Indetiteedijuttude ots

Indentiteedikupitsad ehk ühiskonna piirimärgid on ohvrid. Olid algselt ohvrid. Ja rituaalsed märgid mis neid ohvreid ümbritsevad ja tähistavad, nagu näiteks rist ja ristimärk. Ja riitused mis viimastega seotud. “Metsik” viidi ka Eesti talurahvakultuuris küla pervele kuuse otsa. Need olid tsivilisatsiooni piirid n.ö.  Väljaheited ihudest ja kogukonnast ikka märgivad piire. Nagu ka vanad rohupudelite kogumiskohad talukohtudes. See prügi mis ei hävinud.

Nii ka patusikk kõrbe Asaselile saadeti. Risti austamine oleks ju sama justnagu timukakirve austamine. Jeesus viidi linnast välja, viidi n.ö. linna piirile. Linn kui tsivilisatsiooni ühik oli sestpeale määrav. Siit algas linnakultuur. Ristil oli mitmeid eeldusi omandada sootuks teine tähendus ennekõige selle läbi et ristil tapmine keelati ära ka Rooma riigis kui liialt piinavalmistav. Seega jäi märk oma senisest tähendusest n.ö. tühjaks ja oli valmis omandama uut sisu. 

Tänases maailmas ei tähista kogukonnapiire enam ohvrid vaid pigem on riigipiirid kunagiste suurheitluste tähised aga juba on aset leidnud ka suured konsolideerumised võtmes Euroliit jms, nii et rääkida võib vast suurtest, tõesti ehk tsivilisatsioonipiiridest. Näiteks või Nigeerias kus tsivilisatsioonipiir on ühe riigi sees ja liigub. Ega ta enne peatu kui see riik on käes. Ja võidab ikka see kes on agressiivsem. See kirjutab ajaloo reeglina aga ka ohvri häält enam ei õnnestu vaigistada.

Globaliseerumine põhines ja põhineb eeldusel et on mingid suured Lääne ühiskonna suured ühisnimetajad mis  on üldinimlikud ja mida tuleb üle terve planeedi levitada. Kultuurilised ja brändilised ühisnimetajad. McDonald, Skype jms. Tehnoloogiad jms. Islami suhteliselt selge geograafiline piir mitmetes maailma paikades aga viitab sellele et nende globalisatsioon töötab ka ja on pealegi veel pealetungil ning seega ehk edukamgi kui Lääne globalisatsioon. Seda edukam et sel selgemad piirid on on sel ka võime Läänele vastu astuda. Kui sa ikka 5 x päevas palvetad siis on see väga selge indetiteedimääraja juba puht funktsionaalselt kui ei muidu.

Loomad jätavad maha lõhnamärke inimesed aga semiootilisi märke ja sümboleid. 

Aga mis mind enam huvitab hetkel on see üleeilne teade et Kameruuni üliõpilane lahkub Tartust peale mitmeid kallaletunge. Mina väitsin avalikult juba aastaid tagasi isiklike kogemuste põhjal et Tartule ei saa anda kultuuripealinna staatust kuna Tartus elab palju agressiivseid rassisiste. Isikliku kogemuse põhjal. Berk Vaher mulle sellepeale peale lendas ja pidas toda juttu vaat et laimuks. Ja viimane argument on neil Paadamitel ja Vaheritel ikka üks- ja seesama et kes oled sina et sina ütled? Ega ma ole kahelnudki et mul õigus oli ja on. Nagu öeldud on mul isiklik kogemus.

Aga kuidas me ise seda võtame, kas nii nagu moslemid võtavad sageli Al Quada’t, võtmes et meil on Tartus Pirogovi pargis mõned tublid Eesti poisid. Rahvuslased. Omad. Vähe tulised aga siiski omad. Meie kameruunlasele peksa ei annaks, nemad annavad aga nad on ikkagi omad. Nii et kui valima peab siis ei teki küsimustki. Või kui õpetaja hurjutab kantslist siis vähe tulisemad vennad lähevad juba kurikatega? Nii või? Oleks tarvis suurt rassismivastast meeleavaldust Tartus et nad ei arvaks ega loodaks et neil on mingi vaikiv toetus neil rassistidel. Aga seda vist ei tule sest kõigil on piinlik ja just selle pärast läheb kõik samamoodi edasi. Ma peaks selle asja vist üksi ära tegema seal Pirogovi pargis. Tartu on üks ksenofoobne koht küll.

Õnneks ei käi religioon rahvuslusega sedavõrd kokku et nad ka mingit sorti kristlased oleks. Õnneks mitte. Ilmselt pole.

Ega keegi sea ju kahtluse alla nende eestlust. Tublid Eesti poisid, vähe ägedad lihtsalt, nende rahvuslus väljendab end vähe teises vormis. Läbi käe- ja jalahoopide. Ja keti- ja kurikahoopide. Tegelt on see seesama rahvusliste helmeste vaim milles nendegi rahvuslus end väljendab. Suletud identiteediga sektantide vaim. Viimased jätavad küll verevalamise viimselt tavaliselt jumalale. Kuidas me neid võtame seal Tartus? Kas samastame endid pigem kameruunlase või omade Eesti poistega. Hea küsimus. Ühesõnaga kui sa kameruunlasega ei samasta, siis on sinuga halvasti ja sa oled kaasosaline samamoodi nagu Al Quaeda-ga on kaasosalised need kes mõtlevad et poisid on ju ikkagi laias laastus õige asja eest väljas mis tost et nad oma pommivöödega ehk vähe ägedad on lihtsalt.

Sümbolid on inimeste maailmas identiteedikupitsad. Sümbolid. Kui pole enam raha ega riigipiiri mis siis on? Ma ei tea. Tulles tagasi hajusa ja funktsionaalse identiteedi juurde nagu näiteks või metodistidel.

Tuleb kokkuvõtteks tõdeda et ajalooliselt oli see eskatoloogilisel (valel) taustal toimiv funktsionaalne identiteet mis põhines ennekõike valeeeldustel ja ei olnud sellisena mingilgi kombel parem kasvõi näiteks adventistide omast. Erinevalt viimastest ei konstrueeritud sellel alusel aga siiski omaenda isevärkki teoloogiat vaid omandati veelgi funktsionaalseid nõkse, nagu näiteks või Pühapäevaste teenistuste eelsed täiskasvanute piiblitunnid ja sukelduti sotsiaalsesse pühadusse ehk integreeruti ühiskonna peavoolu.

Teatud faasis oli see hea aga kusagilt maalt hakkas seegi ähvardama identiteedikaotusega. Nagu ikka siis kui olles omandanud suure mõju hakatakse ühiskonna peaasjadega tegelema. See tundub aga teisalt olevat vaat et paratamatu samm siis kui sa kapselduda ja sektistuda ei soovi. Ja siis hakati ühelt poolt vaatama tagasi sinnapoole kust tulnud ehk Anglikaanluse poole, teisalt aga arvati nagu ikka et põhjus ongi selles et liigselt eristutakse veel ühiskonna peavoolust. Sotsiaalne kristlus kannab endas paratamatult kamikadzemissiooni. Mida enam ta soovib ühiskonda muuta seda enam ta ühiskonnapäraseks muutub. Ja siis ongi Toomas Paul’i sõnul – mission accomplished- accomplished. Kirik sobib omas baasantropoloogilises peaülesandes ehk inimeste tegemises toimima vaid ordu või rahvaliikumisena. Mitte poliitilise jõuna. Kirik peab oma teatepulga lihtsalt edasi andma mingil hetkel. Ma tean kuidas tuleb ärkamine, siis kui iga kogudus moodustab initsiatiivgrupi mis hakkab tegelema Restoratiivõiguslikus “rahutegevas” võtmes endiste ja praeguste kinnipeetavatega. Siis kui kogudus hakkab midagi aktiivselt tegema et täita oma baasantropoloogilist ülesannet ehk tegema inimesi. Mugavam on aga oodata ärkamist, muidugi on. Aint ärkamist ei tule aint me ise läheme ära.

See kui kirik oma teatepulka edasi ei anna põhjustab ta enese hajumise  – see on see mõõk “mis peab ka su enese südamest läbi tungima”.

Aga teine on võimalus mustasajastuda nagu me näeme selge tendentsina mitmes Eesti kirikus. Omandada selge vastaline identiteet, olgu tegemist siis naisvaimulike, teistsuguse orientatsiooni või millega tahes. See enesetapp on veelgi selgem, see seltsib keskaegse katoliikliku teoloogiaga ja reedab minu jaoks kristluse põhisisu traditsiooni nimel. Sellega ei saa ega saaks ma iiales kaasa minna enam. Valmistada oma kirikust ette läbi intriigikoalitsioonide mingit tulevast katoliku kiriku ordut või lihtsalt osa. Suletud identiteediga kaasnevad ka igast moraalsed rivistused ja detsimatsioonid ja pilt sellise liikumise sees läheb väga inetuks.

Selliste kalletega tuleb sõdida kohe alguses ja kõigi nende abil ja kaastööl kes selleks valmis on. Kui sa sellega ei sõdi siis tuleb see suhtumine sageli – et mida halvem, seda parem. St vastaspool arutleb nii. Kõik negatiivne liikumise sees loetakse liberaalide osaks ja süüks ja töötab kaasa radikaalide heaoluks. See on taliibide efekt Pakistanis. Muidugi on ka mustasajalistel omad libedad mäenõlvad. Kui sa oled misogüün siis ei maksa ka väga imestada kui sind selles süüdistatakse või selles et sa kedagi pole õieti käidelnud.

Suurem osa misogüünidest püüab religioosse ja sekulaarse valla lahus hoida ja saab omad naisedki möönma et vaimulikuamet ei ole nende jaoks. Sellisel väitel on loogikaviga sees. Minu jaoks ei ole midagi soospetsiifilist vaimulikuametis. See on inimestele antud amet inimeste heaks. Avatud inimestele. Selline baasnatropoloogiline väide siis. Nii et ehkki sai juba eelnevalt hõisatud – tuleb selle jutukesega siis nüüd lõplikult  ära lõpetada. Identiteet peab olema avatud ka kristlastel ja kirikutel. Kirik peab olema rahutegija rollis ja selleks valmis et möönda kohati ka iseenda viktimisatsiooniskeeme, eriti suletud identiteedi puhul, või siis teisisõnu seda et inimkoguna käitub ta ka kirikuna vahel lihtsalt kui alghord  (Freud). Kui seda pole siis pole ka leppimist. Ei saagi olla. Aga püüdleme siis peale avatud identiteedi poole olgu inidiviidide või kooslustena.

Siinkohal lõppevad sekskorraks identiteedijutud.

Advertisements

0 Responses to “Indetiteedijuttude ots”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: