usulisest identiteedist – isiklikust ja kogukondlikust

Usulisest (Isiklikust ja kogukondlikust) identiteedist laiemalt

“Laiemalt” tähendab et mitte üksnes metodistlikust, ehkki ma arvan tänini et Eesti Metodisti Kirik on väikese kirikuna  heaks näiteks ja illustratsiooniks teistegi kohalike dünaamikate tarbeks. Samuti iseloomustab seda kirikut ühte teenimiskorra puudumine ning sügav sisemine erimeelsus suhtes naisvaimulikesse. Mingis mõttes oleksid kui kõik kohalikud valupunktid kontsentreerunud just sellesse kirikusse. 

Käesolev kirjatükk vaatleb indiviidi usulist arengut ja püüab seda seejärel siduda ja võrrelda usulise kogukonna arenguga. Erilise tähelepanu all on sealjuures evangelism kui usulise identiteedi tugevuse indikaator.

Kui me neid, kogukondlikku ja isiklikku, siinkohal ei erista siis saame me segase tagajärje mis meile suurt midagi ei ütle. Usuline identiteet on isiklik ja kogukondlik. Ei saa isegi öelda et enne individuaalne ja siis kogukondlik. Sünnivad ju inimesed kogukonda, perekonda täpsemalt ja ei saa me hakata neid kui indiviide vaatlemagi muidu kui lähtudes  keskkonnast milles nad üles kasvavad. 

Mitmendal kohal on meie usuline identiteet me endi silmis. Olen kuulnud kristlasi arutlemas selle üle mitmendal kohal kellegi elus on ta abikaasa(naine). Meeste üle vast sarnaselt ei arutleta. Üks vend deklareeris et tema on ta elus 5-ndal kohal. Mõne aja pärast läks see naine minema. Huvitav et miks küll? Naised on sageli nõus 5-dki olema, vähemalt nii kaua kuni teisi naisi neljal eespoolsel kohal ei ole. Nende, naisehalvustajate, valgel tuleks aga küsida sedagi – mitmendal kohal on kristlus inimese elus. Jumal, Jumalariigi töö ja parimal juhul võiks selles vagas järjestuses juba naine tulla. Kolmandana.

Me ei tea mis seal veel need kaks kohta peaks ära täitma et ta viiendaks jääks?

Identiteet on raammõiste mida kasutatakse sotsiaalteadustes selleks et kirjeldada inimese isiku kontseptsiooni ja selle individuaalsuse väljendusi või grupikuuluvusi (nagu rahvuslik või kultuuriline identiteet). Psühholoogias tähendab identiteet enesepilti, eneseväärikust ja indviduaalsust.

Kogukondliku või sotsiaalse identiteedi omandame me läbi kuuluvuste. Peamisteks on sealjuures:

  • perekond
  • rahvus
  • haridus ja elukutse
  • sõbrad
  • suhtes teise sugupoolega
  • soorollid
  • religioon

Termin “kollektiivne identiteet” viitab grupikuuluvusele mis on sageli inimese jaoks olulisem kui isiklik identiteet. 

Mingis mõttes on identiteet erinevate kultuuride summa. Selle summa kes me oleme ja kuidas ja miks me asju teeme. On loomulik et teatud osised meie olemises ja tegemises on olulisemad kui teised. Kultuur ei ole inimomane.  Näiteks või tapjavaalad orkad. Neilgi on erinevad „rahvad“ kes üksteise „keelest“ aru ei saa ja kelle jahipidamiskultuurid vägagi erinevad on.

Identiteedimäärajate jada on äärmiselt raske koostada.

http://www.epl.ee/artikkel/391792

Näidati kord Uus-Ginea kristlasi kelle oli pikk pulk ninakõhrest läbi torgatud. Küsisin nii abikaasalt kui endalt et mis mind nende vendadega seoks? Vast oleks teatud terminoloogilisi kattuvusi aga see oleks ka kõik ja needki mattuks keelebarjääri ja erinevate tõlgenduste alla.   Nii on usk täna reeglina praktilisel tasandil enamike inimeste jaoks olemasoleva kultuuri üks subkultuur.  Ei saa õppida Piiblipõhist luksepa- või tisleritööd. Ehk küll on olemas kristlike raudteelaste ühing. Sa saad olla kristlasest raudteelane selles mõttes et su kristlus on sulle olulisem kui raudteelus aga midagi kristlusespetsiifilist raudteeluses ometi ei ole. Sarnaselt on lood ka nn. “kristlike ärimeestega”. Kui nad nagu moslemidki 2, 5% kasumist ära annaks siis oleksid nad vast “väga” kristlised. Üldiselt olen ma nende suhtes aga pisut skeptilisem kui kristlike raudteelaste suhtes.  

Usuline areng peegeldab inimese suhet religiooniga ja see on seotud isiksuse üldise arenguga, ehkki tihti tahetakse neid lahus vaadelda. Usuline areng seostub inimese tunnetusliku arenguga ja see on kogu inimese arenguga seotud muutus.
On välja toodud usulise arengu astmed. Seal on eri etappe. Minu küsimus oleks pigemini see kuidas ristuvad ja üksteist mõjustavad individuaalse arengu astmed ja kollektiivne (kogukonna) areng juhul kui seda üldse ja ülepea leida on. 

Isikliku arengu ülimaks astmeks olekski minu jaoks see et inimene suudab ja julgeb mitte kaasa minna vaid käia „oma teed“ Jumalaga.

Erikson (1968: 161): “identiteedi loomine, algab alles siis, kui identifitseerumise kasulikkus lõpeb. See kasvab välja lapsepõlve identifikatsioonide valikulisest hülgamisest ja assimileerimisest ning nende sulandamisest uueks tervikuks…”.

•Vastandlikuna suuresti kaasa antud kollektiivsele identiteedile, mis ilmneb igapäevases elus kui enamusgrupi kultuuriliselt defineeritud käitumine, on privatiseeritud identiteet vabatahtlik teadlik valik, mis on sageli sümboolne ja ilmneb ainult teatud situatsioonides   (Stoller, 1996).

•Identiteet/mina kui nähtus on oma olemuselt sotsiaalne •Identiteedi elemendid on alati mh kollektiivsed •Saavutatud identiteet on ideaalis tasakaalus, valikuterohke, teadlik

Usulise arengu astmed on arengupsühholoog James W. Fowleri poolt välja pakutud seitsmeastmeline skaala, mis kirjeldab inimese liikumist teistekesksest ja kohanduvast usust isikliku usu suunas. Ta avaldas selle oma 1981. aastal ilmunud teoses “Stages of Faith“.

Fowleri usulise arengu astmed on tihedalt seotud teiste arengupsühholoogiliste teooriatega nagu William Perry eetilis-intellektuaalse arengu teooria, Jean Piagetkognitiivse arengu teooria, Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu astmed ja Lawrence Kohlbergi moraalse arengu astmed.

Usulise arengu astmed on järgmised

Esmane või diferentseerimata usk Hoolitsevate täiskasvanute (vanemate) kaudu õpitakse usaldust, kujuneb välja võimekus rituaalideks, sealhulgas ka usulisteks rituaalideks. Usulise arengu seisukohalt kriitiline periood, kus baasturvalisuse ja usaldusvõime tekke kaudu pannakse alus tulevasele jumalasuhtele. Siin kogetud hoolivus ja vastastikulisus kandub hiljem edasi usulisse mõtlemisse. Usk ise on siin veel uurimisele kättesaamatu. Enne sündi kuni 2. eluaastani
1 Intuitiiv-projektiivne usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise ja keele arenguga. Arusaam Jumalast ja elu olemusest on eelkõige intuitiivne, Jumalat kujutatakse antropomorfsena. Kõike peetakse võimalikuks, oluline roll on ettekujutusel ja täiskasvanute imiteerimisel. Domineerib afektiivne ja egotsentriline mõtlemine. Usu seisukohalt on olulised jutustused. Alates 2. eluaastast
2 Müütilis-sõnasõnaline usk Üleminek sellele astmele toimub seoses mõtlemise jõudmisega konkreetsete operatsioonide tasandile, hakkab ilmnema täiskasvanulikum loogika. Siin ilmneb inimesel soov eristada reaalset ja kujutletavat. Uskumusi ja norme mõistetakse sõna-sõnaliselt ja must-valgelt, sümbolite mõistmine on ühedimensiooniline. Jumalat kujutletakse endiselt antropomorfsena. Kesksel kohal on kuuluvustunne, samuti jutustused ehk narratiiv. Mõtlemine ja õppimine toimub lugudes ja lugude kaudu. Alates 4.–7. eluaastast
3 Sünteetilis-konventsionaalne usk Üleminek sellele astmele toimub sisemiste vastuolude kaudu, vastuolude tekkimisel uute ja vanade autoriteetide vahel. Primaarsed on suhted eakaaslastega, seetõttu on kirjeldatud ka kui “klanniusku”. Kohanetakse grupi normidega (konformism) – usutakse ja käitutakse nii nagu teised, sest iseseisvate otsuste tegemiseks puudub veel piisav enesekindlus. Abstraktse mõtlemise teke toob kaasa senisest sümboolsema jumalakujutluse tekke, mida sageli esitatakse suhete keeles. Maailm on jagatud meiks ja nendeks. Autoriteedid on need, kelle grupp on selleks tunnistanud. See on esimene aste, millest paljud inimesed enam kõrgemale ei tõuse. Alates 10.–15. eluaastast
4 Individuatiiv-reflektiivne usk Ülemineku sellele astmele võivad kaasa tuua vastuolud autoriteetide vahel, kodust lahkumine ja oma mina analüüsimine, selle üle reflekteerimine. Läbi kriiside muutub usk üha enam isiklikuks. Hakkavad välja kujunema loogilised ja läbiproovitud süsteemid, iseseisev maailmavaade. Tekib kriitika usuliste osaduskondade suhtes. Usulisi sümboleid demütologiseeritakse, hakatakse nägema nende laia tähendust ja mitmetimõistetavust. Alates 13.–18. eluaastast
5 Paradoksaalne-konsolitatiivne ehk siduv usk Ülemineku toob kaasa vajadus tegeleda isiksuse süvakihtide ja lapsepõlve kogemustega. Sellel astmel hakkavad inimesed paremini taluma vastuolusid, omandavad heatahtliku, positiivse skepsise. Suhtumine minevikku muutub rahulikumaks, õpitakse elama enda tehtud otsustega, saadakse aru maailma ja iseenda ebatäiuslikkusest. Ollakse valmis muutusteks ja ollakse vabad senistest piirangutest. Usulisse osaduskonda kuulumine ja usulised sümbolid võivad uuesti oluliseks muutuda. Alates 35.–40. eluaastast
6 Universaliseeriv usk Ülemineku toob kaasa oma missiooni tajumine, arusaamise tekkimine enda kokkukuuluvusest kogu maailma, inimühiskonnaga. Sellel astmel ollakse vabad poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest raamidest, mille inimesed endale ise loovad. Inimene ei muretse siin enam ainult enda või oma grupi, vaid inimkonna kui terviku heaolu pärast. Neid võib kirjeldada kui isetuid, armastavaid ja õiglasi inimesi, kes väljendavad tõde kogu oma eluviisiga, püüdes muuta või muutes maailma. On võimelised ennast ohverdama ideaali nimel ja pälvivad tunnustuse sageli alles pärast surma. Nad on valmis osaduseks kõigi madalamate astmete inimestega ja ka teiste religioossete traditsioonide esindajatega. Harvaesinev, ei seostu konkreetse vanusega

 

järgneb………..

Advertisements

0 Responses to “usulisest identiteedist – isiklikust ja kogukondlikust”



  1. Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s





%d bloggers like this: