Arhiiv: 29. okt. 2010

On see kristlik kitŠ?

Mis meile Koreast tuleb? Stiililiselt ilmselt on. Aga alati on inimesi kes saavad kuuluma ja kes saavad terveks jms ja neist tulevad tõsimeelsed neofüüdid kes nalja ei mõista. Ring on täis saanud ja kristlus mis vahepeal on mujal jõudu kogunud tuleb nüüd Euroopasse tagasi, mis vahepeal on usust ära taganenud.

Mina aga loodan homme veel seeni leida ja ehk kalugi. Mõtlesin viimase kanuureisi teha koos kalapüügiga.

Advertisements

Vaesus on kontekstuaalne termin. Ja igihaljas termin. Vaene olemist ei käsitella kui viktimiseerimist ehkki pole ühtegi head põhjendust miks mitte. Lihtsalt tarbimisühiskonnas kus raha on edukuse mõõdupuu ei saa ühiskond järsku lambist hakata kaotajatega tegelema või noid ühtäkki väärtustama. Siis läheks kõik vastupidiseks. Vaeseid on alati teie juures ja te võite teha neile head kui te tahate, ütles Jeesus. Kuidagi loiult ütles, kas pole? Hetkel oli aga Jeesuse enda peamiseks programmiks viktimiseerimismehhanismi paljastamine omaenda isiku näitel. Kui see selge ja nähtud siis alles….

Aga tragöödia on selles et ei nähtud tas muud kui asendusohvrit ja tänini ei nähta muud. Seega ei nähta ka iseennast muu kui x-na mis tuleb endana rehkendusse sisse lugeda ja korras ongi. Seda see usk vist tähendabki? Ja inimene ei muutu, ei muuda teda ka pühitsus mitte sest see tähendab ehk mingit sisemist moraalset kvaliteeti mis pole sotsiaalse eluküljega otseselt seotud. Kui on siis vaid läbi osalemise ühistes viktimiseerivates skeemides mida kogukond (kirik) ette võtab. Tavaliselt moraalsel alusel. Vähemasti väidetavalt moraalsel alusel. Kui seda alust ei ole siis see luuakse.

Ma tean ühte kaasust kus alguses polnudki muud süüdistust “kui selle oksa saagimine mille peal kodanik ise istus”. Mis oli ju ka päris raske asi. Mõelda vaid – oks. Alles hiljem tulid igast muud süüdistused nagu see et ta omaenda tundides magas, tunnid olid igavad ja ette valmistamata, jättis prostituutidele järjekindlalt maksmata ja neil vähestel kordadel kui üldse maksis siis loomulikult asutuse kaardiga jms.  Dziisus ma ei teagi mis veel…. kena kookon kooti kokku. Oks ei tulnud enam meeldegi. Vaat nii käivad need asjad. Siuke folkloor siis. Käib see siis nii et peremehel on igast komprat omast meelest ja kohe siis kui tekib konflikt hakatakse seda ka lekitama ja püütakse ka üle uskkondade piiride levitada. Mis tulebki sageli väga hästi välja. Alati on ka teistes uskkondades noid kes rõõmuga mööduva koera karvust haaravad. Eriti siis kui neil elus enam muud rõõmu kui söömine ja intriigitsemine jäänud ei ole.

Mida ma nägin seda mustrit juba enne ja teiste kaasuste puhul nagu näiteks noore projektijuhi puhul, kes analoogse skeemi abil hüljati. Ainult ma ei teadnud siis veel et see muster on ja sedagi mitte millal minu järjekord tuleb. Arvasin et ei tulegi. Et asjal on iga kord objektiivne alus. Kui ajas tagasi mõelda siis oli kõik see juba ammu enne kui ma üldse nägema hakkasin. Näiteks või “elu sõna” juhtide kaasuses.

Aga projektijuhiga oli nii et hoone hakkas valmis saama ja enam polnud teda tarvis. Löödi kompra letti ja lahti tast saadigi. Nii et selline muster siis neil. No kuidas saab peale seda kogemust sellist asutust tõsiselt võtta või sellele kinkida tõsiseltvõetavuse privileegi. Ei saa ju. Samas indiviididena kõik naeratavad mesimagusalt ja soovivad muudkui õnnistust.

Ühesõnaga vaestega tegelemine on ainuke programm mis ja mille läbi kirik saab uuesti tõusta. See et vaestele evangeeliumit kuulutatakse et neid ei marginaliseerita vaid neile antakse see väärtus ja väärikus millest vaesus nad ilma jätab. Et nad saavad rikkaks. Almused alandavad kui need just Jumalalt ei tule. Seega ei saa see aitamine olla almuste jagamine. Näljase toitmine aga pole vast nii väga almus. Oli kunagi ühe kiriku seina sees isegi auk valmis selleks otstarbeks aga see löödi laudadega kinni kõigepealt ja hiljem müüriti kinni. Sest keegi avastas protsessi käigus et vaesed ei olegi alati puhtad ja tänulikud vaid et neil on sageli putukad ja vahel nad ka varastavad. Selline budalik ilmutus siis. Et nägi viimaks 40-l eluaastal haigust, kannatust ja surma. Ainult järelmid olid teised. Ei hakatud bodhishatvateks vaid pigemini aeti haigus, kannatus ja surm senikauaks eemale kuni oma elu saab mugavalt ära elatud. Ja lihtsam on ju pealegi palvetada kui suppi anda. Ei määri vähemalt. Ja musti nõusid ei jää ka järgi mida pesta tuleks.

See aitamine ja vaestega tegelemine peaks siis olema “hea tegemine” nagu Jeesus ütles. Aga vast aitab praeguseks sellest. Sest Korea vennast mida mul ikka öelda eks öeldi juba ära. Tammsalu sõnul et kui teile meie pääste ei kõlba eks laske siis……. või mõni ime siis et teid Koreast päästma tullakse.

Asja organiseerijad on aga tuttavad, eilegi vilksas ekraanil Maksimi nimi. Need on noored edukad vene ärimehed/kristlased kes vahendavad muu ilma clamkristlust siia. Sellist juurteta ja primitiivset aga see eest väga emotsionaalset ja fenomenoloogilist st vahel juhtub igast asju – kristlust.

Aga eilse jutu jätkuks et ohver ja reeglid/seadused on omavahel seotud ja ja teised on esimesest välja kasvanud. Ka rahvuslikus loos on see nii ja algselt pole ju vahet rahvusliku loo ja usulise loo vahel. Usuline ohver inspireerib rahvuslikku ja vastupidi. Ja iga rahvuse suureks unelmiks on oma riik. Enesekehtestamine. 

Pappide vaidlustes ma sekka ei löö. Pole minu asi ja keegi must puudust ka ei tunne. Ja end määratleda pole ka enam selgesti võimalik. Mustasajalistega ei saa enam seltsida. Oli mul sõber, hea sõber ja suutsin ma läbi sõrmede vaadata ka tema ilmsele misogüüniale kuhugimaani ehkki kunagi ise nii ei arvanud. Nüüd on aga kergendus et enam ei pea end sellise harjutusega vaevama. Sest tema on enda sõnul kirikumees või kiriku mees. Või mida seal vahet, pole ma aru saanud. Mulle tundub et see on mingi kuulekusmoraali alane termin. Et arva mis sa arvad või kaitse keda sa kaitsed viimaks lööd ikka kannad kokku ja kisendad “jawohl”. Sellised on siis kuulekusmoraali jüngrid. Kirikumees nende leksikas tundub tähendavat seda et kirikule kui organisatsioonile saab igas asjas ja alati moraalselt tühi tsekk välja kirjutatud. Et kirikul on ikka õigus juba selle pärast et ta kirik on jms. Ja heas seltskonnas on  ta ka ehkki tülis nondega kes näiteks naisi ordineeriks aga viktimiseeriks igast muid muudel alustel. Tema on oma grupi aga juba välja valinud. Mis ei välista vahel ka muude gruppidega kaasa jooksmist.

Kirik kus on rõhuasetus mitte viktimiseeritutele inimsuse andmisel vaid jätkuval viktimiseerimisel pole kirik vaid teabmisasi. Ühiskond peab tast viimaks ära pöörama kui ta kaasa ei tule ja tõsi küll see võtab aega aga viimselt on see paratamatu. Ja see tähendab ka igast finantseeringute otsa. Lahend on see ja selles millega ma oma juttu alustasin – nimelt tegelemises vaestega. Vaestega tegelemine tähendab tervet hulka asju ja viib üsna paratamatult välja mingi sotsdemmluseni. Neile aga vastanduvad alati nood rahvusromantilised kristlased kelle meelest tähendab iseseismine veel palju muud kui oma riiki. Need kes on oma ja Eesti asja eest väljas ja ehk jõuavad nemadki viimaks samasse kohta välja milleks oleks Eesti vaeste abistamine aga nad jätaks sealt välja igast muulased ilmselt.

Kirik on ikka suurte ühisnimetajate alusel inimsust tootnud ja laiendanud, näiteks või naistele ja mustadele. Homoküsimuses on aga kiriku kaks suurt rolli justnagu vastakuti. Kiriku kui moraalse kogukonna kehastaja roll ja kiriku kui inimsuse looja ja laiendaja roll. Osade meelest (Petti) ei tohi kirik olla tagurlikum kui ühiskond ümber vaid vastupidi kirik peab olema see puuri pabediit otsik mis lõikab. Evolutsiooni lõiketera. Tea kas Härra Kardin (Chardin) seda nüüd nii mõtles ja ka sotsiaalset evolutsiooni silmas pidas? Kui ta nüüd evolutsioon on sest see sõna kätkeb minu jaoks arengu ideed. Ütleme siis progresseeruva arengu ideed. Kuhu ja kas arengud progresseeruvad on omaette küsimus. Ja kirik peakski võtma üha uusi vähemusgruppe ja neile inimsust laiendama. Seda ta ajaloos ikka teinud on ja teinud seda koos oma administratiivlahendustega ja kõige muuga mis paketis käis. Aga seda tajuti ehk siiski millegi parema ja enamana arvan ma, kasvõi seda näiteks et seadusjärgsed sugulased võrdsustati veresugulastega. Ja suur vabadus mille eestlased Jüriööl tagasi said oli ju ennekõike see et ülikud esimese asjana omad liignaised tagasi võtsid. Seega veelkord, eripära, kultuuriline jms. tähendab ikka kellegi survamise mustrit ja institutsionaalset pattu. Teisisõnu on “oma” asja taga ka omad armsad viktimisatsioonid ja ohverdamised. Mida jäädakse ikka taga nutma suures ja umbisikulises reeglitejärgimises ehk legalismis. Legalism aga ajuti väsib ja kutsub uutele sotsiaalsetele formatsioonidele läbi ohverdamise. Kutsub lakkamatult elik viktimisatsioon legitimeerib reegleid. Sest sellest on nood sündinud. Ohver on loonud reeglid ja jõustab reegleid jätkuvalt. Ja ohvrid on igas rahvusromantlises loos olemas ning nood on suuresti asendanud usulisi ohvreid kes olid algsed. Nüüdses sümbioosis aga kombineeruvad usulised ohvrid rahvuslikega.

Selle nimel ja selle eest, oma asja eest ja ka Eesti asja eest reeglina sõditatakse. Oma korruptsiooni eest versus suure ja nimetu reeglipärasuse eest. Vaatan mina ka mõnd kodanikuühiskonna eest sõdijat meil siin Eestis. Ja stiil on nagu isa Carleonel. Minu meelest täielik rollikonflikt aint inimene ise sellest aru ei saa. Nagu üks vene demokraat raksanud rusikaga lauda ja öelnud et demokraatia peab tulema või muidu…. Meie demokraatia peab tulema. Just yess. 

 Seega läheb kiriku üks roll vastuollu kiriku kui moraalse kogukonna ideega. Kiriku kui identiteedimeistri ametiga. Kui kirik liigselt ühe vähemuse identiteediga tegelema hakkab siis ei meeldi see enam enamusele. Ja viimaks polegi enam midagi teha. Tuleb valida pragmaatiliselt kahe heinakuhja vahel ja valitakse suurem. Riik saab ses asjas kaugemale  minna sest riik hoolib vaid majandusest ja vormist. Ja mida leibkonnad teki all (peal) teevad ei huvita riiki seni kuni maksud makstud on. Kirik on siin kaitsepositsioonis sest talle on identiteedikupitsad olulisemad kui inimsuse laiendamine ja see on mõistetav. Sest ilma identiteedita pole ka enam midagi laiendada. Minu meelest peaks nood kes homode eest sõdivad tegema seda sotsdemmidena sest nood on kõige otsesemalt ühiskonnas võtnud kiriku ideed inimsusest ja vendlusest üle.

Ja kirik ei olegi enam täna sageli mitte inimsuse laiendaja vaid pigem omaenda identiteedi pärast mures olev väike subkultuur. Ja las ta olla sellisena. See on ta hukk niiehknaa. Ainult et see võtab aega. Kui ta inimsuse eest ei sõdi siis on jokk niiehknaa. 

 Ta jääb sinna muidugi veel kauaks tiksuma ja lootma et tuleks aeg mil oleks akuutne kriis ja inimesed pöörduks taas tagasi unustet väärtuste manu. Kirik on nagu uinunud kaunitar, lumekuninganna, kes ootab printsi suudlust et ellu ärgata. Prints on aga kole ja tal on hävingu nägu. Vahepeal on kiriku suureks võimaluseks tegelda teiste vähemusgruppide inimsusega. Nagu näiteks vaesed. See pehmendaks seda et ta ühe vähemusgrupiga ei tegele. Katoolikud seda teevadki ju ja tuleb päris hästi välja. Eesti kirikujuhtidele aga tundub et meeldib sageli enim mingit projektiraha jahtida, sümpoosiumitel peesitada ja muidu väärikaid poose võtta. Mida iganes kasvõi akadeemilised klaaspärlimängud aint mitte kätt mullaseks teha. Aga käsi tuleb just nimelt mullaseks teha.

Ja teisalt on see homovastaste koalitsioon väga veider moodustis. Politcs makes strange bedfellows. Intriigikoalitsioon kus seltsivad igast mustasajalised ja Molotovi kokteilimeistrid ja täiesti avalikud viktimiseerijad ja lintshijad näiteks või konservatiivsete kristlastega. Ja esilinthijad waanabiid nagu see va noor rahvusline helmes.

Israeli sõbrad on seal Iisraeli vastastega ühes näiteks. Ja ütle sa siis et tuleb vahet teha patul ja patusel. Lintshija ütleb vastu et just patuga ta tegelebki ja seda seni kuni patunegi otsustab patu hüljata ja veeretab rahuga tõrvas ja sulgedes pattu edasi seda, täpsemalt siis küll seda va patust. Aga just sellised madalad vastasrinnad ehk koalitsionid näitavadki kogukondade ja indiviidide tegelikku olemust. Et see ongi väikseim ühisnimetaja see ühine huvi kogukondliku formatsiooni vastu läbi kellegi ohverdamise.

Viktimiseerimist kui sotsiaalse formatsiooni alust igast suletud identiteediga kooslused ikka ja jälle vajavad. Alles said nad minu minema aetud ja olid rõõmsad selle konsolideeriva efekti üle aga varsti on vaja uut gruppi või inimest ja küll ta leitakse. Toimub see vaikselt kogu aeg mingis ordinatsioonikomitees ja korra aastas aastakonverentsil näiteks läbi hääletamise naiskandidaadi üle. Aga lisaks sellele on vaja veel väiksemaid ja igapäisemaid ohvreid. Lisaks suurtele lepituspäevadele kus patuoinas kõrbe Asaselile aetakse. See on kogukonna deemonlik külg, mille kohta Kristus on mulle ilmutuse andnud ja vähe sellest – ka kogemuse. Ja mulle vahel tundub et kas seal midagi enamat ongi? Ja enamjaolt tundub et ei olegi. Ongi vaid see. Ja ärkamine polegi muud kui suur moraalne detsimatsioon ja väjaarvamine mis teisalt kutsub uusi inimesi moraalselt rangete ridadesse sest moraalne löögirühm on ikka inimestele paeluv olnud. Kuuluvustunde ihalus, tunde ihalus et saaks ometi toimelda ühisorganismina, nii nagu Inglise diversandid jäid kogu ülejäänud elu seda tunnet taga nutma. Selle tunde annab aga tänapäeval vaid kellegi õigusega ja asja eest viktimiseerimine. Kogu muu dünaamika et tuleb enam palvetada jms on vaid ettevalmistavad ja konsolideerivad faasid mis puhkevad õide vaid siis kui selle ühise konsolideerumise alusel tuleb kedagi viktimiseerida. Siis vast tuleb välja kes on majas peremees. Vanameister teeb musta töö ära ja noor vaatab pealt ja distantseerib end aga kaotab seeläbi enam autoriteeti. Sest autoriteedi aluseks on just nimelt toimimine konfliktisituatsioonis. Aga tema kord ja aeg veel tuleb. Kui tuleb.

Nõnda toimivad asjad selles suures endapetjate klubis kus endid igapäiselt ja harjumuslikult mingi mütoloogilise hämaga petetakse et ei nähtaks oma tegelikku palet peeglist.

Ja selle dünaamika kohaselt on moraalne loidus just nimelt põhjuseks et ärkamist ei ole. On veel muidugi ka nn fenomenoloogilisi ärkamisi aga need on alati mingit otsa pidi seotud moraalsete ärkamistega. Siit siis koorub teooria mida võiks püüda sõnastada. Pigem ehk siiski hüpotees selle kohta mis on ärkamine. Kui me aga näeme seda mida Kristusega tehti, näeme tema ilmutust siis peaks see töötama teistpidi, pigem teadlikkuse kasvuna ja äratundmisena selle suhtes mida me indiviidide ja koosluseliikmetena teeme ja ette võtame. Mul hakkavad käed ja jalad värisema kui end sellisest olukorrast leian kus pean kellegi poolt või vastu olema. Mis ei tähenda et ma pääseks oludest kus ma pean ei või jaa ütlema vahel.

Harjutusi kristliku karuga

Palunud vaga mees metsas kui karu näinud et anna Jumal et see oleks kristlik karu. Olnudki, pannud käed kokku ja tänanud Jumalit mehe kui lõunasöögi eest. Nõnda ka mina metsas lähimast talust 3 km jõe ääres spinnaga vaatan tuleb suur koer, Baskervill, üleni valge nagu lummutis ja otse minu poole. Pritsisin teda veega ja viimaks ta ära läks. Küllap oligi kristline koer. Raadiosaatja oli tal kaelarihma küljes. Punane tuluke vilkus. Olgu peale et kristline aga järsku teisest uskkonnast, mingi …ist viimaks või pistlane nagu Tuglas ütleb. Meie osadus jäi põgusaks ja palvevendlus nõrgaks. Jah, raske on sõbrustada kui muud ühist pole kui kristlus, koeraga ma mõtlen. Või kui ongi karu, tuleb nagu ligimene ja sirutab käpa ja ütleb et give me five. Tühja sa annad. Kaalukategooria on niivõrd erinev. Või meres tuleb valgehai ka kristlik ja tahab palvetada koos sinuga tapjavaalade probleemi pärast, no ma ei tea. Eks nõnda ole ka vendadega selles ilmas, et osutuvad valgehaideks, karudeks või Baskervillideks. Kurb kui nii on. Ehk tahavad sõbruneda aga sul on raske omaenda ebakindluse pärast sellega kaasa minna.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=399604&q=vahtre

Vahtrel kõlab see pauluse “loomulikkuse” argument päris värskelt. Ehk küll sellega õigustatakse pikki juukseid ja “eks loodus teid õpeta” ei ole tegelt sellisena päris pädev argument. Eks loodus meid õpeta et 10% on vasakukäelised. Nii võiks ju ka öelda. Ja eks loodus meid õpeta et me õpime loodusest vaid seda mida me õppida tahame. Et kord kui oleme stabiilsed siis erinevus ehk rikastab või põhjustab ehk uudishimu aga kui me ebakindlad oleme siis tõrjume ja hävitame me erinevat. Umbes nii ehk.

“Nüüd lännu igavesti ne armsa aja ammugi. Enam ei tohi öelda «mehed ei nuta», vaid tuleb öelda «ka mehed võivad nutta». Enam ei tohi mänguasjamuuseum kutsuda poisse poistepäevale, sest muuseum kaevatakse seksismi eest kohtusse. Enam ei tohi koolis kõnelda näputööd tegevast emast ja traktoriga põristavast isast, sest see olla aegunud stereotüüpide taastootmine.”

Mina ikka arvan nii et kui me tagasi loodusesse läheme siis läheb kõik paika vähemasti rahuolukorras. Kui aga tegemist on terava kriisiga siis on väike oht küll et Naistevalla naised otsustavad valida selle et Meestevalla mehed nende mehed maha tapavad ja naised lapsed endile liignaiseteks võtavad. Ja avavad salamahti öösel linnuseväravad. Sest see on Naistevalla naistele lihtsalt kasulikum ja jätkusuutlikkum. 

“Aga… see ei ole loomulik. Vähe sellest, see on loomuvastane. On suur kuritegu veenda inimesi, et see on loomulik. Ning on suur kuritegu veenda iseennast, et vaat ma arvangi, nagu oleks see loomulik. Sest tuhkagi sa arvad. Tegelikult on neli miljonit aastat antropogeneesi meie kõigi närvisüsteemi sisse juurutanud vähemalt neli miljonit põhjust, miks me teeme vahet isa ja ema, mehe ja naise ning taeva ja maa vahel.”

Vaat see on argument kõrvutada taevast ja maad ja isa ja ema ja meest ja naist.

“Me võime ennast veenda, et ka mehed võivad nutta, aga meest, kes alatihti vesistab, põlgame südamepõhjas ikkagi. Me ei hakka dessantväelase või kaevuri elukutset iial pidama naisele sama sobivaks kui mehele. Me ei saa ennast muuta, me võime ennast vaid sundida silmakirjatsema.”

Selles on suur annus tõde.

“Ning just seda XXI sajand meilt tegelikult nõuabki. Valetage, kodanikud, peaasi, et te õigesti valetate. Rääkige, kuidas teile pole sellest mingit probleemi, kui teie vasakule, paremale, alla ja üles asuvad elama mustanahalised/türklased/hiinlased. Rääkige, kuidas teile on absoluutselt ükskõik, kas teie poeg abiellub oma sõbranna või oma sõbraga. Väitke, et teile on täiesti kama, kas teie lapse lasteaiakasvataja põeb HI-viirust või mitte. Soolise võrdõiguslikkuse volinik (või mõni samalaadne Puhta Õpetuse valvur) kuulab teie valet rahuldatult noogutades – olete oma õppetüki omandanud. Saate tüki suhkrut. Näiteks ei kanta teid seksistlike/rassistlike/ksenofoobsete sigade musta nimekirja.”

“Tuleb tagasi tuua Hirm. Kes liiga kõva häälega naerab, tuleb kinni panna. Või vähemalt meelde jätta. Sest kindlasti ta naerab naiste, invaliidide, neegrite või homoseksuaalide üle.”

Ühesõnaga julge kindavisk komissari näkku. Soorollid ei ole minu arvates otseselt kõrvutatavad homoküsimusega ehkki paralleel on. Just nimelt see loomulikkuse paralleel. Ja soorolle võib samuti identiteediga samastada ja küsida et kas antud või omandatud? Ja tegelt on kõik need maatriksid ikkagi omandatud sest antud pole meile muud kui meeletoorikud. Nood meeletoorikud aga reageerivad teatud kultuuriliste ja muude kontekstide ja pakutavustega ja nii tulebki identiteet. Seda aga enam naljalt ei muuda. Sest see ongi sättumus. Ei ole aga ükski võim varem sättumuse kallale julgenud minna. Ma mõtlen põhisättumuse kallale. Nüüd aga minnakse.  Ja ükspuha mida konservatiivid ka ei ütleks on tegemist siiski kultuuri poolt pakutavaga ehk teisiõnu ongi see imago dei. Kristlus pole ju muud kui üks väike subkultuur täna suure kultuuri sees. Aga ka see suur kultuur ise on ju kristlusest loodud ja sünnitatud. Ehk teisisõnu kristluselt tulnud humanismuse idee edasiarendamine selle loogilise lõpuni milleks minu jaoks sotsdemokraatia. Arutlused sättumuse ja teo pinnal ei anna suurt sest kui on sättumus või sa siis teost hoiduda suudad. Ja poleks aus seda soovidagi teistel kes seda ise ei tee ehk ise ei hoidu. Aga siinkohal ma arutluse lõpetan sest ma ei tea mis edasi.

Petti ütleb aga et toonases ilmas oli see heteroseksuaalsete meeste homoline eneserahuldamine. See mis keelatud oli Pauluse poolt Rooma kirjas. Sättumusi tänases mõttes toona ei tuntud. Vähemasti pold selliseid kultuurilisi valuvorme toona olemas nagu täna on anglosaksi ilmas. Sest kui vorm aktseptitakse küll sinna tahtjaid siis on. Keeleliskultuuriline olemise vorm. Neil, anglosaksidel on keelgi nii ära formaliseerunud et see mulle üsna talumatu on. Mulle meie vedel Eesti keel päris meeldib. Üldse on väga formalistlikus maailmas minu jaoks väsitav elada. Eriti sellises sekulaarformalistlikus nagu nende oma. Ja veelgi vähem arvan ma et on tarvis neilt mingit külvivolinikku nagaaniga vao otsa peale vehkima ja karjuma et kardul mulda või lasen. Ei pea valitsused reguleerima alu mis võivad ise kujuneda ja areneda. Ajavööndeid ja taimekasvu ei peaks torkima. Ei pea meid kõrvupidi kicking and screaming helgesse tulevikku vedama keegi kauge ja hea. Ei pea.   Ja meie ei pea omal kamaral mingeid võõraid mänge tõsimeeli kaasa mängima. Mina keeldun vähemalt. Veelkord mina kui kultuurantropoloog keeldun endasarnastele nii omasest relatiivsuse argumendist ja pruugin selle asemel kultuuriautonoomia argumenti. Ja miks ei võiks üldises tolereerivas maailmas olla väikesed sallimatuse saarekesed nagu looduskaitsealad, sellised väikesed ja endeemilised. Rahvuspargid. Eesti rahvusele näiteks. Nagu Euroopa naaritsele Hiiumaa. Hiiumaa eestlastele. Kus ehedalt ja esmases naiivsuses viktimiseeritakse, vähe sellest ohverdatatakse sest sotsiaalne formatsiooni käib täie hooga. Igast muid. Mitte et ma seal siis nii väga elada tahaks aga vaataks ikka huviga. Käiks külas nii nagu väliseestlased Eestis käivad külas. Ja loomulikult oleks see seal siis selline väikene kristline ühiskond. Ja ühes eraldi talus elaks Õunapuu, nii nagu Tikopia saarel kus vaid üks inimene jäi kristlusesse pööramata ja ka maha löömata sest maha lüüa ka enam kristluse ajal ei  saanud. Nii ta siis tiksuski lõpuni.

Veel GPS-st

Positsioneerime endid siis jätkuvalt. Mina kui harrastuspsühholoog vaatlen elu ja elu on huvitav. Eriti nüüd mil mul enam otseseid hierarhilisi ambitsioone ei ole. Aga sekka löön ikka. Miks mitte. Vaatan oma isa, ta 84 ja ikka kipub sekka lööma. Harjunud nii lihtsalt. Mingid ambitsioonid jäävad ikka, olgu siis või esteetilised. Ja tekstiloome püha protsess, mis mõtlema sunnib ja mõtet väljendab. 

Paar päeva tagasi oleksin aga surma saand. Laagna teel ehk kanalis oli mingi tõstuk valgustamata millelt parandati miskit silla küljes olevat. Ja kui seda nägema hakkasin oli juba hiljavõitu. Tõmbasin ka käsipiduri põhja ja tänu sellele sain napilt pidama. Rattad blokeerusid jms. Kui seda lugu rääkisin siis küsiti et mida sa siis tegid. Ma vastu et ei midagi. Kummaline et ma tõesti ei teind midagi. Eks oma pattu otsisin ja ikka leiab ka kui väga otsida. Teine variant olnuks välja hüpata ja kellelegi lõuga anda. See jäi tegemata. Vastupidi ka mehed seal omavahel kogunesid vaatama ja ehk mõne kihlveogi sõlmisid et kas saab ramp pidama või ei.

Tänasest siis hakkab peale mulle hilissügisene kalaralli ja seetõttu on meeldiv ärevus veres. Mõeldes eelmisele aastale. Just halva ilmaga tuleb looduses viibida. Eriti see üks õhtu vist küll juba üleeelmisest aastast kui tulin lumesajajus üle külmund põllu 5 kala kuuseosas ja väga jõulutunne oli. Mul on ju ka ristleja ehk kanuu ja väga tahaks veel sõitu teha sellega. Mulle üksi ta pisut üle jõu käib, ehkki nüüd peaks vesi juba kõrge olema ja ehk saab maja eest oja kaudu ta juba suurde jõkke. Ikkagi kamraadi oleks vaja.

Mu kadunud sõber kirjutab SanFrantsiskost et olla loodusest võõrdunud. Et oli ükskord läinud nüüd seal loodusesse istunud 10 min kivi otsas aga siis tuld ebakindlus ligi sest väga vaikne olnud. Ja läind linna tagasi. Vaat nii võib Saaremaa mehest linnamees saada. Kunagi kui ta pärandi sai siis hoidis ta raha oma töö juures lauasahtlis. Ega keegi tead palju tal seda seal on aga oli tublisti. Kui õhtul välja läksime siis ta võttis ühe mehisema pihutäie sealt ja siis tegime pidu. Kusjuures ta ei vaadanud palju võttis.

Aga tavalisemad emotsionaalsed positsioneeringud on siis järgmised, shokk ja eitamine. Pole problet. Polegi olemas. Aga kui peale käiakse siis ehk minnakse sealt kohe ja koheselt üle kellegi kolmanda leidmiseni kes on pikemas perspektiivis süüdiv. Ja muidugi vana hea hüsteeria võtmes kui ta minuga nii siis mina teiega naa. Hüsteeria on aga sageli lisaks ründele ka selline appikarje, ja üsna kõva appikarje. Nii et sellelt emotsionaalselt pinnalt saab üle minna ratsionaalsele arutelule.  Kui saab. Olen leidnud et saab sageli.You aint seen nothing yet. Ütleb hüsteerik. Et siis paljud inimesed nagu ma märganud olen ei hakka kriisi puhul mitte oma pattu lappama vadi asuvad ründele. Tea kas ma mingi masohhist olen või? Saa isegi aru. Vahel aga tõuseb mulgi vihavahk pähe ja siis olen ma ehk ise ka ohtlik. Tavaliselt saavad teised sest aru ja annavad ruttu järgi. Mäletan kuis ma USA-st tulles oma korterit tagasi ei saanud. Viimane stseen oli keskturu allkorral liharaiuja- ja müüjaga. Millegipärast vaatas ta mulle korra otsa ja andis siis ootamatult järgi. Siuke lugu siis. Taevas hahetab.

Eile tundsin end korraga ka ise hetkeks ebakindlalt sest minu auto kõrvale otse kõnniteele oli pargitud ja siis otse maja peaukse ette ja siis oli liftis minu jaoks täiesti mütoloogiline tegelane, keegi sellest teisest maailmast. Ma ameti tõttu neid ikka ära tunnen. Ja siis ma tundsin et minu kui seaduskuuleka kodaniku elus ja ümber on korraga liialt kaost ja mingeid võõraid hierarhjaid ja ma ei teadnud mida teha. Lihtsalt tundsin end ebakindlalt. Alles siis läks paremaks kui olin helistanud politseisse ja kurtnud jultunud parkija üle läks kergemaks. Nemad seal vastu et teil on ju ühistu las see tegeleb. Tühjagi meil ühistut on. Viimaks lubati helistada. Ma arvan et riik ei peaks delegeerima konfliktialteid olukordi kodanikuühisustele. Järsku lähevad liiga hoogu ja hakkavadki mingit privaatvägivalda müüma. Nagu mujal. Sellest nad ju elavadki. Päevalehes oli artikkel prostitutsioonist ja sellest et seal Sõle tänaval on nn “katus” pidevalt kohal. Ja pole alust mitte midagi teha kellelgi, nii nagu ka SL Õhtulehe rubriigi osas Mees ja Naine. Kõik teavad millega on tegu aga midagi ei saa keegi teha. Kui naine tahab kohvi pakkuda ja ütleb sealjuures oma rinnasuuruse ka veel lisaks ja sedagi et hinnad on odavad ja parkimine tasuta siis on see vaid lisainfo kohvi suhtes. Et privaatkohvik. Tulge mulle koju kofima. Ma ei tea. USA-s näiteks saab undercover agent minna ja tõestada ja hageda. Ja küllap saaks ka Eestis aga ma ei tea miks seda ei tehta. Ilmselt ei hooli keegi lihtsalt. Ja ega ajakirjanikudki hooli, neid huvitab vaid loo skandaaliväärtus. Et politseimaja külje all jms. Geograafia. Huvitav. Et politseimaja peaks looma enda ümber sellise sanitaarkordoni ja lisaks veel moraalse kordoni kus millegi halvaga keegi ei tegele aga näed ei loo. Geograafia on üldse kuum teadus. Koolimajade ümber ja lasteaedade on samuti eeldatavad kordonid. Ja kunagi oli argument et sotsiaalminitseeriumi vastasmajas teenust osutatakse. Jah ligimene on see inimene kes sulle ligi on. Aga keskus olla kristluses perfieerias. Mida iganes see ka ei tähendaks. Ja otsestesse konfliktsituatsioonidesse kah enam väga ei kipu aint siis vahk pähe lööb. Suvel oli üks ligidane olukord aga seegi oli vaid geograafia ei muud.    Täna siis maale. Tuleva nädalalõpp saab aga kaks päeva püüda kui isu on. Kuni mingi -7 ga saab veel siis enam hästi mitte. Aga nööri asemele peab tamiili panema. Ja talvekummid tuleks kah nüüd varsti juba alla panna. Aga muidu on siin Lasnas märksa kergem elada kui oli majas. V.a. see et maksame sanitaarteenuse eest aga maja avalikus ruumis seda näha küll ei ole. Olen ses osas juba tubli kolm korda helistanud aga tolka maala. Täna siis selline olmeheie rohkem. Lumi on maas.

Eelmine aasta sain veel hiliseid soomustindikuid umbes samal ajal aga aastad pole vennad. See aasta pole ma ka selles samas kohas käinud. Viimane kalalkäik oli tühikäik st nägin palju aga verd ei old. Saarmast nägin ja seda kuis leegion kalu madalas vees ujus vaid neile teadaoleva eesmärgi suunas. Tummas ihas järgides instinkti. Kui paarumine vaid korra aastas käib siis tuleb seda ilmselt tõsisemalt võtta kui inimeste maailmas. Ja ei hoolinud nad minu landist vähimatki. Ilm oli ka liiga hea. Tundsin et olen neid kalu vaadates ligi ja tunnistajaks millelegi väga suurele ja võimsale. Ühesõnaga hea tunne oli, umbes nii nagu kunagi lapsena nende väikeste sekulaarilmutuste puhul mida ma kogesin siis kui fantaasia lendu läks ja kuhugi ära kandis.

Postitsioneerimisest

Tänased GPS-d on toredad aint jäävad ajast maha vahel. Kui Leetu sõitsime nõudis massin Riias et teatud tänavat pruugiksime aga tänav oli kinni pandud vahepeal. Ja toredad on lood kui mees mägedes tänu oma GPS-le sõitis end olukorda kus teda veel vaid suur helikopter aidata sai. Või lugu mehest kes järve sõitis sest massin soovitas seda. Eks ole vahel nõnda ka moraalsete kompassidega. Kas pole?

Mnjah. Ühel pool siis kõrgid intellektuaalid/liberaalid ja teisal ehk siis konservatiivid. Selline olukord oleks nagu juba kunagi kusagil olnud. Ma ei tea kus aga kusagil kindlasti. Ma ei tea aga miks sellised liberaalsed intellektuaalid mulle sageli kõrgid ja ülbed tunduvad. Aga tunduvad sageli. Enamjaolt tunduvad. Intellektuaalrassisitid kui termineid segada siinkohal. Mustasajalised on ehk lähedasemad mingis mõttes aga samuti võõrad. Esmases naiivuses  sooritatud viktimisatsiooniga ei oska ega suuda enam kaasa joosta, ega taha. Aga sai ju elatud suures fundamentalismipesas kus vanaperemees tuli ikka aeg-ajalt uue saagiga ja pojad nokad õieli ootasid seda et saaks selle saagi siis ribadeks kiskuda. …las mind olla nende hulgas…Toimub see tänapäeval aga ikka mingi komitee istungitel mitte mujal sest eks ole komiteel ikka õigus teiste inimeste elu üle otsustada juba seetõttu et ta komitee on. Ja nüüd on komitee mu kalli kolleegi hambu võtt. Mis on tülgastav. Ja millised soolod, suurepärased soolod. Soolodest tuleks siinkohal eraldi rääkida. Ilukirjandust väärivad soolod.

Rünnakud sööklajärjekordades vaid seetõttu et keegi julges soovitada kedagi teist samale postile kandideerima. Ja ei see ei olnud mina. Korruptsiooni toob ikka võim kaasa. Midagi pole teha. Küllap ka enda juures. Ja ise on inimene selle suhtes reeglina pime. Ta lihtsalt hakkab end väga märkamatult oma institutsiooniga samastama. Muutub maskotiks, käilakujuks ja vapiloomaks…  Ja kui ta siis viimaks vaeseke tõesti võimust ilma jääb siis tulebki tast esinördija ja teiste viktimiseerija. Soolod olid ilusad. Ja mõnes mõttes oli vanaperemees sellisena ausam ja läbinähtavam kui uus kes ei evi ühtegi isiklikku seisukohta ja jumala tahet vaid Aaroni rinnakilbist (loe hääletamistest) välja püüab lugeda.

Ehk ongi mu roll olla ja käia üksi ja jääda üksi. Ja mida siin üldse seletada. Kõrkide liberaalide jaoks ma ei kõlba paljudel põhjustel. Vist isegi enamatel kui mustasajalaste jaoks. Ma lihtsalt arvan et igal ühingul ja asutisel on võimalik ja vajalik konstrueerida omad identiteedikupitsad ja paratamatult on neil see negatiivne külg, st. see külg mis piirist väljaspoole jääb. Täna elame ajal kus väljaspoole jääjad ise endid määratlevad ja agressiivselt käratsevad kupitsate ümber. Ka on viktimisatsioonil teatud juhtudel positiivne külg, nimelt siis kui enamusel ja kogukonnal ei ole muul  viisil võimalik end enam kehtestada sest reeglitepõhine ühiskond eeldab vähemalt samu reegleid ka MTÜ-lt.

Nii et siin me siis oleme. Kusagil on mingid suured jämedad bassikeeled igas hinges. Kust maalt me enam ei taha ratsionaalselt arutleda. Nii et positsioneerime endid siis. Mustasajalistest fundamentalistidega mul üht teed enam ei ole sest nad on kurjad ja demoniseerivad ja elavad klatsist ja kuulujuttudest. Kuulsin hiljuti millist folkloori mu enda kohta tagantjärgi levitatakse ja jällekord oli hea meelt et sellest ussipesast minema sain. Kõrkide liberaalidega ka nagu kusagilt maalt üht ja sama teed ei ole. Neil on ikka minu pärast piinlik ja mul nende pärast samuti. Võib ju nondega kuhugimaani ühes arutleda aga kusagilt maalt ei sobi mina neile ega nemad mulle. Nemad nimelt on valmis kirikust sotsiaaldemokraatiat tegema st kiriku identiteedi arvelt tolerantseks tegema, millega ma põhjusmõtteliselt kusagilt maalt kaasa ei saa enam minna. Ja nii olengi positsioneeritud kui indiviid. Mis pole paha aint siis on paha kui tahaks küünarnukitunnet tunda. Oli History Channelilt üks film Inglise luurekoolist ja mida vanahärrad ja prouad kõik ühiselt luuretööst enim taga igatsesid oli see absoluutne ühtsuse tunne mida nad siis kogesid. Kogukonna, karja, ühe organismi ja ühtemoodi mõtlemise ja tundmise tunne. Ma arvan et ma saan sellest aru. Teise inimesega saab üheks saada ehk tänagi aga kogukonnaga saab harva kui üldse. Meie ajal. Ometi pole me dna-d keegi ära muutnud ja karjaloomad oleme me tänini. Üksinda hulgas on üksildasem kui kusagil mujal. Ometi tundub et see on meile dna-sse kootud ja me seda vajame. Teise inimesega ja ma räägin indiviidist on aga vahel probleemid sest kaubavahetus ei toimi. Keegi saab midagi muud kui ta ootas või lootis ja siis on pettumus ja süüdistused. Vorsti vastu sai juustu näiteks. Ilmselt on teise inimese ära kasutamine ja mõnetine instrumentaliseerimine ajuti inimsuhetes paratamatu ja sellest sünnib igast probleeme. Elame ajal kui naised ise tahavad määratleda iseendi poolt sugudevahelises käitumises antavate märkide tähendust ja hermeneutikat. Seda mis märgid, miks märgid ja sedagi kuidas noid märke lugeda tuleks.  Ometi puudutab see vaid enamjaolt seda suurt kultuurilist pealisehitust milles me kõik ühiselt elame. Vahel aga tahavad nad et saaksid agressivselt anduda ja kõik ja küllap tahavad seda ajuti kõik inimesed. Peaksin siinkohal vist küll pigem ainsuses arutlema sest mina ei saa määratleda mis märgid, miks märgid ja kuis tuleb lugeda.

Siis aga häda tollele kes seda soovi lugeda etteantud viisil ei oska ega soovi.  Suhte metafüüsika on üldiselt põnev ja küllap ma sinna leeri liigitun kus on mõneti vanemad paradigmad ka soolises käitumises. St ma arvan et vastutus ja õigused peavad ja võivad olla korrelatsioonis. Parem on kui ongi. Kui despoodist paavian on silmitsi gepardiga siis ta reeglina ka vastutab st ta süüakse ära. Nii ta on. Tiigritel on isaste machoaeg ehk valitsemisaeg parimal juhul 6-8 aastat, siis tuleb järgmine. Inimestel on kauem. Igast võrdsused varisevad sageli niipea kui asi läheb kas looduses viibimise suurema riskiastme või põllumajandusliku paradigma juurde. Mul sõber kes kohe linnas oma prutaga riidu läheb selle üle kustkohast üle tänava minna. Aga niipea kui nad matkal on kus karu üle jõe ujub on nad mõlemad väga omades soorollides ja pruta lausa ootavat korraldusi kuidas õieti käituda et üheskoos ellu jääda. Nii ta vast ongi. Tänapäeval on kusagil arengumaadel toimuva põllunduse saak meile süüa ja seetõttu ei pea meie siin enam elama nende sooliste stereotüüpidega mis seal meie toidu tootjate seas valitsevad. Ühesõnaga on igasugune sooline võrdsus võrdne ja vastav ka selle vastutuse ehk teisisõnu vastutamatusega mida me siin omas ühiskonnas kogeme. Pruugib aga vaid riskiastet pisut juurde keerata n.ö. sotsiaalset ahju pisut enam kütta nii et rõhk tõuseb ja kohe hakkavad ka meie tänased liberaalsed ja juba välja kujunenud stereotüübid kiiresti lagunema. Seega on igast ülemäärased libaralismipuhangud indikatiivsed vaid selle suure rahu ja stabiilsuse kontekstis milles me parasjagu elame. See milles me parasjagu elame ei ole aga kunagi kestev ja seda et see nõnda oleks ja jääks ei saa isegi hullemgi fantaasia välja mõelda. Ultraliberaalid püüavad meid ruttu uute seaduste kookonitesse mähkida lootes et nood peavad ka muutuvates oludes vastu. Ei pea, vaid igal kogukonnal on õigus kõiki seadusi uuesti tõlgendada siis kui nad seda tahavad. Ma ei tea mis oleks sellise vaate nimi? Ma ise arvan et mingi osalusdemokraatia tükkis anarhosündikalismi ja shveitsi mudeliga. Umbes nii ma hetkel mõtlen ja end positsioneerin.

Ühesõnaga kultuuriantropoloogina ei kasuta ma teadmist maailma kirevusest mitte aint suhtelisuse ja liberalismi õigustamiseks nagu teeb valitsev tolerantsi paradigma vaid pigem iga kogukonna autonoomsuse õigustamiseks. Ja see autonoomia võib vahel ilmselt olla ka üsna konservatiivne.

Sepapoisid sepapoisid

http://www.facebook.com/profile.php?id=1369630947#!/permalink.php?story_fbid=154901537879750&id=555797250&notif_t=like

“heteroseksuaalsete inimeste eneserahuldamine homoseksuaalse käitumise teel.” – on keelatud. Selline lausekatke siis Urmas Pettilt. Mis on nüüd paras hermeneutiline pähkel küll. Siiani on ikka arutletud võtmes – sättumus ja sellepõhine tegu. Minu jaoks ei ole sättumuses küsimust. Olen veendunud et see on omandatud. Omandatud aga sedavõrd õrnas eas sageli et omandaja tahtest ja vastutusest pole kohane rääkida. Kas ta ka jumalik on ma ei tea. Kogu inimnäolisus olla aga Jumalik või siis teisiõnu Imago Dei ehk jumalanäolisus. Inimene, koerakarjas üles kasvanu ei omanda ilmselt Imago Dei-d. Omandab mingi Imago canise ehk Imago lupuse milles on aga samuti igast sotsiaalseid ja suhtelisi elemente ja ehk elemente ka jumalanäolisusest. Pole bioloogilist inimest lahus kultuurilisest.

Küll aga inimkarjas üleskasvanu. Omandab “Imago dei” aga mingil põhjusel ehk ka sättumuse selle teise. Sotsiaalse vasakukäelisuse n.ö.  Eks ole siis seegi vast osa inimese kultuurilisest näost mis minu jaoks ongi Imago Dei. Et peavoolus esineb igast muid asju ka.

 Siiani siis on arutletud võtmes sättumus ja praktika. Ning nõutud ka sättumusega inimestest mittepraktiseerimist ehk tsölibaati. Mis ei ole väga loogiline sest miks neilt aga mitte enamusgrupilt. Nüüd aga läheb selle lausega kogu arutelu täiesti teisele tasandile. Et tõdetakse et Piibel ei räägi homosekusaalsetest inimestest üldse. Neist kel säherdne seksuaalne identiteet on. Räägib vaid heterote ajutistest homoseksuaalsetest praktikatest mis on keelatud. See just loobki aluse uueks suhtumiseks milles ei ole enam takistusi homoseksuaalsele praktikale. Ühesõnaga lähtekoht on võetud tänasest kultuurist ja tõdetakse et Piibel ei kosta selle kohta miskit. Aga abielu peaks ju jääma. Või truu kooselu. Seega tuleks nüüd mil sellise arutelu alusel on kadunud alus nende diskrimineerimiseks nõuda neilt näiteks truudust ja ustavust ja pühendumust kooselus. Abielu neile ei laiene seega siis kooselu leibkonna ja maksumaksjatena. Kas nii või? Truudus ja ustavus on aga neile raskem pähkel kui kogu ülejäänud arutelu ja sellekohased tulemid. Sellele va truudusele ja truudusetusele saab aga läheneda individuaalsel alusel ja seega ollakse pigem sellega päri. Ja päris viimaks jääb ju ikka keegi kes on pärija ja ehk su surivoodil kätt hoiab kui hoiab. Truudus on ühesõnaga ka suuresti ealine mõiste.

 Ma olen ise ka adunud et see kirjakoht Rooma kirjas ehk võiks see midagi taolist tähendada aga nüüd on siis keegi teine selle välja öelnud.

“Nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest.”

Ehk neil on palk käes. Mis siis enam. Teistel on silmas aga neil on käes. Teistel on orased aga neil on vili aidas. Olgu siis nii.

Aga loomulikkuse argument jääb ju ometi aga seegi on kahtlane sest selle argumendiga kaitstakse igast asju nagu juustepikkust jms. Seesama Paulus kaitseb. Mis kergitab enam küsimusi kui vastab. See Petti tõlgendus, mis ei ole loomulikult tema oma vaid ta on selle kusagilt võtnud.

Sättumusejärgset inimeste eristamist minu arvates ei olnud toonases ilmas. Arvata et suur osa ülikuid mehi olid tänases mõttes laia repertuaariga ehk bi-seksuaalsed. Mis asetab antud lause veelgi kummalisemasse valgusesse. Kas nad siis ikkagi on heterod kui nad on süttinud samasoolisest. Ja mis siis kui tegemist on vastupidise kalduvusega. Et homoseksuaalne tüüp süttib omas ihas heteroseksuaalsest. Kas on see keelatud? Ilmselt on. Järsku jõuamegi me siit siis selleni mida kostab VT-s et et ei tohi kokku panna linast ja villast ega eeselt ega hobust. Ei geid ega heterot. Lähevad kategooriad segi ja välja tuleb bi, tri, tetra ja hekta. Mulgipuder tuleb. Kas polegi see eesmärk? Kategooriate hägustamine? Ühesõnaga UT püüab inimest määrata kui ühes, eelistatavalt heteroseksuaalses, kategoorias olevat. Mis toob kogu arutelu tagasi samasse punkti ehkki lähtudes erinevalt aluselt. Et miks te siis ei ole või ei püsi selles ühes kategoorias mida UT väärtustab? 

Ühesõnaga on minu jaoks arutelu jõudnud huumorizanri. Absurdini igatahes. Ma mõistan et asjaomastele isikutele on asi tõsine ja et naerda pole siin midagi aga siiski….on naljakas. Ja poliitkorrektsus mida rahaga takka aidatakse aitab ikka viimaks otsa peale. Petti küsimused kiriku kohta on üsna tõsised ja meenutavad mu enda arutelusid ühe teise kiriku kohta. Mina lojaalse kodanikuna ei hakka kiriku kohta mis mulle peavarju andnud esialgu veel midagi ütlema. Ma naudin oma väikest ja vähest olu omas uues kirikus ja seda et must mitte midagi ei olene ja ma saan viimaks ometi olla vaid mina ise ja ei pea mitte kedagi ei kogemata ega ka meelega esindama. Mis on tore. Aga ma jälgin ja mul on närvid läbi ja närvid maas. Nii et ärge peale astuge sest siis käite te mulle närvidele ja ma võin reageerida. Petti sõnavõtt väljendab seda et leht ei ole tahtnud neutraalseks jääda antud küsimuses. Et pole enam häälekandja vaid pigemini häälte kandja. Et defender of faith-ist on saanud defender of faiths.

http://www.eestikirik.ee/node/10115 Paneme siis igaks juhuks lingi ka. Ühesõnaga indikatiivne on see artikkel. Mis viitab suurele rahulolematusele Kiriku enda sees nii sellele mida tehti kui ka sellele kuidas tehti. Ja et ei kardeta seda ka välja ütelda läbi omade ütlejate.

Nagu Andres  Lepp välja toob   on

Petti artiklis kaks suurt ja hästi silmatorkavat viga.
1. EELK ei ole riiklik asutus, nagu seda on Soome ev.-lut. kirik. Soome ap.-õigeusklikku kirikut ei kritiseeri nende kaadri- ja laulatuspoliitika pärast keegi.
Seega ei ole kirikul kohustust olla ja elada sama tolerantsusastmega vaid kirik või teisisõnu ise oma identiteedi määramiseks vajalikke piirikupitsaid püsti panna ja noid rohelise punase triibulisteks värvida. Paljude meelest muutub kirik aga seeläbi tagurliseks organisatsiooniks. Jah aga kas ei ole igasugune identiteedi märgistamine ka mingis mõttes tagurlik ehk jaatamine on teisalt eitamine. Sellegi deklareerimine mida sa ei ole. Kas peab kristlase identiteedi konstitueerivaks olemendiks olema heteroks olemine, selles on küsimus. Kirik moraalse kogukonnana tundub osalt ehk isegi suuremalt osalt nii arvavat küll. Ühiskond aga lähtub formalismist ja majandusest ja ei jäta ka kirikule kauaks ajaks võimalust teistmoodi arvata kui see just Katoliku kirik või väike ja tähtsusetu sekt ei ole. Seega luterlus muutub ja langeb ses osas varsti. Tulevad uued juhid ja kõik….  
2. Viide ühinemise vabaduse ri…kkumisele on vale, sest mingisse ühingusse ühinevad need, kes jagavad selle aateid. Ja ühingul on õigus mitte võtta liikmeks neid, kes neid väärtusi ei jaga.
Ühesõnaga ilma end betooni valamata oleksin päri Andrese poolt välja toodud kahe veaga arutelus.
Näiteks või poissskautidel on õigus tüdrikuid liikmeks mitte võtta. Mis on muidugi hoopis teine asi ja küsimus aga paralleel siiski.