Vastuseks

“Üks sellistest postulaatidest, millest ta ei taganenud, oli, et “võitjate tunnus on andestus! See ehk ongi see ohvri tõde, mis maailma päästab?”

Võitjate ja kaotajate keeles rääkimine on iseenesest juba selline rivaliteediline. Ohvrite tõde on see tõde mis tõuseb ajaloos tänu Kristusele esile. Elik see on ennekõike Kristuse enda tõde. See on tõde ennekõike viktimiseerimisprotsessi kohta. Nii näen ma seda. Ja et ohver andestab on tore ja seda peaks ta tegemagi kasvõi omaenda sisemise tervenemise huvides. Kas ta aga ka andestab? Ei tea. Enamjaolt on see lihtsalt ehk asjade minnalaskmine, tõdemus et enam ei saa ega anna midagi muuta. Las ta siis olla peale. Andestus ei tee kedagi iseenesest veel võitjaks. Kui teeb siis vaid sisetunde mõttes ehk. Kas andestus peaks tähendama asetleidnud viktimisatsiooni heakskiitu? Ja seda kollektiivset hullust ei tohiks ka täiesti indiviidi tasandile viia. Seda ma ei arva. Ma arvan et ohvrite hääle esiletõus on enamat kui andestus saati siis heakskiit. See on suhtumise muutumine, see mis on kaasa toonud praeguse ohvriteadliku maailma, kus “märga asja” enam vähemalt ametlikul tasandil aset ei leia ja on vaid peetunud ohverdusmehhanismid mis on enneolematu areng maailma ajaloos. On vaid pagendamised, mitte tapmised. Siin on kaks võimalust. Esimene ja tavapärane on siis selline ja sellisest (ajaloolisest valekristlusest) esile tõusnud nagu ma ka varem olen kirjutanud et me võtame omaks ohvrirolli ja sellega ka, eriti märtripoosidega, kaasneva moraalse kapitali ja ootame ja loodame kunagist/tulevast tugevakssaamist. Nii nagu riik võtab kuriteo korral endale tugevaks saanud ja kättetasuva ohvri rolli. Tuleb see ehk traditsioonilisest kristlusest kus Kristus löödi risti aga siis sai tugevaks ja kunagi tasub ta kätte kui Ilmutust uskuda – siis kui veri hobuste valjasteni ulatub. Sest ta hetkeline alandus ristil oli talumatu ja paratamatu meie lunastuseks et me tema eest kord kätte tasuksime. Ja koos temaga. Umbes sarnselt vagad militandid ju arutlevad. Teine võimalus on siis see et ohver kasutab endaga aseteleidnut selleks et paljastada ohverdusmehhanismi ja paljastabki seda mis temaga tehti ja miks tehti ja paljastab seega ka seda millised need temaga seda/teist teinud inimesed tegelikult on. Et nad ei tea mida nad teevad ja pimedaina nad ehk küll väärivad andeksandi tehtu eest aga mitte küll tahtlikult pimedaks jäämise eest.

See on Kristuse ohver G-i tähenduses. Et lunastus on ennekõike tõde enese kohta selleks et sa muutuks. Mitte vaid mingi veider suur metafüüsiline rehkendus, kuhu sindki sisse rehkendatakse.  See on sügavam ja parem tee. Ma ei usu kättemaksvasse kristlusesse vaid…  Nii et andestus jah aga ka paradigma tuleks ära vahetada viktimiseerijatel ja selle koha pealt ei tohiks järele anda vaid tuleb oma asja teha ja rääkida seni kuni hingeõhk ninas. See on praeguse postmodernse maailma eelis et üks inimene olgu siis peale et ohver võib enam tõde eritada kui suured juriidilised isikud mis viktimiseerimisse langevad ikka ajuti ja mis ehk tedagi, ehk sedasama üksikisikut, viktimiseerinud on. Kui vaid on kõrvu kuulda ja silmi näha. Kui vaid kedagi huvitab? Kui saab vaid üle uudisekünnise. Ma arvan et juhi ametid ja juriidlised isikud tervikuina on üsna paratamatult seotud viktimisatsiooniga selleks et oma sootsiumit formeerida s.t. nad ei pääse sellest niikuinii. Nii et küsimus ei ole minu meelest mitte niivõrd selles mis sinuga tehti, vaid pigem selles mida sina teed kui tuleb n.ö. sinu kord oma viktimiseerijatele “langevarju pakkida”. Siis tuleb alles välja see kas sa oled andestanud selles mõttes et sa astud välja “nõiaringist” ja moraalsest raamatupidamisest või mitte.

Sellepärast ongi hea olla mittejuht kui sa endas kindel ei ole. Ja ausalt öeldes ega sul ei olegi võimalust ning parim mida sa teha saad on ühe papi poolt öeldu vastuseks minu käsimusele millega sa siis nüüd tegeled. Et püüan võimalikult vähe halba teha. Juhtimine ja poliitika taandab inimese rikkuse mingiteks baasinstinktideks reeglina ja redutseerib seega inimeseks olemist lausa talumatult. Tõeline kangelane on ju ikka rahva meeles süüdimatu rivaliteedipaarik kes ei targuta vaid teeb n.ö. teistele lihtsalt ära. Just selliseks “kangelaseks” muudab juhiamet ja sageli inimese.  Kes suure asja nimel lendavaid laaste ei loe. Ja selles mõttes on vana teadmamehe roll väga meeldiv et sa võid kõrvale astuda ja lasta süüdimatud kangelased endast mööda karjääriredelitel – otse karjääri… Sest neil ei ole kõrvu ega silmi ja nende ihunõred on kuumad ja ohtrad. See sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on väga rikas teema. Ja selle õpivad andekad, nagu mu kunagine klassijuhataja, instinktiivselt ja lennult ise ära sest seda keegi ei õpeta, peale minu ;-). See on inimkooslustes vaat et lausa paratamatu.

Aga kirjandus pakub meile selle kohta ohtralt näiteid. Tiina ja Katku Villu kui kogukondliku viktimisatsiooni ohvrid.  Toots Joosep kui koolikiusu suur arhetüüp ja noor andekas viktimiseerija. Ja musketärid – 20 a hiljem on stseen kus D’Artagnan ja Porthos jälitavad Hertsog Beauforti, kes on Bastillest pagenud ja satuvad silmitsi vanade sõprade -Athose ja Aramisega. Ja siis keset võitlust tunnevad  nad üksteist ära. Stseen toimub pimedas. Ja Athos tuletab  meelde et nad ei saa omavahel võidelda sest neid ühendab kohutav kuritegu, milleks on ühine Mileedi tapmine ja seega on nad tõesti verevennad, kes on määratud igavesteks sõpradeks ja kaasosalisteks läbi selle jubeda kuriteo. Mileedi oli küll  kurat naisenahas, deemon ise, mida rõhutas eriti ta kaunidus. Teatud deemonlikkuse märgid tal siiski on nagu puuduv silmhammas… Jumalad nimelt on Indias ju täiesti inimesed näiteks, ainult et vistrikke neil ei ole. Sotsiaalne formatsioon läbi viktimisatsiooni on üldakseptitud inimkonna tõde. Sa võid olla jumal inimesena, kui sa oled veatu ja täiuslik viktimiseerija, süüdimatu kangelane, (sinustki võib saada mohhikaanlane) niikaua kui sa etteantud skeemides osaled ja seda hästi teed (kohust täidad). 

Tulles siit vabakirikute manu olen väit et vabakirik on peetunud viktimisatsioonimehhanism ainult et tavaliselt moraalsetel alustel. Nemad on moraali rünnakrühmalsed, commandosed, kellele suurte kirikute kõlbeline kõhetumus annab ohtrasti ainet rünnata seni kuni nende endi seas sarnased asjad ilmsiks tulevad. Ja paratamatult tulevad. Väga karakteerne oli eilne intervjuu heteroparaadi uue ideoloogilise juhi Dr…..-ga. Moraalsed tõed püsivad ja seisavad reeglina nende arvelt kes ei kvalifitseeru. Ja militantsed gay-d annavad ohtralt ajet usklike hajusid ridu koondada. Mõistan et antud väide tekitab segadust ja küsimusi. Ma ei näe siiani paremat lahendust kui Ühinenud Metodistide põhikirja  suur veelahe inimese olemuslike väärtuste tunnustamise ja tema teatud tegevuslike sättumuste (hukkamõistu) vahel. Moraalicommandosed võivad ju teoorias seda vahet teha aga praktikas kukub ikka ühtemoodi välja. Ja teoloogid võivad seda vahet teha aga lihtrahvas seda ei tee. See pole aga see küsimus ehkki see üks marker ikkagi on. Ja mina olen tänini sellega päri mida üks piiskop ütles : et Piibli antorpoloogia inimesi sättumuste alusel ei erista… Ja polegi enamat öelda. Mulle ka ei meeldi kui tullakse normaalsuse mõistet ümber defineerima. Kui ta on juba kord sellisena läbimistahesprotsesside välja kujunenud. Seega on see küsimus minugi jaoks lääne huku üheks markeriks kus traditsiooniline ohvrikategooria muutub iseenda vastandiks ehk ohvritravestiaks. Minu jaoks on nad lääne tolerantsi Trooja hobusteks koos islamimilitantidega. Ja lagundavad päris edukalt seda pinnast mis nad sünnitanud on. Aga mis teha, eks me saatuseks olegi siin pardigma perve pääl jalgu kõigutada ja püüda vaadata et ennast sisse ei kistaks. Ja püüda ehk üldises praeguses/tulevases viktimiseerimishulluses kedagi ära peita ja elus hoida kui annab, siis kui asjad kuumaks lähevad, olgu too siis islami militant, geyaktivist või moraalne commandos ise. Mul on sahvris üks peidik juba valmis. Ja suur meister ja õpetaja ütles ikka iseseisvusaja hakul endistele oma küla kommunistidele et öelge kui tarvis, ma peidan teid altari taha ära. Aga vaat kus, ei saagi enam oma jutuga edasi sest päevakajalist on nii palju ja et mitte sõltuvusse sattuda ma üle 1000 sõna päevas püüan mitte kirjutada. Aga mu lugu läheb edasi ja nõndasama lähen edasi ka Meistri lugu. Kui Jumal elu ja tervist annab siis räägime ehk veel.

Aga jah eile mõtlesin et tuleks oma jahimehe külge arendada ja hakata looma Nimrodi seltsi. “Vägev linnukütt nagu Nimrod”, ütleb vana Piiblitõlge. Et ehk peaks vetevallast taevalaotuse poole püüdlema hakkama?