Nõukogude Eesti konservikunsti klassikat

Kõige taga on suur laiskuss – hiiglaslik nagu anakonda

kollased laigud rohelisel taustal

ta keerab ennast su ümber

kui saab, siis tubli neli keerdu

ja hakkab vaikselt pigistama

ta nägu on pöördunud vastu sinu oma ja ta küsib?

pigemini küll pärib aru

miks sa ei ela päevakoera päevakava järele

või miks sa ei ela öökoera öökorra järele

ja jälle olen ma keelik ega oska talle mitte midagi vastuseks kosta

olen nõrk inimene ja ei suuda nii palju süüa ja päevitada

juua ja öötada

koristan oma maa elamist – mõtlen siinkohal abihooneid juba 15 a

ja ikka leiab, vaimule ja ihule – Mõned aastad tagasi leidsin vana Nooruse

60-ndate algusest kus noor agronoom Hando Runnel sarjab vanameelseid maainimesi 

kes ei tule uuenduste ja mehhaniseerimisega kaasa

kusjuures uuendused pole mitte lihtsalt uuendused vaid meie, nõukogude, omad

siuke lustakas lugemine

selliseid tsitaate leiab aga näiteks ka Lennart Meri-lt, eriti raamatust

“Parvepoisid rohelisel ookeanil”. Roheline ookean on sealjuures Siber

aga eile leidsin siis tõelise kalliskivi

mida mina oskan vaid verbaalselt raamida sest mul pole pildimasinat

olen alustanud pilditegemist aga lapsed on hõivanud masina ja nii on ta jäänud

leiust tuleks teha pilt ja panna OSTA-sse üles.

Leidsin konserv-uunikumi “Subproduktid” aastast 1976

Parem enne sai mööda 1982 aga silt on veel suuremalt osalt loetav

ja kummis ka ei ole

näide siis sellest et lihaseliha läks rongiga itta ära ja maha jäidki vaid kohalikele mõeldud

ihuotsad – sabad, pead, sõrad ja subproduktid – mida see kena sõna iganes ka ei kätkeks

selline tore leid siis

ei teagi mida sellega peale hakata nüüd

kellelgi ei ole õigust minult minu nõukogude lapsepõlve röövida

ega meilt meie nõukogude ajalugu

koos Toomas-Hendrikuga ikka täielisema ajaloo eest võideldes

hea kui koristamisega kiiret ei ole

saad just enne korda kui kokku variseb

talv on katuste vastu julm olnud

lumi on pajud maha teeradadele vajutanud

kust enne sai alt läbi – sealt ei saa enam üle

sekkusin laupäeva hommikul looduslikku valikusse

kui harakas tuli põlluvarblase pesast poegi sööma

ajasin ta  minema

vähe hiljem tulin kalalt – taamal talu ja tume metsamüür

ja ühtäkki ennäe – valendav tagumik taustal metsamüüri

nii hele nii hele

kaks kannikat ilma kehata

ainult jalad ja need kaks

välja kasvanut

täiesti platonistlik kogemus

eidosest – kahest heledast tuharast

või peaksin ma ütlema – eidostest

ideaalsetest ideedest

taustal tumeda metsamüüri

mõtlesin hetkeks et kuidas need nüüd siin niimoodi, omapäi ja ilma kehata talitavad

– siis inimene tõusis rohimast ja pühkis higi

lõhkus lummuse

astus pildi seest välja

auto säilitas juhitavuse

sookured tantsisid tausta

Advertisements

0 Responses to “Nõukogude Eesti konservikunsti klassikat”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: