“Mis raamat see on?”

Sellele küsimusele ei saa vastata, võtmata arvesse neid üsnagi iseäralikke väiteid mida on Piibli osas tehtud kristlaste, juutide ja isegi moslemite poolt. Väiteid et see raamat on erinev kõikidest teistest ning et kogu inimese saatus oleneb just sellest raamatust.  

Me ei saa mitte millestki Piiblis aru kui me ei seisa silmitsi tõsiasjaga et sääraseid väiteid on tehtud tõsimeeli ning  selliste väidete poolt põhjustatud nördimus on samuti täiesti tõsine. Kumbagi poolt ei saa tähelepanuta jätta. On kuidagi Piibli olemuses konfronteeruda, tekitada segadust, mõistmatust, ehk isegi nördimust.

Piibel on kahtlemata üks kõige mitterahuldavamaid raamatuid mis on kunagi kirjutatud – ja seda vähemalt seni kuni lugeja on asunud selle raamatuga väga erilisel viisil tegelema. Siiski on see tegelemiseks raske raamat. Palju kergem on arvatavasti siis kui küsimused on juba ette ära lahendatud ja lugeja on teistelt kuulnud et tegemist on Püha raamatuga ning ta usub seda ilma et ta muudaks seda isiklikuks küsimuseks. Lugegu nad pealegi seda raamatut kirikutes ja me peame neist selle tõttu lugu ning peame lugu ka nende raamatust. Aga ennekõike on see siiski nende raamat. Me lubame neil seda lugeda ja aeg-ajalt ehk kuulame ka ise aupaklikult seda lugemist. Me võime minna isegi nii kaugele et loeme ka ise pisut seda raamatut samal kombel nagu nemad seda loevad. Nõnda võtame me Piibli suhtes kohe alguses sellise uudishimuliku kõrvalseisja seisukoha ja seda isegi siis kui me ise oleme usklikud. Me läheneme Piiblile ettevaatlikult, võttes arvesse neid väiteid mida teised on selle raamatu kohta teinud. Neid väiteid ei saa me kuidagi ignoreerida. Siiski on need teiste väited kes ütlevad meile seda mida me vajame enne kui me suudame sõnastada ise- endi vajadusi ning formuleerida endi küsimusi. Nad ütlevad meile ette seda mida Piibel meilt nõuab enne kui Piibel ise jõuab end tuntuks teha või oma nõudeid meie suhtes sõnastada.

Ometi ei peaks me pidama endid kohustatuiks kriitikata ja automaatselt aktsepteerima kõiki üldisi ega ka kildkondlikke piiblikohaseid arvamusi. Tegelikult peaksime me olema valmis vahet tegema neil väidetel mida usklikud Piibli kohta teevad ja väidetel mida nad iseendi kohta Piibli alusel teevad ning mis võivad olla veelgi pretensioonikamad. Ilmselt ei ole siinkohal paslik neist viimast tüüpi väidetest rääkida. On küllalt sellest kui me nende eksiteerimist arvesse võtame ja mööname et usklikud kalduvad ümbritsema Piiblit suuremate probleemidega kui Piiblist enesest tõusevad.

Algusest peale peame me selgitama Piibli põhiväidet selle kohta et tegemist on “Jumala Sõnaga”. Me peame mõistma et see väide ei tähenda sugugi seda et tegemist on maavälise raamatuga või sõnumiga igavikust, mis saadaks põlglikult laiali selle maailma, tegeledes asjadega “sealpool” aega ja ruumi. Ei, Piibel ei tähenda ei selle maailma ega inimese ega ka aja või ajaloo ignoreerimist või eitamist või siis selle kõige  süüdi mõistmist mida inimesed on maa peal läbi ajaloo teinud. Piibel ei ole ka miski mis oleks maailmale, nii inimesele kui  ajaloole väljastpoolt peale surutud või siis mingi juurde lisatud salajane ilmutus või varjatud lisatähendus, miski, mis oleks täiesti väljaspool inimese igapäiseid muresid ja tema tavalist eksistentsi, miski, mida tuleks aktsepteerida ehkki see on üleliigne ning millele tuleks anda ka eelistus tavapärase mis võib meile küll asjakohasem tunduda.

Teieisõnu, ei saa me Piibli põhiväidet interpreteerida sellistes terminites nagu:  jah, on olemas normaalne maailm, milles sa elad oma normaalset elu koos kaasinimestega. See maailm on rikutud ja sina ise oled tähtsusetu. Ehkki sa jätkad oma elu selles maailmas ja järgid selle seadusi, pead sa õppima tundma tervet hulka uusi tõdesid mis võivad sulle küll tunduda mõttetud ja arusaamatud aga sa pead siiski lisama üleloomuliku struktuuri sellele mida sa näed ja tead tänu oma loomulikule mõistusele. Sa pead teadma et nüüdsest elad sa kahes maailmas samaaegselt, millest üks on nähtav ja teine nähtamatu, üks tuttav ja teine hirmuäratav ning võõras; ühes neist võid sa olla sina ise ja teises pead sa püüdlema üleloomuliku headuse suunas; üht neist võtad sa instinktiivselt kui reaalsust aga selle nn. reaalsuse pead sa hülgama teise tõelisema reaalsuse nimel, ehkki see võib sulle küll üleliigsena tunduda.

Selline jagav ja destruktiivne lähenemine elule ja mõtlemisele ei ole sugugi mitte Piibli sõnum. Piibli sõnum on otse vastupidiselt, sõnum ühtsusest ja lepitusest ning kõikehaaravast positiivsest ilmutusest, mis ei jäta mitte mingitki reaalsust välja ja milles kõik saab kohase ning viimse olulisuse. Ühekülgsed Piibli rikkumised lasevad Piiblit näida erapoolikuna ning piiravad ja kitsendavad seda eriliseks “pühaks” ja vaid “pühendunud”  on võimelised mõistma Piibli sõnumit, selleks oleks vaja sulgeda end Jumala loodud maailmale ja ajaloole ja ajale. Just nagu usk tähendaks irratsionaalse ja absurdse formaalset aktsepteeringut. Või just nagu peaksime me elama kasutades oma ratsionaalsust ja tervet mõistust ja samal ajal seda ka kõrvale heites ja selle üle nalja tehes.

Vaadates sel viisil Piiblile, muutub Piibel mingiks suureks tükiks inimese silmas mis takistab normaalset nähgemist ja põhjustab valu ning pisaraid ning takistab normaalsest päevavalgusest osasaamist. Seda öeldes, ütlen ma sedagi et Piibel võib meis tekitada nördimust aga me ei peaks siiski tal laskma solvata meie intelligentsi. Piibel võib olla raske ja segadusse viiv aga see on mõeldud siiski pigem esitama väljakutset meie intelligentsile kui seda solvama. See võib küll muutuda solvavaks kui Piibel saab rikutud fanatismi või rumala religioossuse poolt aga selgi juhul ei peaks me süüdistama mitte Piiblit, vaid neid rikkumisi mis on sellele inimeste poolt peale surutud.

Lahus teoloogilistest küsimustest usu kohta (mis moodustab iseenesest spetsiifilise probleemi) leiab kaasaegne inimene end imestamas kogu oma aususes ja küsim kas – kas Piibel on üldse loetav sest nii suur osa temast on arhailine? Nii suur osa sellest on näivalt eksootiline, täiesti eluvõõras osas nagu me elu nüüd ja praegu tunneme. On tõsi et meie tsivilisatsioon on tänini tulvil resonantse Judeo-Kristlikust kultuurist ja seega ka Piiblist. On tõsi et lugedes Pühakirja, võime me leida teatud kajastusi tänases päevas ja tuttavaid ideid. Aga kas peaksime me lugema Piiblit vaid lohutuse ja ning religioossete klisheede leidmisrõõmu pärast?

Arvatavasti ei  ole mitmedki kaasaegsed Piibli lugejad saanud üle ega ümber klassikalistest küsimustest ja usualastest väljakutsetest. Enne seda kui asuda teoloogiliste uskumuste ja klassikaliste küsimuste juurde, peame me pigemini maadlema märska inimlikemate küsimustega. Kas ma peaksin uskuma et see on hea raamat?  Kas ma võiksin uskuda et see sisaldab head kirjandust? Kas ma peaksin väitma et see raamat huvitab mind enam kui mu lemmikajakiri? Kas ma võin ausalt kinnitada et Piibel haarab mind spontaansemalt kaasa kui TV reklaamid? Veelkord, võib neile küsimustele vastamine olla raskendatud selle eelarvamuse poolt et Piiblil ei ole midagi tegemist tavalise eluga ning see raamat kuulub eriliselt pühasse sfääri ning selle lugemine on kuidagi lahus ja eraldi ajast ja ruumist ning tõstab su igaviku lainele.

Advertisements

0 Responses to ““Mis raamat see on?””



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: