kärbes tikutoosis

näoraamatu inimene on uus inimtüüp

mina seda ei ole

mul on teine ja vanamoodsem märgisüsteem

kaugem ja olemusvõõram

keemiast kaugel ära

mustad märgid virtuaalses ruumis

see pole tootemisammas, Ingersol ega sõlmkiri

pilta pole

neis märkides pole verd higi ega muid ihueritisi

pole isegi kurgilõhnalist unisex lõhnalaotajat

võrrelda võiks noid ehk jälgedega lumes

ometi loevad parimad nondestki märkidest

endale soomused kätte ja haisu külge  

tahan ka mina midagi olla

oma vastupidise ihaga siiski nõutada endale isikliku iha ruumi

kas siis selle maa keel ei või…?

selles mõttes olen ma igav ja tavaline

tea kui vastupidine see ongi

lihtsalt ehk mingi kiiksuga

tahaksin olla vahemees, inimene müüripraos kes täidab tühikut

mida keegi pole talle andnud 

tea kas tühikutki on

kasvõi iseoma silmis tahaksin midagi olla

ehk olengi

teadmamees kes adub sotsiaalset mustrit

mida teised ei näe

surmani tüdinud vaevu äramahtumisest 

surmani tüdinud äramahtumatusest

minuskulite maailm tähtsustub üha enam

putukad ja taimed

isegi loomad on kohati liiast

tükkis oma proteiinimajandusega

liiga inimese moodi

liiga rahamajanduse moodi

söö või saa söödud

minul on väikesed mõtted mis ei olegi määratud suureks saama

need on mu putukad ja taimed

need on orasheina hargjuured

risoomid mis elavad kokku mükoriisaga

need on see kelleks ma kunagi saan

humoorikaks huumuseks

kas ja miks eeldab ihu olemasolu elavakstegevat eraldi substantsi

miks ei või elu olla lihtsalt ihu funktsioon

vabalt

“mina” loomine ja selle ruum on meile reeglina ülimaks elueesmärgiks

ime siis et tahame seda ka üle läve lükata või igaveseks konserveerida

kas ei peaks minast loobuma kui konstruktist mis toodab surma, hävingut

ja leina enda ümber?

andma ta ära linnumajja talvel nokkida

ja sulanduda vähemate vendade individuaalsust mitteväärtustavasse olma

kas lennuk kõrbes eeldab eraldi loojat või on ta ise loodu viimane ja keerukaim aste

mulle meeldiks esimene variant enam

ehkki teine on märksa tõenäosem

ma ei tunne tõde sageli näo järgi ära

küll aga tõeriitustest

verest higist ja limasnahkadest

nood on tõeriitused milles ta nägu muutub

milles ta nägusid teeb

võtan ühe neist ja raamin ära

ning olen talle igavesti truu

– need minuskulid on triitonid Waldeni tiigi mudas

ahvenad kellele Henry suupilli mängis

olen see väike tüdruk kes püüab kärbse aknalt tühja tikutoosi

ja kuulab

ja annab kuulata neile kes ei muiga üleolevalt

neile, kes tahavad ja oskavad kuulata ja ise valjemini

ei sumise

omades tikutoosides

neile kes ei ole minu suhtes liiga kergelt käega löönud

kes ikka usuvad ja loodavad

ega väsi proovimast

kes vastuseks oma parimat annavad

sedasama suminat mida ma neile kuulata annan

mina teen selle lihtsalt ära

mille jaoks neil sageli aega ei ole

nägin eile ma üht oma vaenlast

ootasime tükkis rohelist tuld fooris

vaenlane vaatas must kenasti mööda ja vilistas püüdlikult

kaalusin oma võimalusi

pöörasin isegi ette teise palge

aga ei ühtigi

ei saanud ma teda lüüa

ei sarmi ega sarnaga

eks tule teist tema tunnetes austada

isegi siis kui nood tunded su vastu on

las ta olla

see oli väga naljakas olukord

teine vaenlane ei vilistagi enam 

vaikib niisama mornilt

Advertisements

0 Responses to “kärbes tikutoosis”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: