemad omal viisil tuletavad kaudsetest tõenditest  – rituaalidest, unenägudest, valetegudest jms. järeldused  mis näitavad et ratsionaalsuse aluseks on mitteratsionaalsed ajed.  Siiski arvab G et tema antropoloogilised arusaamad, mida ta kaude tuletab on usutavamad kui oli Freudi teooria.

Tervitus

http://www.amnh.org/news/2009/12/the-known-universe/

ülikõva film

Ega olegi midagi nagu öelda täna. Eile sai filmi prohvet vaadatud. Et näed 2 minutit ette. Ja tuumapomm ja kurjad venelased. Eks need meeriklased ole aastakümneid omale suurt vaenlast esile mananud. Hollywood on selleks oma parima teinud. Mõni ime siis et säärase suure tellimuse peale viimaks vaenlane  ka kohale saabus. Al Quaeda. See on umbes sarnane asi nagu osadel kristlastel kuradiga, et tegeled temaga hommikust õhtuni ja mõtled talle detaile külge ja mõni ime siis kui ta viimaks tulebki. Või pead siis ehk hädaga ise seda neile tegema, nagu jõuluvana.  Teine liin filmis oli ikka romantiline, see et kas naine usaldab sotsiopaadist meest kelle kohta on just FBI poolt öeldud kesteabkõikmida või usaldab oma sisetunnet. See on ilus liin. Kas me usaldame seda põhitooni mida me teises inimeses tajume või takerdume me igast aksessuaaride taha. Põhitooni tuleb usaldada, ütlen ma. Aamen. Mina usun inimesse küll ainult et üheskoos tuleb neil see instinkt külge ja nad hakkavad kummaliselt käituma. Ja sageli ongi nii et süda ütleb üht aga FBI ütleb bussis teist või ütleb teist keegi teine inimene või juhatus või nõukogu. Ja ongi kõik.

Veelgi enam pädeb see koguduses kui ei usaldata enam sinu head põhitooni ja siis võib seda julgesti reetmiseks nimetada. Aamen. Just. Kui sul ei ole enam usaldavat põhitooni sinu eluavaldustes siis oled sa juba põrgusse jõudnud. Mul veel on eriti indiviidide suhtes. Mõnes mõttes on järjest enam. Ja viktimiseeriva kogukonna suhtes teisalt järjest vähem. Kogukondadega on nii et peavad täpsed lepingud olema. See vahel natuke aitab ja viktimiseerimisruum jääb ahtaks sest selline tsiviilriitus võtab pinged maha. Veekord et selge oleks ma ei mängi mingit ohvrit ma lihtsalt täiesti jahedalt ja emotsionaalselt külmalt ütlen et minuga tehti nii. Emotsioone enam ei ole. On konstanteeringud ja analüüs. Ja nüüd ei peaks kõik kogudusekaitsjad hakkama selle peale ühe koha peal hüppama ja mulle mingeid süüdistusi välja mõtlema et endid oma meelelaadi ja kogudust õigustada. Pole tarvis. Miks ei peaks mul olema õigus minuga sündinut analüüsida. See on fenomen mis mind huvitab. Ega ma enne rahu saa kui olen selle raamatusse raiunud. Vaikselt ma kirjutan ehk saab aasta paari pärast valmis. Meie hilisajalugu ehk Eesti lood. Väljaandja on kah juba leitud. 

Et ei usaldatud antud juhul siis, nimelt minu juhul, minu kui inimese põhitooni vaid aksessuaare ja seda mida FBI sulle kusagil nurga taga bussis ütleb. Aga ärgem enam detailidesse laskugem. Mina jään niikuinii kuni mulle hingeõhku ninna antakse oma juttu ajama nagu Hiiob ja ootan jumalikku sekkumist kus Ta ise küsiks nende “vendade” käest et kus ta siis olite kui ma Leviaatanit tegin. Mina nõuan ja jäängi nõudma keisri kohut. Ja valmistan seni vaikselt materjale ette.

Koguduses toimivad aga kõik needsamad sotsiaalsed dünaamikad mis saapavabrikuski, selle vahega loomulikult et leping on hämar ja mitte detailiseeritud. Aga kõik needsamad ohverdusmehhanismid ja tegelikult toimivad nad seda ehedamalt et leping on sedavõrd hämar. Kogudussevõtmisel vist mingi suuline leping ju ikkagi sõlmitakse ja sellest ei saa muidu naljalt lahti kui läbi hereesia või kõlbelise kõhetumise. Väiksemad asjad ei päde hästi. Näiteks või see et suurem jagu vendi papiste heast veinist lugu peavad mis neile aga keelatud on. Ja nii on üldse nende identiteedijoontega mida aetakse et loovad nad segadust ja jama ja pole neid tarvis. Kuigivõrd muidugi on tarvis aga pigemini võiks need rõhutada minu arvates armastust ja hea tegemist kui midagi muud. Kuna aga igast inimkogukond  on oma olemuselt viktimiseeriv kogukond siis on neil seda aeg-ajalt vaja sotsiaalseks formatsiooniks.  Mida hämaram leping seda enam on tarvis. Et aetakse mingi lumesahaga läbi koguduse ja kohe tekib segadus ehk see mida mõned ärkamiseks nimetavad, tekib uus värske perestroika ehk ümbergrupeerumine ümber lumesaha poolt aetud vao. Ja kui veel sahajuht ütleb et vaost paremal pool on õiged inimesed aga vasakul valed siis läheb lahti. Ärkamine ei ole midagi muud kui sellise moraalse vao ajamine ja tõsiselt võtma hakkamine. Et võetakse vastu mingi deklaratiivne dokument näiteks. Mina ei jääks silmakirjaks sellisesse kogudusse kus inimesi nõndamoodi väntsutatakse. Ja siis kohe lähebki lahti ägedamaks viktimiseerimiseks nende uute või taasdeklareeritud identiteedijoonte ümber ja nimel. Nende osas kes jäävad vaost emmale kummale poole.

Ja inimestel eriti naisinimestel on kohutavalt emotsionaalset rammu et kasvõi rauda kõveraks keerata saati siis inimest. Et jõustada viktimiseeringuid nii ette kui tagantjärgi. Et ikka ise ja kõik muudki teaks et õige asja nimel.  Mina olen aga jõudnud sinna paika et ma ei vihka inimest millegi alusel mida ta teinud on. Veelgi hullem oleks aga vihata mingi konstitueeriva identeedijoone alusel. Ja ei jäägi enam siis midagi mida vihata peale viktimiseeriva kogukonna. Seda ma vihkan. Aga kuna nad ei tea mida nad teevad siis tuleb neilegi seni andeks anda kuni nad teadma hakkavad ja omalt poolt tuleb püüda kõike teha et nad teadma hakkaksid ja ei mõtleks endale endi õigustuseks uusi süüdistusi välja.

Mul siuke amet et ei tohi usku inimese sisse kaotada. Kummalisel ajal elame mil kogukond surmapattu ei pea aga kristlaskond peab ikka. Aeg mil tuleks õppida et halastust on tarvis mitte ohvrit. Ja halastust tuleb halastusasutusel õppida sekulaarselt riigilt mis inimest kunagi päris maha ei kriipsuta. Enamik ütleb nii et saa selliseks enne ja siis räägime. Ja veel niipalju et moraalne omaõigus on parimaks viktimiseerimise pärmiks mida üldse annab välja mõelda. Eriti kogukondlik. Korralikud Ungari kristlased lasid toimuda juuditapul ja mida oleksidki nad saanud teha. Ja siis pidi üks kõlbeliselt kõhetunud aga hea üldtooniga mees hakkama seadusi väänama et juute päästa ja seda täiesti omal initsiatiivil. Petma ja slikerdama hea asja nimel. Kui sa seda enne teinud pole siis ega sa enam juuditapu ajalgi seda tehtud saa. Ma mõtlen teiste elupäästeks petmist ja slikerdamist. Ja moraal on paradoksaalne pigemini kui literaalne.

Mõned lullad

 
Kurikuulus ja heakuulus

Üks kuri tahtis kuulsaks saada,

ja kuulsaks tahtis ka üks hea.

Kuulsaks pole kerge saada,

olgu kurjaks või ehk heaks.

Kurjast saigi kurikuulus,

kes on kurjusega kuulus.

Aga kui sa oled hea,

keegi märkab, meeles peab.

Keegi osundab ja teab.

Ära ole kurikuulus,

oma kurja poolest kuulus.

Las me kuuleme su heast,

paista välja teiste seast,

mitte kurjaga, vaid heaga,

hea poolest, las sind teavad,

ja sind heaga meeles peavad,

Kõik need, kellele teed head.

Ole parem heakuulus,

sinu headusest me kuulgu.

Sinu head las näeme pealt,

hea sust paistku kõigepealt.

Ära heast meid jäta ilma

las see paistab sinust silma.

Ära aega surnuks löö

Ära aega surnuks löö,

las ta sinu pihust sööb.

Ära aega tapa, mõrva,

käitu viisakalt ja õrnalt.

Aega ära kui ei aja,

siis on temalgi sind vaja.

Sinu juures on siis aeg,

aega viidab, kogu aeg.

Ta ei ihkagi sust lahku,

kui ta kogeb headust lahkust.

kui sa oma aega kiidad,

sinuga ta aega viidab.

Sinuga on ajal hea

ja ta minema ei pea.

Tal on soov kui sa ei sega

sinuga koos vananeda.

Kõhutäis

Vahel söön ma kõhu täis,

kui on kõhus kõhutäis,

siis mu kõht on tõesti täis.

Vahel topin sinna juurde,

terve seljatäie suure,

head ja paremat ma kraami,

söögilaua puhtaks kraamin.

Kõik söön ära, mida saan,

ise imestan et kaal,

mind hästi kaaluda ei taha,

olen paks ja olen paha.

Kaalul pole naljasoont,

kõik mis ära söön ja joon,

kaal mul näitab kaaludes,

mis on alles, minu sees,

palju olen söönud seedind,

kaalu näit ei ole meeldiv.

Minule ei meeldi see,

lähen nüüd – dieedile.

Tule tule tulema

Tule, tule, tule, tule,
tule palun tulema.
Enam oldud kui ei saa.
tule kohe tulema,

tulitavalt Tulemaalt.

Tule jahuta end maha,
maal mis pime külm ja paha,
siiski hea ja omane,
meid ta hoiab, omale.

Mine, mine, minema,
enam oldud kui ei saa,
oma külmal kodumaal.

Mine sinna kus on tuli,
Tulemaale, kust sa tulid.
Seal sa viimaks sooja saad,
seal on valge, soe ja hea.

Tule, kui sa oled tuld,
tule, paku meile tuld.

Tasku tasku panna lasku

Tasku, tasku panna lasku,
kõike mis ma panen tasku.
Taskud kandmast eal ei väsi,
endas näiteks minu käsi.

Kannab kõike, mida panna
tasku, kasvõi näiteks mannat.
Tahan panen kohupiima
või siis võid või hoopis piima.

Kui mul kohupiim on taskus
on mul kohupiimatasku.
Kui on pandud, lähen viin ma
kohupiima ja võid ja piima.

Lähen ja viin piima Püünsi,
lähen, selle maha müün siis.
Seal on üks kena meierei,
mis ei ütle iial ei.

Tahan olla sinu moodi

Tahan olla sinu moodi
sest sa oled läinud moodi.
Sina oled ikka moes,
see on ainuke mis loeb.

Sina oled teistest parem,
oled erinev kui varem.
Kindel võin vaid olla ühes,
et sa muututud moega ühes.

Kõike sinu moodi teen,
oled minu mannkeen.
Oled moes ja oled moekas,
oled järgitav ja loetav.

Kuidas küll ma sinuks saan,
kui ei saa ma sinuta.
Miks sa minna mul ei lase,
miks on püüdmatu, su tase.

Ühte asja tean ma kindlalt

Ühte asja tean ma kindlalt,
suvel ma ei kanna kindaid.
Ainsatki ei kanna kinnast,
kui ma sõidan maale linnast.

Paljapäi ja paljakäsi,
suvel olemast ei väsi.
Ja veel lisaks, paljajalu,
läbin vahemaid ja alu.

Niimoodi kui saan ma teha,
et ei kanna riideid keha.
Siis ma tean ja siis ma näen,
et on suvi viimaks käes.

Looduskaitse all

Ära loodust reosta,

näe tas kaunist teost ja

püüa loodust hoida,

sest meid loodus toidab.

Loodust tasub maitsta,

ta on väga maitsev.

Loodust tuleb kaitsta,

mina olen kaitsel.

Inimene igas eas,

teab et loodus on nii hea.

Loodust ei saa petta,

valetada et sa…

Loodus on ka sinu sees,

ümber ringi, taga ees,

sinu kohal ülal, all,

on loodus, looduskaitse all.

Hoo aeg

Alles aeg meil võtab hoogu,
langeb minuteid kui loogu,
varsti ajal hoog on sees,
palju ilusat on ees…

Hoog on suur kui on hoo aeg,
oma võimalusi vaed…
toogu aeg mis meile toob ta,
las ta tuleb suure hooga…

Vahel hoogu läheb aeg
eriti kui on hooaeg.
Enne aeg must mööda jõuab.
kui ma vananeda jõuan.

Läheb nii et jäängi nooreks,
ei saa küpseks, vaid jään tooreks.
Ma ei taha jääda samaks,
tahaks saada väga vanaks.

Tahan nagu vanaema,
olla vanalt sama kena.

Ai ai ai aiandus

Ai, ai, ai, ai aiandus,
näpuke on mullast must.
Aga seeme mulla sees,
kasvab, vaikselt idaneb.

Varsti välja pistab pea,
kui on õues soe ja hea.
Vvõtab alla pika juure
ja ta kasvab, kasvab suureks.

Kasvab kuni valmib vili,
siis kui käes on suvi, hilis.
Võtan vilja ja viin aita,
mitte ükski jõud ei aita.

Seemneid söön ja loen ma seni…
kuni uue kevadeni.

Jalad ühel nõul

Kui on jalad ühel nõul,
kannavad koos jalanõud.
Kui nad aga nõus ei ole,
siis ei ole kiita olek.

Kui on sinu jalad riius,
mõlemal on armas priius,
kumbki kõnnib oma rada,
ajab oma õigust taga.

Siis nad pole ühel nõul,
sind ei kanna nende jõud.
Vaatan neid, mind haarab õud,
kumbki neist on ise nõul.

Ja ka ise muutun nõutuks,
sundida neid pole jõudu.
Kui on jalad jalanõuta,
kaugel nendega ei jõuta.

Taskuraha,

Taskuraha rahataskus,
meeldiv tundub raha raskus.
Raha raskus rahataskus,
raske rahatasku taskus.

Siis kui käe ma panen tasku,
võtan taskust rahatasku.
Mis seal on, sel minna lasku,
see kes võtab taskust tasku.

Kevad – vesi ümber vulab,
magnetraha ära sulab.
Otsa saab, ma tõden tõe,
sularahast sulatõeks.

Lihtsaks tõeks et raha otsas.
Aga elu pole otsas.
Elada nii tahaks ma
et oleks hea ka rahata.

Aja arvamisest

Ole hea ja arva sisse,
mind oma ajarvamisse.
Mind sul varsti läheb vaja,
kindlalt tean et omal ajal…

Meie eluaeg see kattub,
enamjaolt aeg ühte satub.
Mind sul läheb varsti vaja,
üsna varsti, omal ajal.

Aegsasti mind arva sisse
oma ajaarvamisse.

Kaalumisest

Vaatan kaalu, mõtlen ma,
peaks vist ennast kaaluma.
Vaatan, mõtlern, kaalutlen,
kas ma üldse kaalun end?

Kas ehk kaaluda end tasub,
kas see hea on, kas toob kasu?
Järsku olen ülekaalus,
lõhun viimati veel kaalu.

Ja kui kaalu ma ei lõhu,
kaal on kerge, nagu õhul…
Kaaluga kas torman sõtta,
kas ma oskan juurde võtta?

Kas saan kaalu kasvama,
oskan rasva koguda?

Mina kaaluga ei nori,
lihtsalt kaalu peale ronin.
Kaal mul ütleb ikka tõtt,
kas ma olen juurde võtt?

Päästmisest

Siis kui hädas oled sa,
tulen ja su päästan ma.
Siis kui päästmata sa jääd,
kardan ellu sa ei jää….

Kukud näiteks läbi jää,
ja jääaugu sisse jääd.
Siis ma ulatan sul käe,
ja su august tõmban jääl…

Mõlemad me ellu jääme,
kuni elatume – jääme.
Oled hädas, tulen päästma,
sinustki võib saada päästja.

Kui mind jää augus näed,
tule, siruta mul käed.
Hingamist tee suule suust,
tean sa oled samast puust.

Kangelane, elupäästja,
mitte iseenda säästja.

Aususest

Ära palun valeta,
parem ela valeta.
Milleks sulle sõber, vale,
tõde on sest palju parem.

Soovin sulle parimat,
tõde head ja harivat.
Tõel sa elada nüüd lase,
olgu sus ta eluase.

Ole julge ära põe,
ela siis ja ole tões.
Räägi ikka ainult tõtt,
vale kadugu, sust – kõtt.

Kange laps

Ära ole kange, laps,
ära mängi kanget last.
Mängi parem, ole laps,
ära mängi kangelast.

Mängi kõike mida tahad,
ära mängu jäta maha
Ära mängi kangelast,
ära mängi kanget last.

Kaasa elamisest

Mina elan,
ela mulle kaasa.
Veelgi parem,
kui sa tuled kaasa.

Kõnnid minuga paar
penikoormat,
aitad kanda,
minu rasket koormat.

Siis kui minuga sa oled
käinud juba tüki maad…
Tule veel,
siis kui sa saad.

Tule minuga veel kaasa,
ole minu abi kaasa.
Elama mul jäägi kaasa,
olen sinu abikaasa.

Küllap ma’gi sulle kaasa,
annan ja sul elan kaasa.
Annan kõik, mis anda on,
oleme koos
perekond.

Patune

Ma ei ole patune,
kui siis ainult – natuke.
Mul on mõni patuke,
väike armas patuke.

Pattu ennast ma ei tee,
mul on lausa vastik see.
Mõni pisipatuke,
mul tundub armas – natuke.

Ma pole teistest üldse hullem,
patt no see ei meeldi mulle…
Olen parem vooruslik,
kogu elu mis nii pikk.

Ära ole keevaline

Ära ole keevaline,
ära palun keema mine.
Ära grilli, ära prae,
ära seda oksa sae,

mille peal sa ise istud,
asja eest sa ära visku,
keelt sa kandma ära jookse,
ainult häda kaasa tooks see.

Ära tardu külmaks jääks,
siis ei võta keegi käest..
Ara palu ära aura,
ära haihtu häbi auna.

Parem asjad nõnda sää,
nagu oled – nii ka – jää.

Kohatu ja Lehetu

Minuga sa kohtama,
tule kui tead kohta sa.
Koha näitan kätte ma,
kus ma su’ga kokku saan.

Koha nimi Kohatu,
koht on pisut, kohatu,
aga valikut mul pole,
tule sinna, kaunis olend.

Kohatul ma kohanend,
seal ma tunnen hästi end.
Kohatul ma kohalik,
tunnen, olen õnnelik.

Sina, elad Lehetul,
ootan sind siis, Lehekuul.
Lehetu ja Kohatu,
saavadki ehk kohatud.

Sõda

Sõda sõda sõda sõda,
miks küll tuleb sõdida?
Sõdimisest palju parem,
on kallida ja kõdida.

Ära palun rohkem sõdi,
teeme parem – rahu.
Teeme kalli, teeme kõdi
kõike rahusse mis mahub.

Aastal pole palju aega

Aastal pole palju aega,
on vaid neli aastaaega.
Lõppeb neljas aastaaeg,
läbi ongi aasta aeg.

Vana aasta mine mine,
oled praegu külm ja pime.
Uus sa ära ole vali,
ole kõigist muudest parim.

Õnneks aastaid me ei vali,
olgu leebe olgu vali,
vastu võtame mis tuleb,
kui ta ainult tulla juleb.

Kui meist vastu võtjat on,
olgu peale nagu on.
Vanal ütleme head aega
uuel teeme kohta aega.

Tere uus, sa ole parem,
kõigist neist kes olnud varem.

Aastad need ei tule umbes

Aastad need ei tule umbes,
igal järjekorranumber.

Kuust ta kuuse kiirustab,
ringiratast tiirutab,
nagu laps kes ümber kuuse,
tantsib aastagi kuust kuusse.

Kui ta tiiru tehtud saab,
aeg on otsast alata.
Ümber suure päikse tiirleb,
maa ka tal on ikka kiire.

Pööripäevil pööritab,
pisut puusi hööritab.

Vaherahu

Rahu rahu, ainult rahu,
ole rahulik ja rahul.
Ära ole kuri, pahur,
seda sinusse ei mahu,

palju – saab su süda täis,
palju ruumi tas – eks näis.
Süda täis, täis võtad suu,
viha vallutabki su.

Jõuab kätesse ja jalgu,
mööda nägu alla valgub,
ja sa lähed, lausa tõttad,
kohemaid ja otse sõtta.

Rahu rahu, ainult rahu,
rahu susse kui ei mahu,
eks siis tule sõdida.
Kuid kui sõditud sa saad,

viimaks ikka rahu tuleb,
Rahumäe su silmad suleb.
Tea on kahe sõja vahel,
vaheaeg ehk ajavahe,

pisut seda sinna mahub,
vahemängu, vaherahu.

Kaela

Omale ei võta kaela,
mingit jama ma või paela.
Paela ma ei pane kaela.
Sinna hoopis seon ma kiki,
et mu kael ei läheks rikki.

Siis kui kurgu all on lips,
läbi pole minu lips.
Kannan lipsu, ma või salli
parim kõikidest on kalli.

On üks tubli kaelustus.

Kui sa mind ei kallista

Mina tahan kallida,
tule, las sind kallin ma.
Kui sa mind ei kallista,
siis ma varsti hallitan.

Tahaks veel ka musida,
tule las sind musitan.
Kui sa mind ei musita,
musitan siis lusikat.

Musin kahvlit, kallin nuga,
igaüht, kes annab luba.
Kes ei haava hinge lõika,
seda musima ma põikan.

Kalale kallale

Mina lähen kalale,
kalale ma kallale.
Kala, see on kaane all,
turvaline olla tal.

Pühajärves elab triibu,
uimed on tal, pole tiibu.
Kalamees see augu puurib,
kus on kala välja uurib.

Tirgutab ja sikutab,
vahel jää peal pikutab.
Ahven, ta ei ole ahne,
ta on hoopis hea ja lahke.

Aga ahvenal kõht tühi,
magu ei pea külmapühi.
Kui sa oled kalal kallal
ära anna kergelt alla.

Tirguta ja sikuta,
väsid – jää peal pikuta.

Päriselt

Tahad teada päriselt,
kuis on asjad päriselt.
Mine siis ja päri selt,
kes teab asju – päriselt.

Küsi sellelt teiste seast,
kes teab hästi – kes teab peast.
Küsi selle käest, kes teab,
teadmine teeb ikka head.

Kui sa tead siis on see hea,
ei pea rohkem murdma pead.

 Vihtle vihtle vihaga

Vihtle vihtle vihaga,

vihtle kohe vihaga.

Innukalt ja ihaga,

hea kasevihaga.

Võta värske kaseviht,

vihtle selg ja vihtle piht,

Vihtle jalad, käed ja turi,

kuni pole enam kuri.

Kuni viheldud sa saad,

kuni leili kannatad.

Kaseviht viib ihust viha,

ära viib ka viha iha.

Vihtle laval vihaga,

innukalt ja ihaga.

Viheldud – siis vihata,

ei saa enam vihata

Halvaks läinud nali

Meeles pea sa naljamees,
kui sul naljategu ees…
Kui teed nalja, mõtle enne
naljalgi on “parem enne”.

Siis kui nali jääb sul samaks,
siis jääb nali viimaks vanaks.
Oma nalja kui ei valva,
läheb nali lõpuks halvaks.

Isegi kui sa ei taha,
roiskub nali ja on paha.
Vaata ette siis ja valva
et ei teeks sa halba nalja.

Palju jonni

Ütle palju on sus jonni,
mus on kohe mitu tonni.
Kui mul peal on jonnituur,
siis mu jonn on tõesti suur.

Lähen jonnituurile,
lavadele suurile.
Seda üsna paha tunnet,
pole mus kui ma jään unne.

Olen hea, ma siis kui magan,
enda ümber headust jagan.
Kogu aeg hea olla tahaks,
aga vahel läheb pahaks,

tuju rikub, mõni gramm,
olla hea mul lõpeb ramm.
Ja saab mõnest grammist tonn,
hiigelsuureks kasvand jonn.

Näpumood

Minul osavad on näpud,
ma ei ole mingi – äpu.
Järgin ikka näpumoodi,
kui ma lähen toidupoodi.

Näppe ilusaid ja pikki,
mis ei lähe naljalt rikki,
märgatakse, seda tean,
ennast uhkeks ma ei pea.

Las nad imetlevad peale,
kadestavad, seda teame.
Näpud ilusad ja moekad,
on mind elus palju toetand.

Näpud vahele mul sahtli,
jäid, ei saanud enam lahti.
Jäidki sahtli vahele,
ma ei tea, kuis laheneb.

Siiamaani olen vahel,
kõigun hea ja kurja vahel.
Järgida kas näpumoodi
kui ma lähen toidupoodi.

Või ma loobun sellest moest,
leian sootuks teise moe.
Näpumood nüüd moest on läinud,
varem seda ma ei näinud.

Musi

Miks sa mind ei musita?

See on tõesti küsitav.

Olen kurb ja musita,

mõtlen, keda musida?

Mis siin ikka pusida,

lähen lihtsalt, musitan.

Selle, kes on musivaevas,

minu musi tõstab taeva.

Teda rõõmsaks teeb mu musi,

vastab palju küsimusi.

Järele jääb küsimusi?

Vastab needki, veel üks musi.

Ja üks väike asi veel,

enne musi puhtaks tee…

Tõsine asi

Tõsine on tõsiasi,
seda tõsiselt sa võta.
Naljaga see tõsiasi,
asub kohe sõtta.

Tõsiasjal teine nimi,
on – on selleks – fakt.
Naljaasjaga tal puudub
kokkulepe, pakt.

Pealt neid vaatab paha asi,
ta on kuri, ihne, kasin.
Võimalusel teeb ta kurja,
ajab teised asjad nurja.

Temaga sa ära sõdi,
tea vaid et ta kardab kõdi.
Kui paha asja kõdistad
siis paha teha ta ei saa.

Sest ta lagistab siis naerda,
tulebki ta välja naerda.

Pööramine

Kõige algul olin mina,
pisut hiljem tulid sina.
Kokku oleme me meie.
aga hiljem proovis teie,

tulla samuti me kilda,
aga teda me ei hinnand.
Teda me ei palunud,
teda me ei talunud.

Halb et meie kilda tikkus,
meil on hoopis teised lipud.
Meil on sootuks teised vapid,
ja me varud – need on napid.

See ei kõlba, arvas meie.
Ma ei teieta teid, teie.
Kui ma teiet sinatan
siis ta kohe meieks saab.

Pööramine

Tere mina olen mina,
sina aga oled sina.
Enne seda olid teie
nüüd sa sina, nüüd me meie.

Siis me sinasõbrust jõime,
nüüd me sinasõbrad võime,
olla – võime öelda – sina,
teada, oled nagu mina.

Mitu inimest

Mus elab mitu inimest,
ei suuremat ma hooli sest.
Neist igat hästi ma ei tunne,
neist mõne suhtes hea on tunne.

Neist mõnda ikka teietan
ja vahel juttu heietan.
Neist mõnele ma ütlen sina,
ja üks neist kõigist olen mina.

Tulemaa I

Tulemaal on Välgu Mihkel,
ta on tule peale mihkel.
Ei saa olla Tulemaal,
ta üldse ilma tuleta.

Välgu Mihkel, ta on valiv
ootab tulematerjali.
Kutsub Kaarelit, nüüd tulge
kõik mis põleb, andke mulle.

Välgu Mihkel pakub tuld,
pakub sul ja pakub mul.
Tema on meil tuletooja,
ta toob tuld kui läheb looja.

Üle horisondi päike,
läidetud saab, tuli väike.
Mida meilegi ta pakub,
tulekeel näe puitu lakub .

Mihkel sülgab tulekeele,
tema suust see keel läheb teele.
Enne söömast ta ei puhka,
kui ei ole muud – kui tuhka.

Tuli viimaks sööb kõik puu
paberi sööb ja kõik muu,
tuli sööb mis võtab tuld
kõik kes tema juurde tuld.

Tulemaa II

Tule tule tulemaale,
kutsub kaasa tuule-Kaarel.
Tulemaal on tulemäed,
tulised on pead ja käed.

Tulemaale ma ei tule,
sinna tulla ma ei jule,
seal vist tuline on liiga
mulle Eestimaa on piisav.

Tulemaale ma ei trügi,
parem kõle Eesti sügis.
Kaarel läks ja Kaarel tuli,
Tulemaal ta haaras – tuli.

Tule eest sai tulema,
tuli ära Tulemaalt.
Tagasi ta Tuulemaale,
läks ja elas tuulesaarel.

Tuulemaa on hoopis parem,
Tulemaast kus oli varem.
Tuul sind maha jahutab,
tuulab ja meelt lahutab.

Tulemaa ja Tuulemaa,
kokku kunagi ei saa.
Tuult ja tuld ei lasta kokku,
sest et nad ei sobi kokku.

Aastal läheb aasta aega

Aastal läheb aasta aega,
et saaks sama aastaega,
aastaajad on nii kenad,
kevadele järgneb kevad.

Aga enne tuleb suvi,
minus on suur suvehuvi,
suvele siis järgneb sügis,
tänavad on leheprügis.

Sügisele järgneb tali,
külm ja lumine ja vali.
Aga mina pole valiv,
kevad suvi sügis tali.

Aastaajad kõik on head,
pikalt sisse end ei sea.
Üürilised on nad – aasta,
lähevad et jälle naasta.

Aasta ajaga ei lepi
kui saab läbi üürileping.

Kurjategija

Kurjategija teeb kurja,
kui ta kuri nõu läeb nurja,
siis ta teeb ka vahel head.
Ta ei taha, ta ei pea,

lihtsalt hea tal kukub välja,
kui ei tule kuri välja.
Siis on kurb me väike kurjam,
et ta kuri nõu läks nurja.

Tule sa ja lohuta,
hirmuta ja kohuta.
Igatmoodi kurja tee,
siis saab rõõmsaks kurja meel.

Mitu korda kurja ma

Mitu korda kurja ma,
selleks peaksin tegema,
et saaks must,
kurjategija?

Mitu korda aga head,
selleks tegema ma pean
et ma ise oleks,
hea?

Vasta ära kui sa tead.

Tahad kalli

Tahad kalli, kallista,
siis sa kalli vastu saad.

Kallista mind kohe pikalt,
siis ma näed sa oled rikas.
Tahan saada rikkaks ka
ja sind vastu kallistan.

Mulle oled kallis sa,
loodan olen sulle ka.
Nii me hästi kalliks saame,
seda väga hästi teame.

Et me kõrgelt hinnatud
kallid – lausa hinnatud.

Kurja tegemisest

Teeb kurja kurjategija,
ta on sel alal tegija
Kui kurja tehtud ta ei saa,
jääb kuri tal tegemata.

On tõsi, kurjategija,
on kurja alal tegija.
Ei kurjata ei oska ta
ehk küll ei ole kuri ta.

Ta pole elus teinud head,
kuis seda teha, ta ei tea.
Ükskord ma talle näitan veel,
et tal üks võimalus on veel.

Et kui ta palju harjutab,
siis hea tas kurja varjutab.

Silm

Vaatan vette otsin silmu,
aga välja silm ei ilmu,
läbi ajan silmuta,
kuni silm end ilmutab.

Pole silmu, ütleb silm,
täna vees ehk halb on ilm,
ehk on ilm ta tuppa ajand
vahest vees on torm ja sajab?

Siis kui tuleb ilus ilm,
õue asutab end silm.
Siis ta hakkab mulle silma
ja ma kohe silmu silman.

Siis kui jääb mul silma ta,
silmule teen silma ma.

Inime ei ela õhust

Inime ei ela õhust,
pigem toidust, mis ta kõhus.
Ei kõht mul ole õhuke,
mu kõht on armas – kõhuke

Mu kõht end tahab panna maksma,
ja kõhuga mul vist ei maksa,
ülearu sõdida,
teen kõhul parem kõdi ma.

Sest muidu kõht mind näljutab,
ja toidu endast väljutab.
Ma püüan meie suhet hoida,
kui ütleb ta, siis teda toidan.

Mul tundub kõht ei tunne piiri,
ta valiv on – ei taha hiiri.
Sööb pigem sea- või loomaliha,
muu maitsva järgi tunneb iha.

Ja muudkui kasvab suuremaks,
mul teda toita puudub jaks.
Ma kõhul tiibu kärbiks pisut,
ja taltsutaks ta söögi isu.

Kõht teab et ükskord algab aega…
kui läheb ta ja parem heaga!
On kõhul põhjust peljata,
kõht teab kord kõhu seljatan.

Kord seljaga mu poole ta
end pöörab tuhatnelja ja …
Ei vaata tagasi, must pageb,
sest ta on ammu toidust lage.

Las vaatab mujalt kust ta saab,
ja hakkab jälle kasvama..
Siis ma kes olen kõhukas,
jään hoopis ilma kõhuta.

Ei heida sõnu üle rinna,
vaid kõhul tuleb tõesti minna.
Sest siis kui läinud on see koorem,
ma tunnen olen kergem noorem…

Ole hea ja arva sisse

mind oma ajaarvamisse.

Las me olla ühes ajas,

ühes suures ajamajas.

Ajamaja on me sajand,

aeg mis on meid väga vajand.

Mil me teinud asju suuri,

ajand sügavale juuri.

Kivipallur Yürto

Eks ma olen end ise ka kivide vastu ära löönud, nii jalaga kui peaga. Eriti suurt meisterlikkust nõuvad pealöögid. Vaat nii. Aga üldiselt tuleb usaldada end toru kätte. Kõigepealt tuleb valge toru ja siis must toru. Toru idee tuleb Kalevi SPA-st kus sai täna peale kirikut käidud. Must toru oli algul natuke hirmus sest Pärnus sai mul just mustas torus hoog otsa, siin õnneks ei saanud. Keha kui kelk. Ja ega seal nagu muid alternatiivne olegi kui toru usaldada. Ja alla ta su viib, võid kindel olla. Must toru on tegelt meie surm. Kui on. Ehk on hoopis aga valge toru. Ma ei tea.

Merca olla raamatu üllitanud nimega Mees. Et olla vastuseks Ruitase Naisele. Tea, pole veel lugenud. Peaks kirjutama raamatu meesnaine või siis ehk naismees või veelgi parem kui paneks pealkirjaks Yin ja Yang. Et kui Yin isaga koolimajja jõudis olid tunnid juba alanud ja Yang anglosaksi poosi sisse võtnud. Umbes nii võiks ta ju alata. Või kuidas. Kalevi keskus oli kõva sõna, vett oli igast sorti. Ja vesi pulbitses ja vahutas kohati. Üldiselt aga mu kõrvad liikusid sest jõulutunnelis oli vähemalt kaks laulu mu sõnadele. Eks tule jälle vihtuma hakata siis ehk.

Vääramatu jõud

Koondamine on vääramatu jõud. Pigemini välisvaenlane, aga vääramatu igal juhul. Elu käiks nagu mingis ebanormaalsuses, millega kõik mingit pidi ka lepivad.

Las ta siis olla peale. Ja ega mina kipugi mingiks ohvri hääleks isiklikus mõttes. Kui mu üldse mingit ambitsiooni on siis on selleks ehk pigemini dünaamika väljatoomine ja paljastamine. Ja ega ma erilist sparringupartnerit ausalt öeldes ju ei vajagi. Ma saan ise hakkama ja infot on juba nii palju et jätkub ehk veel paariks elueaks. Uut pole juurde vaja ei jõua seda seni elatud elugi ära reflekteeruda ega mõtestada.

Ja ega ma vajagi inimesi oma väikeste minu jaoks tülikate tõdedega siia vahele sorgedama. Nimetagu nad seda siis pealegi näiteks või otsekohelisuseks. Hoidke omale palun oma otsekohesus, minul ei ole seda vaja.  Mina pole kivipildur vaid pigemini kivipallur.

Idariitus aga pani koheselt küsima rollide üle  mida riitus sisaldab. Idariitus oli kummaline – väravate vahelt tuli üks ere habemaga mees ja ütles midagi või tegi siis ehk tähendusrikka zhesti või luges midagi ja läks siis ära. Ja siis tuli väravale järgmine habemega mees ja tegi sedasama. Ja nõnda lausa lõputult. Siis järsku oli riitus läbi. Ja kõik. Aga kohe algas ju järgmine seanss. Aga pole kelleltki küsida ega oma ka teadmist. Aga rollid ju on ja rollimäng on neil märksa keerukam kui protestantidel loomulikult. Eks tule välja uurida mul  see. Mulle tundub et neil ongi riituses pääste ja suurt mingit muud päästetud olemist ei ole.

Kala pidas jõulurahu. Ainult mina ja saarmas kondasime mööda jõekallast. Loodan et saarmal läks paremini kui mul, et sai oma päevase kilo kätte. Pealegi mul on muud süüa ka aga temal ei ole. Läks must 2 m kauguselt mööda. Ilus loom.