Identiteedist V

Ka riigiidentiteedi puhul eristatakse laia tähendusväljaga riigiidentiteeti, muude ja kitsamate, näiteks või etniliste ja kohapõhiste identiteetide suhtes. Kuidas saaks kirik olla avatud ja evangeliseeriv, eriti siis kui avatus tähendab reeglina suhtelist liberaalsust ja hajusamat identiteeti ning seeõttu ka mittevangeliseerimist? Ma ei tea aga mulle tundub et kirik saab olla korraga innukas ja laianev ja kasvõi evengeliseeriv just nimelt siis kui ta näeb inimest väga algsel, n.ö. baasantropoloogilisel tasandil. Näeb sel tasandil mil mingi ta/inimese õigus on lakanud. Kas pole seda siis olnudki või on see ära võetud. Kui tegemist on institutsionaliseeritud patuga ehk mistahes “erikorraga”, olgu siis Balti või Ladina omaga, siis on kirikul alati võimalus. Kui 3 % elanikonnast omavad 97 % maast ja kaitsevad omi õigusi traditsiooni ja vägivallaga, miks ja kas ei või siis 97% rahvastikust tahta asjaolude muutmist. Küllap võib.

Avatud identiteet on aga ka sedavõrd hajusam. Eriti tekitab küsimusi see kui ühest küljest oleks nagu patt aga inimeste endi jaoks on tegemist pigem identiteediga, näiteks või seksuaalse orientatsiooni küsimustes. 

Baasantropoloogiliseks inimesetegemise näiteks on või lihtne loosung LAV-st loosung – “üks inimene üks hääl”. Või võitlus kohustuse vastu minna bussides oma sektsiooni juhul kui sa oled mingit teist nahavärvi USA-s. Või soov hoida vastutavaina kuritegevusega seotud olnuid seeläbi et nendega regulaarselt kohtutakse ja nende vastu tõeliselt huvi tuntakse. Või Tõe- ja Lepituse komisjonid mitmes maailma paigas. Meie kirik ei ole tulnud ilmselt selle pealegi et võiks püüda mitteinimestest inimesi teha ja nõnda on see jäänudki spets institutsioonide ehk igast kaplanite jms. hooleks. Ehk on meie kirik oodanud meie oma kohalikku Constantinuse pööret ja ehk oligi ta juba ära. Kui aga kirikumehed on muutunud poliitikuiks ehk rahvusliku identiteedi meistreiks kelle peaülesandeks riigi silmis on toestada ja legitimeerida rahvuslikku müüti ega siis vast ei aitagi vist enam suurt miski.

Rappapordi sõnul võimaldab usk konstruktiivselt vastu hakata. Baasantropoloogia on korraga nii kristluse tugevus kui ka nõrkus. Islam, niipalju kui mina aru saan keskeneb Ummale ehk kogukonnale mida liidab ühine usk ja praktika. Ja pole sel kogukonnal enne teistega suuremat asja kui nemadki ummasse sisse saab võetud.  Senikaua saab neid mistahes vahenditega selleks motiveerida. Keegi ei saa ega julge väita et Islam oleks vägivaldne sest niipea kui keegi sellist hullu asja väidaks, algaksid rahutused ja tapetaks hulga inimesi et tõestada seda kuivõrd hull väide see on.

Ja kui sind rattale tõmmatakse ja tublisti venitatakse küllap saad sa siis isegi viimaks aru et Islam ei ole vägivaldne, kohe üldse mitte ei ole.

Enne ummat polegi nendega mingit suuremat baasantropoloogiat. Ja sellisena on umma sõjakas, eriti murranguriikides nagu näiteks Nigeeria ja Sudaan. Sudaanis suudeti Islami ekspansioon uue riigi loomisega peatada, Nigeerias aga mitte. Ja kes ei tahaks vägivaldsete võitjate poolel olla. Turvalisem vähemalt.  Kusjuures isegi formaalselt islamlikes ühiskondades käib veel üks sõda selle nimel et muuta need tõeliselt shariia mõttes islamistlikeks. Ja meetodid on sellised nagu Pakistanis näha. Vägivallaga luuakse kaos ja halvatakse ühiskonna toimimine.

Väga heaks näiteks on minu jaoks see lugu Muhammedi algusest kus vaenlased talle palve ajal kaamelisoolikad kaela riputasid. Selles kontekstis jäi ta rahulikuks ja landlikuks. Sellel lool on ilmselt see moraal et solvake ja alandage mind kui tahate aga mitte mu Allahhi ega tema püha üritust. Muhammendi tütar siiski neab sellise tüki tegijad ära. Muidu oleks nagu Mäejutluse teise põse lugu kui ei oleks vägivaldset praktikat mis kohe järgnes ja väejuhi kuulsust mille Muhammed omandas. Ehk  on loo moraal vaid selles et praegu pole õige aeg? Kristluses kukub Ilmutuse raamat tagasi revanshismi aga väejuhti Jeesusest ei saa või seal vist ikka saab ka. Kristlus on esimesed neli sajandit üsna truu Mäejutu vaimule ja alles peale seda tehakse “tast väejuht”. Ja sedagi mäejutu vaimu vastaselt.

Lahtiseks küsimuseks jääb siinkohal see kust läheb piir avatud ja suletud identiteedi vahel? Avatud riigiidentiteeti olevat Eestis vähe. Lai identiteedi tähendusväli hõlmab erinevaid eestlaseks olemise viise, mis samas üksteist vastastikku tunnustavad. Nii võiks Eesti avatud identiteet sisaldada võimalusi olla nt vene keelt rääkiv eestlane kui ka väljaspool Eestit elav eestlane.

Tegemist on identiteediga, mis ei rõhuta etnilisel alusel eristamist ning mis võimaldab samaaegset kuulumist mitmesse gruppi. Suletud indentiteet oleks see mis põhineb määrajatel mis ei ole valitavad vaid sünnipärased.

Kas võiksime arutleda sarnaselt ka suhtes usulisse identiteeti? Meenub kogemus Ahtri tänava kiriku pühitsemiselt kus oli selline värvikirevus nagu Loomaaia papagoimajas. Niih need on ründevärvuses identiteedimeistrid tabasin end mõttelt.

Riigiidentiteet rõhutab kuuluvus- ja uhkustunnet seoses Eesti riigi, maa ja kultuuriga. Siinkohal meenub hiljutine Rein Raua “põhiseaduslik patrioot” kui too kes ei vaja ürgsemat ja religiooniga segatud rahvuslust nagu Aaviksoo kelle ilmavaatesse sugenevad ometi idealistlikud elemendid mida enam ajas tagasi. Raud ja temasugused “põhiseaduslikud patrioodid” markeerivad teistmoodi identiteeti eestluse sees. Identiteeti mis ei vaja enam religiooni.

Kuidas konstrueerida aga positiivset uskondlikku identiteeti? Üheks võimaluseks on liikuda üha suletuma identiteedi suunas ja õigustada seda samal ajal näiteks või ettevalmistusena katoliku kirikuga ühinemiseks. Sel juhul tuleb teha määravaks mittevalitavad identiteedimäärajad. Näiteks etniline (uskkondlik) päritolu ja (usu)keel. Mis keelde puutub siis ka liturgiline abrakadabra mis detailiseerib ohverduslikust lugemisest tulenevaid finesse. Mis toob meelde Rappapordi väite sektantlusest kui ülemäära spetsiifilisest “pühadusrezhiimist”.

Väidan et usuline identiteet toimib sarnaselt rahvuslisega. Et ühed on perus(suomalaiset) ja teised ei ole seda mitte. Põlismetodistid näiteks. Enamjaolt valitakse aga suletud identiteet sest see tundub lihtsam, enam turvatunnet pakkuv ja traditsionalistlik. Isegi siis kui tegemist on  mittesünnipäraste identiteedimäärajatega saab end kergesti põlistada läbi ohverdusmehhanismide.  Näiteks või aastakonverents 4 või 5 aastat tagasi Piiskop Olsseni juhtimisel. Võtmes kui sa selle minema lased (ellu jätad), siis sa ei ole Keisri (sponsorite) sõber.

Kõik suletud identiteediga inimkooslused vajavad ohvreid. Avalik sektor regulaarib suhteid lepingutega. Kirik mitte ainult.  Alles kristlusest mõjustatud ohvriteadlikkuse tõusuga muutub võimalikuks kogukonna muutumine ja teisenemine ning identiteedi avardumine.

Tuleme nüüd lõpetuseks oma näidiskiriku juurde ja tõdeme et eksisteerib selge suundumus üha suletuma identiteedi suunas.

Oma raamatu  Things Hidden, lõpus teeb Girard olulise tähelepaneku selle kohta et mitte üksnes intellektuaalne mõtlemisprotsess ei võida ära mimeetilist iha viktimiseerida, pigemini on selle võitmiseks vaja teatud “pöördumise protsessi”, st teadlikku otsust ja lahtiütlemist. Sarnane pöördumine kasutab reeglina religioosse kogemuse vormi. Sellist tüüpi kogemusi võite leida kõikidest peamistest religioonidest. Eesmärgiks on sealjuures võimaldada indiviidil vabaneda sellest maailmast tükkis tema vägivaldsete kataklüsmidega.

  • Kuna mimeetiline iha on inimolendite fundamentaalne joon, langevad inimesed paratamatult mimeetilistesse rivaliteetidesse mis levivad nagu kulutuli, eriti seal, kus pole paigas traditsioonilisi mehhanisme nende ohjamiseks  või kus need on põhjusel või teisel lakanud.
  • Kus sellised olud on valdavad, rohkenevad mimeetilised konfliktid seni kuni need ähvardavad hävitada kogu kogukonna vägivaldes paröksüsmis. 
  • Sel hetkel käivitab viktimiseerimismehhanismi seesama mis algatas kogu protsessi, nimelt mimeesis. Mõned indiviidid (kas vigased, rassiliselt erinevad, või muidu mittekonformistid või dissidendid) võivad äratada mitmete teiste tähelepanu kes endid nende vastu koguvad ja üles ärritavad. (sic aastakonverents!)Teisedki ühinevad nendepoolse mimeetilise vägivallaga. 
  • Need keda tõmbab kaasa jagatud vägivaldse vaenulikkuse mimeesis ühise vastase vastu, tunnevad senise rivaliteedi asemel nüüd ühtsust ja osadust.
  • Rahu mis tuleneb ohvri toomisest on oma olemuselt habras. Arenevad uued rivaliteedid ja ähvardavad taas gruppi ja seda seni kuni grupp peab endale taas ühist patuoinast otsima. 
  • Nii nagu muistsed Israeliidid, kelle elus ohjeldas rivalteeti dekaloog ühelt poolt ja asendusohvrid teisalt. 
  • Säärane vägivalla kontrollisüsteem ei ole perfektselt efektiivne, eriti seetõttu kuna see maskeerib reaalsust ja mimeetilise iha komplekssust ning viktimisatsiooni. Seetõttu jäävadki üles kerkima uued kriisid ja otsing uute ohvrite järele.

Jeesuse ülestõusmine tagab selle et ohver ei vaiki enam ega lepi talle peale surutud rolliga. Tänane sotisaalmeedia võimaldab seda efektiivsemalt teha kui kunagi varem. Võib alata ohverdusjärgne infosõda erinevalt näiteks või Hiiobi raamatust kus heitlus ja väitlus käis enne viktimiseerimist. Ohver väidab täna oma süütust ja jääbki seda (ka peale pagendamist) väitma.

Kogukond omakorda väidab ta süüd. See protsess läheb tavaliselt välja kuni täieliku demoniseerimiseni sest kogukond ei saa endale lubada väidet et ta oleks eksinud või siis möönda osalemist mingis sotsiaalses instinktis. Kogukond muutub sel absoluutse tõe omamise ja väitmise hetkel deemonlikuks ja ohtlikuks. 

Ometi ei ole kogukonnal enam õigus kui ta ohvril, neid on lihtsalt rohkem. Ohvril on esmakordselt ajaloos head shanssid saavutada võitluslik viik või sotsiaalmeediat kasutades kogukonda koguni võita. Leppimise aluseks saab olla üksnes kogukondliku ülekohtu möönmine kui seda ei ole ega tule siis ei tule midagi. Ei saa kogukonda tema deemonlikkuses “õigeks” jätta. Sellest ei võidaks keegi.  

Girard kutsub ajaloolist kristlust religooniks mida on kujundanud Evageeliumite mitteohverduslikkuse ilmutuse ohverduslik lugemine.

Kokkuvõtteks kui kirik minetab oma baasantropoloogilise funktsiooni ja ei täida seda st ei tee mitteinimestest inimesi, ei sõdi kõigi inimeste väärtuse ja väärikuse eest siis langeb ta väga suure tõenäosusega korruptiivsetesse skandaalidesse, viktimiseeringutesse jms. Siis tähtsustuvad “rüüde tutid” ja fotodel kaelakuti poseerimine. Siis vihastatakse kergesti kõikide peale kes seda suletud identiteeti ei jaga ega kalliks pea. Miks pidi Jeesus välja tooma sellise tähtsusetu detaili variseride juures nagu see et nad armastavad esimesi istmeid kogudusekodades? Ju siis pidi. Ka mulle tulevad silme ette vennad tupsude ja tuttidega.

Advertisements

0 Responses to “Identiteedist V”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: