Pitcairni kroonikad – Suur tapatöö

Mills ja McKoy nõjatasid vastu aeda ja arutasid maisisaagi üle kui nad kuulsid lakse ja oigamist. McKoy vaatas hämmastunult Millsile otsa ja ütles, „keegi on vist suremas?”
         Mills arvas et küllap on see Mantua kes kutsub omi lapsi hommikusöögile. Kumbagi ei häirinud lasud sest neid kasutatati saarel sageli nii sigade, lindude kui ka laivavilja puu otsast alla laskmiseks. Pisut segaduses olevaina jätkasid nad siiski oma vestlust. Kummalgi ei olnud vähimatki aimu et just nemad ongi järgmistena tapale määratud. Tahiiti meeste plaaniks mis alles eelmisel ööl oli kiiruga tehtud, oli lahutada need kaks. Pisut hiljem tuligi Titahiti joostes ja karjudes, „ma nägin kuidas Teimua ja Niau su aedikust sigu varastasid”, härra McKoy. McKoy pöördus seepeale ja hakkas oma maja suunas jooksma.

Vahepeal olid Teimua ja Niau endid raja kõrvale hoolikalt ära peitnud. Nad kargasid oma varitsusest välja pisut enne kui McKoy nendeni jõudis. Mõlemad tahiitilased tulistasid ta suunas –  mööda. McKoy pöördus ümber ja jooksis tuldud teed tagasi vaid selleks et sattuda silmitsi Manariiga, kes oleks nagu juhuslikult samale rajale sattunud. Manarii blokeeris ta pagemistee. McKoy haaras tal ümbert kinni ja heitis ta üle aia sigade aedikusse. Ta taganes ja vaatas ringi kartes uut rünnakut. Nähes et hetkel seda tulemas ei ole asus ta jooksma Millsi maja suunas.“ Jumala nimel, usu mind ometi!“, anus ta Mills. „Oh sa lollpea!“, ütles ta kurjana teise naiivsuse peale ja asus teele Christiani maja suunas. Tee peal nägi ta Williamsi surnukeha

Tapatöö oli käimas ja keegi inglastest ei saanud end enam turvaliselt tunda. Hetke pärast kõlas lask Millsi maja poolt. „Tea kas sa nüüd viimaks usud mind!“, ohkas McKoy. Ta asus taas teele, seekord Quintal’i maja suunas. Quintal oli erinevalt Millsist alati kahtlev ja valvel. Ta ei kõheldnud hetkegi ja pea jooksid nad juba kahekesi mägedel kasvavasse džunglisse. Samal ajal sammusid tahiitilased Isaac Martini kodu suunas. Martin vaatas nende poole ja nägi nende ihudel verd. Ta astus välja ja küsis: „kas te teate ka mida te teete?“ Ilmselt mitte vastas ta ise endale ise ja taganes hirmunult. “Me tapame sigasid”, vastasid tahiitilisased, piirasid Martini ümber ning lasid ta surnuks.

Järgmisena võtsid nad ette William Browni majapidamise. Tema oli Bounty botaanik kes elas kohe kaljujärsaku kõrval. Teinuale Brown meeldis ja ta lasi teda ilma kuulita ning käskis tal surnut teeselda. Kui ülejäänud tahiitilased sinna jõudsid ei lasknud nad endid ära petta ning tapsid Browni teda kaigastega tagudes.

Nad olid neljakesi ühe vastu. Isegi Niau, julmim neist, kartis Fletcherit. Ta ei olnud neile kergeks saagiks. Fletcher oli suurt kasvu mees kelle jõud avaldas igaühele muljet. Ta hiljutine andumus raskele füüsilisele tööle oma koduaias tähendas et ta oli veelgi tugevamaks saanud. Kogu saar teadis ka ta julgusest ja surmapõlgusest. Siiski oli kriitiliselt oluline ta tappa.

Fletcheri jaoks oli see hommik eriline. Nädalaid oli kummaline rahu üle kogu saare laiunud. Peale hommikusööki oli Isabella talle öelnud et ta on lapseootel. Hetkeks oli selle uudise mõjul kurbus ta südamest haihtunud. Nüüd rügas ta põllul pahaaimamatult tööd teha. Esimesena lähenes Teimua musketiga, tema kõrval olid Niau ja Manarii kes lootsid et valge mehe tulepüssid ikka töötaksid. Teimura sihtis Fletcheri selga ja Teimura meenutas hoolega seda mida härra Young talle laskmise kohta oli õpetanud. Teimura esimene lask ei tabanud. Siis tulistas Tstahiti aga samuti mööda.
         Christian pöördus ja seisis enda ründajatega silmitsi.  
         Teimura haaras musketi teistpidi kätte et seda kaikana kasutada. Ta lõi aga tabas vaid õlga. Niau hüppas Christiani kallale ja rippus ta parema käe küljes. Kähmluse ajal püüdis Tstahiti meeleheitlikult uuesti musketti  laadida. Oli ilmne et käsitsivõitluses ei pruugi nad teda ka neljakesi võita. Suurte pingutustega said nad Fletcheri viimaks pikali. Ta rabeles end vabaks ja hakkas metsa suunas jooksma. Tahiitilased aga said ta kätte ja sundisid taas võitlusse asuma.