Pilk poes ütleb mida. Inimene laob lindile, 2 pakki suitsu, kassikonservi ja koeratoitu, ühe liitrise tetrapakis veini ja seda reedel. Ja läheb koju. Ja loen ma seda nagu CV-d. Ja saan nii palju teada nagu iialgi ei tahaks teada saada.Ütle mulle mida sa ostad ja ma ütlen sulle kes sa oled ja palju sa palka saad. Aga tööd ei ole mul sulle ikkagi anda ja kui sa sääraseid asju ostad siis sa seda vast ei vajagi.
See selleks, mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.
http://girardianlectionary.net/index.html
See on link Girardi raamatule. Kohale kus juttu mitteohverduslikust Piibli lugemisest (tõlgendamisest). Probleem selles ongi et kristlased peavad hakkama saama võimatuga – nad peavad ühitama VT ja UT. Mis paraku on võimatu. Ja nii sünnivadki säärased hermeneutilised trikid mis teeksid au isegi Jürgen Veberile.
Selleks et teisi õpetades või ise jutlustades teha võimatut ja säilitada mingisugustki loogilist koherentsi ning kuidagimoodigi ühitada julm ohvreid nõudev jumal armastava Jumalaga kes ütleb otsesõnu et ma vajan halastust, mitte ohvrit.
Keegi peab välja ütlema selle et kuningas on alasti ja et ühitamatut ei saa ega anna ühitada. Juudid saavad sest väga hästi aru, miks mitte kristlased, eriti need kes ise tahavad ka juudid olla.
Ja ega seal palju võimalusi ei ole. On tegelikult vaid üks võimalus ja selleks on see et terve UT keeratakse VT võtmesse või siis hakatakse rõhutama küll armastuse külge aga seda vaid omas väikeses sektis või kogukonnas ja vaenlased jäävad sel juhul kogukonnast välja poole. Või rahvusest, nagu ortodoksias. Igal juhul aga säärase lugemise juures ilma vaenlasteta ei saa ega tohi.
Või käsiteldakse seda ühitamatust kui teodiike küsimust mille eest ära hiilitakse mitut moodi. Üks kõige paremaid viise on Lootuse Teoloogia abil või siis ehk Protsessiteoloogia abil. Mida ma tahan öelda on see et ei saa ühitada ühitamatut. Vaid ainsaks lahenduse viisiks ongi Piibli mitteohverduslik lugemine ehk korraga ei saa olla õigus lintsival kogukonnal kes seda Jumala nimel teeb ja ohvril. See ei ole lihtsalt võimalik.
Enamus kristlasi jääb aga n.ö. riimveelisteks st kui kõik on hästi siis ollakse UT inimene aga kui läheb halvasti või ollakse konfliktis siis meenuvad ka VT kirjakohad “õnnis on mees kes võtab ta väikesed lapsed ja rabab need vastu kaljut!” Liiatigi annab ka UT osalt vähemasti ajet sääraseks suhtumiseks. Natuke ehk Paulus, enam Heebrea kiri ja kõige enam Ilmutuse raamat. Need raamatud kukuvad osalt UT-s tagasi VT hermeneutikasse. Eriti Ilmutuse raamat ja Heebrea. Paulus ehk sedavõrd vaid kuivõrd ta pidi juudikristlastega kompromisse tegema Timoteuse pärast ja Jeruusalemma kontsiili ajal.
Milline eetiline segadus sellest küll tuleb ja tõuseb, milline õhkamine ja lootus et vast Jumal sellest siis ehk päästab. Ei, inimeste endi loodud skisofreeniast Jumal ei päästa või teisisõnu ta on juba päästnud aga selle akseptimist takistab suhe Piiblisse mis on selline “paberist paavstilik!” Ometi on just aupaklik suhe PK ja selle alalhoid teinud võimalikuks ka selle uue hermeneutika sünni.
Veelgi enam ma väidan et see ilmne misogüünia (naistevihkamine) mis paljusid Eesti pappegi iseloomustab tugineb just nimelt säärasele ohverduslikule hermeneutikale. Olles vaieldamatult selle üheks indikaatoriks. Elik tagasi katokirikusse mis ei ole midagi otsesõnu ümber hinnanud, ei ristisõdu ega muud säärast ja mis ei saagi seda teha.
Aga ilmselt ongi see nüüd minu missiooniks sellist hermeneutikat maale tuua sest ma olen ise mõelnud ohverduslikult ja seda ka parasjagu tunda saanud…. Nüüd on vist siis sellega siis korras. Minuga ei juhtu midagi kui ma end alandan ametkondlik/ohverdusliku mõtteviisi esindajate ees. See on mu hingele hea ja mine sa tea vahest ehk mõni neistki hakkab oma hinge ja taevsaamise eest enam hoolt kondma kui ametkondliku egoismi eest mida ta esindab.
Et hakkame siis aga vaikselt peale olles oma kristlise missiooni leidnud. See on kahe osaline – ohverdusliku lugemise tagajärgede välja toomine ja mitteohverdusliku hermeneutika propageerimine. Ehk tuleb siis ka noor ja tugev mees ja võtab mult asja millaski üle.
Tuleb siis kadunud poeb koju
ei kippu ega kõppu
koputab – vaikus
hakkab Isa peenrast herneid sööma
tuleb viimaks vanem vend
ja võtab ta “pihile”
kõigepealt herneste pärast
teeb töölepingu ja üüri- ja kõik muud lepingud
ka kindlustuse – igaks juhuks n.ö.
kui lepingud tehtud siis tuleb ka “isa” tagakambrist välja
ja rõõmustab et tere poeg
ära pane pahaks ma annaks sulle küll
kõik tagasi ka pärandiosa aga mis teha see su vend
on kõik juba omale saanud
ja olgem ausad eks sa ole ise ikka süüdi ka
ja peale seda mida sa oled korda saatnud
oleks ehk liiast eeldada mingit osa kinnisvarast
või pitsersõrmust
sellele poeg oleks tulnud n.ö. varem mõelda
ja ega sa sealt kaugelt maalt ometi mingit paha haigust kaasa toonud
seagrippi tai jotain tällaista?
ma loodan et ega sa ometi nii rumal ei olnud et sa midagi säärast oleksid
eeldanud
eeee —
jah aga peaasi et sa nüüd jälle “päästetud” oled
ja hingega pääsed
aga tööd on meil sulle küll
nii kiltri kui ka kupja oma
ja elama paneme su eeeee
lakka
sobib?
vaat siuke dialoog
http://growmercy.org/2006/09/03/resacrilizing/
Tahan öelda et ilmalik ohverdav mõtteviis tugineb sageli ehk küll ei pruugi tugineda religioossele ohverduslikule hermeneutikale. Eriti rahvuslik/religioosses mõtlemises.
“On radikaalne vahe Piibli ohverduslikul lugemisel ja mitteohverduslikul lugemisel. Vahe Jumalal kes vahel kasutab ohvreid (ja tegi isegi sellekohaseid ettekirjutusi) ja Jumalal kel ei ole ohvritega mitte midagi tegemist ja seda vahe on tõesti raske mõista neil kes on omaks võtnud traditsionaalse karistav/asendava lepituse doktriini. Sellest loobumine on võrreldav Kopernikuse revolutsiooniga.”
aa - andrus arvab 
0 Vastust to “Uue hermeneutika poole”