Kratt Olev

Metallikratt Olev

Olevil oli treenitud pilk. Nagu metallidetektor. Ta tundis, võiks lausa öelda et haistis, metalli. Eriti treenitud tunnetus oli tal värviliste metallide suhtes. Mis puutus vaske või alumiiniumit, siis neid haistis ta neid lausa kilomeetrite kauguselt. Haistis kaugemalt kui isane koer jooksuaegset litat. Selleks pidi aga Olev sisse lülitama lisaks veel ka oma naiseliku vaistu. Sisselülitamiseks olid tal omad väikesed salarituaalid, mis ta puht juhuslikult oli avastanud. Selleks jõi ta koerapöörirohu teatud astmes tõmmist ja laulis oma tunnetusjoigu.

Vahel, kui ta metsas seenil oli või muidu põldudel uitas, peatus ta eneselegi ootamatult ja hakkas järsku niutsuma, see tähendas et ta oli sama hästi kui leidnud, oli tajunud metalli. Ja ega ta iga kord seda välja kaevata viitsinudki. Kord oli ta soovinud et ta kolmas silm otsa ees avaneks, ja põleks nii nagu otsmikulamp orienteeruja peas ja näitaks talle selle kätte mis maa all ja inimeste sees on. Seda ei olnud aga sündinud. Kui ta jälle uuga-buuga rahva sekka läks ja selle kohta oma õpetajalt aru päris, vastas õpetaja Viljamaa,”kas on vahet selles kas sa näed või tunned? Ei, ei ole tõesti!”, vastas metallikratt Olev ja leidis nõnda omas hinges rahu. Sellel tunnetusel mis talle osaks oli saanud, oli ka muid väikeseid väliseid märke juures. Nimelt hakkas vahel ta vasak reis õrnalt ja omanikule ootamatult värisema. Mida suurem värin, seda suurem metallilasu teda huumuse all ees ootas. Selle märgi, selle jumaliku interventsiooni tõttu, oli Olev elus palju kannatanud. Aga kindlasti ka võitnud.

Kord oli ta Olevistes pöördunud. Kuna ta oli andekas mees siis pandi ta üsna pea ka tunnistama. Kuhugimaani vabakirikutes tunnetust ja ande ju siiski tunnustatakse. Eriti lauluandi ja tehnilist haridust. Oleviste ajutise lava all oli aga mitmesugust metalli, lisaks veel võimedusseadmed. Olev ei teadnud sellest esiti midagi. Ta pidas seda vaikset vasakust reiest alguse saavat värinat jumalikuks märgiks, vahelesegamiseks ja interventsiooniks ja seda see küllap mingis mõttes et oligi. Metalliga ei osanud Olev seda esiti siduda. Ka Olevistes tekkis väike segadus kui värin nii suureks läks et terve ajutine poodium resoneerima hakkas nii et mikrofonid plaksuga oma jalgade sisse tagasi vajusid ja lava viimaks mürinal kokku kukkus. Ilmselt segadusse sattununa ütles Olev selle peale – Aamen.

Alles hiljem tekkis Olevi ajus seos värina ja metalliga. Värvilise peale ei liighatanud tas mitte üks reielihas. Seda ta üksnes haistis. Nii tunduski vahel et igaüks ta viiest meelest omas teatud sättumust vastavate metallide suhtes. Nn. must metall; värviline metall; väärismetall ja lisaks veel muud, muldmetallid ja radioaktiivsed-. Nii näiteks hakkas kulla, hõbeda ja plaatina peale vaevumärgatavalt võbelema ta vasak silmalaug. Osasid metalle ta aga üksnes adus, adus sisemiselt ja vaimselt.

Nüüd oli viimaks kuri karjas ja rahad Tartu piiri peal kinni. Nüüd tuli viimane välja panna selleks et oma pere ära toita ja seni ära elada kuni lapsed suuremaks saavad. Selleks kulus tal oma rehkenduse järgi veel vähemalt viis aastat. Suuri tegusid oli Olev tänu oma erilisele Jumalast antud võimele ära teinud. Terveid Eesti saari ja pikki, kilomeetrite pikkusi postijadasid oli ta tühjendanud. Iga välisvalgustuse lamp tähendas talle ennekõike puhast alumiiniumi. Kord oli Olev terve Keila linna kõrval jooksva uue suusaraja valgustuse maha monteerinud. Isegi uurija oli ta peale ägestunud ja talle kahelt poolt korraga kahe suure telefoniramatuga vastu kõrvu lajatanud ning kisanud: “tunnista üles, ma tean et sa seda tegid”. Olev aga vaikis sügavamõtteliselt ja vaatas uurijat oma sügavsiniste silmadega mis isegi ei pilkunud mitte.

Terveid saari oli Olev tühjendanud. Näiteks Mohni saare. Ees ootasid aga üha uued mered ja maad ning uued ja jätkuvad, lausa lõputuina tunduvad metallilasud. Näiteks või Pakri saared. Pool Paldiskit oli aastaid neist saartest ennast ära elatanud. Sealt plaanis ta dessandi korras terve flotilliga, mida ta oma mõtetes “võitmatuks armaadaks” nimetas, metalli ära tuua, üheainsa hiiglasliku dessandiga.  Metalli oli seal lausa lõputult. Ühe pargasega sai mitmesaja tuhande eest metalli ära tuua. See suur dessant ehk D day oli veel toimumata. Ja mida muud on äri kui see et sa leiad selle ühe asja mis töötab ja korrutad siis seda senikaua kuni korrutada annab.

Ka sattus ta eluteele jätkuvalt üha uusi ja imelisi inimesi. Näiteks nägi ta kord kui ta Statoilist õhku võttis kuidas bensukast väljus Elvis, koos kahe õlle ja viimase Nelli Teatajaga. Õllemargiks oli Saku Kuld. Seda et Elvis elas oli ta alati arvanud. Selleks polnud isegi tunnetust vaja. See oli elementaarne. Et tal aga elus Elvist kohata õnnestub, seda ei oleks ta osanud loota. “Tere!”, ütles ta liginedes pisut arglikult.” Elvis vaatas teda pilklikult ja ühmas siis üle õla, “järgi mind ja ma teen sust tõelise metallipüüdja!” Õhtul jõid nad õlled koos ära ja Elvis laulis talle, “love me tender, love me true…” ning tegi oma kuulsat puusanõksu.

Juba järgmisel päeval ootasid Olevit ees uued suured teod, raudteerööpad, kanalisatsioonikaevude kaaned ja alumiiniumjuhtmed. Vasest rääkimata. Kui Harjumaa oli tühjendatud ootas ees lähim naaber, Raplamaa. Vahel kui nad “tööst” väsinud olid, laulsid nad üheskoos isamaalisi laule. Eriti meeldis neile Matiiseni “Ei ole üksi ükski maa, ei ma ei saa sind jätta Virumaa!” Virumaa olid nad vaiksel ühisel kokkuleppel otsustanud viimaseks jätta. Ida-Virumaa kui täpsustada. Esimesena ühistööna võttis Olev koos Elvisega maha oma naabri elektrijuhtmed. Hommikul koputas ta sõbralikult naeratades naabri ukse peale, pakkus termosest kohvi ja siunas koos naabriga vastikut monopoli – Eesti Energiat. “Pole viga”, lohutas naaber, “küll ta lõunaks tagasi tuleb!”, teadmata veel põhjust.

Elvis ise oli metallikrattluse kõrgeim aste, tema oli lausa alkeemik. Vahel harva kui neil mitte kusagilt enam metalli võtta ei olnud, tegi Elvis seda ise. See pidi aga liiast energiat võtma ja sellepärast ta seda ise väga sageli teha ei soovinud. Vaid harva ja kõige viimses hädas. “Hullem kui kontsert”, siunas ta peale õnnestunud metallitegu ennast ja pühkis kurnatult näolt higi.

Olevil oli kodus naine. Vahel harva viskas Olev ukse vahelt sisse raharulli mida ümbritses juuksekumm, peksis kiiruga lapsed, kargas naise ja läks jälle. Ja söök tahtis samuti söömist. Olevi suurimaks veaks ta naise arvates oli see et Olev ei võtnud elu tõsiselt. Tal oli lausa olemuslikult tarvis lõputuid ümberlülitusi ja väikest nalja. Sellepärast naine teda armastaski. Ja vihkas. Olev oli aga Elvise näol esmakordselt endale elus inimese leidnud kellele ta alt üles vaatas. “Mu isand õpetaja, süngevõitu aadlik, seal seisab paljapäi ja jalad vees”, tavatses ta oma õpetaja kohta öelda. Loomulikult jättis ta ütlemata et jalgadega vees kobas Elvis veepõhjas asuvat metallilasu. Omal dollarimärgid silmis säramas.

Elvis oli vitaalne vennike ja vaieldamatult Olevist tunduvalt vanem. See kõik mida ta tegi tundus aga Elvisele endale tähtis, vaat et lausa olemuslikult tähtis. Vähe sellest, see mida Elvis tegi oli lausa ainumõeldav. Just see enesestmõistetavus nakatas ka Olevit. Viimaks ometi hakkas ta oma tööd tõsiselt võtma. Tundus et valikuid Elvise elus ei olnud. Ta tegi ainsat ja ainumõeldavat ning säärane suhtumine andis talle väe mida Olev ei olnud kellegi teise juures mitte kunagi kohanud. Samuti oskas Elvis musta metalli pealt üsnagi täpselt tulevikku ennustada.

Nii ütleski ta Olevile ühel aprillihommikul, “tundub et meil tuleb hakata Tallinnasse minema, seal on suured asjad tulekul!” Olev teadis et tema asi oli kuuletuda, mitte pärida. Nii panidki nad oma Transitile hääled sisse ja seadsid endid ühes Kalamaja üürikorteris mõneks ajaks sisse. Tähtis töö tähendas endesestmõistetavalt ka täielikku askeesi, mitte tilkagi alkoholi, mitte ühtegi naist, suitsetamisest ja kohvist rääkimata. Ainult metallitantsu tohis neil kriitilistel aegadel tantsida. Tantse oli neil kaks. Kuusakoski ja Refonda. Elvis eelistas Kuusakoskit, Olev aga Refondat. Tants ise oli vaba improviseering teatud kohustuslike elementidega. Mingil hetkel pidi iga metallikratt metalli ära andma. See element sisaldus loomulikult ka igas tantsus.

Pikad ja tüütud päevad kulusid varustuse kordaseadmisele, ainsaks vahelduseks õhtused ühised metallitantsud. Loomulikult elasid nad täielikus infosulus. Elvis luges vaid Nelli Teatajat kuna tema sõnul oli see vaba ajakirjanduse lipulaev Eestis ja lisaks muule ei sisaldanud Nelli Teataja tema sõnul ka mitte mingisugust informatsiooni. Infovaba leht, nagu ta tavatses öelda. Informatsiooni Elvis vihkas ja pidas seda üheks omandivormiks. Lisaks mulle tundis Elvis Nellit ammu ja isiklikult, arvata et isegi intiimselt.

Ühel kevadööl raputas Elvis Olevi üles. Ta oli ise juba täies varustuses, must suusamask peas ja keevitusaparaat ning metallilõikur käes. “Aeg on minna!”, ütles ta lühidalt. Olev teadis et tal on enda täielikuks ja lõplikuks kordaseadmiseks täpselt 24 sekundit aega. Ta sai hakkama.

Elvis viis ta mööda salateid ja tunneleid teadmata suunas. Aeg-ajalt olid nad öistel tänavatel, kus miskipärast rahavahulk lõhkus ja laamendas. Elvis ei lasknud end sellest segada. Viimaks läbisid nad kitsa liivase tunneli ja väljusid maa seest mingi valge telgi all. Uskumatu aga tõsi, Olevi ees seisis pronksist sõdurikuju. “Teeme ruttu meil on vaid 28 minutit”, kamandas Elvis. Kiiruga keevitasid nad kuju katki, matsid tükid pisut eemale pehme liiva sisse, uurendasid kujust välja pronkssisu, täitsid kuju sisemuse tühiku montaazhivahu ja eriti raske, rikastamata uraani seguga ning taastasid kuju täpselt 28 minutiga, välimuselt ja kaalult absoluutselt samasugusena nagu enne. Miski ei reetnud tehtut peale kuju mõnevõrra kõrgema kehatemperatuuri. Õnneks või kahjuks selle peale keegi ei tulnud et pronkssõdurile kraadiklaas kaenla alla või ehk….auku toppida. 

Ja läinud nad olidki. Sestpeale lahknesid nende teed. Olevile tundus ajuti et ta on kohtunud kultuuriheerosega kes oligi maa peale selleks üheks ja ainsaks asjaks – planeedi vanametallist tühjendamiseks saadetud.

Advertisements

0 Responses to “Kratt Olev”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: