suured poisid – Aaviksoo jt

Võtsin eile kinni mööduva koera karvust. Vaatasin et mehed kaklevad ja haarasin ühel neist kubemest. Nagu Vana Testament õpetab tuleb haarajal ( naisel) käsi maha raiuda.  Mehed peavad saama rahus kakelda. Just.  Võtsin emotsionaalse seisukoha. No millal ma küll täiskasvanuks saan? Ilmselt ei saagi. Pole küpsust ja kaalukust, isegi kui midagi muud on. On märksa nooremaid kes on märksa küpsemad osas mis puudutab intellektuaalset arutlemist.

Raske on mulle mõelda et ka intellektuaal on omal alal samamoodi tipptegija nagu kettaheitja spordis. Raske on. Ise on võistleja ja ise on kohtunik nii enda aga veelgi enam teiste võistlejate suhtes. Ikka olen ma tarkust ja kaalutletust pidanud millekski muuks v.a. siis kui see kaasas käib sügava sooja ja positiivse suhtumisega minusse kui inimesse. Siis möönaks või teabmida kokku. Siis tunnen ära küll. Olen häädust ülemaks tõest pidanud ma. Ja kurjust vähemaks tõest. Aga paraku hoitakse häädus kiivusest anumates. Kui arutled et kuis öelda midagi head vanaproua raamatu kohta siis kerkib kohe eiteakust küsimus et miks ma midagi head……… ei ütle?

Täna hommikul vaatasin päikest tõusmas ja mõtlesin selle peale. Suured poisid kaklesid, ei no teate ise, niimoodi kultuurselt nagu nad ikka. Aga siiski kurjalt. Osad vähemalt. Et kirjutas Aaviksoo Diplomaatias ühe artikli http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1240&tx_ttnews[backPid]=576&cHash=fe694bfda8

Ja ega ma suuda veel nüüdki öelda muud kui et ta mulle inimesena sümpaatne on. Need Fichtelikud arutlused ja see genesis seal artikli algul on kuidagi võõrad aga näitavad siiski et inimene oma igapäist pragmaatikat paigutab suurtesse ja sügavamatesse taustsüsteemidesse. Mis on nii ja naa. Hea et paigutab. Tal on seda kindlasti vaja aga tulla siin meie ühiskonnas oma taustsüsteemiga lehvitama tähendab seda mida ta meil ikka tähendab, enda haavatavaks tegemist tähendab. Samuti on IRL-e kui rahvusromantilisest aatest veel tänagi vähe kantud liikumisele, omane suurem müüdilembus kui  teistele, näiteks või Reformile või professionaalsetele filosoofidele. Müüdilembus tähendab aga paratamatult teatud vaenulikkust kõige vastu mis seda müüti ohustab. Lõpeks hatakase juba ka jumalaid moralisserima, nagu Palton.  Muuseas on K-Marrti Vaher teinud oma magistritöö? just nimelt Platoni “Riigist”. Nüüd aga müüdilembe künismis süüdistatakse. Mitte lähtudes teisest müüdist vaid “tõe” müüdist. No on alles kartesiaanid meil, sellised ortodokssed, lausa. Suitsutavad tõele viirukit.

Aga tuleks võtta lahti see identiteet osisteks ja küsida etnofuturistidelt et mille eest tasub sõdida ja mille eest ei tasu. See meile ei meeldigi kui teised meile seda ütlema tulevad. Identiteedi kohta võib ka pärisortodoksidelt pärida, nood on vanad identiteedimeistrid. Harjunud omas mimikris toimetama. Kamoflaas kuulub enam moraalsetele kangelastele aj salaseltslastele. Iga inimkooslus püüab säilitada end (identiteeti) äratuntavana silmitsi häiritustega ja tõesti on ellujääm ka minu jaoks enam ja ülem kui mingi filosoofiline konstrukt, nimega tõde. Kristluse tõde on ju suhtetõde ennekõike.

Kas ma elan indiviidina tõele, ei pigem annan ma oma dna-d ja nime ja kinnis- ja vallasvara ja vaimuvara edasi. Ja püüdke te mind vaid selles mingi “tõega” takistada.

Viimasetel (filosoofidel) vast müüti täna enam eriti pole, polegi muud kui terminite eritlemine ja arutluskäigu täpsus. Neil, tänastel sofistidel.

Aga jah ma olen emotsionaalne ja kargan enne sisse kui pilt ees. Üldiselt arvan ma aga siiani et kõik oli ok. Aaviksooga. Ka Raua kriitika on ok. Kõik ülejäänu aga enam ei ole. Teha selle pinnalt mingi kampaania ja koguda allkirju ei ole ok. 

Osundame: 

“Igal juhul usun, et psühholoogiline kaitse moodustab iga eneseteadliku identiteedi olulise osa ja seetõttu on ta vajalik ka Eesti riigi, rahva, kultuuri, ja keele kaitseks.

Alustaksin ühest väitest, millest tahaksin lõpuni kinni hoida: mina ja mittemina vastasseis on universaalne ja olemuslik. Tänapäevane käsitlus materiaalse maailma tekkest ei seisne mitte Suures Paugus, mis lõi mitte millestki kõiksuse, vaid pigem pingest kõige ja mitte millegi vahel, ehk between everything and nothing. Just sellest pingest on loodud kõik eksisteeriv. Iga uus asi, mis siia maailma sünnib, sünnib alati ülemineku piiril – mina ja mittemina või tema ja mittetema vahel. See potentsiaali gradient, mida inimühiskonnas sõnastatakse huvide konfliktina, on vajalik igasuguse uue sünniks.”

Ei osunda. Dsiisus kas peab iga artiklik alustama Genesisega või Johannese Evangeeliumi algusega? Iga jutlust?

“Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin – jällegi sõltuvalt ilmavaatest – ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda. Kui keegi selles väites kahtleb, kutsuksin ta ülikooli nõukogu istungile, kus professorid ülikooli raha jagavad.”

Ei osunda. See mulle meeldib. Kas aborigeenid Austraalia kõrbes tõde teenivad? Aga elus püsivad, mis on hää. Tänu sellele et nad omast arust tõde teenivad s.t. et nende riitused ja jumalused on neid seni elus hoid. Mis on hää.   Isegi kui see meie meelest ei ole tõde ega isegi tõetaotlus mitte. Kui nad lapsi saavad selle peale et käivad kuuvalgel allikas ujumas siis on see hää, hoolimata sellest et meie saame lapsi teisel viisil.

Kirjutasin kuhugile järgneva kommi:

“Olen sügavalt ja südamest Aaviksoo poolt ja pean ebakohaseks ja ebaeetiliseks filosoofilise arutelu pinnalt algatada sellist poliitilist rünnakut.See on jesuiitlus või opusdeilus. (kena sildistamine)

Identiteet on näiteks või loomariigis ja ründe- ja varjevärvused mida võiks ju ka ehk valetamiseks või vähemasti liialdamiseks nimetada. Ka poliitikas on kamoflaas ja ka mimikri olemas. Aaviksoo on lihtsalt realist ehk reaalpoliitik. Ta oponendid võivad ju targutada mida tahes aga reaalses olus luisakaks nad arvatavasti tunduvalt enam. Ja seda hoolimata oma näiliselt kõrgematest aadetest. Ja üldse millisest tõe korrespondentsiteooriast me siinkohal räägime?

Asi pole vales vaid asi on ustavuses tõetaolusele ja kodumaale. St. et absoluutset tõde ei ole vaid tõde teenib alati veel kedagi. Ütleme või et armastust. Kui kodumaa ei sobi.

Nii et Raud ära mängi siin mingit Kaplinskit. (Siinkohal viitan ma lihtsalt sellisele “kõiketeadmise fenomenile”, mida igast metsatargad ikka vahel esindavad või esindada püüavad. Aga ikkagi piinlik on enda pärast.)  Kirjuta ilusat kirjandust aga ära tule mullase käega töömehe üle otsustama. Tuleb välja nii nagu tuli poeet Radovan Karadizil, ma  kardan”.

Ei osunda. Lõpp läheb käest ära. Püüan öelda sedasama mida oma metsavana lausega eespool. Et poeetidest jah on saanud riigijuhte (nagu nimetatud härra ja lisaks veel ka Vares-Barbaarsus). Sellist ambitsiooni Raual ilmselt ei ole. Seega ülekohtune niimoodi demagoogitseda. Minust ülekohtune.

Üldiselt pani see aga mind ennast enda kohta küsima. Et kas ma siis täiskasvanuks ei saagi? Jumal tänatud – ei. Jäängi pilajaks või koguni pilastajaks. Võimalik et jaa. See tuleb mul rumalusest. Ja põhjustab see muidugi mitmeid reaktsioone teiste poolt nagu ongi põhjustanud, kurje reaktsioone. Kes annavad mõne teo, või teksti alusel püsivaid isiksuslikke hinnanguid. Ok,  need tunnen ma eksimatult ära. Ja meelde jääb ka, ehkki ma midagi aktiivselt ei tee. Nagu nonde kahe kurja papi suhtes. Hea et neid rohkem ei ole. Nonde kahega saame toime.

Nagu ka headuse. Tunnen ära. Mis mõnedest mu tegudest suudab ehk üle vaadata vahel. Sellest et olen ajuti pilaja ja pilastaja ja ajuti emotsionaalselt rumal. Kui keegi sest hääduses üle suudab vaadata siis püüan seda hinnata. Üldiselt tuleks aga otsida omaenda Fichtesid. St. suuri ideoloogilisi taustu. Lugeda hulle venelasi ja juurelda “õnne” olemuse üle. Kuidas ütles Tolstoi. “Elada looduses ja teha head neile kes seda sinult ei eelda”. Oli kuidagi nii, selles jutus mis tal on Pereõnnest. Mis on ilmunud vaid tema kogutud teostes.

Kui ma ei eksi siis ilmus aastal 1956.

Ja üldse on vahel hea rada vahetada n.ö.  Ala. Ja mõelda et mille järgi sind valitud on. Ja valitakse tänini. Seenioride tangoõhtul Turu linnas näiteks. Kui tuli läheb põlema mis ütleb et “naisten vuoro”. Vaat see on see õige asi. Ja mõjub hästi. Aga intellektuaalsetes heitlustes kaasa lüüa, ma saaks, aga siis pean ma väga põhjalik olema, väga põhjalik ja magama iga lause üle. Aga see vajaks koolitamist ja selleks on juba vähe hilja.  Jääme parem emotsionaalsete tekstide juurde, nii on kindlam. Et mille järgi meid valitakse päästeks? Õige vastus on et Päästja järgi. Ja siis ehk alles – usaldusvõime järgi häädusele, süüdimatuse järgi, ma arvan. Esmase naiivsuse järgi, teatud asjus. Hoolimata tarkusest või selle puudest.

Aga soojuse ja headuse tunnen ma ikka ära. Kui seda leida on. Aga me mõtleme metafoorides ja emotsionaalselt ja minu metafoor on et suur Aaviksoo on nagu vesipühvel ja siis on seal mingi kari lõvisid teda rappimas, nagu Raud, Viik, Varro ja Kiisler veel takkaotsa. Raud oli ok. Aga ta ei kanna poliitlist vastutust, ta on kodanik. Vabatmees. Aga kui tulid need teised juba siis läks asi inetuks.  Ja ikkagi jään ma selle juurde et Aaviksoo kaalub nad kõik üles. Sest ma adun tas headust, täiesti naiseliku vaistuga. Kargetes filosoofides aga ei adu ma midagi peale karge filosoofia. Aga lisame siis teisedki lingid. Neile, kes siitkaudu tulevad. 

http://www.epl.ee/artikkel/595369

http://www.epl.ee/artikkel/595244

http://www.epl.ee/artikkel/595309

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/vilja-kiisler-aaviksoo-tode-ja-oigus.d?id=42888817

http://memokraat.ee/

Advertisements

1 Response to “suured poisid – Aaviksoo jt”


  1. 1 jahutaja 1.04.2011, 22:10

    No ma sekundeerin sulle igatahes. Aga mulle meeldib rohkem see pool, kuidas pühvel lõvikutsikaid eemal hoiab. Rohkem kui algne artikkel ise, meeldiski mulle Aaviksoo enda kommenteeriv jutt. Täitsa nõus- tõe mõistesse must-valgelt hammastega kinnihüppamine ei lõhna just väga intelligentse inimese järele. Pigem just tõetera kaotuse järele. Pole ju tänapäeval korrespondentsiteooria pooldajaid suurte filosoofide seaski niiväga

    Pagana hea teema tegelikult kaasneb siin- kuidas me käituksime olukorras, kus suured, üleüldised ja üllad põhimõtted takerduvad oma lähedastega seotud situatsioonidesse. Laiendatult siis käib ühine rahvus kah sinna alla, vähemalt paljudel. Identiteediga seotud värki näed ikka alles siis, kui “teisiti ei saa.” Alles siis on näha, kes on Aaviksoo ja kes Raud. Või hoopis Pomerants 🙂 Kui oled all kinni ja vastase õlg on näos ja kohe võivad ka hoobid ülalt sadama hakata. Aga neid olukordi, kus tõesti must-valgelt otsustama peab ja neid inimes, kes seda lõdva elegantsiga suudaksid, on vähe.

    Pere pole enam ühtehoidva koosluse mudel. Rahvus kah pole. Mis variante veel? Järgi jääb ainult tsunft, kogudus, ühiste mägimatkade klubi, jahimeeste selts või koorilauljatest saunaliste liit. Lõdvalt seotud ja ühiste poolintiimsete mälestustega kooslused.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: