Arhiiv: 30. sept. 2009

Süümängud

Ega ilma nondega Eesti inimene hästi hakkama saa küll. Olgu nood siis religioossed või mitte. Usulised süümängud peaksid õieti küll süüst vabastama. Aga tühjagi on vist parem ikka väikest süütunnet inimeses alal hoida.

Süü on erastatud häbi, kogukondlik häbi mis on isiklikuks saanud. Nüüd see teistpidi töötabki, igaüks on oma süüga üksi aga kogukondlikkuks häbiks see enam ei kasva. See elaks nagu mingit oma elu ja seda väljendab ajakirjandus eriti suhtekirjandus ehk kollane ajakirjandus, eriti Õhtuleht. Viimane on nagu Keskerakond kes oma valijat ei peta, ausalt ei peta nii nagu Võsapets ei peta vaid räägib visalt ja lõpuni – ikka koerasitast ja inimsitast ja külaullikestest elik kolmandast Eestist.

Süükultuuris on inimene eksinud mingi koodeksi vastu, näiteks dekaloogi vastu ja klatib omi asju ise ja isiklikult siis. Teoorias on see siis ehk nii.  Häbikultuuris omistatakse sulle kõik mis tarvis. Kirik näiteks on sekulaarses süükultuuris see asutis mis elab enda siseselt häbikultuuris pluss veel see mida talt eeldatakse ja mida ta ei suuda hästi kehastada. Oodatakse mingit moraalselt kõrgemat taset ja leebust ja rahulikkust.

Misasja ma nüüd välja mõtlesin sekulaarse süükultuuri – hmm, tea kas seda on ikkagi. Selge see et on inimsuhted ja materiaalsed väärtused aga kas seal ka muud on ei tea.

Kirik on see asutis (lisaks ajakirjandusele) mis ikka veel häbikultuuris elab ja seda oma kogukonna siseselt heldesti omistab. Kui kohaldab siis ongi kohaldatud ja siis kannad seda mida sulle antud on kanda ja …

Jaa.. siin tulevad variandid. Variant et parandad meelt ja sääd omad asjad korda. Tore, aga see ei muuda reeglina midagi sest kõigepealt on mingid välised kriteeriumid mille järgi otsustatakse kas sa õieti meelt parandad või mitte. Sa pead lihtsalt niivõrd asjas nii sees olema et ei teki küsimustki. Aga ikka vahel juhtub, Hiiobil ka juhtus.  Ja sisuliselt tähendab see seda et ega sa ikka hästi andeks ei saa küll. Institutsioonilt ei saa. Teistelt võid vabalt saada. Inimesetelt aga nemad on kah oma institutsiooni pantvangid n.ö. Inimestena võivad nad ühtmoodi toimida aga üheskoos hoopis teisiti. Teoorias jah aga praktikas ei ja mitte. Siit ka kõik see ülejäänu, mida Nõomehele öeldi et hoia sina kirikust nii kaugele kui saad. Või ohatakse pika laua ääres kui keegi tahab tagasi tulla ja edasi olla; “oh see on raske juhtum”.

Siit tuleb siis väide et kirik institutsioonina kellelegi midagi reeglina andeks ei anna. Kui sinu kaasusesse just materiaalseid väärtusi kätketud ei ole. Kedagi kuhugi ei ennistata. Nii oleks vist täpsem. Ära loodagi. Institutsioonid toimivad ikka veel maailmas kui hukkasaatjad ja õigeksmõistjad aga täpsemalt öeldes nad viimast ei tee vaid üksnes vahendavad. Just see annakski nagu siis neile võimaluse mitte andeks anda. Kui aga andeks ei anta, siis sildistatakse ja vahel ka demoniseeritakse. Juriidiliste isikute toimimine on selles osas siis üsna sarnane. Sekulaarilmas on tähtajalised lepingud ja need määravad kõik. Kirikus on tähtajatud lepingud ja seda hullem kui leping katki läheb. Kuna on tähtajatud lepingud siis tulevadki mängu taevas ja põrgu. Maailmas ei ütle keegi et lepingu lõppedes lähed sa hukka. Mine kus tahad, sa oled lihtsalt läind.

 Ma just hakkasin siin ükskord mõtlema et mida ma oma leeritõotustest siis õige rikkunud olen. Ja tuli välja et ei ühtegi. “Kas sa tahad ka manitsust võtta oma kiriklikelt juhtidelt ja sellele alluda või midagi taolist.” Mõtlesin siin omaenda kaasuse peale ja meenutasin aga meelde ei tulnud et sellist kohta oleks reaalselt olnud. Ei manitsetud mind kordagi. Kiriku juhtkond oli just vahetunud. Tundus pigem et oldi vaid materiaalsosa ja lepingute pärast mures ja muu ei huvitanud või vähemalt sõnusse see ei jõudnud. Idee, mõte et minulgi võib surematu hing olla.

Mis viitab et… leeritõotusi nad ise tõsiselt ei võta sest kui ei praktiseeri siis järelikult ei võta. Eks tähenda see siis ka seda et lähed ja püüad. Minuga läks aga nii et kohe öeldi ära et siin vennas enam andeksandi ei ole. Kõik. Sisuliselt. Oled meie kallistele sponsoritele pinnuks silmas ja kõik. Päris huvitav kaasus mul. Ooperi libreto sellest tuleb kirjutada sest eks kõik osalised ju lauluinimesed ole.  Mina sain kohe sildi külge ja veel seljatagust ühismanamist takka kui juba läinud olin. Nüüd on juba hea sellest ilma eriliste emotsioonideta rääkida. 

Aga näed usk jäi alles ja just tänu sellele jäi et ma liiast kirikuinimene ei olnud vaid ehk pigem raamatu ja ideedeinimene. See mu päästis ja annab jõudu jätkuvalt kurje pappe ära kannatada. Süüga saab pikalt mängida ja teistelt meeleparandust nõuda nagu variser kivi peos silmitsi abielurikkuja naisega.Meie mõtleme ikka samuti nagu variserid, naise süüst. Et Jeesus, vaat kus mees andeks andis. Jeesus aga mõtles hoopis variseride süüst.

Tegelikult on siis oluline et sa oled tajutud omana, et oled seespool ja ongi kõik. Siis saad palju andeks. Ja iga süsteemi sees on väikesi eeliseid ja meesteõhtuid jne. Ja igas süsteemis ringleb raha. Raha on sama tõsine asi nagu surm ja sex ja sellega ja sellega ligidaselt seotud inimestega nalja teha ei tohi. See ongi surmpatt ehk patt püha vaimu vastu. Tillichi järgi on meile viimselt olulised asjad mis on meile viimselt olulised. Need on siis religioossed asjad.

eh jah.

Aga Jumalateenistuses on minu jaoks teatud müstiline ilu ja mingi kohaga endas ma seda aeg-ajalt vajan. Vajan vahendatud armu olgu peale et mul kiriku suhtes erilisi illusioone pole ja iidolit ma tast iial teha ei kavatse. Selles osaledes jaatan ma kristlust ja Kristuse põhiväärtusi ehk küll mul nondegi suhtes erilisi illusioone ei ole. Jaatan parem läbi teenistuse kui läbi institutsiooni. Teenistus on ustavam Jeesuse õpetusele kui institutsioon. Ega see kerge ole sest meil Eestis on ju oikumeenia ja süüülekanded toimivad sama kindlalt nagu pangaülekanded ja institutsioonid selliseid ülekandeid ka teevad. Ilma ülekandetasuta muuseas. Aga eks natuke ikka olene ka sellest et kellelt. Eks olnud vast mittesuitsetajal raskevõitu Kiivitilt mittesuitsetajana armu vastu võtta kui ta näpud pisut kollakad ja teatud lõhnaga olid aga said hakkama ikka. Nõnda minulgi võin vahendatud armu vastu võtta küll nii misogüünilt kui demoniseerijalt aga eelistaks võtta kui valida saaks kelleltki teiselt. Alati ei saa valida. 

Eks siis tule leppida.

 

väike lõbusam vahepala ka: http://www.kalale.ee/sisu/NCw3MDk3NjIsMjgsMCwx/

Advertisements

Edgar kui tulevane ohverkuningas.

Teatud Vaikse ookeani saartel on Frazeri sõnul nii et keegi ei taha kuningaks saada kuna töökirjeldusse on kirja pandud ka ohverdamine nii umbes 7 aasta möödudes. Kõik põgenevad, kõige aeglasema jooksuga mees saadakse kätte ja tehakse kuningaks ja töötab oma 7 a ausalt ära.

Valitseja kui ohver, see kontsept elab tänigi ilusti edasi. Kuulake või meie poliitikuid. Millised süütud kannatajad nad on. Siis kui nad loomulikust ja seadusega määratud rotatsioonist välja peavad astuma skandaloni pärast. Ja siis kannatavad nad kusagil nurga taga makk põues ja infiltreeruvad varsti tagasi. On ehk ka nii sageli et kannatad ette ära. Oled võimete poolest valmis kuningaks saama aga kurjad ei lase. Edgar aga on oma valijate silmis n.ö. ette ära kannatanud.

Kunigavõim ehk ainuvõim võimalik et siis ja sellepärast tekkiski et shamaanil oli häda puhuks ohverdatavat vaja. Selline kaksikvõim on oh kui paljudel rahvastel. Et  kuningas ja politruk. Lembitu ja Harivalde. Ja kui asjad hapuks lähevad ja lähevad nad niiehknaa, siis viitab politruk kuningale või kuidas teda siis iganes ka ei nimetataks. Kui aga kuningal õnnestub seitsme aasta möödudes näiteks enne ohverdamist tekitada uus loov konflikt ja väike sotsiaalne kaos, ning leida uus asendusohver siis võib kuningavõim kindlustuda ja jäädagi ja sugulastest tekib aadelkond pluss teeneteaadel ja pärilusliinid jms.  Ja shamaan vahetatakse näiteks hoopis välja.

Iga uus juht vajab konflikti ja kellegile ära tegemist sest muidu on lepingutest hoolimata ta võimu legitiimsus kahtlane. Oli minulgi au olla kellegi arkaadia teel. Ja kaasa ja kanda võtta nagu patusikk selle organi kõlbelised kõhetumused ja minna Azaselile. Kirjutan sellest ooperi libretot parasjagu.  Vähe sellest iga uus ehitis, laev jms vajab ikka kellegi sisse müürimist või ohvrit olgu selleks siis või shampusepudel. Isegi traditsionalistid andsid nagu Oidipuse autor viimaks järgi ja kirjutasid süüdistusele alla. On saatnud käesuudlusi kuule, kui Hiiobi raamatule viidata.

Edgar on meie kannatav sulane, kes on makk põues ja saba jalge vahel koju hiilinud sest oli president kes talle ära tegi. Praegu sellist ei paista. Ehk aga õlitatakse alles relvi ja mine sa tea. Edgar teeb silma Toomasele, see on selge. Ja nendel valimistel on Edgari võit kindel nagu koit. Ta on ainuke, nagu öeldakse kes pole valijat pett. Oma valijat pole pett. Lubas väikseid asju ja tegi ära – tehtud – ja kui ei teinud siis oleks teinud aga kurjad ei lasknud. Ja nüüd on ta isiklik kannatustekarikas nii täis saanud et enam ei mahu. Üle voolab. Lisaks muule veel naise romanss klaverihäälestajaga või kes ta oli. Isiklikku elugi pole tal enam. Sellegi on ta pidanud ohverdama. Ta on oma surmad ette ära surnud, infarkti jms näol ja teel. Ja oma valija pärast pereelustki ilma jäänud. “Tema aitab ise kõiki ega vaja abi kelleltki” nagu papa Apanaski ütles. Vaat selline mees siis.

Siis sai vaadatud veel ühte filmi Must Peeter. Algselt oli Sauteri jutu nimi Must Notsu, mis on viide kaardimängule aga kuna omab seoses filmis mängiva neegriga rassistlikke konnotatsioone rikutud ja poliitkorrektse vaataja jaoks siis on ära muudetud filmi nimi. Provotseeriv naine ja ugrimees. Provotseeriv naine räägib purjus peaga et tahaks hoopis musta meest sest see oma mees on hale ja jääb magama. Mees läheb ja palkab musta soomlase kes lubab et teeb töö tuhhi eest ära. Neegersoomlane asub asja kallale ja oma mees sääb end tugitooli vaatama. Naine aga ehmatab ja ei meeldi talle enam see asi. Must mees esineb monoloogiga kõhkleb pisut aga paneb siiki raha tasku ja läheb ära. Raha on raha on raha. Monoloog on selline. You f…d us for 200 years, then you took a nap and now you want us to f… you. Ei lähe nii. Ja seda kõike teete te oma süü pärast sest kui teil süütunnet ei ole siis ei ole teid olemaski. Siuksed õpetussõnad siis neegersoomlaselt.

Vastuseks

No mis ma ikka oskan öelda. G -i hüpotees on minu jaoks päästnud Hea Jumala ja lepitanud VT ja UT-i. Muidu ei saanud mina enam kurja -ja hea Jumala lepitamisega hakkama, kuni leidsin et see ei olegi üks- ja seesama Jumal. On kaks suktsessiooniliini ja ma olen tubli tuhat korda sest juba rääkinud aga kes ei taha näha, see ei näe. Eks iga loeb ju oma heremeneutilise prilliga. Ka Kingo võttis suu täis G-st kirjutada ja natuke nagu sai ehk arugi. Nõnda ka dt, tundub et temas see va kriitikapogramm mis tal peal on varjutab sellesama nägemise mida ma öelda püüan. Ja G-i hüpotees ise on palju pädevam kriitika kui dt üldine religioonikriitika. 

Ma ei jäksa enam korrata et Piiblis on kaks suktsessiooniliini, seda enam ei jäksa et eelmise kirje otsas olevat minu juttu masin ei salvestanud, nii et see on  juba kolmas kord mul kirjutada. Kaks liini – ohverdajate oma ja ohvrite oma. Kaks perspektiivi ja just selles osas on kristline Pühakiri eriline et ta juba Vt-s annab ka ohvritele sõna – Abel, Joosep, Hiiob jt ja vähe sellest, Pk mõistab nad õigeks kuni Ut-ndini mis on tervenisti ohvri elik Jeesuse vaatepunkist. Ja mitte Jumalale ei olnud Jeesuse ohver, ei see oli inimeste poolt toodud ohver ja sellele kurjale ohvreid tahtvale Jumalale, kellest osaliselt ka Vt räägib. Kristus oli Jumala tall mitte tall Jumalale. Jumal pole kunagi ühtegi ohvrit tahtnud. Kristuse ülestõusmine lisaks literaalsele sündmusele oli ka selle märgiks et ohvrite hääl ei jää enam tähelepanuta. Et ohvriteadlikkus on ühiskonnas olemas ja see murrab aeg-ajalt läbi. Nii nagu tänases ühiskonnas kus on see suurem kui eales enne. Samas, kuna asotsiaalsus ja vaesus kategooriasse ei mahu, siis seetõttu neid ka ohvreina ei käsitelda. Ehkki kirik peaks seda tegema sest see on kooskõlas Jeesuse õpetusega.    

Mina otsin nagu Luter armulist Jumalat ja ma olen Ta leidnud ja seda ei saa mitte keegi mulle patuks lugeda, ükski kuri papp ega moraalne viktimiseerija, kellest iganes muust rääkimata. Mul ei ole illusiooni kiriku suhtes. Kirik peab olema viktimiseerimise paljastaja ja Pühakirja, oma suurima kriitiku, vardjas ja mõnevõrra on ta seda olnudki ja on. Sellepärast ma kiriku inimene olengi. Samas on ametkondlik egoism ühitamatu Jeesuse  mäejutuga, nii et siinkohal mul illusiooni ei ole. Iga suletud identiteediga kogukond kipub aeg-ajalt viktimiseerima ja ohverdama. On isiklik kogemus selle kohta kui ühitamatu see on. Samas võiks kirik olla mitte üksnes reeglistatud rivaliteedi kuulutaja sealjuures pisut ehk enam reeglistatud. Sealt on aga oh kui pikk maa veel positiivse mimeesiseni elik armastuse kogukonnani.

Kirjad maalt

Maal on hästi ainult omal on paha et seal ei saa olla seal kus hästi on. Tuul lagundab aida katust vaikselt aga kus mul kiiret. Terve Eesti on pooleliolevaid maju täis. Head tööd ei saa kiiresti ära raisata. Ei tohi. Head tööd tuleb hoida. Terve maja on sinise plaadiga kaetud maju täis, mõni seisab juba nii mitut aastat. Sinine plaat kisub halliks. Aga sinine on õige sest maja peab saama hingata. Mina seda pattu oma hinge peale ei võta et majal hingamise kinni keeran. Hingaku.

Töö pulsseerib pikalt ja siis tehakse edasi kui aega on ja raha on. Elu pikitud elu alalhoiu tööga. Korteris inimene oma elamise hinge ja hingamisse ei süübi. Maal aga peab ta seda tegema. Ta peab teadma/tundma oma elamist, lõõre ja koldeid ja põrandaluseid.

Üks külamees tahab meil seal naist võtta. Ei oska teda aidata. Muidu tore mees aga võtab, vahel võtab mõistusega, vahel ilma aga muidu soolab kurke ja oskab kõike teha. Käed kuldsed ja kõri nõndasama. Hirmsalt kisub kalale, mitte niisama korraks vaid ikka kanuuga ja ilma ajalimiidita. Et saaks isu täis ja ninast n.ö. välja tuleks. Et kalal käigule lisanduks õhtu grillimise ja mõnusa jutuga. Meestejutuga.

_„Lahend /kristluse kriisist väljumiseks/ on vaestele evangeeliumi kuulutamine.“,_
kirjutab Andrus oma blogis.

See vist sama, kui näljahäda leevendamiseks pakutaks rohkem mitteseeduvat toitu.

Kristlus ju jõudiski kriisi läbi evangeeliumi kuulutamise. 16 sajandit on seda tehtud, pärast apogee läbimist pimedal hiliskeskajal järjest hääbuvama eduga.

_„Just nimelt selles kuidas saaks kurjast jumalast hea Jumala.“_

Humaanse, hea Jumala kontsept läbib kõiki Andruse mõtteheietusi. Talle jääb isegi arusaamatuks, kuidas VT ja UT ühtede kaante vahele mahuvad, sest

_„Tegelikult on vana testamendi mentaliteet ühitamatu Jeesuse õpetusega.“_

Aga näe, mahuvad.

Andrus mõtiskleb kristluse kriisi üle, aga ei mõtiskle selle üle, kuidas on üldse võimalikuks osutunud, et kristlus, Piibel, sedavõrd elujõulised nii pika aja jooksul on olnud.

Kui Andrus mõtiskleks selle üle, siis tuleks ta järeldusele, et kristlust ei anna globaalses plaanis moderniseerida „hea Jumala“ usuks. St, annaks küll, aga see oleks ka stardipauk kristluse katastroofilise kiirendusega hääbumisele.

Usuisad teavad seda väga hästi. Rooma paavsti-institutsioon ainult sellega tegelebki, et optimeerida elu poolt peale sunnitud järeleandmisi ortodokssest faabulast ja selle tõlgendustest. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui hädapärast vajalik – see on nende algoritm kristluse hääbumise aeglustamisel.

Ja seotud on see kõik nende hea inimloomuse tundmisega – inimene, jumalaloodu, allub olemuslikult vaid sunnile, ähvardustele, karistamistele, hirmutamisele, märterlusele – seda suures ja laias plaanis. Lokaalselt, ajas ja indiviidis, jah, on fluktuatsioonid võimalikud, kuid „hea Jumala“ kontseptiga ei oleks iial õnnestunud rakkeis hoida miljardeid läbi aastatuhande(te)!


DT, 28.09.2009 10:50
Et miks ma alatasa aa-teemadel siin sõna võtan ja mitte aa-s?

Lugupidamisest Andruse ja tema usklikest lugejate vastu. Ma leian, et minusuguse jumalavõõra targutamised risustaksid hoopis teise suunitlusega blogi. Siiralt.

No ja teiseks … miks mitte? Siin ei pea pikalt sissejuhatama ja sõnu sätitama, olen juba ammu oma olemuses kõikidele peo pealt võtta. Ühesena.

Alternatiividest

 Neid palju ei ole. Erineda tohib ju ikka vaid aktseptitud asjus. Ja küll selle üle juba  valvatakse et sa diapasoonis püsiks. Kui sa aga oled mingi Livingstone näiteks ja sind lummavad Niiluse algallikad siis on sinu kõrval muidugi raske ja eks siis tule oodata ja kannatada.

Naised tegelikult ju moodustavadki inimkonna. Mehed läheks ehk kõik muidu Niiluse allikaid otsima ja sinna jääkski. Aga neid ootavad naised ja lapsed. Mehed peaks olema uurijad ja trapperid, väljadel hulkujad nagu Eesav.  Mehed nihutavad olemise piire. Naine tahab meest teatud diapasooni saada, mees aga sealt minema iga hinna eest, destruktiivsete äärmuste poole.

 Eks taha üks ikka et tema oma oleks eriline ja erinev. Eriline ja erinev aga tohib olla vaid aktseptitud kriteeriumites ja kui välja tuleb hiljem et ei olnud erinev mitte nendes siis muutub alternatiivmees lihtsalt luuseriks. Ja algab agressiivne surve selleks et mees/inimene end tagasi rajale saaks.

Aga algused on ilusad ja koidikud on vaiksed. Avanguteooria. Mees, erinev kui teised, punase salliga, vaene aga ehk on geenius, krt seda teab, ehk on lihtsalt luuser aga palju seal vahet. Shanss on proovimist väärt ja ära tuleb ta proovida. Kas saame tunnustamata geeniuse tunnustatuks. Vist ei saa, ramp ei ole ambitsioonikas küllalt ja ei vaheta oma annet rahaks.

Eks valita elukaaslusi ikka enesehinnagu järgi. Ja väike ambitsioonikus kulub ära st vali endale see kes sind innustaks. Kes ei laseks sul kõikuda ja tukkuda rahulolu võrkkiiges. Ega keegi nüüd päris nii ka ei mõtle, ma arvan. Aga jah, erineda on hea aktseptitud asjus – väike mobiil ja õhuke läptop ja õige auto. Ja vist ei väärtusta keegi enam seda punase salliga selli kes kirjutab külmas ärklikorruses surematuid sonetipärgi. Enam ei ole see aeg. Romantismis ikka arvati et saab tunnusatud see luuletaja seal. See kuulus romantismi juurde, see kontrast. Nii nagu vabakiriklikes tunnistuses. Olin ja olen. Nüüd ei arva enam keegi nii ja kui agressiivne enamus talle midagi üldse pakub siis vaid halastusest.

Nea oma Jumalat ja sure – osatas Hiiobi naine. Alternatiivmees Jumalaga on  huvitav nishisättumus. Mis su Jumalast tolku kui sa oled haige, farm on hävinud ja lapsed surnud. Unusta kõik.  Ilus puhas pragmaatika.

Feminiinsus tähendab agressiivset konsensust ja lõputut tasalülitavat poliitkorrektsust ja mida naiselikum ühiskond seda agressiivsem on konsensus. Naised ikka need va elu- ja üldse alalhoidjad on ja on olnud. Samas on nad olnud ka alternatiivmeeste äratundjad vaistlikud. Sest nad loodavad alati et õnnestub alternatiivmeest saada erinema aktseptitud terminites. Ehkki ei pruugi. Seega demokraatia tähendabki naiste aega ja võimu sest nad on lihtsamad ja otsustavamad omas teadmises ja tões. Ja armastuses ja vihkamises. Ja nõnda määravad ja otsustavad nad tervete töökollektiivide pale. Moodustades väikseid tunnustuseringikesi igalpool enda ümber. Ja püüdes ühisest massist just nimelt lepitud terminites omavahel nii palju erineda et keegi selle nähtamatu aga siiski olemas oleva hierarhia ülemiselt astmelt teda märkaks ometi. 

Kui mees/ülemus erineb liiast siis tekib alati oht et viimati on luuser ja siis ei pälvi enam lugupidamist/armastust. Siis võib mässata ja ise asemele asuda. Kahtlane tüüp. Pealegi pidin mina ta töö ära tegema. Nii mõtleb naine, alluv. Ja kui tuleb teine mees kes erineb üldiselt enam aktseptitud terminites siis hakkab ta apelleerima sellele teisele või on too lihtsalt armas ja äratab emalikke tundeid nagu soov aidata ja hoolida.

Nii ta ehk käib. Suure üldistusastmega muidugi. Viimaks on kõik mehed nagu mingid Rootsi politseinikud kui nii edasi läheb. Nii me siin teel triviaalsuse diktatuurile olemegi.

Ja siis……….siis tulevad harjutused etteantud elementidega. Nii nagu Jumalateenistus mis alati kombineerib antusi spontaansusetega. Ja oma mõlemas otsas, nii ortodoksi liturgias kui ka vabakiriklikus ülistuses. Või mis neil parasjagu käib. Etteantud elemendid. Siinkohal meenus kunagine Panso raamat Maailm arlekiinikuues. Et seksitööstus opereerib väga piiratud arvu elementidega. Rind, puus ja piilu. Sotsajal oli see kriitika igati kohane sest võrreldes sotspornoga oli see mäng muidugi labane ja primitiivne. Johannese sõnul on selles ilmas vaid kolm: silmahimu, lihahimu ja elukõrkus. Kah mannetu ja primitiivne. Ja inimmaailmas vaid negatiivne mimesis elik rivaliteet koos väheste positiivsuse saarekestega perekondades ja ehk kusagil veel.  Sellest aga juba järgmine kord kui üldse.

Jahutaja olla linna pääl lehvinud. Olin hõivatud. Paluks ikka helistada kui tuled.

http://www.arileht.ee/artikkel/426848

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/527/5/saluraid.pdf

näide kristlisest poliitkorrektsusest

http://www.maailmakool.ee/public/naistepaev_ylesanded.pdf

soolisuse ülesanded

http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=327&Itemid=2

ja veel üks näide poliitkorrektsusest

Kristluse kriisist

Imerohtu pole. Meiel meeldiks et oleks. Inimesed tajuvad kriisi aga võimalikke lahendeid napib. Siin üks näide inimesest kes mõtleb ja otsib:

http://lepitusamet.blogspot.com/2009/09/kui-te-ei-saa-kui-lapsukesed.html#comments

Üldlevinud lahendiks pakutakse enamjaolt müstikat ja ärkamist aga ärkamine viibib. Mina pakun lahendiks vaestele evangeeliumi kuulutamist, mis on Jumalariigi ligiolemise märgiks. Jeesuse enda sõnul. Enamike lahendid on kas liturgilised või judaistlikud. Mulle meeldib liturgia väga kui sellega ei seltsi kitsarinnaline eklesioloogiline fundamentalism mis tähendab siin Eestis reeglina ka misogüüniat/naistehalvustamist ja üldist demoniseerimist.   

Müstilisemad lahendid on enam levinud vabakirikus. Ärkamist ei ole kuna Jumala rahvas pole veel küllalt puhas ja kohus peab algama Jumala kojast. See viib sellise moraalse sektantluseni enamjaolt nagu ikka. Ja viimaks on üks grupp endaarust puhtaid palvenaisi pikitud väheste meestega aga ärkamist ei ole ega tule ikka. Ja nad ohverdavad muudkui neid kes sama puhad ja pühad ei ole nagu nemad aga seegi ei muuda midagi.

Mina väsisin tõesti sellest vabakiriklikust moraliseeriv/demoniseerivast mentaliteedist ära, eriti siis kui intrigaan Horatio möllama lasti ja tulin tulema või õigemini lubasin end ära ajada. Seda ma muidugi ei aimanud et suuremas kirikus täpselt sarnast mentaliteeti nii palju on. See oli üllatus aga olgu peale. Hea et tulema sain. Ja nagu öeldakse ei ole mõtet surnud hobusele panustada. Kahju neist kes seal oma aega ja elu raiskavad. Aga eks neid lohuta see et ka väikeses kirikus võetakse kirkut kui antust ja tuntakse kohusetunnet antuse suhtes sest küllap olid juba vanemad sealsamas ja terved elud olid ja kuidas sa siis viimaks tunnistad et see kõik on asjata olnud. Ei saa nii. Ikka tuleb mõttetut mõtestadaja see käib nii kogu elu kui ka vähemate eluosiste suhtes.

Mõned peavad endiselt lahendiks õpetuse puudust ja vohmivad tõlkida USA raamatuid mis on valdavalt edukusteoloogia raamatud ja vaevalt et neistki meil eriti abi on. Aga ehk saab vähemalt ise rahulikumalt ja jõukamalt elada. 

Lahend on vaestele evangeeliumi kuulutamine. Muud miskid. Ja pööret mentaliteedis. Just nimelt selles kuidas saaks kurjast jumalast hea Jumala. Tegelikult on vana testamendi mentaliteet ühitamatu Jeesuse õpetusega. Ohverduslik lugemine mitteohverduslikuga.Ja kui meie Jumal on endiselt kuri ja nõuab ohvrit mõni ime siis kui me ise sarnased oleme. Aeg on ausaks hakata ja tunnistada et meie Jumal on kuri kui ta ohvrit nõuab. Kui ta oma poega nõudis siis ei saa see ju teisiti olla. Jumal on alati tahtnud halastust ja mitte ohvrit nagu Pühakiri õpetab. Ohvrit tahavad ja ohvrit ohverdavad on inimesed, on inimkooslused, eriti need moraalset puhtust taotlevad vabakiriklased kes omameelest nii õiged on. Jeesus paljastas inimestele nende ohverduslikkuse ja kurjuse aga meie keeldume ikka vaatamast ja nägemast. Ohverdame ju ikka “õige asja” eest ja kui õige asja eest siis pole ju mitte mingit ohverdamist vaid lihtsalt õige asja tegemine. Teist vaatepunkti ei ole, ei olnud ka variseridel enne kui Jeesus tuli ja ütles: Kes teist on patuta….see  

Mõtlemise pööret on tarvis. Minu jaoks on selleks pöördeks olnud Rene Girardi hüpotees.

Nii et kogu austuse juures on minu arvates need va lahendused tupikteed ja kahju inimestest kes endid raiskavad. Judaistlik tupiktee on kõige veidram minu meelest kuna see läheb otseselt tagasi VT ohverdava ja kurja Jumala juurde. Kuis nad selle nüüd Jeesuse mäejutuga ära lepitavad sellest ei suuda ma küll aru saada. Ja ma ei usu et nad isegi. Aga neil on omad rahvahullutajad, nagu Patriarh Benjamin. Paremini ja loogiliselt võiks ja saaks eesti rahvausku Jeesusega mixida minu meelest. 

Nii et mul ei ole optimismi selliste tupikteede suhtes ja ma ei suuda neid tõsiselt võtta. Aga mida sa teed kui sind ei kuulata ja inimesed tahavad ise tõsimeeli omade mõtetustega edasi tegeleda. Olgu siis peale et religioossete mõttetustega. Aeg on aga taastumatu ressurss. Mis teha mis parata eks ole neile kompensatsiooniks need väikesed võimumängud mis siukestes struktuurides toimivad ja tunnustuseringid mis igas inimkoosluses toimuvad. Ja kuuluvustunne ja omaõigusetunne mis ehk enesehinnangut kehutab, olgu siis peale et teiste ja mitteõigete arvelt.

Aga Jumal nendega, las teevad omi püramiide edasi kui neil targemat teha ei ole.

Eks pea mina oma kitsast teed ise edasi käima ja oma missiooni teadma ja tundma. Ja vahel kalal käima sest siis olen ma õnnelik. Ja puhtast kohusetundest kirjutama ehkki see meeldiv ei ole. Aga eks pea keegi ka kurjade pappidega tegelema. Miks see just mina pean olema ei tea.  

Ahoi.

Bambuse eluiga

Misoorumis elab bambus 48 aastat. Siis sureb see korraga lastes enne oma vilja mis paneb rotid kes muidu toodavad elujooksul kaks korda poegi selle asemel neli korda elus sigima. Rotid toovad aga kohale katku. Bambusevili on hea süüa ja siis sigivad ka kanad. See vili on lisaks muule  ka afrodisiak. Babbus võrsus esimesena peale Hiroshimat.

Geomeetriline progressioon rottide moodi näeb siis välja selline. Rotid söövad bambusevilja ja tormavad siis riisi kallale.

100-600-4000-12000

Andrus lahkab kõiksugu Kristuse teooriaid – lunastusteooria, hüvitusteooria, asendava kristuse teooria …

Pidades silmas, et nii Jeesus Kristus ise kui ka tema ristilöömise fakt pole muud, kui mitmetest kirjanduslikest allikatest kokkumiksitud, piiblilooks kompileeritud faabula, kõlab “teooria” kasutamine sellises kontekstis tavakõrvale ikka koomiliselt küll.”

Pole hullu isegi ja igas kasvõi miksitud loos on ometi oma faabula ja loogika jms. Näiteks või iha triangulaarsus. Minaihaleja, temaihaleha/konkurent ja objekt. Kas tekstid on sinu jaoks lihtsalt tühjad sõnad. Kui see nii oleks ei loeks neid ju keegi.

Tekstid ikka reaalsuse peegeldajad on. Kas pole?