kiri emale

kummaline aeg on 

tundub et su enese seest tõusevad su kõige ägedamad vastased

kes ei räägi enam teiste juttu vaid isiklikust kogemusest

mis ei ole hää

samas ei saa sa olla enamat ega paremat kui inimesed su sees

keda pole aidatud

keda on lintsitud

keda on mobbitud

sunnitud hierahiatesse nagu puzzletükke puzzlesse

suudlema sõrmust

ja kuuepalistust

moraalse ülimuslikkuse nimel

vihkama “õigeid”  inimesi

kaasa mängima võõraid poliitilisi kasusaamaseid mänge,

kuidas ja miks peaks nad iga hinna eest veel muudkui head rääkima – see ei oleks ju aus

kui pole rahukultuuri vaid ikka seesama rivaliteet uute sümbolite all

sa kas lööd kaasa või saad reeturiks

kellele lüüakse kaasa

– to whom the bell tolls

kes traditsiooni kohaselt kõrbesse Asaselile saadetakse

sest niimoodi on lihtsalt alati tehtud

Mahatma tapeti omade poolt sest ta armastas liiast moslemeid

ta pidanud suuremat noist kiivusepiiridest

mis ikka omade ümber on

misläbi omasid üldse ja ülepea eristatakse

ja omadeks peetakse

õigustamaks oma armastuse väiksust

armastusepuuet

vihkamise ratastoolis

omade puhul lähevad segi võimu- ja vaimu küsimused

ole või avatud aga olgu sus armastust

ole või nii avatud et su oma identiteet kaotsi läheb

et sa ennast kaotad

oma isikliku iha ruumi

mille andmise hinda sa ikka oled hoolega vaaginud

mille tahtjaid hinnanud

seni kuni viimaks ei tule enam keegi

ja sa jääd üksi

kui sus armastust pole siis pole sul olemasolu õigustust

ole või suletud aga kui sus armastust ei ole

siis…..

ütleme otseti silmade vahele

siis on sitasti

ole või suletud – armastus avab su

kõige suuremad reeturid ja silmakirjatsejad on reeturite ja silmakirjatsejate meelest need

kes

samamoodi ja samu inimesi ei vihka

seda ei anta andeks – siis sa ei ole usaldusväärne

olen sedastanud oma teesid

kirjutanud oma kirjad emale

kelle südamest peab mõõk läbi tungima

kes on ikka oodanud ja tahtnud mind ära koju viia

et mind päästa ja säästa

seni kuni ta vähegi sai ja suutis

oh jah ma hindan su isetut kiivust su omaenda ihu ja vere armastust

aga ma pean siiski oma teed minema

sa oota mind risti all

kell 6 pärast sõda

suure vihkamise tsunaami väsinud järellaines

su armastus mu vastu on nii suur et sa lepid viimaks minuga

arvaku sa mida tahes

arvaku ma mida tahes

olen teinud seda selleks et rahus elada

et sillad oleksid ikka avatud

olen teinud neid enam kui tarvis

Pontifex Maximus nagu ma olen

ei ma ei ole neid põletanud

ei kavatsegi

vahel vaid olen ma mõne neist üles tõstnud

et laevad alt läbi pääseks

miks ometi ei osata muud kui rünnata või vaikida

rünnata või vaikida

nagu Mäge ei olekski olnudki

seda kes seal rääkis

kes armastuse pärast risti löödi

seegi kooslus on muutunud väikeseks ja sallimatuks

sinna tagasi ei saakski

piinlik oleks

iseenda pärast iseenda ees

milleks mulle tuttavate sümbolitega pikitud

rivaliteeti ja kiivuseringid

pole nagu enam eriti tarvis

enam

vähem

leppinud endaga

niitude valusa valgusega

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: