Arhiiv: 30. nov. 2008

Aastal läheb aasta aega

 
Aastal läheb aasta aega,
et saaks sama aastaega.
Aastaajad on nii kenad,

kevadele järgneb kevad…

 
Suvele, näe järgneb suvi,
minus on suur suvehuvi.
Sügisele järgneb sügis,
tänavad on leheprügis.
 
Talve järel tuleb tali,
külm ja lumine ja vali.
Aga ma ei ole valiv,
kevad suvi sügis tali.
 
Aastaajad kõik on head,
pikalt sisse end ei sea.
Üürilised on nad aasta ,
lähevad et jälle naasta.
 
Aasta ajaga ei lepi,
kui saab läbi üürileping.
Olne kaks päeva mööda maad ringi leekinud. Ja maal pole vigagi. 
 
 

Näpumood

Mul nii osavad on näpud,
ma ei ole mingi – äpu.
Järgin ikka näpumoodi,
kui ma lähen toidupoodi.
 
Las nad kadestavad peale,
imetlevad, seda teame.
Näpud ilusad ja moekad,
on mind elus palju toetand.
Näpud ilusad ja pikad,
ei mind ole teinud rikkaks. 
Mõnigi on pahaks pand
et nendega end elatand.
 
 Näpud vahele mul sahtli,
jäid, ei saanud enam lahti.
Jäidki sahtli vahele,
ma ei tea, kuis laheneb.

Siiamaani olen vahel,

kõigun hea ja kurja vahel.

Järgida kas näpumoodi
kui ma lähen toidupoodi
 
või ma loobun sellest moest,
proovin mingil teisel moel?
Nimetatud lulla on pühendet sõber Heikile.  
Mudu tuleb hull nädalavahetus, pangavahetuskuu ju ikkagi. Ja siis see linnavalitsuse küsimus tuleb ära vastata et kas kultuur või elu? Mis teha kui mõlemaks raha ei ole. Mina valin elu sest uut kultuuri saab ikka. Õigupoolest ei saagi inimene ilma kultuurata hakkama. Cultura Animi. Vaimu harimine. Kultuur ja kultus. Siin viide sellele et religioon oli algselt viljakusriitus. Üks vaheltharimine kõik. Nüüd on kultust väheks jäänud.
Las minna see mis on ja alustame otsast. Alustame taas bellum omnium contra omnesest. Algused on huvitavad. Need esimesed 8 käiku mida ma maleteoorias tean ja sedagi vaid kuningakambiidi kohta ja vaid valgetega mängides. Kuningapaljastamise avang on see mis rajaneb tempole ja kahimisele. Kahid etturi et võita tempot. Ja kõige magusam matt on see mille sa paned ühe käigu enne kui su vastane. Üks ettur tahtis lipuks jõuda ja selleks andis kogu jõu ta…………
Huvitavad on algused siis kui sina tead 8 käiku, vastane aga 4-a . Kui vastane teab enam siis nii huvitav ei ole. Siis on ehk temal huvitavam. Kui vastane ei tea siis on ta võib-olla tugev improvisaator ja rabeleb välja, reeglina aga siiski mitte. Aga mis mängu ja võitlemisse puutub, siis lugege jahutajat, tema teab noist asjust.  
Või käitumisviisis mida nimetatakse courtship. Kuramaazh Kuramaal. Sealgi peaks veel avanguteooriat mäletama, ähmaselt. Kas nüüd 8-t käiku aga midagi ikka.  Mina enam eluvaatleja olen, vahel tõsi küll olen olnud ka osalusvaatleja.  Ja ega ma päriselt aru saa milles on Itaalia meeste võlu ja miks nende labased komplimendid töötavad? Ei tea. Et lendavad otse peale, see pidi hea olema. Kui liiga otse siis pole vist nii hea. Mänguline element kaob ehk ära kui liiga otse lendavad, nii nagu Kamikazed. “Kas kardad?”, küsinud üks kamikaze teiselt. “No mis sa siis ise arvad? Esimene kord ikkagi!”, kostnud teine vastu. Esimesed korrad ei ole kerged. Pretsedendid tuleb kohe rutiini uputada. Rutiin on lähim ajalik vaste igavikule.  Või oleks ehk täpsem öelda et neid hoitakse rutiinis. Esimest korda tuleb seni rohkendada ja korrata kuni tuleb viimane kord. Viimase mere poole – raamat Batu khaanist. Ja ega nood viimsed asjad ka naljalt kätte tule ja neid on raskem ära tunda kui esimesi.  
Otse peale lendamine on hea ja arusaadav käitumisviis. Kommunikatsioon on selge ja märgid üheselt mõistetavad. Siis on hea lihtne valida et kas annad järgi või mitte.
Või kalal, kus kõhutunne ütleb ära kus ta end peidab. Mitte alati aga vahel siiski. Esimesed 8 käiku. 
 

Vaherahu

Kui sa mind ei kallista
 
Kui ma tahan kallida,
tule las sind kallistan.
Kui sa mind ei kallista,
siis ma varsti hallitan.
 
Tahaks veel ka musida,
tule las sind musitan.
Kui sa mind ei musita,
musitan siis lusikat.
 
Musin kahvlit, kallin nuga,
kes vaid annab selleks luba.
Kes ei haava hinge lõika,
musikallima ma põikan.
Vaat miuke kena arutelu teil sääl eile välja tuli. Mõtlesin ärritajate peale ja poldki nagu parajagu miskit suuremat. Mis liiga väike see ei ärrita küllalt. Mis liiga suur – see shokeerib. Ärritaja peab paras olema selleks et sõnasekreeti ümber koguma hakata ja viimaks pärl valmis saaks. Eesti elu üldärritajad on vast liiga suured, neid ongi targem püsishoki abil ignoorida. Isiklise elu ärritajad aga teiste jaoks liiga pisid.
See oli kena et missa meeldis. Mulle ka missad meeldivad. Meeldib see preester on imetegija kes leivast ihu teeb. Tõsi välised omadused jäävad samaks, need aktsidentsid aga substants muutub. Ime seda suurem. Ega preester mingi Veber ole kes aktsidentsidega sahkerdab.
Ja see rituaali voolavus, ilma tühikohtadeta. K küsis miskit protestantide kohta. Protestandid on sõnakirik. Liha on seal sõnaks saanud, vibreerivaks õhuks. Seal peab preester looma legalistliku tausta ja selle pinnalt armu pakkuma. Luteruses vähemalt. Et tekib ühise armukogemuse ime. Kui tekib muidugi. Vabakirkud on enamjaolt siuksed nagu mina ütlen emotsionaalse legalismi ehk käsumeele kirikud. Ise nad seda küll vaimuks nimetavad aga Jumal nendega.
Aga legalistlikel redelitel terve me ühiskond turnib nii et taust peaks olema antud. Kui aga preester armuni ei küüni siis on vaid üks, s.o. legalistlik redel juures.
Hea näide oli pealtnägijas, sellest mehest kes raamatu kirjutas. Ühiskonnas on ka armu, juba see surmanuhtlust ei ole, näitab seda. Ühiskond ei suhtu nii et pätt on pätt on pätt. Et päti nimi on pätt. Kui ühiskond armu annab mis siis kodanikelgi üle jääb. Tavaliselt on aga kodanikud karmimad kui ühiskond ja ajakirjandus see tavaõiguse jäänuk taob ka seda trummi et liiga leebe jms. Eesti seadused ei ole leebed, pigem vastupidi. Võrreldes või Soomega. Inimeselt on kerge positiivne motivatsioon ära võtta. Aga siis muutub ta ka kergesti ohtlikuks. Ka ise kogeme me ehk seda sageli et mingis institutsioonis meilt motivatsioon ära võetakse. Armuinstitutsioonis ei tohiks seda niimoodi teha. Kunagi. Aga juhtub sealgi. Et mõtled et oli arm aga siis tuleb arve ja positiivseks motivatsiooniks öeldakse kõrvale et ole tänulik et sul niigi hästi on siiani läinud.
Probleemiks kohtutega on pigem sisemise loogika ehk koherentsi puudus aga seda seletatakse erinevate kontekstidega ära. Vandemeeste kohus annaks kohtule palju juurde ma arvan. Nii on see juba ka Venes.
Hoopis teine asi on siis kui asi kedagi lähedalt puudutab. Siis me ei arutle enam samamoodi. Siis arutleme me vastavuse järgi. Vanatestamentlikult ja siis tundub kõik liiga leebe.
Üldisemalt väärtustab kirik aga alandlikkust. Siin ongi see suur vastuolu, millele lahendust ma ei näe. Kirik peaks praegusel ajal väärtustama kodanikuühiskonda st. konstruktiivset vastuhakku mitte alandlikkust. Kui seda ei ole siis on kirikhärrad sageli vaid eksootiliseks garneeringuks päevaprae juurde. Eestlase lemmiktoitu ma mõtlen siinkohal.
Minu kogemusel mõeldakse aga alandlikkuse all institutsiooni tasandil reeglina ei miskit muud kui seda et sa mängid kaasa ja võtad omaks selle rolli mida sulle pakutakse. Ja siin pole suurt vahet institutsioonidel. Olgu saapavabrik või……… Näiteks või ohvri rolli.
Nagu punavenes 1937 kui alla kirjutad siis saab pere pensioni ja sind maetakse auavaldustega maha. Kui alla ei kirjuta, siis on su enda saatus sama aga pensioni ei tule ja sind maetakse kui rahvavaenlast nimetusse hauda.
Institutsionaalsel tasandil vähemalt on see sageli nii ehkki praegusel ajal pisut pehmemas vormis. Alandlikkus Piibli mõistes viitab aga sellele et sa jätad kättemaksu Jumalale. See ei tähenda aga et sa kaasa mängid. Hiiob ei mänginud kaasa. Ja Jumal andis talle õiguse. Asus vaat et esmakordselt indiviidi poole ja kogukonna vastu.
Kui probleem puudutab aga indiviid versus kirikut siis muutub kirik kiiresti vaat et jumalikuks institutsiooniks ja lähtub loogikast et meid on rohkem kui sind järelikult on meil õigus. Siis tuleb edasi kaevata, viimaselt Viimasesse Kohtusse. Ja seni on vaherahu.
Aga eks pea me siiski ju ka õigust üksteisele kehastama, mitte ainult armu. Kas kodanikuühiskond ei tähendagi seda et me keeldume pandavad olemast ja tahame panijate kilda. Olgu siis mis soost tahes me ka oleme.
Siiskohal ei vii ma ise ka otsi kokku. Paraku. Kuidas neid armu- ja õiguse dimensioone sünkroniseerida. Vägivalla nõiaringist tuleks välja pääseda. Jah ja aamen. Ühiskond on ammu loobunud silm-silma-hammas-hamba  mentaliteedist ja asendanud selle poole hamba ja poole silmaga.
Kirik kui rahvuslik konservatiivne jõud on aga reeglina pigem karmim kui ühiskond, mitte leebem. St legalistlik taust peab olema suurem ja tugevam mille taustal armu pakutakse. Kui üldse enam midagi pakutakse  muidugi. Või mängitakse lihtsalt kaasa mingi romantismiaja rahvusemängu. Oh see on keeruline. Kirik on marginaal tänases ühiskonnas, mingi arhailise moraaliparadigma pakkuja, millest loodetakse et ehk see veel kunagi kuidagi taasnormatiivseks muutub. Ega vist. Siingi on vastuolu. Kirik peaks kodanikuühiskonna eest sõdima ja ohverdusmehhanismide vastu ühiskonnas. Mitte nendega kaasa minema või olema esirinnas neid rakendamas.  Võtmes Martin/Luter King ja Demond Tutu tuleks toimelda. Kui ta aga enda siseselt vastuvaidlematut jesuiitliku lojaalsust nõuab kuis saaks ta seda siis teha? Siit ka mu loomupärane vastumeel igasuguse vastuvaidlematut kuulekust nõudva lähenemise suhtes. 
Vaherahu, vahetekk. Tekkel.

Vähematest vendadest

Kirjutasin paar kannet tagasi et ambitsioonikad inimesed on väsitavad ja et eelistan vähemate vendade seltsi. Aga miks jäi küsimus õhku. Eks ikka selleks et nõrgemate kallal vägivallatseda. Termin vahemad vennad Fratres Minores pärineb Pühalt Frantsult. Tema jaoks oli ta ise vähem vend inimeste ilmas aga muud molluskid olid ka omakorda vähemad vennad tema jaoks. Nii et ikkagi positsioneeris ta end. Ja pruukis meelevalda vähemate vendade peal. Taltsutas hunta jms. Pold ta sellisena parem must miskit. Ma olen aus täpitapja. Forellimõrtsuk. Ja tähnitapja ehk haugimõrtuk. Esox Lucius.

Kalale tahan kallale minna. Minna kallale neile kes ei suuda väga vastu hakata. Natuke suudavad nagu see suur forell Munalaskmes kes tegi vaid ühe pealiigutuse ja läinud ta oligi. Koos tamiili ja landi jms-ga. Üldiselt ja enamjaolt võidan selle tamiili ehk köieveo siiski mina.

Laste loodus on internett. Täpsemalt suhtlemine, st et neid huvitab veel inimeste maailm kordades enam kui muud kokku. Mimeetilise rivaliteedi maailm. Ehh. hiljuti sattusin ise ka ühte rivaliteedipaari, täiesti kogemata mille üks osapool oli noorepõlve hea sõber. Ja krõmpsti kohe karati lambist kallale. Lihtsalt sellepärast et sattusin dioskuuride mängumaale, et poksiringi lükati sisse. Hea et eluga tulema sain. Rivaliteedipaarikud on ikka lähedasemad kui siiami kaksikud küll. Need kes omavahel võitlemisega tõsiselt ametis on.

Mulle ka katoliku spiritualiteet meeldib aga see eklesioloogiline fundamentalism mis seal on, allumine jms. ei – selleks oleks ma liiast protestant. Tulekski eristada lugu ja loo järgi elamist, seda positiivset mimeesist mida kirik pakub sellest organisatsioonitruudusest mida nõutakse.

Lapsi ei huvita tamiilivedu kalaga. Huvitab ehk vaid kui omavaheline köievedu ehk kes edukamalt tamiili veab ja teise poisiga võrreldes enam kala saab. Mind huvitab see et aeg peatub kui ma kalal olen, mu tajud mitmekordistuvad, ma liigun vaikselt nagu indiaan, ma mõtlen , keskendun ja tegutsen. Kui tarvis siis väga otsustavalt. Ja mingeid muid tundeid ei ole kui eesmärgipärane tegutsemine. Tunded tulevad hiljem siis kui kala käes. Oli teda nüüd vaja. Oli seda nüüd vaja. Eks sarnaselt tunne mehed vast konfliktides üldse st. seal pole muud kui puhas eesmärgipärasus. Ja siis mõtlen ma ekstreemmatkadest. Täide viia ma neid tavaliselt ei suuda, vahel aga natuke siiski. Kes tuleks sellise ilmaga kanuutama? Vaevalt et keegi. Ega ma isegi lähe. Aga ma mõtlen et mis oleks kui…….läheks ja teeks asja ära.

Vahest polegi eesmärgipärasus peamine. Peamine on see siis kui kala otsas. Muidu ehk protsess ise. Nii nagu aknalaual taimi kasvatades. Rahustab. Kasvamise ime. Teadmine et kusagil su majapidamises elavad purgi sees sõnnikuussid. Koer mus erilisi tundeid ei tekita. Ta on inimkarjas üles kasvanud ja imelik nagu oleks ilmselt ka koerakarjas üleskasvanud inimene. Midagi nagu on aga see pole see. Pole puhast animaalsust. Mus endas on seda enam. Temas, st koeras on sümbioos, kompromiss mis äärmused ära lõikab ja lameda keskmise peale kokku lepib.

He is Kaurama: the prince of peace or the emigrant, who is safe, even amongst a host of 60,090 enemies.

Ja naised kauravad taamal. Need, nimelt kes ei kannata pandavuse pandeemia all. Ja metsad kingotavad horisondil…………….

 

Ah jaa, päeva lulla tuleb nüüd:

 

Vihtle vihtle vihaga

 

Vihtle, vihtle vihaga,

vihtle kohe vihaga.

Innukalt ja ihaga,

hea kasevihaga.

Võta värske kaseviht,

vihtle selg ja vihtle piht,

Vihtle jalad, käed ja turi,

kuni pole enam kuri.

Kuni viheldud sa saad,

kuni leili kannatad.

Kuni sa ei näitle, laval,

pole enam tark ja kaval.

Kaseviht viib ihust viha,

ära viib ka viha iha.

Vihtle laval vihaga,

innukalt ja ihaga. 

Viheldud – siis vihata,

ei saa enam vihata.

 

Blogisadulas

On libe ja viskab hirmsasti. Aga püüame mõnd aega sadulas püsida. Blogi on siuke koht kuhu panna need õieta varreta mõtted üles millede peale sa ise ka imestad et veri ei tarreta kui viidingule viidata. Aga täna on kiire päev ja kribada pole aega.

Kauravad naised – hmm, selle kohta tahaks kohe küsida…..

et…….ei oskagi küsida 

Aga muidu panen siin vaikselt lastekat kokku aga rahastajat ei paista kusagilt. Pole viga jätkame otsinguid. Üks lugenu ütles et pole need lastekad miskit. Eks ta siuke Oad’ide stiilis ole, ehk pigem naivistlik kui lastelik. Pirosmanilik kõlab paremini kui Oadilik. Pirosmaania. Pirosmaniakk. Pirosmanishvili.

Käitumisökoloogia link oli delfis. Olen seda ammu lugenud, lugesin veel. Miks inimesed on enamjaolt välja jäetud? Kohastumine on tore ja õige aga religioon kui kohastumuslike rituaalide kogum on välja jäetud. Geenid küll aga kus on meemid? Religioon kui homeostaasi ehk eluvõimalikkuse koridori määraja?

Et mitmenaisepidajatel primaatidel on suurem sooline dimorfism on huvitav väide. Seega peaks see lääneilmas kaduma hakkama aga islamiilmas tugevnema. Mehed eidestuvad siin ja mehistuvad seal mis on veel kord 1:0 nende kasuks.

 

Halvaks läinud nali

 

Meeles pea sa naljamees

Kui sul naljategu ees

Kui teed nalja, mõtle enne

Naljal peal on “parem enne”

 

Siis kui nali jääb sul samaks

Siis jääb nali viimaks vanaks

Oma nalja kui ei valva

Läheb nali lõpuks halvaks

 

Isegi kui sa ei taha

Roiskub nali ja on paha

Vaata ette siis ja valva

Et ei teeks sa halba nalja

tuisk

Tuisk

Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteisest nad maha jätavad.
Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte’ tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.

(Juhan Liiv)

Kohatu ja Lehetu

Kohatu ja Lehetu
 
Minuga sa kohtama,
tule kui tead kohta sa. 
Koha näitan kätte ma,
kus ma su’ga kokku saan.
 
Koha nimi Kohatu,
koht on pisut, kohatu,
aga valikut mul pole,
tule sinna, kaunis olend.
 
Kohatul ma kohanend,
seal ma tunnen hästi end.
Kohatul ma kohalik,
tunnen, olen õnnelik.
 
Sina, elad Lehetul,
ootan sind siis, Lehekuul. 
Lehetu ja Kohatu,
saavadki ehk kohatud.