Arhiiv: 29. mai 2010

aeg on laine

vahel on ajameri tüüne

ei laineta

ainsagi laineta

siis käib ruumipuhang üle ajamere

ja paneb selle virvendama

siis tõuseb laine

ja siis tulevad jänesed peale

laine murdub

ja vahel tuleb tõuge altpoolt

maakoorest

kes röövis maalt koore ja ajas selle võiks

maa võiks

siis tuleb tsunaami

ajahiidlaine

sotsiaalne kollaps

ohtra ohverdamisega

mis toob viimaks rahu

ainult et inimesed vananevad kiiremini

aga siiski tundes kuuluvust

ja seda et nad on elanud murdelistel aegadel

mil neid on murtud

nad on selle eest tänulikud

vahel aga tuleb ajamere virve ülevalt

tea mis on üleval

see on siis kui Jumal ei räägi

siis on vaikne

aga siis kui räägib siis tuleb virve

vahel on ta tubli kolm sajandit vait

ilmselt ei ole tal midagi parasjagu öelda või ta siis

lihtsalt tõlgendajaid järele ootab

tuleb poisid, kiidab ta takka

tubli – semiootikud ja hermeneudid

siis teile üks Hermes abiks

kui järgi jõuate

eks ma pea siis jälle minema

ja uut ütlema

aga ega nad naljalt järele jõua

näiteks või ohvriteadlikkusega

ja isegi kui jõuavad siis

mida nad teha saavad

sest väärtused lähevad risti

maailm milles mõõdetakse väärtust rahaga

ja see mis ohvrit väärtustab

nagu õli ja vesi

sega mis sa segad

ikka ei lähe segamini

nii siis ikka piki paralleelseid ilmu

Ise ma ka imestan

et kas pole mul enam öelda midagi või pole must enam ütlejat

kas oli mul üldse midagi öelda

kas on mul üldse midagi öelda

kas saab mul veel olema mida öelda

ja isegi siis kui mul on öelda

mis siis

keda see huvitama peaks

ja järsku ei ole mul enam lihtsalt aega ütelda

olgu siis on või ei ole – mida

ja mida saakski olla öelda

ütleb sõber et hoia

ikka õlga all

viktimiseerimisvabal maailmal

oh jah

tahaks küll

kui selline maailm võimalik oleks

aga pole ju

jääb vaid urgitseda ja…

lõppeb kohe vara jagamisega mu

enam kui 20 a abielu (lõpus küll sundabielu)

metodistidega

ja sup kes alustas oma karjääri

minust lahtisaamisega saavutab oma lõpliku eesmärgi

ehk minust lõpliku lahtisaamise

tuleb leppida et ilma sinuga saadakse kõiges

hästi hakkama

ja igast ütlemine on enesekehtestamine

aga ma ütleks siiski

aga vist on veel pisut vara

ütleks öeldut, näiteks või

valgust rohkem valgust

või enam videvikku

varasemat koitu

ehedamat pimedust

või ütleks et vaata sa ennast

kui satud osalema kellegi

viktimiseerimises

vaata sa ennast sest sa ise oled järgmine

võimalik et oled

tunne ennast ära viktimiseerija ja viktimiseerituna

oli hiljuti konfliktikoolitus

küsisin koolitajalt selle kohta

tema vastu et see on see “patriootide hukkamine”

mis leiab igas sotsiaaldünaamikas aset

elik revolutsioon õgib omi lapsi

miks ta ei peaks

isegi evolutsioon õgib omi lapsi

aga tal on erinevalt revolutsioonist aega

ja ta ei pea oma tervist kiir- ja prügitoiduga rikkuma

tai jotain tällaista

enesekehtestamisest hästi ei pääse

nii ehk naa

ei meeldi meile et meid

elavana süüakse

kasvõi sääskede ja puukide poolt

saati siis suguvendade ja kolleegide poolt  

eriti vendade poolt

enam vennaarmu

lõpetage demoniseerimine – vennad

õppige vennaarmu Kainilt ja Abelilt

hahhhaaa

mina hakkan väikselt välja kukkuma

tegijate killast

aga mulle ka ei meeldi kui mind

näiteks või muusikaga ahistatakse

see trall kuslapi ümber

see jutt umbrohust ja kultuurtaimedest

on vähe imelik ja peaks loogiliselt välja viima

selleni et tuleks teha erinevad koodeksid kultuurainimestele

ja lihtinimeste kusjuures esimestel oleks õigus teisi sussidega peksta

kägistada ja nende liigeseid rauduste vahel lömastada

56% eesti inimestest on registris

kas sina oled juba kuriteoregistris

su isamaa vajab sind

tee oma kuritegu ruttu ära…

mida sa ootad

saa registrisse

saa inimeseks

astu enamuse sekka

ole negapositiivne

või siis posinegatiivne

posija

nurgataga

Kirjutas kunagi  P-E Rummo et Eesti kultuur on nagu vanalinna kangialuses oma sinilillekimpu müüv neiu. Ja wordpress on nõndasama, ruulib ikka lühivorm FB jms. Agressiivne ja rahvarohke. Mis siis on vahepeal saanud. On tartus koolitatud saadud. Hotell oli hostel ja seal teisel korrusel. A kto na palmu prõgnet? Küsis kolleeg. Vot i ja poshol. Na palmu. Jäin isegi magama aga siis ärkasin kell 1 öösel higisena ja tundega et kohe suren ära. Õhku pold. Mida teha aken lahti, tehtud, õues lärm, südalinn ju ja kaks meest magamas veel ka. Ei aidanud midagi kui muu ei aita siis ehk raha. Läksin receptionisti juurde ja nõutasin endale uue toa. Ei saa ju tagasihoidlikkusest ära ometi surra. Nooremana oleks ehk saanud enam mitte. Oli läbielamine. Aga edasi magasin nagu mauk.

Ja siis töö maal kaks päeva järjepanu. Eile oli close call. Juba varakevadel oli hunnik kokku pandud. Eile tundus siis sobiv tuul olema see põlema panna. Taevas pilves ja vihm kohe tulemas. Ilma aga klaaris hoopis ära ja sadama hakkas alles õhtul. Tuul aga keerutas, vahe oli umb 8 m lõkke ja küüni vahel. Ühtäkki aga küüni katuselt juba suitsu tõusis, mis oli natuke jube aga poeg mul nagu zhimpans ronis kohe katusele üles ja likvideeris olukorra. Mis oli meeldiv. Pilpakatus oma viimases kuivanud ja katkises faasis võtab tõesti hästi tuld. MOTT

Partkom sakrõt, vhse ushli na front

Et tuleb üha vähem ja vähem lihtsalt aeg on säärane. Ka uus tegija FB ütleb et “out of memory line”. Mida iganes see ka ei tähendaks. Tahtsin panna sinna üles mingi lause võtmes. “Võimalus elada on harukordne privileeg. Kohustuse eest surra aga pageks parema meelega.” Või midagi taolist.

Aga uudist ka: 

Associated Pressi fotograafi teatel on Bangkokis tulistatud kolme välisajakirjanikku, kellest üks tundub surnud olevat.

Fotograaf nägi ajakirjanikke kolmapäeval haiglas, mõni tund pärast seda, kui rünnak meeleavaldajate vastu algas.

Üks ajakirjanikest, kes tundus olevat pärit Lähis-Idast, oli saanud rinda haavata. Ta ei näidanud mingeid elumärke.

Fotograaf nägi ka vähemalt seitset tailast haiglasse toodavat. Pole teada, kas nad olid surnud või teadvuseta

heie

ma otsin asjata…

mu igavik on aine

mis maha jätan

oma jälgedesse

ja lugu sellest

otsiv igavikku

me mahutume

lahedasti lukku

nii unustusse

kui ka ajalukku

seal pole viimselt

vahet suuremat

kas oled nimetu liustikumees

või vaarao hiiglaslikus püramiidis

loeb see vaid mis ta ise teeb

kas vaarao või liustikumees

teispoolsus on mu enda selja taga

seesama jalajälg

mis kohe uhutud saab veest

jääb maha must

ja ootab mind siin ees

ma olen nõristanud eluandvat

ainet

ja mõnitanud

korralikku kainet

ja ikka arvanud et mul on eriosa

et olen eriliselt osav

kuid mitte midagi ei ole teha

see lugeja on seekord taandatav

……………………………

keegi  hiljuti mind murtud meheks nimetas

mis tekitas vastakaid tundeid

tea ehk olengi ses ilmas

mis vaid murdjaid väärtustab ja hindab

keegi viskas näkku kinda

nii ma elangi nüüd

kinnas näos

võtan kinda näost ja panen kätte

ootan kuni kättemaks saab kätte

…………………………

pole suurem asi murdja enam

lõikehambad nüriks jäänud

ei saa  kaelaarterile enam hästi pihta

……………………………

kui mus pole enam mängulusti

mingit soovi tunnet sõnastada

mingit soovi võtta ega jätta

enam kui

ei lase minna

ega anna tulla

siis vast jään ma alles hätta

kui ei taha kala tappa

kahju hakkab vihmaussist

sääsest kes mu käsivarrel imeb

imeb mind no on vast sucker

määrajast kes kaugel eemal määrab

ma ei hooli

las ta olla

teda ma ei väära

täiskasvanumaks enam ma ei saa

vaid vananen ja kordan tehtud käike

ma muudkui kordan samu skeeme

käin läbi samad rehad

astun läbi ämbrid

on tunne soe ja vana

tuttavlik

sinugagi mida muud me teeme

ikka sedasama

sellel laval ütlen ära oma palve

sina kuulad pealt ja oled väga rahul

väga palju sinusse ei mahu

mind – ma olen ikka pisut pahur

sest et mul on palju enam anda

….

tean selles suures mustas torus

enam tagasi ei saa

 kui juba oled lahti lasknud

oled samahästi

väljas all basseinis

sellest kastist enam ei saa välja

mida alla lasevad

kuus kätepaari 

…..

elades  elu paralleelsete sirgetena

mis iial ei kohtu

oleme me eri liiki

meid ei liida muu

kui liiprid

kalk teras teel

mis tulevikku

kuid igatsus

end siiski vahel

kruusast raudteetammil

murrab läbi

ja puhkeb kevadel kui

väike paiseleht

what the…..

küsib ta viimaks

kui rong üle sõidab

heie

 ma ei sõdi saatusega
kui siis mängin
ehk ruletti

kuni saatus ise

võtab letti

vahest mõni

trügib vahele

enne kui ta võtab

vahele

rulett on vene

mitte Vatikani

ütle, Ene

kes see ära pani

pani ära nii et

nüüd on pandud

ütle Ene

kellele sa andud

mina kui

siis ehk

vaid saatusele

Ma ei tea mis

kirja pannud

Tyche

ma teen ikka

oma tükke

kes need kokku paneb

ühte pilti

risti peale

kinnitab kes silti

ütleb ära

kes ta siuke oli

mis nüüd saab

ei teagi ma kas saab

võimalik et jääbki saamata

ehk vaid olümposlased

teavad sellest

mis Zeus keelab

millel tulla laseb

oli elu

olin osanik

riiki polnud

oli osariik

kõik mis oli

oli nagu poolik

elu oli

polnud eluloolik

pisut oli pöördelisi aegu

siiski oli

enam kui on praegu

mis nüüd saab

kui enam pole

võimeline teoks ei

vastutuseks

ütle mulle armas aeg

kes sa minu oksa saed

aga aeg ei kosta

musta ega valget

teist tal pööran palge

peksa siis kui muidu sa ei saa

peksa kuni pekstud saan

pekstud saanud

loendamatuid kehi

rehepapp kui peksta võtnud rehi

kuskilt maalt

ei tõmba enam

kedagi ta alt

lootus jääb

ta oleks võinud

vähemalt…

matus

Eile oli matus. Vana mees läks ära. Naine jäi maha ja palju lapsi ja lapselapsi. Midagi oli selles zhestis viimases millega vana naine oma vana surnud meest veel sättis ja ta pintsakurevääri kohendas. Eks olnud ta elu  aeg niimoodi teinud kui mehega välja läks või läks siis mees ise. Talitus sai ära peetud aga kalmistul kallas nagu oavarrest ja minul vihmavarju loomulikult ei olnud. Kuidagi ei sobi nagu minek ja selline õitemeri ja hardcore kevad nagu praegu on.