Arhiiv: 31. jaan. 2010

lulla

Üleskutse

Ma ei ole patune

kui siis ainult natuke

mõni armas patuke……..

patust vabaks püüdlen üha

tahaks olla hea ja püha

aga miks ma küll ei saa…….

mus on vähe vooruseid

ma ei taotlegi vist neid

hamba ristis öeldud “ei-d”

patu kätte et ma kooleks

ma ei taha – elan pooleks

oma pisipatuga…..

loodan ma ei koole nii

pooleks elan pooleni

aga teisel poolel ma

hakkan hoogsalt muutuma

teise poole teisest poolest

loodan kätte saada poole

aita sõbramehe poolest

lisa ilu eluloole

siis jääb vaevalt neljandik

aeg ja maa mis pole pikk

ehk saan sellestki veel poole

enne kui saan punkti loole

on see hoopis ehk punktiir

pole viga kuni siin

pole liiga hilja iial

uueks heaks ja alguseks

oled minuga nõus – eks?

kummalisest kaksikelust

ebavõrdsest abielust

väga kurb ja väsind olles

oma patt on hea ja armas

patune – ei ma ei arva

kui siis ainult haruharva

kui siis ainult kogematta

jätan hea ma tegemata

pigem kui et halba teen

loodan muutuda ma veel

taltsutada oma keelt

saada rahulikuks meel

kunagi ei ole hilja

külida teistsugust vilja

kõige enam armastada…..

kes sa patuunes magad

ärka üles armasta

keda vähegi sa saad

peale hakka oma ihust

oma varbast kõhust pihust

ja kui saad ka ligimest

seda kes on sulle ligi

armasta ja kalliks pea

mis siis sest et pole hea

katku tema pahed vead

sinu arm ja sinu hea

mine siis ja sammud sea

sinna kui Samaaria mees

kust sa leiad hädalisi

mine hoia nende ligi

imeasi – sellel teel

sind üks tuttav ootab eel

Advertisements

sõnad ka

http://www.youtube.com/watch?v=9L1F0m6G1yY&feature=PlayList&p=0200B7FF37DFB5FB&index=0&playnext=1

Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu,
kuid need hetked on nii helged
oma vaiksel häälel vestan
et end veidikegi lõdvaks lasta saaks.
102 on mul kaelas, 102 saad sa aru 102
oleks asitõendid selged
või kui süü ma võtaks omaks
oleks kogupaugukaja juba ammu haihtund õhku
ja mu hindamatud kondid oleks ammu juba saanud kodumaaks.

Vaata Ðpakov juba magab
Mis tal viga istub ära oma kümme
Ja kui koju saab toob labida
Ja raha kevab välja
Mõni teine ainult poole eest sest pakist
Istuks kogu perega
Kuid kui minu saavad kinni
Siis on krõska
Siis ei aita mingid naljad
102 on mul kaelas, saad sa aru 102
102 aga lõpeb verega

Aga sina ära sure ole mees ja istu ära ome kolmeke
Olin 62sel päris poisike kui kolmekese sain
Hiljem 72sel siis kui seitse sain
End tahtsin üles puua
Aga praegu on see köömes
102 on mul kaelas
102ga kuid iialgi ei tea kas homset päeva näha võin

mulle ennusta et peadselt pärast pühi
saan amnestiaga välja
ja et lennujaama puhvetis saan tuttavaks ma ladna lesega
ja et Leningradi lendame sealt koos
ja sealkõik möllud mõtlen välja
mul on naha alla aetud seitse pleksiklaasist muna
ja kes korragi neid proovib
olgu laip või olgu leedi
see kas voodis enam kedagi ei seedi
või siis ainult minuga

Mulle ennusta, ma niikuinii ei usu,
kuid need hetked on nii helged
oma vaiksel häälel vestan
et end veidikegi lõdvaks lasta saaks.
102 on mul kaelas, 102 saad sa aru 102
oleks asitõendid selged
või kui süü ma võtaks omaks
oleks kogupaugukaja juba ammu haihtund õhku
ja mu hindamatud kondid oleks ammu juba saanud kodumaaks.

Kõnelused ihuga ehk Ansip

Aga urbide laul on võimas kas pole. Naljakas lausa. Just samal õhtul kui seda esmakordselt elus kuulsin ja see oli vaieldamatult selle õhtu kirsiks selle õhtu tordi peal….. Just selsamal õhtul ütles vend saunas et ma ei saa rohkem mul lähevad pleksiklaasist terad enne kuumaks kui ülejäänud ihu. Siuke lugu siis, jälle sootuks ilma moraalita lugu. Lihtsalt lugu.

Kohtume siis uuesti pühapäeva õhtul kui tagasi olen. Läpakat kaasa ei võta, see jääb lastele. Kui seal kohta on siis tulen ehk enne läbi.

Enamjaolt ei viitsi me temaga, selle va ihuga jutelda. Pealegi pole see va ihu meil just väga jutukas reeglina ja kasutab meiega rääkimiseks vähe teistsugust märksüsteemi. Meid ei ole küllalt empaatiat isegi omaenda ihu vastu, mida sa siin ligimesest räägid. Kui sa ihu ei armasta mis siis muust rääkida. Ihu nõuab aga tähelepanu, ja seda igas eas erineval viisil. Ihu on nõrga iseloomuga ja satub kergesti sõltuvustesse aga teisalt on ta korrapära ja harjumuspärast harjutust armastav ja isegi siis kui me korrapäratud oleme harjub ta selle korrapäratuse korrapäraga kergesti ära. Ihu muidugi siinkohal protestiks ja keelduks säärastest meelevaldsetest üldistustest ja küsiks pigem kohe vastu et kes on teile mandaadi andnud siinkohal kogu ihu nimel kõnelda. Pealegi kui see mandaat ka oleks siis las mina ihu räägin parem ise iseendast. Põhiküsimus ihu juures on see et kas tegemist on tsentraliseeritud riigiga või pigem üsnagi lõdva konföderatsiooniga või koguni ehk on tegemist veel riigiks kujunemata ühikuga mida võiks ehk võrrelda ajaga Iisraelis Kohtumõistjate aegu. On igast ihusid. Millegipärast meeldib meil mõelda ihust tsentraliseeritud terminites, sest me oleme võimuhullud ja me tahame võimutseda omaenda ihu üle selle asemel et elada loovas ja dünaamilises dialoogis. Ja mida siin ligimesega võrrelda. Võrdle või elukaaslasega. Isegi kui me ihust räägime tsentraliseeritud riigi terminites siis ei ole välistatud seegi et selles riigis on regionaalminister. Ehk küll Eesti riigis selle üle vaieldakse miks teda vaja on ja mida ta sunnik üldse teeb. Regioonid ei ole aga sugugi võrdsed. ON juba end algusest peale kehtestanud regioonid, kes ei talu hetkegi endale pööratud tähelepanu nõrgenemist vaid hakkavad säärastel juhtudel kohemaid mässama. Näiteks või kopsud, magu ja veel mõned. Nood nõuavad lausa igahetkelist tähelepanu. Siis tulevad organid mis nõuavad ehk mitte igapäist aga siiski sagedast ja eelistatavalt regulaarset tähelepanu. Kuidas noid siis iganes ei nimetataks. Mõni organ on aga nii egoistlik et ta eelistab võimalusel teiste inimeste tähelepanu ja mitte oma peremeesorganismi oma. Mis teha. Eks siis tule talle seda ka võimalusel anda. On kuulus naistekas “Vagiina monoloogid”. Lugesin ta ka läbi. Vaat siinkohal üleskutse puuseppadele – Tõsta sarikad kõrgele. Mõtlen siinkohal libenäppseid osavsuid nagu näiteks Ruitlast. Kus on kodumaised “Peenise pajatused”?. Miks jääda teoreetiliseks? Või “Kopsu kroonikad”? Ei ole vast organit mis sedavõrd võõrast ja välispidist tähelepanu nõuaks samas siiski organismi liige olles. Mõni ime et see teised liikmed kadedaks teeb. Sageli pannakse talle isegi peremehe nimi, eesliitega väike-. Ferdinand Veike näiteks. Nii et nimekaim, vaat et võistleja. Välisministeerium lausa, sõdib verbaalaparaadiga ja süüdistab teda lakkamatult tühja jutu ajamises samal ajal oma vaieldamatuid teeneid esile tuues ja end ikka tegudeliikmeks pidades. Ja on inimesi kes selliste separatistidega suhtlevad ja neile isegi takka kiidavad. Kes õhutavad selliseid edevaid liikmeid ja neid nimepidi kutsuvad ning sageli peremeesorganismile otse näkkugi ütlevad et ära sina siinkohal palun vahele sega, meil on oma suhe ja sind ei ole siia sundima vaja. Me saame hakkama. Võimalik et saavadki. Aga aitab siinkohal ühele niigi edevale osaks saavast tähelepanust.

Ihu armastab askeesi, askeesi harjumuse ja korrapära mõttes. Muus osas ei ole ma sugugi nii kindel. Mul oli jutuajamine ihuga täna öösel. Ja mind seati teatud faktide ette võiks vast isegi öelda et ultimaatumite ette. Ja ma kapituleerusin, tingimustega muidugi, nagu alati. Ja tegin otsuseid, absolutistlikke nagu ikka, mis kestavad reeglina vaid teatud perioodi aga asi seegi. Seekord tegin eriti absolutistlikke, jääb siis loota et kestavad ka ehk pikema perioodi. Et ehk jäädvadki kestma. Nimelt loobusin kivil istudes end äsja püütud kala eest premeerimast. Ja siis veel et……….aga jah aitab. Mis teha. “Nad minust maha peavad jääma supleranda”, nagu Nuude laulab.  Aitab. Eriti kahetähenduslik aitab siinkohal.

Elusolemise tunnus on liikumine. Elav vesi, mu poeg küsis kord et kas ta siis räägib see vesi. Milline vesi on elav? Elav oleks jah mingi eneseväljenduse tunnusega nagu näiteks vesi. Eluandev näiteks. Elusamuse tunnuseks on merkuurium, liikuvus, liikumine. Siit tuleb ideoloogiline põhiüte. Liiguta end nii palju kui sa veel vähegi saad ja suudad. Nii paljusid liigutatavaid kohti kui sul veel on. Ja saa liigutatud ka teiste liigutamise poolt. Viimaks jääb ehk vaid silm. Eile oli NG film sellest kuidas suurt vaala vette tagasi sikutati. Lebas seal vaeseke ja ainult vaatas. Suurte häda on veelgi haledam kui väikeste oma. Suurte inimeste häda vast ka. Suurte tugevate naiste kõrge vanus läheb kah vähe haledaks kätte. Mina olen üksi järgi jäänud, see tunne. Aga silm liikus ja aju ja vaalamõte. Ehk saadi ta seekord tagasi vette ei tea.

Aga liigutada tuleb, sest see on naise tervise ja ilu pant. Tuleb osta sammulugeja ja panna oma ihu käsu alla sest see meeldib talle. Ja elusolemises ükskõik kui kaua ei ole midagi paha. Otse vastupidi. Ja kõik see cräpp mis vastandab elukvaliteeti ja elamist tuleb otse põrgust. Kvaliteedi aluseks on elusolemine. Ja vastandada ei ole neid mingit mõtet. See on siin jälle mingi sekulaarsete humanistide vandenõu kes tahavad ehk jumalat mängida suuremal määral kui saavad ja juhtmeid seinast välja tirida. Mina olen tingimusteta igasugusete eluvormide poolt. Mina tahaks suubuda mükoriisasse, sellesse igavesse metsseen olemisse, mis ei sure.

Ja tuleb öelda oma ihule täiesti selgesti ja täiesti ühemõtteliselt et käid vähemalt 10 tuhat sammu päevas ja kui pole käind siis ajan su välja normi tasa teenima. Ja kogu lugu. Olen oma sõltuvustega liiga kauaks jäänud prekontemplatiivsele tasandile. Aeg on sõltuvusi vahetada. See on see tasand mida võiks nimetada ka teoreetiliseks tasandiks ja just seal oleks õige ja kohane teha strukturaalseid otsuseid. Aga me ei tee ja nii lähebki et me jõuame faasi kus teoreetiline probleem muutub füüsiliseks probleemiks. Ja kui sa seal ka jääb mentaalselt prekontemplatiivseks siis ongi kõik. Aeg tiksub otsa. Kontemplatsioonihetk ongi see hetk kus sa otsuse teed ja muudad struktuuri. Sest vanamoodi elamise hind on liiga kõrgeks kohunud. Nii lihtne see ongi. Ja kunagi ei ole hilja väikesteks headeks algusteks. Vaid siis vahest kui juba hilja on. Aga algus annab ikka hääd ja tuttavat tunnet. Isegi siis kui hilja on. Püüdminegi on väärtus omaette. Nii et täna on mul võõrutusnähud ja püüdke muga siis hellad ja leebed olla. Külm kalkun külmas talves võtab seest jahedaks. Mul on eeskuju üks 61 a mees kes eelmine talv alles hinge vaakus sest ta oli kusagil oktoobris ujumast tulles end õues jutustama unustanud ja pold üles soojendanud. See ei takista tal aga sel talvel suusamaratonidel end proovile panna. Ja siis see kõhukas härra kes juba aasta Kantilikku korrapärasusega ja mitteväheneva vatsaga mu majast mööda vudib. Ma ikka mõtlen et kui palju ta sööma peab et sellise liikumise juures mitte kõhnuda. Tubli mees on nagu kellavärk. Nii et askees ruulib aga askees kui harjumuspärane kuulekusrezhiim. Mitte sedavõrd abstinants. Elame askeeside tulevärgis ju niigi praegu. Terve see talv on üks peale surutud askees. Masust rääkimata. Nüüd pidi juba Ansip olema. Et ANnnab SIPelda. Masu on löök inimeste eneseteadvusele eriti meie inimtühjal maal. Et majanduslikus mõttes näe on meid ikka periooditi liiast. Aga vastandagem talvele  ja masule siplemine ehk Ansip. Vastandagem Masule oma isiklik askees. Ja siis pole sel välisel surutisel vaat et väga vigagi. Ilma rahatagi saab armastada ja häid raamatuid lugeda ja looduse raamatut lugeda ja väga vähese raha eest saab kalal käia. Ja käia saab hoopis ilma rahata. Aga mis ma ikka käian, lõpetagem ära sest muidu käib teema maha.

Külm on

Kui muiste katk ja surm inimesi Jumalale ligi hoidsid, siis nüüd teevad seda pangahärrad.

Paljud naised on oma meeste pantvangid ja nad kannatavad eluaegse Stockholmi sündroomi all. 

Emotsionaalselt on see talv ja külm juba väga väsitavad. Identiteedijutt jäi aja ja energiapuudusel korralikult vormistamata. Ehk siis teinekord kunagi veel? Selle kohta pole hetkel enamat öelda. Muud miskit kui seda mis on juba täiesti triviaalne ja mõttetu ütelda. Et lihtsalt on projekte mis on suurema arengulise potentsiaaliga kui teised. Aga tiksuda oma elu ära võib igas uskkonnas. Seda enam et ressurssi liigub sääl kah. 

Ei viitsi end enam igas kambas kehtestada. See on see mida mulle on öeldud et kui uuesti institutsiooni sisened siis ehk päris nullist ei alusta aga ega see palju parem kah ei ole. Üle o,5 ei tule. Ikka tuleb uuesti ronima hakata. Ma ei viitsi, minu ihus testosterooni tase juba vaikselt langeb. Ja see jooksuaegne pullide pusklemine ja kehklemine ja lõputu lummatus oma enda isikust ei kisu enam mitte niivõrd kaasa nagu nooremana. Et olengi ma rohkem vaataja ja tõdeja kui puskleja. Vähemalt relvad peaksin ma sel juhul saama ise valida. Nood noored pusklejad ei oska aga muidu kooslusi luua kui säherdseid grupeeringulisi, mis ei ole väga sümpateetilised. Sest kui sa selles ära ei väsi siis lõpetad ikka ühtemoodi mingi väikese impeeriumi valitsejana ehk. “He oversees his kingdom, so no stranger could intrude; his voice, it trembles when he asks for another plate of food.” (dylan)Ja ei viitsi kah nagu mingi don Altobello lõpetada kes veel surivoodilt tapmiskorraldusi annab. Või Taavet. 

Olgu see siis üht- või teistmoodi. Mulle piisab perest ehk küll. Siin ei pea kah sõdima enam. Võid end ehk lõdvakski lasta. Pigem ehk jätaks ressurssi teistele ja hariks oma väikest riisipõldu. Aitab omast väikesest riisipõllust küll.Harin seda ja asi ants. Ma ei taha olla mingi 3-nda järgu tegelane teiste suurtes asjades. Parem olla esimene tegelane omaenda väikeses projektis.

Tegelen parem oma isiklike projektidega, mis on sellised 3-e kopika asjad küll. Räime Reeda 5 kopikat või mis ta oli. Aga tegelikult on see suur missioon. Teha maagilisi reise ja pilastada teiste tõsimeelseid mälestusi jõudumööda. Selle läbi et sa oma versiooni kehtestad. Et saajarahva käsi on peal ja mitte vakarahva oma. Muud midagi. 

Minu metafüüsiline mäss muutub üha põhimõttekindlamaks. Ja suuremaks ja kõikehaaravamaks. Kunagine asendus- ja vabaajategevus muutub üha enam ja enam põhitegevuseks. Ja selleks oleks – jah teil on õigus, selleks oleks lihtsalt elu üle järelemõtlemine ja kirjeldamine ja mõned maagilised reisid ehk kirjatükid. Loteriivõitu enam eriti ei usu ja see poleks ka eriti eetiline. Sest ma ei usu piiramatusse heasse. Sest ma olen liiga palju seda näinud kuidas rumalate kätte saab palju raha ja võimu. Ja seda on väga kole vaadata. Ma siin ikka vahel mõtlen ka ikka ärkamise peale. Nüüd arvan ma et ärkamised hääbuvad osalt vähemalt ideedepuudusesse. Sellesse et ei teata mida edasi teha ja nii tehaksegi vaid sedasama ühte asja edasi mis viimaks ära väsib. Või pagetakse siis iseendi ja oma ideedevaeguse eest. Kuhugi kaugele maale nagu mennoniidid või elusõna või maltsvetlased.

Loteriivõit eeldaks väga madala enesehinnangu hüperkompensatsiooni. Nii madalat aga mul enam ei ole. Ja kui ma näen veel enda ümber usulisest unistamisest ära rikutud mõistusega inimesi siis on mul neist lihtsalt väga kahju. Nende all mõtlen ma noid, eriti vaimuraffast, kes on igast asju kokku lugenud ja uskuma jäänud ja ihalevad ja unelevad ja väsivad ja kuhtuvad. See on nii nagu kunagi noores eas kui ma püüdsin joogalist tsölibaati järgida. Ja kuhugimaani oli tore aga siis kui miskit märgi peal ikka väga talluti siis läks väga kiiresti ja metsikult ja eks peale toda võind siis ju jälle edasi viljelda. See on umbes samamoodi nagu on paastumisega, et helbid vahepeal kapsasuppi ja siis nälgid edasi. Ma ei eita askeesi, ma lihtsalt ei usu et see väga mõttekas hobiline tegevus oleks. Juutidel pole iiales muidu kui VT perioodilise nasiiritõotuse puhul mõttesse tulnud pühadust tsölibaadiga siduda. Ega Islamimeestelgi. Ma arvan et selles asjas on neil enam õigus kui teistel. Kristlastel ja hindu babadel näiteks.

Eks see olene muidugi sellest – see va pühadus et palju sa ise sellesse investeerid. Ja kui miskit askeedilist inversteerid siis pole eriti ju vahet mis see on. Aeg igajuhul. Aga pakkuda võib muudki. Tsölibaati või toidutust või mida iganes. Pääsi et investeerid – kui nii teed siis ka väärtustad ja omistad väärtust. Ja nii lihtne see ehk ongi. Ma arvan et ma annan aega ja klahvilõksutamist ja ehk aitab sellest küll. 

Üks imelik raamat sattus kätte “Sõnum” nimi. Autoriks nimetatud Peter Morgan. Müüja ütles mulle poolsosinal et tegelikult on see Lauri Vahtre ehk saunamees ise. Ja tõesti kaks liini, Jeesuse lugu ja Euroopa Parlamentaarse Assamblee lugu. Viimane tundub küll huvitavam liin olema kui esimene liin. Aga eks iga suur mees taha tänini oma evangeeliumi ära kirjutada. Nagu Bulgakov, või Kalmus või Morgan/VAHTRE. Saa tast aru. Jeesuse lugu aga tundub et kannatab mõningate puuete all. Ei tundu nagu miskit tõsist uut kontsepti olema. Pigem ehk lahtikirjutamine ja ehk ennekõike enda jaoks pigemini kui teiste. Et nagu avastad enda jaoks ja mõtled läbi ja mõtled et kuidas see siis ikkagi seal õieti olla võis. Et see liin tundubki mulle lahjavõitu. Teine liin on märksa rammusam ja ega ma ole veel läbi ka jõudnud. Aga imetlusväärne, mis siin ikka muud öelda. Imetlusväärne ma kordan. Mina ei saaks sellega hakkama. Kui ma Jeeuse loo järjekindlalt laseksin läbi oma kujutlusvõime siis saaks ehk midagi taolist aga miks ma seda nii ehk kronoloogiliselt tegema peaksin? Ei huvita lihtsalt.  Mis siis veel, ah jaa hommikul läks endine dissident Ahonen tööle, nii et lumi krudises. Et mis sellest? Ei miskit. Ise nägin. Ja siis veel see et vaidlesin mina õpetaja Salumiga selle üle kas Masingu luule või teoloogia on ajatum. Ma arvan et luule. Tema et teoloogia. Ja julgustasin ma teda, nagu ma ikka vanu mehi julgustan, omi lugusid rääkima. Salinger suri täna ära. Kaastunne. Minu isa rääkis ilusa loo sellest kuidas tema tollivalitsuses töötav isa tõi ära võetud apelsine sadamast koju. Kui siis tema nuga käes väikese eestiaegse poisina läks oma võõrasema poole et apelsini võtta ja ära koorida siis kutsus võõrasema talle politsei. Vaat siuke lugu siis. Ilma moraalita lugu seekord. Konverentsi teema oli diakoonia ja seda juhtisid üsna edevad vennad. Aga töö sektsioonides ja isiklised kontaktid olid kenad. Diakooniaga on nii et vaeseid on alati teie juures nagu Jeesus ütles. Ja Jumala Riigi üheks peamiseks tuleku märgiks on see et vaestele kuulutatakse evangeeliumi. Vaesed ei saa kapitalimaailmas iialgi tõeliseks ohvrigrupiks. Sest selleks peaks seesama maailm iseend maha salgama. Aga ta ei saa seda teha sest tal pole midagi asemele võtta. Ja kui kristlased neid ei väärtusta koos Jeesusega siis ei väärtustagi neid keegi. Nii lihtne seegi on.

Metodistlikust identiteedist V

kõigepealt väike laul

http://www.youtube.com/watch?v=9L1F0m6G1yY&feature=PlayList&p=0200B7FF37DFB5FB&index=0&playnext=1

Praktilised teoloogid postdenominatsionaalses kirkus

Dogma on sageli vastuolus kogemusega. Praktilised teoloogid versus süstemaatilised teoloogid. Süstemaatikud on sageli kauged teoreetikud kes eristavad seni kuni nad teavad kõike eimillestki. Teoloogia ei ole abstraktne teadus . Luther ütles te kogu teoloogia on praktiline. 

Kas Jeesus oli sütemaatik või oli ta praktik .

Ortdokslusest ortopraktikasse

 Uued metafoorid loovad uut reaalsust Vanad kujundid kaotavad vahel jõu meid motiveerida ning trivialiseeruvad. Kafka kui leopardid murravad sisse templisse mitu aastat järjest siis võetakse nad liturgia osaks.

Jeesus pakkus oksümoroonse hea karjase lugu. Vastuolulised sõnad kooskõlas või üheskoos. Näiteks ebajärjekindlad mõtted ; audentne koopia; hiigel krevett;  kõmisev vaikus. Ma olen hea karjane. Karjaseid peeti varasteks teiste inimeste maadel karjatasid nad omi lambaid. Nende staatus oli väga madal. Nad ei võinud kohtus tunnistada ega töötada avalikus teenistuses.

 Globaalne küla – see on juba klishee; orjastatud vabastajad

Identiteedi kujunemisest

Enesekontseptsioon ehk isiklik identiteet on summa inimese teadmistest ja arusaamadest iseenda kohta. Enese kontseptsioon on mõneti erinev eneseteadvusest  mis on teadaolemine iseenda minast ja selle erilisusest. Enesekontseptsiooni komponendid kaasavad füüsilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid atribuute mida omakorda võivad mõjustada individuaalsed atribuudid nagu näiteks harjumused, uskumused ja ideed.  Need komponendid ja omadused (atribuudid) ei ole taandatavad ka üldisetele kontseptsioonidele enesepildi ja eneseväärikuse kohta. 

http://hirr.hartsem.edu/ency/identity.htm

http://www.religiondispatches.org/archive/mediaculture/656/dreaming_

cyborg_dreams:_virtual_identity_and_religious_experience_

Kultuuriline identiteet tähendab kuuluvustunnet teatud gruppi või kultuuri ja ka tema mõjustatust antud grupist või kultuurist. Kultuuriline identiteet on sünonüüm ehkki mitte identne poliitilise identiteediga. .

Usuline identiteet  on kõige enam seotud loolise ehk narratiivse identeediga mis kombineerib omavahel mitmeid teisi identiteete nagu näiteks rahvuslikku, soolist, väärtustepõhist jms. Siiski on ühe suure kristlise identiteedi sees ja ümber mitmeid teisi ja väiksemaid. Äratusliikumiste identeet kombineerib lugusid Nelipühast apostlite tegude raamatust ja oma usutraditsioonist. Alguse saab see oma usutraditsioon aga reeglina mingi teise usutraditsiooni sees mida viimane ei suuda ega oska hinnata. Põhjuseks võib olla erinevate kiriklike traditsioonide põrkumine kus üks, näiteks Anglikaani traditsioon esindab rahvakiriku kontsepti ja teine näiteks metodistlik räägib aga kirikust kui päästetute kogust ja pühade osadusest.
Äratusliikumisel ei ole tegelikult pikemas perspektiivis palju võimalusi – reeglina on tal vaid üks võimalus, võimalus institutsionaliseeruda ehk teisisõnu muutuda ise kirikuks. Äratusliikumist hoiab elus võime oma sõnumit levitada, eriti mujal kui tekkemaal. Aja möödudes vorm jäigastub ja kriis leiab reeglina aset juba siis kui esimene põlvkond selles traditsioonis üles kasvanud lapsi täiskasvanuks saab. Tavaliselt õnnestub nood aga suunata hariduse saamise radadele ja muuta oma uue uskkonna esimesteks teoloogideks ja filosoofideks. Kolmandal põlvkonnal on kõige suurem tõenäosus hakata kas mässama või lahkuda. 
Aja muududes hakkavad pastorite kaela alla ilmuma valged laigud ja nn. suhkrutükid ehk hakatakse laenama sümboolikat sageli just sellelt samal uskkonnalt millele kunagi entusiastlikult vastanduti. Kantslitele hakkavad kasvama tiivad jms. Mäletan tänini seda kuidas ma kunagi, noore pastorina otsustasin vendade baptistidega ühes kalmistupüha pidada ja jätsin omast arust puhtast solidaarsusest pastori krae panemata. Lõppes aga asi nii et viimaks olin mina ainsana kolmest pastorist ilma klerikaalse tunnuseta.
 
Kõigepealt mõni sõna identiteetide olemusest. Inimestel on vaja ennast määratleda, et tekiks endast arusaadav pilt. Selleks vaadeldakse end mingi grupi liikmena ning võrreldakse ennast ülejäänud maailmaga. Kui ebaõnnestub luua selge pilt endast võib inimene kogeda ärevust.

Mõned identiteedid püsivad ajas praktiliselt muutumatuna (näiteks soo identiteet), mõned muutuvad aga sageli vastavalt elutsükli, sotsiaalsete suhete jne muutumisel (Jenkins 1996: 19-23). Rahvuslik identiteet nõnda nagu religioosnegi sisaldab lakkamatuid taasinterpreteerimisi, taasavastamisi ja konstruktsioone (Seleti 1997).

Võib eristada kultuurilist ja poliitilist etnilisust. Esimene neist viitab uskumusele jagatud keelest, religioonist või teistest sellistest kultuuriväärtustest ja tavadest. Viimane viitab poliitilisele teadlikkusele (Jary 1995).

Erinevatel rahvustel võib identiteet koosneda erinevatel ajahetkedel erinevatest komponentidest. Näiteks on leitud, et eestlastest rääkides on domineeriv kindlasti kultuuriline külg. Nii on eesti rahvusest rääkides/kirjutades oluliseks peetud ühist ajalugu ja eesti kultuuri. Lisaks kultuurilistele aspektidele on Eesti ja eestlaste puhul väga olulist rolli mänginud Eestimaa – territoorium, loodus ja põllupidamine.

Tänapäeval ei anna enam tooni eristumine etnilistel printsiipidel. Märksa aktuaalsem on kodakondsuse küsimus.

Tihti soovitakse omada mitut kodakondsust (eesti ja vene), mis viitab vajadusele luua mitmikidentiteete. Suure osa – hinnangu alusel ligemale kolmandiku Eesti elavate venelaste riiklik (rahvuslik) identiteet on topelt-identiteet, teatud grupil isegi kolmekordne (vene, nõukogude ja eesti). Seda identiteedi kahevahel-olekut saab iseloomustada mitut moodi, ühelt poolt on raske katkestada sidemeid emamaaga, teiselt poolt tuntakse teatud vajadust adaptatsiooniks ning integratsiooniks asukohamaaga (Kirch 1996).

Kodakondsuse valikul peavad inimesed oma hoiakute ja väärtushinnangute alusel ka reaalselt käituma. Kuid lisaks identiteedile on kodakondsuse valikul oluline ka kasulikkuse kriteerium. Ka need, kes teevad oma otsuse sunnitult (näiteks ei saa eesti keele oskamatuse tõttu Eesti kodakondsust), ei ava kodakondsuse kaudu otseselt oma veendumusi. Siiski näitab kodakondsuse valik hästi, kas inimene on laiemalt oma mõtetes ja tegudes rohkem Eesti või Venemaa-keskne.

Kodumaa identiteet. Identiteedijuures on oluline ka kodumaa küsimus – st millist maad peetakse enda kodumaaks. Uuringute andmetel (Tammaru 1999) on Eestit enda kodumaaks pidavate inimeste osatähtsus suurem nooremate seas. See seletub sellega, et nende seas on suurem Eestis sündinute osatähtsus ja neil ei ole sugulussidemed Venemaaga nii tugevad kui vanematel vene rahvusest inimestel. See kinnitab ka seda, et venelased on muutumas üha Eesti-kesksemaks.

Selline kahevahel olek võib tekitada identiteetide lõhestatust. Kõige selgemalt toob selle esile kodumaa küsimus. Kuna väärtushinnangutes ja hoiakutes puudub selgus, mõjutab see kindlasti kohanemisprotsessi. Nooremas ja vanemas tööeas inimestel on kodumaa identiteet selgem, keskealistel inimestel kõige enam lõhestunud. Nooremate hulgas on enam neid, kes peavad Eestit enda kodumaaks, vanemate hulgas aga enam Venemaad enda kodumaaks pidavaid inimesi.

On räägitud, et venelaste identiteedil pole etnilist baasi. Üheks etnilise identiteedi komponendiks, mis venelasi teistest eristab, on keel. Erinevad autorid on keelt pidanud olulisimaks sümboliks etniliste gruppide eristamisel. Seega on olemas ka võimalus uue identiteedi loomiseks etnilise identiteedi komponendi keele baasil (Vihalemm 1999). Keel on sübmoliks, mis eristab Eestis eestlasi ja venelasi.

Osa autoreid leiab, et kuna vene keelt rääkiv kogukond on kogenud poliitilist ja sotsiaalset alandust, võib see viia nende vene identiteedi kultuurilisele taaselustumisele (Daatland 1997). Venelaste mentaalsuses toimuvaid muutusi on osade uurijate poolt tõlgendatud kui astmeid uue etno-kultuurilise identiteedi formatsiooni suunas (Vihalemm 1997: 295).

Näib, et mennoniidid, kes on oma kommete ja religioosse identiteedi seisukohalt väga traditsioonilised, esitavad väljakutse meie traditsioonilisele nägemusele riigi, assimileerumise, integratsiooni ja kultuurilise sulandumise küsimustes – kõik tänapäeva maailmas olulised teemad. Riigiüleste protsessidega, on mennoniitide eluvorm minu meelest alternatiiviks traditsioonilisele rahvusriigile. Kui elujõuline selline alternatiiv on?

Mennoniidid on juba 500 aastat vastu pidanud ja seda on palju rohkem kui nii mõnelgi rahvusriigil on korda läinud. Nad on elujõulised, sest neil on alati õnnestunud kohaneda muutuvate tingimustega. Nimelt: kui mennoniidid sattusid rahvusriikide loomise protsessi keskele, kus riikide eesmärgiks oli esmalt konsolideerida oma territooriumid, näitasid nad end selle territorialiseerimise potentsiaalsete abilistena, näitasid, et nad on rahuarmastavad põlluharijad, kes sobivad riikide mõtteviisiga väga hästi. Nad on paiksed põlluharijad, head kristlased, ja see annab neile stabiilse grupi maine – kõik see aitab kujundada suhtumist. Siis aga nihkusid riikide prioriteedid territoriaalsest konsolideerimisest rahvuste ülesehitamisele. Niisugused muutused toimusid kogu Euroopas, mennoniidid kogesid seda Venemaal. Ja see tõi päevakorda rahvuse teema: mida tähendab olla venelane? Võib küll mõelda, et on olemas mingi eriline venepärasus, mis on ühine kõigile Venemaa territooriumil elavatele inimestele, aga nii see ei ole. Rahvus tuleb üles ehitada ja seda tehakse riigikoolide süsteemi kaudu. Kui Venemaal kehtestati üleriigiline koolikohustus, otsustasid mennoniidid, et rändavad Kanadasse.

Kanadas juhtus aga sama asi: kõigepealt oli riik ametis territoriaalse konsolideerimisega ja pärast Esimest maailmasõda hakati üritama mennoniitidest Kanada kodanikke või õigemini Briti alamaid teha. Ja kuna rahvusriiklike formatsioonide tekkimine ja konsolideerumine oli globaalne protsess, siis lõppesid ühel hetkel võimalused hõivata uusi territooriume, sest rahvusriigid olid enda alla võtnud kogu maailma, välja arvatud ehk näiteks Antarktika. Kuidas õnnestub siis riik üle trumbata ja vältida rahvuse pealesurumist? See käib protsesside kaudu, mida mina nimetan riigiülesteks. Mitte rahvuseülesteks, sest rahvuseülene viitaks otsekui rahvuse vahetamisele, mennoniidid aga jäävad rahvuste loomise protsessist kõrvale. Nemad moodustavad suhtevõrgustiku, ühtse kogukonna, mis koosneb maailma rahvusriikide territooriumidel asuvatest mennoniitide kolooniatest.

Üks mu informant rääkis, kuidas ta ületab Boliivia ja Argentina piiri: ta lahkub Boliiviast selle riigi dokumendiga ja vahetab selle siis enne järgmist passikontrolli Argentina omade vastu välja. See üllatas mind. Ühelt poolt oleksid nad otsekui minevikus kinni ja siis järsku kasutavad vaheldumisi kaht passi – omamoodi väga postmodernne. Ta selgitas: „Minu lapselapsed on argentiinlased, mu lapsed on boliivlased. Mina olen mehhiklane, mu vanemad olid kanadalased ja vanavanemad venelased. Aga meie isamaa ei ole siit maailmast, meie isamaa on taevas.” Kui mennoniitide ajaloo peale mõelda, siis tähendab iga uus ränne loobumist võimalusest saada mingi rahvuse liikmeks. Mõistad, mu informant pidas silmas seda, et tema vanavanemad ei olnud rahvuselt venelased, vaid et nad sündisid Venemaal ja ütlesid rahvuslikust kuuluvusest lahti selleks, et jääda truuks oma isamaale, nagu ta ise ütles: „Meie isamaa on taevas”.

Sinu informandi öeldu illustreerib tabavalt seda, et mennoniidid on tõelised globaliseerujad ja on seda olnud juba pikka aega.

Tegelikult oligi see üks mu esimesi väiteid. Aga asi sai alguse globaliseerumise eest põgenemisega. Nad aeti välja Püha Rooma keisririigist, mis oli üks esimesi moodsaid globaalseid impeeriume maailmas. Muidugi valitsesid ka näiteks Tšingis-khaan, Aleksander Suur ja Julius Caesar suurt osa maailmast, aga see oli teistmoodi maailm. Püha Rooma keisririik oli esimene kord, kus meile tuttavas maailmas oli tekkinud ülemaailmne impeerium. Nii et mennoniitide puhul üllataski mind see, et nad aitavad meil mõista, et globaliseerumine polegi kuigi uus nähtus. Me räägime praegu globaliseerumisest, rahvusvahelisusest ja multiidentiteetidest – mennoniitidel on kõik see olnud juba 500 aastat. Ja ikka räägime, et nad elavad minevikus.

Mennoniite armastatakse niisiis kujutada minevikule orienteerituna, minevikus elavana. Kirjutad, et „mennoniite kirjeldatakse tavaliselt tänapäevase maailma pahede vastu seisva kogukonna musternäitena”. Sinu raamat aga räägib ka „hälbimisest ja  konfliktidest”. Näib, et see on järjekordne väljakutse, mille mennoniidid meile esitavad – nad keelduvad vastamast meie romantilistele ootustele?

Sa näitad, et mennoniitidele viidates saab kritiseerida üldlevinud arvamust, otsekui oleksid „juurtetus” ja „nomaadlus” kultuurilisele identiteedile mingiks ohuks (nõnda kipuvad eeldama rahvusriigid).  Tänase maailma identiteedipoliitika näitab, et identiteet võib olla dünaamiline ja paindlik ning muutuda vastavalt poliitilistele, sotsiaalsele ja ideoloogilisele keskkonnale või – nagu mennoniitide puhul – vastavalt kohalike kogukondade sisemisele arengule.

Jah, nende „juurtetus” on ilmselge. Nagu ka see, et inimene ei pea tingimata olema kusagile „juurdunud”. Juurte metafoor on tüüpiline näide selle kohta, kuidas riigid mõtlevad, kui nii võib väljenduda. Sama käib ajaloolisuse kui legitimeerija kohta. Aga mis puutub identiteeti kui sellisesse, siis olen selle termini suhtes üha skeptilisem. Olen püüdnud seda sõna vältida, kuigi alustasin oma uurimistööd just identiteediuuringutega. Minu arvates on see mõiste kahjulik, sest sel on üks tähendus sotsiaalteadustes ja teine avalikus sfääris. Selle võib väga kergesti asendada teiste terminitega ja sama hästi saab hakkama ka ilma selleta. Usun, et raamatus ei maini ma seda sõna kordagi. Sama käib ka sõna „kultuur” kohta. Nende mõistete häda on selles, et kasutame neid mingite väga korralikult sildistatud, teistest eristatud rahvagruppide kohta – peaasjalikult selle näitamiseks, et nad on ülejäänud maailmast väga erinevad ja et on olemas mingi põhiolemus, mingi tuum, mis neid teistest eristab, ja et seda tuleb kaitsta.

Ühtlasi on riigid kasutanud mõistet selleks, et üksikisik rahvusliku identiteedi mõiste kaudu oma riigiprojekti külge liita. Kui ma üritan oma raamatus midagi põhjalikult koost lahti võtta, siis on see kogu rahvusriikide loomise protsess  ja loogika, mis ühendab riigi ja rahvuse. Nii et see raamat on territoriaalsuse dekonstruktsioon, riigiloome protsessi dekonstruktsioon, rahvusliku identiteedi loomise protsessi dekonstruktsioon. Viimane tuleb tavaliselt ülalt ja riik legitimeerib siis tagantjärele oma teod, mis tehtud selle rahvusliku identiteedi kaitsmise nimel. Nõnda hakkame nägema kõiki neid teisi identiteete ja jõuame etnilise ja moraalse identiteedini. Aga mida see identiteet tähendab? Mõistet ennast kasutatakse palju, aga kriitiliselt kasutatakse seda vähe. Minu arvates on identiteet avalikus sfääris liigagi laetud termin. See on avaliku sfääri tööriist, aga analüüsile ei lisa see suurt midagi juurde. Teisest küljest tuleb muidugi käsitleda ka seda, mida mennoniidid ise endast arvavad: nad on Christenvolk, Kristuse rahvas.

Narratiivile on antud olemise [being] kirjeldamise roll, mitte aga saamise [becoming] võimaluste loomine, väljendamine ja nende avamine.

See ei tähenda, nagu oleks narratiiv lõpetanud eksisteerimise. Pigem tähendab see seda, et narratiivprotsessi keskne roll teiste inimprotsesside (mõtlemine, teadmine ja reaalsus, teadvus ja identiteet) suhtes on suurel määral tunnustamata või maha vaikitud; ning sellest mahavaikimisest kannavad kahju mõlemad pooled.

See mahavaikimine on andnud põhjust rääkida kriisist ilukirjanduslikes romaanides  ja kunstis üleüldse, ning inimeste elu ajalise organisatsiooni lagunemisest – kriisist, mida tuntakse kui postmodernistlikku seisundit. Ometi on sellest kriisist tõusnud uus huvi narratiivi vastu, semiootika, lingivistika ja narratoloogia näol – hilinenuna näiv uurimus selle kohta, mida paljud tajuvad kaduva nähtusena. See taastekkinud huvi on suurel määral piiritlenud ennast kultuuriliste artefaktide süstemaatilise uurimisega – see vaatleb lugusid [story] kui teoseid, tooteid, või tekste. Ometi on selle uuest huvist innustust saanud mitmed teoreetikud, kes näivad liikuvat selle poole, et vaadata narratiivi protsessina.

Üks tähtsamaid nendest teoreetikutest on Paul Ricoeur, kelle kolmeköiteline teos “Time and Narrative” (1994-5) on saavutanud ülemaailmse tunnustatuse.

Ricoeuri kirjeldust narratiivi kohta tunnustatakse kui siiani kõige terviklikumat.
Tema kirjeldus vaatleb narratiivi kui meie ajakogemuse baasstruktuuri ning esitab kolmeetapilise mimesise protsessi, millest võrsub narratiivne identiteet ning kogu inimloovus. Nende ideede esitamisega paneb Ricoeur teistele järgimiseks programmi paika. Ometi pole Ricoeuri ideed probleemideta, ning kolme nendest probleemidest vaatleme siin; pöörates tähelepanu järgmistele autoritele: David Carr, Mihhail Bahtin ja Alasdair MacIntyre.
Ehkki ükski nendest probleemidest pole lahendamatu, viitavad need ometi vajadusele Ricoeuri kolmeetapilise mimesise ning narratiividentiteedi ideed ümber töötada, võttes arvesse narratiivi protsessuaalset loomust ning selle lähedasi ja lahutamatuid seoseid identiteedi, teadmise, teadvuse ja reaalsuse inimprotsessidega [human processes].

Illustreerimaks narratiivi protsessuaalset loomust, läheneksin siinkohal kolmest aspektist küsimusele, mis on narratiiv. Kõigepealt on võimalik vaadelda narratiivi kultuurilise artefaktina, teose või teksti või tootena, mis võib võtta mitmeid vorme, kuid mille lõppeesmärgiks on jutustada või avada [unfold] meie ees lugu. Teiseks on võib vaadelda narratiivi kui teadvuse ja eneseteadvuse fundamentaalset seisundit [fundamental mode]. Kolmandaks võib vaadelda suhet narratiivi kui toote ja narratiivi kui teadvusseisundi vahel. Seda suhet võib iseloomustada kui kommunikatiivset, mis on lõppkokkuvõttes ka keele ja narratiivi põhieesmärk.

Need narratiivi kolm aspekti sõltuvad üksteisest, ükski neist ei saa teisteta eksisteerida, ometi on narratiivne suhe neist kõige olulisem. Selle suhte alusel võib väita, et narratiiv on jätkuv ajaline protsess, millest võivad tekkida teised protsessid – dialoog, intentsionaalsus, teadlikkus maailmast ja teistest, kontseptsioonid ajalisusest väljaspool konkreetselt läbielatut, ning lõppkokkuvõttes isiklik identiteet.

Lange and Westin (1985: 19): “identiteedi loomise protsessi on kaasatud “seest poolt” inimese enda alateadvus ja jagatud grupisisesed stereotüübid ning “väljastpoolt” avalikkuse poolt peale surutud või tajutud personaalsed ja sotsiaalsed identiteedid. Kes on “mina” ja kes on “avalikkus” sõltub, muidugi, omaks võetud vaatevinklist.”

Erikson (1968: 161): “identiteedi loomine, algab alles siis, kui identifitseerumise kasulikkus lõpeb. See kasvab välja lapsepõlve identifikatsioonide valikulisest hülgamisest ja assimileerimisest ning nende sulandamisest uueks tervikuks…”.

•Vastandlikuna suuresti kaasa antud kollektiivsele identiteedile, mis ilmneb igapäevases elus kui enamusgrupi kultuuriliselt defineeritud käitumine, on privatiseeritud identiteet vabatahtlik teadlik valik, mis on sageli sümboolne ja ilmneb ainult teatud situatsioonides   (Stoller, 1996).

•Identiteet/mina kui nähtus on oma olemuselt sotsiaalne •Identiteedi elemendid on alati mh kollektiivsed •Saavutatud identiteet on ideaalis tasakaalus, valikuterohke, teadlik
•Maa •Keel •Seotustunne •
Venelasi aktsepteeritakse sarnastena (meie gruppi kuuluvatena), kui nad räägivad eesti keelt. Samas üldistatakse, et nad ei räägi ja seetõttu …. •Ühtset – jagatud territooriumi nähakse kohati ka jagatud saatuse alusena. See seotus läbi ühise saatuse on üheks võimalikuks Eesti identiteedi allikaks.
•Ma usun küll, et ma oleksin teist sorti inimene, kui ma oleksin ainult rootslane, see annab nagu teise perspektiivi mulle, siin Rootsis. Saab nagu rohkem aru inimestest, kes tulevad teistest maadest ja et Sul ei ole ainult see Rootsi vaade, nagu rootslased võivad olla kitsarinnalised. Kuna mina olen mõlemad, siis mul on võimalus vaadata asju mitmest seisukohast.
“… inimesed muutuvad tavaliselt rasketel aegadel, headel aegadel nad ainult räägivad palju muutumisest”

“Nad õppisid, et nende kohustused ei hoia neid eemal nende eesmärgist – vaid on osa nende eesmärgist. (Ja sageli olulisim osa)”

“Ei ole olemas Ühte Õiget Vastust”

“Otsides ei pruukinud nad leida oma kutsumust, kuid nad said palju teada iseenda kohta”

http://valgusepoole.wordpress.com/2009/11/28/uitmotteid-religioossest-identiteedist/

Meie kollektiivne identiteet formeerub sotsiaalses gravitatsioonis ja samavõrd loomulik on seegi et sotisaalsete tingimuste muutumisel muutub ka identiteet. Ei ole enam traditsioonilist vastast/kolleegi kui viidata siinkohal Girardi esskuju/takistus suhtele. Just sarnase sõnapaariga oleks kõige kohasem iseloomustada vabakiriklikkust. Ühest küljest on selgesti vastandatud suurele kirikule aga teisalt on algse innu lakkamisel üha enam ja enam püütud sellele samale suurele kirikule läheneda ning otsida temalt heakskiitu ja mõistmist. Veelgi enam kui vabakirikul ei õnnestu ise suureks saada siis mingist hetkest on ta oma olemasolu mõttes juba koostööst selle endise vastasega eluliselt sõltuv. Juhul kui ta ei taha lakata või manduda marginaaliks. 
Vastanduvad elemendid elavad aga usuliikumise sees jätkuvalt edasi ja alati on vabakirikluses gruppe kes arvavad et tõeline ärkamine saab vaid siis aset leida kui hakatakse seninsest radikaalsemalt vastanduma. Sellest tekivad pinged usuliikumise sees.  
 
Metodism algas 18. sajandil äratusliikumisena anglikaani kirikus. Selle liikumise juht oli anglikaani kiriku preester John Wesley (1703-1791), kes oma elu lõpuni jäi Inglise Kiriku preestriks ega soovinud ka luua mingit uut uskkonda. Ta tahtis vaid uuendada omaenda kirikut. Johni kõrval seisis selles töös tema vend Charles Wesley, kes samuti oli Inglise Kiriku preester ja kes viljaka kirikumuusikuna on kirjutanud palju anglikaani hümne ning enamiku metodistide kirikulauludest.

Nime “metodistid” panid John Wesleyle ja ta sõpradele kaasüliõpilased Oxfordi Ülikoolis, kuna John ja tema sõbrad olid väga metoodilised nii Pühakirja uurimises kui heade tegude tegemises.

Meie usume

Metodistidel ei ole – õnneks – mingit “erilist” õpetust või omapära, mille põhjal neid võiks teiste kristlastega vastandada.

See kunagine äratusliikumuslik “eelis” on ärkamise lakkamisega muutunud küll ehk pigemini puuduseks ja vajakajäämiseks.
Me ei taha oma identiteedis otsida erinevusi, vaid pigem seda, mis meid teiste Kristusesse uskujatega ühendab. Kirikulooliselt viivad meie juured läbi anglikaani kiriku Reformatsiooniaega. Struktuuriliselt seisame lähedal luterlikule kirikule. Samal ajal on metodisti kiriku teoloogias selgeid katoliiklikke ja õigeusu jooni.

Me usume, et inimene on langenud pattu ja kannatab – ning temaga koos kogu loodu.
Me usume, et Jumal on inimest ja maailma nõnda armastanud, et Ta on andnud oma Poja selle maailma lunastamiseks.
Me usume, et Jumal on saanud Jeesuses meiesarnaseks inimeseks, kes on kannatanud koos meiega ja meie pärast, surnud ja üles tõusnud meie heaks.
Me usume, et Jumal on rajanud oma Kiriku, et inimesed kõikidel ajastutel ja kõigis paigus võiksid selle kaudu kuulda Head Sõnumit ja leida tee tagasi Jumala juurde. Meil ei ole tõe monopoli, vaid me usume, oleme üks osa üleilmsest Kristuse Kirikust.

Me usume, et iga inimene võib kogeda Jumala tegutsemist ning Temasse uskumise praktilisi ja igapäevaseid tulemusi isiklikult oma elus.

Jumal kutsub igaüht osadusse endaga. Tema on see, kes otsib inimest. Me usume, et Jumala töö iga inimese juures on protsess, mis igal hetkel on täidetud Tema armuga. Jumal alustab oma tegutsemist inimeses veel enne, kui inimene sellest ise teadlikki on (seda nimetatakse metodisti teoloogis nn “eelkäivaks armuks”). Kui inimene tunneb Jumala puudutust ja võtab vastu Tema armupakkumise – usub Jeesusesse kui Lunastajasse, siis taastatakse patu tõttu katkenud osadus Jumala ja inimese vahel (seda nimetatakse nn “õigeksmõistvaks armuks”). Sealtpeale algab kogu inimese elu hõlmav teekond, mil Jumal kutsub ja aitab inimest saada Tema sarnasemaks armastuses ja teenimises (nn “pühitsev arm”).

Me usume, et kristlik pühadus on eelkõige “sotsiaalne pühadus”. Kristlase pühadus ei saa olla “individualistlik”, vaid peab väljenduma siin elus kaasinimese teenimises, kannatuste leevendamises ja kurjuse vastu võitlemises – ükskõik, millises vormis see end ei väljendaks.

Metodistidel on “terviklik elukäsitlus”. Me ei ole “kultuurivaenulikud” ega ükskõiksed ühiskonna või poliitiliste küsimuste suhtes. Parimaks näiteks sellest on  endine USA president George W Bush ja paljud tema kaastöötajad, kes on kiriklikult kuuluvuselt metodistid, nagu ka eelmine presidendiproua Hillary Clinton. John Wesley innustas metodiste lööma kaasa ühiskonna elus, omandama head haridust, lugema väärtkirjandust; ta ise oli raamatute masstiraazhis kirjastamise ja levitamise eestvedajaid Inglismaal.

Me ei taha jagada elu “vaimulikuks” ja “ilmalikuks”, vaid võtame kogu elu ja tervet maailma kui kingitust Jumala käest ja püüame olla Jumala kaastöölised kõiges heas.

EMK Tartu Püha Luuka koguduse veebilehelt:
 

Oleme elulähedane kogudus – meie meelest ei ole Kristlus midagi Mustvalget ja inimesed pole ühetaoliselt Hallid. Oleme kogenud, et just Jumalaga käies on Elu MitmeVärviline ja iga inimene Tõeline. Seda selgust tahamegi Sinuga jagada.

allikas:
http://tartu.metodistikirik.ee/

Laste ristimist tuleb Kirikus säilitada.

Imelik, et osade asjade eitamist põhjendatakse sellega, et seda pole piiblis kirjas, samas, kui osad asjad on alles jäetud, mida tegelikult ju ka ei ole piiblis kirjas. Huvitav, mille põhjal see valik on tehtud? Oskab mõni metodist kommenteerida?

 On meil siin üleüldse mõni metodist?

Tsitaadi autor: kantor on 21.07.2005, kell 16:01
on meil siin üleüldse mõni metodist?

Crusoe poolt läbi viidud küsitlus usulisest kuuluvusest näitas, et 2 metodisti peaks olema.

 Kommentaar: Antud materjalid on jäänud süstematiseerimata ja läbi töötamata. Vabandan.

Tagasi kodus

Olin kaks päeva ära ja pean vabandama seega lugejate ees. Viibisin nimelt Roostal 2 päeva, õpetajate konverentsil. Ja mis ma oskan öelda. Sai tekste produtseeritud, hinnanguid muid kui isiklikke pole mind keegi kutsunud andma. Mingi verbaalne voog tuli pääle, mis pole ei luule ega asi. Asi sai siis umbes selline:

Mul on kole kõle kõrgel ärklis (Alliksaar)

aknalauda katab lumetärklis

jõuab tulija kord ärklikorrusele

ühel öösel mis on valushele

sa peaksid juba kuulus olema

ütles mulle üks inimene

olen öelnud mõned kenad sõnad

olen julgustanud vahel julgustatud saanud

võõraid mälestusi hulga pilastanud

tahaks leppida ja rahu saada

aga mõni asi pole saadav

võimalikult vähe kurja teha

tahaksin – see pole enda teha

mingil määral aga siiski on

sedavõrd kui lubab tahte ruum

annab aimu mis on kurja juur

kaugel ulatub tast võrsuv vars

seni kepslen nagu aasal varss

liiatigi on mul varsaaju

süüdimatu pisut murelik

mulle meeldib väga julgustada

oma julgust sinuga ma jagan

julgust mitte kurjale vaid heale

see et võime mitte  et me peame

et me võime sest et meil on võime

et sa teed ja mitte üksi võimled

elu on küll kallis aga endiselt populaarne

elu on raske – võrreldes millega?

asendustegevus eeldab endiselt teatud asendeid

et see võiks põhitegevuseks muutuda

mis tooks välja mida head on sus

julgustan vanu mehi endiselt oma juttu ära rääkima

saatma ära oma kirjad maailmale

kirjutamine on maagiline reis

egotrip Gaza strip Strip tease

enamjaolt küll ilma Gaza ja teaseta

siin on tort ma panen peale kirsi

juhtus nii et pillasin ta tõesti

panin tordid kirsipuu alla

ja raputasin siis tugevasti..

ja olidki kirsid tortidel

mis mööda kukkusid need korjasin ja pillasin

siis tordile otsekui möödaminnes

mööda minnes sai öeldud ja tõdetud

sai otsitud platonistlikku pidu

kunagi pandud sai pidu

pidu ei ole enam pandav

kasvas ja võrsus see idu

ja pidu tuli veekord tagasi

nagu valgeks värvitud laev või puhas valge vangimaja

tuli tagasi musse endasse elama

pidu tuli viimaks ka meie tänavasse

aga enamik meist ei jäksanud pidu ära oodata

muud kui mina üksi

kirsid on ajas muutunud

murelikeks mureliteks aga siiski lohutavad need mind minu surelikkuses

suurem osa mu kirjadest maailmale on jäänud saatmata

sageli ei tea ma maailma aadressi

vahel polnud mul markki

vahel oli aga mark oma a-le täpid peale hiivanud

mul oli selle pärast väga mark

olen markki ikka hoida püüdnud  

kõige olulisema kirja jaoks

aga ma pole oma kirja sõnavoos ära tundnud

selles sõnavõsas piimmetsa vilus mis me suguvõsast võrsub

sugupuu ei ole enam sugugi tumm

sugupull kargab lehmanahaga üle löödud pukki

ja saab nõnda koormast lahti ehkki mitte koormistest

püüan oma eludeposiiti pikkamööda tagasi maksta

õnneks ei ole protsent kõrge

siiamaani maksan sulle lõivu

sulle kellega mu elu põimub

põhitegevus võrsub põhimõtetest

aga mu põhi on kivine ja mõttetu

tule ma näitan sulle millise kivi all vähid talvituvad

näitan sedagi kus nad suvitavad

minule on vähid huvitavad

vähid teevad vähikäiku

nad on enamjaolt automaatkäigukastiga ja ei kasuta manuaali

jäägu nad minust põhjalikult põhimõttelagedasse põhja talvituma peale

mina vähje ei põhja

keetmisel tõusevad nad pinnale

ja punastavad oma keetjate pärast

need on pooleli olevad luuletused

mõni pole isegi pooleli mitte

mõni on pooleni

mõni ei tea isegi kuhumaani

ka autor ei tea

luuletused on pooleliolevad võimalused

sõnapirukad mis ise endale koorikut kasvatavad

tegelikult olen ma pooleli olev luuletus

ja ma ei ütle siinkohal “olla” sest see oleks liialt pretensioonikas

need luuletused lähevad kunagi puhastustulle

ja jäävadki sinna

moraalsetest kangelaspoosidest lahti öelnud

süvenev sotsiopaatia võimaldab veel vaid üksikuid sööste

emotsionaalseid protuberantse

aitab vaid anarhosündikalistlik otsene tegevus – otsene kõne

mitte väsinud sõnavaht

üks õlalepatsutus, andumus kokkulepitud rollimängudele

olla anarhist ei ole vist liiga pretensioonikas..

loodame

olen omadele võõraks jäänud

võõrastele omaseks ei saanud

õnneks ees on veel ehk mõned käänud

olen andnud veelgi enam saanud

tõrjutuna tõrjutute hulgas

tuletõrjuja kes küsib tuld

liige pole kuid ma olen hulgas

mis võib ometigi võtta tuld

mitte keegi välja mind ei arva

arvan ära vahel arvan sisse

kullakallis kes sa kullakarva

arvan sind me ajaarvamisse

ajan asja

ajan asja ära

siis ma olen

ilma asjata

asjata on olla

väga paha

oma asja

tagasi ma tahan

asja teen

ehk asjatan

õnneks mitte asjata

nüüd on asi

mitte kasin

asi mis on

minu sees

asi

iseeneses

Metodistlikust identiteedist IV

1875-l on tekkinud alused islami fundamentalismi tekkeks Sharia seaduse tõsimeeleste rakenduskatsete näol. Fundamentalismi paradoksiks on see et ta sõltub sekulaarsest ühiskonnast enda ümber selleks et olla usutav. See tähendab et fundamentalism eeldab alati kontrasti. Fundamentalismi ajendiks on arusaam et sekulaarne maailm püüab religiooni hävitada. Nii elavad sekulaarsus ja fundamentalism omalaadses sümbioosis. Mõlemad innustavad üksteist. Fundamentalistid ateiste ja vastupidi. Fundamentalism on reaktsiooniline liikumine mis tõuseb esile siis kui tajutakse ohtu teatud inimgrupi põhiväärtustele. See oht võib olla ka väline nii nagu Lähis-idas. Variserid Jeesuse päevil olid kindlasti fundamentalistid. Nad püüdsid järelejätmatult täita juudi religiooni põhilisi arusaamu. Ehkki termin on uus on praktika vana vähemalt tuhandeid aastaid. Protestantliku fundamentalismi alged kerkisid esile 1910-l aastal kui anti välja esimesed 12 raamatut seeriast “The Fundamentals”. Sealt tuli ka nimi. Liikumisena kerkis fundamentalism esile möödund sajandi 20-e ja 40-e aastate vahel vastusena ohule mida tajuti lähtuvat sekulaarsest kultuurist. Samas ei tohi fundamentalismi segamini ajada ortodoksiaga. Erinevus on selles et sõnus keeldub fundamentalism arvesse võtmast mistahes muutusi. Fundamentalism on ohustatud inimeste klammerdusliikumine. See on reaktsioon ohule. Ortodoksia oleks pigem see mida võib nimetada kristlikuks konsensuseks läbi ajaloo. Konsensuseks mis rajaneb iidsetele reeglitele ning arusaamadele mis tulenevad jumalikust ilmutusest. Ortodoksia autoriteet ja legitiimsus tulenevad ustavusest, muutumatust ustavusest algsele tõele nii nagu seda kord – selle primitiivseimas ja puhtaimas esituses mõisteti. Fundamentalism on seevastu ortodoksia mis on modernsusega konfrontatsioonis. Protestantlik fundamentalism on teadlik reaktsioon 20 sajandi arenguile. Katoliku kirik pani bullaga vande alla modernismi eksitused. Fundamentalism on algusest peale vastukultuuriline liikumine mis kasutab religioosseid dogmasid selleks et kaitsta kultuurilisi piire. Teatud võtmedoktriine kasutatakse kui kaitsevalle ja barrikaade selleks et eralduda sekulaarsest kultuurist ning anda endile kindlustunnet, kuuluvustunnet, identiteeti ja eesmärgi tunnetust. Fundamentalistide teadvus on lakkamatus piiramisseisukorras. Neid iseloomustab getomentaliteet üheskoos pioneeri- ehk rünnakumentaliteediga. Katsed lahutada usklikke muust ühiskonnast on kestnud alates 16-st sajandist. Näiteks anabaptistid 17-l sajandil; baptistikogudused Londonis 1920- ndatel aastatel jne. USA-s jõudis fundamentalism oma kõrgpunktile. Doktrinaalne puhtus eraldati roojasest. Siiski ei õnnestunud muuta valitsevaid kultuuritrende. Uusevangelikalismi esiletõus viitas fundamentalismi ebaõnnestumisele peale 2-st ilmasõda. Fundamentalistid ei esitanud kristlust kui sotsiaalse perpektiiviga ilmavaadet vaid kontsentreerusid evangeeliumi ühele ainsale aspektile. Tulemusena esitati maailmale vaesustatud ja vähendatud evangeeliumi. Fundamentalism oli liiga teispoolne ja antiintellektuaalne selleks et leida palju pooldajaid. Uusevangelikaalsus oli uus trend ehk n.ö. kolmas tee USA protestantismis. Pöörates suurt tähelepanu teoloogilistele alustele loobus evangelikaalsus kultuurilisest isolatsioonist. Fundamentalism kestab aga edasi. Erinevalt islamist ei pruugi see võtta vägivaldseid vorme. Vägivaldne dekristianiseerumine võib aga küll viia vägivallani. The Fundamentals on 12 osaline raamatusari mis tõi selgesti välja teatud seisukohad nagu: Piibli inspireeritus ja eksimatus; Jeesuse neitsistsünd; Jeesuse lepitusohver ristil; Jeesuse ihulik ülestõusmine ja taastulek. Fundamentalistide meelest on Pühakiri veatu ja seda tuleb mõista sõnasõnaliselt õigena. Ajapikku saab just sellest suhtumisest kristliku fundamentalismi märksõna. Evolutsioonile vastandatakse kreationism.

Tuleviku kristlus.

Kas on tulevikku Lääne protestantismil? Stagnatsioon on üldtermin millega võib praegu iseloomustada peamisi protestantlikke denominatsioone. On ilmne et enamik neist ei ela ela 21 sajandit üle. Siinkohal mõeldakse ennekõike Anglikaane, Metodiste, Prespüterlasi jt. Mujal ehk aga läänemaailmas küll mitte. Mujal aset leidav kasv annaks siiski neilegi lootust. Ortodokside olukord on palju parem. Katoliiklased on 21 sajandil kõige edukamad. Üldise arvamuse kohaselt. See on suurim USA denominatsioon mis jätkab kasvamist. Vorme ei tohi siiski hüljata seni kuni nad veel mingitki ülesannet täidavad.

Nelipühilus. Üheks nende edu põhjuseks oli see et tegeldi ühiskonna nõrgimatega. Evangelikalism. Mingis mõttes on häälekandjaks ajakiri “Christianity Today” ja Billy Graham. Esiteks pöördumine John 3:7 plaanis. Lisaks suur aktiivsus kristliku elu aktualisatsioonis, igapäevaelus eriti evangelismis. Piblitsism – fookus piiblile kui kristliku elu ja praktika ressurssile. Piibel kui spirituaalse elu kese nii individuaalselt kui ka korporatiivselt. Ristikesksus.

Ortodokslus on algselt Bütsantsi religioon. Vene ortodokslus moodustab 83 persenti maailma ortodoksidest. Neidki iseloomustab pettumus akadeemilises teoloogias. Tundub kui eksisteeriks mingid 2 erinevat rahvast, akadeemiline ühiskond ja ilmikud. Teoloogia marginalisatsioon. Neid iseloomustab ka igatsus spirituaalse identiteedi järgi. Orgaaniline teoloogia.

Kristlik tunnitus Postmodernses maailmas. Traditsioonilised kristluse vormid ei oma Postmodernses maailmas mingitki eesõigust. Ideoloogiline vabaturg valitseb täielikult.

Don Messer, metodisti teoloog pakub identiteedi ümber mõtestamiseks metafoore ja mudeleid Uustestamentliku kiriku kohta. Miks otsida kaasaegseid kujundeid? Kujundid süütavad ettekujutusevõime ja annavad meile identiteete mis lähevad kaugemale pelgast kohusetäitmistest. Teiseks põhjuseks on ajakohasuse nõue. Otsing kaasagesete kristlike kujundite järgi võimaldab meil leida suunataju või organisatsioonilist motiivi meie usukogukonna jaoks. Uustetamentlikud kujundid Kristliku teenimise kohta. 2 kor 3-6 “Kristuse orjad ehk teenrid.”

 2 kor 11-23 2kor 5-18 nimetatud kirjakohad viitavad teenijale, ettekandjale ehk kelner-le. Hiereus ehk preester (elder) tuleb sellestsamast piibli “presbüteros-st”. Inimene vaatab alati teiste kui eeskuju ja mudeli peale. Millist pilti ta järgib, selline inimene temast ka tuleb.

Varakirikilikud kuvandid kristlikust teenimisest. Apostlid 1kor 12-28. Justinus märteri sõnul sõlmis kristus ühte kolm vana testamendi kujundit – kuninga prohveti ja preestri. Preesti kuvand on olulisim. Domineerima jäi praktikas aga vormiline ühtsus ehk liturgiline ja sakramentaalne kuvand. Reformatsioonilised kuvandid olid ennekõike kõigi pühade preesterlus ja jutlustamine. Kaasaegsed pildid on vast enim – nõustaja ja terapeut ehk kristlased kui hinge arstid kuna nad on alati vaimses mõttes rindel. Administraator, abistaja ja ämmaemand on samuti kasutusel. 

Täna vast siiski enim pastoraaldirektori pilt. Kristuse sõduri pilt kipub taanduma kuna tänapäeval on enim läänemaailmas levimas palgaarmee. Professionaaalsus ruulib nii nagu kõikidel teistel elualadel. Francis Asbury räägib oma päevikus kellegist Wrightist kes rääkis kantslist tühje asju selleks et inimestele meeldida, selle asemel et südameid muuta. Sulane ja ori – tänapäeval ei müü. Üheks oluliseks küsimuseks on soolisuse küsimus.  Jumal on transendentne soo suhtes – ta ei ole mees ega naine vaid sooülene. Inimestena ei õnnestu meil sooülesed olla. Kleerus on kas mees või kohitsetu ütles ajalooline vaade. Eunuhhid. Kuna sõna sex on tabu kleeruse jaoks olgu siis tegu meeste või naistega. Freudi järgi on seksuaalsus peamine inimesi liikumatõukav jõud. Kirik on veetnud 2000 seda alla surudes. Katoliku kirik reglementeeris seksuaalseid eneseväljendusi väga. Reede ja laupäev olid Maaria austuseks. Pühapäev ja esmaspäev vaeste hingede austuseks. Kõnekäänd keskajast andis tänu Jumalale teisipäeva eest. Siis võis. Täna võib ka kleerus omada ja teha sugu.

Hispaania kirikukogul 306 hakati kasinust ehk sugulist karskust eristama tsölibaadist ja tehti see kohustuslikuks. Erandeid oli väga palju. Protentandid püüdsid selle küsimusega tegeleda. Nagu Luther, kes arvas et parem on omada kaht naist kui silmakirjatseda ja kõik need jamad mis sellega seoses praktikas tekkisid. Kleerus oli kolmas sugu. Sinu edu vaimulikuna sõltub koguduse võimest sind mitte ette kujutada suguühtes olevana. Partenogeneesi http://et.wikipedia.org/wiki/Partenogenees läbi sünnivad pastori lapsed. Halvimal juhul aga täidab pastor lihtsalt oma sotsiaalset kohust ühiskonna eest ja sedagi üsna vastumeeleselt. 1936 aastani oli seaduse tasandil ebamoraalne kanda palja ülakehaga ujumisriietust meestele. Samuti 1960-ndatel aastatel oli veel keelatud lühikeses riietustes tennist mängida Asbury Teoloogilises Seminaris. 

Hoiduge suhtumisest et me pälvime vaid seda armu mida me oleme ära teeninud. See ei ole ei odava ega kalli armu küsimus vaid vaba armu küsimus ütleb Don Messer. See ei ole Jumala standard õnneks. “Üliinimlikud pühakud” on järgmine stereotüüp lisaks sootusele.  Kristlane/papp kui perfektne isik. Psühholoogid väidavad et paljud kleerusest kannatavad selle all mida võib nimetada ideaalse enesekujutluse koormaks. Pastor on võõras võõral maal. Ilmiku moraalne pale on eraasi, samal ajal kui vaimuliku eetiline pale on professionaalne asi ja kuulub sellisena kõigile. Isiklik ja avalik morral on see topeltheeliks mis moodustab me olemuse sisu. Donatistid väitsid et vaimuliku moraalne kvaliteet on otseses seoses tema teenistuse kvaliteediga samal ajal kui Augustinus ütles et sakramentide väärtus ei olene vaimuliku isiksuslikust kvaliteedist. Olla ordineeritud ei tähenda et sa pead kandma mingit valenägu et vastata kellegi ettekujutusele selle kohta milline üks vaimulik olema peab. Kõige kristlaste püha preesterkond tähendab mitte vaid seda et kõik inimesed on kutsutud kristlasteks, vaid sedagi et kõik kristlased on kutsutud saama inimesteks.

Teenimisteoloogia ehk pastoraalteoloogia. Niebuhr tuli ja tõi kaasa “pastoraaldirektori kuju” ja Henry Nouwen “haavatud tervendaja”. Ministri on and kogu Jumala rahva heaks. Preestriamet on Lutheri sõnul esindusteenistus. Kutsumine – mitte karjäär. Ordinatsioon tuleb sõnast ordo mis tähendab korda ehk korrapärasust ehk korrapärast ordinatsiooni ja see on 1 7-st sakramendist. 

Nüüd kujundid ise.”Haavatud tervendajad kaastatundvate kogukonnas”, “halastaja samaariamees”. Kiriku visiooniga on need kujundid alati seotud. Nimetatud kujundid tähendavad iseenda puuduste ja vajakajäämiste tunnistamist, see tähendab keeldumist enda kuju tegemisest mida inimesed kummardaks, see tähendab keeldumist enda raamida laskmisest ja seina peale riputamisest. See tähendab ka selle määramist palju au ja kellelt üldse vastu võtta. Frantsiskus  läks kerjama ja tõi siis vagajutu järgi paavsti pidusöögile oma kerjatud ja hallitava  leiva kaasa. Kaasatundvate kogukonnas veritseb süda, mis tähendab mida? Kaastunde võime tuimub kui me vaatame televisiooni. Meie kaasa tundmise võime on piiratud aga me kitsendame seda meeleldi veelgi. Me võime kogu kaasatundmuse ära delegeerida koos maksurahaga ja palgata imagoloogi kes konstrueerib valimiskampaanias meid kui kaasatundvaid inimesi.

Kannatavaid inimesi on palju. Nimetatud mudel on vastuolus individualismiga mida meie ühiskond ümberringi juurutab kus me õpetame õngi kinkima ja mitte kala. Ainult et paljud surevad enne ära kui nad õngega jõe äärde jõuavad. Kui ema Teresa kutsuti diskussioonile televisiooni kus teda provotseeirti jutuajamisele bioloogilise elu igavese võimalikkuse üle, vastas ta vaid remargiga milleks oli, “ma usun kaastundmisesse ja armastusse”. Sissepoole pööratud kannatus toob kaasa üksinduse, meeleheite ja küünilisuse. Vaid need kes ise on kannatanud võivad mõista ka teiste kannatusi. Kannatus teeb mõned kaledateks, kibedateks, tundetuiks ja kaotanuiks, teised aga kaasatundvateks. Su nõrkus võib muutuda su tugevuseks nagu AA liikumises. Betty Ford, presidendi naine rääkis sellest avalikult. Esimene leedi pööras oma haavad relvadeks et kasutada neid vähi, artriidi ja ainesõltuvuse vastu. Kaastunne – haavatud tervendaja jaoks ei ole abstraktne teoloogiline doktriin vaid elu olemus. Me teame mida tähendab olla võõrdunud ja võõrandatud. Tillich räägib sellest et arm tabab meid siis kui me oleme suures valus ja rahutuses. See tabab meid siis kui me tunneme et meie lahutus on sügavam kui tavaliselt. Vahel murrab just siis valgus sisse meie pimedusse ja me just nagu kuuleksime häält ütlemas – sind on vastu võetud. Ja seda hoolimata sellest mida usukogukond sulle parasjagu ütleb. Võta vaid omaks see tõsiasi et sina oled vastu võetud. Siis kui see sünnib – aksepteeri armu. Sa oled haavatud tervendaja. Ka ülestõusnud Jeesus oli ja on igavesti haavatud tervendaja. Haavatud tervendaja moto on järgmine: “Käitle õrnalt kõiki neid kellega sa kohtud sest neil on raske. Olgu sul kaastunnet nendega kes kannatavad. Sa saad muuta vaid neid keda sa kõigepealt armastad ja kellest sa tõesti hoolid. Sul on õigus muuta vaid neid kelle eest sa vastutad. ” Õiged ei vaja arsti vaid haiged. Matt 21:31 saduserid ja hoorad saavad enne teid Jumala Riiki. Need on need kes Schweitzeri sõnul need kes kannavad valu märki enda peal.

“Teenivad juhid teenivas kirikus”. Paavst Johannes-Paulus alandlik teener. “Isanda teenrite teener”. Kes on teist suurim peab olema kõikide teener. Tillich ütleb et sümboleid ei looda ega tühistata inimjõupingututuste kaudu. Need kas sünnivad või surevad läbi salajaste protsesside mis on teispool meie tajumisvõimet. Uuaegne juht on fasilitaator ehk abistaja mitte korralduste andja. Kõigepealt on juht teener. Ta on moraalne juht meie antiautoritaarsel ajastul kes pälvib oma autorteedi läbi teenimise. Kirik on kirik vaid siis kui ta eksisteerib teiste jaoks. Markuse 10:44. Millised on ohud selle kontseptsiooni vastuvõtmisel on kriitiliselt oluline. Kuidas saab teenija ja ori omale autoriteedi kui ta suhtumine on sellele risti vastupidine? Autoriteet on ise neutraalne termin. Liiga sageli seostatakse seda negatiivsusega. Kaameleoniks muutumise oht on samuti täiesti reaalne. Millised on identifitseerivad märgid sellise teenija jaoks ja tarbeks? Tegu ei ole staatuse vaid teenimisegsa. Mittestaatuslikes terminites oma teenimistööst mõtlemine. Preester on pontifex mis tähendab millegist üle ehitamist ehk sillaehitamist. Kes tahab olla juht peab olema sild, ütleb vana Welshi vanasõna. Autoriteet ei käi kaasas teenimisega vaid tuleneb teenimisest. Teeniv juht.

Mitmetes seminarides on ained nagu “liturg teenija” jt. sarnased sõnaühendid. Olla rajaleidja ei ole alati kerge.  Võtmeküsimuseks sealjuures – kes on talle ligimene?

“Poliitilised müstikud prohvetlikus kogukonnas” neid on kasutatud kui vastandeid mitte komplementaarseid ja ükstest täiendavaid termineid. Hereesia on lahutada palve ja poliitika. Kirik kui prohvetlik kogukond on avalikuks areeniks ja  areen kogemuste tundmise kohaks. Usu ja poliitika segamine on halvavaks hirmuks ajal kui kogukond kogukonna järgi tõmbab religiooni tagasi eraelulisse ja perekondlikku sfääri. Sotsiaalse pühitsuse mõiste on kadunud. See on hinge pime öö. 

Kas jumal on katolik või protestant? Jumal on hüüatus tänaval. Kas leiva järgi? Kristlus peaks olema enam elujaatus kui elu salgamine. Palve ei peaks enam olema maailmast tagasitõmbumise väljendus vaid maailmas kaasalöömise väljendus.

Poliitiline müstik on see kes näeb Kristust igas inimeses. Jumal on vähimas vendade seast. Poliitilised müstikud elavad sisemises vabaduses võttes vastu Jumalalt teenimisanni. Poliitilised müstikud on need kes kultiveerivad uut tüüpi inimsuhteid. Need on need kes võtavad vaimulikku kujunemist tõsiselt. On distsiplineeritud oma usuelus. Kes palvetavad. Kui julgustav on koguduseliikmele teada et pastor on parasjagu kinni sest ta palvetab ja ei saa praegu inimesi vastu võtta. Poliitilised müstikud ei aksepteeri teravaid vahesid materiaalse ja spirituaalse vahel. Kui ma olen näljas siis on see minu materiaalne probleeem. Kui teine on näljas siis on see minu jaoks spirituaalne probleem – ütles Berdjajev.

Nad reisivad kergelt või vähese varustusega. Nende jaoks on unistamine praktiline kunst. Kristlasena olen ma lootuse vang. Kui me muutume küünilisteks poliitiliste muutuste suhtes, siis limiteerib see ka meie võimet pöördumiseks, pööramiseks ja transformatsiooniks ehk ümbermuutumiseks. Poliitilised müstikud protesteerivad ja ütlevad “ei” mitte alati vaid selleks et maailma muuta, vaid ka selleks et maailm neid ei muudaks. Nad ei ole naivistid aga nad on lootuse vangid, nad ei heida meelt ka mitte poliitiliste muutuste suhtes. Juudi lugu räägib sellest kuidas üks mees tuli soodomasse selleks et inimesi päästa. Sellele mehele ütles keegi viimaks et kas sa ei näe siis et nad ei pane sind tähele. Näen, algul ma lootsin et suudan inimkonda muuta, ei enam, aga nüüd kuulutan ma selleks et maailm mind ei muudaks.

“Orjastatud vabastajad vikerkaarekirikus”. Thomas Merton – mu elu on täiesti paradoksaalne. Ma olen aga õppinud hakkama saama. Mu elu vastuoksused on Jumala armu märgid mu jaoks. Nii komplitseeritud inimene nagu mina nii segadusele ja meeleheitele loomu poolest kalduv, ei suudaks ilma selle armuta eladagi..

Paulus – head mida ma tahan, seda ma ei tee. Rm 7:15, 19.

Paradoksid – Jõuka äärelinna pastor jutlustab sotsiaalsetest heategudest, vabastusteoloog naudib kõrgema keskklassi elu, see kes räägib armastusest, riideleb oma kollegidega.

Usk on energialähe eluvõitluses. Iga suletud kuristiku järgi avaneb kohe uus ja hullem. Me ei suuda ellu jääda ilma eriarmuta. Kristlikule teenimisele on ohuks kui spirtualiteeti tajutakse vaid ja üksnes privaatterminites mis ei ütle mitte midagi sotsiaalse patu suhtes. Walter Wink räägib seestumustest mis tänapäeval esinevad enamajaolt kollektiivsetes vormides ehk teisisõnu juriidiliste isikute näol. Vabastus tähendab Jumala preferentset vaeste eelistust.