Minu maa

Saa ligipääsu minu piltidele ja nii edasi…. sellise sisuga kirju saan ma pidevalt aga kahjuks ei vaja ma ligipääsu nende inimeste piltidele ja nii edasi…. Ja mida see jne üldse sealkohal peaks tähendama?  Üldse püüan ma otsi kokku viia ja ära lõpetada selliseid suhtlusringe mis midagi ei anna. Aga nagu ütles vana Ristiisa, just when I was getting out they pulled me back in.

Jääda sidemeheks vähemate vendade ja suuremate vendade vahel. Inimsuhted mida iseloomustab rivaliteet on aga reeglina toksilised.

Ah soo karjaköögi kõrval on mul äädikapuu mis sel aastal veel ei õitse. Hämmastavalt elujõuline vennike. Oli mingi oks lihtsalt ja siis sai see maha pandud aga oks oli nagu Aaroni kepp ja võttis lehed külge. Muuseas enne küla on ka pajuoksad pandud talvel tee kohta tähistama ja neilgi on kahel lehed küljes. Äädikapuu latv sai veel pealegi kogemata ära murtud aga ei miskit, muudkui mühab. Siis sõid arvata et jänesed tal veel poole ära talvel aga muudkui võimsamaks läheb. Poeg trimmerdas juurevõsud maha aga nüüd on ühe ärasöödud ladva asemel kolm ja muudkui mühab edasi.

Trimmerdamisega on nii nagu ma ütlesin et poeg on ületamatu meister sel alal. Varasematel aastatel oli tal ajuti raskusi kultuur- ja metstaimede eristamisega aga nüüd läheb järjest paremaks. Eks oma viga oli siis et ei tähistanud, nüüd pole aga enam vajagi tähistada. Vaid äädikapuu juurevõsud ja üks kõrvitsataim olid viimase korra kahjud. Ja see oleks mul ehk omalgi samamoodi läinud. Olen lisaks krundile introdutseerinud karulauku ja kasvab ta küll päris hästi. Ehkki vihmausse otsides leidsin veel suurel hulgal karulaugusibulaid mis ei olnud kevadel suureks kasvanud ja põhjus on lihtne, ma olin ise ära unustanud kõik need kohad kuhu ma ta olin maha pannud ja eks ta sai siis ka esimese trimmerdamisega maha tõmmatud. Sest ega ta nii varane ja silmatorkav ole kui hiidlauk. Sedagi on mul tublisti. Või oli see Siberi lauk. Ei mäleta.

Viinamäe tigudest ei tea tõesti kas nad süüakse ära või on koht liiga kuiv on aga ka võimalik et pole midagi ja demograafiline plahvatus leiab lähiaastatel aset. Siis on hea neid grillrestile panna. Võimalik et ma lihtsalt rohurindes ei märka neid enne kui neid palju saab. Üldse on see täielik müstika kuidas kõik olesed talve üle elavad. Ja kus vupsavad välja. Nagu näiteks kevadel konnad. Miks haugid neid talvel ära ei söö? On nad nii sügaval mudas? Kevadel on neid tiikides kolm tükki ruutmeetri peale.  Ja mulle tundub et nad sigivad just enne hauge  aga haug sigimisajal ka vist ei söö. Mingi rahvajutt räägib et haugil pole hammast.

Mulle meeldib muuseas kevadeti väga kulu põletada. See on selline lapselik lust tulega mängimisest et käid tikutopsiga mööda maad ja paned lihtsalt kõik põlema.  See muudab taimekooslust ja ma arvan et ohakad on just need kellele põletatud maa hästi meeldib esimestel aastatel. Üldse on aga hämmastav kuidas taimed õpivad trimmerdamisega arvestama ja muruniitmisega. Linnas näiteks niidetakse kord nädalas ja täna hommikul ma vaatan et vana jumikas on õppinud piki maad ronima ja ennast õide ajanud hoolimata iganädalasest niitmisest. Ka maal hakkas ristik selle paari kolme nädala jooksul õitsema mis niitmiste vahel oli. Vaat sulle evolutsiooni.

On kevadeid kus olen saanud terve maa üle põletatud aga mida edasi seda vähem. On tõsi et teatud putukad hävivad aga selle eest millised võimalused landrushiks. Nagu kunagi Oklahomas. Tulevad uued skvotterid ja võtavad alad üle. Tirtsud tulevad kõrvalt ja muu igast mutukad. Mutukate ilma pole ma veel jõudnud süveneda. Aga huvi on eriti peale seda krabitaolist olevust mis linnas mu jalge ees ühel hommikul üle tee läks. Kellegi vastne ta oli. Ja libikad, eriti ööliblikad, keda augustis kõik kohad täis on. 

Kulu põletamisega on selline väike asi veel juures et paar korda on ka napikas olnud. Ükskord läks kartulikeldri turvas hõõguma ja kord vana pilpakatus aga siiani on vedanud. Viimane napikas oleks aga ilma pojata halvasti lõppenud küll. Poeg aga karbas nagu shimpans mööda vildaklauda küünikatusele ja ronis mööda roovitust selle kohani kus pilpad hõõgusid ja likvideeris olukorra pilpad alla visates. Ma poleks sellega enam hakkama saanud ja ka roovitus ei oleks vist kandnud.

Külas on siis talunimede järgi järgmised talud: Sillaotsa, Hansu, Lauri, Uuetoa, Mäe, Kiive ja veel kolm maja mille talunime ma ei tea. Sillaotsal elab Arvo. Arvo on tore mees kes käib ringi mingi vana koolimütsiga 60-ndate algusest. Arvo on töömees ja kunagi oli ta veel kõvem töömees kui praegu. Mina olen talle palju tööd andnud. Aga arts on ka looduslaps keda teenimine reeglina enne ei huvita kui tal sõna otseses mõttes enam midagi ei ole. Ja kui ta on tööd alustanud aga vahepealt tuleb järsk laekumine mujalt siis kaob tal huvi töö vastu selsamal hetkel. Mõned ütlevad et Artsi käe külge on kasvanud palastikpudel aga see on ilmne liialdus sest ma olen näinud teda ka ilma selleta. Artsiga saab palju nalja ka. Ja siis on tal omad naljad, üks neist on selline et ta ei saa ujumas käia kuna vesi on märg. Vaat nii. Arts tuli mineva aasta sageli metsa vahel vastu ja ütles et käib seal juurikaid otsimas. Tegelikult tuli ta aga poest ja polnud läbenud kojujõudmist ära oodata vaid asus kohe võtma. Ja siis tuligi tal see harjutus rattaga. Mees ratta seljas, mees ratta kõrval, mees ratta peal või all ja viimaks faas kus mees hülgab segava ratta ja roomab ilma rattata edasi. Arts on pakkunud palju vaatamisrõõmu lisaks harjutusele rattaga ka tänu oma harjutusele käruga. Varem tegi Arts ka harjutusi autoga aga need harjutused politseile ei meeldinud ja nad võtsid Artsilt selliste harjutuste ja üldse igaste autoharjutuste tegemise õiguse väga pikaks ajaks ära. Sest esimene kord oldi leebe ja anti andeks aga teine kord nii umbes poole tunni pärast oli ka politsei vähe kurjaks saanud ja väänanud täie rauaga. Sest meie ligidal on see va Pajuks ehk täiesti baar maantee kõrval, koht kust saab kätte 24/7. Kell kümme kehastub pood ümber  restoraniks, lisandub juurdehindlus ja serveeritakse vaid avatud pudeleid. Ma olen seal varahommikul näinud kuis mehed otse lauast tõusevad võtavad veel viimase pitsi läbiöö võtmise lõpetuseks ja siis istuvad rooli. Vaat siuke koht on. Koht kus on naised ja viin. Vähemasti baaridaam on naine. Ja see koht tõmbab. Muid baare lähikonnas pole v.a. Sipal. Nagu igas  tublis maailma sadamalinnas on sealgi baar nimega Ankur. Ankur kui see mis minna ei lase ja mis sind paigal hoiab, ehk selles mõttes. Suurt sadamat Sipal siiski ei ole.