Identiteedist VI

Üks peamine küsimus mis kohe tekib on see et kas ohver ja üksik on siis vaat et automaatselt süütu ja õige ja püha kui Jumal end temaga samastab? Või end tema poole hoiab. Kindlasti mitte. Teisalt aga – absoluutset õigust ja indiviidi süüd kehastab ikkagi kogukond, see suur ja õige ja hea. Tükkis või oma seadustega. Kirik kui väike subkultuur ja kogukond omab ka omi pügalaid aga nood on suuresti hägusad ja protsessid sedajagu ürgsemad ja lähedasemad noile misläbi ristilöömisi ja lintshimisi kunagi läbi viidi. Või Kombaid tänagi elavad.

Kogukond kehastab õigust hoolimata sellest kes või mis see üksikinimene tegelikult on. Indiviid kehastab kas kogukonna õigust või kogukonna süüd. Absol selge et pole paremat viisi kogukonna kaitsmiseks vahel kui inimesi sahvrisse ja lihtsalt kõrvale panna. See kogukondlik instinkt ei küsi aga mitte nii palju õigusest. Omal riiklikul tasandil vast isegi küsib või küsib enam –  ehkki mulle meeldiks kodanikuühiskonna põhine 12 vandemehe süsteem enim mida meil ei ole. Subkultuurilisel tasandil tuleb aga õiguse asemele üha enam mängu võim ja võimumängud. 

Sestap ma seda rauda taongi et indiviid kistakse sageli maha ürgsetesse instinktidesse, kistakse märksa madalamale kui ta muidu oleks või vähemasti püütakse seda iga hinna eest teha. Kistakse maha tema eetilistest kõrgustest sageli ja tallatakse porri.  Vaadake või Lev Tolstoid. Sestap ma räägingi et isegi avaliku sektori tase ei ole kirikule reeglina kättesaadav, tase kus kõik oleks võimalikult selgesti sedastatud ja paigas ja lepingupõhine. Kui on, siis on ehk Eestis eelk sellele lähim. Mis muidugi iseenesest ei välista muud ja emotsionaalset ka riigi toimimisel sinna lepingute kõrvale. Tekivad inimesed lihtsalt kes valdavad lepingute tehnoloogiat ja nood kes ei valda.  Kirikutes aga vehitakse ikka ürgsete mõistetega nagu reetmine, patt jms. Lisaks kiretutele lepingurikkumistele.  Isegi kui kirik ise on lepingurikkuja või pole vaevunud korrektset lepingut tegema nagu kunagi juhtus kaasuses millesse minagi segatud olin, siis süüdi peab ikka jääma see üksik.

See ohvrieelistus on üldprintsiip, võrreldav sellega et Jumal eelistab vaeseid nagu Pühakirik selgesti ütleb. See aga ei tähenda automaatselt sugugi seda et vaesus oleks püham ja parem olekord kui mittevaesus. Jumal annab minu arvates lihtsalt võimalusi pigemini neile, kellele ühiskondlik korraldus ei anna. Seda kuni calvinismini, sestpeale võime aga vast juba eduteoloogiast rääkida.

Indiviid ei pruugi olla alati süütu ja õige suhtes kogukonda või teise indiviidi. Aga kogukond võib võtta ka täiesti meelevaldse isiku ja pöörata kõik ta plussid miinusteks. See et õige hõlma ei hakka keegi on vale. Lihtne ja selge. Õige hõlma ei hakka seni keegi, kuni ta ise on teistele hõlma hakkaja.  Kuni ta ise väravais kohut mõistab ja siiski võib teda tabada Hiiobi saatus. Või nagu Kombaidel et vihm ei lähe lihtsalt üle ja siis meenub kellelegi et Suangi on selle või tolle sees.

See mehhanism tundus Kombaidel olevat täiesti meelevaldne. Et on lihtsalt mõned vennad kes on kahtlased ja siis mõned kes mängivad ühiskondlikke süüdistajaid siis kui neil isu on. Ja oli ka näide kus kedagi oli noorena Suangis süüdistatud aga ta oli hiljem end oma heade tegudega tõestanud kui suangivaba. Talle vaadati siiani väheke kahtlustavalt. Ja kardeti et suurel festivalil ehk keegi teda jälle süüdistama asub. Seda enam et püha tuli mida ta valvama pidi tema käes ära kustus. Ja vaatavad kristlased Kombaisid ja nad ei tunne mitte midagi ära ega too mitte mingeidki paralleele. Sest meie religioon on nii erinev ja teine.

Suur süüdistus võib tabada aga ennekõike siis kui on festival kus 5 hõimu üheskoos kokku tulevad. Seal klaaritakse ära ka veritasud jms. Või vähemasti peavad otsesed süüdlased kõrvale jääma. Just seal võib keegi sirutada käe kellegi suunas ja öelda – Suangi. Ja protsess ongi käivitunud. Elust mis on suangiküllane oleme jõudnud ellu mis Katoliku  kiriku järgi on suangiharv. Võimalus on aga alles jäetud kui mitte muuks siis igaks juhuks. Või peaks siin rääkima kurjadest vaimudest? Et selgem oleks. Aga ega seal sisulist vahet ei ole.  Ja igast vaimutaksonoomid peaks sellest ehk ise ka aru saama.

Kui ühiskondlikud survangud on lisaks muule pädevusepõhised siis kirik vehib teiste ja ürgsemate väärtustega. Vabakiriklik spiritualiteet aga veel kõige ürgsematega. Seda ma nimetangi külmfusiooniks. Et ohverdusprotsess oleks nagu muidu sama ainult et kuuma otsa ei ole ega tule – kive- , surnuksviskamist ja kivikangrut. Vaid mingi hale hääletamine. Jeesus juba ütles et kes teie seast patuta on see visaku esimene kivi. See ei meeldi inimestele. Kas ma nüüd just patuta olen aga temaga võrreldes üsna hea siiski. 

Täna lihtsalt aetakse ära. Juudid ei saanud avalikku Jeesuse hukkamist ise teha olles okupeeritud, küll aga said nad privaatselt sarnaste hobidega küll ja küll tegeleda, nagu näiteks Stefanose  puhul. Said küll kui väga tahtsid. Umbes nii ka nüüd ainult et kividega surnuks siiski reeglina ei loobita enam. Ehk küll suurem osa kristlasi on surmanuhtluse poolt. Kirik mis on ise väike aga ta on leidnud endale rahvuslise fundamentalismi näol uue kodu ja referentsigrupi. Ja moodustanud täiesti sümbiootilise ühenduse. Egas muidu oleks rahvuslised helmed ka kogudustes vähemasti ilmikjuhid. See oleks aga pikem ja omaette teema.

Aga veelgi vähem tähendab see ohvripoolsus Jumala puhul seda et indiviid oleks automaatselt süüdi vaid seepärast et teisi on rohkem ja nemad on otsustanud tast lahti saada. Ja ega alguses ju suurt midagi olegi. Suur demoniseerimine tuleb alles vähe hiljem. Täna peale protsessi reeglina.

Aga hea küll loeme seks korraks ideniteteedijutu lõpetatuks.

Mis siis?

Mis siis kui polnudki kedagi muud kui kannatav inimene?

Kas sellest ei piisa?

Miks sellest ei piisa?

Mina usun kannatavasse inimesse.

Miks tuleb talle omistada lisaväärtusi millega saaks ja annaks ja tuleks kaubelda?

Osta, müüa, vahetada.

Miks hoida talle omistatut kiriku laoruumides ja dispenseerida sealt vastavalt vajadusele? Miks peab kaotajast konstrueerima võitja? Kas siis tõest tõesti ei piisa?

Inimesest kannatavast valulevast ja meie endi igavesest

kogukondlikust ja isiklikust, teadvustama ja teadvustatud kurjusest,

millega me harjumuspäraselt ja igapäiselt kividega surnuks viskame,

risti lööme, ostrakeerime, viktimiseerime, marginaliseerime,

marineerime, hapendame, vallandame, ahistame, distsiplineerime ja üle viime.

Miks meile meie endi kurjusest – ilusast alasti ja ehedast väheks peaks jääma?

Miks peame me jätkuvalt Jumalat asjasse segama, ehkki on väga hästi teada et

Ta on ikka ja alati ja ainult – üksiku ja süüdistatava poolt ja kõrval.

Miks ei piisa meile evangeeliumi peeglist mis meile seda meie endi kohta näitab?

Miks loeme ohverduslikult Jumala mitteohverduslikku ilmutust?

Miks teeme Jumala Tallest talle jumalale ja kutsume  ta siis omamehelikult omatehtud

barbequele?

See peaks sulle meeldima….

See peaks sulle maitsema…..

Advertisements

0 Responses to “Identiteedist VI”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: