Arhiiv: 30. apr. 2009

Eks me arene

Ega ma väga arenguusuline ei ole. Pigem teeb inimene otsuseid ja kui ta nende juurde jääb siis on ju hästi. Arenguusk on enamjaolt endapett. See on suur sekulaarne ja vahel ka religioosne endapett. Ehk küll mitte alati ja igakord. Aga ega ma tea. Ma lihtsalt deklareerin intentsiooni. Ja sellest olen ma ka aru saanud et tuleb ja tasub investeerida suhetesse enam kui muusse.

Sestap ka kõikide võlglaste vabakslask ja jätkuv uksel seismine. Ilma auta tahaks elada. Ilma auta selle sõna tavalises tähenduses. Au nimel tehakse enamjaolt kõik nood jubedused mida tehakse. Mäletan kuis ma lugesin Kolme Musketäri ja mõtlesin et milline ulmemaailm küll kus mingi taskuräti pärast teist mõõgaga läbi torgatakse. Aga lapsel on peaasi et põnev oleks. Olgu või jube, peaasi et põnev. Ja kõik ikka au nimel. Kah mul au. Au on see kuni neljanda põlveni ulatuv kättemaksukohustus nagu see tänagi sageli mõnes ilma paigas käibel on. See ongi vägivalla nõiaring. Ja miks ei ole see armastuse nõiaring? Sest armastus jätab jumalikuna nagu ta on, inimesele alles tema vaba tahte, vihkamine aga ei jäta vaid seda tembitakse au ja häbiga ja programmeeritakse inimene teele – kätte maksma, käima ringiratast mööda taldrikuserva ja sealjuures uskuma et ta elu on sestsamast vihkamisest mõtestatud. Ei ole.

Ja moraalse raamatupidamise nimel tehakse ülejäänud sigadused. Au ja moraalse raamatupidamise tasakaalustamist aga millegi pärast hääks peetakse. Ei saa enam aru – miks. 

Täna sai vähe ihu kurnatud ja ehk sai vähe liiast. Homme siis talgutama. Mõtlesin et kui läheks Olevistesse.

Advertisements

Kiire päev

Päev on kiire olnud aga kena ja tagajärjekas. Kodanikuühiskonna egiidi all.

“Ükskord on Eesti ….kodanikuriik”, ütlen mina. Kodanikuühiskond, see ja selline kus igaüks 100st on handpicked. Ja järgi käidud. See oleks siis see riik mis omaenda riigi sisse jõuab. See riik mis seestpoolt suurem on kui väljast. Muidu väljaspoole saime me ruttu asjad selgeks. Aga kodanik ärkab aeglaselt. Rahutegemise manuaal tuleks kah välja anda.

Vaata Tiina ma ei taha siin kolmandaid inimesi eriti veel nimepidi nimetatuid taga ega ees rääkida. Inimesed ei ole üheülbalised vaid keerukad. Ja minu kohus on ikka inimestest hääd uskuda. Kas mitte ka sinu? Ja veel vabanda et sind kustusin ära, tundus nagu natuke provokatiivne. Ju ma ei taht siis sellest parasjagu rääki.

Aga ükskord tuli mu kabinetti üks härra keda ma pold iiales kohanud ega kellest ma pold kuulnudki ja ütles et tema ema öelnud talle et mind võib usaldada. Ise laigulistes ja isoleeriga teibitud mobiil käes. Ise rääkis mingitest Vovadest jt-st. Universumide vahelise malekeskuse loomisest nagu 12-s toolis kui klassikat meenutada.

Olen püüdnud ka selline olla s.t. inimene keda võiks usaldada. Vaimulik nagu ma olen.

Muuseas Eestis on üks inimene keda võiks usaldada. Õpetaja Harri Rein Ruhnul. Tema juurde sõidetakse pihile.

http://www.eestikirik.ee/node/2418

http://kerikaal.blogspot.com/2008/05/haigutab-kantslis.html

Muidu olen nigu see.. mitte ei tule nimi meelde kes kümnete kommentaaride kaupa sappi ja soppa valas. Aga me suhtleme inimestega eri tahkudest lähtudes. Näiteks tuleb ristiisa kirikust ja kingib inimesele suure summa. Ja siis pärast kui küsida sellelt inimeselt mida ta ütleb tolle inimese kohta siis saab vastuseks olla vaid et üksnes hääd. Teised inimesed aga võivad rääkida sootuks eri tahkudest sootuks midagi muud. Kui nad tahavad. Ja isegi kui on siis ei pruugi tahta.

Kui me heale apelleerime siis tuleb enamjaolt ka hea esile vähemalt sinu kui apelleerida suhtes. Ja kuna minus heale apelleeriti siis tuligi hea esile nii minus kui ka teises härras.

Ma olen hingehoidja ja kui sa teaksid mida kõike teinud inimeste hinge pean ma vahel hoidma? Ei saa öeldagi.

Aga sellised inimesed mulle ei meeldi küll kes sind/mind palgalt meediatoormeks ilma silmagi pilgutamata maha müüvad, vaid selleks et oma nime uudise või jutukese all näha. See on tänane juudasuudlus. “See kes minuga koos oma palukese kastutab…annab mu ära”, nagu Jeesus ütles. Aga mina olen omad arveraamatud maha pannud. Vt Kirikiri Lakoff.  Ja püüan mitte sõdida. Vaid otse vastupidi.

http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=95

Pühakiri ütleb et mis halvast soost ja põlatud, selle on Jumal valinud….

Omada või olla

On selline Frommi raamat. Kas videot vaatsite InnoIrja-st. Kahest eestlasest. Ma tunnen ka seda Tõnu, muuseas. Seda kolmandat eestlast. Päris naljakas oli. Zavidna, zabivna. Oh mis sõna see selline oli?

Eile sain maal vee sisse, hea inimese abiga. Nüüd võiks seal siis olla. Kumalast verandalt aga lahti lasta ei saanud sest ta ei lasnud. Kurb. ;-(

Eile hulkusin pimedas ringi ja oli selline lõhnaõhtu, millegipärast, et inimeste maailma lõhnu oli palju õhus hõngumas. Nii nagu ST Exupery inimeste maa valgustest kirjutas, nõnda oli mul lõhnaõhtu. Ja millegipärast meenusid USA lõhnad. Mida siin pole. McD-i kõrvetatud rasva lõhn tuli kaugele ja leivakombinaadi lõhn. Ja ehitusjärgne lõhn uues veel avamata osas Rokalmaare keskusest. Aga lõhnade jaoks meil ju sõnu pole. On vaid maitsesõnad ja neidki hästi pisut. Nii et kahjuks ei saa noist rääki. Ja siis kogun jõudu et üks asi veel ära teha. Enne kui Tartust ära kolisime läksime selle mäe otsa mis meile aastaid köögiaknasse paistnud oli. Kõigepealt tuli see aga üles leida. Ja leidsime. See oli Kambja surnuaed. Ja sõime ja pidasime piknikku sääl.

Muuseas mune on väga hea resti peal küpsetada, eriti vutimune. Ja selles võib InnoIrjal õigus olla et mis noist piimatoodetest süüa niipalju. Et inimene ei vaja kasvuhormooni enam täiskasvanuna ja see mõjub pigem halvasti, piimarasvast rääkimata. Ja nüüd sõidan iga päev 2 x üle Mustjõe aga see sillast ülespoole jääv haru on ikka veel käimata. Tuleb ära teha.

Forell oli imehea mis ma püüdsin, ereoranzi lihaga mmmm. Kodumaa putukate pääl kasvanud. Kahju oli mul ainult tast seekord. Süda on haledaks läinud. Siiani oli vihmaussidest kahju nüüd juba kaladest. Kasemahl jääb praegu kinni ja vahtrad hakkavad õitsema juba täna. Siuke hetkeseis on. Nüüd ei taha muud kui kalale. Haug hakkab ilmselt nende päevade sees võtma.

Aga lisaks siis eilsele lõpuosa jutule niipalju et: Siin on vastuolu saamise ja olemise vahel, isegi mitte omamise vaid just olemise vahel. Ajal kui muutuda saab lõputult tahetakse või õigemini tahab vaat et igaüks peatuda just seal ja selle koha peal kus ta tahab. Nagu marsakas, ma tahan maha minna. 

Kas siis sellisel olemise astmel nagu talle parasjagu mugav tundub või siis peale sellist saamise teekonda nagu talle väärt tundub olevat. Mäletan kunagi Hellas Hundis Aaki, siis mitte veel Angelat ja küüned olid tal juba siis küll värvitud. Nüüd vahetas soo ära ja see on nii suur samm et ega vist naljalt tagasi ei vahetaks. Igaüks peatub just seal kus ta peatub ja tahab ise dikteerida oma ajalukku jäämise tingimused ja selle identiteedi millega ta sinna jääda tahab. Peatub aga vahest ehk ka seal kus ta ära väsib. Mitte et enam muutuda ei tahaks aga et kusagiltmaalt ei jäksa ehk enam lihtsalt. Nii nagu vahel suhetes et mitte õiget ei leita vaid otsimast väsitakse. Kui täpsustada tõsimeeli siis minu meelest tänane kultuur soosib möödajooksmist. St. õigetest joostakse mööda ja siis ei saa pärast enam tagasi. Aga minu jutuna on see teooria. Las räägib parem see kes ise teab ja teeb. Mul on n.ö. korras. 

Nii et see tsitaat, julge olla see kes sa oled on üldiselt siiski jama. Kuhugimaani pole meil muud kui aspiratsioon, täpsemalt ehk vaid unistus, milles me reeglina isegi väga kindlad ei ole. Siis on aga juba rutiin selles olemises millesse me sattunud oleme ja aspiratsioon väsib või lepib ja lööb käega või on ausalt lihtsalt muud asjad tähtsustunud.  Või siis just tuleb aspiratsioon. Soov olla hea, saada paremaks kui sa oled, teha head, väärtustada inimsuhteid jms. Millisele olemisele peaksin ma siis truu ja ustav ja millises olemises peaksin ma n.ö. siis ehe olema? Mehed siinkohal tõmblevad aga naised teavad õiget vastust – lapsed. Ma arvan et arst kes Mairele seda ütles mõtles justnimelt seda punkti kus me endiga leppima peame või õigemini küll peaksime. Aga ega ei peagi. Osad tomatid saavad valmis. Osad aga lähevad aknalauale järelküpsemisele. Või ehk siis purgatooriumisse või kuhugile veel? Ma arvan et leppida ei tulegi. Endaga eriti. Las olla aspiratsioon kui ta sind paremaks teeb. Tegelikult peakski vast olema ja jääma. Ja kurb on lausa vaadata kui sa oled kristlises usus aga oled küünik ometi või provokaator või karjerist ja trügija usulises võõbas. Mul muud pole õnneks kui RMO. Headuse ordu. Ja tühjad pihud. Ja pea tulvil ideedest.

On tegelikult vaid kaks peamist võimalust. Meil on kas epikuurlik programm peal mis on tempereeritud või siis aspiratsioonilne programm peal. Ehk oleme kas elunautlejad või püüdlejad. Mina kaldun enam püüdlemise poole. Epikuurlaste väide on et tunne elust mõnu, tegelt oli  see õpetus keeruline ja kõrgemate naudingute jaoks tuli madalamatest loobuda. Nii et viimaks oli seegi üsnagi askeetlik. Tänases väljenduses on see aga enamjaolt jah ihuprogramm kus loobuda ei tule millestki enam ega kunagi. Aspiratiivne programm peaks aga püüdlev olema. Kas kohale jõuad ei tea ja see polegi oluline. Nagu Pascali kihlveos on oluline see et sa tegelikult midagi ei kaota sellise programmiga, samal ajal kui sa võid epikuurlikuga siiski väga palju kaotada. Kui selgub et…. Et pole mõtet loobuda selle nimel mida sa ei saa endale hoida sellest mida sa ei saa kaotada. Keeruline? Mul on aga peale kahte kuud millegipärast kohutav elujanu peale tulnud. Aga siiski selline aspiratiivne, püüdlev ja kui ka nautlev siis selline mis loobub selleks et et saavutada seda mis  ei loobu. Lihtsalt nii tundub õige ja nii on sees hea tunne. Muud miskit.

Eile ütles sõber mulle et ehitab mulle maja kui ma krundi leian. Eks siis tule otsida jah. Hea sõber, kah selline aspiratsiooniga. Hingab läbi aspiraatori. Nii et krunti on vaja head inimesed. Jagan lihtsalt teiega. Nõudeid muid pole kui et linnast kuni 20 km ja kommunikatsioonid võiks ju olla ehkki see primaarne pole. Ja et kinkida võiks aga kui ei kingi eks siis tule osta.

Ja siis üks lugu. Naine värvib pea ära, ei midagi. Mees ei näe. Võtab 10 kg alla, mees ei märka ikka. Siis tuleb gaasimaskiga, mees ei märka. Naine siis küsib läbi filtri et kallis kas ma olen täna ehk pisut erinev. Mees vaatab ja küsib, kuule kas  sa oled omal jälle kulmukarvasid kitkunud?

Siuke värk siis. Ah soo eile kutsuti mind mõttekotta. Lausa helistati ja kutsuti. Eks siis tule minna. Sinna kuhu kutsuti.

😉

http://www.postimees.ee/?id=112453

Kommiks niipalju et üks tuttav mul ütlebki et tuleb lugeda vaid savikandjaid mitte paberkandjaid, muudest veelgi eeterlikumatest infokandjatest rääkimata. Ja eile nägin Tiitu kes küsis et mida ma arvan kas Jeesust tuleks Jumala poolt juurde kloonida. See võttis maigutama, ausalt. Et kuna meie ei saa hakkama tuleks Jeesust kloonida. Hmm.

Aga seagripp tuleb nii et võtke endid kokku ja pagege ja lugege lugusid  ja pärast pange noist oma endi kümnepäevak ehk Dekameron kokku.  Teine variant on öelda nagu Luter et kui paavst must jagu ei saand ei tee siis see katk mulle ka midagi. Aga küüne küüslauku võiks ikka päevas süüa. Ka sel teisel juhul. Eks ta vast paanikaks lähe.

Ja lõpetuseks üks tistaat ühe Tartu noormehe, Lauringsoni tööst, mis sisaldab ise ka palju tsitaate:

Kõne ilma vastuseta

 

Massimeedia on sihitu, ning toodab mitte-kommunikatsiooni – kui defineerida kommunikatsiooni kui sõnumi ja vastuse vastastikust vahetamist ja sellega kaasnevat vastutust (mitte psühholoogilist või moraalset vastutust, vaid isiklikku, vastastikust sõltumist sõnumite vahetamisest). Me peame defineerima kommunikatsiooni teisiti kui lihtsalt sõnumi saatmist—vastu võtmist, sõltumata sellest, kas viimase liikumise saab tagasiside abil ümber pöörata. Praegune massimeedia välistab tagasiside saamise (välja arvatud teatud juhtudel, kui simuleeritakse vastust, juhtumid, mis on ise tekitatud ühepoolselt ning ei ohusta ühepoolset kommunikatsioonisüsteemi.

            Et mõista termini „vastus” tähendust, peame seda võtma empaatiliselt, „primitiivsete” ühiskondade tähenduses: võim kuulub sellele, kes saab anda, kuid kellele ei saa tasuda. Selline andmine, kus saajal pole võimalust tasuda, häirib vahetusprotsesse ning osutub andjale kasulikuks, tekitades monopoolsuse. Sotsiaalsete protsesside tasakaal on seega häiritud. Seega oleks revolutsiooni peamine eesmärk see tasakaal taastada. Teisi lahendusi pole – kõik ähmased katsed muuta meediaaparaat „läbipaistvamaks”, katsed saada kontrolli meedia üle, on lootusetud, kui kõne monopoolsust ei kaotata, ka kõneõiguse võrdne jagamine kõigile ei kaotaks tegelikult sellise suhtlemise monopoolset iseloomu.

            Seetõttu pole Baudrillard nõus Enzensbergeri väitega, et „esimest korda ajaloos annab meedia massidele võimaluse osaleda produktiivses sotsiaalses protsessis”; ega ka mõttega „selles osalemiseks vajalikud vahendid on masside endi käes”. Teleka või kaamera omamine ei muuda veel sõnumi vahetamise loomu ega suhet. Baudrillard väidab, et nende omamine on selles mõttes sama tähtsusetu kui külmiku või röstri omamine. On mõttetu fantaseerida teemadel, kas autoritaarne riigikord võiks „istutada” oma kodanike telekatesse jälgimissüsteemi nagu Orwelli raamatus 1984 – telekas on juba üksnes oma kohaloluga sotsiaalse kontrolli vahend. See ei peagi olema riigi periskoop igaühe elutuppa: juba asjaolu, et inimesed ei räägi üksteisega, vaid vaatavad „kasti”, muudab nad üksteise suhtes isoleeritumaks ning kindlasti isoleerituks sõnumitele vastamise suhtes.

 

RMO

Mitte segi ajada GMO-ga. RMO võtab rõõmust meeleparandust laiemalt. S.t. et teretulnd on kõik kes “rottide võidujooksust” puhata tahavad. Tere neilegi kes religioossest rivaliteedist puhata tahavad. Eudoiad ja Eudiiked. Eduteoloogiast vabaneda soovivad. Ei ole võõramat mõtteviisi kui see – tarbimishulluse teoloogiline variant. See mis kristluse peapeale keerab ja muudab individuaalseks materiaalse pälvimuse teeks.

Teretulnd on kõik kes rivaliteedist ja kõikide sõjast kõikide vastu, isegi selle taltsutet vormist ehk konkurentsist puhata tahavad. RMO on kodu kus sa võid olla just selline nagu sa soovid. RMO on lõdvakslaskmise koht. RMO on su madalate ajede minnalaskmise koht, koht kus sa ei pea enam omas madaluses teistest parem olema. Meeleparanduse koht paremolemise tahtmisest ja seda isegi sellessamas mitteparemolemise soovis. Sellepärast ongi see rõõmus meeleparandus. See on Püha Vaimu kui Armastuse Vaimu töö koht.

 Ja mitte ainult puhata, vaid vabaneda. Kes tahavad luua mitte rivaliteedile rajanevaid inimkooslusi ja ühisusi. Näen seda kui Taize liikumise analoogi. See ei ole otsene katoliiklus, nii ei ole ka RMO otsene kristlus ehk küll kristlus kui üks ehedamaid õpetusi ja ideoloogiaid, kui negatiivse mimesise paljastaja ja positiivse mimesise viljeleja on loogiliselt selle liikumise keskmes.

Samas ei väida me et RMO saaks toimelda vaid kristlisel alusel. Ei rivaliteeditust saab viljeleda ka mittekristlises vormis. Rivaliteeditus on passivne termin, aktiivne on aga armastusepõhine inimkooslus mille aluseks on  positiivne mimesis. Üksteise õhutamine headele tegudele. Kui siiani on armastust käsiteldud vaid kui rivaliteediühikute sisemist kvaliteeti selleks et ühikud võiksid seda edukamalt võitlemistes sekka lüüa siis ei enam. Ja kui nõnda on mõelnud isegi emad oma poegade suhtes siis nüüd ei enam. Pojad kui uute ühikute loojad mis peavad edukalt võitlema. Ei mingit rivaliteeti muud kui hädavajalik asjaajamiseks ja elamiseks selles maailmas.

Jumala Riik on juba ligi tulnud, armastuse väe riik. Ja see on täiesti uus administratiivne alus, ei vald ega kihelkond, ei see on Armastuse järel käimine armastuses. See on see mis annab sisu ja eetilise horisondi neile kes teaduse tõeloomest väsind ja kurnatud on sest et see on nende südame tühjaks ja kõledaks jätnud. Annab idee ja horisondi millesse paigutub iga su mõte ja tegu.  See on eu topos – hea koht. Hea osa mille Maarja valis ja mida talt ei võeta ära.

Tegelikult saab vaid positiivne mimesis anda sisu ka näiteks rohelisele mõtteviisile. Ilma inimkonna vabanemiseta rivaliteedist, ilma endi tajumiseta ühtse kogukonnana ei ole  sellelegi mõtteviisil perspektiivi ega mõtet. Rivaliteet nurjab nõnda sellegi hea idee. Nemad loodavad aga enam administratiivühisuste peale nagu EU jt suured. Meie enam sisule.

Kaugemas perspektiivis ei ole välistatud  ka mistahes muud väljundid. Kogukonnad, ühiskülad, ökokülad jne jne. See on ulmeprojekt  mis püüab tõestada seda mida ükski ulmeraamat pole seni veel suutnud välja mõelda, nimelt et armastuse kogukond on võimalik, et sellises kogukonnas on võimalik elada jms. Siinkohal on meile toeks kogemused mida on omandanud mennoniidid jt rahulembid läbi ajaloo. Ehk isegi Shakerid. Gandhi on ahimsa printsiibiga. jt.

http://www.nps.gov/history/nr/travel/shaker/utopias.htm

Aga muud juttu ka. Tõehetkest et kas masin näitab tõde. Ma ise mõtlesin et ei näita. Masin näitab ehk hetke tunnet kavatsuse suhtes aga ei muud. Nagu eilne saatuslik küsimus. Kas sa murraksid truudust kui teada ei saadaks? Ei – ütles mees aga masin ütles – ja. Tõde on aga see et see mees kas teeb seda tegelikult või ei tee mitte. Siis selgub tegelik tõde. Ja kui ei tee siis ei olnud tegemist muuga kui vaid mõttega. Pühakiri ütleb et kui tegu on täiesti tehtud – sünnitab see surma. Aga nüüd sai vaid märgi külge ja tõde pole see ka mitte. See oli hetketunne sisemise dispositsiooni suhtes. Masin vaeseke ei oska aga püüdlust ja aspiratsiooni hinnata. Aga see selleks. Lihtsalt kõrvalmärkused.

Tsitaat:

“Ma rääkisin täna perearstiga, kes ütles: Kui inimene ei julge olla mina ise, on ta õnnetu ja haige,” pajatas Aunaste ETV saates “Laululahing”.

Kas “mina ise” olemine tähendab koherentsi ja vastavust oma soovidega ja identiteediga? Või suurt soovi erinevaks saada? Elame ajas mis väärtustab olemist, mitte saamist. Saamist ehk vaid au ja raha mõttes ei muidu. Kui su “mina ise” on natse eemal ära ja sa pead vaeva nägema et selleks saada, mis siis? Meil toodi ühel koolitusel klassi näidiseks elav homoseksuaal. Ma siis küsisingi et kas ta välistab reorientatsiooni? Ta ütles et ei välista aga jah praegu on ta seda mis ta on, ehk siis homo. See vastus üksi tõmbas vee peale kogu sellele olemuslikkuse, vaat et geneetilise olemuse jutule mida vahel aetakse. Me harjume lihtsalt sellega ära mis meil on ja mis me oleme. Ja taotleme sellele legitiimsust. Seda ma ütlengi et saamine ja teekond ja aspiratsiooni on tähtis mitte julgus olla see kes sa oled. Sa ei tea kes sa oled. Ole parem parem, sa saad olla midagi hoopis muud ja enamat. Sa saad end reorienteerida ja reorienteeruda. Ära lepi sellega mis sa oled. Siruta tiivad välja ja tõuka end lahti. Julge muutuda, julge olla erinev oma madalamast minast. Julge saada paremaks.

http://erkkiehasalu.blogspot.com/

http://innojairja.blogspot.com/ Vaadake videot.

Kiss

See on akronüüm keep it simple stupid. Täna on vähe aega sest leiab aset RMO ehk Rõõmsate Meeleparandajate Ordu väljasõiduistung. Ma siin ikka mõtlen Ordureegli peale aga ei saa kaugemale sellest et peab olema KISS ja et peab olema Positiivne mimeesis. Nii et arutelu on nüüd avatud esimeseks lugemiseks.  Olge head ja öelge sõna sekka.

1)RMO väärtustab suhteid, mitte rivaliteeti. Rõõmsad meeleparandajad on rõõmsad kuna nad on hea osa valinud ja nad teavad et seda ei võeta neilt ära.

2)RMO liikmed otsivad võimalusi ja tahavad alati teha head. 

3) Hea on kõik see mis on seotud rahutegemise ja rahunõudmisega kesk üleilmset rivaliteedihullust. Ometi on rahunõud ja rahutaht vaid esimeseks arglikuks sammuks headuse teel.

4) Rahutegmisele järgneb alati soov liita inimesi kooslustesse kus valitsevad tsentripetaalsed ehk kokkutõmbavad ja kooshoidvad jõud versus rivaliteedi tsentrifuugile. Järelikult ei tohi RMO eesmärgid olla mõõdetavad materiaalsete hüvede ega auga.

5)Nii on RMO ordu liikme elu juhitud heasoovist. Meeleparandaja on ta selles mõttes et selle elu rivaliteedid on kaasatõmbavad ja nondega tuleb lakkamatult võidelda.

6)Osad RMO liikmed tunnevad kutset keskeneda rahutegemisele (rivaliteedi peatamisele), teised kogukondade sisemisele üles ehitamise (üksteisest ettejõudmisele vastastikkuses austamises), kolmandad individuaalsele heategemisele teistele indiviididele (vaeseid on alati teie juures ja te võite teha neile head kui tahata).

7)RMO liikmed võivad olla nii indiviidid kui ka korporatiivsed identiteedid kelle on ette näidata tegusid ja tagajärgi.

 

Headus on lihtne – tee head. Hea on lihtne, kuri keeruline. Hea on parem kui paha. Meie oleme kõik head lapsed. 

Aga vaatame hiljem edasi.

Kui Jumalat ei ole siis söögem ja joogem… sest homme me…

Nii ütleb Piibel ise selle kohta mida mina künismiks nimetan. Olin täna kenas vabakoguduses teenistust läbi viimas. Ja peale seda sain selle aasta esimese täpilise forelli. Eile sain vee peale ja päike võtab mis kole. Kevad on. Kütteperiood lõppes ära. Haruldane ja uskumatu et ühtäkki lõppeb külm ära, peale paari kuud ühesugust jäisust. Soe on.

Võlast vabaks

Vaatasin saadet “võlast vabaks” ja küsisin miks nad laenu võtsid. Küllap sellepärast et kõik ümberringi võtsid. Miks ma teise pensionisamabaga liitusin. Tundus nagu hea asi olevat ja riik pasundas kõrva et “tee ära” ja keskpäevatunnis targad mehed rääkisid et riik annab ju sinna mittemillegieest raha juurde. Ja nüüd siis niimoodi…

Kõik või enamus.selles ringis keda sa tunned. Ja börsil mängimine…Mul üks sõber juba 15 a 2X päevas jälgib liikimisi ja pidi juba aimama küll ja teenima ka. Tore, kurb ainult et tagasi tuleb väga individuaalselt ja üksinda maksta ja siis pole neist teistest suuremat abi miskit. Kui ainult see et teed kollektiivse pöördumise ja kirja ja annad selle Ken-Martile üle. Allkirjad all ja puha. Nii nagu saates “Võlast vabaks”. See kena saade võlast vabaks püüab tõesti aidata. Ja asi pole selles et inimene ei tahaks ta lihtsalt ei suuda oma tarbimisharjumusi muuta. Laseb mustad nõus kraanikausid nädalaseks virnaks kasvada.

 See on tore. Teada et on ka teistmoodi mõtlejeid ja aitajaid. Tädi Krista on karm ja sümboolsed teod on väga olulised. Nagu kaartide katki lõikamine ja oma majandusliku biograafia paljastamine. Rahaline alastiolek ja pole seal kena midagi. Midagi pole suurt mida vaadata.

Majandusliku sõltumatuse liikumine, oleks siis selle nimi, nende nimi kes laenu ei võta. Põhimõtteliselt ei võta. Ja kõik. Nii et mimesis. Aga muidu läheb meil siin Rõõmsate Meeleprandajate Ordus hästi. Meel paraneb. 

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8650:ohvristaatus-positiivset-identiteeti-korvamas&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3249

Tõsi ta on. Seda ma silmas pidasingi et minevik on meil nii turjal nagu 100 kilone kott. Ja me ei oska kohe ilma. Ei oska olla avatud ja sõbralik ja tulevikku ehitav. Siinkohal kuluks vähe ameerikalikkust nüüd hädasti ära küll.

Ja nüüd siis pisut kommentaare ehk apologeetikat K jutule:

“Mind ei sega see, et pole olemas ühest Tõde ja et maailma saab üha ja üha avastada. Mulle pole põhimõtteliselt vaja ranget ja paikapandud reeglistikku, mille järgi maailma seletada.”

Tore ja tõsi. Aga mis siis kui see väide on tõsi aga sobitub ikkagi hästi, vaat et olemuslikult religiooniga. Et reeglistik on inimese sees ja tõde on elav isik? Ja reeglistikku muud ei olegi kui seesama mis suhtest tuleneb. Minu jaoks tuleks mõelda religioonist kui suhtest. Ja kui sa teist suhtepoolt tõsiselt austad ja hindad siis see seab sulle ehk reeglid. Aga ei muidu. 

 Tõde Kristluses on Kristus ehk suhe ehk suhtetõde. Tõde ei ole kood või reegel mis kivisse uurendatud. Kui meil ei ole suhet siis ei tööta Piibli väitel ka empiirika. “Silmad neil on aga nad ei näe, kõrvad neil on aga nad ei kuule – aga kui süda pöördub Issanda poole siis võetakse kate ära”

2 Korintose 3:16.  Siis on ka empiirika teine ja omal kohal ja usaldusväärne. Kui on aga ainult empiirika siis nagu jääks midagi puudu.

Ma arvaks ka et kõik tuleb loomariigist ja et inimene on loomult loom. Aga nagu öeldud teeb teadusline ilmavaade inimese küüniliseks. Tal lihtsalt puudub teatud eetiline dimensioon osas mis elu pühadust ja kasvõi näiteks suhtes iseendasse aitaks orienteeruda ja otsustada. Elu pühaduse mõiste tuleb tavaliselt religioonidest ja kui seda ei ole ega tule siis on loomulik langemine mingisse ökofashismi vormi ja sealt edasi läheb vaid vähe enne kui seda praktiseerima hakatakse. Suurim ökoloogiline hüve oleks enesetapp kui viimaselt enda vastu aus olla. Teene loodusele oleks looduse endast vabastamine. Ja nii lähebki kui Oikumeen vahetub. Inimene on Foucaulti sõnul hiljutine leiutis ja ei kesta kaua. Inimese konsept on Kristlusest sündinud. Ja ülekohtu saladus saab täiesti ilmseks kui religioonist lõpliselt lahti saadakse. See relikt on veel ainus mis takistab.

Ma arvan.  Teodiike küsimus jääb ka usulisele inimesele. Aga viimselt on sellegi vastus Tema käes kelle kohta küsitakse.

Hea on Üksainus ja hea on kõik see mis ei õhuta mimeetilisele rivaliteedile vaid püüab luua suhete võrgustikke ja edendada positiivset mimeesist. Ja see on nüüd vastatud küsimus minu jaoks. Ja kõikide jaoks kes on juba jõudnud ühineda meie Rõõmsate Meeleparandajate Orduga.

Reeglid saavad varsti paika ja nende aluseks ongi Positiivne mimeesis ehk tagurpidine rivaliteet.    

 Aga täna tuleb maale minna ja paat veele saada.

triviaalne sekulaarsus

Või siis ehk vastupidi. Sekulaarne triviaalsus. See elukõiksuse tabamise illusioon inimese poolt kel pole sügavamaid mõõdupuid. Ma räägin tundest siinkohal. Et keegi end ideoloogiliselt rünnatuna ei tunneks jälle. Ei ma ei ründa. Parimal/havimal juhul vaatan vaid otsa ja ütlen: “Tule ja käi minu järel” Ja siiski ei kutsu ma mitte enda järgi vaid selle järgi kelle järgi ma ise käin omas positiivse mimesise lõppemata janus. Lisaks haigutusele on ka naer ja naermine vägagi mimeetilised. Üks teeb ja teised kohe robinal järgi. Ja pole vaja mingit kriitilist hulka emaseid nagu gnuukarjas et karja liikuma saada. Piisab paarist lapsestki.

Kuula sa või Cohenit või varalahkunud meister Ott-i tunne on sarnane. Pühapäeva pärastlõuna tunne. Nii nagu seda lapsena sai adutud. PP pärastlõunal siis kui eksistentsiaalsus su viivuks kätte sai ja surelikkus. Siis oli paha ja tühi tunne. Aeg kui elu on kuidagi ühedimensiooniline ja ilma sügavusemõõtmeta. Ehk küll vahest romantiline ja nostalgiline aga needki tunded tunduvad siis pindsed ja mõttetud.

Sain sellise kirja:

Tere

Tore et tunnete naeru vastu huvi. Meie koolitaja tuleb teie juurde, kui teil on olemas grupp inimesi (üle 10 inimese) ja ruumid tegevuste läbiviimiseks. Kui teil on teada aeg millal rühmanaeru teha, siis saame oma koolitajate käest küsida millal keegi vaba on ja teie juurde tulla saab ning siis saame kõiges kokku leppida. Ja kui soovite lisainfot, siis võtke julgesti ühendust.

Ikka rõõmsat meelt soovides,
Naeruklubi
www.hot.ee/naeruklubi

Nii et küsime veelkord: Tõ ushe zapisalsja dobrovoltsem? Jah ma tahaks seda küll, naeruklubis osaleda nimelt. Ja kui keegi end kirja ei pane siis ma ikka panen. Ja meelitan oma proua ka kaasa. Või hakkan siis isiklikult ja otse ja käsitsi valima inimesi nii nagu kunagi………oot mis ta nimi nüüd oligi. Õige, Jeesus jah just tema. Nimelt. Handpicked disciples.

Asbury Seminaris oli homileetika klassis kuju naervast Jeesusest. Temast küll otsesõnu kanoonilised Evnageeliumid ei räägi, küll aga apogrüüfid. Aga argument on loogiline – täielik inimene olemine kätkeb vältimatult – rõõmu, naeru jms. Ja niipea kui inimene ennast hästi tunneb – siis tuleb ka rõõm oma mingis vormis.

Ja reproduktiivsed ajed. Neist me täna ei räägi. Siinkohal vaadake Remo Savisaare viimast seeriat kurgedest. Ilus. Minu lemmikpilt on see kus neil pead taga selgas on.

Mõtlen siin ka ikka ema Teresa peale. Miks me arvame et voodi on olulisem? Ma arvan et palvetaja käest kinni hoidmine on märksa olulisem. Ka ilma voodita. Ja siinkohal oleme me kaugemal kui India vooditest. Või püha Frantz kes hakkas kiriku taastamiseks kive korjama. Oops kerjama.  Oli selline tore anarhosündikalist kelle piblitsismgi oli nii maru et ma sellega ummisjalu ja kohe kaasa jookseks. Vaat temast peaks nood tänased piblitsistid õppima. Ordu aluseks võttis ta kolm silmadkinni näpualtvõetud kirjakohta.  Ja ube oasupi jaoks ei lubanud ta eelmisel päeval likku panna sest “igale päevale saab küllalt omast vaevast”. Vaat see oli lapselik igaveneolemine käesolevas hetkes. Püha teadmatus omast surelikkusest. Elamine looma ja lapsena. Selle väe ja emotsioonipõhine olek mille Jumal võib anda. Vaat sellist hullust vajab tänane kristlus – kiriklikult tempereeritud hullust. Otsitakse aga tavalist trviaalset/sekulaarset lugupidamist ja tõsiseltvõetavust. See viimane, kiriklik tempereeritus on lihtsalt kindlustuseks juures et hullus pärishulluseks üle ei läheks. Jah, aga mis siis nüüd saab? Tõ ushe zapizalsja dobrovoltsem?

Kuidas me peaksime siis elama? Nagu on üks Francis Schaefferi raamatu pealkiri. Oli säärane praktilise kristluse kuulutaja Shveitsis. http://en.wikipedia.org/wiki/Francis_Schaeffer

http://www.crossroad.to/Excerpts/books/schaeffer/who-is-there.htm

http://worldwidefreeresources.com/upload/CC579_SG_12.pdf

http://mhsymp.com/?p=46

Tema teoorias oli line of despair ehk meeleheite joon – joon mis tähistas traditsioonilise hea ja kurja; teesi ja antiteesi kokkuvarisemist ja segunemist uueks —ee seguks. Algas see teadagi et Hegelist kes teadvustas võimaluse. Ja kui kategooria ja teooria on juba hakkamas ja andumusvalmid küll siis tulevad ka tegijad.

 Joon mis tähendas tema jaoks viimset kristlusest loobumist ja jõudmist PM-kku fragmentaarsusesse ehk uude vikerkaareilma. Kindlasti oli tal omamoodi õigus. See on oikumeeni äär, mille ta markeeris. Mina olen seda markeerinud traditsioonilise abielu definitsiooni lakkamisega. Aga oikumeeni äärel algab uus oikumeen. Juhul kui see viimane nüüd päris viimane buss ei olnud. Ja kui oligi siis ehk Issand ise veel siiski tuleb. Ehkki Ta ei liigu graafiku järgi. Vaid reageerib pigem käetõstmisele nagu sharuut või marsakas.  

Nagu Tordilõik kord ütles olen ma hellitet ja mõneti harjunud et mu ideedest kinni võetakse. Harjunud sööda kvaliteediga. Jah. Olengi ehk. Aga ehk on ka natuke põhjust. Sain täna veel ühe kirja. Sellise nimelt. “Vabandus on vastu võetud. Tunneme rõõmu, et vennalik mõistmine on taastumas ja tervenemisprotsess on alanud.”

Kah hea ja tore kiri. Ja pole põhjust  peita või varjata.

Ja veel üks väike nõuanne. Kui sa tunned et sulle on liiga tehtud siis mine ja ütle: “ma annan sulle andeks!” See võib aidata – vabalt. 😉

http://www.tarbija24.ee/?id=110895

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/paevavideo/article.php?id=22983401

Uskumatu: tiiger ja siga kasvatavad koos poegi! Lugesin et uskumatu tiiger ja siga. Paulus ütles et kui üks osapoolgi on uskline siis on järeltulijad pühad. Mis meenutab anekdooti kristlikust karust. Mees jääb karu kätte ja palub hädas et karu oleks kristline. Ja enneäe imet, karu peatub paneb käpad risti ja palub õnnistust toidule (mehele) keda ta sööma asub.

http://www.youtube.com/watch?v=R6xIdDYiA9A&feature=related