Arhiiv: 30. juuni 2011

3-e minuti borsh

On hommik, 3 minuti bors läheb kohe keema, hakin sinna tublisti rohelist peale ja söön hapukoorega. Salatit, tilli ja porrulauku. MMM. Hommik on kulunud lugemises. Walden; Maarahva vanem toit ja Bergi Peterson. Peterson mõjub kummaliselt. Eriti nood armastuselaulud Alole, mida ilmselt tänases maailmas on raske muud moodi kui homoerootiliselt tõlgendada. Eks see käinud toona käsikäes klassika s.t. antiigiga. Mõned lihtsalt tahtsid kogu klassikat proovida, teised leppisid tükkidega.  Mina olen kehv moralist kõigi teiste suhtes peale iseenda ja sel teemal ma enam sõna ei võta sest see tekitab liiast nõrganärviliste inimeste seas kõhinaid. Üldiselt usun ma inimarmastuse võimalikusse, vähe sellest usun ka ehk sooneutraalsesse armastusse ja sellesse et olulisim igast inimkoosluste juures on võime truuduseks ja läheduseks jms. Just selle koha peal tuleb eetika vastu mitte mujal. Kindlasti mitte asjus mis puudutab hõõrdetegurid või seksuaaltehnilisi üksikasju. Peterson aga jah. Kes oli Alo ta muus, võta kinni ei tea ja vist ei saagi keegi kunagi teada. Samas on täiesti võimalik et see ongi vaid tänase rikutud inimese hermeneutiline fopaa, mis teda selliselt tõlgendaks.

 

Mul on kultuurantropoloogiline huvi ei muud nagu igast subkultuuride vastu. Umbes sarnane nagu Olly ja Steve ehk Living with the Kombai tribe. Ka Kombaid on kultuurimperialistid kes ei suutnud ära imestada mis vanemad teil seal on kes poistest mehi ei tee ja neile peenisetuppesid ei hangi. Ühel vennal oli aga probleem, nimelt ei olnud nii suurt kauna leida. Viimaks leiti ja siis pidid nad tantsima nagu nad väljendasid, köögiviljad peenise otsas ja see tegi neile haiget. Ülemus ütles et milles asi ise nad ei küsinud, tohib küll ära võtta kui haiget teeb aga miks nad siis ei küsinud.  

 

Waldeniga võrreldes mõjub Wonnegut täna hommikul kuidagi tühikargajalikult aga eks olene see ka enda meeleolust. Walden tõdeb et igasugune communitas ehk kogukond tähendab ennekõike kaitseliitu. Just nimelt. Kaitseliitu mis annab preventiivseid lööke nii et maa on napalmist paljaks põlenud. Nii efektiivseid kaitsetehnikaid on olemas et kividega surnuksvisk selle kõrval lapselalinana tundub.

Kui inimesi Asaselile saadetakse mis siis imestada et nad pika demoniseerimise  peale ka nende suhtes sarnaselt käituma hakkavad. Surnuks vaikitakse näiteks ega jäeta neile võimalusi konstruktiivselt kaasa lüüa. Nüüd täna sain ma aru kes kurat on, ta on välja arvatu, välja saadetu, hukatu ja pagendatu.  Sain aru et teda ei ole vaid ta tehakse, läbi välja viskamise, kuradiks. Kogukondlik viktimiseering, mis on kurat, loob kuradi ohvrist kelle ta ohverdab. Kogukond ehk kaitseliit ei näe oma sotsiaalses instinktis viktimiseerida, kuradit vaid enda ohvrites. Silmad neil on aga nad ei näe ja nad ei tea mida nad teevad. Kas nad sellepärast andeksandi väärivad ma ei tea ehk pigem selle teadvustamist mis nad teevad. Et see on Jumal, kelle nad ohverdavad aga reeglina ei usu nad sedagi ja eelistavad traditsiooniga legitimeerides samamoodi edasi toimetada. Jumal siis jumal, aga mis ta siis tuleb meid siia segama, nagu suurinkvisiitor ütles. Kuradisse uskudes loovad nad teda, teda samas mütologiseerides ja nõnda endid pettes ja samas igavesti taastootes.

Kurat on Kaini märgiga mees. Kurat on trääl, mees kes vaid soosaarele sai oma talu teha ja kelle lapsed alles külla tagasi lubati. Kurat on mees, kelle kogukond on hüljanud ja kes on Jumalaga üksi jäänud. Nagu Kain. Kogukondlikku viktimiseerimise ohver. Kui ta tapeti siis ta sageli hiljem ka jumalikustati selle kogukondliku mõju tõttu mis ta hukkamisel oli. Kui  ta aga ellu jäi, siis ei iial.  Girard räägib kuradist kui avatlejast ja rivaliteediõhutajast. Pahanduskaljust. Tõsi ta on aga tõsi on ka see et ta on välja heidetu. Nii nagu lugu Lucy’st teemantitega taevas. Kui Girard räägib kiriku viktimiseerimise ajastust siis esialgu ja osalt käib see õigusega. See on rünnak nende poolt kes on sooja tulnud aga kes on taas välja külma kätte aetud.  Kes on leidnud sellesama ametkondliku rivaliteedi ja projektirahade tagaajamise mis mujalgi. Need on need kõrbesse saadetud kes kõrbest nüüd tagasi tulevad. Rahvas kes Paabelist naaseb ja võtab kandled remmalga otsast jälle ära ja laulab edasi.

Henry kalapüügikirjeldused on aga ilusad ja võimsad.

 

Olen hakanud taas hommikuti kaua magama. Uni oli rahutu seekord nagu ikka peale õhtust teatud aine manustamist, mis viitab veelkord sellele et ei tuleks. Kõik nimeta hirmud materialiseeruvad unedes, õnneks seekord ei olnud halli rästikut seal vähemasti.

 

Nüüd on kõht Borshi täis ja uni tikub jälle peale. Materiaalosa määndub vaikselt. Eks ta peagi – tema lagunemise vastu sõdime kampaaniate korras siis kui raha on. Millaski tuleb naaber aitama mõista mu pumba keerulist hingeelu. Niih, hea ingel naabermajast käis ära. Pumba hingeelu ei olnud õnneks keeruline, tuli teda vaid sõna otseses mõttes survestada õhuga et vesi õieti töötaks. Keerulised asjad on õhk ja vesi – hitroe delo. Ei mina neid mõista. Õhuventiil lekib see on selge.

 

Täna lõppeb mu suhteline üksindus. Ja odavalt elamine tükkis sellega – ei ole mul kulunud ükski päev üle 10 euri ja peamine kulu on bensiin. Mis mind see suvi erutaks – eks jah see projekt Pakrile näiteks. Samas ei tahaks ka kaasa kedagi kellele sa peaksid hooldaja olema vaid ikka mingit karastunumat vennikest. Ustavat Ülo n.ö. Või siis kõnniks niisama ringi ja räägiks nagu Nipernaadi inimestele sellest kuidas me siit jõest hakkame punast kulda kaevandama et projektirahad juba peal jms. 

Kõrvitsal istudes

Istudes kõrvitsal

ehk loodusmõtlus

 

Ma istun parema meelega üksi kõrvitsal kui siidpadjal teiste seas ütleb Henry. Praalib ehk, seda küll aga kujund on siiski ilus. Teisal ütleb ta et ega ta nii laisk ka ei ole et ta kõrvitsale istuma jääks. Kõrvitsatega läheb mul veel aega enne kui annab otsa istuda.

 

Puhkus on veeta aega Thoureau-ga

„Leidnud et kaaskodanikud ei kavatse pakkuda mulle töökohta kohtumajas ega abipastori kohta ega ühtegi muud toimetulekuallikat ning et mul tuleb läbi ajada ainult omaenda nõu ja jõuga, pöörasin ma veelgi vahetumalt pilgu metsade poole, kus mind paremini mäletati. Ma otsustasin kohe pihta hakata, kulutamata aega tavapärase algkapitali kogumisele, kasutades neid nappe vahendeid, mis mul juba olemas olid.“

Just on kohti kus sind paremini mäletatakse, sinna mine.

 

Oleks ta tööd saanud abipastorina või  kohtumajas oleks ta ehk ka saanud jutu vestetud aga see oleks olnud sootuks teine jutt. Teha oma elust eksperiment ehk katse on see mida ta tegi. Ja ilusti tegi. Vist avaldati see alles kusagil 40 aastat peale ta surma.

See 28 USD mis ta maja maksma läks oli toona kuupalk. Üks dollar oli päevapalk. Nii et kroonides midagi 15 tuhande kanti. Euro on valeraha ja ma ei kavatsegi seda kasutusele võtta. Meil on niigi liiast olnud kultuurikatkestusi ja see viimane ületas täiesti minu taluvusläve. Milleks peab inimreaalsuse säärane oluline komponent nagu raha saama muudetud. Keegi ole kirjutanud sellest mentaalsest segadusest mida see endaga kaasa toob. Ja ma ei räägi siinkohal mitte hinnatõusust, ehkki ka see on oluline. See näitab et valitsus ei hinda oma inimeste sise- ja mõttemaailma ja selle stabiilsust. Mida see oligarhia üldse hindab peale omaenda erakonnahuvide ei tea. Neid õigustab vaid see et oponendid on veel hullemad.

 

Arst traumapunktis küsis mult lanti käest välja kiskudes et mis te selle landiga nüüd teete? Me siin kevadel võtsime ka ühel poisil landi kõrvast välja ja pakkusime siis seda talle tagasi, tema aga võttis landi ja viskas traumapunkti nurka. Mina lähen aga auguga käes täna ka kalale, üks õnnetus ei vääri eluviisi muutust. 

 

Valikuid on mul palju. Kas õngega või spinninguga. Sel suvel on mul kolm komplekti. Kas haugilandi või forelli/ahvena rakendusega. Kas kanuuga või jala. Ja kohti on lõpmata. Ainuke halb asi on see et kala ei võta. Hapukurgihooaeg n.ö. Päris ilma pole ühelgi õhtul jäänud aga olen haugipulgad tagasi last ja midagi soliidsemat pole ka saand. Kala on loid. Näed kuidas suur ahven su ussi lutsutab aga otsa ei jää. Kuivaks on läinud taas ja usse pole enam kerge saada. Ja viidikas on siuke tegelane et ega temagi kergelt otsa jää. Kõik kohad on teda täis. Kalapüügis olen ma varustuse koha pealt perfektsionist. Kõik elemendid, mida ei ole palju peavad õiged või parimad olema. Probleem on selles mul pole nööri forellipüügiks ja peale möödund aasta mõne suurema forelli ära pääsemist võtab see tuju ära. Kui mõtled sellele et sa ei pruugi teda kaldale saada.  Kui varustus on õige siis tulevad teised komponendid.

 

Tänane valik siis viitab forellile.

 

Walden peaks olema kohustuslik suvelugemine. Loen paralleelselt Wonneguti Hüvasti üksildus; Maimu Bergi Kristjan Jaaku Seisab üksi mäe peal; Eesti talurahva vanemat toitu ja veel midagi. Mis ühendab Kristjan Jaaku ja Henry’t tükkis ta Waldeniga? Ajaliselt peaks Walden olema pisut varasem aga selle peaks üle kontrollima. Kristjan oli ülemöödunud sajandi alguse mees. Henry mõjub kohutavalt tänapäevaselt. Kristjan Jaak oma „Eesti keeles“ mõjub aga vähemalt tuhande aasta tagusena. Ta oodid ei mõju üldse. Tema stiili on pisut veel ka Liivil aga Liiv on juba siiski teine, eestilikult kurb ehkki ka rahvusromantikat lööb sekka. Petersonil on liiast sellist antiikpateetikat mille rahvusromantika elustas aga mis tundub võõras ja kume täna lugeda. Kõik see kräpp isamaa ilust ja noorena suremise kaunidusest ja kangelaslikkusest ei kõla täna enam lihtsalt. Nüüd on meil reaalsuse ja skeptitsismi aeg. Ei ole enam ühtegi head põhjust vastutustundetuks kergeusklikkusest ja optimismiks. Ka rahvusromantikaks mitte. Traditsioonilise rahvusluse aeg on otsas. Rahvuslus on tänases maailmas pigem mingi subkultuur kui miski muu.

 

Eesti keel on palju muutunud. Neid kahte ühendab Antiik, ohtrad viited Kreekale, see on miski millest meie enam reeglina ei tea ega pea. Kui mind välja arvata ehk. Ja mis veel ühendab on kopsutõbi ehk tuberkuloos mille kätte mõlemad ära surid. Oleks Henry metsa jäänud elaks ta ehk tänagi. Aga pärand sai ta kätte ja ära ta tappis. See trükikoda mida ta pidama hakkas. Siinkohal võiks tõmmata mõningaid paralleele. Ka mulle on pärandvara sülle kukkunud ja must pole õieti selle arendajat. Juba viis aastat tuleb varsti ära ajast kui mul viimati raha oli. Ehk oleks aeg Brideshead Revisited jaoks.

 

Walden on nüüd 15 a hiljem üle lugedes võimsam kui kunagi varem. Mõistan ka mitmeid asju mida Jüri rääkis kunagi. Nagu või see kirves mille Henry laenas ja hiljem omanikule teravamana kui saades tagasi andis. Seda põhimõtet et kui sa kelleltki midagi laenad siis anna see asi paremas korras tagasi kui sa selle said.  See on moraal mida ma pole suutnud rakendada. Ehk kehtis see Jüri elus ka inimeste suhtes keda ta tavatses tööle rakendada. Kõik need ergastatud isiksused kes üheskoos ta maasikaid rohisid. 😉

 

Ülim moraal on asjade eheduses minu arvates mitte selles suuremas sotsiaalses mõõtkavas millesse asi, tegevus või rituaalkäitumine hiljem paigutatakse. Nii et võiks ehk tõdeda et ülim moraal on amoraalsus ehk moraalitus. Kogukondlik moraal on viimselt mingi vaga kaubandus või selle laiend et mida ma vastu saan kui ma sulle seda/teist annan. Et maksud saaks ikka makstud. Selle valvamine. Mina usun vahetusse moraali. Usun tegude autentsusesse. Väga isiklikku moraali usun vaat et solipsistlikku. Ja kreeka ideede ehk eidoste mõjul usun tänini loomingulisse vabadusse ja äralõppematusse tõetaotlusse, ütelgu või kiunugu kogukondlikud moraalivalvurid mis tahes. Ma ei usu ühiskondlikku moraali, vaid arvan et kogukondlikul tasandil käivituvad pigemini mingid sotsiaalsed instinktid ehk ohverdus ja viktimiseerimismehhanismid milledes pole neid nähes ja teadvustades mitte midagi ilusat moraalset ega jumalikku. Mina olen iisraeli soo kadunud lammaste karjane. Kurb vaid et ka kadunud olekus neist paljude teoloogia/ilmavaade ei muutu. Ikka on latt väga kõrgel teiste jaoks ehkki ise selle alt iga päev korduvalt läbi joostakse.

 

Nii et ma ei arva et kristlus peaks end tingimata siduma konservatiivsete rahvuslike ideoloogiatega või konservatiivse perekonnamoraaliga mis sellega kokku käib. Konservatiivid tahavad seda maailma säilitada võimalikult äratuntavana ja selle suhtumise tunnuseks on range isa mudel Lakoffi järgi ja kõik muu mis sellega kaasas käib. Kaasas käib aga reeglina kividega surnuks viskamine. Liberaalid tahavad et kõikidel ja igast sub- ja vähemusgruppidel oleks juba täna ja kohe võimalikult hea elada ja olla. Ja mudeliks on ehk hoolivad vanemad või siis ehk üksikema mudel.

 

Üksikema mudel tundub aga range patriarhiga võrreldes suhteliselt nõrk ja eluõuetu. Mina olen ürgdemokraat ja selles mõttes olen ma igast naiste vabaduste poolt ehkki mitte poliitkorrektses mõttes vaid omas mõttes ja mitte pimedaks jäädes igast sooliste dünaamikate osas mis toimivad ja kaasas käivad. See selgitaks ka mu eilset lullat mis võib kõlada misogüünselt, mida ma küll omast arust ei ole. Konservatiivile annavad aga tema ilmavaate legitiimsuse just nimelt igast julmused alates Kaananimaa rahvaste genotsiidist kuni tänaste heldesti kohaldatavate moraalsete sildistusteni. Nad ei saagi täita Jeesuse sõnu vennale andestamisest, sest tegelikult saad sa andeks heal juhul vaid korra, siis kui sa nende kilda astud. Ja ei enam. Edasi on vaid skismaatika, hereetik ja kõlbeline kõhetumus, nood on need, kolm peamist silti mida nad su ristile heldesti naelutavad. Jah vastuolu Mäejutu ja ülejäänud Piibli eriti aga Vana Testamendi vahel on ausalt öeldes ületamatu ja selle ületamine nõuab tõelist moraalset salto mortalet. Igast fundamentalistid valivad aga Vana Testamendi ja traditsioonikohaselt ning osalt ka Uue Testamendi kohaselt alati jumala nimel survamise selle asemel et olla Jumala nimel survatud. Ühesõnaga valivad alati ristilööjate mitte löödu poole. Ja selles mõttes pole nad võrreldavad isegi mitte Peetrusega kes end lõkke ääres soojendas ja Jeesust salgas. Nemad on ristilöödust võitja teinud kes triumfeerib kõigi oma ristilööjate üle ja kes neile kunagi Viimsel Kohtupäeval ka õiglaselt kätte tasub Apokalüpsise vaimus. Pealegi on kiriku hoida antud kristuse õiguse ülejääk sedavõrd suur et sellega saab kinni katta mistahes sigadusi. Aga traditsioon ja suktsessioon annab kindluse tunde väikesele inimesele mis tost et see ongi ristilööjate suktsessioon mitte õiguse/jumala nimel survatute suktsessioon.

 

Kannatan infopuuduse all. Ja opereerin sellest tulenevalt vanade andmetega. Ei tea ööd ega mütsi mis vabakiriklikumas maailmas toimub. Ja olen liiga uhke ka et küsida. Informante mul ei ole. Mulle meeldiks istuda oma kabinetis ja asju ajada, ehk saaksin ma sellega hakkama. Olla asjatundja või juht. Ma pole sugugi kindel kas veel sellist võimalust mul tuleb. Õpetajaamet oli meeldiv aga see on jäänud kraadi puudumise taha.

 

Walden on tõeline kodu või majafilosoofia. Ehitamise müstika. Ruumipoeetika. Mida ilusat ikka ses on mees üksi elab. Tänasest vaatepunktist oleks see must ja räpane. Mitte midagi ilusat kui tänase inimese seisukohast vaadata. Üksi elav mees. Aga Henry lugu on ilus. Ilusat lugu mitteilusast elust suudab vaid eriline isiksus kirjutada. Lugu ongi see mis ilus on. Lugu Teekonnast Charley’ga näiteks. Mis tost et teekonda sellisena ehk ei olnudki. Ehk teen ma selle ära kohalikku route 66 mööda. Sõidan näiteks Tallinnast Pärnu mööda vanatee kääre. Või kanuuga Pakrile see suvi. Ei tea kas energiat on. Ja kaaslast eeldaks ka selline reis. Kaaslastega on aga kehva siin maal. Eile oleks tahtnud kellegagi juttu vesta. Käsin küla vahel aga kured pesas olid ainsad. Kummaline oli see kui häälekad nad seal pesas on. Kolm poega on sees ja lärm on kõva. Kolm poega viitab heale söödabaasile. Heale aastale kurgede jaoks. Nii mu päevad siin mööduvad. Hommikud lugemise ja vähese reflektsiooniga ning õhtud jõe ääres.

 

Et riided, kodu (maja) ja siis juba aed või kinnisvara piirid. Inimene aga omab enamat maad kui tal tarvis. Henry elas skvotterina võõral maal ja tema seal elamine väärtustas maad ja tõstis selle hinda.

 

Helistasin eile vanale sõbrale ja väga hea meel oli rääkida. Mina ei taha kanda maha vanu sõpru ja ma usun et on tõesti võimalik 7 x 70 korda andeks anda ja seda et kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks.

 

Wonnegut ajab muidu meeldivat jama. Ta räägib sellest et viisakus on tema jaoks olulisem kui on armastus. Jah kas ei peaks viisakuses armastus ehk väljendumagi. Tundub et selle koha pealt on ta tõsine. Ehk ongi viisakus midagi enamat kui see kiivusepõhine kirg mida elus sageli esineb ja kus vihkamine sageli intensiivsemgi on kui muud tunded. Eile oli tore Soome film õhtul. Mis oli naljakas, eriti panostseenid mis olid täiesti naljakad. Puhas Soome värk oma parimas esituses.

 

Ja siis kirjutab Wonnegut veel et vanemate meeste erektsioonil ei ole enam muuga tegemist kui gravitatsiooni nõrgenemise ja hüdraulikaga. Mis on sula tõsi. Gravitatsioon kipub alt vedama vahel, see on tõsi. Ja kui ta nõrgeneb siis ega ta enam nii hästi ripu nagu varem.

 

suvekultuur

Loodusmõtlus

 

Avastada linnupesi järgi kuulmise

Igaüks neist on – ennekuulmatu

Kui luurajad merel eristavad vaenlase allveelaevu

Järgi kuulmise – saati siis linnupesi

Eile tabas mind kalade kättemaks

Lant mis pidanuks jõudma neile suhu

Lõpetas mu käeseljas

Traumapunktis oli hea teenindus

 

Põhikategooriatest söödavus ja pandavus on järgi jäänud vaid esimene

Mis on igast pandavuse aluseks

Söödavus

Mäletan tänini noid tummas kires ujuvaid suuri forelle Munalaskmel

Kes mu landist vähimatki ei hoolinud

Sest neil olid teised ja ülemad ühekordsed huvid

Kinnisvara

Kui ma suurema haugi välja püüan on päeva pärast uus asemel

Natuke väiksem ja nõrgem

 

Jäädvustada tuleb omi mõtteid

Keegi teine neid ei väärtusta

Suvel kui Eesti kultuuriheerosed seilavad kusagil lõunamerel

Ja kirjutavad reisikirju kirglisest armastusloost voolikuga

Toimetavad kohalikul põllul mingid võhikud ja muiduehmatajad

Televisioonis

On üksainus lõputa kordussaade

Urmas Otiga

Me ei suuda enam terve aasta läbi kultuuri toota

Hea kui talvelgi

Kunagi taandub see kultuuriloome aeg ehk poolele aastale ja siis sajale päevale

Umbes samaoodi nagu meie kultuuri on vaid pelk kilomeeter järgi jäänud

Erastan sellest omale millimeetri

 

Väärtustada naiselikku maailmanägemist

 

Nad leiavad normaalsuse

Sellise tehtega et liidavad iseendid kokku

ja jagavad siis endi arvuga

See ongi normaalsus

See ongi moraal

See on kuldne kesktee

Millele mehed vanasti võimalust ei andnud

Nüüd ei anta neile

Muidu kui siis kui antakse

See on ürgdemokraatia igivõrdsus

mis õigustab absoluutselt kõike

Seni kuni sust endast ehk mingit bojaaritari ei saa

Soovides omas sarnasuses üksteisest absoluutselt erineda

Et elu ei ole võimaldanud mul mõisaprouana elada

Teen ma teil äris elu põrguks

Ütles üks

Oli ta esimene pääsuke

Või viimane mohikaanlane?

Mu vaade on vulgaarmaterialistlik 

Ja ritualistlik

 

Apoloogia

 

Ah et mis siis oli

Üksainus lõpmata naiivsus

Paranoia vastandfaas

Usk Kreekasse

Sellesse et eksisteerib mingi

Üleüldine tõetaotlus üle sektantlike huvide

Et nonde seast pääsnuid

Suudetakse vähemasti tolereerida

Usk sellesse et eksisteerib mingi loominguline vabadus

Vähemalt loovate seas

See oligi ega muud ei olnud

Usk loomingulisse vabadusse ja lõppmatusse tõetaotlusse

Ei olnudki ei loomingulist vabadust ega tõetaotlust

Oli leitus ja sallimatus

Tõdemus seegi

Traditsiooni lummus mis vastutasuks kindlustundele

Ka ennast julmaks teeks

Tänan – ei jätsin maha

Tõdemused polnud suuremad asjad

Nüüd jääb sukelus minusklite maailma

Lubjakoja kinnimüürimine

Palju vabu valikuid – ükski neist ei ole suurem asi

Tunnen end kääbusena

Kelle kuub on liblikaid täis

Kelle silmades päikesi hääbus

kelle käsi hästi käis (tsitaat poeedilt)

 

Mõtlen hingesuurusest

Gulliverina kord hiiglaste kord kääbuste maal

Temale luges suurus väga

Mulle loeb hingesuurus

Ma proovisin ka seda omal viisil teha

Ja tuligi omamoodi välja

 

Proovisin inimestele tuld tuua

Aga unustasin patendi võtmata

Nüüd kõrvetavad nad minu tuld iga shaslõkivarda all

Ja ei mõtlegi autoritasudest

Mõte sellest soojendab siiski mu üksindust

Mõte sellest et mina selle neile tõin

Või vähemasti see et ma niimoodi arvan

               

Väikesele kirikule

Väikest kirikut õigustab vaid armastuse lendsalgaks olemine

Mitte sektantlus

Mis suurt kahjustab see väikese hävitab

Kas te tõesti mõtlete et saabki niimoodi edasi nagu ei oleks

Mitte midagi juhtunud

Täiesti süüdimatult

Nii et viktimiseeritud jäävadki viktimiseerituiks

Ja viktimiseerijad viktimiseerijateks

Ja et kõik viimaks ometi oma rolliga lepivad

Kas see olekski rahu millest Jeesus mäejutus rääkis?

Ei

Teie siledama ajalukkujäämise nimel

Naat õitseb

viinamäe teod tuigerdavad

 

hispaania filmi Lucia ja…. vaadanud olles

Vorm ja sisu – kaks on mulle liiast

ma ei suudaks iial otsi kokku viia

ma ei suuda kokku viia otsi

kadund inimene tema otsing

väsitab ja kurnab vaid ressursse

parem oleks inimesekssaam

Armastus on inimese fetish

üksikjoon mis järsku võimendub

armastus on see on see on see mis…

näiteks mingi väike tukslev soon  

mulle meeldib küll see joon su jumes

armastus on inimese fetish

täht mis särab taevas mis on tume

sulle meeldib minu juures ka

tule palun – lähme minema

aitab jutust aeg on tegu teha

kui on ihud nõnda pinevad

et ei enam kanda suuda keha

aeg on armastuse tegu teha

meie endi oma pisikene riitus

mingil kombel ikka õnnestub

kohatu siin kohal on moraal

kui on armastus siis küll ka tema saab

las ta seni hõljub meie kohal

ootab tundi maandub kui ta saab

ennast inimeses teises üles leida

või kus iganes ma ennast ka ei peida

ta nii kaugelt minu poole liikus

tervitas ja andis kätt ja suud 

ole muus sa nõnda kuidas oled

las ma olla nagu olla oskan

meil on lihtsalt mõnus ära olek

mis siin üldse ütelda või kosta

peaasi – ülearu sa ei eelda

ma ei eelda midagi sust halba

neelukoht ju selleks on neelda

selleks vesi ümber on ja kaldad

armastus on inimese fetish

märksa olulisem veel kui on tüpaazh

aimad silmist minu salasoove

ja see kõik saab seekord avalikuks

tundekoest sul võtan kullaproove

sa ei lase muutuda mul südametuks 

armastus on inimese fetish

see mis vaatab üle, ikka andestab 

liidab inimesi võõraid tunderiitus

muudab teise kohe hästi omaseks

armastus teeb väga haavatavaks

kus sa oma haavadega iganes ei lamaks

armastus on hingebalsam leebe

armastus on abinõu ja meede

ikka – esimesel lugemisel

ühistegevus mis kahe vahel

põllumajandus mis hästi – mahe

sinu käsi minu poole liikus

lahutasin küll,

kuid hoopis liitus

armastus on inimesefetish

väike joon mis jääbki kummitama

hiljem tulevad ka truudus ustavus ja aade

armastus on eluülevaade

armastuses seda ainult saad

mis on endal olnud anda

armastus  on saade –  reportaazh

elust mis sul varsti läbi  saab 

nool mis tabab su

Achilleuse kanda

väljadel hulkumise aeg

seoses väljadel hulkumise ja loodusmõtluse aja saabumisega on kanded edaspidi ebaregulaarsed ja juhuslikud  (Eesav)

Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja. (tsitaat Piiblist)

partkom zakrõt vhse ushli na front

kiri emale

kummaline aeg on 

tundub et su enese seest tõusevad su kõige ägedamad vastased

kes ei räägi enam teiste juttu vaid isiklikust kogemusest

mis ei ole hää

samas ei saa sa olla enamat ega paremat kui inimesed su sees

keda pole aidatud

keda on lintsitud

keda on mobbitud

sunnitud hierahiatesse nagu puzzletükke puzzlesse

suudlema sõrmust

ja kuuepalistust

moraalse ülimuslikkuse nimel

vihkama “õigeid”  inimesi

kaasa mängima võõraid poliitilisi kasusaamaseid mänge,

kuidas ja miks peaks nad iga hinna eest veel muudkui head rääkima – see ei oleks ju aus

kui pole rahukultuuri vaid ikka seesama rivaliteet uute sümbolite all

sa kas lööd kaasa või saad reeturiks

kellele lüüakse kaasa

– to whom the bell tolls

kes traditsiooni kohaselt kõrbesse Asaselile saadetakse

sest niimoodi on lihtsalt alati tehtud

Mahatma tapeti omade poolt sest ta armastas liiast moslemeid

ta pidanud suuremat noist kiivusepiiridest

mis ikka omade ümber on

misläbi omasid üldse ja ülepea eristatakse

ja omadeks peetakse

õigustamaks oma armastuse väiksust

armastusepuuet

vihkamise ratastoolis

omade puhul lähevad segi võimu- ja vaimu küsimused

ole või avatud aga olgu sus armastust

ole või nii avatud et su oma identiteet kaotsi läheb

et sa ennast kaotad

oma isikliku iha ruumi

mille andmise hinda sa ikka oled hoolega vaaginud

mille tahtjaid hinnanud

seni kuni viimaks ei tule enam keegi

ja sa jääd üksi

kui sus armastust pole siis pole sul olemasolu õigustust

ole või suletud aga kui sus armastust ei ole

siis…..

ütleme otseti silmade vahele

siis on sitasti

ole või suletud – armastus avab su

kõige suuremad reeturid ja silmakirjatsejad on reeturite ja silmakirjatsejate meelest need

kes

samamoodi ja samu inimesi ei vihka

seda ei anta andeks – siis sa ei ole usaldusväärne

olen sedastanud oma teesid

kirjutanud oma kirjad emale

kelle südamest peab mõõk läbi tungima

kes on ikka oodanud ja tahtnud mind ära koju viia

et mind päästa ja säästa

seni kuni ta vähegi sai ja suutis

oh jah ma hindan su isetut kiivust su omaenda ihu ja vere armastust

aga ma pean siiski oma teed minema

sa oota mind risti all

kell 6 pärast sõda

suure vihkamise tsunaami väsinud järellaines

su armastus mu vastu on nii suur et sa lepid viimaks minuga

arvaku sa mida tahes

arvaku ma mida tahes

olen teinud seda selleks et rahus elada

et sillad oleksid ikka avatud

olen teinud neid enam kui tarvis

Pontifex Maximus nagu ma olen

ei ma ei ole neid põletanud

ei kavatsegi

vahel vaid olen ma mõne neist üles tõstnud

et laevad alt läbi pääseks

miks ometi ei osata muud kui rünnata või vaikida

rünnata või vaikida

nagu Mäge ei olekski olnudki

seda kes seal rääkis

kes armastuse pärast risti löödi

seegi kooslus on muutunud väikeseks ja sallimatuks

sinna tagasi ei saakski

piinlik oleks

iseenda pärast iseenda ees

milleks mulle tuttavate sümbolitega pikitud

rivaliteeti ja kiivuseringid

pole nagu enam eriti tarvis

enam

vähem

leppinud endaga

niitude valusa valgusega

Piimast saab võid ja petipiima

armastusest saab omaõigust ja vihkamist

kui seda sõela peal tublisti tuulata ja raputada

ütles veskimees elutargalt

lõi mütsi vastu põlve tolmust puhtaks

ja nööris kotisuu kinni

meie elame edasi

elame edasi ega siis

pidandki minema sinuga kaasa

kes sa ei suutnud enam

sul olid sellise inimese silmad

kes on väga väga kaugel ära käinud

sul olid sellise inimese silmad

kes kuidagi ei suutnud enam pärast

ei suutnud selle pärast

ega tolle pärast

tolle lege pärast ei suutnud enam ei lugeda ega pugeda

ega mitte millegi pärast ei suutnud ega tahtnud enam

teisisõnu sul ei olnud enam motivatsiooni

südamete salajasi nõusi

ei suutnud enam ei pärast ega tõttu

ei päras ega vööris

ei käilakuju ega tüürina

mis tal siis oli küsiti pärast

ju tal ikka midagi oli

midagi pidi ju ometi olema

küllap oligi

tulin sulle külla tühja käega

olen märksa hullem kui sa arvad

kuid ei väsi sinust lootma head

ütled üks on armastus ja loovus

ütled – näe ei mahu jälle ära

tunne suur su kullast medaljoni

anna andeks palun – anna andeks

tühja kätte

sinu helde käsi

mis end andmast iialgi ei väsi

palun – ära- ära- ainult –

ära väsi