Archive for the '1' Category

Pakud katust? Palju pakud! Paku ikka.

http://www.ruukkihome.ee/renovation/contest/view/1df4c80c8e56ab64c8011dfa81ce7f63bd2b545b545/

Advertisements

heie

möödub aeg

jah aeg läeb mööda

aeg on ikka mööduv

temast maha jääd

sa löödud

lendab aeg

aeg voolab

tiksub tilgub

heidab mõned

kiired kõrvalpilgud

raskelt nagu laava valgub

talle kuulub lõpp ja algus

kaasa viimaks viib meid endid

ta on omanik – sa rendid

tiksub elu taksomeeter

aeg on raha

sinule jääb – eeter

aega ära me ei arva

kui ta peatub

siis vaid harva

mõned viivul tundub nagu

korraks peatub

kasv ja lagu

sina teda küll ei peata

aja pärast sind ei teata

kes sa olid mis sa tegid

olid terve ilma regi?

aeg lööb haavad

haavad jäävad

ehk on kuskil

mälestusteraamat?

aja päralt on kõik otsad

kui ta laseb otsad valla

siis võid olla vallatu

suures elubakhanaalis

koha leida elumaalis

jäävad

igavesed haavad

pooleli jääb

käsiraamat

olgu peale pole viga

jäägu pealegi siis – stigmad

aeg kui kaup on ikka minev

ta on ikka teel ja kuum

loodan teda kuskil ootab

teine armastaja – ruum

aeg on kiire ärev pinev

tuleb kaks neist üks on pime

üks on pime külm ja kalk

tal on kaasas sinu palk

teine aga elu ime

jäävad lood

jääb mis sa lood

jääbki elu ime

– meie ajaarvamine

heie

jutu jätkuks

juttu jätkub

jätku leiba

soovin

leiba jätkub

juttu jätkub ka

suu on täis

ma ei saa rääkida

anna tükikene

las ma proovin

viimaks leivapuru

vahelt pobisen….

kõike jätkub

kuni otsa saab

jutt saab otsa

leib ja

leivasööja ka

minu kodu

on mu sarkofaag

elan üle

üle õla vaates

tundub kõik kui oleks uuesti

süda peksab nagu lastesaates

kus ma esinesin

ükskord vanasti

see ei ole tunne – ehkki tundub

tunne oli seekord – päriselt

kuidas oli

mis sealjuures tundsid

mine tagasi ja päri selt

see on tunne ajatu ja eatu

mitte tunne aga tundetundmus

aeg on pidev kõik on järelvaates

elan läbi – seljataha vaated

jäävad –  mõni painab lõpuni

mõned asjad siiski nagu jäävad

nendest tean et needki pole jäävad

kuni kannab tundeemalaev….

seni tunnet sõnadesse toksin

sõnalisi vastavusi otsin

kirgedele raame kiretuid

sään ja lihale kitiinist kesta

paneks liha sisse mõned närvid ka

vorm on ainus määratud mis kestma

emalik ja hell on emakeel

emakeel mu süütu suur madonna

ikka põrmu langen sinu ette

kui printsess kes suudles ükskord konna

ilma et ta oleks teadnud ette

ükskord ammu saatus teele saates

ütles kiirelt tee

kuid ära kiirusta

elan läbi uuesti mis olnud

oli siis mis oli

või mis polnud

olgu peale

oli nagu oli

lootsid heale

aga välja tuli…

uuesti ma mõtlen selle peale

oleks võinud ju ka hoopis teisiti….

elan üle

pole viga

pagan, läkski nihu

närvid kuluvad

kuid tundeid miski ihub

püüan nendest välja võtta viimast

kuni kell on tühjaks jooksnud liivast

kõik on viimaks…

 üle

valuläve

valu pole

tühi paljas lävi

valust läbi

kõik on valutu

aga seda enam ma ei tunne

kui ehk Tema

minu palutu….

Tabud

Öösel sai ärgatud hullu unenäo peale ja siis vaadatud ellujäämist Alaskal ja siis veel üht saadet ellujäämisest. Viimselt ei õnnestu see kellelgi. Ajuti küll. Seda oli tore vaadata kuidas naised rõõmustasid kui mees 40 kg toore lihaga koju jõudis. Muudkui musitasid. Tea mis seda meest veel öösel ootas. Nii tulebki tubli kütti austada. Rahajaht on ajuti veelgi hullem ja raskem. Ja alternatiivmeest saab mängida vaid teatud eani. Kui rahalises mõttes ära petad siis aega ei peta sa ometi. Ja kaua sa ikka säärsaabaste ja punase salliga käid? Kaua käid. Siis võid edasi käia kui rahavood liiguvad. Kitse oleks ehk pisut lihtsam tappa. Mine sa tea. Aga koos toidunappusega tundub ka feminismus ära lõppevat. Kui mees hoiab elus tuleb meest austada.

Muidu on aga igast muid võimalusi, kas ise hästi elada või leida mõni muu mees.

Olen nõrk inimene ja minu ihu vajab tabusid. Olen siin siis jälle kahte tabu kinnitamas. Ja hoiatav unenägu on mul reeglina üks ja sarnane. Loodan et ma ei pea seda rohkem tegema, vaid võin selle juurde jääda. Väljaöeldud sõna hoiab vastutavana. Yess. Jälle see hoiatav unenägu mis sellega kaasas käib ja soov jumaliku kogemuse järgi. Ja soov liikuda sest see on ainus kindel tõend elusolu kohta. Kuni liigud seni elad.

http://www.mod.gov.ee/files/kmin/img/files/ELLUJAAMINE_-_Salu.ppt#257,3,ELLUJÄÄMISOSKUS

Mis saab siis kui rahu

minusse ei mahu?

Rahu kui ei mahutu,

olen pisut rahutu.

Minusse kui mahub rahu,

siis ma olen väga rahul.

 Siis ma tõesti olen rahul

kui rahu minu sisse mahub.

Rahusse ei mahutu,

kohe olen rahutu.

Aga küllap rahunen,

kuni leiab rahu – meel.

Küll ma ükskord mahun veel.

Senikaua rahunen 

Olen enesega rahul

Küll ma viimaks ära mahun

sinna kus ma puhkan – rahus

Harjutus jooksev metssiga

Metssiga jooksis metsas ringi. Jooksis seni kuni ta möödus Haukasilmale silma ulatuvate valguskiirte vihust. Kiired on siinkohal pelgad metafoorid sest haukasilm ei vaadanud siga sugugi mitte ettekistud kardinatega toas nõnda et oleks kardinasse nõelaga augu torganud ja siis ruumi paiskuvas valgusvihus metssiga näinud. Ei. Pealegi poleks Haukasilm ehk mõistnudki mitmete selliste sõnade tähendust nagu kardin ja valgusvihk. Ei, siinkohal oli tegemist pigem valgusvoo kui kiirega. Ja pigem, metafoori kui tegelikkusega.

Haukasilma silm oli konkreetne ja otsustav, vasak ajukäär töötas laitmatult, fikseerides peaegu automaatselt sea liikumiskiiruse ja jagades selle välgukiirusel metsalagendiku puudest vaba koridori pikkusega. Lisaks arvestas ta masinlikult töötav aju ka vasakult okstevahelisest kitsast koridorist paistva valgusvihu tugevusega. Silm rehkendas koostöös ajuga välja aja mis kulub nüüd, selsamal üürikesel hetkel, sekundi murdosa jooksul, vaadates jooksvat metssiga selleks et võtta seljast amb, tupest nool asetada nool ammule ja lasta. Rehkendus toimus arvesse võttes sündmuste liikumiskiirust ja oli nõnda tegelikkusest täpselt sama palju ees kui tarvis oli. See oli realiseerimata olevik, teisisõnu tulevik. Vastuseks sai oma ajult teada et tal on veel kolm koma viis sekundit seni kuni siga kaitsva põõsastiku varju kaob. Seda vaid sel juhul kui sea liikumiskiirus jääb konstantseks. Kui ta ei taha riskida läbi põõsaste laskmisega. Aga just seda ta tahtis. Haukasilm tegi kõik mis tarvis ja lasi noole lendu just selsamal hetkel kui siga oli juba poolenisti põõsa taha kadunud. Peale esimest põõsast oli veel üks väike, pisike, ütleme et poole meetrine koridor kust siga pidi läbi lipsama enne kui tihe põõsastik peale hakkas mille turvalises olus siga juba pääsmatult pääsenud oleks olnud. Just selliseid üürikeste võimaluste koridore armastas Haukasilm üle kõige. Just sellised, võimaluste koridorid, tegid tema meelest vahe vahele Kütil ja kütil. See oli Haukasilma meistriklass.

Heledalt kiunatades lendas nool ammult ja veel ehk sekundit pool…. ning leidiski aset noole ja sea kohtumine. Siga ootas noolt just seal kus ta ootama pidi, hoolimata sellest et ta ise sellest vähematki ei teadnud, ootas sellessamas pisikeses võimaluse koridoris. Selle koridori kõige viimases otsas, vaevalt sentimeetri kaugusel pääsvast puitunud põõsavarrest. Ja siis tabaski nool siga, kes lendas uperkuuti, tegi kaks saltot ja jäi surnult lebama. Väike verenire voolas sea suust, ta näoilme oli üllatunud ning võiks isegi öelda et isegi naeratav. Ehk oli see tolle sea tähetund, miski, mida ta isegi oodata polnud osanud. Miski ehk ülevam ja kaunim kui ta kõige metsikum unistus. Ehk oli see pääsemine igapäevasest sigaolemisest, see et teda arvati vääriliseks tema seaelust välja kiskuda ning hinnata ta maitseomadusi ühe teise liigi esindajate poolt. Ja need teise liigi esindajad tegelesid temaga veel pikalt ja kaua. Üksnes maks kisti kohe välja ja küpsetati seda pisut tulel ning pisteti pooltoorelt nahka. Nahk võeti maha. Süda läks sealsamas improviseeritud altarile. Et aga Jumalad tavaliselt kehva isuga olid siis tuli seegi lihaskimp inimestel ära süüa. Veri koguti toobrisse ja sedagi nõrutati jumaluse märgi ette otse valgele lumele. Aga üksnes õige pisut. Ülejäänu läks jahuga segamisele ja seegi küpsetati ja söödi siis ära.

Jah, oleks see siga vaid teadnud seda et ta tuntuks saab. Mida muud tähendab tuntuks saamine kui seda et sind ära süüakse. Kas siis otseses või kaudses mõttes. Kui ei sööda siis otsustatakse su üle pisut teiste kriteeriumite üle kui su liha maitseomadused. Haukasilm oli aga kütt nagu muiste. Just tema oli meie külast esimene kes tõi sellestsamast emisest jäänud põrssad koju ja hakkas kodus sigu pidama. Kui siis naine ütles et oleks jälle vaja liha lauale panna, ei viitsinud Haukasilm enam metsa minnagi, vaid läks tare taha aedikusse ja võttis seal põrsal kõri maha. Harivalde hakkas aga nurisema et jumalad ei taha sellised aedikusigu kelle saamiseks inimesed pole vaeva näinud. Haukasilm aga andis jumalatele valida et kas nad võtavad tema aedikust või jäävad hoopis ilma. Haukasilm oli jahimees ja nõnda ei saanud ta kaua ka lõuka eest lusikavart voolida. Ihu läks rahutuks kätte. Veri hakkas vemmeldama ja nooleotsad mis juba pisut roostes läksid taas käiku. Nii ei saanud ka tema ise oma kutse ja kutsumise vastu.

Paari aasta möödudes oli sigu aedikutes küllaldaselt mistahes ettevõtmiseks. Mis aga iganes ka ei liiguks, see  sütitas ikka Haukasilmas vana elevust ja pani vere mõnusasti vemmeldama. Ükskord oli Haukasilm kaasikus kui ühtäkki üks kaunis pikkade heledate juustega neidis end pisut eemal kasetüvede vahel ilmutas, lagistas naerda ja läinud ta oligi. Kes teab kuhu. Haukasilm otsis aga ei leidnud. Ta jäi veel pikalt ja kaua otsima. Siinkohal ei aidanud teda ka seni nii laitmatult töödanud loogika ja täpsus.

Sestpeale jäigi vaid kodukolle, lusikavars ja seaedik. Jäi rahu ja leppimine. Ja roostetavad nooleotsad.

Elu on kiire

Eile sai siis rahutuks mindud sest kui sa talve läbi unistad oma metsaoja läbisõidust siis tuli selline sisetunne et nüüd on viimane nädalalõpp asi ära teha sest vesi läheb alla. Ja oli siin ju ka välja kraaksutud et lähen. See hoiab end vastutavana, see et sõna on välja läinud. Nii et sai kanuuga metsas sõidetud. Pole mul enam sarvedega autot ja üksi pole see 33 kg suur asi just väga lustline maad mööda tarida. 

Ja nii hakkasingi siis pool kaks sõitma ja pool kolm olin oma kanuuga vee peal. Vesi langeb praegu kiiresti. Mis saabub ja mida ma loodan on jubedalt erinev,  ütles kord Alliksaar. Ei old jubedalt aga teistmoodi nagu ikka unistus ja täidumine. Või mõte elust ja elu ise. Eks nõnda saab ka surm kunagi erinev olema sellest mis mõeldud. Tea ainult mis osas. Minul on see mure et kas see hea tunne mis vahel väisab, see tunne et kõik on hästi hetkel endaga sotsiaalses võrgustikus, mis ehk ongi ju mingis mõttes Jumal. Et kas see tunne jääb või ei jää. Indiviidi individuaalne suhe Jumalaga on aga midagi veidrat, mida ma ei suuda ära mõelda ja endale selgeks saada. Ka tundub selline ülim individualism kuidagi sügavalt mõttetuna. Elik Jumal ongi ehk ülim kontekst ehk see kontekst mis kätkeb endasse ka sotsiaalse konteksti ja kõike muud kontekstid. Kogu meie sotsiaalse gravitatsiooni.  Sellegi mida me minaks peame ja mille Girardi järgi loob ja stuktureerib meie isiklik iha(lus) kogukondliku iha(luse) kontekstis. Kas polnud algkristluse fenomen just see et anti oma “mina” ära kogukonda tükkis varandusega nagu algkogudus Jeruusalemmas.  Ja moodustati sõna otseses mõttes uus rahvas ehk rahvus ehk väga selgete identiteedijoontega kogukond.

Nüüd on aga aeg mil meie usuline enesemääratlus on meie elus ehk teab mitmendal ehk heal juhul kaheksandal kohal. Kohtume Tikopia kristlasega küll aga ei leia ühist keelt, pigem ehk omamaise satanistiga? Või kuidas. Mis on abielusõrmus näitleja käes? Vähemasti püsikomponent? Kui mitte konstitueeriv. Sõrmus näitleja käes on aga kristlasel Kristuse märki küljes sageli ei ole. Teagi mis see võiks olla. Vanades kirikutes antakse ristimisel pühitsetud kaelarist. Minu arvates näiteks ortodoksluses ei ole religioon mitte usu küsimus vaid identiteedi küsimus. Näiteks üks peamisi venelaseks olemise viise. Protestantluses aga on religioon usu ja eetika küsimus. Eetika  ei tule aga hästi välja ja pole ka tüpaazhe keda jäljendada ja nii jääbki vaid usk. Usk peab aga paksude prillidega õpetlaste poolt olema enne õigeks kiidetud et uskuda saaks. Nood õnnetud aga ei usu sageli ise enam keda kuraditki. Vaat siuke lugu on. Kurvavõitu lugu.

  Ilma kogukonnata ei saa ega ole inimest olemas. Ja usuelu saab samuti olla kogukondlik vaid.  

Et see on see mure kas see hea tunne mis vahel väisab saab jääda siis kogu ajaks või kuni järgmise uuestisünnini. Ei tea aga loodaks ju ikka.   

Tore oli, sai ära tehtud see unistatud kanuusõit aga ihu sai üsna ära piinatud ka. Mahalangenud puid oli palju ja üle nende andis end upitada ja mätaste pealt lahti kangutada. Aga tehtud vähemasti. Oli ka mõte avada forellihooaeg aga see oleks liiast olnud ühe päeva jaoks.

Laupäeva õhtul oli History channelilt lugu Eliot Nessist. Sellestsamast kellest on film “untouchables” mis mõnede kujundite kaudu on ka Eesti poliitikasse  jõudnud. Sellest mehest kes Al Capone ära võitis. Pärast proovis siin ja seal ning muutus ise alkohoolikuks. Ei olnud kena lugu. Ma ei saa aru miks ta nii rapsis. Üks kasupoeg oli tal vaid. Mis nii viga elada. Minul on eetiline argument nimega “laste leib”. See õigustab paljutki. Neli alaealist. Ehkki ei saa öelda et ma ise alati sellega arvestand oleks. Aga natuke ikka. On kuskil põhjamudas ka põhjamõte.

Siis enne surma kohtus see Ness aga mingi vennaga kellega koos ta raamatu välja andis. Mis on nüüd kõige muu aluseks. Raamat sai küll tolle teise venna poolt ümber tehtud. Ja faktoloogia ära solgitud aga tema versioon jäi maksma. Nii tolle tõega on et lastakse üle, nagu koerad teevad. Kes viimasena laseb on seni võitja kuni uus ülekirjutaja tuleb. Ja sellest viimasest versioonist tehekse siis teisendeid inimkultuuri eri aladel. Ja kui see üks versioon juba väga levinud on siis ei ole teda enam lihtne üle lasta. Lasta võid aga vana uriinilõhn on ikka kõikidel veel meeles. Ja see tõde mis seal all kõige all esimese uriiina on ei huvita enam mitte kedagi. Ikka see versioon pigem mis enim tähelepanu saab. Nii sorgiti ka Nessi tõene versioon ära mingi kirjatsuura poolt aga mis sa teed. Sellepärast tuleb ise ülelaskja ja üle kirjutaja olla.

Ja eile sai vahitud 16 piirkonda koos Brucega. Tore lihtne film. Mida teha siis kui kõik need ühes piirkonnas kes peaksid karge tõe eest sõdima on korrumpeerunud. Aga üks noist ärkab, hilja küll aga siiski. Kui pätt saab muutuda miks mitte siis politseinik. Filmi kreedo oligi see et inimene saab muutuda. Hea küll las ta siis muutub peale. Las saab.  Ja see üks siis kes ehk küll tavaelus peaks ta ära viktimiseeritama on niipalju tegija mees ja käsitleb sedavõrd hästi püstolit et ei juhtu temaga nii. Sama stsenaarium on paljudes USA äktsönfilmides et see kes tavaoludes ära lintshitaks hakkab vastu ja vähe sellest ta teeb viimselt kõikidele teistele ära. Küllap on see sellise vaba reeglitepõhise ühiskonna üks tunnusjoon, erinevalt vanast ja väsinud Euroopast.

 Ja vaieldamatult vägivallalembene on USA ühiskond. Kuidagi piinlik oleks seal lausa mingeid muid  lahendeid pakkudagi kui noid mis läbi paugutamise käivad. Mingit põske hakata kuhugi keerama. Seda ei märgataks lihtsalt. Nii et seesama kollektiivse linthsimise ehk ohverdamise stsenaarium aga selle vahega et ohver hakkab vastu ja võidab ja kehtestab iseenda vägivalla  reziimi. Et õige asja eest saab ja tuleb võidelda ja võita. Ja selle nimel kui tarvis siis ka tublisti kurja teha, hea nimel. Noore ühiskonna asi mis aldis on paradigmavahetustele. Vägivallatu vastupanu tundub aga ikkagi võimendama ennekõike suhteliselt konservatiivset ühiskonnamudelit sest masse saab mobiliseerida vaid mingi suure asja nimel või selle suure asja raames. Vägivallaga õiguse eest võideldes piisab aga isiklikust täpsusest küll ja küll. Ja võid võita ilma massiaktsioonideta, lihtsalt tänu paremale tabavusele, klassikalises konfrontatsiooni väikelinna  tänaval. Siis kui kell lööb high noon-i.

Leidsin toreda tööpakkumise aga ramp seekord on minu sugu vale ehk küll rinnad on mul loomulikud, ütleksin et lausa üleloomulikud ja ka julgusest ei tule puudust:

“Pakun tööd julgetele suurte loomulike rindadega naistele.”

Kodus ja kodust

Täna sai raamatuid sorteeritud, maale jäi minemata sest oleks olnud ajapress peal kuna õhtul olid osadele pereliikmetel juba asjatoimetused määratud, ehk siis homme. Raamatuid sai sorditud kolimiseks. Isegi hämmastun kui palju mul neid on. Ja kui vähe ma neid tahan kolides kaasa viia. Pole mõtet, osad raamatud tähistavad lihtsalt läbitud etappe, aegu kuhu enam tagasi ei saa. Ei emotsionaalselt ega ka intellektuaalselt. Ei saa ei saa, mis neist siis enam hoida. Maal saaks põletada aga vedada ei tasu. Ja siis on üks suur küsimus veel mille lahendamist ma ootan, seoses kolimisega. Küsimus kuhu kadus ümbrik eristipendiumi rahaga Ilumetsale mis mul kodus jäljetult ära kadus ja mille ma oma taskust ära maksin. Et kas tuleb see ümbrik välja või ei tule. Ega vist tule, ma arvan. Aga väike lootus on ikka. Ja kõik need emotsionaalselt  olulised raamatud on mul alles, need mälujärjehoidjad, sest ma olen neid otsinud ja hoidnud ja ega mul endalgi ülevaadet ole. Aga on alles nagu täna selgus. Ruotsalaineni raamat mille ma olen ära tõlkinud aga mille käsikiri mul kadunud on. Ja hulgad igast metodistlikke raamatuid. Mida ma enam ei vaja. Kunagi tahtsin ma seda teoloogiat edendada sest seal tundus midagi olevat ja maaletooja on ikka hää olla. Nüüd aga mõtlen ma et milleks. Et ideoloogia ei tähenda suurt midagi, ikka rivaliteet vähese ressurssi nimel ja pärast on see mis tegelikult määrab palju enam ja enamat ka usuliikumistes.

Üks mahakäinud väsinud kultuurliberaalne kirik teiste seas. Eile oli telekas see Prantsuse mees kes eristas kultuure läbi kolme emotsiooni, lootus, alandus ja väsimus/lootusetus. Lootuse rahvad on Idas, alanduse rahvad on islami rahvad ja Lääne ühiskond on lootusetuse rahvas. Ehk küll ida-Euroopa on veel lootuse saareke lootusetuse meres. Eks nõnda või ka kirikuid liigitada. Eks alanduse rahvas ole nood sektid kes veel mäletavad kunagist tagakiusu ja survamist suure kiriku poolt ja see annab neile ehk jõudu tänini välja. Neil pole ka erilist seost mateeriaga vaid eks nad olegi sellised poolgnostilised moralistlikud sektid reeglina.

Lootuse kirikud on ehk… ma ei tea, Läänelikud uususud, keda ei paina traditsiooni taak ja kes võivad end korraga vastandada nii sekulaarsusele kui ka kiriklikule traditsioonile ja seda painavatele varjudele. Ja siis on vanad ehk lootusetute kirikud, kes sõdivad ellujäämise eest ja oma omaenda struktuuri all lookas, nagu katoliiklased ja ehk kuigi võrd ka luterlased. Luterlastele annab teatud hingamist see sümbioos rahvusliku romantismiga ja rahvuslike jõududega. Kui peavoolu poliitikas rahvuslik jõud modifitseerub ja taltub siis siis loob see sarnaselt väsinud ja vanade kirikutega ka uusi rahvuslikke sektante nagu näiteks Rahvuslik liikumine ja Helmed ja Liimid ja muud säärased. Neid tundub aga sama haigus painavat nagu sektantegi. Nimelt nii suured isiksused on seal et nad omavahel kokku ei suuda leppida ja pole neil kah nagu ressurssi mida jagada, erinevalt suurematest poliitilistest jõududest kus raha süsteemis märksa enam ringleb.

Aga ortodoksia tundub edenevat ja tõusvat, sest pedofiilia neid ei paina, nagu tundub.

Börsiinimene

Börsiinimene
 
Vestlesin börsiinimesega. Homo  börsiensis. Rääkis tema mulle et kõigub muudkui hirmu ja ahnuse vahel ta elu, kusjuures hirm kaotada on suurem kui on ahnus võita. Ja sellest kuidas ta kohe alguses algaja õnnega võitis suure paki raha aga et nüüd on pool aastat järgnenud sellele aeglane allakäik. Aga minema ju ka enam ei saa. Sest tekib sõltuvus ja võimalus raha teenida on väga reaalne ehk küll reaalis on tõenäosem märksa kaotada. Börsipäev algab seal kaugel maal meie aja järgi kell 16 ja kestab kuni 23. See aeg on siis sisustatud. Ja et LHV-st on võimalik siis osta otsepakett ja ise börsil möllata ilma et peaks maakleri tasusid tasuma. Kah eluviis ja kusjuures mitte eriti paha. Kasiinokapitalism nagu vist öeldakse. Teenida raha emotsionaalselt kui õnnestub muidugi teenida. Ja kasiinode puhul on ju teada et “house always wins”. Kes on sel juhul house. Ilmselt siis LHV. Ja eks iga otsi oma tera mis lõikaks. Üks tuttav kunstispekulant ilmus kaugelt maalt jälle välja ja tahtis rääkida maalidest. Tore, aga ega mina oma tuttavatest inimesega ei räägi kellest on hästi teada mida ta neist tahab.   Ja siis üks tore inimene tahab filmi teha. Ja sedagi et minul selles osa oleks. Eks ma proovi ja püüa ja siiani on päris põnev aga kas sest asja saab – ei tea. Minul aga on käsitöölise kutsumus ja võidmine. Mulle meeldib vaikselt oma asja teha. Nii on paratamatu see et väga täpseid tellimusi sulle enam ei tulegi. Selliseid tellimusi mis kasutaks su talente võimalikult ära. Ei enam. Sina oled aednik aga tahetakse sind tööle hoopis lüpsifarmi. Ja seda sotsiaalset kapitali kah nagu napib, milleks on õigete inimeste tundmine. Eile küll kohtasin ehk õiget inimest kes oli sopsus. Aga ehk oli õige. Inimest kes saaks täpsema tellimuse esitada. Ehk esitabki, mine sa tea. Ja ega sa siis väga pepsutada saa sest laste leib on mängus. Aga aeti mind eile taas rahutuks nagu ikka siis kui sa inimsuhetes raha lõhna tajud või aimad eespool rulluvaid võimalusi või vähemasti segadusi mis tõotavad uusi võimalusi. Üks inimene rääkis sellest kuidas tema ikka oma inimesi aitab siis kui nad ise aktiivsed on. Mina aga ei tea kas ma enam aktiivne olen, sest ma ei tea sageli kas ma oma inimene olen ja kui olen siis kellele olen. Ja aktiivne ei oska olla sest elu on õpetanud vahel varjule jääma. Ja administratiivsed/bürokraatlikud võimed on mul lisaks muule ka tõeliselt nõrgad. Nii tekibki rahutus kui sa aimad uusi võimalusi aga sa ei saa päris täpselt sellest aru mida sa nüüd siis õieti tegema peaksid. Ja sa ei saa aru sellestki kas see tellimus on nüüd vähemalt täpsem kui senised ja kas sa peaksid nüüd siis sebima hakkama. Või mitte. Aga siis tuleb see lihtne teadmine et lisaks muudele motiividele on veel see mida ma nimetan “laste leivaks”. See tähendab seda et ma olen nõus elama ja töötama ka mittetäpseid tellimusi täites. Sest et lapsed tahavad leiba. Ja mine sa tea kui täpsed tellimused neil teistelgi on. Kolmas tee on aga siis vist välistatud kui pead kõikuma hirmu ja ahnuse vahel. See kolmas tee millest siin mõned kirjed tagasi juttu oli. Eks enamik elualadest ja enamik loomadest ja inimestest elagi hirmu ja ahnuse pingeväljas. Ja hirm on vast enamjaolt alati suurem kui ahnus. Või vastupidi.  Ja ega nad oskagi teisigi teistmoodi võtta kui ainult nois kahes võtmes. Teisi inimesi ma mõtlen. Aga kolmas tee on just seetõttu tõeline alternatiiv kõikide nende inimeste jaoks kes ei taha kas põgeneda või rünnata vaid tahaksid ehk vaikses leplikkuses oma asja ajada. Ehk ongi siis just selle koha peal kristluse suur ja sügav sisu. Et on veel üks võimalus. Lisaks alistumisele ja/või ründamisele ja et selleks on elada rahukultuuris oma ligimesega. Vennaarmus,  mitte rivaliteedis. Tundub et parim mida inimesed, ka kristlased oskavad üldse tahta on reeglistatud rivaliteet. See oleks siis minu jaoks seesama pagemine/ründamine selle reeglistatud vormes. Loen EKL listi materjale. Ja tundub et selline fundamentalistlik joon siiski valitseb. Ja emotsionaalne õhutamine mis sellele takka kiidab, tehes seda peamiselt prohveteeringute vormis. Ja emotsionaalne usuelu virgub kohe kui “vett segatakse”. St. kohe kui midagigi juhtub hakatakse seda legitimeerima läbi prohveteeringute. Ja kuna omal ei ole lootuse poegagi võimule saada siis kiibitsetakse kaasa, eriti Iisraeliga. Ja nüüd kui rahvusliku liiduga veel asjad kokku pannakse ja leivad ühte kappi siis seda hullemaks asjad lähevad. Seda enam võimendub selline 200 aasta tagune kristlik/rahvuslik/romantiline joon. Mina hakkasin siin ennast kohati juba vasakpoolseks pidama aga ma saan vastulööke eriti kui ma jooksen laupapidi kokku sellega mida ma nimetan vasakpoolseteks lollusteks. Näiteks või metadooni asjus. Mulle millegipärast tundub et selle taga on mingi vasakpoolne maffia mis jagab suurt raha. Küsin vaid et kas nüüd hakkab riik siis omale ise narkomaane tootma ja alal hoidma. Võttes seega neilt ise ära võimaluse vabaks ja puhtaks saada. Ei lase neil läbi minna kolmepäevasest puhastustulest mis on tõesti kohutav. Et on metsikud narkomaanid ja siis on taltsad narkomaanid ja tavaliselt siis muutuvad siis esimesed teatud tingimustel teisteks. Muudetakse riigi enda poolt riiginarkomaanideks. Ma ei taha elada riigis kus riik omab ja peab oma narkomaane. Ausalt. Kui ma kohtun vasakpoolsete lollustega siis mulle nagu viirastuks vahel mingisugune vasakfemininistlik vandenõu selle taga. Mis alustab ehk metadooniga aga lõpetab kea teab veel millega. Kas siis bonobode või Jaapani makaakide sotsiaalse mudeliga? Ja siis tahaks ma viivuks ehk olla parempoolne ja ehk fundamentalistki, vähemasti mõnes ajas ehk. Ja sugeneb tõdemus et ei saa olla puhas üks või teine. Ja erakond petab sind ja sina erakonda. Sest miks ei peaks sa muutuma või arenema või teisenema. Miks peaks su erakonnalisus ahistama su vaimset arengut või määratlema sind kellegina kes sa ei ole. Ja sugeneb ka tõdemus et sa pole suut alal hoida head tunnet ei enda sees ega enda ümber. Ja kui sa ise seda suudaksidki siis teised rikuvad su selle hea tunde kohe ära. Ikka tunned et oled ebaõnnestunud ja pole suut inimesi enda ümber õnnelikuks teha. Sest mida muud on sul tahta. Kui seda et inimesed su ümber võiks vähemasti rõõmsad olla. No olgu peale olgu nad siis pealegi või üksnes rahul. Aga see tundub paratamatu dialektika olema et nii ei ole ega saagi olema seda head tunnet millest ma olen mõelnud et kui selle tundega õige surra saaks, siis võiks üsna rahul olla. Aga ega vast saa. Aga ehk leiab seni elades lohutust Maslowi püramiidi alamatel astmetel. Igatsuseks on metsa kanuuga sõitma minna eelolev nädalalõpp.