Minu vaimulik elulugu I

Olen viimasel ajal sageli sattunud lugema igasuguseid vaimseid ajalugusid. Minu põlvkond on lihtsalt mures selle üle “millise näoga” ajalukku jääda. Ja oluline seegi millist vaatepunkti valida. On n.ö. seestpoolt kirjutatud ajalood, need ei ütle väljaspoolsetele suuremat  ja on veel ka väljaspoolt kerge irooniaga kirjutatud ajalood mis on ju ka ehk kirjutatud teadlaste ja sageli ka kirikuinimeste poolt. Sisemistel ajalugudel on üks (mitu) üldist viga. Nimelt kuna uskumine  ju käibetõena tähendabki soovitava ja tegelikkuse segiajamist siis kannatavad eriti just säärased seestpoolt kirjutatud elulood peamiselt just selle haiguse all – et ajavad lootusetult segi soovitava ja teglikkuse. Ja dendentsiks on neis ikka teatud kallutatus heauskuse suhtes eriti aga selles osas mis puudutab kirjutajat ennast. Endakohane idealiseerimine.  Välispidistel ajalugudel jääb aga usuasi ise varjatuks ja kirjutaja enda seisukoht jääbki n.ö. isiklikuks asjaks millest ei täi ega sünni rääkida. Ei selgu sedagi kas inimene ise on olnud asja sees või lihtsalt arglikult üle aia piidlemas käinud.  Mõtlen siinkohal Riho Saardi kirjutisi aga ka näiteks Usumaailmas avaldatud Jaanus Kärneri kirju. Viimane on küll väga ehe kirjutis selles mõttes et avaldamiseks need nüüd Jaanuse enda meelest mõeldud ei olnud ja avalikustati need vaid “tänu” teisele osapoolele ehk Hubert Jakobsile. Kahjuks on ta enda poole kirjadest avaldamata jätnud.  Jaanus kirjutab aga hoolimata oma geograafilisest kaugusest ikka enamjaolt seestpoolt. Ma ei tea ehk suudan ma olla korraga nii sees- kui ka väljaspool. Vaevalt aga proovime siiski.

Usuline huvi tekkis mul üsna vara ja nagu ma olen rääkinud ja kirjutanud varemgi siis oli selles osas instrumentaalseks minu isa võõrasema Helmi (Mikkelsaar). Tema rääkis mulle väikese poisina Jumalast ja sellest kuidas vahel “Noa Laev” taevas oli.  See ennustas Helmi sõnul ilmamuutust.  Sealsamas isa võõrasema kõrvalmajas Rõõmu tänaval elas ka keegi suur paha poiss. Mind hoiatatati ikka et kui sa sõna ei kuula siis tuleb minust samasugune. Pahaks pandi talle toona eriti seda et ta ühele teisele naabrile, lihtsameelsele Milvile, oli kuuse otsast pähe sülitanud. Tema nimi oli Rein Mets. 

Vahel käsime isaga tema tädil Sutlepas külas. Seal on tee ääres palvemaja. Ja vahel ennäe olid seal tuled põlemas või suvel koguni inimesed kes maja ees toimetasid, ilmselt peale või enne koosolekut. Järelikult olid olemas inimesed kes neid maju külastasid, ehk nood keda võiks usklikeks nimetada. Järelikult olid sellised inimesed olemas. Ja järelikult tuli ka minul kui inimesel inimeste maailmas varem või hiljem aru saada ja välja uurida kes need inimesed sellised on ja mis inimesed nad ülepea on. Need inimesed kes nendes isevärki majades käivad mida palvemajadeks ja kirkuteks nimetatakse. Peamised kaks elementi inimesed ja majad olid olemas. Minu suhet neisse aga siis veel ei olnud. Aga ma teadsin et see tuleb.

See on lihtsalt sarnane ja võrreldav geograafiaga. Ega valged laigud kaardil inimesele enne rahu anna kui ta seal on ära käinud. Nõnda ka sotsiaalses maailmas, tuleb aru saada ja avastada kes on inimesed ja milliseid maailmu üldse olemas on. Vahel veel kohtusime mõnede inimestega kelle kohta kas ema või isa hiljem ütlesid et need olid usklikud. Kuidagi puhtad ja leebed tundusid nad. Tundelised ja heatahtlikud. Millegipärast assotsieerus mul usklikega palju lilli ja tikandeid. Ilmselt olid nende piiblid sageli ise tehtud ja kaunisti tikitud kaante vahel.  Ja küllap olid neil ka suured lilleaiad. Ja pallargooniumid aknalaual. Ja Jorjenid peenral. Üldine mulje jäi vaieldamatult hea ja seoses sellega ka uudishimu suurenes. Aga aega pidi veel minema. Läänemaal on hiljemgi käidud ja mingeid relikte on seal vabakiriklikust subkultuurist tänini. Näiteks või see kuidas õed/vennad laua äärde istudes esimese asjana oma pitsid demonstratiivselt tagurpidi keeravad. Et oleks selge.

Esimene suur katse asjasse selgust saada oli püüd leida omale Piibel. Õnneks oli isa suvemaja ligidal Leesi kirik. Kirik mille juurest ma ei pidanud lihtsalt mööda sõitma ja kohe edasi minema. Kirik oli ühe koha peal. Kirik nagu võllas kõrbes kui viidata siinkohal Arvo Valtoni novellile. Käia ümber ja vaadata aknast sisse. Kirik mis ei lähe eest ära ega tõmba endale häbelikult kardinaid ette. Ja julgus muudkui kasvab. Nagu võllas kõrbes, nagu öeldud. Ja eriti siis kui sa oled 13 ja oled just pudeli veini ära joonud ja kui sul veel kaasosaline kaasas, kelleks on su oma kauge sugulane. Kes on samuti veini joonud ja pugistab julgustavalt naerda. Ja enneäe üks väike ruut vasakul all nurgas loksub ja on näha et väikesed naelad on kuhugi kadunud mis peaksid ruutu paigal hoidma. Nagu lõks, moraalne hiirelõks kuhu sa lihtsalt pead sisse ronima. Aga juustutükk on kiriku sees. Ja natuke loksutamist ja ruut langebki sissepoole. Sealt saab käe sisse panna ja akna haagid lahti teha. Ja ongi aken lahti. Ja oledki sa kirikus sees. Enne käid aga ühest piirist üle, milleks on aknalaud. Nähtamatust aga väga tuntavast piirist siiski. Moraalsest piirist. Et tead küll et teed lubamatut aga teed siiski. Sest põnevus on suurem kui kõik muud tunded, sel hetkel. Ja soob end ületada, soov ületada oma süümet ja asi ära teha.

Tunne sees on aga nagu muuseumis. Ja palju huvitavaid asju on seal ka. Ja palju arvata ka et kalleid asju. Mind aga huvitasid Piiblid. Erinevalt kaasosalisest. Et saaks teada ometi mis raamat see selline on. Ikka see uskumus et tõde kui ta olemas üldse on siis peitub ta mingis kirjalikus tekstis. Et teda saab vähemalt kirjalikult väljendada. Ja piibleid on palju. Piiblid on virnas. Valisin kõige vanema, teadmata siis veel et see oligi esimene eestikeelene. Et saan teada ja siis veel et on kallis ka. Kaks kärbest n.ö. ühe hoobiga. Peitsin selle raamatu ära ja hakkasin seda siis salaja lugema. Ikka algusest peale ja oli küll raske. Ja suve lõpuks sain siis ehk kuhugi Kohtumõistjateni ära loetud aga palju targemaks ma ikka ei saanud. Kaevasin kile sisse mässitud raamatu talveks maasse ja proovisin järgmine suvi veel. Aga pihta ei saanud. Viisin raamatu siis linna ja müüsin Mündi tänava antikvariaadis ära. Sain 15 rubla. Lugu aga pole veel lõppenud. Aastaid hiljem kui Piibliseltsi juhatuse liikmena Jüri kirikus seda lugu jutustasin tuli õpetaja Ots selle jutu peale tagatoast ühe piibliga välja, mis oli sealtsamast Mündi tänava antikvariaadist paar kuud hiljem ostetud. Ja täiesti võimalik et see ongi seesama piibel. Siuke lugu siis.

Siis tuli Gustav, ustav sõber seltsimees ja vend, hea inimene ja kõik see mis temaga kaasas käis. Käisime Jäneda sovhoostehnikumis ühel kursusel sellel teisel katsel mis mu vanemad tegid must põllumeest põlist rikast tehes. Ei kestnud seegi kaua aga suhtlema me jäime ja kui mina juba 17-lt Trükikojas ja hiljem Normas töötasin tuli ta ikka vahel läbi. Käismime ka tema punase Mossega 403 mööda maad sõitmas.

Neilt rändudelt on meeles kogemus Pärnus, peale napsist ööd kui ärkasime autos ja oli vist esimene september ja kenad valgete sleifidega tüdrukud läksid esimesse klassi. Mina tundsin end aga neid vaadates räpase ja rikutana. Aga ükskord säras Kusti üle näo ja ütles et tead ma käisin eestpalvel. Oot mis.. .. aga eks ma läinud siis ka vaatama. Ja esimene usukogemus oli ilus, see oli ennekõike ikkagi kogemus inimestest. Inimesed olid mulle endiselt  huvitavad. Ja tundusid nad endiselt sõbralikud ja head. Valdavalt. Aga see et mind Maarja kabelis seljatagant ka altari ette suruti, võiks vast isegi öelda et lükati nüüd kõige kenam ei olnud. Aga käisin kah ära. Ja palvetati mu eest. Ja nagu me kõik toona ja nüüdki otsime me kogemusi mida aga ei pruugi tulla ja mida me ei pruugigi saada. Ja järgmisel hommikul on tunne et vaatame kas see eelmise õhtu kogemus veel kestab ja et vaatame ja proovime kohe järgi kas see mind millegi eest hoiab ka või ei. Ei hoidnud millegi eest. Ikka sai suitsu teha ja hiljem ka alkoholi pruukida. Keegi ei keelanud peale omaenda süüme nagu ennegi.

Midagi aga sa ju ikka saad. Kui suga miskit riitust läbi viiakse. Kas sa selle peale hakkad mingid tahte mördiga seotud moraalset ehitist ehitama või mitte see oleneb aga sust endast ja su seotuse astmest usukogukonnaga. Ja kui ei hakka siis oled endiselt sama vaba ja keegi sind kinni ei hoia.

Aga kas see kogemus on nüüd see mis olema peab või peame me ootame teist ja uut ja paremat… ja vägevamat. See Johannese küsimus vaevab meid ikka. Kas ma olen nüüd õieti päästetud? Kas ma olen üldse päästetud? Kas ma olen päästmisel või päästmise teel nagu sõnastaks selle ehk teised usuliikumised kes sellist kontrasteerivat ajakontsepti ei pruugi. Kas ma olen nüüd Püha Vaimuga ristitud? Püha Vaimuga ristitud sai aga karismaatilises usugrupis aga see tuli hiljem. Kindlust aga iseenda kogemustes ei tulnudki. Väike kahtlus enda suhtes. Kahtlus on aga usu vaenalne. 

Või kas peame me midagi muud või kedagi teist ootama? Aeg-ajalt tuligi Hiiu saare pealt Tallinna mees Teddy Tüür nimeks ja ütles et te pole veel seda õiget asja kätte saanud ja et otsige aga muudkui edasi. Õige asi tema esituses jäi aga ikka kaugeks ja püüdmatuks. Kas ta ise selle kätte oli saanud või mitte jäi samuti hämaraks. Aga niipalju teadis ta küll et meie veel ei ole õieti midagi kätte saanud. Esimene usuelu faas oli ehe ja puhas. Ja väikesed Frank Mangsi kollased raamatud tundusid sarnased. Puhtad ja ilusad, suured “ei” ütlemise raamatud tundusid nad, kus veel tantsimise küsimus oluline ja püsti oli. Vastus oli geniaalselt lihtne, aga vaid siis kui Jeesus sinuga kaasa tuleb. Teada oli aga et ega ta tule. Nii et siis tantsid üksi või tantsib siis ehk keegi teine sinuga. Nii nagu see allakäigutrepp sõber Jaanus Merikülli esituses kõlas. Et kõigepealt rahvatants, ja siis peotants ja viimaks tantsib juba üks must mees sinuga. Ei, seda küll ei tahaks. Kui siis ikka Jeesusega……………