Kohata Valdest ja Krauklist

See on siis üks väheseid säilinud pilte Valdesest. Naist kellega ta hüppab ei ole kahjuks õnnestunud tänini tuvastada. Samuti seda kust ja kuhu hüpatakse. Naine on usalduv ja vaatab kõrgustesse, nii nagu inimesed end ikka Arturi seltsis tunnevad. Mees aga otsib maandumispaika kuhu nad mõlemad turvaliselt maanduda saaks. Nii iseloomulik temale. Vaid temale. Alati oli ta mures maandumispaikade pärast, alati. Aga hetkel on nad õhus veel ja kõik võimalused maandumiseks on valla. Õhtu on veel noor.

 On ilmselt liiast kahest korraga siinkohal rääkida aga ma püüan siiski. Lihtsalt seda pinget ajust välja saada. Seda tunnet et mina. Kas tõesti mina? Miks just mina?

Eile kohtusin mõlemaga. Puudus veel et oleks ka Bengtsson tulnud aga viimasel jätkub ilmselt peenetundelisust säärastest kohtumistest end kõrvale nihverdada. Aimasin siiski ta varju. Nõnda oli ta kohalolek küll tajutav, ehkki mitte tuntav. Eks ta vaadanud eemalt ja teades temasuguse õrna ja hella metslooma inimpelgust ei ole imestada midagi et enamat kui varju ta endast naljalt maha ei jäta. Varju jätab ta endast muuseas ka siis kui ilm pilves on. Ometi on ta ikka juures siis kui Eesti kirjanduse suurkujud kokku tulevad. Hiljem kui me Valdesega hüvasti jätsime oli meie laua peale siginenud salvik millel oli luuletus. Niipalju siis Bengtssonist ja tema stiilist. Nii palju siis…    

Olin vast 17, andestage mulle palun mu väikene nostalgia siinkohal, kui läksin Mündi tänava antikvariaati ja küsisin Artur Valdese järele. Vanem proua viis mu taharuumi, pani raadio kõvasti mängima ja riietas end siis aeglaselt lahti ning ühtlasi seletas mulle sealjuures selle Valdese asja selgemini ära. Käsin pärast kolm korda dushi all aga puhast ja kuiva tunnet enam tagasi ei tulnudki. Hea veel et seal kaameraid ei olnud. Oli vaid mingi sisemine mäss selle täiskasvanute “tõe” vastu. Jah, miks mina peaksin sellega leppima. Mille pärast? Mille nimel? Otseseks tulemiks oli muidugi tsölibaat esteetilistel põhjustel, nagu ka George Bernard Shaw-l. Niipalju siis sellest. Nii palju…sellest. Esteetilistel põhjustel emmigreeruma ei ajendanud see mind siiski. Jäin siia ja kannatasin ja nõnda tänini välja. Nonde literaalse lugemisega teoloogide ja ilmikute seas. Kannatan. Lameduse, jämeduse ja üheülbalise ülbuse all.

Eile siis jälle ja sealjuures veel mõlemad. Mulle oli seda liiast. Ainus pelg ja pagu on noodsamad kirjamärgid. See kohtumine meenutas oma emotsionaalselt intensiivsuselt seda põgusat hetke kui ma nägin Elvist. Ma olen sellest kirjutanud ja sedagi kuis ta mind omale mõneks ajaks õpipoisiks võttis. Eile siis need kaks korraga või kui täpne olla siis mõneti kattuvalt, mitte korraga. Overlapping.

Mina kui vanema kooli mees vaimustusin enam Valdesest. Milline tundehõrkus, millised poosid, millised zhestid ja ilmed. Millised poosid? Anglosaksikud aga samas siiski mitte indoeurooplikud vaid……..

Oleksin kui kohtunud paavsti või dalai laamaga. Ainult väheke teises võtmes oli seekord see kõik. Tunda Arturit ära tema kehastustes on ülesanne mis on jõukohane vaid vähestele. Mul on olnud õnn, mul on olnud õnn. Eile siis ja kus veel – Rocca keskuse suures raamatupoes. Mõni kõnekas detail, mis ei jää märkamata vaid teadjale. Võtsin peale pikemat kõhklemist julguse kokku ja nõutasin kohta ta lauas. Esitatud küsimuse sidusin tema müstilise lahkumisega Rootsist, millest on pisut kirjutanud Gailit. Kadus uttu ja kõik………?

Ilmselt ei olnud see siiski – kõik.  Küllap järgnes sellele mõne aja pärast laeng Kalashnikovist, seda juhul kui meri teda enne ei hukanud. Exposure to the elements. Avaliolek ehk avatus elementidele. Kropusklitele, aatomitele, ja nii edasi – you name it. Kogu Mendelejevi tabelile. Seep see on kui ilma nahata elad. Verilihas. Närvilõpmed valla. Ja nii oligi, täpselt nii. Täpselt nii oli. Aga oli veel paar võimalust sõnas ta diskreetselt…..ja vakatas siis. Oli ilmne et sellest ta seekord rohkem ei räägi.

Nii et esmakordselt sain ma ta rääkima, sellestki sain, mis sai edasi peale seda kui ta oma süstaga uttu kadus ja kõik Rootsi väliseestlased ta maha kandsid ja teda surnuks hakkasid pidama. See saaga on tal veel kirjamärkidesse valamata. Olen ka ise vaikimisvandega seotud ega saa seda paraku teha. Ikka tema ise kui keegi üldse. Toibun sellest kohtumisest siiani. Pole minu asi inimesi demüstifitseerida, deshifreerida ega demütologiseerida. Neid kes on juba ikooneks saanud, akendeks, vanadeks häädeks ja õhku läbi laskvateks. Meistrid on neid ikoone teinud, valitud vennad meie suurtest kultuuriklannidest, mida on siin enam öelda ühel vaieldamatul diletandil? Mida on siin öelda? Mida öelda.

Käime siis nende ikoonidega ringi peale. Käime ja kanname ja kummardame. Kirsijuurtest alustel lebavad nad. Vaid väga valitutele ja vaid väga diskreetsetes oludes ütlen ma oma tõe nende kohta mis algab sõnadega – see ei olnud hoopiski nii nagu teie seda teate. Ei Valdese ega ka Krauklisega. Oma tõe nimel on mul õigus see ikoon tagasi värvideks luua aga ma teen seda vaid enda ja valitute tarbeks. Teised aga las suudlevad peale.

Krauklis on Valdese kõrval vaieldamatult üleannetu rüblik. Noor Krauklis ennekõike. Siinkohal siis Krauklise saladus mille suhtes ma ei ole vaikimisvandega seotud. http://lv.wikipedia.org/wiki/Krauklis

Krauklise leviala kohta väikene kaart siis ka. http://lv.wikipedia.org/wiki/Att%C4%93ls:Corvus_corax_map.jpg

On ilmne et ta väldib lõunapoolkera ja ma ei tea miks küll. Mäletan on viimast isamaalist istumist maailma lõpus olevas kohvikus jah sellessamas kus me viimaks kõik kohtume. Olin lihtsalt pisut varem kohal. Nagu mulle kombeks – muuseas. Olin siis Punta Arenase Sadamakõrtsis harvaesineva nimega Poseidon. Mu ees oli 4 dl tequilat ja maailma kõige lõunapoolsema prostituudi soolane kaenlaalune. Kas ta ikka seda on mida väidab selle üle pole ma pädev otsustama. Ei tunne ega tea seda prostituutide taksonoomiat.  Hea kui füsionoomiagi meelde jääb. Aastad võtavad oma, mis teha. Mis teha.

Muuseas selles just tema prostitueerimine seisnebki et ta oma kaenlaalust limpsida annab. Muud ei midagi, vabal ajal loeb ta Jean Calvini moralistlikke kirjatükke ning hurjutab peegli ees iseennast ja teisi. Olin just kohtunud iga sadama kohustusliku eestlasega. Ta teenib seal, nii nagu jaapani sõdur selvas, juba viimased 60 a. Hemmingway on surnud ja nõnda ta enam postilt lahkuda ei saagi. Pole kedagi kes korralduse annaks. Aga ärge muretsege ta on heas vormis. Ta on vormis, Eesti vormis – muuseas. Vanas ja heas.

Olin sinna tulnud heas usus kohata Valdest aga ei kohanud ma Krauklistki. Seekord mitte. Vaatasin aknast välja ja nägin – paljutki. Nägin seda kuis hiiglaslikud melanoomid otse mu silme all õide puhkesid ja vähe sellest, ka viljusid. Keda aga ei olnud – oli Krauklis. Öelgem siinkohal otse ära sellegi et kõikidest versioonidest Krauklise päritolu kohta meeldib mulle kõige enam see et Krauklis on Ivan Orava poeg. Kas sohipoeg või saadud ausalt – seda ma ei tea. Igal juhul ei ole nad omavahel suuremat läbi käinud. Vist oli vanamees poisi jaoks liiga käre. Ja kes jõuakski kõiki noid tiblajutte ära kuulata. Hommikust õhtuni. Ma ei tea. Rüblik oli see Krauklis küll, seda ma ütlen. Tundsin ta siis tänapäeva ja Rocca keskusse tagasi tulles ära mõnest üksikust detailist. Jah, üks neist on seesama mille järgi Indias jumalusi ära tuntakse – mitte ainsatki vistrikku. Aimasin kohe et siin on tegemist millegi enama kui Prednisolooniga aga siiski mõned kahtlused jäid. Jäid seni kuni hajusid.

Lõpetuseks siis see lulla mille ma salvikult leidsin ja Valdesele lahkudes tasku surusin. Jäid pähe, uurendasid end ajusse: Algussõnad vähemalt:

“Meeles on meil sinu öeldud teesid
arenevad – spermatogeneesid”