toetudes klassikutele ehk Waldeni tiigist

vabaduse väljakutse

mida paremad lullad seda vähem klikke

😉

minuga on jälle kõik hästi

jälle? küsid sina

jälle – vastan mina

taas

mõtlen vöötoravate vöötkoodidest

töötan lendoravate lennujuhtimistornis

ma tean metsalise arvu

see pole küll vist arv vaid number

metsaline andis mulle küll oma telefoninumbri aga vabandas ka ühtlasi kehva levi pärast

metsas ja lubas varsti operaatorfirmat vahetada

mis vahe on vöödil ja triibul

vöödid oleksid kui laiemad ja hägusamad

triibulised seebrad on triiphoones

mina ei taluks vist säärast vastandlikkust ja vastandmõju

hingeseebrat minus

Rooma kirja 7. peatüki vaimus

siis on veel “veenvad jutid”

aga neist juba Kenderilt pikemalt

mina kannan kootvööd ja vöötkoodi

kõhu kasvades tuleb kootvööle üha uusi auke teha

ma ei ole vähemalt maotu

leiaks vaid oma vabadusele lugejat

leiaks vaid lugejat

kes loeks mu kootvööst vabaduse välja

mis ei olegi kallis

vaat kus triipused alles

kirjutan Waldeni tiigi triitonite hingeelust

mus on alles tekstiloome lummus

sõna õud ja itk ja kandev jõud

sõna mis hoiab alal masside vastasmõju

musti triipe heledal taustal

ja vastupidi

kehade gravitatsiooni

põrkumist ja sulandumist

andumuse akte ja võetuse võlu

tuleks saada päriselt heaks

tuleks saada ikka kohe päriselt päris heaks

mida ta sult päris?

headuse

tuleks hekseldada läbi vanu heksameetreid

ja muid kaheksakande

tuleks olla nii hea nagu Saarikoski kel oli pärast terve päeva või koguni mitu päeva hea tunne

luuletuse pärast

aga ega ma end võrrelda saa sest ma ei joo päevas ära kahte liitrit viina

ega ühti ühtigi

tualettruumides ettekandjatega

pakun niisama oma teatepulka

 ei jookse isegi enam

sest keegi ei jookse kõrval

teeristis risteel ootan kaasteelist teekaaslast

hääletut hääletajat

keegi ei saa veel mult minu teatepulka võtnud

teatepulga teade teatejooksus ei huvita kedagi

teadagi

kes modelleerib mimeetilist eeskuju minu alateadvuse tarbeks…

ikka meister ja tema mäejutt

eduteoloogia aktiviseerib isiklikku rivaliteeti

ja MTÜ-d kogukondlikku

mis suurem kooslus seda ägedam rivaliteet

seda piiratum ressurss

seda vähem kasumilootust

tegemist ju ikkagi mittetulundusliku sektoriga

seda lootusetum vastuolu mäejutuga

kas MTÜ pälvib kaastunnet – ega vist

pigem ehk Nürnbergi ja needki keda ta julmaks on teinud

need polekski kui enam inimesed 

need pole ka päris luuletused

pole ka minu enda jaoks

need on vahevormsed heided

elusõnamused

nooreea varjulisest tagahoovist

mis pakkus alati süngeid ja suurte inimestega seotud ahvatlusi

portselanitükkidest mida sai nipsulillede alt välja kaevatud

ka mina tahaks nagu mister Sebastian Flyte igale poole

kus olen õnnelik olnud maa sisse pajatäie kulda kaevata et siis kui ma olen kord

vana ja vilets tulla ja see välja kaevata

ja edasi….

mis edasi

sedasi

vikerkaare teises otsas kullapotti ei ole

ma tean sest ma olen käinud

ehk siis – somewhere over the reinbow

mul on mõned täiesti reaalsed kohad jõe ääres

kus kõik on õieti

mis mõjuvad hästi sest seal on lihtsalt kõik õieti

isegi siis kui mina sinna tulen

ma tahaks ikkagi selle Waldeni tiigi ära kirjutada

kirjutada suvalise lombi Waldeni tiigiks

süübides mikroorganismide hingeellu

ja muusse põhjamutta

või ühe pastoraadi- ja inimese haru- ja erakordsuse

oli au jah mul oli au

on oht et ma ei saa seda sõnadest läbi

täiesti reaalne oht

ja seepärast pole vist väga vahet

kas triitonite hingeelu või “mu isand õpetaja süngevõitu aadlik”

au mul enam õnneks ei ole ei hoida kaitsta ega rünnata

õnneks ei ole vabadus kallis

liiga odav et seda tahta

eee 28 USD oli vist

seda saad sa soovi korral omale lubada

õnneks on vabadus kallis

liiga paljust tuleks loobuda

vaata ise

http://www.youtube.com/watch?v=0BVQdFoQRiU&NR=1

 

Walden ehk elu metsas

 
Soojadel õhtutel istusin ma sageli paadis ja mängisin vilepilli, ning vaatasin, kuidas üks ahven, kes tundus olevat mu mängust lummatud, hõljus mu ümber vees ja kuuvalgus liikus mööda joonelist, puurontidega kaetud järvepõhja.

Mõnikord keskööl, kui paistis kuu, kohtasin ma ringiluusivaid koeri, kes otsekui hirmuga mu rajalt kõrvale põikasid ja vaikselt põõsas ootasid, kuni ma mööda läksin.

 Samuti olen ma kindel, et me pole lugenud ajalehtedest ühtegi meeldejätmisväärset uudist. Kes on lugenud ühest röövimisest, tulekahjust, laevahukust, õhkulennanud aurulaevast, Lääne-raudteel rongi alla jäänud lehmast, hullu koera mahalaskmisest või talvisest rohutirtsuparvest, sellel ei tarvitse sellest teist korda lugeda.
 
Mõned kaudsed tõendid on väga tugevad, näiteks piimast leitud forell.
 
Meie kohaks oli Waldeni tiik. See on kaunis väike tiik keset metsa. Kui mu naine tundis end piisavalt hästi, käisime ümber tiigi jalutamas. Waldeni tiik oli meie eriline koht, kus aeg maha võtta, mõtiskleda ja terveneda. Võimalik, et teatud rolli mängis selle tiigi ajalugu: see tiik oli seotud Henry David Thoreau katsega eraldada end aastateks maisusest.
 
1845. a märtsis otsustas Thoreau kolida elama Waldeni tiigi kaldale ja veetis seal kaks aastat, püüdes välja mõelda, mis on elu. Ta asus elama väikesele maavaldusele, mille omanikuks oli tema hea sõber Ralph Waldo Emerson. Ta ostis ühelt teetööliselt vana osmiku ja lõhkus selle maha. Kasutades lammutusmaterjali ja lõigates metsast palke juurde ehitas ta endale uue majakese. Ta pidas piinlikult täpselt arvet ja leidis, et kodu ja vabaduse saamiseks kulutas ta kõigest 28 dollarit ja 12 senti. Ta rajas aia, kuhu pani kasvama herneid, kartuleid, maisi, ube ja kaalikaid, et end oma lihtsas elus üleval pidada.
 
Ta pani maha umbes ühe hektari jagu ube kavatsusega sellest saadud väikest tulu oma vajaduste katmiseks kasutada.Tulu oli tõepoolest väike: 87 dollarit ja 10 senti.Thoreau elukorraldus ajast ei sõltunud. Tal ei olnud majakeses ei kella ega kalendrit. Ta veetis oma aega kirjutades ja teda ümbritseva looduse – taimede, lindude ja loomade imet ja kaunidust uurides. See ei olnud erakuelu.
 
Concordi linnas käis ta peaaegu iga päev ja kutsus harivateks vestlusteks teisi oma majakesse. Kahe aasta möödudes lahkus ta oma majakesest midagi kahetsemata. Ta pidas sealveedetud aega piisavaks oma eesmärgi saavutamisel – kogeda lihtsa elu vaimseid plusspooli. Ta tundis ka, et teda ootasid ees uued elukogemused.
 
Oli aeg liikuda edasi ja uurida teisi võimalusi.Waldeni tiigi ääres kogetu põhjal otsustas Thoreau, et inimene vajab tegelikult ainult nelja asja – toitu, riideid, peavarju ja kütet. Ma tahaksin mõtiskleda nende nelja elu põhivajaduse ja lihtsa elu vaimsete plusspoolte üle.
 
Enne Thoreau surma küsiti temalt, kas ta oli Jumalaga rahu teinud. Ta vastas: „Ma ei teadnud, et me oleksime Temaga kunagi tülis olnud” (Viva la Repartee, koost. Mardy Grothe, 2005, lk 181).
 
Who is fulfilling the vacancy he left? He left no vacancies to fulfill. Ela nii et sust ei jääks ei auku ega tühja kohta. Ela nii et sinuga ei peaks arvestama. Tõmba moondevõrk üll ja leba aianurgas kui võimalik.
 
Advertisements

0 Responses to “toetudes klassikutele ehk Waldeni tiigist”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: