rahulikuma sügise suunas

vaevalt et seda antakse

kena parasvöötme sügist pigmentvärvidega

nagu Kentuckys oktoobris

vana mees kes tahab koju lepiks vananaiste suvega küll

noored naised lähevad oma teed

nad ei hooli ja kui hoolivad siis ütleb vana mees

et tänan ei, ma tahan ära koju, viige mind sinna

oma kiiktooli verandal püüdma hääbuvaid päikesekiiri

kui mu maa ennast päikesest ära keerab

mõni vana mees tahab kooli

mõni mäkke ronima

kuula – mida su ihu sulle ütleb

ära sunni teda liiast

tuleb vast hoopis sügistorm

Jehoova asetab mu julgesti elama – kirjutab Taavet

tema kes tunde nimel julgesti kaanoneid rikkus

ja ikka puhtalt pääses

täna oleks ta vangis eluaegset kandmas

ja ma käiksin teda vaatamas ja lohutamas ja smugeldaks

ehk ta laule välja

nii nagu tehakse

Spoon Jacksoniga

ometi on kiri vorminud tast mimeetilise eeskuju

kõigile kes isiklikku pühendumust ja poeesiat enam hindavad

kui moralistlikku legalismi

kas annab ikka nii palju ühest tundest välja pigistada

kui sa midagi nähtavat vastu ei saa

kas sa leiad selle üles mille nimel sa loobud

või ongi loobumine see millele sa pühendatu nime annad?

elu rõõmudest loobuda?

ei tänan

see on vast see tunne et sa oled kõik teinud ja kõik panustanud ühele kaardile

jokkerile

või täiesti tühjale kaardile

valgele laigule kaardil ja siis sa usaldud ja loodad et see

kaart sulle ka omal kombel vastab

mistahes vastus on hea

sest sa seletad ta ikka ja ise kohaseks ära

Sina panustad aga sa laulad et Tema asetab……..

kuidas ilma rituaali ja sakramendita üldse Jumalat ära tunda

ilma Sõnata

vaid tunde põhjal – vaid pilvedes peegelduvast loojuvast päikesest?

ma ei tea

ma olen skeptiline sest ma ei taha olla ei kergeusklik ega küünik

künism oleks ehk vaid skeptitsismi järjekindlam vorm

siis küll

nõudlikum vorm juhul kui seda ajendab tõetaotlus

kui ta aga muutub tunnet väljendavaks eluviisiks

nihilismiks mateerias siis tänan ei 

kas on hirm üksnes meeleparanduseta olek nagu ütleb Thomas More Tudorites

kas ta on üldse võidetav või ületatav- ei tea vaevalt

ehk on siiski vaid leppimine

asi seegi

Ma olen palju läbi elanud ja nüüd ma arvan et olen leidnud selle mis on õnneks vajalik. Vaikne omaette maaelu, võimalusega olla kasulik inimestele kellele on kerge head teha ja kes ei ole harjunud sellega et neile head tehakse; töö ühes lootusega et sellest võib midagi kasu olla; siis puhkus, raamatud, muusika, armastus  oma ligimese vastu  – selline on mu idee õnnest. Lev Tolstoi